30 mai. 2023
Poolelioleva ja pikalt venima jäänud protsessi lõpetamise faasis tuleb mul veel üks auto venesse eksportida. Selleks on mõned päevad tagasi Rootsist selleks otstarbeks spetsiaalselt soetatud universaalkerega Seat Leon 4×4. Lootus on, et teisipäeval äkki on piiriületus väheke kiirem kui nädala lõpu poole. Naiivne lootus. Et koos on lõbusam ja tagasisaamisel oleks sellest samuti abi, palun sõber Indrekut oma autoga ka kaasa.
Piirile Luhamaal jõuan 22.20 paiku. Autosid on suisa kolmes reas ootel, neist parempoolseim poole lühem kui kaks ülejäänut. Võtan sellesse lühemasse platsi lootuses, et see ikka nö. aktsepteeritav, mitte puukjärjekord on. Tahvel eespool raja kohal annab teada, justnagu peaksid siin rivis EL autod seisma, aga eelnevale kogemusele toetudes on see peaaegu kindlasti ebaoluline. Autosid kokku võiks olla umbes kakskümmend + ja vaikselt tuleb ka juurde. Ühtegi eesti numbrimärgiga või transiitnumbriga autot ei ole. Küll on aga vene, ua, saksa, läti-leedu ja ka üks serbia auto.
Esialgu mingit liikumist ei toimu, aga siis lastakse üks ports, nii kuus seitse autot, läbi, ja ma jään oma reas teisele positsioonile.
Indrek saabub peale südaööd ja jääb minust kolme auto kaugusele.
Poole nelja paiku öösel tuleb lõpuks minu kord. Sõidan letti ja peale kenasti alanud protsessi selgub lõpuks siiski, et lisaks kõigele olemasolevale peaks olema mul veel volitus auto ostjalt. Loomulikult on see üks otsitud põhjus, eelmise auto kevadel viisin ära ilma mingi volituseta, lihtsalt arusaadavatel motiividel üritatakse kruvisid koomale keerata. Vahetuse ülem on üsna resoluutne ja ei jäägi muud üle, kui olukorraga leppida. Ega sellega veel asi ei lõpe. Kuigi edasi sõita ei lubata, tehakse autole põhjalik taustauuring ja seejärel ässitatakse toll kallale. Peale auto nurgataguste läbituhnimist, pagasnikus olevate talverataste vahede läbikatsumist ja muud säärast, panevad kaks prouat kummikindad kätte, paluvad mul autost leitud tühi seljakott kaasa võtta ja nende järel hoonesse siseneda. Tuulavad selle praktiliselt tühja seljakoti pahupidi , seejärel huvituvad minu jopest ja rahakotist. Saan aru küll, et vastavalt minule hiljaaegu Koidulas koostatud akti sisule loodetakse minult taas eurosid leida, aga selline läbiotsimine on minu arvates kergelt öeldes piinlik. Mitte mulle vaid minu arvates kui Eesti riigi poolne käitumine. Sanktsioonid sanktsioonideks, ma saaks aru, kui üldse ei tohiks enam raha kaasas olla, aga kui ikka kõike muid valuutasid võib kaasas olla peale eurode, siis reaalselt saab sellisest piirangust kasu ainult valuutavahetuskontor, vene riik aga kindlasti mitte. Pole see euro ühti parem kui jänkidollar. Ja vaadates, milline seltskond siit ilma mingi lähema ülevaatuse ja kontrollita läbi liigub, siis kinnitust saab ammu teada asi, et kui kuskil mujal maailmas sind ei torgita, siis kodus saad alati täiega.
Lõpuks saan loa autoga Eesti poole tagasi sõita. Pargin selle Elveri akna alla ja tulen jala tagasi. Jõuan parasjagu Indreku autole hüpata, kes nüüd on järjekorras esimene.
Mõne aja möödudes saame liikuma. Juba tuttav kontrollija võtab dokumendid ja kuna mina ilmselt nüüd juba süsimustas nimekirjas, siis taas on platsis vahetuse ülem ja tollitöötajad. Viimased ei saa ilmselt päris hästi aru, et ma auto vahepeal ära olen viinud ja et miks nad jälle mu taskud üle peavad vaatama. Minu jaoks on see suisa kurbnaljakas aga eks inimesed pea oma tööd tegema. Nii näitangi taskuvarga kombel jälle taskud ette, et vahepeal neisse miskit pannud pole. Auto ülevaatus läheb ruttu, vahetuse ülema jaoks tundub, et isegi liigagi ruttu ja ta tundub nagu natuke pettunud olevat, et tolliprouad nii ruttu jalga lasid ja mind edasi kottida ei soovinud.
Aga positiivsema poole pealt saan loa volituse olemasolul piiripunkti ilma järjekorrata siseneda ja seda ka järgmise vahetuse tööajal. See isegi suur asi.
Meie ees tõkkepuu taga on ca. kaheksa autot ja lõpuks jääme nende taha viimasteks. Proovime tukkuda ja see maksab kätte, esimesed autod on järsku ära sõitnud ja taas põleb fooris punane tuli. Kui oleksime ärkvel olnud, siis ilmselt oleksime samuti saanud ühe hooga teiste autode sabas edasi liikuda. Jääb mulje, et vene pool võtabki vastu autosid portsjoni kaupa, need, mis parasjagu Eesti poolel väljasõidu valgusfoori ja tõkkepuu vahele mahuvad. Igatahes seekord me edasi ei saa. Meie ees on magama jäänud ka üks serbia numbrimärgiga audi. Ajame ta üles et edasi liikuda ja siis selgub, et meie pidevalt autos mänginud kassettmagnetofon on auto aku tühjaks mänginud. Õnneks on serblasel “krokodillid” ja saame auto käima. Kell on umbes seitse kui asume taas ootama. Serb räägib, et olla vahepeal venes elanud ja nüüd läheb sinna viimaste asjade järele, et selle maa tolm jalgadelt pühkida ja Serbiasse tagasi kolida.
Plaan on edasi selline, et ootan, kuni Indrek saab edasi liikuda ja siis jään ikkagi niikauaks Eesti poolele, kuni saabub Pihkvas kiiruga tehtud volitus. Sest venesse sisse pole mul ennast mõtet vormistada, piiril antakse ju autole kaasa talong autos olevate isikute arvuga ja see tähendaks, et pean piiriületuse protsessi lõpuni läbi tegema, vahepeal enam tagasi tulla ei saaks.
Poole üheteistkümne paiku saab lõpuks Indrek koos kahe teise autoga liikuma. Juhtub see just parasjagu siis, kui olen WC-sse läinud. Aga olen sellega arvestanud ja asjad, mis vajalikud, taskutes kaasas. Jään eesti poolele äärekivile istuma ja aega parajaks tegema.
Kõrval ootavad järgmised autod. Kasahh, kes vist osutub hoopis kirgiisiks, rootsi numbrimärgiga autoga ja venelane itaalia numbrimärgiga autoga. Ei saa täpselt pihta, millistel alustel nad neid autosid venesse viivad. Arutavad piiriületusega seotud päevakajalisi küsimusi. Itaalia numbriga autost tegelane imestab, miks kasahh Rootsist läbi Soome venesse ei sõitnud, seal olla piiriületus lihtsalt a la läbi sõita. Lätis aga saavat kaks ööpäeva piiril magada. Veel liituvad seltskonnaga üks läti numbriga Volvo juht ja samuti läti numbriga vana roostes bussi omanik. See viimane paistab kõikidest piiripunktidest lõike teadvat ja seletabki teistele, kes siin esimest korda, ees ootavat protokolli. Kui auto siseneb siitkaudu venesse esimest korda, siis tuleb lisaks deklaratsioonile kirjutada veel garantiikiri, et auto ikka hiljem riigist välja viid ja teise paberina seletuskiri, miks, kuhu, kui kauaks jne. Sa venesse lähed. Järgnevad korrad selliseid totrusi enam kirjutama ei pea, piisab sellest ühest korrast. Mäletan, et selliste paberite tekitamine nõudis omajagu loomingulisust igasuguste aadresside ja nimede ja stsenaariumite väljamõtlemisel.
Indrek annab vahepeal whatsapis teada, et ootab intervjuud migratsiooniametnikuga.
Pihkvas on aga Sergeil lõpuks õnnestunud leida notar, kes ilma eelregistreerimiseta oli nõus kohe volituse valmis tegema ja varsti liigub ka see puuduv paber siia poole.
Õnneks on ilm tuulevaikne ja soe, hommikustest miinuskraadidest ja hallast pole enam jälgegi. Eestusse sisenevad kaks moldaavia numbrimärkidega suurt sinist pakibussi suure arvu reisijatega. Ei saagi aru, kuhu nad kõik seal bussides istuma mahtusid, aga ju siis ikka mahtusid. Kuulen , kuidas tollil jälle käed tööd täis suitsude ülelugemise ja muu sellise juraga.
Autode läbilaskevõimeks on väikese arvutuse järgi maksimaalselt kaks autot tunnis ja see tähendab, et läheb mul siin veel pikalt.
12.30 tuleb Sergei ja samaaegselt lastakse vene poole edasi kolm autot. Saan volituse ja torman tagasi. Kuigi lootus, et saan praeguse satsiga liikuma, kustus selle kolme ärasõitnud autoga. Taas Eesti piirikontroll, nüüd sisenemise poolel. Jälle midagi kahtlast, skännitakse passi ja siis arutatakse midagi sosinal omavahel. Seejärel küsitakse, kuidas venemaal oli. Ütlen, et pole venesse veel jõudnudki ja selgitan olukorda. Saan passi tagasi, käin ka väljuval poolel endast märku andmas, et lubati ilma järjekorrata letti sõita. Sellest ollakse teadlikud ja kappan siva Collade platsi poole. 12.45 olen juba uuesti autoga piiril. Selline vaade avaneb tõkkepuude taha alale peale Eesti passikontrolli
Algus on paljutõotav, töötajad sõbralikud ja autole pilk peale visatud, läheb vormistamiseks. Siis aga olukord muutub, ilmselt hüppab vormistamise käigus arvutiekraanile mõni teade. Mind palutakse autosse ootama ja minu dokumendid rändavad suurde majja. Mõne aja pärast naaseb nende transportija juba ilma nendeta ja ütleb, et mõnda aega peab ootama, kuniks toll tuleb ja protsessi lõpetab. Eks tahavad jälle mu taskutes ja rahakotis sobrada. Masendav.
Kuna aga minu ees tõkkepuu taga on neli autot ootel, siis hetkel veel pole vahet kus ma passin, siin ongi varjus ja mitte lõõskava päikese käes. Ainult Sergei koos naisega peab kahe piiri vahel passima ja ootama. No elab üle, ma just seisin ka 2+tundi teepervel.
13. 20. Ikka veel ei midagi. Uurin Indreku olukorda. Tema on nüüdseks läbinud edukalt migratsioonikontrolli, saanud passi sisenemistempli ja nüüd on tollijärjekorras. Kui vahepeal oli ta seal juba viies-neljas, siis nüüdseks olla langenud kuuendaks
Poole kahe paiku tulevad kaks härrasmeest tollist ja teevad mu lootused edasi saada pihuks ja põrmuks. Kasutatud rehve ei tohi eksportida. Samuti on õli sanktsioneeritud. No oleks siis võidud juba öösel öelda, oleksin saanud Elveri juurde maha tõsta. Aga kõige hullem lugu veel volitusega. Nende arvatea võiks selliseid Collade printerist pakkide kaupa printida. Ei saagi aru, milline see volitus siis veel saab olla. Ometi notaris tehtud ju, allkirjade, templi, vesimärgiga paberil ja QR-koodiga. Ja veel see lugu, et auto on ostetud ettevõtte nimele, volitus aga on mulle isiklikult. Mine sa võta kinni, mis see õige siis on. Igatahes jäetakse asi vahetuse ülema otsustada, keda aga üllatus üllatus, parasjagu pole ja tuleb, teadagi, ootama asuda.
Kella kahe paiku saan möödalontsivalt tolliametnikult teada, et koostatakse parasjagu akti ja seejärel saadetakse mind tagasi. No tore. Oleks seda öösel öeldud, oleksin ju ilusti saanud juba need õnnetud rattad maha laadida. Piirivalvepolitseinikust näitsik käib vahepeal juba huvi tundmas, et mis ma ikka veel siin teen ja peale minupoolseid selgitusi saan vastuseks, et loodetavasti kõik ikka laabub ruttu. No ega ikka ei laabu küll.
Natuke aja pärast ei suuda enam vaikselt istuda ja peale wc-s käimist topin pea tolliluugist sisse. Minu paberid paistavad eemal laual uhkes üksindudes. Üks tõreda olemisega vanem meesterahvas, kes hiljem osutubki vahetuse vanemaks, tuleb ligi. Küsin, et mis jama nüüd on siis, et kui need rattad ei sobi, oleks võinud mulle keegi seda öösel öelda, oleksin saanud rahulikult asja ära lahendada. Tema vastu, et ei teadvat mis öösel toimus, et võib-olla öeldi mulle midagi, võib-olla mitte, praegu olla ainult minu sõna selle kohta ja tema nendega edasi mind ei luba. Soovitasin tal siis kaamerate salvestusi vaadata, aga ega see tema jaoks hetkel loomulikult mingit tähtsust ei oma. Pakun siis, et selle asemel, et siin passida, võiksin kohe minna ja need rattad maha laadida. Selle peale saan vastuseks, et kõigepealt akt ja siis võin teha, mis tahan. Nagu oleks palju variante, edasisõit ju välistatud. Tegu on kõige tüüpilisema jäiga ametnikuga, selle halvimas esinemisvormis. Saan käsu oodata. Kaalun kohaliku kõrgeima ülemuse, kelleks võiks olla piiripunkti ülem, jutule pääsemist aga otsustan veel autos oodata. Vahepeal on järjekord tõkkepuu tagant kadunud ja uued autod saavad letti sõita. Seega minust mööda.
Pool kolm saan akti kätte ja loa minna rehve maha laadima. Dokumendid jäävad piirivalvekioski hoiule ja saan kohe uuesti nö. letti sõita. Nüüd olen ma kindlasti juba süsi-süsi mustas nimekirjas oma kahe aktiga lühikese aja jooksul. Hea, et on vähemalt võimalus kasutada Elveri ladu, ei pea kaugele kihutama . Kiirelt viskan kraami maha ja 10 minutiga olen juba tagasi. Enne ärasõitu loeti sõnad peale, et pean veel tolli tulema, kuna deklaratsioon ei olevat lõpetatud. Õnneks on vähemalt jutt volituse sobimatusest vaibunud. Minu vaatevinklist olen ma niikuinii veel auto vastutav omanik kuniks pole seda ostjale kokkulepitud kohas üle andnud.
Vahepeal on politsei käinud oma motorolleriga kahe piiri vahel ja Sergei sealt koos naisega minema ajanud, et oodake oma venemaal kui tahate.
Deklaratsiooni lõpetamine käib ruttu ja sellega tegelev tolliametnik sümpaatne ja viisakas. Tänud talle selle eest. Tegelikult olin valmis ka neljandat korda oma taskuid ette näitama. Saan oma paberid, käin veel ka piirivalvurite putkast läbi ja teatan, et plaanin nüüd edasi sõita, sest kõik peaks lõpuks korras olema. Nendel polevat selle vastu midagi ja kümme enne kolme olengi tõkkepuu teisel pool. Minu ees on õnneks ainult üks auto, mis annab lootust, et saan järgmise rohelise tulega liikuma, kui ikka ise aktiivne olen
Suisa kerge pinge langus, kuigi see oli alles Eestist väljasõit, mis peaks möödaminnes toimuma, aga mitte 17 tundi aega võtma. Hullem võib veel ees olla.
Indrek annab teiselt poolt teada, et tema ees veel 4 autot ja meie vahel tema arvestuse järgi 9. Ja lisab, et meie poolt igaveseks tuleks ristitud punane valgusfoor, mis asub küll Eestimaa pinnal, aga mida juhitakse venemaalt (päris huvitav lahendus, huvitav kuidas see juriidiliselt ka välja näeb?) võiks korraks roheliseks minna alles nii 3-4 tunni pärast. Elame- näeme, praegu on kell 15.00.
Õnneks osutub Indreku prognoos pessimistlikuks ja 15.40 süttib roheline. Esimese vene poole tõkkepuu juures võtan Sergei koos naisega peale, pärast dokumentide kontrolli väljastataksegi meile “talonchik” ja saame edasi sõita.
Kontrollpunktis on enamik sõidukeid ja inimesi juba viimase ööpäevaga omavahel tuttavaks saanud. Indrek on vahepeal kõige esimeseks autoks tõusnud ja ilmselt saab varsti protsessiga ühele poole. Jäme arvutus ütleb, et meie vahe aeg on umbes 4-5 tundi. Aga kuna meie toimingud on erinevad, siis võib juhtuda, et me saame kiiremini oma asjad aetud. Passikontrollis läkski meil ainult hetk ja keegi mind üle kuulama ei kippunud, sest sõidu eesmärk on ju ilmselge. Migratsioonikaardile ja passi tempel ja asi ants
Indrek pääseb minema 17.00 ehk kokku 16 ja poole tunniga. Minul nii hästi ei lähe.
Kella kuueks on meie ees veel kolm autot. See iseenesest ei tähenda suurt midagi, igale autole kuluv aeg on üsna individuaalne, sõltudes mitmetest asjaoludest..
Kella 21.00 pole juba tükk aega mitte kui midagi toimunud, meie ees on endiselt kaks mikrobussi. Esimene on leedu numbrimärgiga ja järgmine Ukraina oma. Eelnevat tegevust jälgides saab aimu, et osa autosid tõstavad oma tavaari tänavale ja käivad siis röntgenis. Mille põhjal otsustatakse, kes läheb ja kes mitte, jääb segaseks. Indrek näiteks ei käinud röntgenis.
Vene numbrimärgiga autod, kui neid juhtub parasjagu tulema, libisevad üsna nobedalt läbi.
Kogu sellest passimisest hakkab kõigil isu täis saama ja Sveta läheb ja avaldab juba väikest viisi rahulolematust, mis tundub isegi töötavat. Lubatakse kohe varsti meiega tegeleda.
21.50 lahkub lõpuks LV numbrimärgiga autobuss.. Liigume edasi ja Sergei üritab minna ja paberid ära anda. Aga UA bussist rahustatakse, et kuhu me tükime, nemadki pole veel oma dokumente ära andnud. 10 minutit hiljem saadetakse aga meie ees olev ukraina numbrimärgiga renault peamaja kõrvale estakaadi juurde asju välja tõstma. Ja röntgenisse. Saamegi letti ja anname oma dokumendid aknakese kaudu töösse. Hämardub. 22.15 pannakse õuetuli põlema ja kutsutakse uus autoomanik lisainfot jagama. Kohe ongi täis 24 tundi piiril passimist ja tahaks juba väga ära siit.
Selgub, et ka meid saadetakse ikkagi röntgenisse. Sellele eelneb auto ülevaatus ja pildistamine. Pildistatakse ka lahtist kindalaegast ja käetoe taskut. Kuna auto on praktiliselt tühi, siis suuri küsimusi ei teki.
Röntgen asub natuke eemal. Meie ees olevad mikrobussid saavad skännitud ja veerand kaksteist saame lõpuks oma töötluse kätte. Mingil põhjusel peab mahlapudeli ja õllepurgid röntgeniprotseduuri ajaks tänavale välja tõstma.
23.45 oleme taas tagasi tollivormistuse kioski juures.. Läti buss ja ukraina buss loobivad oma pakid peale ja sõidavad minema. Meil aga paistab, et läheb veel ega.. Sveta kutsutakse välja. 00.20 sõidame lõpuks piiripunktist välja. Kogu piiriületus võttis seega 26 tundi!
Nüüd veel Pihkva Lentast midagi hamba alla, paak täis ja Novgorodi poole ajama
Natuke enne viit olema kohal, saame korteri võtmed ja läheme magama.
Tagasisõit, mis tavaliselt käib väga kähku, kujuneb samuti arusaamatult pikaks. Piirile jõuame 11.08. Autosid ei ole küll palju, aga pikkade tundide vältel ei toimu lihtsalt mitte kui midagi. Aga siis, kui saabub lõpuks kauaoodatud moment enda dokumentidega letti asuda, siis käib kõik imekähku.
17.40 saame lõpuks vene poole pealt eestisse. Siin toimub, vastupidiselt sellele, milleks juba moraalselt valmistunud oleme, kõik nagu nipsust, See vahetuse ülem, kes mind esimesena tagasi saatis volitust tegema, seisis ka parasjagu õues ja tundis huvi, kas kõik kujunes lõpuks, nagu vaja ja plaanitud. Tundub, et ta pikka viha ei pea:-).
18.00 liigume juba Eestis, tõstame rattad peale ja algab kojusõit. Viimase piiriületuse pikkuseks kujunes seitse tundi, võiks öelda, et samuti umbes üks auto tunni kohta.