Sahhalini saar. September 2023

Peale sündmusi Soome-Vene piiril, mis leidsid kajastamist Rootsi mägironimisega seotud postituses, üritasin saada uut viisat venesse. Tuli välja, et saatkond ei teadnud eelmise viisa annulleerimisest tuhkagi ja neile sellest teada andmine oli ilmselt viga. Oleks lihtsalt pidanud uue passi neile viima ja teatama, et vana kadunud. Aga Vilniuse saatkond lõpuks ikkagi väljastas mulle uue viisa ja nüüd lähengi seda praktikas järele proovima.

Kuna kruvisid keeratakse aina peale ja autoga reisimine on tehtud juba äärmiselt ebamugavaks (loe: ajamahukaks) siis seekord liigun ilma autota. Ja et raudne eesriie aina tiheneb, siis eduka piiriületuse korral on plaan seekord viibida mõne päeva pikemalt ja peale asjaajamiste veel oportunismi korras külastada ka ühte ammu juba südamel olevat sihtkohta, nimelt Sahhalini saart. Mõte on olnud küll sinna kanti autoga minna, aga ega ei tea ju kuidas asjalood maailmas kujunevad ja seepärast on ikkagi parem varblane peos kui tuvi katusel või mis linnud need nüüd olidki. Eks nõukogude liitu külastasid ka välisturistid, aga see toimus peaasjalikult nagu praegu põhja-koreas, organiseeritud gruppidega ja pakasuuha vaimus. Ja pole üldsegi välistatud, et praeguselgi venemaal võiksid piirangud samuti karmistuda. On ju juba praegugi järjest suuri piirkondi nö. piiritsoonideks kuulutatud, kuhu ilma propuskita asja pole, nagu näiteks Euroopa suurune ala Tšuktsimaa. Ja nende lubadega on nii, et kui kuhugile saab neid lihtsasti, siis mõnedesse piirkondadesse mitte ära loodagi. Ka Sahhalini saarega on info hetkel segane. Pealinna Južno-Sahhalinskisse nagu peaks ilma probleemideta saama, aga saarel ringivaatamine on juba küsimärgi all. Venemaa loogika järgi on ju tegu vägagi piiritsooniga ja sinna teadagi, ilma lubadeta asja ei tohiks olla. Aga eks see selgub kohapeal. Nõukoguse ajal oli kogu saar kinnine territoorium.

Saarelt lahkumise olen plaaninud raudteepraamiga. Selline võimalus tõesti sealkandis veel peaks töötama, allpool natuke täpsemalt Seejärel saaks rongiga veel paaris huvitavas kohas peatuse teha, et mõnda vana tuttavat külastada. Aga eks näis kuidas sellega läheb.

Sahhalin

Nimi “Sahhalin” pärineb mandžukeelsest sõnast “Sahhalyan-Ula-Angga-Khada” Amuuri jõe mandžukeelsest nimest “Sakhalin-Ulla”, mis tõlkes tähendab “Musta jõe kaljud” – see nimi oli trükitud vanadele kaartidele, omistati siis ekslikult Sahhalinile ja edasistes kaartide väljaannetes trükiti see juba saare nimeks.

Juriidiliselt on pool saart endiselt Jaapani oma, aga egas seda keegi ju ei tunnista. See tähendab sellel maal ei tunnista, kes saart praegu enda omaks peab. Vene keeles Сахалин, jaapani keeles 樺太 (Karafuto). Venemaa suurima elanike arvuga saar, rahvaarvuga 445 887 (2022). Veel 2009 oli see näitaja 514 000. Pindala 76 600 km², aga leiab ka teistsuguseid numbreid. Suurusjärk jääb siiski samaks. Pindalalt suurem on Novaja Zemlja oma 83 000 km2. Saare pikkus on muljetavaldav — 948 км, laius — 26 км ( Поясок’i maakitsus) kuni 160 км ( Лесогорское kohal). Saar on ka mägine, kõrgeim tipp, Lopatini mäetipp, on 1609 m kõrge. 1805. aastal uuris Raplamaal Hagudis sündinud Adam Johann von Krusenstern laeval nimega “Nadežda” suurema osa Sahhalini rannikust , kuid ümber Sahhalini polnud võimalik mingil põhjusel minna ning küsimus, kas Sahhalin on saar või poolsaar, jäigi tookord lahendamata.

See küsimus sai vastuse 1808. aastal. Siis tõestasid Jaapani ekspeditsioonid Denjuro Matsuda ja Rinzō Mamiya juhtimisel, et Sahhalin on saar. Mis iseenesest on üsna naljakas mõelda, sest elasid inimesed sellel saarel ju juba ammu enne neid daatumeid ja küllap nad ikka teadsid, et nad justnimelt saarel elavad. Aga ilmselt polnud nende asi seda kaugelt maalt tulnud ja ilmselt mitte just õilsaimate kavatsustega laevnikele kuulutama või tõestama hakata.

11. augustil 1945, mõni päev enne Jaapani alistumist Teises maailmasõjas tungisid Nõukogude Liidu väed Lõuna-Sahhalinile. Jaapanlaste visa vastupanu kestis kuni 21. augustini, seejärel tehti vaherahu. Nõukogude väed viisid vallutuse lõpuni 25. augustil, hõivates pealinna Toyohara (praegu Južno-Sahhalinsk). Sõja tulemusena läksid kõik Kuriili saared ja kogu Sahhalin NSV Liidule, kuid rahuleping ja piirileping jäid sõlmimata, mistõttu juriidiliselt kuulubki endiselt pool Sahhalini Jaapanile.

Sahhalinile tunneli rajamise idee käidi välja 19. sajandi lõpus, kuid majandusliku ebaotstarbekuse ja rahapuuduse tõttu ei jõutud seda kunagi realiseerida. Tunneli ehitust uuriti uuesti aastatel 1929-1930. 1950 aastal tuli Stalin välja ideega ühendada Sahhalin mandriga raudteetunneli kaudu. Tunneli pikkus Sahhalini Pogibi neemest Lazarevi neemeni mandril oleks pidanud olema ca 10 km (valiti väina kitsaim lõik). Raudteeliinide ehitust tunnelini teostasid peamiselt vabastatud Gulagi vangid. Sahhalinil oli ehitus 506 ( Tymovskoje küla ), mandril ehitus 507 ( De-Kastri küla). 1953. aasta alguseks oli raudteeehitajate koguarv mõlemal pool väina üle 27 000 inimese. Ehitustööd, eriti Sahhalinil, toimusid praktiliselt täieliku infrastruktuuri puudumise ja varustuse puudumise tingimustes; töö erakorralise iseloomu tõttu olid elamistingimused vangilaagrites isegi GULAGi standardite järgi ebarahuldavad. Peale Stalini surma projekt peatati. Selleks ajaks oli Lazarevi neemel, kuhu pidi tunnel rajama, kaevatud kaevandusšaht ja valatud rannikust 1,6 km kaugusele 90 m läbimõõduga tehissaar . Sahhalini oblasti territooriumil tehti töid kõige kehvemates tingimustes ja ei ehitatud ühtegi kilomeetrit raudteed. Trassi ettevalmistamiseks tehtud tööd (pinnasetööd, raiesmik jne) võimaldasid rajada pinnastee Nysh – Pogibi , mida nõukogude ajal kasutati puidu ekspordiks. Habarovski territooriumi territooriumil rajati Amuuri paremkaldale 120 km laiarööpmeline raudtee jaamast “Селихин” kuni “Чёрный Мыс” jaamani.

Tunneli asemel hakati arendama raudteeühendust praamidega. Tegu oli ühega sellele ajastule iseloomulikest kolossaalse mastaabiga ehitustest. Parvlaevaületus Vanino – Kholmsk sai üleliiduliseks ehitusprojektiks. Holmski sadama arendamiseks rajati 252 m pikkune kai ja merelt võeti tagasi 15 hektarit maad. Meremeestele ja raudteelastele ehitati umbes 10 tuhat m² uut elamut. Kokku kestis Holmski sadamas ranniku- ja hüdroloogiliste ehitiste kompleksi ehitamine 4 aastat. 12.aprillil 1973 sildus Holmski sadama muuli äärde jäämurdja parvlaev Sahhalin-1 , mis saabus omal jõul Balti merelt. 27. juunil 1973 avati Vanino-Holmski parvlaevaületus. Ülesõit saavutas oma projekteeritud läbilaskevõime 1976. aasta lõpus viienda parvlaeva ” Sahhalin-5 ” saabumisega. Kokku ehitati NSV Liidus 10 Sahhalini seeria laeva (projekt 1809) – Kaliningradi laevatehases “Yantar” . Viit esimest enam ei eksisteeri , Sahhalin-6 müüdi Kertši väinas töötamiseks ja hiljem utiliseeriti . Praegu koosneb Sakhalin Shipping Company (SASCO) parvlaevapark kolmest sama tüüpi diisel-elektrilaevast: , Sahhalin-8, Sahhalin-9 ja “Sakhalin- 10” . Igaüks neist on mõeldud 28 raudteevaguni või 37 raskeveoki transportimiseks. Lisaks veab iga parvlaev kuni sada reisijat. Kuna Sahhalini raudtee rööpmelaius ( 1067 mm ) erines varem ülevenemaalisest , vahetati Holmski sadamas vagunitel ka rattaid .

Esialgne plaan autoga Luhamaale sõita ja sealt jala üle piiri minna asendus viimasel hetkel rongisõiduga Narva. Kogemus ütleb, et Ivangorodi piiril võivad asjad lihtsamini minna kui Lõuna-Eestis, mis jääb Pihkva tolli haldusalasse ja on eelnevalt igasugu totrustega silma paistnud. Nii mõnigi kord on tulnud seal pikemalt aru anda ja seekord eriti ei tahaks.

Rong väljub Ülemiste jaamast veerand viie paiku ja saab päris täis. Istekoha otsingud viivad mind ainukese vaba istme juurde. Kohe selgub ka, miks iste endiselt vaba on. Akna all istuvad kaks lõbusas meeleolus jorssi, kes pepsipudelist midagi juurdegi kuukavad ja ilmselgelt rõõmsad on, et keegi lõpuks nende kõrvale maandus. Kohe üritatakse ka mind vestlusesse provotseerida, aga ma ei võta vedu ja proovin hoopis väikese uinaku tekitada.

Tegu on kiirrongiga ja teel tehakse vaid üksikud peatused – Tapa, Rakvere, Kiviõli. Selles viimases läheb ka teine minu reisikaaslane maha ja vagun jääb üsna tühjaks. Edasi tuleb juba Jõhvi ja Narva jõuame poole seitsme paiku.

Raudteejaam ei jää piiripunktist just kaugele. Enne teatud sündmusi toimus siitkaudu ka rahvusvaheline rongiliiklus ja piirikontrolli teostati jaamahoonesse sisenemisel

Praegu on ajad teised ja rongilt tulijad saavad niisama läbi vaksalihoone linna peale minna

Olen nii mõnegi korra siit/siia liikumiseks bussi/rongi kasutanud ja vajalik suund, kuhu sammud seada, on tuttav. Väike hälbimine tavapärasest marsruudist aga pakub kohe paari suurepärast vaadet.

Kõigepealt kohaliku kaitsepolitsei vastu jääv Narva Aleksandri Suurkiriku hoone

Selle 1884 aastal valminud kiriku suhteliselt lühike eluiga on see-eest olnud väga sündmusterohke. On ju just see piirkond siin olnud mitme ilmasõja ajal korduvalt rindejoonel.

Hiljutiste nimevaidluste teema illustreerimiseks sobiks järgmine pilt. Nimelt ministri otsusega ei tohiks siin enam sellist tänavat eksisteerida, aga mulle jääb selline mulje, justnagu oleks äsja paigaldatud uus nimesilt, aga nimi oleks vanaks jäetud. 1912. ja 1927. aasta linnaplaanidel on selle tänava nimi Madise tänav ja sellist nime peaks ta kandma praegugi

See tegelane, nooremleitnant Igor Grafov, oli 803. õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944. aasta veebruaris jõudis Punaarmee Narva jõe äärde. Siia ta ka 22. veebruaril magama pandi ja maetud peaks olema teisele poole jõge Kingiseppa.

Edasi satun juba siit mitte kaugele jääva 1700 a lahingu mälestusmärgi Rootsi lõvi juurde

18. oktoobril 1936 avasid Rootsi laevastiku hävitajaga HMS Klas Horn Eestit külastanud Rootsi prints Gustaf Adolf ja krahv Folke Bernadotte Narva lahingu monumendi Narva linna sissesõidutee ääres Härmamäel. II ilmasõja ajal see hävis ja nüüdne on selle kolmandiku võrra vähendatud koopia, mille avas 18. novembril 2000. aastal Narva lahingu 300. aastapäeva puhul Rootsi asepeaminister Lena Hjelm-Wallé

Siitsamast lõvi tagant vaateplatvormilt avaneb ka suurepärane vaade Narva jõele ja kindlustele selle mõlemal kaldal

Et minule ollakse teisele poole silda juba vastu tuldud, pean oma ekskursiooni lõpetama ja asutama piiri ületusele. Enne veel on vaja vahetada kaasasolevad eurod dollariteks, sest teadaolevalt eurokupüüre piiriületusel kaasas ei tohi olla ja mina võin eeldada, et selles reegli täitmise suhtes saan tõenäoliselt erikohtlemist. Kohe piiripunkti juurde viiva tee ääres on kolm ööpäevaringset vahetuskontorit. Dollar on viimasel ajal suuresti kallinenud ja kursid pole siin samuti väga head. Põhimõtteliselt saab siin 1 euro eest ühe taala. Rahavahetuse käigus uurin, kuidas nende eurode kaasavõtmisega ikkagi on. Tädi ütleb, et kuidas kunagi ja kelle otsa satud, vahest saadetakse 20 euro pärast tagasi aga teine kord on 300 ka ok. Võtan keskmise ja jätan 150 vahetamata.

Möödun veel Narvas sündinud Paul Kerese skulptuurist. Ei mäleta, et oleksin teadlik tema surmast 1975 aastal infarkti läbi justnimelt Helsingis, kui ta oli naasmas Vancouverist maleturniirilt.

Skulptuuri kõrval ka kolmekeelne selgitav tekst, ega siis kõik siia sattujad pea seda meest kohe ära tundma. Praeguses valguses küll päris halvasti loetav

Eesti poole passikontrollis on kaks ametnikku kontrollikioskites, aga vaatamata hiljutisele infole, et automaatkontroll enam ei toimi, osutub see siiski ebatäpseks. Lähengi sellesse automaatväravate rivvi ja topin passi masinasse. Aparaat hakkab toimetama ja ekraanile ilmub kiri, mis ütleb, et töötleb infot ja pean ootama. Tuleb uus klient kõrvalasuva masina taha ja hetke pärast on juba läinud. Nüüd on selge, et ega mu kahtlused asjata pole olnud ja saan varsti teada kuiväga kodumaa mind armastab. Eemaldun ja lähen piirivalveametnike juurde, keda tegelikult on nüüdseks ainult üks järel. Rahuldavalt eesti keeles suhtlev vene rahvusest naisametnik ei saa esiotsa pihta, mis toimub ja tahab mind uuesti automaatkontrolli saata, aga siis, peale pilku arvutisse nõustub minuga, et mingi jama ikka on ja kukub helistama . Peale väikest segadust ja telefonikõnet, mille sisu aknakese sulgemisega minu eest varjata püütakse, juhatatakse mind läbi ukse tolliakna juurde, kuhu kohe ilmub ka tolliametnik ja kukub pärima, mis mul kaasas on. Alkohol, suitsud, sularaha ja muu. Justnagu saaks mu imepisikeses seljakotikeses tohutult asju peidus olla. Tunnen ennast sellisest kohtlemisest puudutatuna ja küsin, kas selline kottimine saab nüüd alatiseks mulle osaks. Seda poleks vaja muidugi öelda olnud, teadsin väga hästi, mis järgneb, aga vait ikka ei suuda olla, kui asi tundub mingit pidi põhjendamatu. Ja mis seal ikka, võiks ju arvata, et õige hõlma ei hakka. Sellegipoolest juhatatakse mind juba tuttavasse ruumi, kus saan oma vähesed kaasasolevad vidinad ja sularaha kenasti lauale laotada. Tõmban pinget maha ja lõpuks lähme juba üsna sõbralikult lahku. Pool rehkendust on tehtud.

Vene poolel samuti palju rahvast pole. Minu uus ja tühi pass tekitab kohe kahtlust ja saan seletada, miks just nii on. Veel tuleb igasugu küsimusi sõidu eesmärkide kohta ja saan ka küllakutset näidata. Aga tunne on , et midagi tõsisemat siin ei arene ja varsti kostubki asja otsustav templi löömise heli. Migratsioonikaardi täitmisega õnneks ise vaeva ei pea nägema ja mõistatama, milline võiks just see korrektne vastus paberil esitatud küsimustele olla. Selle töö teeb ära ametnik, sinul jääb ainult oma kinnitusallkiri lisada. Olen üsna kindel, et Lõuna-Eesti piiridel nii kergelt ei oleks pääsenud.

Peale passikontrolli tuleb seljakott läbi skänneri lasta ja oledki riigis. Jääb veel takso otsida, sest vastu tulnud sõpra ei lasta läbi kilomeetrit kaheksa enne Ivangorodi asuvast piirikontrolli postist. Asub see tõkkepuu peaaegu täpselt sellel kohal kus kunagi oli EW piir. Sealt edasiliikumiseks lääne poole on venemaalasel vaja juba piiritsooni luba või kehtivat välispassi.

Piirilt piirikontrolli kpp-sse saan Dagestanist Derpentist pärit, aga nüüd juba 25 aastat Ivangorodis elava taksojuhiga 500 rubla eest. Ajame teel ka natuke plära ja kuulen, et tema kodukandis olla suisa turismibuum. Nojah, eks need välismaised sihtkohad ole praegu keerulise kättesaadavusega ja kallivõitu, nii reisitaksegi rohkem riigi sees. Aga mitte ainult, üks Narva daam olla samuti hiljaaegu tema teenuseid kasutades kiidelnud, kui hästi ta seal olla puhanud ja kõigele sellele ainult 300 eurot kulutanud..

Õhtul üheteistkümneks oleme juba Novgorodis. Otsetee läbi Luga on kurviline, liikluseta ja kulgeb peaasjalikult läbi metsade. Teel on ka üks avarii, kus sõiduauto on äsja põdrale otsa sõitnud .

Öömajale saan seekord prospekt Mira’le. Õhtu lõpuks üks piltülesanne lugejale, millega on korteri välisukse kõrval oleva roheliseks värvitud konstruktsiooni näol tegu?

Neljapäev, 07 september.

Moskva poole stardime juba poole kuuest hommikul. Koidab. Taevas on selge ja tõotab head ilma. Et kiiret väga pole, sõidame tasuta trassi mööda.

Valdais joome tanklas kohvi. Siit mitte kaugel on ühe tähtsa mehe suvila ja navigaatorid lõpetavad töö, gps- signaal on tugevasti häiritud. Kohe vasakul teeserval on õhukaitse patareid, radarid teevad oma lõpmatut tiirlemist .

Poole ühe paiku oleme Moskva ringteel. Teen huvitava tähelepaneku, et linnasildil on ladina tähtedega kirjutatud versioonis linna nimeks eestikeelne Moskva. Ei tule ette, et mõnes muus keeles veel seda linna niiviisi kirjutataks. Ringtee on vaatamata keskpäevasele kellaajale viimase piirini liiklusega koormatud ja vaevu liigutakse. Teeservadesse on tekkinud hulgaliselt uusi autokeskusi, valdavalt erinevad hiina automargid.

Ja nagu näha on neil ka head laoseisud, seega saab auto kohe kätte.

See kajastub loomulikult ka tänavapildis, kuhu on tekkinud tohututes kogustes kõikvõimalikke hiina päritoluga sõidukeid. Pildil Hiina päritolu maastikuauto nimega TANK. Olla vägagi populaarne ja ilmselt oma osa on siin ka nimel, mis assotsieerub hästi hetke poliitilise olukorraga. Taustal võib näha lähenevate valimiste reklaami, kus Liberaaldemokraatliku partei kanditaat lubab olla julge ja mitte valetada (!)

Riia poolt linna sissesõidul vahetult enne MKADi vaskut kätt on ka uus LandRoveri keskus. Akendel on kiri “Mы открылис” aga maja ees parklas on ainult üks seda marki auto.

Enne suurlinna liiklusesse sisenemist käime veel tanklas , et tualetti kasutada. Sellenimelise asuruse areng on olnud siinmail kiire ja nüüd on tankla-wc juba puhas ja korras. Täiesti puudub isegi sellisele suure käibega kohale iseloomulik aroomibukett.

Tanklapoes aga saab osta hetkel ühiskonnas kindlasti aktuaalseid ja võib-olla osa elanikkonna seas ka populaarseid tooteid alates mänguasjadest

ning lõpetades joogivee ja konservidega

Üks eesmärkidest Moskvas on suur ehitusmaterjalide turg linna lõunaosas ringtee ääres. Maa-ala on tõesti suur ja kaubavalik tohutu. Kohaliku kontaktiga läheme lõunatama usbeki roogasid pakkuvasse toidukohta

Sellised toidukohad on tavaliselt väga maitsva ja soodsa valikuga. Mina eelistan plovi, või oleks eesti keeles õigem kirjutada plohv või hoopis ploff? Meenub veel nimekuju pilaff/pilaf…

Kuna käive on suur, pole ka karta, et midagi oleks rikneda jõudnud.

Kohalik vestluskaaslane on samuti Dagestanist ja räägib oma hiljutistest kogemustest sealtkandist. Mainib juba eelpool jutuks olnud turistide rohkust, mille tõttu olla ka sealkandis ummikud tavaliseks saanud. Jutt on üsna avameelne kui tuleb jutuks sealse maa elanike suhtumine võimudesse, mis, nagu teadagi, pole eriti soosiv. Aga kui rääkida müügitegevusest siin turul, siis võib- olla isegi paradoksaalselt toimus see suvi üle kõigi aegade edukaim müük. Ehitustegevus olla suisa tormiline.

Peale sööki teen lühikese tiiru lähemas ümbruses. Kuna lähiümbruse kliendibaas on ilmselt üüratu, siis võimaldab see ka äridel hoida suurt valikut erinevaid tooteid, küll ikka ostjaid leidub. Ja nii ongi kohapeal võtta näiteks lai spekter erinevaid metallprofiile ja -tooteid

Samuti igasuguse ristlõike ja puuliigi saematerjale, soojustust jpm.

On ka kindlale kaubale spetsialiseerunud ärisid, nagu see siberi lehist pakkuv kontor

Kui muid relvi pole, aga tahaks ikkagi demonstreerida oma meelsust…

24h enne väljalendu saab teha juba lennule online-registreerimise. Ka siin on oht sattuda mõnele libalehele, mis selle teenuse eest raha küsib. Ühel 650 rubla, teisel aga oli miskit neljasajaga. Mitte küll just suured summad, aga samas täiesti mõttetud maksta. Aerofloti ametlikul lehel käib asi kiiresti ja täiesti tasuta. Saab ka ilma lisatasuta valida vabade istekohtade vahel. Sätin ennast akna alla kohale 29L. Venemaa eripärana ei piisa, kui sul pardakaart on telefonis vaid peab ilmtingimata olema veel ka paberkujul kaasas. Vähemalt nii on saidil kirjas. Seega pean otsima koha, kus saaksin vajaliku paberi välja trükkida. Viimases hädas saab seda kindlasti ka lennuväljal teha.

Meie teine eesmärk Moskvas jääb linna kagunurka Domodedovosse. Nimelt hangib Nikita siit enda Mitsubishile vahekasti ja sellega kipub veits aega minema. Aga saab vähemalt töökojas vahepeal tõusnud survet maha lasta.

Täpsed instruktsioonid on ka seinal, kui loomulikust intelligentsist juhtub puudu olema

Vaatan seejärel natuke ümbruses ringi. Mõned põnevad autod hakkavad silma

Siit saame minema peale viite ja igaüks võib arvata mis liikluses toimub. Ja meil on vaja diagonaalis läbi linna kirdesse liikuda. Sest ringteed paistavad veel hullemini umbes olevat. Vaatan endale öömaja Himkisse, mis jääb sobivasti lennujaama lähedusse. Väljalend on homme 17.05, mis jätab parasjagu aega õigeks ajaks kohale jõuda. Jääb ka loota, et siis veel pole droonidest tekitatud lennukatkestusi, sest need toimuvad tavaliselt rohkem pimedas

Moskvas on näha vaid väga üksikuid armeesse agiteerimise reklaame. Üks põhjus võib olla reklaamtahvlite kõrge rendihind, kuigi ilmselt saab siin vajalike asutuste poolt ka teatud jõumeetodeid kasutada, kui vaja peaks olema. Pigem ei soovita pealinna elanikkonda ülearu ärritada. Hoopis parem on tähelepanu juhtida linna sünnipäevale

Läbi kesklinna liikumine võtab üüratu aja, ummikud on kohati üle poole tunni pikad enne kui taas natuke liikuda saab ja teise linna serva jõuame alles üheksaks. Siin on veel üks koduvisiit ja siis võib päeva lõppenuks lugeda. Kuna Novgorodi sõit võtaks terve öö aega, siis jäävad mu kaaslased samuti ööbima.

Viimane külastus on 15 aastat Moskvas elanud tadžiki juurde. Homme on Moskvas kohalike valimiste tõttu vaba päev ja seetõttu on võõrustaja natuke kõrgendatud meeleolus. Laud on kaetud ja jutt ilmselt tibake avameelsem, kui päris kaine peaga.

Tuleb märkida, et vaatamata pikale perioodile venemaal elades pole keskaasialik karm konservatiivne kord kuhugi kadunud ja külalisi tohivad tervitama tulla ainult lapsed, naine peab jääma peitu, antud juhul kööki, ja tema ülesandeks jääb seal peremehe ülesandeid täita ja külaliste toitu valmistada

Päev on olnud pikk ja vaatamata peremehe siirale soovile meile öömaja pakkuda sätime siiski minekule, Šeremetjevo lennujaama lähedusse on juba kolmene hotellnumber valmis vaadatud.

Ka Moskvas paistab prügi sorteerimise teema aktuaalne olevat. Instruktsioonid kortermajade vahel oleval jäätmejaamal

Ohtlike jäätmete jaoks on suisa oma konteinerike

Hotell, mille välja valisime, kuulub Sheratoni hotellikompleksi, mis paistab koosnevat vähemalt viiest erinevast hinna ja mugavusklassiga hoonest ühel territooriumil. Sissepääs on tõkestatud tõkkepuuga, mille juures valvur küsib, kuhu minek. Vastame, et hotelli ja tee ongi vaba. Iseenesest tundub üsna mõttetu, ei tea, mida peaks vastama, et sisse ei saaks?

Paar aastat tagasi olid siin kindlasti toad täis ja hinnad meeletud, aga kuna lendude hulk on drastiliselt vähenenid ja rubla kursski on soodne, siis saab siin suurepärase hinna/kvaliteedi suhtega ööbida. Viietärni Sheratonis saab toa alla 50 euro, ülejäänud kompleksi hotellid on SkyParki nime all 2,3,ja 4 tärniga tähistatud. Kolmene number on saadaval SkyPark Gammas, aga ilmselt vähese külastajate arvu tõttu on hommikusöök SkyPark Deltas. Siin saame ka sisse registreerida ja tasuda. Hind on sama mis internetis. Dokumente ei küsita.

Hommikusöögi eest tuleb eraldi maksta ja saab seda juba viiest hommikul, mis minu kaaslastele suurepäraselt sobib, et varakult liikuma saada. Saab seda keldrikorrusel asuvas restoranis, mille kohe ka üle vaatame, et päev kokku võtta. Vaatamata sellele, et homme on vaba päev, pole siin hingelistki

Meie number on aga kõrval korpuses, mõned sammud vihmaga minna

Tuba on standartne ja kõik on eeskujulikult puhas ja korras

sama kehtib ka sansõlme kohta

Öösel viie paiku saadan sõbrad sööma , võtan autosse ununenud asjad ja tulen edasi pikutama. Vihm on järele jäänud. Tuba saan kasutada kella kaheni päeval, mis ongi paras aeg lennujaama liikumise alustamiseks. Selleks on siin iga poole tunni tagant tasuta transfeer. Parematel aegadel on neid transfeere siin ilmselt hulgim töös olnud

Kella üheksast liigun hommikusöögile. Selline on SkyPark Delta hoone päevavalguses

See aga Sheraton

Tuleb märkida, et mitme hoone peale kokku on siiski märkimisväärne hulk inimesi sööma kogunenud. Sheratonil on kindlasti oma söökla, siin aga saavad söönuks ilmselt SkyParki kliendid

Mitte küll ülikülluslik aga samas pole ühtegi põhjust nurisemiseks

Ka kohv on igati vinks-vonks

Kõht täis vitsutatud, on mõnusalt aega veel leiba luusse lasta ja tatsan tagasi oma koiku poole. Asub see valges sellisena paistvas hoones kolmandal korrusel

Ülejäänud kompleksi kuuluvad hooned

Poole kahest hakatakse uksele koputama. Olen just dušši all ja luban viie minuti pärast välja tulla. Varsti koputavad uuesti ja kui uksele lähen, on seal Angelica retseptsioonist koos turvamehega ja teatab, et oleksin pidanud juba kaheteistkümnest välja kobima. Ütlen, et mul on luba kaheni olla ja kuidagi kahtlevalt küll, aga siiski jäetakse mind rahule. Sellegipoolest lahkun varsti

Leppisin hommikul retseptsioonis pardakaardi trükkimise kokku ja nüüd saab selle asja ka jonksu.

Huvitavad nimed siin töötajatel, tunduvad nagu väljamõeldud. Enne Angelica ja nüüd siin veel Daniel. Nagu hiinlastel on hiina nimi ja siis teine, ingliskeelne variant.

Aga trükipaber on kollane, olen kuulnud, et pleegitajatega olla probleeme. Kuigi A4 trükkimine hinnakirja järgi on 20 rubla, siis raha siiski ei võeta.

Letil on skeem, mis selgitab olukorda kompleksi kuuluvate hotellidega

Ilm õues on väga tuuliseks muutunud ja mingi jalaminekuplaani muudan siiski transfeeri kasuks ära

Ja jala ei olekski eriti lihtne minna olnud. Lennuväli on küll siinsamas, aga vajalik terminal B on teisel pool lennuradasid ning minna tuleks suure ringiga. Ja paistab, et jalakäijatele taristu ehitusele siin eriti mõeldud pole ka. Lisaks hakkab vihma tibutama. Kui peaks kuskilt kaugemalt siia lennujaama saabuma, siis ilmselt ainuõige valik oleks elektrirong, mis peaks minu teada ühendama kõiki Moskva lennuvälju. Siinne Aeroexpressi jaam kohe terminalihoone vastas

Terminal B

Hoonesse sisenemine käib läbi turvakontrolli. Asjad skännerisse ja ise läbi metalliotsija. Tundlikus vist väga põhja ei ole keeratud, sest üleriiete, jalanõude ja püksirihmaga saab rahulikult läbi jalutada. Ilmselt on enne lennukit veel mingi rangem ülevaatus.

Majakovski luuletus koridori lõpus

Inimesi lennujaama ikka jagub.

Saabuvatest lendudest saab aimu järgmiselt tabloolt

Mõni kiirtoidurestoran kah veel tegutsemas

Rubla kurssi arvestades, mis praegu on ca 105 ühe euro eest, on isegi lennujaamas üsna mõistlikud hinnad. Vähemalt kehtib see ühe poe moodi asutuse kohta.

Pildil olevad maitsvad loodustooted saab mõlemad kätte alla eurose hinnaga

Kuna mul on kõik vajalikud toimingud tehtud, liigun vaikselt edasi. Väljumiste poole liikumiseks tuleb minna teisele korrusele. Siin võtab trepist tulijaid vastu hiigelsuur tabloo väljumistega. Neid on üksjagu

Registreerimise lettide ees rahvast jagub ja paistab, et see on siin üsna ajamahukas seismine. Hea, et ise sellega tegelema ei pea

Aega veel natuke on ja teen saadaolevale territooriumile ringi peale

Keset platsi on suur maakera, mille pinnal näidatakse mingit kino. Muud moodi ei oskagi seda väljendada. Parasjagu lendab üle Euraasia ja Aafrika suur hiina paberdraakon edasi-tagasi. See võiks üsna hästi ka reaalses maailmas toimuvaid arenguid kirjeldada

Käin ka rongide sõiduplaani vaatamas, võib juhtuda, et satun tagasiteel veelgi siia ja siis vaja võib-olla ka rongiga liigelda.

Sellel lennuväljal on mitmeid vajalikke ja innovatiivseid lahendusi, näiteks sellised lamamistoolid. Seljatoe taga pistikupesad ja puha. Hea pikutada ja telefoni laadida. Teen seda minagi

või siis päris korralik magamiskoht.

Tõsi, selle mõnu eest tuleb natuke ka maksta

samuti on mitmeid telefonide laadimiskohti või näiteks pardakaartide väljatrükkimise kioske

Selleks, et lennuki peale saada, tuleb ikkagi läbida üks põhjalikum turvakontroll, mis minu puhul möödub kiirelt ja valutult. Edasi saab taas teha tutvust erinevate kaubandusettevõtetega. Mõned tunduvad isegi natuke (tragi)koomilised.

Lennuhirmu maandamiseks on erinevaid rohtusid saadaval

Samuti võib vabalt soetada vist küll üle maailma lennujaamade püsitooteid

Väljalendu lubatakse õigeaegselt. Gate on 104, selle juurde pääsemiseks tuleb taas maapinna tasemele laskuda. Lennuki juurde viiakse bussidega. Lennuväljal käib nii tihe sebimine, et on tekkinud isegi väikesed liiklusummikud. Lennukiks on suur Boeing 777-300, nimega “Velikii Novgorod”. Peaks olema maailma suurim kahemootoriline reisilennuk. Loodetavasti on seda ikkagi kuidagi hooldatud viimase pooleteise aasta jooksul, vähemalt Iraanis õligi ära vahetatud.

Istmeid on ühes reas 3+4+3, kokku 10.

Minu istekoht on täpselt tiiva tagaserva kohal

Kõrvalistmetele satub vanaema lapselapsega, selline, kellele meeldib kõva häälega üle lennuki telefoniga rääkida. Ja seda ta ka teeb, andes kõigile tuttavatele teada, et nad on juba lennukis ja kuidas nad ikka täpselt siia sattusid ja mis tema arvates siin edasi saama hakkab.

Lennuk paistab saavat täiesti täis ja lootust üle nelja istme magama heita ei ole. Aga silma peaks looja saama küll, sest lend toimub ju otse ida suunas ja maandumisel on juba 9 septembri keskpäev. Seega kipub üks öö täiesti vahele jääma

Tuleb märkida, et lennuk hakkab liikuma minuti pealt 17.05. Sellist täpsust kohtab üsna harva.

Lendutõus sujub kenasti ja lennuk võtab suuna Komi poole. Kuna sihtkoht jääb peaaegu teisele poole maakera, siis otsetee sinna viib üsna üle põhja. Varsti pakutakse juua, aga süüa tuleb vist oma raha eest ostma hakata. Vähemalt nii saab otsustada istmetaskus oleva brožüüri põhjal, kus erinevad söögid-joogid ja muud tooted hindadega välja on toodud.

Peale paari lennutundi, kui akna taga on juba öö, hakatakse siiski toitu jagama ja seda täiesti tasuta. Osa rahvast saab küll ilmselt varem tellitud erimenüü, aga ka kõik ülejäänud ei pea tatti luristama, kui lennukit on täitnud isuäratav toidulõhn.

Pakkumisel on kana makaronidega ja kala riisiga. Võtan viimase.

Kõht täis söödetud, saab veel teed/kohvi. Selle kõigega ühel pool, tuleb üritada magada. Ega see teab mis lihtne ülesanne pole ja õnnestub võib-olla ainult natukene lühikeste perioodidena tukastada. Aga mingist täisväärtuslikust unest pole juttugi. Kell on ju magamiseks ka veel üsna vähe, aga mis sa muud teedki. Multimeediaekraanid ei tööta mingil põhjusel, ei hakka mitte oletamagi, mis see võiks olla.

6,5 h pärast lendutõusmist, kui moskva aeg saab pool kaksteist, toimub äratus. Akna taga on päike just tõusnud ja algamas uus päev. Pakutakse juua ja veel mingit batoonikest

Akna taga paistavad juba ilmselt esimese lumega kaetud mäetipud ja inimtegevusest on üsna vähe jälgi.

Aga rannikule lähenedes lumi kaob ja on märgata ka teekesi ja erinevaid sihte, peamiselt jõeorgudes. Tohutu põnev ja avastamata maastik, küll tahaks siinsetel lõpututena näivatel radadel ringi kolistada.

Täpselt 00.00 m.a. ületame Amuuri jõe. Selle kallastel on juba tublisti inimene loodust kujundanud ja teid ning asulaidki on märgata. Sest ilm on pilvitu ja nähtavus hea. See olukord aga muutub varsti ja siseneme tihedasse pilvkattesse. Enam maapinda ei näe..

Poole üheks öösel m.a. järgi pilvkate rebeneb korraks ja on näha, et lennuk jõuab parasjagu mere kohale. Peaks olema Tatari väin. Varsti läheb maandumiseks.

5 min enne ühte ehk kella üheksat hommikul kohaliku aja järgi maandume. Viimane tegevus on väga sujuv ja kutsub lõppemisel esile tugeva aplausi. Ilm on ilus.

Lennukist väljutakse otse uuena tunduvasse lennujaamahoonesse.

Tabloolt saab aimu, millised lennuühendused siin maailmaga on

Kuna mul ilmselt ainsana pagasit pole saan kohe peale vetsupeatust esimesena väljuda. Liinibussid peatuvad päris hoone ukse ees

Terminalihoone

Viimasel ööpäeval on juba istuda küll saanud ja otsustan, et mõistlik oleks jala minema hakata. Tegelikult ma ju ei teagi veel päris täpselt, kuhu. Mõned öömajad olen valmis vaadanud küll. Need jäävad kesklinna piirkonda, kuhu siit jääb kümne kilomeetri jagu minna. Paras hommikune jalutuskäik

See aga on ilmselt vana jaamahoone. Kahe hoone vahel ja ka linna suunas viivad katusega jalutusteed. Käib edasine ehitustegevus.

Autoparkla juures on hoone, millel kiri autorent. Hea mõte oleks ringiliikumiseks hoopis mingi masin võtta. Aga nii kiiresti kui see idee kerkis, see ka kaob, sest uks on lukus.

Vaade siit tagasi lennujaama poole

Ringtee enne lennujaama, ohtrate lilledega kaunistatud.

See aga maantee, mis toob/viib lennujaamast, nime poolest Ivana Kurapatko nimeline

Selle tee äärde jäävad mitmed mini-hotellid või kodumajutuse tüüpi öömajad. Need minu poolt kasutatava Yandexi hotellibroneerimise süsteemi kaudu välja ei tule. Booking aga teadupärast enam venes ei toimeta

Seega pole teada ka mida ja mis hinna eest pakutakse, aga mõnel juhul oleks siin lennujaama lähedal ilmselt hea ööbida.

Ette jääb ka raudtee. Sellest teen hiljem eraldi juttu

Varsti pärast raudteed tuleb teerist Rahu prospektiga. Ristmiku ühte nurka jääb postamendil Ukrainas toodetud lennuk An-24

Selle ümber aga väike pargike, kus pingil hea õllekest rüübata ja vanu aegu meenutada, kui selle lennuki tootjad veel head sõbrad olid

Üle ristmiku jääb aga segase sõnumiga linnasilt

Kõvasti igasugu sirpe ja haamreid, justnagu polekski ajad muutunud.

Lisaks veel see vana lugu rahvaste sõprusest. Nagu ajamasinas oleks.

Üks neutraalsem ehitis ka – oblasti piiride kujuline märk, mis kuulutab külalised teretulnuks

Siinsamas natuke teest eemal paistab ka sõjaväeosa olevat, reklaamivad ennast mingi garaažilobudiku seinal.

Eemalt paistab kauplus, mida hetkeks tõsimeeli 7/11 pean ja jõuan mõttes selle asjaolu üle väga imestada, enne kui aru saan, et mind on tüssata üritatud. Poodi lähen sellegipoolest, mis sest, et tegu seveneleveniga pole.

Suurt midagi ostma ei kutsu, aga energiajoogi koos mantõga ikkagi hangin. Sest energiat ju ikka kulub.

See viimane on selline täidetud taignas pirukamoodi toode. Sisu võib olla erinev, mina valin kapsaga. Ja täidisega pole koonerdatud, lisaks kapsale tundub veel ka mingit lihaollustki sees olevat. Täitsa maitsev. 80 rubla.

Jätkan liikumist teeservas, kus jalakäiatele pole just palju mõeldud. Võibolla ka nende kaitseks see rist, et jumal ikka hoiaks neid teepeenral kõndijaid.

Esimene kütusetankla. Tankimine on täies hoos, vaat, et veel järjekordki.

Hinnad aga on järgmised Et võrrelda, siis hetkel 1 euro ca 105 rubla.

Umbes poole maa peale kesklinna tuleb esimene suurem linnaserva kaubanduskeskus. Lisaks on siin suur vaateratas koos muude, rohkem lastele mõeldud atraktsioonidega. Aga vaaterattale lähen küll

Pilet maksab 350 rubla ja oma pisikese pooltühja seljakoti pean piletimüüjale jätma.

Sõita saab ühe ringi, ca 15 minutit. Kas sulas või kaardiga? Pakun et minu kaardid siin ei kehti ja annan aru, kuskohast tulen. Edasi aga juba liftiga üles.

Siin on tõsise olekuga meesterahvast uksehoidja-piletikontrolör juba vastas. Märkab mul taskus telefoniga ühendatud akupanka ja muutub kohe kahtlustavaks. Ütleb, et sellised asjad on neil keelatud ja pean selle sõidu ajaks tema kätte hoiule jätma. Millegi nii jaburalt paranoilise asja vastu ei oska kohe midagi kosta ja käitun eriti tüli tõstmata soovitud viisil. Seejärel avatakse saabuva kabiini uks ja saan asuda vaatlusmissioonile.

Atraktsioon paistab üsna uus ja moodne. Igasugu käske ja keelde lisaks videovalvele

Piletikontrolör küsib veel ukse vahelt, et kas on paras temperatuur või lülitab konditsioneeri välja. Paras-paras, las suhistab. Vahi, iga kabiin suisa autonoomse kütte-ja jahutusega. Muusika ka mängib. Ülevalt paistab kätte kena uuselamurajoon

Selle kõrval aga on näha edukamate linnakodanike eramuid

Ring peal, saan oma konfiskeeritud varanduse tagasi. Piletimüüja ei suuda küsimata olla, et kuidas meil ka venemaasse suhtutakse. No kuidas sa praeguses olukorras vastad sellele küsimusele?

Parklaaial olevad kalapüügireklaamid. Võib-olla võtan kätte ja helisan kunagi

Kaubanduskeskus on avatud ja jalutan sellest läbi. Kauplusi on palju ja kaupa samuti. Kuna mul midagi vaja pole, siis pikemalt siin aega ei raiska.

Sammun aga edasi. Kesklinnale lähenedes tuleb, nagu korralikes linnades ikka, leenini uulits vastu.

Selle äärde jääb aga palju üldse mitte leeninlikke objekte. Nagu näiteks see Toyota keskus siin

Jälgede järgi tee kõrval kraavis otsustades on ka siin hiljaaegu tulvaveed olnud

Lõpuks ka üks eht leeninlik objekt. Mingisuguse fedootovi-nimeline ehitusmaterjalide tehas, punased sirbid ja vasarad kenasti eksponeeritud

Linna suunduva tee ääres on mitmeid autopoode. Paarist sellisest astun läbi, et menüüd vaadata

Mõni artikkel paistab päris tuttav välja

Teekraavi on üks arusaamatu olevus oma lõpu leidnud

Purkajeva ja leenini uulitsate ristumisele ringtee keskele ehitatud postament

Edasi linnakeskme poole liikudes jäävad teeserva sellised korrusmajad

Ei teagi, kas selline värvilahendus on kohe ehitamise ajast või on hilisemalt pintsliga üle käidud

Pogranitšnaja ja leenini uulitsa ristumiskohas on üsna tänavanimega harmoneeruv pargike, nimelt piirivalve park sellise skulptuuridega mälestusmärgiga

Tahvlike sellel annab huvilistele teada, miks, millal ja kelle poolt taies tehti

Väljapaneku mitmekesistamiseks ja teemakohaseks kajastuseks on siin sellised madalad postamendid, milledel välja toodud iga riigi, kellel on venemaaga piir, ühise piirijoone pikkus

Neid riike on üksjagu ja kõiki eraldi pildistama ei hakka, keda huvitab, saab selle info niikuinii kätte

Aga mõned põnevamad infokillud korjan ikka üles

Piir Eestiga on ka omajagu pikk

Siin on seda riigipiiri asja tänavakividel kuidagi graafiliselt üritatud näidata, aga ma ei saagi sotti, kuidas see asi siin täpsemalt on

Igatahes uusi territooriume pole kiirustatud sisse graveerima.

Viimane pilk pargile üle õla ja liigun edasi

Aga edasi mööda leenini tänavat jätkuvad samasugused kortermajad

Linnavalitsuse hoone. Või mida see linnaduuma veel võiks tähendada?

See, palju suurem hoone aga on kirjade järgi linna administratsioon. Kuidas on nende kahe asutuse vahel ülesanded jagatud, pole minule teada

Aga ilmselt on see viimane tähtsam asutus, sest asub kohe linna keskväljakuks peetava leenini platsi juures. Loomulikult asub siin ka vastavanimeline tegelane isiklikult. Aga paistab, et tagurlikumateski ringkondades hakkab selle mehikese aeg ümber saama, sest isegi üht ainumast punast nelgikest silma ei hakka

Postamenditagune park on see-eest küll kenasti korras ja lilledest puudu ei ole.

Mälestusmärk Neftegorski linna maavärinakatastroofi ohvritele. 28. mail 1995 toimunud tugevas maavärinas hukkus umbes 2100 inimest linna 3197 elanikust. Kõik 17 elamukvartalit moodustavat viiekorruselist hoonet varisesid täielikult kokku. Kokku varises ka kultuurimaja hoone, kus sel ajal peeti diskot.

Neftegorski taastamist peeti kohatuks. 29. septembril 1995 otsustas Sahhalini piirkonna kuberner asula likvideerida ja ülejäänud elanikud ümber asustada teistesse Sahhalini piirkonna asulatesse.

Raudteejaama juurest alguse saav kommunistitšeski prospekt. No on ikka nimi tänapäeval veel

Raudteejaama läheduses ka selline teemakohane vana auruvedur. Paistab, et jaapani laiusega rööbastel

Bussijaam raudteejaama ees

See aga raudteejaam ise

Ootesaali sisenemiseks tuleb läbida metalliotsija ja asjad läbi skanneri saata.

Seinal ilutseb suur skeem hetkel käigus olevate rongimarsruutidega. Seda on ikka hulka vähem kui möödunud sajandil veel töös oli.

Siin on ka väike ajalugu tutvustav väljapanek

Kunagine vaksalihoone

Käes on lõunaaeg, kell juba pool üks, ja vaksali kõrval on kohe sobivasti ka üks söökla endale koha leidnud

Mis tähendab, et mulgi oleks aeg midagi hamba alla pista

Ja valida siin on

Otsustan hartšoo kasuks

ja lisaks kohalikku gorbuušat köögiviljadega

Kõht täis, varustan ennast natukene täpsema informatsiooniga transpordivõimaluste kohta

Vaata aga vaata, kuhu saab siit veel bussipileteid osta

Jalgrattaparkla bussijaama kõrval. Tundub täitsa äge ja järgimist vääriv lahendus

Väike selgitav väljapanek raudteerelsside iseloomustamiseks.

ja rööpalaiuse illustreerimiseks samuti. Mõnda aega oli üleminekuperioodil jaapani rööpalaiuselt vene omale raudteel mitmes kohas kolm rööbast, enne kui 2019 aastaks lõplikult suudeti kogu raudtee rööpalaius viia 1067-lt 1520mm-ni

Et omada ülevaadet edasistest võimalustest täna, on vaja fikseerida öömaja. Alustan sellest samast vaksali kõrvale jäävast majutusasutusest

Kahjuks selgub, et kui hind küündib hotelli tasemele, siis olme jääb hosteliks ja jätkan otsinguid

Liikudes edasi mööda kommunistitšeskaja uulitsat satud Južno-Sahhalinski linnaadministratsiooni hoone kõrval huvitavale autahvlile. Paistab, nagu poleks hetkel eriti kedagi, keda esile tõsta

Eelpool mainitud hoone ees ei hoita tagasi igasugu nõukogude sümboolikaga.

Taas mõtlen selle Orwelli kaksikoima peale, kuidas kaks üksteist välistavat asja nagu kapitalism ja siis see kommunismijura saavad siin ühiskonnas nii toredasti käsikäes toimida.

Hoone ise aga meenutab mulle millegipärast Tartu vanglat

Vaatan saadaolevatest hotellidest väljapakutud info põhjal sobivaima välja. Selleks osutub hotell “Sapporo”.

Eeliseks teiste samas hinnaklassis öömajade ees on hinnas sisalduv hommikusöök, mille pakkumisega paistab, et ollakse siinlinnas suuresti kitsid

Aga tuba on igati rahuldav, puhas ja meeldiv

Nii ka fuajee

ja administraatorilett.

Sealsel töötajal palun enda jaoks selgeks teha, millised on võimalused osta praamipiletid ja milline on nende liikumise graafik. Uurin seda asja ka ise internetist. Saan teada, et hetkel on töös ainult “Sahhalin-10” praam, mis peaks väljuma vaat et igapäevaselt. Mul pole selle vastu midagi, peaasi, kui sõita saaks. Proovin ka leitud infotelefonidel helistada, aga kas ei vastata või saaksin suhelda ainult automaatvastajaga. See teeb natuke murelikuks. Naasen administraatori juurde ja selgub, et mingil põhjusel igapäevaselt liikuma pidav praam väljub järgmine kord alles 14 septembril. See minu plaanidega kuidagi ei sobi ja vaja on uut. Lisaks annab tädi teada, et 12-st septembrist on kogu hotell välja müüdud(!), ja peaksin endale uue ulualuse otsima. Avaldan imestust suure hulga külastajate kohta, manan näole kurva naeratuse ja jätan mainimata, et ei plaaninud niikuinii siin nii kaua aega veeta. Sellegipoolest saan nelja A4 lehe jagu materjali kohalike majutusasutuste infoga.

Plaan B lähtub usalda, aga kontrolli, põhimõttest. Lähen bussijaama ja ostan endale 08.00 väljuvale bussile pileti Holmski. Maksab selline reis ca 100 km kaugusele 395 rubla.

Saab linnaga tutvuda ja ise veenduda, kuidas selle praamivärgindusega siis tegelikult ka asjalood on. Üks buss väljub küll ka varem, 07.15. aga ei ole soovi hommikusöögist ilma jääda. Sai just sellel põhjusel “Sapporo” hotellgi valitud. Ja niipalju, kui netist leitud info põhjal saaks otsustada, jäävad praamide väljumised sinna kella 11-ne kanti, seega võiksin ka võimalikule toimuvale laevaresile jõuda. Ei usu, et buss nüüd üle kahe tunni ka seda vahemaad katab.

Plaanid paigas, saab linnaga tutvuma asuda.

Hoone Kommunistitšeskaja ja Amurskaja ristmikul

Mosaiik majaseinal, üsna levinud kunstivorm siinmail, tavaliselt küll suunatud sõnumitega

Siin on sõnumid juba selgemini väljendatud. Asun ju ka Džersinski ja Kommunistitseskaja nurgal

Tundub veel üks valitsusasutus olevat, aga milline täpsemalt – ei viitsi üle tee minna, et seda teada saada

141 aastat tagasi toimus ilmselt asula ajaloos mingi pöördeline sündmus, arvatavasti linnastaatuse andmine

Siin selles majas aga asub Sahhalini oblastivalitsus

Kiri sellel hoonel ütleb, et siin asub Tšehhovi-nimeline rahvusvaheline teatrikeskus.

See on Sahhalini riikliku ülikooli peasissekäik

Selle ees aga skulptuur Gennadi Nevelskist, vene sõjaväe maadeuurijast, kes siinkandis ringi toimetas

Selles majas aga on kirjade järgi oblastikohus

Vahelduseks ka natuke teistsugust arhitektuuri. Kohaliku koduloomuuseumi hoone on üks väga vähestest säilinud Jaapani-aegsetest hoonetest.

Tundub, et natuke veab, muuseum on lahti ja saab pilgu peale heita

Selgub, et vedamine jätkub. Mingil põhjusel saab ekspositsioone kella neljani külastada täna suisa tasuta. Vist nagu mingi muuseumiöö sarnane ettevõtmine, ainult päeval)). Ja kell ka just sobivasti veel alles kolmveerand neli.

Osa väljapanekut on selline standardpakett faunast

Palju erinevaid linnutopiseid

ja kalamulaaže

Isegi sellised jurakad kilpkonnad elavad siin meredes

Ka selline põlisrahvaste pärandi näitamine on sellistes muuseumides puhas klassika

Sellest, miks neid rahvaid nüüd ainult muuseumis näha saab, juttu ei tehta.

Ajalooline kaart erinevate rahvuste territooriumitest Kaug-Idas. Tänapäeval näeks selline kaart väga ühevärviline välja.

Sellelt stendilt saab teada, et XX sajandi esimesel poolel vahetas oblastikeskus neljal korral oma asukohta

Isegi muuseum ei aja läbi ilma Nevelskoi skulptuurita, nii tähtis oli see mees impeeriumile uute territooriumite toomisel

Siinseski muuseumis on tähtsal kohal Teine Maailmasõda

Vene impeeriumi piiride muutumine 17-19 sajandil

Tänapäev ja sõjapropaganda on ka siia trüginud

Huvitvate eksponaatide hulka tuleb lugeda peaaegu terviklikud saarelt leitud dinosauruseluustikud

Muuseumi hoovis on samuti päris huvitav väljapanek. Pildil Jaapani kergtank 95 Ha-Gō (九五式軽戦車 ハ号, kyūgo-shiki kei-sensha Ha-Gō , tuntud ka kui Ke-Go ). Toodeti selliseid 2300 tk ja üks on nüüd siin vaatamiseks . 7,4 tonnise kaaluga masinal on Mitsubishi 14,4 l 120 hj 6-silindriline õhkjahutusega diiselmootor

See, “Gosineihoanden”, on üks imelik asi. Näeb välja nagu punker või blindaaž, aga tuleb selgitavast tekstist välja, et tegu on hoopis mingit sorti õppimiseks mõeldud paviljoniga jaapani algkoolis. Rohkem meenutab küll kartserit.

See lühike kakskeelne seletav tekst ise on järgmine

Jaapanile kuulunud saare lõunaosa asekubernerile Toyoharasse püstitatud mälestussammas. Püstitati see muidugi jaapanlaste poolt ja nende valitsemisajal, siia muuseumi jõudis see alles 2013 aastal. Kus ta niikaua peidus oli, on jäetud mainimata

Muuseumihoone siseõuele jäävad sellised ajalooraamatud, mis on sobivasti lahti justnimelt nendelt lehekülgedelt, mida soovitakse külastajatega jagada. Ja et raamatud on kivist, siis muude lehekülgede uurimine on tehtud võimatuks

Maja tagakülg nii hästi korras ei ole kui esifassaad

Aia taganurgas on väike väljapanek ka põlisrahvaste ehituskunsti ja traditsioonide kohta

Nivkh’i rahva suveelamu

Sellelt sildilt saab teada, kuidas ajaloos on saart kasutatud väljasaadetute ja vangide kolooniana

Natuke vanarauda ka. Ilmselt leiaks selliseid eksponaate praegugi kohalikult vanametalli kokkuostu platsilt

Grööni vaala alalõualuu. Ikka muljetavaldavalt suur.

Veel üks ülesvõte maja esiküljest, natuke teise rakursi alt

Peahoonest paremale küljele jääb veel natuke militaarse kallakuga väljapanekut

Vene 11-tolline suurtükk aastast 1867

Vene NSFV vapp. Ühelt Južno-Sahhalinski hoonelt. Mingil põhjusel ei ole tahetud täpsustada, milline maja just sellisest ehtest ilma jäi. Taas muuseumis aastast 2013, kus aga seni peideti pole teada.

Naftapump. See riistapuu töötas Ehabi naftaleiukohas 1940 aastate lõpust kuni 1990-date alguseni ja selle aja jooksul pumpas maapinnast välja umbes 300000 (!) tonni naftat. Muuseumile kinkis selle ettevõte “RN-Sahalinneftegas” 2018 aastal. Ju siis oli juba töövõimetuks muutunud.

Jaapanlaste kerghaubits Mudel 91, aastast 1931

Nende eksponaatidega lõppeb ka muuseumituur. Kell on juba kolmveerand viiele lähenemas ja aeg on edasi liikuda. Mitte kaugele siit jääb selline tore kirik, Воскресенский собор, ehk siis ülestõusmise katedraal

Kuigi välimuse järgi seda ei ütlekski, on tegu üsna uue ehitusega, valmimisaeg 1990-date keskpaik

Edasi jääb vasakule linnapark. Võtan ka pargis jalutada. Teele jääb selline kena purskkaev

Üldse mitte nii kena ei ole selle kõrval sõjaväe agitpunkt

Lapsed ja pensionärid käsikäes annavad oma panuse sõjaväelisse erioperatsiooni ja valmistavad kamuflaažvõrku.

Hoopis meeldivam on näiteks selline skulptuur. ” Muusa”, pargi sajandaks aastapäevaks “Exxon Neftegas Ltd” poolt

Tänaseks päevaks seda ettevõtet aga elavate kirjas enam pole. Tegu oli Sahhalin-I konsortsiumi peamise Ameerika operaatoriga (ja ka 30% omanikuga) , mis juhtis nafta ja gaasi uurimist ja tootmist nii Sahhalini saarel kui ka Chayvo, Odoptu ja Arkutun-Dagi väljadel Ohhoota meres. Peale sõja algust Ukrainas teatas Exxon, et lahkub viivitamatult Venemaalt, sealhulgas ENL-ist ja projektist Sahhalin-I . Exxoni väljaastumise teade avaldati 1. märtsil 2022 ja sellega kaasnes avaldus Ukraina toetuseks. Venemaa püüdis loobumist peatada, võttes vastu seaduse, mis keelas “ebasõbralikes riikides” asuvatel energiaettevõtetel Venemaa energiaprojektidest loobuda. ExxonMobil vastas, teatades, et kaebab augustis Venemaa föderaalvalitsuse kohtusse , kui tal ei lubata riigist lahkuda. Kuidas asjad tänaseks päevaks kulgenud on pole hetkel teada, aga aasta alguses mõistis kohus ettevõttelt välja 15,479,095,200.8 rubla mingite kohustuste täitmata jätmise eest.

Linnaparki on rajatud laste raudtee. Midagi sellist nägin veel palju mastaapsemal kujul hiljaaegu Minskis. Ka siinne ettevõtmine paistab toimivat, kuigi ükski koosseis mulle vastu ei liigu.

Pargi teises otsas satun loomaaia peale

Lunastan minagi pääsme sellel kaardil näidatud objektide juurde

Sahhalini kaitsealade kaart

Väljasurnud liike selgitav stend

Amuuri tiiger

Kaasaegne versioon joogivee automaadist. Tuleb meelde selle riistapuu vanem versioon, kus 1 kopika eest sai gaseeritud vett ja 3 kopika eest siirupivett. Nüüd enam siirupit ei pakuta, elu enam nii magus ei ole.

Vahepeal on pikast seiklemisest janu tekkinud, proovin kohalikku piimatoodet

Hotelli tagasi jõuan ca poole seitsme paiku. Plaane on küll eelnevalt mitmeid koostatud, aga hetkel ähvardab peakaitsme välja lüüa ja lähen natuke puhkama. On ju ka väga pikk päev olnud.

10 september, pühapäev

Hommikusöögile ilmun platsi täpselt seitsmeks ja olen sellega esimene.

Rootsi laud on kaetud ja valgete linadega söögilauad samuti.

Arvasin küll, et kes ikka pühapäeva hommikul nii vara veel sööma tuleb, aga siin ma eksin, varsti on tuba sööjaid täis. Toit on värske ja maitsev, laudlinad valged ja puhtad, ka kohv on ok. Jään rahule

Poole kaheksaks olen jõudnud bussijaama. Tegu on üsna kaasaegselt väljaehitatud kohaga, kus ootajatele on katusealused istepinkidega ja ka tualett.

Linn on ärganud ja bussijaamas käib agar sebimine. Ilm on hea, sooja näitab 15 kraadi ja juba on ka valge. Esimene buss Holmski väljus küll 07.15, aga hommikusöögist loobuda poleks küll kuidagi tahtnud. Internetist kaevatud info põhjal võiks arvatavad praamide väljumisajad jääda 11 kanti, seega, kui peaks juhtuma, et täna siiski väljumine on, siis võiksin sellele ka jõuda.

Istun pingile ootama. Saan paar korda suitsuküsijaid kurvastada. Kui muudel väljumistel on bussid aegsasti valmis, siis Holmski buss lendab ette täpselt kaheksaks. Erinevalt muudest bussidest näeb see rohkem reisibussi moodi välja

Maantee Holmski kulgeb üle mägede ja on üsna põnev. Hommikul on mitmel pool veel udu ja üle rohkearvuliste jõgede sõites on märgata kalamehi. Samuti on üksjagu metsa, milles kasvavad puuliigid on küll sarnased meilgi kasvavatele, aga enamasti on tegu siiski kohalike endeemide või sõsarliikidega. Siin näeb ka üsna palju lehist kasvamas.

Holmsk

Esimene eurooplane, kes 1787 aasta suvel siia kanti sattus, oli prantslane Jean-François de Galot de La Perouse oma laevadel “Boussol” (“Compass”) ja “Astrolabe”,

1870. aastal rajasid vene sõjaväelased ainude Mauka küla juurde samanimelise sõjaväeposti. 1905–1945 kuulus linn Jaapanile ja kandis nime Maoka (真岡町 Maoka-chō). 1946. aastal sai linnaõigused ja praeguse nime. Linnal on ka oma lipp ja vapp, mis on kaunis sarnased ja näevad välja järgmiselt:

Asula elanikkond on tänapäeval 25 000 inimest, mis on üle poole vähem kui 52 000 aastal 1992. Linna päeva tähistatakse augustikuu kolmandal laupäeval, juhuks, kui kellelgi on plaani siia reisida, siis linna päev on alati sobilik aeg külastamiseks.

Holmskis on bussiliini lõpp-peatus sellise hoone, merekaubasadama, ees. Tundub, et endistel aegadel on siin rohkem tegevust käinud. Üritan endale vajalikku infot hankida ja lähen avatud uksest sisse

Sees aga pole kedagi ega midagi peale varju endisaegsest hiilgusest

Lae all seintel on toredad temaatilised bareljeefid aga praamisõitudest info null. Hingelistki mitte kuskil

Aga kes siis veel, kui mitte taksojuht ei tea kõikidele esmakordselt linna sattunud inimesel esilekerkivatele küsimustele vastust. Tuleb minna natuke edasi, siis vasakule, üle raudtee, siis paremale mäkke üles ja onu leenini juures juba paistabki siniseks võõbatud hoone, kus on praamikassad. Vot nii lihtne ongi. Hakkan aga astuma

Paremale jäävad kenasti helesiniseks võõbatud Holmski kaubasadama väravad

Linna üks peatänavaid, Sovetskaja uulits.

Sellise sümboolse, vapiga varustatud, väravakaare alt läbi minnes tuleb raudtee

Pargike mitmete skulptuuridega

Selle kahuritoru ja kirja “kodumaa mäletab” ees oleval tahvlil on kirjas midagi üsna harjumuspäratut tänapäeva venes Teise Maailmasõja kontekstis. Nimelt mainitakse jungasid Ameerika ja Inglismaa laevade konvoides, mis tarnisid relvastust ja kaupu vene armeele. Üldiselt ei soovita seda seika ajaloost enam eriti afišeerida, aga tänapäevases rahas andsid Ameerika Ühendriigid liitlastele kogu sõja vältel tänapäevases vääringus tasuta abi ca 800 miljardi dollari ulatuses. Sellest Stalin sai 180 miljardit. Need summad moodustasid kokku 17 protsenti liitlaste sõjakuludest ja kui keegi üritab siin ennast sõja ainuvõitjaks teha, siis on see pehmelt öeldes ülekohtune kõigi teiste liitlaste suhtes

Mõned arvud ka, illustreerimaks seda abi. Suure osa Nõukogude sõjaväe logistilisest abist andsid sajad tuhanded USA-s toodetud veoautod ja 1945. aastaks oli ligi kolmandik Punaarmee veoautode võimsusest USA -s ehitatud. Lisaks said Nõukogude õhujõud 18 200 lennukit, mis moodustas umbes 30 protsenti Nõukogude sõjaaegsest hävitajate ja pommitajate toodangust (1941–1945). Punaarmee kasutas umbes 7000 Lend-Lease’i tanki (pluss enam kui 5000 Briti tanki), mis on kaheksa protsenti sõjaaegsest toodangust.Kokkuvõtvalt oli kogu tehing järgmine:

Alates 1. oktoobrist 1941 kuni 31. maini 1945 tarnisid Ameerika Ühendriigid Nõukogude Liitu 427 284 veoautot, 13 303 lahingumasinat, 35 170 mootorratast, 2 328 remondimasinat, 2 670 371 tonni bensiini ja 57% vajalikust lennukikütusest, sealhulgas ligi 90 protsenti kasutatud kõrge oktaanarvuga kütusest, 4 478 116 tonni toiduaineid (lihakonservid, suhkur, jahu, sool jne), 1911 auruvedurit, 66 diiselvedurit, 9920 mootorsõidukit, 1000 kallurautot, 120 paakautot ja 35 rasketehnika autot

Minus tekib küsimus, miks seda sõjaaegset tehnikat nii vähe tänapäeval järel on, kas kõik lasti tõesti puruks? Osa maksti, tõsi küll, peale sõda ka tagasi, aga see oli pisku.

Siinses majas asub lisaks valimisjaoskonnale ka muuseum, aga hetkel pole mul aega seda külastada. Vaja on selgust praamisõidu osas ja aeg võib kujuneda kriitiliseks faktoriks

Erilist valimisaktiivsust pole märgata, eks enamus saa ilmselt aru, et valik on ilma nendetagi juba tehtud

Ka siinkandis on Totost lugu peetud ja tribuutkontsert tulekul

Siit edasi liigun Võidu uulitsat pidi ülesmäge.

Mäest üles jõudes jääb vasakule linnavalitsuse hoone

ja selle ees taas ei keegi muu kui see va leenin

tahvel annab teada, keda selle skulptuuri eest vastutavaks pidada

Kuju alus hakkab juba murenema ja taas pole ka nelke näha. Loodetavasti ei jagu linna eelarves piisavalt vahendeid, et seda siin veel kõpitsema hakataks.

Lilleline klump keskväljakul, mis endiselt leenini nime kannab, on hoopis meeldivam ja positiivseid emotsioone tekitavam

Pole raske leida ka seda asutust, mida otsima tulin. Praamikassa kiri paistab juba kaugele

Uks on aga lukus ja silt uksel ei jäta kahtlust, et hotellist saadud info vastabki tõele. Enamgi veel, ma ütleks, et selle kirja järgi pole sugugi selge, et praam just juba 14. kuupäeval väljub. Pigem näeb asi niimoodi välja, et siis alles võiks mingi info reaalse väljumise kohta avalikuks tulla.

Seega tuleb see osa plaanist, mis puudutas praami-ja rongisõitu, maha tõmmata ja teha uus plaan. Hakkan tuldud teed tagasi minema, enne veel kõrgemalt kaldapealselt merele ja nö. all-linnale pilku heites

Silma hakkab huvitav raudteekoosseis. Vagunile on kirjutatud “tuletõrjerong”. Nojah, kaks kustutusvee tsisterni ka külge haagitud. Võib olla küll selline. Ainult, kui tihti saab tulekahju juurde rongiga sõita? Vast vahel ikka saab.

Sõda leiab avalikus ruumis ikka kajastamist, aga mitte just massiliselt.

Mitmeti mõistetava sõnumiga graffiti. Pildile on kraabitud kirjad “koos oleme venemaa”, “venemaa tulevik sõltub sinust” ja “vali õige tee”.

Taas sõja mälestusmärk. Sellel kiri Holmski vabastajatele. Sellise loogikajärgi võiks muidugi suvalist asulat maailmas “vabastada”.

Natuke turistidele, seega ka minule ilmselt, mõeldud infot. Silma jääb mulle see 8 kilomeetri kaugusele jääv nõia ja kuradi sild

Samas on ka inimeste massilise kogunemise kohtade evakuatsiooni skeem. Huvitav, milliseid olukordi siin just silmas peetaksegi?

Liigun juba tuldud teed tagasi bussijaama poole

Selline tore putka oli vanasti iga raudteeülesõidu koha juures ka meil kodus. Mäletan noorusajast, kuidas Nõmme vastavas kohas sai koos rongile kollast pulka näitava töötajaga natuke viina visatud

Ei tea kas tegu on lihtsalt brändiga või jõuavad tõepoolest lihakäntsakad Valgevenest siia?

Kuigi bussijaamas on parasjagu stardivalmis buss ootamas, saan hoopis kaubale taksojuhiga kaugest Tadžikistanist, et mulle mitte rahu andva nõia-ja kuradisilla juures ära käia. Natuke kauplemist, hinna redutseerumine 50 % ja sõit võib alata.

Kuigi juhil pole õrna aimu ka, kus meie sihtkoht üldse asub. Aga koostöös telefonides olevate navigaatoritega saame siiski marsruudi koostada. Ise oleksin küll arvanud, et kui teeviit juba niimoodi näitas, siis tee äkki on vähe parem. Vähemalt esimene nähtav sada meetrit seda oli. Aga nüüd kisub üsna auguliseks

Varsti jääb paremat kätt kena veekogu. Paistab, et veehoidla. Loodus on ilus ja kompenseerib tee kehva kvaliteedi.

Tee on ka aktiivses kasutuses, üsna mitu autot satub vastu sõitma

Poole maa peal tuleb vastu raudtee. 1928 aastast kuni 1994 aastani sai mööda seda liini pidi Južno-Sahhalinskit veel Holmski ja vastupidi sõita.

Kohe peale raudteeülesõitu aga on tee tõkkepuuga suletud. Silt ähvardab rikkujaid valvekaameraga, mis tõepoolest ka eemal puu küljes seisab

Siin se mu takso ongi. Päris kobe tükk, ainult üks silinder ei tööta. Lähedal hoovis olevalt inimeselt saan teada, et edasi minna oleks veel 4 kilomeetrit, seega tunnike. Tagasi ka tunnike. Seega jääb ära. Veel räägib allikas, et ega sihiks oleva sillani nagunii sõita ei saaks, varsti lõppevat tee ära. No tore, sellest oleks võinud juba linnas oleva teeviida juures juttu olla. Mööda raudteed igatahes inimesi liikumas on näha. Ja lõpuks selgub, et kuni sinna sillani käivat veel ka praegu rong ja huvi korral saaks sinna niiviisi kohale. Aga huvi rauges kuidagi ja keerame ringi, et tagasi linna minna.

Teel saan jutuka tadžiki käest kuulda palju huvitavat. Samuti näha pilte tema kodust, sugulastest ja lastest. Tema poeg, Tadžikistani kodanik ja seal ka elab, olla väevõimuga sõjaväkke võetud ja vene poolele Ukrainasse sõtta tahetud lähetada. Ta olla viimasel hetkel jaole saanud, 3000 dollarit suure vaevaga kokku saanud ja lapse välja ostnud. Poiss olla natuke kohtlane ja millekski muuks kui kahurilihaks ei sobivat. Näitas mulle ka pilti ja isegi selle põhjal sai veenduda, et tal õigus on. Tema jutus pole mingit põhjust kahelda ja see, et sealt maalt niimoodi sõdureid värvatakse pole minu kõrvu enne kostunud.

Teen ka väikese video, ilmestamaks linna sissesõitu

Kuigi taas on bussijaamas buss ootel, otsustan veel tunnikese selle asula kasuks ja võtan kõndimiseks suuna piki Sovetskaja uulitsat

Mõnes kohas on mererand ka jalutajatele avatud

Saab sadamatele pilku heita

Siia peaks tulema park purskkaevuga

Lilled on juba paigas, pea see ülejäänugi ei tule

Tele2 reklaamib ennast kodust päris kaugel. Värvikombinatsioon on kuidagi südamelähedane

Tänaval jalutades satub järsku kuskilt ülevalt kraevahele selline elukas. Ma pole küll teab mis arahnofoob, aga kui ette teatamata selline elukas järsku sul kaela peal jalutab, siis ega see üllatus meeldivate killast pole

Mõni vanem ja rohkem silmailu pakkuv hoone on siin ka aga ühtegi sellist, mida julgeks jaapanlaste tehtuks pidada, silma ei torka. Ometi oli see ka nende ajal suur linn, kas tõesti võeti kõik selleaegsed hooned lammutada?

Ja asemele tehti sellised üksluised kuuekümnendate kortermajad

Osadel vanematel hoonetel on vähemalt mingitki ornamentikat

Kirik koos kenast hoolitsetud ümbrusega – Храм Николая Чудотворца

Kuna mu tehnika laadimisjuhtmetega on väikeseid probleeme, siis proovin sellele abi leida ettesattuvast kaubanduskeskusest, kus on kantseleitarvete kauplus. Soest saab osta ka mitmesuguseid kaarte. Mõned neist on eksponeeritud poe seinal. Tähelepanelik vaataja märkab, et mõlemal kaardil on üks piirkond valge lehega kinni kaetud.

Valimisreklaam. Kahju, kui inimesel pole lootustki valimislubadusi täita ja kõik seda ilmselt ka teavad

Keskpäevaks olen bussijaamas tagasi ja tahan piletit osta. Aga öeldakse, et teeksin seda bussijuhi käest

Bussijuht seda lahkesti ka võimaldab. Mingit piletit või kviitungit ma küll ostu koht ei saa. Ilmselt läheb saadud tulu privaatselt piletikassa müüjaga jagamisele.

Bussis on esiklaasile hulk täiesti mõttetuid asju kinnitatud, mis on nõutud, aga millele keegi tähelepanu ei pööra. Nagu sisenemine ilma maskita keelatud, kinnitage turvavööd, georgi lint.

Poole kaheks olen taas Južno-Sahhalinskis tagasi ja esimese käigu teengi kohe rongipileteid ostma.

Sest võib ju juhtuda ka sellega nii, et täna rongi ei lähe või kohti pole või välismaalasele piletit ei müüda põhjusel, et sihtkohta vaja propuskit vms. Aga midagi sellist ei ole ja saan piletid ostetud. Sinna on ainult kupeekohti või istekohti, tagasi saan platskaardikoha.

Kuna peale praami ainuke võimalus saarelt lahkuda on lennuk, siis peab hakkama ka sellega tegelema, aga enne käin ära bussiaknast silma hakanud raudteemuuseumis, mis on üsna vaksali läheduses.

Silt aial ütleb, et muuseumi külastamine käib ainult eelregistreerimisega aga õnneks on läbi raudvarbadest aia samuti kõik näha

Siin on ka väike muuseumihoone

Lisaks seletatakse piirangute seadmist viimasel ajal sagenenud vandalismijuhtumitega, peale selle olen veel sattunud sanitaarpäevale. Mida selle päeva raames siin ette võetakse, väga raske isegi ette kujutada

Raudtee on siinkandis tähtis transpordiliik ja kui vaadata ajaloolist kaarti, on siin neid marsruute veel hulka rohkem olnud, kui tänapäeval kasutuses. Suuresti tuleb selle eest tänulik olla jaapanlastele, kes selle raudteevõrgu siin peaasjalikult rajanud on. Kaart raudteeliinide ajaloo ja tänapäevaga peaks olema leitav järgmise lingi alt

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/d/d6/Sakhalin_railway_map_chronology.svg

Selle pildil on tunnelite rekonstrueerimise moodul, millistega kaasajastati jaapanlaste poolt ehitatud tunnelid nr 24 ja 21, kus iganes need siis ka siin saarel ei asu.

1939 aastal Jaapanis ehitatud lumesahk “Вадзима”, mis ilmselt peaks tähendama kohta Wajima Jaapanis. Lükkas kuni 2,2 meetri paksust lund. Ilmselt nö. sõjasaak.

Veel üks tüüp lumekoristajat

Selle võimsa monstrumi kohta pole kahjuks infot võimalik välja lugeda

Sellel pildil on kohalike tarkpeade poolt 1983 aastal konstrueeritud lumepuhur tavalise veduri TG – 16 küljes

1949. aastal Saksamaal LOWA Lokomotivbau Windau VEB tehases valminud riistapuu. Milleks seda täpselt kasutati, ei saagi sotti, aga valmimisaastat vaadates võib arvata, et tegu on kontributsiooniga.

Kovrovski ekskavaatoritehases 1935 aastal valmistatud auruekskavaator täismassiga 61 tonni. 10 atm. rõhu all töötav aurumasin arendas võimsust kuni 116 hj ja oli oma 1,5 m3 suuruse kopaga võimeline ühes vahetuses teisaldama kuni 1000 tonni ballasti.

Jaapanis 1963 aastal valminud diiselvedur – reisirongivagun. 2 x 180 hj mootorit arendasid kiirust kuni 90 km/h. Esimesed viisteist aastat sõitis Jaapanis, seejärel, pärast renoveerimist kingiti Sahhalini raudteele, kus sõitis aastani 2000.

Jaapanis 1936 aastal ehitatud auruga töötav rootor kuni 2 meetri paksuse lume puhastamiseks raudteelt.

Viskas lund kuni 20 meetri kaugusele ja võeti tööst maha alles 1995 (!) aastal.

See vedur, mark TY 7 relsivahele 750 mm, on ehitatud 1988 aastal Kambarski masinatehases.

Võimsus 400 hj ja max. kiirus 50 km tunnis. Töötas liinil Nogliki – Oha ja jõudis muuseumi aastal 2007. Kuidagi lahjad näitajad võrreldes jaapanlaste pool sajandit varasema toodanguga.

Üks punase viisnurgaga auruvedur ikka ka väljapanekus.

Peale muuseumi seangi sammud piletimüügiagentuuri poole. Jääb selline asutus leenini väljakul asuva linnavalitsuse hoone vasakule küljele sissepääsuga kommunismi uulitsalt. Enne mind on siin juba keskaasialastest kliendid, kes soovivad lennata Oš-i Kõrgõzstanis. Ilmselt pühapäeva tõttu on tööl ainult üks teenindaja ja pean ootama

Kuna otselende ei ole ja hinnad on krõbedad, välismaa ikkagi, siis käiakse läbi erinevaid variante ja aega kulub. Lõpuks otsustatakse seal Novosibirski kaudu marsruudi kasuks ja hakatakse pileteid vormistama. Kui lõpuks minu kord kätte, siis selgub ette arvata tõsiasi, et siit saab pileti tükk maad kallimalt kui internetist, minu puhul suisa üle 1600 rubla kallimalt. Mõtlen, et miks peaks üldse keegi siit pileteid ostma, internetist on seda ju nii lihtne teha. Ilmselt on tegu vanema generatsiooni sisseharjutud käitumisega. Minu puhul põhjuseks olevat maksmisprobleemi ju tavaliselt kohalikel olla ei tohiks. Igatahes jätan piletid ostmata ja pöördun palvega sõbra poole asi ära lahendada. Vaatamata varajasele kellaajale, moskva aeg pole veel seitsegi pühapäeva hommikul, läheb palve kohe töösse.

Rongi väljumiseni jäävat vaba aega kasutan 40 km kaugusele jääva Korsakovi -nimelisse linna sõiduks. Saab sinna linnalähibussiga nr 115. Pileti hind 153 rubla ja müüb seda konduktor bussist. Buss väljub 15.00.

Teele jääb pidevalt väiksemaid asulaid, mis vahelduvad metsasemate lõikudega. Vasakut kätt paistab ka üks suurem sõjaväe tehnikaladu olevat, aga kraam seal tundub küll igivana ja väsinud olevat.

Mõne aja pärast on lennupiletid whatsappis, ainult ühe väikese agaga. Olen saanud endale uue ja ühe tähe võrra lühema eesnime, Tomas. Tavaliselt nõutakse ikkagi täpselt sama kirjapilti, mis passis. Kuigi jääb mulje, et dokumenti kontrollitakse siselendudel ju suhteliselt pealiskaudselt, teeb seda tavaliselt mõni lennufirma töötaja aga mitte selleks eraldi koolitatud ametnik ja seega peaks selline variant ka läbi minema. Aga kui ei lähe? Peaksin ikka kindla peale minema. Lasen piletiostjal Aeroflotist uurida ja sealt saab vastuseks, et nii küll pardale ei saa. Mis neil muud öeldagi. Saan kohaliku Aerofloti esinduse aadressi Južno-Sahhalinskis Habarovski uulits 49. Seal võiks olukord kuidagi lahenduse saada, aga ainuke ajaauk ilmselt on ülehomme hommikul, kui rongilt Noglikist tagasi jõuan.

Buss saab ajapikku püsti seisjaidki täis. Kuna peatusi on tihedalt, siis võtab sõit kokku natuke üle tunni aja, 10 minutit peale. Seda on tagasisõiduks vaja arvestada, et mitte rongist maha jääda.

Korsakov

Umbes 35000 elanikuga linn, mis 1853 aastal asutati Muravjovski nimelise sõjaväe tugikohana. Linna päeva tähistatakse igal aastal septembri kolmandal pühapäeval. Selle elanikkonnaga paigutub linn oblastis teisele kohale. Korsakovi nime sai asula aga juba 1869 aastal. Mihhail Korsakov oli Siberi kindralkuberner. Aastatel 1905 kuni 1945 kuulus asula Jaapanile ja kandis nime Ōdomari ( jp.. 大泊 ). Jaapanlased andsid linna staatuse asulale aastal 1926, venelased aga 1946. Enne venelaste tulekut asustasid kogu tohutut piirkonda Kamtšatkast ja Kuriili saartest ning Amuuri suudmealadest kuni Jaapani põhjaosani põlisrahvas ainud. Venemaal on see rahvas välja surnud (suretatud) ja elab neid erinevatel andmetel 25000-200000 veel ainult Jaapanis. Esmakordselt külastas seda piirkonda eurooplastest hollandlane Martin Geritson De Vries oma laeval “Castricum” aastal 1643 ja nimetas linnaesise lahe Anivaks.

Korsakovis sees teeb ka buss veel mitmeid peatusi ja lõpp-peatus on teiselpool keskust, üsna mere lähedale jääval ringteel.

Siit 400 m jääb mälestusmärk Jaapani militarismi korealastest ohvritele, mille olemus on esialgu minule väga segane ja taust vajaks natuke erapooletut infot

Selline see kohapealne selgitav tahvel välja näeb.

Asub see kõik kõrge kalda peal, siit avaneb hea vaade sadama toimetamisele ja avamerele, kust peaks õiges suunas ja hea ilmaga Jaapan kätte paistma.

Midagi nagu paistab ka, aga kas suund õige ja tegu ikka Jaapaniga on, ei tea.

Selle vaatega lõpetanud, sean sammud oletatava kesklinna sihis. Selleks tuleb ületada jõeke nimega Korsakovka

Linnaplaneerijate arvates kindlasti külastamist vajavate objektide ülesleidmiseks paigutatud suunaviidad Wakkanay pargi juures. Wakkanay on de facto piirides kõige põhjapoolseim linn ja Korsakovi sõpruslinn. Eks see selline sõprus natuke irooniline ole, kindlasti mitte südamlik.

Kõige kummalisem skulptuur selles pargis, mille juurde ka suunaviit ei juhata, on selline kivist kõrge sammas ilma ühegi kirja või selgitava tekstita.

Mälestusmärk Gennadi Nevelskoile (5. XII 1813 Kostroma kubermang – 29. IV l876 Peterburi),vene meresõitjale, kes sooritas 1848–49 sõjaväe transpordilaeval “Baikal” komandörina reisi Kroonlinnast ümber Hoorni neeme Kamtšatkale Petropavlovski-Kamtšatskisse. Eks need selle aja “meresõitjad” ikkagi tegelikult sõjaväe palgal olid ja vaevalt et neid ekspeditsioone teaduslikust huvist finantseeriti.

Skulptuurile on kenasti juurde lisatud ka infotahvel objekt sponsoritega

Pargi heakord aga on kindlasti hindele viis.

Hoopis tagasihoidlikum büst parginurgas kuulub linnale nime andnud tegelasele

Kolmas( või siis neljas, kui lugeda ka kõrget nimetut kivisammast) skulptuur pargis on püstitatud 2001 aastal Wakkanaiga sõpruslinnadeks olemise 10-daks aastapäevaks. Suhteid nimetatakse suisa vennalikuks.

Jätkan siit kirde suunas arvatava linnakeskme poole. Paremat kätt jääb Приход Вознесения Господня ehk siis midagi Issanda Taevaminemise kiriku sarnast

Ida suunal aga paistab suurem eramupiirkond olevat

Liigun mööda Korsakovskaja uulitsat

Kogu linn on mingil arusaamatul põhjusel selliseid plakateid täis, justnagu oleks just kedagi või midagi võidetud

Rajatis, millel olev kiri on järgmisel pildil selgelt loetav

Nii lühike tekst ja nii palju mõtteainet. Kui üks Jaapani põlisrahvastest aetakse oma kodumaalt minema, nimetades neid veel imperialistideks, siis kuidas nimetada neid, kes sellega hakkama said?

Linna autahvel

Ilmselt võiks praeguseks linna keskväljakuks lugeda seda leenini väljakut.

Taas käib mingisuguse võidu vägitükkide reklaam

Peasüüdlane ka postamendil. Ilma nelkideta

Väljaku servas on rida kivilahmakaid, milledele on linnaarhitektide arvates lugejaile tähtsad linnaga seotud ajaloolised sõnumid graveeritud. Nagu näiteks see, et 1890 aastal külastas linna Anton Tšehhov

või linna ja rajooni nimetamine Korsakoviks 5 juunil 1946 aastal

Teele satub veel ka koduloomuuseum

Tuleb välja, et asutus on veel avatud

Aga kahjuks oleks külastamine seotud teatud riskiga õhtusest rongist maha jääda ja seetõttu liigun edasi

Käib piirdeaia renoveerimine musta värviga. Tööjõud oleks juba eelmisel aastatuhandel pensionile olema jäänud.

Üle tee muuseumist jääb politseimaja

Kogu minu tutvumistuur linnaga näeb kaardil niimoodi välja

Jõuan 17.45 väljuvale bussile, 18.30 on see lennujaama teeotsas ja 18.55 lõpp-peatuses vaksali juures. Mis tähendab, et kella 19.00-ni lahti olevasse “Aerofloti” ma enam ei jõua. Annan igaks juhuks jalgadele valu ja jõuan just selleks momendiks, kui tädi hakkab ust lukku keerama.

Töötajad on kõik juba lahkunud, seega viis või kümme minutit varem poleks ka ilmselt enam aidanud.

Kurdan oma mure ruttu ära ja saan lohutava vastuse, et vast ikka parandavad nime piletil ära. Aga võiks ka niisama läbi minna no nii fifty-sixty. Lontsin raudteejaama poole tagasi ja teen väikesi sisseoste teele kaasa ja ka kohe tarbimiseks.

Raudteejaama on kogunenud suurem kogus rahvast ja ca pool tundi enne väljumist hakkab inimeste pealeminek. Selliselt näevad välja vagunid.

Minu vagun on 10.

ja koht 12 kolmandas kupees ülemisel naril

Peale minu on siin veel üks noormees ja vanem jutukas naisterahvas, kes sõidab kuhugi kuumaveeallikatele paariks nädalaks puhkama, seenele, marjule ja kalale. Esimese viie minutiga olen juba näinud tema telefonist hunniku pilte sellest tegevusest koos soovitusega samuti Nogliki asemel hoopis nendele allikatele sinna sõita.

Rong väljub täpselt. Kahjuks on väljas juba hämar ja varsti täitsa pime, nii et näha suurt midagi pole. Vagunisaatja tuleb veel piletite järgi, toob voodipesud ja pakub teed, kohvi ja pelmeene. Noormees on vahepeal pingile magama jäänud ja proua minu vastas tellib teed. Mina ei telli midagi.

Jutt tädil jookseb ja asju õigete nimedega nimetada pole mingi probleem. Tunnen, et pean vahepeal puhata saama ja telefoni laadimise ettekäändel (seda tüüpi rongides leiab üksikuid 220v pistikuid ainult koridorist) lipsan välja. Õhk oli ka juba väga umbseks läinud, koridoris aga on mõned aknad irvakil ja sisse voogab vähe värsket õhku.

Viskan ka tualettruumile pilgu peale. Kõik tundub üsna standartne. Mõtlen, et kas rihveldus potil on selleks, et jalad ei libiseks?

Enne magamaminekut saan veel paljut kuulda. Kuidas Jaapanist autot toomas käidi, erinevatest kalalkäikudest, karulaugu korjamise väljasõitudest, maavärinast Kamtšatkal ja Neftegorskis, lastest, mehe surmast, kohtumistest karudega ja kalakaitsega, metsikutest üheksakümnendatest, moskoviitidest jne., jne., Lõpuks ikkagi tuleb aeg natuke pikutada. Kuigi minu koht on ülemisel naril, on noormees juba ammu sinna omale aseme teinud ja magab. Seega jään alumisele koikule.

Ärkan ka vahepeal, aga kuuest, kui juba valgeneb, tõusen päris üles. Tuleb üks suurem peatus, Tõmovsk, kus rong seisab 15 minutit ja lähen jalgu sirutama. Jaamahoone

Ja selle tagune

Maantee, mis siia toob/siit viib, üllatab oma korraliku katte poolest

Siin väljub üksjagu inimesi, nende seas noormees meie kupeest.

Aga kuidagi märkamatult on teisele ülemisele narile veel keegi magama ilmunud. Sellest saab järeldada, et mingi hetk olen ikkagi päris sügavalt maganud.

Perroonil kasutab võimalust suitsu kimuda üllatavalt palju inimesi.

Akna taga on valdavalt metsane, lehised, haavad ja kased, sekka ka muid liike. Mets on valdavalt noor, mis tähendab, et kunagi on siin kõik juba maha raiutud või laustulekahju olnud. Liigume aina põhja poole ja sügise märke on üha rohkem

Ostan vagunisaatja käest kohvi, mida ei oleks tasunud teha. Väike pakike lahustuvat kohvi, tõsi, ainult 40 rubla, aga mingit elamust ei saa.

Paljud peatused on nö. teibajaamad, kus suuremat asulat polegi ja peal- maha läheb mõni üksik inimene, kui sedagi

Enamus aega kulgeb raudteega paralleelselt kas asfaldiga põhimaantee

või siis mingit sorti kõikuva kvaliteediga autotee.

Kohati on näha ka veel juppe jaapanlaste tehtud raudteest

Üheksa paiku saabub rong Nogliki.

Jaamahoone raudteepoolne

ja linnapoolne külg

Viskan ka sisse pilgu

Ei tea, kes need punased baretid veel sellised on. Kui meelde jääb, uurin hiljem välja

Rahvast on vastu tulnud palju ja erineva transpordiga.

Punased baretid lähevad bussi peale

Raudteejaama juures, kohe üle tee on väike kompleks erinevaid kaubandus-teenindusasutusi

Minul on aega õhtul kuueni ja seepärast sobib jala ringiliikumine esialgu hästi. Võtan kaarega suuna kagusse, lennujaama poole. Siin, suhteliselt linna servas paistab olevat edukamate kohalike meeliselamurajoon

Teele jääb suur ja võib-olla linna ainus selline kütusetankla, mis paistab kannatavat ostubuumi all

Seda vaatamata hindadele. Paistab, et kaamera pole neid aga kajastada tahtnud. Diisel maksab 72,50 rubla

Tanklast edasi vasakut kätt jäävad baraki tüüpi elumajad

Neid maju on püütud ka kuidagiviisi renoveerida, aga see tundub küll kahtlase väärtusega ettevõtmine. Tavaliselt on nad juba nii vildakad, et head nahka neist muudmoodi ei saaks, kui ainult maha lammutades ja uusi ehitades, aga nagu ülemisel pildil taamal paistab, siis mõni võib ka päris viisaka väljanägemise saada

Majade vahele on ka üks väiksem kauplus mahtunud. Külastan seda minagi, aga ei osta midagi

Linn koosneb kahest eraldi linnaosast, mis omavahel eraldatud samanimelise jõega

Jõgi ise teab mis suur ei ole. Pildil on näha vana palkvaiadel seisnud silla jäänuseid

Keset tühja teed järsku teeservas selline modernne prügisorteerimise võimalusega prügikast. Lollidele turistidele isegi inglise keeles peale kirjutatud

Kohe teise linnaosasse sisenemisel tervitab tulijaid kõigepealt kenasti kaunistatud vana kortermaja

ja see järel väike tagasihoidlik evangelistide kirik. Ilmselt sellised praegu väga võimude soosingus ei ole.

Selle vastas kirev võidu park. Eks sellised vastandlikud poolused sattu tihti üksteise kõrvale. Igasugu sirbid ja vasarad ja viisnurgad ja muud sellised vigurid

Kuulu järgi on varsti linna päev tulemas. Eks selleks otstarbeks vast sätitakse ka lava üles. Asukohta ja ajahetke arvestades on oodata patriootlikku kontserti

Bussipeatus, ikka patriootlik

Hoone kõige selle patriootliku kaadervärgi taga aga peaks olema spordikompleks “Arena”

Edasi liikides tuleb välja et see võidu park on suisa kahe kiriku vahele mahutatud, sellel pildil kujutatu kannab nime Церковь Введения во храм Пресвятой Богородицы

Skulptuur, millel kujutatu esitab kohalikku arusaama oblasti piiridest ja mis rikub Jaapani territoriaalset terviklikkust. Tekst all selgitab, et asula sai oma tänapäevased piirid 1930 aastal.

Mingist tundmata materjalist topised Pogranitšnaja ja Sovetskaja tänavate ristmikul

Jätkan esialgu mööda Piiri tänavat. Paremat kätt jääb uus lasteaiahoone ja vastava temaatikaga on kaunistatud ka vana kortermaja.

Selle vastu, üle tee, jääb aga tänavanimega assotsieeruv park, mille nime võiks vist tõlkida nagu eelpost

Mõni teemakohane skulptuur kah ilmekuse tõstmiseks

Kohe linnakese külje all voolab oma 330 km pikkusega saare suuruselt teine jõgi – Тымь või siis Tym, mis kohaliku nivkhi rahva keeles tähendab “kudev jõgi”, mis ilmselt viitab veekogu tohutule kalarikkusele. Nivkhi rahvast enam pole, kuidas kalarikkusega tänapäeval on – ilmselt samuti mitte väga hästi. Ujudagi ei lubata.

Piiri tänav muutub sujuvalt parempöörde järel Fiskulturnaja uulitsaks. Valdavalt paiknevad siin baraki-tüüpi elamud

Varsti pööran uuesti paremale, Pervomaiskaja uulitsale, et minna kaardilt leitud suurema poe, “Olimpiku” suunas. Taas valdavalt barakid, aga ehitatakse ka uuemaid maju

Siin see otsitud kauplus ongi

Teatud tootegrupid on eriti eeskujulikult esindatud

Rohkem eksklusiivsemad tooted on suisa kappi luku taha pandud

Aga ei saaks öelda, et ka muude artiklite puudumise üle nuriseda saaks. Lasen lõpuks jogurtil hea maitsta.

Lõpuks leian söögikoha, mis paistab, et on juba avatud. Leti taga on noor kirgiis.

Tellin mingi tundmatu nimega korea söögi, pildi järgi sellise

ja ooteajal ajan poisiga juttu. Siin on ta juba kolmandat aastat ja plaanib jäädagi. Kui Noglikis olla tema kaasmaalasi 200 ringis, siis Južnõis, nii kitsutakse Južno-Sahhalinskilt lühidalt, olla neid suisa 17000. Tundub üsna optimistlik hinnang, aga kui mõelda, millised tohutud uusarendused seal linna ümber käivad, siis kellegi jõul need peavad ju kerkima ka. Uurin veel, et kas armee ei ähvarda. Ta ütleb, et pole kodanik, aga kui kutsutaks poleks ta vastu. Jääb selline mulje, et tal pole eriti maailmas toimuvast aimu, Eestist pole ta ka ilmselgelt kunagi midagi kuulnud. Aga kohvimasinast kohvi saab ikka kätte

Uurin ka võimaliku takso kohta, et mere äärde sõita ja tundub, et võib isegi õnneatuda. Poiss proovib mulle veel mingit oma kodunt toodud maiust pakkuda, pähklite, mee ja teab veel mille segu. Luban pärast soolase söömist ikka lusikatäie maitsta. Varsti saabub ka toit ja võib-öelda, et vastab see küllaltki hästi menüüs olevale pildile. Ports on isegi suurem, kui oleks eeldanud

Taksojuht, noor usbekk nimega Begshot saabub varsti. Nimi tähendavat tal “khaani poeg”. Autoks on meil 2005 a neljaveoline Toyota Corolla. Uurin, mis tal siia kaugesse maanurka asja on. Räägib mulle, et tuli vene keelt õppima, kuuskuud tagasi ei olla osanud ta rohkemat, kui oma nime öelda, aga nüüd purssis juba päris rahuldavalt. Aga siia pikemalt ei plaanivat jääda, varsti läheb kodumaale inglise keele kursustele ja siis tahtvat Euroopasse ülikooli minna. Business managementi õppima. Vot.

Tee mere äärde muutub kiiresti ehtsaks suurte rööbastega traktornajaks

Varsti lisanduvad veel ka loigud

Aga ettevaatlikult pusides õnnestub siht saavutada

Selle tõestuseks vaja kohe veel üks pilt teha

Ohtralt vedeleb siin igasugu ajupuitu

Päris kaldapiir aga on puhas. Ei tea, kuidas siin selle tõusu ja mõõnaga lood on.

Merel aga, kaldast mitte väga kaugel, võib aeg-ajalt märgata hülgeid veest pea välja pistmas. Kaldale lähemale aga nad vist tulla ei plaani, et neid kurgu alt sügada saaks

Ajupuitu jagub ka kaldast kaugemale, ilmselt on siin vahest sellised tormid, mis palgid üle luidetegi paiskavad. See veekogu pildil paremal pole meri, vaid rannajärv

Sellised põõsasja kujuga männilised kasvavad siin luidetel

Väga huvitava vormiga puud

Ei oskagi öelda, mis liiki need olla võiksid

Taksoauto jääb ka korra pildile. 2005 aasta nelikeoline bensiinimootoriga corolla, mille omanik tahaks 3800 euro eest maha müüa näeb selline välja

Tagasiteel kella vaadates jõuan järeldusele, et vaja veel seal kuumaveeallikatel, millest kõik räägivad, ära käia. Taksojuhiga pole ka mingi probleem kaubale saada, lubab veel tasuta ühte huvitavat kohta näidata. Aga kõigepealt ujukaid ostma. Teen väikse klipi elust linnas

Siin linnas on tõesti nii, nagu mu autojuht ütleb, et valdavalt elavad migrandid. Usbekid, kirgiisid, aga ka aserid ja muudki. Igatahes tervitab teda iga teise auto juht, pidevalt muliseb telefonis oma keeles ja turul, kuhu sõidame, on samuti kõik tema regiooni inimesed

Ujukad ostetud, asume liikuma. Selgub, et see tema huvipunkt osutub vanaks raudteesillaks üle juba eelpool jutuks olnud Tymi jõe, kuhu me nüüd üles ronime. Hakkan tundma, et varsti võib mind tabada kõrgusekartus, mida varem pole küll täheldanud

Silla metallkonstruktsioonid on heas korras ja ma usun, et kannaksid veel rongigi.

Vaade sillalt kagu poole jäävale Noglikile

Ja siit vaade ülesvoolu, lääne suunas.

Tundub, et kohal on teatud tõmme ka teistele, varsti ilmub ei tea kust kõrval sektsioonile samuti mingi tüüp turnima

Aga kaua sa ikka siin tuule käes saatusega mängid, läheme alla ja sõidame edasi. Tee on hea, taksojuht on juba eelnevalt teada andnud, et asulas on kaks liikluspolitsei autot, mõlemad oma joped, ja venes ju teadupärast juba ammu politsei kiiruse mõõtmisega ei tegele ka. Kaameraid samuti pole ja nii kihutamegi 140-ga. Teel jäävad jalgu z-patrioodid,

teeservas aga on kohati veel lehisetaigagi maha unustatud raiuda

Korjachi Kluch ehk need kuulsad kuumaveeallikad paistavad olevat väga populaarne sihtkoht.

Rahvast on murdu ja paljud on tulnud telkidega, seega ilmselt pikemaks ajaks

58 hektaril on siin moodustatud looduskaitseala, millel paikneb kokku 62 allikat. 9 nendest on ka külastajatele avatud

Kõik vabad platsid looduses paistavad olevat puhkajate ja telkijate poolt hõivatud

Silt annab teada, et kuskil on veel ka turismibaas

Vähenõudlikumad on oma telklaagrid kohe teeserva üles löönud

Suure hulga külastajate olemasolu on pannud kellegi ka kämpingumaju ehitama. Paistab, et need ei ole veel valmis puhkajaid vastu võtma

Ainuke vaba koht, kuhu keegi parkinud ei ole, on parkla, spetsiaalselt mõeldud kuumaveeallikate külastajatele.

Seisab selles ainult üks isetehtud maastikukulgur

Enne allikate juurde liikumist jagatakse külastajatele ka infot

Sellist teekest mööda saab liikuda põhjapoolse grupi allikateni. Vee temperatuur neis kõigub nii ööpäevaselt kui ka aastaajaliselt, tõustes kuni 43-44 kraadini. Lõunapoolsetes allikates aga kuni 60 kraadini

Rajal on ka kena lähiümbrust selgitav skeem

Populaarseimate allikate kohale on ehitatud sellised kuplid. Vaatan ühte ka üle ukse sisse. Igal pool on rahvast ootejärjekorras. Vee värvus ja olek ei tekita minus erilist soovi siin selle pärast ootama hakata

Allikatele on ka nimed pandud, et oleks kergem neil vahet teha. Millised võiksid olla kõige populaarsemad allikanimed venemaal? Eks ikka «Партизан», «Пионер», «Патриот».

Natuke eemale jäävad paar vähem glamuurset allikat. Vastutulev vanem härrasmees kurdab, et selles, kust ta parasjagu tuleb, olla vesi jahedavõitu

Millegipärast jätan kasutamata võimaluse ka seda auku siin külastada ja otsustan, et aeg on siit jalga lasta

Tagasiteel teeme veel peatuse Venskoes (Венское). Võiks arvata, et tegu on asulaga, aga tegelikult paistab siin ainult üks ainuke majapidamine olevat. Tee mere äärde on tõkestatud tõkkepuuga ja seetõttu peatume natuke eemal parkimisplatsil. Siit on hea vaade Tõm’i jõe suudmelahele

Kui hoolikalt vaadata, siis paistab suudmelahte merest eraldaval kitsal maasäärel üsna vilgas tegevus käivat. Telefoniga muidugi kaugeid objekte ei pildista ja silmaga ka hästi ei näe, mis seal tehakse, aga peale kalapüügi ei turgata küll miskit pähe. Laht ise paistab madal ja tundub, et parasjagu on mõõn.

Ega siin miskit pikalt passida polegi, keerame otsa ringi ja jätkame sõitu

Allikatelt Noglikis tagasi, lasen ennast koduloomuuseumi juurde transportida.

Muuseum ongi avatud ja parajasti veel aega vaadata, mis seal sees on. Selline see muuseumihoone on

Kõigepealt peab aga maja pealt kellegi üles otsima ja endast märku andma. Sest sisenedes pole kedagi märgata.

Lõpuks ikka häälte peale mõne leian. Pilet maksab 55 rubla, pildistamine 90 ja ekskursioon 45 min samuti 90. Vaene giid, peab umbes eurose tunnihinna eest töötama. Ja minul jätkub veel jultumust sellest teenusest loobuda , öeldes, et saan selgitavate tekstide lugemisega ise ka hakkama. See muidugi oli ebaviisakas ja ka viga. Tädi tuleb ikkagi minuga kaasa ja seletab pikalt-laialt kõikide eksponaatide kohta. Põlisrahvaste ekspositsiooni juures ütleb midagi huvitavat. Nimelt tema arvates, ja ta rõhutab, et see on tema isiklik arvamus, kui temalt küsitaks, kellele peaks kuuluma Sahhalin, siis tema vastaks, et hiinlastele. Sest enne venelaste tulekut olla see maa olnud hiinlaste kontrolli all. Põlisrahvad ka kõik puha hiinlaste sugulased. Kuna ohtu polevat olnud, siis olla ka kontroll ja kaitse lõtv. Venelased aga tulid, lõid lipu maasse ja kuulutasid kohe kõik enda omaks ja põlisteks valdusteks. See jutt näitab, et siinses ühiskonnas siiski veel eksisteerib teatud identiteediküsimus. Tõsi, seda ilmselt ainult osa elanikkonna seas. Oli see giid ju ka kõike muud kui venelase väljanägemisega, pärit Kolõma kandist Matrosovo kullakaevamise artellist. Seisab tema sellel pildil keskel.

Ega siin muidugi midagi erilist vaadata ja veel vähem pildistada ei olegi. Mõned alla keskmise kvaliteediga looma- ja linnutopised,

Põhjapõdrad olla siin suuremad kui tavaliselt, kohalik alamliik, ja äärmises väljasuremisohus. See ilmselt puudutab looduslikku populatsiooni

natuke konte ja põlisrahvaste tööriistu.

Mõned maketid.

Õnneks puudub selline propagandatuba, mis uusaega kajastaks ja mida paljudes sarnastes asutustes näha võib. On vaid XX sajandi 20-30 aastate ümberasujate väljapanek.

Veel on koridori seinal kohaliku kunstniku kunstinäitus.

Taiesed on tehtud eranditult erinevate kalaliikide nahast ja tulemus on päris omapärane.

Küsin, kas mõne sellise pildi ka kuskilt osta saaks, aga need pidid olema võrdlemisi kallid, 30000 ja üles. Internetist pidavat siiski infot saama

Väljapanek vaadatud, üritan ekskursiooni eest maksta aga saan kategoorilise keeldumise osaliseks. Vat siis, huvitav oli ja püüan teinekord meeles pidada, et sellised tädid võivad väga huvitava teabe allikateks osutuda.

Parasjagu ongi aeg vaksali poole liikuda. Liigun taas mööda Sovetskaja uulitsat. Paremat kätt jääb Администрация МО “Городской округ Ногликский” ehk siis linna administratsioon

Edasi läänesuunal liikudes tuleb uuemate kortermajadega elamurajoon

Liigun majade vahelt edelasse, silla poole. Majadevaheline ruum on meldivalt korras, palju on laste mänguväljakuid.

Üle Nogliki jõekese viib lisaks maanteesillale ka jalakäijate sild. Nüüd seda kasutangi

Jõekese puhtus aga jätab soovida

Aeg võimaldab liikuda väikese ringiga ja suundun arvatavale vanale raudteetrassile.

Siit leian ka praegusest raudteekoosseisust puudu oleva restoranvaguni. Kahjuks süüa enam ei pakuta.

Linna servalt leiab kena hotelli nimega “Усадьба”

Kunagi kaugele saare põhjaossa välja suundunud raudtee lõpeb nüüd siin Nogliki jaamas. Ainult üks haru läheb natuke edasi tööstusrajooni poole.

Vaatamata lähenevale sügisele on prahipaikadel veel lilleilu piisavalt. Paistab kummeli moodi välja

Raudteejaama jõuan poole viie paiku.

Jään mõtlema mõistatuslike raudteega seotud ehitiste üle, et ei tea, mis otstarve neil ka olla võiks. Kirjade järgi on ühe näol tegemist midagi tuhaga.

Teisel aga paistab autosummuti katuselt väljas olevat

Rahvas juba vaikselt koguneb. Rong on ka veduri teise otsa ümber haakinud ja ilmselt valmis öiseks sõiduks. Kuigi kõht pole vaatamata tegusale päevale eriti tühjaks läinudki, siis on mõistlik ikkagi midagi peale süüa, sest enne homset hommikut ja sööklat Južnõi vaksali kõrval pole muud süüa kui vagunisaatja pakutavaid pelmeene ja eelistan minna siin jaamahoone eest üle tee asuvasse kohvikusse

Menüüst läheb loosi lagman a la uiguuri ja samsa ehk lehttaignapirukas kanaliha ja kartuliga

Poole kuue paiku tõmbavad vagunisaatjad ukse ees seljad sirgu ja kõik jäävad kamandat ootama, et pileteid kontrollida ja reisijaid sisse lasta

Mõne hetke pärast see ka toimub. Seekord olen platskaartvagunis, mis on vähe uuemat sorti. Igas vahes on 220v pesad ja ka usb pesad, seega laadimisprobleemi ei tohiks enam tekkida

Rong väljub õigeaegselt, varsti toob vagunisaatja voodipesud ja kuna hetkel veel olen siin vahes üksinda, kasutan võimalust voodi valmis teha. Homme tõotab jälle vähemalt kaheksa tundi pikemat päeva kui tavaliselt ja puhanuna oleks parem sellele vastu astuda. Enne magamaminekut aga tunnen, et oleks vajalik jalad ära pesta…🙂. Käigud Nogliki linnas olid järgmised

Võtan rätiku, et see asi kuidagi wc-s ära ajada, aga vaata imet, kraanikausi asemel on siin terve päris ehtne dušširuum. Halleluuja. Seljakotis on mul isegi šampooni, aga ei viitsi seda otsima minna, äkki keegi veel tuleb mu idülli rikkuma. Ja tõsi ta on, tuleb täitsa korraliku survega kuuma vett. Mõnus. Ainult kuivatamiseks on see pisike köögirätt natuke nadi, aga see ei riku kuidagi seda meeldivat puhta inimese tunnet.

Vahepeal on mingid noored kutid ka välja ilmunud ja sätivad voodeid tegema, seega üritan läbi raskuste oma vanad kondid teisele korrusele vinnata. Minu jaoks on see ülemise koiku ainuke puudus, et pärale jõudmine on raske. No ja valgel ajal ei näe suurt aknast välja. Aga muidu on mõnusalt privaatne. Ja kupeega võrreldes on isegi paar eelist, pole nii umbne ja vähemalt poole odavam ka. Kui kupees ust nagunii poolenisti lahti hoida, et õhk liiguks, siis mis siin enam suurt vahet ongi. Duššist ma üldse ei räägiks. Ainuke häda on, et jalgu sirutades kipuvad varbad üle voodiotsa möödujatele näkku. Selles mõttes on üle koridori narid paremad ja kupees vist siis voodid ka natuke pikemad

Ajapikku hakkab aga ülemisel koikul palav. Esialgu veel talutavalt aga südaööks ei kannata ma olukorda enam välja ja ronin alla. Parasjagu möödume mingist suurejoonelisest valgustatud puuslikekompleksist, kus erkroheliseks võõbatud tank postamendil, sõdurite skulptuurid, maagilised aastaarvud eelmise sajandi neljakümnendatest ja muu selline. Et oleks kena rongiaknast vaadata. Pilti teha kahjuks ei jõua, lähen hoopis nägu pesema.

Kõik on siin tõesti ülimoodne. WC nagu lennukis ja töötab, paistab nii, et ka peatuste ajal, sest just ongi mingi peatus. Igatahes relsse pole näha, kui potis vett lasta. Vedelseepi saab dosaatorist ja seda, kuskohast kätepesuvett saab, peab unesegusena suisa nuputama hakkama. Ka potiloputusvee jaoks tuleb natuke nuppu otsida. Ja kätekuivati, see suhistab samuti imevaikselt ja mõnusalt. Vaata ja muudkui imesta. Vagunitevahelised uksed – kõik puha nupust. Et keegi sellele toredusele kätt külge ei paneks – videnabludeenije. Rongijuht vaatab ajaviiteks, mis territooriumil sünnib.

Teisel korral õnnestub ülesronimine juba paremini, kraabin riided maha ja jään lootma heale unele. Naabruses käib vaikne nohin ja kaugemalt kostub ka erineva tonaalsusega norskamist. Astun segakoori. Järgmine peatus on Poronaisk, seega saab selle teadmise järgi vaadata hiljem, mis selle eelmise koha nimi oli. Ilmselt Oleni jaam Leonidovo asulas.

Kella viiest tundub, et uni on täis vedeletud. Kuna seltskond veel magab, on ilmselt õige moment veel korra dušši kasutada. Seekord võtan šampooni ja hambaharja/pasta ning puhta pesu ka kaasa. Super tunne, eriti kui öösel üks kesk-aasialane tibakesegi irvakil olnud akna otsustavalt kinni virutas ja jälle naha korralikult kleepuvaks sai higistatud. Nüüd tuleb ainult natuke püsti seista, sest taguotsa pole kuhugi toetada, kõikides koikudes magatakse. Aga ongi hea, lähen 10.-sse vagunisse, seal on jahedam. Kahju ainult, et õues kottpime on ja midagi ei näe. Teen hoopis vaguni superustest ajaviiteks mõne pildi.

Seisan koridoris, kuulan neid rongi hääli ja mõtlen juba mitmendat korda Hiina rongidele. Vagunid siin küll uued, aga see järjepidev tuktuk-tuktuk-tuktuk, kogu aeg midagi kolksub vaguni all, krigiseb, vilistab, taob, vagunid õõtsuvad üles-alla ja paremale–vasakule, kiirus keskmiselt 50-60 km tunnis.

Ometigi uus raudtee, vist 2017 sai lõpuks igivanast jaapanlaste ehitatud kitsamast relsivahest vene standardile ümber tehtud. Keskmises hiina reisirongis, mis liigub 200 km/h, vedeled sa kolmandal koikul ja ei saa õieti arugi, kas rong liigub või ei, rääkimata sõidusuuna määramisest. Nii hästi on vagun tasakaalus ja liikumine sujuv. Lihtsalt kulgemine ühtlaselt ja sirgjooneliselt. Ainult sinna va paganama kolmandale narile on raske saada ja peadki tõsta pole seal õieti ruumi…

Kolmveerand kuue paiku möödume kaarega Starodubskoje asulast. Võiks tõlkes kõlada nagu Vanatamme. Ja läheneme Dolinskile, siin tuleb peatus. Seisame 10. vaguni reisisaatja, üsna noore poisi, sõnul neli minutit. Et suitsu jõudvat tegema minna. Tänan selle pakkumise eest ja kuigi suitsuisu pole, hüppan ikkagi korra välja. Hiljuti on vihma sadanud, aga üllatavalt soe on

Edasine plaan on järgmine. Rong peaks jõudma 06.50. Loodetavasti on vaksali kõrval söökla seitsmest lahti ja saab algavaks pikaks päevaks piisavalt energiat tankida. Kui ei, tuleb mõni muu koht leida. Seejärel aga “Aerofloti” kontorisse ootama. Avatakse see üheksast, aga tädi ukse sulgemisel ütles, et vahest tulevad inimesed juba jupp aega varem ja võib moodustuda järjekord. Mul aga teadupärast pole aega raisata, 11.45 juba väljalend ja lennujaama vaja ju ka veel jõuda pluss tšekkinn.

Lähen oma koikut ja asju korda seadma. Sansõlme taha on kogunenud märkimisväärne järjekord ja võin rahul olla oma varajase äratusega. Õhk on palav, niiske ja läppunud. Ei saa aru, kuidas inimestele meeldib sellises umbses keskkonnas olla, võiks vähemalt natukenegi akna irvakile teha. Lähen tagasi 10. vaguni trepikoja meeldivasse jahedasse üksindusse

Rong saabub minuti eduajas ja reisijaid tervitavad taksojuhid, kes valjuhäälselt lubavad 150 rubla eest linna piires kohale viia. Ei tea, kas lennuväli on nende arvates ka linna piires? Söökla aga on tõesti seitsmest avatud, seega tuleb vist10 min aega parajaks teha. Vaikselt valgeneb. Ka siin on näha, et tulnud on kõva vihm. Hetkel küll ei saja aga taevas on ühtlaselt hall.

Söökla osutub hommikul väga populaarseks ja on ammu enne õiget avamisaega juba rahvast täis, mina teiste seas.

Teiste lisandite ja maitseainete kõrval on ka kausike puhastatud küüslauguküüntega. Väga tervislik!

Traditsioonilised hommikusöögid jätan vahele ja võtan kohe tõsisemalt. Seljanka ja mintai riisiga pluss testimiseks mingitest osaliselt teadmata koostisosadest salat.

Kahjuks see tundmatu osis maitseb sama halvasti kui välja näeb ja jääb minu poolt söömata. Ilmselt on tegu mingi adru või vetika või muu mereanniga. Asendan sellest puudu jäävad toitained pannkoogi ja astelpajumarjadega teega

Venitan, mis ma venitan seda aega, aga kümme enne kaheksat olen “Aeroflotis”. Ja tõsi, kaks inimest juba ootavad ja kohe tuleb tõhusalt lisa.

Üle tee asuval majal on reklaam, mis pakub külaliskortereid. Huvitav, mis hinnaga sellise oleks saanud? Mitte, et ma oma hotellimajutuse üle nuriseks

Poole üheksaks on lisaks minule juba 7-8 inimest sabas. Ei saa aru, mis häda sunnib neid inimesi niimoodi piletite pärast seisma. Osa üsna noored veel, miks küll nad internetist neid pileteid ei osta.

10 min enne avamist on rahvast veelgi juurde tulnud, suisa nagu viinapoe ukse taga. Üle ühe tunni sama koha peal seista on paras katsumus. Loodetavast asi saab ikka väärika lõpu lennukile lubamise näol.

Siin söökla trikk läbi ei lähe ja mõni minut enne üheksat, kui peauks juba lahti on, tuleb sissetungivale rahvahulgale vastu tädike, ise korrutades kõvahäälselt: odna minuta, odna minuta. Lõpuks ikkagi saab liikuda piletiautomaadi juurde. Saan neljanda numbri. Kassasid on kolm, seega pean esialgu ootele jääma.

Ja oodata tuleb kaua. Pileti vormistamine paistab vähemalt pool tundi aega võtvat. Esimene ost saab vormistatud 25 minutiga ja siis on minu kord. Õnneks on kõik võimalik ja tuhande rutsi eest saab Tomasest jälle Toomas. Küsin veel vaikselt nooremapoolselt Anastasialt, et miks küll kõik need inimesed siin tundide kaupa passivad, kui võiksid rahulikult loetud minutitega online piletid osta. Kergelt punastades vastab ta, et ei saa isegi sellest aru. Aga pool kümme olen uue piletiga varustatult juba vaksali poole rühkimas, et sealt takso hankida. Sest bussiga ei riski võimaliku ajanappuse tõttu enam minna.

Taksosõit lennujaama maksab 600 rubla. Pakun viissada, aga juht kukub kohe hädaldama et bensiin läks kallimaks jne. Tegu on siin sündinud aseriga. Tegelane üritab lahtisest aknast hõigates veel bussijaamast mõnda klienti lisaks värvata, ise suuremeelset mängides, et ta alati võtvat veel mõne, kel raha pole, niisama kaasa. Usun ma jah seda niisama juttu.

Selgub, et Eesti -nimelisest maast pole ta elusees midagi kuulnud, aga Soome vist pani midagi peas liikuma. Uurib üht-teist, aga tema jaoks jäängi ma soomlaseks ja lähen soome vaatamata minu püüdlustele teda ikka õigele rajale suunata. Küsin, kas armee ei ähvarda. Alguses ütleb kohe, et kui vaja siis läheb, aga hiljem, jutu arenedes, tuleb välja, et teda kui tankispetsialisti juba kutsuti küll, aga ta olla keeldunud. Nimelt oli ta sõjaväes Tjumenis tankistiks või tankimehaanikuks tehtud, kes tšetseenia sõjas haavata sai ja nüüd invaliidsuspensionil või midagi sellist. See vast seletab ka ta väheseid teadmisi geograafia vallas. Lisaks andvat invaliidsus talle võimaluse armeesse minekust keelduda. Ja sõjaväepensionäri värk andvat talle veel kaks korda aastas tasuta lennukipiletid kodumaale. Millega on väike vastuolu, kui ta siin sündinud on ja ainult vene passiga, siis see ju ongi tema kodumaa. Aga on nagu on, võib-olla saab neid tasuta pileteid ka näiteks SRÜ piires kasutamiseks, mine võta kinni. Ja eks paljude eestivenelaste jaoks, kes meil sündinud, ole ka kodumaaks üks teine maa. Vähemalt mulle tundub nii. Tema siin olla veel Harkovis õppinud ja mujalgi Ukrainas käinud ja ei omavat midagi nende vastu seal ja olla parem nõus vangi minema kui sinna sõdima. Jutukas mees, nagu nad kõik seal lõuna pool on.

Teel saan telefonis ennast lennule ära registreerida ja pardakaardid alla laadida. Kuna olen ilmselt viimaste seas seda tegemas, siis mingeid istekohti enam valida pole. Paistab, et lennuk on välja müüdud ja saadaval on ainult üks koht koridori ääres ja paar keskmist kolmeses reas. Peterburi lennule on natuke rohkem valikut. Lennujaamas õnnestub vastavas masinas ka esimesele lennule vastav dokument välja printida. Jätkulennule aga sama korrata siin ei õnnestu

Läbin kiiruga turvakontrolli ning nüüd saab jälle oodata. Oleksin tegelikult võinud rahulikult bussiga tulla ja veelgi kuskil aega viita, aga kunagi ei tea ju, milliseid ootamatusi võib ette tulla.

11.00 algab lennukile minek. Just, kui jõuan pardakaardi kontrolli, tuleb sinna kõne, mille sisu ilmselt oli, et vaja on kiirust tõsta ja edaspidi enam kellegi passi ei vaadata. Enne turvakontrolli küll kontrolliti pardakaardi olemasolu ja sümboolselt vaadati ka passi, aga olen 99 % kindel et oleksin täna Tomasenagi lennanud.

Lennuk on sama mudel, mis tulleski, Boeing 777-300, aga sisu on väheke erinev. Istmeid on kõrvuti vähem, 3+3+3, seega 10 asemel üheksa. Multimeediaekraanid ei tööta siingi. Lennuki nimeks on “Sotši”. Väike otsing internetis annab tulemuseks, et esimese lennu tegi see lennuk 16 novembril 1998 aastal, mis teeb lennuki vanuseks ligi 25(!) aastat. Selle vanuse kohta näeb masin küll väga kena veel välja. Sertifikaat lendamiseks kehtib veel 2024 aasta novembri lõpuni. Ja liisitakse seda ВТБ-Лизинг nimeliselt ettevõttelt. Ei kujuta ettegi milline võiks sellise vanuse kohta veel läbisõit olla.

Minu koht on 56g. Registreerimist tehes oli ka minu kõrval koht vaba ja võib juhtuda, et vabaks ta jääbki. Aga just nende ridade kirjutamisel tuleb ka siia reisija. Ühtegi vaba kohta pole enam näha.

Lennukis peaks töötama ka internet. Käib see QR-koodi skaneerimise kaudu ja mingi spetsiaalse brauseriga, aga niipalju kui mulle silma hakkab, ei taha see protseduur inimestel eriti õnnestuda ja lennusaatjad käivad mitmel pool abiks. Esialgu minu lähedale selle paberiga koos koodiga ükski stjuardess veel ei sattu. Varsti saab hoopis lõunat süüa. See kattub pakutuga eelmiselt lennult.

Peale umbes viit ja poolt tundi lendu läheb aknaalune reisija tualetti, tõusen ja saan heita pilgu akna taha. Ilm on absoluutselt selge ja kogu maastik nagu peopesal. Ilmselt oleme kuskil Lääne-Siberi madaliku kohal. Näha on lugematuid rabajärvi ja nende vahel nafta-gaasitööstuse taristut. Selline ühetaoline looduskeskkond- tehnovõrk katab siin piirkonnas hiiglasliku territooriumi ja nagu kogemuski ütleb, on neid haldavad suurettevõtted nagu omamoodi riik riigis. Maa-alale pääseminegi võib juhtuda ainult nende ettevõtete armust ja armulisusega nad eriti silma ei ole paistnud.

Valjuhääldajast antakse varsti teada, et Moskvani jääb veel 2h ja 25 minutit ja kohe hakatakse ooteks mingit näksi pakkuma. Selleks osutub kuivavõitu pärmitaignast kapsapirukas. Kaugeltki mitte selline maitsev rikkaliku kapsaga mantõ, nagu loo alguse maitsta sai. Aga kui pakutakse, tuleb vastu võtta, hetkel siiski sellises kohas, kus toitlustajat vahetada pole võimalik.

Maandume praktiliselt täpselt samal kellaajal, kui õhku tõusime, 11,48. Ei tea, kuidas lennuk tublisti kiiremini kui sõiduplaanis kirjas, kohale jõuab. Aplaus igatahes on tugev. Tädi valjuhääldis tervitab Moskvasse jõudmise puhul ja meenutab, et padjad, mis soovijaile anti, on lennukompanii omand ja neid kaasa võtta ei tohi. Terminali saab taaskord bussiga.

Jätkulend Peterburi peaks väljuma 14. 10. Selleks, et minna kohe väljuvate lendude sektorisse, tuleb siiski läbida turvakontroll ja ette näidata pardakaart, mis nüüd sobib ka telefonist elektroonilisel kujul. Muud mul neile pakkuda polegi.

Väljalend on õigeaegne, lennuki juurde saab taas bussiga. See paistab siin enamuse lendudega nii olema. Lennukiks on venelaste oma suhhoi superjet RRJ-95, nagu see mark lennukis oleval paberil kirjas on. Lennukil on ka nimi – “Severodvinsk”

Lend kestab täpselt tunni ja selle kestel pakutakse vett. Raha eest saab vist midagi veel.

Pulkovo lennuväli on vaatamata suhteliselt suurtele lendude arvule kummaliselt rahvavaene. Terminalihoone ees on hetkel siia üsna sobimatu skulptuur

Selle sõnum räägib rahust ja sõprusest. Selline Orwelli värk jälle

Lennujaama vastu tulnud sõber viskab mind kuni loo alguses jutuks olnud piirivalve kontrollpostini. Edasi tuleb hääletada ja kaks kutti žigulliga on nõus mind Ivangorodi ära viskama.

Vene piiriületus läheb sujuvalt ja vaikuses, edasi juba läbi koridori kodu poole

Narva jõgi silla vene poole otsast vaadatuna allavoolu

See joon keset silda ja punaseks võõbatud piirdeaia postid markeerivad vististi jõe teljel asetsevat piiri

Eesti poolel lähen esmalt automaatkontrolli, aga sealt edasi jälle teadagi mis rada. Saan oma musta pesu ja sokid taas neile lauale laotada. Katsun viisakaks jääda ja uurida, et kaua ma nüüd siis pean oma musta pesu neile näitama, aga ega see vaene ametnik ei oskagi sellele vastata. Kui arvuti ütleb, et tuleb kontrollida, siis tuleb kontrollida. Jõudu neile selles, meeldiv kohe teada, et riik ikka hoolib ja tegeleb sinuga.

Rong väljub 19.18 ja selleks ajaks olen lahedalt vaksalis kohal. Ja kella kümneks ilmselt juba kodus. Päris väsitav ring sai. Maailmakaardil umbes selline. Lend Moskvast ei ole kajastatud tegeliku marsruudina, kuna lennukis ei ole enamasti gps-i levi. Kohalelennul on toimunud asukoha määramine kuskil Jakuutias, ja sealt edasi juba nii, nagu lend kujunes, aga tagasilend on puhtalt skemaatiline