19 nov. Georgia

hotell Georgias

Kella kaheksaks oleme autos ja hakkame liikuma. Hotelliperemees oli tõesti külalislahke, üldse on siin inimesed abivalmid ja heasoovlikud. Liigume Tbilisi peale, kuhu on umbes 50 km. Ilm on soojemaks läinud, termomeeter näitab 8 soojakraadi. Linna jõuame tipptunnil, kella üheksa paiku. Aga sõita saab. Ja sõidetakse, kus vähegi auto läbi läheb. Kõnniteest on lisarada tehtud, eriti palju on seal taksosid näha, eks see ole vist kohalik variant ühissõidukiradadest. Politseid on kõikjal, autodel vilkurid töös, aga neid eriti keegi tähele ei pane.

Kesklinnas vaba wifi leidmine pole probleem ja vajalikud toimingud netis saab kiiresti korda.

Mihkel viib ka auto ehitamise lõpule, nimelt paigaldab inverteri. Kiire ülevaatus näitab vasaku esiratta anomaalset kulumist nii seest kui välisservast. Mis tähendab, et mõne aja pärast on vaja rattaid ringi tõstma hakata. Õnneks on neid autol eeldatava läbisõidu kohta piisavalt.
Tbilisist võtame suuna Batumi peale. Esimesed 50 km kuni Gorini on kaasaegne kiirtee, mida näikse ka edasi ehitatavat, seejärel aga jätkub vana kaherealine. Tee ääres on pidevalt ka sildid, mis visalt eiravad de facto olukorda ja juhatavad Sukhumi peale. Tegelikult on piir Abhaasiaga suletud oma 20 aastat.
Peale veelahet läbiva 1800m pikkuse tunneli läbimist on ilm kardinaalselt muutunud. Paistab päike ja sooja arvatavalt oma 20 kraadi. Otsime kena tuulevaikse koha ja teeme lõunasööki. Selleks on makaronid konserviga!!!
Edasi mere poole liikudes hakkavad tee ääres juba palmid kasvama ja ilm läheb veel soojemaks.
Üks euro on 2,2 kohalikku raha ehk siis lari. Diiselkütuse liitrihind kõigub 1,80 ja 2,15 vahel, bensiin on tiba kallim.
Kutaisi linnas õnnestub kohaliku politseiga juttu puhuda.

Kuigi liikluseeskirju rikutakse räigelt ja pidevalt otse seadusesilma juuresolekul, siis meie tagasipööre ristmikul oli ühele ekipaazile liig ja meile väljastati loetud minutitega 20 larine trahvikviitung.

Ei mingeid pikki tobedaid usutlusi ja seletuskirju teemadel et miks sa ikka nii tegid jne. Kümme päeva maksetähtaega ja head teed!.
Hämaras jõuame Adžaaria pealinna Batumisse. Et maantee viib otse läbi linna, siis tuleb ka õhtuse tipptunni ummikuga rinda pista. Türgi piir pole enam kaugel ja et siinne kütus on odavam, laseme  paagi kaelani täis.
Georgia piiril teeme vist algatuseks miskit valesti, et politseinikutelt kurjalt noomida saame. Kui aga selgub, et oleme turistid ja Eestist, siis leebutakse kiiresti ja loobutakse meie kila-kola sees tuhnimast.
Piirivalvenäitsikul on juba arvutist teada, et oleme trahvi saanud! Elagu e-riik!
See ei takista meid küll edasi sõitmast. Kohe 100 m pärast ongi Türgi piir. Ka siin ei huvita me kedagi. Ainult et, kuna meil puudub roheline kaart, siis tuleb kindlustus osta. Ja nagu sellistel puhkudel ikka,  nagu sundostud piiril, on see ilmselgelt inflateerunud hinnaga. Saan miskipärast kolmekuulise kindlustuse 66 kohaliku raha ehk liiriga. Kolm kuud ilmselt sellepärast, et ka auto ajutine sissevedu on vormistatud kolmes kuuks.
Aga selleks et seda 66 lira maksta tuli ennem raha vahetada. 50 euro eest annab ametlik piirispekulant 135 raha. Sellega formaalsused lõppevad ja sõidame edasi. Kuna tomtomis on ka türgi kaart, mis sest,  et puudulik, siis sätime talle sihiks Igdiri, mis paistab olevat viimane suurem linn enne Aserit, ja kukume kimatama.
Tee viib pidevalt mäkke üles ja kõrgeim kuru on 2470 m. Lumi on maas aga õnneks on asfalt kuiv. Mingist hetkest muutub udu nii läbipaistmatuks, et edasisõit on aeglase tempo tõttu mõttetu ja keerame teelt maha ööbima. Igirini jääb veel 130 km. Et kõrgust on 1900 m siis eriti soe ei ole. Aga päev on pikk olnud ja sprotivõileib purgi õllega toob une kenasti silma.