Kamerun. 11 detsember. Douala

Uni läinud umbes kuuest. Indrek norskab veel magada. Kaheksast lähen ümbrust kaema. Kui enne pole mainimiseks tulnud, siis siin on ajavahe Eestiga -1 h.

Siseõue bassein valges. Vesi tundub endiselt piimjalt hägune. Ei kutsu.

Hotell hoovi poolt

Üheksast tuleb ka Indrek ja läheme hommikust sööma. Selleks on toa hinnas mitte sisalduv rootsi laud.

Kana-kala-maks

Kokku saab päris toeka eine

Peale sööki tuppa naastes leian eest koristaja, kes on kogu elamise segi jõudnud keerata. Palun tal tungivalt oma tegevuse mõneks ajaks peatada ja lahkuda.

Eile tehtud plaani kohaselt käime sadamaga tutvust tegemas ja siis proovime rongiga Yaoundesse liikuda.

Kui õhtul olid paljud ärid suletud, siis päeval kihab elu täiega. Eile ei olnud mul kuskilt võimalik kohalikule kliimale vastavaid jalavarje soetada ja seetõttu teen järjekordse vea, ostes need kohe esimesel võimalusel. Sest nüüd on neid müüjaid jalaga segada

Peale lühikest kauplemist vahetan oma saapad selliste stiilsete rihmikute vastu.

Hinnakujundusele mõjub kindlasti soodsas suunas asjaolu, et sama tootemudel on müügis mitmel konkureerival väikeettevõtjal

Lisaks tavalisele pudi-padile käib ka agar valmistumine lähenevateks pühadeks. Ei ole siin midagi, et pääsukene peab nääre ainult palmi all pidama

Veel üheks traditsiooniks on saamas endale uue käekella soetamine. Kui Euroopas tuleb originaal-Rolexi või muu brändikella eest tuhandeid välja käia, siis siin saab sama mudeli mõne(kümne) dollariga kätte. Kusjuures hea õnne korral võib saada isegi sellise mudeli omanikuks, mida isegi vastava firma tootekataloogist ei leia! Aga altminek jalavarjudega on värskelt meeles ja lükkame sellised tähtsad ostud edasi.

Sadam asub kõrge ja pideva müüri taga ning selge on, et läheneda tuleb probleemile mõnest teisest suunast

Tagasiteel võtame natuke otse ja satume rohealale linna südames. Nagu näha on see populaarne peatuspaik ka kohalike elanike seas

Eks see prügimajanduse kerge organiseerimatus riiva mujalgi silma – pooltühi konteiner keset sodi

Looduslähedust armastavad kodanikud on siia roheala serva oma kodusid rajanud

Natuke uhkemad elamud asuvad rohelisusse uppuva vooluveekogu ääres, nagu ikka

Eile sai internetist erinevatelt saitidelt, kaasa arvatud raudteefirma kodukalt Camrail.net, hunniku igasuguseid erinevaid rongide väljumisaegu leitud.

Nüüd sättisime ennast 14.45 väljuvale ja lasime ennast taksol 1500 raha eest juba enne kahte raudteejaama sõidutada.

Vastav asutus Douala Main Station, on tohutu suur ja võimas ehitis,

Kindlasti väljub siit tohutult ronge. Ainult inimesi pole eriti märgata. No rongini veel aega ka. Või vähemalt nii ma arvan

Sees selgub, et väljumisi on just täpselt ei rohkem ega vähem kui üks. Igal hommikul 7.30. Kummaline on, et osadel päevadel on peatusi poole rohkem, kui teistel, aga summaarne sõiduaeg on ikka üks.

Selge, miks inimesi ei ole. Aga miks selline võimas jaam, päris arusaadav ei ole.

Jalutame natuke ringi ja seedime infot

Pälvime sellega kohaliku politseiniku tähelepanu. Kuna ta inglise keelt ei mõista, meie jällegi ei mõista prantsuse keelt, ei jää tal muud üle, kui joosta oma inglise keelt oskava kolleegi järele. Sest rääkida paistab tal meiega vaja olevat. Mõistagi on see saabuv tegelane ka veel ta “sister”.

Midagi pahasti lahti ei ole. Saame ka tõlke abil kassast teada, et kohal tuleb olla juba hommikul kuuest. Et kõik plaanid nüüd natuke uppis, viskame puu alla külili, äkki aitab

Tuleb välja, et aitas küll. Natuke maad eemal on hotell – vildakaks vajunud (või juba nii ehitatud) nagu Pisa torn või maja Tartu vanalinnas, kus saab soodsalt hommikul rongi väljumiseni pesitseda

Nime poolest selline palee

Vaatame üle kolm tuba ja valime neist keskmise

Milles lisaks privaatsele sanitaarruumile

Rõdu mangopuu ja vaatega elava liiklusega äritänavale

Vormistame ostu

ja läheme majutusasutuse toitlustuskohta keha kinnitama

Riskime kala tellimisega ja ei pea pettuma

Peale sööki teeme jalutustiiru. Tegelikult on suht mõttetu pikkade vahemaade läbimine, eriti midagi uut ei kohta. Midagi siiski..

Ringteed ongi siin sellisteks kohtadeks, kus skulptuure demonstreeritakse.

Mõttevälgatusena käib läbi motika ostmine. Tutika sellise pakkumine ei olegi nii hull. Ilmselt saab sellise sõiduvahendiga ka siinkandi riigipiire lihtsamalt ületada.

Endiselt pakub muidugi ka huvi käekellade teema

Koduteel, juba pimedas, satume kahe müügiauto peale ja teeme asja, et lähemalt teada saada, mis maksavad

Tuleb välja, et palju maksavad. Seda hetkel. Tõsi, hiljem selgub, et hoopis päris soodsad teised, kasvõi võrreldes lahtitollimise hindadega..