Külastasin seda paika 2019 aasta sügisel
Aastatel 1941-2002 kandis nime Leninogorsk. Linn Ida-Kasahstani oblastis. Asutatud 1786, aga linn aastast 1934. Elanikke käesoleval ajal ligi 50 000, peaasjalikult (85%) venelased. Rahvaarvu tippaeg jääb möödunud sajandi seitsmekümnendatesse, kus see küündis üle 72 000.
Linn asub merepinnast 700-800 meetri kõrgusel teravalt kontinentaalses kliimas ümbritsetuna üle kahekilomeetristest mägedest. Siin on Kasahstani kõige idapoolsem raudteejaam (станция «Лениногорск») ja lõppeb Euroopast, Calaisist algav autotee E40. Oma 8000 kilomeetriga on see sellisena maailma pikim automagistraal.
Linnal on põnev tekkelugu. 1786 aastal saatis tsarinna Katariina II siiakanti 9 gruppi otsima maavarasid. Mäeinsener Philipp Ridder oli selles edukas ja avastas Ulbõ jõe ülemjooksult ülirikka kulda ja hõbedat sisaldava polümaagi leiukoha, nimetades selle maardla enda nime järgi. 70 aasta pärast, 1859 aastal (sellest ajast on vanimad kirjalikud andmed), elas asulas juba umbes 3,5tuhat inimest, kellest enamus töötas maardlates. XIX sajandi lõpul aga rahvaarv kahanes järsult kõikudes 600-1200 vahel. Selle põhjuseks oli tsaari otsus sulgeda Altai maardlad ja vabrikud või viimased ümberprofileerida metsatöötlemiseks või muudeks eesmärkideks.
1903 aastal anti Ridderi maardlad rendile Austria ettevõttele Thurn und Taxis. Töömahu vähenemise tõttu lahkus veelgi töötajaid.
Peale WWII asus linnas vangilaager 30 000 saksa sõjavangiga.
Tänapäevalgi on linna ainuke tööstusharu mäetööstus – tsingi, plii ja väärismetallide tootmine. Pildil ettevõtte “Каз-Цинк” juhatuse hoone.
Linnake ise jätab äärmiselt sümpaatse mulje. Eelmise sajandi keskpaiga arhitektuur on veel suhteliselt heas korras. Pildil koolimaja
Ka kortermajad on omapärase lahendusega.
Enamik linna tähtsamatest objektidest jääb peatänava , kirdest edelasse kulgeva prospekt Nezavisimosti, lähedusse. Prospekt ise on palistatud suurte puudega.
Siia jääb ka hotell “Altai”, esimene valik nii raudtee – kui ka bussijaama poolt tulijale, kel plaan linnas öömaja otsida. Turvamehe sõnul 1956 aastal ehitatud hoone näeb imposantne välja.
Kuna ilmselt külastajaid pole piisavalt, siis on osa ruumidest allüürile antud. Rentnike nimekiri on kenasti peaukse juurde üles riputatud
Ka fuajee on muljetavaldav.
Lühtrid laes ja puha.
Nii hotellikülalisi kui ka muidu kliente teenindab maitsekas kohvik-restoran.
Hommikusöök kahjuks toa hinnas ei sisaldu.. Aga sellegipoolest on maitsev.
Odavama otsa toa saab majutusasutuses kätte 5500 tengega. Välja näeb see sellisena.
Pisike ta ju on, aga sansõlm on ikkagi ka olemas.
Kui soov siiski kuskil mujal ööbida, siis mõned võimalused on linnal veel pakkuda. Näiteks keskväljaku taganurgas kultuuripaleest vasakul kohviku “Labürint” kõrval on samuti hotell.
Vähemalt väljast mitte nii furoorne
Kunagi kindlasti üks tähtsamaid objekte, sm. Kirovi skulptuur, mis asub peatänava vaksalipoolses otsas, on tänapäeval üsna räsitud moega. Arusaamatu, miks ta üldse veel siin seisab. Ilmselt laiskusest…
Aga raudteejaama nimele pole ajahammas veel hakanud..
Nagu ka Eestiski kunagi moes olnud vineerist istepinkidele ootesaalis.
Neile, kel plaanis siit kuhugi rongiga sõita, on vajalik sõiduplaan. See on üsna lakooniline.
Mõnevõrra rohkem võimalusi pakub busside liikumise graafik.
Bussijaam ise asub linna kirdeosas, kus on valdavalt vanad eramajad.
Öskemeni viib siit buss, millega kunagi ammu Teiegi näiteks Tallinnast Riiga võisite sõita. Siin aga maaliliste mägede vahel oma pensionipõlve peab. Pole muidugi võimatu, et ta siit ükskord veel kuhugi Tadžikistani või Afganistani ei rända..
Odomeetri näitki veel alles ca 21 000 km….) . Sõit marsruudil Ridder – Öskemen maksab 1200 tenget ja buss peatub ka raudtejaama juures olevas peatuses. Aga sealt peale tulles võib buss juba ülerahvastatud olla.
Sõit Öskemeni võtab x tundi aega. Vahepeal tehakse ka ca 10 minutiline peatus asulas nimega Tšeremtšanka. Siis on võimalik pissil käia või siis suitsu käristada. Kellel parasjagu mis huvi on. Aga ka näiteks poes käia
või tutvuda pisikesel turul kohalike loodustoodetega.
See viimane on minu lemmik. Vaadake kui ahvatlevad pakkumised, kas pole?
Veel tehakse üks 5- minutiline peatus ca 35 km enne Öskemeni, Sekisovkas.
Siin saab samuti poes käia ja suitsu teha, aga tualetti silma ei paista..
Et Ridder polegi nii väike annab tunnistust mitmekülgne linnaliinibusside võrk.
veel sõiduinfot
Peatänav läbib ka keskväljakut. Selle äärde jääb kultuuripalee.
Selle ees aga mälestusmärk linnale nime andnud tegelasele.
Nii nagu lokomotiivid vaksalites on ka igavesed tuled linnakeskustes nagu aksioomid. Viimaseid kindlasti rohkemgi, sest igasse linna rong ei sõida.. Nii ka siin.
Sõda on kole ja surm paha, aga kuidas see sõda sai kasahhidele isamaasõda olla ja kõik need punaviisnurgad ja sirbid ja vasarad nagu ei sobiks enam siinmaal.. Arusaadav on muidugi ka päevapoliitiline konjukturism ja pragmaatiline lähenemine. Eks põhjanaabriga on ilmselt vajalik hästi läbi saada.
Aga keskväljaku äärde jäävad veel mõned muudki skulptuurid. Näiteks sellised.
Või sellised,
Taamal paistavad maalilised linna ümbritsevad mäed, mis septembris juba lumega kattuvad.
Igas endast lugupidavas linnas on ka koduloomuuseum. Asub see hotellist “Altai” paar maja edasi keskväljaku poole
Sissepääs maksab 300 tenget ja luba pildistada 150. Muuseum on kenasti korras ja eksponaate jagub.
Linna edelanurkka, Aidarhanovi ja Gagarini tänavate ristumiskoha kõrvale ehitatakse kirikut.
Tehakse seda taaskasutatavast ehitusmaterjalist, mis iseenesest on väga positiivne. Mittevajalikke ja lammutamist ootavaid ehitisi on siinkandis ju rohkem kui küll. Ainult asfalt on uus..
