Enne kaheksat lĂ€heme hommikust sööma. Selleks tuleb kĂ”igepealt laskuda receptioni, kust vĂ€ljastatakse kupongid ja seejarel tĂ”usta liftiga viimasele korrusele. Mingit luksust pole, aga sĂŒĂŒa saab. Valikus on riis, nuudlid ja munapuder. Peab ĂŒtlema, et tĂ€itsa maitsvad kĂ”ik. Juua saab persikumahla ja teha endale kuuma jooki, 3 ĂŒhes kohvi vĂ”i teed. Nendele, kes austavad hommikul saia marmelaadiga, on ka mĂ”eldud. TĂ”si, rösterit silma ei hakanud.
VĂ”tan veel ka kĂ”ne Neerajile, on meil ju ĂŒks vastamata kĂ”ne Ă”hus, aga Ă€revuseks pole pĂ”hjust, kĂ”ik pidi olema under control ja soovis head reisi.
Lennu vÀljumisaeg on 11.55, seega umbes 10 peaksime ikkagist lennuvÀljale jÔudma.
KĂ”ht tĂ€is, kodinad koos, liigume tĂ€navale taksot otsima. Selleks tuleb jupp maad vantsida, kui lĂ”puks suurel ristmikul asjad maha paneme ja mĂ”ni minut oodata tuleb. Taksojuht on Pakistanist, Afgaani piiri lĂ€hedalt ja ĂŒtles, et on oma eluga rahul. Palju Ă”nne talle selle eest. Meid tĂ”i kenasti lennujaama. Flydubai lennud vĂ€ljuvad terminalist 2, mitte sellest, kust Bahraini lendasime. Asub see tĂ€pselt teisel pool hoovĂ”turada.
Kuna pardakaardid on juba eilsest kĂ€es, jÀÀb ainukeseks mureks Ă€raantava pagasiga tegelemine. Selle lihtsa asjaga on tĂŒkk jantimist, sest Ă”iget inimest, kes sellega peaks tegelema ei paista kohal olevat ja nii meid ĂŒhest counterist teise jooksutatakse. LĂ”puks Ă”nnestub seljakott ikka Ă€ra sokutada ja passi-ja turvakontrollid lĂ€bida ning duty-frees maanduda. Et dirhame on veel jĂ€rel ja hinnad soodsad, siis ostame desifintseerivat vedelikku, Aafrikas vĂ”ib ikkagi igasugu desifintseerimist vajavaid olukordi ette tulla..
Seekord oleme asjaajamistega kenasti graafikus, Miza jÔuab veel suitsulgi kÀia ja kak ras aetakse rahvas bussi peale ja lennukisse.
Vastupidiselt eelarvamusele on lendajaid kirju seltskond, pĂ€ris musti on mĂ”ni ĂŒksik. Turistide moodi ei paista eriti keegi. Lennuk on selline keskmise suurusega, 3+3 istet reas, ja saab kaunis tĂ€is. Mingil pĂ”hjusel on meie kohad eraldi, aga mĂ”lemad istume akna all ja kĂ”rvaliste on vaba.
Et Flydubai on odavlennufirma, siis on kĂ”ik pakutav tasuline. Hea, et sai hommikul tublisti söödud, saab pardal kokku hoida…))).
Lend kulgeb ĂŒle Saudi Araabia ja aknast on nĂ€ha sadade kilomeetrite kaupa ainult puhast liiva. Ja mitte midagi muud, ainult harva lĂ”ikab mĂ”ni tee luiteid.
Arusaamatu, mis pÔhjusel ei vÔiks turist siit lÀbi sÔita..
MÔne aja pÀrast maastik muutub. Et istun lennukis vasakul, siis minu pilk on suunatud itta ja sealt tundub paistvat rohelust. Ka algavad mÀed, millede vahel on kuivad jÔesÀngid. See kÔik toob endaga ka asustuse mÀrgid.
Ălevalt vaadates tundub, et siin proovitakse ka pĂ”ldu harida. MĂ€ed lĂ€hevad kĂ”rgemaks ja ilmselt oleme juba Jeemeni Ă”huruumis. Nendes mĂ€gedes peidab ennast vististi ka Al-Qaida.
Lennuk hakkab juba maanduma, kui lĂ”puks ilmub nĂ€htavale ka meri. Punast merd India ookeaniga ĂŒhendav Adeni laht on piisavalt kitsas, et keset lahte nĂ€ha vabalt nii Araabia poolsaart kui Aafrika mannert. VĂ€hemalt lennukist…))
Lennukiaknast saab kena ĂŒlevaate kogu linnast ja ĂŒmbrusest. NĂ€ha on suured parklad kĂŒtuseautodele ja muudele veoautodele, veetakse ju selle sadama kaudu siin kaupu paljudele Aafrika sisemaa riikidele.
Maandumisel on nÀha ka rohelise kÔrghaljastusega eeslinna eramuterajoone..
LennuvÀljal ei saa mÀrkamata jÀÀda USA sÔjavÀebaaside kohalolu, mille nÀhtavaimad elemendid on loomulikult lennukid.
Lennuk ruleerib ĂŒsna lennujaamahoone juurde ja viimased liikumised tuleb teha jalgsi. Ilm on palav. Lennujaamahoone on pisike ja selles valitseb kerge segadus. VĂ€hemasti meie jaoks.
ĂlejÀÀnud inimesed paistavad teadvat, mida nad teevad. Sisenedes ĂŒritab ĂŒks tegelane mÔÔta kĂ”igi saabujate kehatemperatuuri, teine annab pihku maaletuleja kaardi, mis siis tuleb Ă€ra tĂ€ita. Seda ka teeme. Suures plaanis on nĂŒĂŒd valikuid neli. Variant kodanikele, selge et meile ei sobi. Viisaga saabujad. Ka mitte, viisat ju pole. Siis on kabiin, millele kirjutatud, et saabujad ilma viisata. Ja veel on eraldi kabinet millel kiri: viisa vĂ€ljastamine. Et siin on mitmeid valgeid, siis kĂŒsin ĂŒhe olemuselt asjadega kursis olevalt hĂ€rrasmehelt, et milline oleks Ă”ige kĂ€itumismudel. Selgub, et kĂ”igepealt tuleb seista sabasse, kus on inimesed viisata ja siis sealt juba saab suunamise viisa hankimise osakonda. Kui meie jĂ€rjekord kĂ€tte jĂ”uab, siis tuntakse huvi, mis firmas me töötame ja kus on meie meremehe teenistusraamat jms. LĂ”puks Ă”nnestub selgeks teha, et tegemist on puhtalt turistidega. Pass jÀÀb pandiks ja suundume viisajĂ€rjekorda. Enamik valgeid, kes koos meiega saabusid, on juba lahkunud, nii palju kui mĂ€rkasin, kĂ”ik USA passidega, meiega viisajĂ€rjekorras on hiina tĂŒdrukud, kari tegelasi tĂŒrgi passidega ja siis veel hulganisti erinevas tonaalsuses murjaneid. Ringi saalib ka vormis ametnikke ja mittevormis susserdajaid. KĂ€ivad mingid kahtlased mahhinatsioonid ja nii kohalik raha kui dollarid kĂ€ivad kĂ€est kĂ€tte ja taskusse. Ja kabineti uks, kust viisasid saab, pannakse ka vahest paljutĂ€henduslikult kinni.. Aega kulub, aga vaikselt Ă”nnestub ikkagi uksele ligemale nikerdada. Paar korda kĂ€iakse ka mult ĂŒle kĂŒsimas, et kust, kuhu ja miks aga mingit otsest alarmi, et ei, ei, nii ei saa, ei ole veel tekkinud. Ilmselgelt kĂ€ib mingi kauplemine, mingid rahad vahetavad omanikku ja keegi saab jĂ€lle eelisjĂ€rjekorras uksest sisse. Aga lĂ”puks on minu kord, lĂŒkkan nahhaalselt mingi kĂ”rvale sĂ€ttinud puugi eemale ja trĂŒgin sisse. Ănneks pikka juttu ei tulegi, kĂŒsitakse raha, maksan, ja saangi mĂ”lemasse passi viisad. 30 pĂ€eva. Ăhekordse sisenemisega. Ja 90 USD tĂŒkk.
Ma pakuks, et arvestades riigi pindala, olemust ja seda, mida siin teha ning viisa kehtivusaega, siis on kindlasti tegemist ĂŒhe maailma kalleima viisaga. VĂ”i siis mĂ”ttetuimalt kulutatud viisarahaga. Vahetusraha ootamisel tekib moment, et kas seda ei taheta anda, aga olen selliselt meelestatud, et ilma ma ei lahku, ja saan ka selle kenasti kĂ€tte..
Toll seisneb selles, et tuleb asjad lĂ€bi röntgeni lasta. Aga keegi ei vaatagi kuvarit. Kuigi, vĂ”ib-olla vaatab seda ka ainult arvuti, ei teagi…
LÔpuks nö. vabad, hangime lennujaamahoones asuvast ATM-ist vÀheke kohalikku sularaha.
Kiire kĂŒsitlus annab kursiks, et lennujaamas 1 usd vĂ”rdub 175, linnas aga 177 kohalikku franki.
Lennujaama ees on postamendil lennuk. Sellest pilti tehes saan selle ees seisvatelt taksojuhtidelt ropult sĂ”imata. Nagu ma neid oleksin tahtnud pildistada….
Kuigi plaan on linna liikuda jalgsi, sest maa ei ole ĂŒletamatult pikk, ja teel vĂ”imalikke ööbimispaiku vaadata, siis Ă”nnestub ĂŒhel kohalikul taksojuhil oma inglise ja vene keele oskustega niiviisi pinda kĂ€ia, et otsustame siiski temaga sĂ”ita. Lubab odavaimat majutust linnas.. Ja raha sĂ”idu eest kĂŒsib 2000… TagantjĂ€rgi vĂ€ga Ă”ige otsus, teel ei hakanud mingit majutust silma.
KĂŒtusehinnad siinamail ikka meeletud, ca 2 usd liiter. Nonsenss on see, et Etioopiasse tuleb kogu kĂŒtus transiidina siit, sealmaal aga hind palju odavam.
Teel olles uurin turvalisuse kohta. Sellega pidi kĂ”ik korras olema. Turvaline. Ăöklubist tulles vĂ”iksin rahulikult tĂ€navale magama jÀÀda keegi ei puutuvat. Avaldan arvamust, et kes see kodutut ikka puutuda tahab. Ja hotelli ette jĂ”udes ja fotokat ette istmele jĂ€ttes kiirustab juht selle kiirelt tahaistmele tĂ”stma. Mis sest, et Miikael autos istub…, aken ju lahti.
Kontrast Dubaiga on ikka terav. Alates autost, millega sĂ”idame ja edasi juba kogu ĂŒmbritsev..
Hotell on nagu ta on.. Aga siia jÀÀme, sest kuhu meil ikka minna)). Koridoris leidub isegi wc ja dush.
Viimasel on kĂŒll vĂ€ikesi puudusi, nimelt vett ei tule… MĂ”ne aja pĂ€rast saab selgeks, kuidas seda kasutada. Vett aeg ajalt ikkagist tuleb, tuleb ainult dush lahti jĂ€tta ja kui kuuled vee solinat, siis pesema minna. Nii see vesi siis tihtipeale tunde lihtsalt jooksiski.. Hotellitoas on muu hulgas ka mĂ”ned innovatiivsed lahendused. Kui juba on sÀÀstuaeg, siis miks mitte jagada konditsioneeri kahe numbritoa vahel.
Lisaksin siis veel omalt poolt, et sama lahendus sobiks ideaalselt ka televiisorile.
Kuna veel on pĂ€evavalgust, siis teeme kiire tiiru linnapeal, mis osutub lĂ”puks ligi kĂŒmnekilomeetriseks! EesmĂ€rk on markeerida saatkondade asukohad. Selles me kĂŒll ebaĂ”nnestume, aga suure pildi saame ette. Leiame ka linna ilmselt ainukese korraliku poe. Sellest on vĂ”imalik isegi alkoholi soetada. Aga hinnad on mĂŒstika. Lihtsalt mĂŒstika. Pool leiba 2000 (ca 9 euri!),
sai 800, 0,5 Ă”lu alates 500, 1l mahl 800 jne. Aga kaup paistab kĂ”ik ikka kauge maa tagant, Prantsusmaalt, pĂ€rit ka olevat… Kliendid, need vĂ€hesed, enamus valged. Komplekteerime siis kuidagi oma sÀÀstuostukorvi…
Tagasiteel hotelli teeme vĂ€ikese peatuse presidendi pildi ees sadama kĂ”rval, et ĂŒle pika aja ĂŒks jahe Ă”lu kĂ”rist alla lasta. Selle tegevuse jÀÀdvustamisel lendab peale mingi turvamees, kes riidleb meiega sadama pildistamise eest. Aga kuuldes, et tegime pilti ainult presidendist, rahuneb ja eemaldub. PĂ€rastpoole selgub, et presidendi pilt oli politseijaoskonna katusel..
Paljud kohalikud on hÀsti sÔbralikud ja otsivad vÀgisi kontakti. Nii rÀÀgime meiega samas suunas liikuva noormehega, kel kÀes paberkotike, milles viinapudel. RÀÀgib see meie kohalik kontakt, et on juba 4 aastat abielus, lapsi veel polevat ja et lÀheb koju naisega viina jooma. Kui avaldan arvamust, et siin ju islamiusk ja see ei lubavat alkoholi tarvitada, saan vastuseks, et f**k muslims, teda see jama ei huvitavat.
Tagasiteel mererannas jÀÀvad teele mitmed toredad kohakesed, autodroom ja vesipiibukohvikud. Et on neljapÀeva Ôhtu, homme aga on puhkepÀev, siis on ka inimesi ringi jÔlkumas..
Hotellis tagasi, teeme ka vĂ€ikese desinfektsioneerimise, Aafrika ikkagi…
Kodanik retseptsioonist toob ka tellitud kohaliku SIM kaardi ning maksame kahe öö eest ette..







