Saudi. 26. päev. Mosul – Ibrahim Khalil – Türgi

Mehed, kes täna tahtsid kaheksani magada, juba poole seitsmest usinasti telefonis. Eks see sissetöötatud režiim tee oma töö.

Hommikusöögiks on sobivasti avatud kohvik paar maja eemal rusuhunniku kõrval, mis kunagi oli samuti maja

Tegemist on väikese, paari lauakesega kohvikuga

Erinevalt ülejäänutest, kes tellivad kolm härjasilma, saame meie Raidiga sellise ködi osaliseks

Iga söögi juurde tuuakse siinmail tavaliselt oliive ja mõningasel kujul salateid. Nagu näha pole suurem osa meist eriti selliste lisanditega harjunud

Peale hommikusööki üritame tankimiskohta leida. Tanklate otsimisega saab juba väikese ülevaate ümbruskonnast.

Linnas diislit ei leia ja seejärel läheme vanalinna, kus sõjapurustuste kontsentratsioon suurim pidi olema.

Uurisin natuke seda Mosuli hiljutist sõjaajalugu ka. Selgub, et 2014 võttis Isis linna üle paari päevaga, mille käigus põgenes kahe päevaga enne üle 1,6 miljoni elanikuga Mosulist 500000 inimest jalgsi või autodega. Islamistid valitsesid linna uskumatult karmikäeliselt üle kahe aasta, enne kui algasid üheksa kuud kestnud vabastuslahingud ameerika, prantsuse ja iraagi ühisvägede abiga. Linna tsiviilelanikkond oli sisuliselt pantvangis ja lahingute ajal kasutusel kui inimkilp, mis tegi vabastamise eriti keeruliseks.

Puruks ja varemetes hooneid on vaatamata möödunud ajale ja aktiivsele ehitustegevusele endiselt sadades ja sadades.

Hukkunute arvu keegi ei tea ja ilmselt kunagi teada ei saagi. Hinnangud kõiguvad suisa suurusjärkudega. Kuna palju on kokku varisenud hooneid, millest järel ainult suur rusuhunnik, siis täiesti loogiline oleks arvata, et nende majakuhjade alla on maetud arvukalt elanikke või siis võitlejaid.

Paljud majaomanikud on kas surnud või lahkunud jäädavalt ja nii seisabki lisaks varemetele arvukalt hooneid ka niisama tühjalt. Vaatamata kõigele läbielatule tundub, et elanikud on kuidagi veel sõbralikumad ja külaliste suhtes palju uudishimulikumad ja lahkemad kui mujal Iraagis. Pagar ei pea paljuks tulla üle tee ja anda sulle lihtsalt niisama oma toodangut maitsta.

Ka see osa linnast, mida elamiseks kasutatakse, paistab kaunis puhas ja hoolitsetud. Siiski leiab igalt pildilt suures koguses kuuliauke ja muid märke sõjast

Mingil määral on linna taastamisel abiks ka EU ja UNESCO

Kõige suurem töö on ette võetud Al-Nouri mošee taastamisega.

Selle hoone ajalugu ulatub 850-aasta tagusesse aega. Viimases aastakümnes on aga sellel eriti sümboolseid rolle tulnud mängida. Siin kuulutas 2014 aastal islamiriigi esimene kaliif Abu Bakr al-Baghdadi välja islami kalifaadi ja heiskas 45-meetrise kuulsa viltuse minareti otsa oma musta riigilipu, lubadusega seda mitte iial enam sealt langetada. Kolm aastat hiljem, juunis 2017, Mosuli vabastuslahingute käigus, mošee hävines. Ametliku versiooni järgi lasid enda jaoks sümboolse tähendusega hooned õhku ISIS-e võitlejad, et seda mitte vaenlasele jätta. Islamiriigi enda versiooni järgi oli tegu ameerika vägede pommitamisega.

Ka ümberkautsetel majadel pole siledat kohta.

Paljudel katust ega aknaidki enam

Kui just kokku pole kukkunud, siis kuulidest ja pommikildudest räsitud on iga viimane hoone.

Kui ka maja ise on püsti, siis detaile vaadeldes on ikka kahju suur. Pildil 1900 aastast pärit portaal

Mõnel uksel nii hästi pole läinud. See, kuidas vanasti peeti oluliseks maja sissekäiku kaunistada paneb mind selleaegsetest inimestest väga lugu pidama. Tundub, et sellises mastaabis eneseväärikus kipub tänapäeval kaduma.

Milline see vanalinn tulevikus välja nägema hakkab? Lammutatud hoonete asemele ehitatakse kindlasti uued ja millegipärast kahtlustan, et arhitektuuri- ja muinsuskaitsenõuded siinmaal nii ranged ei ole kui meil ja näha hakkab saama ajalooliste hoonete vahele pikitud mixi erinevatest stiilidest

Lahingumöllus viga saanud pühakodasid on teisigi.

Meenub hiljutine Kiieviskäik. Ka seal sattusin samamoodi purustatud kirikut nägema. Kiriku kõrval olev plekist aedki nägi väga sarnane välja. Täpsemalt saab sellest lugeda siit: Ukraina. Sõja-aegne visiit juuli/august 2022

Kõik sellised sõjad on sarnased, olenemata osapooltest. Ehitajate sajandite pikkune tohutu töö ja vaevanägemine arhitektuurilise kunsti loomisel ja linna ülesehitamisel saab hetkega purustatud. Ja keda see aitab või kellel sellest ka kasu tõuseb?

See kõik ei takista ellujäänud vitaalsetel kohalikel siinsamas eluga edasi minna. Taignasegaja on välja vahetatud…

saiakombinaadi vastu! Töö käib

Paljud vanalinna tõeliselt vanad hooned on aga ilmselt lõplikult hukule määratud.

Ei usu, et neid oleks enam võimalik või ka mõttekas taastada.

Üks asi on hoone kui terviku terviku hukk, aga koos sellega läheb igaveseks kaduma ka tohutul hulgal mitmesuguseid pisidetaile hoones sees

Silmatorkav on vanalinnas suhteline tühjus ja vaikus, mis arvestades paljusid purustatud hooneid, on omamoodi loogiline.

Mõnes purustatud majas võib ka elu märgata. Kui see on olnud ikkagi sinu kodu siis kuhu sa hing ikka lähed. Isegi kui võimalusi hoone taastamiseks pole, siis kodu on kõikjal kalleim paik, millest kümne küünega kinni hoida.

Kui ikka maja on rusudes, siis taastamisegi korral poleks ikkagi enam tegu sama sajandite taguse hoonega vaid kaasaegse koopiaga

Kõik ilmselt pole siiani nendest sündmustest üle saanud ja ilmselt ei saagi. Võib ainult püüda arvata, millised tunded inimesi valdavad, kui su koduga või kodulinnaga miskit sellist juhtub.

Mõni kvartal vanalinnast on siiski õnnestunud üsna terviklikul kujul renoveerida. Seda vähemalt fassaadi poolest. Ka kanalisatsioon on toimima saadud!

Töötab viimane valdavalt gravitatsiooniliste jõudude mõjul, nagu kõikjal mujalgi maailmas.

Ja see töö õnneks jätkub

Sünget minevikku püütakse katta rõõmsate värvide ja positiivsemate sõnumitega.

Satun ka Mosuli muuseumi juurde, mis kahjuks paistab olevat suletud. Või siis õnneks, tempo tundub täna peal olevat.

Olen ka muudes sõdades kannatanud maades täheldanud ühte tendentsi, et erinevalt ühest teisest riigist püütakse tavaliselt sõda unustada ja palju sellele pühendatud avalikke mälestusmärke ei kohta

Igapäevaelu tahab elamist, vastavalt võimalustele

Peale vanalinnas ringivaatamist hakkame liikuma Türgi piiri poole, lootusega trassilt kütust saada. Tigrise jõgi kesklinna silla kohal

Linnast väljasõit osutub keerulisemaks, kui arvata võiks. Paljud teed on kas lihtsalt suletud ja sõjaväe valve all või käib ulatuslik renoveerimine ja ümbersõidud on mööda kitsaid kõrvaltänavaid ja hoove. Möödume kõigepealt poiste koolist ja natuke hiljem ka tüdrukute omast

Lõpuks saame suurema soone peale ja liikuma.

Paremale jääb ehitatav Mosul Grand Mosque

Kütusega varustamine on siin riigis suur probleem. Tanklates on kas tohutud järjekorrad või kütust lihtsalt pole.

Peale mitmendat ebaõnnestunud tanklaüritust õnnestub leida üks spekulant, kes ca topelt hinna eest, 900 raha/l, meile diislit lubab hankida. Selleks tuleb kõrvalteele pöörata.

Lubadus osutub vettpidavaks ja saame kõik paagid täis.

Selliseid “eratanklaid” hakkab silma teisigi. Siin on suisa oma “tanklakauplus” avatud

11.20 saabume piirile Kurdistaniga, üks ring saab täis.

Föderaalsest Iraagist niisama välja ei saa, tuleb passipakiga ülemuse juures käia. See żest näeb välja käega õlale patsutamisena, vihjates pagunitele. Ülemus on seekord nõutu. Mingeid keerdkäike pidi oleme seekord hollandlased. Aga tundub, et keegi ei viitsi meiega jahmerdada, seda enam, et sõidame ju välja. Ülemus kritseldab paberilehekesele midagi mis tuleb kontrollpunkti töötajale anda ja laseb meid minna

Kurdistani esimesest piirikontrollist saame ruttu läbi. Passide asemel tuntakse huvi hoopis autodokumentide vastu.

Kuveidi piiril välja antud araabiakeelne paber ei sobi, soovivad Ibrahim Khalili oma. Otsin selle fotokoopia telefonist välja ja see veab kohe suunurgad üles. Tüüp on nii rahul, et loobub isegi teiste autode kontrollimisest

Järgmisesse takerdume. Harukordse meetmena tuleb kõigil autost väljuda. Kuigi väljutajad isegi ei saa hästi sotti, miks seda ikka vaja on. Korjavad passid kokku ja lähevad nendega nõu pidama. Meie oodaku õues..

Aga piirikontrolliks vajalik taristu on siin täiesti välja ehitatud. Käib isikute registreerimine ja tehakse pilti. Need, kellest pilti tehakse, ise pildistada ei tohi, vastavasisulised hoiatusmärgid on mitmel pool üleval

Mille alusel sellisele menetlemisele minevaid inimesi valitakse, jääb arusaamatuks. Enamik autosid saavad kontrollpunkti ilma selliste protseduurideta läbida. Nii ka meie kui siitkaudu eelmine kord tagasi sõitsime, olles Iraagi poolt tagasi saadetud.

Mõningase ootamise järel saame oma reisidokumendid tagasi ja loa edasi liikuda. Mitte kaugele marsruudist jääb klooster ingliskeelse nimega “Rabban Hermizd Monastery of The Chaldean Hurmizid congregation”. Proovime kohale sõita. Suurelt teelt maha keeramisel on taas kontrollpost. Piirkond paistab risti usku olevat

Kas ka ristiusku, seda visuaalselt teada ei saa. Küll on siin erinevaid sellele religioonile omaseid organisatsioone

Asula nimi on Alqosh ja elanikeks on siin 100 % assüürlased. 2014 jõudis ISIS linnakese piiridesse. Valdav elanikkond põgenes, jäid ainult võitlusvõimelised mehed, kes kurdide abiga suutsid ründajad eemale hoida.

Teatud mõttes on see piirkond ka iseseisev, olles ainuke allesjäänud kristlik piirkond Iraagis. Kui mujal Iraagis on kristlased tagakiusatud ja sunnitud põgenema, siis siin on veel kasutusel süsteem, et ainult kristlastel on lubatud omada maad või kinnisvara ja see on senini päästnud 1500 e.m.a. alguse saanud asulat.

Klooster jääb linnakesest mõni kilomeeter kirdesse

Aga kloostrikülastus jääb ära, kuna jõuame just vahetult enne hommikuse lahtiolekuaja lõppu ja erandi kauplemine ei õnnestu.

Teeme siis eemaldki pilti enne kui otsa ringi keerame

Alguses tundub, et kütusekriis jätkub ka Kurdistanis, esimese tankla eel on pikk järjekord

Alates Dahūkist paistab tanklaid kõik kohad täis olevat. Ainult hind on kõrgem, kui Iraagi poolel ametlik, millega me niikuinii praktiliselt osta ei saanudki. Lisaks on siin kütuse hinnastendidel toodud ära ka dollari kurss, millega vastavas valuutas arveldades arvestama peaks. Kõigub see tanklati 1600-1640 -ni. Diisli hind kõigub 1000 raha ümber liitrist

Kurdistani ja ülejäänud Iraagi vahel on märkimisväärne vahe ja seda mitte ainult kütusehindades. Jämeda üldistuse alusel võiks isegi öelda, et kus maal kütus on kallim, seal heakord parem. Käib agar kinnisvaraarendus

Samuti pööratakse ka tee-ehitusele palju tähelepanu

Nii nagu ülejäänud Iraagiski, on ka siin populaarsed vaaterattad

Kolmveerand kaheks oleme Ibrahim Khalili piirilpunktis.

Rekkade järjekord on meeletu

Passikontrolliga läheb lihtsalt. Seda toimetavas ruumis on ka üks huvitava sortimendiga kiosk

Väike jagelemine tuleb taas nende blankettidega, täpsemalt nende hinna üle.

Need paberid justnagu oleksid vajalikud, samas jagab neid mingi skämmerite bande, kes küsib absurdset raha. Küsivad jälle 20 usd auto kohta. Lõpuks jääb 10 usd nelja auto eest. Samas peaks neid kuskilt ilma rahata ka saama. Teistel piiriületajatel näen ka andmetega väljatrükitud sarnaseid lehti, seega võiks need vajadusel enne kodus valmis teha.

Tõsisem seisak tekib mingi järgmise luugi juures, milles võib aimada seost autodega. Vähemasti autopaberitega siin seistakse. Pistan pea luugist sisse ja üritan aru saada, mida vaja on. Iraagi-Kuveidi piiril väljastatud auto sisseveo dokument tekitab ainult nõutust. Helistatakse korda mööda ja peataolek jätkub. Lõpuks palutakse autod ära parkida ja jalutan hallis ülikonnas härrasmehega läbi suure piiripunkti territooriumi selle teise otsa sisenemise alasse.Niipea kui luugi juurest eemaldun, sööstab jõuk minu asemele.

Suundume selle sama luugi juurde, kus kolmandal jaanuaril sissesõitu vormistasime. Selle käigus möödume ka tolli peamajast, kus sisenemisel saab suurte ülemute juures vastuvõttudel käia.

Sellist muljet küll ei teki, et asi selgemaks oleks saanud. Igaks juhuks näitan aeg-ajalt ka telefonist eelmise sisenemise paberist pilti. Sellel vähemalt kohalikele arusaadavas keeles nimedki peal.

Seejärel paistab et hakkab asi liikuma ja pika punnimise peale antakse lõpuks luugist dokumendid välja. Originaal auto dokument on asendunud koopiaga, lisaks on veel kaks paberit

Nende paberitega varustatult tuleb minna vastaskioskis asuva luugi juurde. Mida siin tehakse jääb täiesti arusaamatuks, aga vaatamata kirjale luugi kõrval 23 000.- tuleb meil kukrut kergitada 38 000.- auto kohta. Kuna kohalikku raha enam pole, teeb see kõik kokku nelja auto kohta 100 USD. Selle raha eest saab ilusa värvitrükis paberi, ühe auto kohta. Päris kallis väljasõit.

Sellega ühel pool, saame oma väljumisega edasi liikuda. Uude järjekorda. Kell on 15.00

Poole tunniga liigub järjekord nii palju, et tekib visuaalne ülevaade kontrolli teostamise katusealusest. Järjekord jaotatakse kolmeks

Selleks, et varsti taas kaheks kokku sulanduda.

Veerand viieks on asi sealmaal, et oleme esimesed, keda kohe peaks kontrollima hakatama. Aga asi hakkab mingil põhjusel venima. Eesolev sõiduauto saab kohe kolme tollitöötaja tähelepanu aga uusi autosid katusealusesse ei lubata.

Letti võetakse alles viis enne viit. Kotid tuleb läbi röntgeni tassida, aga muidu jääb auto ülevaatus pealiskaudseks. Lõpetuseks väljastatakse selline talong.

Sellega tuleb suunduda järgmise aknakese juurde, kuhu tuleb anda kõik passid ja see 10 dollari eest soetatud ankeet.

Kõigi teistega läheb libedasti, minule aga näidatakse, et tuleb oodata. Selleks on siinmail liigutus, kus kõikidest näppudest kokkusurumise teel moodustatud koonust üles-alla liigutatakse. Tundub, et ikka see väljavormistamata 4runner kummitab. Kell on 17.10.

Ka kõik bussireisijad peavad oma kompsudega maha tulema ja läbi röntgeni käima. Umbes pooltel koosneb pagas mustast prügikotist, milledes ilmselt kolm lubatud plokki sigarette.

Õnneks asi laheneb, mis minu poolt vaadates seisneb oma passi kätte saamises. Saame loa edasi sõita. Aga kaugele sõita ei saagi, piirisild on triiki täis ja meie mahume sellel just täpselt viimastena ootama

Siin veel vaade osale piirikompleksist, sisenemise poole. Tundub kaunis tühjavõitu

Et ootamine rutem läheks ja tegelikult on ikka kõht ka tühjaks läinud, siis teeme süüa.

Selle söögitegemisega kiirustamine osutub põhjendamatuks. Kell 18.10, tunnike hiljem, on väljas pimedaks läinud, aga seisame ikka täpselt samas kohas

Kuigi lõhnade järgi on aru saada, et enamus seda teha ei vaevu, läheme korda-mööda tagasi tax-free poes asuvat wc-d kasutama. Maksab see teenus siin kas 5 TL või siis 500 dirhami, sõltuvalt sellest millises vääringus klient maksta soovib. Pood on selline tavaline, enam-vähem standardvalikuga: suitsud, alkohol ja lõhnaõlid. Tiit ostab teed, väidetavalt Iraagi toodang. Kas selline põõsas siinmail üldse kasvab, on hetkel teadmata aga Kurdistani mägedes miks ka mitte.

Poole seitsme paiku saab karavan liikuma. Üsna võrdsete vahedega on teel märjad laigud, millest erineva pikkusega nired tee keskele, mis natuke lohus, voolavad. Nende märkide järgi saab üsna täpselt öelda, kuskohas on järjekorras autode vahed olnud. Liikumine viib meid esialgu väikeste jõnksude haaval natuke üle silla keskpunkti. Piir kulgeb siin piki Tigrise lisajõge Hezil Suyu

Järgmine elavnemine tuleb 19.30. Saame juba üsna Türgi poolele sillalt ära.

Õues temperatuur langeb ja soojajaamiseks süüdatakse prügilõkkeid

Tüübid, kes ennem kirjutasid, et on Iraanis, said ka just Basra lähedal Iraaki sisse peale kaheksat tundi piiril ja suunduvad Kuveidi poole

20.40 saab liikuma, seekord juba piiripunkti territooriumile. Oleme küll ühed esimestest, aga tagantpoolt jookseb inimmass nagu loomakari peale ja vallutab kiirelt kogu territooriumi passikontrolli kioskide ees

Meil pole muud teha kui oodata. Aga kaua ei viitsi ja lähen asja uurima. Õieti teen, kohe näidatakse, kuhu meil vaja minna ja loetud minutitega on passis templid sees.

Edasi palutakse oodata. Aga mitte kaua. Saame edasi sõita, vaja veel autod ära vormistada. Sellega on väikene segadus, mingi tempel või allkiri jäi siit saamata ja naaseme passikontrolli tagasi. Samal ajal toimub natuke eemal hoones, mida kaudu liiguvad jala piiri ületavad isikud, suuremat sorti kakelung. Üksikasju kahjuks ei oska anda.