Tänane öö oli konkurentsitult parima unega. Kordagi üles ei ärganud, vaatamata kõrvalasuvale kiirteele. Hommikuvalguses paistab see majutusasutus selline välja. Parempoolne on meie sviit
See aga peremehe jagu
Öösel on tulnud sõnum seltskonnalt, kes samuti siinkandis 4×4 autoga seiklemas. Hetkel Iraanis, aga plaanivad samuti läbi Iraagi ja Kuveidi Saudi sõita.
Piirile jõuame mõni minut enne poolt kaheksat.
Siin ei taheta kuidagi aru saada kuidas me Kuveiti ilma karnetita sisse saime. Tegelikult pole meil autode kohta ühtegi dokumenti ette näidata. Ja veel üritavad seletada, et Iraaki me ikkagi ilma karnetita sisse ei saa. Asi lõppeb esialgu sellega, et pannakse meid ootele ja hakatakse kuhugi helistama. Varsti asjad laabuvad ja 20 minutiga saavad autod vormistatud. Maksma peab ka
Kummalisel kombel tekib arusaamatusi passikontrolli aknas. Ametnik kutsub targema ja seejärel peab jälle kõrval parklasse parkima ja majja sisenema. Siin korjab šeff kõigi passid koos viisadega ja kaob taharuumi. Saame pinkidel istuda ja vaadata kuidas teisi piiriületajaid vormistatakse
Varsti tuuakse dokud tagasi ja palutakse viis minutit oodata. Kella selle viie minuti järgi küll õigeks panna ei tasu, oodata ikka saab.
Varsti tuleb käsk minna ikkagi väljumistempleid saama. Kui varem Saudi poole väljumisel passi miskit ei löödud, siis nüüd saab sellise kena ümmarguse jäljendi
Viisapaber aga võetakse ära.
8.40 saame Kuveidist välja.
Seejärel saab hakata liikuma Iraagi poole. Kahe piirupunkti vahele jääv teelõik on mingil põhjusel ülitugevalt okastraaditud.
Iraagi poole sissesõidul on vaja ära anda Kuveidi poolel vormistatud “autotšekk”.
Seejärel saab väravate vahelt sisse sõita.
Piiripunkt on kaunis rahvarohke, peaasjalikult on näha naispiiriületajaid koos lastega.
Iraagis saab peale väiksemaid sekeldusi ja ühe natuke veidralt käituva “fixeri” teenetest loobumisega passikontrolli hoonesse. Anname passid viisade vormistajale ja valmistume ootama. Kell on 9.00. Ootamine on alati tüütu, aga paistab, et õiget ametnikku parajasti pole. Protseduur nagu “viisa piirilt”, ei ole siin ilmselt ülearu sage.
9.20 ilmub välja Karli sõbraks saanud inglise keelt rääkiv tüüp. Kui eelmine kord oli ta lohakates väljaveninud dressides, siis nüüd kenasti khakivärvi mundris. Ütleb, et vaja enne autod ära vormistada, aga millegipärast enam nii abivalmis ei ole. Pärib Karli järele.
Läheme juba tuttava halli konteineri juurde. Seekord on siin uued näod, palju rahvast ja ei sõnagi inglise keelt. Proovitakse kuhugi ära saata, aga me ikka visalt ei lähe . Järsku satub ette üks tüüp eelmisest korrast, kes tonkab natuke rääkida. Tema abil saame eskorditud üle platsi juba tuttava konteinerlinnaku juurde. Siin ühes konteineris käib usin paberitega möllamine. Keegi jälle midagi aru ei saa. Eskort vahetub ja nüüd liigume üle lageda platsi tagasi, aga ühe teise halli konteineri juurde. Konteinerielanik magab alles, nooremapoolne tüüp tuleb lõpuks uksele ütleb, et one minute, paneb korra ukse kinni ja siis naaseb juba telefoniga. Tõlkeäpi kaudu saame selgeks, et autode vormistamise eest tuleb 100 USD maksta. Jääb mulje, nagu oleks see rohkem küsimuse vormis, et kas sobib. Liiga kiiresti nõustume, mingil põhjusel viimati öeldi et kui enne kahekümnendat piirile jõuame, siis pole vaja seda raha maksta. Miks küll ja mis raha see üldse on, ei ole teada. Aga ilmselt tulimegi siia ainult selle pärast, et see tüüp on osav telefoniga tõlkima.
Edasi liigume tegelikult tagasi üle platsi konteinerisse, kus arutelu jatkub. Selgub, et tollile tuleb maksta veel 20 USD. Seesama õbluke kutt ongi õige mees, kes seda autode ajutist sissevedu peab vormistama. Tema kontor on kõrvalkonteineris. Enne sellesse sisenemist kirjutab tegelane tõlkeäppi vabandavalt, et sees on totaalne kaos. Paberipahna tõesti jagub.
Aga siis tuleb teadmine, et enne kui vormistada, siis tuleb need rahad ära maksta. Selleks vaja jälle kablutada üle platsi. Peale väikest arutelu ühes konteineris, kus paar sõna inglise keelt ka räägitakse, liigume taas juba vanasse tuttavasse halli konteinerisse. Siin käib tõsine töö, templeid müüakse sõna otseses mõttes kahe mehe ja nelja käe jõuga. Raske on löögile saada, aga meiega tegelev kutt on visa ja ei jäta jonni. Lõpuks keegi helistab kuhugi ja selle tulemusena saame taas minna sellesse eelmisesse konteinerisse. Siin saab ära anda 20 USD.
See tehtud, läheme taas üle platsi, lõpuks juba vormistamise konteinerisse. Selle seinal on mingi pikem kiri mis lõppeb numbritega 100 ja ees dollarimärk. See annab ilmselt mingisuguse legitiimsuse sellele raha küsimisele.
Nüüd läheb juba päris kiiresti.
Ühe auto peale ei kulu rohkem kui viis minutit. 100 dollariline kupüür läheb vilunud liigutusega sahtlisse, jääb veel allkirja asemel paberile näpujälg jätta ja tundub, et üks etapp on sellega lõppenud.
Saab sellise, päris veenva välimusega dokumendi
Veel tuleb viimase rahamaksmise kohta kviitung saada
Protsess pole siiski veel läbi, liigume mõned konteinerid edasi koopiaid tegema. Mitte et neid kellelgi ilmselt vaja on, aga ikka selleks, et saaks 3 dollarit nägu raha küsida.
Kauplen alla 10 peale nelja komplekti eest.
Edasi liigume juba ei tea mitmendat korda taas halli konteinerisse. Seekord võetakse meiega tegeleda. Meie saatja lööb ka jõudumööda kaasa, rabab laualt erinevaid templeid ja sorteerib dokumente. Põhidokument saab järjest erinevaid ornamente juurde
Selle protsessi käigus on seljataha ujunud kurja nöo ja tumeruuge džempriga tüüp, kes paistab millegiga rahulolematu. Selgub, et tema tegeleb autode ülevaatusega. Kui küik neli paberikomplekti saavad läbi töötatud, lähemegi kõik koos rõõmsalt autode juurde. Suzuki on esimene, aga mul pole võtmeid, saadan Siimu Tiidu käest neid hankima. Järgmises, Raidi omas jookseb aga klemmil peale raadiosaatjate, Väintsi kaamera ja muude vidinate nägemist juhe nii kokku et muud autod jäävadki üle vaatamata. Selle asemel saadab meid passikontrolli ja palub pärast pitsati saamiseks läbi astuda.
Reisijad on vahepeal juba oma viisad sisse andnud ja ootavad. Mingeid ankeete täita ei tule.
Kell 12.00 on viisad käes.
Järgneb viisade tembeldamine, mis toimub mõistlikus tempos
Sellega asi muidugi ei piirdu. Ruuge džempriga tüüp on saanud aega järele mõelda ja jaurab nüüd mingitest gps-i ja kaameralubadest mis justnagu peaks selliste vidinatega riiki sõita soovijatel olemas olema.
Vahepeal saab hetke aega vaadata mis siin piiripunktis veel toimub. Näiteks kaupade ümberlaadimine.
Lõpuks piirdub asi sellega, et igasugu antennidega asjad kästakse kokku korjata ja peitu panna. Tiit ja Henry lähevad paberitele templeid saama ja varsti juba naasevad. Taas on võtmetegijaks selline väike paberike
Kella kolmveerand üheks oleme piiripunkti selja taha jätmas.
Viimases väravas dokumentide kontrollija soovib näha karnetit. See dokument, mida me terve hommikupooliku oleme vormistanud, ei avalda mingit mõju. Taas tuleb auto ära parkida ja läheb sahmerdamiseks. Asi lõpeb viie minutiga ühe, viimase komplekti koopiate äraandmisega. Kümme enne ühte sõidame välja ja esimesse söögikohta sööma.
Kõik näljased. Õnneks saab vahest ka lambaalternatiivi sellele igavesele kanatoidule
Baghdadi jääb 550 kilomeetrit. Taas on teeservas autode surnuaiad
Sekka ka üks spetsiifilisem, ainult põlenud tsisternautosid sisaldav jäätmejaam
Tankimisega siin Iraagis on veidrad lood. Vähemalt diisliga. Siia sõites olid kõikjal tohutud järjekorrad või kütet polnud. Sellel nr. 1 trassil pole ka just ülearu palju neid jaamu. Keerame ühte sisse, diislit on, aga meile mingil põhjusel ei müüda. Järgmisesse keerame jälle sisse. Keegi ei tangi, kütust on. Standardhind diiselkütusele on 400 kohalikku dinaari, mis võrdub 25 eurosendiga. Siin ollakse altimad meid täis tankima, aga kui maksmiseks läheb, hakkab jenka jälle pihta. Lõpuks saame kütuse hinnaga 650 , Raidile aga arvestatakse millegipärast letihinnaga.
Üldiselt võiks öelda, et kui kuskil on võimalik tankida, tuleks paak täis hoida.
Kella kaheksaks oleme juba Baghdadis ja hotellis. Esmapilgul tundub, et tegemist on isegi parema hinna/kvaliteedi suhtega paigaga kui eelmine öö siin linnas
Meie grupi suurusega haakuvad 3 kolmest tuba
Pärast kiiret sisseelamist läheme linnapeale jalutama.
Täna on araabia liiga jalgpalli finaalmäng. Mängivad Iraak ja Omaan. Sellega seoses on elevust ja peomeeleolu kõikjal kuhu vaatad. Lippudest rääkimata.
Kui meie tänaval asuva suure ekraani juurde jõuame, on seis 1-0 Iraagi lasuks ja see on toonud eufooria massidesse.
Kui aga piltlikult öeldes viimasel sekundil enne lõpuvilet Omaan viigistab, on linnas hetkega vaikus.
Kuna nüüd on väike paus, siis liigume edasi kesklinna poole.
Plaan on ka miskit õhtuks süüa vaadata. Mitte küll neid kondiseid äralõigatud jäsemeid
Lisaajal pinge eskaleerub veelgi. Võib-olla annab asjale särtsu juurde ka selliste poodide rohkus
Liigume edasi keskuse poole. Vahepeal on ka üsna inimvaene tänavalõik. 17 Ramadan Mosque
ja päris võigas seinamaaling selle vastas
Lõpuks jääme ühte teleriga söögikohta pidama
Kui lõpuks Iraak võidab 3-2, siis alles õigeks tralliks läheb.
Ja lõppu ei näi paistvat, ei ajas ega ruumis
Ka alkoholikauplustel ei näi lahtiolekuaja piiranguid olevat. Samuti mitte sortimendipiiranguid, müü või eesti õltsi kui tahad
Autopark on üsna mitmekesine
Et oleme oma rännakul jõudnud nii kaugele kui Vabaduse väljakule, siis hotelli pääsemise kiirendamiseks kasutame ühel lõigul ka ühistransporti
Peale meie on siin hiljaaegu nagu näha veel uskmatuid käinud. Seda siis kohalike vaatevinklist
Kogu linnaturnee venis suure läbitud vahemaa tõttu päris pikaks ja hotelli tagasi jõuame alles ühe paiku öösel
Läbisõitu täna 559 kilomeetrit
