Reis koos Mihkliga Suurde Õuna marsruudil Tallinn-Riia-Oslo-NY-Berliin-Tallinn
Tekkis ka huvi, miks New Yorki just Suureks Õunaks kutsutakse. Selgub, et sellist nime kannab linn juba 1920-datest aastatest John J. Fitz Geraldi, New York Morning Telegraphi spordiajakirjaniku teenel. Aga üleilmse populaarsuse sai see hüüdnimi alates eelmise sajandi seitsmekümnendatest, kui sellele tehti linna turismiametnike poolt laialdast reklaami.
Hommikul veerand kaheksa pole Tallinna lennujaama turvakontrollis praktiliselt kedagi. Mina satun taas random lõhkeainekontrolli. Õnneks pole ilmselt viimasel ajal lõhkeaineid näppinud, seetõttu ka test tuleb negatiivne. Edasi tuleb lihtsalt ootama asuda.
Air Baltic üllatab meeldivalt. Mingist vanast ajast on ilmselt põhjendamatu ebausk selle ettevõtte vastu, või äkki lihtsalt kadedus naabrite edu üle? Lennuk on uus ja korralik, saab pigem täis. Istekohtadega on väike segadus, aga kuna lend ainult ca. kolmveerand tundi, siis ei hakka numbrit tegema. Lennuk väljub plaanist isegi varem ja enne kümmet oleme juba Riias.
Riias on kõik nagu Tallinnas, mis puudutab ilma. Kuna järgmise lennuni on üle 4h aega, siis võtame ette bussisõidu kesklinna. See on selline 0,5h tripp. Liini teenindab buss nr22
Bussi ei pea kaua ootama, järgmine väljub 10.07
Üldiselt on arenevas maailmas tendents, et bussisõidu ja kindlasti ka muude asjade eest tasumine muutub võimaluste poolest aina mitmekesisemaks ja sedamööda ka lihtsamaks, kuid asjasse puutumatute jaoks hoopis keerulisemaks. Pean silmas näiteks turiste, kellel puuduvad telefonis vajalikud äpid või kohaliku riigikeele oskus. Õnneks on siin veel alles variant lunastada sõiduõigus bussijuhilt. Sedagi väikese piiranguga, nimelt tasuda saab ainult kaardiga. Üks ots maksab kaks euri nägu.
Et asi lihtsalt bussisõiduks ei kujuneks, on seatud põhieesmärk ikkagi hommikusöök. Selleks sobib ilmselt kõige enam väljuda keskturu peatuses. Sõit sinna kestab ca pool tundi.
Riias paistab see “turu”majandus veel suure au sees olevat
Aga kõik on puhas ja korras, mitte nagu mälestustes aastate eest
Oma hommikusöögi leiame ühest kohalike toitude kohvikust. Pelmeenid pole küll ilmselt teab mis traditsiooniline läti rahvustoit, aga osa elanikkonna jaoks võib-olla on ka. Kõrvalt teisest kioskist saab beljašši ka juurde osta. Soe ja värske, ilmselt parim omataoline.
Peale sellist vaheldusrikast hommikusööki tuleb lennujaama poole tagasi kerida. Taas buss 22 jne. Mingeid märkimisväärseid vahejuhtumeid selle hommikusöögi tripi käigus pole. Väljalend on õigeaegne.
Oslo lennujaam on juba hoopis teisest mastist. See tähendab, et suur. Kuna siin on meil aega ligi viis tundi, siis teeme tutvust rongisõiduga ja plaanime käia Oslo kesklinnas, mis jääb siit ligi 50 km kaugusele. Lennujaamast saab sinna kahe erineva rongiga. Üks on spetsiaalne lennujaamarong, pilet on tiba üle 20 euro. Sõiduaeg 19 minutit.
Teine võimalus on tavaline rong. Teeb teel ühe peatuse, sõiduaeg 23 minutit ja pilet nati üle 10 euro, seega poole odavam. Kuna ei paista ühtegi ratsionaalset mõtet selle esimese rongiga sõita, lähemegi siis tavalisega.
Kui kohale jõuame, siis õues juba hämardub ja eriti midagi näha polegi. Oslo keskvaksali ümbruses teeme väikese tiiru
Norras elektrit kokku hoida ei ole mingit vajadust ja seepärast on ka kõik tulede säras
Raudteejaama hoone
Aga liiga palju meil ka aega üle pole ja igaks juhuks kiirustame lennujaama tagasi
Ei tea, kas põhjus on kellaajas või milleski muus, aga rong saab päris täis. Ei saa ka mainimata jätta, et norrakaid pole kogu rongiseltskonna peale üldsegi mitte palju
Check-in läheb ladusalt, ainult ESTA-t tahetakse ka näha. (ESTA -elektrooniline reisilubade süsteem, mis määrab külastajate sobivuse reisida Ameerika Ühendriikidesse viisavabadusprogrammi raames. ) Siis väike segadus turvakontrolliga ja edasi jalutame juba lennujaama kaubatänaval. Kuna veel pole teada antud, millisest väravast lend toimub, siis liigume sihitult A koridori lõppu. Varsti selgub seal, et lend läheb hoopis väravast F32, mis on täpselt lennujaama teises lõpus. Tabloo teatab, et käies kulub sinna 12 minutit, mis võiks suisa ligi kilomeetrit tähendada. Aga aega meil veel on.
Et lend väljub Schengenist, on veel ka passikontroll, mis õnnestub meie uhiuute passidega sooritada automaatselt. Selgub, et siit edasi pole aga suurt midagi süüa pakkumises, ainult saiaga võileivad. Kuna meie lend paistab eeldatavasti olevat tasuliste söökidega, siis oleks otstarbekas enne väljalendu kõht täis süüa. Aga võta näpust, tagasi viivad uksed on kõik kinni. Nii ei jäägi muud üle, kui üks jämeda vorstiga hotdog osta.
Aega surnuks lüües avastan kella 19.00 paiku pilku väljuvate lendude tabloole heites, et meie “gate” on juba “closing”. Väljalend peaks olema ju 19.40. Ja nii ongi, kiirustame kohale ja napilt jõuame. Mihklit austatakse veel personaalse turvakontrolliga ilmselt spetsiaalselt sellisteks puhkudeks sisustatud kardina taga. Mis olla olnud päris põhjalik ja nagu hiljem selgub, tõenäoliselt ka mitte päris juhuslik.
Lennuk on suur B787-9 Dreamliner ja pooltühi. Mis on iseenesest hea, saame endale tühjad pingiread valida ja võimalik, et isegi natuke tukkuda.
Väljalend toimub kümmekond minutit varem kui sõiduplaan ette näeb.
Kogu lend oli väga sujuv. Olin üle kolme tooli külili ja sain vast isegi magada
Maandumine toimus samuti ligi kolmveerand tundi varem kui sõiduplaan ette nägi, 21.20 paiku.
Passikontrolli eel on tohutu piirete vahel looklev järjekord. Seisame ja siis jälle vaikselt liigume. Üks aktiivne piirivalveametnik, või vähemalt nii me arvame, jälgib pingsalt kogu seda rahvamassi, mis koosneb väga kirevast seltskonnast ja justnagu otsiks kedagi. Küsib mõnelt ka passi näha. Kui oleme sattunud massi servaalale, tuleb tegelane meie juurde ja küsib, kas me tuleme Oslost, kas me oleme Eestist, kas Mihkli nimi on Mihkel. Tuleb välja, et ta on kogu selle tuhatkonna inimese seast justnimelt meid jahtinud. Väga meelitav. Ütleb, et soovib ainult paari asja küsida ja muretseda pole vaja (tavaliselt, kui nii öeldakse, on viimane aeg just muretsema hakata) ja viib meid kogu selle tohutu järjekorra ette piirikontrolli kioski juurde. Tundub enam kui kahtlane. Igatahes saame peale näpujälgede skännimist ilma eriliste lisaküsimusteta sisenemistemplid passi. Edasi aga liigume eskordi saatel ülekuulamisruumi. Kõik on muidugist mõista väga sõbralik ja tore. Arutluse alla tulevad erinevad maailmapoliitilised teemad, Lähis-Ida, varem külastatud riigid, ESTAs kajastatud teemad ja vastused seal esitatud küsimustele, olukord kodumaal, sotsiaalmeedia kontod jne. Ja nii umbes pool tundi jutti. Kõik pannakse arvutisse kirja. Seal on juba eelnevalt üksjagu asju kirjas ja ka seda siis testitaksegi meie peal. Kui lõpuks ikkagi saame loa lahkuda, käime wc-s ja siis vaja veel tollist läbi saada. Liigume tollikontrolli poole rahvavoolus, kus peale meie oma tibatillukeste seljakottidega on ülejäänud kõik tohutute kohvrimägedega. Aga keda kogu sellest jõugust palutakse kõrvale? Ikka meid. Üks ukraina lindikesega valge ja teine must. Selgitavad pikalt ja ebausutavalt, et teevad pistelist kontrolli ja tahavad meie asjad läbi vaadata. Aga palun. Asjad taskust ka letti. Telefoni vahel oli paberilipakas kellegi telefoninumbriga. Aga kelle number? Rahakott lahti, kõik kaardid ükshaaval vaatlusesse. Nii põhjalikku läbivaatust pole küll ennem kogenud. Järelejäänud suitsuvorst läks konfiskeerimisele. Enne aga üritatakse tuvastada, mis lihast vorst on ja kas ikka sealiha ka koostises on. Mihkli mingid tabletid saavad suure tähelepanu osaliseks. Aega kulub palju ja kõige selle jooksul on meie selja tagant rahulikult läbi jalutanud vähemalt lennukitäis suurte kohvritega reisijaid, ilma, et keegi nende vastu vähimatki huvi ilmutanuks.
Lõpuks saame välja, kiirabi ka igaks juhuks platsis
Kuna käib lennujaama ümberehitus, siis on segadust palju ja tavapäraste liiklusvahenditega siit hetkel edasi ei saa. Mitte et ma teaks, kuidas siit varem edasi sai. Aga Mihkel midagi teab ja mäletab. Igatahes siitsamast jalgsi meie broneeritud hotelli minna ei saa, peame liikuma vähemalt kuhugi airtraini peatusesse. Selleks liigub siin erinevate terminalide ja rongipeatuse vahel buss. Meil on vaja saada siit, terminalist nr1. terminali nr. 8. Ja seda me ka saame, sest busse on palju ja rotatsioon kiire.
Bussi pealt maas, tuleb liikuda üks peatus rongiga.
Liigub see üle linna postide peal, nagu nimigi ütleb, airtrain.
Sõitnud oma ühe peatuse, jalutanud kilomeetrikese mööda kõnniteid ja mururibasid, jõuame umbes poole üheks öösel oma majutusse Rodeway Inni. Kodus selle aja peale juba hommik.
Pikalt enam ei unista vaid üritame magada
11 nov.
Uni on läinud poole viieks öösel. Kodus ju kell pool kaksteist päeval ja eks sa proovi siis magada. Isegi kui väsinud oled. Seega tõuseme. Selline avaneb vaade meie korruselt hotellikese hoovi
Ja selline on rõdu, kuskohast eelmine pilt tehtud
Tuvastame google abiga 0,2 miili kaugusel asuva 24h Burger Kingi ja plaanime minna sinna hommikust sööma.
Aga siin selgub, et uks tehakse lahti alles kell seitse, mis on ligi poole tunni pärast. Ilmselt drive on lahti, aga kuidas me ikka sinna draivime. Lähme hoopis üle tee asuvasse väikesesse poodi. Midagi siit ikka saab
Peale kerget kehakinnitust liigume tagasi sinna airtraini peatusesse, kuskohast öösel siia tulime. Sest seal peaks olema meie broneeritud auto. Tee viib läbi tagasihoidliku eramurajooni
Enne auto renti viime end kurssi ka kohalikul kütuseturul valitsevate trendidega. Mõõdetakse seda kaupa siin gallonites ja üks selline ühik võrdub 3,785 liitriga. Mis vähemalt selles tanklas teeb bensiiniliitri hinnaks üle dollari ja diisli omaks suisa rohkem kui 1,7 dollarit. Nagu näha, siis sularahas makstes saab soodsamalt. Ameerika kohta peaks need küll tohutud hinnad olema
Siin see autorent ongi, taamal airtraini peatus
Autorendis selgub, et rendihinda on täiesti vabalt võimalik broneeringu käigus kokkulepitud hinnatasemest veel kenasti ülespoole kergitada. Lisajuht 50, lisakindlustus 50, transponderi rent tasuliste teede jaoks 35 ja nii nipet-näpet veel, mingi tax jms. Selle tasuliste teede ja sildade asjaga on nii, et enamikes kohtades ei olegi võimalik muudmoodi maksta kui pead seda transponderit omama. Kui seda ei oleks, siis maksta tuleks pärast ikka, ainult, et iga korra eest veel +5 dollarit. Vähemalt tõmmu teenindaja Samantha nii väitis.
Valida saame Chevroleti, BMW ja Toyota kasuks. Läheme viimase valiku peale. Ikkagi kontrollitud mark. Ja selgub, et päris uus teine kah, pole 40 000 km veel sõitnud. Pikkuseid mõõdetakse siin küll miilides, 1 selline ühik on tiba üle 1,6 kilomeetri
Lõpuks auto käes, võtame suuna lõunasse. Kohe tulebki esimene tasuline koht, kus oleksime ilma transponderita jänni jäänud. Selleks on Verrazzano-Narrows Bridge. Peale mõningast kulgemist ületame New Jersey osariigi piiri. Esimese peatuse teeme Philadelphia kesklinnas. Sinna saamiseks tuleb ületada Benjamin Franklini nimeline sild Delaware jõel, mille kaldal linn asub. Jõgi on siin ühtlasi ka New Jersy ja Pennsylvania osariikide piiriks. Info annab teada, et sild valmis 1926 aastal tähistamaks 150 aasta möödumist Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonist, olles tollal maailma pikim rippsild.
Parkimine on siingi probleemiks nagu ilmselt kõikides maailma suurlinnades.
Võtame riski, et trahvi ei tehta ja ära ka ei veeta ning pargime teeserva. Kuidas selle parkimise eest nagu kord ja kohus maksta saaks, ei ole väga selge. Kuidagi äpipõhiselt see asi peaks käima, aga ilmselt ei ole see mingi üleriigiline süsteem, seega pole mõtet selle lühikese peatuse nimel sellesse niiväga süveneda.
1682 aastal asutatud Philadelphia tähtsust Ameerika ajaloos on muidugi võimatu ülehinnata ja vaatamist, uudistamist jaguks siin pikkadeks perioodideks. Kuna meie seekordne reis seda ei võimalda, siis ei hakka ka erandeid tegema ja piirdume rohkem autoaknast seiramisega.
Järgmiseks sihtpunktiks seame juba Washingtoni ja Kapitooliumi. Sinnasõidul õnnestub teel sattuda ka Delaware osariiki.
WASHINGTON DC
Kuigi ilm on üsna soe, pole siiski mingi turismihooaeg ja seetõttu on rahvast liikvel vähe. Mis ongi hea, pole ka parkimisega suuremaid probleeme. Saame päris Kapitooliumi juurde kohe.
Et on puhkepäev, siis ilmselt pole kohal ei Senatit ega ka Esindajatekoda, kes tavaliselt selles hoones istungeid peavad
Hoone esine on kaunis inimtühi, ainult üksikud uudistajad
Aga kiirabid on igaks juhuks ootel
Kogu piirkond on otsast lõpuni ajalooline ja erinevatel ajastutel tehtust saab aimu infotahvlitelt
Teeme tiiru ümber hoone. Siin vaade edelast
Edasi liigume juba Valge Maja juurde. Et see casablanca asub kaugemal, kui hetkel oleksime valmis jalutama, siis teeme seda autoga. Siin kaasnevad sellega ka väikesed parkimisprobleemid
Majaesisele on ennast sisse seadnud mingisugune tüüp, kes pealiskaudsel vaatlemisel paistab, et ei ole üleüldse millegagi siinilmas rahul ja väljendab siin niiviisi oma protesti
Aga selline see maailma mõjukaim maja siis on. Iseenesest kuidagi tagasihoidlik, kasvõi Kadrioru lossiga võrreldes. Aga see on ilmselt siiski silmapete ja näiline
Washingtonist võtame suuna Charlestoni poole. Saabume Marylandi osariiki ja möödume USA Kaitseministeeriumi peahoonest, paremini tuntud kui Pentagon. See 1941-1943 ehitatud hoone on maailma suurim kontorihoone
Teele oleks vaja mõningaid kaupu kaasa osta. Kaubanduskeskuse leidmine ei olegi nii lihtne kui arvata võiks. Igatahes suurte trasside ääres pole neid ühtegi ja mingeid viitasid muidu kirevas reklaamimaailmas ka silma ei hakka. Lõpuks leiame google abil ühe hulgimüügipoe, aga selles on kliendikaarti vaja.
Õnneks on siin kõrval ka üks keskmise suurusega toidupood, kus saame mõningaid hädavajalikke ostusoove rahuldada. Hinnad on küll valdavalt päris krõbedad, aga leidub ka üllatavalt soodsaid tooteid
See-eest on tooted ameerikalikult suured
Plaan on sõita umbes pool maad Charlestonini ja siis ööbima jääda. Liiklus on tihe ja pidevate ummikutega. Ummikute põhjus jääb enamasti ebaselgeks, lihtsalt mõnekilomeetrisel lõigul moodustub tropp ja sõidukiirus langeb drastiliselt. Aga ei seisku peaaegu kunagi. Kuna sajab ka pidevalt muutuva intensiivsusega vihma, siis selline tõmblev liikumine on üsna väsitav.
Kella 20.00 saame hotelli Rocky Mounti lähistel.
Tegemist on klassikalise ameerika variandiga trassiäärsest öömajast, tuttav enamasti ameerika filmidest.
See siin on meie blokk
Toas on tunda kopituse haisu aga muidu pole viga. Sellised öömajad on tavaliselt varustatud kahe king-size voodiga
Sansõlm ka täitsa töökorras. Natuke läheb aega ameerika segistisüsteemiga harjumiseks. Vee säästmisele siin suurt rõhku ei panda ja sellise malliga segisti korral õnnestub reguleerida ainult vee temperatuuri, voolab ta aga ainult täissurvega
Kuna registratuuris oli leti taga hindu moodi tegelane, siis pole üllatav ka sahtlist leitav kohustusliku kirjanduse valik.
Ajavahe ja väsimus teevad oma töö ja pikalt aega ei kulugi kui jääme magama.
12 nov
Varane magamaminek tingib ka varajase ärkamise. Kauem kui veerand seitsmeni pole küll võimalik põõnata. Akna taga on ka juba valge ja erinevalt eilsest on taevas pilvitu
Liikuma saame ikkagi alles veerand üheksast. Hommikuvalguses näeb öömaja selline välja
Põhimaantee , nr95. on ülekoormatud ja igav, seetõttu suundume varsti vasakule, et liikuda mööda ookeani rannikut ja loodetavasti natuke väiksemaid teid mööda.
See ka õnnestub. Valdav enamus maju siinses maapiirkonnas on teisaldatavat tüüpi. Tuuakse maja kohale ühes tükis, paigaldatakse postide peale ja siis pannakse seelik ümber.
Ookeani äärde jõuame Myrtle Beachi nimelise linnakese juures. Aga enne peatume korraks ühe kangesti kanalit meenutava veekogu ääres, et mõni võileib nahka panna. Selleks on siin vastav taristu välja arendatud
Paistab, et veekogu, mis siinsamas kõrval ja mille nimi kaardil on Intracoastal Waterway, leiab päris sagedast kasutamist. Huckleberry Finni pole märgata
Ookeani kallas on siin ilmselt kogu ulatuses asustatud ja täis ehitatud. Kui just mõned soised jõesuudmed välja arvata. Vaade Myrtle Beachil lõunasse
Ja põhjasuunas. Rahvast rannas on vähe, pole ju ka hooaeg, kuigi võiks öelda, et õues on keskmine Eesti suvi
Charlestoni poole liigume juba piki Atlandi rannikut. Asub see linn mitme suure jõe suudmealal ja seetõttu jääb teele ka palju suuri sildu
Meie võõrustajad elavad äärelinnas, lennujaama lähedal Ashley jõe kaldal. Õues on juba päris suviseks keeranud
Oleme küll merest kaunis kaugel, aga kuna maapind on tasane, siis ulatub siia ka tõus ja mõõn. Lisaks kaladele on siin ka alligaatoreid ja piisava aja ja tahtmise korral polevat probleeme neile paadiga külla sõita või hea õnne korral siitsamast kaldalt näha. Meie saabumise ajal on parasjagu mõõn ja jõesängi põhi kenasti näha.
Soe ilm võimaldab õues olemist nautida
Perenaine paneb külalised õhtusöögi tarbeks tööle
Õhtu on veel soe ja kena, aga ilmaennustus lubab jahenemist. Isegi nii kaugel lõunas polevat miinuskraadid miski tundmatu suurus
13 november. Pühapäev.
Hommik on päikesepaisteline aga kaunis vilu. Vesi on ojakeses kõvasti tõusnud
Võtan jope ja lähen jalutuskäigule. Siinkandis on eramajade rajoon. Majad on valdavalt pisikesed, eestlaste standardi kohaselt vähemalt. Aga see-eest autod majade ees on enamasti just suured. Proportsioonid paigast ära. Kuigi ameeriklaste autopark on viimaste aastate jooksul kindlasti olulisel määral väiksemate autode suunas liikunud, siis suur kastiauto on ikka veel üks kõige levinuim automudel. Vähemalt maarajoonides.
Jalakäijaid peale minu silma ei hakka. Ilmselt siin jala ka eriti palju ei käida. Kõnniteid siiski on.
Jalutan kohaliku poeni ja vaatan, mis pakkumises on
Üle tee minek ei ole mingi lihtne tegevus ja selleks on põhjalikud instruktsioonid
Tänavapildis näeb klassikalisi ameerika autosid suhteliselt harva aga tagahoovides mädanemas on neid küll. Tihti veel päris heas konditsioonis
Vahepeal on taaskord tõus ja vesi on kerkinud maksimumi ligidale
Perenaine aga läheb kalale.
Ja resultatiivselt. Ei lähegi palju mööda, kui kaks säga on käes!
Kes arvab ära, mis rakisega on tegu. Vihjeks, et tegemist on krokodillide kättesaamist hõlbustava asjaga, mis ennast ka juba praktikas tõestanud.
Õhtupoolikul vaatan Charlestoni vanalinna üle. Kui paluda inimestel nimetada linnu USA-s, siis ilmselt Charleston pole esimese kolme populaarseima seas, aga seda võib-olla põhjendamatult. Linn pole küll suur, miskit 150 000 elanikku, aga see-eest otsast otsani ajalugu täis.
Linn on asutatud kui Charles Town juba aastal 1670, kuningas Charles II auks. Ruttu sai temast suuruselt viies linn Põhja-Ameerikas.
Tänapäevase nimekuju sai linn aastal 1783. Ilmselt on siin hooneid ka veel sellest või isegi varasemast ajast.
Igatahes on märgata, et kohalikud peavad väga lugu oma ajaloolisest pärandist ja kõik on kenasti korras.
Vaadates kaardilt linna asukohta, pole muidugi raske arvata, mis oli 17-18 sajandil linna arengu ja õitsengu põhjuseks. Hinnanguliselt pool kogu orjakaubanduse voost käis justnimelt läbi selle linna siin
Loomulikult elasid enne eurooplaste tulekut ka siin, nagu igal pool mujalgi Ameerika mandritel, põlisrahvad. Siin olid selleks Cusabo indiaanlased, kellest kahjuks tänapäeval enam suurt midagi järel ei ole. Valge mees on oma hävitustöös edukas ja põhjalik olnud.
Charleston asub Ashley ja Cooperi jõe suudmete vahel ja moodustab omamoodi poolsaare. Selle tipus see nö. vanalinn asubki. Merega piirneval promenaadil ja selle vahetus läheduses asuvas väikeses pargis, millist piirkonda kodusõja aegsete rannakaitse suurtükipatareide järgi vastavalt ka “The Battery” nimetatakse, on peaasjalikult militaarse kallakuga väljapanekud
Pargi külastamiseks on ka eeskirjad, mis muu hulgas keelavad metallidetektori kasutamise
Mälestusmärk hävituslaevale USS Hobson (DD-464), mis uppus traagiliselt õppuste käigus aastal 1952, viie endaga merepõhja kaasa 176 meeskonnaliiget
Mälestusmärk U.S. Navy allveelaevnikele II maailmasõjas
Mälestusmärk Ameerika kodusõja sõduritele – Confederate Defenders of Charleston
Mälestusmärk William Moultrie’le, siin sündinud poliitikule ja sõjaväelasele, Lõuna-Carolina 35-dale kubernerile
The Defenders of Fort Moultrie Monument, eelmisel fotol oleva tegelase järgi nime saanud kindlustuse kaitsjatele pühendatud mälestusmärk. Kogu seda väljapanekut vaadates tekib huvi natuke rohkem selle kandi ajaloo kohta teada anda.
Ka siin ei peeta paljuks näidata solidaarsust Ukrainaga
Majad siin mere kaldal on kõik vanad ja suursugused ja kannavad ilmselt nende kunagiste omanike järgi ka nimesid. Need muidugi ütlevad vähe
Aga isegi sellisel turistivaesel ajal jagub siia ekskursioonidele rahvast, kes tundub, et suure huviga kuulavad, mida neile vaat et iga maja ees peatusi tehes räägitakse. Tõenäoliselt on siin hetkel palju just siseturiste
Kui hakkab juba hämarduma, teen veel väikese autoekskursiooni ümbruskonnas ja siis juba koju tagasi. Õhtusöögiks on säga suvikõrvitsaga. Magama läheme vara
14 nov. Esmaspäev.
Kuna vara sai magama, siis, nagu ikka, vara ka üles. Tõusen kuuest. Hakkab koitma ja õues on päris jahe. Siim läheb tööle.
Mikk teeb hommikusööki
Peale üheksat hakkame meiegi liikuma. Esialgu liigume mööda maanteed 26 Columbia poole aga siis juba mööda 77-t läbi Põhja-Carolina põhja poole. Plaanime poodi külastada ja täiesti juhuslikult juhatab reklaam meid Walmarti – ühte suuremasse ja populaarsemasse kohalikku marketisse.
Maantee nr 77 Virginias natuke enne Fort Chiswelli. Seni kasutatud maanteed on küll kenad ja kvaliteetsed, aga ühtegi looma-aeda pole nende äärde paigaldatud. Nii vedelebki päris tihti loomakorjuseid teeservadel.
Minu üllatuseks on siin riigis ka sellised kaubandusketid nagu Aldi ja Lidl. Seda, et lähenevad jõulud, annab tunnistust jõulukuuskede transport. Toimub see kastiauto järelkäruga, mis natuke meenutab meie veoautode poolhaaget
Mõnele kastikale on aga suisa vaat et täismõõdus poolhaage taha kinnitatud
Lääne-Virginiaga algab mägisem maastik. Tulevad ka tunnelid, mis siin on erinevalt mujal maailmas kohatutest, harjumuspäraselt poolümaratest, kandilise ristlõikega.
Hiljuti on lund sadanud ja osa sellest on põhjapoolsetel, päikese eest varjatumatel kohtadel veel sulamata.
Ka kütuse hind kasvab koos laiuskraadidega. Kui lõunas oli madalaim hind 3,09 dollarit galloni pliivaba bensiini eest ( ca 80 senti/l), siis siin hakkab hind lähenema juba neljale. Ka ei ole võimalik siin enne tangi, siis maksa süsteem, peab enne kassasse midagi nö. panti jätma. Kas siis auto võtmed või dokumendi vms. Me jätsime sajase. Sobis kah.
Peale tuhandet kilomeetrit suurepäraseid ameerika maanteid maandume ööbimiseks linnakeses nimega Uniontown
Kogu kompleks meenutab Pentagoni. Siseõu on samuti katuse all ja peidab endas muu hulgas ujumisbasseini
15 november
Selline on meie öömaja hommikuvalguses. Taevas on pilve tõmbunud ja on jahe
Saame liikuma poole üheksa paiku. Ilmaennustus teeb väga murelikuks, ees on oodata suuremat sorti lumesadu.
Suund saab võetud Buffalo linna peale, mille lähedale jääb Niagaara juga. Sellest kujuneb muidugi tänase päeva tipphetk. Esialgu tuleb läbida Pittsburgh, mis küll rangelt võttes on oma 300 000 elanikuga Tallinnastki väiksem, aga kui võtta arvesse kogu linnastut koos eeslinnadega, siis oma kaks Eesti elanikkonda
Linn on oma nime saanud aastatel 1766-1768 Suurbritannia peaministriks olnud “The Great Commoner” William Pitt’i järgi
Siin ühinevad Allegheny ja Monongahela jõgi, moodustades Ohio jõe. Seetõttu on ka palju sildu
Rahvastik on üsna kirju, et mitte öelda värviline
Teed kulgevad peaasjalikult jõgede kaldaid pidi ja paralleelselt mitmes tasapinnas. Kuna nad on nii üksteisele nii lähedal, on lihtne ka natuke eksida ja nii juhtubki, et sealt kus vaja, jääb parasjagu maha pööramata. Sellest pole muidugi suurt midagi, saamegi natuke pikema linnaekskursiooni
Lõpuks linnast välja navigeerinud, teeme jalasirutuspausi
Märgata on jälgi lumesajust ja hoiatusest, et edasi põhjapoole liikudes võib tõesti lund saada.
Tegelikult pole see USA põhjaosa üldsegi niiväga põhjas. Hetkel oleme samal laiuskraadil Barcelonaga, ilmselt on lihtsalt klimaatilised tingimused niivõrd erinevad. Varsti saame pöörata lõunast põhja kulgevalt 79 maanteelt edela-kirdesuunalisele teele nr 90
Paras aeg ka tankimiseks. Kuna maantee 90 tundus liiga suur ja igav, siis keerasime sellelt maha väiksematele teedele
Kütus on põhjaosariikides tunduvalt kallim kui lõuna pool
Kuna geograafiliselt oleme üsna lõunas, 40-datel laiuskraadidel, siis pole siinsed viinamarjakasvatused ka mõni ime
Vaade Forsythe roadilt lääne suunas maanteele 90
Ja siin see ongi. Järv Põhja-Ameerikas, neli tähte, teine täht on r. Õige, Erie. Iga ristsõnalahendaja raudvara. Lähemalt uudistame seda järve asulas nimega Barcelona. Üldse on siinkandis esindatud vist kõik vähemasti Lääne-Euroopa suuremad ja väiksemad linnad. Hiljaaegu kuulsin ka uudist, et kuskil Ameerikas on Eestigi linnad ja kohad kaardile kantud.
Piki Erie ja Otario järve USA poolset kallast kulgevat matkarada tutvustav stend
Praegune peatuspaik jääb Chautauqua maakonda ja selle vaatamisväärsusi tutvustabki allolev kaart
Ajaloost huvitatud saavad teada prantslaste, inglaste ja indiaanlaste vahelistest sõjategevustest piirkonnas
See tahvel aga tutvustab sadamat ennast
Dunkirki asula Erie ääres
Silt teeservas annab teada, et siseneme põlisrahva territooriumile. Mis on iseenesest väga omapärane väljendus, tegelikult oleks ju nagu kogu maa põlisrahvaste oma ja valge mees ikkagi sissetungija Aga see selleks. Mingil omapärasel ja võib-olla ka natukene kõlvatul viisil püütakse mineviku ülekohut ka heastada. Selleks on mitmesugused maksusoodustused – nii kütus kui ka alkohol ja tubakas on siin soodsam, samuti olen kuulnud, et mõned reservaadid kujutavad endast mängupõrguid jms.
Kui enne sai läbitud mitmeid Euroopa suuremate või vähemate linnanimedega kohti, siis siin on valik juba päris dramaatiliseks läinud
Lõpuks oleme sihtpunktis. Niagara Fallsi nimelises linnakeses
Tundub, et pole turismihooaeg. Igatahes pole kuskil peaaegu kedagi näha ja parklad ja teeservad on tühjad. Aga parkimine on tasuline. Esimese hooga mõtleme võtta riske, kui parklad on tühjad, kes see siis ikka trahve tegema hakkab. Aga mine sa neid kohalikke kombeid tea, naaseme ja maksame ikka selle kümneka ära, süda rahul vähemalt
Niagara kosk koosneb kahest osast, nende vahele jääb Kitsesaar ehk Goat Island
Saarel on mitmeid turistidele mõeldud väljapanekuid ja suveniiripoode
Vaade Goat Islandilt Kanada suunas. Vasakult paistab juba Hobuseraua kose veepilv
Vaade samast kohast allavoolu Kanada poole
See siin aga on Niagaara jõgi vahetult enne Hobuseraua kosest allatormamist
Hüdroelektrijaama hoone Kanada poolel
Hobuseraua kosk ise. Ilmselgelt on nimi kajastamas kose kuju. Suurt miskit siiski näha pole, kõik on veeauru ja pritsmeid täis. Kolmest kosest on see võimsaim, paisates igas sekundis alla 57 meetri sügavusele kuni 6400 tonni vett. Vee erodeeriv jõud kulutab koske kõvasti, ajalooline keskmine on suisa 91 cm aastas. Sellise tempoga liigub kosk 50000 aastaga Erie järveni ja lõpetab oma eksistentsi
Kanada poolelt käib turistipraam ka otse langeva vee ette. Reisijad kõik kenades punastes prügikottides. Või vähemalt nii tundub siit ülevalt vaadates. Parem märgata ka kui mees üle parda.
Ameerika poole jääb tegelikult isegi kaks koske: Bridal Veil Falls ehk Pruudiloori kosk ja suurem American Falls
Neist esimene on palju pisem ja tekib pildil Luna Islandile viiva silla alt läbi voolava vee langemisel
Kitsesaarel on mälestussammas Serbia päritolu leiutajale Nikolai Teslale
Selle mehe töid elektri vallas on võimatu üle hinnata. Siinkandis on temal teeneid hüdroenergia kasutuselevõtu vallas
Siin aga American Falls
Korraks käib läbi ka mõte tunnikeseks Kanadasse minna. Peaks olema eesti passiga viisavaba. Aga kuna veel on värskelt meeles läbielamised lennujaamas, siis otsustame mitte riskida probleemidega naasmisel ja Kanada jääb teiseks korraks
Korraks veel vaade Luna Islandilt tagasi. Esiplaanil Pruudiloori kose vahutav vesi
Saartelt taas tagasi, on võimalik heita pilk korraga kõigile kolmele joale
Rainbow International Bridge. Paremal on USA, vasakul aga Kanada
Joaga lõpetanud, hakkame liikuma Albany linna poole, kuhu on plaan tänaseks ööbima jääda.
Taevas on olnud kogu päeva pilves, aga mitte ähvardavalt, vahepeal on isegi siniseid laike näha. Seda ootamatum on peatselt algav lumesadu, mis kiirelt läheb üle tihedaks tuisusarnaseks mölluks.
Lumesahad ja soolatamine käib täie auruga, aga et meie Toyotal on madalad suverehvid, siis gaasijalg muutub kergemaks. Et lisaks on veel ka pime, siis võtab selle ligi 500 kilomeetrise vahemaa läbimine päris võhmale. Auto saab ka kenasti dekoreeritud
Majutus saab meil olema Colonie nimelises eeslinnas Days Innis, mis on keskmisest suurem konglomeraat numbritube mitmes korpuses. Meie number asub selles kõrgemas hoones
Kummaline on vaadata, et ka selliseid aparaate veel töökorras hoitakse. Aga kui ikka on vaja hädasti helistada ja aku tühi, siis miks ka mitte.
Paistab nii, et sellistes majutusasutustes on täitsa omamoodi standard konfiguratsioon. Kaks laia kaheinimesevoodit pikerguses toas. Selle eripära siin on kopituselõhna puudumine. Ju siis on ventilatsiooniga kõik korras
Aknast avaneb aga selline vaade ilmaoludele ja ümbrusele
16 nov
Hommikuks on ilm märkimisväärselt paranenud, mis tähendab, et lumesadu on asendunud paduvihmaga.
Broneeringu tegemisel lubatud hommikusöök on praktikas lihtsalt tass kohvi administraatorilaua kõrval. Või ka klaas mahla. Aga mitte midagi muud.
Et mitte otse NY sõita, võtame suuna Springfieldi peale ja üle Massachussetsi osariigi piiri sõites teeme tankimispeatuse.
Samas lõpetame McDonaldsis ka hommikusöögiga seotud tegevused.
Kuna vihma endiselt sajab, siis tutvumine Springfieldiga piirdub ainult autoekskursiooniga läbi kesklinna.
Edasi liigume Connecticuti osariigi ja täpsemalt selle pealinna Hartfordi poole. Ilm hakkab lõpuks näitama selginemise märke ja Milfordis sõidame mere äärde jalgu sirutama. Mingitel teistel aastaaegadel on siin ilmselt supelrand. Vaade lääne suunas
Ja pilk itta. Praegu pole siin eriti kedagi
aga suvel võiks see koht vägagi populaarne olla
Vähemalt võiks arvukate infotahvlite põhjal seda järeldada
Tegemist on ka ajaloolise piirkonnaga, mille kohta saab samuti teavet infotahvlite kaudu. Selgub, et 1 jaanuaril 1777, Ameerika Iseseisvussõja ajal, pani ameerika sõjavange kandev Briti laev siin kaldale 200 lootusetut rõugehaiget sõjavangi. Milfordi elanikud üritasid neid ravida ja paljud saidki terveks. Ülejäänud on maetud siia massihauda
New Yorgis on öömajadega probleem. Mitte et neid ei oleks, on küll, aga rahuldava hinna eest sobiliku leidmine on keeruline. Tuleb ju veel silmas pidada, et asukohast saaks kenasti Manhattanile, millega plaanime nii täna õhtul kui ka homme tutvust teha ja samal ajal on oluline ka ühendus lennujaamaga. Lõpuks sellistele tingimustele vastava Queensist ka leiame.
Hotelli saab sisse alles kella kolmest ja see jätab natuke vaba aega. Google pakub ilma tasulist silda ületamata marsruuti läbi Manhattani, mis pikendab sõiduaega sobivasti ca tunni võrra. Kesklinnas on muidugi autotranspordi kontsentratsioon niivõrd suur, et ühte tasapinda ei mahu kõik kuidagi enam ära
Ja kuigi liiklus on tihe, siis üllataval kombel seisvat ummikut ei kohtagi. Kellaaeg pole küll ka veel selline ilmselt.
Meie poolt väljavalitud ja optimaalseks peetud hotell asub hiinalinnas
Parkimisega on aga nagu kõikjal mujal, ka siin suuri probleeme. Teinud tiiru ümber lähima ümbruse ja veendunud,, et kuhugi tänavale parkida ei saa, oleme sunnitud parkima hotelli vastas olevasse majaalusesse parklasse
Järgmine foto on illustreerimaks parkimisturul valitsevaid trende
Ise autot parkida ei saa, seda teeb, nagu hiinalinnas ka kõike muud, hiinlane sinu eest. Auto üleandmise eest saab vastu sellise paberitüki.
Hiinlastest maailmas puudust ei ole ja paistab, et siin meie hotellis samuti
Numbrituba on küll tiba väiksem kui sellesama hotelliketi eelmises hotellis, milles ööbisime. Aga see siin on ka NY, mitte mingi väikelinn
Kui majutusega on kõik jonksu saanud, siis viime auto renti tagasi. Selleks tuleb taas lennuvälja juurde sõita. Nüüd on kellaaeg juba selline, et tänavad on tihkelt umbes ja sõit võtab päris pika aja. Aga kõik sujub kenasti ja auto tagastamisega probleeme ei teki. Edasi liikleme juba rongidega
New Yorgi metroo on oma 472 peatusega üks maailma suurimaid ja rahvarohkemaid sääraseid ühistranspordi süsteeme.
Avatud küll juba aastal 1904, pole siin siiski sellist suursugusust ja glamuuri nagu Euroopa vanades metroodes. See-eest on kõik lihtne, praktiline ja toimib
Samuti pole siin enamus liine eriti sügaval, vahest aga täitsa maa peal või suisa õhus, postide otsas
Ka veeremit on märgata päris eri ajastutest
Meie tänaõhtune kava hõlmab tulede ja reklaamisäras Times Square’i külastamist
Päris sündmuste keskpunktis on rahvast murdu
Lõpuks saab issanda loomaaia kirevusest isu täis ja tuleb tahtmine oma õdusasse hiinalinna majutusasutusse tagasi saada
Ja eks ikka rongiga. Need käivad siin ööpäevaringselt ilma pausideta
Kodu lähedal leiame veel hiinlaste kaubamaja, mis küll kohe-kohe hakkab uksi sulguma
Aga kiire ülevaatetiiru jõuame teha. Valik on silmipimestav, kuigi kollaste inimeste eelistuste poole tugevalt kaldu
Kõikvõimalikku elustoitu on arvukad akvaariumid servani täis
Koju ostame valmistoitu hoopis ühest kaasamüügipoekesest
17 nov.
Hommikul ei kiirusta, sest õhtul nautisime seda hiina toitu päris pikalt, aga kuna hommikusööki pakutakse kümneni, siis selleks ajaks saame ikka jalad alla.
Hiinlaste pakutav hommikusöök pole küll teab mis gurmee, aga saab üsna positiivse vastukaja. Toitlustamine baseerub ühekordsetel nõudel
Lõpuks peab ikkagi hotellist lahkuma ja võtame suuna metrooga Manhattani lõunatipul asuvasse praamiterminali. Kuna metroorongid liiguvad ööpäevaringselt ja vagunites on ka soe, siis on seegi üks võimalus ööbimiseks. Loksutab samuti uinutavalt. Alloleval pildil üks selline metrooklient mõnusasti suures rohelises prügikotis tudumas.
Uus ja vana praamiterminali vastas üle tee
Praamiterminali peasissekäik
Praamid väljuvad regulaarselt ööpäevaringselt ja on kõigile tasuta
Pardalemineku ajaks koguneb mass läbipääsu juurde troppi. Küllap on sellel oma mõte nende jaoks, kes soovivad paremaid kohti ümbruse vaatlemiseks. Niheleme samuti ligemale.
Natuke arhailised tunduvad puitprussidest sadamaehitised kogu selle pilvelõhkujate plejaadi taustal
Vaade juba liikuvalt praamilt tagasi sadamale ja terminalile
Laevatee viib mööda Liberty Islandist, millel kuju, mis ilmselt tutvustamist ei vaja
Nagu alloleva pildi järgi otsustada võib, siis suur osa praamiseltskonnast on ilmselt Vabadussammast uudistama tulnud turistid, mitte igapäevased reisijad
Saabume Staten Islandi sadamasse. Ka siin on veel endistest aegadest mingeid kummalisi sadamaehitisi näha
Selline vaade avaneb sadamaterminali hoone vaateplatvormilt tagasi New Yorgi poole
Osa praamilt tulnud rahvast suundub kiiruga kohe tagasisuunas väljuvale praamile, ilma et oleks üldse terminalihoonestki väljunud ja hoone on mõneks hetkeks kaunis tühi.
Meie siiski lähemale ümbrusele pilgu peale viskame. Seina ääres on lahedad tagumikutoetamise rakised, et oleks kergem oodata
Aga ka meie aeg on piiratud ja Manhattan ootab samuti. Seega võtame järgmise praami. Ootealal saab ajaviiteks tutvuda mereelu tutvustava väljapanekuga
Tagasisõiduks kasutatav praam on hoopis värskema olemisega, aknalaudadel suisa USB pistikud ja puha, saan oma pidevalt tühjenevat telefoniakut turgutada
Manhattanile tagasi saabudes plaanime jalutada WTC uue maja poole. See on maja, mis ehitati 9/11 kokku kukkunud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide asemele. All pildil see kõige kõrgem pilvelõhkuja
Sadamas maabumisel torkab silma taimetoitluse reklaam, mille andmeil kalavõrkudes hukkub iga aasta 300 000 vaala ja delfiini
Ennist praamile minnes pakuti helikopterilendu Vabadussamba juurde, nüüd satume veel ka teise külastusvariandi juurde, Aga seekord jääb seal käimata
Võtame hoopis suuna Maailma Kaubanduskeskuse poole
Kuigi ilm on ilus, on siin majade vahel tohutu tuuletõmbus ja kaunis vilu. Nagu näha ilm jalgrattasõitu eriti ei soosi.
Ukrainaga solidaarsust on mitmel pool märgata. On see siis kleepeka kujul autol, lipuke aknalaual või siis suur lipp vardas linna keskel
Omapärane turismiatraktsioon. Eriti pikk on siin, kui ülevaloleval pildil lipuvarraste vahel seisvaid inimesi vaadata, isegi praeguses külastajatevaeses ajahetkes järjekord skulptuuri taga. Ikka selleks, et käppida pulli jalgevahet ja siis lasta ennast selle tegevuse käigus pildistada. Munad suisa läikima poleeritud. Natuke veider.
Siit edasi hakkame liikuma mööda Broadwayd
Turistidele orienteeritud tänavakaubandus jätkab iga ilmaga
Kuigi enamik Manhattani teid on ka autoliiklusele avatud, on osa kitsamaid siiski ainult jalakäijate päralt. Praegu pole kumbagi ülemäära palju.
Trinity Church, juba kolmas selle koha peal
Ehitatud aastatel 1839-1846.
Kirik oli oma 86 meetriga Ameerika Ühendriikide kõrgeimaks hooneks kuni aastani 1869, aga NY kõrgeimaks isegi kuni 1890. Praeguses keskkonnas, nende tohutute majade vahel, tundub see isegi natuke grotesksena. Võrdluseks, meie 15 sajandil ehitatud Oleviste kiriku torni kõrguseks on 123,7 m, olles sellega Baltikumi kõrgeim.
Kiriku ümber on ka väike surnuaed. Ei suuda ette kujutadagi, kui palju maksab sellel surnuaial hauaplats, aga ilmselt on selle maa ruutmeeter siin konkurentsitult üks kallimaid kogu Maal
Siin aga vaade kiriku juurest kirdesse, edasi piki Broadwayd
Õige pea jääb vasakule Zuccotti Park. Nimi tuleb selle ala omanikettevõtte esimehe perekonnanimest. No on ikka edevus. Varasem nimi, Liberty Plaza Park, oleks palju kohasem
Igatahes on siin juba jõulupühade ettevalmistustega algust tehtud.
Selleks, et pääseda WTC kaksiktornide asukohta, tuleb läbi selle pargi jalutada
Saan teada, et World Trade Center koosneb hoopis mitmetest eri hoonetest, kõik üsna mõistusevastaselt kõrged majad
Kahe kaksiktorni asemel aga haigutab tühjus. Suhteline muidugi
See siin on nende kahe õnnetu kaksiktorni asemele ehitatud uus maja
Selline näeb lõunapoolse torni vundamendiauk praegu välja
Palistatuna hukka saanud inimeste nimedega
Siin aga veelkord see uus, seekord üksiktorn
See aga on põhjapoolse kaksiktorni vundamendiauk. Kuna tornid olid enam-vähem identsed, siis näevad ka augud üsna ühte moodi välja.
Siinsamas on ka 9/11 muuseum, mis on ilmselt arvestatud tohututele rahvahulkadele, kuna järjekorra organiseerimiseks on suur töö ära tehtud. Vaatamata inimeste vähesusele jätame muuseumi vahele, palju on veel kõndida ja päev lühike
Natuke püütakse selle õnnetuse pealt oma tagasihoidlikul viisil ka raha teenida
Tohutute mastaapsete ehitiste vahel tundub isegi väheke koomilisena vanim säilinud kirik Manhattanil, 1766 aastal ehitatud St. Paul’s Chapel.
Siit aga veel vaade tagasi WTC tornile.
Edasine siht on Empire State Building, kindlasti samuti üks kuulsamaid hooneid Manhattanil. Sinna on küll veel jupp maad.
Manhattanil tahavad olla esindatud kõik. Eranditult. Isegi mr. Perse Los Angelesist
Satub ette huvitav pood. Militaarrõivastus ja muu selle teemaga haakuv
Valik on tohutu. Mitte ainult Ameerika vaid ka Euroopa ja Aasia tooted. Uurin, et kas need on ikka originaalid. Originaalid. Pidid neid kaupu üle maailma kokku ostma ja siit saab leida isegi autentseid Esimese Maailmasõja aegseid rõivaesemeid, WWII rääkimata. Hinnad muidugi kaunis soolased, aga ilmselt odavväljamüügiga sellises asukohas kaua poodi ei pea.
Manhattan on tegelikult suur territoorium ja kõrghoonete vahele jagub ka natuke madalamaid maju ja mitte nii glamuurseid inimesi
1846-1847 ehitatud 70m kõrge Grace Church
Kõrgemate või väheke madalamate majade vahele on siiski jäänud ka väikesed laigud täis ehitamata pinda parkide näol. Sellised on kohalike seas väga populaarsed
Ühte sellisesse on sisse seadnud end jõuluturu moodi ettevõtmine
Kuna me midagi osta ei saa/taha, siis pikalt uudistama ei hakka
Peale laada on siin pargis veel George Washingtoni ratsamonument
ja Iseseisvuse lipuvarras
Jäätisesupermarket
Empire State Building
Päeva lõpuks on ka kõht tühjaks läinud. Oleme küll jälginud, et mõni mõnus söökla koduste toitudega ette satuks. Jutt käib näiteks hakklihakastest ja kartulist, aga kahjuks miskit sellist silma ei jäänud. Et oleme ikkagi Ameerikas, mõtleme selle viimase õhtusöögi kohalikus stiilis ette võtta. Teeme seda kohe otse tulipunkti keskmes Times Squarel asuvas hamburgerirestoranis . Saab siin tellida nii valmis hamburgeri kui selle ka tohutu pika lisandite nimekirja abiga ise koostada. Meie piirdume tagasihoidlikult selle esimese variandiga
Mina saan sellise kunstiteose
Mihkel aga sellise. Nagu ikka, tundub teise oma hulka parem ja isuäratavam.
Kõige suurem kunstiteos tuleb lõpuks, arve näol. Niigi kõrgetele menüühindadele on igasugu numbreid otsa kirjutatud ja minu elu kalleima hamburgeri ost ongi teoks saanud. Aamen sellega.
Nüüd jääb veel natukese navigeerimist, et leida üles juba eilsest tuttav raudteejaam – Times Sq – 42 st. Selleks tuleb mööduda järgmistest kohtadest.
Lennujaama suundume aegsasti, sest mine sa tea, mis sekeldusi veel tulla võib. Kuigi, riigist väljumine ilmselt pole nii suur asi kui sisenemine. Ja tegelikult nii ongi, et riigist väljumise vormistamine toimub nagu möödaminnes kuskil turvakontrolli eel. Alguses ei saa arugi, et tegu piirikontrolliga, näitad lihtsalt passi ja kõik, juba saadki selle tagasi. Ei miskit templit passi ega miskit.
Edasi polegi muud teha kui päevaväsimust välja puhata ja ootepinkidel vedeleda. Teen südame kõvaks ja kaotan hulga dollareid põhjendamatult kallite suveniiršokolaadikarpide ostmisega.
Lennuk saab laetud lendajatega 10 minutit enne plaanipärast aega, milleks on 00.30. Kapten ütleb, et ka Berliini jõuame ilmselt tunduvalt varem. Seda heade ilmastikutingimuste ja soodsa tuule tõttu. Õnneks pole ka see lennuk päris täis ja saan vahetada oma istekoha Mihkli ja pilusilmse naisterahva vahel kolme tühja istme vastu, mis annab lootust natuke magada.
Berliinis jääb meile küll peaaegu piisavalt aega, et korrata Oslo trikki ja sõita rongiga linna ja tagasi. Pileti hindgi siin hulga soodsam – 3.80 ots. Aga linna ja lennujaama vahel toimuvad mingid streigid ja väljaastumised seoses kliimamuutustega vist ning telefonile tulnud sõnum soovitab aegsasti lennujaama suunduda ning otsustame oma rongisõidu ära jätta. Selle asemel läheme hoopis alumisel korrusel asuvasse poodi. Siin veendume, et Saksamaal on ikka hea. Lennujaamapoes on asjad jupp maad odavamad, kui kodus Lidlis ja ostame üht-teist kõhtu täitvat ja janu kustutavat.
Kogu autotripp kujunes pikkusega natuke üle 3600 kilomeetri ja kaardil paistab välja järgmiselt