- Projekt Visitequator – Hamburgi manööver
19.X.2020. väljasõit
Peale kuid kestnud pingelisi teoreetilist laadi arutelusid jõudis nüüd kätte esimene praktiline samm selleks talveks plaanitud Ekvatoriaal-Aafrika jõugukülastuse organiseerimisel. Nimelt laekus hommikul Saksamaalt info, et võiksime oma proovireisijaks soetatud kastiauto homseks Hamburgi toimetada ja see seal oma viimsele teekonnale musta mandri suunas lähetada. Esimene võimalik väljumine Hamburgist Doualasse on juba 22 oktoobril ja sellele laevale jõudmiseks peabki auto hiljemalt 20-ks kohal olema.
Kuna eelpoolmainitud sadamalinna on erinevaid marsruute pidi keskmiselt paartuhat kilomeetrit, siis , eriti kui arvestada, et kastiauto optimaalne kiiruse maksimum jääb sinna 90 km/h kanti, pole aega just ülearu palju venitada.
Nii juhtubki, et lõuna paiku saab see teekond ette võetud.
Peale nelja oleme viimases tanklas enne Lätit
Et Euroopas möllab viirus, iga riik toimetab omasoodu ja selget ülevaadet pole, millised meetmed keegi ja kus on üleöö kehtestanud, siis saab see sõit ka omamoodi eksperiment olema. Igatahes piiril Lätiga pole kummalgi pool ühtegi ametnikku. Vasakut kätt torkab silma lagunev (endine?) Alko 1000 poehoone. Ei tea kas ka koroona ohver.
Läti kohta on teada niipalju, et transiit on lubatud, aga 48 h enne riiki sisenemist tuleb internetis ennast registreerida. Vastavasisuline sõnum tuleb ka riigipiiri ületamisel Indrekule mobiilile. Minule millegipärast mitte. Seda kohustust ei ole meil aga enam kuidagi võimalik täita, sest oleme juba pooles Lätis. Ja ei näe ka ausalt öeldes mitte kõige vähematki mõtet – sõidame Lätist ilma peatumata läbi ning epidemioloogilisest aspektist on meie võimalik mõju null.
Väike ülevaade sõidukist. Soetatud sai see 2001 aastal ilmavalgust näinud 57 kw diiselmootoriga Mazda B2500 Tartust.
Eesti on väike ja nii ka nüüd. Nimelt osales müüja lähiring ka B-B 2020 üritusel.
Muidu töökorras pillil olid vanusele vastavalt ka väiksed vead küljes, millistest praktilist tähtsust omavad said ka enne väljasõitu korda tehtud. Üks väike kivike müüja kapsaaeda muidugi on: automüügikuulutusel oleval pildil esistange kohal ilutsenud led-valgusti oli selleks hetkeks, kui Tartusse auto järgi jõudsin, kenasti maha kruvitud ja seda, et seal kunagi üldse midagi olnud on, tõendavad kaks kurvalt tühja augukest põrkerauas. Kuna õigel hetkel ei märganud küsida, siis natuke oma viga kah..
Veel läks vahetusse kuulsa tootja Blaupunkt automagnetoola, millel oli ebaseadusliku võõrandamise vältimiseks aktiveeritud turvakood, mida aga kahjuks keegi enam ei suutnud meenutada. Nii rändaski väärt raadiotehnika lihtsalt utiili ja muusikalisi vahepalu ning hetkel lätikeelseid uudiseid edastab meile hoopis mitte vähemmaineka tootja vastuvõtja. See kõik võib olulist rolli mängima hakata, kui mingil põhjusel peaksime autole Aafrikas uut peremeest otsima hakkama. Töökorras autoraadio on vähemalt samatähtis kui töökorras helisignaalseade!
Poole seitsmeks saame Riiaga ühele (lõuna)poole, olles Via Baltica selle piirkonna ainukesel neljarealisel paarikilomeetrisel lõigul Salaspilsi juures eesvenivast rekkakolonnist möödumisel saanud 70 piirkiiruse alas teada ka võimaliku tippkiiruse.
Leetu jõuame poole kaheksaks. Piir on tühi mõlemal suunal. Kui Lätis maksis kütus mõned sendid siia sinna euro ümber, siis siin on hind keskmiselt 10 senti odavam.
Leedu koroonaolukorraga viib mind kurssi kohapealne sõber, kes küll, kuulnud, kuhu minek, esimese asjana mainib ettevaatusele Poolas, kus olla eriti hull olukord. Rahustan siis, et pole plaanis seal kedagi pikemalt kallistama hakata. Leedus olla viimane ööpäev üle paarisaja nakatunu lisandunud. Kuna aga nädalalõpus on siin valimised, siis keegi ei julge ebasoosingu hirmus mingeid otsuseid vastu võtta ja nii pole ka mingeid erilisi piiranguid kehtestatud.
Liikumiskiirus jääb meil keskeltläbi 80 kanti ja möödasõit on eksootiline manööver. Sellele vaatamata jõuame tunniga Panevežisesse. Lõikame läbi linna, integreerides seda poeskäiguga.
Üks reegel siin ikka on – maskid. Hea, et viimasel hetkel taipasime need vajalikud aksessuaarid Pärnust kaasa hankida
Et aega pole raisata, siis varume vahendeid, mis kindlustavad meile muretu kulgemise hommikuni.
Õhtul üheteistkümneks saabume Poola. Eelnevalt tangime Nestes, 98 senti liiter, olles mitte ammu möödunud mitmest tanklast, kus hind 84-85 senti..
Leedu poolel pole kedagi aga Poola poolel seisab piirivalveauto. Sõidukeid kinni ei peeta. Muutuv kellaaeg kingib meile ühe lisatunni.
Kuna meie pill pole teab mis kiirteesõiduk, siis suundume marsruudile läbi Põhja-Poola. Teed on kitsad ja kurvilised, hoiavad kenasti ärkvel.
Poole neljaks (k.a.) jõuame Toruni. Liiklus on olematu ja siiamaani oleme ainult mõnda üksikut inimest näinud. On muidugi ka öö, aga ikka on tunne, nagu sõidaks hüljatud maal.
Miskit on hakanud kapoti all “tärisema”
Aga kiire diagnoos liigitab sümptomid vähemurettekitavateks.
Vastu hommikut on taas aeg tanklapeatuseks
Saab ka ühe tanklatoidu lubada
Üheksa paiku jõuame Saksamaale. Poola poolel on näha mõningaid politseiautosid, ühest jälgivad kaks silmapaari pingsalt binoklitega vastutulevaid autosid.
Saksa poolel aga on suisa kümneid autosid koos arvuka personaliga. Kiirtee on kinni ja autod suunatakse reas läbi tasku. Enamik peetakse ka kinni, me aga lipsame läbi. Ka väljuval suunal on mõned vilkurautod.
Eesti aja järgi kaheks oleme lõpuks suuremate viperusteta Hamburgi jõudmas.
Üsna kiirelt saab selgeks ühe probleemi, millele siiamaani sai kerge üleolekuga suhtutud, tõsidus. Nimelt ei ole selge, kuidas siit koju tagasi saab.. Lendamine tuleb paraku välistada, otselende kuhugi pole ( vähemalt mitte vajalikku suunda, New Yorki saab aga vabalt 280 euroga) ja ümberistumistega variandid on väga pikad ja suisa arusaamatult kallid.
Otsustame osta mingi auto. Internetisaitidel on sadade kaupa mõnesajast eurost tuhandeni maksvaid sõiduautosi, mis polegi väga vanad ja piltidel päris viisakad välja näevad. Lähemegi neid kaema.
Esimeses poes pakub sorava inglise keelega afgaanist kaupmees meile 1000 euroga mersut. Soovime sellist autot, mille kodus omahinnaga oleks võimalik maha müüa. Selle puhul jääb see ?märgi alla. Ja veel see numbriprobleem. Selgib, et transiitnumbri viieks päevaks saaks alles homseks ja seegi maksaks oma 200-250 lisaraha. Suundume üle tee teise poodi.
Siin on peremees kohaliku moega. Vaatame Peugeot 607 diislit. Hinna saame 900 euro peaĺe. Auto täisnahk ja luks, aga seisnud oma aastakese, sammal juba peal. Saame kontakti, kes telefonis puhtas vene keeles lubab 90% tõenäosusega homse päeva jooksul transiitnumbrid hankida, kui me ainult juba hommikul seitsmest tema juures oleksime. Ja maksab sada raha. Kui küsin, kas kiiremini, näiteks täna juba, ei saaks, vastatakse, et homseks ongi juba väga kiire, muul juhul võiks toiming kuni nädalani venida. Ei tundu ka see variant ahvatlev olevat. Võtame kontaktid, aga tunne on, et neid ei kasuta..
Google abil leiame bussi, mis poole kümnest õhtul Varssavisse väljub. See ka variant, ikkagi poolel teel koju. Seega otsustame sadamasse minna ja vähemalt auto üle anda, ei tea ju, mida sellekski veel vaja läheb või kaua aega võtab.
Sadam pole kaugel ja meie pole ainukesed sinna suundujad
Sadamaväravate ees on juba hulganisti autotreilereid autodega, mis oma pensionipõlve soojemas kliimas soovivad veeta. Kuna kohalikud protseduurid on meile tundmata ja üks tõkkepuu lahti ka, siis üritame kohe sisse pressida. See muidugi ei õnnestu. Varsti tuleb keegi ja instrueerib, et kuhu ja kuidas.
Sõidame tagurpidi tagasi ja läheme kõrvalasuvasse kontorisse, kus juba ohtralt helkurvestidega tegelasi ees ootamas. Vest muidugi sadamas kohustuslik ja meil jällegi pole seda.
Ühest luugist saan juhised järjekorranumbri võtmiseks, mille tulemuslikult ka ellu rakendan.
Meie ees on kümmekond tegelast, aga järjekord kahaneb üllatavalt kiiresti.
Vajalik aknake, kuhu tuleb järjekorra saabumisel minna, asub teisel korrusel. Kogu protseduur kestab vast mõne minuti ja selle tulemuseks on kollakat karva paber, millel oleva ribakoodi abil saab lahti sissesõiduvärava. Veel saab kaasa instruktsioonid, kuhu täpsemalt sadama territooriumil sõitma peab ja kuhu lõpuks auto parkida. Ja lisaks öeldakse, kustkohast saan endale vesti laenata. Saab seda teha turvamehe juures pääslas passi pandiks andes.
Sadamaterritooriumile sisse pääseb ainult üksinda, nii jääbki Indrek väravasse ootele. Sõidan juhendis näidatud platsile. Siin käib päris aktiivne tegevus. Laetakse treileritelt autosid, paljudel Soome või Rootsi numbrimärk küljes. Ja käib see laadimine üsna võikal moel – kahveltõstukiga
Ilmselgelt pole keegi siin sellest huvitatud, et ma nende tegevusest pilti teen või hoopis filmin. Ei hakka tüli üles tõmbama, jätan auto platsile, võtmed ette ja teen minekut.
Palun siiski enne minekut luba pildistada autode lükkamiseks/transpordiks mõeldud sõidukit ja selle loa ka saan. Juht muidugi enda isikut üritab iga hinna eest varju jätta.
Nimelt ei lähe ju siin enamus autodest käima (vähemalt lihtsasti kindlasti mitte) ja keegi ka ei viitsi ilmselt sellega jännata. Nii liigutataksegi autosid ühest kohast teise kas puksides või tõstukiga. Et selline tegevus on siin pigem standard, annab tunnistust nende puksijate autode rohkus. On nad kõik kenasti ära nummerdatud ja vaevalt, et see siin pildil just kõige viimane juhtub olema
Väravasse tagasi naasmiseks saab tellida transfeeri, vajutades selleks ettenähtud suurele punasele nupule konteineri kõrval.
Ja ei möödugi kaua aega, kui kutsutav saabub.
Vahepeal on taustajõud kodus Kalevi näol leidnud veel ühe autobussi väljumise Varssavi suunale, mis väljub juba 18.00. ja piletidki ära ostnud. Sellele suundumegi.
Kuigi Hamburg võiks kaardi järgi olla hinnanguliselt oma 100 km. avamerest, on tõusu-mõõna mõju selgesti märgata. Vaade sadamast väljajalutamisel
Et bussi väljumiseni on aega ikkagi üle kahe tunni, siis võtame ette kohaliku transpordi linnaliinirongi näol. Paari peatuse jagu sõitmist maksab 2.30
Rongid ise käivad tiheda graafiku alusel ja kohe saabubki järjekordne
Meil on vaja sõita kolm peatusevahet ja nii jääb natuke aega silmitseda kontingenti enda ümber. Näib, et rongis on esindatud peaaegu kogu Paabeli torni ehitusbrigaad, kui ainult ehk sakslased välja arvata.
Väljume Keskjaamas.
Siin paistab olukord veel hullem olevat. Kõikvõimalikku värvi ja rahvusest inimesi töllab ringi. Sakslastest pole endiselt kippu ega kõppu. Ühte anekdoodi parafraseerides võiks arvata, et kui siin üldse sakslasi elab, siis on nad ilmselt tööl… Ainult, et kus, nähtaval olev teenindav personal on küll kõike muud kui sakslased? Otsime üles siinsamas lähedal oleva bussijaama,
kus samuti igat värvi karvaseid ja sulelisi vedeleb, pikutab, kerjab, tuiab või tuigerdab niisama ringi.
Bussijaamas on ka piletilassa, kus müüakse pileteid isegi Tallinnasse. Aga buss väljub korra nädalas ja see päev ei ole mitte täna.
Meil on väljumiseni veel aega ja liigume poodi otsima, et üht-teist teele kaasa osta. Samuti peaks kõhu kenasti täis sööma. Esialgne plaan leida Hamburgis mõni linna nime vääriline hamburger kukkus läbi – neid, nagu ka sakslasi, siin linnas ei paista olevat. Kui, siis ainult McDonalds..
Poe leidsime.
Põhiline, mida siit ostmas käiakse, paistab olevat alko.
Meie ostame ikka midagi muud ka.
Söögikohad on vähemalt selles sektoris üsna üheülbalised. Valdavalt pakutakse kebabi. Mis vahelduseks ju täitsa isuäratav, kuid ei jäta saladuseks, kelle käes just siin piirkonnas on toitlustamises jäme ots
Enne, kui saab asuda tellimust esitama, tuleb aga ankeet täita
ja alles siis lubatakse menüüga tutvuma
Kuna praegu veedame palju aega istudes, siis soovin proovida lambalihasuppi. Tavapärane hirm kasukamaitse ees ei realiseeru ja toode on maitsev ning väga küllusliku lihasisaldusega.
Buss on kohal õigeaegselt. Täituvus tuleb sinna veerandi kanti.
Kõigil maskid ees ja istutakse ratsukäikudega. Meie kohad on kõige viimases reas.
Sekeldused siin linnas kulgesid järgmist marsruuti pidi
Buss pole teab mis kaasaegne, aga kurta pole ka põhjust. Sõidu algfaasis tehakse iga pooleteise tunni tagant 5-minutilisi suitsupause. Berliinis väljub osa rahvast ja edasi saab juba ennast magama sättida.
Vahepeal on ka (pissi)peatus Poola kiirteel. Aeg-ajalt on ikka juttu tehtud erinevate maade kemmergukultuuri(tuse)st. Ausalt öelda paremat teenust, kui nendes asutustes siin, pole kuskil saada. Võiks nentida, et käib suisa online-hooldus: Sina väljud kabiinist, koristaja siseneb sinna.
Varssavisse jõutakse 6.25.
Kuna meile teadaolevalt ainuke hommikune buss Tallinna on juba 6.15 väljunud ja järgmine, samuti ainuke, mille suutsime interneti abil leida, läheb alles hilisõhtul, jääbki meie ainukeseks alternatiivseks transpordivahendiks lennuk .Kui ikka tahame kiiresti koju saada. Reis Tallinna väljub 10.25.
Lennujaama saab bussijaamast rongiga. 5 peatust. Rongijaam on kohe bussijaama vahetus läheduses, aga tee sinna läheks suure kaarega. Kappame kaitsva hämaruse varjus otse võsa vahelt üle relsside. Pileteid saab osta piletiautomaatidest ja info on esmakordse reisija jaoks oma erinevate võimalustega natuke eksitav. Otsustame 20-minutilist sõitu lubava pileti kasuks.
Ronge liigub päris sagedasti ja varsti saamegi peale.
Nähtavasti tegime piletiostul ikka õige valiku, seda kinnitab ka kontrollifunktsiooni eesmärgil rongi paigutatud tehnikavidin, moodsama nimega validaator
Erinevalt eelmisest rongisõidust hakkab siinmaal silma, et reisijad näevad kõik kohalike moodi välja. Lennujaama peatus on ühtlasi ka lõpp-peatus.
Siin sujub kõik suuremate viperusteta, registreerimisel saan teada, et reisijaid pole palju, 23. Kuna pagas on lisatasu eest ja see on kaugelt üle saja zloti, meie ainuke pagas, mida ei saa pardale võtta on aga Indreku taskunuga, siis otsime üles postkontori ja paneme selle heas usus teele . Maksab see toiming kõigest 13 zl + 0,90 ümbriku eest.
Hiljem selgub, et kulus ainult nädalake, mille vältel Ints pidi ilma oma väärt tööriistata olema. Loodetavasti said ikka kõik autod vaatamata sellele vahepeal kenasti remonditud.
Ka lennujaamas käib agar Covidiga võitlemine. Selleks on kasutusel erinevad meetmed vennastumise vältimiseks
Lende on vähe ja sellest tulenevalt on ilmselt lihtsam kellaaegadest kinnipidamine. Lennuk ootab juba varakult ja startki on minutipealt.
Pardal kostitatakse piruka, tee/kohvi/vee ja 15 grammi soolaste maapähklitega.
Tallinnas võtab lennukilt tulijaid vastu terve armee relvastatud politseinikke. Nagu oleks mingi Al Capone või Escobar kohe-kohe maandumas .Reisijatel tuleb täita tervisedeklaratsioon ja anda allkiri karantiini mineku kohta. Aga tegelikult on see suisa arusaamatu jõudemonstratsioon. Sest kõigil tuleb nagunii läbida passikontroll ja mööda sellest hiilida pole võimalik.
Pärast neid formaalsusi saab minna ja anda koroonatesti, mille andmine on siin päris populaarne ja tasuta.
Järgmisel päeval selgub, et miskit positiivset ei leitud..
Edasi saab minna koju ootama, millal autoke praamile lükatakse/upitatakse, et peale selle info laekumist teha juba plaanid autole vastu sõitmiseks.
Kogu eelpool kajastatud ettevõtmine näeb kaardil välja järgmine:
5. november 2020.
Saksa täpsusest pole juttugi. Aga mis täpsust sa ootadki, palju neid sakslasi ikka seal sadamas enam töötab. Igatahes tänaseni pole auto veel ühegi praami peale saanud. Lootused on 6. või 9. kuupäeva peal. Kalev hoiab nendel arengutel kätt pulsil.
9.november 2020
Kalev helistas Saksamaale. täna peaks lõpuks toimuma kauaoodatud laevalaadimine. Prognoos saabumisaja kohta ütleb, et see võiks juhtuda kuskil 6. detsembri paiku.
13 ja reede
Kuna lubatud meile pole siiani Saksamaalt saabunud, siis tegi Kalev täna järjekordse kõne ja sai vastuseks, et meie autot ikkagi mingil põhjusel ei laaditud nädalavahetuse laeva ja et järgmine üritus on järgmisel nädalavahetusel. ETA on 12 detsember… Peale lõunat sain Saksamaalt kõne. Esialgu pidasin seda viimasel ajal nii sagedasti toimuvaks spämmikõneks ja saatsin helistaja pikalt. Kui ta ikka visalt helistamist jätkas, nagu tavaliselt ka konksutajad teevad, siis lõpuks sõnapaari Hamburg ja shipping kuuldes otsustasin tegelase ära kuulata. Inglise keel oli tugeva aktsendiga aga mitte saksa omaga. Vaja olla kiiresti teada, kes on kauba vastuvõtja Doualas. Ütlesin, et eks see mina ole, see ju ka paberites kirjas + Kalev on seda juba mitu korda telefonis ennegi teada andnud. Selge. Uurin veel, et millal siis auto laeva läheb. Järgmine nädalavahetus. Millal kohal? 6 detsembril(!). Ühe päeva jooksul kaks täiesti erinevat kuupäeva. Ootame siis nädalavahetuse ära ja vaatame, kuhu asi esmaspäevaks tüürinud on. Kui juba Saksamaal valitseb selline korralagedus, siis võib ainult oletada, mis Doualas ees ootab…
23.nov.2020
Järjekordne esmaspäev ja olukord on endine. Tegelikult suisa tragikoomiline. Möödunud on juba üle kuu ja väljunud on meie teadmise järgi vähemalt neli laeva. Nendest viimase, Grande Argentina, peale pidi meie autoke kindlasti mahtuma, aga tundub, et võta näpust. Homme katsub telefoni teel väheke selgust maija tuua. Aeg hakkab samuti pitsitama. Vaatamata sellele, et viisad said tehtud aastased ja mitmekordse sisenemisega, siis oli seal ka lisaklausel. Nimelt peab esmakordne sisenemine olema tehtud kolme kuu jooksul alates väljastamiskuupäevast ja jõuab see päev kätte 21 detsembril. Kui nüüd auto selleks ajaks sinna ei jõua, ja ilmselt nii läheb, siis seisame valiku ees, kas teha lihtsalt üks (väga kulukas) nn. visarun, et sellega viisade kehtivust pikendada või jääda lootma võimalusele uute viisade saamiseks. Üks võimalus on veel hiljem riskida ja proovida samade viisadega siseneda, aga ebaedu korral on muidugi jama suur.
24 nov.
Väljavõte vestlusest räägib ise enda eest
ja mis puudutab viisade kehtivust
- Kamerun. Kohalesõit 09-10. detsember 2020
Peale pikka ootamist ja ootamist on lõpuks “Grande Argentina” nimeline alus võtnud pardale ühe Mazda, seljatanud koroonakarantiini ja asunud seilama kauge Kameruni poole. Meie jaoks kahjuks nädala jagu liiga hilja, sest ETA ehk arvatatav saabumisaeg on 26 detsember, viisatingimused aga eeldasid sisenemist riiki enne 21 detsembrit ja jõule ei tahaks ka praegu palmi all veeta. Nii saigi lennupiletid ostetud väljumisega 09 detsembril. Loodetavasti õnnestub asjad viia nii kaugele, et auto ikkagi maha laaditakse ja ka ära vormistatakse. Kuidas küll, seda veel ei tea..
09. detsember.
Reisiplaan on järgmine: Tallinkiga Helsingisse, Vantaa kaudu lennukiga Stockholmi. Edasi öise lennuga Addis Ababasse Etioopias ja sealt juba Kameruni. Kõigepealt vahemaandumine pealinnas Yaoundes, siis edasi Doualasse. Kohal, juhul kui kõik laabub, homme, 10 detsembril, kell üks päeval.
Üritan hommikul internetis boarding-passe vormistada ja satun selle käigus huvitavale informatsioonile. Nimelt selgub, et lennupiletitega kaasneb ka päris tõhus (vähemalt paberil) kaitse seoses covidiga.
Eesti reisikindlustused on väga tõrksad covidist tekkida võivaid lisakulusid katma. Minu tradistiooniline reisikindlustus Seesamis igatahes seda laadi kulusid ei kata ja hakkab tekkima küsimus eraldi reisikindlustuse ostmise mõttekusest.
Aga pardakaartide vormistamine lõppes arusaamatu erroriga. Proovin hiljem uuesti.
Hommik Tallinnas on külm – 8° C ja selge. Sõidame 10.30 väljuva Stariga. Rahvast on vähe. Paigutame endid kohvikusse istuma ja veedame aega hommikusöögiga
Helsingis tuntakse kõikide maaletulijate reisi põhjuste vastu huvi. Lennukipiletite ettenäitamine loetakse piisavaks põhjenduseks, et meid maale lubada
Lennujaamas pole palju rahvast ja need kes on, pole valdavas enamuses kohalikku rassi.
Lende on siiski üksjagu
Aega väljalennuni jääb meil ca. 2,5 tundi. Pakime kaks kotti üheks – kaasas meil eriti midagi ei ole, kui välja arvata (suveniir)kaubad toidupoest – ja jääme ootama, millal avatakse lett pagasiloovutuseks
Lõpuks see aeg ka kätte jõuab. Selgub, et personaalse teeninduse vääriliseks peetakse ainult igasugu VIPe, klubide liikmeid ja püsikliente, muud tegelased, nende seas ka meie, peavad ennast iseteenindama. Vastav masin sööb küll reserveeringu numbri, skaneerib mu passi, aga siis väljastab errori ja saadab meid “henkilökunnan” jutule. Liigume tagasi vip-klienditeenindaja juurde ja seekord võetakse meid kuulda.
Oleks kohe võinud meie 15kg koti vastu võtta, nagunii parasjagu kedagi teist ei oodanud järjekorras. Pagas saadetakse otse Doualasse, ise peame aga Rootsis uuesti reisile registreerima.
Turvakontroll õnnestub esimesel katsel ja suurema söömaga mehed saavad kohe restorani minna.
Hotdog taldrikul variant
Osa kaubanduspindadest on samuti suletud.
Meie värav on 19A, mis asub maa tasapinnal ja õige aja lähenedes liigume sinna meiegi. Siin on mugavalt palju istekohti, mis kõik on varustatud elektrikontaktidega. Kohaliku elanikkonna esindajaid pole ühtegi näha, ainult mõned sellised eksemplarid suundusid Oulu lennukile..
16.50 oleme peale lühikest bussisõitu lennukis, mis on pisike ja propelleritega ning saab üsna täis.
Lendu opereeerib Xfly, mis kuulub Regional Jet OÜ-le, mis omakorda kuulub Nordicale ja LOTile ja lennatakse SASi nime all. Kaunis segane värk, ilmselt saaks kahjunõude esitamine olema paras peavalu, kui juhtumisi vaja peaks minema.
Lennul saab vist osta mingeid snäkke ja juua, aga täpselt ei tea, sest mõnda aega saab tukutud. Saabume veerand seitse, kohaliku aja järgi veerand kuus. Saame taas bussiga sõita, seekord koos rootslastega..
Kuigi siit väljub samuti üksjagu lende
on inimesi kaunis hõredalt. Kui Soomes olid kõigil maskid ees, siis siin ainult umbes pooltel, seda ka teenindava personali hulgas..
Pole päris selge, kuidas Ethiopian Air oma kliente toitlustab ja seetõttu on parem enne väljalendu kõht täis süüa. Valikuvõimalusi palju ei ole. Teeme seda jõuluehtes burgerikioskis
ja loomulikult ostame burkse
Pärast hea leiba luusse lasta
Selleks et pääseda meid huvitava väravani, tuleb läbida passikontroll. Ikkagi väljume EUst. Aga selliseid lende paistab, et rohkem polegi ja seetõttu avatakse KПП alles poole kaheksast.
Varem välja kuulutatud ajal passe kontrollima ka hakatakse. Selgub, et peale passikontrolli läbimist pole mingit võimalust check-ini teha, Helsingis aga meile seda ei võimaldatud ja nii tulebki uuesti väljuda, minna läbi saabumiste sektori uuesti väljumiste poolele. Sellega kaasnevad muidugi ka uued turva- ja passikontrollid. Proovin veel internetis Ethiopian Airi äppis vajalikku toimingut sooritada, aga nagu ennegi, lõppeb see errori teatega. Lõpuks kohal, selgub, et järjekord on tohutu, lennuk tuleb ilmselt ääreni täis ja kõige lõpuks on aegagi jäänud ainult tund. Ka self-check-ini kioskitest pole tolku. Hakkame passima.
Lennuki plaanipärane väljumisaeg peaks olema 20.50. Natuke enne seda aega jõuame letti. Kuna meil pagasit pole siis tädi arvab, et oleksime ka otse väravasse minna, kuna meil ilmselt õnnestus äpis ikkagi ennast sisse tšekkida. Aga nüüd saame ka paberil pardakaardid. Ja need on asjad, mis avavad siin väravaid. Lisaks passidele uuritakse ka meie covidi teste päris põhjalikult. Peale meid jäid veel mõned inimesed seisma. Liigume tagasi gate 62F poole, tehes teel ka turva- ja passikontrolli. Passi kontrollivale ametnikule toob millegipärast Douala lõppsihtkohana muige näole.
Janu on ja juua ei ole enam võimalik osta, õnneks saab seda otse koridorist
Mõni minut üheksa läbi astume lennukisse. Neid sisenemisi seirab vormis kriminaalpolitseinik
Nagu arvata oligi, tuleb lennuk täis
Minu istekoht on 23L otse akna all, Indrekul aga 33C koridori pool
Valdav enamus reisijaid on tõmmud. Poole kümneks pole veel märkigi, et saaksime liikuma. Keegi köhib mõni rida eespool südamest. Lõpuks hakatakse tekke jagama. Keeldun, sest vähemalt hetkel on küll hirmus palav ja umbne, nihutan maski natuke alla, et nina välja jääks, muidu ei saa üldse hingata.
Vaatan silmanurgast, et naaber, must kui öö, loeb telefonist midagi soome keeles. Üldse on meiega Helsingist lennanuid siin mitmeid näha. Olgu muuga kuidas on, aga kohaliku maa keele selgeks õppimisega saavad need tegelased küll paljudele teistele teistes maades eeskujuks olla.
Lõpuks hakkab valjuhääldis naisehääl midagi rääkima. Läbi laste kisa ja üldise melu pole aru saada isegi, mis keeles parasjagu räägitakse, rääkimata sisust.
Järgmisena jagatakse kõrvaklappe. Kuna eesistme seljatoes on telekas, siis võivad need praktiliseks osutuda
Lõpuks, tund pärast sõiduplaanijärgset aega, hakkame ruleerima.
Mõne aja pärast pakutakse süüa. Kurtmiseks pole põhjust.
Natukse aja pärast tuleb ka praad
Peale sööki vaatan ära poolteist filmi ja siis üritan magada. Kogu lend kestab natuke üle seitsme tunni ja 6 paiku eesti aja järgi oleme maas. Nagu tihti, on ka selle lennukompanii lennukitel nimed. See, millega äsja saabusime, kannab “Mother Teresa” nime
Siinne lennujaam on elav transiidikeskus ja seetõttu moodustavad enamuse reisijatest edasisõitjad. Et pääseda väljuvate lendude alale, tuleb läbida turvakontroll. Sellele eelneb Browni liikumises rasvane järjekord, mis korrastub piiretest moodustatud labürindis turvakontrolli alale lähenedes
Kogu see protseduur võtab parasjagu aega Nii juhtubki, et liigume läbi tualeti otse teisele lennukile, mis peaks väljuma kohaliku aja järgi 9.00. Aeg siin on eesti omast tund aega ees.
lennujaamahoone siseelu Telefon teavitab oma kasutamisega seotud ohtudest järgmiselt
Tere tulemast Etioopiasse! Väljuv kõne 5.40 EUR/min, vastuvõetav kõne 2.40 EUR/min. SMS-i/MMS-i hind 0.60 EUR. Andmeside hind 20.58 EUR/MB. Hind sisaldab käibemaksu.
Eriti meeldib mulle selle asja juures taaskord andmeside hind. Kui keegi uuriks välja, mis põhjusel maksab GB netti roamingus 20.580.- (kakskümmend tuhat viissada kaheksakümmend eurot ja 00 senti), muidu aga umbes euro, siis ilmselt võiks selle eest Pulizeri saada!
Selline on lennujaamahoone väljast
Kella üheksaks olen juba istumas, seekord kohal 20F, mis on täpselt 9 istmest koosneva rea keskel, varustatuna reisijatele jagatava odekolonnipudeliga
Mõne aja pärast jagataks näkse ja juua
Seejärel aga lõunasöök
Kell 11 maandume Yaundes. Aplaus on tugev. Tegemist on vahemaandumisega ja lennukist väljuma ei pea, kui just sinu peatus ei ole. Meie oma ei ole, aga paljude oma paistab olevat
Lennukisse jääb ajutiselt rahvast päris hõredalt. Yaunde ikkagi pealinn. Tegelikult võiksime samuti siin väljuda, on ju meie kontakt Ivogi siin, aga pagas on juba Doualasse lähetatud. Kogu lennuki peale, aga see on suur lennuk, Boeing 777-200, näen peale meie veel ainult kahte valget inimest.
Aga tühjaks lennuk ei jää- tulevad hoopis uued reisijad ja 12.40 alustame taas õhkutõusu. Seekordne lend ei tule pikk – 13. 10 oleme juba maandunud Doualas.
Kõigepealt vaatab mingi ametnik viisa olemasolu passis ja siis tuleb pikk ja aeglaselt edenev järjekord koroonaeksamineerimisele. Selleks tarbeks saab täitmiseks prantsusekeelse fiche.
Hirmus palav on, aga lõpuks hoones sees, püüab konditsioneer mõne kraadi jahedamat tempi hoida. Kõigepealt registreerimine
ja siis proovivõtt
See viimane on kergelt ebameeldiv nagu ikka. Eriti veel selles sõõrmes, mis parasjagu tatine ja umbes.
Paistab, et tulemused saab jooksvalt teada ja seni tuleb neid ootesaalis istudes oodata, kuni hõigatakse fiche ülaossa kritseldatud järjekorranumber. Jääb loota, et seda tehakse inglise keeles, vähemalt meie puhul.
Umbes poole tunni pärast nikerdan ennast leti juurde, kus tulemusi vormistatakse. Kuna sinna nikerdavad end kõik ja väga harva kui kedagi välja hüütakse, sest selleks ei jää mitteväljahõigatute aktiivse tegevuse tõttu lihtsalt vaba aega. Tulemused on positiivsed st. negatiivsed. Selle kohta väljastatakse ka vastav sertifikaat
Edasi tuleb täita migratsioonikaart ja vastavas kioskis ette näidata oma kollane pass. Siin võetakse ära ka esimesena täitmiseks antud covidi-fisce
Sellele järgneb passikontroll.
Selle käigus tehakse pilti ja võetakse sõrmejäljed aga lolle küsimusi ei esitata. Üldse midagi ei küsita. Enamik inimesi jalutab aga sellest passikontrollist vasakult piki koridori lihtsalt mööda, mida meie endale ilmselt lubada ei saa.
Lõpuks jõuame ka pagasini, mis kenasti lindi kõrvale maha tõstetud.
Minu eesti telefon siin võrku ei lähe ja niikuinii oleks selle kasutamine arulagedalt kallis. Ostame kohaliku SIMi
Edasi väljume juba jaamahoonest, teatud vilumusega igasugu rahavahetajaid, taksojuhte ning muid asjamehi ignoreerides ja võtame suuna mitte kaugel asuva aguli poole, et natuke midagi süüa ja kohalejõudmise puhul väikse õllegi juua. Selle valik polegi nii väike ja lüüakse kohe näidised letti.
Söögi kohta öeldakse, et neil on ainult “local”. Mis seal ikka, proovime ära
Selline mannapudru välimusega ja mitte eriti maitsev valge ollus koos mingi kanadetailiga, arusaamatu millisega, igatahes ilma lihata osast + mereadrusalat. Maksab see kõik kokku järgmiselt
Keha kinnitatud, suundume linna öömaja otsima ja edasisi tegevusi planeerima. Selleks organiseerib sööklatädi meile takso, väidetavalt oma venna, nagu ikka ja viiakse meid kesklinna mingi hotelli juurde. Ja nagu tavaliselt saab algselt 1000 raha peale kokku lepitud sõidust paar korda kallim..
Hotelliks on Somatel, mille letihinnad on meile täiesti vastukarva. Aga õnneks on hinnad läbirääkimiste küsimus ja saame need paika reguleerida.
Fuajee
Kompleksi kuulub ka kergelt häguse veega bassein
Aafrika standard on üks lai voodi numbri kohta. Käime kahte vaatamas ja valikut endalegi täielikult põhjendamata võtame kallima variandi.
Võib-olla avaldas mõju see asjaolu, et toas on ikkagi aken. Mis siis, et kuhugi sahti
Ja sanitaarruum. Koos prill-laua ja
elavnurgaga.
Peale väikest puhkust liigume õhtusele linnaga tutvumise ringile.
Käime ka paaris suuremas poes, et tutvuda pakutavaga
Tuleb tõdeda, et kaubapuudust ei ole
Peaasi et raha oleks
Muude eesmärkide seas on ka kohaliku juuksurisalongi külastamine. Palju neid silma ei hakka ja nii pole ka valikut, kasutame esimese ettejuhtuva teenuseid.
Unustame kõige tähtsama põhitõe siin, et enne ükskõik millist tehingut tehes tuleb tingimused ja hinnad kokku leppida ja seda võimalikult täpselt ja üheseltmõistetavalt. Karistuse hooletuse eest saame loomulikult valusa ja rahalise
Et seljataga on pooleteistööpäevane lennureis, siis oleks vaja puhkama minna. Ostame veel üht-teist tanklast kaasa ja võtame tagasiteeks takso. Kütusehinnad jäävad siin riigis sellistele tasemetele: 1 eur = 655 kohalikku
Kaardil näeb meie väike patseerimine kuidagi nii välja
- Kamerun. 11 detsember. Douala
Uni läinud umbes kuuest. Indrek norskab veel magada. Kaheksast lähen ümbrust kaema. Kui enne pole mainimiseks tulnud, siis siin on ajavahe Eestiga -1 h.
Siseõue bassein valges. Vesi tundub endiselt piimjalt hägune. Ei kutsu.
Hotell hoovi poolt
Üheksast tuleb ka Indrek ja läheme hommikust sööma. Selleks on toa hinnas mitte sisalduv rootsi laud.
Kana-kala-maks
Kokku saab päris toeka eine
Peale sööki tuppa naastes leian eest koristaja, kes on kogu elamise segi jõudnud keerata. Palun tal tungivalt oma tegevuse mõneks ajaks peatada ja lahkuda.
Eile tehtud plaani kohaselt käime sadamaga tutvust tegemas ja siis proovime rongiga Yaoundesse liikuda.
Kui õhtul olid paljud ärid suletud, siis päeval kihab elu täiega. Eile ei olnud mul kuskilt võimalik kohalikule kliimale vastavaid jalavarje soetada ja seetõttu teen järjekordse vea, ostes need kohe esimesel võimalusel. Sest nüüd on neid müüjaid jalaga segada
Peale lühikest kauplemist vahetan oma saapad selliste stiilsete rihmikute vastu.
Hinnakujundusele mõjub kindlasti soodsas suunas asjaolu, et sama tootemudel on müügis mitmel konkureerival väikeettevõtjal
Lisaks tavalisele pudi-padile käib ka agar valmistumine lähenevateks pühadeks. Ei ole siin midagi, et pääsukene peab nääre ainult palmi all pidama
Veel üheks traditsiooniks on saamas endale uue käekella soetamine. Kui Euroopas tuleb originaal-Rolexi või muu brändikella eest tuhandeid välja käia, siis siin saab sama mudeli mõne(kümne) dollariga kätte. Kusjuures hea õnne korral võib saada isegi sellise mudeli omanikuks, mida isegi vastava firma tootekataloogist ei leia! Aga altminek jalavarjudega on värskelt meeles ja lükkame sellised tähtsad ostud edasi.
Sadam asub kõrge ja pideva müüri taga ning selge on, et läheneda tuleb probleemile mõnest teisest suunast
Tagasiteel võtame natuke otse ja satume rohealale linna südames. Nagu näha on see populaarne peatuspaik ka kohalike elanike seas
Eks see prügimajanduse kerge organiseerimatus riiva mujalgi silma – pooltühi konteiner keset sodi
Looduslähedust armastavad kodanikud on siia roheala serva oma kodusid rajanud
Natuke uhkemad elamud asuvad rohelisusse uppuva vooluveekogu ääres, nagu ikka
Eile sai internetist erinevatelt saitidelt, kaasa arvatud raudteefirma kodukalt Camrail.net, hunniku igasuguseid erinevaid rongide väljumisaegu leitud.
Nüüd sättisime ennast 14.45 väljuvale ja lasime ennast taksol 1500 raha eest juba enne kahte raudteejaama sõidutada.
Vastav asutus Douala Main Station, on tohutu suur ja võimas ehitis,
Kindlasti väljub siit tohutult ronge. Ainult inimesi pole eriti märgata. No rongini veel aega ka. Või vähemalt nii ma arvan
Sees selgub, et väljumisi on just täpselt ei rohkem ega vähem kui üks. Igal hommikul 7.30. Kummaline on, et osadel päevadel on peatusi poole rohkem, kui teistel, aga summaarne sõiduaeg on ikka üks.
Selge, miks inimesi ei ole. Aga miks selline võimas jaam, päris arusaadav ei ole.
Jalutame natuke ringi ja seedime infot
Pälvime sellega kohaliku politseiniku tähelepanu. Kuna ta inglise keelt ei mõista, meie jällegi ei mõista prantsuse keelt, ei jää tal muud üle, kui joosta oma inglise keelt oskava kolleegi järele. Sest rääkida paistab tal meiega vaja olevat. Mõistagi on see saabuv tegelane ka veel ta “sister”.
Midagi pahasti lahti ei ole. Saame ka tõlke abil kassast teada, et kohal tuleb olla juba hommikul kuuest. Et kõik plaanid nüüd natuke uppis, viskame puu alla külili, äkki aitab
Tuleb välja, et aitas küll. Natuke maad eemal on hotell – vildakaks vajunud (või juba nii ehitatud) nagu Pisa torn või maja Tartu vanalinnas, kus saab soodsalt hommikul rongi väljumiseni pesitseda
Nime poolest selline palee
Vaatame üle kolm tuba ja valime neist keskmise
Milles lisaks privaatsele sanitaarruumile
Rõdu mangopuu ja vaatega elava liiklusega äritänavale
Vormistame ostu
ja läheme majutusasutuse toitlustuskohta keha kinnitama
Riskime kala tellimisega ja ei pea pettuma
Peale sööki teeme jalutustiiru. Tegelikult on suht mõttetu pikkade vahemaade läbimine, eriti midagi uut ei kohta. Midagi siiski..
Ringteed ongi siin sellisteks kohtadeks, kus skulptuure demonstreeritakse.
Mõttevälgatusena käib läbi motika ostmine. Tutika sellise pakkumine ei olegi nii hull. Ilmselt saab sellise sõiduvahendiga ka siinkandi riigipiire lihtsamalt ületada.
Endiselt pakub muidugi ka huvi käekellade teema
Koduteel, juba pimedas, satume kahe müügiauto peale ja teeme asja, et lähemalt teada saada, mis maksavad
Tuleb välja, et palju maksavad. Seda hetkel. Tõsi, hiljem selgub, et hoopis päris soodsad teised, kasvõi võrreldes lahtitollimise hindadega..
- Kamerun 12. detsember. Rongisõit
Raudteejaama jõuame poole seitsmeks. Eile lindiga piiratud aparaat on tänaseks töökorda seatud.
Mõõdab kehatemperatuuri – minu tulemus on 34, 8 °C – ja viskab õhku mingi aurupilve, millest tuleb läbi jalutada. Ei tea, kas sellised vidinad on kõigis marsruudile jäävates teibajaamades?
Rahvast peaaegu ei ole. Kokku ehk ca 10 reisijat. Vaatamata erinevatele piletiklassidele internetis on praktikas ainult üks, st. 2. klass. Vaevalt, et kui me oleks 1. klassi soovinud, meie jaoks eraldi vagun oleks haagitud. Pilet maksab 3000 per nägu.
Ostu vormistamise ajal teatab kassiiri assistent meile, et kas me ikka teame, et sõit Yaoundesse kestab väga kaua. Justkui hoiatades ja märku andes, et veel pole hilja loobuda ja et ilmselt on siin veel midagi, mida me ei tea..
Aga kohe on ka piletid käes.
Väljumiseni on pool tundi ja tellin kohvikust teed. Soovin veel ka omletti, aga mingil põhjusel mis jääb kerge keelebarjääri poolt ületamatuks, ma seda ei saa
Ülejäänud seltskond vaatab telekast kohalikku seepi.
Kuigi siin riigis on väga raske leida kedagi, kes maski kannaks, siis rongile mineku hetkeks seda nõutakse. Hiljem, juba rongis, pole enam kellelgi seda uuema aja riietuseset näha.
Rong koosneb vedurist ja kahest vagunist, mõlemas seinale kinnitatud sildi andmeil 88 istekohta.
Mingil hetkel haagitakse veel ka kaubavagun sappa, kuhu reisijad saavad näiteks oma kaasasolevad ehitusmaterjalid ladustada
Liikumiskiirus on linna piires nagu sörkjooks. Eks arusaadav ka, kuna kohati lähevad relsid suisa majakeste sisehoovidest läbi, siin aga on hordides lapsi ringi vudimas.
Juba võsa vahel kiirus mõnevõrra tõuseb ja meeldiv tuuleke puhub akendest sisse. Taevas on valdavalt pilves, seetõttu pole ka väga palav.
Järgmises peatuses tuleb arvukalt reisijaid ja vagunid saavad peaaegu täis.
Ühes suuremas asulas tuleb natuke pikem peatus, mille käigus saab üht-teist osta. Kohalikest delikatessidest mitte teadlike klientidena jääme ainukese kindla valiku juurde ja ostame saia. On viimane tugevalt kollane, ilmselt maisijahu sisaldusega
Selliseid kaubanduslikke vahepeatusi tuleb veelgi. Ühes järgnevatest ostame keedetud mune á 50 CFCA ja mingi taimelehe sisse keeratud olluse, mida kõrvalistmel juba, tõsi, erilise vaimustuseta, nositakse. Munad on nagu munad ikka, aga kohalik loodustoit pole tõesti suurem asi, rohkem nagu kuivav hapukas lateks. Kleepub samuti vastikult näppude külge. Õnneks saab rongi tualetis käsi pesta.
Liinile jääb ka mõni kaunikesti pikk tunnel, peale ühte sellist aga kuumeneb ilmselt meie 1981 aastal valminud vedur üle ja rong jääb seisma. Vedurijuht kaob ämbriga võsavahele vett otsima. Osa reisijaid, mina kaasa arvatud, kobivad õue. Mõni üksik teeb ka suitsu.
Kahjuks ollakse sellele järgneva ettevõtmise minu poolt jäädvustamise suhtes väga resoluutselt tõrjuval seisukohal ja nii saabki seda meenutama ainult selline pilt.
Vedur saab töökorda ja reis jätkub.
Osa seltskonda on vahepeatustest mingeid värvilisi vedelikke hankinud ja on nende manustamise tulemusel eufoorilises meeleolus. Muusika muutub valjemaks ja tehakse tantsuliigutusi. Ka üleüldine mürafoon muutub tugevamaks. Kaasreisijaid ja arvukat kaasasõitvat turvaseltakonda – politsei, turvamehed, raudteefirma ametnikud – ei näi see sugugi häirivat
Lisaks toiduainetele müüakse jaamades ka muud kraami. Näiteks vajaduse korral saad endale uue täispuidust ukse muretseda
Otsustan veel ühe katse teha, et asi selge oleks ja enam ei peaks pead vaevama, kas pakutav ka söödav on. Ostan teistsuguse lehte pakitud söögi
Kahjuks on ka selle sees sama söödamatu ja maitsetu plöga nagu eelmiseski analoogses tootes. Piirdun maitsmisega.
Aeg-ajalt on mõni rong või vagun ka rööbastelt maha teekraavi sõitnud, aga nende märkamine kutsub esile ainult lõbusa melu.
Üldse on siin rohkem selline korralik rahvas. Rong on üsna puhas, inimesed on viisakad ja sodi vagunisse maha ei viska, kõik lendab rangelt ainult aknast õue.
Raudtee ehitamisega on üksjagu vaeva nähtud. Reljeef on ebatasane ja nii kulgebki trass kord kõrgete postide otsas oru kohal, siis aga järskude kallaste vahel läbi mäe
Kell on neli aga mul sihuke tunne, et edeneme kuidagi liiga aeglaselt. Väljumine oli küll üsna minuti pealt, aga siia jaama, kus hetkel oleme – Menloh Maloume – oleks rong pidanud jõudma juba 14.35. Seega oleme nii 1.5h graafikust maas.
Katsetan veel mingit kohalikku loodustoodet. Selleks on natuke maapähklist suuremad jubinad. Nende levitaja näitab, et need tuleb enne tarvitamist ära koorida ja kinnitab korduvalt: veri guud veri guud. Oma sõnadele kaalu lisamiseks teatab veel, et tegemist on anti-koroona vahendiga.
Peale puhastamist hammustan pool ja veendun, et teist poolt enam ei taha, mis siis, et antikoroona. Ka Indrek ei arva, et veri guud ja sülitab oma osa aknast välja.
Akna taga on valdavalt metsik või poolmetsik dšungel ülilopsaka taimkattega. Kohati on ka bambusevõsa ja banaani- või palmiistandusi. Loomi pole näha, kui just kari lehmi või mõned kitsed-kanad välja arvata. Linde ikka lendab, ära tunneb pääsukesed, kes siin ilmselt talvitumas.
Sääski pole üldse, kui välja arvata eile õhtul mõned eksemplarid hotellitoa rõdul. Ka muid putukaid kohtab minimaalselt. Üks parm üritas rongis mu sandaali vahelt ilmselt natuke verd imeda, aga kõrvalistmelt proua lõpetas laksuga ta eluküünla, nii, et ehmatusega tukastusest ärkasin.
Varsti hakkab sadama. Ja kohe hetkega nagu oavarrest. Vagun ei ole kahjuks disainitud veekindlaks ja vahet pole, kas aken on lahti või kinni, vett tulvab sisse ja aknaalused kohad muutuvad ajutiselt üsna ebamugavateks istekohtadeks.
Lööb välku ja müristab, aga mõne aja pärast on sadu üle. Aknast nähtavad oranžikas-punakast savist voolitud teed on muutunud vahvalt sopaseks.
Raudteel toimub peale reisirongiliikluse ka kaubavedu. Põhiartiklid paistavad olema tsisternveod, ilmselt sadamast ja tagasi sadamasse metsamaterjal. See viimane võib olla hämmastavalt suure läbimõõduga. Tihti mahub vagunisse ainult kolm palki
Kella kuuest hakkab kiiresti hämarduma. Oleme jõudnud Otelesse. Seega oleme graafikus juba kaks tundi maas.
Ngoumou jaama juures kohtame vastutulevat rongi. Kuna iga päev on mõlemas suunas ainult üks väljumine, siis peab see olema hommikul Yaoundest väljunud (või väljuma pidanud) rong, mis peaks küll juba Doualasse jõudma hakkama. Seega meie rong on palju rohkem graafikus ja nuriseda pole põhjust.
Eelviimases jaamas saame veel oma pool tundi passida ja kogu 263 km pikkune teekond lõppeb alles natuke enne kaheksat õhtul.
On kottpime ja raudteejaama ümbrus tundub kõike muud kui hubane ja turvaline . Katsume leida takso, et hotelli sõita. Esimeses, Le Tango nimelises, pole vabu tube.
Sama lugu järgmises, Girafe nimelises kohas. Kohalikel on komme detsembris pulmi pidada ja tundub et see ongi põhjus, miks mõlemad hotellid hõivatud on.
Kolmandas lõpuks näkkab.
Hinnad on esialgu eemaletõukavad aga neid õnnestub siiski reguleerida. Öömaja ju vaja
Eriti kui on saadaval selline kunstipäraselt kujundatud ja romantiline toake
Avara sansõlme ja vanniga
Numbritoas on ka lameekraanteleviisor. Kahjuks küll ainult kahe kanaliga – prantsusekeelne spordikanal ja siis see teine.
Kuna tänased püüdlused midagi söödavat hamba alla saada on lõppenud fiaskodega, kui kollane sai ja paar muna välja arvata, siis läheme süüa otsima. Tänavatoit tundub kuidagi eriti antisanitaarne ja vaatame selle asemel hoopis poodi
Midagi siit saab. Poe töökorraldus näeb ette, et kassas maksad ostude eest, saad tšeki ja siis liigud välisukse juures asuva kontrollija juurde, kes võrdleb sinu oste tšekil kirja panduga ja kui eksimusi ei tuvastata, siis pakendatakse su ost kilekottidesse
Kuna paarist seamaksapasteedi konservist jääb siiski meile väheseks, loodame hotelli restorani peale. Asub see keldrikorrusel ja esmalt sealt kedagi ei leia.
Käin ja kaeban administraatorile, kes tuleb ja koka kuskilt väljaotsimisega olukorra lahendab. Pakkumisel on steik ja pomm. See viimane on mingi derivaat prantsusekeelsest sõnast kartuli kohta. Tellime ja varsti on kuulda köögi poolt kartulite tükeldamist ja veidi hiljem juba õli särinat. Peagi tuleb ka tulemus.
Kell hakkab üheteistkümnele liginema kui tuppa koti peale saab. Saadan ka meie kontaktile siin linnas info meie asukohast, äkki õnnestub homme kohtuda.
- Kamerun. 13-14-15-16 detsember
Kahjuks pole hommikuks endiselt teateid meie kohalikult kontaktilt ja peab hakkama mõtlema plaanile B
Aga mõelda on ikka parem, kui oled midagi söönud. Ja kõige loogilisem on seda teha hotelli restoranis. Eilne tegelane on nüüd kenasti platsis. Saame teineteisest suurepäraselt aru: omlett, oui, kohv, oui, sardell, oui. Küsib veel midagi šokolaadi kohta, aga seda me ei taha.
Lõpuks õnnestub Ivoga ühendust saada. Oleme parasjagu linnapeal ja igas suunas nähtav orientiir läheduses on Hiltoni hotell. Selle juures kohtumegi.
Ivo on tubli eesti mees, kes toidab poolt Yaoundet ja annab tööd 80 inimesele. Oma saiakombinaati nimetab ta ise tagasihoidlikult pagariäriks. Teel sinna saame ka väikese ekskursiooni. Vaade linnale. Paremal künkal sudust paistev suur hoone on kongresside palee
Antakse luba heita pilgu ka tootmisele. Väga muljetavaldav!
Saame paariks päevaks oma käsutusse Toyota Corolla ja suundume sellega ida suunas. Maanteel on lisaks motikatele põhilised liiklejad kaubaautod ja metsaveokid. Kaup, mida viimased veavad, on keeletuks tegev.
Rekkade arvu järgi otsustades ei soovita siin metsaraiumisel Eestile kuidagi alla jääda
Vähemal määral veetakse juba valmis saematerjali
Liiklus on kontinendile iseloomulikult kaootiline ja ega õnnetusedki tundmatud pole
Üks õnnetu juhtum toimub otse meie silme all, kui meist mööda kimav motikas lepikusse põrutab ja juht kõrge kaarega järgi lendab. Indrek käib uurimas, kas luud-kondid terved ja aitab võrri ratastele.
Ivo sõnul olla Yaounde-Douala maantee suisa üks kolmest maailma ohtlikuimast õnnetuste arvu järgi. Ussisoo ei pääse ligilähedalegi.
Õhtuks jõuame Dimako lähistele ja sätime ööbima. Kuna pimedaks läheb kella kuuest ja uuesti valgeks samuti kuuest, on mõistlik varem ööbima minna ja hommikust valget aega mitte magamiseks kasutada.
14. detsember.
Ärgates saab ümbruskonnast parema ülevaate kui eile, pimedas. Kohe auto kõrval õitsevad mitmesugused kenad taimed
Hommikul jätkub veel mõnda aega eilne väga hea asfalttee, siis tuleb hea asfalttee, edasi juba hea tee ja seejärel vahest enam mitte nii hea tee.
Kuigi praeguseks pidavat koroonaviirus siinriigis seljatatud olevat, on teemat puudutavat infot siiski märgata
Dimako sissesõidul peatab meid politseinik.
Üritab meile selgeks teha, et autol puudub tehniline ülevaatus. Näitab ka liikluseeskirju,
kus sellise rikkumise eest trahv 3600 raha.
Natukse aja pärast naaseb ja ütleb, et eksis. See eelmine tariif puudutab motikaid, auto puhul on vastavad numbrid 25000. Lisame siis vastavasse fondi planeeritud 2000 asemel 5000. Aga selgub, et dokumendid saab tagasi niisama ja ülevaatus on ikkagi ka olemas.
Selle tegevuse lõpetanud, suundume tankima. Liiter bensiini maksab 642 kohalikku.
Diivaniparadiis teeserval
Politseikontrollid muutuvad sagedasemaks ja tüütumaks.
Kohalikud oskavad oma varandust hinnata ja hoolitsevad selle välimuse eest hästi
Enne Batourit võetakse meid põhjalikult ette. Pool isikkoosseisust on purjus ja üks tegelane nõuab juua. Vaadatakse läbi meie asjad ja minu laigulised lühikesed püksid põhjustavad selle, et peame parkima teeserva ja big bossi ootama jääma. Auto dokumendid oleme tagasi saanud, aga passid on pandis.
Mõne aja pärast oodatav saabub ja ütleb, et soovitakse meid küsitleda. Selleks eskorditakse meid Batourisse jaoskonda. Selgub, et mitte mingisse lihtlabasesse vaid kohe Surete Nationalesse.. Siseneme kõige suurema šeffi kabinetti. Ülekuulamine käib üle kivide ja kändude, vastavalt keelteoskusele. Kõne Ivole aga lahendab asja lõpuks positiivses suunas ja soovitakse head teed. Järgmises suuremas linnas, Yokadoumas, palutakse ühendust võtta sealse suurima bossiga, tema kontaktandmed kirjutatakse paberilehele, mille ettenäitamine teel säästis meid ilmselt mõnestki ajamahukast uurimisest.
Tee muutub aina väiksemaks, aga vahepeal on ka renoveeritavaid lõike.
Nagu ikka tänapäeva Aafrikas, teevad tööd kohalikud, ülevaataja ja peatöövõtja aga hiinlane. Teeäärne toitlustamine on seotud suurte riskidega ja ainult väga vähesed tooted võiks enam-vähem kindlalt söödavad olla. Näiteks õlis valmistatud pontšikud. Lisaks on need värsked ja väga maitsvad. Võtame 10.
Samas saaks ka tankida
Juba videvikus jõuame lõpuks Yokadoumasse. Siin on lõpuks võimalik üle pika maa midagi süüa osta ja teisel katsel ka tankida. Sest Totali jaamas, kuhu esimesena siseneme, bensiini ei ole.
Küll saame siit aga liitrikese Teboili õli meid eeskujulikult teeninud Corollale, kel seda juba hädasti vaja
Bensiiniga bensiinijaam jääb natuke edasi (tagasi)
Hiljuti on siin vihma sadanud. Tekib küsimus, et mis edasi. Sest plaanitud sihtkohta – riigi kõige kagupoolsemasse nurka vastu Kongo piiri – me enam ilmselt ei jõua, kuna isegi seniste teeoludega kuluks 300+ km läbimiseks ühes suunas terve päeva valge aeg. Aga kui tee on viletsam, ja ta kindlasti on, siis veel kauem. Ja kui on korralik sadu, võime üldse mitte edasi, või veel hullem, tagasi saada. Nuusutame veel ühte kaardilt leitud teeotsa, mis võiks aidata meid teist rada pidi tagasi, aga see karv osutub mitte meie transpordile sobivaks. Näha ongi peaasjalikult kaherattaliste ja kahe-kuni neljajalaliste jälgi. Seega pole muud kui ots ringi ja tagasi.
Pimedas on hästi näha, et mitmel pool sähvivad välgud, kuigi taevas on tähine ja pilvedeta. Mõne ja pärast leiame turvalise ööbimiskoha tee-ehituseks kasutatava punase kruusa karjääris.
15. detsember
Selline see peatuspaik hommikuvalguses välja näeb
Juba õhtul oli märke, et miskit on toimumas. Kõhus nimelt. Säästan lugejat võikatest üksikasjadest, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et parafraseerides varalahkunud staari magada mul vaevalt oli mahti. Tualettpaberirulli diameeter on ka jõudsasti kokku kuivanud. Öö muudest sündmustest võib veel ära mainida, et pärast pikka välgutamist hakkas lõpuks sadama.
Õnneks pole sadu tugev olnud ja teed on enam-vähem sõidetavad. Varsti juba ka tolmavad
Enamikest kontrollpunktidest saame seekord kiiresti läbi, võib-olla mäletatakse meid veel eilsest.
Kellel on oma auto, see ka kasutab seda täie raha eest.
Kohalik rahvas, kellel aga oma sõiduriista pole, ei pea mitte koju jääma. Võib kasutada ühistransporti ja minna näiteks mõnda suuremasse linna shoppingule.
Yola nimelises asulas plaanime võtta alternatiivse marsruudi, et mitte tuldud teed kasutada, aga arvestades meie sõiduriista, tundub see natuke liig ja jätkame siiski tuldud trassil
Enne Batourit õnnestub hankida kohalikku põhitoidust, st. saia
Religioossete ehitiste põhjal otsustades elavad siin kandis kristlased ja moslemid rõõmsasti läbisegi koos ja erilisi madinaid sellel pinnal ei peeta. Allolevad pildid Yokadoumast eile.
Ühes külakeses võib vabalt olla nii kirik kui mošee.
Batouri keskne ringtee
Veel pildikesi Batouri provintsilinna elust-olust
Peatänav
Üldiselt on pildistamisega nii, et isegi kui teed sõitvast autost pilti ja keegi juhtub seda nägema, siis reaktsioon on väga agressiivne
Asula seljataga, teeme lõunapausi. Menüü on seekord kaunis ühekülgne, aga see-eest madala riskiga!
Pärast Bertoua asulat läheb tee kaheks. Valime seekord National Highway nr.1 ehk N1 maantee, mis kulgeb tuldud teest põhjapoolt. Algselt kena asfalttee muutub pärast Belabo mahapööret kruusateeks ja jätkub niisugusena väga kõikuva kvaliteediga teena palistatuna tihedast vihmametsast umbes 50 kilomeetrit.
Voolav vihmavesi on uuristanud teesse sügavaid kanaleid. Ühes sellises teeme igaks juhuks autole väikese tehnilise ülevaatuse altpoolt.
Siis algavad teeremondid ja ehitused. Paigaldatakse uut asfalti ja varsti on ilmselt kogu maantee uuendatud.
Satume taaskord kontrollija otsa, kes ei suuda uskuda, et vaatamata laigulistele lühikestele pükstele ma polegi sõjaväelane. See on tema jaoks nii tähtis avastus, et nõuab kohe ülemusele helistamist. Viimane ronibki varsti kuskilt põõsastikust lagedale, aga ilmselt on tegemist aruka eksemplariga, kes lihtsalt soovib good afternoon ja annab meie dokud tagasi.
Nanga Ebokos tangime
Väljasõidul asuv kontroll küsib esmakordselt näha ka kollast passi. Kõik paberid üle vaadanud, teatab, et control clear + safe journey ja laseb tee sulgemiseks kasutatava nööri alla.
Paremad teelõigud on siin riigis tasulised. Õnneks pole maks eriti suur ja maksukogujaid mitte väga sageli. Et tegemist on ikkagi ametliku obrokaga, saab tõestuseks ka pisikese postmargisuuruse kviitungi, millel rohkelt informatsiooni. Lisaks teemaksu infole on kirjas ka riigi moto: Peace -Work – Fatherland.
Kella kuuest jõuame Yaounde lähistele. Algavad ummikud, milledest paremalt, vasakult ja vastassuunas mööda püütakse sõita. See muidugi suurendab segadust veelgi.
Suundume juba tuttavasse hotelli. Seekord saame 214 toa asemele 315, mis asub meie korruste nimetamise traditsioonide järgi neljandal korrusel ja erineb eelmisest vanni puudumise ja rõdu esinemise poolest. Pluss hunnik prantsusekeelseid kanaleid vs. 2.
Seekord olime lähenenud hotellile teiselt poolt ja panime tähele, et paarisaja meetri kaugusele jääb suur supermarket. Sinna õhtuse poeskäigu raames suundumegi.
Valik on hea, aga hinnad on kõrged, eriti importtoodetel
Midagi meie eelarve siiski osta lubab
Enne öörahu saab ennast korralikult seebiga puhtaks küüritud ja ka riided igaks petteks läbi vee lastud. Ka auto sai pesusse üle antud. “Grande Argentina” asub Mauretaania ja Senegali piiril St. Louisi juures. Üks uudis on veel. See on minu ja mu kõhuga seoses. Paistab nii, et Indrek on teatepulga üle võtnud…
16.dets
Enne kuute käib administraator auto võtmete järel. Seega eile ikkagi autopesu ei toimunud ja hakkavad sellega nüüd tegelema.
Sise- ja välispesu kokku maksab eilse 1000 asemel nüüd 1500 raha. See-eest on auto ka seest ja väljast rahuldavalt puhas.
Tänane plaan on sõita ookeani äärde Kribisse ja visata pilk peale selle kandi olukorrale. Vasak tagumine rehv tundus natuke tossu olevat ja kindluse mõttes laseme õhku juurde pumbata
Toiduvaru vajab samuti uuendamist. Linnast väljasõidul jääb teeveerele kiosk milles näha soovitud tooted
Selgub, et kohapeal koostatakse ka valmis hommikueineid, lisades lahtilõigatud saia vahele erinevaid tooteid. Valikus on lihapallid ja keedetud muna. Eks meie võta selle viimase variandi, koos majoneesiga. Nii julged, et lihapalle proovida, me siiski ei ole..
Keha kinnitatud, saame jätkata Doualasse suunduval maanteel. Tee on üsna hea, kuigi vahest krobeline ja sekka mõni auk kah. Liiklust on kardetust hõredamalt. Ka asustust pole palju, valdavalt palistab teed tihe läbipääsmatu troopiline mets.
Läbinud umbes poole maast mahapöördeni Kribisse, peatavad meid politseinikud või kes nad kõik siin ongi. Sest neid on palju, mõlemal pool teel oma paarkümmend tegelast kindlasti. Järgneb jant (meile küll rohkem kurbmäng) kahes vaatuses.
Kõigepealt astub lavale üks peaosatäitjaid – kuri ülemus. Pritsib tatti nii mis kole ja sellest pole üldse kasu, kui seletame, et me mõhkugi aru ei saa. Meil, tuleb välja, polnud turvavööd kinni. Ja siis. Siin riigis pole kellelgi kunagi turvavöö kinni. Aga see pole muidugi tähtis. Ja ilmselt pole see isegi tõsi, sest kõik teised liiklejad peale meie loomulikult on kursis selle paigaga siin ja panevad kohusetruult sajaks meetriks rihma peale. Peale tigedat hirmutamise faasi pakutakse lahendust. Paberilipakale kirjutatakse 50000 ja seda kaks korda. Kokku 100000.- Peale meiepoolset tõrjuvat reaktsiooni astub lavale uus tegelane. Hea politseinik, meie friend, kes lubab asja lahendada, olgu me ainult head ja käigu raha välja. Kui nendepoolne küsimine on liig, siis palju me nõus oleksime maksma. Mitte midagi loomulikult, aga selge on see, et sellega siin ei lepita. Kirjutan siis paberile 20000, mis juba on liig-mis-liig. Hea politseinik kirjutab 80000. Mina taas 20000. Tema 70000. Ütlen, et rohkem ei maksa kui 20000. Ja luban saatkonda helistada. Ise mõtlen, et milline neist võiks sobiv olla. Prantsuse oma ei kõlba, sest ma ei oska ju prantsuse keelt. USA oleks jälle liiga provokatiivne. Eesti oma siin ju pole ja ka mõni Skandinaaviamaa ei sobiks, sest nendest vaevalt keegi kuulnud on. Jääb kas Inglismaa või Venemaa. Helistada ma muidugi ei plaani kuhugi aga meiepoolse käiguna sobib küll.
Hetkeks on märgata, et ähvardus mõjub, kästakse telefon ära panna ja ollakse 20000 nõus. Annan soovitud summa, kuri politseinik võtab raha vastu ja saab veel kurjemaks. Sest vaja on ju rohkem. Nüüd saab süüdistusele veel altkäemaksu pakkumise lisada. Mina lisaks küsimise ka. Ja teen kiirelt tegelastest pilti. Mille peale minnakse eriti tigedaks. Luban pildi ära kustutada, kui dokumendid tagasi saan. Lubatakse anda. Kustutan siis ära. Pärast saab ju taastada. Pilt ise on siin ja mitte midagi ütlev. Aga nemad seda ju ei tea
Nüüd tegutseb hea politseinik. Ütleb, et andku me veel ruttu 10000 ja ta ajab asja korda. Enne kui suur ülemus lõplikult vihastab ja siis läheb meil sandisti. Lisaks dokumentidele võetakse veel ka auto käest ära. Naeruväärt. Kahjuks pole aega nendega siin vägikaigast vedada ja anname nõudmisele järele. Kui paberid lõpuks hea politseiniku käes, selgub, et tema tahab ka oma teenustasu. Samuti 10 000.- Lõpuks ei jäägi muud üle, kui maksta.
Saame edasi sõita nii sada meetrit, kui ees on juba uus nöör ja peetakse uuesti kinni. Need, kes juba raha said, hõiguvad midagi meid kinni pidanud tegelasele, kes siis ilmse vastumeelsusega nööri alla laseb.
Jandi teine vaatus etendatakse mõned kilomeetrid pärast mahapööret vasakule Kribi suunas. Karakterid on samad, ainult kehastatud teiste osatäitjate poolt. Ilmselt on meie tulekust ette teatatud, eelmises vaatuses küsitigi meilt, kuhu läheme.. Kuna oleme turvavööstatud, siis seekord see põhjus ei sobi. Näidatakse mingit paberilipakat, kus meie auto number ja seletatakse juurde, et me olla kuskil teel “no respect”i üles näidanud. No mis loll jutt. Aga maksma peaksime seekord 55000. Arusaamatu summa. Suudan välja mõelda, et äkki on neid siin 11 tükki, igale ühele viiekas. Kuigi vaevalt, et ülemus alluvatega nii solidaarne on. Pigem ikka 5 kümppi šefile ja ülejäänu jagamisele!
Ütlen, et ei saa süüdistusest aru ja ei ole nõus maksma. Üldiselt käib etenduse kulg samuti nagu tunnike varem. Kõik on sama, mis ongi parim kinnitus, et toimub organiseeritud skämm. Selle vaatuse lõpetab 10000 maksmine kurjale politseinikule ja pärast dokumentide tagastamist 5000 nõudnud heale politseinikule kahe 500se andmine.
Järgmist sellist etendust me ei soovi ja üritame selle vältimiseks olla üliettevaatlikud.
Teeserval pakutakse tomateid, mida siinkandis harva näha on. Peame kinni, et osta mõned
Ja samas kohapeal pakutavate keedumunadega koos ka natuke keha kinnitada.
Edasi tuleb Kribi – populaarne kuurortlinn nii kamerunlaste kui ka turistide seas. Neid viimaseid pole küll kuskil näha.
Kuna asula kulgeb piki Guinea lahe rannikut, siis sellega on määratud ka põhitegevusala. Selleks on kalapüük.
Oma saaki realiseeritakse otse teeserval kalaturgudel. Kalu on palju ja erinevaid. Ka tohutu suuri eksemplare. Kahjuks ollakse pildistamise suhtes vaenulikud, filmimisest rääkimata. Ei hakka tüli üles tõmbama, aga ühel suuremal müügikohal kesklinnas jõesuudmel üritan mõne klõpsu ikka teha
Lisaks kaladele pakutakse muidki mereande
Kalapaadid ise siinsamas kõrval
Näha on paar edevamat alust
Samas kompleksis on koha leidnud ka arvukalt söögikohti, kus ilmselt kaunis värskest toorainest toitu pakutakse
Samuti on siin koha leidnud paar suveniiripoodi. Teeme natuke asja, ilma igasuguse plaanita osta.
Seda pisiasja müüjad muidugi ei tea ja pühendavad palju energiat oma toodete marketingile
Jäävad päris norgu, kui lahkume.
Ettevõtlikud inimesed mõtlevad siin ka jäätmekäitlusele
Kohe asula servale jääb turismiatraktsioon Lobè Falls. Viskame meiegi pilgu peale. Selle nägemiseks tuleb jalutada sadakond meetrit parklast mööda mereranda või selleks ehitatud laudteed.
Mitmed turistide puudumise tõttu igavlevad kaupmehed üritavad tulutult oma kaupa pakkuda.
Vetemöll on päris nauditav.
Kohalikud vaatavad asja mitmestki hoopis praktilisemast küljest. Üks selline on pesu pesemine
Samuti on leitud moodus siit midagi söödavat välja õngitseda
Loomulikult üritatakse ka looduse ilu nautima tulnud turistist kasu lõigata. Külje alla ujub ennast Carloseks nimetav vennike, kes kaunis soravat inglise keelt räägib. Pakub erinevaid paadiekskursioone. Neljatunnine mootorkanuumatk ülesvoolu allameetrimeeste-pügemeede juurde maksaks enne kauplemist 15000 per kärss. Meil kahjuks selleks aega ei ole ja ei ühti see ka antud juhul meie tegevuse eesmärkidega. Anname lubaduse kunagi ikka osaleda ja lahkume auto suunas.
Rannas on palju ühepuulootsikuid
Suuremad paadid on siiski laudadest kokku klopsitud
Teel autoni räägib meid jälitav Carlos, et tal on siin veel ka oma restoran. Või noh, okay, tema vennal. Aga ei võta me ka sellega vedu, kuigi vaate üle ei saaks kurta.
Jagab veel meile oma kontaktandmeid viimases lootuses, et äkki kunagi tulevikus…. Päris tulemuseta ta vaev siiski ei jää, 500 raha polegi nii vähe mitte millegi eest.
Jätkame lõuna suunas, mõnekümne kilomeetri kaugusele jääva konteinerterminali ja sadama poole. Suurte Hiina ehitus- ja muude firmade rohkus ei jäta kahtlust, kelle käes on siin välisinvesteeringute jäme ots.
Kuni sadamani kulgeb korralik asfalttee, sadamast edasi Ekvatoriaal-Guinea poole tee lõpeb. Seda küll ainult meie jaoks. Kalluritega ikka sõidetakse.
Kaardil kulgeb siin kollane tee numbriga P8.
Üsna pea on selge, et kaugemale me siitkaudu ei saa. Kuna asume otse ookeani kaldal, kasutame juhust ja läheme ujuma. Taamal on näha sadam.
Vesi on liiga soe, nagu vannis. Sügavaks läheb aeglaselt. Kui randa jõudsime, polnud siin kedagi. Nüüd, kui oleme kaldast kaugel vees, liiguvad kolm tüüpi piki kallast meie rannale jäänud asjade poole. Ei saa just öelda, et kindlasti meie asjade poole, need jäävad lihtsalt trajektoorile. Aga asjade seas on telefonid, rahakott, kaamera. Ja loomulikult riided. Kui tegelased otsustaksid meie asjad kaenlasse kahmata ja jooksu pista, oleks kõrvaltvaatajale saadaval ilmselt üsna kentsakas vaatepilt. Kaks porgandpaljast valget kolme musta taga ajamas. Õnneks hirmud sellise vaatemängu ees ei realiseeru.
Siinsamas suubub merre väike selge veega ojake, kus saab pärast suplust suurema soola maha pesta.
Asume tagasiteele. Igaks juhuks laseme ka paagi kurguni.
Et vältida ahneid mente ja mitmekesistada marsruuti siis plaanime Kribist pöörata itta suunduvale maanteele N17. Kohe saab selgeks, et viimane sõna peaks olema jutumärkides. Vaatamata asjaolule, et sama “maantee” äärde jääb ka Kribi lennuväli, on see vaevu läbitav ja hommikusest autopesust jääb vähe järele.
Peale lennujaama olukord üllataval kombel paraneb ja edeneme päris jõudsasti. Tee äärde jäävad mitmed külad vahest päris ontlike villadega. Siis aga pikad metsavahed, kus ei põlata ära ka laudade saagimist
Lõppeb see kõik siiski fiaskoga. Läbinud 50+ kilomeetrit, ootab ees selline kena teelõik.
Läheme muidugist lähemalt kaema, aga ega esialgne arvamus ei parane
Võib-olla siit pressikski veel läbi, mõne autodetaili hinnaga, aga möödalontsiva kohaliku žestid ja Toyota Land Cruiser lausumine annavad mõista, et eespool on hullem. Ja tagasi tulles kasvõi sedasama lõiku läbida oleks ülesmäge päris keeruline.
Seega, ots ringi. Kohe ka pime ja seega pole aega raisata. Tagasiteelgi on mõni tore koht vaja läbida
Saame õnnelikult asfaltteele. Suur tee kätkeb endas samuti mõningaid ohte. Muidu üsna kvaliteetses kattes on aega ajalt auke. Ja mitte selliseid pisikesi ja süütuid vaid tohutu sügavaid ja teravaservalisi, mis hooga sisse põrutanule garanteerib tõsisema autoremondi. Seda heal juhul. Kui valges on enamasti augud oma suuruse tõttu eemalt tuvastatavad ja seetõttu ka välditavad, siis pimedas on teine lugu. Arvukatest veokatest ainult väike osa viitsib oma kaugtulesid ümber lülitada ja seetõttu ei ole mõnda aega praktiliselt mitte kui miskit näha. Jääb üle ainult kas seisma jääda või heale õnnele loota. Seekord meil seda viimast on, aga päris mitmel teeservas seisval autol seda pole olnud.
Kella üheteistkümneks jõuame juba Yaounde lähistele, kui auto esiosast kostab ebameeldiv heli. Kapoti alla vaadates selgub ka põhjus: rihma pingutusrulli laager on alla andnud.
Seega pole enam ei konti, roolivõimu, laadimist, jahutust ega ka võimalust edasi sõita. Tutvume ümbruskonnaga ja kaalume erinevaid variante. Lõpuks kulgeme paari jahutuspeatusega hotelli nimega Miwo. Kõige selle peale kulub parasjagu aega ja tule saab kustu alles kell 02.18.
16620-22010 või 011.
- Kamerun. 17-18 detsember.
Osalt hilise magamamineku tõttu lükkub ka tõusmine valgele ajale. Numbri sansõlmest kostuvad reljeefsed helid lasevad mõista, et teatepulk on endiselt Indreku käes.
Katsume protsesse kiirendada ja pidada plaani hotelli kohvikus
Kus pakkumisel lahustuv kohv!
Tuleb hakata autoremondiga tegelema. Otsustame kõigepealt lähima ümbruse üle vaadata. Selline see peatuspaik päevavalges tänavalt välja näeb
Jalutame peatänava poole.
Inglise keelega jääme siiski hätta. Üks naispolitseinik räägib lõpuks piisavalt, et meid garaaži juhatada. Asub selline mitte kaugel otse politseijaoskonna taga. Indrek on eelnevalt internetist juba vajaliku info purunenud detaili kohta välja kaevanud. Vaja oleks meil sellist vidinat,
kuna olemasolev näeb selline välja
Nagu ikka, polevat probleemi. Kuna vajaliku vidina saab ainult kesklinnast, siis aega kuluvat 3h. Tundub liiga palju. Otsustame kasutada Ivo pakutud mehaaniku varianti ja läheme hotelli tagasi teda ootama. Oodatavad saabuvad just siis, kui oleme plaaninud minna natuke süüa otsima.
Uus vidin on juba kaasas
ja peale mõningaid tagasilööke saab see ka külge.
Kuna hotelli kohvikust tellitud lõuna valmimisest pole veel mingisugust märki, siis saadame auto kõrvalasuvasse pesulasse. Kui auto saab juba puhtaks pole lõunasööki endiselt näha. Istume hotelli sisehoovi terrassil ja lõpuks jõuavad ninna vähemalt praadimise lõhnad.
Ootamine siiski tasub end ära
Kuigi lõplikud järeldused saab teha alles homme.
Järgmiseks liigume Ivo poole. Paneme paagi täis ja kontrollime õli.
Teel peatavad meid politseinikud, kes küsivad juua. Kui meil juua ei ole, siis kõlbaks raha ka. Selgitame, et joomine on kahjulik, tõmbame uksed kinni ja sõidame edasi.
Ivo juures paneme paika edasised tegevused. Homme sõidame Doualasse. Algne bussisõidu mõte asendub autosõiduga. Lähme koos Ivo sekretäriga, kes saab hunniku juhtnööre, kuhu minna, mida rääkida jne.
Äralend on laupäeval, seega on paras aeg koroonatestile mõelda. Sõidame vastavasse asutusse, aga teste tehakse ainult hommikuti. Siiski saame mõjutada meile erandi tegemist.
Otsustame juba äraproovitud hotelli kasutada. Lihtsuse mõttes. Tuttav administraator palju ei päri, tervitab ja ulatab võtme. Seekord saame toa 308. Selline pežoomeeste tuba vaatega õhtusele linnale
Ivol õnnestub oma ärasõit edasi lükata ja saame õhtupoolikul natuke ärijuttu ajada. Assisteerib veel siin sündinud kreeklane Eric.
18. detsember
Hommikul kaheksaks planeeritud väljasõit venib natuke. Teel saame korduvalt tegemist teha erinevate politseinikega. Nahaalsusel pole piire. See, et sa kõik õieti teed, ei loe absoluutselt mitte kui midagi. Samas kohas kus paari päeva eest, peatatakse meid uuesti. Seekord on meil rihmad kinni, aga Ivo sekretäril tagaistmel ei ole. Täna ei ole kuidagi tuju nendega vaielda. Tegelikult laseks hea meelega istme alla ja tukuks veits. Raha küll ei plaani maksta. Lõpuks tuleb ikkagi 5000 loovutada.
Selliseid kohti on mitmeid ja peaaegu alati on garanteeritud kinnipidamine. Ainult harva lõpeb see lihtsalt hea tee soovimisega peale dokumentide kontrolli. Kui otsest põhjust pole, siis mõeldakse see lihtsalt välja. Ühes nööriga “kontrollpunktis” süüdistatakse mind pideva joone ületamises. 50000. Ei plaani küll midagi maksta. Nadine käib ja kaupleb päris pikalt. Lõpuks jõuab asi sinna maale, et kästakse mingile prantsuskeelsele paberile alla kirjutada. Homme peaksin minema kuhugi trahvi järele ja load tagasi saama. Annan paberi tagasi, ütlen, et ei saa sellest midagi aru ja alla ei kirjuta ja minu load võib ka endale jätta. Mõni aeg jant veel kestab, anname ikka 2000 raha lõpuks ära.
Aeg-ajalt korjatakse 500 haaval ka teemaksu. Üks selline naljamehest piletimüüja küsib mult “musjöö la blanc, sava?”, millele vastan tõde tugevasti väänates sava bien!
Enne Doualat läheb kõht tühjaks ja lähen kanasaiu ostma. Mind näevad möödasõitvad sõjaväelased ja kohe turja. Ikka nende va kulunud vanade laiguliste lühikeste pükste pärast. Peedistavad ja peedistavad. Neil on õlleraha vaja, muidu viivad kuhugi ära mind.
Lisaks tüütutele ja ahnetele ametnikele on teel muidugi ka suur avariioht. Mõni hetk tagasi on juhtunud kahe surnuga rekkade kokkupõrge, mille tagajärjel üks autodest on põlema süttinud. Käib kustutamine ja tee on kinni.
Järjekord kasvab kiiresti ja kärsitumad üritavad ikka läbi nikerdada. Kui lõpuks liiklus avatakse, siis on need mõlemas suunas mööda pressijad tee kaunis umbe ajanud
Suurem tuli on ka kontrolli alla saadud
Ainult mõni kilomeeter edasi on juba uus avarii
Linna piiril võtame peale Nadini venna koos naisega ja pääsen roolist
Doualas on esimene käik politseisse, et auto kättesaamiseks ja asjaajamiseks volitus teha. See asi pole ka niisama lihtne vaid nõuab erinevates kabinettides käimisi, koopiate tegemisi, palju seletamist ja loomulikult ka kukru kergendamist. Lõpuks saab kaua koostatud dokument ka suure bossi allkirja ja hunniku templite näol juriidilise jõu. Vahepeal oleme ootamise ja passimisega huvi äratanud mingis eriti suures bossis. Juhatatakse meid läbi eesruumi aru andma, et mida me siin teeme. Telefonid kästakse enne ära anda. Õnneks jäädakse seletusega rahule ja pükse ka ei kästa jalast võtta.
Edasi suundume tollimaakleriga kohtuma. See juba niigi kehva päeva midagi positiivset ei too. Nagu igas muuski valdkonnas siin, võetakse numbreid lihtsalt laest. Võtame natuke mõtlemisaega ja otsustame hotelli minna. Aga selle asemel satume hoopis mereranda restorani kala sööma. Sest seltskond nii otsustas.
Vesi näeb küll kaunis kohutav välja
Kiiresti koostatakse meile laud ja jääme ootama. Ooteaeg on pikk isegi kohalike jaoks, kes vabandama hakkavad. Lauast sibab mööda rott.
Vahepeal saabuvad homseks kojulennuks vajalikud koroonatestide tulemused.
Lõpuks tuuakse ka kala lauale
koos lisadega
Õhtu lõpuks jõuame samasse Somateli hotelli, kus juba tulles peatusime. Seekord saame natuke värskema olemisega toa, koos akna ja vaatega. Päev on olnud väsitav ja natuke mõnusat põõnamist kulub ära.
- Kamerun. Kojusõit 19-20 detsember.
Kaheksa paiku läheme hommikust sööma. Omades juba teatavat kogemust, võib öelda, et hotelli buffee hommikusöök 6000 raha eest omab päris head hinna/kvaliteedi suhet. Täna polevat küll keedumunade päev, aga Indrek suudab ikkagi kaks kahemuna omletti lisaks tellida. Kõht saab päris täis.
Hommikusöögile järgneb pikem istung tualetis. Eile juba korraks tundus, et olukord hakkab kontrolli alla saama, aga näe, vara sai rõõmustatud. Ilmselt peab veel apteegist läbi jõudma.
Selline on vaade numbrist päevavalguses
Väljalend on 14.00. Jõuame sobivasti enne lennujaama minekut Carrefourist läbi käia. Sisenemine sellisesse poodi on nagu lennuki peale minek. Kõigepealt mask ette, siis vaadatakse meie väikesed seljakotikesed üle. Lõpuks peab nad ikkagi hoiukappi panema. Seejärel käte desinfitseerimine ja kehatemperatuuri mõõtmine.
Lõpuks saab poodi.
Ega midagi eriti kaasa osta polegi. Aga kuna meil suured kotid kaasas ja täitsa tühjad, siis otsustame vähemalt ananasse osta.
Veel on turvaliseks kojulennuks vaja apteeki, aga seda teele ei jää. Hotellis tagasi, selgub, et lennujaama saab hotelli bussiga ja ilma rahata. Uskumatu lugu.. Teele jääb üks apteek, kus palume peatuse teha
Saame mis tahame
Lennujaamas kulgeb kõik tõrgeteta. Vaja on esitada covidi test, seega ei teinud me seda ilmaasjata. Pagas mahub kenasti 23 kg piiridesse ja lendab otse Helsingisse. Ka pardakaardid tehakse kohe kõigile lendudele.
Peale pagasi äraandmist liigume edasi. Mingi tegelane vaatab meie pardakaarte ja märgib A4 paberile mingeid arusaamatuid kolmekohalisi numbreid. Kummaline tegelane, siin ta on
Enne passikontrolli tuleb veel mingi paber täita, minu arust osalt täiesti mõttetute pärimistega
Passikontroll läbi, on võimalik sooritada oste väikeses tax free poes, kus standardvalik ebahuvitavat kaupa. Lisaks on veel 3-4 kioski kohalike suveniiridega, kuhu saab viimased cfa-d jätta.
Edasi tuleb turvakontroll, see läbitud, vaatavad kaks tegelast mingil arusaamatul põhjusel veel ka meie (ja ka teiste muidugi) seljakottidesse. Ei tea, mida sellist nad potentsiaalselt on otsima pandud, mida röntgen juba ei oleks üles leidnud. Edasi pole muud kui istuda ja oodata
Lennuk on Boeing 787 ja väljalend toimub õigeaegselt. Vahemaandumist Yaoundes, nagu oli tulles, nüüd ei toimu. Pardal saab korralikult süüa.
Ja ajaviiteks filmi vaadata. Addis Ababasse jõuame pimedas. Transiitreisijad, nagu ennegi, peavad kõik turvakontrolli läbima. Rahvast on taas palju. Viirusehirm paneb osa inimesi suisa skafandreid kandma
Uurides väljuvate lendude tablood, ei leia sealt meie oma. Otsime üles infokioski ja kohtume selle järjekorras sama murega inimesi. Rahustatakse ja öeldakse, et see on näpukas, lennuga on kõik korras.
Sööme ajaviiteks ja kõhutäiteks ühe munasaia
Ja tutvume kaubandusega. Ei osta midagi
Väljalend on lõpuks tabloole kantud. Selgub, et Stockholmis on ainult vahepeatus, edasi lennatakse Oslosse. Väljumine peaks olema 23.40
Kell üksteist hakkab sebimine pihta. Põlisrootslased on kõik kiirelt järjekorda võtnud
Lendajaid on sellise suure lennuki kohta väga vähe. See annab võimaluse pärast õhtusöögi serveerimist tunda ennast paremini kui business-klassis ja jalad üle kolme istme välja sirutada ning uinak ette võtta.
Reis kulgeb viperusteta ja kuueks hommikul kohaliku aja järgi oleme Arlandal. Siin vaja passi näidata ja oma vähesed vidinad teab mitmendat korda juba läbi röntgeni lasta.
Lennujaam on tühi. Tablool on küll palju väljalende hommikuks, aga näha on üksikuid inimesi.
Õnneks on siin pingid käetugedeta, saab kenasti ennast välja sirutada ja tukkuda. Tunnid venivad ja lennujaam on endiselt nagu välja surnud.
Helsingi lennukile ikkagi rahvast koguneb. Pole ka teab mis suur lennumasin.
Vantaal pannakse mingit tervisepaberit täitma, aga lõpuks me ei leidnudki kedagi, kellel see täidetud kujul üle anda.
Saabujad saavad kõik ka tasuta koroonatesti teha, aga me jätame selle mõnu kodumaale.
Vana sõbra abiga saame sadamasse. Praam läheb 16.30. Seega saab taas natuke vedeleda. Ja siis praamil vedeleda. Selline vedelemine on kaunis väsitav.
Reisil oli kaasas ka väike koduvideokaamera, millega sai mõni hetk jäädvustatud. Toimetamata montaazi saab näha siit:
13 jaanuar 2021.
Täna peaks olema lõpuks see päev, kui Mazda jõuab Kameruni. Esialgu novembris planeeritud saabumine lükkus erinevatel põhjustel edasi, kuni lõpuks auto alles novembri lõpus laevale sai. Esialgse saabumisajaga 26 detsember. Seda tähtaega on korduvalt edasi lükatud ja kõne peale Saksamaale avaldati sealpool imestust, et kuidas nii, kas polegi veel kohal?! Nüüdseks on auto koos laevaga ära käinud muuhulgas ka Angoolas ja Kongos. Saab näha, mis edasi..
09 märts 2021.
Ligi kolm kuud on möödas viimasest postitusest auto Kameruni viimise epopöast. Jääb ainult kahetseda, et jätsin jooksvalt kogu protsessi kajastamata, sest tegemist on igati põneva ja õpetliku looga. Tagantjärgi ei tule kõik nüansid meeldegi. Kasutasime kõikvõimalikke lähenemisviise alates meie kohalikust kontaktist, internetiavarustest leitud erinevatest seltsimeestest ja lõpetades paari Eestiski esindatud rahvusvahelise kontserni abiga. Erinevaid teid pidi saadud hinnakalkulatsioonid sisaldasid mida müstilisemaid teenuseid ja hinnadki tulid kaunis erinevad jäädes väga kalliste ja veel kallimate vahele. Tüüpilised näited asjaajamistest on näiteks parkimistasu tolli parklas, mis oli täpsustamata andmeil suurusjärgus 40-50 eurot, aga juba täpsustatult tuli 850!! Kui küsisime enne tolliprotseduuride alustamist autost pilte, veendumaks, et on üldse veel alles midagi, mille nimel vaeva näha, siis esimene allikas väitis, et tegemist on niivõrd kinnise territooriumiga, et sinna ei olegi võimalik ilma tolliprotseduure alustamata siseneda. Teine tegelane aga ütles, et kommiraha eest ikka saab ja tegigi pildid valmis. Pildil on taamal näha ka kõrge tara, millel ohtralt okastraati üle ronimise ebamugavaks tegemiseks.
Isegi prooviks kasti visatud vanad neli rehvi olid kenasti alles.
Aga seda ainult viivuks, paari päeva pärast oli need keegi juba pihta pannud. Säh sulle siis tolli valvatavat territooriumi ja okastraati aia peal..
Kokkuvõtvalt võib öelda, et peale pikki otsinguid ja sisemisi heitlusi langetasime siiski otsuse mitte alla anda ja tegime omaarvates parima väljapakutud diiliga algust. Esimesed rahad on juba makstud ja seega oleme konksu otsas. Eks paista kui sügavale selle oleme neelanud ja mis edasi saab. Loodetavasti lähipäevad toovad selgust.
16. märts 2020. Täna läks teele viimane kolmandik auto lahti tollimise rahadest.
Kuigi lõplik summa sai kokku lepitud kinnitusega, et juurde ei küsita ja meie juurde ka ei maksa, siis veerandtuhat eurot sai lõpuks ikkagi musta mandri poole lisaks saadetud…
Aga 22 märtsil on auto lõpuks Kamerunis sees ja seisab Ivo leivakombinaadi ees!
ja täitsa ühes tükkis. Küll veel arvele võtmata ja tehnilise ülevaatuseta aga see juba koera saba. Loodetavasti…
