DHL on sebima hakanud. Eile õhtul jõudis me pakikene Londonisse, öösel kolmeks Leipzigisse ja lõpuks hommikuks Arlandale. Lootust on, et oleme graafikus. Aga ilmnenud on uus häda, kodanik, kes lubas asjadega Stockholmis tegeleda, on juba Eestisse jõudnud. Õnneks on Priit, kes küll praegu Göteborgis, aga lubab aidata.
Lähen üheksaks Zahra juurde kontorisse, kust siis varsti sõidame sadamasse. Kuus kuud tagasi oli üks somaallane sadamakohvikus plahvatuse organiseerinud ja sellest saati on turvameetmed ranged. Peale paaris instantsis minu loa kinnitamist saan kah plastmassist pääsukaardi ja saame minna mingisuguse tollibossi juurde, et see viimane puuduv allkiri saada. Aga boss on koosolekul.
Sõidame siis konteineri juurde. Selleks tuleb sõita sadama territooriumilt korraks välja ja siis uuele valvega territooriumile sisse. Auto on juba konteinerist väljas ja angaari aetud. Näitavad, et esiklaas on katki ja stange kriimustatud, aga need olid juba enne konteinerisse panekut. Seega , kõik on korras ja asjad ka alles. Saan tossud sandaalide vastu vahetada.
Aga bossi pole ikka veel ja seega tuleb autoga hüvasti jätta. Selleks tuleb ajuvaba manööver läbida, sõita jälle läbi vaba territooriumi sadama põhiterritooriumile tagasi, et siis peaväravast läbi turvakontrolli väljuda..
Kontoris tagasi, saan arve ja õiendan rahaasjad. Jääb üle ainult auto saada. Zahra lubab helistada, kui vajalik allkiri käes ja lähen siis “koju” ootama. Et homme on puhkepäev ja komme on täna varem lõpetada, siis kahe paiku saan kõne, et kahjuks ei õnnestunud ja tuleb laupäevani oodata…
Passide rindel on närvilisi hetki, sest pole kindel, kuidas keegi teine peale adressaadi paki kätte saab. Siiski läks õnneks ja pakk on käes. Homme hommikul läheb Priit saatkonda, eks siis ole näha, mis saama hakkab-
Õhtul jalutame poodi…
DJIBOUTI-ETIOOPIA RAUDTEE
Ajalugu sellel ulatub tagasi aastasse 1894, millal loodi Alfred Ilgi ja Leon Chefneuxi poolt eraettevõte Imperial Railway Company of Ethiopia peakorteriga Pariisis, et ühendada Addis Ababa Djibouti sadamaga. Kuigi ehitusel oli mitmeid probleeme, ka rahalisi, saadi asjad niikaugele, et aastal 1901 avati liin Djiboutist kuni Dire Dawani. Raudtee kõrvale rajati ka telegraafiliin. Edasi jätkusid mitmed raskused, nii võimude poolt kui omanikevahelised ja lõplikult valmis kogu liin alles aastaks 1917.
Et sellest ajast on palju vett merre voolanud, siis vajab raudtee hädasti kaasajastamist. Vähemalt hetkel ei liigu sellel küll ronge. 
Raudteejaama hoone ees aga kõlbab turgu endiselt pidada, küll rongide tulekuga ka ostjaid rohkem tuleb. Seni aga on raudteeterritoorium kasutusel välitualeti ja prügimäena..
2003 aastal eraldas Euroopa Komisjon 40 miljonit eurot raudtee rekonstrueerimiseks ja tõstis selle summa 2006 aastal 50 miljonini. 2006 aasta lõpul kirjutati alla leping Itaalia firmaga Consta ja 2007 algasid tööd Ogadeni piirkonnas. Edasi on asjad veits segased, susserdatud on Lõuna-Aafrikaga ja Kuveidiga ja Indiaga, aga et rekonstrueerimisest juba paistis väheks jäävat siis otsiti teisi lahendusi.
2010 tegi Etioopia valitsus koostöölepped India, Venemaa ja kahe Hiina kompaniiga, kelledest tänaseks päevaks on järele jäänud hiinlaste CRCG, kes hakkab ehitama täiesti uut raudteed. Et asjad liiguvad, nägin oma silmaga sadamas, kus olid suured hunnikud relsse. Tööd saab 300 000 inimest ja raha kulutatakse 336 miljonit USD-d aastas viie aasta jooksul. Kogu raudtee saab 5000 km pikk, seega on tegu kaugelt enama kui ühe liiniga. Ka India valitsus on andnud 300 miljonit USD-i Mekelle-Djibouti liini ehitamiseks. Mõeldud-tehtud, ei tea mis meil pidurdavad selle rongiga))