Nordkapi tripp 2022

Igasuvine igatsus sõita valgete ööde perioodil põhjasuunas realiseerus sel aastal vahetult enne jaanipäeva. Kuna mullu sügisel sai koos Inseneriga Soomest matkaautod soetatud, siis nüüd tundus õige hetk neid oma lapsepõlvekoju viia. Nii juhtuski, et võtsime suuna läbi kogu Soome Nordkapi peale. Mingi siht peab ju elus olema.

Meie sõit saab alguse 22 juunil poole kahese Tallinki laevaga. Nikkerid on läbenematud ja sõitsid juba eile välja. Ülesõit sujub tõrgeteta ja õhtuks jõuame Lintulahti nimelisse looduskaunisse paika. Ööbimiseks tundub see paik, arvestades asjaolusid, optimaalne.

Need uhked majakesed ei ole mitte tualettruumid, ei, need on riietuskabiinid. Meestele-naistele eraldi ja puha

Telefonikõne annab teada, et Nikkereid, keda on sedapuhku neli, tuleb üks tunnike oodata. Paras ajavahemik õhtusöögi valmistamiseks.

Ja mis selleks õhtusöögiks võiks ka olla? Ära arvata on raske, ma tean, seega ei hakka pikalt salatsema – need on makaronid konserviga!

Õhtu on pikk ja valge, jääb aega natuke ka ringi vaadata. Mitte kaugel meie peatuskohast, üle väikese lahesopi, jääb Neste Lintulahti tankla.

Soome kombe kohaselt on kogu veesõidutehnika täies varustuses kai ääres. Astu laiva!

Õhtu ja vaade järvele on kaunis. Vereimejaidki on talutavuse piirides.

Järv on ka sobilik veemõnude nautimiseks, aga tundub, et vesi on viluvõitu ja meie seast huvilisi ei leidu. Küll aga on see paik suisa supelrannana kirjas. Õhtu edenedes ilmuvad lõpuks ikkagi ka sääsed välja

23 juuni.

Kuna plaan on ambitsioonikas ja kilomeetritemahukas, peab kohe hommikust jätkama edasiliikumist. Esimese pikema peatuse teeme Pyhäjärvi lähedal paremale jääva kirikukellade kollektsiooni juures.

Kiire peatuse teeme ka Kärsämäki keskuses. Nimelt oleks vaja meie majakesse mõningaid tarbeesemeid, aga siin asuvast kirppisest küll miskit mõistlikku ei saa. Samas asuvast toidupoest saab vähemalt jäätist ja kui soovi, ka põnevaid lihakonserve

Järgmine kord peatume juba peale Oulut, kui vahepeal üsna intensiivne vihmasadu hakkab järele andma

Poole kuueks saabume minu lemmiktanklasse Tornios. Kahjuks on siinne hinnakujundus tõusnud mineviku ühest odavaimast tasemest praegusaja kesktasemele. Aga tankida saab ja keegi ei sega. Siinkandis soodsaimaid hindu pakub tankla, mis jääb ca 40-50 kilomeetri jagu põhja suunas.

Indreku maja lekib natuke ja paistab, et tuleb taskunuga käiku lasta

Ca. kahe tunni pärast oleme põhjapolaarjoonel. Siin on kaunis vaikne, kohalik suveniiripoodki on juba uksed sulgenud. Seega, teeme pilti, need kes suitsetavad, suitsetavad, ja siis jätkame edasi põhja poole. Plaan on leida lõkkevõimalusega ööbimiskoht

Tee kulgeb paralleelselt Torniojoega. Aeg-ajalt on ka laagriplatse, aga need on kas hõivatud või karavanidele ebasobivad. Teeme paar ebaõnnestunud katset teelt maha keerata. Tähendab, teelt maha keeramised küll õnnestuvad, laagriplatside leidmine aga mitte. Lõpuks, umbes kümne paiku , peatume jõeäärsel parkimisplatsil kindla plaaniga leida lähikonnast sobilik laagripaik. Vaade Torniojoe jõele ülesvoolu

ja allavoolu

Mitte kaugel teest ida suunas selline kohake ka leidub

Kenade puravikega, mis ma hiljem hommikusöögiks ka ära praen

Ja põtrade söömajälgedega

Teeme jaanilõkke ja küpsetame liha.

Rohkem väsinud lähevad magama, mina Indreku ja Katiga teeme veel tiiru lähikonnas

Käime siinsamas valjuhäälselt vuliseva Pakajoki nimelise jõekese kaldal

Jõekese kaldal seisis puukuju, aga kes on vonkamies, seda ei oska kohe öeldagi. Hiljem uurisin järele, et see peaks palgiparvetaja olema.

Veel jäi lähikonda sisse vajunud punker. Või siis vana maakelder/kartuliauk. Ilmselt siiski sõjaaegne rajatis, Lapi sõja põhisündmused hargnesid ju just siinkandis

24 juuni.

Vaatamata hilisele magamaminekule läheb ikkagi uni juba kuuest. Kuna muid varajasi ärkajaid ei ole, siis võtan ümbruskonna hommikuse uurimise raskuse kõik oma õlgadele. Mitte kaugel meie peatuspaigast kulgeb vana tee, ilmselt olnud kasutusel enne suure maantee valmimist. Silda üle Pakajoe aga enam alles pole

Selle asemel vuliseb kena kärestik, suuresti ilmselt kunagise silla materjalist

seega on selles suunas edasiliikumisega kõik ja asutan tagasi minema

Jalutuskäigult tagasi, on aeg põõnajaid häirima hakata

Aga põõnatakse magusasti

Siiski saavad kõik kenasti jalad alla. Seeaeg, kui käib kohmitsemine ja hommikukohv, vaatan veel ka teises suunas natuke ringi. Teelt mitte kaugel mäenõlva sees on veel üks kinni varisenud punker

Pikka check-outi ei tule ja oleme valmis jätkama põhjasuunas. Järgmise jalasirutuspeatuse teeme Muotkajärvi kaldale jäävas parklas. Siin saab ennast kurssi viia ümbruskonna geograafiaga ja võimalustega loodusega tutvumiseks

Aga kohaliku rahvuspargiga tutvumine ei ole teps mitte seekordse väljasõidu eesmärk

Õige pea ületame juba ka Norra piiri. Toimub see üsna märkamatult ja suuremate ekstsessideta. Varsti jõuame järele ühele omapärasele tegelasele veel omapärasema sõiduvahendiga.

Kuna auto on teeserva pargitud, siis peatume meiegi, et rännumehega natuke tutvust teha

Suundub matkasell loomulikult sinnasamasse kuhu meiegi. Jätame ta siia omi asju ajama ja liigume edasi

Vaade Mazejohka jõe orule. Sellist nime kannab vooluveekogu Google kaardil

Viidalt teeservas aga saab lugeda, et tegemist on Alta-Kautakeino jõega, mil pikkust 200 km kanti ja alguse saab ta hoopis Soomest. Lisaks kvalifitseerub ta üheks Euroopa parimaks lõhejõeks.

Natuke enne kahte jõuame Altasse. Otsest vajadust linnas peatuda ei ole ja midagi eriliselt põnevat silma ka ei hakanud. Seega teeme lõunapausi linnast väljuval suunal vasakule jääval parkimisplatsil, taustaks fjord lumiste mägede foonil.

Söögiks tuleb mitte esimest korda rännumehe lemmikroog – makaronid lihaga.

Sama parkimisplatsi kasutavad ka mingi sakslast organiseeritud automatk-rallil osalevad autod

Nime poolest on tegemist “Baltic sea circle 2022” ralliga ja nagu reklaam autol teada annab, siis 16 päeva jooksul läbitakse 7500 km

Kõht täis, jätkame põhjasuunas. Järgmise peatuse teeme pärast E6 trassilt vasakule põhjasuunas, E69 peale ära keeramist peale Smorfjordi, kohe Nordkapi kommuuni piiril. Nimelt on Nikkerid tahavaatepeeglist kadunud ja selgub, et ühel reisijal on natuke halb. Lähme ka jalgu sirutama

Kivipragudes ja suurema tuule eest kaitstud nõgudes vohavad sõnajalad

Palju kasvab siin ka rootsi kukitsat (Cornus suecica L.), mis meil Eestis on üsna haruldane kaitsealune liik, keda rohkem võib kohata läänesaartel. Sügisel kasvatab see taim pohlasarnaseid marju, mis pole küll mürgised, aga süüa sellegipoolest ei sünni.

Veerand kaheksa paiku saabume sihtpunkti Nordkappi. Rahvast, nagu alati, on siin üksjagu. Kuigi, autosid on palju rohkem näha kui inimesi. Aga ega see ilm ka niisama jalutamist väga ei soosigi. Külm ja tuuline

Monument, mis kannab nime “Barn Av Jorden” ja mille juunis 1988 tegid lapsed erinevatest maailma paikadest, peaks teksti järgi sellel sümboliseerima koostööd, sõprust ja lootust. Otseselt Eestist küll kedagi mainitud ei ole, aga Anton Sovjet Unionist võib ju ka vabalt Koplist olla. Mina aga mõtlen hoopis seda, mis imelapsed need sellised olid, kes sellise tükiga hakkama said, st. kuidas küll lapsed selliseid asju meisterdada oskavad

Peale pikki kauplemisi ja õnnelikke juhuseid saab kogu seltskond lõpuks ka ühe pildi tegemiseks piisavalt väikesele territooriumile kokku.

Veel skulptuure. Ilmselt samuti laste meisterdatud

Teetähis rahvusvahelise matkaraja E1 alguses (või siis lõpus) mis suundub siit Itaaliasse, Sitsiilia lõunatippu, läbi seitsme riigi ja kokku 8000km. Kaunis pikk tee vantsida.

Kuigi Nordkappi peetakse üldiselt Mandri-Euroopa kõige põhjapoolsemaks tipuks

siis tegelikkuses sirutub Nordkapist läänes merre pikk kitsas maasäär, mille põhjatipp jääb märkimisväärselt kaugemale põhja.

Nagu turismiinfost näha saab, siis oleks võimalik sinna ka jalutada, rada on 9 km pikk, edasi-tagasi ca 20 km. Tõotaks terve päeva matka, arvestades reljeefi. Niipalju, kui ma ka silmi ei kissitanud, ühtegi inimest selles suunas liikumas küll ei näinud. Kui kunagi peaks juhtuma veel siiakanti ja põlv samuti parasjagu kukkumisest paistes ei ole, siis igal juhul plaaniksin selle jalutuskäigu ette võtta.

Infopost 307 meetri kõrgusel kaljul merepinnast.

Kel soovi rohkem rahakotti kergendada, saab külastada ka külastuskeskust. Täiskasvanu saab ligipääsu 24 tunniks 310 NOK-i eest

vot just sellisesse hoonesse. Aga meie jätame selle seekord vahelem.

Veel üks vaade sellele “päris” põhjapoolsele tipule

ja samast vaatepunktist sellele “klassikalisele” Nordkapile

Kuna ilm ei soosi siiajäämist, pakime peale vaatamisväärsuste tuuri inimesed autodesse ja hakkama tagasi liikuma. Juhtub see kaheksa paiku

Tagasiteel põikame sisse natuke trassist kõrvale jäävasse Honningsvagi

Päev on olnud pikk ja peale paari ebaõnnestunud valikut õnnestub siiski teelt maha keerata ja öömajale jääda

25 juuni

Hommik toob jalutuskäigud mereranda, kus torm igasugu sodi on kaldale uhunud

Ja mitmete kaudsete tõendite alusel võib öelda, et me pole siin üksi

Kella kümnest saame liikuma, et kohe varsti suunduda esimesele peatusele. Nimelt soovitakse katsuda lund, justnagu pool viimast aastat seda kodus teha poleks saanud)

Peatuspaiga kõrval kasvab ohtrasti lauku, millist täpselt, pole teada, aga maitseb tõesti hästi. Söövad kõik.

Aegade jooksul on teekond Nordkappi märgatavalt lihtsustunud seoses tunnelite kaevamisega. Tegelikult ei saakski ölda, et Nordkap just Mandri-Euroopa põhjapoolseim tipp on, sest ta asub ju saarel. Nüüdseks küll tunneliga mandri külge ühendatud. Minu esimene käik sinna aga oli veel praamiga. Seega tuleks mandri põhjatippu hoopiski otsida kõrvalasuvate poolsaarte tippudest

Keskpäevaks jõuame Porsangefjordi lõpu lähedale ja teeme veel viimase peatuse mere ääres

Edasi on aga nii, et 50 protsenti sõidul osalevatest autodest peab nina kodu poole pöörama. Kuna teine 50 protsenti saab veel mõne päeva sellega venitada ja siiamaale jõudmiseks on juba palju vaeva nähtud, siis lähevadki meie teed Karasjoki asunduses lahku. Tangime kütust ja vett ning suundume mööda E6 trassi ida poole. Nikkerid aga mööda teed 92 Soome, Karigasniemi poole.

Meie tee kulgeb pikalt mööda jõekallast. Esialgu on see Karasjoki, mis hiljem suubud Tana jõkke, mis soomepäraselt on Tenojoki ja saamikeelne tõlge võiks olla “great river”. Tenojoki on samuti üks kuulsaimatest lõhejõgedest maailmas.

Varsti avaneks ainuke võimalus veel otse Soome sõita, järgmine sild üle Tenojoe on juba kaugel Norras Tana bru’s. Aga seekord meil seda vaja ei lähe

Tuleb välja, et mitte väga ammu saigi siit üle ainult praamiga või talvel üle jää. See 316 meetrit pikk sild on siin alles aastast 1993 ja kannab nime Saami sild ehk siis Sami bridge (Soome: Saamen silta; Põhjasaami: Sámi šaldi; Norra: Samelandsbrua). Väheasustatud kant, aga kui palju keeli.

Järgmise peatuse teeme kena kärestiku kohal. Infostendi info on vähemalt minule kaheti mõistetav. Esiteks rõhutatakse, et kalapüük on litsentside alusel ja siis lisatakse, et lõhepüük on rangelt keelatud. No mis kala siit ikka muud püüda võiks/tahaks kui ikka lõhet. Kõrval on veel miskit jutt parasiitidest. Võib-olla on siia koer maetud

Veel tuleb välja, et püüda ei või ka kreveti, elussööda ega vihmaussiga

Kärestik on tõesti muljetavaldav. Näha on, et mingil ajal on siin vett tunduvalt rohkem ja vaatepilt veelgi vaatemängulisem

Kella seitsmeks õhtul (siin käib ka väike jant kellaaegadega, kuna sõitsime pikalt piki Soome piiri, siis telefon käis kord ühes kord teise maa võrgus ja et kellaaegadel on 1 tund vahet, siis väike loomingulisus neis aegades on) jõuame juba taaskord mere äärde. Seekord Varangefjordi kaldal asuvat Nesseby kirikut uudistama. Silt kirikuesises parklas annab teada, et ööbima jäämiseks või kauemaks kui kolmeks tunniks parkimiseks pole see paik mõeldud

Poolsaar, millel kirik asub ja seda ümbritsev meri aga moodustavad looduskaitseala

Esimene kirik ehitati siia juba aastal 1719, praegune puukirik valmis aga aastaks 1858

Tänapäevaseks renoveeriti aga aastal 1983

Kiriku torn on 22 meetrit kõrge

Kirikuaias on võimalik tuvastada ka paarkümmend hauda, ristidki lääpas peal

Nagu ikka Norras, siis looduskividega probleeme pole. Kirikuaed

Vaade kirikuaiast edelasse. Taamal meres näha Várjavuonsuolu saar

Palkait kirikuaias

Looduskaitseala tutvustav stend, millelt saab teada, et kaitseala on moodustatud veelindude kaitseks, mida on siin vaadeldud 22 liiki

See stend aga räägibtaamal paistvast puidust konstruktsioonist, mis on ehitatud 1950ndate lõpul kalaostja Ivar Dahli poolt kalade kuivatamiseks. Sellisel viisil kala kuivatamine lõppes siinkandis kümmekond aastat hiljem. Siis mindi üle fileerimisele

Järgmine peatus on Mortensnes ja ei lase ennast kaua oodata. Siin asub mastaapne pärandkultuuriobjekt. Osa sellest on ka külastajatele avatud ning erinevaid ajastuid ja leide läbi 10000 aasta tutvustab nii hetkel kahjuks küll suletud muuseumihoone

kui ka 3-kilomeetrine matkarada. Kuna see viimane on jalutamiseks lahti, siis seda me ka teeme

Osa pindalast on pandud hooldama lambad.

Et nad ikka oma piire teaksid, on ehitatud selline arhailine tara

Meres kalda lähedal on 2 “allveelaeva”

Harilik drüüas (Dryas octopetala) on siinmail laialt levinud roosõieline. Eestis teda ei kasva, küll aga võib teda taas leida Euroopa lõunapoolsetest mägialadest, näiteks Alpidest või Kaukaasiast. Drüüas on ka Islandi rahvuslill. Taim on väga aeglase kasvuga ja pikaealine. Õitsema hakkab alles ca 10-aastaselt ja 100-aastase taime vars võib olla 10mm läbimõõdus

Ohvrikivi Ceavccageadge ehk Kalanmaksankivi, mida ümbritseb kivikestest laotud 13 sõõri. kivi hõõruti kalaõnne saamiseks kalamaksaõliga

Tuhndeaastane paadipõhi. Kui aastal ca 1000 oli paat kaldal, siis nüüdseks on maapind kerkinud seitse meetrit

Drüüas ongi siin kohati valdavaks taimeliigiks

Suurem asula teel on Vadsø

Vaatamata sellele, et on täitsa valge, on kell ikkagi pool kümme ja inimesi eriti märgata pole

Ööbimiseks leiame lõpuks ühe privaatse koha keset lagedat välja vahetult enne Langbunesi nimelist paika. Tuul puhub nii tugevasti, et kerge hirm hakkab. Auto ju suure tuuletakistusega ja mitte kaugel tuule puhumise suunas asub järsk kallas. Hirm muidugi asjata ja suurte silmadega. Kaldajärsaku varjus on ka üks telk. Selles viibijatel paistab hulka põnevam olevat.

26 juuni 2022

Hommikuks tuul mõnevõrra taltub

Ka meri ei vahuta enam nii nagu öösel. Vaade lääne suunas

ja samast kohast kagu poole

Kella 11-ks jõuame Kibergi. Siin pälvib tähelepanu partisanide muuseum, kohalikus kõnepruugis partisan museet

Muuseumimaja ees on veel mitmesuguseid ausambaid

Muuseumimaja ise on aga siinsetes mastaapides tavatult suur

Avatud iga päev 09-18.00

Piletihind on 100 norra krooni

ja maksta saab sellesse silindrisse väikese pilu kaudu raha sisse toppides. Kuna meil NOK-e ei ole, peavad nad meie eurodega leppima

Eksponaate on palju ja vaatamist küllaga, televiisoriski jookseb informatiivne programm

aga ühtegi inimest ei ole ja ei tulegi kogu meie siinviibitud aja jooksul

Üldiselt jääb mulje, ja seda mitte ainult siinse väljapaneku põhjal, vaid ka üldiselt avalikus ruumis esindatud mälestusmärkide ja avaliku teksti põhjal, et nõukogude armeest peeti ja peetakse siiamaani lugu. Ilmselt seda põhjusega, et viimane punaarmeelane lahkus Norra territooriumilt 25 septembril 1945, mitte aga 50 aastat hiljem

Samuti saatsid sakslased siin taganedes palju sigadusi korda, mis peaasjalikult seisneb põletatud maa taktikas. Peaaegu kogu Kirkenes, Hammerfest, Hasvik, Vardø, Skarsvåg, Tufjord, Karmoyvaer, Gjesvær, Nordvågen, ja Neiden põletati maha. Arusaadavalt ei kutsu see esile mingeid sooje tundeid

kõige lõpuks täiendame külaliste nimekirja

Siinsamas muuseumist üle tee jääb Kibergi külamaja

ja selle vastas omakorda veel üks muuseum

Varangeri rahvuspark, ehk kohalikumas pruugis Varangerhalvøya nasjonalpark, on see teema, mis siin kajastamist leiab

See muuseum on külastajatele tasuta

ja taas pole hingelistki

lisaks tavaväljapanekule on siin ka õppeklass.

muuseumiesisel muruplatsil aga tunnevad ennast hästi võililled. Kus nad seda ei teeks?

Meri on muuseumist mõni samm ja ned sammud ka teeme

rand on inimtühi

ainult kalda lähedal meres on üks “allveelaev”

aga kes otsib, see mõne teokarbi ikka leiab

siinsamas kõrval on ka muul ja muuli taga väike sadam.

Sadamahoone on küll juba kõvasti räsida saanud

Aga enamus maju asulas on kas kenasti korras hoitud, või siis taastatud

Läbi külakese voolab ka väike jõeke, Kibergselva (elv = jõgi norra k.)

Strandveien (veien = tee )

Muuseumitamised ja külaringkäigud lõpetame alles keskpäevaks. Paras aeg natuke linnupetet võtta

Umbes pool tunnikest rahulikku sõitu ja ongi Vardøya saarele viiva tunneli suu

teeserva jääb natuke arusaamatu kompositsioon

Tunnel aga on 2890 meetrit pikk ja viib liikleja 88 meetri sügavusele allapoole merepinda,

et siis juba Vardø linnakeses mere alt taas nähtavale ilmuda

Pargime auto, et piirkonnaga natuke tutvust tegema minna

“Kvinne mot havet” – naine mere vastu

1958 aastal ehitatud Vardø kirik. Esimene teadaolev kirik siin aga asus umbes 200 meetrit praegusest ja andmed sellest ulatuvad nii kaugele ajas tagasi kui 1307 aastasse .

Merelinnud on mõne hoone oma eriliseks lemmikuks võtnud ja igal võimalikul nukikesel on ka pesa või paar

eks siit ole neil ka hea sadamal silm peal hoida, et äkki saab söögipoolist

Sama hoone ühes sopis on omale koha leidnud ka muuseum. Seekord pomooride teemaline

Teemavalik on muidugi natuke kummaline. Asustasid ju sellise nimega venelased, sest seda nad ju olid, tänaseks päevaks nimetab end pomooriks ainult mõni üksik, siit kaunis kaugele jäävaid valge mere kaldaalasid. Seda ütleb ka nimi.(vene keeles поморы ‘mereäärsed’)

Aga hoolimata sellest on muuseumis kõik viks ja viisakas. Ei tea, kas mõne pomoori kodus ka kunagi selline puhtus ja sära valitses

Kuna elati mere ääres, siis on ka igapäevaelu suuresti merega seotud ja see valdkond leiab ka muuseumis kajastamist

Ja nagu traditsiooniks, on ka selle omaette rahvagrupi hääbumise peasüüdlane siin kenasti välja toodud.

Meri ja kalapüük ei ole ka siinkandi inimestele võõras ja see temaatika on avalikus ruumis laialt kajastatud

Mälestusmärk Fridtjof Nansenile, võib-olla kuulsaimale norrakale.

Vardø hotell

Turismiinfopunkt

Infopunkti annab mitmesugust infot. Puust tulbalt saab teada, et linnastaatuse sai Vardø aastal 1789, aga esimesed andmed asulast siin ulatuvad aastasse 800. Tunneliühendus muu maaga aga on juba aastast 1982. Tahvel seinal aga on pühendatud Austria-Ungari põhjapooluse ekspeditsioonist osavõtjatele. Väljus see Tromsost aastal 1872 ja naases siia , Vardøsse, kaks aastat hiljem

Sellelt kivilt aga loeme, et oleme maailma põhjapoolseimas kindluselinnas, Lääne-Euroopa ainsas arktilises kliimavöötmes asuvas linnas, samas ka Norra idapoolseimas ja Põhja-Norra vanimas linnas. Veel lisatakse , et siin on vanim kaluriküla Finnmarkis, kus 17 sajandil peeti kuulsaid nõiaprotsesse ja mis on olnud ka pomooride pealinnaks (?)

Vardoya pole siiski kõige idapoolseim saar Norras, vaid selleks on siinsamas lähedal asuv Hornøya. Sinna on olemas ka paadiühendus

Kahjuks on paat just mõni minut tagasi väljunud ja järgmine läheb alles kell 15.00. Kahte tundi me ootama ei hakka ja saarel jääbki käimata.

See Lääne-Euroopa vaatest kaugeim võimalik sõidusihtpunkt on automatkajate seas kaunis populaarne ja tullakse siia väga eriilmelise tehnikaga

Vaatamata oma arktilisele asupaigale näeb linn suvel välja nagu üks väikelinn ikka

kenade renoveeritud puumajadega

ja laste mänguväljakutega

Traditsioonilisemat laadi hooneid katab kena mättakatus

Kindlasti ei saa käia Vardøyal ilma kindlust külastamata

Kuningas Haakon VII ausammas kindluseväravas

Nagu kindlustele kohane, on ka siin väljapanek erinevast militaartehnikast erinevatest ajajärkudest

Kindlust hakati ehitama aastal 1734 kaitsmaks Norra suveräänsust

Sissepääsuraha kogumine on nagu mitmel pool mujalgi Norras, automatiseeritud

Kindluse sees on ka väike väljapanek, mis on kajastatud allpool olevatel piltidel

Sellist laadi huumorit mäletavad eestlased kindlasti “Pikrist”

Siin aga on üks ütlemata vana palgijupp, millel peaks olema sisselõiked kõikide Norra kuningate poolt

Nagu graveeringud räägivad, peaks see puutükk kaugelt üle neljasaja aasta vana olema. Saksa okupatsiooni ajal olla see kuhugi minema visatud aga läbi õnneliku juhuse taas tee siia muuseumi leidnud. Seda pajatas meile üks kohalik, võimalik, et suisa kindlusetöötaja (milline tore amet)

Kõige lõpuks teeme statistikat

Kindlustus on perfektse kaheksanurkse tähe kujuline. Sisehoovis jagub ruumi veel päris mitmele hoonele

Välisvallil aga on kaitseks kahurid

Samuti on siit hea vaade edelasse jäävale nõiajahi memoriaalile. Aga sinna läheme järgmisena

Mälestustahvel kindluse sõjaaegsele komandandile, kes suutis saksa okupatsioonile vastu pidada kuni 02 novembrini 1940. Kuna surmadaatumiks on märgitud 09 november, siis ilmselt sai ta selle eest ka elust priiks

Kindlusest väljume teise värava kaudu

Edasi võtame suuna juba nõiamemoriaali poole ja katsume seda teha otse majade vahelt.

Barentsi mere laevaliikluse koordineerimise juhtimiskeskus

See kiriku moodi väljanägev ehitus kannab tegelikult nime Vardo kabel ehk Steglnesi kabel (Vardø kapell / Steglnes kapell)

Ehitatud aastal 1908 ja erinevalt enamikest Finnmarki sellistest ehitistest, pääses maha põletamisest WWII ajal

Kabeli ümber laiub surnuaed

Edasi memoriaali poole liikudes saab infotahvlilt lugeda, et memoriaal avati 23 juunil 2011 kuninganna Sonja poolt kõikide 17 sajandil nõidumise eest Finnmarkis süüdimõistetute mälestuseks.

135 meetrit pikas hallis ripub 91 tahvlit, iga aastatel 1600-1692 süüdi mõistetud ja tuleriidal põletatud ohvri kohta. Neist 77 oli naisi ja 14 mehi. kolmandik ohvritest olid läbi teinud nn. veekatse. Nimelt arvati, et vesi kui püha element, hülgab kurja ja nii heidetigi kinniseotud käte ja jalgadega kahtlusalune vette. Kui inimene vajub põhja, järelikult oli süütu, kui aga jääb pinnale, on süüdi. Sellel ajajärgul jahiti nõidu muidugi kogu Euroopas, aga selle väga hõredaltasustatud kandi jaoks on see küll päris suur arv ohvreid

Samuti on iga ohvri kohta toodud väljavõtted kohtupidamiste protokollidest

Päris mõtlemapanev värk. Eriti kui vaadata, et siitsamast paistab ka see valgeksvõõbatud puukirik. Või kui mõelda natuke teise nurga alt, siis kas on üldse midagi põhimõtteliselt teisiti tänapäeval. Tuleriidale küll ei panda , aga kui näiteks mõnel maal sõda sõjaks nimetada ja selle eest viisteist aastat vanglat saada, siis kas see pole mitte sama?

Siinsamas memoriaali ees on veel üks klaasist ehitis. Ja selles põleb igavene tuli. Selle igavese tulega assotsieerub endistel nõukogude inimestel teadagi mis. Olen ühte sellist isegi, automaat rinnal, valvamas käinud. Juhtus see kõik küll juba ammu, möödunud sajandi kaheksakümnendate teises pooles. Isegi pilt sai ajalehte, oli selline üllitis nagu “Molodjez Estonii”. Aga see siin pole see, vähemalt otseselt mitte.

Liigume tagasi linna poole. Üleõla pilk kogu kompleksile

Teeservas õitsevad magunad. Kenad kollased, mis liigist täpselt ei tea. Peaks Laansoo käest uurima

Ka kaug-põhjas harrastatakse ratsasporti

1994 aastal paigaldatud mälestustahvel hollandi maadeavastajale Willem Barentsile. Siis täitus 400 aastat tema Kirdeväila otsimise ekspeditsiooni algusest. Tõenäoliselt kais ta ka siin

Aga mis see on, ei tea. Kui keegi teab öelgu mulle ka

Linnakese kõrval kõrgendikul punnitavad taeva poole kaks kera. Pole ma kunagi täpselt taibanud, mis asjad need sellised täpselt on ja miks nad just kera kujulised peaksid olema. Aga ju nii siis peab.

Tegelikult on tegu radarisüsteemiga, kogu kupatuse nimi GLOBUS II ja see kuulub Norra sõjaväeluurele. Ametlikult tegeletakse kosmose ja arktika õhuruumi monitoorimisega. Küllap jagub seal veel ka muud tegevust.

Aga linnaruumis olevad kompositsioonid on ikka rahumeelsed ja kajastavad kohalikku eluolu

Vardos on ka kütusetankla. Kuna plaanime siit veel edasi põhja poole pressida, siis ootamatuste vältimiseks on hea omada täis kütusepaaki

Ilmselt saab see olema minu elu seni kallimalt ostetud kütus üldse.

Veelkord kirik

Sõidame veel idapoolse saareosa põhjatippu

Siin asub linnuvaatlejate meeliskoht. Vähemalt seda võiks neist skulptuuridest järeldada. Ega nad ju piirivalvurid ometi pole

Samuti on see meelispaigaks automatkajatele, saab rahulikult parkida ja ei sega kedagi. On ka Google kaardil selle koha peal märge “Area sosta camper”, mida iganes see sõna sosta seal vahel ka tähendab

Hornoya saar on parempoolne

Reinoya saar aga vasakpoolne

Igasugu huvitavat või siis ka vähemhuvitavat rauakola vedeleb rannas.

Pakub peamurdmist, kuidas selline vanaraud siia randa saab. Tegemist on väga eriilmelise kolaga, vanadest uksehingedest autode mootoriteni. Ei saa võimalik olla, et meri selliseid asju kaldale uhub, raud ju raske. Aga ei tahaks nagu uskuda, et kohalik rahvas seda siia veab?

Saare idapoolse osa põhjatipu külastamisega Vardoya tuur ka lõppeb. Lahkume, et liikuda edasi piki mereranda Hamningbergi poole, kuhu peaks jääma tiba alla viiekümne kilomeetri. Tee sinna on küll asfalteeritud, aga väga kitsas, ainult ühe auto laiune. Ja ka käänuline, mis teeb matkakaga liiklemise põnevaks

Aeg-ajalt on tee ääres ka asustust. Ilmselt on need küll suvekodud

aga mine sa tea, võib-olla ka mitte. Talvel siia sattunud pole, aga oleks kindlasti omamoodi elamus

Sagedased teeületajad on põhjapõdrad. Mõned tunduvad ka metsikud olevat, vähemasti silmatorkavaid eristustunnuseid ei paista

Vahel tuleb sekka ka sirgemaid lõike

Enne asulasse jõudmist on paremat kätt peatusplats, milles peatuja võib huvitavat infot saada

Näiteks sellelt, Hamningbergi ajalugu tutvustavalt infolehelt saab lugeda, et kunagi oli tegemist ühe suurima kalurikülaga Ida-Finnmarkis. Kala oli palju, aga sadam oli vilets ja nii juhtuski, et möödunud sajandi viiekümnendatel muutus suuremate paatide kasutuselevõtu tõttu sadama arendus juba möödapääsmatuks. Norra valitsus alguses plaaniski ehitust, hiljem aga taganes sellest. Seetõttu lahkusid inimesed siit ja aastal 1965 oli asula talvel suletud. Neli vana pensionäri pidasid siin aastaringselt vastu suisa aastani 1978.

See infotahvel aga pajatab Norra esimese merepäästelaeva tegemistest aasta 1894 maikuus

Siin aga veel väike mälestusmärk sellele päästealusele RS1 “Colin Archer”

Siinsamas on ka inimtühjad liivarannad, vabalt võib mõne pärlikarbi leida

Aga siinsamas asulasildi taga see küla paistabki. Ei näe küll väga mahajäetud välja

Juba asulas sees olevalt stendilt saab lugeda, et Teine maailamasõda jättis selle asula suuresti terveks ja seetõttu on peaasjalikult enne sõda ehitatud hooned kõik kenasti terved

Teisel kuulutustetahvlil seisab, et kui on soovi tänada miskit kohalikku seltsi, kes parklas prügi kokku korjab jne. siis saab seda teha, kandes rahalised vahendid nende kontole (number antud). Veel annab keegi Elisabeth Riise teada, et korraldab krabipüügisafareid. Iseenesest väga põnev. Lisaks on krabigarantii.. Kolmas kuulutaja annab teada, et tal on kodus kohvik ja kel soovi saab tema poole kohvitama minna

Hamningsbergi kabel, 140-le inimesele aastal 1949 ehitatud puuehitis

Sõidame läbi küla, kuniks tee mere ääres ära lõpeb.

Siin saab natuke ümbrust kaema mindud

Lahe suudmes torkab silma endine militaarobjekt.

Vaade siit lääne suunas, tagasi küla poole

Selline näeb välja kunagine sadamakai. Ilmselt ei olnud see kaugeltki piisav kaitsmaks küla ja laevu tormide eest

Aga siiamaani on ehitus küll üsna hästi vastu pidanud

Peale muuliga tutvumist lähen ja uudistan seda punkrit natuke lähemalt

Ilmselt hoiti siit lahesopil silma ja kirpu peal

Mingid kahtlaselt kaasaegsed rakendused vedelevad ka maas

Ajahammas aga pureb ja minu arust võiksid ka sellised objektid kuidagi paremini konserveeritud olla

Kõiki aga militaarajalugu ei huvita ja nii saavadki salve ka näidised kohalikust limukafauanast

Siit umbes kilomeeter-poolteist küla taga mäe otsas on veel ka sakslaste rannakaitsepatarei jäänused, aga sinna enam ei viitsi lontsida.

Hästisäilinud traditsioonilised mätaskatused. Tundub, et selline katus võiks vastu pidada küll

Endisaegset inventari vedeleb siin ja seal. See siin ilmselt paatide merest väljasikutamiseks

Siin aga ilmselt stendil väljareklaamitud kohvik

Veel üks vaade kabelile, seekord teise rakursi alt

Ja hakkame tagasi sõitma. Aeg juba pealelõunane ja vaja natuke midagi hamba alla saada. Selleks peatume Sandfjordelva nimelise jõekese suudme lähedal. Kunagi on sild siit otse üle viinud. Silda enam pole, aga postid on jäänud

Mingi arusaamatu asi kivis kinni. Mingi kohalik Excalibur?

Vahepeal olen mererannas käikudega köögiinventari lõikelauaga täiendanud

Teadustöö tegija peab olema visa ja lõunasöögi valmimise jooksul on kohalikud limukanäidised kenasti kokku kogutud

Künkalt avaneb hea vaade Vardoya saarele ja Vardo linnale sellel

Nüüd sõidame pikemalt ja peatume taas alles 20.00 paiku Ekkeroy asulas Ekkeroya poolsaarel. Põrutame otse sadamasse. Või mis sadam, paadisild. Sellegipoolest on siin muuseum

Nagu muudki siinsed asulad kaldapealsel, on ka siin tegemist kalurikülaga

Et tegemist ei ole täiesti mõttetu kohaga, annab tunnistust öömajade olemasolu. Keegi siia ikka tuleb ja ka ööbib siin

Nagu ikka, ei ühtegi hingelist. Muuseum on ka kinni juba

Aga paadisild on ise nagu vabaõhumuuseum

Ilmselt krabilõksud

Kuigi kalatööstust siin enam ei ole, käiakse merel ikkagi

Ka selline tööriist ei paista siin päris kasutusest maas olevat

Aga selle riistapuu seletamisel jään jänni

Ekkeroyst suundume Vadsole. Käime (sõidame) ka Store Vadsoya saarele

Vaade saarelt mandri poole Vadso asulale

Aga pikemalt siin ei peatu ja põrutame aga edasi mööda tuldud teed tagasi. Enne Tana brud satun teeservas huvitavale kaardile. Kui isegi Marokos on paari viimase aastaga Nõukogude Liidust lõpuks hulk iseseisvaid riike saanud, siis siin eksisteerib selline moodustis nagu CCCP ikka veel

On küll ka väheke ajakohasemat infot ja kogu ümbruskond on kenasti kaardistatud

Tänaseks õhtuks olen plaaninud jõuda Tana jõe suudmesse läänepoolsele kaldale ja umbes poole üheteistkümne paiku me sihtkohta ka saabume. Päike muidugi kõrges taevas

Viimane ots teed oli kaunis auguline ja kitsas kruusatee, mis sellise transpordiliigi puhul toob kiiruse kenast alla. Aga koht on kena ja tasus tulla. Kuna kohe kõrval on mägi ja jõe kaldadki on kaunis järsud, siis parkimisruumi on üsna napilt. Peale meie paistab siin veel kaks autot olevat

Selline näeb Tana jõgi välja vahetult enne Tanafjordi suubumist. Tõenäoliselt on siin juba ka tõus-mõõn tunda-näha

Kellegil on ka paat ootevalmis seatud. Kui siit ka lõhet ei saa, siis kus veel? Mina küll ei saanud ka siit, aga ega ma ka üle paarikümne viske ei teinud. Lantki polnud lõhe oma

Aga et seaduslikult ja teaduslikult siin kalapüüki harrastada, siis tuleb välja, et see on täiesti võimalik. Väikesed nüansid paljastuvad infotahvlil jõeveeres

Auto parkisime natuke kõrgemale ja jõest eemale, nüüd aga läheme Katiga vaatama, kuhu see tee lõpuks välja viibki

Aga ei vii suurt kuhugi, lõpebki siinsamas jõkke ära.

Päris jõe ääres on kilomeetripost, mis markeerib 105 kilomeetrit Vadso asulast. Mis põhjusel just sellisel marsruudil neid kilomeetreid kokku on loetud, see jääb selgusetuks

Aga tee ja jõe ristumiskohalt saab juba pilgu mere osaks olevale fjordile endale pilgu heita

Öörahu saabub südaööpäikese all

27. juuni 2022

Hommikul saame liikuma 10-st

Kuni Rustefjelbma asulani sõidame juba tuldud teed, sealt aga pöörame paremale, lääne suunas. Kohe peale mahapööret jääb vasakule Tana kirik. Kuna kirikud ongi siinkandis valdavad ajaloolised ja arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed ehitised, siis teeme peatuse

See omapärase väljanägemisega puukirik valmis 1964 aastal asendamaks sõja lõpul aastal 1944 sakslaste poolt mahapõletatud kirikut. Ei tea, mis viha neil sõdivatel pooltel nende kirikute vastu oli, venelased armastasid neid ka hävitada

Kogu krempel on looduskivist katusega, ka eemalseisev 25-meetrine kirikutorn

Siinsamas kirikuesisel platsil on ka väike mälestusmärk saksa okupatsioonist vabanemisele. Huvitav oleks kuskilt uurida, mis põhjusel sakslased siin nii hävituslikult käitusid, et punaarmeed suisa rõõmuga vastu võeti. Selgitav tekst on lisaks ka soome ja vene keeles

Lisaks on veel ka monumentaalkunsti. Selle nimi on Muitu-Erindring. Mida iganes see siis ka ei tähenda

Aga välja näeb selline ja avalikest allikatest saab teada, et maksis 1 026 000 norra krooni. Aga mis raha see ka on, meie Vabadussõja Võidusammas maksis ikkagi 8,5 miljonit eurot!

Järgmise peatuse teeme Vestertana fjordi ilu nautimiseks. Siin on ka looduskaitseala ja mitmeid matkaradu. Matkamine (jalgsi) pole selle reisi raames aga plaanis

Meelespealilled, teaduslikumalt hoopis lõosilmad. Millised nimelt, ei teagi, sest kodueestiski kasvab neid kümmekond liiki

Edasi liigume mõneks ajaks merest eemale, et saada üle poolsaare Ifjordi. Tee on hea, liiklus praktiliselt puudub ja loodus on üsna lage ja taimestikuvaene. Lumelaike on veel palju.

Et siin ikkagi miskit toimub, annab tunnistust tara teeservas, mille taga on maapind kaunis tallatud olemisega

Poole ühe paiku jõuame Lebesby asulasse. Siin kordub juba standartne lugu kirikutega. 1944 aastal sakslaste poolt mahapõletatud kiriku asemele ehitati 1962 aastal selline puukirik

Kirikuaias on monument Anton Johansenile, kes olla olnud selgeltnägija, kes muuhulgas elas Lebesbys 30 aastat ja on siia ka maetud. Minu kommentaarid sellisele ametimehele muidugi puuduvad, esoteerika pole minu ala

Kohaliku kirikute ajalugu on kokku võetud selle sildiga siin

Peale selle selgeltnägija on kirikuaeda mahtunud teisigi

Järgmine huvitav koht peatumiseks peale Lebesbyt on umbes poolsaare keskel, kus nii paremalt kui vasakult on meri päris kokku tulnud. Ilmselt on eesolev maatükk Nordkyn mitte just kauges minevikus eraldi saar olnud ja nüüd maakerke tõttu poolsaareks alandatud. Silt teeservas annab teada, millistel kellaaegadel talveperioodil väljuvad edasiliikumiseks kolonnid. Nii karmid on teeolud siin talvel, ühed keerulisemad kogu Norras

Sildilt saab teada, et WWII ajal proovisid sakslased ebaõnnestunult seda maariba kahe vee vahel õhku lasta. Mulle jääb küll arusaamatuks, mida sellega oleks saavutada tahetud. 6 mail, kaks päeva enne sõja lõppu, lasid sakslased siin maha kuus relvitut kalameest. See vahejuhtum on läinud ajalukku kui Hopseidi tragöödia. Peale sakslaste kapituleerumist uuris asja Norra politsei, aga tõendite puudumise tõttu asi lõpetati. Hukkunutele on püstitatud ka mälestusmärk Skjänesis, mis seekord meie teele ei jää. Selle info valguses saan ma järeldada, et sakslased olid siinsetel aladel kuni sõja lõpuni

Tee Bekkarfjordist siia avati kuningas Olavi poolt alles 1989

Kella kaheks jõuame Mehamni, mis võiks eesti keeli olla miskit Kesksadama taolist (ka Mehavn; põhjasaami keeles Donjevuotna, kveeni keeles Meehamina). Nüüd oleks paslik küsida mis imeloomad need kveenid on. Wikipedia teab, et kveeni keel (kainun kielikveenin kielikväänin kieli ja meiðän kieli) on läänemeresoome keel, mida räägivad peamiselt Põhja-Norras elavad kveenid. Varem peeti kveeni keelt soome keele murdeks. 1996. aastal said kveenid aga Norras ametliku vähemuse staatuse ning 2005. aastal tunnustati kveeni keelt Norra vähemuskeelena. Toona arvati Norras olevat 2000–8000 kveeni keele kõnelejat. Alates 1860. aastatest üritas Norra valitsus kveene assimileerida. Keelati kveeni keele kasutus koolides ja valitsusasutustes, kveenikeelsed kohanimed asendati norra omadega. Alates 1970-ndatest on kveenidel ja saamidel lubatud oma keeli kasutada. Nii et vaata kui lahkeks on norrakad muutunud

Enne asulasse sisenemist jääb vasakule surnuaed väikese kabeliga. Taamal lennuväli

Kae, kuhu Coop haarmed ajanud on

Asula pole suur, elanikkegi alla seitsmesaja. Keset küla aga on kirik

Mehamn aga pole veel kõik. Siit saab edasi sõita 20 kilomeetrit ida pool asuvasse Gamviki

Tee sinna on hea ja läbib kaunist arktilist maastikku. Ka ilm on armuline ja laseb silmal puhata

Nagu ikka, saab enne asulasse sisenemist ammutada informatsiooni eesootavast

Gamvik (põhjasaami keeles Gáŋgaviika) on hetkel koduks alla 200 inimesele. Kogu see piirkond siin on Norra üks vaesemaid ja vähearenenumaid. 2014 suleti kalatehas ja idaeuroopa kalurid lasid seejärel samuti jalga

Meldiv traditsioon on ka see, et iga endast lugupidav asula on koduks ühele korralikule muuseumile. Iga korraliku turisti kohustus on see muuseum üle vaadata. Seda enam, et tegu on maailma põhjapoolseima muuseumiga

Majad näevad küll kenasti korras olevat. Kuigi tööstuslik kalapüük on lõpetatud, viimane kaluritalu pani uksed kinni 2008, siis harrastajatele on see paik ideaalne kalapüüdmiseks nii merest kui ka jõgedest Risfjordelvast ja Sandfjordelvast. Seega kohalikud tegelevadki valdavalt turistide teenindamisega

Muuseumi väravasse on ka ühed poolakad ära eksinud

Pargime nende kõrvale meiegi, et seda põhjapoolseimat imemuuseumi oma silmaga kaema minna

Osa eksponaate on õues. Või siis vedeleb lihtsalt endisaegne vanaraud. Taamal seisab kurvalt tühi kalakuivatusrakendus.

Kohe muuseumi taga möllab aga meri. Lained on päris asised

Silt uksel annab teada, et muuseum on avatud argipäeviti kümnest neljani

Kuna oleme saabunud lahtiolekuajal, siis saame ka sisse.

Pildid räägivad väljapanekust ise

Üks tädi, ilmselt personalist, rääkis, et ka praegu eksporditakse Norrast suurtes kogustes seda kuivatatud turska. Muu hulgas ka näiteks Lääne-Aafrikasse

Veel mõningaid ümber hoone lähema ümbruse vedelevaid rauajurakaid ja muud kola. Võiksid ka nagu väljapaneku osad olla

Selline see muuseumi välisilme on mere poolt tulija silmade läbi

Muuseumiga ühel pool, liigume asulas edasi

Üle Gamvikbukta paistab Gamviki kirik

Siin on ka väikelaevadele sadam

Lahesopi servas on üks mälestusmärk.

Selgub, et on see püstitatud Gamviki hukkunud meremeestele ja kaluritele

Aga mis torniga maja see selline on, ei tea

Gamviki kiriku näol on tegemist kõige põhjapoolseima kirikuga Mandri-Euroopas. Üldse on siin palju asju kõige põhjapoolseimad.

Ehitati see aastatel 1957-1958, nagu aiaväravateltki lugeda saab

Silt taral annab teada, et kirikut saab külastada ainult juulikuu jooksul esmaspäevast reedeni 11.00-18.00. Meie sellesse ajaaknasse seekord ei mahu

Kirikumäelt asula poole vaadates avaneb selline pilt

Seetõttu võtame siit kõige-kõige põhjapoolsemate asjadega asulast suuna veel rohkem põhja poole. Ees on loodusreservaat. Küll piirangutega, aga mööda teed sõita ikka lubatakse

Seda kohta nimetatakse Slettnes ja siin jätkub nimekiri kõige põhjapoolseimatest. Nimelt on pildil olev ehitis maakera kõige põhjapoolseim mandril asuv tuletorn

Siit natuke edasi lääne suunas sõites lõpeb tee parkimisplatsiga

Siin on tähistatud matkarada, linnuvaatlustorn, mitmeid WWII seotud ajaloolisi kohti ja tohutu tugev tuul

Kõik need vaatamist väärt kohad on kenasti stendil ära toodud, loe kasvõi saksa keeles kui tahad

Kuna puud on siin olematu kõrgusega, roomates peaasjalikult mööda maapinda, siis näha saab kaugele.

Taamal juba jutuks olnud tuletorn ja türkiissinine meri

See aga on see kuulus lindudevaatlemise putka

Selle putka tähtsusest ja muust ümbritseva looduse kohta saab lugeda kahelt infotahvlilt

Putka seestpoolt väärib igati oma nime. Kaks ornitoloogiahuvilist saavad siin oma piilumishimu rahuldada

Aknad on küllpakettidega, muu hoone aga kaunis hõre

Aga see kindlasti tõsiseid fänne ei heiduta. Ja mere poole kiigates võib näha, et niisama putkas istuma ei pea

Üks sveitslane on omale suisa rekkasse elamise teinud. Kaunis kehva on sellise suure pilliga siin liigelda, aga vaadates kuidas ka mõlemad tagumised rattad keeravad, siis vast saab hakkama

Tagasiteel silman vasakul Gamviki patarei rajatisi teeservas

Vaade poolsaarele, mille jalamil asub Mehamni asula

Mehamni kirik, vahelduseks kivist. Valminud 1965

Tagasi Mehamnis, teeme väikese asulatiiru. Oma ligikaudu 800 asukaga on tegemist päris suure asulaga.

Ei tea küll täpselt, kas just selles hotellis siin, aga ühes Mehamni hotellis asub Mandri-Euroopa kõige põhjapoolseim hotellituba. tuba nr 301

Jõulumuuseum. Koos baari ja ööbimisega. Päris huvitav komplekt

Ehitusmaterjalide pood. Saematerjali hind oleks olnud väga põnev teada saada.

Edasi suundume juba tagasi. Poolsaare keskosa läbistava tee ümbrus on kaunis lage ja vaene. Põhiliselt lumesulamisvesi ja hõre taimestik

Aga põhjapõdrakasvatuseks sellest piisab

Vaade loodest poolsaare tippu eraldavale maakitsusele

Kuna lumesulamine on alles täies hoos, siis on ka sellest tingitud vooluveekogusid

Tee möödub ka ühest looduskaitsealast, mida mina tõlgiks kui tursafjordiorg

Vaade asustusele Bekkarfjordis

Tagasiteel palju peatusi ei tee. Ifjordist edasi aga algab taas enne sõitmata lõik

Sügavale maase tungiva Laksefjordeni lõpp

Siit edasi suundume juba Lakselvi poole

Tee kulgeb mööda juba tavapäraseks saanud maastikke. Peatuse teeme Borselvdaleni looduskaitsealal

Lisaks erinevat sorti eluslooduse kaitsmisele on siin ka kaitse all üks maastikuobjekt. Sügavale paekivisse uuristunud kanjon

Tegemist on tõesti muljetavaldava vaatepildiga, foto seda tunnet edasi anda ei suuda

Vesi jões on kristallselge

Käime seda vaatepilti kaemas suisa kahest vaatepunktist.

Et koht on populaarne ka teiste külastajate seas, annavad tunnistust sissekäidud rajad

Päeva lõpetame üheksa paiku Porsangerfjordi kaldal mõnikümmend kilomeetrit enne Lakselvi

Külmkapist leiame veel jaanipäevaks valmis küpsetamata jäänud kanatooteid. Paras aeg nad nahka panna

Ilm on tavatult soe ja ka piisavalt tuulevaikne.

Mõned põhjapõdradki peavad vajalikuks uudistama tulla

Aga keskööl on siiski aeg magama heita. Seda vaatamata päikesepaistele

28 juuni 2022.

Mõnekümne kilomeetri pärast liikleme juba mitte ammu läbitud radadel

Deja Vu. Paar päeva tagasi läksime siin Nikkeritest lahku

ja taas täidame siin ka veepaaki

Sild üle Kárášjohka jõe

ja jõgi ise. Päris priske

Lahkume Norrast. Meie sõitudest jäi kaardile maha järgmine joon

Soomes kulgeme esialgu mööda hõreda liiklusega ja suhteliselt sirget maanteed nr 92

Edasi aga püsime E75 peal

Rovaniemi. Jõulupukki kodu

Sellised suveniirid sai mererannalt Vardoya saarelt kaasa korjatud.

Koju saame 29 juulil. Kogu reisi marsruut näeb välja selline. Kilomeetreid koguse nelja ja poole tuhande kanti

Rene Kasemets

Tervist!

“Mingi arusaamatu asi kivis kinni. Mingi kohalik Excalibur?”

Tekkis kiusatus erialast infot jagada, tegu on Norras kasutatava piiritähisega ehk piirimärgiga.

Jõudu,
Rene
Geodeet

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga