Tänane päev on esimene, kus me edasiliikumist ei plaani. Seda mitmel põhjusel. Esiteks vajab Patrol kardaaniremonti ja see juba ongi esimene välistav põhjus. Teiseks on Kuveit City nii eksootiline sihtkoht, et ilma linnaga tutvumata oleks patt edasi sõita. Lisaks on meie kohalik kaitseingel kutsunud meid lõunasöögile ja tegelikult võiks vahepeal natukene puhata ka. Isiklikult oleks tarvis ka natuke tööd teha ja kiire internetiühendus hotellis on just see mis vaja.
Hommikul kaheksa paiku ärgates on juba valge. Aknast paistab kõrvalasuv mošee
Elutoa aknast aga on vaade merele.
Hommikusöögi aeg sai kokku lepitud kell üheksa aga sellel kellaajal leiame anult Väino eest
Rommi ja Rait on juba leidnud ühe offroad garaaži ja sinna läinud. Selgub, et tegu ongi just Nissanite ümberehitusele spetsialiseerunud kohaga, kus lubatakse kardaan korda teha. Paistab, et ka Rommi saab natuke täiendkoolitust, sest eile arvas ta, et seda kardaani pole võimalik remontida. Kodus uus ka olemas, aga DHL küsis ülehomseks kauba kohale toomise eest 2200 euri.
Varsti on Rommi ja Rait tagasi ja seejärel lähevad Rait ja Karl vormistama KD-d, mis imeloom see täpselt on ja kuidas see meid saudi peaks aitama, selgub hiljem. Lisaks tuleb autodele kindlustus teha, aga seda saavat sealtsamast.
Päevavalges on meie hotelli välisilme selline
Järelejäänud kuuik jalutab 500 meetri kaugusele mereranda.
Ilm on paranenud, päikegi paistav aeg-ajalt, ainult tuul on endiselt vali.
Mingil teisel ajahetkel saab siin ka muid rannamõnusid nautida.
Asume tegelikult ühes eeslinnas, päris City jääb kilomeetrit viis üle lahe.
Rännakult tagasi, tuleb info, et kardaan on remonditud. Millise kvaliteediga, seda ilmselt näitab aeg.
Lõuna on kokku lepitud kella üheks. Algne plaan liikuda taksoga asendub siiski autodega minekuga. Hirm , et parkimine on keeruline, osutub asjatuks, saame kenasti teeserva auto paika panna. Jääb ka aega mõni pilk ümbrusele visata
Kuveidi teletorn, täpsema nimega Liberation Tower, on oma 372 meetriga riigi kõrguselt teine ehitis ja peaks olema 39. ehitis maailmas. Nimi on pärit Iraagi okupatsiooni ajast. Siis oli torn poolvalmis ja peale okupatsiooni lõppu ja torni valmimist pandigi vastav nimi. Torni kahjuks turistid külastada ei saa.
Päris kesklinnas on sajandivanuste majade vahel olevatele tänavatele katused peale ehitatud ja oma koha leiavad siin nii söögikohad kui ka kaubandus ja turg
Muhammad bin Abdul Rahman bin Bahri mošee
Mubarakiya purskkaev, hetkel küll mitte kui midagi purskav
Ilmselt seni, kui temperatuur veel talutavuse piires, on ka välikohvikuid palju
Katusealustel turgudel saab aga osta, nagu ikka, laia spektrit asju.
Näiteks suures valikus puuvilju
Lõpuks kohtume ka kutsujaga. Sööma läheme siinsamas vanalinna osas olevasse söögikohta, mis paistab kohalike seas väga populaarne. Seetõttu ilmselt on kõik pakutav ka värske ja maitsev Lõunasööki ennast jaguks mitmeks lõunaks.
Rõhk on kalal ja hiidkrevettidel aga saab ka kana, veise ja lamba barbequed.
Näeb see “laivis” kõik kuidagi nii välja
Peale põhisöömaaega on kõrvale kaetud juba ka tee- ja desserdilaud
Nagu ikka nendes maades, kelle kodanike elu on positiivselt mõjutatud miljoneid aastaid tagasi surnud algelistest loomadest, nii ka siin kohalikud eriti miskit ei tee. Vähemalt mitte midagi sellist, mida üldiselt teatakse kui töö. Kõik teenindav personal on sisse toodud. Suurimad migrantide grupid on hindud ja egiptlased, aga puudu ei ole ka bangladeshi, hiina, iraagi ja mida iganes veel rahvustest. Erinevalt Eestist või paljudest muudest Euroopa riikidest nendel sisserändajatel lootust kunagi siin ka kodakondsus saada ei ole
Peale sööki jalutame veel natuke ümbruskonnas, vaatame kuidas eluke veereb ja mida kaupmehed ka pakuvad
Võõrustaja räägib kohalike riiete päritolust ja kandmisest, natuke elust ja kommetest.
Vaatamata linnasüdamele on siin mõneti vaikne ja rahulik. Nagu Toompealgi võib leida täiesti vaikseid nurgataguseid
Siinne piirkond peaks olema nn. vanalinn, kus hooned vanusega 100+.
Samuti saame väikese kingituse kommipoest.
Sündsa ajavahemiku järel läheme lahku. Rait ja Rommi on juba varem lahkunud kardaaniprobleeme lahendama. Ülejäänutega otsustame käia Kuveidi ühe sümbolhoone Kuwait Tower’i juures.
Tegelikult on neid torne kolm ja linna silueti juurde kuuluvad need sama oluliselt kui Oleviste kirik kilukarbivaatele. Päris niisama nende ligi siiski ei saa, aga ega sellepärast veel minemata ka ei jäta.
Kui kohale jõuame on veel päevavalgust
Tornid valmisid juba nii ammu kui 1979 aasta märtsikuus. Ja pole need lihtsalt selleks, et tore oleks vaadata, vaid tegu on hoopistükkis veetornidega. Kahe sfääriga 187 meetri kõrgune põhitorn sisaldab alumise sfääri sees veereservuaari 4500 tonni vee mahutamiseks. Teine, 147 meetrit kõrge torn, mahutab oma palli sees sama suurt veekogust.
Lahkudes aga on juba hämar
Üleva, sfääris sees, saab loomulikult suurepärase ülevaate ümbrusest
Sfäär ise aga pöörleb vaikselt, nii et, kui aega on, siis saaks ka ühe koha peal välja vaadates kogu 360* vaate kätte
Lisaks ka väike kohvik. Sooritame meiegi väikese ostu
Tornid on leidnud oma koha ka pooledirhamilisel rahatähel
Hämardudes hakkame lahkuma. Kel vaja, ostavad veel külmkapimagneteid, kel mitte, need ei osta.
Tuul on siin praegusel aastaajal tihti vali ja ei näita raugemise märke ka õhtul
Üks huvipakkuv marsruut, mida plaanisin läbida, nimelt Sheikh Jaber Al-Ahmad Al-Sabah Causeway, jääb pimeduse saabumise tõttu täielikult sooritamata. Tegemist on kokku 48,5 kilomeetri pikkuse sillaga üle Kuveidi lahe. Sõidame siiski esimese tagasipööramise võimaluseni.
Nüüd on lõpuks aeg minna kohalikule shopping-tuurile. Vähemalt selliseks see kujuneb. Käime ORB autokallakuga poes, kus põhiliselt ARB-tooted, siis suures mitmekordses Camouflage kaupluses, kus jahi-kala-matkaasjad,
Kogu see matka-ja kämpimise teema paistab siin ülipopulaarne olevat
Kaubavalik on suur ja palju on teistsugust kaupa kui siiani harjunud nägema
Meie inimeste seas on väga populaarne teema matkapliidid. Neid on siinsetes maades tohutu valik ja nii mõnigi soetab uue või suisa mitu
Kõrbes on ka veevaru väga oluline ja selle kaasavedamise anumaid saab samuti valida laiast valikust
Seejärel veedame jupp aega 5.11 tactical kaupluses, kus Tiit proovib jalga ilmselt kõiki saadaolevaid matkasaapaid, mõnda kindlasti ka paar korda
Ja jalavarje on tõesti suures valikus. Kui matkasaapad, mis meile huvi pakuvad, jäävad hinnavahemikku 50-100 euri, siis ilmselgelt kohalik aristokraat nii labase hinnaga jalavarje endale ei vaata. Korrus kõrgemal on võimalik endale näiteks 630 euroga plätad soetada. Mille poolest (peale hinna muidugi) nad tavalistest, nii kümneeurostest analoogidest erinevad, ei ole kahjuks teada.
ja kõige lõpuks veel ka kohalikus decathlonis.
Püüa kuidas püüad, aga päris tühjade kätega ikka ei õnnestu jääda.
Õhtune vaade hotellitoast Masjid Badriya Nasser Al-jeyani mošeele
