Päev Pullapääl

15. november 2020

Nõmme Loodusmaja loodusringi poolt organiseeritud väljasõit Haapsalu lähistele. Osaleme kolmekesi, Kati on samuti meiega. Väljasõit on kell 11 Õie tänava parklast

Esimene peatus on Haapsalu raudteejaamas. Kuna siia sõitis sageli puhkust veetma tsaar koos kaaskonnaga, siis ei ole siin mitte lihtsalt mingi suvaline platform vaid omal ajal maailma pikima, 216 meetrise katusealusega, perroon. Tsaari enam pole ja rong ka siia ei käi ( ei tea, kas need kaks seika ka omavahel kuidagi seotud on?), aga see-eest on jaamahoone kenasti korras hoitud ja samuti koha leidnud temaatiline muuseum.

Võtame bussile kohaliku giidi ja suundume Paralepa poole.

Esimene peatus – Peetrikivi

Kui juba kivi on, tuleb sinna ka otsa ronida

Natuke maad edasi sõitnud, pargime bussi, et suunduda jalutuskäigule mereranda. Peatuskoha kõrvale jääb Aleksander III-le püstitatud mälestusmärk, mille bolševikud olla ära rüüstanud. Nüüdseks on vähemalt edasise hävimise aeglustamiseks katus uuesti peale tehtud.

Rajal mereranda võib vaatamata hilissügisesele ajale kohata mõndagi põnevat seeneriigist

ja söödavatki.

kibuvits ehk kurdlehine roos, Eestis nüüd lindpriiks kuulutatud

harilik kukerpuu ehk paburitski ehk barbariss – headel lastel mitu nime..

Rajakese ääres on koha leidnud ka sobiliku disainiga minijäätmejaam

Kuna rannailma eriti pole, siis piirdutakse ujumise asemel kivide pildumisega.

Soovi korral oleks küll ka koht riiete vahetamiseks

Taamal paistab Haapsalu siluett

Taas tagasi bussis, sõidame natuke maad edasi, et väljuda keset kunagist vene sõjaväe raketibaasi. Mõni hoone on ka tänapäeval rakendust leidnud, aga enamus on lagunenud ja varemetes. Viimastes olla sobiliku varjupaiga leidnud endale nahkhiired, mida ekskursandid ka agaralt uurima suunduvad. Objektile tüüpiliselt on ka üksjagu prügi/sodi maas vedelemas.

Järgneb lõunasöök, milleks on viimati igiammu söödud klimbisupp! Pakutakse seda giidi poolt iidse talumaja hoovil. Desserdiks on muffinid.

Ka kaasavõetud soe tee termosest on täiesti omal kohal

Järgneb jalutuskäik Pullapää pangale.

Soojade sügisilmade tõttu on looduses veel mitmeid sellele aastaajale ebatüüpilisi ilminguid. Näiteks õitsev valge iminõges.

Panga nõlvadel kasvab hajusalt II kategooria kaitsealust pruun-raunjalga

Päeva viimaseks tegevuseks on kohalike seas energiasambana tuntust kogunud kohas soovide soovimine.

Tagasi bussi suundume juba otse läbi kiirelt hämarduv metsa. Rivi ees ja taga on laternakandjad.

Ekskursiooni lõpetab vaade läbi hämaruse Ungern-Sternbergide kunagise Ungru lossi kummituslikele varemetele.

Poole seitsmeks oleme juba kodus.

Kamerun. Kojusõit 19-20 detsember.

Kaheksa paiku läheme hommikust sööma. Omades juba teatavat kogemust, võib öelda, et hotelli buffee hommikusöök 6000 raha eest omab päris head hinna/kvaliteedi suhet. Täna polevat küll keedumunade päev, aga Indrek suudab ikkagi kaks kahemuna omletti lisaks tellida. Kõht saab päris täis.

Hommikusöögile järgneb pikem istung tualetis. Eile juba korraks tundus, et olukord hakkab kontrolli alla saama, aga näe, vara sai rõõmustatud. Ilmselt peab veel apteegist läbi jõudma.

Selline on vaade numbrist päevavalguses

Väljalend on 14.00. Jõuame sobivasti enne lennujaama minekut Carrefourist läbi käia. Sisenemine sellisesse poodi on nagu lennuki peale minek. Kõigepealt mask ette, siis vaadatakse meie väikesed seljakotikesed üle. Lõpuks peab nad ikkagi hoiukappi panema. Seejärel käte desinfitseerimine ja kehatemperatuuri mõõtmine.

Lõpuks saab poodi.

Ega midagi eriti kaasa osta polegi. Aga kuna meil suured kotid kaasas ja täitsa tühjad, siis otsustame vähemalt ananasse osta.

Veel on turvaliseks kojulennuks vaja apteeki, aga seda teele ei jää. Hotellis tagasi, selgub, et lennujaama saab hotelli bussiga ja ilma rahata. Uskumatu lugu.. Teele jääb üks apteek, kus palume peatuse teha

Saame mis tahame

Lennujaamas kulgeb kõik tõrgeteta. Vaja on esitada covidi test, seega ei teinud me seda ilmaasjata. Pagas mahub kenasti 23 kg piiridesse ja lendab otse Helsingisse. Ka pardakaardid tehakse kohe kõigile lendudele.

Peale pagasi äraandmist liigume edasi. Mingi tegelane vaatab meie pardakaarte ja märgib A4 paberile mingeid arusaamatuid kolmekohalisi numbreid. Kummaline tegelane, siin ta on

Enne passikontrolli tuleb veel mingi paber täita, minu arust osalt täiesti mõttetute pärimistega

Passikontroll läbi, on võimalik sooritada oste väikeses tax free poes, kus standardvalik ebahuvitavat kaupa. Lisaks on veel 3-4 kioski kohalike suveniiridega, kuhu saab viimased cfa-d jätta.

Edasi tuleb turvakontroll, see läbitud, vaatavad kaks tegelast mingil arusaamatul põhjusel veel ka meie (ja ka teist muidugi) seljakottidesse. Ei tea, mida sellist nad potentsiaalselt on otsima pandud, mida röntgen juba ei oleks üles leidnud. Edasi pole muud kui istuda ja oodata

Lennuk on Boeing 787 ja väljalend toimub õigeaegselt. Vahemaandumist Yaoundes, nagu oli tulles, nüüd ei toimu. Pardal saab korralikult süüa.

Ja ajaviiteks filmi vaadata. Addis Ababasse jõuame pimedas. Transiitreisijad, nagu ennegi, peavad kõik turvakontrolli läbima. Rahvast on taas palju. Viirusehirm paneb osa inimesi suisa skafandreid kandma

Uurides väljuvate lendude tablood, ei leia sealt meie oma. Otsime üles infokioski ja kohtume selle järjekorras sama murega inimesi. Rahustatakse ja öeldakse, et see on näpukas, lennuga on kõik korras.

Sööme ajaviiteks ja kõhutäiteks ühe munasaia

Ja tutvume kaubandusega. Ei osta midagi

Väljalend on lõpuks tabloole kantud. Selgub, et Stockholmis on ainult vahepeatus, edasi lennatakse Oslosse. Väljumine peaks olema 23.40

Kell üksteist hakkab sebimine pihta. Põlisrootslased on kõik kiirelt järjekorda võtnud

Lendajaid on sellise suure lennuki kohta väga vähe. See annab võimaluse pärast õhtusöögi serveerimist tunda ennast paremini kui business-klassis ja jalad üle kolme istme välja sirutada ning uinak ette võtta.

Reis kulgeb viperusteta ja kuueks hommikul kohaliku aja järgi oleme Arlandal. Siin vaja passi näidata ja oma vähesed vidinad teab mitmendat korda juba läbi röntgeni lasta.

Lennujaam on tühi. Tablool on küll palju väljalende hommikuks, aga näha on üksikuid inimesi.

Õnneks on siin pingid käetugedeta, saab kenasti ennast välja sirutada ja tukkuda. Tunnid venivad ja lennujaam on endiselt nagu välja surnud.

Helsingi lennukile ikkagi rahvast koguneb. Pole ka teab mis suur lennumasin.

Vantaal pannakse mingit tervisepaberit täitma, aga lõpuks me ei leidnudki kedagi, kellel see täidetud kujul üle anda.

Saabujad saavad kõik ka tasuta koroonatesti teha, aga me jätame selle mõnu kodumaale.

Vana sõbra abiga saame sadamasse. Praam läheb 16.30. Seega saab taas natuke vedeleda. Ja siis praamil vedeleda. Selline vedelemine on kaunis väsitav.

Reisil oli kaasas ka väike koduvideokaamera, millega sai mõni hetk jäädvustatud. Toimetamata montaazi saab näha siit:

13 jaanuar 2021.

Täna peaks olema lõpuks see päev, kui Mazda jõuab Kameruni. Esialgu novembris planeeritud saabumine lükkus erinevatel põhjustel edasi, kuni lõpuks auto alles novembri lõpus laevale sai. Esialgse saabumisajaga 26 detsember. Seda tähtaega on korduvalt edasi lükatud ja kõne peale Saksamaale avaldati sealpool imestust, et kuidas nii, kas polegi veel kohal?! Nüüdseks on auto koos laevaga ära käinud muuhulgas ka Angoolas ja Kongos. Saab näha, mis edasi..

09 märts 2021.

Ligi kolm kuud on möödas viimasest postitusest auto Kameruni viimise epopöast. Jääb ainult kahetseda, et jätsin jooksvalt kogu protsessi kajastamata, sest tegemist on igati põneva ja õpetliku looga. Tagantjärgi ei tule kõik nüansid meeldegi. Kasutasime kõikvõimalikke lähenemisviise alates meie kohalikust kontaktist, internetiavarustest leitud erinevatest seltsimeestest ja lõpetades paari Eestiski esindatud rahvusvahelise kontserni abiga. Erinevaid teid pidi saadud hinnakalkulatsioonid sisaldasid mida müstilisemaid teenuseid ja hinnadki tulid kaunis erinevad jäädes väga kalliste ja veel kallimate vahele. Tüüpilised näited asjaajamistest on näiteks parkimistasu tolli parklas, mis oli täpsustamata andmeil suurusjärgus 40-50 eurot, aga juba täpsustatult tuli 850!! Kui küsisime enne tolliprotseduuride alustamist autost pilte, veendumaks, et on üldse veel alles midagi, mille nimel vaeva näha, siis esimene allikas väitis, et tegemist on niivõrd kinnise territooriumiga, et sinna ei olegi võimalik ilma tolliprotseduure alustamata siseneda. Teine tegelane aga ütles, et kommiraha eest ikka saab ja tegigi pildid valmis. Pildil on taamal näha ka kõrge tara, millel ohtralt okastraati üle ronimise ebamugavaks tegemiseks.

Isegi prooviks kasti visatud vanad neli rehvi olid kenasti alles.

Aga seda ainult viivuks, paari päeva pärast oli need keegi juba pihta pannud. Säh sulle siis tolli valvatavat territooriumi ja okastraati aia peal..

Kokkuvõtvalt võib öelda, et peale pikki otsinguid ja sisemisi heitlusi langetasime siiski otsuse mitte alla anda ja tegime omaarvates parima väljapakutud diiliga algust. Esimesed rahad on juba makstud ja seega oleme konksu otsas. Eks paista kui sügavale selle oleme neelanud ja mis edasi saab. Loodetavasti lähipäevad toovad selgust.

Kamerun. 17-18 detsember.

Osalt hilise magamamineku tõttu lükkub ka tõusmine valgele ajale. Numbri sansõlmest kostuvad reljeefsed helid lasevad mõista, et teatepulk on endiselt Indreku käes.

Katsume protsesse kiirendada ja pidada plaani hotelli kohvikus

Kus pakkumisel lahustuv kohv!

Tuleb hakata autoremondiga tegelema. Otsustame kõigepealt lähima ümbruse üle vaadata. Selline see peatuspaik päevavalges tänavalt välja näeb

Jalutame peatänava poole.

Inglise keelega jääme siiski hätta. Üks naispolitseinik räägib lõpuks piisavalt, et meid garaaži juhatada. Asub selline mitte kaugel otse politseijaoskonna taga. Indrek on eelnevalt internetist juba vajaliku info purunenud detaili kohta välja kaevanud. Vaja oleks meil sellist vidinat,

kuna olemasolev näeb selline välja

Nagu ikka, polevat probleemi. Kuna vajaliku vidina saab ainult kesklinnast, siis aega kuluvat 3h. Tundub liiga palju. Otsustame kasutada Ivo pakutud mehaaniku varianti ja läheme hotelli tagasi teda ootama. Oodatavad saabuvad just siis, kui oleme plaaninud minna natuke süüa otsima.

Uus vidin on juba kaasas

ja peale mõningaid tagasilööke saab see ka külge.

Kuna hotelli kohvikust tellitud lõuna valmimisest pole veel mingisugust märki, siis saadame auto kõrvalasuvasse pesulasse. Kui auto saab juba puhtaks pole lõunasööki endiselt näha. Istume hotelli sisehoovi terrassil ja lõpuks jõuavad ninna vähemalt praadimise lõhnad.

Ootamine siiski tasub end ära

Kuigi lõplikud järeldused saab teha alles homme.

Järgmiseks liigume Ivo poole. Paneme paagi täis ja kontrollime õli.

Teel peatavad meid politseinikud, kes küsivad juua. Kui meil juua ei ole, siis kõlbaks raha ka. Selgitame, et joomine on kahjulik, tõmbame uksed kinni ja sõidame edasi.

Ivo juures paneme paika edasised tegevused. Homme sõidame Doualasse. Algne bussisõidu mõte asendub autosõiduga. Lähme koos Ivo sekretäriga, kes saab hunniku juhtnööre, kuhu minna, mida rääkida jne.

Äralend on laupäeval, seega on paras aeg koroonatestile mõelda. Sõidame vastavasse asutusse, aga teste tehakse ainult hommikuti. Siiski saame mõjutada meile erandi tegemist.

Otsustame juba äraproovitud hotelli kasutada. Lihtsuse mõttes. Tuttav administraator palju ei päri, tervitab ja ulatab võtme. Seekord saame toa 308. Selline pežoomeeste tuba vaatega õhtusele linnale

Ivol õnnestub oma ärasõit edasi lükata ja saame õhtupoolikul natuke ärijuttu ajada. Assisteerib veel siin sündinud kreeklane Eric.

18. detsember

Hommikul kaheksaks planeeritud väljasõit venib natuke. Teel saame korduvalt tegemist teha erinevate politseinikega. Nahaalsusel pole piire. See, et sa kõik õieti teed, ei loe absoluutselt mitte kui midagi. Samas kohas kus paari päeva eest, peatatakse meid uuesti. Seekord on meil rihmad kinni, aga Ivo sekretäril tagaistmel ei ole. Täna ei ole kuidagi tuju nendega vaielda. Tegelikult laseks hea meelega istme alla ja tukuks veits. Raha küll ei plaani maksta. Lõpuks tuleb ikkagi 5000 loovutada.

Selliseid kohti on mitmeid ja peaaegu alati on garanteeritud kinnipidamine. Ainult harva lõpeb see lihtsalt hea tee soovimisega peale dokumentide kontrolli. Kui otsest põhjust pole, siis mõeldakse see lihtsalt välja. Ühes nööriga “kontrollpunktis” süüdistatakse mind pideva joone ületamises. 50000. Ei plaani küll midagi maksta. Nadine käib ja kaupleb päris pikalt. Lõpuks jõuab asi sinna maale, et kästakse mingile prantsuskeelsele paberile alla kirjutada. Homme peaksin minema kuhugi trahvi järele ja load tagasi saama. Annan paberi tagasi, ütlen, et ei saa sellest midagi aru ja alla ei kirjuta ja minu load võib ka endale jätta. Mõni aeg jant veel kestab, anname ikka 2000 raha lõpuks ära.

Aeg-ajalt korjatakse 500 haaval ka teemaksu. Üks selline naljamehest piletimüüja küsib mult “musjöö la blanc, sava?”, millele vastan tõde tugevasti väänates sava bien!

Enne Doualat läheb kõht tühjaks ja lähen kanasaiu ostma. Mind näevad möödasõitvad sõjaväelased ja kohe turja. Ikka nende va kulunud vanade laiguliste lühikeste pükste pärast. Peedistavad ja peedistavad. Neil on õlleraha vaja, muidu viivad kuhugi ära mind.

Lisaks tüütutele ja ahnetele ametnikele on teel muidugi ka suur avariioht. Mõni hetk tagasi on juhtunud kahe surnuga rekkade kokkupõrge, mille tagajärjel üks autodest on põlema süttinud. Käib kustutamine ja tee on kinni.

Järjekord kasvab kiiresti ja kärsitumad üritavad ikka läbi nikerdada. Kui lõpuks liiklus avatakse, siis on need mõlemas suunas mööda pressijad tee kaunis umbe ajanud

Suurem tuli on ka kontrolli alla saadud

Ainult mõni kilomeeter edasi on juba uus avarii

Linna piiril võtame peale Nadini venna koos naisega ja pääsen roolist

Doualas on esimene käik politseisse, et auto kättesaamiseks ja asjaajamiseks volitus teha. See asi pole ka niisama lihtne vaid nõuab erinevates kabinettides käimisi, koopiate tegemisi, palju seletamist ja loomulikult ka kukru kergendamist. Lõpuks saab kaua koostatud dokument ka suure bossi allkirja ja hunniku templite näol juriidilise jõu. Vahepeal oleme ootamise ja passimisega huvi äratanud mingis eriti suures bossis. Juhatatakse meid läbi eesruumi aru andma, et mida me siin teeme. Telefonid kästakse enne ära anda. Õnneks jäädakse seletusega rahule ja pükse ka ei kästa jalast võtta.

Edasi suundume tollimaakleriga kohtuma. See juba niigi kehva päeva midagi positiivset ei too. Nagu igas muuski valdkonnas siin, võetakse numbreid lihtsalt laest. Võtame natuke mõtlemisaega ja otsustame hotelli minna. Aga selle asemel satume hoopis mereranda restorani kala sööma. Sest seltskond nii otsustas.

Vesi näeb küll kaunis kohutav välja

Kiiresti koostatakse meile laud ja jääme ootama. Ooteaeg on pikk isegi kohalike jaoks, kes vabandama hakkavad. Lauast sibab mööda rott.

Vahepeal saabuvad homseks kojulennuks vajalikud koroonatestide tulemused.

Lõpuks tuuakse ka kala lauale

koos lisadega

Õhtu lõpuks jõuame samasse Somateli hotelli, kus juba tulles peatusime. Seekord saame natuke värskema olemisega toa, koos akna ja vaatega. Päev on olnud väsitav ja natuke mõnusat põõnamist kulub ära.

Kamerun. 13-14-15-16 detsember

Kahjuks pole hommikuks endiselt teateid meie kohalikult kontaktilt ja peab hakkama mõtlema plaanile B

Aga mõelda on ikka parem, kui oled midagi söönud. Ja kõige loogilisem on seda teha hotelli restoranis. Eilne tegelane on nüüd kenasti platsis. Saame teineteisest suurepäraselt aru: omlett, oui, kohv, oui, sardell, oui. Küsib veel midagi šokolaadi kohta, aga seda me ei taha.

Lõpuks õnnestub Ivoga ühendust saada. Oleme parasjagu linnapeal ja igas suunas nähtav orientiir läheduses on Hiltoni hotell. Selle juures kohtumegi.

Ivo on tubli eesti mees, kes toidab poolt Yaoundet ja annab tööd 80 inimesele. Oma saiakombinaati nimetab ta ise tagasihoidlikult pagariäriks. Teel sinna saame ka väikese ekskursiooni. Vaade linnale. Paremal künkal sudust paistev suur hoone on kongresside palee

Antakse luba heita pilgu ka tootmisele. Väga muljetavaldav!

Saame paariks päevaks oma käsutusse Toyota Corolla ja suundume sellega ida suunas. Maanteel on lisaks motikatele põhilised liiklejad kaubaautod ja metsaveokid. Kaup, mida viimased veavad, on keeletuks tegev.

Rekkade arvu järgi otsustades ei soovita siin metsaraiumisel Eestile kuidagi alla jääda

Vähemal määral veetakse juba valmis saematerjali

Liiklus on kontinendile iseloomulikult kaootiline ja ega õnnetusedki tundmatud pole

Üks õnnetu juhtum toimub otse meie silme all, kui meist mööda kimav motikas lepikusse põrutab ja juht kõrge kaarega järgi lendab. Indrek käib uurimas, kas luud-kondid terved ja aitab võrri ratastele.

Ivo sõnul olla Yaounde-Douala maantee suisa üks kolmest maailma ohtlikuimast õnnetuste arvu järgi. Ussisoo ei pääse ligilähedalegi.

Õhtuks jõuame Dimako lähistele ja sätime ööbima. Kuna pimedaks läheb kella kuuest ja uuesti valgeks samuti kuuest, on mõistlik varem ööbima minna ja hommikust valget aega mitte magamiseks kasutada.

14. detsember.

Ärgates saab ümbruskonnast parema ülevaate kui eile, pimedas. Kohe auto kõrval õitsevad mitmesugused kenad taimed

Hommikul jätkub veel mõnda aega eilne väga hea asfalttee, siis tuleb hea asfalttee, edasi juba hea tee ja seejärel vahest enam mitte nii hea tee.

Kuigi praeguseks pidavat koroonaviirus siinriigis seljatatud olevat, on teemat puudutavat infot siiski märgata

Dimako sissesõidul peatab meid politseinik.

Üritab meile selgeks teha, et autol puudub tehniline ülevaatus. Näitab ka liikluseeskirju,

kus sellise rikkumise eest trahv 3600 raha.

Natukse aja pärast naaseb ja ütleb, et eksis. See eelmine tariif puudutab motikaid, auto puhul on vastavad numbrid 25000. Lisame siis vastavasse fondi planeeritud 2000 asemel 5000. Aga selgub, et dokumendid saab tagasi niisama ja ülevaatus on ikkagi ka olemas.

Selle tegevuse lõpetanud, suundume tankima. Liiter bensiini maksab 642 kohalikku.

Diivaniparadiis teeserval

Politseikontrollid muutuvad sagedasemaks ja tüütumaks.

Kohalikud oskavad oma varandust hinnata ja hoolitsevad selle välimuse eest hästi

Enne Batourit võetakse meid põhjalikult ette. Pool isikkoosseisust on purjus ja üks tegelane nõuab juua. Vaadatakse läbi meie asjad ja minu laigulised lühikesed püksid põhjustavad selle, et peame parkima teeserva ja big bossi ootama jääma. Auto dokumendid oleme tagasi saanud, aga passid on pandis.

Mõne aja pärast oodatav saabub ja ütleb, et soovitakse meid küsitleda. Selleks eskorditakse meid Batourisse jaoskonda. Selgub, et mitte mingisse lihtlabasesse vaid kohe Surete Nationalesse.. Siseneme kõige suurema šeffi kabinetti. Ülekuulamine käib üle kivide ja kändude, vastavalt keelteoskusele. Kõne Ivole aga lahendab asja lõpuks positiivses suunas ja soovitakse head teed. Järgmises suuremas linnas, Yokadoumas, palutakse ühendust võtta sealse suurima bossiga, tema kontaktandmed kirjutatakse paberilehele, mille ettenäitamine teel säästis meid ilmselt mõnestki ajamahukast uurimisest.

Tee muutub aina väiksemaks, aga vahepeal on ka renoveeritavaid lõike.

Nagu ikka tänapäeva Aafrikas, teevad tööd kohalikud, ülevaataja ja peatöövõtja aga hiinlane. Teeäärne toitlustamine on seotud suurte riskidega ja ainult väga vähesed tooted võiks enam-vähem kindlalt söödavad olla. Näiteks õlis valmistatud pontšikud. Lisaks on need värsked ja väga maitsvad. Võtame 10.

Samas saaks ka tankida

Juba videvikus jõuame lõpuks Yokadoumasse. Siin on lõpuks võimalik üle pika maa midagi süüa osta ja teisel katsel ka tankida. Sest Totali jaamas, kuhu esimesena siseneme, bensiini ei ole.

Küll saame siit aga liitrikese Teboili õli meid eeskujulikult teeninud Corollale, kel seda juba hädasti vaja

Bensiiniga bensiinijaam jääb natuke edasi (tagasi)

Hiljuti on siin vihma sadanud. Tekib küsimus, et mis edasi. Sest plaanitud sihtkohta me enam ilmselt ei jõua, kuna isegi seniste teeoludega kuluks 300+ km läbimiseks ühes suunas terve päeva valge aeg. Aga kui tee on viletsam, ja ta kindlasti on, siis veel kauem. Ja kui on korralik sadu, võime üldse mitte edasi, või veel hullem, tagasi saada. Nuusutame veel ühte kaardilt leitud teeotsa, mis võiks aidata meid teist rada pidi tagasi, aga see karv osutub mitte meie transpordile sobivaks. Näha ongi peaasjalikult kaherattaliste ja kahe-kuni neljajalaliste jälgi. Seega pole muud kui ots ringi ja tagasi.

Pimedas on hästi näha, et mitmel pool sähvivad välgud, kuigi taevas on tähine ja pilvedeta. Mõne ja pärast leiame turvalise ööbimiskoha tee-ehituseks kasutatava punase kruusa karjääris.

15. detsember

Selline see peatuspaik hommikuvalguses välja näeb

Juba õhtul oli märke, et miskit on toimumas. Kõhus nimelt. Säästan lugejat võikatest üksikasjadest, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et magada mul vaevalt oli mahti. Tualettpaberirulli diameeter on ka jõudsasti kokku kuivanud. Öö muudest sündmustest võib veel ära mainida, et pärast pikka välgutamist hakkas lõpuks sadama.

Õnneks pole sadu tugev olnud ja teed on enam-vähem sõidetavad. Varsti juba ka tolmavad

Enamikest kontrollpunktidest saame seekord kiiresti läbi, võib-olla mäletatakse meid veel eilsest.

Kellel on oma auto, see ka kasutab seda täie raha eest.

Kohalik rahvas, kellel aga oma sõiduriista pole, ei pea mitte koju jääma. Võib kasutada ühistransporti ja minna näiteks mõnda suuremasse linna shoppingule.

Yola nimelises asulas plaanime võtta alternatiivse marsruudi, et mitte tuldud teed kasutada, aga arvestades meie sõiduriista, oleks see natuke liig ja jätkame tuldud trassil

Enne Batourit õnnestub hankida kohalikku põhitoidust, st. saia

Religioossete ehitiste põhjal otsustades elavad siin kandis kristlased ja moslemid rõõmsasti koos ja erilisi madinaid sellel pinnal ei peeta. Allolevad pildid Yokadoumast eile.

Ühes külakeses võib vabalt olla nii kirik kui mošee.

Batouri keskne ringtee

Veel pildikesi Batouri provintsilinna elust-olust

Peatänav

Asula seljataga, teeme lõunapausi. Menüü on seekord kaunis ühekülgne, aga see-eest madala riskiga!

Pärast Bertoua asulat läheb tee kaheks. Valime seekord National Highway nr.1 ehk N1 maantee, mis kulgeb tuldud teest põhjapoolt. Algselt kena asfalttee muutub pärast Belabo mahapööret kruusateeks ja jätkub niisugusena väga kõikuva kvaliteediga teena palistatuna tihedast vihmametsast umbes 50 kilomeetrit.

Voolav vihmavesi on uuristanud teesse sügavaid kanaleid. Ühes sellises teeme igaks juhuks autole väikese tehnilise ülevaatuse altpoolt.

Siis algavad teeremondid ja ehitused. Paigaldatakse uut asfalti ja varsti on ilmselt kogu maantee uuendatud.

Satume taaskord kontrollija otsa, kes ei suuda uskuda, et vaatamata laigulistele lühikestele pükstele ma polegi sõjaväelane. See on tema jaoks nii tähtis avastus, et nõuab kohe ülemusele helistamist. Viimane ronibki varsti kuskilt põõsastikust lagedale, aga ilmselt on tegemist aruka eksemplariga, kes lihtsalt soovib good afternoon ja annab meie dokud tagasi.

Nanga Ebokos tangime

Väljasõidul asuv kontroll küsib esmakordselt näha ka kollast passi. Kõik paberid üle vaadanud, teatab, et control clear + safe journey ja laseb tee sulgemiseks kasutatava nööri alla.

Paremad teelõigud on siin riigis tasulised. Õnneks pole maks eriti suur ja maksukogujaid mitte väga sageli. Et tegemist on ikkagi ametliku obrokaga, saab tõestuseks ka pisikese postmargisuuruse kviitungi, millel rohkelt informatsiooni. Lisaks temaksu infole onkirjas ka riigi moto: Peace -Work – Fatherland.

Kella kuuest jõuame Yaounde lähistele. Algavad ummikud, milledest paremalt, vasakult ja vastassuunas mööda püütakse sõita. See muidugi suurendab segadust veelgi.

Suundume juba tuttavasse hotelli. Seekord saame 214 toa asemele 315, mis asub meie korruste nimetamise traditsioonide järgi neljandal korrusel ja erineb eelmisest vanni puudumise ja rõdu esinemise poolest. Pluss hunnik prantsusekeelseid kanaleid vs. 2.

Seekord olime lähenenud hotellile teiselt poolt ja panime tähele, et paarisaja meetri kaugusele jääb suur supermarket. Sinna õhtuse poeskäigu raames suundumegi.

Valik on hea, aga hinnad on kõrged, eriti importtoodetel

Midagi meie eelarve siiski osta lubab

Enne öörahu saab ennast korralikult seebiga puhtaks küüritud ja ka riided igaks petteks läbi vee lastud. Ka auto sai pesusse üle antud. Grande Argentina asub Mauretaania ja Senegali piiril St. Louisi juures. Üks uudis on veel. See on minu ja mu kõhuga seoses. Paistab nii, et Indrek on teatepulga üle võtnud…

16.dets

Enne kuute käib administraator auto võtmete järel. Seega eile ikkagi autopesu ei toimunud ja hakkavad sellega nüüd tegelema.

Sise- ja välispesu kokku maksab eilse 1000 asemel nüüd 1500 raha. See-eest on auto ka seest ja väljast rahuldavalt puhas.

Tänane plaan on sõita ookeani äärde Kribisse ja visata pilk peale selle kandi olukorrale. Vasak tagumine rehv tundus natuke tossu olevat ja kindluse mõttes laseme õhku juurde pumbata

Toiduvaru vajab samuti uuendamist. Linnast väljasõidul jääb teeveerele kiosk milles näha soovitud tooted

Selgub, et kohapeal koostatakse ka valmis hommikueineid, lisades lahtilõigatud saia vahele erinevaid tooteid. Valikus on lihapallid ja keedetud muna. Eks meie võta selle viimase variandi, koos majoneesiga. Nii julged, et lihapalle proovida, me siiski ei ole..

Keha kinnitatud, saame jätkata Doualasse suunduval maanteel. Tee on üsna hea, kuigi vahest krobeline ja sekka mõni auk kah. Liiklust on kardetust hõredamalt. Ka asustust pole palju, valdavalt palistab teed tihe läbipääsmatu troopiline mets.

Läbinud umbes poole maast mahapöördeni Kribisse, peatavad meid politseinikud või kes nad kõik siin ongi. Sest neid on palju, mõlemal pool teel oma paarkümmend tegelast kindlasti. Järgneb jant (meile küll rohkem kurbmäng) kahes vaatuses.

Kõigepealt astub lavale üks peaosatäitjaid – kuri ülemus. Pritsib tatti nii mis kole ja sellest pole üldse kasu, kui seletame, et me mõhkugi aru ei saa. Meil polnud turvavööd kinni. Ja siis. Siin riigis pole kellelgi kunagi turvavöö kinni. Aga see pole muidugi tähtis. Ja ilmselt pole see isegi tõsi, sest kõik teised liiklejad peale meie loomulikult on kursis selle paigaga siin ja panevad kohusetruult sajaks meetriks rihma peale. Peale tigedat hirmutamise faasi pakutakse lahendust. Paberilipakale kirjutatakse 50000 ja seda kaks korda. Kokku 100000.- Peale meiepoolset tõrjuvat reaktsiooni astub lavale uus tegelane. Hea politseinik, meie friend, kes lubab asja lahendada, olgu me ainult head ja käigu raha välja. Kui nendepoolne küsimine on liig, siis palju me nõus oleksime maksma. Mitte midagi loomulikult, aga selge on see, et sellega siin ei lepita. Kirjutan siis paberile 20000, mis juba on liig-mis-liig. Hea politseinik kirjutab 80000. Mina taas 20000. Tema 70000. Ütlen, et rohkem ei maksa kui 20000. Ja luban saadkonda helistada. Ise mõtlen, et milline neist võiks sobiv olla. Prantsuse oma ei kõlba, sest ma ei oska ju prantsuse keelt. USA oleks jälle liiga provokatiivne. Eesti oma siin ju pole ja ka mõni Skandinaaviamaa ei sobiks, sest nendest vaevalt keegi kuulnud on. Jääb kas Inglismaa või Venemaa. Helistada ma muidugi ei plaani kuhugi aga meiepoolse käiguna sobib küll.

Hetkeks on märgata, et ähvardus mõjub, kästakse telefon ära panna ja ollakse 20000 nõus. Annan soovitud summa, kuri politseinik võtab raha vastu ja saab veel kurjemaks. Sest vaja on ju rohkem. Nüüd saab süüdistusele veel altkäemaksu pakkumise lisada. Mina lisaks küsimise ka. Ja teen kiirelt tegelastest pilti. Mille peale minnakse eriti tigedaks. Luban pildi ära kustutada, kui dokumendid tagasi saan. Lubatakse anda. Kustutan siis ära. Pärast saab ju taastada. Pilt ise on siin ja mitte midagi ütlev. Aga nemad seda ju ei tea

Nüüd tegutseb hea politseinik. Ütleb, et andku me veel ruttu 10000 ja ta ajab asja korda. Enne kui suur ülemus lõplikult vihastab ja siis läheb meil sandisti. Lisaks dokumentidele võetakse veel ka auto käest ära. Naeruväärt. Kahjuks pole aega nendega siin vägikaigast vedada ja anname nõudmisele järele. Kui paberid lõpuks hea politseiniku käes, selgub, et tema tahab ka oma teenustasu. Samuti 10 000.- Lõpuks ei jäägi muud üle, kui maksta.

Saame edasi sõita nii sada meetrit, kui ees on juba uus nöör ja peetakse uuesti kinni. Need, kes juba raha said, hõiguvad midagi meid kinni pidanud tegelasele, kes siis ilmse vastumeelsusega nööri alla laseb.

Jandi teine vaatus etendatakse mõned kilomeetrid pärast mahapööret vasakule Kribi suunas. Karakterid on samad, ainult kehastatud teiste osatäitjate poolt. Ilmselt on meie tulekust ette teatatud, eelmises vaatuses küsitigi meilt, kuhu läheme.. Kuna oleme turvavööstatud, siis seekord see põhjus ei sobi. Näidatakse mingit paberilipakat, kus meie auto number ja seletatakse juurde, et me olla kuskil teel “no respect”i üles näidanud. No mis loll jutt. Aga maksma peaksime seekord 55000. Arusaamatu summa. Suudan välja mõelda, et äkki on neid siin 11 tükki, igale ühele viiekas. Kuigi vaevalt, et ülemus alluvatega nii solidaarne on. Pigem ikka 5 kümppi šefile ja ülejäänu jagamisele!

Ütlen, et ei saa süüdistusest aru ja ei ole nõus maksma. Üldiselt käib etenduse kulg samuti nagu tunnike varem. Kõik on sama, mis ongi parim kinnitus, et toimub organiseeritud skämm. Selle vaatuse lõpetab 10000 maksmine kurjale politseinikule ja pärast dokumentide tagastamist 5000 nõudnud heale politseinikule kahe 500se andmine.

Järgmist sellist etendust me ei soovi ja üritame selle vältimiseks olla üliettevaatlikud.

Teeserval pakutakse tomateid, mida siinkandis harva näha on. Peame kinni, et osta mõned

Ja samas kohapeal pakutavate keedumunadega koos ka natuke keha kinnitada.

Edasi tuleb Kribi – populaarne kuurortlinn nii kamerunlaste kui ka turistide seas. Neid viimaseid pole küll kuskil näha.

Kuna asula kulgeb piki Guinea lahe rannikut, siis sellega on määratud ka põhitegevusala. Selleks on kalapüük.

Oma saaki realiseeritakse otse teeserval kalaturgudel. Kalu on palju ja erinevaid. Ka tohutu suuri eksemplare. Kahjuks ollakse pildistamise suhtes vaenulikud, filmimisest rääkimata. Ei hakka tüli üles tõmbama, aga ühel suuremal müügikohal kesklinnas jõesuudmel üritan mõne klõpsu ikka teha

Lisaks kaladele pakutakse muidki mereande

Kalapaadid ise siinsamas kõrval

Näha on paar edevamat alust

Samas kompleksis on koha leidnud ka arvukalt söögikohti, kus ilmselt kaunis värskest toorainest toitu pakutakse

Samuti on siin koha leidnud paar suveniiripoodi. Teeme natuke asja, ilma igasuguse plaanita osta.

Seda pisiasja müüjad muidugi ei tea ja pühendavad palju energiat oma toodete marketingile

Jäävad päris norgu, kui lahkume.

Ettevõtlikud inimesed mõtlevad siin ka jäätmekäitlusele

Kohe asula servale jääb turismiatraktsioon Lobè Falls. Viskame meiegi pilgu peale. Selle nägemiseks tuleb jalutada sadakond meetrit parklast mööda mereranda või selleks ehitatud laudteed.

Mitmed turistide puudumise tõttu igavlevad kaupmehed üritavad tulutult oma kaupa pakkuda.

Vetemöll on päris nauditav.

Kohalikud vaatavad asja mitmestki hoopis praktilisemast küljest. Üks selline on pesu pesemine

Samuti on leitud moodus siit midagi söödavat välja õngitseda

Loomulikult üritatakse ka looduse ilu nautima tulnud turistist kasu lõigata. Külje alla ujub ennast Carloseks nimetav vennike, kes kaunis soravat inglise keelt räägib. Pakub erinevaid paadiekskursioone. Neljatunnine mootorkanuumatk ülesvoolu allameetrimeeste-pügemeede juurde maksaks enne kauplemist 15000 per kärss. Meil kahjuks selleks aega ei ole ja ei ühti see ka antud juhul meie tegevuse eesmärkidega. Anname lubaduse kunagi ikka osaleda ja lahkume auto suunas.

Rannas on palju ühepuulootsikuid

Suuremad paadid on siiski laudadest kokku klopsitud

Teel autoni räägib meid jälitav Carlos, et tal on siin veel ka oma restoran. Või noh, okay, tema vennal. Aga ei võta me ka sellega vedu, kuigi vaate üle ei saaks kurta.

Jagab veel meile oma kontaktandmeid viimases lootuses, et äkki kunagi tulevikus…. Päris tulemuseta ta vaev siiski ei jää, 500 raha polegi nii vähe mitte millegi eest.

Jätkame lõuna suunas, mõnekümne kilomeetri kaugusele jääva konteinerterminali ja sadama poole. Suurte Hiina ehitus- ja muude firmade rohkus ei jäta kahtlust, kelle käes on siin välisinvesteeringute jäme ots.

Kuni sadamani kulgeb korralik asfalttee, sadamast edasi Ekvatoriaal-Guinea poole tee lõpeb. Seda küll ainult meie jaoks. Kalluritega ikka sõidetakse.

Kaardil kulgeb siin kollane tee numbriga P8.

Üsna pea on selge, et kaugemale me siitkaudu ei saa. Kuna asume otse ookeani kaldal, kasutame juhust ja läheme ujuma. Taamal on näha sadam.

Vesi on liiga soe, nagu vannis. Sügavaks läheb aeglaselt. Kui randa jõudsime, polnud siin kedagi. Nüüd, kui oleme kaldast kaugel vees, liiguvad kolm tüüpi piki kallast meie rannale jäänud asjade poole. Ei saa just öelda, et kindlasti meie asjade poole, need jäävad lihtsalt trajektoorile. Aga asjade seas on telefonid, rahakott, kaamera. Ja loomulikult riided. Kui tegelased otsustaksid meie asjad kaenlasse kahmata ja jooksu pista, oleks kõrvaltvaatajale saadaval ilmselt üsna kentsakas vaatepilt. Kaks porgandpaljast valget kolme musta taga ajamas. Õnneks hirmud sellise vaatemängu ees ei realiseeru.

Siinsamas suubub merre väike selge veega ojake, kus saab pärast suplust suurema soola maha pesta.

Asume tagasiteele. Igaks juhuks laseme ka paagi kurguni.

Et vältida ahneid mente ja mitmekesistada marsruuti siis plaanime Kribist pöörata itta suunduvale maanteele N17. Kohe saab selgeks, et viimane sõna peaks olema jutumärkides. Vaatamata asjaolule, et sama “maantee” äärde jääb ka Kribi lennuväli, on see vaevu läbitav ja hommikusest autopesust jääb vähe järele.

Peale lennujaama olukord üllataval kombel paraneb ja edeneme päris jõudsasti. Tee äärde jäävad mitmed külad vahest päris ontlike villadega. Siis aga pikad metsavahed, kus ei põlata ära ka laudade saagimist

Lõppeb see kõik siiski fiaskoga. Läbinud 50+ kilomeetrit, ootab ees selline kena teelõik.

Läheme muidugist lähemalt kaema, aga ega esialgne arvamus ei parane

Võib-olla siit pressikski veel läbi, mõne autodetaili hinnaga, aga möödalontsiva kohaliku žestid ja Toyota Land Cruiser lausumine annavad mõista, et eespool on hullem. Ja tagasi tulles kasvõi sedasama lõiku läbida oleks ülesmäge päris keeruline.

Seega, ots ringi. Kohe ka pime ja seega pole aega raisata. Tagasiteelgi on mõni tore koht vaja läbida

Saame õnnelikult asfaltteele. Suur tee kätkeb endas samuti mõningaid ohte. Muidu üsna kvaliteetses kattes on aega ajalt auke. Ja mitte selliseid pisikesi ja süütuid vaid tohutu sügavaid ja teravaservalisi, mis hooga sisse põrutanule garanteerib tõsisema autoremondi. Seda heal juhul. Kui valges on enamasti augud oma suuruse tõttu eemalt tuvastatavad ja seetõttu ka välditavad, siis pimedas on teine lugu. Arvukatest veokatest ainult väike osa viitsib oma kaugtulesid ümber lülitada ja seetõttu ei ole mõnda aega praktiliselt mitte kui miskit näha. Jääb üle ainult kas seisma jääda või heale õnnele loota. Seekord meil seda viimast on, aga päris mitmel teeservas seisval autol seda pole olnud.

Kella üheteistkümneks jõuame juba Yaounde lähistele, kui auto esiosast kostab ebameeldiv heli. Kapoti alla vaadates selgub ka põhjus: rihma pingutusrulli laager on alla andnud.

Seega pole enam ei konti, roolivõimu, laadimist, jahutust ega ka võimalust edasi sõita. Tutvume ümbruskonnaga ja kaalume erinevaid variante. Lõpuks kulgeme paari jahutuspeatusega hotelli nimega Miwo. Kõige selle peale kulub parasjagu aega ja tule saab kustu alles kell 02.18.

16620-22010 või 011.

Kamerun 12. detsember. Rongisõit

Raudteejaama jõuame poole seitsmeks. Eile lindiga piiratud aparaat on tänaseks töökorda seatud.

Mõõdab kehatemperatuuri – minu tulemus on 34, 8 °C – ja viskab õhku mingi aurupilve, millest tuleb läbi jalutada. Ei tea, kas sellised vidinad on kõigis marsruudile jäävates teibajaamades?

Rahvast peaaegu ei ole. Kokku ehk ca 10 reisijat. Vaatamata erinevatele piletiklassidele internetis on praktikas ainult üks, st. 2. klass. Vaevalt, et kui me oleks 1. klassi soovinud, meie jaoks eraldi vagun oleks haagitud. Pilet maksab 3000 per nägu.

Ostu vormistamise ajal teatab kassiiri assistent meile, et kas me ikka teame, et sõit Yaoundesse kestab väga kaua. Justkui hoiatades ja märku andes, et veel pole hilja loobuda ja et ilmselt on siin veel midagi, mida me ei tea..

Aga kohe on ka piletid käes.

Väljumiseni on pool tundi ja tellin kohvikust teed. Soovin veel ka omletti, aga mingil põhjusel mis jääb kerge keelebarjääri poolt ületamatuks, ma seda ei saa

Ülejäänud seltskond vaatab telekast kohalikku seepi.

Kuigi siin riigis on väga raske leida kedagi, kes maski kannaks, siis rongile mineku hetkeks seda nõutakse. Hiljem, juba rongis, pole enam kellelgi seda uuema aja riietuseset näha.

Rong koosneb vedurist ja kahest vagunist, mõlemas seinale kinnitatud sildi andmeil 88 istekohta.

Mingil hetkel haagitakse veel ka kaubavagun sappa, kuhu reisijad saavad näiteks oma kaasasolevad ehitusmaterjalid ladustada

Liikumiskiirus on linna piires nagu sörkjooks. Eks arusaadav ka, kuna kohati lähevad relsid suisa majakeste sisehoovidest läbi, siin aga on hordides lapsi ringi vudimas.

Juba võsa vahel kiirus mõnevõrra tõuseb ja meeldiv tuuleke puhub akendest sisse. Taevas on valdavalt pilves, seetõttu pole ka väga palav.

Järgmises peatuses tuleb arvukalt reisijaid ja vagunid saavad peaaegu täis.

Ühes suuremas asulas tuleb natuke pikem peatus mille käigus saab üht-teist osta. Kohalikest delikatessidest mitte teadlike klientidena jääme ainukese kindla valiku juurde ja ostame saia. On viimane tugevalt kollane, ilmselt maisijahu sisaldusega

Selliseid kaubanduslikke vahepeatusi tuleb veelgi. Ühes järgnevatest ostame keedetud mune á 50 CFCA ja mingi taimelehe sisse keeratud olluse, mida kõrvalistmel juba, tõsi, erilise vaimustuseta, nositakse. Munad on nagu munad ikka, aga kohalik loodustoit pole tõesti suurem asi, rohkem nagu kuivav hapukas lateks. Kleepub samuti vastikult näppude külge. Õnneks saab rongi tualetis käsi pesta.

Liinile jääb ka mõni kaunikesti pikk tunnel, peale ühte sellist aga kuumeneb ilmselt meie 1981 aastal valminud vedur üle ja rong jääb seisma. Vedurijuht kaob ämbriga võsavahele vett otsima. Osa reisijaid, mina kaasa arvatud, kobivad õue. Mõni üksik teeb ka suitsu.

Kahjuks ollakse sellele järgneva ettevõtmise minu poolt jäädvustamise suhtes väga resoluutselt tõrjuval seisukohal ja nii saabki seda meenutama ainult selline pilt.

Vedur saab töökorda ja reis jätkub.

Osa seltskonda on vahepeatustest mingeid värvilisi vedelikke hankinud ja on nende manustamise tulemusel eufoorilises meeleolus. Muusika muutub valjemaks ja tehakse tantsuliigutusi. Ka üleüldine mürafoon muutub tugevamaks. Kaasreisijaid ja arvukat kaasasõitvat turvaseltakonda – politsei, turvamehed, raudteefirma ametnikud – ei näi see sugugi häirivat

Lisaks toiduainetele müüakse jaamades ka muud kraami. Näiteks vajaduse korral saad endale uue täispuidust ukse muretseda

Otsustan veel ühe katse teha, et asi selge oleks ja enam ei peaks pead vaevama, kas pakutav ka söödav on. Ostan teistsuguse lehte pakitud söögi

Kahjuks on ka selle sees sama söödamatu ja maitsetu plöga nagu eelmiseski analoogses tootes. Piirdun maitsmisega.

Aeg-ajalt on mõni rong või vagun ka rööbastelt maha teekraavi sõitnud aga nende märkamine kutsub esile ainult lõbusa melu.

Üldse on siin rohkem selline korralik rahvas. Rong on üsna puhas, inimesed on viisakad ja sodi vagunisse maha ei viska, kõik lendab rangelt ainult aknast õue.

Raudtee ehitamisega on üksjagu vaeva nähtud. Reljeef on ebatasane ja nii kulgebki trass kord kõrgete postide otsas oru kohal, siis aga järskude kallaste vahel läbi mäe

Kell on neli aga mul sihuke tunne, et edeneme kuidagi liiga aeglaselt. Väljumine oli küll üsna minuti pealt, aga siia jaama, kus hetkel oleme – Menloh Maloume – oleks rong pidanud jõudma juba 14.35. Seega oleme nii 1.5h graafikust maas.

Katsetan veel mingit kohalikku loodustoodet. Selleks on natuke maapähklist suuremad jubinad. Nende levitaja näitab, et need tuleb enne tarvitamist ära koorida ja kinnitab korduvalt: veri guud veri guud. Oma sõnadele kaalu lisamiseks teatab veel, et tegemist on anti-koroona vahendiga.

Peale puhastamist hammustan pool ja veendun, et teist poolt enam ei taha, mis siis, et antikoroona. Ka Indrek ei arva, et veri guud ja sülitab oma osa aknast välja.

Akna taga on valdavalt metsik või poolmetsik dšungel ülilopsaka taimkattega. Kohati on ka bambusevõsa ja banaani- või palmiistandusi. Loomi pole näha, kui just kari lehmi või mõned kitsed-kanad välja arvata. Linde ikka lendab, ära tunneb pääsukesed, kes siin ilmselt talvitumas.

Sääski pole üldse, kui välja arvata eile õhtul mõned eksemplarid hotellitoa rõdul. Ka muid putukaid kohtab minimaalselt. Üks parm üritas rongis mu sandaali vahelt ilmselt natuke verd imeda, aga kõrvalistmelt proua lõpetas laksuga ta eluküünla, nii, et ehmatusega tukastusest ärkasin.

Varsti hakkab sadama. Ja kohe hetkega nagu oavarrest. Vagun ei ole kahjuks disainitud veekindlaks ja vahet pole, kas aken on lahti või kinni, vett tulvab sisse ja aknaalused kohad muutuvad ajutiselt üsna ebamugavateks istekohtadeks.

Lööb välku ja müristab, aga mõne aja pärast on sadu üle. Aknast nähtavad oranžikas-punakast savist voolitud teed on muutunud vahvalt sopaseks.

Raudteel toimub peale reisirongiliikluse ka kaubavedu. Põhiartiklid paistavad olema tsisternveod, ilmselt sadamast ja tagasi sadamasse metsamaterjal. See viimane võib olla hämmastavalt suure läbimõõduga. Tihti mahub vagunisse ainult kolm palki

Kella kuuest hakkab kiiresti hämarduma. Oleme jõudnud Otelesse. Seega oleme graafikus juba kaks tundi maas.

Ngoumou jaama juures kohtame vastutulevat rongi. Kuna iga päev on mõlemas suunas ainult üks väljumine, siis peab see olema hommikul Yaoundest väljunud (või väljuma pidanud) rong, mis peaks küll juba Doualasse jõudma hakkama. Seega meie rong on palju rohkem graafikus ja nuriseda pole põhjust.

Eelviimases jaamas saame veel oma pool tundi passida ja kogu 263 km pikkune teekond lõppeb alles natuke enne kaheksat õhtul.

On kottpime ja raudteejaama ümbrus tundub kõike muud kui hubane ja turvaline . Katsume leida takso, et hotelli sõita. Esimeses, Le Tango nimelises, pole vabu tube.

Sama lugu järgmises, Girafe nimelises kohas. Kohalikel on komme detsembris pulmi pidada ja tundub et see ongi põhjus, miks mõlemad hotellid hõivatud on.

Kolmandas lõpuks näkkab.

Hinnad on esialgu eemaletõukavad aga neid õnnestub siiski reguleerida. Öömaja ju vaja

Eriti kui on saadaval selline kunstipäraselt kujundatud ja romantiline toake

Avara sansõlme ja vanniga

Numbritoas on ka lameekraanteleviisor. Kahjuks küll ainult kahe kanaliga – prantsusekeelne spordikanal ja siis see teine.

Kuna tänased püüdlused midagi söödavat hamba alla saada on lõppenud fiaskodega, kui kollane sai ja paar muna välja arvata, siis läheme süüa otsima. Tänavatoit tundub kuidagi eriti antisanitaarne ja vaatame selle asemel hoopis poodi

Midagi siit saab. Poe töökorraldus näeb ette, et kassas maksad ostude eest, saad tšeki ja siis liigud välisukse juures asuva kontrollija juurde, kes võrdleb sinu oste tšekil kirja panduga ja kui eksimusi ei tuvastata, siis pakendatakse su ost kilekottidesse

Kuna paarist seamaksapasteedi konservist jääb siiski meile väheseks, loodame hotelli restorani peale. Asub see keldrikorrusel ja esmalt sealt kedagi ei leia.

Käin ja kaeban administraatorile, kes tuleb ja koka kuskilt väljaotsimisega olukorra lahendab. Pakkumisel on steik ja pomm. See viimane on mingi derivaat prantsusekeelsest sõnast kartuli kohta. Tellime ja varsti on kuulda köögi poolt kartulite tükeldamist ja veidi hiljem juba õli särinat. Peagi tuleb ka tulemus.

Kell hakkab üheteistkümnele liginema kui tuppa koti peale saab. Saadan ka meie kontaktile siin linnas info meie asukohast, äkki õnnestub homme kohtuda.

Kamerun. 11 detsember. Douala

Uni läinud umbes kuuest. Indrek norskab veel magada. Kaheksast lähen ümbrust kaema. Kui enne pole mainimiseks tulnud, siis siin on ajavahe Eestiga -1 h.

Siseõue bassein valges. Vesi tundub endiselt piimjalt hägune. Ei kutsu.

Hotell hoovi poolt

Üheksast tuleb ka Indrek ja läheme hommikust sööma. Selleks on toa hinnas mitte sisalduv rootsi laud.

Kana-kala-maks

Kokku saab päris toeka eine

Peale sööki tuppa naastes leian eest koristaja, kes on kogu elamise segi jõudnud keerata. Palun tal tungivalt oma tegevuse mõneks ajaks peatada ja lahkuda.

Eile tehtud plaani kohaselt käime sadamaga tutvust tegemas ja siis proovime rongiga Yaoundesse liikuda.

Kui õhtul olid paljud ärid suletud, siis päeval kihab elu täiega. Eile ei olnud mul kuskilt võimalik kohalikule kliimale vastavaid jalavarje soetada ja seetõttu teen järjekordse vea, ostes need kohe esimesel võimalusel. Sest nüüd on neid müüjaid jalaga segada

Peale lühikest kauplemist vahetan oma saapad selliste stiilsete rihmikute vastu.

Hinnakujundusele mõjub kindlasti soodsas suunas asjaolu, et sama tootemudel on müügis mitmel konkureerival väikeettevõtjal

Lisaks tavalisele pudi-padile käib ka agar valmistumine lähenevateks pühadeks. Ei ole siin midagi, et pääsukene peab nääre ainult palmi all pidama

Veel üheks traditsiooniks on saamas endale uue käekella soetamine. Kui Euroopas tuleb originaal-Rolexi või muu brändikella eest tuhandeid välja käia, siis siin saab sama mudeli mõne(kümne) dollariga kätte. Kusjuures hea õnne korral võib saada isegi sellise mudeli omanikuks, mida isegi vastava firma tootekataloogist ei leia! Aga altminek jalavarjudega on värskelt meeles ja lükkame sellised tähtsad ostud edasi.

Sadam asub kõrge ja pideva müüri taga ning selge on, et läheneda tuleb probleemile mõnest teisest suunast

Tagasiteel võtame natuke otse ja satume rohealale linna südames. Nagu näha on see populaarne peatuspaik ka kohalike elanike seas

Eks see prügimajanduse kerge organiseerimatus riiva mujalgi silma – pooltühi konteiner keset sodi

Looduslähedust armastavad kodanikud on siia roheala serva oma kodusid rajanud

Natuke uhkemad elamud asuvad rohelisusse uppuva vooluveekogu ääres, nagu ikka

Eile sai internetist erinevatelt saitidelt, kaasa arvatud raudteefirma kodukalt Camrail.net, hunniku igasuguseid erinevaid rongide väljumisaegu leitud.

Nüüd sättisime ennast 14.45 väljuvale ja lasime ennast taksol 1500 raha eest juba enne kahte raudteejaama sõidutada.

Vastav asutus Douala Main Station, on tohutu suur ja võimas ehitis,

Kindlasti väljub siit tohutult ronge. Ainult inimesi pole eriti märgata. No rongini veel aega ka. Või vähemalt nii ma arvan

Sees selgub, et väljumisi on just täpselt ei rohkem ega vähem kui üks. Igal hommikul 7.30. Kummaline on, et osadel päevadel on peatusi poole rohkem, kui teistel, aga summaarne sõiduaeg on ikka üks.

Selge, miks inimesi ei ole. Aga miks selline võimas jaam, päris arusaadav ei ole.

Jalutame natuke ringi ja seedime infot

Pälvime sellega kohaliku politseiniku tähelepanu. Kuna ta inglise keelt ei mõista, meie jällegi ei mõista prantsuse keelt, ei jää tal muud üle, kui joosta oma inglise keelt oskava kolleegi järele. Sest rääkida paistab tal meiega vaja olevat. Mõistagi on see saabuv tegelane ka veel ta “sister”.

Midagi pahasti lahti ei ole. Saame ka tõlke abil kassast teada, et kohal tuleb olla juba hommikul kuuest. Et kõik plaanid nüüd natuke uppis, viskame puu alla külili, äkki aitab

Tuleb välja, et aitas küll. Natuke maad eemal on hotell – vildakaks vajunud (või juba nii ehitatud) nagu Pisa torn või maja Tartu vanalinnas, kus saab soodsalt hommikul rongi väljumiseni pesitseda

Nime poolest selline palee

Vaatame üle kolm tuba ja valime neist keskmise

Milles lisaks privaatsele sanitaarruumile

Rõdu mangopuu ja vaatega elava liiklusega äritänavale

Vormistame ostu

ja läheme majutusasutuse toitlustuskohta keha kinnitama

Riskime kala tellimisega ja ei pea pettuma

Peale sööki teeme jalutustiiru. Tegelikult on suht mõttetu pikkade vahemaade läbimine, eriti midagi uut ei kohta. Midagi siiski..

Ringteed ongi siin sellisteks kohtadeks, kus skulptuure demonstreeritakse.

Mõttevälgatusena käib läbi motika ostmine. Tutika sellise pakkumine ei olegi nii hull. Ilmselt saab sellise sõiduvahendiga ka siinkandi riigipiire lihtsamalt ületada.

Endiselt pakub muidugi ka huvi käekellade teema

Koduteel, juba pimedas, satume kahe müügiauto peale ja teeme asja, et lähemalt teada saada, mis maksavad

Tuleb välja, et palju maksavad. Seda hetkel. Tõsi, hiljem selgub, et hoopis päris soodsad teised, kasvõi võrreldes lahtitollimise hindadega..

Kamerun. Kohalesõit 09-10. detsember

Peale pikka ootamist ja ootamist on lõpuks “Grande Argentina” nimeline alus võtnud pardale ühe Mazda, seljatanud koroonakarantiini ja asunud seilama kauge Kameruni poole. Meie jaoks kahjuks nädala jagu liiga hilja, sest ETA ehk arvatatav saabumisaeg on 26 detsember, viisatingimused aga eeldasid sisenemist riiki enne 21 detsembrit ja jõule ei tahaks ka praegu palmi all veeta. Nii saigi lennupiletid ostetud väljumisega 09 detsembril. Loodetavasti õnnestub asjad viia nii kaugele, et auto ikkagi maha laaditakse ja ka ära vormistatakse. Kuidas küll, seda veel ei tea..

09. detsember.

Reisiplaan on järgmine: Tallinkiga Helsingisse, Vantaa kaudu lennukiga Stockholmi. Edasi öise lennuga Addis Ababasse Etioopias ja sealt juba Kameruni. Kõigepealt vahemaandumine pealinnas Yaoundes, siis edasi Doualasse. Kohal, juhul kui kõik laabub, homme, 10 detsembril, kell üks päeval.

Üritan hommikul internetis boarding-passe vormistada ja satun selle käigus huvitavale informatsioonile. Nimelt selgub, et lennupiletitega kaasneb ka päris tõhus (vähemalt paberil) kaitse seoses covidiga.

Eesti reisikindlustused on väga tõrksad covidist tekkida võivaid lisakulusid katma. Minu tradistiooniline reisikindlustus Seesamis igatahes seda laadi kulusid ei kata ja hakkab tekkima küsimus eraldi reisikindlustuse ostmise mõttekusest.

Aga pardakaartide vormistamine lõppes arusaamatu erroriga. Proovin hiljem uuesti.

Hommik Tallinnas on külm – 8° C ja selge. Sõidame 10.30 väljuva Stariga. Rahvast on vähe. Paigutame endid kohvikusse istuma ja veedame aega hommikusöögiga

Helsingis tuntakse kõikide maaletulijate reisi põhjuste vastu huvi. Lennukipiletite ettenäitamine loetakse piisavaks põhjenduseks, et meid maale lubada

Lennujaamas pole palju rahvast ja need kes on, pole valdavas enamuses kohalikku rassi.

Lende on siiski üksjagu

Aega väljalennuni jääb meil ca. 2,5 tundi. Pakime kaks kotti üheks – kaasas meil eriti midagi ei ole, kui välja arvata (suveniir)kaubad toidupoest – ja jääme ootama, millal avatakse lett pagasiloovutuseks

Lõpuks see aeg ka kätte jõuab. Selgub, et personaalse teeninduse vääriliseks peetakse ainult igasugu VIPe, klubide liikmeid ja püsikliente, muud tegelased, nende seas ka meie, peavad ennast iseteenindama. Vastav masin sööb küll reserveeringu numbri, skaneerib mu passi, aga siis väljastab errori ja saadab meid “henkilökunnan” jutule. Liigume tagasi vip-klienditeenindaja juurde ja seekord võetakse meid kuulda.

Oleks kohe võinud meie 15kg koti vastu võtta, nagunii parasjagu kedagi teist ei oodanud järjekorras. Pagas saadetakse otse Doualasse, ise peame aga Rootsis uuesti reisile registreerima.

Turvakontroll õnnestub esimesel katsel ja suurema söömaga mehed saavad kohe restorani minna.

Hotdog taldrikul variant

Osa kaubanduspindadest on samuti suletud.

Meie värav on 19A, mis asub maa tasapinnal ja õige aja lähenedes liigume sinna meiegi. Siin on mugavalt palju istekohti, mis kõik on varustatud elektrikontaktidega. Kohaliku elanikkonna esindajaid pole ühtegi näha, ainult mõned sellised eksemplarid suundusid Oulu lennukile..

16.50 oleme peale lühikest bussisõitu lennukis, mis on pisike ja propelleritega ning saab üsna täis.

Lendu opereeerib Xfly, mis kuulub Regional Jet OÜ-le, mis omakorda kuulub Nordicale ja LOTile ja lennatakse SASi nime all. Kaunis segane värk.

Lennul saab vist osta mingeid snäkke ja juua, aga täpselt ei tea, sest mõnda aega saab tukutud. Saabume veerand seitse, kohaliku aja järgi veerand kuus. Saame taas bussiga sõita, seekord koos rootslastega..

Kuigi siit väljub samuti üksjagu lende

on inimesi kaunis hõredalt. Kui Soomes olid kõigil maskid ees, siis siin ainult umbes pooltel, seda ka teenindava personali hulgas..

Pole päris selge, kuidas Ethiopian Air oma kliente toitlustab ja seetõttu on parem enne väljalendu kõht täis süüa. Valikuvõimalusi palju ei ole. Teeme seda jõuluehtes burgerikioskis

ja loomulikult ostame burkse

Pärast hea leiba luusse lasta

Selleks et pääseda meid huvitava väravani, tuleb läbida passikontroll. Ikkagi väljume EUst. Aga selliseid lende paistab, et rohkem polegi ja seetõttu avatakse KПП alles poole kaheksast.

Varem välja kuulutatud ajal passe kontrollima ka hakatakse. Selgub, et peale passikontrolli läbimist pole mingit võimalust check-ini teha, Helsingis aga meile seda ei võimaldatud ja nii tulebki uuesti väljuda, minna läbi saabumiste sektori uuesti väljumiste poolele. Sellega kaasnevad muidugi ka uued turva- ja passikontrollid. Proovin veel internetis Ethiopian Airi äppis vajalikku toimingut sooritada, aga nagu ennegi, lõppeb see errori teatega. Lõpuks kohal, selgub, et järjekord on tohutu, lennuk tuleb ilmselt ääreni täis ja kõige lõpuks on aegagi jäänud ainult tund. Ka self-check-ini kioskitest pole tolku. Hakkame passima.

Lennuki plaanipärane väljumisaeg peaks olema 20.50. Natuke enne seda aega jõuame letti. Kuna meil pagasit pole siis tädi arvab, et oleksime ka otse väravasse minna, kuna meil ilmselt õnnestus äpis ikkagi ennast sisse tšekkida. Aga nüüd saame ka paberil pardakaardid. Ja need on asjad, mis avavad siin väravaid. Lisaks passidele uuritakse ka meie covidi teste päris põhjalikult. Peale meid jäid veel mõned inimesed seisma. Liigume tagasi gate 62F poole, tehes teel ka turva- ja passikontrolli. Passi kontrollivale ametnikule toob millegipärast Douala lõppsihtkohana muige näole.

Janu on ja juua ei ole enam võimalik osta, õnneks saab seda otse koridorist

Mõni minut üheksa läbi astume lennukisse. Neid sisenemisi seirab vormis kriminaalpolitseinik

Nagu arvata oligi, tuleb lennuk täis

Minu istekoht on 23L otse akna all, Indrekul aga 33C koridori pool

Valdav enamus reisijaid on tõmmud. Poole kümneks pole veel märkigi, et saaksime liikuma. Keegi köhib mõni rida eespool südamest. Lõpuks hakatakse tekke jagama. Keeldun, sest vähemalt hetkel on küll hirmus palav ja umbne, nihutan maski natuke alla, et nina välja jääks, muidu ei saa üldse hingata.

Vaatan silmanurgast, et naaber, must kui öö, loeb telefonist midagi soome keeles. Üldse on meiega Helsingist lennanuid siin mitmeid näha. Olgu muuga kuidas on, aga kohaliku maa keele selgeks õppimisega saavad need tegelased küll paljudele teistele teistes maades eeskujuks olla.

Lõpuks hakkab valjuhääldis naisehääl midagi rääkima. Läbi laste kisa ja üldise melu pole aru saada isegi, mis keeles parasjagu räägitakse, rääkimata sisust.

Järgmisena jagatakse kõrvaklappe. Kuna eesistme seljatoes on telekas, siis võivad need praktiliseks osutuda

Lõpuks, tund pärast sõiduplaanijärgset aega, hakkame ruleerima.

Mõne aja pärast pakutakse süüa. Kurtmiseks pole põhjust.

Natukse aja pärast tuleb ka praad

Peale sööki vaatan ära poolteist filmi ja siis üritan magada. Kogu lend kestab natuke üle seitsme tunni ja 6 paiku eesti aja järgi oleme maas. Nagu tihti, on ka selle lennukompanii lennukitel nimed. See, millega äsja saabusime, kannab “Mother Teresa” nime

Siinne lennujaam on elav transiidikeskus ja seetõttu moodustavad enamuse reisijatest edasisõitjad. Et pääseda väljuvate lendude alale, tuleb läbida turvakontroll. Sellele eelneb Browni liikumises rasvane järjekord, mis korrastub piiretest moodustatud labürindis turvakontrolli alale lähenedes

Kogu see protseduur võtab parasjagu aega Nii juhtubki, et liigume läbi tualeti otse teisele lennukile, mis peaks väljuma kohaliku aja järgi 9.00. Aeg siin on eesti omast tund aega ees.

lennujaamahoone siseelu

Telefon teavitab oma kasutamisega seotud ohtudest järgmiselt

Tere tulemast Etioopiasse! Väljuv kõne 5.40 EUR/min, vastuvõetav kõne 2.40 EUR/min. SMS-i/MMS-i hind 0.60 EUR. Andmeside hind 20.58 EUR/MB. Hind sisaldab käibemaksu.

Eriti meeldib mulle selle asja juures taaskord andmeside hind. Kui keegi uuriks välja, mis põhjusel maksab GB netti roamingus 20.580.- (kakskümmend tuhat viissada kaheksakümmend eurot ja 00 senti), muidu aga umbes euro, siis ilmselt võiks selle eest Pulizeri saada!

Selline on lennujaamahoone väljast

Kella üheksaks olen juba istumas, seekord kohal 20F, mis on täpselt 9 istmest koosneva rea keskel, varustatuna reisijatele jagatava odekolonnipudeliga

Mõne aja pärast jagataks näkse ja juua

Seejärel aga lõunasöök

Kell 11 maandume Yaundes. Aplaus on tugev. Tegemist on vahemaandumisega ja lennukist väljuma ei pea, kui just sinu peatus ei ole. Meie oma ei ole, aga paljude oma paistab olevat

Lennukisse jääb ajutiselt rahvast päris hõredalt. Yaunde ikkagi pealinn. Tegelikult võiksime samuti siin väljuda, on ju meie kontakt Ivogi siin, aga pagas on juba Doualasse lähetatud. Kogu lennuki peale, aga see on suur lennuk, Boeing 777-200, näen peale meie veel ainult kahte valget inimest.

Aga tühjaks lennuk ei jää- tulevad hoopis uued reisijad ja 12.40 alustame taas õhkutõusu. Seekordne lend ei tule pikk – 13. 10 oleme juba maandunud Doualas.

Kõigepealt vaatab mingi ametnik viisa olemasolu passis ja siis tuleb pikk ja aeglaselt edenev järjekord koroonaeksamineerimisele. Selleks tarbeks saab täitmiseks prantsusekeelse fiche.

Hirmus palav on, aga lõpuks hoones sees, püüab konditsioneer mõne kraadi jahedamat tempi hoida. Kõigepealt registreerimine

ja siis proovivõtt

See viimane on kergelt ebameeldiv nagu ikka. Eriti veel selles sõõrmes, mis parasjagu tatine ja umbes.

Paistab, et tulemused saab jooksvalt teada ja seni tuleb neid ootesaalis istudes oodata, kuni hõigatakse fiche ülaossa kritseldatud järjekorranumber. Jääb loota, et seda tehakse inglise keeles, vähemalt meie puhul.

Umbes poole tunni pärast nikerdan ennast leti juurde, kus tulemusi vormistatakse. Kuna sinna nikerdavad end kõik ja väga harva kui kedagi välja hüütakse, sest selleks ei jää mitteväljahõigatute aktiivse tegevuse tõttu lihtsalt vaba aega. Tulemused on positiivsed st. negatiivsed. Selle kohta väljastatakse ka vastav sertifikaat

Edasi tuleb täita migratsioonikaart ja vastavas kioskis ette näidata oma kollane pass. Siin võetakse ära ka esimesena täitmiseks antud covidi-fisce

Sellele järgneb passikontroll.

Selle käigus tehakse pilti ja võetakse sõrmejäljed aga lolle küsimusi ei esitata. Üldse midagi ei küsita. Enamik inimesi jalutab aga sellest passikontrollist vasakult piki koridori lihtsalt mööda, mida meie endale ilmselt lubada ei saa.

Lõpuks jõuame ka pagasini, mis kenasti lindi kõrvale maha tõstetud.

Minu eesti telefon siin võrku ei lähe ja niikuinii oleks selle kasutamine arulagedalt kallis. Ostame kohaliku SIMi

Edasi väljume juba jaamahoonest, teatud vilumusega igasugu rahavahetajaid, taksojuhte ning muid asjamehi ignoreerides ja võtame suuna mitte kaugel asuva aguli poole, et natuke midagi süüa ja kohalejõudmise puhul väikse õllegi juua. Selle valik polegi nii väike ja lüüakse kohe näidised letti.

Söögi kohta öeldakse, et neil on ainult local. Mis seal ikka proovime ära

Selline mannapudru välimusega ja mitte eriti maitsev valge ollus koos mingi kanadetailiga, arusaamatu millisega, igatahes ilma lihata osast + mereadrusalat. Maksab see kõik kokku järgmiselt

Keha kinnitatud, suundume linna öömaja otsima ja edasisi tegevusi planeerima. Selleks organiseerib sööklatädi meile takso, väidetavalt oma venna, nagu ikka ja viiakse meid kesklinna mingi hotelli juurde. Ja nagu tavaliselt saab algselt 1000 raha peale kokku lepitud sõidust paar korda kallim..

Hotelliks on Somatel, mille letihinnad on meile täiesti vastukarva. Aga õnneks on hinnad läbirääkimiste küsimus ja saame need paika reguleerida.

Fuajee

Kompleksi kuulub ka kergelt häguse veega bassein

Aafrika standard on üks lai voodi numbri kohta. Käime kahte vaatamas ja valikut endalegi täielikult põhjendamata võtame kallima variandi.

Võib-olla avaldas mõju see asjaolu, et toas on ikkagi aken. Mis siis, et kuhugi sahti

Ja sanitaarruum. Koos prill-laua ja

elavnurgaga.

Peale väikest puhkust liigume õhtusele linnaga tutvumise ringile.

Käime ka paaris suuremas poes, et tutvuda pakutavaga

Tuleb tõdeda, et kaubapuudust ei ole

Peaasi et raha oleks

Muude eesmärkide seas on ka kohaliku juuksurisalongi külastamine. Palju neid silma ei hakka ja nii pole ka valikut, kasutame esimese ettejuhtuva teenuseid.

Unustame kõige tähtsama põhitõe siin, et enne ükskõik millist tehingut tehes tuleb tingimused ja hinnad kokku leppida ja seda võimalikult täpselt ja üheseltmõistetavalt. Karistuse hooletuse eest saame loomulikult valusa ja rahalise

Et seljataga on pooleteistööpäevane lennureis, siis oleks vaja puhkama minna. Ostame veel üht-teist tanklast kaasa ja võtame tagasiteeks takso. Kütusehinnad jäävad siin riigis sellistele tasemetele: 1 eur = 655 kohalikku

Kaardil näeb meie väike patseerimine kuidagi nii välja

Projekt Visitequator – Hamburgi manööver

19.X.2020. väljasõit

Peale kuid kestnud pingelisi teoreetilist laadi arutelusid jõudis nüüd kätte esimene praktiline samm selleks talveks plaanitud Ekvatoriaal-Aafrika jõugukülastuse organiseerimisel. Nimelt laekus hommikul Saksamaalt info, et võiksime oma proovireisijaks soetatud kastiauto homseks Hamburgi toimetada ja see seal oma viimsele teekonnale musta mandri suunas lähetada. Esimene võimalik väljumine Hamburgist Doualasse on juba 22 oktoobril ja sellele laevale jõudmiseks peabki auto hiljemalt 20-ks kohal olema.

Kuna eelpoolmainitud sadamalinna on erinevaid marsruute pidi keskmiselt paartuhat kilomeetrit, siis , eriti kui arvestada, et kastiauto optimaalne kiiruse maksimum jääb sinna 90 km/h kanti, pole aega just ülearu palju venitada.

Nii juhtubki, et lõuna paiku saab see teekond ette võetud.

Peale nelja oleme viimases tanklas enne Lätit

Et Euroopas möllab viirus, iga riik toimetab omasoodu ja selget ülevaadet pole, millised meetmed keegi ja kus on üleöö kehtestanud, siis saab see sõit ka omamoodi eksperiment olema. Igatahes piiril Lätiga pole kummalgi pool ühtegi ametnikku. Vasakut kätt torkab silma lagunev (endine?) Alko 1000 poehoone. Ei tea kas ka koroona ohver.

Läti kohta on teada niipalju, et transiit on lubatud, aga 48 h enne riiki sisenemist tuleb internetis ennast registreerida. Vastavasisuline sõnum tuleb ka riigipiiri ületamisel Indrekule mobiilile. Minule millegipärast mitte. Seda kohustust ei ole meil aga enam kuidagi võimalik täita, sest oleme juba pooles Lätis. Ja ei näe ka ausalt öeldes mitte kõige vähematki mõtet – sõidame Lätist ilma peatumata läbi ning epidemioloogilisest aspektist on meie võimalik mõju null.

Väike ülevaade sõidukist. Soetatud sai see 2001 aastal ilmavalgust näinud 57 kw diiselmootoriga Mazda B2500 Tartust.

Eesti on väike ja nii ka nüüd. Nimelt osales müüja lähiring ka B-B 2020 üritusel.

Muidu töökorras pillil olid vanusele vastavalt ka väiksed vead küljes, millistest praktilist tähtsust omavad said ka enne väljasõitu korda tehtud. Üks väike kivike müüja kapsaaeda muidugi on: automüügikuulutusel oleval pildil esistange kohal ilutsenud led-valgusti oli selleks hetkeks, kui Tartusse auto järgi jõudsin, kenasti maha kruvitud ja seda, et seal kunagi üldse midagi olnud on, tõendavad kaks kurvalt tühja augukest põrkerauas. Kuna õigel hetkel ei märganud küsida, siis natuke oma viga kah..

Veel läks vahetusse kuulsa tootja Blaupunkt automagnetoola, millel oli ebaseadusliku võõrandamise vältimiseks aktiveeritud turvakood, mida aga kahjuks keegi enam ei suutnud meenutada. Nii rändaski väärt raadiotehnika lihtsalt utiili ja muusikalisi vahepalu ning hetkel lätikeelseid uudiseid edastab meile hoopis mitte vähemmaineka tootja vastuvõtja. See kõik võib olulist rolli mängima hakata, kui mingil põhjusel peaksime autole Aafrikas uut peremeest otsima hakkama. Töökorras autoraadio on vähemalt samatähtis kui töökorras helisignaalseade!

Poole seitsmeks saame Riiaga ühele (lõuna)poole, olles Via Baltica selle piirkonna ainukesel neljarealisel paarikilomeetrisel lõigul Salaspilsi juures eesvenivast rekkakolonnist möödumisel saanud 70 piirkiiruse alas teada ka võimaliku tippkiiruse.

Leetu jõuame poole kaheksaks. Piir on tühi mõlemal suunal. Kui Lätis maksis kütus mõned sendid siia sinna euro ümber, siis siin on hind keskmiselt 10 senti odavam.

Leedu koroonaolukorraga viib mind kurssi kohapealne sõber, kes küll, kuulnud, kuhu minek, esimese asjana mainib ettevaatusele Poolas, kus olla eriti hull olukord. Rahustan siis, et pole plaanis seal kedagi pikemalt kallistama hakata. Leedus olla viimane ööpäev üle paarisaja nakatunu lisandunud. Kuna aga nädalalõpus on siin valimised, siis keegi ei julge ebasoosingu hirmus mingeid otsuseid vastu võtta ja nii pole ka mingeid erilisi piiranguid kehtestatud.

Liikumiskiirus jääb meil keskeltläbi 80 kanti ja möödasõit on eksootiline manööver. Sellele vaatamata jõuame tunniga Panevežisesse. Lõikame läbi linna, integreerides seda poeskäiguga.

Üks reegel siin ikka on – maskid. Hea, et viimasel hetkel taipasime need vajalikud aksessuaarid Pärnust kaasa hankida

Et aega pole raisata, siis varume vahendeid, mis kindlustavad meile muretu kulgemise hommikuni.

Õhtul üheteistkümneks saabume Poola. Eelnevalt tangime Nestes, 98 senti liiter, olles mitte ammu möödunud mitmest tanklast, kus hind 84-85 senti..

Leedu poolel pole kedagi aga Poola poolel seisab piirivalveauto. Sõidukeid kinni ei peeta. Muutuv kellaaeg kingib meile ühe lisatunni.

Kuna meie pill pole teab mis kiirteesõiduk, siis suundume marsruudile läbi Põhja-Poola. Teed on kitsad ja kurvilised, hoiavad kenasti ärkvel.

Poole neljaks (k.a.) jõuame Toruni. Liiklus on olematu ja siiamaani oleme ainult mõnda üksikut inimest näinud. On muidugi ka öö, aga ikka on tunne, nagu sõidaks hüljatud maal.

Miskit on hakanud kapoti all “tärisema”

Aga kiire diagnoos liigitab sümptomid vähemurettekitavateks.

Vastu hommikut on taas aeg tanklapeatuseks

Saab ka ühe tanklatoidu lubada

Üheksa paiku jõuame Saksamaale. Poola poolel on näha mõningaid politseiautosid, ühest jälgivad kaks silmapaari pingsalt binoklitega vastutulevaid autosid.

Saksa poolel aga on suisa kümneid autosid koos arvuka personaliga. Kiirtee on kinni ja autod suunatakse reas läbi tasku. Enamik peetakse ka kinni, me aga lipsame läbi. Ka väljuval suunal on mõned vilkurautod.

Eesti aja järgi kaheks oleme lõpuks suuremate viperusteta Hamburgi jõudmas.

Üsna kiirelt saab selgeks ühe probleemi, millele siiamaani sai kerge üleolekuga suhtutud, tõsidus. Nimelt ei ole selge, kuidas siit koju tagasi saab.. Lendamine tuleb paraku välistada, otselende kuhugi pole ( vähemalt mitte vajalikku suunda, New Yorki saab aga vabalt 280 euroga) ja ümberistumistega variandid on väga pikad ja suisa arusaamatult kallid.

Otsustame osta mingi auto. Internetisaitidel on sadade kaupa mõnesajast eurost tuhandeni maksvaid sõiduautosi, mis polegi väga vanad ja piltidel päris viisakad välja näevad. Lähemegi neid kaema.

Esimeses poes pakub sorava inglise keelega afgaanist kaupmees meile 1000 euroga mersut. Soovime sellist autot, mille kodus omahinnaga oleks võimalik maha müüa. Selle puhul jääb see ?märgi alla. Ja veel see numbriprobleem. Selgib, et transiitnumbri viieks päevaks saaks alles homseks ja seegi maksaks oma 200-250 lisaraha. Suundume üle tee teise poodi.

Siin on peremees kohaliku moega. Vaatame Peugeot 607 diislit. Hinna saame 900 euro peaĺe. Auto täisnahk ja luks, aga seisnud oma aastakese, sammal juba peal. Saame kontakti, kes telefonis puhtas vene keeles lubab 90% tõenäosusega homse päeva jooksul transiitnumbrid hankida, kui me ainult juba hommikul seitsmest tema juures oleksime. Ja maksab sada raha. Kui küsin, kas kiiremini, näiteks täna juba, ei saaks, vastatakse, et homseks ongi juba väga kiire, muul juhul võiks toiming kuni nädalani venida. Ei tundu ka see variant ahvatlev olevat. Võtame kontaktid, aga tunne on, et neid ei kasuta..

Google abil leiame bussi, mis poole kümnest õhtul Varssavisse väljub. See ka variant, ikkagi poolel teel koju. Seega otsustame sadamasse minna ja vähemalt auto üle anda, ei tea ju, mida sellekski veel vaja läheb või kaua aega võtab.

Sadam pole kaugel ja meie pole ainukesed sinna suundujad

Sadamaväravate ees on juba hulganisti autotreilereid autodega, mis oma pensionipõlve soojemas kliimas soovivad veeta. Kuna kohalikud protseduurid on meile tundmata ja üks tõkkepuu lahti ka, siis üritame kohe sisse pressida. See muidugi ei õnnestu. Varsti tuleb keegi ja instrueerib, et kuhu ja kuidas.

Sõidame tagurpidi tagasi ja läheme kõrvalasuvasse kontorisse, kus juba ohtralt helkurvestidega tegelasi ees ootamas. Vest muidugi sadamas kohustuslik ja meil jällegi pole seda.

Ühest luugist saan juhised järjekorranumbri võtmiseks, mille tulemuslikult ka ellu rakendan.

Meie ees on kümmekond tegelast, aga järjekord kahaneb üllatavalt kiiresti.

Vajalik aknake, kuhu tuleb järjekorra saabumisel minna, asub teisel korrusel. Kogu protseduur kestab vast mõne minuti ja selle tulemuseks on kollakat karva paber, millel oleva ribakoodi abil saab lahti sissesõiduvärava. Veel saab kaasa instruktsioonid, kuhu täpsemalt sadama territooriumil sõitma peab ja kuhu lõpuks auto parkida. Ja lisaks öeldakse, kustkohast saan endale vesti laenata. Saab seda teha turvamehe juures pääslas passi pandiks andes.

Sadamaterritooriumile sisse pääseb ainult üksinda, nii jääbki Indrek väravasse ootele. Sõidan juhendis näidatud platsile. Siin käib päris aktiivne tegevus. Laetakse treileritelt autosid, paljudel Soome või Rootsi numbrimärk küljes. Ja käib see laadimine üsna võikal moel – kahveltõstukiga

Ilmselgelt pole keegi siin sellest huvitatud, et ma nende tegevusest pilti teen või hoopis filmin. Ei hakka tüli üles tõmbama, jätan auto platsile, võtmed ette ja teen minekut.

Palun siiski enne minekut luba pildistada autode lükkamiseks/transpordiks mõeldud sõidukit ja selle loa ka saan. Juht muidugi enda isikut üritab iga hinna eest varju jätta.

Nimelt ei lähe ju siin enamus autodest käima (vähemalt lihtsasti kindlasti mitte) ja keegi ka ei viitsi ilmselt sellega jännata. Nii liigutataksegi autosid ühest kohast teise kas puksides või tõstukiga. Et selline tegevus on siin pigem standard, annab tunnistust nende puksijate autode rohkus. On nad kõik kenasti ära nummerdatud ja vaevalt, et see siin pildil just kõige viimane juhtub olema

Väravasse tagasi naasmiseks saab tellida transfeeri, vajutades selleks ettenähtud suurele punasele nupule konteineri kõrval.

Ja ei möödugi kaua aega, kui kutsutav saabub.

Vahepeal on taustajõud kodus Kalevi näol leidnud veel ühe autobussi väljumise Varssavi suunale, mis väljub juba 18.00. ja piletidki ära ostnud. Sellele suundumegi.

Kuigi Hamburg võiks kaardi järgi olla hinnanguliselt oma 100 km. avamerest, on tõusu-mõõna mõju selgesti märgata. Vaade sadamast väljajalutamisel

Et bussi väljumiseni on aega ikkagi üle kahe tunni, siis võtame ette kohaliku transpordi linnaliinirongi näol. Paari peatuse jagu sõitmist maksab 2.30

Rongid ise käivad tiheda graafiku alusel ja kohe saabubki järjekordne

Meil on vaja sõita kolm peatusevahet ja nii jääb natuke aega silmitseda kontingenti enda ümber. Näib, et rongis on esindatud peaaegu kogu Paabeli torni ehitusbrigaad, kui ainult ehk sakslased välja arvata.

Väljume Keskjaamas.

Siin paistab olukord veel hullem olevat. Kõikvõimalikku värvi ja rahvusest inimesi töllab ringi. Sakslastest pole endiselt kippu ega kõppu. Ühte anekdoodi parafraseerides võiks arvata, et kui siin üldse sakslasi elab, siis on nad ilmselt tööl… Ainult, et kus, nähtaval olev teenindav personal on küll kõike muud kui sakslased? Otsime üles siinsamas lähedal oleva bussijaama,

kus samuti igat värvi karvaseid ja sulelisi vedeleb, pikutab, kerjab, tuiab või tuigerdab niisama ringi.

Bussijaamas on ka piletilassa, kus müüakse pileteid isegi Tallinnasse. Aga buss väljub korra nädalas ja see päev ei ole mitte täna.

Meil on väljumiseni veel aega ja liigume poodi otsima, et üht-teist teele kaasa osta. Samuti peaks kõhu kenasti täis sööma. Esialgne plaan leida Hamburgis mõni linna nime vääriline hamburger kukkus läbi – neid, nagu ka sakslasi, siin linnas ei paista olevat. Kui, siis ainult McDonalds..

Poe leidsime.

Põhiline, mida siit ostmas käiakse, paistab olevat alko.

Meie ostame ikka midagi muud ka.

Söögikohad on vähemalt selles sektoris üsna üheülbalised. Valdavalt pakutakse kebabi. Mis vahelduseks ju täitsa isuäratav, kuid ei jäta saladuseks, kelle käes just siin piirkonnas on toitlustamises jäme ots

Enne, kui saab asuda tellimust esitama, tuleb aga ankeet täita

ja alles siis lubatakse menüüga tutvuma

Kuna praegu veedame palju aega istudes, siis soovin proovida lambalihasuppi. Tavapärane hirm kasukamaitse ees ei realiseeru ja toode on maitsev ning väga küllusliku lihasisaldusega.

Buss on kohal õigeaegselt. Täituvus tuleb sinna veerandi kanti.

Kõigil maskid ees ja istutakse ratsukäikudega. Meie kohad on kõige viimases reas.

Sekeldused siin linnas kulgesid järgmist marsruuti pidi

Buss pole teab mis kaasaegne, aga kurta pole ka põhjust. Sõidu algfaasis tehakse iga pooleteise tunni tagant 5-minutilisi suitsupause. Berliinis väljub osa rahvast ja edasi saab juba ennast magama sättida.

Vahepeal on ka (pissi)peatus Poola kiirteel. Aeg-ajalt on ikka juttu tehtud erinevate maade kemmergukultuuri(tuse)st. Ausalt öelda paremat teenust, kui nendes asutustes siin, pole kuskil saada. Võiks nentida, et käib suisa online-hooldus: Sina väljud kabiinist, koristaja siseneb sinna.

Varssavisse jõutakse 6.25.

Kuna meile teadaolevalt ainuke hommikune buss Tallinna on juba 6.15 väljunud ja järgmine, samuti ainuke, mille suutsime interneti abil leida, läheb alles hilisõhtul, jääbki meie ainukeseks alternatiivseks transpordivahendiks lennuk .Kui ikka tahame kiiresti koju saada. Reis Tallinna väljub 10.25.

Lennujaama saab bussijaamast rongiga. 5 peatust. Rongijaam on kohe bussijaama vahetus läheduses, aga tee sinna läheks suure kaarega. Kappame kaitsva hämaruse varjus otse võsa vahelt üle relsside. Pileteid saab osta piletiautomaatidest ja info on esmakordse reisija jaoks oma erinevate võimalustega natuke eksitav. Otsustame 20-minutilist sõitu lubava pileti kasuks.

Ronge liigub päris sagedasti ja varsti saamegi peale.

Nähtavasti tegime piletiostul ikka õige valiku, seda kinnitab ka kontrollifunktsiooni eesmärgil rongi paigutatud tehnikavidin, moodsama nimega validaator

Erinevalt eelmisest rongisõidust hakkab siinmaal silma, et reisijad näevad kõik kohalike moodi välja. Lennujaama peatus on ühtlasi ka lõpp-peatus.

Siin sujub kõik suuremate viperusteta, registreerimisel saan teada, et reisijaid pole palju, 23. Kuna pagas on lisatasu eest ja see on kaugelt üle saja zloti, meie ainuke pagas, mida ei saa pardale võtta on aga Indreku taskunuga, siis otsime üles postkontori ja paneme selle heas usus teele . Maksab see toiming kõigest 13 zl + 0,90 ümbriku eest.

Hiljem selgub, et kulus ainult nädalake, mille vältel Ints pidi ilma oma väärt tööriistata olema. Loodetavasti said ikka kõik autod vaatamata sellele vahepeal kenasti remonditud.

Ka lennujaamas käib agar Covidiga võitlemine. Selleks on kasutusel erinevad meetmed vennastumise vältimiseks

Lende on vähe ja sellest tulenevalt on ilmselt lihtsam kellaaegadest kinnipidamine. Lennuk ootab juba varakult ja startki on minutipealt.

Pardal kostitatakse piruka, tee/kohvi/vee ja 15 grammi soolaste maapähklitega.

Tallinnas võtab lennukilt tulijaid vastu terve armee relvastatud politseinikke. Nagu oleks mingi Al Capone või Escobar kohe-kohe maandumas .Reisijatel tuleb täita tervisedeklaratsioon ja anda allkiri karantiini mineku kohta. Aga tegelikult on see suisa arusaamatu jõudemonstratsioon. Sest kõigil tuleb nagunii läbida passikontroll ja mööda sellest hiilida pole võimalik.

Pärast neid formaalsusi saab minna ja anda koroonatesti, mille andmine on siin päris populaarne ja tasuta.

Järgmisel päeval selgub, et miskit positiivset ei leitud..

Edasi saab minna koju ootama, millal autoke praamile lükatakse/upitatakse, et peale selle info laekumist teha juba plaanid autole vastu sõitmiseks.

Kogu eelpool kajastatud ettevõtmine näeb kaardil välja järgmine:

5. november 2020.

Saksa täpsusest pole juttugi. Aga mis täpsust sa ootadki, palju neid sakslasi ikka seal sadamas enam töötab. Igatahes tänaseni pole auto veel ühegi praami peale saanud. Lootused on 6. või 9. kuupäeva peal. Kalev hoiab nendel arengutel kätt pulsil.

9.november 2020

Kalev helistas Saksamaale. täna peaks lõpuks toimuma kauaoodatud laevalaadimine. Prognoos saabumisaja kohta ütleb, et see võiks juhtuda kuskil 6. detsembri paiku.

13 ja reede

Kuna lubatud meile pole siiani Saksamaalt saabunud, siis tegi Kalev täna järjekordse kõne ja sai vastuseks, et meie autot ikkagi mingil põhjusel ei laaditud nädalavahetuse laeva ja et järgmine üritus on järgmisel nädalavahetusel. ETA on 12 detsember… Peale lõunat sain Saksamaalt kõne. Esialgu pidasin seda viimasel ajal nii sagedasti toimuvaks spämmikõneks ja saatsin helistaja pikalt. Kui ta ikka visalt helistamist jätkas, nagu tavaliselt ka konksutajad teevad, siis lõpuks sõnapaari Hamburg ja shipping kuuldes otsustasin tegelase ära kuulata. Inglise keel oli tugeva aktsendiga aga mitte saksa omaga. Vaja olla kiiresti teada, kes on kauba vastuvõtja Doualas. Ütlesin, et eks see mina ole, see ju ka paberites kirjas + Kalev on seda juba mitu korda telefonis ennegi teada andnud. Selge. Uurin veel, et millal siis auto laeva läheb. Järgmine nädalavahetus. Millal kohal? 6 detsembril(!). Ühe päeva jooksul kaks täiesti erinevat kuupäeva. Ootame siis nädalavahetuse ära ja vaatame, kuhu asi esmaspäevaks tüürinud on. Kui juba Saksamaal valitseb selline korralagedus, siis võib ainult oletada, mis Doualas ees ootab…

23.nov.2020

Järjekordne esmaspäev ja olukord on endine. Tegelikult suisa tragikoomiline. Möödunud on juba üle kuu ja väljunud on meie teadmise järgi vähemalt neli laeva. Nendest viimase, Grande Argentina, peale pidi meie autoke kindlasti mahtuma, aga tundub, et võta näpust. Homme katsub telefoni teel väheke selgust maija tuua. Aeg hakkab samuti pitsitama. Vaatamata sellele, et viisad said tehtud aastased ja mitmekordse sisenemisega, siis oli seal ka lisaklausel. Nimelt peab esmakordne sisenemine olema tehtud kolme kuu jooksul alates väljastamiskuupäevast ja jõuab see päev kätte 21 detsembril. Kui nüüd auto selleks ajaks sinna ei jõua, ja ilmselt nii läheb, siis seisame valiku ees, kas teha lihtsalt üks (väga kulukas) nn. visarun, et sellega viisade kehtivust pikendada või jääda lootma võimalusele uute viisade saamiseks. Üks võimalus on veel hiljem riskida ja proovida samade viisadega siseneda, aga ebaedu korral on muidugi jama suur.

24 nov.

Väljavõte vestlusest räägib ise enda eest

ja mis puudutab viisade kehtivust

Freetowni avantüür.

Ees on puhtalt praktilistest vajadustest inspireeritud sõit Sierra Leonesse. Et tegemist pole meelelahutusega ja aega pole seetõttu raisata, siis on prioriteediks maksimaalselt kiire vahemaade läbimine. Transpordivahendiks on elunäinud Škoda, mille oleme valmis ka edasi (või tagasi) liikumisel vajadusel hülgama. Seda asjaolu on arvesse võetud ka kaasavõetavate asjade valikul. Kilomeetreid peaks ees ootama ümmarguselt 20000. Otsetee läbi Senegali oleks üle tuhande kilomeetri lühem, aga kuna Mauretaania / Senegali piiril toimuv skämm on mitte ammu läbi elatud ja elavalt meeles, siis tuleb sõita ringi, läbi Mali.

21. november 2019, neljapäev.

Väljasõit venis, nagu sellistel puhkudel tavaline, plaanitust jupp aega hiljemaks. Liikuma sai alles nii veerand kahe paiku pärastlõunal. Tempot pidurdas veel jutuajamine Pärnus ja hiljem Lätis. Aga siis sai täie auruga sõitma hakata. Reede hommikutundidel olime Saksamaal ja laupäeva, 23 novembri esimesteks tundideks juba Hispaanias. Kolme paiku öösel maandusime Mareki juures Barcelona serval ja varisesime unne.

Uni maitses hea ja oleksime ilmselt veelgi maganud, aga on vaja liikuma hakata, sest plaanime õhtuks ikkagi Marokosse viivale praamile jõuda. Hommik on kena ja eileõhtusest paduvihmast pole jälgegi.

Sõita on Gibraltarini ligikaudu 1150 km. Seega kiire dušš, hommikusöök ja siis tuld. Esimene peatus lähedalasuv odavat kūtust (diisel 1.149) pakkuv tankla. Tasuda saab ainult pangakaardiga.

Esialgu üritame tasulist teed vältida, aga üsna kiiresti saame selle mõttetusest aru ja liigume tagasi rahalisele magistraalile. Õnneks on Valenciast edasi läbi sisemaa kulgev tee kuni uuesti rannikuni jõudmiseni Malaga juures tasuta ja ei koorma meie eelarvet.

Vaatamata kõigile pingutustele jõuame sadamasse hilja, natuke enne 23.00-i. Saada on piletid 00.30 väljuvale suurele laevale, liin Algaciras – Tanger Med. Hoiatatakse kohe, et väljumine hilineb. See-eest on pilet soodne: 107 eurot auto ja kahe inimese eest. Marsruut on otse Tangerisse, mis on juba Marokos, vastupidiselt kahele ülejäänud liinile, mis oma reisijad Aafrika mandril asuvatesse Hispaania enklaavidesse viivad. Selle variandi eeliseks saab lugeda ka enne praamile minemist teostatava EU-st väljumise passikontrolli. Siis jääb praamilt maha sõites veel ainult Marokosse sisenemine.

Et väljumine hilineb, siis sõidame kõrvalasuvasse Algeciras’e linnakesse eesmärgiga toiduaineid osta. Saame seda toitumise asja lõpuks KFC-nimelises kiirtoidurestoranis sooritada.

Ülejäänud seltskond praamil koosneb enamuses kojusõitvatest marokolastest, kes ilmselt Euroopas tööl käinud ja nüüd siis koju lähevad, kasutades selleks otstarbeks soetatud soodsa välimusega sõidukeid, mis on viimase võimaluseni koormatud kõikvõimaliku eurooplastele enam mittevajaliku inventariga, et mitte öelda kila-kolaga. Osa kaupa on väljanägemise põhjal otsustades prügimäelt korjatud.

Passikontroll käib kähku, “gracias” ja head teed. Auto dokumentide vastu huvi ei tunta.

Laev on tõesti suhteliselt suur ja ka keskmiselt korras. Süüagi oleks võimalik. Kahju, et kõht on täis, sest pakutav tundub isuäratav..

Väljumine saab lõpuks teoks loetud minutid enne kolme öösel ja lubatud sõiduajaks on 1,5h. Sätime endid mugavatesse tugitoolidesse ja naudime reisi…

Eks väsimus teeb oma töö ja poolunes möödub sõit kaunis kiiresti. Teeme laevast väljudes teadmatusest strateegilise eksimuse. Nimelt oleksime laeval pidanud politseile oma passi näitama ja sellega juba Maroko sisenemise templi saama.

Seda me aga ei teadnud ja maale sõitnult suunatakse meid laeva tagasi. Oleme sunnitud ootama, kunas vahepeal lahkunud ametnikud naasevad. Seda nad aga tegema peavad, kuna laev peatselt uuesti Hispaania poole tagasi liigub.

Saame oodata nii pool tunnikest, siis aga õiendame enne tegemata formaalsused mille tõestusena jääb passi järgmise väljanägemisega jälg

Seejärel saab seaduslikult taas maale liikuda. Selline on esmane vaade laevalt mahatulijale

Sadamaterritooriumilt väljasõidul tuleb veel tolliga õiendada. Erinevalt kaubareisijatest on meil ainult auto ja sellega seotud formaalsused käivad üllatavalt kiiresti. Saabume küll viimastena aga lahkume esimeste seas.

Erinevalt viimasest autoga Maroko külastusest, käis seekord auto tollimine tõesti kiiresti ja selle protsessi edukuse garandiks saab autoomanik väikese visiitkaardi mõõdus paberitükikese asjassepuutuvate andmetega.

Esimesel mäkketõusul teeb auto väga hirmutavaid vibreeringuid. Aga jätkab siiski liikumist. Ka Marokos on olemas tasulised kiirteed, tasuma peab nende eest aga õnneks vähem kui nende Euroopa analoogid maksavad. Tanger – Rabati ots tuleb 100 dirhamit ehk ca. 10 eurikut.

Lootus, et äkki araabia maailmas pühapäeviti ei puhata, osutub sinisilmseks. Kõik meile vajalikud saatkonnad on suletud. Mauretaania:

Mali:

Guinea oma ei hakka üles otsimagi. Teeme väikese netiuuringu ja selle tulemusel otsustame ööpäeva mitte raisku lasta vaid jääme lootma võimalusele Mauretaania viisa piiril hankida ning Mali oma Nouakchotis..

Edeneme jõudsasti kuni jõuame 100 km kaugusele Marrakeshist. Siis ütleb auto üles. Jääb seisma ja enam ei käivitu ka. Läbi kaasnevate suurte kommunikatsiooniprobleemide õnnestub siiski puksiirauto tellida. Kohe nii tulemuslikult, et saabuvad suisa kaks tükki, kes siis lõunamaalaslikult temperamentselt verbaalsesse kismasse laskuvad, sest üks kahest jääb paratamatult tööst ilma.

Aga mitte ilmtingimata tasust, sest 50 eurot meie makstud 150-st. vahetavad omanikku ja edasi läheb juba libedalt.

Ise saame autosse jääda ja sõit Marrakeshi poole võib alata. Soovime saada pukseeritud otse kuhugi remonditöökotta. See ka juhtub

Kuna on pühapäeva õhtu, siis jääb üle ainult öömaja otsida. Selleks leiame ca 4 km kauguselt imetoreda perehotelli. Töökoja omanik viib meid kohale ja lubab hommikul kohe meie autoga tegelema hakata. Hotellis võtab perenaine meid tee ja küpsistega vastu.

Keeleprobleem on tädil osavasti telefoni tõlkeäpi abil lahendatud ja saame vähemasti mõne sõnakese vahetada. Numbrituba on kena, romantiliselt roosa


oma sansõlmega ja puha.

Maja ise asub natuke suurest teest eemal eramajade rajoonis. Rõdult saab sellele piirkonnale pilgu peale visata.

Kuigi unevõlg on suur, on magama siiski vara minna ja lähme jalutame natuke ümbruskonnas. Lisaplaan on juuksurisse minna. Aga kõik juuksurid on hõivatud. Tiirutame siis natuke niisama.

satume huvitavatesse kitsastesse tänavalabürintidesse.

Aga kiirelt pimeneb, nagu lõunamaades ikka, ja läheme hotelli. Magama.

Magame 13 (!) tundi jutti. Läbitud teekond kuni siiamaani kujunes selliseks:

5160 km

Hommikusöök on eraldi tasu eest. 5 euri nägu.

Peale sööki asutame töökotta minema. Teeme seda jala. Tee viib läbi kauni eramajade rajooni.

Töökojas ollakse juba auto kallal.

Ka siin saab rakendada tõlketeenust, mida pakub tänapäevane telefon. Ainult, et meie kasutatav programm oskab lihtsamategi lausete mõtte pea peale keerata ja kasutegur on enam kui küsitav…

Paigaldatud saab uus starter

ja vahetatud kütusefilter.

Selliste manipulatsioonide tulemusel saab auto jälle liikumisvõimeliseks. Mõistlikus koguses paberraha vahetab omanikku ja sõit võib jätkuda. Kiirtee kuni Agadirini maksab 80 kohalikku raha ja sellega on ka tasulistel teedel selleks korraks lõpp. Edasi kulgeb juba tavaline kaherealine lõuna suunas. Tangime ja tuld!

Marrakeshist saime liikuma pärastlõunal ja suures piires 24h möödudes ja 1800 km pärast jõuame Mauretaania piirile. Tee on olnud üsna üksluine ja meelt lahutasid ainult paar vahejuhtumit. Üks selline oli seotud visade liikluspolitseinikega, kes mitte mingil tingimusel ei tahtnud loobuda endale väljateenitud preemiatest.

Kauplemiseks kulunud aja jooksul jõuab meile järele juba tükk aega tagasi mööda sõidetud jalgrattur, kes viib läbi ilmselt elukestvat jalgrattaretke ümber maakera. Tundub, et selle tegelase näol on juba tegemist pikaajalise vangi sündroomiga, kes oma elus enam midagi muud teha ei oska ega soovi… Ja ise on ülimalt rahul

Üldine pilt on selline, et turiste peaaegu ei ole. Need vähesed, kes matkaautodega siin teele ette jäävad, on samuti suure tõenäosusega tulnud ainult Marokosse talve veetma ja kaugemale lõunasse ilmselt ei suundu. Seda selgelt halvenenud turvaolukorra pärast sub-Sahara riikides.

Et sõit lühem tunduks ja tukk peale ei tuleks, siis aeg-ajalt, peamiselt enne ja pärast asulaid, peatavad ikka ka kohalikud meelelahutajad autosid ja pakuvad võimaluse prantsuse keelt harjutada. Suuremat tüli nad ei tekita.

Viimased sajad kilomeetrid aga kulgeb maantee üksluises kõrbemaastikus ja on praktiliselt liikluseta.

Jõudnud piirile, laseme esimeses tanklas paremat kätt paagi triiki, 8,52 dirhamit/liiter.

Tankimine on siin tanklates alati täisteenindusena ja ise käsi diisliseks tegema ei pea.

Selgub, et mõnisada meetrit edasi on palju suurem tanklakompleks. Tõsi, kütusehind on sama, ainult lisateenuseid on rohkem.

Kui oleks aega, saaksin siin oma soenguprobleemi lahendada.

Käime poes,

varustame endid mõne ühiku toidupoolisega ja külastame ka kohvikut.

Pakkumises on salat.

Peale pausi suundume juba piirile. Rekkaid on järjekord aga sõiduautosid eriti pole.

Piiripunkti sisenemisel saame kohe ühe “abimehe ” kraesse, kes üritab ilma tematagi kaunis lihtsalt läbitavalt protsessilt oma kasu lõigata.

Vennike plaanib meiega koos juba Mauretaania poolele kaasa sõita ja kui ta näeb et see ei õnnestu kuidagi, siis hakkab oma “teenuste” eest raha sisse kasseerima. Alustab 20 eurost. Lõpuks mõne mündi ikka saab.

Maroko poolsed piiriprotseduurid käivad kaunis kähku ja suuremate probleemideta. Aga piirilt väljasõit venib pikaks, seda põhjusel, et kuna sisse/väljasõit on kitsas, siis vastutulevad autod on selle pudelikaela umbe sõitnud ja läbipääsu pole.

Edasi tuleb mõned kilomeetrit eikellegimaad, kus puudub ka tee. Tohututes kogustes on prügi ja autovrakke. Neid viimaseid on tõesti palju ja kõikvõimalikele automarkidele kuuluvaid. Ka kallitele, G-Mersudele näiteks.

Eks see üks omamoodi Euroopast varastatud autode surnuaed ole.

Tegelikult on tegemist Sahrawi Araabia Demokraatliku Vabariigi territooriumiga, mida on selle moodustamisest alates 1976 aastal tunnustanud 85 riiki. Riik tekkis Hispaaniale kuulunud koloniaalterritooriumi asemele aga peaaegu kogu tema territooriumi hõivas koheselt Maroko. Tänapäeval ongi reaalselt selle riigi kontrolli alla ainult pisike osa oma territooriumist ja valitsusgi asub eksiilis, Camp Rabounis, Tindoufi provintsis Alzeerias.

Igaüks valib kahe piiripunkti vahel liikumiseks omale arvatava parima trajektoori.

Meie selles nii kogenud ei ole ja suudame liiva sisse kinni jääda. Pärast mõningast kaevamist/lükkamist/pusimist saame siiski liikuma. Auto madal põhi saab mitmeid matse aga õlikannu punane märgutuli armatuurlaual seekord veel ei sütti ja jõuame tervena Mauretaania piiripunktini.

Mauretaania piiril on “fixereid” hoopis rohkem ja tuleb pingutada, et neid endast maha raputada. Pakutakse ka kohalikku SIM-kaarti, mida meil tegelikult ju vaja läheks, aga hetkel ei saa selle asjaga süvenenult tegeleda, vaja on piiriformaalsustele pühenduda.

Esimene koht, kuhu tuleb sisse astuda, asub kohe vasakul peale tõkkepuust sissesõitu. Seal pannakse andmed kenasti suurde vihikusse kirja.

Edasi liigume viisaostu majakesse. Tõepoolest, viisa siit saab ja aega kulub sellele tunduvalt vähem kui oleks Rabatis läinud. Maksab 55 eurot, mis samuti kergelt vähem kui saatkonnas. Ainuke häda, et saadaval on ainult ühekordsed viisad. Protseduur käib nii: kõigepealt nelja sõrme jäljed mõlemalt käelt, seejärel pildistamine, raha maksmine ja valmis ongi.

Sellega on siinses sisehoovis protseduurid lõppenud ja saab sõita järgmise tõkkepuu taha. Siin tuleb minna paremat kätt asuvasse sisehooviga majja, kus vormistatakse auto sissevedu. 10 päeva seda rõõmu maksab 10 eurot. Maksta saabki eurodes.

Seejärel tuleb sisse astuda vasakule jäävasse politseisse, kes siis templi lisamisega passi piiriületuse ametlikuks vormistab. See annab õiguse liikuda järgmise tõkkepuu taha, kus viimase kohustusliku asjana saab autokindlustuse osta. Kaks nädalat tuleb ca 17 euri. Taas oleks võimalik osta kohalik SIM-kaart, aga meie seda hetkel ei tee. Mauretaanias on 3G võrk.

Teel Nouakchotti annab alla tagumine vasak rehv. Südaöö paiku jõuame siiski pärale ja esimese asjana otsime üles Mali saatkonna, et teada saada mis kell hommikul saab viisaprotsessi käivitada.

Teadetetahvlilt saab ka infot viisade maksumuse kohta, mis tõstab tuju. Viisad on siin märkimisväärselt odavamad kui Rabati saatkonnas. Kahekuulise kahekordse sisenemisega Mali viisa peaks saama 10000 ouguiya ehk ümberseletatult 25 euro eest.

Seejärel väisame hotelle, et magama saada. Väljavalituks osutub intrigeerivalt kõlav RAHA nimeline asutus.

Siin saab netti ja hädapärast pesta. Hommikusööki lubatakse ka.

27 november.

Lubatud hommikusöök on täiesti olemas.

Õiendame ka öömaja, mille maksumuseks kujuneb 40 eurot.

Mali saatkonda saabume just õigel ajal. Viisat hakatakse kohe vormistama. Selleks on vajalik kaks passipilti, raha ja passi koopiaid. Neid viimaseid meil pole ja kerge naeratuse kutsub see asjaolu esile ka konsulaartöötajal, sest tema selja taga on suur kontorikombain…

Ühekuune ühekordne viisa maksab 6500, kahekuune ja kahekordne 10000 ja kolmekuune mitmekordne 16000. Meie valik on keskmine. Et meil kohalikku raha parasjagu ei ole, siis läheme seda hankima. Umbes järjekorras kümnes ATM meile raha ka annab. Tagasi saatkonnas, selgub, et viisadiil vajab veel “big chiefi” allkirja ja selle ootamise aega kasutame rehvivahetuses käimiseks. Esimeses ettejäävas meie mõõtu ei ole.

Meie mõõt on 195/65, siin paistab aga standardiks olevat 185/65. Õnneks on kummipunkte nagu putru ja miskit ikka leiame.

Saadaval on praktiliselt ainult kulumispiirini kulunud rehve. Üks selline pannakse meile tagavararattale puruksläinu asemele 6500 raha eest ja ühest teisest saame vähe parema pika kauplemise peale 5000 kaasa osta. Töö käib eeblitega ja mingist tasakaalustamisest pole juttugi..

Saatkonnas tagasi, saame oma viisadega passid kätte ja paneme Mali poole ajama. Linnast väljasõidul saab veel moona hangitud. Selleks on puuviljalett just paras paik, 30-kraadises kuumuses rippuvaid lihatooteid seekord ei soovi…

Piirini on ca 1000 kilomeetrit. Enamik autosid kuulub rahvusauto, Toyota Hiluxi erinevatesse väljalasetesse. Tee on valdavalt hea

või siis üllatavalt hea.

Vahest viskab ikka löökaukudega lõike ka sisse.

Teele jääb regulaarselt kontrollpunkte ja meie kaasavõetud fiche’d, mida on 40 tükki, hakkavad otsa lõppema.

Need on sellised paberid, millel on reisija ja sõiduvahendi andmed kirjas, et siis kontrollpunktis mitte aega raisata, sest ilmselt on vajalik kontrollpunkti läbijate andmed kirja panna. Annad aga paberi üle ja saad edasi sõita, ametnik aga ilmselt hakkab pärast sinu andmeid kuhugi žurnaali kandma. Kuna tagasi peame ka veel sõitma, siis üritame vähemalt ühe säilitada, et oleks, millest saaks koopiaid teha. Väikeste veiderdamiste tulemusena see ka õnnestub ja läbime Mauretaania 39 fichega.

Kui enamus kontrollpunkte koos kontrollijatega on sõbralikud ja meeldivad, siis satub ka üks naljamees, kes tõsise näoga juhib tähelepanu lahtistele turvavöödele ja püüab selgeks teha, et nüüd tuleb hakata kukrut kergendama. Samal ajal peatatakse vastasuunast tulev kastiauto, kast inimesi täis. Kommentaarid on siin ilmselt liigsed…

Märgata on, et ka siinkandis liigub elu edasi ja selle tõestuseks on uhiuued elektriliinid, mis tänapäevaseks eluks vältimatu elektri teele jäävatesse asulatesse transpordib.

Ka asulate vahel on täiesti uued elektrilahendused.

Öösel kahe ajal oleme piiri lähedal politsei kontrollpostis. Edasi meid ei lubata, piir peaks avatama 8.00. Üritame magada.

28 november.

Vaatamata väsimusele ja lühikesele uneajale, võtame jalad alla seitsmest. Ka korravalvurid, kes samuti siinsamas ööbisid, on juba toimetamas.

Kohe meie parkimiskoha kõrval on kena väike prügimägi, kuhu üks kitsetall on oma hommikusi kilekotte nosima tulnud. Miskit muud ju eriti süüa pole…

Piirile meid aga ei lasta, enne tuleb täita üks fisce sarnane dokument.

Seejärel aga bon vojage! Kaugele sõita pole vaja, kohe ongi piir. Esimene asutus on vasakule jääv toll.

Ka siin on vastutav ametnik just voodist tõusnud.

Selgub, et suurt bossi pole kohal ja tuleb ta alles kella kümneks. Põhjus – Mauretaanias suur pidu, iseseisvuspäev. See muidugi tore sündmus, kahjuks aga mitte meie olukorras. Ei jäägi muud üle kui oodata, seltsiks mõned koduloomad.

Ka kitsi laseb siin vabalt ringi

Ümbrus on kaunis segamini, vedeleb igasugu kola, selle seas ka iseenesest päris kallis aparaat, mida keegi ilmselt tulutult on remontima hakanud.

Ootamise käigus kleebib ligi igasugu tegelasi. Üks mõistab väheke inglise keelt ja hangime tema abiga Mali SIM kaardi. Kuna hind öeldakse eurodes, maksame dirhamites ja tehing käib arvestades läbi CFA-de, siis saame igalt konversioonilt ka natuke pügada. Pluss see, et pärast selgub, et kaarti tuleb veel interneti jaoks ka laadida. 1 GB maksab 2000 CFAd. Kuna süüa pole ka saanud, siis 1000 CFA eest toob tegelane meile kummalegi tassi mingit kakao sarnast magusat löga ja ühe saiakese.

Ka lapsed ei jäta vahele võimalust oma kerjamistaktikaid lihvida

Lõpuks on oodatav ülemus kohal ja saame auto välja vormistatud. Edasi liigume politseisse, kus toimub viisa saamisega sarnane protseduur. Selline see asutus välja näeb.

Ei saaks öelda, et piiripunktile poleks tehnikat eraldatud..

Ankeet, näpujäljed ja pildistamine. Hetkeks tundub suisa, et nad on midagi segamini ajanud ja arvavad, et tuleme Malist ja tahame viisat vormistada. Aga ei. Kuigi, seda saab siin samuti teha, hindki on sama, 55 euri. Lõpuks saame minema.

Mali poolel algab jant vasakut kätt asuvas politseis, kus saab templi passi.  Edasi toll. Nooruke segavereline poiss paneb püüdlikult kõik andmed suurde kaustikusse kirja ja siis selgitab, et kõrval katusealuses tuleb vormistada kindlustus ja siis ca 1 km pärast tuleb osta passavant ehk auto ajutise tolli paber.

Kindlustus, enamikku Lääne-Aafrika riike kattev pruun kaart, mida saab miinimum kuuks ajaks, maksab meie autole 51000 CFA mida meil pole. Kutid on sõbralikud ja vormistavad meile siiski autosõiduks hädavajaliku dokumendi, mille eest maksmise lepime kokku esimeses teele jäävas linnas kus on lootus seinast raha saada, Nioro du Sahelis. Kummaline usaldus. Dokumendi väärtust tõstab veelgi selle valmistamisel kasutatav metoodika – puhas käsitöö… Aga võib-olla on sellise trükimasina kasutamise tehnika taga hoopis ärikavalus – niimoodi ollakse kaitstud elektrikatksetuste eest.

Tollidokumendi ostmist ilmselt vältida ei õnnestu, kuna vastavate protseduuridega tegeleva vasakut kätt jääva asutuse ees on teel samuti tõkkepuu. Suundun maad kuulama. Esimesest majakesest saadetakse kohe kõige tagumisse, big bossi jutule. Nimetatud isik kiidab takka, et on tõesti vaja passavant soetada. Hinnaks nimetab 8000 kohalikku ja saadab esimesse onni tagasi. Siin on aga rekkameestest järjekord. Järjekord on muidugi vale sõna iseloomustamaks seda summa kes kõik vajaliku ametniku laua ümber kügelevad. Ca tunniga saan siiski vajaliku paberi kätte ja maksab see vaatamata eelinfole siiski ainult 5000 raha.

Plaanile kiirelt edasi liikuda tõmbab piduri järgmine tõkkepuu, seekord teetolli oma.

Maks on 500 CFA d aga meil seda pole. Ei sobi ei Maroko dirham ega euro. Tuleb ots ringi keerata ja minna kohalikku raha hankima. Ja kuigi jõuludeni on veel ligi kuu, siis väike jõuluime saab teoks. Juhuslikult on siia tollimaja juurde tulnud kindlustaja, kes meile poliisi võlgu väljastas ja annab mulle laenuks veel 10000 CFAd! Lubame selle raha talle koos kindlustusrahaga esimesel võimalusel tagasi maksta ja suundume maanteele.

55 km kaugusel asuvas Nioro linnas on küll kolm pangaautomaati aga kaks on rivist väljas ja kolmas lihtsalt ei reageeri rahasoovile.

Kohale ilmub ka tegelane kes sooviks meilt kindlustusraha saada ja jääb päris kurvaks, kui näeb, et seda ei saa juhtuma. Suhtleme siis meie laenuandjaga telefoni teel ja lubame Bamakosse jõudes talle raha arvele maksta.

Keset asulat asub mälestusmärk kolonialismi ohvritele. Kui üritan sellest pilti teha, siis saan väljuhäälselt riielda seda valvavalt politseinikult, kes keelab rangelt igasuguse sellelaadse tegevuse. Esimene katse siiski mingil määral õnnestus ja siin see on:

Selline antud asukohas suhteliselt haruldane nähtus nagu meie tekitab ka kohalikes huvi ja ei häbeneta tulla uudistama.

Sõidame edasi, kuni peale päikeseloojangut, 160 km enne Bamakot, muutub tee järsku kobarpommiaukudeks. Sõitmine isegi ülima ettevaatusega ei ole piisav ja ühe kõvema paugu tulemusena on karter puru. Sellest saame teada kui järelsõitev liinibuss tulesid vilgutab ja hirmsasti tagant pressib.

Ei jää muud üle kui äsjaläbitud külla tagasi pöörduda ja remont leida. Kohe jääb ka üks koormaga rekka seisma ja lohistab meid ära.

Ja oh imet, kord külavahel, siis leidub ka kohe spetsialist kes siinsamas pimedas ja tolmus töö ette võtab. Küsib 5000 raha ja sõidab motikaga materjali järele. Selleks on nn “keemiline metall”.

Ja töö võib alata. Tekkivat ajaauku saab kasutada üle tee jäävas “kohvikus” ühe omleti tellimiseks.

Kui lõpuks auk kinni ja uus õli sees, tekib küsimus töö hinnas. Sest alguses polnud suure ähmiga mahti sellist pisiasja kokku leppida. Ja seda osatakse siin kenasti ära kasutada. Koos õliga kujuneb lõplikuks summaks 22K. Sellega pole muidugi rahul suurearvuline kaasaelajate seltskond, kes arvavat olevat ka endal õigus mingisugusele oma osale. Lõpeb kõik ikkagi sellega, et sõidame lihtsalt minema.

Nüüd tuleb ilmutada ülimat ettevaatlikust, sest kuigi leket ei ole, piisab ilmselt ühest kõksust, et oleksime taas liikumisvõimetud. Ja tee ei parane ega parane. Alles peale 60 kilomeetrit hakkavad esimesed parandatud lõigud, seni tuleb laveerida teepeenra ja tohutute asfaldiaukude vahel. Öösel kolme paiku oleme lõpuks Bamako lähistel ja heidame puhkama.

29 november 2019

Selgub, et ka Mali ajavahe on Eestiga kaks tundi arvatud ühe asemel ja seetõttu saame varakult liikuma.

Esimese hooga satume maps.me poolt juhatatud Guinea saatkonda, kus aga viisasid ei väljastata. Õige koht on Nigeri jõe vastaskaldal. Läbi hommikuse tipptunni jõuame lõpuks õigesse kohta.

Kell alles kaheksa ja kohal on ainult mingit sorti majavalvur, kes aga annab meile blanketid kätte.

Õnneks trikiga küsimusi pole, ainuke küsimusi tekitav asi on hotelli broneering, millest blankette üle andes juttu tehti. Jõuame sobivasti paberid ära täita, kui vajalik inimene saabubki tööle. Viisa üheks kuuks ühekordse sisenemisega maksab 50000 CFA d ja saab valmis esmaspäevaks. See aga ei sobi kuidagi. Mitmekordne kolmekuune maksab 80000. Ekspressteenus samaks päevaks +15000. Mis meil ikka valida, toome autost veel nõutud pildi ja läheme linnapeale raha hankima. Õnneks Ecobanki nimelise asutuse ATM halastab meile ja annabki raha. Rahaga saatkonnast tagasi, saame ka kohe passid viisadega kätte. Kviitungi kah.

Teeme veel peatuse varasemast tuttavas  supermarches…

…ja siis juba Guinea poole minekut. Linna piiril veel tangime Shellis, ostame kanistri õli ja siis juba maanteele.

Kuni piirini on tee võiks öelda et ideaalne. Kui välja arvata liiga kõrged lamavad politseinikud, mis sagedasti auto põhja kraabivad. Tasuda tuleb ka 500 CFA d teemaksu.

Mali poolel algab trall passikontrolliga. Korpulentne piirivalvuriproua lööb templid passi ja saab edasi liikuda. Seejärel saab korra politseile oma passavanti näidata, kes muud ei suuda arusaadavalt väljendada, kui et big problem, big problem. See on seotud sellega, et meie dokumendil puudub tempel. Ja tõepoolest see puudub, tempel on ainult maksmise kviitungil. Tundub, et seda küsimust lihtsasti rahaks pöörata ei õnnestu, nii kommunikatsiooniprobleemide kui ka asjaolu tõttu, et me riigist välja sõidame. Et Guineas kehtib oma raha Guinea Frank, siis hangime seda ka väikese koguse.

Väikese koguse muidugi nominaalväärtuses, füüsiliselt saame suure rahapataka omanikeks, sest ühe euro eest saab tervelt 10000 kohalikku ja sada euri teeb paugu pealt miljonäriks!

Järgmise tõkkepuu taga jääme juba ka sellest templita paberist ilma. Siit edasi algab Guinea koos kõikide oma skämmidega. Sissejuhatuse teeb esimeses putkas paremat kätt vastuvõttev politseinik. Korjab kõik dokumendid kokku ja siis kutsub mind oma lääpavajunud seinaga “officisse”, lükkab jalaga lauanurka pandud prügikasti mis varjas tühimikku laua taga kust tulevad nähtavale paar vana tulekustutit. Küsib, kas meil autos on selline asi ja et ta tahaks seda näha. Selge, küsin mis ma pean tegema. Saadab mind Mali poolele tahasi kuhugi butiiki, kust pidavat osta saama. No selge et ei saa ja millega see lõppeb. Käin ikkagi korraks Malis ära ja tulekustutit leidmata, lähen politseisse tagasi. Aga parasjagu on käsil ühe hiinlase töötlemine, kelle kollases passis on meningiidi vaktsineerimine aegunud. Mis iseenesest pole üldsegi kohustuslik. Aga kohe leiab ta aega ka mulle numeroloogiat õpetada. Kirjutab paberile, et auto eest tuleb maksta 5000 ja sama palju kustuti puudumise koha pealt silma kinni pigistamise eest. Vaatamata kogemustele kaldun siiski varakult rõõmustama. Maksan nõutud obroka ära, mingi tegelane teeb moepärast visiidi autoni, viskab pilgu sisse ja siis saadab meid minema. Ei mingit vormistamist. Selge. Saame tõkkepuuni ja seal siis selgub, et õppetükk 1 on läbi saanud. Juhatatakse vasakule jäävasse tolli, mis tähendab, et eelmises kohas makstud rahad läksid kõik puhtalt õppemaksuks.

Siin selgub, et õiget ametnikku pole kohal ja tuleb oodata. Vahepeal hakkab suure kisaga kõrvalasuvas mošees palvus ja kes rohkem, kes vähem tõsimeeli hakkavad mingite rituaalidega tegelema. Peale Allahiga suhtlemist saabub ka vajalik ametnik. Üsna kohe saan aru, et kiireid ja lihtsaid teid siin pole. Ilma CDP- ta ( Carnet de Passage) siit riiki lasta ei taheta. Jääb üle ainult selgitada, kas see on rahaline küsimus ja kui siis millistest numbritest on jutt. Kuna inglise keel on ametnikul 0, mul aga prantsuse keelega sama lugu, siis ei jäägi muid üle kui kribada google translatorisse küsimusi. Teades, et tõlkes võib hoopis naljakaid küsimusi tekkida… Vaikselt koorub välja, et seekord ei olegi küsimus rahas vaid pigem jääb mulje et need vähesed turistid, kes siia söandavad oma autoga nina pista, omavadki kõik karnetit ( tavaliselt ei ole Guinea ju sihtpunkt omaette vaid ikka koos teiste riikidega. Aga Ghanasse näiteks on üldteada, et ilma sisse ei saa). See aga tähendab, et ilmselt pole vastav ametnik enne passavandi vormistamisega tegelenudki ja lihtsalt ei oska.. Kiire otsing internetis annab ainult wikipedia lehe, kus Ginea kuulub riikide hulka kus CDP pole vaja. Ja jaanuaris saab ju siia tagasi tuldud Budapest-Bamako ralli raames ja siis samuti pole kellegil karnetit. On siis kuidas on nende asjadega, aga kui asi on juba nii, et jutt rahale ei lähe, siis ilmselt autoga me sisse ei saa ka. Puksime end siis Malisse tagasi. Piiril seisev infotahvel annab teada, et kaudselt oleme ka ise mingi osa andnud selle taristuobjekti tekkeks..

Siin kinnitatakse nagu ühest suust, et Guinea pool ongi kõik segased. Mitte nagu siin. Meenub üks vanasõna pajast ja katlast…. Igatahes tuleb uus auto sissevedu vormistada. Kuuajane paber, seekord templitega ja puha, maksab taas 5000 CFA-d. Otsustame siis auto ajutiselt hüljata ja ilma reisi jätkata. Eesmärk pühitseb abinõu jne… Saame juhtnöörid parkida kahe piiri vahelisele eikellegimaale ja liigume siis tagasi videomängu nimega Guinea.

Nüüd on meil alustuseks vaja saada passi sisenemistempel. Seda peaks saama 4 km kaugusel asuvast politseist. Et see jalakäimiseks liiga aeganõudev, siis hangime mototakso.

Esimene politsei, teel paremal, on juba alla kilomeetri, kuid see pole see õige. Sõidame edasi ja tõesti, nii umbes lubatud vahemaa pärast jääb vasakule järgmine politseimaja. Tasume sõidu eest á 10000 guinea franki ja lähme uurima, mida siin korda saab saata. Peale mõningast ootamist õnnestub meie siinviibimine legaliseerida ja juba tekkis petlik tunne, et nii lihtne see ongi. Maja ees on tee kinni pandud ja käib mingit sorti maksustamine. Samuti väljuvad siit liiniautod – koos juhiga kaheksakohalised sõiduautod, mis lisaks reisijatele veel tohutuid kaubakoguseid oma katusel liigutavad.

Ühe sellise pildistamisest saab alguse järgnev pikaleveniv intsident. Mõne aja pärast tuleb minu juurde politseinik, selline tigeda herilase moodi, ja soovib mu telefonist pilte näha. Puksib mind majja sisse kuhugi kabinetti, kus laua taga mingi ametivend, ilmselt suurem boss, parasjagu juba mingeid kohalikke tegelasi ahistab. Käib läbiotsimine, mille käigus leitud sularaha kenasti avatud lauasahtlisse suunatakse. Siis on kord minu käes. Saan kõvasti võtta ja ähvardatakse telefon konfiskeerida. Siis rändab see laua taga poosetava ülbe olemisega tegelase kätte, kes mõnda aega mu telefoni sisuga tutvub. Kuna tegemist on iseenesest täieliku jamaga, siis ei plaani ma ka eriti lipitsema hakata, mida nad muidugi eriti ootaksid. Järgmise käiguna viiakse ellu ähvardus veel suurema bossi juurde minekust. Selleks tuleb jälle Mali poole tagasi minna, sinna esimesse politseimajja. Üks inglise keelt mõistev kohalik tõlgib mu lihtsa küsimuse: kui palju? Vastus on 30000 CFA-d, mille kohta tõlk kohe ütleb, et seda on palju ja mina olen kohe samuti kahel käel päri. Skämmime siis edasi. Ronime kolmekesi politseiniku motika selga, aga kuna nii on kitsas, siis käsutab politseinik ühte mööduvat mootorratturit ühte meist transportima. Selge on, et ametnike võim kohalike üle on siin absoluutne ja vastuvaidlematu. Juba tuttavas majas, rändab mu telefon käest kätte ja kuigi sõnadest aru ei saa, siis tonaalsuse põhjal ei taha siinsed tegelased eriti vedu võtta. Lõpuks suunatakse minu küsimus ilmselt auastmelt kõrgeima saadaoleva ametniku otsustada, kes vajab natuke abi minu telefoni käsitsemisel, mille käigus ma murealused ülesvõtted kenasti prügikasti saadan. Vaatamata sellele, et kompromiteerivat materjali telefonis pole, püütakse ranget tooni näidata ja kõne all on meie saatmine järgmisse linna, kus siis meie “asi” otsustamiseks üle antaks. Pärimise peale, kas me oleme siis nüüd arreteeritud, saame jaatava vastuse. Vastan siis, et tahaksin saatkonda helistada ( ei tea küll isegi,millisesse) ja advokaati. Veel käib jutt kolmest ööpaevast arestist. Ausalt öelda ei kuku neil hirmutamine tulemuslikult välja, näen suisa, kuidas üks tegelastest ei suuda isegi väga tõsiseks jääda ja annab mulle telefoni tagasi. Suur boss ei taha küll taganeda, aga miskit pole teha, annab passid tagasi. Niiviisi pääsemegi minema, pennigi maksmata.

Laseme end siis ühel motikal taas viimase politseijaama juurde tagasi sõidutada ja alustame transpordi otsinguid. Tekib ka üks inglise keelt rääkiv tegelane, kellelt saab infot pumbata. Lõpeb see kõik privaattaksoga, kes on nõus selle enam kui tuhandekilomeetrise otsa ette võtma.

Väike kauplemine, sularaha vahetab valdajat ja sõit võib alata. Et maksame CFA-des, siis esimene käik on rahavahetajate juurde piiril. Peale mõningast sõitu läheme tankima. Kütus maksab siin ca 1 eur/liiter.

Maksmiseks aga kulub pakkidega raha.

Pildil parempoolne on meie taksojuht

Esimesed sajad kilomeetrid, kuni Kankani linnani, on väga hea tee. Paar korda tuleb peatuda kontrollpunktides. Ootamatuks probleemiks kujuneb minu seljakott, mis on laiguline ja kohalike jaoks meenutab sõjaväelase seljakotti. See sunnib ühte kontrollijat suisa oma kaptenile helistama, et konsulteerida. Aga suuremat tüli sellest õnneks siiski ei teki. Ka siinmail on liikluses tavaks, et eesmärk pühitseb abinõu..

Kankanist pöördub tee läände ja muutub kehvemaks. Tekivad tohutud löökaugud ja liikumiskiirus langeb drastiliselt. Mingil hetkel ei jaksa juht enam ohje hoida ja teeme peatuse, et väheke tukkuda. Kuna tee on pikk, siis jääb sellele veel üks tankimispaus.

Tee on endiselt vahelduva kvaliteediga, siledad lõigud vahelduvad suurte aukudega ja looduslikud alad..

erinevate asulatega

Erinevate transpordivahendite katustel sõitmine ei paista siin eriline probleem olevat. Jääb üle ainult oodata, millal mõni politseinik taas turvavöö kasutamata jätmise eest raha üritab välja pressida..

Enne Mamou linna hakkab pihta suurem teeehitusprojekt, mida veavad hiinlased. Muu seas on nad kohalikele küladele ka televisooni koju toonud. Eks see ole osav PR-trikk, vaevalt et pilukad siin altruismist toimetavad..

Laiendatakse, sirgestatakse ja ehitatakse teetammi.

Asi paistab päris tõsiselt ette võetud olevat.

Pikalt on teeservades ka metsa raadatud, ilmselt siis tuleb uus trass ka natukene laiem.

Varsti juhtub see, et liikumiskiirus langeb, kuna ees on jalgratturite kolonn, millest mööda sõita ei lubata. Velotuur.

Selle tulemusena kasvab autode rivi tohutu pikaks, mille sees käib üksteisest möödakihutamine igal võimalikul juhul. Ei takista isegi kadunuke katusel.

Ainult et tolku sellest ei ole, jalgratturitest ikkagi mööda sõita ei lubata..

Peale vähemalt tunnikest jalgratturite järel venimist saab Kindia nimelises linnas lõpuks velotuur otsa ja algab hirmus segadus, sest ka vastassuuna liiklust on kinni hoitud ja kõigil on kohe hirmus kiire sõitma hakata. Kiiremad mõlemas suunas alustavad möödasõite ja kuna tee on sellisteks manöövriteks ebapiisavalt lai, siis paratamatult tekivad ummikud. Linnades on niigi vähe liikumisruumi, sest tänavad on samas ka laadaplatsid.

Kuna oleme suhteliselt järjekorra alguses, siis õnnestub liikuma saada. Eelised on muidugi mootorratturitel.

Kindia raudteejaama hoone.

Kindiast edasi on teel kaunis tihe liiklus. Loodus on lopsakas ja mägine.

Silma torkavad huvitavad linnupesad palmilehtede küljes

Coyahi-nimelises asulas keerame edasi pealinna, Conakrysse, viivalt teelt vasakule, Sierra Leone poole viivale teele. Läheneb õhtu ja vaatamata meie juhi poolt siitsamast peale võetud kohaliku sõbra väidetele, et kella kuueni avatud piiripunkti jõuame vabalt, siis ülihalvad teeolud ja kellaaeg räägib teist keelt.

I-le panevad täpi teesulud, kus peale dokumentide kontrolli tuleb raha maksta. Muidu edasi ei saa. Ja tegemist pole mingi turistiteemaga, maksavad kõik, kes läbi soovivad saada ja nõudmine on üsna vastuvaidlematul moel. Täna me enam piiri ei ületa..

Piiripunkt asub Pamelap-i nimelises asulas. Jõuame siia hämaras. Rahvast on kohutavalt palju ja osa neist piirab kohe ka meie sõiduvahendi sisse. Mõne eesmärk on meiega raha vahetada saada, mõni tahab midagi müüa, aga enamus teeb niisama asja. Paistavad ju kahvanäod kiiresti hääbuvas õhtuvalguses kaugelt silma… Kuna perspektiiv siit edasi liikuda avaneb alles hommikul, siis peame ööbimiskoha leidma. Ainukese variandina tuleb kõne alla võõrastemaja moodi asutus siinsamas tee ääres. Meilt küsitakse esialgu öömaja eest 100 000.-, aga hinna poole väiksemaks redutseerimine erilisi pingutusi ei nõua. Hind on küll madal, aga ega selle eest eriti miskit luksust ei saa kah. Üks lai voodi,

sanitaarruum, kus võimalik ennast ka kopsiku abil pesta

ja terrass nahast tugitooliga

Lööme diili lukku, ööbida ju kuskil vaja ja tegelikult oleme hoopiski sundseisus.. Asja teeb veel üks taksojuht, kes meid homme potentsiaalselt piirilt Freetowni soovib transportida

Selle 150 km otsa eest küsib ta edasi-tagasi reisi korral hullumeelsed 300 dollarit. Ei hakka teda kohe sinnasamusesse saatma, vaid palume tal hommikuni järele mõelda ja isekeskis otsustame, et üle 100 ei maksa. Jagatud taksoteenusena pidi ühe otsa hind inimesele olema 50 000 kohalikku ehk umbes 5 euri…

Kuna malaariarohtu me ei võta, siis muretsen natuke sääskede pärast. Ümbruskonnas ju väga niisked ja soised alad. OFF-i siin ei müüda, aga saan mingi teise putukamürgi ostetud. Suur aerosoolpudel maksab ca 1,5 euri. Õnneks on mure asjata, selgub, et praegusel aastaajal siin sääsed puuduvad ja palavust leevendav ventilaator lubab öö kenasti üle elada ja isegi natukene magada.

Hommikul avaneb sisehooviga võõrastemajas selline üldsegi mitte näotu vaade

Siin aga meie numbritoa terrass. Esiplaanil tünn tarbeveega.

Kuna numbritoa hinnas hommikusööki ei sisaldunud, siis toitlustame endid peale majutusasutusest lahkumist teeserval kaasavõetud pasteedi ja kohapealt hangitud saiaga ise.

Taksojuht on ka kohe platsis ja nagu arvata oligi, siis on nõus ka selle meie poolt võta või jäta pakutud miljonilise (100 eur = 1000000.- Guinea franki, aga ka Sierra Leone leoonet) tehinguga. Liigume siinsamas mitte kaugele asuvale piirile. Mustale mandrile üsna erandlikult on mõlema riigi piiriasutused koos ühes pikas majas. Selleks, et väljamineku templit saada, oleme taas sunnitud kukrut kergitama. Ametnik paneb oma kabineti ukse meie selja taga kinni ja lihtsalt küsib raha. Kuna kohe ei taha raha anda, siis jõuab üks kohalik piiriületaja veel ukse vahelt sisse hüpata, pistab raharulli ametnikule pihku ja läinud ongi. Ametnik avab sahtli, viskab raha sinna ja jätkab meilt raha väljapressimist. Kuna õnneks summad pole suured, paar euri näo pealt, siis ei viitsi suuremat “kippist” üles tõmmata ja anname lõpuks ka oma osa ära. Seepeale saame teplid passi ja edasi huvi meie vastu kaob. Saame liikuda Sierra Leone poolele. Siin juhatatakse meid ülemuse kabinetti, kes ka ise varsti kohale saabub. On selline sõbraliku olemisega mees ja selgitab, et viisade eest tuleb kokku tasuda 1 600 000 leoonet. Kuna meil on kaasas Guinea raha, siis laseb ta kiiresti kutsuda rahavahetaja. Ilmselt on siin tegemist kohalike ametnikega sümbioosis töötava tegelasega, kes on mõnevõrra monopoolses seisundis ja arvatavalt selle positsiooni eest ka miskit ühiskassasse peab andma. Aga on, kuidas on, saan oma kahe Guinea milli eest 1.9 miljonit kohalikku ja viisatempli passi. Tegelane kirjutab veel valgele A4-le kviitungi, et on raha kätte saanud, selgitusega, et raamatupidajat ei pidavat veel tööl olema

, ja saamegi liikuda edasi. Vahepeal on ka meie takso üle piiri jõudnud- autod koos juhiga liiguvad teist trajektoori pidi.

Selgub, et tee Freetowni on kõike muud kui halb. Lai, sirge ja sileda, auguvaba asfaldiga.

Tuju tõuseb. Esimene käik on tanklasse, sest paak kuiv nagu tavaliselt siinsetel taksodel enne kliendi leidmist. Meie Renault’il on tankimisauk liiga väike või on tankla püstol liiga jäme, aga tankima peab kanistrist. Õnneks on juht selles juba vilunud ja probleeme ei teki

Juht küsib luba, et kas võib kiirelt autopesulast läbi käia. Ikkagi pealinna minek. Ja ilmselt on see ka ühe politsei poolt rahaküsimisvõimaluse elimineerimine, kuigi auto minu silmis niigi päris puhas. Tundub, et nagu eelmiseski riigis, nii ka siin käib agar altkäemaksukogumine ja põhjuseks sobib mida iganes..

Pesula asub kena jõekese kaldal.

Pestakse siin peale autode ka riideid.

Kus on vett, seal on ka loodus kohe väga lopsakas. Ülesvoolu on ka vesi ilmselt puhtam kui peale pesulat, allavoolu..

Puhtusest ja pesust peetakse siin ilmselgelt lugu, sest pesulasse tulevad nii väikesed autod kui ka suured veokad.

Samal ajal kui autot pestakse, saab klient tutvuda kaubandusliku väljapanekuga. Avatud on kohalike ettevõtjate poolt kaks letti erinevate laiatarbekaupadega.

Ei puudu ka joovastavad joogid..

Poisikesed üritavad jõekesest kala püüda ja kasutavad selleks tamiilijupi otsa kinnitatud pisikest konksukest. Üritan seletada, et kala haljast konksu süüa ei taha, oleks vaja ikka sööta ka. Keeran ühe suurema kivi ümber ja selle all on mitu vihmaussi. Ühe sellise konksu külge panemisest on ka kasu – pisike, vaevu 8 cm kalake saab kohe kaldale vinnatud ja elevust kui palju. Loodetavasti sai see vahejuhtum tõukeks ühe musta kaluri eluteel tõsiseks kalapüüdjaks arenemisel…))

Tee on jätkuvalt hea ja edeneme jõudsasti. Vahepeal jääb ette ülesõit alles hiljaaegu seisma pandud kitsarööpmelisest raudteest. Rööpadki veel haljad

Selle kohta plaanin kindlasti rohkem infot hankida

Näha on, et vaatamata suhteliselt heale tee olukorrale, ollakse siiski teel veelgi paremasse tulevikku) Käib sillaehitus.

Samuti on plaanides tee neljarealisena väljaehitamine. Kui seda siin suudetakse, siis ei tea miks see Tartu maantee arendamine nii visalt edeneb..?

Mitmed teega ristuvad jõed on siin veerikkad ja juhi sõnul ka kalarikkad.

Esimest väidet on oma silmaga näha, teises võib soovi korral ka kahelda.

Kogu selle sileda tee nautimise eest tuleb natuke ka lõivu maksta. Ette jääb kokku kolm teemaksu kogumise punkti.

Makstavad summad on meie mõistes siiski köömes, 0,20 eurot.

Ei tea, kaua selliste summade haaval kulub aega, et kasvõi see maksukogumise jaam üles ehitada. Ega see liiklustiheduski siin ju teab mis kõrge ei ole.

Arvestades raha kurssi, siis on siinmail miljonäriks tegevaid loteriisid suhteliselt lihtne korraldada.

Freetown asub ninakujulisel poolsaarel, mille keskel on mägi.

Rannikuosa on tihedasti asustust täis ja mööda mäenõlvu ronivad majad ka peaaegu harjani. Kuigi tegemist on miljonilinnaga, siis päris sellist muljet eriti ei teki, pigem nagu suur-suur küla. Praegusel aastaajal on suhteliselt kuiv ja kuna esineb ka kõva katteta teelõike, siis õhk on tolmust kaunis paks. Näha on aga ka voolava vee poolt tekitatud erosiooni. Augustis sajab siin nagu oavarrest ja paari aasta eest hukkus sademetest tingitud maalihete tõttu üle tuhande inimese.

Aga töö sarnaste vahejuhtumite vastu käib.

Poolsaare tipp peidab endas cityt ja on palistatud kenade liivarandadega. Siin on ka linna vähesed rahvusvahelised hotellid ja võib märgata mõningaid valgeid inimesi

Enamik rannaäärsest kinnisvarast ongi pandud turismimajanduse teenistusse.

Kõige eksklusiivsemad majutusasutused asuvad täiesti poolsaare tipus. Sea View Hotel:

Aga kohalikke üllatusi tuleb ka siin ette. Peopesasuurune ämblik numbritoas

Radisson. Siin asub pangaautomaat, mis aitab hetkel sularahakriisist välja.

Kogu ettevõtmine, mille pärast siia sai sõidetud, ei võta rohkem kui pool tundi ja seejärel saab asuda juba tagasiteele. Marrakeshist siia näeb läbitud teekond selline välja:

4903 km

Kogu distants Tallinnast siia tuleb 10060 km.

Linnast välja liigume rannikut pidi. Autojuht seletab, et mootor ei tööta korralikult ja on vaja üks süüteküünal ära vahetada. Selleks keerabki ta teeäärsesse remonditöökotta.

Kuna ka aku on autol läbi mis läbi, siis käimalükkamise seisukohast on samuti parem, kui küünlad ikka funkkavad. Kogu protsess ei võta rohkem kui mõne minuti. Lükkajateks sobilikku lapstööjõudu on siinmail aga priiskavalt.

Õnneks on kõik üsna sujuvalt laabunud ja kui suuremaid ekstsesse ette ei tule, siis oleme siit riigist õhtuks läinud.

Tegemist on multireligioosse paigaga, ka kristlus pole siinmail päris võõras

Jõuamegi enne sulgemist piirile ja et aega mitte viita, panen vajalikud altkäemaksurahad kenasti valmis. Kõik on häppid ja protsess sujub kui lepase reega!. Sierra Leone taksojuht ja Ginea taksojuht lepivad omavahel kokku, et esimene transpordib meid Coyahi asulani. Probleeme tekitab asjaolu, et nad ei suuda kuidagi tasus kokku leppida, sest meil on hind kokku lepitud siit piirilt kuni Mali piirini sõit ja lisaks me midagi maksta ei soovi. Vahemaa on küll alla saja kilomeetri aga tee on erakordselt halb. Lõpuks läheb ikkagi sõiduks ja peale hullumeelset aukudes hüppamist, milles taksojuht on kaunis osav, ning kiirust nii 30-40 kilomeetrini tunnis aeglustades autoaknast politseinikele raharulle edastades et mitte aega kaotada, saame juba pimedas lõpuks oma Guinea taksosse istuda ja alustame reisi Mali poole.

Kui siiapoole tulles oli pidurdavaks asjaoluks velotuur, siis tagasi liikudes saab takistuseks ummik. Püüan mõistatada, milles asi ja ei suuda muud välja mõelda, kui et see ongi siin sellesama velotuuri tagajärg. Nimelt on tee täiesti umbe sõidetud. Veoautodel pole lootustki kuhugi liikuda ja niiviisi nad seisavadki oma teepoolel, mõned juhid on suisa auto alla teki laotanud ja magavad. Väiksemad autod aga üritavad edasi pressida, kust ainult saavad. Et sedasama proovivad teha ka vastutulevad autod, siis ongi kõikvõimalikud pilud tihkelt täis ja eriti mingit liikumist ei toimu. Proovitakse edasi liikuda nii teepeenralt kui ka suisa põlde/metsaradu pidi. Aeg-ajalt jääb liikumine seisma ja siis proovime sõba silmale saada. Juht paneb samuti jalad armatuurile ja proovib magada. Sellised peatused on mõneminutilised kuni paarikümneminutilised. Seejärel aga on kuskil eespool jällegi mõni pudelikael hetkeks avanenud ja saab natukene edasi pressida. Olukord on tegelikult kaunis jabur ja minu jaoks täiesti enneolematu ka. Niiviisi ratsukäike tehes, kord siit, kord sealtpoolt teed ja mööda teepeenraid õnnestub meil kogu see krempel lõpuks hommikupoole ööd selja taha jätta ja saame vabamalt liikuma. Nüüd on eesmärk Mali piiri jõuda, enne kui see kinni pannakse. Teoreetiliselt peaks see võimalik olema, eeldab ainult sõitmist ja juhi unepausile selles matemaatikas kohta ei jää..

Suurt muu söögi kui teeäärse saia, mis muide kaunis maitsev, jaoks meil aega raisata ei ole. Sekka mõni puuvili.

Ka see riik on multireligioossne, aga islam tundub ennast agressiivsemalt kehtestavat.

Nüüd liigume valges seda marsruuti mis tulles oli pimeduse hõlmas. Kohati kaunis mägine maastik vaheldub lagedamate aladega. Ka tee kvaliteet on kõikuv, vahest on võimalik päris pikalt kiiresti liikuda.

Seejärel aga tuleb tunde aukude vahel laveerida või siis neist läbi sõita.

On märke, mis viitavad sellele, et tulevikus saab ka siin paremini liigelda.

Tee viib läbi eripalgeliste maastike ja külade,

liiklust on vähe ja need üksikud, kes teel, tunduvad kogu oma maise varaga liikuvat.

Mõnel autol on kuhi katusel suurem kui auto ise ja jääb ainult imestada, kuidas selline kupatus kurvis ümber ei käi..

Vahel saab ülekoormus siiski ka tehnikast võitu.

Kuigi loodus on roheline ja metsa paistab ka mingil määral silma, siis selliseid puid, millest palki saaks, ei jää sellel reisil küll ühtegi silma. Teabeallikate kohaselt on Guinea ikkagi metsarikas maa ja tean ka seda, et metsa siin raiutakse, aga päris kindlasti on siin tegemist meie kodu-Eestiski silma karjuva statistilise vingerpussiga. Räägitakse küll metsast ja metsamaast, aga teadlikult jäetakse mainimata, et mets kui kooslus ja mets kui palgipuu on sellelt alalt maha saetud ja järel on ainult väheväärtuslik puu ja põõsastik ehk võsa. Metsarinde eemaldamisega paljastunud maapind kuivab kiiresti lõõskavas päikeses ja metsa taastumine on raske. Rohttaimed, mis vihmaperioodil jõudsasti kasvavad, kuivavad põuaga krõbekuivaks ja põlevad mõnuga. Laialdased maastikupõlengud on täiesti tavaline nähtus ja keegi nende ohjamisega ei tegele.

Selle tulemusena paljandub savikas maapinnas ja uutel puudel pole lootustki kasvama hakata. Aga riiklik statistika, nagu Eestiski, saab väita, et kõik on korras, tohutu protsent riigist on kaetud metsaga ja juurdekasv ületab kaugelt raiemahtusid. Eriti kui oksi ja juuri ka veel tihumeetriteks teisendada….)

Marsruut ületab kaks korda ka piirkonna suurimat jõge – Nigerit

Vaatamata kuivale perioodile ja seetõttu jõest paljanduvatele leetseljakutele on vett siiski märkimisväärne hulk.

Tanklapeatus

Teeäärne kaubandus.

Teistkordne Nigeri jõe ületus, seekord Djelibakoro asula juures

Paljud hoovid ja territooriumid on piiratud kaktusemüüridega. See takistab loomi ja ka tuleleeke levimast

Sansando ja Siguiri vahel kulgeb tee paralleelselt jõega. Jõe org on valdavalt haritav maa

Siguiri kristlik kirik

Huvitav oleks teada, mitu kilogrammi kaupa selle auto pagasnikus on…

Piirile jõuame nibin-nabin kuueks. Templi riigist lahkumise kohta saame esimesest, nüüd paremat kätt jäävast politseijaoskonnast. Laua taga istuvad samad tegelased, kes mõni aeg tagasi minu pildistamishuvi oma kasuks üritasid pöörata, aga praegu ilmutasid äärmist huvipuudust meie vastu. Tempel lüüakse passi, aga kuhugi endale mingeid märkmeid ei tehta. Kes riiki siseneb või sealt väljub, ei paku tegelikult kellelegi huvi.. Laseme ennast piirile ära visata ja suuremate sekeldusteta olemegi Malis tagasi.

Mali passikontrollis on sama proua, aga seekord tuleb ka neile natukene kaduud anda. Sest nad küsivad ja kui ilusti palutakse, tuleb ju ikka anda..)

Edasi Bamako poole liikudes pimeneb ilm kiiresti ja toob välja maastikupõlengute laia ulatuse.

Linna sisse sõidame ainult selleks, et juba tuttavast pangaautomaadist sularahavarusid täiendada ja siis juba Mauretaania poole välja sõita. Supermarket on juba kinni, aga ühest väiksemast poekesest saame siiski üht-teist teemoona kaasa osta. Üritame küll eelnevalt kasutatud ööbimiskohta leida aga sõidame sellest pimedas mööda ja jääme ööbima vahetult enne suurte aukudega tee-etappi, et valges üritata seda takistusriba ilma autot lõhkumata läbida.

3. detsember.

Varavalges hakkame liikuma, olles eelnevalt hoiatatud

Selline see tee siis valges on, mis tulles meie karterile saatuslikuks sai

Ja proovi mis sa proovid, liigu nii vaikselt ja ettevaatlikult nagu tigu, siis saatus saab su ikka kätte kui tal selline plaan on.

Juhtub see praktiliselt täpselt sama koha peal kui tulles, Didieni nimelise asula lähedal, ja, valanud lonksu õli peale, õnnestub samasse remondikohta veereda. Mis tegelikult on lihtsalt üks teeserv. Sama tegelane ka kohe platsis.

Õnneks on praegu valge ja remontida mõnevõrra äkki lihtsam. Käivitub juba läbitud stsenaarium. Deja-vu. Ja mina omlette tellima

Kuna remont võtab ikkagi mõningase aja, jääb aega ka hügieeniprotseduurideks.

Erinevalt eelmisest korrast puudub praegu suur rahvamass, ilmselt on tegemist keskpäevase ajaga ja palavuse tõttu ei viitsita õues tolgendada. Seetõttu saab meister ka rahulikult toimetada

Kõrvalasuvalt müügiletilt saab uue õli ostetud ja ka tagavaraks paar kankut. Üks selline maksis 4500 CFA-d

Esimese hooga ei saada leket päris pidama, kuna paksu pealekantud kihi tõttu ei sulge kork auku päris tihedalt ja tuleb veel üle mäkerdada

Aga lõpuks jääb maapind peale õli mootorisse valamist alt kuivaks ja saame liikuma. Raha küsitakse samas mahus, nagu eelminegi kord.

Tore on vaadata, et inimesed reisile minnes ikka oma lemmikloomad ka kaasa võtavad..

Edasi liikudes tuleb vastu mitmeks osaks jagunenud karavan eeslivankritega, ajajateks naised ja vankritel kaup+lapsed. Kõik traditsioonilistes riietes ja väga uhke väljanägemisega

Mauretaania piirile jõuame poole nelja paiku. Selgub, et oleme kihutanud tühja, kuna piir avatakse kell 17.00. Mis kell ta kinni pandi lõunaajaks, jääbki selgusetuks. Piiri suletus tähendab praktikas ainult seda, et meie dokumente ei saa vormistada, ise võime siin igale poole töllerdada. Kohe ilmub ka välja eelmisest korrast tuttav asjapulk, kellega saame raha vahetada ja muid teenuseid tellida. Järelejäänud CFA d vahetamegi ära. Kuna viisa maksab á 55 eurot, siis on ütlemata hea, et tal ka eurosid müüa on. Ülejäänud raha saame ouaguyas. Kuna enne teda oli meile juba üks rahavahetaja külge kleepinud, kes võis aru saada, et me temaga raha vahetada soovisime, siis tuli talle “valurahaks” ka 1000 CFAd loovutada. Kuna on tund+ aega, siis laseme endid toitlustusasutusse eskortida. Pakutakse riisi ja mingit lihaollust.

Kõrval aga valmib mingisugune oaroog

Peale sööki suundume piirile tagasi. Juba saabki protsessidega algust teha. Kuna meil on vaja viisad vormistada, siis suundume mingisse teise hoonesse, kus vajalik aparatuur on üles seatud, et pilte teha ja näpujälgi võtta. Probleem on aga selles, et internetti ei ole ja et tegemist on sisevõrguga, siis pole ka meie siiaulatuvast Mali 4G levist kasu. Vahepeal juba vägagi murelikuks tegev olukord lõpuks ikkagi laheneb ja saame kõik vajalikud protseduurid tehtud. Palume vastaval ametnikul ka meie fichedest kümmekond koopiat teha. Hakkab juba hämarduma, kui meid viimases kontrollpunktis kinni peetakse ja kästakse lahkesti auto ära parkida, et hommikut oodata ja siis turvaliselt teele asuda. See aga meie plaanidega ei ühti ja peale suurte ülemuste jutul käimist õnnestub siiski välja manguda luba öösel teele asuda. On see siin siiski suure turvariskiga ala, mis piirkonna julgeolekut kajastavatel kaartidel üleni punaseks on värvitud – absolutely no go zone

Nüüd tuleb ainult sõita. Vaatlus näitab, et leke ei ole siiski täielikult suletud ja seistes tilgub päris kiiresti loigu mootori alla. Kummalisel kombel sõites tundub, et õli ei leki, sest peale palju tunde sõitmist õli taset kontrollides pole see praktiliselt üldsegi alanenud.

4 detsember

Hommikuks oleme Nouakchotis, ostame mõningaid toiduaineid ja seejärel juba autonina põhjasuunda.

Maroko piirile jõuame poole kaheks. Fixerid õnnestub enamuses elimineerida, üks visam lontsib järele. Kuna on juba teada kus ja mida, siis käib kõik libedalt. Mida ei saa öelda selle kolme kilomeetri eikellegimaa läbimise kohta. Kohati sentimeeter haaval ukerdades, et mitte niigi lekkivat karterit rohkem vigastada, roomame Maroko poole.

Lõpuks on see viimane katsumus seljataga ja jõuame jupikesele asfaldile, mis päädib Maroko piirirajatistega.

Teeservas seisavad naljakad MB bussidest kere poolekslõikamise ja tüki vahelekeevitamise teel toodetud pikendatud keredega kaubabussid. Ilmselt pole need isegi kohalikke olusid arvestades maanteekõlbulikuks tunnistatud, sest liikluses pole sellised silma torganud.

Kuna jalakäiad ja autod, erinevalt riigist väljasõitmisest, sisenevad riiki eraldi, siis saan oma osa kiirelt sooritatud. Tempel passi ja oled vaba. Autod aga läbivad kõik eranditult röntgeni ja seetõttu kulub mõningast aega. Kasutan seda mitmeti. Esiteks üritan järelejäänud Mauretaania raha Maroko oma vastu vahetada, aga üllatuslikult see nii lihtne ei olegi. Lõpuks õnnestub see paremat kätt jäävas Western Unioni kontoris. Seejärel võtan süüa, ise silmanurgast pidevalt jälgides, ega Škodat ei paista.

Viimaks lähen juuksurisse.

Esialgu küsitud 50 dirhamit kauplen kahekümnele, lõpuks aga maksan 30… Juuksuripoiss tunneb huvi, mida ma kohalikust poliitikast arvan. Tema olla siin, Lääne-Saharas sündinud, ja võib aru saada, et see Maroko okupatsiooni-küsimus ikkagi tuha all edasi lõõmab. Kahjuks ei oska selles küsimuses mingit muud seisukohta võtta kui ainult üldist printsiipi silmas pidada, et igasugune võõra võimu jõuga pealesurumine on kurjast.

Parasjagu siis, kui juuksuriuksest välja tulen, saabub ka Škoda ja saame hakata läbima umbes 2400 kilomeetrist Maroko etappi koduteel.

Hilisõhtul teeme söögipeatuse Boujidouri linnakeses

eelroaks salat

millele järgneb suhteliselt kiirtoidulik põhiroog

5 dets.

Varahommikul, ca Lääne-Sahara piiril, algab meeletu vihmasadu, mis teeb sõitmise poolvõimatuks ja ka ebaotstarbekaks. Heidame puhkama. Valgenedes jätkame sõitu ja varsti peatume teeäärses kohvikus hommikusöögiks

Pakkumises on tagasihoidlik omlett koos pisikese tassikese kohviga

Taevas on selginenud, aga kõikjal on märke möödunud suurest vihmasajust.

Ka selles riigis paistavad koormakujundusinsenerid kõrgelt hinnatud olevat.

Edasi sõites peatab meid politsei. Pole rahul meie kiirusega, aga seda määrasid nad ilmselt visuaalselt. Lasevad minema ja juhivad tähelepanu, et parem tagumine rehv on tühi. Oli ka aeg, isegi kaua pidas see täiesti sile ratas vastu. Vahetame ära ja nüüd on kohe ka kummipunkti vaja, et saaksime uue tagavararatta koostada. Õnneks vastavaid töökodasid siinsetes maades jagub.

Rehvivahetuse saame esimeses ettetulevas, Ikhsasi, linnas.

Asula peatänav

ning puuvilja…

…ja lihaäri selle ääres. Viimane koos küpsetusteenusega..

Rehvitööd lõpetatud, jätkame sõitu põhja poole. Sularaha hankimisel oli väike valearvestus sisse lipsanud ja tasulistele teedele kulunud summad hakkasid nappi varu liigselt kulutama. Raha on natuke juurde vaja, sest kaardimaksed pole väga levinud ja teemaks käib eranditult sulas. Lähima sularahaautomaadi leiame Casablanca rahvusvaheliselt lennuväljalt.

Muret teeb ka auto olukord, täpsemalt tagasillal toimuv. Vahest kipub auto kõvasti “saba liputama”. Esimese hooga tundub, et äkki ei keeratud rehvivahetusel ratast piisava tugevusega kinni. Aga nii lihtne see viga pole. Järgmine variant on rattalaager, aga et ratas ei loksu ka, siis ilmselt on süü puksides, mis on omadega nii õhtul, et lasevad tagasillal töllerdada. Mure edasijõudmise pärast süveneb..

Uurin internetist praamide väljumisaegu ja hindu. Soodsaimad variandid väljuvad mitte Tangerist, kustkaudu saabusime, vaid hoopis Ceutast, Hispaania enklaavikesest Aafrika mandril. Väljumisaeg on küll kuus hommikul, mis tähendab, et meile jääb mõni tunnike passimisaega, aga hind on tõesti soodne, 96 eurot kogu komplekt. Võtamegi selle väljumise eesmärgiks.

Marokost väljumisel pakub meie auto piiril erilist huvi ja viiel mehel kulub päris pikka aega selle auto tühimikes sobramisele, enne kui neil tekib veendumus, et midagi leida ei õnnestu. Kogu selle aja jooksul meie taha tekkinud järjekord lastakse seejärel lihtsalt läbi, isegi dokumente ei kontrollita. Euroliidu kontroll käib palju kiiremini. Navigeerime endid sadamasse ja pargime ennast praamilesõidu järjekorda teisele kohale ning laseme mõneks ajaks silma looja. Praam on kaunis moodne ja istepingidki peaaegu voodiks transformeeruvad

Kord Hispaanias, ei olegi muud, kui mööda kenasid kiirteid kodu poole kihutada..

8 detsembri õhtupoolikul poole kuue paiku saabume Tallinnasse. Laagris on tohutu ummik, see jätkub siin juba ju vähemalt aasta. Ja nagu tavaliselt, keegi midagi ei tee. Selline mitte midagi tegemine sellel objektil, riigi ühel tähtsamal maanteel, on selgelt kriminaalne ja jääb ainult imestada, millise apaatiaga avalikkus sellesse jamasse suhtub. Minu isiklik arvamus on, et keegi on teinud/teeb oma tööd äärmiselt halvasti ja oleks karistuse ära teeninud. Seda leebema versiooni järgi. Põhja-Koreas oleks vastutav isik ilmselt juba kuhugi kahuri ette seotud..

Selja taha on jäänud üle 20000 km ja on väike jõuluime, et see auto meid siia tagasi tõi.. Kogu vahemaa läbisime paar tundi rohkem kui 17 ööpäevaga. Kogu marsruut nägi välja selline:

Mõned asjad peaks eraldi välja tooma, kui veelkord sellisele reisile peaks minema.

Laigulised sõjaväge meenutavad asja oleks parem koju jätta. Seda asjaolu olen ka varem, Ida-Aafrikas reisides tõdenud. Endal lihtsam ja vähem seletamist.

Mauretaania kahes suunas läbimiseks oleks võimalikult kiireks ja stressivabaks asjaajamiseks vajalik ligi 100 fichet.

Vajalik on omada kaasas mõningast sularaha varu nii eurodes ( Mauretaania viisa ostmiseks näiteks olid eurod hädavajalikud. Eks ilmselt saab alati ka osta eurosid, aga lisaprobleem ikkagi), kui ka dollarites. Tavaline praktika on, et 1 USD = 1 EUR. Seega, dollarites saab tihtipeale odavamalt, kuna ametlik kurss on siiski euro kasuks. Kusjuure osa raha peaks olema võimalikult väikestes kupüürides. Münte ei soovi keegi näha.

Kaasas peaks olema ka mingi kogus dokumendifotosid, samuti mõned koopiad kõikidest oma dokumentidest. Skanneeringud oleks kasulik ka internetis hoida, kust siis vajadusel saab neid välja trükkida.

Alma-Ata – Biškek ja vv.

Tegin sellise sõidu 16-17 septembril 2019 aastal.

Nende kahe linna vahe on linnulennult ca 200 ja maad mööda nii 250 km. Suhteliselt korralik, pikalt neljarealine maantee ja ehitustegevus jätkub. Kõige lihtsam on seda vahemaad läbida, kasutades kas jagatud taksode teenuseid või siis sõita maršrutkadega. Eraautod koguvad kliente Alma-Atas Sairani bussijaama juures,

Sinooili bensiinijaama kõrval,

aga kuulu järgi ka mõnes muus kohas, näiteks raudteejaama juures. Sõit Bishkeki maksab 3000 tenget näo pealt ja auto väljub, kui kõik kohad täis. Tavaliselt toimub see kaunis ruttu, aga mina, olles esimene klient, sain tunnikese oodata. Et kõht reisl tühjaks ei läheks, siis on siinsamas võimalik enne väljumist ka kiirtoitu soetada

Autod on nii kolme istmereaga vanid kui ka tavalised sõiduautod. Mina liiklen seekord sellisega

Muidugi on võimalik maksta kinni kõik istekohad ja väljuda kohe.

Biškekis on vastavaks kohaks bussijaam.

Õigemini selle esine teeperv ja hotell “Kasahstani” esine.

Autojuhid püüavad kliente nii valjuhäälselt sihtkohta välja hõigates, aga samuti on transpordivahenditele ka vastavad sildid paigutatud.

Siin küsitakse Alma-Ata otsa eest 800 somi. See on nii kolmandiku võrra rohkem kui vastupidine ots.

Loomulikult saab bussijaamast ka traditsioonilisi teenuseid

mõned näited piletihindadest

Sellised on hetke kütusehinnad Bishkekis.

Seega tasuks mõelda maršruutbussi peale. Koht selles maksab Biškek-Alma-Ata suunal 400 somi ja väljumine samuti siis, kui istekohad täidetud. Mingeid olulisi miinuseid võrreldes eraautoga ei oska välja tuua. Väljumised samast bussijaamast.

Viimase variandi eeliseks saab lugeda veel seda, et piiril autode järjekorra olemasolul maršrutka omab eelisõigust. Aga järjekord on täiesti võimalik nähtus.

Näiteks esmaspäeviti.

Reisijad läbivad piiri eraldi, asjad võib autosse jätta. Kui piiriületajaid on palju, siis tekib tropp. Kasahstani poolt Kõrgõstani liikudes kogunevad ootajad väikese, umbes meetrilaiuse läbipääsu juurde ootama, kus siis nooruke piirivalvur vaevu suudab olukorda kontrolli all hoida. Inimesed seisavad valvel, kõigil pilk kinnistunud sõdurpoisile. Kui on aeg taas inimesi passikontrolli lubada, hakkab see mass hetkega ennast läbi selle pisikese pilu pressima. Vennaarmu ei tunta, noored ja vanad, mehed ja naised, kõik on ainult iseenda eest väljas. Nendel, kel õnnestub pudelikaelast läbi pressida, seisab ees paarikümnemeetrine kiiruskatse kuni passikontrolli viiva ukseni. Ehk õnnestub veel kellestki mööda sibada. Ka piirika jaoks on see väga tõsine väljakutse, sest tema verbaalseid käsklusi ei kuula enam keegi ja tagant aina pressitakse peale. Jääb ainult kogu napp ihuramm mängu panna ja füüsiliselt üritada rahvavoolu takistada, mis suure vaevaga ka lõpuks õnnestub. Mass võtab uuesti stardivalmis ootepositsiooni, seistes kaunis paigal. Vaatamata sellele toimub ikkagi vaikne nihelemine ihaldatud läbipääsu poole ja just selles pingete kontsentratsioonipunktis on kehad kõige rohkem üksteise ligi litsutud.

Loomulikult on pidevalt ka järjekorrata läbisoovijaid. Mõnel juhul on asi selge: kui ikka imik süles, siis loomulikult tuleb läbi lasta. Aga on ka palju kahtlasi juhtumeid. Paljudel on lihtsalt paha olla või on lennuk kohe väljumas…

Kokkuvõttes on sõnum selline, et kui piiril juhtub selline järjekord olema, siis tuleb unustada kõik, mida ema sulle viisakusest rääkis ja võtta kasutusele küünarnukid ja muu. Vastasel juhul ei saa sa enne järjekorra kadumist kunagi üle..

Piirirajatised ise on sellised. Vaade Kasahstani poolt. Silt tankuril informeerib, et bensiini ei ole..

Vaade Kõrgõstani suunal.

Et tegemist on ikkagi tollipiiriga, siis toimub ka kaupade ülevaatus

Reaalseks piiriks on mudane jõeke. Mõlemal laldal on riisutud liivariba ja okastraattõkked- ja aiad.

Peale jõe ületamist oletegi Kõrgõstanis

Kõrgõstani poolel pole vaja peale passi esitamise midagi teha aga liikudes Kasahstani poole, tuleb täita migratsioonikaart. Tegemist on lihtsa ja täiesti mõttetu paberilipakaga, kus kirjutada vaja oma nimi, reisi eesmärk, kodune aadress ja allkiri.

Mõlemal pool piiri on võimalik raha vahetada. Tuleb natuke kursse vaadata, Kirgiisi poolel esimesed putkad püüavad Eurot 70 somiga, natuke maad edasi saab juba 76+.

Samuti on tark Kasahhi poolt tulejal kohe siinsamas kohalik SIM- kaart muretseda. Vastav müügilett on keset teed ja võimatu mitte märgata.

500 tenge ehk tiba rohkem kui ühe euro eest saab kohe tööle hakkava Beeline koos 10GB internetiga.

Maršruuttaksoga Alma-Atasse liikujal tuleb tavaliselt oma kott ikkagi piiriületuseks ligi võtta.

Piir ületatud, on mõistlik ka tualetis käia, 50 tenge eest on see täiesti võimalik.

Asi on selles, et kui erataksod teevad tavaliselt teepeal lühikese peatuse kuskil kohvikus, näiteks siin.

siis maršrutkad eelistava otse kohale sõita. Kuna kütus on Kasahstanis märksa odavam kui Kõrgõstanis, siis tanklapeatuse teevad tavaliselt mõlemad ja siis on ilmselt samuti võimalik oma pakilisemaid vajadusi rahuldada.

Kasahstani poolt tulejal on suure järjekorra olemasolul aja kokkuhoiu mõttes mõistlik võtta oma asjad, ületada piir ja kui enda transporti pole näha, siis võtta takso või hüpata mônesse linnaliinibussi/mikrobussi. Asub ju Biškek siit nii kilomeetrit 20. Nii ka enamik reisijaid teevad. Mina aga ootan oma transporti ja teen aega parajaks kohvikus.

Valik üleliia suur ei ole, aga see mida pakutakse, on maitsev

Samuti võib Kasahstani poole liiklejatel sõita kõigepealt piirini. Tõsi, takso bussijaamast piirini maksab 500 somi, mis on juba rohkem kui terve reis maršrutkaga Almataasse ja oleks mõistlik ainult mitme reisija puhul. Jala piiri ületanut võtab kohe piiriterritooriumilt väljudes vastu kari juhte, kes üksteise võidu oma teenuseid pakuvad. Seega edasiliikumine pole probleem. Kogu see transpordimajandus toimib ööpäev läbi, öö eeliseks on rahva puudumine piiril ja seega kiirem ja rahulikum toimetamine.

Lisaks saab kahe linna vahel ka lennukiga lennata. See variant on muidugi palju kallim ja arvestades tänapäevaseid reegleid lennujaamades ka kindlasti mitte kiirem lahendus. Aga kuumadel suvepäevadel võib-olla kõige komfortsem.

Veel jääb raudtee. Et otserööpaid ei ole, siis see variant on ainult fännidele kindla eesmărgiga.

Bussisõit annab suurepärase võimaluse suhelda kohalike ja teiste reisijatega. Tavaliselt piisab ainult suu lahti teha ja edasi saab ainult kuulata, vahepeal vestlust tasahilju endale huvitavas suunas juhtides. Põhiline tees, mida korduvalt kuulda saab, on see, et Kõrgõstanis on rahvas rikas aga riik vaene, Kasahstanis aga vastupidi. Lenini ülistamine on vastavast teemast juttu tehes samuti valdav. Üldlevinud müüdi kohaselt olla see tegelane suur kirgiiside sõber ja selle kandi jaoks palju ära teinud. Veel on ühiskonnas suur hirm Hiina ees. On ju riikidel siin pikk ühispiir selle maaga. Ollakse kohe valmis Venemaa osaks saama, peaasi, et hiinlased ei tuleks. See, et erinevalt Venemaast pole Hiina imperialistlikuid kalduvusi hetkel märgata, on täiesti tähelepanuta.

Biškek

Selles umbes miljoni elanikuga linnas võib üsna teravalt esile tulla märke, kuidas minevik kammitseb tugevalt osa elanikkonna soovi edasi liikuda. Biskeki nimegi kannab see linn väga lühikest aega, sest aastatel 1926–1991 kandis linn nime Frunze (Mihhail Frunze järgi), enne 1926. aastat aga Pišpek. Kohati jääb mulje, et oma rahvuslikku eripära endiselt häbenetakse ja kindla peale minek on ennast venepäraselt väljendada. Kuigi elanike enamuse moodustavad linnas kirgiisid ja venelasi on umbes kolmandik, siis sümboolikas sama proportsiooni pole märgata, samuti keelekasutuses, kus valdavalt domineerib vene keel.

kõrvuti nõukogude sümboolikaga,

meenutustega ühe impeeriumi ajaloos saatuslikku rolli mänginud kalendrikuust

ja ilmselge igatsusega sellesse impeeriumisse kuulumisest

Isegi see va leenin, kelle ausambaid Venemaalgi on maha võetud, rääkimata muudest maadest, seisab siin linnasüdames kõige auväärsemal kohal.

Igasugu sirbi ja vasaraga sümbolid on täiesti tavaline nähtus

Sellele vaatamata on linnasüda meeldivalt korras ja silmailu pakkuv

Palju on parke ja laste mänguväljakuid

Võib märgata, et kohalikud, eriti nooremad, ei pea eriti võõraste puuslike kummardamisest lugu ja hoiavad siiski oma sümbolite ligi. Neidki on linnas üksjagu.

Mingi lähimineviku sündmust meenutama mõeldud skulptuur kah. Kuna tekstist aru ei saa, siis igaüks võib neid sümboleid interpreteerida vastavalt soovile…

Biskeki filharmoonia

Palju on kaunilt renoveeritud hooneid, enamasti erinevate riigiasutuste omi, lipud katusel

Suure au sees on ka kõik WWII-ga seonduv, mida siinmailgi mingil täiesti arusaamatul põhjusel isamaasõjaks nimetatakse.

Samuti peetakse meeles komsomoli

Pealinnale kohaselt on tunda ka rahvusvahelist mõõdet

Aja kasulikult ja huvitavalt veetmiseks on siin mitmeid võimalusi. Minu teele sattus zooloogiamuuseum.

võtsin vaevaks ja astusin läbi

Tundus, et enne mind polnud siin juba ammu keegi käinud… Ilmaasjata, näha saab ülevaadet kohalikust loomastikust

Kui linnakülastus on pikem kui üks päev, siis öömaja leidmine ei ole mingi probleem, ja seda väga suurepärase hinna/kvaliteedi suhtega! Kuna reisin üksi ja erilist luksust taga ei aja , siis minu tagasihoidlik valik näeb välja selline:

koos sansõlmega

Juba hämaras on samuti linnas rohkesti rahvast liikvel

korda peab miilits ja kuidagi ebaturvaliselt end tundma ei pea

Tänavatel on mitmeid meelelahutusi

Palju on moodsaid või siis natuke vähem moodsaid restorane, milledel vahest päris põnevad sõnamängulised nimed,

aga eelarve-sõbralikes söökla tüüpi asutustes, millest mõned suisa ööpäev läbi lahti, saab samuti väga maitsvalt kõhu täis.

Ühte sellist väisan minagi, et enne magamaminekut kõht traditsioonilist ploffi täis pugida

Kokkuvõtteks võiks selle linna külastust kindlasti soovitada, eriti, kui vene keel suus. Saab palju elamusi..)