Saint-Catherine 2023

Ülevaade sellest, kuidas ma 2023 aasta jõulude paiku Sharm el Sheikist Egiptuse kõrgeimat tippu vallutamas käisin

Hommik ja päikesetõus koos meeldiva 20-kraadise inimvaba ruumiga on lihtsalt parim, mida tahta. Esimesed varajased ärkajad siiski juba liiguvad. Üritan kiirelt midagi hamba alla saada, et siis juba aega viitmata St. Catherine poole startida.

Et oleks hea rahulik sõita, tangin ka paagi triiki. Päris meeldiv on vahelduseks, kui su 24 l bensiini tankimine maksab tiba pealt 5 eurot

Nagu näha ostetakse kütust suisa hulgi, ilmelt läheb sõit vähearenenud maapiirkonda

Sharm el Sheiki piirkonnast väljumisel on teesulg, kus tuleb peatuda ja seletada, kuhu oled liikumas. Suuri probleeme ei teki ja kardetavat eriluba keegi ei küsi. Edasi läheb 3 pluss 3 maantee

Peagi taandub see küll 2 pluss 2 maanteeks

Mõne aja möödudes tuleb esimene kontrollpost. Keegi midagi ei küsi

Peale kontrollposti algab uus piirkond – Dahab, kuhu silt lahkelt teretulnuks kuulutab.

Edasi jätkub endiselt suurepärane kaherealine maantee. Liiklust praktiliselt pole, ainult mõni üksik auto. Paremal teeserval on näha hiljutistest tugevatest vihmadest põhjustatud erosiooni

Saabub ristmik, kus paremale pöörates saab rannikulinna Dahabi. Kahjuks ei ühti sinnasõit minu tänase päeva plaanidega, loodan siiski jõuda veel mäkke ronida

Ristmikul on igal suunal kontrollpost, aga pääseb peatumata läbi. Edasi on tavaline üherealine maantee.

Reljeef hakkab vaikselt muutuma. Liiklust on veel vähem kui enne

Tee käib üles-alla ja keerutab mägede vahel. Ilus on.

Viimasest sajust on mitmel pool järel veel loigud ja ka päris arvestatavad väikese järve mõõtu veekogud. Pildi peale ei jõua sellist saada, sest seisma jääda ja tagurdada ei viitsi. Mingi niiskuse olemasolu tagab ka rohelistele taimedele kasvutingimusi.

Ühel hetkel jõuan järele kahele täisvarustuses politseikastikale. Igaks juhuks liiga ligi tikkuma ei hakka.

Vasakule jääv rajatis on maakividest laotud sõjaväe vahitorn. Täitsa huvitav on asjaolu, et ka tänapäeval on kasutusel tuhandeid aastaid käibel olnud kindlustused. Vaatamata tehnika ja tehnoloogia arengule ja igasugustele “tarkadele” relvadele on korralik tüse maakivisein endiselt asendamatu kaitse

Sõjaväge ja politseid on üldse üsna palju märgata. Ja ikka täis relvis, nii nagu ka nendes kahes eespool sõitvas autos. Ega see Gaza ja Iisrael ju ka väga kaugele jää

Kaamelid on samuti täiesti loomulikud maastiku osad

Vastavad liiklusmärgidki üleval

Hiljaaegu olevat olnud siin suuremat sorti vihmasadu. Näha on veel kuivamata järvekesi ja vooluveest tekkinud erosiooni

Maapind vaikselt muudkui tõuseb ja eespool on näha veel kõrgemaid mägesid

Saint Catherine rahvusvahelisse (!) lennujaama viival teeotsal olev skulptuur. Uudistasin natuke teemat ja selgub, et hetkel käib lennujaama põhjalik uuenduskuur, et saaks hakata ohtralt turiste vastu võtma. Muu hulgas tuleb ka uus 3000m pikkune lennurada

Teeristis enne linnakesse mahapööramist ootab ees tõsisem kontrollpost

Küsitakse, kust tulek, kuhu minek, kuskohas ööbin, vaadatakse pagasnikusse ja võetakse dokumendid. Ilmselt kuhugi vihikusse ülestähenduste tegemiseks. Saangi hetke autost välja tulla ja ringi vaadata

Iga teeotsa juures on oma skulptuur

Tore on, et avalikus ruumis on eksponeeritud kõiksugu erinevaid temaatikaid, välja arvatud sõdadega seonduv. Mingeid tanke postamentidel ega muud sellist pole märgata

Varsti saan paberid tagasi ja sellega koos ka loa edasi liikuda. Mõnedsajad meetrid edasi paistab vasakul teeservas miskit kalmistulaadset koos pühakojaga

Paremat kätt aga paistavad kasvuhooned

Paistab, et tegu on areneva piirkonnaga, näha on palju valmivaid või pooleliolevaid uusehitusi

Näikse, et ka tee-ehitus on siin tõsiselt ette võetud. Kaevatakse mingeid kraave, ilmselt tuleb valgustus

Samuti jääb mulje, et varsti on tee neljarealine

Peale mõnekilomeetrist sõitu on taas kontrollpost. Siin kedagi kinni ei peatata, lihtsalt tuleb läbi takistusriba vaikselt edasi kulgeda

Ei toimu mitte ainult agar tee-ehitus vaid ehitatakse ka kõike muud. Ja istutatakse puid

Tundub, nagu tahetakse ühe korraga lahendada kõik linnakese arengu probleemid.

Nende torude järgi otsustades läheb käiku ka reoveesüsteemide kaasajastamine. Kui siin seni üldse midagi kaasajastada ongi

Üks veok paistab, et soovib ennast ka kõhu alt päikesel paitada lasta

Veel mõned võtted teeserva jäävatest hoonetest. See siin Saint Catherine haigla

El Wady El Mouquaduss Hotel ehk Holy Valley Hotel

Silma hakkavad ka mõned kortermaja tüüpi ehitised

Teen peatuse poekeste juures, et võib-olla miskit kaasa osta

Päikesetõusu aegne +20 on asendunud varalõunase +12-ga

Nurgapelane on puuvilja-köögivilja kauplus. Siit ei osta ma midagi

Kohe kõrval on aga leiva(saia)kombinaat.

Värske toodang kohe riiulis sissepakitult ootamas. Ühes sellises pakis aga on minu jaoks ilmselgelt liiga palju tooteid. Võtan ühest kaks saiakest välja ja tulemuseks maksan ilmselt selle kahe eest rohkem, kui oleks kogu paki endale saanud. Kommunikatsiooni probleemid – ühine sõnavara puudub täielikult. Aga sellegi poolest oli meeldiv tehing. Mõlemad jäävad rahule

Igasugu ägedaid rariteete liigub siin ringi.

Sõidan nii linnakese lõppu vastu mägesid kui veel vähegi saab ja pargin auto siia ära. Olles tuulanud erinevaid kaarte ja materjale, siis siitkaudu tundub kõige mõistlikum olevat seda mäge ründama minna. Kõrgusmõõtja näitab, et asun 1616m üle merepinna. Seega natuke üle kilomeetri tuleb veel oma jalgade jõul tõusta. Panen pikad püksid ja jope selga ning asutan minekule. Kell juba pool üksteist ja ilmselt ei jõuaks ka parema tahtmise korral enne pimedat tagasi. Üleõla pilk autole, Saint-Katherine foonil

Ennist autoga sõidetav rada muutubki kiiresti väikeseks teerajaks, mis sik-sakitades otse üles mäkke hakkab minema. Vaata imet, aga äsja auto juures minust möödunud kaameliajaja koos oma kaameliga on samuti mäkke minemas ja päris kõrgel teine juba.

Jätkan samuti tõusu. Nagu ikka, kui pole veel rütmi sisse saanud, kipud üle pingutama ja ajab ähkima. Ülevalt saab hea vaate kogu asulale

Ja kui tähelepanelikult vaadata, siis on märgata ka teist kaamelit järele tulemas

Lõpuks, juba tõusu lõpul, jõuan esimesele tegelasele järele. Nagu ma aru saan, siis on ta mind ootama jäänud. Küsib suhteliselt heas inglise keeles, et kuhu ma lähen ja teatab, et ilma giidita mägedesse minek on keelatud.

Üsna pea jõuab järele ka teine mees kaamliga, keda esimene oma sõbraks nimetab. Hakkame koos edasi minema ja selle käigus natuke mõtteid vahetama. Ikka selle mägironimise teemal. Pakun välja, et temast võiks ju saada see vajaminev giid. Küsimuse peale, mis ma selle eest pakun, vastan nii poolhuupi, et 400 naela võiks sobilik summa olla. Mis sellel tüübil siis ikka ära ei ole minuga koos oma kodukandis natuke jalutada ja selle eest veel ka tasustatud saada. Seda ei pea ta tõsiseks pakkumiseks ja ütleb, St. Catherine mäe hind on 60 dollarit. Jalutame edasi

Üle esimese kuru jõudnud, laskub rada alla orgu. Vahepeal oleme jõudnud niikaugele, et tüübi nimi on Hussein, tal on kolm last, 19,12 ja 9 ning et ta on teele oma “gardenisse” paari mäe ja oru taha. Aga minule vajaliku käigu hind on endiselt 60 taala

Üldiselt olen vist fakti ees, et mingi kokkuleppe pean nendega sõlmima, sest selles suhtes on nad üsna konkreetsed – ilma giidita mägedes ronida ei tohi, probleeme tulevat nii minul kui neil. Ma küll päris täpselt ette ei kujuta, kuidas nad mind takistaksid, aga pole ka plaanis seda teada saada. oleks kaunis ülbe ja ebaviisakas. Seega katsun kompromissi 50 dollari näol, olles üsna kindel, et selline diil võiks ka läbi minna,

Edasi kulgeb rada mööda üsna tasast oru põhja, kus nendel harvadel kordadel kui taevast padukat sajab, mingi ajutine vooluveekogu tekib. Vastus minu pakkumisele on lakooniline: mägi maksab 60. Hussein on põhiliselt sakslaste giid ja räägib saksa keelt, aga ka inglise keelega probleeme pole.

Varsti hakkame jõudma punkti, kus mäele liikumiseks peaks pöörduma vasakule, nende sihtpunkt aga jääb paremale. Selleks ajaks oleme ilmselt juba mõlemad teadlikud, et mina maksan soovitud summa ja kogu seltskond keerab vasakule. Millised mul ikka alternatiivid on?

Kuivanud jõesängides, kui vähemalt osal ajal kõige niiskeimates kohtades siinkandis, aeg-ajalt ikka midagi on kasvanud või kasvab

Edasistes tegevustes kokku leppinud, liigune hanereas soovitud sihtkoha poole. Rada on jätkuvalt kaunis lauge

Korduvalt pakutakse mulle kaameli selga istumist, millest jonnakalt keeldun. Tahan ikka omal jalal sihtpunktis ära käia. Kuigi ilmselt oleks sõiduvahendi kasutamine mõistlik, sest minu liikumiskiirus on ilmselgelt kogu karavani väikseim.

Aeg-ajalt on ilmselt viljakaimates kohtades ka mõningaid majapidamisi. Peale pikemat vahepausi satume ühe järjekordse sellise juurde. Enamasti on sellised territooriumid kiviaedadega piiratud

Valdavalt konarlik ja suuremate-väiksemate kividega rada on paiguti üsna sile ja pehme astuda

Lõpuks on ühe maavalduse juures ka elavat hinge näha. Etteruttavalt võib öelda, et see jääb ka tänase päeva esimeseks ja viimaseks kogu rännaku vältel. Kui muidugi giidid välja arvata

Tegu on keskmisest suurema majandusega. Meie rada kulgeb piki müüri paremalt

Hoovis sees paistab raagus granaatõunapuu

Siin on ka veereservuaar, hetkel suisa pilgeni täis

Kaamelid pargitakse siin ära, et ise minna kaevule veevarusid täiendama

Selleks on väike basseinike, kuhu voolikust vett tuleb. Kaev pidavat siin 8-9 m sügavune olema. Mida on iseenesest kaunis vähe. Üks kohalik eesel arvab samuti hea olevat meiega koos jooma tulla

Vees on märgata elu. Üks kaani moodi olevus vingerdab ujuda. Ei teagi, kas selle üle rõõmustada, et vesi on puhas, või siis muret tunda, kes kõik veel selles vees silmaga nähtamatult elada võivad.

Veel üks pilt üle aia hoovi

Pooleli paistab olevat mingi hoone ehitus. Materjalina kasutatakse valdavalt kohalikku looduskivi ja tulemus saab kena

Ei saa päris ilma elektrita kuskil. Need paneelid ilmselt käitavad nii veepumba kaevus kui ka laevad mobiiltelefoni ja valgustavad õhtuks täislaetud aku abil tuba

Veepudelid täidetud ja kohaliku tüübiga valjuhäälselt üle paarisaja meetrise vahemaa uudised vahetatud, asutame liikuma. Rada muutub aina väiksemaks ja hakkab ka vaikselt tõusma.

Kohati tuleb läbida üsna kiviseid lõike

Ühel hetkel oleme punktis, kusmaalt kaamelitega enam edasi ei saa, algab järsem tõus mäkke.

Siin vabastatakse kaamelid koormast ja sadulatest, seotakse nöörijupiga kivi külge kinni ja varustatakse natukese ümbrusest korjatava kuivanud taimepuhmastest söögiga

Kaasa pakitakse minule täpsemalt teadmata asjad, osa ilmselt veepudelid

Kaamelid pargitud, asjad pakitud ja oma tubakast keeratud plotskid ära tõmmatud, asutame minekule

Rada tõuseb üsna järsult mäkke ja mõnes kohas oleks tõesti raske ette kujutada siit kaamelit üles ronimas. Aga sellegi poolest on rajal üsna tihedalt loomasõnnikut. Minu küsimuse peale saan teada, et see kuulub eeslitele.

Taimestikuga on nagu on, kidur, aga puid-põõsaid praktiliselt pole ollagi. Seda üllatavam on leida üks vilju täis marjapõõsas. Millega täpsemalt tegu on, pole minu jaoks selge, aga Hussein ütleb, et võib julgelt süüa, olla südamele väga hea. Ütleb ka nime, mida ma isegi mitmekordsel kordamisel meelde jätta ei suuda.

Marjadel on täitsa omapärane mahe, mitte ühegi teise viljaga sarnane maitse. Kuigi, viljaliha on üsna vähe, sest sees on selline kahe poolega, kohviuba meenutav ja ebaproportsionaalselt suur kivi.

Kui tippu jääb veel 400+ m tõusta, (seda kõrguste vahe järgi võttes), teeme väikese puhkepausi. Mis ülejäänutel rohkem suitsupaus.

Vähenegi taimestik on siin üsna kuivanud. Mõtlen, et millal siis veel siin see rohi roheline on, kui mitte nüüd, talvel? Hussein enne näitas mitmeid erinevaid taimi, mis kõik ravimtaimedena kvalifitseeruvad. Kas siis rahvameditsiinis või ka teaduslikel alustel ei tea, aga taimseid drooge tee keetmiseks kasutatakse siin palju.

Siin pildil võib märgata ees paremal väikest müüriga palistatud platsikest. Husseini sõnul olnud nad kord siin ööd ühe saksa 80-aastase vanahärraga, kes ka hirmsasti tahtnud mäe otsas ära käia. Ja järgmisel päeval ka käinud.

Peale mõningast ronimist mööda mäenõlva jõuame nö. vahefinišisse. Selleks on kõrgendiku tipp, mille taga on uued horisondid. Samuti tekib siin pikalt puudu olnud mobiililevi, mida minu saatjad oma nuputelefonidega kohe agaralt ekspluateerima hakkavad

Mina saan samal ajal natuke hinge tõmmata ja ümbrust kaeda

Oleme ikkagi juba ümbritsevast maastikust kõrgemal ja see pakub head vaadet. Vasakule jääv kõrgeim mägi ( levinud on info 2285 meetrist ü.m.p) on Mt. Sinai ehk Moosese mägi. Sellel käisin kunagi vast nii 25 aastat tagasi ja läheksin nüüdki, aga vaevalt jalad homme hommikul sellist käiku vastu peaksid.

Siin mäenõlva sees on väike varjualune puhuks, kui tuleb ööbima jääda

Siin veel see Mosese mägi natuke ligemale suumitud. Hea tahtmise korral võib ka tipul olevat ehitist näha

Edasi muutub mäenõlv kaunis järsuks, aga asi on siin lahendatud teepikkuse suurendamisega. See tähendab, et tee kulgeb piki nõlva sik-sakis ja seega tõus muutub pikemaks ja laugjamaks.. Mäetipp on üsna järsuseinaline kalju ja sinna ronin ma üksi. Hussein koos sõbraga jäävad lõket tegema ja teed keetma.

Keerulisemates kohtades on kellegi hea käsi natuke ka treppe ja kaldteed ehitanud

Mägionni juurest on veel mõned sammud päris tipus asuva kiriku juurde minna. Trepist üles sammujale tuleb kõige esimesena vastu selline puidust uks.

Ukse taga aga on selline ruum. Kõik, mis on pika ülesronimise käigus sinusse kogunenud, saab nüüd ühe korraga allapoole tagasi saata

Paremat kätt jääb okastraadi sisse mähitud 1905 aastal ehitatud kabel. Metallist uks aga on kindlalt lukus.

Tippu jõudmist oleks võimalik tähistada ka väikse barbeküüga. Kui selleks tarbeks miskit kaasa on tassitud. Kohapeal midagi ei pakuta

Nagu ikka vahest mägedes juhtub, tunduvad lähedalasuvad tipud kuidagi kõrgemad, kui see kõige kõrgemaks kuulutatu, mille otsas sina parasjagu asud. Nii ka siin. Mitte kaugele jääb mingeid tehnorajatisi täis olev mäetipp, mis paistab üsna kindlalt natuke kõrgem. Peas küpseb teooria, et kuna see tipp seal on juba hõivatud ja seda ilmselt vähemalt osaliselt ka sõjaväe osalusega, siis seda külastada ei saa ja nii ongi see praegune kõrgeimaks kuulutatud. Et inimesed ikka saaksid kõrgeima otsas käia. Ja nagu näha ka pildilt, siis viib sinna üsna selliseilmeline tee, mida mööda võiks heal juhul ka neljaveolise masinaga kohale saada.

Uurin selle kohta Husseinilt ja ta ütleb, et see on Iisraeli valitsemise ajalt tehtud ja praegu kasutuses väljas olev tee. Kuigi, mis sellega siis ikka juhtuda saab nii erilist, kui kunagi sõideti, saaks ilmselt ka praegu.

Osalise kinnituse minu loodud teooriale saan hiljem, kui saadaolevat kaardimaterjali läbi töötan ja nõukogudeaegsetelt kaartidelt leiangi selle kõrval oleva tipu nimega Jebel Zebiri ja kõrgusega 2639 meetrit. See on küll 3 meetrit vähem, kui siin välja pakutud Catherine mäe 2642m, aga see Jebel Katarina on hoopis hiljem täiendusena juurde kantud. Seda mitte vene kindralstaabi vaid hilisemate kaardikasutajate poolt, kõrgusega 2629 m.

Nende kõrgustega on üleüldse kummalised lood. Tavaliselt on igasuguste mägede kohta võimalik leida arvukalt erinevaid numbreid, mis kõiguvad ikka kümneid ja kümneid meetreid. Ometigi peaks tänapäeva tehnikaga üsna lihtsasti olema saavutatav palju suurem täpsus.

Entusiastid on paigaldanud tippu ka kena roostevabast terasest postkasti külalisteraamatu tarbeks

See aga on igasugu pahna täis ja ainuke raamatut meenutav väike märkmik on sissekandeid täis ja minu oma jääbki tegemata

Ilm on selge ja vaated ümbruskonnale on muidugi suurepärased

Üle mäeharjade on üsna selgelt ka meri kätte näha

Kiire ringkäik mäetipul tehtud, asutan laskuma. Selle ajaga, mis mina mäetipul veetsin, on Hussein koos sõbraga natuke teed keetnud ja mõned võileivad valmistanud. Päike langeb halastamatu kiirusega ja aega pole raisata. Hävitan kiiruga kaks pakutud toidupala, joon tee ja hakkame laskuma.

Laskumine kulgeb alguses varjus ja vaatamata kiiretele liigutustele on juba nii külm, et käed hakkavad külmetama. Laiskus ei luba kuidagi peatuda, et seljakotist kaasavõetud kindad kätte panna. Hellitan lootust, et allpool läheb soojemaks ja ka loojuv päike jõuab veel mäeserva tagant välja ilmudes natuke soojendada. Eks ta niiviisi ka vaikselt läheb.

Mingil hetkel ilmuvad vaatevälja eeslid. Hussein ütleb, et viimasel ajal kasutatakse rohkem kaameleid kui eesleid ja seetõttu on need ilmselt omanikuta jäänud ja metsistunud loomad.

Omanikega loomadel oleksid märgid küljes, aga neil siin pole miskit sellist. Näevad ka üsna arglikud välja.

Ka tagasiteel peatume viljade korjamiseks

Kella viiest hakkab kiiresti pimenema. Möödume tubakaistandusest. Sellisest on pärit ka minu saatjate suitsetatav tubakas.

Varsti tuleb see koht, kus Hussein koos oma sõbraga peaks otse minema ja mina paremale keerama. Pakun, et tasun tehtud töö eest ja saan siit ise edasi. Aga millegipärast arvab ta, et see on liiga ohtlik ja ta ikka tuleb ja saadab mind lõpuni. Üks kaamel seotakse kinni, aga teisega plaanivad nad sõitma hakata. Nüüd on aeg veelkord imestada, milline hämmastav olevus see kõrbelaev ikka on. Nüüd on õues juba vaatamata täiskuule vägagi pime. Sest liigume üsna ahtas orus ja kuna kuu paistab nurga alt, siis oru põhja valgust ei jagu. Kaamelil pole aga mingit probleemi suuremate ja väiksemate, tihti vägagi teravaservaliste või veerevate kivide vahel suuremate või väiksemate kallete peal koos kandamiga liikuda. Minul aga on paras aeg oma kaasa võetud otsmikulamp välja kraamida.

Kella veerand seitsmeks jõuame mäekurule, kust avaneb vaade Saint Catherine tuledele. Ees on seega viimane laskumine. Hussein küsib, kas ja kui siis kus kavatsen siin ööbida ning soovitab koos üsna segaste juhtnööridega ühte beduiinilaagrit. Õiendame arved ja läheme lahku. Parem jalg teeb juba üsna teravat valu ja eriti allamäge astumine on päris piinarikas ja aeganõudev. Aga alla ikka saan

Juba autos, tuvastan interneti abiga võimalikke öömaju. Sest Sharmi tagasi on juba hilja sõita ja hommikul tahaks veel ka siinses maailmakuulsas kloostris ära käia. Pealegi võib juhtuda, et öösel maanteele ei lastagi. Kohe lähim ongi mingi beduiinilaagri nime kandev asutus, kus Bookingus ühe inimese ööbimine 25 USD maksab. Otsustan ilma reserveerimata kohale minna. Tihti on hinnad netis odavamad, aga on ka vastupidiseid juhuseid. Selline see asutus on, värav kutsuvalt lahti

Selgubki, et see asutus siin on üks selliste hulgast, kus kohapeal hind tükk maad odavam. Tuba koos oma sansõlmega maksab 8500 naela ja tuba ilma selleta 5000. Vaatame mõlemad üle ja muud vahet neil ei ole. Selle 8500-se hind langeb samuti 1000 võrra, aga see üks kord, mis mul on plaanis täna õhtul enne magamajäämist wc-s käia, pole minu arvates seda 2500 naela väärt. Hommikusööki lubatakse anda 7.30-8 paiku. Unustan täpsustada, kas see ka hinna sees on.

Selline see tuba on.

Toaga asjad ühel pool, otsustan siiski minna veel ka õhtusööki nõutama. Kõht väga tühi polegi, aga kuna suurt miskit peale Husseini võileibade ja varahommikuse söögi hamba alla pole saanud, siis mõne ampsu võtaks.

2000 raha eest saab nö. õhtusöögikomplekti, mis näeb välja selliselt

Pakutakse seda sellises meeldivas miljöös. Peale minu istub siin veel paar turisti ja just lahkus üks suurem seltskond

Soojematel aegadel saab ka õues istuda, aga praegune ilmselt juba nullilähedane temperatuur seda just ei soosi.

Kõht täis, lähen tuppa, kraabin lisateki ka välja ja ootan, kuniks teki all on uinumiseks piisavalt soojaks läinud. See mägironimine nägi kaardil selline välja

Hommikul ärkan kuuest. Nii vara pole aga miskit siin peale hakata ja nii lesingi veel sooja tekikuhja all edasi.

Seitsmest ei pea enam vastu ja hakkan asjatama.

Viin oma olematud asjad autosse. Õues on miinuskraadid ja auto on paksult jääs.

Lõpuks on kell pool kaheksa, aga endiselt pole kedagi näha ja uksed kõik lukus.

Ainult üks nooruk vedeleb kausealuses. Samasuguses nagu siin pildil, ainult üle koridori. Temast pilti tegema ei hakka

Selge, et hommikusöök siin tuleb korstnasse kirjutada. Õnneks on värav välja lukust lahti.

Selline on selle ettevõtmise välisilme hommikuvalguses

Siin ka natuke suuremas plaanis. Minu sõiduriist on rivis vaskpoolseim

Panen auto sooja ja varsti asutan kloostri poole liikuma. Sõita sinna on mõned kilomeetrid, seda ainuvõimalikku liikumissuunda, asulast väljapoole. Ja siis paremale. Kaugele sõita ei saa, vastas on kontrollpost. Ei saa öelda, et rahvast just palju oleks, mõned autod ja mikrobussid. Kell küll ka varajane alles, kloostri avamisaeg on alles tunnikese pärast, kell 9.00. Sellegipoolest on ninni-nänni ärid juba avatud

Turvakontrollis kantakse kõik suure põhjalikkusega žurnaali. Kust ma tulen, kuskohas ööbisin, autonumber ja ms. Toppama jääme punkti juures, kus on vaja öelda telefoninumber. Eesti oma neile ei sobi ja seda kohalikku ma ju peast ei tea. Lõpuks lahendan olukorra selliselt, et ma justnagu poleks aru saanud, et just kohalikku numbrit on vaja ja ütlen, et mul polegi kohalikku telefoni. Kõik kohe rõõmsad, et keeruline olukord sellise lihtsa lahenduse sai. Veel ollakse sügavalt mures, et ega ma ikka mäe otsa ei lähe. Rahustan neid ja ütlen, et pole üldsegi sellist plaani. Ja kui big boss eraldi kabinetist veel mõne küsimuse esitab, siis sellega ka asi piirdub. Edasi tuleb liikuda läbi metalliotsija, taskud ette näidata ja – voilà! võingi edasi minna. Alloleval pildil on kohe selgesti näha, kui õnnelik ma selle üle olen!

Siin on üleõla vaade sellele teesulule, kuskohast kloostrisse ja mäkke soovijad peavad läbi tulema. Ilselgelt oleks selline ettevõtmine tunduvalt lihtsam, kui tulla siia organiseeritud tuuriga, aga samas jääb nii paljustki ilma

Edasi jääb üks kilomeetrike astuda mööda sellist siledat kiviplaatidest teed

Varsti algavad erinevad hooned ja ehitised. Paistab, et kloostri kõrvale on väike asundus tekkinud

Müüride taga sisehoovis on ka aiamaad näha

Päris kloostrini jõudes ja lahtist ust märgates tahan kohe sellest sisse pressida, aga mees mustas teeb selgeks, et vara veel

Vaatan siis natuke ümbruses ringi.

Osa maakivist ehitisi tunduvad küll üsna hiljaaegu tehtud olevat

Need kloostri müüride tugevdused näevad ka üsna hiljaaegu laotud olevat

Leian puude vahelt väikese avatud kohviku ja võtan kohvi. Siin on kasulik maksta kohalikus vääringus. Tops oakohvi maksab kas 1,5 USD või 40 naela.

Kasse laseb siin ümbruses kümnete kaupa ringi, koeri on mõnevõrra vähem.

Erinevalt mitmetest ehitistest tunduvad need oliivipuud siin küll igivanad olevat

Üks kass arvab heaks tulla suisa minu lauale mõnnama

Ülepingutanud palverändurid peaksid siit abi saama. Mina olen veel kombes.

Kus käib inimesi, seal on ka kaubandus. Müügilolev pudi-padi küll erilist huvi ei paku

Otse kloostrikompleksi tagant, kuhu aja parajaks tegemise eesmärgil jalutan, algab ka Moosese mäe otsa viiv rada

Ühtlasi on see mingit sorti kaitseala. Ilmselt on sellisel viisil ka lihtsam piirata ja kontrollida inimeste liikumist piirkonas

Vaade raja algusest tagasi kloostrile

Siin aga raja algusele endale. Vasakule jääb kohalik versioon nö. KPP-st. Sinna liginedes kargab kohe välja tegelane, kes seletab, et omapäi rajale minna ei tohi. Rahustan teda ja ütlen, et pole plaaniski, ootan hoopis kloostrisse pääsemist. Ilmselt päris veenda teda ei õnnestunud, sest tõmbub küll tagasi, aga jääb siiski mind valvsalt seirama.

Longin, et tema kahtlustustele ka natuke alust anda, raja alguspunkti pildistama

Siis aga pööran ringi ja hakkan tagasi kõndima. Viimane pilk üle õla selle kontrollipunkti poole

Aga aeg on vahepeal edasi liikunud ja nüüd peaks olema juba ka pääs kloostrisse valla. Selgub, et sissepääs, kustkaudu algselt proovisin siseneda, ei olegi külastajatele mõeldud. Küsin luba vähemalt seda tähelepanuväärset ustki pildistada.

Klõpsan veel ka pildi maalist seinal ja siis lähen juba antud instruktsioonide järgi sinnapoole, kus peaks külastajate sisenemine olema

Sellised on kloostri eeshoovil oleva vahekäigu väravad. Päris tõsiste haakidega

Sissepääsu leidmiseks tuleb liikuda ümber nurga linna poolt tulles vasakut kätt jääva kloostriseina juurde

Huvitavad puidust ehitatud eendid kloostrimüüril

Selline võlvsissekäik aga on mõeldud laiadele külastajate hulkadele. Isegi ust pole ees

Esimene koht, kuhu satutakse, on kloostripood.

Mõningaid museaale on ka nö. teeservas eksponeeritud. Saa nüüd sotti, mis vidin see selline on, natuke meenutab nagu triikrauda, aga see vars..

Kaubandusliku tõkke edukalt ületanu satub sellisesse väikesesse sisehoovi

Veel üks näituseeksemplar. Või on see veel toimiv veevarustuse osa – mine võta nüüd kinni

Teemakohast kunsti on siin ja seal silma hakkamas

Üks ruum, väljanägemise poolest nagu kirikusaal, on kuulutatud pildistamisvabaks

Et seda nõuet täidetaks, siis on selleks ka üks ülevaataja saalis. Lisaks istub üks õnnetu näoga patukahetseja samuti toolil, seega on keelust üleastumine tuvastatav ja ei hakka pahandusi tekitama. Ruum on igasugu kulda ja karda täis, lahkumisel teen siiski kiire klõpsu selja taha. Miskit aimu võib saada, mis seal sees näha sai.

Omaette vaatamisväärsus on ka selle kirikuruumi uks

Sildike sellel annab teada, et tegu on suisa igivana puittootega. Olla 11-12 sajandist pärinev. Katsuda ei lubata. Ja asub see samuti pildistamiskeelu piirkonnas.

Külastajatele avatud siseõu on kaunis väike. Veel saab mööda treppi liikuda teisel korrusel asuvasse muuseumi

Muuseumi sissepääs

Muuseum on tasuline. Ka siin on tulus kasutada kohalikke maksevahendeid, pilet maksab kas 60 naela või siis 2 USD-d.

Tasumise kohta saab ka piltidel kujutatud paberi, mille väljastab korralikus ametirüüs papp või mis iganes ta aunimetus just ongi

Kahjuks ei saa ka selles muuseumis pilte teha. Igal nurgal on ka väike kaamera püsti pandud, seega ei hakka trikitama. Ja siin muuseumis on tõesti mida vaadata. Iga eksponaat eraldi väärib juba muuseumi. Ikoone on juba nii varasest ajast kui 5-6 sajand ja vaadelda on neid väga põnev justnimelt nende detailide rohkuse tõttu. Hämmastav tegelikult, milline oli juba sellel ajal näiteks mööbel või arhitektuur või kasvõi puusseppade tööoskused. Iga väljapandud ese on siin tõesti unikaalne ja põnev. Tasub aega varuda.

Mõningad pildistamist väärivad vaated on avalikus ruumis veel.

Aga tõenäoliselt on tõelised aarded tavakülastaja eest peidus. Lugesin natuke materjale, mis kõik nende müüride vahel peidus peaks olema ja seda on ikka palju.

Sisehoovi mahub veel ka üks põõsasjas puu

Ristimotiive on mitmeid

Natuke kummaline, et ka kohalikud sõjaväelased siia asja teevad ja veel ka pildistavad, peaks ju Egiptus valdavalt moslemiusuline olema.

Veel mõned motiivid sisehoovist ja siis peaks minema sättima. Kõikvõimalikud nurgatagused juba üle vaadatud

Lahkumisel viskan veelkord pilgu kaubanduslikule väljapanekule, mis suuresti koosneb temaatilisest kirjandusest ja pudi-padist, mis ei tundu sugugi nii odav. Õnneks pole midagi ligilähedalgi sellele, et ostmist kaaluda.

Selline tünn müüri ääres meenutab mulle, et üsna sarnane on mul ka maal, ainult, et peale on pressitud veel kiri Wehrmacht. Ei tea, kas ka see siin sellest ajastust pärit on. Oli ka Egiptus II Maailmasõja sündmuste keskel.

Veel üks pilt kloostri välismüüridele

ja selle abimajandile

Palju külastajaid meelitab kohale ka palju kohalikku rahvast, samuti poisikesi, kes maast-madalast on kerjamise õppimisel edusamme tegemas ja osavasti püüavad potentsiaalses ohvris härdameelsust esile kutsuda, rääkides koolirahast ja tühjast kõhust. Aga muidu toredad sellid.

Klooster seljataga, ees aga suurejoonelised uusarendused linnaservas

Tagasiteel paremat kätt jääb veel selline kummaline ehitis. Kui selle poleks risti katusel meenutaks see natuke Aafrika külades levinud savimajakest

Siin aga on suisa aiamaad ümber ja vähemasti google kaardil kannab see majake nime St. Peter’s Church. No kas tõesti, ei mina tea.

Kui kloostri juures olid ülekaalus kassid, siis siia, autoparkla manu, on kogunenud peaasjalikult koerad. Paistavad kõik ühest sugupuust olevat

Tagasisõit on plaanitud teist marsruuti pidi, kõigepealt suund läände

Üsna arhailisena tunduvate kliinikute või mis nende täpne nimi ka iganes olla võiks, ees on mitmel pool igati kaasaegne kiirabiauto

Ainukesed vähegi tähelepanu väärivad ehitised teeservades on mošeed. Sellised on ehitatud ilmselt iga väikseimagi asulakoha juurde

Et sõidule vaheldust tuua, proovin mõningaid neist ka pildile saada

Mõnel kirikul on tavalisest üsna erinev väljanägemine. Huvitav, kas see on seotud ka erinevate usulahkudega või on küsimus arhitekti maitses või milleski hoopis kolmandas

Enne piki Suessi lahe kallast kulgevale Kairo poole suunduvale kiirteele jõudmist on üks tõsisem kontrollpunkt. Autosid lastakse kontrolli ükshaaval, vaadatakse dokumente ja pagasnikut. Miskit vaenulikkust või muretsema panevat ei ole ja saab kenasti edasi liikuda

Eelpoolmainitud trass osutub siin 4+4 reaga ja hõreda liiklusega kiirteeks

Mööda sellist aga on teadupärast üsna igav liigelda ja nii keerangi maha paralleelselt kulgevale aga rohkem rannajoont järgivale väiksemale teele. Ka siin on kõigepealt kontrollpunkt, aga ilma erilise fanatismita

Üldiselt on tee kenasti sõidetav, ainult vahepeal tuleb paarikilomeetrine lõik kruusateed. Tundub, et selle olukorra muutmine on käsil.

Ainuke asula sellel ca sajakilomeetrisel rannikuäärsel teelõigul on umbes 50 000 elanikuga El Tori linnake

Proovin päris kesklinna vältida ja linnast mere poolt mööduda. Selleks on piki rannajoont ehitatud kena uus maantee

Linn ise jääb mitte kaugele vasakule

Paremal aga on kohe Suessi laht, mis siin umbes 25 kilomeetrit lai ja seetõttu võib ka vastaskallast näha

Valitum seltskond on siia kaldavööndisse ka oma majakesi ehitanud

Siin on ‘Abd al-Fattāḩ Sa‘īd Ḩusayn Khalīl as-Sīsī, 2024 aastal seitsmekümneseks saav Egiptuse president.

Teed on siin küll perspektiivitundega ehitatud. 3+3 ja ei mingit liiklust.

Mõned paadid loksuvad õnnetult abajas

Linna, nagu ka kogu ülejäänud Siinai poolsaare, vallutas Iisrael aastal 1967 ja tagastas alles 1979 aastal

Siin linnas on ka moodsaid kortermaju, moodsate inimestega, moodsad pambud pealael

Linnast väljuval suunal jäävad vasakut kätt King Salman International University hooned

Tegu on verivärske, 2020 aastal asutatud riikliku ülikooliga, mille õppehooned asuvad peale siinsete veel ka Sharm el Sheikis ja Ras Sedris

Lõpuks hakkab paistma ka Sharm

Aga enne tuleb tasuda kiirteel veedetud kilomeetrite eest

Ja viimase asjana turvakontroll enne linna sisenemist. Esimese hooga, peale mingite röntgenilaatsete väravate vahelt läbi sõitmist, põrutan aga edasi. Õnneks näen küljepeeglist kõigest väest järele silkavat noormeest. Olin nimelt vahele jätnud auto läbiotsimise protseduuri. Õnneks suuremat pahandust ei koida. Pöördun tagasi ja näitan oma tühja pagasniku ja kindalaeka ette. Seejärel kvalifitseerun jätkama

Selle sõiduga on ka peaaegu kogu autorendi hinnas sisalduvate tasuta kilomeetrite kogus täis ja peab plaanima, mida väheste allesjäänud ühikutega peale hakata. Sõit ise näeb kaardil selline välja