Nordkapi tripp 2022

Igasuvine igatsus sõita valgete ööde perioodil põhjasuunas realiseerus sel aastal vahetult enne jaanipäeva. Kuna mullu sügisel sai koos Inseneriga Soomest matkaautod soetatud, siis nüüd tundus õige hetk neid oma lapsepõlvekoju viia. Nii juhtuski, et võtsime suuna läbi kogu Soome Nordkapi peale. Mingi siht peab ju elus olema.

Meie sõit saab alguse 22 juunil poole kahese Tallinki laevaga. Nikkerid on läbenematud ja sõitsid juba eile välja. Ülesõit sujub tõrgeteta ja õhtuks jõuame Lintulahti nimelisse looduskaunisse paika. Ööbimiseks tundub see paik, arvestades asjaolusid, optimaalne.

Need uhked majakesed ei ole mitte tualettruumid, ei, need on riietuskabiinid. Meestele-naistele eraldi ja puha

Telefonikõne annab teada, et Nikkereid, keda on sedapuhku neli, tuleb üks tunnike oodata. Paras ajavahemik õhtusöögi valmistamiseks.

Ja mis selleks õhtusöögiks võiks ka olla? Ära arvata on raske, ma tean, seega ei hakka pikalt salatsema – need on makaronid konserviga!

Õhtu on pikk ja valge, jääb aega natuke ka ringi vaadata. Mitte kaugel meie peatuskohast, üle väikese lahesopi, jääb Neste Lintulahti tankla.

Soome kombe kohaselt on kogu veesõidutehnika täies varustuses kai ääres. Astu laiva!

Õhtu ja vaade järvele on kaunis. Vereimejaidki on talutavuse piirides.

Järv on ka sobilik veemõnude nautimiseks, aga tundub, et vesi on viluvõitu ja meie seast huvilisi ei leidu. Küll aga on see paik suisa supelrannana kirjas. Õhtu edenedes ilmuvad lõpuks ikkagi ka sääsed välja

23 juuni.

Kuna plaan on ambitsioonikas ja kilomeetritemahukas, peab kohe hommikust jätkama edasiliikumist. Esimese pikema peatuse teeme Pyhäjärvi lähedal paremale jääva kirikukellade kollektsiooni juures.

Kiire peatuse teeme ka Kärsämäki keskuses. Nimelt oleks vaja meie majakesse mõningaid tarbeesemeid, aga siin asuvast kirppisest küll miskit mõistlikku ei saa. Samas asuvast toidupoest saab vähemalt jäätist ja kui soovi, ka põnevaid lihakonserve

Järgmine kord peatume juba peale Oulut, kui vahepeal üsna intensiivne vihmasadu hakkab järele andma

Poole kuueks saabume minu lemmiktanklasse Tornios. Kahjuks on siinne hinnakujundus tõusnud mineviku ühest odavaimast tasemest praegusaja kesktasemele. Aga tankida saab ja keegi ei sega. Siinkandis soodsaimaid hindu pakub tankla, mis jääb ca 40-50 kilomeetri jagu põhja suunas.

Indreku maja lekib natuke ja paistab, et tuleb taskunuga käiku lasta

Ca. kahe tunni pärast oleme põhjapolaarjoonel. Siin on kaunis vaikne, kohalik suveniiripoodki on juba uksed sulgenud. Seega, teeme pilti, need kes suitsetavad, suitsetavad, ja siis jätkame edasi põhja poole. Plaan on leida lõkkevõimalusega ööbimiskoht

Tee kulgeb paralleelselt Torniojoega. Aeg-ajalt on ka laagriplatse, aga need on kas hõivatud või karavanidele ebasobivad. Teeme paar ebaõnnestunud katset teelt maha keerata. Tähendab, teelt maha keeramised küll õnnestuvad, laagriplatside leidmine aga mitte. Lõpuks, umbes kümne paiku , peatume jõeäärsel parkimisplatsil kindla plaaniga leida lähikonnast sobilik laagripaik. Vaade Torniojoe jõele ülesvoolu

ja allavoolu

Mitte kaugel teest ida suunas selline kohake ka leidub

Kenade puravikega, mis ma hiljem hommikusöögiks ka ära praen

Ja põtrade söömajälgedega

Teeme jaanilõkke ja küpsetame liha.

Rohkem väsinud lähevad magama, mina Indreku ja Katiga teeme veel tiiru lähikonnas

Käime siinsamas valjuhäälselt vuliseva Pakajoki nimelise jõekese kaldal

Jõekese kaldal seisis puukuju, aga kes on vonkamies, seda ei oska kohe öeldagi. Hiljem uurisin järele, et see peaks palgiparvetaja olema.

Veel jäi lähikonda sisse vajunud punker. Või siis vana maakelder/kartuliauk. Ilmselt siiski sõjaaegne rajatis, Lapi sõja põhisündmused hargnesid ju just siinkandis

24 juuni.

Vaatamata hilisele magamaminekule läheb ikkagi uni juba kuuest. Kuna muid varajasi ärkajaid ei ole, siis võtan ümbruskonna hommikuse uurimise raskuse kõik oma õlgadele. Mitte kaugel meie peatuspaigast kulgeb vana tee, ilmselt olnud kasutusel enne suure maantee valmimist. Silda üle Pakajoe aga enam alles pole

Selle asemel vuliseb kena kärestik, suuresti ilmselt kunagise silla materjalist

seega on selles suunas edasiliikumisega kõik ja asutan tagasi minema

Jalutuskäigult tagasi, on aeg põõnajaid häirima hakata

Aga põõnatakse magusasti

Siiski saavad kõik kenasti jalad alla. Seeaeg, kui käib kohmitsemine ja hommikukohv, vaatan veel ka teises suunas natuke ringi. Teelt mitte kaugel mäenõlva sees on veel üks kinni varisenud punker

Pikka check-outi ei tule ja oleme valmis jätkama põhjasuunas. Järgmise jalasirutuspeatuse teeme Muotkajärvi kaldale jäävas parklas. Siin saab ennast kurssi viia ümbruskonna geograafiaga ja võimalustega loodusega tutvumiseks

Aga kohaliku rahvuspargiga tutvumine ei ole teps mitte seekordse väljasõidu eesmärk

Õige pea ületame juba ka Norra piiri. Toimub see üsna märkamatult ja suuremate ekstsessideta. Varsti jõuame järele ühele omapärasele tegelasele veel omapärasema sõiduvahendiga.

Kuna auto on teeserva pargitud, siis peatume meiegi, et rännumehega natuke tutvust teha

Suundub matkasell loomulikult sinnasamasse kuhu meiegi. Jätame ta siia omi asju ajama ja liigume edasi

Vaade Mazejohka jõe orule. Sellist nime kannab vooluveekogu Google kaardil

Viidalt teeservas aga saab lugeda, et tegemist on Alta-Kautakeino jõega, mil pikkust 200 km kanti ja alguse saab ta hoopis Soomest. Lisaks kvalifitseerub ta üheks Euroopa parimaks lõhejõeks.

Natuke enne kahte jõuame Altasse. Otsest vajadust linnas peatuda ei ole ja midagi eriliselt põnevat silma ka ei hakanud. Seega teeme lõunapausi linnast väljuval suunal vasakule jääval parkimisplatsil, taustaks fjord lumiste mägede foonil.

Söögiks tuleb mitte esimest korda rännumehe lemmikroog – makaronid lihaga.

Sama parkimisplatsi kasutavad ka mingi sakslast organiseeritud automatk-rallil osalevad autod

Nime poolest on tegemist “Baltic sea circle 2022” ralliga ja nagu reklaam autol teada annab, siis 16 päeva jooksul läbitakse 7500 km

Kõht täis, jätkame põhjasuunas. Järgmise peatuse teeme pärast E6 trassilt vasakule põhjasuunas, E69 peale ära keeramist peale Smorfjordi, kohe Nordkapi kommuuni piiril. Nimelt on Nikkerid tahavaatepeeglist kadunud ja selgub, et ühel reisijal on natuke halb. Lähme ka jalgu sirutama

Kivipragudes ja suurema tuule eest kaitstud nõgudes vohavad sõnajalad

Palju kasvab siin ka rootsi kukitsat (Cornus suecica L.), mis meil Eestis on üsna haruldane kaitsealune liik, keda rohkem võib kohata läänesaartel. Sügisel kasvatab see taim pohlasarnaseid marju, mis pole küll mürgised, aga süüa sellegipoolest ei sünni.

Veerand kaheksa paiku saabume sihtpunkti Nordkappi. Rahvast, nagu alati, on siin üksjagu. Kuigi, autosid on palju rohkem näha kui inimesi. Aga ega see ilm ka niisama jalutamist väga ei soosigi. Külm ja tuuline

Monument, mis kannab nime “Barn Av Jorden” ja mille juunis 1988 tegid lapsed erinevatest maailma paikadest, peaks teksti järgi sellel sümboliseerima koostööd, sõprust ja lootust. Otseselt Eestist küll kedagi mainitud ei ole, aga Anton Sovjet Unionist võib ju ka vabalt Koplist olla. Mina aga mõtlen hoopis seda, mis imelapsed need sellised olid, kes sellise tükiga hakkama said, st. kuidas küll lapsed selliseid asju meisterdada oskavad

Peale pikki kauplemisi ja õnnelikke juhuseid saab kogu seltskond lõpuks ka ühe pildi tegemiseks piisavalt väikesele territooriumile kokku.

Veel skulptuure. Ilmselt samuti laste meisterdatud

Teetähis rahvusvahelise matkaraja E1 alguses (või siis lõpus) mis suundub siit Itaaliasse, Sitsiilia lõunatippu, läbi seitsme riigi ja kokku 8000km. Kaunis pikk tee vantsida.

Kuigi Nordkappi peetakse üldiselt Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemaks tipuks

siis tegelikkuses sirutub Nordkapist läänes merre pikk kitsas maasäär, mille põhjatipp jääb märkimisväärselt kaugemale põhja.

Nagu turismiinfost näha saab, siis oleks võimalik sinna ka jalutada, rada on 9 km pikk, edasi-tagasi ca 20 km. Tõotaks terve päeva matka, arvestades reljeefi. Niipalju, kui ma ka silmi ei kissitanud, ühtegi inimest selles suunas liikumas küll ei näinud. Kui kunagi peaks juhtuma veel siiakanti ja põlv samuti parasjagu kukkumisest paistes ei ole, siis igal juhul plaaniksin selle jalutuskäigu ette võtta.

Infopost 307 meetri kõrgusel kaljul merepinnast.

Kel soovi rohkem rahakotti kergendada, saab külastada ka külastuskeskust. Täiskasvanu saab ligipääsu 24 tunniks 310 NOK-i eest

vot just sellisesse hoonesse. Aga meie jätame selle seekord vahelem.

Veel üks vaade sellele “päris” põhjapoolsele tipule

ja samast vaatepunktist sellele “klassikalisele” Nordkapile

Kuna ilm ei soosi siiajäämist, pakime peale vaatamisväärsuste tuuri inimesed autodesse ja hakkama tagasi liikuma. Juhtub see kaheksa paiku

Tagasiteel põikame sisse natuke trassist kõrvale jäävasse Honningsvagi

Päev on olnud pikk ja peale paari ebaõnnestunud valikut õnnestub siiski teelt maha keerata ja öömajale jääda

25 juuni

Hommik toob jalutuskäigud mereranda, kus torm igasugu sodi on kaldale uhunud

Ja mitmete kaudsete tõendite alusel võib öelda, et me pole siin üksi

Kella kümnest saame liikuma, et kohe varsti suunduda esimesele peatusele. Nimelt soovitakse katsuda lund, justnagu pool viimast aastat seda kodus teha poleks saanud)

Peatuspaiga kõrval kasvab ohtrasti lauku, millist täpselt, pole teada, aga maitseb tõesti hästi. Söövad kõik.

Aegade jooksul on teekond Nordkappi märgatavalt lihtsustunud seoses tunnelite kaevamisega. Tegelikult ei saakski ölda, et Nordkap just Mandri-Euroopa põhjapoolseim tipp on, sest ta asub ju saarel. Nüüdseks küll tunneliga mandri külge ühendatud. Minu esimene käik sinna aga oli veel praamiga. Seega tuleks mandri põhjatippu hoopiski otsida kõrvalasuvate poolsaarte tippudest

Keskpäevaks jõuame Porsangefjordi lõpu lähedale ja teeme veel viimase peatuse mere ääres

Edasi on aga nii, et 50 protsenti sõidul osalevatest autodest peab nina kodu poole pöörama. Kuna teine 50 protsenti saab veel mõne päeva sellega venitada ja siiamaale jõudmiseks on juba palju vaeva nähtud, siis lähevadki meie teed Karasjoki asunduses lahku. Tangime kütust ja vett ning suundume mööda E6 trassi ida poole. Nikkerid aga mööda teed 92 Soome, Karigasniemi poole.

Meie tee kulgeb pikalt mööda jõekallast. Esialgu on see Karasjoki, mis hiljem suubud Tana jõkke, mis soomepäraselt on Tenojoki ja saamikeelne tõlge võiks olla “great river”. Tenojoki on samuti üks kuulsaimatest lõhejõgedest maailmas.

Varsti avaneks ainuke võimalus veel otse Soome sõita, järgmine sild üle Tenojoe on juba kaugel Norras Tana bru’s. Aga seekord meil seda vaja ei lähe

Tuleb välja, et mitte väga ammu saigi siit üle ainult praamiga või talvel üle jää. See 316 meetrit pikk sild on siin alles aastast 1993 ja kannab nime Saami sild ehk siis Sami bridge (Soome: Saamen silta; Põhjasaami: Sámi šaldi; Norra: Samelandsbrua). Väheasustatud kant, aga kui palju keeli.

Järgmise peatuse teeme kena kärestiku kohal. Infostendi info on vähemalt minule kaheti mõistetav. Esiteks rõhutatakse, et kalapüük on litsentside alusel ja siis lisatakse, et lõhepüük on rangelt keelatud. No mis kala siit ikka muud püüda võiks/tahaks kui ikka lõhet. Kõrval on veel miskit jutt parasiitidest. Võib-olla on siia koer maetud

Veel tuleb välja, et püüda ei või ka kreveti, elussööda ega vihmaussiga

Kärestik on tõesti muljetavaldav. Näha on, et mingil ajal on siin vett tunduvalt rohkem ja vaatepilt veelgi vaatemängulisem

Kella seitsmeks õhtul (siin käib ka väike jant kellaaegadega, kuna sõitsime pikalt piki Soome piiri, siis telefon käis kord ühes kord teise maa võrgus ja et kellaaegadel on 1 tund vahet, siis väike loomingulisus neis aegades on) jõuame juba taaskord mere äärde. Seekord Varangefjordi kaldal asuvat Nesseby kirikut uudistama. Silt kirikuesises parklas annab teada, et ööbima jäämiseks või kauemaks kui kolmeks tunniks parkimiseks pole see paik mõeldud

Poolsaar, millel kirik asub ja seda ümbritsev meri aga moodustavad looduskaitseala

Esimene kirik ehitati siia juba aastal 1719, praegune puukirik valmis aga aastaks 1858

Tänapäevaseks renoveeriti aga aastal 1983

Kiriku torn on 22 meetrit kõrge

Kirikuaias on võimalik tuvastada ka paarkümmend hauda, ristidki lääpas peal

Nagu ikka Norras, siis looduskividega probleeme pole. Kirikuaed

Vaade kirikuaiast edelasse. Taamal meres näha Várjavuonsuolu saar

Palkait kirikuaias

Looduskaitseala tutvustav stend, millelt saab teada, et kaitseala on moodustatud veelindude kaitseks, mida on siin vaadeldud 22 liiki

See stend aga räägibtaamal paistvast puidust konstruktsioonist, mis on ehitatud 1950ndate lõpul kalaostja Ivar Dahli poolt kalade kuivatamiseks. Sellisel viisil kala kuivatamine lõppes siinkandis kümmekond aastat hiljem. Siis mindi üle fileerimisele

Järgmine peatus on Mortensnes ja ei lase ennast kaua oodata. Siin asub mastaapne pärandkultuuriobjekt. Osa sellest on ka külastajatele avatud ning erinevaid ajastuid ja leide läbi 10000 aasta tutvustab nii hetkel kahjuks küll suletud muuseumihoone

kui ka 3-kilomeetrine matkarada. Kuna see viimane on jalutamiseks lahti, siis seda me ka teeme

Osa pindalast on pandud hooldama lambad.

Et nad ikka oma piire teaksid, on ehitatud selline arhailine tara

Meres kalda lähedal on 2 “allveelaeva”

Harilik drüüas (Dryas octopetala) on siinmail laialt levinud roosõieline. Eestis teda ei kasva, küll aga võib teda taas leida Euroopa lõunapoolsetest mägialadest, näiteks Alpidest või Kaukaasiast. Drüüas on ka Islandi rahvuslill. Taim on väga aeglase kasvuga ja pikaealine. Õitsema hakkab alles ca 10-aastaselt ja 100-aastase taime vars võib olla 10mm läbimõõdus

Ohvrikivi Ceavccageadge ehk Kalanmaksankivi, mida ümbritseb kivikestest laotud 13 sõõri. kivi hõõruti kalaõnne saamiseks kalamaksaõliga

Tuhndeaastane paadipõhi. Kui aastal ca 1000 oli paat kaldal, siis nüüdseks on maapind kerkinud seitse meetrit

Drüüas ongi siin kohati valdavaks taimeliigiks

Suurem asula teel on Vadsø

Vaatamata sellele, et on täitsa valge, on kell ikkagi pool kümme ja inimesi eriti märgata pole

Ööbimiseks leiame lõpuks ühe privaatse koha keset lagedat välja vahetult enne Langbunesi nimelist paika. Tuul puhub nii tugevasti, et kerge hirm hakkab. Auto ju suure tuuletakistusega ja mitte kaugel tuule puhumise suunas asub järsk kallas. Hirm muidugi asjata ja suurte silmadega. Kaldajärsaku varjus on ka üks telk. Selles viibijatel paistab hulka põnevam olevat.

26 juuni 2022

Hommikuks tuul mõnevõrra taltub

Ka meri ei vahuta enam nii nagu öösel. Vaade lääne suunas

ja samast kohast kagu poole

Kella 11-ks jõuame Kibergi. Siin pälvib tähelepanu partisanide muuseum, kohalikus kõnepruugis partisan museet

Muuseumimaja ees on veel mitmesuguseid ausambaid

Muuseumimaja ise on aga siinsetes mastaapides tavatult suur

Avatud iga päev 09-18.00

Piletihind on 100 norra krooni

ja maksta saab sellesse silindrisse väikese pilu kaudu raha sisse toppides. Kuna meil NOK-e ei ole, peavad nad meie eurodega leppima

Eksponaate on palju ja vaatamist küllaga, televiisoriski jookseb informatiivne programm

aga ühtegi inimest ei ole ja ei tulegi kogu meie siinviibitud aja jooksul

Üldiselt jääb mulje, ja seda mitte ainult siinse väljapaneku põhjal, vaid ka üldiselt avalikus ruumis esindatud mälestusmärkide ja avaliku teksti põhjal, et nõukogude armeest peeti ja peetakse siiamaani lugu. Ilmselt seda põhjusega, et viimane punaarmeelane lahkus Norra territooriumilt 25 septembril 1945, mitte aga 50 aastat hiljem

Samuti saatsid sakslased siin taganedes palju sigadusi korda, mis peaasjalikult seisneb põletatud maa taktikas. Peaaegu kogu Kirkenes, Hammerfest, Hasvik, Vardø, Skarsvåg, Tufjord, Karmoyvaer, Gjesvær, Nordvågen, ja Neiden põletati maha. Arusaadavalt ei kutsu see esile mingeid sooje tundeid

kõige lõpuks täiendame külaliste nimekirja

Siinsamas muuseumist üle tee jääb Kibergi külamaja

ja selle vastas omakorda veel üks muuseum

Varangeri rahvuspark, ehk kohalikumas pruugis Varangerhalvøya nasjonalpark, on see teema, mis siin kajastamist leiab

See muuseum on külastajatele tasuta

ja taas pole hingelistki

lisaks tavaväljapanekule on siin ka õppeklass.

muuseumiesisel muruplatsil aga tunnevad ennast hästi võililled. Kus nad seda ei teeks?

Meri on muuseumist mõni samm ja ned sammud ka teeme

rand on inimtühi

ainult kalda lähedal meres on üks “allveelaev”

aga kes otsib, see mõne teokarbi ikka leiab

siinsamas kõrval on ka muul ja muuli taga väike sadam.

Sadamahoone on küll juba kõvasti räsida saanud

Aga enamus maju asulas on kas kenasti korras hoitud, või siis taastatud

Läbi külakese voolab ka väike jõeke, Kibergselva (elv = jõgi norra k.)

Strandveien (veien = tee )

Muuseumitamised ja külaringkäigud lõpetame alles keskpäevaks. Paras aeg natuke linnupetet võtta

Umbes pool tunnikest rahulikku sõitu ja ongi Vardøya saarele viiva tunneli suu

teeserva jääb natuke arusaamatu kompositsioon

Tunnel aga on 2890 meetrit pikk ja viib liikleja 88 meetri sügavusele allapoole merepinda,

et siis juba Vardø linnakeses mere alt taas nähtavale ilmuda

Pargime auto, et piirkonnaga natuke tutvust tegema minna

“Kvinne mot havet” – naine mere vastu

1958 aastal ehitatud Vardø kirik. Esimene teadaolev kirik siin aga asus umbes 200 meetrit praegusest ja andmed sellest ulatuvad nii kaugele ajas tagasi kui 1307 aastasse .

Merelinnud on mõne hoone oma eriliseks lemmikuks võtnud ja igal võimalikul nukikesel on ka pesa või paar

eks siit ole neil ka hea sadamal silm peal hoida, et äkki saab söögipoolist

Sama hoone ühes sopis on omale koha leidnud ka muuseum. Seekord pomooride teemaline

Teemavalik on muidugi natuke kummaline. Asustasid ju sellise nimega venelased, sest seda nad ju olid, tänaseks päevaks nimetab end pomooriks ainult mõni üksik, siit kaunis kaugele jäävaid valge mere kaldaalasid. Seda ütleb ka nimi.(vene keeles поморы ‘mereäärsed’)

Aga hoolimata sellest on muuseumis kõik viks ja viisakas. Ei tea, kas mõne pomoori kodus ka kunagi selline puhtus ja sära valitses

Kuna elati mere ääres, siis on ka igapäevaelu suuresti merega seotud ja see valdkond leiab ka muuseumis kajastamist

Ja nagu traditsiooniks, on ka selle omaette rahvagrupi hääbumise peasüüdlane siin kenasti välja toodud.

Meri ja kalapüük ei ole ka siinkandi inimestele võõras ja see temaatika on avalikus ruumis laialt kajastatud

Mälestusmärk Fridtjof Nansenile, võib-olla kuulsaimale norrakale.

Vardø hotell

Turismiinfopunkt

Infopunkti annab mitmesugust infot. Puust tulbalt saab teada, et linnastaatuse sai Vardø aastal 1789, aga esimesed andmed asulast siin ulatuvad aastasse 800. Tunneliühendus muu maaga aga on juba aastast 1982. Tahvel seinal aga on pühendatud Austria-Ungari põhjapooluse ekspeditsioonist osavõtjatele. Väljus see Tromsost aastal 1872 ja naases siia , Vardøsse, kaks aastat hiljem

Sellelt kivilt aga loeme, et oleme maailma põhjapoolseimas kindluselinnas, Lääne-Euroopa ainsas arktilises kliimavöötmes asuvas linnas, samas ka Norra idapoolseimas ja Põhja-Norra vanimas linnas. Veel lisatakse , et siin on vanim kaluriküla Finnmarkis, kus 17 sajandil peeti kuulsaid nõiaprotsesse ja mis on olnud ka pomooride pealinnaks (?)

Vardoya pole siiski kõige idapoolseim saar Norras, vaid selleks on siinsamas lähedal asuv Hornøya. Sinna on olemas ka paadiühendus

Kahjuks on paat just mõni minut tagasi väljunud ja järgmine läheb alles kell 15.00. Kahte tundi me ootama ei hakka ja saarel jääbki käimata.

See Lääne-Euroopa vaatest kaugeim võimalik sõidusihtpunkt on automatkajate seas kaunis populaarne ja tullakse siia väga eriilmelise tehnikaga

Vaatamata oma arktilisele asupaigale näeb linn suvel välja nagu üks väikelinn ikka

kenade renoveeritud puumajadega

ja laste mänguväljakutega

Traditsioonilisemat laadi hooneid katab kena mättakatus

Kindlasti ei saa käia Vardøyal ilma kindlust külastamata

Kuningas Haakon VII ausammas kindluseväravas

Nagu kindlustele kohane, on ka siin väljapanek erinevast militaartehnikast erinevatest ajajärkudest

Kindlust hakati ehitama aastal 1734 kaitsmaks Norra suveräänsust

Sissepääsuraha kogumine on nagu mitmel pool mujalgi Norras, automatiseeritud

Kindluse sees on ka väike väljapanek, mis on kajastatud allpool olevatel piltidel

Sellist laadi huumorit mäletavad eestlased kindlasti “Pikrist”

Siin aga on üks ütlemata vana palgijupp, millel peaks olema sisselõiked kõikide Norra kuningate poolt

Nagu graveeringud räägivad, peaks see puutükk kaugelt üle neljasaja aasta vana olema. Saksa okupatsiooni ajal olla see kuhugi minema visatud aga läbi õnneliku juhuse taas tee siia muuseumi leidnud. Seda pajatas meile üks kohalik, võimalik, et suisa kindlusetöötaja (milline tore amet)

Kõige lõpuks teeme statistikat

Kindlustus on perfektse kaheksanurkse tähe kujuline. Sisehoovis jagub ruumi veel päris mitmele hoonele

Välisvallil aga on kaitseks kahurid

Samuti on siit hea vaade edelasse jäävale nõiajahi memoriaalile. Aga sinna läheme järgmisena

Mälestustahvel kindluse sõjaaegsele komandandile, kes suutis saksa okupatsioonile vastu pidada kuni 02 novembrini 1940. Kuna surmadaatumiks on märgitud 09 november, siis ilmselt sai ta selle eest ka elust priiks

Kindlusest väljume teise värava kaudu

Edasi võtame suuna juba nõiamemoriaali poole ja katsume seda teha otse majade vahelt.

Barentsi mere laevaliikluse koordineerimise juhtimiskeskus

See kiriku moodi väljanägev ehitus kannab tegelikult nime Vardo kabel ehk Steglnesi kabel (Vardø kapell / Steglnes kapell)

Ehitatud aastal 1908 ja erinevalt enamikest Finnmarki sellistest ehitistest, pääses maha põletamisest WWII ajal

Kabeli ümber laiub surnuaed

Edasi memoriaali poole liikudes saab infotahvlilt lugeda, et memoriaal avati 23 juunil 2011 kuninganna Sonja poolt kõikide 17 sajandil nõidumise eest Finnmarkis süüdimõistetute mälestuseks.

135 meetrit pikas hallis ripub 91 tahvlit, iga aastatel 1600-1692 süüdi mõistetud ja tuleriidal põletatud ohvri kohta. Neist 77 oli naisi ja 14 mehi. kolmandik ohvritest olid läbi teinud nn. veekatse. Nimelt arvati, et vesi kui püha element, hülgab kurja ja nii heidetigi kinniseotud käte ja jalgadega kahtlusalune vette. Kui inimene vajub põhja, järelikult oli süütu, kui aga jääb pinnale, on süüdi. Sellel ajajärgul jahiti nõidu muidugi kogu Euroopas, aga selle väga hõredaltasustatud kandi jaoks on see küll päris suur arv ohvreid

Samuti on iga ohvri kohta toodud väljavõtted kohtupidamiste protokollidest

Päris mõtlemapanev värk. Eriti kui vaadata, et siitsamast paistab ka see valgeksvõõbatud puukirik. Või kui mõelda natuke teise nurga alt, siis kas on üldse midagi põhimõtteliselt teisiti tänapäeval. Tuleriidale küll ei panda , aga kui näiteks mõnel maal sõda sõjaks nimetada ja selle eest viisteist aastat vanglat saada, siis kas see pole mitte sama?

Siinsamas memoriaali ees on veel üks klaasist ehitis. Ja selles põleb igavene tuli. Selle igavese tulega assotsieerub endistel nõukogude inimestel teadagi mis. Olen ühte sellist isegi, automaat rinnal, valvamas käinud. Juhtus see kõik küll juba ammu, möödunud sajandi kaheksakümnendate teises pooles. Isegi pilt sai ajalehte, oli selline üllitis nagu “Molodjez Estonii”. Aga see siin pole see, vähemalt otseselt mitte.

Liigume tagasi linna poole. Üleõla pilk kogu kompleksile

Teeservas õitsevad magunad. Kenad kollased, mis liigist täpselt ei tea. Peaks Laansoo käest uurima

Ka kaug-põhjas harrastatakse ratsasporti

1994 aastal paigaldatud mälestustahvel hollandi maadeavastajale Willem Barentsile. Siis täitus 400 aastat tema Kirdeväila otsimise ekspeditsiooni algusest. Tõenäoliselt kais ta ka siin

Aga mis see on, ei tea. Kui keegi teab öelgu mulle ka

Linnakese kõrval kõrgendikul punnitavad taeva poole kaks kera. Pole ma kunagi täpselt taibanud, mis asjad need sellised täpselt on ja miks nad just kera kujulised peaksid olema. Aga ju nii siis peab.

Tegelikult on tegu radarisüsteemiga, kogu kupatuse nimi GLOBUS II ja see kuulub Norra sõjaväeluurele. Ametlikult tegeletakse kosmose ja arktika õhuruumi monitoorimisega. Küllap jagub seal veel ka muud tegevust.

Aga linnaruumis olevad kompositsioonid on ikka rahumeelsed ja kajastavad kohalikku eluolu

Vardos on ka kütusetankla. Kuna plaanime siit veel edasi põhja poole pressida, siis ootamatuste vältimiseks on hea omada täis kütusepaaki

Ilmselt saab see olema minu elu seni kallimalt ostetud kütus üldse.

Veelkord kirik

Sõidame veel idapoolse saareosa põhjatippu

Siin asub linnuvaatlejate meeliskoht. Vähemalt seda võiks neist skulptuuridest järeldada. Ega nad ju piirivalvurid ometi pole

Samuti on see meelispaigaks automatkajatele, saab rahulikult parkida ja ei sega kedagi. On ka Google kaardil selle koha peal märge “Area sosta camper”, mida iganes see sõna sosta seal vahel ka tähendab

Hornoya saar on parempoolne

Reinoya saar aga vasakpoolne

Igasugu huvitavat või siis ka vähemhuvitavat rauakola vedeleb rannas.

Pakub peamurdmist, kuidas selline vanaraud siia randa saab. Tegemist on väga eriilmelise kolaga, vanadest uksehingedest autode mootoriteni. Ei saa võimalik olla, et meri selliseid asju kaldale uhub, raud ju raske. Aga ei tahaks nagu uskuda, et kohalik rahvas seda siia veab?

Saare idapoolse osa põhjatipu külastamisega Vardoya tuur ka lõppeb. Lahkume, et liikuda edasi piki mereranda Hamningbergi poole, kuhu peaks jääma tiba alla viiekümne kilomeetri. Tee sinna on küll asfalteeritud, aga väga kitsas, ainult ühe auto laiune. Ja ka käänuline, mis teeb matkakaga liiklemise põnevaks

Aeg-ajalt on tee ääres ka asustust. Ilmselt on need küll suvekodud

aga mine sa tea, võib-olla ka mitte. Talvel siia sattunud pole, aga oleks kindlasti omamoodi elamus

Sagedased teeületajad on põhjapõdrad. Mõned tunduvad ka metsikud olevat, vähemasti silmatorkavaid eristustunnuseid ei paista

Vahel tuleb sekka ka sirgemaid lõike

Enne asulasse jõudmist on paremat kätt peatusplats, milles peatuja võib huvitavat infot saada

Näiteks sellelt, Hamningbergi ajalugu tutvustavalt infolehelt saab lugeda, et kunagi oli tegemist ühe suurima kalurikülaga Ida-Finnmarkis. Kala oli palju, aga sadam oli vilets ja nii juhtuski, et möödunud sajandi viiekümnendatel muutus suuremate paatide kasutuselevõtu tõttu sadama arendus juba möödapääsmatuks. Norra valitsus alguses plaaniski ehitust, hiljem aga taganes sellest. Seetõttu lahkusid inimesed siit ja aastal 1965 oli asula talvel suletud. Neli vana pensionäri pidasid siin aastaringselt vastu suisa aastani 1978.

See infotahvel aga pajatab Norra esimese merepäästelaeva tegemistest aasta 1894 maikuus

Siin aga veel väike mälestusmärk sellele päästealusele RS1 “Colin Archer”

Siinsamas on ka inimtühjad liivarannad, vabalt võib mõne pärlikarbi leida

Aga siinsamas asulasildi taga see küla paistabki. Ei näe küll väga mahajäetud välja

Juba asulas sees olevalt stendilt saab lugeda, et Teine maailamasõda jättis selle asula suuresti terveks ja seetõttu on peaasjalikult enne sõda ehitatud hooned kõik kenasti terved

Teisel kuulutustetahvlil seisab, et kui on soovi tänada miskit kohalikku seltsi, kes parklas prügi kokku korjab jne. siis saab seda teha, kandes rahalised vahendid nende kontole (number antud). Veel annab keegi Elisabeth Riise teada, et korraldab krabipüügisafareid. Iseenesest väga põnev. Lisaks on krabigarantii.. Kolmas kuulutaja annab teada, et tal on kodus kohvik ja kel soovi saab tema poole kohvitama minna

Hamningsbergi kabel, 140-le inimesele aastal 1949 ehitatud puuehitis

Sõidame läbi küla, kuniks tee mere ääres ära lõpeb.

Siin saab natuke ümbrust kaema mindud

Lahe suudmes torkab silma endine militaarobjekt.

Vaade siit lääne suunas, tagasi küla poole

Selline näeb välja kunagine sadamakai. Ilmselt ei olnud see kaugeltki piisav kaitsmaks küla ja laevu tormide eest

Aga siiamaani on ehitus küll üsna hästi vastu pidanud

Peale muuliga tutvumist lähen ja uudistan seda punkrit natuke lähemalt

Ilmselt hoiti siit lahesopil silma ja kirpu peal

Mingid kahtlaselt kaasaegsed rakendused vedelevad ka maas

Ajahammas aga pureb ja minu arust võiksid ka sellised objektid kuidagi paremini konserveeritud olla

Kõiki aga militaarajalugu ei huvita ja nii saavadki salve ka näidised kohalikust limukafauanast

Siit umbes kilomeeter-poolteist küla taga mäe otsas on veel ka sakslaste rannakaitsepatarei jäänused, aga sinna enam ei viitsi lontsida.

Hästisäilinud traditsioonilised mätaskatused. Tundub, et selline katus võiks vastu pidada küll

Endisaegset inventari vedeleb siin ja seal. See siin ilmselt paatide merest väljasikutamiseks

Siin aga ilmselt stendil väljareklaamitud kohvik

Veel üks vaade kabelile, seekord teise rakursi alt

Ja hakkame tagasi sõitma. Aeg juba pealelõunane ja vaja natuke midagi hamba alla saada. Selleks peatume Sandfjordelva nimelise jõekese suudme lähedal. Kunagi on sild siit otse üle viinud. Silda enam pole, aga postid on jäänud

Mingi arusaamatu asi kivis kinni. Mingi kohalik Excalibur?

Vahepeal olen mererannas käikudega köögiinventari lõikelauaga täiendanud

Teadustöö tegija peab olema visa ja lõunasöögi valmimise jooksul on kohalikud limukanäidised kenasti kokku kogutud

Künkalt avaneb hea vaade Vardoya saarele ja Vardo linnale sellel

Nüüd sõidame pikemalt ja peatume taas alles 20.00 paiku Ekkeroy asulas Ekkeroya poolsaarel. Põrutame otse sadamasse. Või mis sadam, paadisild. Sellegipoolest on siin muuseum

Nagu muudki siinsed asulad kaldapealsel, on ka siin tegemist kalurikülaga

Et tegemist ei ole täiesti mõttetu kohaga, annab tunnistust öömajade olemasolu. Keegi siia ikka tuleb ja ka ööbib siin

Nagu ikka, ei ühtegi hingelist. Muuseum on ka kinni juba

Aga paadisild on ise nagu vabaõhumuuseum

Ilmselt krabilõksud

Kuigi kalatööstust siin enam ei ole, käiakse merel ikkagi

Ka selline tööriist ei paista siin päris kasutusest maas olevat

Aga selle riistapuu seletamisel jään jänni

Ekkeroyst suundume Vadsole. Käime (sõidame) ka Store Vadsoya saarele

Vaade saarelt mandri poole Vadso asulale

Aga pikemalt siin ei peatu ja põrutame aga edasi mööda tuldud teed tagasi. Enne Tana brud satun teeservas huvitavale kaardile. Kui isegi Marokos on paari viimase aastaga Nõukogude Liidust lõpuks hulk iseseisvaid riike saanud, siis siin eksisteerib selline moodustis nagu CCCP ikka veel

On küll ka väheke ajakohasemat infot ja kogu ümbruskond on kenasti kaardistatud

Tänaseks õhtuks olen plaaninud jõuda Tana jõe suudmesse läänepoolsele kaldale ja umbes poole üheteistkümne paiku me sihtkohta ka saabume. Päike muidugi kõrges taevas

Viimane ots teed oli kaunis auguline ja kitsas kruusatee, mis sellise transpordiliigi puhul toob kiiruse kenast alla. Aga koht on kena ja tasus tulla. Kuna kohe kõrval on mägi ja jõe kaldadki on kaunis järsud, siis parkimisruumi on üsna napilt. Peale meie paistab siin veel kaks autot olevat

Selline näeb Tana jõgi välja vahetult enne Tanafjordi suubumist. Tõenäoliselt on siin juba ka tõus-mõõn tunda-näha

Kellegil on ka paat ootevalmis seatud. Kui siit ka lõhet ei saa, siis kus veel? Mina küll ei saanud ka siit, aga ega ma ka üle paarikümne viske ei teinud. Lantki polnud lõhe oma

Aga et seaduslikult ja teaduslikult siin kalapüüki harrastada, siis tuleb välja, et see on täiesti võimalik. Väikesed nüansid paljastuvad infotahvlil jõeveeres

Auto parkisime natuke kõrgemale ja jõest eemale, nüüd aga läheme Katiga vaatama, kuhu see tee lõpuks välja viibki

Aga ei vii suurt kuhugi, lõpebki siinsamas jõkke ära.

Päris jõe ääres on kilomeetripost, mis markeerib 105 kilomeetrit Vadso asulast. Mis põhjusel just sellisel marsruudil neid kilomeetreid kokku on loetud, see jääb selgusetuks

Aga tee ja jõe ristumiskohalt saab juba pilgu mere osaks olevale fjordile endale pilgu heita

Öörahu saabub südaööpäikese all

27. juuni 2022

Hommikul saame liikuma 10-st

Kuni Rustefjelbma asulani sõidame juba tuldud teed, sealt aga pöörame paremale, lääne suunas. Kohe peale mahapööret jääb vasakule Tana kirik. Kuna kirikud ongi siinkandis valdavad ajaloolised ja arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed ehitised, siis teeme peatuse

See omapärase väljanägemisega puukirik valmis 1964 aastal asendamaks sõja lõpul aastal 1944 sakslaste poolt mahapõletatud kirikut. Ei tea, mis viha neil sõdivatel pooltel nende kirikute vastu oli, venelased armastasid neid ka hävitada

Kogu krempel on looduskivist katusega, ka eemalseisev 25-meetrine kirikutorn

Siinsamas kirikuesisel platsil on ka väike mälestusmärk saksa okupatsioonist vabanemisele. Huvitav oleks kuskilt uurida, mis põhjusel sakslased siin nii hävituslikult käitusid, et punaarmeed suisa rõõmuga vastu võeti. Selgitav tekst on lisaks ka soome ja vene keeles

Lisaks on veel ka monumentaalkunsti. Selle nimi on Muitu-Erindring. Mida iganes see siis ka ei tähenda

Aga välja näeb selline ja avalikest allikatest saab teada, et maksis 1 026 000 norra krooni. Aga mis raha see ka on, meie Vabadussõja Võidusammas maksis ikkagi 8,5 miljonit eurot!

Järgmise peatuse teeme Vestertana fjordi ilu nautimiseks. Siin on ka looduskaitseala ja mitmeid matkaradu. Matkamine (jalgsi) pole selle reisi raames aga plaanis

Meelespealilled, teaduslikumalt hoopis lõosilmad. Millised nimelt, ei teagi, sest kodueestiski kasvab neid kümmekond liiki

Edasi liigume mõneks ajaks merest eemale, et saada üle poolsaare Ifjordi. Tee on hea, liiklus praktiliselt puudub ja loodus on üsna lage ja taimestikuvaene. Lumelaike on veel palju.

Et siin ikkagi miskit toimub, annab tunnistust tara teeservas, mille taga on maapind kaunis tallatud olemisega

Poole ühe paiku jõuame Lebesby asulasse. Siin kordub juba standartne lugu kirikutega. 1944 aastal sakslaste poolt mahapõletatud kiriku asemele ehitati 1962 aastal selline puukirik

Kirikuaias on monument Anton Johansenile, kes olla olnud selgeltnägija, kes muuhulgas elas Lebesbys 30 aastat ja on siia ka maetud. Minu kommentaarid sellisele ametimehele muidugi puuduvad, esoteerika pole minu ala

Kohaliku kirikute ajalugu on kokku võetud selle sildiga siin

Peale selle selgeltnägija on kirikuaeda mahtunud teisigi

Järgmine huvitav koht peatumiseks peale Lebesbyt on umbes poolsaare keskel, kus nii paremalt kui vasakult on meri päris kokku tulnud. Ilmselt on eesolev maatükk Nordkyn mitte just kauges minevikus eraldi saar olnud ja nüüd maakerke tõttu poolsaareks alandatud. Silt teeservas annab teada, millistel kellaaegadel talveperioodil väljuvad edasiliikumiseks kolonnid. Nii karmid on teeolud siin talvel, ühed keerulisemad kogu Norras

Sildilt saab teada, et WWII ajal proovisid sakslased ebaõnnestunult seda maariba kahe vee vahel õhku lasta. Mulle jääb küll arusaamatuks, mida sellega oleks saavutada tahetud. 6 mail, kaks päeva enne sõja lõppu, lasid sakslased siin maha kuus relvitut kalameest. See vahejuhtum on läinud ajalukku kui Hopseidi tragöödia. Peale sakslaste kapituleerumist uuris asja Norra politsei, aga tõendite puudumise tõttu asi lõpetati. Hukkunutele on püstitatud ka mälestusmärk Skjänesis, mis seekord meie teele ei jää. Selle info valguses saan ma järeldada, et sakslased olid siinsetel aladel kuni sõja lõpuni

Tee Bekkarfjordist siia avati kuningas Olavi poolt alles 1989

Kella kaheks jõuame Mehamni, mis võiks eesti keeli olla miskit Kesksadama taolist (ka Mehavn; põhjasaami keeles Donjevuotna, kveeni keeles Meehamina). Nüüd oleks paslik küsida mis imeloomad need kveenid on. Wikipedia teab, et kveeni keel (kainun kielikveenin kielikväänin kieli ja meiðän kieli) on läänemeresoome keel, mida räägivad peamiselt Põhja-Norras elavad kveenid. Varem peeti kveeni keelt soome keele murdeks. 1996. aastal said kveenid aga Norras ametliku vähemuse staatuse ning 2005. aastal tunnustati kveeni keelt Norra vähemuskeelena. Toona arvati Norras olevat 2000–8000 kveeni keele kõnelejat. Alates 1860. aastatest üritas Norra valitsus kveene assimileerida. Keelati kveeni keele kasutus koolides ja valitsusasutustes, kveenikeelsed kohanimed asendati norra omadega. Alates 1970-ndatest on kveenidel ja saamidel lubatud oma keeli kasutada. Nii et vaata kui lahkeks on norrakad muutunud

Enne asulasse sisenemist jääb vasakule surnuaed väikese kabeliga. Taamal lennuväli

Kae, kuhu Coop haarmed ajanud on

Asula pole suur, elanikkegi alla seitsmesaja. Keset küla aga on kirik

Mehamn aga pole veel kõik. Siit saab edasi sõita 20 kilomeetrit ida pool asuvasse Gamviki

Tee sinna on hea ja läbib kaunist arktilist maastikku. Ka ilm on armuline ja laseb silmal puhata

Nagu ikka, saab enne asulasse sisenemist ammutada informatsiooni eesootavast

Gamvik (põhjasaami keeles Gáŋgaviika) on hetkel koduks alla 200 inimesele. Kogu see piirkond siin on Norra üks vaesemaid ja vähearenenumaid. 2014 suleti kalatehas ja idaeuroopa kalurid lasid seejärel samuti jalga

Meldiv traditsioon on ka see, et iga endast lugupidav asula on koduks ühele korralikule muuseumile. Iga korraliku turisti kohustus on see muuseum üle vaadata. Seda enam, et tegu on maailma põhjapoolseima muuseumiga

Majad näevad küll kenasti korras olevat. Kuigi tööstuslik kalapüük on lõpetatud, viimane kaluritalu pani uksed kinni 2008, siis harrastajatele on see paik ideaalne kalapüüdmiseks nii merest kui ka jõgedest Risfjordelvast ja Sandfjordelvast. Seega kohalikud tegelevadki valdavalt turistide teenindamisega

Muuseumi väravasse on ka ühed poolakad ära eksinud

Pargime nende kõrvale meiegi, et seda põhjapoolseimat imemuuseumi oma silmaga kaema minna

Osa eksponaate on õues. Või siis vedeleb lihtsalt endisaegne vanaraud. Taamal seisab kurvalt tühi kalakuivatusrakendus.

Kohe muuseumi taga möllab aga meri. Lained on päris asised

Silt uksel annab teada, et muuseum on avatud argipäeviti kümnest neljani

Kuna oleme saabunud lahtiolekuajal, siis saame ka sisse.

Pildid räägivad väljapanekust ise

Üks tädi, ilmselt personalist, rääkis, et ka praegu eksporditakse Norrast suurtes kogustes seda kuivatatud turska. Muu hulgas ka näiteks Lääne-Aafrikasse

Veel mõningaid ümber hoone lähema ümbruse vedelevaid rauajurakaid ja muud kola. Võiksid ka nagu väljapaneku osad olla

Selline see muuseumi välisilme on mere poolt tulija silmade läbi

Muuseumiga ühel pool, liigume asulas edasi

Üle Gamvikbukta paistab Gamviki kirik

Siin on ka väikelaevadele sadam

Lahesopi servas on üks mälestusmärk.

Selgub, et on see püstitatud Gamviki hukkunud meremeestele ja kaluritele

Aga mis torniga maja see selline on, ei tea

Gamviki kiriku näol on tegemist kõige põhjapoolseima kirikuga Mandri-Euroopas. Üldse on siin palju asju kõige põhjapoolseimad.

Ehitati see aastatel 1957-1958, nagu aiaväravateltki lugeda saab

Silt taral annab teada, et kirikut saab külastada ainult juulikuu jooksul esmaspäevast reedeni 11.00-18.00. Meie sellesse ajaaknasse seekord ei mahu

Kirikumäelt asula poole vaadates avaneb selline pilt

Seetõttu võtame siit kõige-kõige põhjapoolsemate asjadega asulast suuna veel rohkem põhja poole. Ees on loodusreservaat. Küll piirangutega, aga mööda teed sõita ikka lubatakse

Seda kohta nimetatakse Slettnes ja siin jätkub nimekiri kõige põhjapoolseimatest. Nimelt on pildil olev ehitis maakera kõige põhjapoolseim mandril asuv tuletorn

Siit natuke edasi lääne suunas sõites lõpeb tee parkimisplatsiga

Siin on tähistatud matkarada, linnuvaatlustorn, mitmeid WWII seotud ajaloolisi kohti ja tohutu tugev tuul

Kõik need vaatamist väärt kohad on kenasti stendil ära toodud, loe kasvõi saksa keeles kui tahad

Kuna puud on siin olematu kõrgusega, roomates peaasjalikult mööda maapinda, siis näha saab kaugele.

Taamal juba jutuks olnud tuletorn ja türkiissinine meri

See aga on see kuulus lindudevaatlemise putka

Selle putka tähtsusest ja muust ümbritseva looduse kohta saab lugeda kahelt infotahvlilt

Putka seestpoolt väärib igati oma nime. Kaks ornitoloogiahuvilist saavad siin oma piilumishimu rahuldada

Aknad on küllpakettidega, muu hoone aga kaunis hõre

Aga see kindlasti tõsiseid fänne ei heiduta. Ja mere poole kiigates võib näha, et niisama putkas istuma ei pea

Üks sveitslane on omale suisa rekkasse elamise teinud. Kaunis kehva on sellise suure pilliga siin liigelda, aga vaadates kuidas ka mõlemad tagumised rattad keeravad, siis vast saab hakkama

Tagasiteel silman vasakul Gamviki patarei rajatisi teeservas

Vaade poolsaarele, mille jalamil asub Mehamni asula

Mehamni kirik, vahelduseks kivist. Valminud 1965

Tagasi Mehamnis, teeme väikese asulatiiru. Oma ligikaudu 800 asukaga on tegemist päris suure asulaga.

Ei tea küll täpselt, kas just selles hotellis siin, aga ühes Mehamni hotellis asub Mandri-Euroopa kõige põhjapoolseim hotellituba. tuba nr 301

Jõulumuuseum. Koos baari ja ööbimisega. Päris huvitav komplekt

Ehitusmaterjalide pood. Saematerjali hind oleks olnud väga põnev teada saada.

Edasi suundume juba tagasi. Poolsaare keskosa läbistava tee ümbrus on kaunis lage ja vaene. Põhiliselt lumesulamisvesi ja hõre taimestik

Aga põhjapõdrakasvatuseks sellest piisab

Vaade loodest poolsaare tippu eraldavale maakitsusele

Kuna lumesulamine on alles täies hoos, siis on ka sellest tingitud vooluveekogusid

Tee möödub ka ühest looduskaitsealast, mida mina tõlgiks kui tursafjordiorg

Vaade asustusele Bekkarfjordis

Tagasiteel palju peatusi ei tee. Ifjordist edasi aga algab taas enne sõitmata lõik

Sügavale maase tungiva Laksefjordeni lõpp

Siit edasi suundume juba Lakselvi poole

Tee kulgeb mööda juba tavapäraseks saanud maastikke. Peatuse teeme Borselvdaleni looduskaitsealal

Lisaks erinevat sorti eluslooduse kaitsmisele on siin ka kaitse all üks maastikuobjekt. Sügavale paekivisse uuristunud kanjon

Tegemist on tõesti muljetavaldava vaatepildiga, foto seda tunnet edasi anda ei suuda

Vesi jões on kristallselge

Käime seda vaatepilti kaemas suisa kahest vaatepunktist.

Et koht on populaarne ka teiste külastajate seas, annavad tunnistust sissekäidud rajad

Päeva lõpetame üheksa paiku Porsangerfjordi kaldal mõnikümmend kilomeetrit enne Lakselvi

Külmkapist leiame veel jaanipäevaks valmis küpsetamata jäänud kanatooteid. Paras aeg nad nahka panna

Ilm on tavatult soe ja ka piisavalt tuulevaikne.

Mõned põhjapõdradki peavad vajalikuks uudistama tulla

Aga keskööl on siiski aeg magama heita. Seda vaatamata päikesepaistele

28 juuni 2022.

Mõnekümne kilomeetri pärast liikleme juba mitte ammu läbitud radadel

Deja Vu. Paar päeva tagasi läksime siin Nikkeritest lahku

ja taas täidame siin ka veepaaki

Sild üle Kárášjohka jõe

ja jõgi ise. Päris priske

Lahkume Norrast. Meie sõitudest jäi kaardile maha järgmine joon

Soomes kulgeme esialgu mööda hõreda liiklusega ja suhteliselt sirget maanteed nr 92

Edasi aga püsime E75 peal

Rovaniemi. Jõulupukki kodu

Sellised suveniirid sai mererannalt Vardoya saarelt kaasa korjatud.

Koju saame 29 juulil. Kogu reisi marsruut näeb välja selline. Kilomeetreid koguse nelja ja poole tuhande kanti

Ukraina. Sõja-aegne visiit

30 juuli 2022

Seekord on ilmselt kõik teisiti kui varasematel kordadel. Kuigi esimeses etapis veel suurt midagi aru ei saa. Väljun, nagu sellise pikkusega sõidu puhul ikka, varakult. Seekord saan, tõsi, liikuma alles pool viis. Iklas lasen veel natuke kütet peale, et ikka jaguks.

Poola pikem peatus on Bialystokis. Decathlon ja Biedronka.

Vanasti oli siin ka Neste tankla, aga tundub et peale ettevõtte Venemaalt väljatõmbumist ja jaamade Tatneftile mahamüümist on ka siinmail tanklad kinni pandud.  Kusjuures kummaline, aga uued omanikud jätjavad venes vana brändi alt rahulikult müüki edasi. Aga pole hullu, muid tanklaid siin nagu putru ja paak ka alles pooltäis

Järgmise tankimise teengi Poolas just enne  plaanitavat piiriületust. Küte on siin odavam kui Baltikumis, diisel jääb 1,6 euro kanti liiter. Autoga toimuv on ka päris arusaamatu fenomen. Vanuse ja läbisõidu kasvades kütusekulu muudkui aga väheneb. Olles  peale tankimist sõitnud umbes 50 km, näitab vastav seadeldis, et veel saab sõita ligi 2000km. Nii palju muidugi ei tule, aga oma 1600 saab kätte küll, enne kui tuli põlema hakkab!

Tuleb välja, et E373 trassil Kiievisse asuv piiripunkt “Jagodin” laseb tänapäeval läbi ainult veokeid. Neid on siin ka tohutus koguses. Seega tuleb liikuda piki piiri edasi järgmise piiripunkti poole. Tee on kitsas, läbi väikeste asulate, ja ilmselt üks kehvemas seisus teid Euroopa Liidus . Tuleb tähelepanelik olla,  et löökaukudes rehve puruks ei sõida.

Kohale jõuan sellesse järgmisesse 20. 40 eesti aja järgi. Asula nimeks on Zosin. Sõiduautode järjekord loob esiti pahviks ja jõuan juba mõtteid mõlgutada plaani mõne muu piiripunkti kasuks muutmise kohalt

Aga pargin siiski rivi lõppu ja jään ootama. Hea, kui hommikuks üle saab ja ega suurt vahet polegi, sest selgub, et ega enne viit hommikul edasi sõita niikuinii ei lasta. Komandanditund on kogu Ukraina territooriumil 23.00-05.00.

Valdavas enamuses seisavad UA numbrimärkidega autod, aga mõningaid muid hakkab ikka ka silma. Poola ja Tšehhi. Vaatamata sellele, et üksjagu sõidab järjekorrast mööda “võrdsemaid” või muidu naagleid, siis mingisugune edenemine siiski on. Üksinda on nõme sellises järjekorras olla, kuhugi minna või natuke tukastada ei saa, oht on, et satud kiirelt järjekorras tagapoole.

Mõne aja pärast kisub vihmale ja varsti sajab juba ladinal. Aga õnneks on tegemist hoovihmaga mis peatselt möödub. Välku lööma ja müristama jääb ümber horisondi aga pikalt

Vaatamata sajule on siiski palav, üle 20 kraadi ja niiske ka. Et ootamine väga igav ei oleks, tehakse nalja kah. Mõni auto minust eespool jäetakse ruumi paarile autole. Täpselt ei saanid aru, mis põhjusel, aga sinna suundus mikrobuss, teine samasugine slepis. Ja kohe sellise hooga, et põrutas eesseisvale autole tagant sisse. Vist ka slepis olev buss müksas natuke pukseerijat. Igatahes hetkeks oli kisa kõva, aga ilmselt väga hulle tagajärgi ei olnud, kuna rahu saabus võrdlemisi ruttu.

Selge see, et tunnike lõbusas seltskonnas või üksinda järjekorras passimist on täiesti erimeva pikkusega ajaühikud. Aga antud olukorras mulle täitsa sobib. On ju 15 tundi jutti uhatud ja väike vedelemine on täitsa mõnus. Mõne aja pärast lööb jälle taevaluugid valla ja kallab, nagu vanasti öeldi, oavarrest

Hakkan vaikselt kahtlustama, et EL numbrimärke kandvad autod saavad eelisjärjekorras. Nimelt sõidavad enamuses mööda just PL tähisega masinad. Aga kuna ees terendab nagunii see komandanditund, siis ei hakka minagi tõmblema, pärast ei saa enam vanassegi kohta tagasi järjekorras.

Peale kolme tundi unega võitlemist ja vihmasadu on asi liikunud niikaugele, et kurvi tagant hakkab terminalihoone paistma.

00.15 saan juba terminali territooriumile.

Südantsoojendav on näha ka sinimustvalget eestlaste panust sõjatandrile.

Nooremapoolne näitsik korjab passid kokku, heidab sümboolse pilgu autodesse ja mõne aja pärast saab juba luugi kaudu paberid tagasi. Kokku ca 10 minutit. Seejärel saab edasi Ukraina poole liikuda. Siin on järjekord parasjagu selline, et mina jään keset piirisilda.

Välku hakkab jälle sähvima ja mürin on selline, nagu oleks juba kuskile Donetski kanti jõudnud.

Nende piiriäärsete alade jama on mobiilside rändlus. Kui euroopa võrkude puhul pole vahet, millises oled, siis Ukraina võrku sattudes peab valmis olema märkimisväärseteks üllatusteks hilisemal telefoniarvel. Juhtus minulgi seda kogemata Ukraina võrku sattumise äpardust kahel korral, eks saab näha, kui tõsiselt.

01.10 saan sillalt Ukraina terminali territooriumile. Sissepääsul loetakse sind üle ja tulemuse saad teada väikese paberilipaka näol, nagu see siin ikka on käinud.

Edasi käib kõik kaunis siva ja arusaamatuks jääb, miks järjekord siiamaani nii visalt liikunud on. Pass kontrollitakse küsimusteta, tollitädi küll uurib, et kuhu, miks ja mis kaasas on, aga seda ka nii vormi täiteks. Saan dokumendid nii ruttu tagasi, et  kahtlane, kas nendelt mingeid andmeid üldse talletati.

Suurimat hämmeldust tekitab minus aga siinsamas Poolast tulev suur liinibuss, mis esiklaasil asuva sildi kohaselt sõidab Mariupoli. Sõda on ikka imelik asi. Vaenupooled tulistavad üksteist kõikvõimalikest relvadest ja üritavad vastast hävitada, nende vahelt aga kulgeb läbi liinibuss, justnagu oleks ta mingis teises maailmas. Väga veider.

Igatahes 01.30 olen ma Ukrainas ja liigun. Kaua liikuda ei saa, enne Volodõmõr-Volõnskõi nimelist linnakest on tee kinni ja jään koos mitmete teiste autodega teeserva hommikut ootama. Kell on 01.50. Krutin lahti poroloonmadratsi, võtan kasutusele teki ja padja ning jään magama.

Kella viiest läheb sebimiseks ja enamik autosid lahkub. Mina põõnan seitsmeni ja poole kaheksast hakkan liikuma. Selline see teeäärne parkla valges välja näeb

Ilm on sompus, aga vihma hetkel enam ei saja

Esimeses tanklas soetan endale interneti, kunagi ostetud sim-kaart on kadunud ja ilmselt enam ei toimiks kah. 100 grivna eest saab 12gb. Paigutan selle kaasasolevasse tahvlisse , mille panen netti jagama. Hakkab kohe kenasti töölegi. Teen sellise vea, et unustan telefonis mobiilse interneti välja lülitada. Märkan seda alles palju hiljem poole päeva pealt. Palju sellise vea hind ka on, selgub paari päeva pärast augusti alguses kui telefoniarve saabub.

Vaatan, et ka diisel on siin kergelt odavam kui eelmistes riikides, keskmiselt 56 grivnat ehk umbes 1,5 euri liitri eest.

Ühel ebatasasel teelõigul, ei miskit erilist, käib järsku raks ja järgneb vali ja ebameeldiv kolin. Peatun kiiresti ja ei saa esialgu arugi, kuspoolt kolina põhjust otsima peaks. Väliselt tundub kõik korras olevat. Jätkan liikumist ja adun, et kolin tuleb tagapoolt. Õnneks on sellisel autol tagaosas suhteliselt vähe olulisi asju. Jõuan järeldusele, et tegu on amortisaatori purunemisega. Auto sõidab ka ilma amortisaatorita, aga purunenud detail teeb väga vastikut kolinat ja võib veel miskit ära lõhkuda.  Kuna on pühapäeva hommik, siis pole ka abi kuskilt võtta ja niiviisi siis jätkangi edasi liikumist, väikestviisi kolisemisega ära harjudes.

Oma arvamust kogu selle katastrofaalse sõja vallapäästmises ainuisikuliselt süüdi oleva inimese kohta siinmail endateada ei jäeta ja kuna on eriline aeg, siis võib aktsepteerida ka erilisi väljendeid, mida tavaolukorras võibolla avalikult eksponeerimiseks natuke liiga ebaviisakaks peetaks.

Oma arvamust väljendatakse, kuidas aga osatakse

Juhuks, kui vaenlane peaks siiski siiani välja jõudma, on ka sellele mõeldud, et anda teada, mis teda ees ootab

Huvitava tähelepanekuna saab mainida, et enamus teeviitasid ja asulatähiseid on kinni kaetud või üle värvitud. Esialgu tundub see imelik, aga kui hakata mõtlema, et mis rahvas see selline on, kes raha eest on nõus võõrale maale võhivõõraid inimesi tapma tulema, siis võib tõepoolest olla nii  et kui silt ei juhata , siis Kiievit üles ei leia.

Hiljem, vesteldes kohalikega, saangi teada, et mitte harvad polnud juhused, kus tankikolonn peatus ja luugist pisteti pea välja, et küsida, kus asutakse ja kustkaudu Kiievi peale saab.

Ca 80 km enne Kiievit lähen lõunapausile, kaasavõetud moon on peamiselt juba ära hävitatud, seega peatun kohvikus.

Kuna hommikune kohvidoos on saamata, siis sellest tuleb alustada. Kõnealune jook maitseb nagu päris kohv maitsema peabki

Ja mida siis siin söögiks ikka muud tellida…

Väike viga tõlkimisel toob lauale ühe teise, samuti väga isuäratava põhiroa, kuigi üritasin omaarust miskit muud tellida

Enne Kiievit hakkavad ilmuma sõja märgid.

Teeotsad on barrikadeeritud. Paljud eramajad on samuti oma sissesõidud liivakottidega või siis muul viisil sulgenud. Palju on siiani ära koristamata mahapõlenud tehnikat

Kõikjal on kuuliauke. Selles bussipeatuses küll poleks tahtnud mõni aeg tagasi bussi oodata

Ka majade seintes on auke alates pisikestest kuni suurte, üle meetrise läbimõõduga avadest. Palju on üldse rusudes hooneid

või poolenisti tühjakspõlenud ehitisi.

Olen küll üsna pidevalt sõjasündmustel pilku peal hoidnud, aga et venelased nii kaugele Kiievist edelasse jõudsid, on natuke üllatus. Nii vaadates poleks ka pealinna piiramisrõngasse sattumine  ilmselt mitte päris võimatu olnud.

Enne Buchat jääb teeäärde hävitatid tanki- ja soomustehnika kolonn. Kuigi aega palju ei ole, pressib peale komandanditund ja tahaksin enne sihtpunkti kohale jõuda, et mitte teeserva magama jääda, siis väikese ringkäigu ikka teen. Mõned ülesvõtted ka

Jätkan Bucha suunas.

Buchas ja Irpinis on elu taastunud. Sellegipoolest on masendavaid pilte palju. Kasvõi raketitabamuse saanud kaubanduskeskus.

Kiievi piiril Irpinis käib õhkulastud sildade taastamine. Siingi on endiselt palju lahingute jälgi.

Ka kirik on kannatada saanud,

aga omamoodi iroonilisel ja kummaliselgi kombel on kirikuesisele paigutatud ( on ikka asukoht) punaväelase skulptuur täiesti puutumata.

Ümberringi on kõik tihedalt kuuli- ja mürsukildudest auguline,

aga kuju on terve. Usutavasti jõuab hetkel Eestis käimasolev punamonumentide kampaania nüüd ka siia ja see siin leiab ka omale koha kuskil ajaloomuuseumis. Peale viimaste kuude sündmusi on selle edasine seismine siin lihtsalt kohatu.

Kiievis endas purustusi palju märgata pole. Küll on endiselt kinni kaetud mitmed mälestusmärgid ja palju on liivakottidest või vundamendiplokkidest-paneelidest varjendeid või laskepesi. Eriti teeristide ja sildade juures.

Aga tundub, et inimesed on linna naasmas ja vaatamata olukorrale riigis on mingigi normaalsus taastumas

Oma punamonumentide saaga tuleb küll ka sellel linnal läbi teha. Kindlasti on see ühest küljest palju keerulisem kui meil, on ju selles linnas elatud pikka aega kui kangelaslinnas ja mida selle teadmisega tänapäeva olukorras peale hakata. Nüüd ollakse juba kahekordne kangelaslinn.

Kiievist võtan suuna Poltaava peale. Selleks tuleb sõita üle Dnepri jõe

Linnapiirist välja jääb aga Borispoli lennujaam, mis hetkel ilmselt kaunis vaikne paik

Et väikesed peatused on kenasti aega võtnud, siis nüüd pole enam mahti ringivahtimiseks. Navi info kohaselt peaksin sihtpunkti Troitskes saabuma veerand kaheteistkümneks, mis on liiga hilja. Seega tuleb tempot tõsta

Kui siiamaani on blokkpostide läbimine olnud  lihtne, ainult üks kord kontrolliti dokumente, siis Pavlohradist väljasõidul satun pahas  tujus tegelase otsa. Kontrollib autot päris põhjalikult ja dokumente ka. Tahab, et helistaksin inimesele kelle juurde lähen. Teen seda, aga keegi ei vasta. Lõpuks saan asuda viimaseid 15 kilomeetrit läbima

Troitske jõuan täpipealt 23.00. Tuleb välja, et Serhii on tööl, aga miskit vanaemamoodi memm laseb mu tuppa ja paneb magama. Üritab küll ennem boršši või vähemalt teed sisse joota, aga tunnen, et uni tuleb ka niisama peale.

Vaatamata õhtusele väsimusele läheb uni ikkagi varakult ära. Memm jätkab sealt , kuskohast eile lõpetas. Seega üritades mind toita. Seekord ma vastu ei punni

Eilne palavus – õhtul kell 23 oli ka veel 25 kraadi sooja – on asendunud meeldiva jahedusega, müristab  ja sajab mõõdukat vihma. Peremees peaks ka öisest teenistusest varsti koju jõudma. Seniks kuulan memme jutustusi. Pool tuleb küll ise juurde mõelda, kuna jutt suuresti ukrainakeelne, aga sellest pole midagi. Saan teada, et pensioni saab ta 4000 grivnat ja et naabrite käest piim maksab 3l/50grivnat. Et kolm korda päevas lendavad üle sõjaväe helikopterid- siitkaudu läheb nende trass Donetski rindele. Ja veel palju igasugu muud ebaolulist informatsiooni

Majaperemees saabubki varsti. Sööme arbuusi ja läheme linna – siin on selleks Pavlohrad – et autoremondiga tegeleda. Peale paari hõivatud sto-d ,nii nimetatakse lühidalt autoremontlat, saame jutule ühes rehvivahetustöökojas. pole nagu hooaeg, tõstukid vabad ja tüübid logelesid niisama. Ratas alt ära ja kohe selgub, et amort ise on terve, puru on ülemine kinnitus,

õigemini mingi kummidetail selle sees. “Opor” kohalikus kõnepruugis. Kõrvalasuvas autovaruosade poes selgub, et kohapeal muidugi pole, aga Dniprost saaks tellida. Neljaks kohal. Aga vara rõõmustasime. Täpsustamisel selgus, et tänane tellimus oli juba 20 minutit tagasi siiapoole välja sõitnud ja täna ei saa enam miskit teha. Aga saan kontaktid, kuskohast homme see vidin ise Dniprost kätte saada. Samal ajal on tüüp rehvivahetusest  mäkkaivarit teinud ja kuidagi selle tehnosõlme ikkagi kokku pannud. Uurin, et palju see kiirabi ka maksab aga kõik piirdub sellega, et palutakse Eestisse tervisi saata. Loodetavasti peab remonditud sõlm mõnda aega vastu ka. Autoremondi edukaks lõpetuseks kõlastame pelmennajat, kus pakutakse maitsvaid käsitööpelmeene. Nii nad väidavad

Et vihma kallab nagu oavarrest, mul aga üks kojamees suht vigane ja otsustab nüüd ennast üldse küljest murda, siis saab veel autokauplusi kammida. Lõpuks, kui olen juba loobumas minu automudeliga ühilduvat versiooni leidmast, õnnestub üks natuke lühem eksemplar  siiski hankida. Kuna linnas enam miskit tarka peale hakata pole, liigume Troitskesse tagasi. Kuna Serhii on öö otsa tööl olnud ja homme hommikul peab samuti tööle minema, siis pikka pidu plaanis pole.

Teeservas külastame veel militaarteemalist väljapanekut

Ka siin oma tundeid ja arvamusi sõja vallapäästja kohta vaka all ei hoita ja lajatatakse ikka südamest

Pavlodharis on punatanki probleem lahendatud suhteliselt lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt. Võib-olla peaks Narva tanki ka sinimustvalgeks või siis sinikollaseks värvima ja olekski juba parem

Õhtu möödub kohalike delikatessidega

Palju asju püütakse siinmail koduste meetoditega valmistada või säilitada. Siia alla kuulub ka koduvein ja konserveeritud arbuus

Enne magama sättimist vaatan ka peremehe majapidamise,

tööriistad ja tööriided üle. Selgub, et parimad tööriided tuleb enamikul endale ise soetada ja see pole mitte odav lõbu. Elu muidugi on kallim

02 august 2022

Hommikul hakkame liikuma seitsme paiku. Ilm on natuke selginenud. Pavlohradis käime koos turul. Turu juures on parkimine tasuline, selle eest, et kuskil porilogus natuke oma autot hoida, tuleb 8 grivnat välja käia. Kõik on ametlik ja puha.

Turult saab mõned kaubad teele ja ongi aeg lahkuda.

Päris sageli võib avalikus ruumis leida ilmselt nüüd juba igavesti maailma ajalukku kirjutatud kuulsat lauset Maosaare kaitsjatelt, kus nad vene sõjalaeva sinnasamusesse saadavad. Ilmselt läheb see ühte ritta lausetega nagu “Heureka”, “Ta liigub siiski” või “Ükskord me võidame niikuinii” Küll on seda presenteeritud tärnikestega, aga sageli ka ilma. Mis teed, sõjaaeg ja sündsusnormid lõdvemad, võrreldes muude sündmustega on see väike verbaalne roppus täiesti tühiasi

Dnipros autopoes ei tea minu detailist keegi midagi ja pakuvad, et kaheteistkümneks jõuaks tellimus kohale. Kuna kell alles kümme, siis avaldan soovi kuhugi ise järele sõita. See on nende silmis ilmselt esmakordne selline soov, aga osutub siiski võimalikuks. Maksan raha ära ja saan kontaktandmed, kuhu suunduda. Viimase asjana palun luba patriootlikku väljapanekut pildistada. See ei jäta kahtlustki, milline on siinne meelsus

Ka siin on mitmed mälestusmärgid saanud liivakottidest esmase kaitse

Aadressis oli väike viga, 148 asemel oli 48 kirjas, ja õigesse kohta satun alles teisel katsel. Kuna amort on siiamaani vastu pidanud, siis võtan riski ja ei hakka kohe vahetuskohta vaatama, vaid liigun edasi. Vastasel juhul ei pruugi ma õhtuks Odessasse kohale jõuda ja pean komandanditunni tõttu teeserva ööbima jääma. Sellest poleks ma aga vaimustuses. Kiirustama peab ka sellepärast, et sõita tuleb ringiga, otsetee läbi Krõvõi Rigi ei tule kõne allagi ja Mõkolaevisse sõit on samuti kinni. Seega hakkan liikuma mõõda E50 maanteed. Viivitus tekib Znamyanka nimelise linnakese juures, kus ehitatakse uut raudteesilda ja ümbersõit toimub läbi linna ja mööda kruusaseid ja augulisi kõrvaltänavaid. Kaotan sellega ligi tunni ja samas saan ka asulale pilgu heita. Nagu paljudes kohtades mujalgi on ka siin üks tank T-34 postamendile seatud. Kuna neid toodeti omal ajal üle 80000 eksemplari, siis jagus neid peale sõda kõikjale okupeeritud aladele ja veel poolde Euroopassegi

Punamonumentide kiireimaks neutraliseerimiseks on hea võte neid rahvuslippudega ümbritseda

Kropõvnõtskõist edasi Umani poole liikudes jään raudteeülesõidu taha kinni. Järjekorras mõne auto võrra eespool on üks maastur treileril. Selgub, et sai rindel kannatada ja läheb taastusravisse, selleks, et esimesel võimalusel põhitööle naasta.

Samas laiuvad tohutul territooriumil Ukraina sümbolpõllud päevalilledega.

Teesulgusid on palju, aga ilmselt on nendes kontroll lõdvemaks läinud. Mõnes ikkagi peetakse kinni ka ja uuritakse dokumente. Odessasse sissesõidul suisa palutakse teeserva ja kontrollitakse passiandmeid tahvelarvutiga. Tulemisega rahule jäädud, lubatakse edasi liikuda. Mitmel pool teeservas on plakatid, millega avaldatakse tänu toetuse eest

Öömajaga on sama lugu mis varuosaga, õnnestub alles teisel katsel. Saan väga tagasihoidliku summa eest üheks ööks enda valdusse väikese korteri vanalinnas. Sellises majas Havanna tänaval

Korter ise näeb välja aga selline

Et komandanditunnini on veel aega ja päikegi loojumata, siis saan veel ümbruskonnale pilgu peale heita. Samuti on vaja kohalikku raha vahetada, sest öömaja eest pean sularahas maksma. Ukraina on vahepeal peale viimast minu visiiti siia oma rahvusvaluutat grivnat kergelt devalveerinud, mis teeb sissesõitnule elukese veelgi soodsamaks. Ühe euro eest saab hetkel juba 40 grivnat. Rahavahetust ei pea õnneks kaugelt otsima, esimene selline asub kohe paar maja edasi.

Raha käes, liigun edasi Derybasivska tänavale.

Siin on sõda kajastav kunstinäitus üles riputatud. Mõned näited teostest

Odessa

Ukraina suuruselt kolmas linn elanike arvuga tiba üle miljoni. Selle piirkonna ajalugu on tohutu põnev. Näiteks minu jaoks oli täiesti uus ja üllatav teada saada, et see linn kuulus 15 sajandil Leedu Hertsogiriigi koosseisu. Viimane oli oma tipphetkedel ligi miljoni ruutkilomeetri suurune ja koduks ca 2,5 miljonile inimesele, hõlmates tänapäeva Valgevene ja suuri alasid Venemaast, Ukrainast, Moldaaviast ja Poolastki. Enne leedukaid aga oli siin suur kreeklaste asundus. Tänapäevane Odessa loodi 1794 vene imperaatori Katariina II poolt, olles suuruselt neljas linn vene impeeriumis Moskva, Peterburi ja Varssavi järel. Ka nime Odessa sai linn aastal 1795, enne kandis asundus nime Khadjibey.

Natuke veel linna ajalooga tutvust teinud, leian, et siin on elanud ja töötanud keegi nõukogude füüsik Igor Tamm, kes aastal 1958 on saanud ka Nobeli füüsikapreemia. Kuigi sündinud Vladivostokis aastal 1895, siis perekonnanimi ei jäta kahtlust, kuskohast tegelase juured pärinevad. Samuti vanaisa nimi, kes oli Theodor Tamm. Seega on tegemist eesti päritolu nobelistiga, millisest faktist pole ma küll varem juhtunud kuulma. Eks vene impeeriumis töötades saavad muidugi kõik teadlased kohe automaatselt ka vene teadlasteks.

Paljud skulptuurid on kinni kaetud, samuti majade aknad. Ka pildistada ei ole enamikes suundades lubatud.

Vahakujude muuseum

Ooperi-ja balletiteater

Mingitele punakangelastele pühendatud kompleks siinsamas Ooperiteatri kõrval vanade majade seintel. Ei oskagi öelda, mida sellistega ette võtma peaks, ilmselt oleks mõistlik need varustada ajakohaste selgitustega

Saksamaa aukonsulaadi pesa

Suunaviit näitab, kuhu poole jääb Tallinn ja et sinna polegi teab mis pikk maa

Paljud meelelahutusele ja turismile orienteeritud ettevõtmised on kas suletud igavesti või siis pausile pandud. Pildil kinnikaetud akendega restoran

Kuigi valdav osa vanalinna hoonetest on suurepäraselt renoveeritud, siis on veel ka üksikuid, mida selline töö alles ees ootab. Kui nüüd just ei looda võimalusi kogu vanalinna taas ülesehitamiseks

Ausammas Katariina II-le

1831 aastal, nagu ka kirjas, ehitatud sild

ja vaade sellelt põhjasuunas, Musta mere poole

Kordan ennast ilmselt juba paljukordselt, aga ei väsi imetlemast ja imestamast ehituskunsti mõni sajand tagasi. Lihtsalt müstika, kus jagus meistreid igale alale ja kõik on ilma laseritagi sirge ja loodis ja detailideni läbi mõeldud.

Kui juba hämardub,vaatan välja meeldiva tänavakohviku ja hangin kerge õhtusöögi

Plaanitud juuksurisalongi külastus peab ilmselt ootama

Tellin külma keefirisupi ja

steigi

Juba pimeneb kui söögiga lõpetan ja tänavad tühjenevad kiiresti. Hotelli all keldris on toidupood, ostan hommikuks mahla ja jogurtit, mässan numbris natuke nutiteleriga ja heidan magama.

Kell 04.30 ärkan kolme järjestikuse paugu peale, mis õnneks küll kostavad kaunis kaugelt. Tundub tüüpiline kellaaeg raketilöökide andmiseks. Edasine uni on juba rikutud.

Liikuma hakkan umbes poole kaheksa paiku. Kohe öömajast üle tee on huvitavate vanaautode väljapanek. Eile ei pannud nagu tähelegi. Aga praegu ei hakka algavat päeva nendele kulutama

Üllatav, kui vähene on liiklus linna vahel.

Isegi jalakäijaid on ainult üksikuid

Eriti, kui arvesse võtta, et on hommikune nö. tipptunni aeg. Natuke linnast väljas teen tanklapeatuse, mille käigus saan teada, et sild üle limaani on peale raketirünnakuid suletud ja tuleb sõita läbi Moldaavia. Tahan sellegipoolest seal limaani suudmes ära käia. Tee hargneb Ovidiopoli nimelises asulas. Ilmselt pean pärast siia naasma, et siit juba piki limaani kallast Moldaavia poole sõita

Tee edasi, lõuna poole, on täiesti tühi, kui mitte arvesse võtta mõnda kohalikku poole sajandi vanust žigulid.

Ja mida sinna sõitagi kui tegemist on tupikuga. Teel on sellegipoolest tõkked, kuigi elavjõudu pole hetkel vajalikuks peetud siia kulutada

Normaalsel ajal on siin ilmselt väga populaarne kuurortpiirkond. Suisa valus vaadata, kuidas kõikvõimalikud teenindusele ja majutusele suunatud ettevõtted lihtsalt seisavad tühjalt. Veekeskused ja hotellid, ei ühtegi hingelist. Isegi kohalikke pole, nagu välja surnud.

Paremat kätt tee äärde jääb trobikond rohkem või vähem purustatud maju.

Lõpuks sulgeb tee silt mis annab teada, et sild on suletud, kuna on purustatud.

Keeran otsa ringi ja tuldud teed tagasi.

Maasääre kitsaimas kohas on mõlemal pool teed vesi kiviga visata ja lähen kastan jalad Musta merre.

Rand on siin kivine ja tihedalt teokarpidega kaetud

Vaade paremale, lääne suunas

ja ida poole

Tagasi auto juurde jõudes mööduvad parasjagu üks naine koos koera ja nokastanud viltuse ninaga meesterahvaga. Teen juttu ja saan teada, et esimene rakett oligi lennanud nendesse eramajadesse, mida ma siia sõites juba olin näinud ja mis umbes kilomeetrit viis eemal sellest kohast mida sihiti, st sillast. Ainult õnneliku juhuse tõttu keegi surma ei saanud. Järgmised tabasid kuute korrusmaja juba silla kõrval ja lõpuks saadi ka sillale endale pihta. Selle aja jooksul tabati siin kolm “korrektirovtchikut” ehk “tulejuhtijat” aga ilmselt siis polnud need viimased. Mina oma võhiklikkuses ei saa aru, et kas seda, rakett tabas või kui palju mööda läks, ei saa siis kuskilt satelliidilt vaadata, peab selleks just kollaborandi mõõdulindi ja fotoaparaadiga kohale saatma.

Raudteesild pidi tegelikult toimima ja öösiti pidid viljarongid siitkaudu liikuma, aga autosild on määramata ajaks liiklusele suletud.

Siinsamas saab heita pilgu ka limaanile ja täheldan huvitavat fenomeni. Kui meri on praktiliselt tüüne ja ainult väikese virvendusega, siis limaanil on “jänes” peal ja laine möllab. Pildilt seda vahet väga aru ei saagi.

Tee piki limaani kallast on heas korras ja viib läbi mitmete peaasjalikult ilmselt turistide majutamisega tegelevate asulate. Seda muidugi rahuajal. Hetkel valitseb siin üsna trööstitu tühjus

Isegi nii kaugel läänes on asulasildid kinni kaetud. Või mis kaugel ikka, siinsamas on ju Transdnistria

Ovidiopol, kus ennist Odessa poolt tulles lõunasse suundusin, peidab endas samuti oma tankimonumenti. Näeb teine kaunis värske välja, võiks veel tööd tegema saata

Imetegija Nikolai kirik (Церква Миколая Чудотворця) Kalahliya asulas natuke Ovidiopolist väljasõites

Siit edasi suunduv tee on juba natuke kitsam, samas ilma aukudeta.

Ka limaanile avaneb siit kõrgelt kaldapealselt suurepärane vaade. On see veekogu siin ka oma maksimaalse laiuse saavutanud

Kuhu need Coopi poed ka endale juuri ei aja

Sild üle Dnestri jõe. Varbade vahelt on näha mingid imelikud kolmnurgad vees. Hiljem uudistest kuulen mingitest sarnastest asjadest, mida venelased olla Hersoni juures üle Dnepri jõe viiva silla juurde paigutanud rakettide eksitamiseks. Võimalik, et siin on ukrainlaste poolt sama taktika mängus. Loodetavasti ma sellega nüüd mingit sõjasaladust ei avalda.

Dnestr ise polegi teab mis suur jõgi, oleksin oodanud natuke suuremat. Suure teega paralleelselt on jõekaldal ka pinnastee korilastele

Kalamehi on küll üksjagu ja see üks, keda mina kõnetan, osutub oma vastustes tüüpiliseks kalameheks.

Kala ei ole või on vähe või on väikesed. Ometigi kõik püüavad. Tema olla mõned väikesed kogred saanud. Eks kassile ilmselt.

Selleks , et teispoole limaani, Besaraabiasse saada, tuleb läbida umbes viiekilomeetrine lõik Moldaaviat. Selleks etapiks piirikontrolli kui sellist ei teostata, passi küll vaadatakse ja antakse mingisugune vanapaberist lõigatud talong, millel kellaaeg ja veel mõned salapärased numbrid peal

Tegelikult oleks täpsem öelda selle piirkonna kohta, Budjak või Budzhak, millist nime kasutati Lõuna-Bessaraabia kohta. Aastal 2014 üritati ka siin luua oma “Budjaki rahvavabariiki”, aga kuna Donbass võttis orkestrantidelt kogu tähelepanu, siis jäid siin potentsiaalsed plaanid õnneks realiseerumata.

Kui tahta Moldaaviasse siseneda, siis tuleb esimesel teeristil paremale pöörata. Kohe on ka piiripunkt, järjekorras mõnikümmend sõiduautot vast.

Tagasi Ukraina poole viib vasakpoolne teeharu.

Maantee on selgelt ülekoormatud. Liiguvad pikad veoautokolonnid, enamuses viljaveokid. Ilmselt on see kujunenud sadamate kinni oleku tõttu omanäoliseks “elu teeks”, mida kaudu käib kaubavahetus ja viljavedu Euroopa suunal

Maastik on ühetaoline, agraarne. Veokaid aga aina lisandub. Kõik teedele ja teepervedele ära ei mahu ning nii on ka teeäärsed parklad pungil rekkasid täis

Ausalt öelda pole ma nii palju veokaid koos kunagi ennem juhtunud nägema

Kuna kõik kõva kattega platsid on täis, tekivad improviseeritud seismispaigad ka põldudele. Tugeva tuule ja kuivuse tõttu tekitab liikumine sellistes parklates paraja tolmutuisu

Kõik see ülekoormatus ja lisaks ka muidu raske aeg tekitab kindlasti rohkesti stressi ja väsimust. Nii pole ka väikesed õnnetused teab mis rasked tekkima

Endiselt peetakse tähtsaks ka vene sõjalaevadele orientiiri andmist

Kilomeetrit kakskümmend enne praamisadamat kulgeb tee piki tammi, mis eraldab Ukraina suurimat järve Yalpuhi (Озеро Ялпуг) Kuhurlui järvest (Кугурлуй). Mõlemad kuuluvad Doonau delta järvede süsteemi. Pildil Yalpuhi järv

Siin aga Kuhurlui

Nõukogudeaegset põllumajandusarhitektuuri laguneb siin veel jõudsasti

Kui praamini jääb veel 18 kilomeetrit, algab veokite järjekord. Esialgu ei usugi, et see nii pikk võib olla, aga paraku tõsi.

Praamisadamasse ja ühtlasi ka piiripunkti jõuan 13.55.

Marsruut Ukraina Bessaraabias tuli selline

Elektrooniline tabloo tervitab ja annab teada, et järgmine praam läheb 15.00. ja et sooja on 30° Celsiuse järgi.

Minu ees seisavad mõned üksikud sõiduautod, seega sellel suunal erilist tungi ei ole. Küllap mängib oma rolli ka see, et praam on ju tasuline. Kui tasuline just, see selgib ilmselt õige pea. Piirivalvur tuleb auto juurde ja korjab dokumendid kokku, ise kuhugi esialgu minema ei pea.

Kõrvalseisvalt rekkamehelt uurin, kui kaua tal seista tuli, enne kui siiamaani jõudis. Selgub, et kuus ööpäeva. Veel küsin, kas palka saab kilomeetrite järgi, selle peale vastatakse kerge muigega, et palka ei saa üldse. Avaldan arvamust, et võiks ju läbi Moldaavia sõita, seal pole praami ega midagi, aga järjekord pidavat seal siiski samasugune olema.

Kuna passida hakkab igav, üritan natuke ringi vaadata. Ja ongi hea, sest kõrvalasuvas hoones saab kohe targemaks. Esiteks on uksel praamide sõiduplaan, millest tuleb välja, et kummagis suunas on ainult seitse väljumist päevas.

Huvitav, kui suur see praam ka on, et suudab selliseid koguseid rekkaid üle toimetada.

Sees on küll teine sõiduplaan, ilmselt hetkel kehtiv ja lisareisidega.

Samas saab ka pileti osta. Hinnakiri on järgmine

Ja ka raha vahetada, kui vaja. Sest müük käib ikka grivnades

Vajalik reisidokument näeb välja selline

Pilet käes, tuleb auto ette näidata. Kui minu oma vaadatakse suhteliselt pealiskaudselt, aga siiski kõiki uksi avades ja tavalistemasse mulkudesse käsi pistes, siis minu ees olevad reisijad peavad oma kilakola läbivaatuseks lauakesele välja tõstma. Kinniteibitud kastid ja pakikesed kistakse samuti laiali..

Auto üle vaadatud, peab minema tolli vormistama. Parasjagu vormistatakse Odessa – Istanbuli liinibussi. Kõik käib kähku ja edasi peaks praamile saama.  Kell on samuti märkamatult 14.58 saanud, aga minu ees olevad autod ikka ei liigu. Seega hüvasti 15ne praam. Ei saa aru, mis põhjusel selline seisak, kõik protseduurid iseenesest käisid ju väga operatiivselt. Minut peale kolme pääseb rivi liikuma ja on kenasti näha lahkuvat praami. Nüüd on siis veel poolteist tundi ootamist. Selle sisustamiseks on siin duty free kauplus

Hinnad on siin poes oma nime väärt. Näiteks kolmeliitrine Jeltsin Vodka maksab 8.90. Joo ennast  või kurguni täis. Kui soovi on, saab muude hõrgutiste kõrvale ka Vana Tallinnat.

15.30 on praam juba koos kandamiga tagasi. Seega kui vaja saab edasi tagasi poole tunniga käidud küll. Kui see ikka on sama praam. Ei tea kas liigubki vaba graafiku alusel ja saab kohe minema või ootame sõiduplaani aega. Aga mahalaadimine läheb kuidagi aeglaselt ja ega enne poolt viit liikuma ei saa. See rekkade sagimine sellel väikesel territooriumil tekitab parajat segadust ja asjad ei suju kuidagi.

Väljumisaeg on ikkagi oluline ja nii jääbki praam suisa täis laadimata.

Keskkohta oleks vabalt veel päris mitu rekkat mahtunud, aga kui uurin, et miks siia ei võiks autosid paigutada, saan ühetähendusliku viite käekellale

Doonau näol on tegemist tõesti muljetavaldavalt suure ja veerikka jõega. Vähemalt siin, alamjooksul. Alguse saab see jõgi Saksamaalt, kaunikesti lähedalt Prantsusmaale. Oma 2850 kilomeetrise teekonna jooksul pakub ta silmailu üheksas riigis + veel Ukraina kümnendana. Selle pikkuse järgi asetub ta Euroopas Volga järel teisele kohale

Olen minagi nüüd ilusal sinisel Doonaul. Straussi siin küll ei mängita, aga selle valsi kohta kasutati ajaloos esimest korda sõna Schlager ehk hitt.

Ülesõit ise kestab napp 15 minutit ja selgub, et käigus on ikkagi ka teine praam.

Rumeenia poolel jokutamine jätkub. Kuigi on kolm vahet, kuhu autodega sõita, kusjuures nendest üks ainult EU passidele, keda siin järjekorras on ainult kaks – mina ja üks rumeenia punase ristiga auto,  siis tegelikkuses vahet ei tehta. Mingi lühikeste pükste ja t-särgiga naine käib ringi ja teeb märkmeid, minult küsib, kas olen üksi. Aga millegipärast passikontrolliga käib venitamine. Seejärel jalutab ringi  härrasmees triiksärgis ja hallide viigipükstega, käes väike märkmik, kuhu samuti midagi kirjutab. Kõrvalautolt küsib ka midagi, aga minult mitte. 10 min kuludes on kõige esimene RO numbrimärgiga kaubik jõudnud niikaugele, et avab pagasniku ja veel mõne minuti pärast saavad edasi sõita.

Tundub, et liigubki ainult esimene, kõige vasakpoolsem kolonn. Kõik käib aegluubis ja tundub, et aega on palju. Aga minuteada peaks ju varsti juba uus praamitäis autosid saabuma. Peale 20 minutit liigub minu ees olev auto ja saan ka nati edasi. Viigipükstega ametnik tule minu juurde ja küsib, sigarettes, alcohol, pistolet ja kuna minul talle kahjuks midagi sellist pakkuda pole, siis vaatab veel kergelt pettununa pagasnikusse ja eemaldub. Aga passi endiselt keegi ei taha.

Lõpuks tuleb hallis mundris nooremapoolne ametnik ja küsib passi. Vaatab seda ja ütleb Lettonia. Parandan teda, et Estonia ikka. Tal tundub täitsa suva. Rebib igaks juhuks autol tagaukse ka lahti, aga kui ma jõuan välja minna, et teda ülejäänud avadega aidata, on tema juba minema kablutanud. Ootame. Minu ees olev auto ootab ka endiselt midagi.

17.15 avaneb minu ees olevale autole tõkkepuu. Seega teine auto saab välja umbes 25 minutiga. Ja kohe antakse ka minule luba sõita.

Esimene asi, mida ma Rumeenia pinnal näen, on hobuvanker mustlasperega, nii oma kümme ühikut lapsi pardal. Kahjuks ei õnnestu pilti teha, kuna ka siin on rekkadest järjekord ja tagant pressivad samuti autod peale.

Tee on kurviline ja kitsas, asula asulas kinni, aga auke õnneks pole. Natuke kohalike jälgimist ja saabki selgeks kuidas see liiklus siin käib ja millised on lubatud  kiirused. 17. 55 jõuan Galati juures järgmisesse järjekorda. Tuleb ju nüüd kuidagi üle Doonau tagasi ka saada. Vasakul paistab küll ka sild mõne kilomeetri kaugusel, aga ilmselt pole see sõiduautodele või pole veel valmis, sest miks muidu siin selline pikk järjekord on moodustunud. Galati linn asub ise küll vastaskaldal, see asundus siin kannab nime I.C. Bratianu, täpselt nagu kunagine viiekordne Rumeenia peaminister.

Usklikud on kohalikud kõvad. NTänavatel on palju igasugu pühakujukesi ja kirikuidki jagub igasse väiksemassegi külla. Nii ka siia. Pildil Püha Nicolausile pühendatud kirik (Biserica cu hramul ,,Sf. Nicolae”). Mingist religioossest objektist möödumise juurde käib ka risti ette löömine

Sellised aga on tüüpilised majakesed selle asula peatänava – str Principala – ääres

Siin Doonau kaldapealsel on aga kunagi vägev restoran olnud. Hetkel tundub kaunis mahajäetuna ja ilmselt leiab praamijärjekorras seisjate poolt kasutust välitualetina

Kuna taas tundub järjekord venivat, siis uurin natuke selle silla kohta. Tuleb välja, et sild tõepoolest on valmimas, tähtaeg on detsembris 2022 ja sellest tuleb Euroopa kolmas rippsild pikkuse järgi, mis on 1974 meetrit,  eelarvega 434 miljonit eurot. See raha on kindlasti kohalikelt mustlastelt maksude näol kogutud. Sellest saab neljas sild üle Doonau Rumeenias.

Peale 40 min. passimist hakkab järjekord lõpuks liikuma, aga seda üldse mitte palju. Vaadates, milline hulk autosid veel ees on, saab selgeks, et siin läheb veel kaua

Ka minu järele on juba arvestatava hulga autosid kogunenud. Ainult jääb mõistatuseks, kustkaudu kõik need tuhanded Ukrainast tulevad rekkad kaovad, siin kõik ainult puha sõiduautod.

Vaatamata sellel, et juba on õhtu ja kell saab kohe seitse, on endiselt lämmatavalt palav ja ootamine on kõike muud kui meeldiv. Järjekordselt praamilt tuleb ka järjekordne mustlaspere

Seejärel saab natuke edasi, vahest poole maa peale. Kui vaheletrügimist ei toimuks, oleks lootust järgmise praami peale saada. Aga naaglus, nahaalsus ja trügimine pole siinmail kuhugi kadunud ja nii vooribki pidevalt, auto auto järel järjekorrast mööda igasugu tegelasi.

Mäletan ka oma eelmiselt Rumeenia visiidilt tunnet, et kiirust ei tasu alla 10 km/h lasta, võidakse rattad pihta panna. Osa kontingenti näeb ka siin ja praegu samamoodi välja. Nimetatagu seda pealegi eelarvamuseks aga mis sa teed, selline tunne tuleb.

Lõpuks olen täitsa sadamas väljas ja tuleb pilet osta.

Minu ees on ukraina rekkamees, kelle on eurod, aga ei kaarti ega kohalikku raha. Ostan talle siis oma kaardiga pileti, 85 leud. Minu pilet maksab 30 leud, mis teeb tiba üle kuue euro.

Keelega on siin muidugi probleem, sest kohalikust jutust on täiesti võimatu midagigi välja noppida.

Päev veereb vaikselt õhtusse. Doonaul aga käib agar sebimine

Seda ka kaldal, kalamehed puhastavad võrke.

See  et ma päris paranoiline ei ole, annab tunnistust väikene vaatlus sadamas. Nimelt on igal putkakesel ümberringi trellid. Vaevalt, et müüja põgenemise vältimiseks

Lõpuks, mõni minut enne kaheksat tuleb kohe kaks praami korraga. Suurem

Ja teine päris pisike, kipakas selline. Selle viimase peale suunatakse ka mind. Loodetavasti saab sellega kiiremini üle.

Natuke ülesvoolu on näha suurt sadamakompleksi ja kui hästi vaadata paistab ka uue silla tugipost

Taas olen sel ilusal sinisel Doonaul. Valssi endiselt ei mängita.

Ja saabki kiiresti. Umbes veerand üheksa olen üle .

Natuke venib ka mahasõit, sest sadama territoorium on umbe sõidetud ja käib nikerdamine, et kuidagi välja pääseda.

Galati näol on tegemist üsna vana (aastast 1445) ja suure linnaga, nii ca 300000 elanikku. See paigutab ta riigis seitsmendale kohale.

Aga sadam on suisa suurim Doonaul, seda siis Rumeenia piirides. Seetõttu läheb ka linnast väljasõit mõnevõrra aeglaselt. Kuna minule vajalikus sihis otseteed ei lähe, siis läheb liiklemiseks mööda täiesti erineva iseloomuga teid. Valdavas enamises on nad väikesed ja käänulised.

vahest siiski ka suuremad

Lisaks on siinmail kombeks, et asulad on väljavenitatud piki trassi ja nii ongi vahest kümneid kilomeetreid ainult asula või siis ahelasulad, üks lõpeb teine algab.

Märkan huvitavat asjaolu, asulate sildid on kakskeelsed, teine keel tundub mulle ungari oma olevat. See, et asulate nimesid ei tõlgita, siin küll paika ei pea, eri keeltes on ikka täiesti erinevad nimed

Ja kiirusepiirang 30-40-50-60, kuidas kunagi. Aga et sellist kiirust hoides ei jõuaks kunagi kuhugi õigeks ajaks, siis sõidetaksegi 110-120 km/h. Politseiautot näeb harva ja ka siis mitte kiiruse mõõtmise võtmes. Aga peale kümneid kilomeetreid asulaid saab vahest silmal ka Ida-Karpaatide lainjalt mägisel loodusel puhata lasta

Mingil hetkel õnnestub mägede vahel leida üks platsike teeservas, kus kedagi silma ei hakka ja teen mõnetunnise uinaku, et siis varahommikul juba edasi kimada.

Ungari piirile jõuan täpselt kell 11.00. Taas järjekord, enamuses suured kaubikud. Kuna Rumeenia on küll EL aga mitte Schengen, siis saab vist jälle passida

Seekord olen vist õnneks valinud neljast reast selle õige, vähemalt esimese poole tunni jooksul on see kõige kiiremini edenenud ja juba on kontrolliala käeulatuses.

11. 45 saan üle, seega kolmveerandtundi. Marsruut Rumeenias kujunes järgmiseks

Olen valinud kojusõiduks kõige otsema tee, see aga ei pruugi alati mitte tähendada suurt ja kiiret teed. Esimesed kilomeetrid madjarite maal on just sellised

Ja ega arhitektuuriski teravaid muutusi silma ei torka,

kuigi, majad on tiba suuremad ja paremas korras kui eelmises riigis

Ungari läbin paralleelselt Ukraina piiriga ja justnimelt mööda kohalikke teid. Piltidel allpool üks paarist teele jäävast asulast, Fehérgyarmat. Siin paistab, et armastatakse puukujusid

Loomulikult on ka ungarlased innukad katoliiklased. Pildil “Szent Péter és Pál templom”, mis minu intuitiivses tõlkes võiks tähendada miskit nagu Püha Peetruse kirik.

Sild üle Tisza jõe

Paistab, et lõpuks on ka Tisza kallastel rahulik ja turvaline. Et vastavasisulise raamatu lugemisest sarjas “Seiklusjutte maalt ja merelt” on möödas üüratu aeg, siis otsisin ERR kuuldemängude arhiivist sellenimelise kuuldemängugi üles ja et tee kiiremini läheks, sai see ka ära kuulatud.

Mõne aja pärast veel teistkordnegi Tisza ületus. Endiselt on kõik rahulik

Poole ühe paiku sisenen Slovakkiasse. Ungarisse jõudes tekkis ajutiselt ka üks tund juurde, mis Leedu piiril jälle ära kaob

Ka siin on asulasildid kakskeelsed, teine keel ilmselt jällegi ungari

Teeserva jäävad vana kindluse varemed

Ka Slovakkia ääremaade väikeasulate arhitektuur on üsna sarnane eelmistelegi riikidele

Kolmeks jõuan Poola piirile. Siin poosetab samuti üks lakutud ilmega T-34, punane viisnurk säramas ja toru kikkis

ja ega muidki nõukaaja mälestusmärke siin ei napi. See siin küll püstitatud tsehoslovakkidele (milline huvitav rahvus), kes siinsetes lahingutes hukka said.

Poolas aga hakkab pihta jant teeremontidega, mis kõvasti kiirust alla tõmbab.

Aga viienda augusti ennelõunaks olen kodus. Trajektoor Ukrainas kujunes selliseks

Kogu reis aga näeb välja niimoodi. GPS ütleb, et läbitud sai 5784 kilomeetrit

Alžeeria tuur 2022 märts-aprill

Eeltöö selleks reisiks sai kaunis pikk ja kohati närvesööv. Ühe osa sellest moodustas lennukipiletite jahtimine. Kuigi kõnealune riik ei asu Eestist geograafiliselt eriti kaugel, siis lendamine sinna on tõeline logistiline õudusunenägu. Vaatamata riigi suurusele ja ka pealinna rahvaarvule on lennuühendusi ainult loetud sihtkohtadega ja need üksikud lennupaketid, mis Tallinnast samaks päevaks kohale viiks ( praktiliselt ainuke variant Lufthansaga läbi Frankfurti) ja ka tagasi tooks, maksavad kaugelt rohkem, kui praegused pakkumised Austraaliasse või Lõuna-Ameerikasse. Niisiis ei jäänudki muud üle, kui kombineerida vähegi vastuvõetavaid variante ööbimistega. Ka sellisel juhul on osad variandid üsna problemaatilised. Näiteks lennujaamavahetused Milaanos või Pariisis võivad kaunis aja- ja rahamahukad olla või arvestades vahest hiliseid/varaseid öötunde, ka kaunis keerulised ja taksosõite eeldavad.

Lõpuks sai kokku järgmine lennuplaan: Tallinn – Rooma – Alžiir -Djanet- Alžiir – Barcelona – Tallinn. Kusjuures Roomas tuleb lennujaama vahetada, samas jääb aega ennast ka välja puhata.

Teinseks murekohaks osutus viisaküsimus. Kuigi seda sai ajama hakatud aegsasti ja eeldus oli ilma probleemideta see küsimus lahendada, siis nii see teps mitte ei läinud. Tagantjärele analüüsides oli põhjus ilmselt seotud eelnevalt kirjeldatud probleemiga. Nimelt nihkus meie väljalend seoses keerulise olukorraga lennukipiletite turul eelnevalt välja pakutuga mõnevõrra hilisemaks, viisakutsete peale aga said natuke varasemad daatumid ja nii juhtuski, et kui oli aeg viisad kätte saada, siis tuli välja, et need kuupäevad mitte enam ei klapi meie poolt soetatud lennukipiletitega. Et päästa, mis päästa annab, ei jäänudki mul muud üle, kui Varssavisse kohale kihutada. Ja õieti tegin, sest muidu oleks ilmselt lennukipiletid vett vedama läinud.

26 märts 2022

Alžeeria poole liiguvad neli reisimeest – Eero, Mihkel, Indrek Ja Toomas. Viies, Anto, jääb kahjuks viimase hetke terviseprobleemide tõttu koju.

Rayanairi lennuga Rooma.

Väljalend jääb tunni võrra hiljaks. Kohalejõudmine aga umbes pooletunnise hilinemisega. Maandume Ciampino lennuväljal. Üritasin küll pingsalt leida parimat lahendust öö veetmisele, aga siinse lennuvälja ümbruses ei õnnestunud ühtki vastuvõetavate tingimustega öömaja leida. Ühe küll isegi broneerisin ja äragi maksin, aga need hüppasid alt ära, tuues põhjenduseks meie liiga hilise saabumisaja. Ja hea ongi, sest Fiumicino lennujaama juures, kuskohast me homme edasi peaksime lendama, on hoopis suurem valik öömajasid ja parem juba kohe sinna saada, et mitte hommikul ajahätta jääda. Kuna sellisel hilisel ajal enam ronge – busse/muud ühistransporti ei liigu, jääb ainukeseks variandiks takso. Taksosõit osutub kokkuvõttes ka odavamaks, kui on neli maksvat klienti. Juhiga kauplemine annab isegi odavama hinna, 60 eurot, kui äpitakso oleks tulnud (72) Ööbimiseks jääb meil sõelale Hotell Chopin, kelle perenaine osutub ilmselt venelannaks. Vähemalt räägib ta seda keelt ka, lisaks soravale kohalikule keelele. Mihklile paistab siia juba posti olevat saadetud

Administraator-perenaine kontrollib korralikult meie kvalifitseerumist öömajalisteks, seda nii koroonapandeemia aspektist kui ka passidepõhiselt

Indrek saab sisse tšekitud

Hotell ise meenutab natuke butiiki/muuseumi, eksponeerides mitmesugust kohalikku kila-kola, ja, nagu hommikul selgub, ka mõningaid tõelisi pärleid restaureeritud autode näol

Magamiskohad aga, vaatamata natukese teisele valemile broneerides, jagunevad siiski 1+2+1. Ja ilmselt peab kasutama kivi-paber-käärid lahendust kohtade jagamisel

Millegi sellisega siin Eero agaralt ka tegeleb

Numbritoa sansõlm

27 märts.

Hommikusöök on Itaalia stiilis tagasihoidlik, aga kaugelt parem kui mitte midagi. Saame ka aega veelkord kaeda seda toretsevat kohalikku interjööri

Sissekäik päevavalguses

Silt väraval annab teada, et ööbijad on siia oodatud ööpäevaringselt. Seda ei saa öelda paljude teiste majutusasutuste kohta

Lennujaama on ca tunnike astumist ja et meil parasjagu selline tund ka saadaval on, siis võtamegi teekonna jalge alla. Selle käigus ületame Tevere jõe väiksema suudmeharu

Tegemist ei ole küll kõige mugavama jalutusmarsruudiga ja kohati tuleb suisa sõiduteel jalutada või kitsastel sillaservadel trügida

Enne lennujaama möödume ka ühest tanklast, kus saame aimu kohalikest kütuse hetkehindadest, mis meie omadele natuke allagi jäävad

Lennujaamas sujub kõik suuremate tagasilöökideta. Väheke elevust tekitab segadus pääsemisega meile vajalikku terminali, mis toimub lühikese rongisõidu näol

Lennuk Alžiiri saab päris täis. Lend ise aga kulgeb viperusteta ja ruttu. Riiki sisse saamisega samuti märkimist väärivaid probleeme pole. Natuke on küll pusimist kohaliku migratsioonikaardiga, aga miskit kontimurdvat see endast ette ei kujuta.

Fayeq on vastas ja transpordib meid oma kodulähedasse hotelli, mis jääb kesklinnast võrdlemisi kaugele, kohalikku Nõmme analoogi.

Selleks hotelliks saab Hotel Adghir mitte kaugel Fayeqi kodust ja samuti ka lennujaamast. Valik saab selline, kuna siit on ülehomme hommikul hea lennujaama pääseda, mis kesklinnast võib ummikute tõttu hommikuti natuke stressirohke olla. Arhitektuur pole muidugi see, mis kesklinna hotellidel

Sisse registreerimisel läheb kõigi passe vaja

Seinal on detailne ja reljeefne riigi kaart. Sellise tahaks kaasa võtta!

Selline tagasihoidlik aga näeb välja hotellituba

Siin viime läbi esimese välkkoosoleku

Koosoleku otsusega suundume ümber nurga trammipeatusesse, et kesklinna poole liikuda.

Igas trammipeatuses on selline piletikiosk, millest saab lunastada 40 raha (ca20 senti) maksva ühe reisi trammipileti

Trammisõit kujuneb pikaks – hotelli juurest on sõita 23 peatust. Teel saab suurepärase ülevaate linnast

Tramm ise kesklinna ei sõidagi, viimane lõpp tuleb liikuda metrooga, 8 peatust.

Väljume eelviimases, eelnevalt juba kõige tuttavamas Ali Boumendjel’i nimelises peatuses ja asume söögikohta otsima

Õnneks selleks palju vaeva ei pea nägema

Kui kõht täis, külastame oma “vana tuttavat” juuksurit

Meid võetakse vaatamata järjekorrale kohe teenindada. Juuksurist mittehuvitatud seltskond läheb seniks omapäi patrullima. Tööprotsessi käigus üritab teenindaja oma väheste ingliskeelsete sõnade abil väljendada oma toetust venemaa praegusele tegevusele ja põhjendada, miks nende maa on ameerikavastane. Eks need sellised trafaretsed argumendid ole.

Kui esmased vajadused rahuldatud, plaanime minna vanalinnaga, casbahiga, tutvuma. Jäi see viimasel visiidil siia linna peaaegu külastamata.

Vanalinna piiril asub algselt 1612 aastal ehitatud ja hiljem ümberehitatud Ketchaoua mošee.

Mošee-esisel ja ümberkaudsetel tänavatel keeb vilgas äritegevus

Päris vanalinna tänavad on aga üsna inimvaesed

Minu erilise tähelepanu ja imetluse objektiks siin on uksed. Osa neist paistavad tõesti suurepäraste meistriteostena ja/või vägagi vanadena

Kuna vanalinn asetseb järsul kaldapealsel, meie aga alustasime oma ringkäiku meretasemelt, siis treppidest ronimist on omajagu

Vana ja kohati väga vana arhitektuur ja ehitusdetailid on tõesti lummavad. Kahju on vaadata, et kohalik rahvas reeglina seda hinnata ei oska ja paljud asjad kipuvad käest minema

Suurtele kauplustele vanalinnas ruumi ei ole, seevastu aga leiab siit palju pisikesi butiike või lihtsakoelisemaid poekesi. Alloleval pildil tegeleme jäätise ostuga, mis osutub nii odavaks, et esmapilgul tekib meil väike hämmeldus ja kahtlustame arvutusviga.

Oleme oma retkel liikunud idast läände risti läbi casbahi ja pidevalt tõustes jõuame lõpuks Bologhine ben Ziri, berberite valitseja nii tuhande aasta eest, monumendi juurde. Siin vanalinn lõpeb ja keerame paremale, mäest alla suunduvale teele

Lõpuks oleme mere tasapinnas tagasi ja peaaegu sealsamas, kus alustasimegi. Vaja läbi viia veel mõningad kaubanduslikud mahhinatsioonid. Mina olen ilma kliimale vastavate jalavarjudeta ja Indrekul on püksirihmaga mingi häda. Eero paneb rõhku aluspesule

Magustoidud on siin liigagi isuäratavad ja seega ka vastupandamatud

Päeva lõpetab õhtusöök

28 märts

Tänaseks päevaks on planeeritud väljasõit vaatamisväärsuste juurde.

Fayeq on kokkulepitud ajal kohal ja suundume kõrvalasuvasse kohvikusse, et hommikuks miskit kõhtu saada

Sõit viib meid mööda rannikut lääne suunas. Tee servas on kilomeetrite kaupa kasvuhooneid ja põldusid

Esimene peatus on Mauretaania Mausoleumi juures. Millest selline nimi sellises kohas, seda alles hakkan selgitama

Edasi liigume Tipasa poole. Et tegemist on tõelise turismisihtkohaga, saab aimu vastavasisulise kaubavalikuga müügikioskide järgi. Ainult, et turiste ei ole. Kui mitte lugeda siseturiste, neid on siin omajagu

Tagasiteel palume endid Alžiiri kesklinna jätta, natuke vara veel hotelli minna. Autost astumegi välja just Kultuuri- ja Kunstide ministeeriumi hoone ees

Ümbruskonna tänavad on jällegi muutunud üheks suureks turuks, ehk vist oleks kohalikus mõistes väljend bazaar sobilikum

Lõpuks on aeg ka natuke jalga puhata.

Päeva lõpetame pitsarestoranis mitte kaugel hotellist. Kuna kõhud on tühjad, siis pingutame, nagu ikka sellistel puhkudel, veits üle oma tellimusega

Kogu söök kõhtu ära ei mahu ja mõned lõigud pitsat saame karbiga koju kaasa

29 märts

Hommikukohvi koos saiakesega hotelli kõrval kohvikus täiendamas eileõhtuseid pitsa ülejääke

Lennujaama poole hakkame liikuma juba enne kaheksat. Kuigi väljalend peaks olema alles 10. 30 , siis liikvel pidi olema tähtsaid ninasid ja seetõttu võib liiklus häiritud olla. Lennujaamas selgub, et Fayeq meiega ei lendagi. Temal on pilet 31. kuupäevaks ja ta lootis selle ümber vahetada tänaseks, aga selgub, et lennuk on täis ja kuna tal on ka poeg kaasas, siis lendamegi ilma temata

Praktiliselt kõik lennukid mis lennuväljal silma hakkavad kuuluvad Air Algeriale ja on seda ka meie oma

Mingil seletamatul põhjusel on taaskord parimad kohad lennukis – keskel avariiväljapääsude ees. Ja huvitaval kombel päris täis lennuk siiski ei saa.

Vaatamata lühikesele lennule saab ka nosimist

Lennul Djaneti on ka üks vahemaandumine, mille käigus vahetub enamik reisiseltskonnast ja tangitakse lennukit. Edasilendajaid välja ei lubata

Peale vahemaandumist saab jälle nosida

Aga pikalt selleks aega ei anta ja juba varsti maandumegi Djanetis

Mingil täiesti arusaamatul põhjusel tuleb pagasit – aga meil on Mihkli kohver – väga pikalt oodata

Aega ootamiseks annab veeta näiteks ootesaali kohvikus kohvitades

Proovin minagi ühe sõrmkübaratäie. Teenindaja leti tagant nuiab mõne euromündi ja on nende üle siiralt õnnelik. Numismaatik vist.

Kui ootamisest kange häda peale tuleb, siis lennujaama tualetti ei maksa peljata. Kõik on viks ja viisakas.

Lennujaamas on meil vastas kohalik tuareegi autojuht rahvusauto Toyotaga loomulikult

Djaneti on lennujaamast ca 30 kilomeeteit kena neljarealist asfaltteed

Lõpuks oleme majutuskohas

Allpool mõned ülesvõtted majutusasutusest

Saame oma valdused kätte. Voodid tunduvad küll harjumuspäratult ahtakesed

Edasi aga on juba kaetud lõunalaud

Kõht täis, viiakse meid pärastlõunasele linnatuurile. Alustame vaatega linnale presidendi suveresidentsi esiselt platvormilt. Residentsi ennast pildistada ei lubata, mis siis, et omanikku pole juba aastaid nähtud.

Järgmine peatus on allika juures. Esmapilgul võib see veenire tunduda mõttetu objektina, mida külastada, aga kui mõelda, et see võib olla ainuke selline aasta ringi voolav nireke sadade kilomeetrite raadiuses, siis saab selgeks põhjus, miks seda isegi võõrastele näitamise vääriliseks peetakse

Ja oh imet, sellises rennis voolavas ojakeses elavad veel ka kalad!

Plaanin endale siit ka ühe peakatte osta, aga kahjuks sõbrad laidavad mõtte maha. Et tootja pole vist enam moes või nii..

Õhtu lõpetuseks tutvume ka hotelli ümbrusega. On siingi mõningad väikesed poekesed

30 märts

Hommikusöök on seitsmest

Täna sõidame kõrbelaagrisse, kuhu jääme päris mitmeks päevaks. Kaheksast saame liikuma

Esimene peatus on kaljujooniste juures

Teekond Djanetist “baasi” ja tuur ümbruskonnas näeb välja selline

31 märts. Tänane päev on planeeritud ümbruskonna veel uurimata aladega tutvumiseks. Tõusen kuuest ja teen hommikuse jalutuskäigu

Samal ajal on lõkkele hing sisse puhutud ja kann läheb tulele

Esimene peatus on veesilm kaljude vahel. Eero plaanib kohe sulistama minna, aga meie reisisaatja tõmbab mõttele pidurit, kuna kohalikule rändrahvale pidi see tähtis tarbeveeallikas olema. Ujuma aga sõidame juba homme

Kuigi harva, aga siiski satume vahel ka mõne auto peale.

See siin ei soovi hästi käivituda ja pakume oma abi, mis lõpuks päädib väikese nööri otsas lohistamisega, mille tulemusel tõrges sõiduvahend siiski taltuma sunnitakse

Et teatud liiki kütte kriis on ka siin riigis, siis võimaluse avanedes täiendame teel ka laagri lõkkepuu varusid

Keskpäevaks jõuame laagrisse tagasi, et lõunata ja kõige palavam aeg lebotades mööda saata

Õhtupoolikul aga jätkame ümbrusega tutvumist, nüüd juba natuke uue ilmakaare pealt

Taimestikku kohtab kõrbes vähe, aga veel harvemad on puud. Soodsates tingimustes – pidev vari ja pinnase niiskus – kasvavad aga päris lopsakad põõsad

Peatume ka mitmete kaljujooniste juures, milledel vanust erinevate allikate põhjal üksjagu palju aastatuhandeid. Kui mina peaks hinnangu andma, siis pakuks pigem kuid või aastaid))

Päikeseloojangu ajaks suundume üle N3 maantee

Kümnekonna kilomeetri pärast jõuame tohutu suure liivadüüni juurde

Laagrisse tagasi jõuame juba pimedas

Tänane matk kaardil näeb välja järgmine

01 aprill. Täna sõidame randa.

Pealt sadat kilomeetrit sõitu jõuame Bordj El Houasse’sse. Teeme siin väikese peatuse, mille kestel jõuab ka poekesest läbi hüpata

Siit edasi jätkame juba põhja suunas, Ihriri ( või ka Iherir) suunas

Koht, kus peaks olema võimalik ujuda, jääb Tassili N’Ajjer rahvusparki

Tegemist on tohutu suure kaitsealaga, 72 000 m2, seega rohkem kui poolteist Eestit, mis kõik on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Tõsi, mitte sellepärast, et siin kuskil peaks ujuda saama, vaid ikka nende kuulsate kaljujooniste pärast, mis olla suisa ühed maailma olulisimad.

Platood lõhestavad siin tohutusügavad orud, mille põhjas paistab midagi jõelaadset. Kui jagada minu arusaama sademete hulgast siin kandis kanjonite sügavusega, siis tulemuseks tuleks ikka väga pikk ajaperiood, et selliseid käike voolav vesi uuristada jõuaks. Ja omamoodi põnev on ju segi, et need jõed mitte ükski siin ju kuhugile lõpuks ei voolagi.

Edasi sõidame juba ujumiskoha poole. Teele jääb Ihriri asulakoht

Olles asulast läbi sõitnud, keerame teelt maha mägedevahelisse orgu ja peatselt olemegi sihtkohas

Mingil ajahetkel (millal see küll olla võiks?) paistab siin suur ja kärestikuline jõgi voolavat. Selliste siinakndi jõgede omapära on see, et neil on küll algus ja keskjooks, aga suuet ei ole, sumbub lihtsalt lõpuks kõrbesse. Praegu aga on jõesängis sügavamates kohtades ujumiseks sobivad lombid.

Vesi on sügav, külm ja üllatavalt läbipaistev

Peale veeprotseduure, mis teadagi kõhu tühjaks teeb, pakutakse lõunat. Seda meeldiva sisekliimaga palmilehtedest katusega onnis. Menüüs on teatud sorti makaronisalat

koos sardiinidega. Mida küll päris piisavalt pakkumises ei ole

see-eest saab ohtralt värsket salatit

eine lõpetab traditsiooniliselt tee

Kuna muud marsruuti leida ei ole võimalik, sõidamegi tuldud teed tagasi

Ka tagasiteel sõidame läbi piirkonna keskuse mil nimeks Bordj El Haouas

Imam Maleki mošee

Supermarketite süsteem pole (õnneks?) siia veel saabunud.

Siin tangime ka masinaid. Muid tanklaid kogu tänase matka jooksul silma ei hakanudki

Edasi aga suundume juba tagasiteele laagri poole

Kuna täna on juba piisavalt autoga sõidetud, siis lähme päikest ära saatma jalutuskäigu kaugusel asuvale hiiglaslikule liivaluitele

Enne magama jäämist teen veel viimase ringkäigu. On kottpime ja välja on ilmunud igasugu ööloomi

Tänase päeva marsruut näeb välja selline

02 aprill. Täna naaseme Djaneti

Kuuest läheb uni ära ja suundun varahommikusele ringkäigule

Kuigi elusloodust jääb silma harva, siis ööga tekkivad arvukad jäljeread liival reedavad, et me pole siin sugugi üksi

Lõunaks oleme oma majutusasutuses tagasi ja hakkame pidulikku lõunasööki manustama

Kõhud täis, tuleb veel viimane väljasõit. Seekord linnalähipiirkonda

Tuuleerosioon on liivakivist huvitavaid kujundeid välja voolinud. Igaüks võib ise välja mõelda, millega parasjagu tegu. On see siis elevant või miskit muud.

Näiteks allpool pildil oleva skulptuuri puhul kahtlustasin ma alguses kilpkonna, aga tuleb välja, et tegu on hoopis palvetava moslemiga!

Ekskursioonide hooaja lõpetab mingi väga tähtis ja vana kalju, mis meile küll erilist muljet ei avaldanud, aga kohaliku saatemeeskonna võttis ikka kõvasti heldima.

Tagasi linna sõites laseme endid kesklinna transportida ja kaupleme, et meid mõne tunni pärast siit ka peale võetakse ja öömajale transporditakse. Kuna on ramadaani esimene päev ja siinkandis suhtutakse sellesse minu jaoks natuke veidrasse tavasse kaunis rangelt, siis söömine tuleb ära unustada

Ekskavaator teeservas, kenasti kamufleerunud

Kuigi süüa pole lubatud, siis osta saab ikka ja nii ei saagi me kiusatusest võitu hankida prooviks mõned sellised tooted. Ja loomulikult ei suuda olla ka neid proovimata, vaatamata kohalike kurjustavatele pilkudele, rusika näitamisele ja sõimule.

Ise kaldun küll arvama, et kui osa võib-olla ongi padupedandid, siis paljud kindlasti nuka taga lasevad samuti söögil hea maitsta.

Lihapood. Täitsa viisakas. Siit pärit tooteid võiks suisa süüa

Kesklinnas käib agar hangeldamine

Kui ehitusplatsil on kivi, mida nihutada ei jaksa, ega sellepärast saa veel suurehitust pooleli jätta.

Osa silte on ka ladina tähtedega dubleeritud. Osa aga mitte. Huvitav millise kriteeriumi alusel see käib, kas teatud suunad on ainult kohalikele mõeldud?

linnatuuri lõpetame turu ees, kuhu saabub ka meie transport. Ka turul on teatud mõttes kakskeelsust märgata. Eks läbimüügi suurendamiseks on see ilmselt pragmaatiline vajadus, samamoodi nagu kodumaalgi

Kuna on veel valge ja tundub, et jalutamise norm ei ole veel täis, võtame koos Eeroga ette oma majutusasutuse lähema ja natuke kaugemagi ümbrusega tutvumise. Möödume autoremonditöökojast-romulast-kummipunktist

Seda kõike samaaegselt ja ühel aadressil

Edasi satume meie mõistes nagu aianduskruntide labürinti

Kruntide vahele jäävad laiemad magistraalteed

ja nende vahele omakorda väiksemad kõrvaltänavate süsteemid

Kuna vett siinkandis kuskilt ikka tilgub, siis on võimalik ka aiandusega tegelemine

Tagasi öömajale jõuame juba tänavalaternate valgel. Tänane õhtusöök kui viimane siin, on natuke pidulikum

serveeritakse kaameliliha. Väga maitsev. Ja pehme. Tõsiselt

03 aprill. Lend Djanetist Alžiiri

Kuna lennujaama saabume liigagi aegsasti, siis käib meie pilkude alt üle kõik, mis siin üldse olemas on.

Lennujaama lähim ümbrus ammendab ennast ja teeme ka väikese jalutuskäigu kontrollposti taha maanteele

Lõpuks läheme ootesaali lennukit ootama

Lennuväljal baseeruvad ka kaks varjevärvuses helikopterit.

Lõpuks oodatav ka saabub

Kuna ilm on selge ja ilmselt ka tuulevaikne, siis on isegi suurelt kõrguselt üsna selge vaade

Juba Alziiris, möödume Suurest Mošeest

Nüüd laseme ennast sõidutada kesklinnahotelli. Meie soovitud Central Touring Hotel oli kahjuks mingitel arusaamatutel põhjustel suletud. Äkki midagi tegemist ramadaaniga? Aga majutume siiasamasse kõrvale, Hôtel Sofiane nimelisse majutusasutusse

Pole küll nii glamuurne, aga ajab asja ära

Koridorid ja kõrged laed koos asukohaga annavad tunnistust sellest, et ehitati see hoone kunagi siiski kõrgema taseme jaoks

Et õhtu on alles noor, vaja minna patseerima ja kontrollima, kuidas kohalik kontingent ramadaanist kinni peab

Satume taaskord sellesse mineviku hiilgusega majade rajooni. Seda vana sära üritatakse küll kõikide vahenditega tuhmistada, aga ikka kumab läbi. Veel

Tõuseme väikese kaarega kõrgemale linna kohale. Siin on ka natuke uuemaid maju

Soovitud suunas alla saamisega tekib väikeseid probleeme. Samas pole probleeme kesklinnas hobuseid pidada.

Lõpuks saame ikkagi kaldast alla. Üks täitsa meie stiilis kirik.

Meie eesmärgiks täna õhtul on seatud aga loodes kõrgel mäekünkal asetsev The Church of Notre Dame of Africa. Esialgu plaanisime mäkketõusuks kasutada köisraudteed. Aga näed, kellaajad ei klapi, kell kolmveerand seitse ja mingil arusaamatul põhjusel praegu meid ei teenindata. Mangumine ka ei aita.

Aga ega see ka jala midagi visata pole

Kogu kiriku territoorium on kõrge aiaga piiratud ja sissepääsud suletud

Ometigi, küsides turvameestelt sissepääsu luba, üllatuslikult see ka lahkesti meile võimaldatakse. Saame rahulikult omasoodu tiiru peale teha

Juba hämardub ja ülevalt avaneb kena vaade rannikule

Päevasel ajal on kirik avatud ka külastajatele aga iseenesest mõista praegu meid sinna keegi enam ei luba

Ka vaade linnale avaneb siit ülevalt päris efektne

Kirikuga tutvutud võtame suuna tagasi mäest alla ja hotelli poole. Kuna pimedas söömine pole tabu, siis otsime vastava koha

Ja nagu tühja kõhu korral sageli juhtub, tellime laua looka

Juba pimedas kodu poole minnes saab veel ilusaid kaadreid öisest linnast

Magustoit jäi ennist tellimata

04 aprill

Hotellis hommikul pakutav. Ei teagi kas see läheb ramadaani reeglitega vastuollu või mitte.

Täna on plaanis minna rongidega sõitma. Seda transporti polegi siin riigis veel enne kasutanud, kui metroo välja arvata muidugi. Eilsetest grandioossetest plaanidest sõita kiirrongiga kas Orani või näiteks Constantinesse on tänaseks jäänud järele kõvasti tsenseeritud versioon. Sõidame linnalähirongiga eeslinna nimega Thenia. ca. 50 kilomeetrit

Raudteejaamahoone on samuti väärikas ja ajaloohõnguline. Raudteejaamad kõikjal maailmas ongi enamasti üsna suursugused ja viisakad, erinevalt bussijaamadest, mis tavaliselt on üsna labased paigad.

Vedurid tunduvad ebaproportsionaalselt suured olevat, aga unustada ei tohi, et siin on ka mägesid ja tõusud võivad ilmselt tõsised olla

Aga mei marsruuti teenindab kaasaegsem versioon

Eerole tundub tänane plaan vähe erutust pakkuv ja ta otsustab poole maa peal ülejäänute seltskonna hüljata, et minna sellesamuse Suure Mošeega tutvuma.

Thenia raudteejaam. Mitte enam nii glamuurne

Kuna tegemist ei ole teab mis turismimagnetiga, siis mida muud siin teha, kui jalutada kesklinna või selle koha poole mis võiks mingit pidi keskuse nime kanda. Pärandkultuuri keeles siis Place du centre ville

Selline koht on siin ka täiesti olemas, mitte kaugemal kui pool kilomeetrit raudteejaamas. Viimased ongi ajalooliselt ju päris keskuste lähedal. Sellistes kohtades on ka tavaliselt mitmesuguseid skulptuure ja mälestusmärke. See siin pole ilmselt võõrastele demonstreerimiseks, kuna kogu jutt on araabiakeelne, ainult aastaarv 2018 on tuvastatav.

Siinsamas väikeses kõrvaltänavas satume kahe huvitava masina peale. Indrek pistab kohe nina masinasse ja tuvastab, et tegu on Toyotade baasil tehnikaga. Jõuan salaja ka kiire klõpsu teha ja juba joostaksegi meid arreteerima. Mitu politseinikku tormab ligi ja uurib mis toimub. Ja tahavad kinnitust, et ega me pilti ei teinud. No ei teinud, ei teinud. Aga sellest ei piisa. Tassitakse kõigepealt kõrvalasuvasse politseijaoskonda – Poste police de Thenia. Eks see keelebarjäär ole ka täiesti olemas. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, helistatakse siia ja sinna ja ilmselt kõrgematele ülemustele, et mida nende kuumade kartulitega siis ikka peale hakata. Lõpuks eskorditakse meid ühte halli hoonesse üle tänava, mis ilmselt mingi salapolitseiamet. Siin juhatatakse ühte kabinetti ja võetakse dokumendid. Aega kulub ja selgitusi tuleb ka anda. Muu hulgas tehakse kõne Fayeqile ja kontrollitakse meie legendi. Kõik on väga viisakas ja lõppeb ka viisaka deporteerimisega.

See tähendab, et kaks erariides nuhki peavad meid raudteejaama eskortima ja seal veendume, et me ka ikka tõepoolest rongiga lahkume. Sellised turvamehed meil siis kaasas:

Teepeal nõuame küll poepeatust, või mis nõuame, seame fakti ette, sest lihtsalt astume poodi sisse ja kõik. Aga rohkem ulakusi ei tee ja jõuamegi umbes poole kaheteistkümneks raudteejaama.

Raudteejaamas muidugi jant ei lõpe, sest kui oleme piletid ostnud ja meie järelevaatajad on kenasti veendunud, et oleme juba rongis maha istunud ja selle väljumist ootamas, võtavad nad vabalt ja hakkavad ära minema. Aga siis selgub, et rongidega on mingi jama ja peame koosseisu vahetama. Kõik aetakse rongist välja ja siis on eemalt näha, et kahel mehel hakkab paanika. Sahmivad ringi ja üritavad meid leida. Hirm suur, et äkki ikkagi lipsasime minema. Aga nähes, et meie seadusekuulekatena ilusti teise rongi üle liikusime, paistab, et rahunevad ja jäävad igaks juhuks meie väljumist ootama.

Tagasi Alziiris. Vaade Sadama-alale raudtee lõpp-peatuses Gare d Alger-is

Pudupood siinsamas

Kuna on endiselt ramadaan, siis varustame end lõunasöögiga ja viime selle konsumeerimise läbi hotellitoas

Peale sööki liigume linnas lõuna-kagu suunal. Linnaekskursiooni kaugem eesmärk on otsida üles ja külastada ühte teatud kauplust, mille sarnaseid siin linnas on ainult üksikuid ja millele reklaami palju ei tehta

Mälestusmärk Emir Abdelkaderile (6 September 1808 – 26 Mai 1883; Arabic: عبد القادر ابن محيي الدين ʿAbd al-Qādir ibn Muḥy al-dīn). Alzeeria sõjaväe- ja usujuht, kes juhtis vastupanu prantsuse kolonialismile. Sõjaväe juhi kohta elas kuidagi vanaks. Prantslaste saamatus ilmselt.

Peale pikki keerdkäike ja huvitavaid paiku oleme lõpuks leidnud otsitavad aadressid. Esimene peaks olema siin

ja teine mitte kaugel eelmisest, siin. Nagu näha on mõlemad äripinnad suletud. Võib kahtlustada ramadaani või miskit muud. Mäletan kaheksakümnendate lõpuaastatid, kus Nõmmel praeguse sõõrikukohviku ruumides olevas alkoholipoes olid tihti sadadesse meetritesse ulatuvate järjekordade põhjuseks just Alzeeria päritoluga veinid. Tavaliselt tumedad veinid tumedas pudelis ja valge ühetaolise sildiga. Järjekorrad ei olnud küll mitte selleks, et see vein nii hirmsasti hea oleks olnud, sellel olid hoopis muud põhjused. Tavaliselt need, et tihti polnud saada isegi Alzeeria peeti, juua aga rahvas tahtis

Tagasiteel külastame käsitööna valmistatavate luksusdessertide poodi. Kaup on isuäratav, aga isegi meie standardite järgi kallis.

Nooo, mis autot meenutab?

Spetsialiseerunud kauplustes on kaubavalik alati tohutu mitmekesine

Et mõne kingituse ka kodumaale viia, siis ostan kotitäie kaneeli, et emal oleks, millega kõrvitsasalatit teha

Minu erilised lemmikud, nagu ma kindlasti juba ka varem olen maininud, on massiivsed täispuidust paraaduksed.

No on ikka nikerdused

Koduhotelli juures on ennast sisse seadnud tänavatoitlustaja, kes pakub väga isuäratavatest toorainetest kiirtoitu. Indrek proovib ühe lambaajuburgeri ära.

Õhtu lõpetuseks kavatseme veel hotelli tagant otse üles mäkke viivat teed kasutada et vaadata, kuhu see viib

Viib päris kõrgele

ja kui tänav otsa saab, siis saab veel mööda treppe jätkata

Õhtusöögiks koguneme päeval poereisul märgatud kutsuva välimusega söögikohta. Seda peab Türgi juurtega Inglismaalt pärit ettevõtja. Ja ka päris osav müügimees

Aga toidule midagi ette heita ei saa

Ja ka hind oli täitsa kooskõlas

05 aprill

Hommikune piimajärjekord. Meeste järjekord on tunduvalt pikem kui naistejärjekord. Tualetis on tavaliselt vastupidi. Ei saagi aru, kas seda jagatakse tasuta või tuleb raha ka maksta

Teeme veel kiire turutiiru, eesmärgiga millegile viimased kohalikud rahad magama panna

Datlid on hea valik. Need on siin tõesti maitsvad. Ja hirm et äkki ei saa lennukisse või EL-i, osutub asjatuks

Lennujaamas kulgeb kõik viperusteta ja esialgu tundub, et nii ka jääb

lennuk on kenasti kohal ja peagi algavad ettevalmistused pardaleminekuks.

siis aga hakkab pihta. reisijaid lennukisse ei lasta ja väljalennu aega muudkui lükatakse edasi. Varsti saab lennufirma kulul juba nosida

Lennujaam jääb aina tühjemaks ja tühjemaks, aga infot, millal või kas üldse meiegi lennata saame, ei ole. Tegelikult on mingit infot küll, aga see on selline vastuoluline. Kord räägitakse, et meile on teine lennuk järele saadetud, siis jälle, et kohe saame selle samaga minema.

Kuidagi märkamatult on siiski üks lennuvahend ette ruleerinud

lõpuks, veerand üheteistkümne paiku, saab lennukile

Edasi on juba deela tehniki, Järgmine hommik saame kenasti Barcelonast kodu poole. Viimane reisipilt kajastab lumiseid tippe kuskil Šveitsi Alpides

Suurbritannia, märts 2022

Koolivaheaja kiirreis marsruudil Tallinn – Liverpool. Kohapeal liikumine rendiautoga. Kogu läbitud tee näeb välja järgmiselt:

Reisi aitab meenutada järgnev väike pildigalerii koos lühikeste kommentaaridega

Lennuk väljub Tallinnas varem ja jõuab ka Liverpooli enne sõiduplaanis märgitud aega. Meie broneeritud majutusasutus võtab vastu külastajaid kuni südaööni ja ma eelnevalt natuke muretsesin võimaliku lennu hilinemise pärast. Aga see mure oli asjatu. Kuna meil pagasit ei ole, siis ainuke viivitus tekkis passikontrolli järjekorras. Aga ka mitte pikalt. Hotellini jääb lennujaamast nii kilomeetri jagu jalutada.

Hotellis meid juba oodati. Tegemist igati toreda majutuskohaga. Kuna kell on juba üksjagu palju – ajavahe koduga peaks olema kaks tundi, siis pikalt ärkvele ei jää

Hommikul ärgates võtan suuna tagasi lennujaama. Rendiautode kätteandmispunkt peaks oma uksed avama üheksast. Üks asi, mis mulle Inglismaal natuke arusaamatuks jääb on maha visatud prügi suur hulk. Nii ka lennujaama viiva tee pervel. Panen selle suure arvu erinevatest kultuuri(tutest)dest sisserännanute arvele. Kuigi kahjuks on selline komme ilmselt ka paljudele kohalikele külge hakanud.

Tuleb ennast kohalike liiklusreeglitega kurssi viia

Kollane allveelaev lennujaama terminalihoone esisel. Teadagi, mis allveelaev see selline

See aga Liverpooli lennujaamahoone välisvaade

Erinevaid transpordivõimalusi lennujaamast juhuks, kui autot ei peaks olema

Aga meil seekord on. Just selline kena väike putukas. Ja veel praktiliselt uus, ainult 17000 miili ees. Nagu näha, siis tibab ka eht inglismaalikult vihmakest

Selline meie esimene ööbimispaik päevavalges

Kodinad koos, võtame suuna põhja poole, Glasgow peale. Ilm on uduvines ja vahel tibutab natuke. Sõidame kiirteed pidi ja eriti midagi ümbrusest nähe ei ole. Glasgow juures hakkab ilm selginema. Vaatame endale eeslinna öömaja ja siis läheme kesklinnaga tutvuma. Ja üht-teist siin linnas ikka on. Tegemist ju Šotimaa suurima linnaga. Kuigi meile on tuttav selle linna inglisepärane nimi, siis kohalikes keeltes kõlab see pisut teisiti: šoti keeles Glesca ja gaeli keeles Glaschu

George väljak, aastast 1781. Tundub linnasüda olevat

Kui tähelepanelikult vaadata, siis väljaku keskel oleva samba ees on Ukraina lipp

Väljakut on pandud ehtima mitmete kohalike kuulsuste skulptuurid

Kohe George väljaku kõrvale jääb Glasgow Queen Streeti nime kandev raudteejaam, mis oma suuruse poolest paistab nagu lõpp(või siis)- algjaam olevat, aga ilmselt siiski ei ole. Sest natuke eemale jääb jaam Glasgow Central.

Maja, mis, kui uskuda kirja sellel, peaks olema Glasgow linnakirik. Kahtlaselt tagasihoidlik ehitis muidu väga erilise arhitektuuriga kesklinnas

Mälestussammas David Livingstone’le. Ilmselt tutvustust ei vaja. Taamal Glasgow Katedraal aastast 1197

Kui keegi juhtumisi veel ei tea, siis see rännumees nägi esimese eurooplasena aastal 1855 Victoria jugasid Aafrikas. Sellega ennetas ta mind ligi 160 aastaga). See tegu sai talle saatuslikuks ja Sambias ta ka ära suri

Veelkord kuulus katedraal. Nagu pildiltki näha, on vihmasajud jäänud Inglismaale ja Šotimaal on taevas selge

Siia kõrvale jääb ka 1794 aastast Glasgow haigla vana hoone

Liigume katedraalist mööda kuulsa Necropolise poole

Ka katedraali hoovi on kasutatud matmispaigana ja siin puhkab palju rohkem või vähem kuulsaid kohalikke

Juba hämardub, kui jõuame Necropolise väravasse

Selle koha kohta käivat infot on nii tohutult, et ei püüagi seda siin ümber jutustama hakata. Umbes 15 hektari suurusel maa-alal on nii palju ajalugu, et vähe ei saa. Üsna hea ülevaate saab näiteks saidilt https://www.glasgownecropolis.org/

Vaade Necropoliselt lääne suunas, vanale haiglahoonele ja katedraalile

Kui suundume tagasi autoparklasse, on öö juba võimust võtmas. Teele jääb kellatorn aastast 1634 – Tolbooth Steeple

Lõpuks viperusteta öömajal

Hotellis sai ka hommikusööki. Kahjuks polnud see päris “english breakfast” aga üht teist ikka sai.

Edasi jätkame erinevalt eilsest, natuke kõrvalisemaid urkaid pidi ja esmase sihtpunktina suundume Fort Williami poole. Tee sinna viib läbi Loch Lomond & The Trossachs’i rahvuspargi ja kulgeb pikalt Lomondi järve läänekallast pidi

Kus on reljeefseid maastikke, seal on vooluveekogudel ka sageli kärestikke ja jugasid. Ühte sellist pisemat sorti vaatamisväärsust läheme mitte kaugele teelt vaatama meiegi

Kuna seda teevad ka ilmselt paljud teised siia sattuvad turistid, siis on vaeva nähtud ka sobiliku taristu väljaehitamisega

Juga ise pole teab mis suur ja ilmselt kuivab suveks veelgi kokku, aga meeldiv vaheldus sellegipoolest

Edasi jätkab tee tõusmist ja maastik mägisemaks muutumist

Tipud muutuvad juba lumiseks

ja pilvepiir on vahest madalamal kui silmapiir

Inimasustus jääb rohkem orgudesse

Fort William on meeldiv väike linnake ja meile pakub ta esmajoones poeskäigurõõmu

Kilomeetrit viisteist edasi Loch Nessi poole liikudes jääb teeserva sõjamemoriaal. Oli ju ka Inglismaa WWII keerises sügaval sees

Kodune tunne vaadata kuidas mutid ei jäta ka siin muru sees pahandust tegemast

Kel tahtmist natuke kukrut kergitada, siis siin on see võimalus

Annetuskastil toekas lukk ka ees, et midagi vasakule ei satuks

Memoriaalist edasi kulgeb tee paari väiksema järve kallast pidi, kuni jõuab (kuri)kuulsa Ness järveni

Selline see Loch Ness paistab. Ühtegi koletisepead hetkel veepinnal näha ei ole

Sõit on täna kenasti sujunud ja otsustame lõpp-punkti välja sõita

Tüüpiline näide teid ja põlde palistavatest kiviaedadest

Selleks lõpp-punktiks, milleni oleme otsustanud sõita ja millest edasi ka enam niisama lihtsalt ei saa, on Briti saarestiku peasaare kõige põhjapoolseim tipp, Dunnet Head. Sai vist korrektselt kirja.

Jõuame siia veidi enne päikeseloojangut

Päris poolsaare otsas asub tuletorn ja pääs sinna on kahjuks keelatud

Seda piirab samuti vana kiviaed, siin natuke erineva stiiliga kui teel nähtud

Uudishimulikule turistile jagatakse ka mõningast teavet. Aga vähemalt hetkel neid turiste siin ülemäära silma ei hakka.

Sihtpunkt võetud, on aeg hakata ka öömaja vaatama. Kui tuua paralleele Nordkapiga, siis mida põhjapoolsem öömaja, seda kallim. Meil ei õnnestu ühtegi sobiliku hinna ja kvaliteedi suhtega majutust leida ja nii otsustamegi teha tänasest ühe pika sõidupäeva ja kimada natukene rohkem tagasi kui esialgu plaanitud. Nimelt Invernessi. Siin on juba öömajadest valik. Kuigi nii õhtul hilja pole me enam oma esimesse valikusse oodatud. Aga pole hullu, teine valik, otse kesklinnas, ajab ka asja ära

Peale majutuse vormistamist, mille vaatamata füüsilisele kohalolule siiski läbi bookingu vormistame, hoides sellega märkimisväärselt kokku raha reisi eelarvesse, leidub veel jõudu ja huvi hilisõhtuseks linnatuuriks.