Kamerun. 13-14-15-16 detsember

Kahjuks pole hommikuks endiselt teateid meie kohalikult kontaktilt ja peab hakkama mõtlema plaanile B

Aga mõelda on ikka parem, kui oled midagi söönud. Ja kõige loogilisem on seda teha hotelli restoranis. Eilne tegelane on nüüd kenasti platsis. Saame teineteisest suurepäraselt aru: omlett, oui, kohv, oui, sardell, oui. Küsib veel midagi šokolaadi kohta, aga seda me ei taha.

Lõpuks õnnestub Ivoga ühendust saada. Oleme parasjagu linnapeal ja igas suunas nähtav orientiir läheduses on Hiltoni hotell. Selle juures kohtumegi.

Ivo on tubli eesti mees, kes toidab poolt Yaoundet ja annab tööd 80 inimesele. Oma saiakombinaati nimetab ta ise tagasihoidlikult pagariäriks. Teel sinna saame ka väikese ekskursiooni. Vaade linnale. Paremal künkal sudust paistev suur hoone on kongresside palee

Antakse luba heita pilgu ka tootmisele. Väga muljetavaldav!

Saame paariks päevaks oma käsutusse Toyota Corolla ja suundume sellega ida suunas. Maanteel on lisaks motikatele põhilised liiklejad kaubaautod ja metsaveokid. Kaup, mida viimased veavad, on keeletuks tegev.

Rekkade arvu järgi otsustades ei soovita siin metsaraiumisel Eestile kuidagi alla jääda

Vähemal määral veetakse juba valmis saematerjali

Liiklus on kontinendile iseloomulikult kaootiline ja ega õnnetusedki tundmatud pole

Üks õnnetu juhtum toimub otse meie silme all, kui meist mööda kimav motikas lepikusse põrutab ja juht kõrge kaarega järgi lendab. Indrek käib uurimas, kas luud-kondid terved ja aitab võrri ratastele.

Ivo sõnul olla Yaounde-Douala maantee suisa üks kolmest maailma ohtlikuimast õnnetuste arvu järgi. Ussisoo ei pääse ligilähedalegi.

Õhtuks jõuame Dimako lähistele ja sätime ööbima. Kuna pimedaks läheb kella kuuest ja uuesti valgeks samuti kuuest, on mõistlik varem ööbima minna ja hommikust valget aega mitte magamiseks kasutada.

14. detsember.

Ärgates saab ümbruskonnast parema ülevaate kui eile, pimedas. Kohe auto kõrval õitsevad mitmesugused kenad taimed

Hommikul jätkub veel mõnda aega eilne väga hea asfalttee, siis tuleb hea asfalttee, edasi juba hea tee ja seejärel vahest enam mitte nii hea tee.

Kuigi praeguseks pidavat koroonaviirus siinriigis seljatatud olevat, on teemat puudutavat infot siiski märgata

Dimako sissesõidul peatab meid politseinik.

Üritab meile selgeks teha, et autol puudub tehniline ülevaatus. Näitab ka liikluseeskirju,

kus sellise rikkumise eest trahv 3600 raha.

Natukse aja pärast naaseb ja ütleb, et eksis. See eelmine tariif puudutab motikaid, auto puhul on vastavad numbrid 25000. Lisame siis vastavasse fondi planeeritud 2000 asemel 5000. Aga selgub, et dokumendid saab tagasi niisama ja ülevaatus on ikkagi ka olemas.

Selle tegevuse lõpetanud, suundume tankima. Liiter bensiini maksab 642 kohalikku.

Diivaniparadiis teeserval

Politseikontrollid muutuvad sagedasemaks ja tüütumaks.

Kohalikud oskavad oma varandust hinnata ja hoolitsevad selle välimuse eest hästi

Enne Batourit võetakse meid põhjalikult ette. Pool isikkoosseisust on purjus ja üks tegelane nõuab juua. Vaadatakse läbi meie asjad ja minu laigulised lühikesed püksid põhjustavad selle, et peame parkima teeserva ja big bossi ootama jääma. Auto dokumendid oleme tagasi saanud, aga passid on pandis.

Mõne aja pärast oodatav saabub ja ütleb, et soovitakse meid küsitleda. Selleks eskorditakse meid Batourisse jaoskonda. Selgub, et mitte mingisse lihtlabasesse vaid kohe Surete Nationalesse.. Siseneme kõige suurema šeffi kabinetti. Ülekuulamine käib üle kivide ja kändude, vastavalt keelteoskusele. Kõne Ivole aga lahendab asja lõpuks positiivses suunas ja soovitakse head teed. Järgmises suuremas linnas, Yokadoumas, palutakse ühendust võtta sealse suurima bossiga, tema kontaktandmed kirjutatakse paberilehele, mille ettenäitamine teel säästis meid ilmselt mõnestki ajamahukast uurimisest.

Tee muutub aina väiksemaks, aga vahepeal on ka renoveeritavaid lõike.

Nagu ikka tänapäeva Aafrikas, teevad tööd kohalikud, ülevaataja ja peatöövõtja aga hiinlane. Teeäärne toitlustamine on seotud suurte riskidega ja ainult väga vähesed tooted võiks enam-vähem kindlalt söödavad olla. Näiteks õlis valmistatud pontšikud. Lisaks on need värsked ja väga maitsvad. Võtame 10.

Samas saaks ka tankida

Juba videvikus jõuame lõpuks Yokadoumasse. Siin on lõpuks võimalik üle pika maa midagi süüa osta ja teisel katsel ka tankida. Sest Totali jaamas, kuhu esimesena siseneme, bensiini ei ole.

Küll saame siit aga liitrikese Teboili õli meid eeskujulikult teeninud Corollale, kel seda juba hädasti vaja

Bensiiniga bensiinijaam jääb natuke edasi (tagasi)

Hiljuti on siin vihma sadanud. Tekib küsimus, et mis edasi. Sest plaanitud sihtkohta – riigi kõige kagupoolsemasse nurka vastu Kongo piiri – me enam ilmselt ei jõua, kuna isegi seniste teeoludega kuluks 300+ km läbimiseks ühes suunas terve päeva valge aeg. Aga kui tee on viletsam, ja ta kindlasti on, siis veel kauem. Ja kui on korralik sadu, võime üldse mitte edasi, või veel hullem, tagasi saada. Nuusutame veel ühte kaardilt leitud teeotsa, mis võiks aidata meid teist rada pidi tagasi, aga see karv osutub mitte meie transpordile sobivaks. Näha ongi peaasjalikult kaherattaliste ja kahe-kuni neljajalaliste jälgi. Seega pole muud kui ots ringi ja tagasi.

Pimedas on hästi näha, et mitmel pool sähvivad välgud, kuigi taevas on tähine ja pilvedeta. Mõne ja pärast leiame turvalise ööbimiskoha tee-ehituseks kasutatava punase kruusa karjääris.

15. detsember

Selline see peatuspaik hommikuvalguses välja näeb

Juba õhtul oli märke, et miskit on toimumas. Kõhus nimelt. Säästan lugejat võikatest üksikasjadest, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et parafraseerides varalahkunud staari magada mul vaevalt oli mahti. Tualettpaberirulli diameeter on ka jõudsasti kokku kuivanud. Öö muudest sündmustest võib veel ära mainida, et pärast pikka välgutamist hakkas lõpuks sadama.

Õnneks pole sadu tugev olnud ja teed on enam-vähem sõidetavad. Varsti juba ka tolmavad

Enamikest kontrollpunktidest saame seekord kiiresti läbi, võib-olla mäletatakse meid veel eilsest.

Kellel on oma auto, see ka kasutab seda täie raha eest.

Kohalik rahvas, kellel aga oma sõiduriista pole, ei pea mitte koju jääma. Võib kasutada ühistransporti ja minna näiteks mõnda suuremasse linna shoppingule.

Yola nimelises asulas plaanime võtta alternatiivse marsruudi, et mitte tuldud teed kasutada, aga arvestades meie sõiduriista, tundub see natuke liig ja jätkame siiski tuldud trassil

Enne Batourit õnnestub hankida kohalikku põhitoidust, st. saia

Religioossete ehitiste põhjal otsustades elavad siin kandis kristlased ja moslemid rõõmsasti läbisegi koos ja erilisi madinaid sellel pinnal ei peeta. Allolevad pildid Yokadoumast eile.

Ühes külakeses võib vabalt olla nii kirik kui mošee.

Batouri keskne ringtee

Veel pildikesi Batouri provintsilinna elust-olust

Peatänav

Üldiselt on pildistamisega nii, et isegi kui teed sõitvast autost pilti ja keegi juhtub seda nägema, siis reaktsioon on väga agressiivne

Asula seljataga, teeme lõunapausi. Menüü on seekord kaunis ühekülgne, aga see-eest madala riskiga!

Pärast Bertoua asulat läheb tee kaheks. Valime seekord National Highway nr.1 ehk N1 maantee, mis kulgeb tuldud teest põhjapoolt. Algselt kena asfalttee muutub pärast Belabo mahapööret kruusateeks ja jätkub niisugusena väga kõikuva kvaliteediga teena palistatuna tihedast vihmametsast umbes 50 kilomeetrit.

Voolav vihmavesi on uuristanud teesse sügavaid kanaleid. Ühes sellises teeme igaks juhuks autole väikese tehnilise ülevaatuse altpoolt.

Siis algavad teeremondid ja ehitused. Paigaldatakse uut asfalti ja varsti on ilmselt kogu maantee uuendatud.

Satume taaskord kontrollija otsa, kes ei suuda uskuda, et vaatamata laigulistele lühikestele pükstele ma polegi sõjaväelane. See on tema jaoks nii tähtis avastus, et nõuab kohe ülemusele helistamist. Viimane ronibki varsti kuskilt põõsastikust lagedale, aga ilmselt on tegemist aruka eksemplariga, kes lihtsalt soovib good afternoon ja annab meie dokud tagasi.

Nanga Ebokos tangime

Väljasõidul asuv kontroll küsib esmakordselt näha ka kollast passi. Kõik paberid üle vaadanud, teatab, et control clear + safe journey ja laseb tee sulgemiseks kasutatava nööri alla.

Paremad teelõigud on siin riigis tasulised. Õnneks pole maks eriti suur ja maksukogujaid mitte väga sageli. Et tegemist on ikkagi ametliku obrokaga, saab tõestuseks ka pisikese postmargisuuruse kviitungi, millel rohkelt informatsiooni. Lisaks teemaksu infole on kirjas ka riigi moto: Peace -Work – Fatherland.

Kella kuuest jõuame Yaounde lähistele. Algavad ummikud, milledest paremalt, vasakult ja vastassuunas mööda püütakse sõita. See muidugi suurendab segadust veelgi.

Suundume juba tuttavasse hotelli. Seekord saame 214 toa asemele 315, mis asub meie korruste nimetamise traditsioonide järgi neljandal korrusel ja erineb eelmisest vanni puudumise ja rõdu esinemise poolest. Pluss hunnik prantsusekeelseid kanaleid vs. 2.

Seekord olime lähenenud hotellile teiselt poolt ja panime tähele, et paarisaja meetri kaugusele jääb suur supermarket. Sinna õhtuse poeskäigu raames suundumegi.

Valik on hea, aga hinnad on kõrged, eriti importtoodetel

Midagi meie eelarve siiski osta lubab

Enne öörahu saab ennast korralikult seebiga puhtaks küüritud ja ka riided igaks petteks läbi vee lastud. Ka auto sai pesusse üle antud. “Grande Argentina” asub Mauretaania ja Senegali piiril St. Louisi juures. Üks uudis on veel. See on minu ja mu kõhuga seoses. Paistab nii, et Indrek on teatepulga üle võtnud…

16.dets

Enne kuute käib administraator auto võtmete järel. Seega eile ikkagi autopesu ei toimunud ja hakkavad sellega nüüd tegelema.

Sise- ja välispesu kokku maksab eilse 1000 asemel nüüd 1500 raha. See-eest on auto ka seest ja väljast rahuldavalt puhas.

Tänane plaan on sõita ookeani äärde Kribisse ja visata pilk peale selle kandi olukorrale. Vasak tagumine rehv tundus natuke tossu olevat ja kindluse mõttes laseme õhku juurde pumbata

Toiduvaru vajab samuti uuendamist. Linnast väljasõidul jääb teeveerele kiosk milles näha soovitud tooted

Selgub, et kohapeal koostatakse ka valmis hommikueineid, lisades lahtilõigatud saia vahele erinevaid tooteid. Valikus on lihapallid ja keedetud muna. Eks meie võta selle viimase variandi, koos majoneesiga. Nii julged, et lihapalle proovida, me siiski ei ole..

Keha kinnitatud, saame jätkata Doualasse suunduval maanteel. Tee on üsna hea, kuigi vahest krobeline ja sekka mõni auk kah. Liiklust on kardetust hõredamalt. Ka asustust pole palju, valdavalt palistab teed tihe läbipääsmatu troopiline mets.

Läbinud umbes poole maast mahapöördeni Kribisse, peatavad meid politseinikud või kes nad kõik siin ongi. Sest neid on palju, mõlemal pool teel oma paarkümmend tegelast kindlasti. Järgneb jant (meile küll rohkem kurbmäng) kahes vaatuses.

Kõigepealt astub lavale üks peaosatäitjaid – kuri ülemus. Pritsib tatti nii mis kole ja sellest pole üldse kasu, kui seletame, et me mõhkugi aru ei saa. Meil, tuleb välja, polnud turvavööd kinni. Ja siis. Siin riigis pole kellelgi kunagi turvavöö kinni. Aga see pole muidugi tähtis. Ja ilmselt pole see isegi tõsi, sest kõik teised liiklejad peale meie loomulikult on kursis selle paigaga siin ja panevad kohusetruult sajaks meetriks rihma peale. Peale tigedat hirmutamise faasi pakutakse lahendust. Paberilipakale kirjutatakse 50000 ja seda kaks korda. Kokku 100000.- Peale meiepoolset tõrjuvat reaktsiooni astub lavale uus tegelane. Hea politseinik, meie friend, kes lubab asja lahendada, olgu me ainult head ja käigu raha välja. Kui nendepoolne küsimine on liig, siis palju me nõus oleksime maksma. Mitte midagi loomulikult, aga selge on see, et sellega siin ei lepita. Kirjutan siis paberile 20000, mis juba on liig-mis-liig. Hea politseinik kirjutab 80000. Mina taas 20000. Tema 70000. Ütlen, et rohkem ei maksa kui 20000. Ja luban saatkonda helistada. Ise mõtlen, et milline neist võiks sobiv olla. Prantsuse oma ei kõlba, sest ma ei oska ju prantsuse keelt. USA oleks jälle liiga provokatiivne. Eesti oma siin ju pole ja ka mõni Skandinaaviamaa ei sobiks, sest nendest vaevalt keegi kuulnud on. Jääb kas Inglismaa või Venemaa. Helistada ma muidugi ei plaani kuhugi aga meiepoolse käiguna sobib küll.

Hetkeks on märgata, et ähvardus mõjub, kästakse telefon ära panna ja ollakse 20000 nõus. Annan soovitud summa, kuri politseinik võtab raha vastu ja saab veel kurjemaks. Sest vaja on ju rohkem. Nüüd saab süüdistusele veel altkäemaksu pakkumise lisada. Mina lisaks küsimise ka. Ja teen kiirelt tegelastest pilti. Mille peale minnakse eriti tigedaks. Luban pildi ära kustutada, kui dokumendid tagasi saan. Lubatakse anda. Kustutan siis ära. Pärast saab ju taastada. Pilt ise on siin ja mitte midagi ütlev. Aga nemad seda ju ei tea

Nüüd tegutseb hea politseinik. Ütleb, et andku me veel ruttu 10000 ja ta ajab asja korda. Enne kui suur ülemus lõplikult vihastab ja siis läheb meil sandisti. Lisaks dokumentidele võetakse veel ka auto käest ära. Naeruväärt. Kahjuks pole aega nendega siin vägikaigast vedada ja anname nõudmisele järele. Kui paberid lõpuks hea politseiniku käes, selgub, et tema tahab ka oma teenustasu. Samuti 10 000.- Lõpuks ei jäägi muud üle, kui maksta.

Saame edasi sõita nii sada meetrit, kui ees on juba uus nöör ja peetakse uuesti kinni. Need, kes juba raha said, hõiguvad midagi meid kinni pidanud tegelasele, kes siis ilmse vastumeelsusega nööri alla laseb.

Jandi teine vaatus etendatakse mõned kilomeetrid pärast mahapööret vasakule Kribi suunas. Karakterid on samad, ainult kehastatud teiste osatäitjate poolt. Ilmselt on meie tulekust ette teatatud, eelmises vaatuses küsitigi meilt, kuhu läheme.. Kuna oleme turvavööstatud, siis seekord see põhjus ei sobi. Näidatakse mingit paberilipakat, kus meie auto number ja seletatakse juurde, et me olla kuskil teel “no respect”i üles näidanud. No mis loll jutt. Aga maksma peaksime seekord 55000. Arusaamatu summa. Suudan välja mõelda, et äkki on neid siin 11 tükki, igale ühele viiekas. Kuigi vaevalt, et ülemus alluvatega nii solidaarne on. Pigem ikka 5 kümppi šefile ja ülejäänu jagamisele!

Ütlen, et ei saa süüdistusest aru ja ei ole nõus maksma. Üldiselt käib etenduse kulg samuti nagu tunnike varem. Kõik on sama, mis ongi parim kinnitus, et toimub organiseeritud skämm. Selle vaatuse lõpetab 10000 maksmine kurjale politseinikule ja pärast dokumentide tagastamist 5000 nõudnud heale politseinikule kahe 500se andmine.

Järgmist sellist etendust me ei soovi ja üritame selle vältimiseks olla üliettevaatlikud.

Teeserval pakutakse tomateid, mida siinkandis harva näha on. Peame kinni, et osta mõned

Ja samas kohapeal pakutavate keedumunadega koos ka natuke keha kinnitada.

Edasi tuleb Kribi – populaarne kuurortlinn nii kamerunlaste kui ka turistide seas. Neid viimaseid pole küll kuskil näha.

Kuna asula kulgeb piki Guinea lahe rannikut, siis sellega on määratud ka põhitegevusala. Selleks on kalapüük.

Oma saaki realiseeritakse otse teeserval kalaturgudel. Kalu on palju ja erinevaid. Ka tohutu suuri eksemplare. Kahjuks ollakse pildistamise suhtes vaenulikud, filmimisest rääkimata. Ei hakka tüli üles tõmbama, aga ühel suuremal müügikohal kesklinnas jõesuudmel üritan mõne klõpsu ikka teha

Lisaks kaladele pakutakse muidki mereande

Kalapaadid ise siinsamas kõrval

Näha on paar edevamat alust

Samas kompleksis on koha leidnud ka arvukalt söögikohti, kus ilmselt kaunis värskest toorainest toitu pakutakse

Samuti on siin koha leidnud paar suveniiripoodi. Teeme natuke asja, ilma igasuguse plaanita osta.

Seda pisiasja müüjad muidugi ei tea ja pühendavad palju energiat oma toodete marketingile

Jäävad päris norgu, kui lahkume.

Ettevõtlikud inimesed mõtlevad siin ka jäätmekäitlusele

Kohe asula servale jääb turismiatraktsioon Lobè Falls. Viskame meiegi pilgu peale. Selle nägemiseks tuleb jalutada sadakond meetrit parklast mööda mereranda või selleks ehitatud laudteed.

Mitmed turistide puudumise tõttu igavlevad kaupmehed üritavad tulutult oma kaupa pakkuda.

Vetemöll on päris nauditav.

Kohalikud vaatavad asja mitmestki hoopis praktilisemast küljest. Üks selline on pesu pesemine

Samuti on leitud moodus siit midagi söödavat välja õngitseda

Loomulikult üritatakse ka looduse ilu nautima tulnud turistist kasu lõigata. Külje alla ujub ennast Carloseks nimetav vennike, kes kaunis soravat inglise keelt räägib. Pakub erinevaid paadiekskursioone. Neljatunnine mootorkanuumatk ülesvoolu allameetrimeeste-pügemeede juurde maksaks enne kauplemist 15000 per kärss. Meil kahjuks selleks aega ei ole ja ei ühti see ka antud juhul meie tegevuse eesmärkidega. Anname lubaduse kunagi ikka osaleda ja lahkume auto suunas.

Rannas on palju ühepuulootsikuid

Suuremad paadid on siiski laudadest kokku klopsitud

Teel autoni räägib meid jälitav Carlos, et tal on siin veel ka oma restoran. Või noh, okay, tema vennal. Aga ei võta me ka sellega vedu, kuigi vaate üle ei saaks kurta.

Jagab veel meile oma kontaktandmeid viimases lootuses, et äkki kunagi tulevikus…. Päris tulemuseta ta vaev siiski ei jää, 500 raha polegi nii vähe mitte millegi eest.

Jätkame lõuna suunas, mõnekümne kilomeetri kaugusele jääva konteinerterminali ja sadama poole. Suurte Hiina ehitus- ja muude firmade rohkus ei jäta kahtlust, kelle käes on siin välisinvesteeringute jäme ots.

Kuni sadamani kulgeb korralik asfalttee, sadamast edasi Ekvatoriaal-Guinea poole tee lõpeb. Seda küll ainult meie jaoks. Kalluritega ikka sõidetakse.

Kaardil kulgeb siin kollane tee numbriga P8.

Üsna pea on selge, et kaugemale me siitkaudu ei saa. Kuna asume otse ookeani kaldal, kasutame juhust ja läheme ujuma. Taamal on näha sadam.

Vesi on liiga soe, nagu vannis. Sügavaks läheb aeglaselt. Kui randa jõudsime, polnud siin kedagi. Nüüd, kui oleme kaldast kaugel vees, liiguvad kolm tüüpi piki kallast meie rannale jäänud asjade poole. Ei saa just öelda, et kindlasti meie asjade poole, need jäävad lihtsalt trajektoorile. Aga asjade seas on telefonid, rahakott, kaamera. Ja loomulikult riided. Kui tegelased otsustaksid meie asjad kaenlasse kahmata ja jooksu pista, oleks kõrvaltvaatajale saadaval ilmselt üsna kentsakas vaatepilt. Kaks porgandpaljast valget kolme musta taga ajamas. Õnneks hirmud sellise vaatemängu ees ei realiseeru.

Siinsamas suubub merre väike selge veega ojake, kus saab pärast suplust suurema soola maha pesta.

Asume tagasiteele. Igaks juhuks laseme ka paagi kurguni.

Et vältida ahneid mente ja mitmekesistada marsruuti siis plaanime Kribist pöörata itta suunduvale maanteele N17. Kohe saab selgeks, et viimane sõna peaks olema jutumärkides. Vaatamata asjaolule, et sama “maantee” äärde jääb ka Kribi lennuväli, on see vaevu läbitav ja hommikusest autopesust jääb vähe järele.

Peale lennujaama olukord üllataval kombel paraneb ja edeneme päris jõudsasti. Tee äärde jäävad mitmed külad vahest päris ontlike villadega. Siis aga pikad metsavahed, kus ei põlata ära ka laudade saagimist

Lõppeb see kõik siiski fiaskoga. Läbinud 50+ kilomeetrit, ootab ees selline kena teelõik.

Läheme muidugist lähemalt kaema, aga ega esialgne arvamus ei parane

Võib-olla siit pressikski veel läbi, mõne autodetaili hinnaga, aga möödalontsiva kohaliku žestid ja Toyota Land Cruiser lausumine annavad mõista, et eespool on hullem. Ja tagasi tulles kasvõi sedasama lõiku läbida oleks ülesmäge päris keeruline.

Seega, ots ringi. Kohe ka pime ja seega pole aega raisata. Tagasiteelgi on mõni tore koht vaja läbida

Saame õnnelikult asfaltteele. Suur tee kätkeb endas samuti mõningaid ohte. Muidu üsna kvaliteetses kattes on aega ajalt auke. Ja mitte selliseid pisikesi ja süütuid vaid tohutu sügavaid ja teravaservalisi, mis hooga sisse põrutanule garanteerib tõsisema autoremondi. Seda heal juhul. Kui valges on enamasti augud oma suuruse tõttu eemalt tuvastatavad ja seetõttu ka välditavad, siis pimedas on teine lugu. Arvukatest veokatest ainult väike osa viitsib oma kaugtulesid ümber lülitada ja seetõttu ei ole mõnda aega praktiliselt mitte kui miskit näha. Jääb üle ainult kas seisma jääda või heale õnnele loota. Seekord meil seda viimast on, aga päris mitmel teeservas seisval autol seda pole olnud.

Kella üheteistkümneks jõuame juba Yaounde lähistele, kui auto esiosast kostab ebameeldiv heli. Kapoti alla vaadates selgub ka põhjus: rihma pingutusrulli laager on alla andnud.

Seega pole enam ei konti, roolivõimu, laadimist, jahutust ega ka võimalust edasi sõita. Tutvume ümbruskonnaga ja kaalume erinevaid variante. Lõpuks kulgeme paari jahutuspeatusega hotelli nimega Miwo. Kõige selle peale kulub parasjagu aega ja tule saab kustu alles kell 02.18.

16620-22010 või 011.

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.


Deprecated: preg_match(): Passing null to parameter #2 ($subject) of type string is deprecated in /home/ruberoid/toomast.ee/wp-content/plugins/google-captcha/google-captcha.php on line 244

Notice: ob_end_flush(): Failed to send buffer of zlib output compression (0) in /home/ruberoid/toomast.ee/wp-includes/functions.php on line 5373