Hommik seenemetsas. Jätkame teekonda lootuses hankida raha ja kütust.
Meie õnneks tundub, et see Mpanda on ikkagist suurem asula. Lõpuks kohal, leiame nii ATM-i, mis meid sularahaga varustab, kui ka tankla, milles paagi servani täis nõrutame. Käin veel ka kohalikul turul varusid täiendamas ja edasi liigume juba Sumbawanga poole. Esimesed paarkümmend kilomeetrit on suisa tuttnoi asfalt ja näha on, et seda tendentsi plaanitakse jätkata. Hiljem aga muutub jällegi vanaks tuttavaks punaseks teeks.
Siseneme Katavi rahvusparki ja kohe on näha ka mõningaid loomakarju. Pilk ettepoole annab tunnistust sellest, et oleme omadega nii kaugel lõunas, et kätte on jõudmas vihmaperiood. Kus suitsu, seal tuld. Mõne aja pärast kallab nii, et teeservades hakkavad alguses ojad, siis juba väikesed jõekesed voolama. Ja meie kummid muutuvad sellel märjal savil libedaks nagu kiilasjääl. Pikema saju korral hakkab erosioon juba üle tee voolava vee tõttu kanaleid uuristama. Et tulevik (loe: taevas) paistab ka edaspidi tume, siis ilmselt on telkimisega jokk.
Sumbawanga on veelgi suurem asula kui eelmised ja siit edasi saab juba kaasaegset maanteed pidi. Mis küll just just valmis saamas ja kujutab endast ameerika rahva kingitust. Kuigi suurem sadu on üle ja vahest ainult tibab, siis kindlust, et öösel jälle kallama ei hakka, pole. Seega sõidame Tundumasse välja ja pärast paari ebasobilikuks osutunud hotellikülastuse leiame ka selle oma, sobiliku.
Hotellirestoranis saab ka kena õhtusöögi ja mõne õllegi enne magamaminekut.
