Paljudele kindlasti rohkem tuntud kui Semipalatinsk, aastatel 1917–1920 aga hoopis Alaş-qala. Vähesed teavad, et nendel aastatel oli Kasahstan samuti lühiajaliselt iseseisev ja kandis nime Alaş Orda ning selle moodustise pealinn asusgi siin. Punaarmee aga lõpetas selle korralageduse kiiresti.
Viimane nimemuutus vôeti ette 2007. aastal, kuna endine nimi on seoses samanimelise tuumapommide katsetamise polügooniga väga negatiivse varjundiga. Samuti kunagise vene vallutuste kindlustamiseks 1718 aastal kindluse ehitamisega asutatud asula kohale kerkinud linn.
Kuigi rahvast elab siin vähem, ligikaudu 300 000 kui naaberlinnas Pavlodaris, ei ole seda kuidagi märgata. Vastupidi, linn on hoopis elavam ja rahvarohkem. Liiklus on tihedam ja närvilisem, aga üldilmel väga vahet polegi.
Olen siin linnas mõned korrad varemgi käinud, lisaks veel ka lihtsalt transiidina läbi sõitnud. Seekord satun siia Põhja-Kasahstani rongiringreisi raames 11-12 septembril 2019 aastal.
Rongiga linna saabujat võtab vastu selline jaamahoone.
Seestpoolt on jaam selline. Teise korruse ootesaal:
Rongi oodates või rongilt tühja kõhuga tulles (mitte igas rongis ei ole restoranvagunit) saab soodsalt nälga kustutada samuti teisel korrusel asuvas sööklas.
kaasaostmiseks on valik pirukaid. Kassaarvestus käib suures klades leti peal, kuhu piinliku täpsusega müüja iga ostu üles tähendab
toidud ise aga kodused, maitsvad ja odavad
Jaamahoonest väljujale avaneb selline vaatepilt
väljaku keskel kohaliku kangelase kuju.
vasakule jääb raudtee kaubavedude staap
ei mõista kuidas stendil kujutatu kaubavedudega seotud saab olla, aga selgitavast tekstist ei ole võimalik samuti miskit välja lugeda.
Siinsamas jaamaesisel platsil püüavad ka taksojuhid oma kliente ning väljuvad mitmed linnaliinibussid. Koht sõiduautos näiteks Oskömeni maksab 3000 tenget. Takso Semej hotelli aga 500. Sõit linnaliinibussis 80. Viimased on Kasahstanis enamasti väiksemad kui tavalised bussid. Piletimüük on erinevates linnades erinevalt organiseeritud, siin tuleb sõit lunastada konduktorilt, kellel mitmesuguste sõitjate gruppide jaoks kenasti erinevat värvi piletirullid kaelas ripuvad.. Sõitu liinibussiga võib tipptunnivälisel ajal soovitada. Tekib otsesem kontakt kohaliku koloriidiga ja saab ka võõraid vestlusi pealt kuuldes aimu, mis siinsetel inimeste hingel.
Kui raudteejaamast lahkuja viimase pilgu üle õla heidab, näeb ta umbes sellist vaatepilti
