Enne kaheksat läheme hommikust sööma. Selleks tuleb kõigepealt laskuda receptioni, kust väljastatakse kupongid ja seejarel tõusta liftiga viimasele korrusele. Mingit luksust pole, aga süüa saab. Valikus on riis, nuudlid ja munapuder. Peab ütlema, et täitsa maitsvad kõik. Juua saab persikumahla ja teha endale kuuma jooki, 3 ühes kohvi või teed. Nendele, kes austavad hommikul saia marmelaadiga, on ka mõeldud. Tõsi, rösterit silma ei hakanud.
Võtan veel ka kõne Neerajile, on meil ju üks vastamata kõne õhus, aga ärevuseks pole põhjust, kõik pidi olema under control ja soovis head reisi.
Lennu väljumisaeg on 11.55, seega umbes 10 peaksime ikkagist lennuväljale jõudma.
Kõht täis, kodinad koos, liigume tänavale taksot otsima. Selleks tuleb jupp maad vantsida, kui lõpuks suurel ristmikul asjad maha paneme ja mõni minut oodata tuleb. Taksojuht on Pakistanist, Afgaani piiri lähedalt ja ütles, et on oma eluga rahul. Palju õnne talle selle eest. Meid tõi kenasti lennujaama. Flydubai lennud väljuvad terminalist 2, mitte sellest, kust Bahraini lendasime. Asub see täpselt teisel pool hoovõturada.
Kuna pardakaardid on juba eilsest käes, jääb ainukeseks mureks äraantava pagasiga tegelemine. Selle lihtsa asjaga on tükk jantimist, sest õiget inimest, kes sellega peaks tegelema ei paista kohal olevat ja nii meid ühest counterist teise jooksutatakse. Lõpuks õnnestub seljakott ikka ära sokutada ja passi-ja turvakontrollid läbida ning duty-frees maanduda. Et dirhame on veel järel ja hinnad soodsad, siis ostame desifintseerivat vedelikku, Aafrikas võib ikkagi igasugu desifintseerimist vajavaid olukordi ette tulla..
Seekord oleme asjaajamistega kenasti graafikus, Miza jõuab veel suitsulgi käia ja kak ras aetakse rahvas bussi peale ja lennukisse.
Vastupidiselt eelarvamusele on lendajaid kirju seltskond, päris musti on mõni üksik. Turistide moodi ei paista eriti keegi. Lennuk on selline keskmise suurusega, 3+3 istet reas, ja saab kaunis täis. Mingil põhjusel on meie kohad eraldi, aga mõlemad istume akna all ja kõrvaliste on vaba.
Et Flydubai on odavlennufirma, siis on kõik pakutav tasuline. Hea, et sai hommikul tublisti söödud, saab pardal kokku hoida…))).
Lend kulgeb üle Saudi Araabia ja aknast on näha sadade kilomeetrite kaupa ainult puhast liiva. Ja mitte midagi muud, ainult harva lõikab mõni tee luiteid.
Arusaamatu, mis põhjusel ei võiks turist siit läbi sõita..
Mõne aja pärast maastik muutub. Et istun lennukis vasakul, siis minu pilk on suunatud itta ja sealt tundub paistvat rohelust. Ka algavad mäed, millede vahel on kuivad jõesängid. See kõik toob endaga ka asustuse märgid.
Ülevalt vaadates tundub, et siin proovitakse ka põldu harida. Mäed lähevad kõrgemaks ja ilmselt oleme juba Jeemeni õhuruumis. Nendes mägedes peidab ennast vististi ka Al-Qaida.
Lennuk hakkab juba maanduma, kui lõpuks ilmub nähtavale ka meri. Punast merd India ookeaniga ühendav Adeni laht on piisavalt kitsas, et keset lahte näha vabalt nii Araabia poolsaart kui Aafrika mannert. Vähemalt lennukist…))
Lennukiaknast saab kena ülevaate kogu linnast ja ümbrusest. Näha on suured parklad kütuseautodele ja muudele veoautodele, veetakse ju selle sadama kaudu siin kaupu paljudele Aafrika sisemaa riikidele.
Maandumisel on näha ka rohelise kõrghaljastusega eeslinna eramuterajoone..
Lennuväljal ei saa märkamata jääda USA sõjaväebaaside kohalolu, mille nähtavaimad elemendid on loomulikult lennukid.
Lennuk ruleerib üsna lennujaamahoone juurde ja viimased liikumised tuleb teha jalgsi. Ilm on palav. Lennujaamahoone on pisike ja selles valitseb kerge segadus. Vähemasti meie jaoks.
Ülejäänud inimesed paistavad teadvat, mida nad teevad. Sisenedes üritab üks tegelane mõõta kõigi saabujate kehatemperatuuri, teine annab pihku maaletuleja kaardi, mis siis tuleb ära täita. Seda ka teeme. Suures plaanis on nüüd valikuid neli. Variant kodanikele, selge et meile ei sobi. Viisaga saabujad. Ka mitte, viisat ju pole. Siis on kabiin, millele kirjutatud, et saabujad ilma viisata. Ja veel on eraldi kabinet millel kiri: viisa väljastamine. Et siin on mitmeid valgeid, siis küsin ühe olemuselt asjadega kursis olevalt härrasmehelt, et milline oleks õige käitumismudel. Selgub, et kõigepealt tuleb seista sabasse, kus on inimesed viisata ja siis sealt juba saab suunamise viisa hankimise osakonda. Kui meie järjekord kätte jõuab, siis tuntakse huvi, mis firmas me töötame ja kus on meie meremehe teenistusraamat jms. Lõpuks õnnestub selgeks teha, et tegemist on puhtalt turistidega. Pass jääb pandiks ja suundume viisajärjekorda. Enamik valgeid, kes koos meiega saabusid, on juba lahkunud, nii palju kui märkasin, kõik USA passidega, meiega viisajärjekorras on hiina tüdrukud, kari tegelasi türgi passidega ja siis veel hulganisti erinevas tonaalsuses murjaneid. Ringi saalib ka vormis ametnikke ja mittevormis susserdajaid. Käivad mingid kahtlased mahhinatsioonid ja nii kohalik raha kui dollarid käivad käest kätte ja taskusse. Ja kabineti uks, kust viisasid saab, pannakse ka vahest paljutähenduslikult kinni.. Aega kulub, aga vaikselt õnnestub ikkagi uksele ligemale nikerdada. Paar korda käiakse ka mult üle küsimas, et kust, kuhu ja miks aga mingit otsest alarmi, et ei, ei, nii ei saa, ei ole veel tekkinud. Ilmselgelt käib mingi kauplemine, mingid rahad vahetavad omanikku ja keegi saab jälle eelisjärjekorras uksest sisse. Aga lõpuks on minu kord, lükkan nahhaalselt mingi kõrvale sättinud puugi eemale ja trügin sisse. Õnneks pikka juttu ei tulegi, küsitakse raha, maksan, ja saangi mõlemasse passi viisad. 30 päeva. Ühekordse sisenemisega. Ja 90 USD tükk.
Ma pakuks, et arvestades riigi pindala, olemust ja seda, mida siin teha ning viisa kehtivusaega, siis on kindlasti tegemist ühe maailma kalleima viisaga. Või siis mõttetuimalt kulutatud viisarahaga. Vahetusraha ootamisel tekib moment, et kas seda ei taheta anda, aga olen selliselt meelestatud, et ilma ma ei lahku, ja saan ka selle kenasti kätte..
Toll seisneb selles, et tuleb asjad läbi röntgeni lasta. Aga keegi ei vaatagi kuvarit. Kuigi, võib-olla vaatab seda ka ainult arvuti, ei teagi…
Lõpuks nö. vabad, hangime lennujaamahoones asuvast ATM-ist väheke kohalikku sularaha.
Kiire küsitlus annab kursiks, et lennujaamas 1 usd võrdub 175, linnas aga 177 kohalikku franki.
Lennujaama ees on postamendil lennuk. Sellest pilti tehes saan selle ees seisvatelt taksojuhtidelt ropult sõimata. Nagu ma neid oleksin tahtnud pildistada….
Kuigi plaan on linna liikuda jalgsi, sest maa ei ole ületamatult pikk, ja teel võimalikke ööbimispaiku vaadata, siis õnnestub ühel kohalikul taksojuhil oma inglise ja vene keele oskustega niiviisi pinda käia, et otsustame siiski temaga sõita. Lubab odavaimat majutust linnas.. Ja raha sõidu eest küsib 2000… Tagantjärgi väga õige otsus, teel ei hakanud mingit majutust silma.
Kütusehinnad siinamail ikka meeletud, ca 2 usd liiter. Nonsenss on see, et Etioopiasse tuleb kogu kütus transiidina siit, sealmaal aga hind palju odavam.
Teel olles uurin turvalisuse kohta. Sellega pidi kõik korras olema. Turvaline. Ööklubist tulles võiksin rahulikult tänavale magama jääda keegi ei puutuvat. Avaldan arvamust, et kes see kodutut ikka puutuda tahab. Ja hotelli ette jõudes ja fotokat ette istmele jättes kiirustab juht selle kiirelt tahaistmele tõstma. Mis sest, et Miikael autos istub…, aken ju lahti.
Kontrast Dubaiga on ikka terav. Alates autost, millega sõidame ja edasi juba kogu ümbritsev..
Hotell on nagu ta on.. Aga siia jääme, sest kuhu meil ikka minna)). Koridoris leidub isegi wc ja dush. 
Viimasel on küll väikesi puudusi, nimelt vett ei tule… Mõne aja pärast saab selgeks, kuidas seda kasutada. Vett aeg ajalt ikkagist tuleb, tuleb ainult dush lahti jätta ja kui kuuled vee solinat, siis pesema minna. Nii see vesi siis tihtipeale tunde lihtsalt jooksiski.. Hotellitoas on muu hulgas ka mõned innovatiivsed lahendused. Kui juba on säästuaeg, siis miks mitte jagada konditsioneeri kahe numbritoa vahel.
Lisaksin siis veel omalt poolt, et sama lahendus sobiks ideaalselt ka televiisorile.
Kuna veel on päevavalgust, siis teeme kiire tiiru linnapeal, mis osutub lõpuks ligi kümnekilomeetriseks! Eesmärk on markeerida saatkondade asukohad. Selles me küll ebaõnnestume, aga suure pildi saame ette. Leiame ka linna ilmselt ainukese korraliku poe. Sellest on võimalik isegi alkoholi soetada. Aga hinnad on müstika. Lihtsalt müstika. Pool leiba 2000 (ca 9 euri!),
sai 800, 0,5 õlu alates 500, 1l mahl 800 jne. Aga kaup paistab kõik ikka kauge maa tagant, Prantsusmaalt, pärit ka olevat… Kliendid, need vähesed, enamus valged. Komplekteerime siis kuidagi oma säästuostukorvi…
Tagasiteel hotelli teeme väikese peatuse presidendi pildi ees sadama kõrval, et üle pika aja üks jahe õlu kõrist alla lasta. Selle tegevuse jäädvustamisel lendab peale mingi turvamees, kes riidleb meiega sadama pildistamise eest. Aga kuuldes, et tegime pilti ainult presidendist, rahuneb ja eemaldub. Pärastpoole selgub, et presidendi pilt oli politseijaoskonna katusel..
Paljud kohalikud on hästi sõbralikud ja otsivad vägisi kontakti. Nii räägime meiega samas suunas liikuva noormehega, kel käes paberkotike, milles viinapudel. Räägib see meie kohalik kontakt, et on juba 4 aastat abielus, lapsi veel polevat ja et läheb koju naisega viina jooma. Kui avaldan arvamust, et siin ju islamiusk ja see ei lubavat alkoholi tarvitada, saan vastuseks, et f**k muslims, teda see jama ei huvitavat.
Tagasiteel mererannas jäävad teele mitmed toredad kohakesed, autodroom ja vesipiibukohvikud. Et on neljapäeva õhtu, homme aga on puhkepäev, siis on ka inimesi ringi jõlkumas..
Hotellis tagasi, teeme ka väikese desinfektsioneerimise, Aafrika ikkagi…
Kodanik retseptsioonist toob ka tellitud kohaliku SIM kaardi ning maksame kahe öö eest ette..