Ärkan 4.22, aga kuidagi vara on veel üles tõusta. Öösel keegi ulus nagu hunt. Õues on taas miinuskraadid ja kondents on kõik telgi jäässe ajanud. Tunnikese mõnnan veel soojas kotis, aga tegelikult pole see siiski enam teab mis mõnu. Häda ka juba ja niisiis tõusen pool kuus. Puhun lõkkele eluvaimu sisse ja siin hakkan hommikusööki ette valmistama. Rommi pistab ka ninaotsa telgist välja. Koos suitsuga muidugi.
Hommikusöögi valmistamise tarbeks sai eile ports mune soetatud. Suisa 3tk per mees.
Liikuma hakkame seitsme paiku. Koidab.
Uurin natuke ka selle paisjärve kohta. Selgub, et tegu on üsna uue ehitusega, mida alustati aastal 2006 ja oma lõpliku täituvuse saavutas alles 1 aprillil 2020 aastal. Jõele ette ehitatud takistus kannab kohaliku küla järgi nime Ilisu Dam. Tegu on päris märkimisväärse ehitusega, mis alusel on 1820 meetrit pikk ja 610 meetrit lai ning kõrgusega 135 meetrit. Vahetult tammi taga on vee sügavus sadakond meetrit.
Kogu ehitusega on tehtud parandamatut kahju. Vee alla on maetud kogu eelajaloolisest ajast siiani püsinud UNESCO maailmapärandi nimistust Hasankeyf’i linn koos mošeede ja koobaskirikutega. Oma kodudest oli sunnitud välja kolima 80 000 inimest. Millegipärast tekib peas võrdlus Nursipaluga, kus mõni üksik inimene suudab edukalt riiki aastaid pidurdada, kartmata mingeidki sanktsioone.
Sild üle veehoidla
Piirini on paarisaja kilomeetri jagu väiksemaid ja suuremaid külavaheteid. Päikese tõustes langeb temp alla miinis nelja aga õnneks tee on kuiv. Midyati asulas on külma ilma tõttu kütteperiood täies hoos. Köetakse aga mingi hirmsasti tossava kütusega ja kuna tuult ei ole, siis on linnake mähkunud hingematvasse suitsu
Viimane lõpp sõidame jupikese piki Süüria piiri, mis siin kulgeb piki Tigrise jõge. Näha on piki kallast ehitatud Türgi piiritara, mis paistab kaunis värske. Enne piiri algavad traditsioonilised rekkajärjekorrad
Kella kümneks Iraagi piiril. Kohe võtavad meid vastu kari skämmereid, kes püüavad meile ilmselt niisama jagatavaid formulare maha müüa. Eelmine kord maksis see paber 5 usd, seekord alustatakse kahekümnest. Inflatsioon. Näha on, et ilma rahata edasipääsemine tõmbaks paraja tüli üles ja pakun siis ka seekord ikkagi viiekat ja rohkem mitte pennigi. Mis teha, lepivad kokku kahekümnega, mis polegi nii paha 8 A4 mõõtu paberi eest
Piiripunktis endas käivad asjad üsna loomulikku rada pidi. Reisijad lähevad läbi terminali, autojuhid aga käivad oma rada pidi, kõigepealt passikontroll ja siis auto tollis vormistamine. Rahvast ei ole ja kõik käib kiiresti. Kordonis väljasõidul vaadatakse veel passitemplit ja võetakse ära valge leht. Edasi keeravad sõiduautod paremale ja üle silla sõites ongi vastas Iraagi Kurdistani regiooni piiripunkt
Kõigepealt vaadatakse passid üle ja veendutakse valge paberilehe olemasolus, mis saab ka kena templi. Seejärel saab siseneda territooriumile ja minna passikontrolli.
Esialgu lihtsana näiv protsess saab ootamatu pöörde, kui selgub, et 2014 aastal siitsamast sisse tollitud 4runner justnagu poleks iialgi siitriigist lahkunud. Ülejäänud seltskonna menetlemine vaikselt liigub, isegi viisad saavad passi. 70 USD nägu ja peaks ikkagi lubama liikuda ka Föderaalse Iraagi territooriumile. 30 päeva.
Mis mind puudutab, siis algab ootamine, mille pikkuseks aeg-ajalt näidatakse konstantsed 5 minutit. Näitan neile oma blogi sellest ajast ja ka pilti piiripunktist, mille kaudu lahkusin. Kuskilt ilmub mingi tõlk, (sest ametnikud on viimane kui üks umbkeelsed, vähemalt mis puudutab inglise keelt. Seletan siis veelkord, kuidas asjad olid ja hetkeks tõmbab nagu lootuse üles, et äkki kohe-kohe laheneb kõik. Sest saan ülesande ka endale viisa ära soetada
11.15 on lõpuks viisa ka minul käes ja passikontrolliga ühel pool.
77 USD tasumise kohta saab kviitungigi
Aga kahjuks mitte autoga. Tõlk seletab, et nad peavad veenduma selles, et see auto ikka lahkus Iraagist ja selleks on neil vaja kinnitust sellest piiripunktist mille kaudu ma väljusin. Ja nüüd jään siis seda ootama. Kui seda mingil põhjusel ei tule jääb sisenemine selle autoga ära.
11.30 saan teada, et 5-10 minuti jooksul peaks saabuma selliste probleemide lahendaja. Saabub ka ja tundub, et mingisuguse keeleoskusega. Lahendamine käib erinevate tegelastega seletamises ja näha on, et asjad võiks liikuda
12.00 saamegi välja sõita, eelisjärjekorras ja nii, et keegi autosse ei vaata. Aga nagu ikka, miski pole läbi enne kui on läbi. Selgub, et meid lubati läbi ainult selleks, et big bossi juurde minna. Lähen koos selle selliste asjade menetlejaga suurde tollimajja teisele korrusele, kus ma vist juba ennegi olen käinud. Tüüp küsib üle, et millal ma siin olin ja kuhu läksin ja seejärel siseneme mingisse kabinetti, kus kirjutuslaua taga istuva mehe juurde juba ootajatest järjekord. Aga meie läheme tagaseinas oleva ukse kaudu veel suurema bossi jutule. Suure, aga muidugi mitte nii suure kui mõni muu mees, kirjutuslaua taga istub vanem härrasmees, kelle nägu pärast asja ära seletamist kohalikus keeles õnneks mossi ei tõmmanud. Aga mind paluti nüüd ukse taga oodata.
Ootama ei pea kaua, kui menetleja väljub ja annab teada, et imperaator on pöidla tõstnud. Edasi jääb veel ainult autode kerenumbrite kontroll. Loodetavasti.
Aga siiski mitte. Menetleja abiline võtab dokumentide komplektid ja kaob nendega kuhugi. Mõne aja pärast hõikab keegi kõrvalasuva majakese aknast mind nimepidi
Siit saab paar paberit, millest üks tundub olevat kas kindlustus või auto ajutise sisseveo dokument. Selgub, et see viimane.
Teine paber on dokument, mille alusel tuleb minna banka ja selle esimese paberi eest maksta. 30USD.
Kuigi saadetakse majakesse nr 5, lähme ikkagi igaks juhuks majakesse nr 5, sest just selle ukse peale on kirjutatud bank. Selgub, et ongi bank. Raha saab vahetada, aga meie oma maksega peame ikkagi minema majakesse nr 5. Kui muidu kliendid suhtlevad aknakese kaudu, siis meie marsime ikka sisse kohe. Siin saab veel ühe templi juurde ja edasi juhatatakse kõrvalakna manu, et lõpuks see 120 taala nelja auto eest ära anda. See tehtud, saab selle kinnituseks ka miski paberi, millega juhatatakse majakesse neli. Aga ilmub taas vaatevälja menetleja, kes võtab meie paberid, kirjutab veel uue lehe välja ja ütleb, et nüüd on kõik, go
13.00 suundumegi lõpuks väljapääsu poole. Väljumisel võetakse ära kõige viimasena saadud paber ja see kõige esimene, mille veel Türgi pool olles ära täitsime ja olemegi riigis.
Kohe siinsamas üle tee on ka tanklakompleks. Löristame paagid servani.
Varustatuna kütuse ja sim- kaartidega (5gb 20 usd) hakkame liikuma Mosuli poole. Plaan on jõuda peale Mosulit veel Erbili ööbima. Õnnestub bookingu kaudu isegi hotell broneerida.
Maanteede kvaliteet on kõikuv, aga päris löökauke näeb harva. Sõiduaega piiravaks teguriks kujunevad aga kontrollpostid. Väga palju nad aega ei kuluta, küll aga on neid tihti.
Kõik sujub kuni selle momendini kui jõuame Kurdistani ja Föderaalse Iraagi piirile. Siin hakkab realiseeruma kõige hullem stsenaarium, mida ma ka proloogis kirjeldasin. Nimelt ei sobi meie viisad muu jaoks kui ainult Kurdistani territooriumil liikumiseks. Asja teeb veel keerulisemaks asjaolu, et keegi arvukast ametnikkonnast ei mõista inglise keelt. Kõige suurem ülemus, Prada prillide, kahe suure klotsersõrmuse ja kuldse kellaga, üritab seda kõike meile tõlkeäpiga selgitada. Saame kuidagi aru, et peaksime Al-Sulaymanyahi ja Kirkuki kaudu Bagdadi saama liikuda. Üldiselt on boss sõbralik, aga kontoris suitsu järel käies paneb igaks juhuks püstoli ka vööle. Pahvib läbi pitsi miskit peenikest Milano kirjaga suitsu ja tunneb järsku huvi, kas me oleme korvpalli või jalgpallimeeskond. Ilmselt märkas meie enamuse suht sarnast riietust. Jahutame ta emotsioonipuhangu kiiresti maha ja et aeg jookseb siis üritame passe tagasi saada.
Ega muud üle jäägi kui siis tagasi sõitma hakata. Mõnda aega kärutanud ja juba hotelli Erbilis ära käntseldanud, võtame ikkagi suuna Erbili peale. Et saaks jooksvalt kõike variante ära proovida. Seega teen uue broneeringu samasse hotelli, mis nüüd juba natuke odavamaks kah muutunud.
Erbili sissesõidul jääb paremale lennuväli. Kuigi mingit erilist panust ma sellele ei teeks, aga infokogumise mõttes otsustame läbi sõita. See osutub küll üsna ajamahukaks kõrvalepõikeks, kuna turvakontroll on üsna range, isegi katusetelk on vaja lahti kruttida
Kuigi valdavalt moslemiusuline piirkond, on siin siiski ka kristlasi. Erbili (või siis Arbili) elanikkond ka kaunis märkimisväärne, 1,5 miljonit
Hotelli saabume juba pimedas
Toad on tagasihoidlikud, aga just oma hinda väärt. Me koopereerume Asso ja Rummiga ja võtame neljase. Ülejäänud saavad kolmesed
Hotellis kohtame kolme hollandi mootorratturit, kaks meest ja naine.
Peale lühikest vestlust nendega saab selgeks, et meie olukord on isegi tükk maad hullem, kui esialgu paistis. Nemad on siin juba kolmandat nädalat. Pikem plaan on neil LAV-i sõita, aga hetkel sama mure mis meil. Nende väljapääsuks peaks saama Iraan. Kaks meest said seitsme päevaga viisa siit, naisele aga pole veel siiamaani, vaatamata sellele, et nad abielus on, viisat antud ja nii nad siin ootavadki. Võib juhtuda, et jäävadki ootama. Aga edasi. Kui sa oled jalgsi, siis oleks variant lennata siit lennukiga Baghdadi ja seal lennujaamas saada viisa ja oledki Iraagis. Aga auto või muu sõidukiga sisenenud reisijaid lennukile ei lubata. Või üleüldse riigist välja sa ilma oma sissetoodud sõidukit kaasa võtmata ei saa. Mõtle kuidas mõtled, igat pidi on tupik. Mingid valemid oleks sellisel juhul, kui oleks võimalik Baghdadist saada mitmekordne viisa, aga seda ei toeta ükski informatsioon. Henry on suhelnud veel oma kohalike kontaktidega, aga tegelikult ei tea ka nemad, sest sellist situatsiooni iga päev ju ette ei tule, samas keegi ei taha ka tunnistada, et on loll.
Päev otsa pole suurt süüa mahti olnud ja teeme hotelli lähedal kohvikus kebabid
Kõht täis, astume tagasiteel ka autoraadio kauplusest läbi. Vali mida tahad!
Tagasi hotellis, teeme küll ajurünnakut, ideid sajab nagu varrukast, kahjuks kõik kasutuskõlbmatud. Tiit sooviks kõik teeotsad läbi proovida, et äkki lipsab läbi. Aga ainuüksi siit Baghdadini pidi olema miinimum 25 kontrollposti. Mõnes ikka vahele jääd ja mis siis tehakse pole üldse teada, aga vaevalt et see pai on. Üks marsruut oleks läbi Süüria. Kuigi ei usu et see teab mis reaalne variant on. Igasugused praamivariandid Egiptusesse, läbi Küprose, Iisraeli, Liibanoni või Jordaania jäävad erinevatel põhjustel samuti utoopilisteks. Kõige lihtsamalt öeldes juba kasvõi ajafaktori pärast aga kindlasti ka veel paljudel muudel põhjustel. Näiteks Egiptuses on vaja karnetit, mis katab 800 % auto hinnast või siis Iisraeli tempel passis, mis suleb enamuse araabia riikide piirid jne. Tegelikult ma isegi ei usu, et hetkel sellistel marsruutidel mingeid praame liigub, kaubalaevad aga kätkevad endas hunniku peaaegu lahendamatuid tolliprobleeme, mis juba konteineritegi puhul jutuks tulid. Et süda jääks rahule, siis homme hommikul läheme ja välistame ka variandi, et mõni siinne turismibüroo need “päris-Iraagi” viisad meile teeks. Sest mina ei oska küll välja mõelda, mis asutuses nad neid viisasid teha võiksid. Mõned utoopiad nendele lisaks.
Reaalsematest variantidest jääb lauale ainult naasmine Türki ja sealt lennukiga Saudi lendamine. Aga on olemas ka info, et pärast Türki naasmist võib samuti olla probleeme sellega, et olid lahkunud ja auto Türki jätnud. Veel on selline maa nagu Gruusia, kuhu autod kindlasti maha jätta saab. Kõik need variandid on ikkagi suurte puudustega, sest Saudi jõuad sa niiviisi piltlikult käed taskus ja ilma autota.
Hommik on õhtust targem ja nii jääbki otsustamine edasiste tegeviste kohta hommikusöögi ajale, mida siin hotellis pakutakse alates seitsmest.
Enne magamaminekut jalutame veel ühte teatud kaubanduskeskusesse, mis hotellist mõne kvartali kaugusel. Ikka selleks, et õhtus linna nautida. Järgmist pilti tehes kargas ei tea kust püssimees välja ja oli kuri.
Kaubanduskeskus osutub Carrefouriks
ja vaata aga vaata seda ranget islamiriiki
Kauplus pakub nii mõnegi üllatuse
Tänane trassikaart tuli selline
