Budapest – Bamako 2020. Transiit.

Proloog

Raidi mahitusel  sai kuskil 2018 aastal sellele üritusele minek ära otsustatud. Kuna kiire registreerimine andis ka märkimisväärset kokkuhoidu osavõtutasudes, siis juhtuski nii et team 4×4 estonia oli esimene kirja saanud osavõtja. Maailmas on sageli nii, et esimene ei ole tegelikult esimene ja nii ka seekord. Kuigi tingimustes oli kirjas, et nimekirja saavad osavõtjad raha laekumise järjekorras ja ka ülekanne oli meie poolt esimesena tehtud, siis nimekirjas olime pikka aega küll esimesed, aga stardinumbrid saadeti meile ikkagi sellised, kuhu oli suurelt 4 kirjutatud.. Mine võta nüüd kinni kas ka siin on korruptsiooni hõngu juures… Igatahes ootan huviga, kes need 1,2,3 tegelased sellised on. Kokku osaleb võistlusel erinevatel andmetel umbes 225 tiimi, mis teeb sellest üritusest väga rahvarikka. Osavõtuklasse on mitu, meie saime ennast kirja pandud võistlusklassi. See tähendab seda, et tuleb ka võistelda, muidu oleks võinud juba turistiklassi jääda. Põhirõhk üritusel on pandud navigeerimisele ja kihutamisega väga palju ära ei tee. Samuti on igaks võistluspäevaks palju lisaülesandeid, mida osaliselt on juba praegu kättesaadavas materjalis kirjeldatud aga täpsemalt tehakse asjad selgeks igal võistluspäeval jagatavas juhendis. Kui aega jääb, katsun neid jooksvalt ka refereerida

Ei ole täpselt teada, mis on selle märkimisväärse populaarsuse põhjuseks, aga stardinimekirjadesse on lõpuks kogunenud Eestist oma kakskümmend tiimi. Kuigi maailmas korraldatakse mitmeid analoogseid üritusi, kes kõik ennast mingite ülivõrretega kirjeldavad, on tegemist siiski väga mastaapse ettevõtmisega, mille korraldamine nõuab kindlasti märkimisväärset ressurssi. Samuti on üsna harukordne asjaolu, et sõit toimub nii paljude erinevate riikide territooriumitel. See lisab kindlasti palju organisatoorseid väljakutseid.

Kindlasti tekitab korraldajatele peavalu ka üha halvenev julgeolekuolukord erinevates riikides. Loodetavasti ei jõua asjad eskaleeruda selliselt, et kogu sõit selle tõttu kannatada saaks. Viimati hakkas silma nädalatagune vägivald Guineas, mis küll õnneks suunatud kohaliku eliidi, mitte turistide vastu. https://www.bbc.com/news/topics/cmj34zmwm72t/guinea

Hoopis hullemad tegelased on Mauretaanias, aga ka Marokos tegutsevad islamistid. Need ei kohku tähelepanu võitmiseks ühegi teo ees tagasi.

Kõik tundub tore ja mõnus, kui üldse miskit häirib, siis ainult see, et reklaamitakse seda üritust suurelt kui heategevat üritust. Teise külje pealt aga küsitakse kaunis põhjendamatult suuri summasid teenustasudena nendelt, kes korra juba registreerinud. Aga eks heategevus nõuabki palju vahendeid…) Kuna olen äsja põhimõtteliselt sama marsruudi läbinud, siis saan seda mõtet ka natuke kommenteerida. Esimene asi on viisad. Korraldajad teevad need 350 euro eest. Tegelikult pole palju vaja teha, Guinea 3-kuuline viisa vormistatakse internetis, 72 eurot, Mauretaania oma saab piirilt 55 euroga ja Sierra Leone viisa on lihtsalt tempel passis, mille eest tuleb piiril 80 eurot maksta. Kokku 207 eurot.. Järgmine teema on pruun kaart ehk Lääne-Aafrikas kehtiv liikluskindlustus. Korraldajad küsivad selle eest 200-270 eurot, vastavalt siis kas ühe otsa või edasi-tagasi sõit. Nagu oleks suurt vahet. Kohe selgitan. Mauretaanias pruun kaart ei kehti ja kahenädalase kindlustuse saab piiril osta 17 euroga, kuuajalise ainult väheke kallimalt. Pruun kaart maksis Mali piiril tehes 78 eurot kuu, aga see oli juba kõvasti turismimaksuga maksustatud hind. Tegelikul võiks see hind jääda kohaliku autojuhi sõnul nii 100 euro peale aasta eest. Korraldajad saavad siin kindlasti soodsa pakkumise ja arvatavalt ei küüni see hind kahe kindlustuse peale 100 euroni auto kohta. Kolmas asi on tolliga. Korraldajad kasseerivad selle eest 250 eurot. Mauretaania piiril tuleb auto eest maksta suurusjärgus 1 eur /päev, miinimumiga 10 eurot/10 päeva. Marokos ei tule midagi maksta, Senegalis on see summa 5000 CFA-d, ehk alla 8 euro. Tõsi, päris täpselt ei tea Sierra Leone ja Guinea olukorda, kuid arvan, et tegemist on võrreldavate summadega… Eriti hämmastab igalt osavõtjalt kogutav turismimaks. Olles nendes maades käinud ja osades korduvalt, siis keegi pole kunagi mingit säärast maksu küsinud. Ja nüüd järsku 130 eurot (!). Ainult reisikindlustuse põhjendustega võib nõustuda. Kuigi ka siin on hinnaga ilmselgelt üle pakutud. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi propageeritakse heategevust, siis ei häbeneta osavõtjaid koorida. Kui see veel osavõtjate arvuga korrutada… Aga minu väikesele kriitikale ei maksa üldse tähelepanu pöörata, sest täiesti veendunult võib öelda, et sigalahe üritus on ees ja lõppude-lõpuks elame ju kapitalismis, kus lollidelt tulebki raha ära võtta!!)))).

Eestist startivad tiimid on juba ka esimese kogunemise teinud, toimus see ühel sügiseselt vihmasel ja tuulisel laupäevaõhtul Loode-Eestis, Tänavjärve vettinud kaldapealsel. Kuna keegi üritust ei protokollinud, siis pole päris täpselt teada, kui suur protsent B-Bl osalejatest kohal olid, aga kindlasti üle poole.

22 jaanuar.

Käes on ärasõidunädal ja väikese viivitusega on kohale jõudnud korraldajate saadetud materjalid ja kleepsud, mis on koha leidnud auto esiustel. Põhimõtteliselt on ettevalmistused tehtud ja auto ning sõitjad ootavad juba kannatamatult pühapäeva, 26-dat jaanuari, mis on kokku lepitud ärasõidupäevaks. Siis jääb rahulikult aega 30-daks Budapesti jõudmiseks. Sellel kuupäeval toimub autode tehniline ülevaatus, kohustusliku varustuse kontroll ja suure summa eest hangitud kaardimaterjali laadimine navigeerimiseks kasutatavasse tehnikasse. Kannatamatusest Soo tänava angaaris sügelev auto näeb välja selline:

31 jaanuaril antakse start transiidietapiks läbi Euroopa kuni Marrakechini Marokos. Kokku ca 3800 kilomeetrit. Et põhivõistlus algab 4 veebruaril, Euroopas aga saab üsna kiiresti liikuda, siis väga pingutama just ei pea, aga ülearu lõdvaks ei saa ka ennast lasta. Väikeseid aegaviitvaid viperusi võib ju alati ette tulla. Hetkel on näiteks Hispaanias Barcelona kandis paljud teed üldse suletud ja liiklus lumetormi tõttu täielikus kaoses.

Raidi käest kuulen, et paljud kaasosalejad on kogu ürituse nimel ikka väga palju ja põhjalikku eeltööd teinud. Ise näiteks sain just kätte tellitud vene sõjaväe paberkaardid. Ei tea, kui suurt kasu nad tuua võivad, aga illustreeriva ülevaate saab kindlasti parema suurt kaarti vaadates, kui mööda pisikest telefoni- või tahvliekraani näpuga jutti ajades.

Järgmised read saavad kirja pandud ilmselt pühapäeval Ülemiste keskuse parkla ees, kust mõningad üritusele suundujad plaanivad sümboolse ühisstardi korraldada. Võistluse enda jooksul on tiimide koossõitmine karistatav disklahviga ja seega välistatud.

26. jaanuar

Järvevana teel kõik puhuvad. Kella 10-ks tuli kerge vihmasajuga ja +5 kraadise kehva jaanipäevailmaga ühisstarti üle kümne auto. Täpsest arvust ei saanudki sotti, sest sõiduks kõlblikke, aga ilma võistlusnumbriteta teemakohaseid autosid oli üksjagu rohkem. Võib-olla mõni pole lihtsalt veel jõudnud kleepida…

Autod on muidugi näituseeksemplarid. Vaeva nähtud rohkem kui rubla eest.

Paradoksaalselt, aga samas mõistatavalt, pälvib üks kaasaelajate sõiduvahend vähemalt samaväärset tähelepanu kui võistlusmasinad. 4 tonni edevat rauda…

Naelkummi on tulnud soovima palju rohkem või vähem tuttavaid asjahuvilisi. TV on samuti platsis. Poole tunni pärast, kui enamjaolt silma jäänud sõbrad ära tervitatud, sätin koju.

Vaja ju veel asjad kokku panna. Sellega ei lähe õnneks kaua ja juba on Rait ja Rommi ka platsis. Tehnikavidinad, mõned hilbud ja magamiskott saab autosse visatud, mõningad kodused hoidised leiavad ka koha pagasnikus ja siis saab minema hakata. Head sõbrad jahimehed on hoolitsenud menüü mitmekesistamise eest kodumaiste kvaliteetlihatoodetega.

Paar asja jäävad maha ka… Kiirelt veel ema juurest läbi ja edasi juba Pärnu suunda.

Esimene peatus Harutee, järgmine Märjamaa Olerex. Siin varustame ennast kodumaa sümboolikaga.

Pärnus on trefunks siinsete osalejate ja muidu kaasaelajatega

Erilist rõõmu pakub kohtumine hea sõbra Kallega Tšeljuskini-päevilt…

Seenevihm on katkematu ja tuul on vali. Enne piiri jääb jalgu 4-5 autost koosnev sõjaväekolonn. Masinatel täiesti tundmatud numbrimärgid. Kuna riigitunnust küljes pole, ei saagi teada, kes meid siis nüüd parasjagu okupeerima on sõitnud..

Lätis on piirivalvurid oma ohvri leidnud.

Ainaži, eestlastele tuntud ka kui Heinaste, hakkab vaikselt turismisihtkohtade edetabeli tipust välja langema. Viimase põntsu piirkonna külastatavusele paneb ilmselt lõunanaabrite kavandatav seadusemuudatus, mille vastuvõtmisel erinevad aktsiisid Läti Vabariigis järsult kerkivad. Juba olla üks siinne suurem kaubandusasutus uksed kinni pannud, aga põhiline turismiatraktsioon on täiesti avatud.

Kohalikule majandusele jätab see muidugi teatava jälje. Õnneks on tänapäeva inimesed leidlikud ja kuna transiitliiklus ei kao siit kuhugi, siis profileerutakse ümber ja suurendatakse sissetulekuid muudes sfäärides.

Ilm riigipiiridest miskit ei pea ja niiviisi sajabki vihma edasi, Riia lähistele jõudes on taevas endiselt tinahall. Olulisi muutusi ei ole ka Lätist Leetu jõudmisel, mis juhtub kella poole viie paiku. Sooja on samuti stabiilselt kuus kraadi.

Esimesed märgid, et ilm hakkab muutuma, saabuvad poole seitsme paiku, Kaunase juures. Sadu lakkab ja niipalju, kui näha on, paistab ka pilvkate hõrenevat.

Kuna Leedus on marsruudile jäävatest Euroopa maadest odavaim kütus, siis oleks siin mitte tankimine suur rumalus. Eriti kui niikuinii oleks vaja tankida. Hinnad diiselkütusele erinevates jaamades 1.08, 1.13, meie valituks osutub aga tankla hinnaga 1.209.

Rõõm kuiva ilma üle kujuneb üürikeseks ja enne Poola piiri sajab juba hoolega.

Suwalkis, esimeses Poola linnakeses, käime poes.

Strateegilised ostud jätame homseks, et valges ja loodetavasti ka kuivemates oludes saaks need kohe ka autosse ära paigutada.

Otsustame ööbimist vaatama hakata Augustowi ja Bialistoki vaheliselt teelõigult. Ja nagu elus sageli ette tuleb, nii ka nüüd. Kui ennem oli nochlegi ja rekkaparkla iga nuka peal, siis enam pole ühtegi. Esimene öömaja, Rico nochlegi, osutub kütmata majutusasutuseks. Ööbimine 60 kohalikku tugrikut nägu. Lubatakse küll ahi kohe kütte panna, aga sõidame siiski edasi. Et Poolas on aeg tunni võrra taga, siis oleme nüüd ka otsinguteks natuke lisaaega saanud.

Maandume 769.10 km kaugusel kodust, karnevali-nimelises suures teeäärses multifunktsionaalses teenindusasutuses. Eks paista, kas koht ka oma nime väärt on.

Rommil kiire remont

Ööbida saab, ja seda suisa sõbralikult koos

Tuba käes, katsume selle karnevali ka käima lükata. Selleks sobib kenasti kõrvalasuv söömakoht.

Mina söön guljašš-suppi.

Rait aga maksa

Suurema söömaga mehed aga saavad šnitslid

Nende kulinaarsete teadaannetega võib tänase päeva ka lõpetada.

27 jaanuar.

Öö möödub rahulikult meloodiliste helide saatel

Sööma liigume veerand kaheksa paiku. Valgeneb. Söögimaja paistab hommikuvalguses selline.

Suitsunurk

Hommikusöök on toa hinna sees

Jaisnitza

Kaasa saab osta erinevaid väga isuäratavaid kohapeal valmistatud liha- ja kalatooteid. Marineeritud kalafileed on suisa 17 erinevast kalaliigist.

Kella kaheksaks oleme autodes ja valmis liikuma. Kokkuvõtvalt võib seda kohta soojalt soovitada. Leida aitavad koordinaadid: 53°28,245’N 23°5,466’E.

Järgmine peatus – Dechatlon, Bialystok. Plaanime külastada sellenimelist spordi-matkapoodi. Oleme kohal mõni minut enne avamist kell üheksa.

Inseneer ja Vello annavad teada, et on jõudnud Kaliningradi oblastisse.

Pood on muidugi suurepärase valikuga. Veelkordne meenutus-kinnitus asjaolule, et kodumaa kaubandusvõrgust tuleb suure kaarega mööda käia, seda nii hinna kui sortimendi aspekti silmas pidades

Meelepäraste toodete valik on suur ja sama suur ka kiusatus midagi osta. Pilk langeb jopedele, mis meid kohe ühte lastekodusse paigutaks. Viimasel hetkel, juba kassa juures, annab kiusatus järele. Tegelikult on ju vajalikud asjad kaasa võetud ja kojuviimiseks pole mõtet asju läbi poole maakera tarida. Kõik nii ei arva.)

Shopinguga ühel pool, võtame suuna lõunasse.

Poolas paistab tütrukutele eraldi autopesulad olevat

Mõne aja pärast oleme teel nr 19. Ilm on udune-sombune, aga ei saja. Sooja kah paar kraadi. Sild üle Narew’i jõe:

Veerand kaheteistkümneks ületame Podlaasia ja Masoovia vojevoodkondade piiri, milleks on Bug’i jõgi. Liiklust on vähe ja edeneme kiiresti, liiga kiiresti. Vahest harva tuleb hoogu maha ka võtta – politsei, valgusfoor vms.

Lõunaks Lublinis. Päike paistab, +7,5. Väikeste arusaamatuste tulemusena seikleme siin natuke ringi ja jõuame linnakesse nimega Świdnik. Mingil põhjusel on linnakese kesksel kohal helikopter.

Täitsa kino kohe

Otsime ühte offroad-poodi

Aga selgub, et tegemist rohkem nagu teenindusega. Ei lase ennast sellest nördida ja jätkame Budapesti suunas, mööda väikesi teid, läbi kenasti korras väikeste külakeste. Valdavalt üle keskmise religioossete inimestena on poolakad oma kirikud kenasti korda teinud. Pildil Kościół pw. Matki Boskiej Częstochowskiej ehk niipalju kui mina aru saan siis mingi Jumalaemakirik…

Kella neljast hakkab hämarduma ja alustame ööbimiskoha otsinguid. Pole mõtet pimedas edasi sõita, aega veel on. Ette jääb selline koht, Nisko- nimelise asula servas. Siia jäämegi. Kilomeetreid koguneb tagasihoidlikud 430.

Toad on üsna askeetlikud, aga õnneks on ka tasu vastav

Vähemalt on esmavajadused kaetud

Selle koha leivanumber paistab rohkem toitlustamise valdkonda jäävat. Külastajaid on palju ja mõningate märkide järgi peetakse siin sageli pulmasid.

Muljetavaldav on puupliit toidu soojas hoidmiseks.

Päevasupp – ukraina borž ja salat.

Rait saab lõpuks ka oma poola lemmiktoidu, seakoodi. Mulle tundub küll natuke alakaalulise sea moodi…

Värske info ütleb, et Inseneer ja Vello on Kaliningradist tulema saanud ja loodavad varsti samuti Poola jõuda. Kuna meil tempo maas, siis vast jõuavad homme järele.

28 jaanuar

Kui on võimalus magada, siis oled kohe kõpsti kuuest üleval. Naabrid kõrvaltoast annavad ka elumärke, täpselt ei saa küll koputusest seinale aru, kas see oli nagu teadaane, et me ka üleval. Või siis, et rääkige vaiksemalt, siin püütakse magada.

Aga kui juba korra silmad lahti, ega siis enam magada saa. Öösel on temp langenud ja kui valgeneb, näitab kraadiklaas -4,5° C. Mõnele pillile on see juba liig….

Hommikusöögiks saab süüa kohalikku vorstisuppi.

Näide puudulikust kommunikatsioonist: Rait ei tea supist midagi ja tellib kõigile omletti

Kuna majutus Budapestis on broneeritud alates homsest, sõita aga on ainult umbes pooltuhat kilomeetrit, vaatan võimalusi teel aega viita. Slovakkia on kuulus oma arvukate karstikoobaste poolest. Paljud neist on talvel suletud, aga mõni on külastajatele avatud ka. Üks selline jääb umbes kolmekümne lisakilomeetri kaugusele. Viimane koopakülastus on kell 14.00 ja selleks ajaks peaksime ilusti jõudma. Seega plaanime marsruudi natuke ringi ja keerame enne Rzeszóvi paremale, lääne poole, trassile A4.

Seda igavat trassi on oma 90 km, enne kui saab lõunasse, väiksemate teede peale pöörata. Peatselt muutub ka seni tasane maastik mägiseks.

Kohalike elamised on kadestamisväärselt korras ja loodus on isegi praegusel aastaajal ilus. Kahtlemata elavad siin väga töökad inimesed.

Tee ülesmäge edenedes tekib ka libeduseoht.

Mäeharjale jõudes avaneb kena vaade. Taamalt paistvatel kõrgematel tippudel on lumi. Kõik on väga maaliline.

Enamik maju on siin suhteliselt suured ja sisuliselt neljakorruselised. Täiskeldri ja väljaehitatud pööninguga. Ilmselt on tavaline, et ühes koos elab mitu põlvkonda.

Linnades on veel palju ka sotsialismiaja arhitektuuri, mida kohati inimsõbralikumaks ja omanäolisemaks on üritatud tuunida. Pildil Nowy Sącz, 1292 aastal asutatud ca 80000 elanikuga linnake.

Pika ajaloo tõttu on siin anomaalselt suur kirikute kontsentratsioon.

Tangime siin ka enne Slovakkiasse sisenemist paagid täis. Kuigi luureandmete järgi suuri hinnavahesid pole – Eesti hindadele ligilähedalegi ei suuda siin ükski riik küündida.

Edasi jäävad teele kaunid mägikülad.

Mõni minut peale keskpäeva sõidame üle Poola – Slovakkia piiriks oleva jõesilla.

Kuna kõrgused kasvavad, kasvab ka libeduse oht. Õnneks võideldakse selle pahe vastu aktiivselt.

Hakkab sadama peenikest lund ja ümbrus muutub valgeks

Stará Lubovňa asula orus

Siin satume juhuslikult teeäärsesse offroad-garaaži.

Siinsed tegelased on osalenud mingil analoogsel üritusel mullu

Trass sama, mis kunagisel Pariis – Dakaril

Näha on, et plaanitakse siin ka pood avada. Noor peremees pakub kohvi ja seletab üht teist slovaki-vene-inglise sega(pudi)keeles.

Kohvi joodud, peame kiirustama, et koopasse jõuda

Siin, nagu kõikjal maailmas, käib samuti aktiivne metsahävitustöö, nagu viimnepäev oleks kohe kohe käes ja enne vaja kõik puud maha saagida

Edasi kulgeb tee piki pooljäätunud jõe kallast ülesmäge

Belianska koobas on 3829 m pikk ja 168 m sügav. Et tegemist on populaarse sihtkohaga, võib kohe aru saada, kui teeservas seisavad erinevatesse tasulistesse parklatesse juhatavad “sisseviskajad”. Selline parkimisteenus maksab 3,5 eurikut per auto. Meie pargime ühe kena palkmaja hoovi. Paistab, et tegu on restoraniga.

Nännimüüjad ka platsis

Selleks, et koopa sissekäigu juurde pääseda, tuleb läbida päris tubli tõus. Kirjade järgi nii 20-25 min minna

Ootamas on juba paras seltskond inimesi. Jõuame umbes 13.40 paiku. Suveniire, kui kõige olulisemaid asju juba müüakse,

piletikassa aga on veel kinni. Sissepääs 9 evrikut per capita.

Kui tahta veel ka pilti teha, siis lisaks + 10€.

Ringkäik koopas kestab umbes tunni ja selle jooksul läbitakse 1370 meetri pikkune käik

Kõrgem punkt rajal on 1002 m.ü.m.p. Imetleda saab stalaktiite ja stalagmiite.

Koobastes käidud, liigume edasi Ungari poole. Paremale jäävad Kõrg-Tatrad.

Sellega seoses on arvukalt (suusa)kuurorte

Jätkame mööda route 66-t, mis on nii sinka-vonka ja üles-alla kui vähegi saab. Hämardudes lisandub korralik lumesadu

Mis kogub tuure..

Maandume Euromotellis Rimavská Sobota nimelise ca 24000 elanikuga asula servas. Uksel võtab vastu jääkaru.

Saame meie vajadusi rahuldava kahetoalise, köögiga eraldatud nelja voodiga peretoa.

Ainult “vannituba” on natuke ebaproportsionaalselt kitsas..

Hommikisööki lubatakse siinsamas, aga õhtustama tuleb minna kõrvalmajja.

Kella viie paiku laekub info, et Inseneerud on ka samas liiduvabariigis ja teel siiapoole. Kaart ütleb, et häid lahendusi neil siiasõitmiseks ei paista + lumesadu, aga eks aega ju ka veel on.

Kuna võistlusel on ajafaktor alati oluline, siis korras kõht aitab aega kokku hoida. Samuti peab kuidagi kaalu ohjama, seega üritan, kui võimalik, silmas pidada, mida, millal ja kui palju süüa. Tänaõhtune valik on kohalikus stiilis küüslaugu-juustu supp

Need, keda sedalaadi foobiad ei kimbuta ja kaalumured ei kollita, saavad rahulikult tellida, mida hing ihkab

Ei tea, mis selle põhjus küll olla võiks, et täna kõik nii tagasihoidlikud on ja poole seitsme ajal juba tuppa kipuvad… Kindlasti mitte mägi-kooparonimine…

Söögimajast väljudes näeb pilti, mida kodumaal juba harva kohata võib, sajab laia lund!

Vahepeal on ka hotellikohvik uksed avanud. Tundub, et kohapeal saab ainult suitsu teha ja kärakat osta (panna).

Rait annab teada, et Pärnakad ei ole ka kaugel meist metsas korraliku laagri lahti löönud. Tekib küsimus, miks mitte meie sellist formaati ei kasuta.

Inseneer teavitab, et on juba Ungarisse sattunud, seega täna neid ei näe. Sätime vaikselt lebotama..

29. jaanuar.

Poole seitsmest juba kõigil silmad-suud lahti. Hommikusööki, mis tuli 3,5 euriku eest toa hinnast eraldi lunastada, antakse seitsmest, seega parajasti jääb aega protseduurideks.

Valida antakse 4 komplekti vahel. Otsustame singi-juustu omleti kasuks

Kell kaheksast sõidame välja. Taevas on selge, päike tõuseb ja jahedat paar kraadi

Enne ungari piiri keerame kaubanduskeskusesse, pragmaatilistel põhjustel. Nimelt on Slovakkias, erinevalt Ungarist, euro ja hea lihtne arvestada ja maksumusi hinnata.

Hellitan seedetrakti kohaliku piimatootega, millesarnast Eestis pole, vedel keefir

Rommid hangivad endale pardakaamera. Ostavad sellise mudeli, millesse on radaripüüdja sisse peidetud. Kaval.

Poole üheteiskümne ajal siseneme Ungarisse ja saame ka ametnikega suhelda.

Väidetavalt olla meie kiirus 50 alas 80. No tere talv, endal pole radaritki. Rait ütleb, et no radar, no problem, mis ajab tegelased vormiriietes eriti leili. Tähendab see ju ka, et no money. Saame ilma obrokata hakkama.

Mingil arusaamatul põhjusel, vaatamata sellele, et mõlemad maad on EL-s, vonkleb Ungari poolt piirile pikk rekkasaba.

Majutus algab kahest, seega on väike ajavaru, mida kasutame Tesco supermarketi külastuseks. Rait saab tooliomanikuks. Poes on kohalike delikatesside lett.

Kahjuks käib äri ainult sularahas ja forintite eest. Neid aga pole ja juba tellitud tooted anname tagasi…

Poole üheks oleme Budapestis. Kohe hakkab ka vihma sadama. Vaatame vajalikud kohad homseks üle ja siis läheme majutusse. Asub see täitsa südalinnas ja see asjaolu toob endaga kaasa tõsise parkimisprobleemi. Aga öömaja ise on korralik, asudes vaiksemas põiktänavas

Kolme sarnase magamistoaga

Ja steriilse sansõlmega. Pesumasinat kahjuks neeetu.

Majutusega seotud organisatoorsed küsimused lahendatud, saabuvad ka Inseneerud

Õhtul viskame veel linnale pilgu peale

Saame reidi käigus nii mõnegi kasuliku infokillu üles korjatud

Samuti õpime selgeks metrooga sõitmise iseärasused,

Pikk tee on seljataga ja nüüd peab natuke puhkama. Teekond ise näeb välja selline:

Homme juba uued uudised…

30 jaanuar.

Hommikusöögiks keedame mune ja kõvema tervisega mehed joovad kohalikku lahustuvat kohvi. Üheksa paiku sätime asjatama. Vaja veel enne väljanäitust ennast ilusaks ka teha

Tehnilise kontrolli ootel on juba üksjagu autosid.

Sel viimasel pildil olev Defekas olla eelmise sõidu võitja..

Võtame ka sappa ja saame enne kokkulepitud aega letti. Ülevaatus käib kiirelt ja valutult. Järgmisena paigaldatake träkker

Edasi lähen kaarte hankima

Sellega on see jama, et tahvlisse kahte mälukaarti ei mahu ja olen sunnitud oma 256 gb ääreni erinevaid Aafrika kaarte täis pumbatud mälukaardi raske raha eest ostetud Orux kaartide vastu välja vahetama.

Rahvast muudkui saalib. Eesti tiime tuleb samuti üksteise võidu

Kesklinn on küll kaunis ja puhas, aga mõni samm kõrvale ja juba oleks meie “teeme ära” koristustalgulistel käed – jalad tööd täis.

Kahe paiku otsustame lõpuks “koju” minna. Lõunasöögiks tuleb kaasavõetud põhjal ja kohalike lisanditega tembitud borž

Natuke jääb aega leiba luusse laskmiseks. 19.00 algab mitte kaugel meie peatuskohast, mingis pubis, võistlejatele infotund. Peale seda aga avapidu.

Insener ja Vello annavad teada, et on sattunud kohalikku hiinalinna. Loodetavasti pääsevad sellelt visiidilt koroonata.

Poole seitsmest asutame minema. Sihtpunktiks The Pointer Pub, kuhu tiba alla kilomeetri minna.

Rahvas juba koguneb

Ja kella seitsmeks saab ruum päris täis

Pealik hakkab kõnet pidama

Juustutükk, millega osakejad pubisse meelitati, osutub kaunis lahjaks. Põhimõtteliselt saame teada, et purjus peaga ei tohiks sõitma minna ja kilekotte mööda kõrbe laiali loopida. Jagatakse osalejatele päikesekaitseid armatuurile ja jääkraabitsaid. Edasi vabalt, rivitult. Otsustame Raidiga koju minna. Vahepeal on pubi ette üks auto juurde pargitud.

Teel möödume mitmest arhitektuurišedöövrist

Ja hüppame Lidlist läbi

Katsume varakult tuttu saada, et homme välja puhanud olla…

31. jaanuar

Eile sai varakult magama mindud ja vaatamata lärmakatele naabritele saab uni varakult täis. Jääb kenasti aega hommikusöögiks

Insener ja Vello, kui hilisemad uinujad, jäävad veel unistama, meie Raidiga aga sätime minekule. Ilmateade lubas tänaseks kuni +14, aga hetkel on hoopis uduvihm ja vilu

Meeldiv on see, kui sind tähele pannakse. Meie oleme kohe topelttähelepanu all. Selle kinnituseks on kaks laiki esiklaasil.

Stardiplatsi on umbes veerand tundi sõitu. Saabume üheksa paiku ja sellega platseerume kahekümnendaks.

Stardipoodium on juba täis puhutud ja paika saanud

Nüüd tuleb mõned tunnid passimist. Saab teisi autosid kaeda

Ja kõrvalasuvas kaubanduskeskuses aega viita. Millega ikka tänapäeva noored aega viidavad…

Sõit pole veel alanudki, aga esimene ohver juba käes. Tiimist 15 lendab üks liige kestvate valude tõttu koju. Kahju…

Keskpäevaks on sõidukeid juba saja ligi.

Mõned motikad

Bagi

Nuriseda tuleks paari organisatoorse küsimuse üle. Kohal on sadu inimesi, aga tualetis tuleb kaubanduskeskuses käia. Prügi ei ole ka mujale kui turvameeste eeskujul maha visata. Aga muidu pole viga, päike ronib ka juba pilve tagant välja

Kell juba üks ja autosid tuleb ikka veel juurde.

Ülelahe naabrid üheotsa-ameeriklasega on sõitmas juba kolmandat korda

Mõni annab veel auto välimusele viimast lihvi

Samuti käib agar pakkimine.

Mõnedel on asju nii palju kaasas, et jääb mulje nagu oleks kodunt välja kolitud

Rait pakib ka kaduu-kasti ringi

Plats on päris täis saanud

Veel mõned sõiduvahendid

Idanaabrite esindaja

Erinevad pressiesindajad on ka kohal

Stardile eelneb väike meelelahutusprogramm

Lõpuks tiksub kell kaks ja läheb stardiks. Kammime , et ilus olla, kenasti pead ka ära

Insener on ka piduvormi ära triikunud ja suled puhevile ajanud

Alustuseks mängitakse hümni ja pealik peab kõnet. Kuna oleme poodiumilt diagonaalis kõige kaugem auto, siis meie sellest osa ei saa, sidevahendite abiga aga kuuleme, et on tekkinud viivitus, kuna poodiumi kaar olla alla kukkunud…)

Aga peatselt läheb liiklemiseks

Start läbitud, tuleb Hispaania poole leekima panna. Viimane pilk Budapestile ja Doonaule

Ja seejärel juba Sloveenia poole suunduvale kiirteele

Ilm on paranenud, sooja juba ka üle 15 kraadi.

Mõne aja pärast jääb paremale legendaarne Balatoni järv

Kella viie paiku, siis kui loojunud päikese kiired veel taevast oranžiks värvivad, jõuame Sloveeniasse. Kohe esimeses tanklas paremat kätt on arvukalt ralliosavõtjaid. Rommid tangivad igaks juhuks juurde. Liiter diislit 1.26.

Saab ka pissil käia. Kõigile on kohe selge, millise ukse taha minema peab, kui selgelt ja suurte tähtedega on silt uksele riputatud

Inseneerud, kes vahepeal suure lennuga meist mööda kihutasid, on samuti siia maandunud

Kuna ka siin riigis rakendatakse kiirteedel liikujatelt maksukogumist siis tegeleme sellegi teemaga. Vastava maksu tasumist tõendava kleepeka esiklaasile saab 15 euro eest. Näeb see elusuuruses välja selline.

Arvestades asjaolu, et teeme ainult kiiret transiitsõitu, siis tundub muidugi röövimisena.

Tasuda muidugi tasub, sest mõni kilomeeter edasi suunatakse kogu liiklus läbi tasku, kus vastavat tööd tegema pandud naisametniku valvsa kullipilgu abil kõik maksupetturid välja selekteeritakse.

Silma hakkab, et üks eestist pärit soome numbrimärgiga buss on juba pilgu langetama pidanud..

Sloveenia on osaliselt mägine ja seetõttu jääb teele tunneleid.. Tee kvaliteet on hea ja liiklust palju pole

Järgmine maa, Itaalia, koos ülejärgmise, Prantsusmaaga ,müüvad teatavasti ühte kallimat autokütust Euroopas. See tähendab, et enne nendesse maadesse minekut oleks mõistlik autod ära tankida.

Rommi kasutab seda aega oma pea kapoti alla peitmiseks

Raidi hea plaan kahjuks ei töötanud ja nüüd siis suundume teist tanklat otsima

Mitte kaugel asub paremas töökorras tankla. Rait, nagu vana rekkamees ikka, tuleb peale tankimist meeldivalt naftahaisune. Paak oli osa kütust välja sülitanud…

Paagid head-paremat täis, jõuame poole üheksa paiku Itaaliasse. Ja targasti tegime selle Sloveenias tankimisega, siin tanklas hind 1.69evrikut liitri eest. Eks nad vaesekesed siin sellepärast peavadki makarone ja saia sööma, raha kulub kõik kütusele ära.

Autostrada on küll sirge, sile, vähese liiklusega ja kallis, aga udu on ikkagi. Kohati hõredam, kohati kaunis piimjas ja hoogu piirav

Mööda kiirteed sõitmine on täpselt nii üksluine ja igav, kui olla võib, eriti pimedas. Südaöö paiku möödume paarist osavõtjast

Veidi enne nelja hommikul jõuame Prantsusmaale. Monaco, Monte Carlo,

Õues on soojemaks läinud, +14°

Rühime vaheldumisi jõudsalt edasi. Päike tõuseb kaheksa paiku ja tõotab ilusat ilma. Rommid jäid väikest uinakut tegema ja Inseneerud peaks ca 10 km eespool olema. Barcelonani on alla 300-ja kilomeetri. Sõber Marek juba ootab..

Poole üheksa paiku hakkavad paistma Püreneede lumised tipud

Üheksaks oleme Perpignanist möödas ja Hispaania juba käeulatuses.

Üsna viimane aeg ka, sest kütus on täitsa otsakorral ja hinnavahed siin ja sealpool piiri on märkimisväärsed. Anname veel viimase obroka, seekord 24,70…

Et siis juba järgmist riiki teenima asuda..

Õnneks me siiski kütusepuudusega teele ei jää. Tankides diislit hinnaga 1.079 saame veelkord kiruda ülekohtuselt kõrgeid koduseid kütusehindu.

Tagasi trassil, satume kolleegidele

Natuke sõita ja jõuamegi hea sõbra Mareki juurde. Pole tema uut elamist veel kaeda saanudki.

Sööme kõhu täis

ja kimame edasi.

Hispaanias on ilm nagi unelmate Eesti suvi. Päike särab ja sooja 25 kraadi. Peale lühikeseks jäänud sõitu tasulisel AP-7 trassil jätkame vabavaralisel A-7-l. Vaheldusrikkam ja laseb Rommil ka järele jõuda. Rait, kes ennast sidunud ilmselt kõikide võimalike sõltuvustega, mida internet pakub ja on seetõttu väga informeeritud, annab teada, et ka teised Eestist tulevad autod pole mitte unistama tulnud, vaid on väga jõudsasti edenenud. Mõni auto suisa juba teispool Gibraltari väina. Selgub küll, et nemad Budapestis ei käinud ja sõitsid sinna otse..

Valencia juures seisab teeservas ohutulede vilkudes Käpikute auto.

Probleemiks Barcelonasse mahaunustatud kott dokumentidega…

Lahendame olukorra Inseneri telefoninumbri jagamisega…)

Aeg-ajalt on ka politseinikke oma tööd tegemas märgata

Madridi suunduva mahapöörde lähedal suundume tanklasse, millest just sõidab välja auto nr 130. Löristame natuke veel dislat paaki, et kindlasti Marokosse välja veaks.

Värske info annab teada, et autol 184 on ratas tagasillalt irdunud ja oma elu elama läinud. Otsitakse abi, mida meie kahjuks anda ei mõista..

Villarrobledo linnakeses teeme viimase poeskäigu. Külastame Carrefouri-nimelist universaalkauplust

Valik on mitmekülgne

Mitte et meil just miskit puudu või vaja oleks, aga, noh, nii igaks juhuks ostukäru jälle täis.

Südaöö paiku möödume Malagast, sõita on veel ca 120 kilomeetrit. Plaan on ennast kuidagi smugeldada hommiku poole kuuesele praamile Tangerisse. Aga pannes tähele kui tublilt kõik on sõitnud- meist on möödunud nii mitmedki masinad, siis võib juhtuda, et sadamaplats autosid täis…)

30 km enne Algecirast peatab mind politsei. Alkokontroll. Näeb see välja niiviisi: Saan kilepakendis huuliku, mis palutakse omakäeliselt avada ja mõõteinstrumendile paigaldada. Seejärel tuleb seadeldisse 10 sekundit puhuda. Kahjuks pean pettumuse valmistama..

Sadamasse saabume veerand kahe paiku öösel.

Ühtegi teist sõidust osavõtjat silma ei torka. 3123 kilomeetrit pikk maratonsõit on lõppenud. Väljavalitud merereisile on pileteid küll, aga Rait ei suuda auto tehnilist passi üles leida. Hiljem see müsteerium laheneb. Saame piletid, 2 inimest ja auto kokku 136 €, kätte ja läheme laevukest ootama. Et ootamine oleks produktiivne, teeme ka voodi valmis ja üritame magada. Rommid ja Heikid peaksid ka varsti saabuma. Viimased uudised teiste tiimide kohta räägivad, et üks auto on teele jäänud generaatoriprobleemidega, teine aga lekkiva tagasillaga. Loodetavasti pole need probleemid fataalsed…

Transiidiosa on sellega lõppenud ja et jutt liiga pikaks ei veniks, siis jätkan homme uue pealkirja alt, Budapest-Bamako. Aafrika. Lõpetuseks siia veel läbitud teekond.