Postitused rubriigist: “Aafrika reis”
- EttevalmistusedPeale väikest kaalumist otsustasin ka ajaga kaasas käia ja mõningaid reisiga seotud seiku võrku laadima hakata. Põhjused on peaasjalikult ikka seotud praktiliste aspektidega, põhiliselt sellega, et jooksvalt talletada sündmuste kulgu. Seni olen seda teinud paberkandjal märkmete vormis ja ennast pettes lootustega, et kodus tagasi, leian aega korralike kokkuvõtete jaoks. Vale puha. Seepärast jäävadki ainsateks mälestusteks need, mis teel olles kirja pandud. Siit ka märkmete laad – esmajoones on need iseendale või siis ka huvilistest sõpradele-tuttavatele lugemiseks, mitte laiatarbekaubaks. Homme katsun plaanid ritta seada. Aga et plaan on sõita Aafrikasse ja võimalikult mööda maad, siis teen väikese lühikokkuvõtte võimalikest variantidest. Autoga Aafrikasse sõitmise võimalused Kuigi kaardile vaadates on Aafrika ja Euraasia manner kõrvuti tuhandeid kilomeetrid, ei ole ometigi just palju võimalusi seda vahet läbida. Klassikaline ja kõige lihtsam marsruut kulgeb Euroopast Gibraltari kaudu Marokosse ja sealt siis allapoole Mauretaaniasse ja edasi siis kas Senegal, Mali või kuhu keegi soovib. Hetkel on aga see variant kasutuskõlbmatu. Esiteks on Malis turvalisusega suuri probleeme, aga veel suurem oht on ebola. Seetõttu on minule teada olevatel andmetel suletud ka Mauretaania piir nii Maliga kui ka Senegaliga ja thats it!. Kui vaadata edasi ida poole, siis on kasutatud ka teid läbi Alzeeria ja Tuneesiast edasi läbi Liibüa alla. Kõik need rajad on aga praeguses situatsioonis mõeldamatud. Alzeeria lõunaosas ja Mali ning Nigeri põhjaosas tegutsevad tuareegi mässulised ning situatsioon reisimehele oleks ülearu ohtlik. Liibüas aga toimub endiselt vägivaldne kodusõda ja mõnda aega kindlasti ei tule ka see variant kõne alla. Edasi tuleb Egiptus. Maad mööda sinna ei saa, kuna Süüriast läbisõidu võimatuses ei kahtle ilmselt keegi. Võimalik on saata mõnest Vahemere sadamast Türgis, Kreekas või Itaalias auto laevaga kohale. Miinuseid on palju. Esiteks on see vägagi kulukas lõbu. Teiseks on Egiptuse nõuded auto sissetollimisele maailma kallimad ja tobedamad, alates kohaliku numbrimärgi saamisest ja lõpetades 800% tagatisraha maksmisega, mis tagastatakse (vähemalt lubatakse nii) riigist väljumisel. Ja veel peab olema olemas Sudaani viisa või kindlus selle saamises. Kokkuvõttes keeruline aga teostatav variant. Edasi tuleb marsruut maad mööda läbi Iraani, Iraagi ja Saudi Araabia, kust siis praamiga Port Sudani Sudaanis. Kahjuks langeb ära äärmiselt ebaturvalise reisikeskonna pärast Iraagi lõunaosas ja mis peamine, Saudi Araabia ei väljasta mingisuguseid turismiviisasid ja antud marsruudile ka mitte transiitviisasid. Eelmise marsruudi modifikatsioon oleks Iraaki vältida ja Iraanist Araabia ühendemiraatidesse sõita praamiga ning edasi nagu eelmine. Viimane võimalus on liikuda Emiraatidest Omaani kaudu Jeemenisse, mis samuti oma turvalisuse poolest just silma ei paista, aga on siiski läbitav, kui Al-Qaida treeninglaagreid vältida. Siin aga üritada autot mõne laeva peale sokutada, kes siis selle üle lahe Djiboutisse viiks.Miinuseks siis igasuguse kindluse puudumine ettevõtte õnnestumise suhtes ja ka ajafaktor. Samuti on ebaselge, kuidas selline operatsioon tollibürokraatia seisukohalt võiks välja näha ja võimatu poleks ka transpordivahendi arestimine/rekvireerimine või ülisuured trahvid/altkäemaksud. Kõige lõpuks on alati saadaval lahendus kasutada konteinerit ja panna auto sellesse ning saata justnimelt sinna punkti kuhu vaja. Et praegusel ajahetkel muid võimalusi ei olegi, siis selle reisi etapi Dubai-Djibouti peab samuti auto konteineris sõitma.
- Asjad hakkavad kuju võtmaTäna võtsin kätte ja helistasin Aseri saatkonda. Ja vahi, viisad ongi valmis. Homme hommikul lähen järgi. Huvitav, kui poleks helistanud, kas nad siis ise oleksid ühendust võtnud? Auto on ka Vello juures ja õnneks tõstukil. Loodetavast ta sealt enne valmimist alla ei tule. Tänud Vellole selle eest.Oleg on ka tublit tööd teinud ja auto transportimise hinna juba päris söödavaks teinud. Negatiivse poole peale tuleb kanda see, et Sudaani saatkond Stockholmis ei oma veel mingit infot viisa kohta. Seega võib Sudaan marsruudist üldse välja jääda..
- Sudaani viisa taotlus
selline see taotlus välja näeb. Lisaks sellele on vaja esitada töökoha kiri, auto dokumendid koos CDP-ga ja tagatipuks tuleb isiklikult saatkonda kohale minna sõrmejälgi andma. Juhul kui viisa otsustatakse ikka anda.. - väljasoit 16.11.2104Krt. kirjutasin selle jutu korra juba valmis ja siis otsustas mu tahvel selle lihtsalt ära kustutada. Aga kirjutada tahvlile sõidu ajal pole eriti mugav, seega ggggrrrr!! Laupäeva õhtul sõitsime peale Aleksi juures peetud koosolekut Kolusse, varustasime ennast kohalikus säästukas pelmeenidega ja peale kõhu trimmi pugimist ja paari õlut sättisime veits pealt kümmet magama. Poole viiesest äratusest ei tulnud midagi välja, sest pool neli oli juba uni läinud. Kiired võileivad ja kohv ja minekut. Siis aga oli Mihklil millegipärast vaja mainida kollast passi – kollapalaviku vaktsineerimistunnistust- mis minul aga kenasti linnas. Et edaspidiseid võimalikke tekkivaid ekstsesse vältida, siis otsustasime Koidulasse läbi Tallinna sõita. See võimaldas ka Kopratransist läbi hüpata ja mahaununenud pealambi kaasa haarata. Omaette teema oli tankimisega. Selline tunne jäi, nagu jookseks kütus alt välja või oleks kulu järsku 30 sajale. Ilmselt tuleb seoses lisapaagi kummalise käitumisega, st kütust adsorbeerib aga välja ei anna, mingi õpituba läbi viia. Igatahes üheksaks jõuame Koidulasse. Mis on hea kellaaeg, sest äsja lõppes vaheaeg. Ühtegi autot pole. See ajab harja punaseks. Sest peale hiljutist hinnatõusu tuleb maksta eraettevõttele Paldiski Sadamad piiriületuse eest juba 6.30 eurot. Vene poole varjatud (suhteliselt labaselt) piiriületuse tasustamine nn. tasulise tee teemaksu kogumise näol – 150 rubla, ehk ca 2,5 euri on paras naljanumber, aga meie omadel on ikka täiesti teine tase. Küsida Eestist väljasõidu eest raha. Banaani(vaba)riik.:-) Huvitav, mida arvab maksuamet arvetest, millel kirjas olevat teenust tegelikult ei osutata. Piiril endal suurt miskit ei juhtunud. Peale reisisihi mainimist olid muidugi kohustuslikud ebola-naljad. Vene poolel tundus ka nagu kõik laabuvat. Jõudsin juba oma kontrollitud/ tembeldatud passi kätte saada ja Mihklile mainida, et sujub hästi, kui läks lahti. Pidin kahtlustama hakanud piirivalvuri-tädile põhjalikumalt meie sõidu marsruute ja motiive selgitama hakkama. Ja seejärel oma dokumendid talle tagasi andma. Paluti auto ära parkida ja autos oodata. Ega palju valikuid ka jäetud. Peale mõningast ootamist hakkas igav ja läksin uurima, et mis seis on. Et varsti hakkab külm ja meil vaja hakata hommikusööki valmistama. Tädil naljatuju ei olnud ja ütles ainult, et piiril tuleb ikka viivitusi ette ja oodaku ma rahus. Selleks ajaks oli mulle ammu selge, et migratsioonikaardile oleks võinud Vladikavkazi asemel mõne muu sihtkoha kirjutada.. Lõpuks viidi mind erariides nuhi juurde ülekuulamisele. Selgitasin siis, et vaevalt et Eestist mingeid dzihadiste leida võiks. Vaikselt mõtlesin et kui võikski, siis küllap nad vast oskaksid sinna ankeeti tähelepandamatu Pihkva reisisihiks kirjutada. Peale lühidat usutlemist ja veelkord kinnitust pärides, et ma ikka tõsimeelne kristlane olen, lasti mind minna. Valge paberileht laual jäigi puutumata.. Mihkel eskorditi samuti pinnimisele, aga kuna ma hoiatasin, et vene keelega võib tulla probleeme, siis kaua aega ei kulunud. Sellega asi küll ei piirdunud. Eelnenud pealiskaudsele auto ülevaatusele järgnes nüüd põhjalikum. Kogu padajann tuli välja tõsta ja suur hulk sellest ka läbi röntgeni tarida. Lõpuks ei osatud meiega enam muud teha, kui minema saata. Esimene tegevus tankimine, seejarel kindlustuse tegemine, kuna Eestis rohelist kaarti teha ei õnnestunudki. Üsna arusaamatu suhtumine. Kui välismaalane tuleb oma autoga Eestisse ja kindlustus juhtub läbi saama, siis uut teha polegi võimalik.
Venemaal igatahes õnnestus. 15 päeva ja 1490 rutsi.
Marsruut järgmine – Izborskist ehk Irboskast(siit kulges kunagi EW piir) otse Ostrovisse, Pihkva jätame vahele. Kuna on pühapäev, siis Moskvas on õhtul ilmselt ummikuid oodata ja seetõttu tundub mõistlikum piki Valgevene piiri vaikselt lõuna poole libistada. Seda plaani õnnestub Moskva trassilt ära keerates ca 100 kilomeetri ulatuses ka järgida. Siis aga on ees silt: tupik 92 km. Selgituseks, et sild üle Zapadnaja Dvinaa jõe on suletud ja ümbersõit toimub Valgevene kaudu. Mis kohalikele raskusi ei valmista, küll aga meile. Venemaa/Valgevene piiril pidi lauskontroll küll puuduma, aga meie oleks seal kindlasti tähelepanu pälvinud Ja vajalikud viisad meil ju puuduvad. Seega ainus väljapääs on nina Velikije Luki poole ja tagasi Moskva trassile.
Moskvast ringisõiduks kasutame väikest betoonringteed, mida teinekord ei soovitaks kasutada. Liiklus küll väga intensiivne pole, kuid pidev linnarezhiim tõmbab kiirust alla. Temperatuur on -7 aga sademeid pole. Lõuna poole sõitma hakkame mööda trassi nimega Krym. Vähemalt kuni Tuula mahasõiduni on see kaasaegne valgustatud kiirtee.
Et homme saaks kenasti startida otsustame sõita Tuulast läbi
ja pärast linna keerame ühele põlluservale ööbima. - 17 novMõned tunnid sai niisama magatud, siis hakkas külm ja tuli auto käima jätta. Liikuma saime nii seitseme paiku, hakkas just valgeks minema. Nüüd on rataste all Rostovi trass.
Ümbrus on ikka üksluine. Tohutu suured põllud, eraldatud kitsa riba paplitega ja kergelt lainjas reljeef. Liiklus on tihe, aga politseid eriti tihti ei kohta. Ilm on selline poolpilves, vahepeal on siiski päikest ka näha.
Lõunatame trassiäärses kohvikus,
pakutakse hartsood ja sealiha kartulipudruga. Esimene on nii piprane, Mihkli arvates pannakse nii palju pipart ainult siis kui toit hakkab käest ära minema.
Kohvikutädi näitab oma metallkroone täies hiilguses ja säras, kui kuuleb, et me turistid oleme)
Tankimisega on endiselt probleeme – kütust tuleb paaki tilkhaaval nõrutada ja käitumine on selline, et lisapaaki nagu ei olekski.
Ometigi juhtus korra fakt, et lisapaagist voolas kütus põhipaaki, seega ühendus ikkagist eksisteerib.
Õhtuks jõuame juba Põhja-Kaukaasiasse. Politsei ei tunne endiselt meie vastu erilist huvi. Teeme veel enne ööbimispaiga otsimist kiire shaverma peatuse. 
Tiheda udu tõttu pole ka erilist mõtet edasi trügida, kiirus jääb nagunii väikeseks. - 18 nov Põhja-Kaukaasia18 november Kabardiino-Balkaaria – Põhja-Osseetia – Lõuna-Osseetia – Põhja-Osseetia – Georgia Hommikul on ilm endiselt udune. Peale Kislovodskit sööme hommikust. Selleks tarbeks peatume teeäärses kohvikus, kus kohalikud kabardiinitädid parasjagu omakeelset koosolekut peavad. Pakutakse mantõsid ja juurviljasalatit.
Pakutavaga võib enam-vähem rahule jääda.
Edasi sõites vahetub föderatsiooni subjekt ning siseneme Põhja-Osseetiasse. Mitte et sellest märgatavalt midagi muutuks.
Teeserva jääb tihtilugu palju nõukaaegset sümboolikat, siinkandis kohtab seda sagedamini kui põhja pool. 
Järgmine suurem asula on Beslani linn, kurikuulus kahjuks, seega sõidame ringteed pidi ümber linna Vladikavkazi poole.
Viimases läheb tee kaheks, otse on tee Georgiasse, läbi Larsi, meie aga keerame paremale, plaan on Tshinvalit, Lõuna-Osseetia pealinna, külastada. Kuigi ilmselt Georgiasse edasi sealt ei pääse. Tee viib ülespoole piki jõeorgu, piir asub tavaliselt piki veelahet. 
Loodus on ilus, kuigi sügisene ja eespool on näha lumised tipud
Ei ole unustatud ka propagandat.
Piiripunktis Lõuna Osseetia ja Venemaa vahel algavad sündmused lootusrikkalt – tollis vormistatakse auto kenasti riigist välja. Passikontrollis hakkavad asjad venima. Kuni selleni, et tuleb auto jällegist ära parkida ja saada eskorditud peamajja ülekuulamisele. Sisenedes tuleb taskud tühjendada ja siis ennast metalliotsijaga üle lasta käia. Edasi läheb pinnimiseks. Kõigepealt tavalisemat laadi küsimused – nimed, elukohad, tegevused, sugulased jne, jne. Edasi siis juba teravamas toonis, et kuhu ikkagi minek ja miks jne. Ja siis, et mida me arvame Ukraina asjadest, et miks Ameerika Venemaad ähvardab ja mida Eestis Venemaast arvatakse jne. Jõudsin juba vihastada ja hakkasin pärima, et millest selline ülekuulamine. Selle peale võttis seltsimees samuti teravama positsiooni ja püüdis mind uskuma panna, et olen kõvasti seadust rikkunud, kuna olen siin nö turistina, aga viisa on äriviisa. Ja seejärel pani mu mingisse tuppa, mis ilmselt ka kartseri ülesannet täitis, luku taha. Toas oli tool ja laud, viimasel kaust seaduste ja õigusaktidega, millega soovitati siis mul tutvuda. Õnneks väga pikalt ootama ei pidanud,ca 10 minuti pärast oli seltsimees tagasi ja lubas meil edasi sõita. Hoiatas küll, et ega osseedid meid ikkagi edasi sõita ei lase. Mihkel oli seni autos oodanud ja ütles, et auto oli ka kaunis põhjalikult üle kontrollitud. Kummaline, et siin passi templit ei löödud.
Sõidame siis edasi Tshinvali poole. Varsti siseneme tunnelisse, mis näeb viimase peal kaasaegne välja, ja mis viib meid läbi mäe, mille harjapidi kulgebki tegelik piir. Tunnelist väljas, saame sõita veel kümmekond kilomeetrit, kui tuleb osseetide kontrollpost.
Siit edasi meid kahjuks ei lasta. Tegelased on küll sõbralikud, aga kord on kord. Et kui oleksime MID-ist (ministerstvo inastrannyh del – lühend, õigemini selle keeleline päritolu, räägib ise enda eest, kes selle ministeeriumi on kokku pannud) luba taodelnud, näiteks läbi interneti, siis oleks visiit siiski võimalik olnud. Ja üks lisas veel, et neid, kes neid ei tunnusta, nad riiki ei luba. Keerame otsa ringi ja tagasi. Piirile on paras järjekord tekkinud, aga õnneks liigub kiiresti. Enamik autosid kannab kohalikke numbrimärke ja riigitunnust RSO (Republic of South Osetia). Selgub,et siin piiril migratsioonikaarte ei kasutata. Uurin, et kuidas me siis ilma selleta järgmises piiripunktis hakkama saame, aga mind rahustatakse sellega,et Lars on sama piirkond ja seal samuti migratsioonikaarte ei kasutata. Ei hakka selle pärimisega, et mis Eesti piiril saada võiks, pingeid kruvimagi. Auto vormistamisega tsirkus jätkub. Saan küll deklaratsioonile mingeid templeid, aga sellest ei piisa, suunatakse veel röntgenisse. Teeme siis selle protseduuri ka läbi, asja toimetav ametnik skanneerib veel ülipüüdlikult kogu komplekti dokumente ja ilmselt röntgenipildiga rahule jäänud, saan vajaliku templi kätte. Tagasi tollis, suudab vormistajatüdruk taas üllatada. Talle nimelt on vajalik tõestus et ma ikka Eestisse sissekirjutatud olen. Kahjuks ei oska talle kuidagi meelerahu tagasi tuua ja sellega ta ka peab leppima. Pean veel allkirjastama mingisuguse paberi, mille pealkiri oli umbes selline nagu meelespea auto ajutisele sissevedajale. See õnnestub kolmandal katsel, sest esimesel kahel juhul ei saanud mu nimi ja allkiri päris täpselt sinna kuhu vaja..
Hakkab juba hämarduma, kui lõpuks Vladikavkazi poole saame tagasi sõitma hakata. Teeme kiire peatuse teeäärse monumendi juures.
Larsi piiripunkti jõuame juba kottpimedas. Siin käivad asjad tunduvalt kiiremini. Minu autodeklaratsioon tekitab vastavas ametnikus küll arusaamatust, aga õnneks ta ei taha seda minuga pikalt arutada. Ka migratsioonikaardi puudumine ei põhjusta pikemat arutelu. Saame templi passi ja olemegi Georgia piiril. Siin on hoopis lihtne, pole vaja autostki väljuda. Sõidame ca 100 km ja peale paari hotelli olukorraga tutvumist jääme lõpuks ühte ööbima. Et kohvikut ei ole, siis keedame kaasavõetud borshi ja kasutame võimalust käia kuuma dushi all.
- 19 nov. Georgia
hotell Georgias
Kella kaheksaks oleme autos ja hakkame liikuma. Hotelliperemees oli tõesti külalislahke, üldse on siin inimesed abivalmid ja heasoovlikud. Liigume Tbilisi peale, kuhu on umbes 50 km. Ilm on soojemaks läinud, termomeeter näitab 8 soojakraadi. Linna jõuame tipptunnil, kella üheksa paiku. Aga sõita saab. Ja sõidetakse, kus vähegi auto läbi läheb. Kõnniteest on lisarada tehtud, eriti palju on seal taksosid näha, eks see ole vist kohalik variant ühissõidukiradadest. Politseid on kõikjal, autodel vilkurid töös, aga neid eriti keegi tähele ei pane. 
Kesklinnas vaba wifi leidmine pole probleem ja vajalikud toimingud netis saab kiiresti korda.
Mihkel viib ka auto ehitamise lõpule, nimelt paigaldab inverteri. Kiire ülevaatus näitab vasaku esiratta anomaalset kulumist nii seest kui välisservast. Mis tähendab, et mõne aja pärast on vaja rattaid ringi tõstma hakata. Õnneks on neid autol eeldatava läbisõidu kohta piisavalt.
Tbilisist võtame suuna Batumi peale. Esimesed 50 km kuni Gorini on kaasaegne kiirtee, mida näikse ka edasi ehitatavat, seejärel aga jätkub vana kaherealine. Tee ääres on pidevalt ka sildid, mis visalt eiravad de facto olukorda ja juhatavad Sukhumi peale. Tegelikult on piir Abhaasiaga suletud oma 20 aastat.
Peale veelahet läbiva 1800m pikkuse tunneli läbimist on ilm kardinaalselt muutunud. Paistab päike ja sooja arvatavalt oma 20 kraadi. Otsime kena tuulevaikse koha ja teeme lõunasööki. Selleks on makaronid konserviga!!!
Edasi mere poole liikudes hakkavad tee ääres juba palmid kasvama ja ilm läheb veel soojemaks.
Üks euro on 2,2 kohalikku raha ehk siis lari. Diiselkütuse liitrihind kõigub 1,80 ja 2,15 vahel, bensiin on tiba kallim.
Kutaisi linnas õnnestub kohaliku politseiga juttu puhuda.
Kuigi liikluseeskirju rikutakse räigelt ja pidevalt otse seadusesilma juuresolekul, siis meie tagasipööre ristmikul oli ühele ekipaazile liig ja meile väljastati loetud minutitega 20 larine trahvikviitung.
Ei mingeid pikki tobedaid usutlusi ja seletuskirju teemadel et miks sa ikka nii tegid jne. Kümme päeva maksetähtaega ja head teed!.
Hämaras jõuame Adžaaria pealinna Batumisse. Et maantee viib otse läbi linna, siis tuleb ka õhtuse tipptunni ummikuga rinda pista. Türgi piir pole enam kaugel ja et siinne kütus on odavam, laseme paagi kaelani täis.
Georgia piiril teeme vist algatuseks miskit valesti, et politseinikutelt kurjalt noomida saame. Kui aga selgub, et oleme turistid ja Eestist, siis leebutakse kiiresti ja loobutakse meie kila-kola sees tuhnimast.
Piirivalvenäitsikul on juba arvutist teada, et oleme trahvi saanud! Elagu e-riik!
See ei takista meid küll edasi sõitmast. Kohe 100 m pärast ongi Türgi piir. Ka siin ei huvita me kedagi. Ainult et, kuna meil puudub roheline kaart, siis tuleb kindlustus osta. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, nagu sundostud piiril, on see ilmselgelt inflateerunud hinnaga. Saan miskipärast kolmekuulise kindlustuse 66 kohaliku raha ehk liiriga. Kolm kuud ilmselt sellepärast, et ka auto ajutine sissevedu on vormistatud kolmes kuuks.
Aga selleks et seda 66 lira maksta tuli ennem raha vahetada. 50 euro eest annab ametlik piirispekulant 135 raha. Sellega formaalsused lõppevad ja sõidame edasi. Kuna tomtomis on ka türgi kaart, mis sest, et puudulik, siis sätime talle sihiks Igdiri, mis paistab olevat viimane suurem linn enne Aserit, ja kukume kimatama.
Tee viib pidevalt mäkke üles ja kõrgeim kuru on 2470 m. Lumi on maas aga õnneks on asfalt kuiv. Mingist hetkest muutub udu nii läbipaistmatuks, et edasisõit on aeglase tempo tõttu mõttetu ja keerame teelt maha ööbima. Igirini jääb veel 130 km. Et kõrgust on 1900 m siis eriti soe ei ole. Aga päev on pikk olnud ja sprotivõileib purgi õllega toob une kenasti silma. - 2o nov. AserbaidžaanPool kuus eesti aja järgi hakkab valgenema ja tõuseme üles. Palju on kohalik aeg, ei ole selge ja ega see ka mingit tähtsust oma. Kaunis vilu on.
Keedame kohvi, sööme kartuliputru ja hakkame liikuma. Öine udu on ka hajumas. Mõnda aega sõitnud, muutub tee kohati libedaks ja maastik on paksus härmatises. Aga mitte pikalt. Kui ma ei eksi, siis liigume Türgi Kurdistani aladel ja et siin alati kõik omavahel sõbrad ei ole, sellest saab sotti kui möödume teeäärsetest laskepesadest. Ka tuleb vastu soomustatud autosid.
Igdiri linnas sõidab me ees soomusauto, kuulpildur kuulipildujaga luugist väljas ja aktiivselt ümbrust jälgimas. Kohe hakkas turvalisem tunne!
Nahhitsevani viib Igdirist lai neljarealine maantee, aga liiklus praktiliselt puudub.
Türgi poolel ehitatakse uut suurt piiriterminali, aga meil tuleb esialgu veel vana korraldusega läbi ajada. See tähendab asjaajamist läbi mingi konteineri akna. Saame templid passi ja sõidame üle piirijõe silla Aserbaidžaani poolele.
Siin seiklused algavad
Kõigepealt hämmastab kui kidur on ametnike vene keele oskus, isegi nende seas, kes veel nõukogude aegsed inimesed. Inglise keelel pole lootustki. Aga saadetakse mind kellegi juurde, kelle keeleoskus on piisav selleks, et mulle selgeks teha,et parempoolse rooliga autoga riiki sisse ei saa. Auto tuleb jätta piiril parklasse ja siis busside või taksoga edasi liikuda. Läheme siis passikontrolli ja siin jookseb ametnikel mõistus kiiresti kinni. Kaks passi on neile liig. Ja see asjaolu, et Türgi valjumise tempel on teises passis kui aseri viisa ähvardab meid sellega, et tuleb Türgi poolele tagasi sõita ja uus tempel hankida. Vähemalt veerandtunnine telefonikõne ja meie passide põhjalik uurimine spetsiaalse valguse all ja ilma toob lõpuks siiski tulemuse. Saame templid passi. Edasi on toll, kes meil osa asju käsib autost läbivalgustamisele viia. Paras segadus siin, ise tuleb ka läbi skänneri astuda, olles eelnevalt metallist asjad taskutest välja võtnud. Telefoni võtan, aga mündid ja võtmed ja muu kraam jääb taskutesse. Aga ilmselt tundub, et see aparaat ei töötagi. Tegelikult ei ole sellel tegevusel mingisugust mõtet. Ilmselt näeb lihtsalt tööeeskiri ette, et inimene peab korra skänneri väravatest läbi minema, mis siis, et ta nii enne kui ka pärast võib vabalt sellest edasi-tagasi käia või ka õues lihtsalt edasi tagasi liikuda. Auto vaadatakse ka keskmise põhjalikkusega üle ja lõpuks lubatakse meil oma kodinad kokku panna ja minema hakata. See lootus, et äkki saame siiski autoga edasi liikuda, kui juba nii põhjalikult auto kontrolliga tegeleti, osutub siiski enneaegseks. Üks suht hästi vene keelt oskav härra, kellele muu hulgas ka custom on seljale kirjutatud, juhatab meid “otoparki”. Kaeban talle oma rasket saatust ja hetkeks tundub juba, et kui me tõesti tahame edasi Iraani minna, siis võiks ju meid ikkagi nagu läbi lubada. Kütan veel ideed sellega, et kui viisat vormistasime, siis ei öelnud keegi, et parempoolse rooliga riiki ei saa. Käime siis eelpoolmainitud härraga erinevate inimeste jutul, aga kahjuks olukord ei muutu. Lubatakse meid vähemalt tasuta bussiga Nahitsevani viia. Nii poole tunni pärast. Et päev on lühike, lubadused head asjad ja aeg jookseb, võtame hääletamise ette. 
Seisma jääb Volga. Juht vene keelt ei jaga, kuid vähese kauplemise peale lepime 20$ kokku.
Natuke aega sõitnud, peatume teeääres seisvate taksode juures ja seal selgub, et elu on ikka seiklus. Peale seda, kui oleme oma 20 volgajuhile andnud, vahetab teadmata summa kohalikku raha kohaletulnud politseinikuga omanikku ja edasi sõidame juba politseiautos. Mõne aja pärast peatab politseinik ühe takso ja suunab meid sellele, ise öeldes, et “besplatno”. Muud vene keelt ta ei paistnud mõistvat. Taksos on veel kaks inimest, tundus olevat ema ja poeg, kes läksid lennujaama.
Peale nendest vabanemist ja kesklinna jõudmist tekkis arusaamatus taksojuhiga, kes meilt 11 manati nõudma hakkas. Kuna meil arusaamine üksteisest puudus, siis otsisime linnapealt tõlgi. Selleks osutus kohalikus ülikoolis vene keelt õpetav härrasmees, kelle vahendusel siis asju selgitasime. Politseinik polnud loomulikult taksojuhile mingit raha andnud ega ka miskit muud öelnud, seega peaksime nagu sõidu eest maksma. Tüüpiline scam. Tema soovitus oli olemasoleva juhiga ka tagasisõidus kokkuleppele saada, muidu läheb veel kulukamaks, kui järgmise tegelasega uuesti maad jagama hakata. Elu pidi siin olema h**joova, kuna kõik on maffia kontrolli all. Diil saab peale lühikest ja tulist kauplemist järgmine. Teeme 10 minutilise peatuse kesklinnas. (Käime tohutu pompöösses pargis, mida kroonis riigilipp ja lühikese ajalookursusega muuseum), ja seejärel viib ta meid piirile tagasi. Raha kokku 40$. Täname tõlki ja paneme ajama.
Tanklas diisel 0,6 manati, aga meile see rõõm ilmseilt ei laiene, sest piiril tanklat pole.
Tagasi Türki vormistamine käib juba lihtsalt. Vaatamata asjaolule, et enne auto korralikult üle vaadati ja ta sealsamas parklas seisis, teevad samad tegelased uue ülevaatuse.
Türgi poolel on tiba rohkem segadust kui tulles ja samuti vaadatakse meie kola üle. Aga ei midagi keerulist.
Võtame siis suuna Iraagi poole. Sõita on ca 600-700 km. Ilm on selginenud ja õhtupäikese taustal on ilusti väljajoonistunud Armeenlaste püha mägi Ararat, mis praegu küll Türgi piirides ja meist vasakul. 
Tee viibki poolkaares ümber mäe, nii et saame vaadet mitmest ilmakaarest. Mõne aja parast jääb vasakut kätt suur järv. Igale ristsõnasõbrale on kindlasti tuttav järv Türgis, kolme tähega. Van. Aga et on juba pime, siis on näha ainult asulatulede peegeldust vees. Mingis linnakeses teeme marketis kiire peatuse ja varustame ennast mandariinide ja saia ning tomatitega. Esimesed on tohutu suured, lahtise koorega, maitsvad ja odavad. Oleks pidanud rohkem ostma! Ahjaa, kaasas on meil no. meditsiinilistel eesmärkidel pudel rummi aga kuna see võib järgmistel piiridel ebasoovitavaid tagajärgi tuua, siis on vaja see kuidagi ära tarbida. Mis võib samuti tagajärgi omada)). Sellel eesmärgil ostame ka pepsit. Marsruut kulgeb Ercis-Tatvan-Baykan-Sirnak-Cizre-Silapo. Kellaaeg näikse olevat sama Eestiga. Ööbima jääme ca 150 km enne Silapot. Väga külm ei ole, küll aga niiske, paistab sedasi, et oleme pilve sees. Aga und see ei sega. Küll aga teevad seda mitusada lammast ja nende kantseldaja oma taskulambiga, kes meie majapidamist uurib.. - 21 nov. Türgi-IraakHommikul on veel niiskem kui õhtul, sest temperatuuri alanedes on rohkem vett pilvest kasteks muutunud. Aga kohvi ja supi tegemist see ei sega. Avastan, et auto esiklaasi ülaserva on tekkinud mõra. Kuskilt on kivike lennanud ja täke on ka sees. Loodetavasti see ei arene pikemaks praoks üle kogu klaasi.. Edasi liigume pisikest ja käänulist mägiteed, mis pakub kauneid vaateid. Asume pilvedest kõrgemal ja kena on vaadata orgu, mida katavad pilved.
Enne Iraagi piirile jõudmist sõidame mõnda aega piki Süüria piiri. Palju on näha sõjaväe kohalolu ja ka rasketehnikat. Ööselgi oli teel paar kontrollpunkti, kus kõik autod kinni peatati, aga meid kui turiste lasti kiiresti edasi sõita.
Enne piiri kulutan viimased 65 liiri kütusele. Kütus on Türgis kallis, diisel ca 4,20/liiter, seega eriti palju paaki juurde ei saa. Paneme panuse sellele, et Iraagis on odavam küte.
Oma viis kilomeetrit enne piiri hakkab pihta veokite järjekord.
Õieti on järjekordi kaks, sest rekkad seisavad kõrvuti. Põhilised artiklid, mis katmata koormates silma hakkavad on autod, armatuurraud ja tsement. Aga ka mitmesugused seadmed. Ausalt öeldes on autode hulk ja segadus mis sellega kaasneb suurimate killast mida mina eales enne näinud.
Meie ja teised sõiduautod laveerime selles segaduses kuidagi edasi, kasutades selleks nii päri- kui vastassuunavööndeid ja teepeenraid. Lõpuks piiripunkti jõudes on segadus järsku seljataha jäänud ja olukord suhteliselt rahulik. Mis võimaldab meile taas tünga teha. Enne piirikontrolli ujub ligi üks kahtlane tegelane, surub mingi paberi pihku ja laseb meie andmetega ära täita. Kahtlustan kohe taaskord scammi, alust selleks annab mingi minibussi pilt paberi ülaservas. Väheke lootust, et taas petta ei saa, annab aga lehe allservas olevad lahtrid politsei ja tolli templite jaoks.
“Ametnik” küsib viis dollarit ja kui ma kuidagi üle kahe maksta ei taha ja ta kõik oma solvumise ja muud näitemängud on lõpetanud ja raha ilusti vastu võtnud, siis liigume edasi. Mõne meetri pärast on mingi luuk, kuskohast paberi sisse ulatan ja sellele ka mingi templi saan. Täitsa huvitav oleks lasta kellelgi kunagi ära tõlkida, mis laadi paberiga oli tegu, sest edasisel piiriületamisel selle vastu küll keegi huvi ei tundnud!!. Edasine protseduur on aga väga lihtne. Ühes aknas tempel passi, teises auto välja ja asi korras. Kohalikud ostsid veel mingeid kleepekaid 15 ja 25 liiri eest, aga mulle öeldi, et pole vaja.
Piiriks on, nagu sageli ikka, jõgi.
Teisel pool jõge on kontroll, kes rõõmsalt tervitab: welcome to my country! Kohe sealsamas on ka passikontrolli hoone. Selles on aken nr 1, kus passide näitamise eest saab mingi araabiakeelse paberilipaka. Sellega tuleb minna aknasse 2, kuhu aga on järjekord. Tegelikult on aknaid nr 2 isegi kaks ja varsti avatakse kolmaski. Järjekord aga liigub õnneks kiiresti. Panen tähele, et kõik on mehed, vilksab ainult üks, ilmselgelt mitte kohalik, naisterahvas. Kui järjekord kätte jõuab, siis suundub ametnik seinal olevat nimekirja uurima. Kahtlustan, et see on nimekiri riikidest, kelle kodanikke riiki lubatakse ja silmade pingutades ma sealt Eestit küll ei leia. Aga õnneks on hoopis vastupidi ja seal on hoopis riigid, keda ei lubata! Euroopast paistab seal Albaania ja Belorus ja veel ca 10 riiki. Aafrika nimekiri on hoopis pikk ja millegipärast vaatab tegelane seda põhjalikult, aga kui ta kuskilt Eesti nimelist riiki ei leia, siis saamegi templid passi koos loaga viibida Iraagi Kurdistani territooriumil 15 päeva.
Edasi liigume tolli autot vormistama ja siin saab taaskord selgeks , et tegu on ikkagi seiklusega. Esimene minust aru saav ametnik otsib minuga koos inimest, kes minuga tegeleks. Selleks osutub lõpuks mingi auto ülevaataja, kes koos abimehest kirjutajaga autot kontrollima asub. Kirja saavad andmed kapoti alt ja muu selline. Saadud paberiga varustatult juhatatakse mind eemal paistvasse oranzhide servadega hoonesse. Selles istub ametimees, kes on ennegi vist euroopa autodega kokku puutunud, teadis kohe küsida, et kus on tehnilise passi teine pool! Ja pole ime, siin liigub autosid saksast, belgiast, hollandist ja kust iganes. Sees küll mitte turistid, vaid kohalikud, kes ilmselt Euroopast autosid ostmas käivad. Kui aga küsimise peale, et kuhu läheme, vastan, et tahame Iraani minna, siis jookseb ametniku muidu nii asjalik olek kohe umbe. Algul tundub, et selline transiit on üldse võimatu. Asja arenedes saan paberil mingid araabiakeelsed juhised, millega pean minema kõrvalmajas asuvasse kohvikusse. Natuke kummaline tundub, aga okei, lähen. Selgub, et kohvikus on miskit lett, kuhu ulatan oma paberitüki. Seal siis kirjutatakse mulle a4-le midagi, mis minu arusaamist mööda on avaldus. Sisu võin ainult oletada ja oletangi, et avaldan soovi sõita autoga Iraani. Lähen siis saadud paberiga tagasi. Selgub, et sellele on vaja peamajast saada kellegi mänedzeri allkiri. Et siis kas lubatakse või ei. Aga katsu sa seda õiget tegelast leida. Esimesel korrusel suure kirjutuslaua taga loetakse mu paber läbi ja saadetakse teisele korrusele. Pikk koridor, uksi täis, ei teagi, kuhu minna. Hea õnne peale lähen koridori lõppu, kuna sinna veel mingid inimesed, paberid näpuvahel, suunduvad. Siinses kabinetis on tunduvalt suurem kirjutuslaud ja ilmselt ka tunduvalt väärikam tegelane seal taga. Vanem härrasmees mõistab kenasti inglise keelt, kirjutab mulle sellele paberile midagi ja saan jälle üle platsi tagasi kapata. Selgub, et miski ei anna tollimehele ikkagi rahu ja ta kirjutab uuesti sellele paberile midagi. Püüan mõistatada, et jutt käib minu Iraani viisast ja kust ma selle sain ja kuhu minna tahan jne. Lippan siis jälle tuldud teed tagasi teisele korrusele. Seekord pole vist enne allkirja andnud mees enam pädev otsustama ja pean suunduma mingit müstilist manageri otsima. Esimese korra peal leian kellegi, kes keelt mõistab ja mind jälle teisele korrusele juhatab, seekord kabinetti nr 4. See aga on lukus. Lõpuks olen jälle juba tuttava suure kirjutuslaua ees ja saan vastuseks, et tuleksin tunni aja pärast, siis on vajalik inimene olemas.
Ootan autos ja tegelen kirjutamisega. Enam-vähem täpselt tunni pärast tullakse mind kutsuma ja juba tuttavas kabinetis on seltskond tähtsaid härrasid. Minu kontakt ütleb mulle, et your job is done ja kirjutab paberile veel mingi resolutsiooni.
Tagasi tollimehe juures, annan võidukalt talle oma paberid taas üle. Jälgin, kuidas talle see asi ei meeldi, kord põrnitseb tühjusesse, kord trummeldab sõrmedega ja on ütlemata õnnelik kui tuleb uus klient kes talle annab võimaluse hetkeks minu olemasolu ja sellega kaasnev probleem unustada. Lõpuks, nagu vastu tahtmist teeb ta mu paberid siiski korda. Seejärel rändavad need veel läbi mitme ametniku, aga nüüd juba kiiresti, lisaks veelkordne auto ülevaatus ja seejarel saamegi loa liikuma hakata.
Et meil on vaja tankida, siis suund on tanklasse. Esimeses ei õnnestu, ei tea kas arusaamise puudulikkuse tõttu või mitte, aga teises näkkab. 20 usd vahetab omanikku ja saame teadmata koguse kütet. Et Mihkli arvates oli kalonkal 22 liitrit, aga eelnevalt olime selgitanud, et 40 liitrit peaks 26 usdi maksma, siis tundus see nagu kohatult vähe. Et sõnadest ei piisa, siis sai auto tolmust külge arvutustehete tegemiseks kasutatud. Arusaamatus ei tahtnud kuidagi laheneda, aga siis vaatasime,et paak peaaegu täis ja seega olime vast ikka oodatud-loodetud koguse kütust saanud. Jääb üle ainult Rate-fotod teha!!!
Edasi liigume Mosuli poole. Päris Mosulini ei taha aga sõita, sest mitte ammu olid mäletamist mööda sealkandis lahingud ISISega käimas. Plaan on ikkagi nö. tagalas liikuda. Taban ennast paralleelilt Ukrainaga. Liikudes trassil Rostovi poole, oli sellel silt Donetsk 28 km. Nii et samuti mitte kaugel otsesest vaenutegevusest.
Teed on head ja käib agar veel paremate teede ehitus.
Ka tanklaid on siin rohkem kui külluses, mõned päris koomilised:
Üldse tundub, et elul pole siin suurt viga midagi. Kahjuks hakkab hämarduma ja hakkab ka vihma tibutama. Suuremalt trassilt maha keeranud, otsime endale ööbimispaiga. Teeme õhtusööki, milleks on riis sealihaga. - 22 november Iraak – Iraani piirÖösel sadas nagu oavarrest ja et auto sai puu alla pargitud, siis sellelt langevad piisad olid veelgi suurema potentsiaaliga auto plekk katusel kolinat tekitama. Ka oli vihm muutunud punakast savist koosneva maapinna kleepuvaks plögaks mis kohe esimesest sammust tihke tatina jalatsite külge kleepus. Seega tuli vältida pikemaid jalutuskäike auto ümber ja kohvi ning pudru sai tagaistmel valmis vaaritatud. Tee Sylemani poole kulges mööda mäejalamit ja mingil hetkel oli mäest tulvav vesi osa teest ära uhunud. Oli ka alustatud remonttöödega ja tehtud ümbersõit, aga meie rehvid koostöös savi libedate omadustega vedasid auto kenasti risti ja ähvardasid kaldast alla libistada. Nelivedu ja Mihkli ennastsalgav käitumine mudas auto lükkamisel päästsid siiski olukorra. Kuna mitte kaua aega tagasi oli olnud teede lahknemine ja teine haru viinuks meid sama kenasti edasi, siis otsustame tagasi pöörduda ja mitte tarbetut riski võtta uuesti proovimise näol. Enne teeleasumist tuli Mihklil küll poriloigus sulistades suurem muda maha pesta.
Teedel on ikka regulaarselt check-pointid, aga meie neile erilist huvi ei paku, valdavalt viibatakse lihtsalt käega, et sõitke edasi. Peale salamaleikumitamist tahetakse vahest ikka passi ka näha, aga enamasti sellega asi ka piirdub, keeleoskused (õigemini selle puudumine) ei luba pikemaid vestlusi.
Et kütust hakkab nappima, siis sooritame veel ühe tankimise, seekord saame 20 usd eest 28 liitrit. Osuti aga tõuseb ainult veidi, tegemist on ilmselt mitte tankijapoolse pettusega vaid meie lisapaagi eripäraga, mida pole veel olnud mahti uurida.
Sylemani paistab suuremat sorti linn olevat.
Ja kaasaegset arhitektuuri torkab ka silma, aga linna sisse me ei sõida, sest ringtee sobib meie sõidusuunaga kenasti.
Endiselt on ilm vihmane ja nagu sellest veel küll poleks, siis puhub ka maru tuul. Siiski õnnestub mägede vahel selline koht leida, kus lõunasöök valmis teha ja Mihkel saab ennast mägiojas peale offroadi-seiklust väheke kasida.
Pannile lähevad koos võis praetud sibula, küüslaugu, tomatite ja makaronidega ka eilse riisipudru jäägid. Saab päris söödav rökk, millisele viimane talv sai nimeks risotronid.
Analoogne roog, kus riisi asemel on tatar, aga tataronid.
Piiripunkti ülesleidmine tekitab natuke segadust. Kaardi järgi Iraani poole viiv tee muutub kuidagi pisikeseks ja ilmselgelt selliseks, midamööda veokid küll ei liigu. Keerame siis ringi ja otsime muid alternatiivseid marsruute. Teeme veel ühe vale väljasõidu enne kui õige soone peale saame. Tundub, et oleksime ikkagi algsel marsruudil ka sihile saanud.. Kuskil ju viitasid pole, et sinna ja sinna on vaja keerata, kui tahate Iraani sõita. Vähemalt arusaadavas formaadis küll mitte…
Teel liigub palju kütuseveokeid, enamus neist kannavad Iraani numbrimärki. Pole küll päris kindel aga tundub, et vedu käib suunal Iraan-Iraak. Piirile viiva tee ääres oli küll igal endast lugupidaval kodanikul oma tankla, mis koosnes tavaliselt paarist suuremast plastikkonteinerist (sellised metallraamis, ca tonnised), siis hulgast 200 l vaatidest ja veel palju palju rohkemast arvust 20-30 l plastkanistrites. Ja siis kütusepumpadest ja lehtritest. Jätsime sellises tanklas käimata. Loodetavasti saab Iraani poolel peatselt tankida, kuna seal kütus ikka palju soodsam.
Õige tegutsemisjärjekorra tuvastamine piiril on veits problemaatiline. Põrutan esimese hooga kohe nii kaugele kui saab, Iraani lipud juba lehvivad käeulatuses, aga siis küsitakse passi ja kuna seal miskit värsket ei ole, siis tuleb ots ringi keerata ja minna passikontrolli otsima. See asub majas, millele on kirjutatud Exit. Et parasjagu pole elektrit, siis vormistamist ei toimu ja jääme koos ülejäänud piiriületamist soovivatega ootele. Korraks elekter taastub ja juba jõutakse mind ka nimepidi kohale kutsuda, kui tuled taas kustuvad ja tuleb edasi oodata. Lõpuks olukord siiski laheneb. Siinsamas saab ilma liigse sekelduseta ka auto välja regada. Saan isegi sissesõidul peale eelpoolkirjeldatud pika protsessi tulemusena välja antud auto sissevedu lubava dokumendi endale mälestuseks kaasa.
Vahepeal vaibunud vihmasadu on taas tugevaks muutunud, kui me Iraani poole siseneme. Esimesena tuleb vastu pahura olemisega sõjaväelane, kellele me ilmselgelt ei meeldi. Õnneks ta keeleoskus ei luba meile palju küsimusi esitada ja nii ta siis hoopiski uriseb pahuralt ja uurib paduvihma käes me passe ja seejärel auto sisemust, mina särgiväel kõrval. Lõpuks saame loa natuke edasi liikuda. Mingi muu ülevaataja näitab, kuhu auto parkida, viskab ka korra pilgu peale ja siis läheme sisse uksest, millele on kirjutatud TO IRAN. Sees on kolm lõbusa olemisega selli, kes meie passid järgemööda läbi lappavad. Eesti ei ütle neile küll midagi aga nalja tegi sellegi poolest. Millegipärast on ühel veel vajalik minu kaasasolev dokumentide mapp põhjalikult läbi uurida. Siin käimise mõte jäi igatahes arusaamatuks. Aga edasi juhatab juba tuttav tegelane meid suurema maja juurde, kus siis ilmselt juba asjalikemaid protseduure tehakse. Tuleb minna mingisse kabinetti, seal pakutakse istet, võetakse passid ja kus istuv nooremapoolne ametnik üritab oma tagasihoidliku keeleoskusega vestlust arendada. Televiisori paneb ka käima. Mitte üleliia pika ootamise järel passid saabuvad ja edasi suunatakse meid mehe juurde, kelle boxi kohale on kirjutatud midagi stiilis presidental institution. Küsib mis ametit me peame, jääb mulje, et lihtsalt selleks, et midagi küsida. Kohmitseb midagi oma arvutis ja siis uurib viisasid meie passides ja teeb oma kalendermärkmikku mingeid märkmeid. See märkmik oli enne juba igasugu suvalisi kritseldusi täis ja ei näinud kuidagi mingi ametliku dokumendi moodi välja. Aga ju nii oligi vaja. Avastasime ka, et minul oli viisa 20 päeva, aga Misa oma ainult 10. Loodetavasti sellest ikka piisab
Suure saali servas on laud, kus istub tolliametnik. Räägin talle siis oma autost. Küsib carnetit. Selle ta ka saab. Veel võtab mu passi, auto tehniline pass teda ei huvita, ja läheb hoonest välja. Oodata tuleb kaua, ja selle käigus saavad igavlevad ametnikud meid pinnimas käia ja mina jõuan juba igasugu mõtteid mõelda. Näiteks tuli selline mõte, et korra võiks ju ka kõik lihtsalt laabuda, et ootan pool tunnikest, ametnik tuleb tagasi, dokumendid vormistatud, ulatab need mulle ja soovib head reisi! Poole tunni pärast tuleb ta küll tagasi, aga ütleb hoopis, et täna vormisada ei saa, tuleb homseni oodata! Inglise keelt ei räägi ei tema ega ta kolleegid ja seetõttu helistab ta kellelegi, kes siis mulle telefonis tõlgib ja inglise keeles üle kordab, et peame ootama homme hommikuni. Lähim hotell olla 25 km ja sinna saavat taksoga. Kuna hinnaga hakkas ta puterdama, alguses 100, pärast vist ikka 40 usd ja et kohe-kohe hämardub ka, siis kasutame lubatud võimalust ja jääme autosse.
Autos veedame aega kaarte mängides ja sobilik on see ootamatu vaba aeg ka kirjatööks. Keedame teed ja sööme kartuliputru. Vahepeal raugenud vihm hakkab taas sadama. Üldiselt on normaalne selliste keeruliste piiride peale arvestada üks terve päev, aga nagu näha, siis peaks alati olema ka varupäev võimalik plaanidesse mahutada
.
- 23 nov. Iraani piir
Öösel sadas hooti vägagi tugevat vihma ja tuli ka rahet, aga hommikuks oli ilm selge ja karge. Nüüd on ka ümbrust näha ja mitte kaugel siit on lumised mäed. Natuke imelik on see, et olles nii kaugele lõunasse sõitnud, on ilm ikkagi nii sügistalvine. Adzaarias oli hetkeks juba suvine, aga siin ikka veel sellina nagu ta on. Ja on ju alles novembri lõpp. Kahjuks pole siin kelleltki uurida, kui tõsiseks asi jaanuaris-veebruaris läheb.
Hommikusöögiks tuleb hartsoo, kuhu saab hoolega sibulat-küüslauku lisatud. Ikkagi oht külmetuda!
Kui piirihoone seinal olevat kella uskuda, siis ajavahe Eestiga on 1,5 tundi ja kui eile öeldi, et tulla poole üheksaks, siis just nüüd on õige aeg. Lähen uurin, ega me ometi veel ühte päeva piiril veetma ei pea.
Tolliboxis istub – üllatus, üllatus – naisterahvas. Keelt ei oska, aga et palub mul käeviipega istuda, siis ilmselt tuleb oodata. Lähen ootesaali seinal olevat televiisorit vaatama. Uudistest suurt sotti ei saa, aga all jooksevad inglisekeelsed pealkirjad. Peauudis on siitsamast, tulvaveed. Edasi valimised Bahreinis, kus opositsioon mässab valimispettuste tõttu. Genfis toimuvad Iraani tuumaläbirääkimiste 10 voor, kohal on G5pluss 1. Keenias kaaperdasid terroristid liinibussi ja tapsid 25 inimest. Iraanil saab valmis uus allveelaev Destroyer. Iraan on valmis saatma relvi Isise vastu võitlejatele. Ja kogu lugu.
Eilne tollimees tuleb umbes üheksaks. Liigume lähedalasuvasse suurde büroohoonesse. Siin kohtun eilse häälega telefonis. Selgub, et siin tavaliselt CDP-ga ei tegeleta ja nüüd tuleb oodata manageri, big bossi, kes siis otsustab, kas edasi liigume easy way või hard way. Esimene tähendab vormistamist siinsamas piiril, aga viimane sisaldab endas eskortimist lähemasse suurde linna. Aga riiki sisse pääseme kindlasti. Et meil on täna pühapäev, avaldan arvamust, et äkki boss täna ei tulegi, aga saan maha rahustatud, et siin on puhkepäev hoopis reede. Üldse pidavat täna olema eriline päev, kuna on oodata tähtsate ninade visiiti. Tuleb oodata. Selleks organiseeritakse mulle bürootool ja sean ennast siis kümnete ja kümnete kohalike vahel sisse. Minu “hooldaja” püüab viisakas olla ja uurib, ega ma hommikusööki ei soovi, keeldun, teeb natuke tööd ja siis pakub oma telefoni, et äkki tahan internetist miskit, taas keeldun viisakalt. Kõik, kes vähegi mõne sõna inglise keelt oskavad käivad seda oskust minu peal kasutamas. Mõned on juba eilsest minuga tuttavad – mina neid küll meelde ei suuda jätta – ja pöörduvad minu poole juba salam, Toomas!
Vahepeal käime seinale kleebitud tohutu suure Iraani kaardi juures marsruuti arutamas. Siinse navigaatori pakutud tee Bandar Abasi on 1723 km pikk ja kulgeb riigi keskelt. Selle panevad nad mulle ka kirja. Aga järgida seda pole plaanis, tahaks hoopis liikuda piki Iraagi piiri ja hiljem juba mööda mererannikut.
Lõpuks saabub oodatud manager koos tähtsate saatjatega. Tuleb kõigiga kätt suruda ja vastata trafaretsetele küsimustele. Nagu ikka, saab Estoniast Espanja ja et mul on seljas vana saksa lipuga kamuflaazist pluus, siis kuulen ka juttu Allemainest. Seda juttu olen ka enne kuulnud ja ilmselt kuulen ka edaspidi. Ega hakka selle ümberlükkamisega ka vaeva nägema. Tollimees käib bossi jutul ja siis tuleb minu poole, pöial püsti. Tähendab siis ikkagi easy way. Hakkame vormistamisega tegelema. Selleks saadan vormistajat varjuna, käime mitmete erinevate inimeste jutul. Kõigil tuleb ikka kätt suruda ja juttu teha ning et see on kaunis väsitav, siis loobun umbes peale viiendat seltskonda ja jään ootele.
Et ilm on võrreldes eilsega kardinaalselt muutunud, siis lähen õue. Kohe leian ka omale sõbra, kelleks osutub nooremapoolne kurdi kaupmees, kes räägib väga head inglise keelt ja tegeleb kaupade müügiga Iraanist Iraaki. Et aega on nii mul, kui paistab, et ka tal, siis juttu jätkub kauemaks. Käime vahepeal ka meile SIM kaarti otsimas, et internetti kasutada, aga ei õnnestu. Ainult valuutaga hangeldajaid jagub.
Vahepeal käin sees uurimas, et kuidas asjad edenevad. Saanud vastuseks , et veel kümme minutit, on selge, et aega on vähemalt tunnike.
Lõpuks, kui kokku on kulunud umbes neli tundi, on protsess lõpule viidud ja võime liikuma hakata! Selleks tarbeks antakse veel üks paberilipakas, mis tuleb territooriumilt väljasoidul esitada. Minu uus sõber tahab ka meiega oma 25 km kaugusele kodulinna sõita, algselt keeldun, väites, et pole ruumi. Mis pole ka suuresti vale. Kuid siis otsustame omakasupüüdlikel eesmarkidel talle siiski ruumi teha. Tee linna poole kulgeb mägede vahel.
Linnas on esimeseks asjaks valuutavahetus, mis toimub kohe esimese ringtee ääres. 100 usd eest saab 3 200 000 kohalikku. Rahalugemise protsessi käigus sõidab kõrvale politsei, kes soovib dokumente näha. Tegemist on harvakohatavalt kurja näoga tegelasega. Meie tõlk läheb asja selgitama ja sõnavahetus läheb väga ägedaks ja päädib sellega, et politseiauto hakkab sõitma ja viipab käega aknast, et me järgneks, tõlk poolenisti ukse küljes rippumas. Ega palju muud ka teha ei saa. Keerame varsti kõrvaltänavasse, kus taas peatume ja saame trahvikviitungi. Väidetavalt siis selle eest, et meil ei ole araabia numbritega numbrimärki. Absurd. Kuigi kuuldavasti Egiptuses see täpselt nii ongi, et saad piiril uue ajutise numbrimärgi. Aga mitte siin. Igatahes peaksime homme hommikul minema politseisse asja selgitama. Ja sõidavad minema, meie dokumendid kaasas. Kuna ühte päeva viivitust me enam üle ei ela, siis sõidame kohe jaoskonda kus siis öeldakse, et makske trahv ära ja tuuakse dokumendid tagasi. Jääbki siis ainult kiirustada, sest tööajad hakkavad juba lõppema. Õnneks jõuame banka, trahv on 500 000 ehk siis ca 15 usd. Ja kiiruga tagasi jaoskonda, mis asub linnast väljasõidul. Seal selgub, et on vaja siiski kesklinnajaoskonda minna. Siva tagasi. Õnneks jõuame ja “tõlk” toob dokumendid ära. Selline negatiivne kogemus on siiski Iraanis seni erandlik ja tagantjärgi arvan, et osalt tingitud sellest, et meie uus sõber lihtsalt oma kiire ärritumise ja liigse emotsionaalsusega natuke provotseeris ja tarbetult pingestas olukorda.
Proovime veel SIM-i osta, aga müügikoht on suletud. Pärast kutsest tänaseks siia jääda ja meie sõbrakese poole minna, keeldumist, hakkame liikuma.
Teeservast ostame kotitäie mandariine, mis siin on väga maitsvad ja värsked.
Et tankida on ka vaja, liigume esimesse tanklasse, aga siis meenub mulle, et linnas asuvates tanklates diislit ei müüda ja liigume edasi linnaservas asuvasse. Selles on väike järjekord veokeid, aga sõidame kohe kõige ette ja saame suurema vaevata paagi täis lastud. Turistihinnaga 5000 raha liiter. Meile mahub 64 liitrit 320 000 raha ehk täpselt 10 usd eest.
Jõudnud Sanandaj linna, lähen hankima SIM-i.
Vastavas poekeses on müüjaks naine, kes küll annab mõista, et kohe-kohe on tööaeg läbi aga siiski vist ikkagi saan oma tahtmist. Õnneks ilmub taas nagu võluvael välja sõber, kelleks seekord osutub 19-aastane jalgpallur, kes lubab ennast Diegoks kutsuda, kohalik nimi oli ka sarnane. Ja aitab minu eest lepingut täita. Passist tehakse ka koopia. Ja kõige lõpuks on vaja sõrmejälgi. Neid Diego minu eest ei anna ja nii saangi näpuotsa mustaks ja panen oma pitseri suisa kolme kohta. Aga raha küll maksta ei tule, Diego teeb välja, nimetades seda Iraani külalislahkuseks. Kaardil pidi olema 200 mb netti ja tööle pidi hakkama paari tunni parast. 
Etteruttavalt tuleb öelda, et homme õhtuks on õnnestunud vaid üks hetkeline internetiühendus, mille käigus sai alla laaditud väike kuid vajalik fragment kaarti.
Tee mis ennem oli mägedes, laskub aina enam tasandikule ja muutub sedamööda ka sirgemaks ning ilm soojemaks. Lõpuks, kui juba on pime, keerame teelt maha ööbima - 24 nov. IraanHommik algab suitsuvorstiga, kartulipudruga ja kohviga. Päike tõuseb ja tõotab kena ilma. Tänane päev möödubki sõites ja suuremate vahejuhtumiteta. Tangime kaks korda. Esimene kord tuleb maksta 50 liitri eest 270 000 raha aga teine kord õnnestub osta 50 liitrit 125000 eest, mis teeb 4 usd ehk natuke pealt 3 euri!!! Et õlituli annab märku taseme alanemisest, siis kallame liitrikese peale. Selle liitrikese poolsünt õli eest tuleb 150000 välja käia. Kui kuskil kirjutatakse, et Iraanis ei saa vabalt oma arvamust avaldada, siis päris nii see kindlasti ei ole. Ma ei tea küll, millist sõnumit need tegelased allpool olevatel fotodel levitavad, äkki kiidavad niisama valitsust, aga meeleavaldus seegi ju?
Iraani puhul on isegi väheke ootamatu asjaolu, et linnades ja ringteede keskel ja muidu teeääres praktiliselt puuduvad militaarse olemusega skulptuurid või mälestusmärgid. Nägin ainult mõnda üksikut sõdurikuju Iraani-Iraagi sõja mälestuseks. Enamik skulptuure kannavad ikkagi endas positiivset sõnumit.
Vahest harva ei saa siiski läbi ka kõvade tegijate reklaamita…
Korra peatab meid ka liikluspolitsei, põhjus on möödasõit üle pideva joone, aga mingeid sanktsioone ei järgne, soovitakse rõõmsalt head teed.
Tee äärde on siginenud arbuusimüüjad.
Teeme siis ka asja ja ostame ühe arbuusi ning meloni. Viimane on küll maitsev ja paneme selle ka kohe kohapeal nahka. Arbuus, nagu hiljem selgub, oleks võinud parem olla…
Paaril korral peatume ka check-pointides, aga neis on enamasti rutiinsed küsimused-vastused.
Jõuame Pärsia lahe äärde, ilm on soe, kuid kisub pilve ja aeg-ajalt sajab väheke.
Maastik on üksluiselt kõrbeline. Näha on mitmeid gaasileeke, mis annavad tunnistust naftapumpamisest. Liigume piki rannikut kulgevat teed mööda, mis meie kaartidel on kui väike külatee, aga tegelikkuses kena, kohati kuue, kohati neljarealine, ainult vahest kaherealiseks taanduv trass. Aga liiklust on õnneks hõredalt.
Mingil hetkel jääb meist paremale, mere poole, tuumaelektrijaam. Vist siis ilmselt see, mida venelased siin ehitavad, või on neil juba ka mõni töötamas, ei teagi täpselt. Juba hämardudes ligineb tee merele niivõrd, et keerame luidete vahele ja käime ujumas.
Eemal on näha ka kohalikke vees.
Vesi on soe ja mõnus. Kuigi soolane, aga siiski karastav ja loodetavasti ka puhastav.
Jätkame veel tunnikese või nii, olles paar korda asulavahel õige tee kaotanud, aga õnneks siiski kiirelt ka üles leidnud. Väikest elevust tekitas vahejuhtum mudas, millest väljumiseks oli vaja nelivedu. Nimelt kasutasime otseteed trassile naasmiseks. Tee ise aga kulgeb rannikul piki Pärsia lahte.
Lõpuks keerame teelt maha ööbima. Õhtusöögiks saab tatrapudru suitsuvorstiga, millele lisatud eilne hartsoosupi lõpp eriti hea kõrvalmaigu annab. Õues müristab ja lööb intensiivselt välku ning varsti on ka suurem sadu kohal. Säh sulle kõrbe!
- 25 nov. Iraan
Pool ööd sadas vihma ja müristas otse pea kohal, nii et auto vappus.
Hommikuks on sadu üle, aga ilm on pilves ikka. Mis on ilmselt hea, sest päikese käes hakkaks juba palav. Täheldada on ka seda, et rasketes oludes kipub mootor vaatamata vahetatud radiaatorile siiski kuumaks minema. Selline on ümbrus, mis valgeks minnes meie ümber avanes:
Soojendame õhtust sööki ja hakkame liikuma Bandar Abbasi poole. Mihkel üritab juba kolmandat päeva seda nime meelde jätta, täna paistavad esimesed edusammud.
Sõita on jäänud ca 600 kilomeetrit, mis tähendab, et peaksime valges kohale jõudma. Maastik on muutunud lauslagedast tasandikust väheke huvitavamaks, tuule erosioon on loonud mägedest huvitavaid skulptuure ja ilmunud on ka puud-põõsad. Ilm püsib endiselt pilves ja tibutab aeg-ajalt.
Tangime taaskord 50 l, makstes seekord selle eest 360000 raha.
Möödume Iraani naftatöötlemiskeskusest, tundub moodne olevat ja näha on palju uusi ja pooleliolevaid ehitisi. Ka ei ole puudust gaasi põletavatest korstendest.
Enne Bandar Abbasi üritame veelkord tankida, aga seekord jääb meie saagiks ainult 9,5 l. Õnnestuks ehk ka veel kellegi kaardiga juurdegi tankida, aga jätame asja sinnapaika, sest asjaolude ideaalsel kokkulangemisel saaksime selle kütusega, mis paagis, kenasti Dubais konteinerisse sõita. Selle allkirja, et autos on konteinerisse panemisel alla veerandi kütust ja aku klemmid on lahti ühendatud, andsin ma aga juba Tallinnas.
Bandar Abbasis (bandar=sadam) leian suurema vaevata hotelli, kus peaaegu täpselt aasta tagasi sai ööbitud. Nii ka seekord. Ainult, et kui eelmine kord oli suur kahe magamistoa ja köögiga sviit, siis nüüd pisike tikutops kahele. Aga tähtis on hoopis, et on kuum vesi ja internet. Selle viimasega on muidugist see häda, et kiirust küll jagub, asun usinasti kaarte alla laadima, aga eesti lehekülgi ei ava. Ei postimeest, ei delfit. Mihklil õnnestub avada ainult Kesknädal)). Samuti ei avane wordpressi lehekülg, seega jääb seesama postituski paremaid ühendusi ootama..
Esmased vajadused rahuldatud, läheme linnapeale infot koguma. Leiame tourist agency, kelle abiga saab selgeks, mida peab tegema. Saame juhised araabia keeles ja inglise tähtedega samuti, kuhu homme hommikul kella kaheksaks peab ilmuma.
Teeme veel tiiru turul, aga kuna osta pole miskit vaja, siis pole erilist mõtet ka siin eriti aega veeta. Tahaksin minna juuksurisse, aga ainsas teele sattuvas on järjekord. Seega, ei jäägi muud üle kui õhtust süüa. Promenaadi ääres on selleks sobilik koht, kus pakutakse kebabi. Parasjagu on pakkumisel kanalihast, meie juuresolekul pannakse küpsema ka mingi tummisem liha, ilmselt lammas. Väikese kommunikatsiooniprobleemi tõttu saame algul ainult topsis friikartuleid kohalikus stiilis, aga väikse selgitustöö tulemusel saame ikka liha ka. Lihalõikaja ei ole kade ja pakub kohe söögi kõrvale väikest tobi kah. Siis seda isetehtut ikka. Aga piirdume siiski ainult söögi ja veega. Ei saa ka tellimistega eriti hoogu minna kui sul taskus ainult 400 000.- ))! Aga meie õhtusöögiks piisabki ainult 230000.-st.
Üritame, tagasi hotellitoas, tuvastada seda aadressi, mis meile anti, et kuidagi ikka hommikul oma jõududega kohale saada, aga päris veenvat tulemust me ei saa. Kuna hommikud pidavat vanade eestlaste arvates targemad olema, siis lähme varakult magama, et rutem targemaks saada. - 26 nov. praamile minek26 november 2014 ehk kohaliku ajaarvamise järgi 05.09.1393 Kell oli pandud poole seitsmeks, aga uni on läinud juba kuuest. Väljas ka juba valgeneb. Läheme siis laevafirmat otsima. Alt fuajeest saab ligikaudse suuna kätte. Sellest lähtudes sõidame teisele poole linna, kuid juhatatud ristmikul midagi meid huvitavat ei asu. Lähedal on saiade küpsetamise äri, sealt hakkan uurima. Kohalikud ei tea, aga kohe saabub klient, kes lubab meile teed näidata, sõitku ainult neile järgi. Et oleme ennast teises suunas parkinud, tuleb üks u-pööre sooritada. Aga varsti istub teenäitaja juba meil autos. Kaugele pole vaja sõita, varsti ongi Iraani riikliku laevafirma kontor vasakut kätt. Nuian meie teenäitajalt veel kaks saia välja, ise ei jõudnudki osta. Et kell on alles pool kaheksa, siis on paras aeg tagaluuk alla lasta ja kohvi tulele panna. See tegevus näib kohalikele palju nalja valmistavat.
Kümme enne lähen asja uurima, aga sees öeldakse, et tulgu ma ikka kahesa, saangi kenasti kohvi lõpuni juua.
Pärast väikesi eksirännakuid maandun kolmandal korrusel ühes kabinetis, kus tundub olevat härrasmees, kes teab mida teeb (või teha tuleks). Asi suures piires selgeks tehtud ja vajalikud dokumendid edasi antud, läheb hinna arvutamiseks. Peale mitmeid üritusi suudab kodanik lõpuks paberile kirjutada 1105 usd, mille peale ma valjult protesteerima hakkan. Arvutab siis tegelane veel mõnda aega, ega nende miljonitega arvutamine polegi ei tea mis lihtne tegevus, lihtsalt võib ühes tehtes mingi null ära jääda või juurde tekkida. Segadust tekitab veel asjaolu, et kasutusel on ka rahaühik toman, mida kasutatakse riali summast kahe nulli ärajätmisel. Veel on vaja kuhugi helistada, et hind paika saada. Esialgu tundub kummaline, et kuidas saab praamipileti hinna arvutamine nii keeruline protsess olla, aga päeva lõpuks imestan, kuidas ta selle siiski nii kerge vaevaga kokku pani!!. Igatahes saab järgmine arv juba hulka söödavam olema. Selle protseduuri käigus vajuvad sisse veel kaks tüüpi – tuntavas ülekaalus sakslane Felix ja itaallane Ricardo. Mõlemad ligi 20 päeva mööda Iraani cruisanud, kuid tutvunud vist alles neli päeva tagasi ja sellest ajast saati koos sõitnud. Aga sõidavad nad mootorratastega. Ja soovivad samuti Emiraatidesse. Uurin, kas nad veel turiste on kohanud? Felix oli kohanud ühte saksa naisterahvast samuti tsiklil ja see on ka kõik.
Siinsed protseduurid meiega tehtud, saadetakse meid sadamasse, kuna protseduurid pidavat aega võtma. See oli vägagi prohvetlik ennustus!!
Et meil oli hotellis check-out veel tegemata, siis pidime eriti kiirustama. Uued sõbrad olid sadama asukohaga kursis ja enne hotelliminekut sõitsime neil sabas, et näha, kuhu pärast tulla. Käime kiiruga asjade järel ära ja kohe tagasi.
Esimese asjana sadamaväravas peame auto sinnasamasse parkima. Leiame inspektori, kes auto numbrite vastavust dokumentidele kontrollib. Seejärel lähen konteinerkontorisse, kus carnet saab esimesed sissekanded. Seejärel on vaja minna teisele poole konteinerit asuva ülemuse juurde, kes eelnevatele tegevustele oma allkirjaga õnnistuse annab. Edasi on käik krooniku juurde, kes suurde raamatusse kõik hoolikalt kirja paneb. See kohalik keelevärk on ikka huvitav. Vähe sellest, et kirjutatakse paremalt vasakule, siis vihiku täitmist hakatakse pihta samuti meie mõistes viimaselt lehelt, aga ika lehekülje ülevalt, mitte alt. Ja veel, arve kirjutatakse ikkagi vasakult paremale.
Peale neid sissejuhatavaid tegevusi saame loa liikuda edasi tolli peamaja ette. Juba tuttavad tsiklid on ka siisn ja leiangi sõbrakesed ühe luugi eest. Saan kiirõlevaate, mida nad on juba korda saatnud ja millega mul tuleb kohe algust teha. Selleks on esimese asjana minna koopiaid tegema: passi esileht, viisalehekülg, carneti esileht, carneti Iraani leht. Ja seejärel see komplekt koos originaalidega siiasamasse aknasse anda. Akna taga aga istub siinmail haruldane inimtüüp – tõsise näoga meesterahvas. Mõne aja töö tulemuseks on araabiakelses kirjas paberileht, millele pean alla kirjutama. Ei tea küll, millele ma alla kirjutan,kas auto kinkelepingule või millelegi muule, aga teha seda tuleb.
Seejärel pen selle paberiga minema kuhugi eraldi kabinetti, kus ilmselgelt istub mingi kohalik füürer. Ja suuremeelselt lisab oma allkirja eelkirjeldatud paberile. Aga et sellest on siiski vähe, tuleb minna õle koridori asuvasse “sekretariaati”. Siin saab paber ka kena tepli alla. Varustatud sellise kaaluka dokumendiga, liigun tagasi tõsise mehe aknakese manu. Järgmiseks saan väikese paberilipaka, nii 1/4 a4-st, millel peal ainult mõned kritseldused. Sellega pean minema kõrvalaknakese juurde. Kuna siin kedagi parasjagu pole, asun ootama. Paar lauda eemal istuval tegelasel hakkab vist minust hale ja ta tuleb, käivitab kolleegi arvuti ja teeb, mis vaja. Loodetavasti. Järgmine käik jällegist ülemuse kabinetti. Õnneks on ülemusel mingit sorti tentsiku moodi abiline, selline keskmisest tumedama nahavärviga tegelane,kes minu paberilipaka kohe talle nina alla pistab. Sest ülemus on nõutud mees ja siin on ka peale minu tema jutulessovijaid piisavalt. Igatahes miskit toimub, sest järgmisena jällegist üle koridori juba tuttavasse osakonda, kus mulle mingi paber välja trükitakse.Kahes eksemlaris. Saavad ka kenad reljeefsed pitserid pressi all. Pakun, et sellel paberilipakal oli mingi minu toimiku number näiteks? Ühe eksemplari pen viima siinsamas kõrval asuvasse boxi Mohhamedi juurde, teisega lähen tagasi juba tuttava aknakese juurde, kust kiirelt lähettakse mind jällegist tagasi sellestsamast paberist koopiat tegema. Koopiaid teeb muuseas seesama tädi, kes ennist selle paberi välja trükkis…. Koopiaga tagasi, ulatan selle üle ja selgub, et sellega ongi kõik. Finish. Aga ainult asjaajamine selles hoones.
Sõbrad on vahepeal motikad juba sadama territooriumile viinud ja juhendavad mind, mida selleks tegema peab. Ja see on spetsiaalses majas, mis paistab olema lubadeosakond, passi panti jätmine, mille alusel väljastatakse kirjalik luba sadama territooriumile sisenemisek. Lähme siis autot ära viima, aga Mihklit sisse ei lastagi, kuna teda loal kirjas ei ole. Üldse tundub Mihkel kergelt pabinas olvat, sest mul pole teda eriti aega informeerida, mis toimub))))!Kardab vist maha jääda)).
Sõidan kogu sadamaterritooriumi läbi, aga tsikleid ei märka kuskil ja pargin siis sissesõidu lähedale auto ära. Nii sisse- kui ka väljasõidul pannakse loale kõik detailid ja kellaajad kenasti kirja. Tagasi ootepaviljonis,kuulen, et sõbrakesed olla oma rattad kohe praami kõrvale parkinud. Ei osanud seda praami ennist märgatagi, aga lähen nüüd tagasi ja pargin ka auto ringi.
Lähen viin loa tagasi ja saan passi kätte. Edasi asume ootama.Mees laevafirma kontorist lubas lõunapaiku tulla ja piletid tuua.
14.15 tuleb mingi tegelane ja vaatab meie asjaajamise seisu üle.
Mul üks paber puudu. Tean kindlalt, et pole küll kuhugile miskit ära kaotanud. Tuleb välja, et tegelased lubade osakonnast olid unustanud mulle selle vajaliku paberi tagasi anda, ainult juhuslikult märkan seda nende laual, kui olen seda siia otsima tulnud. Õnneks.
Edasi eskorditakse meid ühe uue hoone juurde. Mis hoone see on ja mida siin sees tehakse, jääbki meile lõpuni arusaamatuks. Aga protsess ise näeb välja järgine: esimeses aknas, kuhu meid juhatatakse,antakse ülesanne teha koopiad carnetist ja tollist saadud paberist. Igat koopiat neli (4)! eksemplari. Võtan siis selle töö enda peale ja korjan ka sõprade dokumendid kokku ning lähen koopiaid tegema. Sinnasamasse tollimajja, kus juba hommikupoolikul sai koopiaid tehtud. Teele jääb ka õks koopiate tegemise kontor, tundub, et see tegevus on ikkagi tasuline siin enamasti. Aga mina marsin hooga “sekretariaati” ja nõuan koopiaid. Kokku saab neid seekord 24 tk.
Tagasi seal,kust ülesande sain, jagan paberid laiali ja vastav ametnik saadab mind järgmise aknakese juurde. Teine komplekt koopiaid jääb maha ja edasi suunatakse kolmanda akna juurde. Siin kulub veits aega, nii et palutakse istuda. Peale seda aknakest on veel üks komplekt koopiaid järel, mis saab ainult ühte tähendada.
Ametnik,kes meid viimatikirjeldatud operatsioone tegema tõi,üritab selgeks teha, et nüüd on vaja käia kolmes kohas sadama territooriumil ja üritab käega juhatada. Üldiselt jääb asi kaunis segaseks. Aga alustama peab taas sellest, et hankida sadamasse sisenemise luba. Võtan siis loa enda passi peale ja liigume väravasse. Siin selgub, et selle loaga saaksin sisse siiski ainult ina,kuigi on vaja ikkagi meil kõigil sisse saada. Õnneks on meid instrueerinud ametnikul vist meist kahju hakanud ja ta saabub sobivasti oma autoga väravasse ja võtab meid omal vastutusel sadamasse sisse. Sõidame mingi laohoone juurde, mille kontoris toimub taas mingi vormistamine. Kogu protseduur on nii ajuvaba, et ei suuda enam suurt sammu pidadagi mida kõike siin meilt oodatakse. Siis teise kontorisse. Ja siis mingisse putkasse õuepeal. Seejärel tundub nagu kõik olema ja puksitakse meid ooteruumi tagasi.
Kerge segadus on laeva väljumiskellaajaga, kas see on kuus või üheksa õhtul. Igatahes kell on juba viis ja meil pole pileteid ega miskit.
Käime teise korruse restoranis kõik koos neljakesi söömas . – kanashaslõkk riisiga, täitsa maitsev. 
Lisaks saab ka nelja peale kaks taldrikut salatit.
Siis helistab Felix hommikusele piletimüüjale, kellel on kohalik SIM ja vajalik number, et millal oleks lootust pileteid saada. Jutt läheb päris ägedaks, kuna üks pool ei mõista õieti inglise keelt rääkida ja teine pool ei taha midagi kuulda ilmselt mingist sealtpoolt pakutavast homsest. Lõpuks saame lubaduse, et tegelane kohe siia tuleb. Pole meil ju aega rohkemateks päevadeks siia jääda.
Mõne aja pärast piletimees ka saabub. Taas on probleeme arvutamisega. Tulemuseks on, et tsiklimehed maksavad tunduvalt rohkem kui neil ennem kokku lepitud, meie aga tervelt miljoni vähem. Olime küll vajaliku summa kohalikku rahasse vahetanud, aga otsast oli juba ära kulunud, nii et osa raha aksime dllarites, mis viis asjad veel segasemaks. Aga lõpuks saime siiski piletid kätte. 
Koos invoicega,millel küll poole väikse summa kirjas, kui olime maksnud. See puudutas reisijaileteid. Sõidukite kohta polnud endiselt mingit paberit, ega ka kviitungit maksmise kohta. Tegelane toppis selle rahahunniku lihtsalt endale tagataskusse. Lubas, et Bill of Lading on juba laevas ja kordas kogu aeg no proble, no problem… Aga vahepeal kerkinud ärevus taandus. Mõne aja pärast algas turvakontroll. Kõik asjad mis meil kaasas olid, läbi röntgeni. Ega eriti midagi küll polnudgi, asjad ju autos. Aga ikkagi. Seejärel kobas turvamees kõik ükshaaval läbi ja minu taskust leidis viktorinoxi. Ja tahtis selle ära võtta! Vägisi tuli talle tahtmine öelda, et mul on autos matzeeta. Sest autode sisu ei vaadanud kordagi keegi. No on ikka tainapead. Tõstsin kõva kisa, et ei kavatse omanoast ilma jääda. Lubati teha paber ja pärast Sharjahis tagasi anda. lollakad. Õnneks tuli mõne aja pärast väheke tervam pliiats,ks korra noa lahti võttis, siis kokku tagasi pani ja mulle tagasi andis.
Edasi passikontroll. Anname oma passid ära ja saadetakse meid istuma. Mõne aja pärast saame mina ja Felix oma passid tagasi,templid kenasti sees, Ricardo ja Mihkel aga mitte. Esialgu pole sellest midagi, aga kui inimesed on juba praamile läinud ja mina ka auto praamile ajanud ning kellaaeg juba üle üheksa, siis hakkab juba mure tekkima. Kohalikud tegelased muudkui rahustavad, et no problem, no problem,police check jne. Õnneks need kaks puuduolevat passi siiski saabuvad ja saame praamile.
Kogu praami laadungiks ongi ca 40 inimest, kaks tsiklit ja üks auto. Praami nimi on Hormuz-14.
Mõne aja pärast hakkame ka liikuma. 
Hinna sees on ka õhtusöök: kanakoib riisiga.
See söödud, toon autost magamiskoti ja padja ja sean ennast tekil kenasti sisse.
Õhk on soe ja praam loksutab mõnusalt ning päev on olnud kaunis väsitav. - 27 nov. Emiraatidesse jõudmine
Ärkan, kui hakkab valgeks minema. Kuigi ka pimedas tegin silmi korduvalt lahti. Näha on maad. See vasakult pardast paistev mägine kallas peaks olema veel Omaani enklaav. GPS annab selle vana praamiroju kiiruseks ca 10 sõlme ehk siis kuskil 16-20 km tunnis. Tundub, et sadamani jõudmisega läheb veel aega.
Rahvas ärkab ja varsti antakse järelejäänud sõidupileti vastu hommikusööki, mis koosneb papptopsist leigest teest ja poolkuivanud saiast, millele määrimiseks antakse väike juustutükk ja pakike porgandimoosi. Kuigi ilm on vines, hakkavad läbi selle siiski paistma pilvelõhkujad ja lõpuks ka maailma kõrgeim maja.
Kellaaeg on Emiraatides Iraani ajaga võrreldes pool tundi ees ja Eesti ajaga võrreldes siis 2 tundi ees. Sadamasse saabume orienteeruvalt 11 paiku.
Vastutulevad tegelased ja laeva personal ei suuda kuidagi otsustada, kas võiksime kai peale sõita või peaksime ikkagist laeval ootama. Lõpuks saame loa siiski maale sõita ja vastu tulnud ametnik ütleb, et tuleb politseid oodata. Ise aga võtab meilt Carnetid ja kontrollib kerenumbreid.
Mõningase ootamise järel saabub ka politsei, reisijad praamilt saavad loa tulla maale ja minna vastutulnud bussi. Kõik see mees sõidab siis politseieskordi saatel eemalasuvasse passikontrolli. Selleks tarbeks suunatakse meid kõiki ühte ootesaali ja kästakse istuda. Rahvas jaotatakse neljaks – naised eraldi, siis kaks gruppi mehi, kes minu jaoks küll välimuselt ei erine, ja siis meie, viis inimest Euroopast. Nimelt oli laeval veel üks jalgrattaga tüüp saksamaalt Hamburgist, kes kavatses Emiraatidest edasi Sri Lankale sõita.. Meid kästi millegipärast kõige viimasesse ritta istuda. Ootamine venis pikale, nagu ootamised ikka, aga lõpuks saabusid vastavad ametnikud ja passikontroll võis alata. Esimeses järjekorras käideldi naisi. Täidesaatvaid ametnikke oli kaks, aga sellegi poolest oli protsess aeglane. Peale naiste lõppemist õnnestus meil kõigil vastava luugi ette ennast sappa nikerdada. Ja kogu see järelejäänud meestekari parves sealsamas. Aga kohalikud korravalvurid lõid korra majja ja ülejäänud rahvas aeti istuma, jäime ainult meie. See sobib küll. Kui järg minu käes, siis tekitas mu pass natuke kõhklusi. On ju viisasaamine piirilt eestlastele võimalik alles alates kevadest ja siitkaudu ei usu, et eriti keegi saabunud ongi. Tundus, et veendumaks, kas mulle ikka võib viisa väljastada, kasutas ametnik oma telefonis interneti. Oli, kuidas oli, aga 30 päeva löödi passi.
Järgmine protseduur on sularaha hankimine, sest formaalsuste eest tuleb maksta kohalikus valuutas ja sularahas. Selleks otstarbeks võimaldatakse meil minna välja sadama kinniselt territooriumilt ja käia tollimajas asuvas ATM-s. Kuna täpselt pole teada, kui palju seda rahakest siin nõutakse, siis võtan 1000 dirhami.
Edasi läheme tagasi. St. sinna, kuhu jäid carnetid. Siklite eest tuleb maksta 400, aga auto eest 425. Hindust ametnik jääb 75 võlgu ja lubab pühalikult hiljem raha ära tuua. Sest see pole veel kaugeltki kõik. Annab meile viiest punktist koosneva juhise, mida nüüd siis edasi peab tegema. Kõigepealt tuleb temalt saadud paberiga minna juba tuttavasse tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Siin lüüakse sellele paberile üks tempel. Seejärel tuleb suunduda sadama peaväravas asuvate inspektorite juurde, kes sõidukid peaksid üle vaatama. Selgub, et selle protsessi alustamiseks on vaja maksta 20 raha. Kassa on sealsamas kõrval, aga kassapidaja, tõsise ja kurja näoga ning halli habemega vanamees, teeb mingeid oma toimetusi ja siis, kuigi näeb, et me kannatlikult tema luugi juures ootame, ootamatult hoopis minema läheb ja paistab,et niipea tagasi ei tulegi. Lõpuks see, kes meil seda 20 raha käskis maksta, halastab meie peale ja võtab selle raha ise vastu. Pool tundi tagasi oleks võinud seda teha!
Lõpuks liigub asi reaalse autode ülevaatamiseni. Kontrollitakse VIN-koode. Sellega ühel pool, tagasi inspektorite majakesse, kus taas mingeid pabereid vormistatakse. Vähemasti oskavad siin kõik vähemal või suuremal määral inglise keelt! Seejärel üle tee ülemuste majakesse. Ülemus on nooremapoolne tegelane, kes pikalt kummi ei venita ja oma õnnistuse dokumentidele oma allkirja näol annab. Edasi tuleb suunduda jällegist tollimajja, uksest sisse ja vasakule. Vaja läheb ka auto inglise passi, seda pole ammu keegi näha tahtnud. Tuleb maksta 80 raha. Kassa on paar luuki edasi. Jälle tagasi eelmise luugi juurde. Paberivirn kasvab. Edasi siis selle luugi juurde, mis asub uksest tulles paremat kätt. Ei tea taas, mida siin tehakse, aga selle eest tuleb välja käia 270 dirhami. Aga see peaks ka jandi siin lõpetama. Paberid käes, tuleb sõita veelkord tagasi kõige esimese kontakti juurde, see näitab meile, kuhu putkasse minna, et saada luba territooriumilt väljasõiduks. Selles vaadatakse kõik paberid uuesti kenasti üle ja olles andnud veel viis allkirja, olemegi vabad lahkuma. Seda me ka teeme.
Felixil on paak tühi ja teine sihtpunkt on Sharjahi hostel, mis kuskil siinsamas peaks olema. Kuna viimane jääb enne teepeale, siis vaatame selle üle. 70 raha nägu kõik ühes toas ei ole mingi ahvatlev väljavaade ja meie loobume. Vahetame veel Felixi ja Ricardoga kontakte ja jääme hüvasti.
Võtame suuna linnast välja. Juba hakkab hämarduma, maale saamiseks kuluski terve päev! Ja linnast välja saamiseks kulub samuti aega omajagu. Et meilgi pole küttega kiita, siis proovime ka tankida, aga siingi linnatanklates diislit pole, keegi siin ju diiselsõidukatega ei sõida. Lõpuks, kui päike on juba loojunud, leiame endale kena paiga luidete vahel.
Et ammu pole nuudleid söönud, siis see viga saab ka kenasti parandatud. - 28 nov EmiraadidTäna on reede ja siinses maailmas puhkepäev. Meil kulub see peaasjalikult kolme eesmärgi täitmise tähe all. Esimene on teha kindlaks, kus asub laevafirma CMA kontor. Teiseks tuvastame Etioopia saatkonna. Ja kolmas on juba meelelehutuse valdkonnast. Üritame ligi pääseda maailma kõrgeimale majale – Burj Kalifah’le, millel kõrgust 828 meetrit.
See ei olegi nii kerge ülesanne. Aga teele jääb ka hulgaliselt muidki põneva välimusega maju.
Õnnestub ka tankida. Kütus polegi siin nii odav, kui arvata võiks, diisel maksab 3,05 dirhami liitrist. Bensiin on, tõsi, odavam, jäädes sinna 1,5 dirhami kanti. Abu Dhabis pidi ka diisel väheke odavam olema Üks euro võrdub ca 4,5 dirhamiga..
Oma päevaplaani saame kenasti täidetud ja ööbimiseks otsustame sõita Emiraatide India ookeni poolsele küljele, lootusega leida sealt veidike privaatsemat mereranda aga see osutub naiivseks sooviks. Pigem vihma käest räästa alla. Satume hoopis mingit sorti pidustuste keskele. Käime ka kohalikus supermarketis, jäädes siingi Carrefourile truuks. Ostame õhtuks mõned õlled. 0,0 % loomulikult. Muud ju ei müüda… Ja hommikuks karbi mune. Et väljas juba pime siis pole enam ka kuhugi mujale aega sõita ja niisiis siiasamasse randa ka jääme.
Kohalike meelistegevus tundub olevat oma suurte dziipidega kõrbesse või mereranda piknikule sõitmine. Või niisama mööda luiteid ringi kihutamine, kas siis atv-ga või autode või bagidega.
Tuul on vali ja tahab telgi vägisi ookeani kanda, aga Mihkel päästab olukorra, seda küll ühe oma pläta kaotamise hinnaga. Otsustame eelarvelistest vahendites homme uued hankida. - 29 nov. puhkepäev emiraatidesHommikul ärkame enne kukke ja koitu, et õigeks ajaks olla Etioopia saatkonnas ja laevafirmas. Sõita on ikkagist üle saja kilomeetri ja tipptunni ummikud on ka siinkandis kindlasti olemas. Hommikusöögiks kiired munad.
Liikuma saame peale seitset, aga alles poole kümneks oleme saatkonnas. See on kahjuks kinni. Kaks naisterahvast saabuvad veel kohale, ja helistavad kuhugi ning värav avatakse. Avaja vastab,et saatkond on täna ikkagist kinni ja et tulge homme hommikul pool üheksa. Selge. Edasi laevafirmasse, mis õnneks ei asu kaugel. Sisenen majja, ja et turvameest ei paista, hüppan kohe lifti ning sõidan kolmandale korrusele. Koht on küll õige, aga ühtegi hingelist pole näha, saan jalutada tühjas kontoris. Tundub, et vaba päev on ikka üldine. Saan sellele ka kinnitust, olles jälle all, kuhu nüüd ka turvamees on siginenud, must mees mustalt mandrilt. Nii jääbki jällegist homne päev. Siin algab töö kell kaheksa.
Uurime veel teeäärseid ööbimisvõimalusi hotellides, aga need on täiesti vastuvõetamatud. Käime Carrefouris varusid täiendamas ja Mihkel saab uued moodsad rannajalatsid)). Edasi on suund põhjapoole.
Tee viib läbi Sharjahi ja Umm Al Quvaini emiraatide.
Lõpuks leiame kena koha mererannas, kus saab ujumas käia.
Et aga tuul on vali, siis see koht söögitegemiseks ja ööbimiseks hästi ei sobi. Selleks tarbeks liigume kilomeetri jagu sisemaa poole ja pargime ennast luidete vahele tuulevarju.
Õhtuks teeme praekartuleid tuunikalaga.
See selline eksperimentaalne projekt, pole ennem saanud. Aga üllatavalt maitsev tuli. Kõrvale saab maitsestamata jogurtiga tomati-kurgi-sibulasalati. Ja tee. - 30 nov. Asjaajamise päevHommikul saame küll seitsmest liikuma ja me pole ka eriti kaugel linnast ning tundub juba, et saame saatkonda enne õiget aegagi, siis aga algab ummik. Liikumine küll on, aga väga aeglane. Veedame selles oma pool tundi vähemalt ja kohale jõuame alles peale üheksat. Saatkond on lahti. Annan üle oma juba kodus täidetud viisataotluse, tädi vaatab passi ja tahab veel ka teist passi näha, kus Emiraadi viisa sees. Seejärel aga saadab mind mingi ülemuse juurde, kellelt peaksime mingi “permissioni” saama. Selleks tuleb minna ruumi nr 2, mis asub saatkonna hoones, kui viisataotluste vastuvõtu ruum on eraldi majakeses.. Ruumis on 5 aknakest ja minule vajalik on loomulikult viimane. Seletan siis, et vajan seda permissioni, täpsemalt ei tea isegi. Annan oma passi ja palutakse istuda ning oodata. Mõne aja pärast suunatakse mind veel suurema ülemuse juurde, kelleks on konsul ise. Selleks on vaja minna kabineti nr 10. Konsul on nooremapoolne mees, kes selgitab mulle, et siin antakse viisa ainult Emiraatide resitentidele ja äärmisel juhul oleks võimalik väljastada ainult 7-päevane transiitviisa. Meie aga peaksime oma viisat taotlema Venemaalt. No tere hommikust. Ja kauplemine ei aita. Kuna täpseid kuupäevi meile veel teada ei ole, siis jätame asja sinnapaika ja läheme hoopis laevafirmasse, mis asub Rais Hassan Saadi Buildingus. Maja ees on erinevalt eilsest ja üleeilsest probleeme parkimiskohtadega. Mihkel jääb autosse ja mina lähen lahingusse. Kolmandal korrusel saan sekretäri abiga mr. Arackali käeulatusse. Justnimelt käeulatusse, jääb ta minust teisele poole klaasvaheseina, mille vahel pilu käesurumiseks ja dokumentide edasiandmiseks. Ei tea ta suurt midagi meie tellimusest, ütleb, et kui keegi tolli ja muud paberid korda ajab, siis konteineri saab neilt küll, aga paberitööd nad ei tee. Siiski võtab mult Olegi tehtud broneeringu numbri ja kaob kuhugi kontori sisemusse. Mõne aja pärast on tagasi infoga, et sama maja viiendal korrusel asuvad inimesed, kes saavad aidata. Aga et praegu on neil koosolek ja peaksin telefoni teel kokku leppima. Võtan siis andmed ja lähen autosse helistama. Tuleb välja, et vajalik asutus asub ikkagi neljandal korrusel ja et peaksin minema tuppa 406. Sinna ma siis ka suundun. Tuba on laudu ja rahvast täis, aga õnneks mind juba oodati. Minuga hakkab tegelema mr. Neeraj Gidwani. Tema asjadega kurssi viimine võtab ikka aega. Ilmselgelt pole see just igapäevane tegevus, mida tal teha palun. Kõikidest paberitest, mis mul talle pakkuda on teeb ta koopiad. Ilmneb, et eksisteerib võimalus selleks, et pean minema kuskilt hankima tõendi oma identiteedi kohta. Paras lollus. Politseist siis ilmselt. Aga eksisteerib ka võimalus, et ei pea. Sellele viimasele jäängi lootma. Igatahes on kogu protsess äärmiselt keeruline ja bürokraatlik ning kogu asjaajamine võtvat vähemalt kolm kuni neli päeva aega. Kuna minust enam kohapeal palju kasu pole, siis vahetame telefoninumbrid ja lepime kokku,et homme hommikul kell üheksa tulen kohale värskeid uudiseid kuulama. Ja kui asjad laabuvad, siis saab homme ka auto sadamasse viia. Aega ongi märkamatult kulunud mitu tundi. Läheme siit Carrefouri ennast toiduga varustama. Hämmastav, kui odavad võivad vahest asjad olla. Pakkumises on teksapüksid, klassikalise lõikega ja igat värvi ja suurusega. Täiesti korralikud. Hind 10 dirhami ehk ca 2,2 eurot. Made in Pakistan. Selles rahas peab ju sisalduma poe kasum, transport, mingid tollikulud, materjal, tootja kasum, töötaja palk…. Et siinsetes islamimaades on paljudes olukordades pikad püksid hädavajalikud, siis teen selle väikese väljamineku ja omandan ühe paari. Poes käidud, suundume laagripaika otsima. Teele jääb mälestusmärk Sarjahi Araabia kultuuripealinnaks olemise kohta.
Kütus taas otsakorral. Tangime jälle 100 kohaliku eest, seda juba kolmandat korda siinmaal. Tänaõhtuseks laagripaigaks saavad luited keskmaal. Ümberringi on palju kohalikke, kes naudivad maasturite ja atv-ga sõitu. Süüa teha ei viitsigi, teeme lihtsalt võikusid ja Mihkel teeb jälle tomati-kurgi-tillisalati maitsestamata jogurtiga. Ja siis oleme niisama. Mis on vahelduseks päris hea, sest päevade kaupa lauslollusega tegelemine on ikka väsitav küll…
Enne magamaminekuaega teeme veel teed ja sööme karbi sprotte ära, nö teravaid maitseid)).
Ja ööseks kipub päris jahedaks minema - 1 detsemberTänase päeva alustamiseks sai valitud teistsugune kontseptsioon. Tõusime kell kuus, just kui hakkab valgeks minema. Kusjuures valgeks ja pimedaks läheb siin väga ruttu, sest mida lähemale ekvaatorile, seda suurema nurga all päike loojub ja tõuseb ja seda kiirem on ka protsess, kui ta horisondi taha kaob või sealt välja vupsab. Meie laiuskraadidel toimub see väikese nurga all, libamisi, sellest ka pikad õhtud. Igatahes, korjame oma kodinad kokku ja kiirelt autosse ning punuma. Lootus on enne ummikuid ennast kiirelt kesklinna välja libistada. Meie sihtkoha lähedal on avalik rand, seal plaanime ujumas käia, dushi võtta ja kohvi keeta. Plaan on hea, aga ummikutest ei pääse. Marsruudile jääb ka teeremont, mis võimendab ummikut veelgi. Kuigi kokku oli lepitud, et kontorisse tulen kella üheksaks, siis Neeraj helistab juba poole ajal. Kokku veedame ummikus umbes kaks tundi ja nati enne üheksat oleme rannas. Kiired plaanitud protseduurid ja kiirpudru ning pool kümme olen juba Neeraji juures. Tuuakse kohvi, mis on must aga tulimagus, ja pudelivett. Sätin ennast mugavalt kontoritooli ja hakkame asju lahkama. Üldiselt on olukord positiivne. Esile on kerkinud mitmeid väiksemaid, kui kindlasti lahendamist vajavaid probleeme. Üheks selliseks on järgmine. Kauba saatedokumentidesse on vaja kirjutada saaja telefoni number. Ja see ei tohi olla rahvusvaheline vaid kohalik, Djibouti number. Kahjuks ei tunne ma seal kedagi. Neeraj kutsub seda probleemi arutama erinevaid oma kolleege, kõik küsivad, kas mul siis tõesti ei ole seal ühtegi sõpra-tuttavat!?. No ei ole)). Pakun, et võiks sinna kirjutada lihtsalt suvalise numbri ja kui ma paar päeva enne konteinerit kohale jõuan, siis anda sadamasse oma juba Djiboutis ostetud telefoni number. Põhimõtteliselt peaks töötama. Seda numbrit on vaja selleks, et oleks kuhu helistada, kui konteiner vaja üle anda. Teine variant on broneerida hotell ja anda hotelli number. Kah võimalik, aga vähemsoovitav, hotell maksab raha ja kõne võib ka kaduma minna. Neeraj üritab säästa mulle hotelliraha ja katsub leida kellegi, kellel on sealkandis mõni klient, et siis sellega juba kokku leppida ja nende kontakte kasutada. Esimene selline üritus jookseb küll liiva, sest keegi ei taha end eriti võõraste saadetistega siduda – parem karta kui kahetseda, krt seda teab, mis saadetistega tegu. Aga Neeraj on positiivne ja koos kolleegidega lubavad siiski midagi välja mõelda. Vahepeal uurib Neeraj ka Eesti kohta. Ise on ta Indiast, nagu ka enamik ülejäänud personalist siin kontoris. Täpsemalt Mombay lähedalt, siin aga juba 5 aastat. Tavaliselt käib kodus kaks korda aastas, aga nüüd pole juba ligi aasta aega käinud. 2 detsembri laevast, mis oli algne plaan, ei tule küll miskit välja. Homme on jällegi vaba päev. National Day. Ühendemiraatide 43 sünnipäev. Ja töö loomulikult seisab. Laual on kaks varianti: 6 konteiner laeva ja 15 Djiboutis ning teine oli vist 12 ja 22. Igatahes, kuna ajafaktor on peamine, siis uueks plaaniks saabki see esimene. Selleks tuleb kolmapäeva hommikul sadamasse sõita. Et ma siin enam kuidagi abiks ei saa olla, siis sätin minekule. Uudiste ja küsimuste puhuks on kokku lepitud kasutada telefoni ja juhised sadama jaoks peaksin saama ka meilile. Et taas on plaaniväline vaba aeg, siis kasutame seda Djibouti saatkonna otsimiseks. Kuigi viisa peaksime saama lennujaamas “on arrival”, siis maapiiri kohta ei tea nii täpselt. Ja parem oleks ikkagi kindel olla. Interneti info annab asukohaks ligilähedaselt sama paiga, kus Etioopiagi saatkond. Aga nimetatud aadressil küll midagi saatkonnalaadset ei asu, lihtsalt villa, värav lukus. Teine võimalik asukoht asub Abu Dhabis, sinna on natuke üle saja kilomeetri. Asumegi teele.
Kütus jälle otsakorral, aga poole maa peal tangitakse mingit rekkat teeservas kütuseautost. Ronin ka kohe jaole ning lastaksegi meile paaki saja raha eest kütet. Mõõdik näitab küll nagu oleks jooksnud 66 liitrit, aga paistab nii, et siin on kasutusel mingi muu, 0,5 liitri suurune ühik, sest paak saab parasjagu pooltäis. Aga piisab sellestki.
Abu Dhabi peaks küll nö. pealinn olema, aga Dubai ja Sharjah on ikka kõvasti vägevamad. Kuigi ka siin ei saa miskit ette heita, raha on lennanud paremale ja vasakule.
Aga ei õnnestu meil ka siin see Djibouti esinduse leidmine. Kahtlustan, et kuna pole just väga rikka riigiga tegu, siis võib olla tegemist ka lihtsalt väikese kontoriga aga mitte suure eraldiseisva villaga, nagu siin muudel riikidel kombeks.
Peale selle on siinkandis meil ka teine sihtpunkt kaardile märgitud. Peale erinevaid infokanaleid pidi saadud teabe läbitöötamist eksisteerib võimalus, et õnnestub osta alkoholi. Ja seda ilma litsentsita. Alkoholipoliitika on siin range, kuid erineb emiraaditi natuke. Sharjahis on igasugune alkoholi ostmine-müümine, omamine ja tarbimine vangla ähvardusel keelatud. Ülejäänud emiraatides tuleb alkoholi ostmiseks ja tarbimiseks taotleda litsentsi. Selleks tuleb minna politseisse ja täita avaldus, kaasa võtta dokumendifotod(!). Ei tea küll täpselt, aga ilmselt saab siis kaela pildiga tunnistuse joodikuks olemise kohta))!. Ja selle litsentsiga on seejärel võimalik ka vastavast poest üht-teist osta. See käib kõik mittemoslemite kohta. Moslemitele kehtib absoluutne kuiv seadus.
Paistab, et luureinfo peab seekord paika ja me ei peagi National Day’d kuiva suuga tähistama. Paik on teada ka teistele valgetele napsusõpradele, enamikul on lahkudes käed tööd täis.)). Panen siia ka asukoha info: 24°26’32.76″N, 54°36’26.71″E
Poes on valik seinast seina, rahuldatud saab nii nõudlik kui ka vähenõudlik klient, seega ei jää meiegi tühjade kätega. Ja seda ilma litsentsita! Ostud pakitakse siivsalt mustadesse kottidesse ja head teed.
Võtame suuna Al Aini poole, et endale mugav laagriplats leida. Linnade lähiümbrus pole selleks kõige sobivam tiheda asustuse tõttu. Käime veel mingis väikeses teeäärses “supermarketis” toiduainetevaru täiendamas. Piduõhtusöögiks saavad loomalihakebabid.
Mõne aja pärast keerame paremale, Saudi Araabia piiri poole. Tee kulgeb läbi tihedalt tarastatud istanduste. Tarad on ilmselt kaitseks kaamelite eest. Tara sees kasvavad põõsad aga omavad ilmselt lihtsalt luidete kinnistamise eesmärki, mingeid vilju need põõsad küll ei kanna. Istanduste vahele jäävad aga suured liivaluited. Kuigi kõikjal on autodega sõitmise jälgi, siis on ühe autoga vastav ettevõtmine siiski kaunis riskantne ja peab hoolega jälgima, et autot sisse ei kaeva. Pärast mõningast roam’imist leiame ka meid rahuldava laagriplatsi. Seame ennast mugavasti sisse, teeme õhtusööki ja tähistame homset rahvuspüha. Vahel satuvad laagrisse ka mõned juhuslikud kohalikud. Üks üritab mulle midagi seletada, aga et inglise keele oskus pole kiita siinsete külaelanike seas, siis läheb mõnda aega, enne kui saan aru sõnast 5 dirhami. Ja saan õieti aru, sest viiedirhamiline rahatäht võetakse kenasti vastu. Käsitleme seda kui laagrimaksu.
Hämardudes tibutab ka kergelt vihma, aga suuremat sadu ei tõota. Abu Dhabi poolt kostab pikalt-pikalt ilutulestiku kõmin, aga kuna oleme piisavalt kaugel, siis kahjuks näha pole miskit.. - 2 detsember.National day.Täna on UAE 43 sünnipäev. Sel puhul, ja et pole kuhugile kiiret, magame kauem, kuni päike teeb olemise liialt palavaks. Eks oma osa ole ka eile joodud pidujoogil))! Kuulame kohalikku ingliskeelset raadiojaama, kus räägitakse mitmetest sünnipäevaüritustest. Näiteks toimuvad täna rahvusvahelised langevarjurite meistrivõistlused üle tuhande osavõtjaga. Eks paistab, äkki läheme ka mõnele üritusele. Igatahes peab minema lähemale Dubaile, et hommikul õigel ajal sadamas olla. Enne aga peab tuvastama, kus see sadam üldse asub. Selleks on vaja internetti saada, sest meie soetatud kohaliku SIMkaardi ettemaks on läbi saanud.((. Hommikusöögiks on sobivalt Salvesti seljanka suitsuribilihaga.
Nämmm..
Paistab, et oleme oma laagri kohalike ristteele parkinud. Hommikul möödub meist kolm kaamelikarja, kes lasevad endast kenasid pilte teha.
Ka liigub üksjagu kohalikke, kes ennast nii lahkesti pildistada ei luba. Aga ei mingeid vahejuhtumeid.
Õnneks on ilm poolpilves ja auto varjus on päris meeldiv istuda.
Päeva kuludes tuleb siiski kodinad kokku panna ja Dubai poole tagasi liikuma hakata. Hommikul vaja ikkagist lahinguvalmis olla.
Neeraj pole küll miskit meili saatnud ega helistanud, aga eks talgi ole ju vaba päev.
Teel olles kontrollime juttu, et Abu Dhabis on küte odavam. Ongi. Ainult, et esimesest tanklast meil tankida ei õnnestu, kuna pole miskisugust küttekaarti. Teises tanklas algab sama kaardi jutt. Et meil juba tuli põleb varsti, siis uurin asja lähemalt. Selgub, et see kaardisüsteem siin ilmselt nö. kütuseturismi vältimiseks ja kui olen tanklas meie päritolu seletanud ja passigi näidanud, siis lubatakse lahkesti tankida. Liiter maksab 2,35 ja 100 AED eest saame ligikaudu 42 liitrit. Vaene tankijapoiss Indiast saab üleni diisliseks, tankurid siin ju veokate tankimiseks, diisel sõiduautosid siin pole, ja meie auto pole võimeline sellise kiirusega kütust vastu võtma.
Dubai kesklinn on rahvast tulvil. Meie “kodupood” Carrefour on samuti hullult ülerahvastatud. Palju inimesi on poes lihtsalt niisama, degusteerimistest osa saamas või mingil muul põhjusel, aga mitte ostmas, korvegi pole ligi. Meie aga oleme ostmas ja täiendame oma toiduvarusid.
Plaanisime sõita randa, sest siit oleks hommikul hea ligi asuda asju ajama, ei peaks pikalt ummikutes passima. Aga selleks et randa pääseda tuleb hoopis nüüd õhtul ummikutes passida! Randa viivad ja piki randa kulgevad teed on autodest umbes. Enamik autosid on ehitud vastavalt omaniku kujutlusvõimele lipuvärvidega või siis sheikide piltidega. Töristatakse signaale, inimesed on peomeeleolus. Ristmikel on politsei. Lõpuks õnnestub keerata maha rannaäärsesse parklasse, et ära süüa oma õhtusöögiks ostetud grillkanad. Mõlemale oma, sest mingil põhjusel on kanad siinmail kidura kasvuga ja rohkem tuvi mõõtu. Ja täiesti maitsetud ka veel..
Tundub, et kuigi kell juba kümme läbi, siis eufooria ei paista näitavat raugemise märke. Mitmelt poolt erinevatest suundadest on näha suurejoonelisi saluute. Aga meil vaja ju ööbimiskoht vaadata. Selle tarbeks asume liikuma. Ringteel peatab meid politsei ja soovib dokumente näha. On pakkuda talle eesti load ja inglise teh. pass. Tundub, et nad eriti asjast aru ei saanud, selline juhus nagu meie ilmselt väga igapäevane ei ole, aga et käed-jalad tööd täis, siis lasevad meid edasi sõita. Aga mõne aja pärast sõidab meile kõrvale eraautoga politsei, kus tuleb välja hoopis kurjema olemisega mees, kes esimese asjana teatab kohe, et me ei tohi siin selle autoga sõita. Jõuan juba kergelt muretseda, et carnetit ei ole meiega, aga saame peale dokumentide ja passi kontrollimist loa edasi sõita.
Ranna ja kesklinna vahel on üks maatükk täisehitamata jäänud (seda kindlasti enam mitte kauaks), sinna siis seamegi ennast sisse.
Lärmi on kuulda veel kaua, kuni uni lõpuks kõrvad suleb.. - 3 detsember. Mõttetu päevHommikul käin ujumas ja dushamas, Miza jätab seekord vahele, talle vist avaldab ikka see National Day mõju..))). Kella kaheksaks olen kenasti Neeraji juures kontoris uudiseid kuulamas. Kahju, et ma kuidagi ei saa jagada tema positiivsust meie asja edenemise kohta. Nüüdseks on ära langenud 06 dets laeva variant laevafirma liigkeeruliste nõudmiste tõttu ja laual on uued variandid : 09 konteiner laeva ja 15 kohal, ning 15 laeva ja 22 kohal. Naljakas, et ta üldse küsib, et kumba varianti ma eelistan. Esimene olla 75 euri kallim. See eurodesse arvutamine on üldse üks kahjulik plaan, kuna nemad kasutavad selleks kurssi 4,8 ja kui nüüd eurodest tagasi dirhamiteks teha, siis saame kõvasti lüpsta)). Kontrollisin ametlikku kurssi täna, selleks on 4,55 dirhami ühe euro eest. Mingi lootus peaks olema ka auto täna ikka sadamasse ära viia. Aga selleks peab mingi paberitöö tehtud saama. Sadam ise asub 37 km siit lõunas mööda peamaanteed. Selgub, et see on ikkagi tasuline ja kui meid seal kinni peaks püütama ootaks meid 200 AED suurune trahv. Me siin juba sadu ja sadu km-d mööda tasulisi teid põrutanud. Aga ega neil meile trahve saata õnnestu. Kuhu? Õnne ei maksa muidugi pikalt proovile panna ja edaspidises liiklemises proovime ikkagist tasulisi teid vältida. Kuna minu kontoris istumisest suuremat kasu pole, siis lepime kokku, et oleme lähikonnas ja hakkame uudiseid ootama. Enne ärasõitu tullakse veel autot mõõdulindiga mõõtma, aga näinud, milline pisike autoke meil on võrreldes kohalike autodega, siis pannakse lint ilma kasutamata taskusse tagasi. Lähme “vanalinna” moodi linnajakku siinsamas lähedal, kus on suur kontsentratsioon hotelle-hosteleid-guesthousse, et selleks puhuks, kui tuleb auto ära anda, endale öömaja kindlustada.
Auto parkimisega on probleeme, lõpuks õnnestub see kalaturu juures parklas. Kaks raha tund. Hais on jube.
Hotellidest paljud on täis, aga kõigil odavama otsa hotellidel on nagu kartellilepe- kahene tuba 250 AED.
Vaatasin booking.comist ka, näiteks purjes on vabu tube küll, hinnad alates 1700 usd öö. Hommikusöök hinnas.
Edasi lähme lõunasöögile. Selleks hüppame kodu-carrefourist läbi ja maandume juba tuttaval ehituskrundil ranna lähedal. Praeme vorsti sibula ja küüslauguga. Praetult pole vigagi.
Ja pärast ujuma.
Peale ujumist helistan Neerajile. Nagu kartsingi. Hommikul jälle kontorisse, loodetavasti siis juba dokumentide järele ja kella üheksast sadamasse. Taas loodetavasti.
Ok, sõidame siis linnaserva ja jääme laagrisse. Satume küll kaunis populaarsesse paika, kus kohalikud käivad autode ja atekatega hullamas. Õnnestub suisa oma köit kasutada ja üks sheigipoeg oma hiiglasuure patroliga liivast välja päästa. - 4 detsember. Võimalik, et veel mõttetum päevHommikul sööme parasjagu riisiputru tuunikalaga, kell on pool kaheksa, kui Neeraj juba helistab, et tulgu ma ruttu kontorisse. Eks siis nii tuleb ka teha, hommikused ujumisprotseduurid tuleb edasi lükata. Kontoris ei toimugi eriti miskit muud, kui saame siis lõpliku (loodetavasti!!!) kinnituse maksumuse ja kuupäevade kohta. Vedaja on Maersk, mis sisendab veits kindlust, väljumine 09 ja kohal juba 14 dets. Mis iseenesest on tore. Aga ilmselt tuleb ikkagi siin passida kuni laeva väljumiseni, et originaaldokumendid endaga kaasa saada. Saan ka kontakti Djiboutis. Edasi tuleb sõita sadamasse. Sadama väravas gate2, helistame meile antud kontaktile, korjan oma kodinad autost kokku, mahuvad kenasti fotokotti, ja jääme ootama. Varsti mr Chaitanya tulebki. Üllatub, et mul pole dokumente kaasas. Tuleb välja, et mr. Neeraj unustas hommikul anda ja nüüd tuleb tal sõita neid siia tooma. Mis on iseensest hea, sest nii saame temaga linna tagasi. Teeme koos autoga ühe pildi ka, kes seda teab kas, millal, millises olukorras ja kus üleüldse veel seda autot näha saab!
Neeraj kohal, läheme tolli, aga nagu juba eelnevaltki teada oli, siis eriti kedagi tööl ei ole ja meie ärasõidukuupäev satub jällegi löögi alla. Neeraj sõidab minema, meie Chaitanyaga aga sõidame peaväravasse, lootuses, et äkki seal on mõni inspektor tööl, kes oleks nõus meiega tegelema. Saame infoks, et tuleks tulla kahe tunni pärast, seega kella kahe paiku, siis tulla uus vahetus tööle.
Seniks läheme mr. Chaitanya kontorisse. Tema põhitööks on ehitusmasinate eksport. Sadama territoorium on ikka tohutu suur. Teel olles pakub ta võimalust minna firmariiete tax-free poodi, kus hinnad pidid väga odavad olema, aga meil pole sinna asja. Seega siis kontorisse jõudnud, istume kontoritoolidele ja tukastame.
Kella kahest tollis tagasi, lubab üks ametnik meile kellegi organiseerida autot üle vaatama. Ootame 45 min, aga kedagi ei tule ja lubaja ise on ka juba ammu silma alt ära. Kuna homme on vaba päev, siis kõik kipuvad juba koju ja ilmselt on nii ka Chaitanyaga, kel kodus naine ja 1,8 a poeg. Ise on ta 33 aastane. Ja seega jääb alles ainuke lootus saada pühapäeval asjad korda aetud.
Kuna tänu meile pole saanud vaeseke ka lõunat söömas käia, siis hüppame kiirelt teeäärsest kohvikust läbi.
Teeb meile saiakesed välja ja piimaga tee.
Ja seejärel toob ta meid siis kesklinna tagasi. Deira on selle linnaosa nimi, kus asuvad meile sobilikud hotellid. Esimesse sisse astunud ja natuke kaubelnud, otsustame ka siia jääda. Eagele hotel. Veits kulunud tuba, aga kõik vajalik olemas ja WC.s on pott. Mitte need jalajäljed.
Internet paistab ka päris kiire olevat.
Teeme õhtuse tiiru ümbruskonnas. Asukad on siin keskmisest tumedama nahavärviga. Ja et lähedal on turg, siis kohtab ikka turiste ka. - 5 detsember. Miracle gardenTänase päeva plaan on minna lilleparki. Selleks tuleb ennast kõigepealt kurssi viia kohaliku linnatranspordiga. Seda on siin kolme liiki. Tramm, buss ja metroo. Viimane sõidab küll rohkem postide otsas kui maa all, aga on see-eest täisautomaatne, ilma inimjuhita.
On veel üks omapära. Sättisime end hommikul varakult minema, päev ju lühike ja kuuest pime. Aga võta näpust, reedeti tuleb esimene rong alles peale 13.00 ja enamus bussegi alustavad liikumist alles kaheteistkümnest. Seega tuli pikk hommikupoolik. Suletud metroojaamast hotellipoole tulles jäävad teele mitmed juuksuritöökohad, mul aga sobivasti juuksed pikaks kasvanud. Kuna aega ka hetkel laialt käes, siis saangi uue soengu.
Selleks , et linnatranspordiga liigelda, tuleb osta ühissõidukikaart. Turistile on sobivaim päevapilet, maksab see 20+2 ja saab sellega liigelda kõigis kolmes transpordivahendis nii palju kui kulub päeva lõpuni. Sellistega endid varustamegi, kui metroosse siseneme, Banyas Square jaamas. Metrooliine on kaks ja ka meile on vajalik ümberistumine Unioni jaamas. Edasi liigume 12 peatust Jebel Ali suunas, peatusesse Mall of Emirates.
Luureinfo kohaselt saab siit bussiga nr. F30 11 km kaugusel asuvasse miracle gardenisse. Bussi väljumiseni on veel ca 15 min, aga saabub buss viis min. enne väljumisaega ja väljub täpselt. Bussis paistavad veel mõned turistid olevat. Soovitud sihtkohas mingil arusaamatul põhjusel peatust ei ole, buss sõidab oma poolteist kilomeetrit edasi ja siis saab alles maha. Kõndida pole küll palju, aga eesmärgi ja bussipeatuse vahele jääb 12 realine kiirtee ja mitmetasandiline ristmik, millest pole eriti aru saada, kuhu miski haru suundub. Ülejäänud turistid paistavad lootma jäävat taksovariandile, meie aga hakkame jala minema. Kuidagi õnnestub meil ikka õiged rajad leida ja nii me ka kohale jõuame.
Plet maksab 30 AED, sellest, mis pargis näha, räägivad pildid kindlasti rohkem. 
Lilli on küll meeletutes kogustes, nagu ka külastajaid.
Aga natuke mõistetamatuks jääb kogu selle ürituse kontseptsioon…..
Tagasi bussipeatusesse liigume taksoga…
Et meil on päevapilet, siis kasutame seda ja sõidame oma kodu-carrefouri ning et hotellis on külmkapp, siis ostame sinna sisse üht-teist… - 6 detsember. laupäevTäna tahtsime minna Burj Khalifasse. Aga plaan jäi katki. Selleks, et seda maailma kõrgeimat maja külastada, oleks vajalik eelnevalt internetis registreerida ja pilet osta. Sellisel juhul on võimalik külastada 124. korrust kõrgusel 452 m 125 AED eest. Seda ennelõunasel ajal ja õhtul hilja. Vahepealsel ajal maksab pilet 200 AED. Aga eile proovides seda võimalust kasutada, selgus, et kõik soodsad ajad olid juba välja müüdud. On veel üks variant, minna kohale, ette piletit ostmata. Ei tea kui suur tõenäosus on siis külastust läbi viia, aga piletihind on sellisel juhul juba 300 AED. Mis on niikuinii liig mis liig. Veel on variant külastada 148 korrust, kõrgusel 555 m maja jalamilt, aga see maksab juba 500 AED,mis teeb kaugelt üle 100 euro. Kokku on sellel supermajal 163 korrust, sellest 37 korrust kontoreid, 144 korterit kokku 900 elanikuga ja Armani hotell 160 numbritoaga. Maja ümber aga on purskkaevud, mis purskavad 150 m kõrgusele ja maksid 217 millionit (!!!) USD-d. Autorid samad, kes tegid ka kuulsad Las Vegase purskkaevud. Vaatasime just ka lennukipileteid, pilet Bahreini maksab 55 eurot, ja lennukiga saab tunduvalt kõrgemale))). Seega piirdumegi täna kodusektoriga ja kogume energiat homseteks asjaajamisteks.
- 7 detsember. PühapäevKell oli helisema pandud seitsmeks. Sööme, mis külmkapis alles on ja hakkame Etioopia saatkonna poole liikuma. Hommikused temperatuurid, kui päike pole veel kõrgel, on väga meeldivad ja soosivad jala käimist. Pakuks, et ca 20 kraadi. Plaan on igaks juhuks ikkagist see transiitviisa teha, et me Djiboutisse lukku ei jääks. Teel helistan ka mr. Caitanyale, kes väitis juba meie asjadega tegelemist. Saatkonda on umbes 40 minutit kõndimist ja kohale jõuame mõni minut enne poolt üheksat. Uksed kõik juba valla ja töö käib. Tädi, kelle jutul eelminegi kord sai käidud, tunneb mind kohe ära ja võtab meie passid. Väga abivalmis, täidab meie eest ka viisaankeedid. Transiitviisa hind ühele on ka meeldiv, 25 AED ainult. Väike kahtluseuss närib mind selle kehtivusaja suhtes, Sellele tädi vastata ei oska ja saadab mind taaskord tuttavasse kabinetti nr. 10. Täpsustuseks eelmise korra postitusele tuleb öelda, et siin ei asu siiski mitte konsul vaid asekonsul. Konsuli ruumid olla teisel korrusel. Kahtlused saavadki kinnitust, viisa hakkab kehtima väljastamise hetkest, seega sai jällegist tühja tuldud… Aga Djiboutist pidime ikkagist saama viisa. Teatan siis selle kurva uudise ka abivalmis tädile viisasektsioonist. Täidetud ankeedid koos järjekordsete passikoopiate ja ühe pildiga jäävad ootama puhuks, kui me ikkagist otsustame siia naasta.Ei taha kohe tädi kurvastadagi, et ta nii palju jällegist tühja tööd pidi tegema ja ei ütle talle, et pole mõtet neid siin säilitada. Sest seitsmest päevast ei piisa meile mingil juhul, teadmata aeg kulub ju veel auto konteinerist kätte saamiselegi. Tagasiteel on õues juba paar kraadi palavam ja kõik märgid näitavad, et igapäevane kuumus ei jää ka täna tulemata. Hotellis tagasi, teen kõne ka mr. Neerajile, kes loomulikult lausub, et kõik on korras jne jne, ja et kui asjad valmis, siis helistab mulle. Ja helistaski, poole ühe paiku, ja teatas, et tolliprotseduurid on lõpetatud, kella kahe paiku peaks auto konteinerisse minema ja kella kolme-poole nelja vahel ootab ta mind kontorisse. Võtame siis täna juba teise jalgsimatka ette. Arvestuslikult peaks hotellist Rais Hassan Saadi Bildinguni olema 4 km. Vahele jääb ka jõgi/merelaht, mida siin tagasihoidlikult ojaks (creek) kutsutakse. Üle selle saab veetaksoga, sõit 1 dirham/ots. Kell kolm olen kontoris kohal, keda aga pole, on Neeraj. Tuleb leppida tema kolleegiga, kes ütleb, et maksku ma raha ära ja homme lõunaks saab dokumendid. Ja hind muidugi jälle tõusnud. Et tegelasel inglise keel kaunis puine, siis jääbki mul arusaamatuks, millest järjekordne hinnatõus. Ja ega seal suurt vahet pole kah, maksta tuleb ju niikuinii… Maksmise kohta saan mingisuguse paberi ka ja sätingi ennast minekule. Eks tule siis veel õks öö selles hotellis veeta…
- 8 detsember. EsmaspäevAsjad ikka venivad. Hommikul rääkisin Neerajiga, kella neljaks pidid siis lõpuks kõik dokumendid valmis olema. Kell neli olen kontoris. Neeraj on, dokumente ikka pole. Pidid olema sadamas, mr. Chaitanya käes. Paari tunni pärast peaks saama. No deja-vu. Läheme hotellisektorisse tagasi. Kella kuue paiku helistan, Chaytanja lubab paberid nii kaheksa paiku. Ja lubab ise ära tuua. Kaheksa paiku helistan uuesti. Lubab 20 minuti pärast KFC tulla. Läheme sinna, ja vaata imet, tegelane kohal isegi nati varem!! CDP on kenasti mingi tempel peal. Ei tea küll täpselt mis tempel, sest kui selle oleks löönud inimene, kes karnetitega tegeleb, siis oleks ta pidanud ka ära rebima riba, mis riigist välja tollimisel jääb tollile.. Aga vähemalt on midagi. Kui kunagi veel Emiraatidesse tulla, võib küll probleeme tekkida, kui auto pole korrektselt välja vormistatud, aga loodetavasti saab selle olukorra ikkagist kuidagi lahendada. Peale väikeseid viinavõtmise nalju ja Chaitanya teejoomise kutsest keeldumist jätame nägemiseni ja läheme kauaoodatud piletiteostmise protseduuri juurde hotellis.
- 9 detsember. BahrainÖösel juhtub minuga imelik lugu. Ärkan ja vaatan telefoni peal kella, see näitab kolme. Ajavahe kaks tundi, selge, et vaja üles tõusta, kell viis oligi ju plaanitud ärgata. Tõusen, söön oma portsu tuunikala, käin dushi all. Vaatan ja imestan, Mihkli äratuskell ei ärata ja Mihkel ise ka magab õndsa und. Siis vaatan arvutit, mille jätsin ööseks kaarte alla laadima. Ja jagan ära, et kell ongi kolm öösel ja peaksin veel paar tunnikest magama. No tore tore.. Aga kell viis on juba palju raskem tõusta. Poole kuueks oleme oma kodinad kokku saanud ja lähen alla taksot tellima. Ja nagu tellitult veereb üks selline hotelli ukse eest mööda. Raban selle kinni ja varsti sõidamegi kenasti lennujaama poole. Väljas valgeneb ja liiklust on juba üksjagu, aga ummikuid veel pole. Saame kohale 24 AED eest, Formaalsused lennujaamas käivad kähku ja aega jääb kõvasti üle. Aga lennukid on selline transport, kuhu hiljaks ka ei saa jääda.. See konkreetne lennuk, mis Bahraini lendab, on suur ja pooltühi. Lend kestab alla tunni ja selle jooksul jõutakse pakkuda klaas mahla ja kanavõileib Bahrainis kohal, tuleb osta viisa. Selleks aga, et osta viisa on vaja kohalikku raha. Selleks et saada kohalikku raha on vaja valuutat. Ja vahetuskurss tundub olevat sobivalt ebasõbralik, sest vahetusvõimalusi on 1. Igatahes, 100 euro eest saab 39 kopikatega kohalikku raha. Viisad aga maksavad järgmiselt:
Meie reisiga sobib see 15 rahane variant. Viisa eest saab maksta kohe passikontrollis ja protsess kiire ning lisaküsimustest vaba.
Et on alles varajane hommik, kell tiksus tund aega tagasi ja Eestiga vahe nüüd ainult tund, siis otsustame liikuda natuke jalgsi. Olles juba lennujaama silmist kaotamas, turgatab pähe, et oleksime võinud auto rentida.
Kuidas sa muidu ikka riigist ülevaate saad. Mõte kohe nii hea, et sammume lennujaama tagasi ja maandume esimese autorendifirma leti ees. Selleks on Europcar.
Auto, mille saame on uus Ford Focus ja maksta tuleb selle eest 12 BHD-d.
Võtame siis ringreisi ette ja kärutame kogu saare risti-põiki läbi. Ega siin suuri vaatamisväärsusi tegelikult polegi. Sõidame esimese hooga kohe saare lõunatippu.
Maantee on sile, lai ja suures osas öösel ka valgustatud.
Poole saare pealt jääb lliklust õige väheseks. Lõpeb aga kinnisvaraarendusega, kuhu võõrastel sissepääsu pole, vaatamata eksitavale sildile welcome).
Igal pool on näha ehitus-arendustegevust, saare keskel aga ka ohtrat nafta-ja gaasitööstust. S.o. rahaallikat.
Tagasi pealinnas Manamas, käime tankimas.
Kütus on soodne, bensiin maksab 0,100 BHD liiter, seega 2 BHD eest saame 20 liitrit. Kuigi uus ja kaasaegne auto, siis ökonoomsusega eriti silma ei paista, kuluks paistab tulevat vaat et isegi üle 10 sajale. Edasi lähme Carrefouri, mis asub Bahrain City Centre nimelises tohutu suures kaubanduskeskuses.
Saareriigi vaatamisväärsuseks nr 1 paistab olevat eelajalooline asuala, mille keskpunktiks on kindlus, mis ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Ei saa siis meiegi seda külastamata - 10 detsember. Bahrain-DubaiHommikul külastame lähemalt eile pimedas nähtud Tree of Life’i. Ühe puu kohta on siin küll suuri investeeringuid tehtud. Kogu ala ümbritseb müür. Paistab, et siin on lisaks mingi muistne asulakoht. Ka on väike selgitav väljapanek. Päike tõuseb ja saab paar kena ülesvõtet.
Järgmiseks liigume õlimuuseumi poole, mis eelinfo kohaselt küll ainult homme ja ülehomme lahti peaks olema. Samuti peaks sealsamas olema ka nn. kaev nr. 1, kustkohast aastal 1932 esimene nafta välja pumbati. Päikesetõusul oli ilm kena selge, aga nüüd satume ootamatult tohutu tihedasse udusse. Muuseumi leiame udust küll üles, aga järgmiseks plaanitud wildlife park’i külastuse jätame ära.
Ja muuseum oli kinni.
Et auto rent peaks olema 24 h, see aga peaks varsti, nii poole kümne paiku täis saama, uut päeva aga pole enam mõtet maksta, siis liigume lennujaama poole tagasi. Väikese ringiga läbi avaliku ranna. Kui siin oleks dushid, siis käiks ujumas, aga et ei ole, siis ei hakka nahka soolaga kokku tegema.
Ka siin riigis võimaldab raha ülejääk merre liivast saari plötsida, ei ole need küll nii ambitsioonikad kui Emiraatides, aga ikkagi. Ja võõral neile asja ei paista olevat. Tõkkepuud on ees ja turvamehed on valvel.
Üldse on politseid kõikjal väga palju näha. Lisaks korralikult võretatud patrol-politseiautodele on veel ka kontrollpunktid, milledes suisa soomustatud autod ja Hummerid. Ning politseid kõik kenasti pumppüsside ja automaatidega. Väheke selgitab seda raadiost kuuldud uudis, et üleeile oli kuhugi siin pomm pandud ja politseinik olla surma saanud. Mis põhjused siin selliseks terroriks on, ei tea. Võib ainult oletada, et kõik ei ole päris rahul rojalismiga ja rikkuse jaotamise põhimõtetega..
Enne lennujaama lipsame läbi McDonaldsist, et juua kohvi. Saab seda jooki sellest asutusest ju suht kindla kvaliteedi ja paraja hinnaga kõikjal maailmas. Menüü annab hinnaks 0,500 raha ja meil sobivasti kogu kassast 1 BHD ongi järel. Kassasse jõudes selgub küll, et mingil põhjusel on arve 1,200, aga kui ütlen lihtsalt et rohkem raha ei ole, siis peale kerget kõhklemist antakse meie tellung ikkagi üle. Äkki ole küsimus selles, et topsid olid suured, või siis ikkagi milleski muus, ei tea… Aga kohv ise on hea.
Auto äraandmine sujub tõrgeteta. See auto plaan oli iseenesest väga hea. Mida siin jala ikka oleks jõudnud näha ja taksoga midagi vaatama sõites oleks see raha nagunii ka ära kulunud või siis isegi rohkem. Kogu saarele sai ikka korralik tiir või poolteist peale tehtud) ja kilomeetreid kogunes kokku 370.
Et väljalend on alles 15.10, siis on seda ajakest jälle liiast käes. Mõnda aega õues passinud, lähme rämpstoitu sööma. Lõpuks saab hakata lennujaamaformaalsustega tegelema ja see aitab ajal kuluda. Kord juba ootealal, saab ka paar väikest suveniirikest osta..)))))))
Kenasti ja vahejuhtumiteta Dubais tagasi ja et kiiret pole kuhugile, hakkame jala Deira poole astuma. Minna peaks olema suurusjärgus kuus kilomeetrit ja plaan on esimesse sobivasse hotelli ennast majutada. Selliseks saab Hotel Prime. Hinna ja kvaliteedi suhe tundub hea.
Ehkki mõnda aega kohal olles saab selgeks, et liigub siin ainult süsimust rahvas. Aga mis sellest, varsti olemegi ju Aafrikas ja saab enne nö. trenni teha)). Ka reklaamitud wifi ei taha töötata päris nii kui lubatud, aga et meil on veel mobiilset netti järel siis kasutame seda.
Tuppa sisse elatud ja dushi all käidud läheme õhtusööki otsima. Seekord pakutakse meile seda afgaani/pakistani restoranis. Sellest viimasest sõnast ei maksa muidugi väga kinni hakata, sest restorani nime kannab siin iga söögikoht, ka ühe lauakesega kebabi/burgeriurgas. Menüüst ei ole küll midagi aru saada, mis puudutab nimetusi, aga õnneks on pildid ka kõrval. Muu hulgas tellime ka kahe peale taldriku shaslõkki, mis osutub väga maitsvaks. Kokkuvõttes positiivne eine!
Viimase asjana enne pika päeva lõppu liigume veel meie eelmise hotelli sektorisse, kus asus kaubatänav, mille peamine artikkel olid mobiiltelefonide lisad. Selliseid poode ja poekesi on siin koos liialdamata sadu. Enamik pakub ka (väike)hulgimüüki, ilmselt siis käib ka palju kaubareisijaist turiste. Meie aga oleme jaekliendid ja ostame navigeerimise hõlbustamiseks autosse ühe tahvelarvuti hoidja. Ja see saab ka päeva viimaseks tegevuseks… - 11 detsember. Dubai-DjiboutiEnne kaheksat läheme hommikust sööma. Selleks tuleb kõigepealt laskuda receptioni, kust väljastatakse kupongid ja seejarel tõusta liftiga viimasele korrusele. Mingit luksust pole, aga süüa saab. Valikus on riis, nuudlid ja munapuder. Peab ütlema, et täitsa maitsvad kõik. Juua saab persikumahla ja teha endale kuuma jooki, 3 ühes kohvi või teed. Nendele, kes austavad hommikul saia marmelaadiga, on ka mõeldud. Tõsi, rösterit silma ei hakanud. Võtan veel ka kõne Neerajile, on meil ju üks vastamata kõne õhus, aga ärevuseks pole põhjust, kõik pidi olema under control ja soovis head reisi. Lennu väljumisaeg on 11.55, seega umbes 10 peaksime ikkagist lennuväljale jõudma. Kõht täis, kodinad koos, liigume tänavale taksot otsima. Selleks tuleb jupp maad vantsida, kui lõpuks suurel ristmikul asjad maha paneme ja mõni minut oodata tuleb. Taksojuht on Pakistanist, Afgaani piiri lähedalt ja ütles, et on oma eluga rahul. Palju õnne talle selle eest. Meid tõi kenasti lennujaama. Flydubai lennud väljuvad terminalist 2, mitte sellest, kust Bahraini lendasime. Asub see täpselt teisel pool hoovõturada. Kuna pardakaardid on juba eilsest käes, jääb ainukeseks mureks äraantava pagasiga tegelemine. Selle lihtsa asjaga on tükk jantimist, sest õiget inimest, kes sellega peaks tegelema ei paista kohal olevat ja nii meid ühest counterist teise jooksutatakse. Lõpuks õnnestub seljakott ikka ära sokutada ja passi-ja turvakontrollid läbida ning duty-frees maanduda. Et dirhame on veel järel ja hinnad soodsad, siis ostame desifintseerivat vedelikku, Aafrikas võib ikkagi igasugu desifintseerimist vajavaid olukordi ette tulla..
Seekord oleme asjaajamistega kenasti graafikus, Miza jõuab veel suitsulgi käia ja kak ras aetakse rahvas bussi peale ja lennukisse.
Vastupidiselt eelarvamusele on lendajaid kirju seltskond, päris musti on mõni üksik. Turistide moodi ei paista eriti keegi. Lennuk on selline keskmise suurusega, 3+3 istet reas, ja saab kaunis täis. Mingil põhjusel on meie kohad eraldi, aga mõlemad istume akna all ja kõrvaliste on vaba.
Et Flydubai on odavlennufirma, siis on kõik pakutav tasuline. Hea, et sai hommikul tublisti söödud, saab pardal kokku hoida…))).
Lend kulgeb üle Saudi Araabia ja aknast on näha sadade kilomeetrite kaupa ainult puhast liiva. Ja mitte midagi muud, ainult harva lõikab mõni tee luiteid.
Arusaamatu, mis põhjusel ei võiks turist siit läbi sõita..
Mõne aja pärast maastik muutub. Et istun lennukis vasakul, siis minu pilk on suunatud itta ja sealt tundub paistvat rohelust. Ka algavad mäed, millede vahel on kuivad jõesängid. See kõik toob endaga ka asustuse märgid.
Ülevalt vaadates tundub, et siin proovitakse ka põldu harida. Mäed lähevad kõrgemaks ja ilmselt oleme juba Jeemeni õhuruumis. Nendes mägedes peidab ennast vististi ka Al-Qaida.
Lennuk hakkab juba maanduma, kui lõpuks ilmub nähtavale ka meri. Punast merd India ookeaniga ühendav Adeni laht on piisavalt kitsas, et keset lahte näha vabalt nii Araabia poolsaart kui Aafrika mannert. Vähemalt lennukist…))
Lennukiaknast saab kena ülevaate kogu linnast ja ümbrusest. Näha on suured parklad kütuseautodele ja muudele veoautodele, veetakse ju selle sadama kaudu siin kaupu paljudele Aafrika sisemaa riikidele.
Maandumisel on näha ka rohelise kõrghaljastusega eeslinna eramuterajoone..
Lennuväljal ei saa märkamata jääda USA sõjaväebaaside kohalolu, mille nähtavaimad elemendid on loomulikult lennukid.
Lennuk ruleerib üsna lennujaamahoone juurde ja viimased liikumised tuleb teha jalgsi. Ilm on palav. Lennujaamahoone on pisike ja selles valitseb kerge segadus. Vähemasti meie jaoks.
Ülejäänud inimesed paistavad teadvat, mida nad teevad. Sisenedes üritab üks tegelane mõõta kõigi saabujate kehatemperatuuri, teine annab pihku maaletuleja kaardi, mis siis tuleb ära täita. Seda ka teeme. Suures plaanis on nüüd valikuid neli. Variant kodanikele, selge et meile ei sobi. Viisaga saabujad. Ka mitte, viisat ju pole. Siis on kabiin, millele kirjutatud, et saabujad ilma viisata. Ja veel on eraldi kabinet millel kiri: viisa väljastamine. Et siin on mitmeid valgeid, siis küsin ühe olemuselt asjadega kursis olevalt härrasmehelt, et milline oleks õige käitumismudel. Selgub, et kõigepealt tuleb seista sabasse, kus on inimesed viisata ja siis sealt juba saab suunamise viisa hankimise osakonda. Kui meie järjekord kätte jõuab, siis tuntakse huvi, mis firmas me töötame ja kus on meie meremehe teenistusraamat jms. Lõpuks õnnestub selgeks teha, et tegemist on puhtalt turistidega. Pass jääb pandiks ja suundume viisajärjekorda. Enamik valgeid, kes koos meiega saabusid, on juba lahkunud, nii palju kui märkasin, kõik USA passidega, meiega viisajärjekorras on hiina tüdrukud, kari tegelasi türgi passidega ja siis veel hulganisti erinevas tonaalsuses murjaneid. Ringi saalib ka vormis ametnikke ja mittevormis susserdajaid. Käivad mingid kahtlased mahhinatsioonid ja nii kohalik raha kui dollarid käivad käest kätte ja taskusse. Ja kabineti uks, kust viisasid saab, pannakse ka vahest paljutähenduslikult kinni.. Aega kulub, aga vaikselt õnnestub ikkagi uksele ligemale nikerdada. Paar korda käiakse ka mult üle küsimas, et kust, kuhu ja miks aga mingit otsest alarmi, et ei, ei, nii ei saa, ei ole veel tekkinud. Ilmselgelt käib mingi kauplemine, mingid rahad vahetavad omanikku ja keegi saab jälle eelisjärjekorras uksest sisse. Aga lõpuks on minu kord, lükkan nahhaalselt mingi kõrvale sättinud puugi eemale ja trügin sisse. Õnneks pikka juttu ei tulegi, küsitakse raha, maksan, ja saangi mõlemasse passi viisad. 30 päeva. Ühekordse sisenemisega. Ja 90 USD tükk.
Ma pakuks, et arvestades riigi pindala, olemust ja seda, mida siin teha ning viisa kehtivusaega, siis on kindlasti tegemist ühe maailma kalleima viisaga. Või siis mõttetuimalt kulutatud viisarahaga. Vahetusraha ootamisel tekib moment, et kas seda ei taheta anda, aga olen selliselt meelestatud, et ilma ma ei lahku, ja saan ka selle kenasti kätte..
Toll seisneb selles, et tuleb asjad läbi röntgeni lasta. Aga keegi ei vaatagi kuvarit. Kuigi, võib-olla vaatab seda ka ainult arvuti, ei teagi…
Lõpuks nö. vabad, hangime lennujaamahoones asuvast ATM-ist väheke kohalikku sularaha.
Kiire küsitlus annab kursiks, et lennujaamas 1 usd võrdub 175, linnas aga 177 kohalikku franki.
Lennujaama ees on postamendil lennuk. Sellest pilti tehes saan selle ees seisvatelt taksojuhtidelt ropult sõimata. Nagu ma neid oleksin tahtnud pildistada….
Kuigi plaan on linna liikuda jalgsi, sest maa ei ole ületamatult pikk, ja teel võimalikke ööbimispaiku vaadata, siis õnnestub ühel kohalikul taksojuhil oma inglise ja vene keele oskustega niiviisi pinda käia, et otsustame siiski temaga sõita. Lubab odavaimat majutust linnas.. Ja raha sõidu eest küsib 2000… Tagantjärgi väga õige otsus, teel ei hakanud mingit majutust silma.
Kütusehinnad siinamail ikka meeletud, ca 2 usd liiter. Nonsenss on see, et Etioopiasse tuleb kogu kütus transiidina siit, sealmaal aga hind palju odavam.
Teel olles uurin turvalisuse kohta. Sellega pidi kõik korras olema. Turvaline. Ööklubist tulles võiksin rahulikult tänavale magama jääda keegi ei puutuvat. Avaldan arvamust, et kes see kodutut ikka puutuda tahab. Ja hotelli ette jõudes ja fotokat ette istmele jättes kiirustab juht selle kiirelt tahaistmele tõstma. Mis sest, et Miikael autos istub…, aken ju lahti.
Kontrast Dubaiga on ikka terav. Alates autost, millega sõidame ja edasi juba kogu ümbritsev..
Hotell on nagu ta on.. Aga siia jääme, sest kuhu meil ikka minna)). Koridoris leidub isegi wc ja dush. 
Viimasel on küll väikesi puudusi, nimelt vett ei tule… Mõne aja pärast saab selgeks, kuidas seda kasutada. Vett aeg ajalt ikkagist tuleb, tuleb ainult dush lahti jätta ja kui kuuled vee solinat, siis pesema minna. Nii see vesi siis tihtipeale tunde lihtsalt jooksiski.. Hotellitoas on muu hulgas ka mõned innovatiivsed lahendused. Kui juba on säästuaeg, siis miks mitte jagada konditsioneeri kahe numbritoa vahel.
Lisaksin siis veel omalt poolt, et sama lahendus sobiks ideaalselt ka televiisorile.
Kuna veel on päevavalgust, siis teeme kiire tiiru linnapeal, mis osutub lõpuks ligi kümnekilomeetriseks! Eesmärk on markeerida saatkondade asukohad. Selles me küll ebaõnnestume, aga suure pildi saame ette. Leiame ka linna ilmselt ainukese korraliku poe. Sellest on võimalik isegi alkoholi soetada. Aga hinnad on müstika. Lihtsalt müstika. Pool leiba 2000 (ca 9 euri!),
sai 800, 0,5 õlu alates 500, 1l mahl 800 jne. Aga kaup paistab kõik ikka kauge maa tagant, Prantsusmaalt, pärit ka olevat… Kliendid, need vähesed, enamus valged. Komplekteerime siis kuidagi oma säästuostukorvi…
Tagasiteel hotelli teeme väikese peatuse presidendi pildi ees sadama kõrval, et üle pika aja üks jahe õlu kõrist alla lasta. Selle tegevuse jäädvustamisel lendab peale mingi turvamees, kes riidleb meiega sadama pildistamise eest. Aga kuuldes, et tegime pilti ainult presidendist, rahuneb ja eemaldub. Pärastpoole selgub, et presidendi pilt oli politseijaoskonna katusel..
Paljud kohalikud on hästi sõbralikud ja otsivad vägisi kontakti. Nii räägime meiega samas suunas liikuva noormehega, kel käes paberkotike, milles viinapudel. Räägib see meie kohalik kontakt, et on juba 4 aastat abielus, lapsi veel polevat ja et läheb koju naisega viina jooma. Kui avaldan arvamust, et siin ju islamiusk ja see ei lubavat alkoholi tarvitada, saan vastuseks, et f**k muslims, teda see jama ei huvitavat.
Tagasiteel mererannas jäävad teele mitmed toredad kohakesed, autodroom ja vesipiibukohvikud. Et on neljapäeva õhtu, homme aga on puhkepäev, siis on ka inimesi ringi jõlkumas..
Hotellis tagasi, teeme ka väikese desinfektsioneerimise, Aafrika ikkagi…
Kodanik retseptsioonist toob ka tellitud kohaliku SIM kaardi ning maksame kahe öö eest ette.. - 12 detsember. Reede. Djibouti12 dets. Miikael organiseerib hommikusöögi. Ka kohvi on üllatavalt kohvi! Mõte liigub ikka selle maailma isearasusi pidi. Siin kohtuksid nagu kaks paralleelselt eksisteerivat maailma. Üks on see maailm, milles bensiin maksab 2 usd, leib 10 ja hotell ilma elementaarse mugavuseta 50, mugavusega aga 500, teine aga selline, kus puudub praktiliselt igasugune sissetulek ja elementaarsedgi elutingimused. Ja see kuristik kahe maailma vahel on ikka ääretult sügav.. Ja siit edasi arendades jääb õhku küsimus turumajanduse kohta, et miks see ei ole võimeline seda lõhet täitma… Tänaval kerjavad täiesti elujõus inimesed, ma heameelega ostaksin neilt midagi, mõne suveniiri, mis ise tehtud, või piruka või mida iganes, aga lihtsalt niisama raha anda ei saa. Lihtsalt niisama pole ka ise seda saanud ju… Aga neid käsi pikal inimesi on siin ikka palju. Lapsed on selles suhtes veel eriti visad, üks selline käis mul pool linna järel, ajades mingit omakeelset juttu, mina talle jälle eesti keeles vastu, et endalgi raha vähe ja et mingu ilusti koju. Kuna Djibouti ei ütle kellelegi eriti midagi, siis teen kiire ülevaate olukorrast riigis. Pindalalt on riik sutsu suurem kui pool Eestit: 23200 km2. Kuni aastani 1977 oli territoorium Prantsusmaa koloniaalvalduste hulka kuuluv, aga siis viidi läbi iseseisvusreferendum, kus rahvas pooldas iseseisvust. Samal aastal sai riik ka ÜRO liikmeks. Rahvaarv on üle 800 000. Suurimad rahvused on somaallased ja afarid, riigikeelteks on araabia ja prantsuse keel, aga oma kogemused kinnitavad ka seda, et inglise keel pole mitte päris tundmatu.. 94 % tegelastest siinmail on interneti väitel moslemid, aga praktiseerivate usklike arv tundub kohapeal küll kõvasti väiksem, kuigi islam on siin kohal juba üle 1000 aasta. Ilmselt on lihtsalt laiskusel ka oma osa… Põhiline papp paistab tulevat sadamast, mille käibest 70 % on Etioopia eksport-import. Pole sellel vaesekesel eriti muid kanaleid välismaailmaga suhelda, kui kaarti vaadata. Et kogu riigis on täna puhkepäev, siis teeme seda meiegi.
- 13 detsember, laupäev. Djibouti. Lakse paremalt ja vasakultTäna on mitmed tähtsad tegevused vaja läbi viia. Hommikul sätime endid saatkondade rajooni poole teele. Meie otsitav, Etioopia saatkond, peaks asuma kuskil haigla ja Vene saatkonna lähedal. Peale suunaküsimist selle ka leiame. Kogu kompleks koosneb mitmest hoonest ja territooriumile sisenemisel tuleb kõigepealt loovutada kogu elektroonika ja ka fotoaparaat. Seejärel kompab ja skanneerib metallotsijaga veel üle parajast äbarikust vanamehest turvamees.. Asjade vastu saame numbriga külastajakaardi ja võime edasi liikuda. Konsulaarosakonnas vastuvõtvale ametnikule seletanud, mida me tahame, lahkub see korraks ja tuleb tagasi kena uudisega, et ei saa me siit ei transiitviisat ega ka mitte mingit turistiviisat. See saatkond väljastavat viisasid ainult kohalikele residentidele. No tere hommikust, sama jura mis Dubais. Nõuan siis mõne kõvema tegelase jutule. Mõne aja pärast saabki minna kõrvalkabinetti, kus kenasti konditsioneeritud õhk ja suure kirjutuslaua taga kõrgi olemisega proua istumas. Jutt sama mis juba kuuldud. Meile väljastab viisasid kodule kõige lähem saatkond ja jutul lõpp. Ja jutt nii konkreetne, mitte ühtegi niiti või nukki, millest kuidagi edasi teemat arendada, et mingeidki võimalusi leida. Üritan küll seletada, et meil siin auto ja pole võimalustki kuhugi minna ja aega ka pole. Või siis jällegist, et mida me tema arvates tegema peaksime. Ei aita ühte ega teispidi proovimine…. Pole tema probleem ja kõik. Ideed saavad otsa. Ei jäägi muud üle kui pea norus ära minna. Esmane ehmatus möödas, tuleb hakata võimalikke lahendusvariante kaaluma. Teele jääb Prantsuse saatkond, mõtlen sealt asja uurida, ikkagi EL või nii.. Ja diplomaatiline korpus ju ikka suhtleb omavahel, äkki on sellel kõrgil proual seal Etioopia saatkonnas hoopis soojemad suhted mõne prantsuse saadikuga..)). Sellele plaanile otsustan piduri tõmmata, kui keegi saatkonna valvelauas mõhkugi aru ei saa, mida ma selgeks üritan teha. Järgmised mõtted on EL esindus üles otsida ja korraks kaalun ka Eesti Välisminni. Aga neilt viimastelt pole küll mingit abi loota, pigem kasutaksid olukorda lihtsalt enda promomiseks nagu see viimati Indias juhtus.. On ju veel ka võimalused Etioopiat üldsegi vältida. Läbi Eritrea Sudaani ja sealt Lõuna-Sudaani. Tegelikult teostatav ja ka väga põnev marsruut. Kuid teostatav ainult Sudaani viisa olemasolul. Aga meil seda pole ja pole lootustki hankida kah. Etioopiast saab mööda ka ida poolt, Somaalia kaudu. Aga endisest Somaaliast, mis de facto on nüüd kolmeks riigiks lagunenud, on Puntland ja Soomalya absoluutselt no go zone välismaalastele, kus inimröövid või ka muidu röövid on kuuldavasti igapäevased ja ilmselt sellist riski me võtta ei saa. Samuti pole selge, millised oleksid võimalused üldse ametlikult nendele territooriumitele pääseda, seda enam autoga. Jääb ikka ainult Etioopia. Läheme internetikohvikusse uurimistööd tegema. Selgub, et Rootsi võiks teoreetiliselt see koht olla, kuskohast eestlased viisasid saavad. Natuke segaseks jääb ajafaktor. Kirjas on, et kui taotleja tuleb kohale isiklikult, siis saab viisa kohe kätte. Kui aga saata postiga, siis on ooteaeg 15 päeva. Sellest koorub plaan. Mihklil on Stockis sõber, kelle selleks otstarbeks tööle värbame, lootes, et kuna keegi ikkagist kohale ilmub ja olukorda seletab, siis äkki saab viisa ooteajaga kätte. Laseme viisaankeedid välja printida. Õnneks on DHL ka siia oma kontori rajanud, mis meie asukohast mitte kaugel.
Otsime selle asutuse siis üles ja saan teada, et pakk Stockholmi peaks liikuma 3 päevaga. Seega võiksime teoreetiliselt saada viisad kätte nädalaga. Et kaup hakkab liikuma homme pealelõunat, siis pole eriti vahet, millal passid DHL jätta ja nii me esialgu neid siia ei jätagi. Ankeedid vaja ka niikuinii tähelepanelikult täita.
Meie hotelli receptioni seina peal on kaart Djibouti City hotellidega.
Päris mõistlik konkurentidele reklaami teha). Otsustame ka sellest kasu lõigata ja käime paari neist piilumas. Olud praeguses asupaigas on pikemaks resideerumiseks siiski liiga spartalikud, peaasjalikult on puudus internetist ja hirmus palav on ka. Korra päeval pandi isegi konditsioneer tööle, aga mitte kauaks, ja jäme ots selle riistapuu juhtimisel paistab kõrvaltoas asuvat.. Sansõlm koridoris isegi ei sega, rahvast niikuinii eriti ei liigu. Peaasi kui vett oleks..
Sõelale jäävad kaks hotelli mitte kaugel praegusest, Hotel Djibouti ja Hotel Dar es Salam. Asuvad peaaegu kõrvuti. Suhteliselt tasavägised, mõlemas sansõlm kenasti numbris ja WiFi ka. Hotellide ümbruses muidugi tõsisemat sorti bardakk… Homme hakkame kolima.
Linna peal astun veel ühte turismifirmasse sisse, et äkki osutavad viisateenuseid. Ei osuta. Ja Etioopia kohta ütlevad, et see kommunistlik maa, kusjuures zhest näeb välju umbes nagu et neil pole mõistusega ikka kõik korras seal. Raske ja keeruline.
Siinsamas lähedal kesklinnas on ka meie teine tänane tähtis sihtpunkt. Olime selle hommikul saatkonda minnes juhuslikult avastanud. Transit Marill. Ettevõte, kes peaks aitama meil auto sadamast kätte saada. Laev peaks küll alles homme saabuma, aga tutvusega vaja algust teha.
Palutakse kenasti istuda ja oodata, vajalik kontakt pidi kohe tulema.
Selleks osutub asjalik sorava inglise keelega naisterahvas. Kaks kuud tagasi oli ta sellise probleemiga tegelenud, kui Shveitsi paar siitkaudu Lõuna-Aafrika poole suundusid. Aga nagu halbu üllatusi veel vähe viimasel ajal oleks, siis teatab ta ka seda, et auto tolliprotseduurid võtavad aega orienteeruvalt nädal!!!!. No see on küll kihvt. Auto jaoks on spetsiaalne, üldsegi mitte odav Carnet de Passage tehtud, mis sisuliselt ongi auto tollidokument. Aga ei, siin on vaja inimestel veel lisaks mingit oma jura teha. Kuna viisadega on nii nagu eespoolkirjeldatud, siis ei oska isegi selle autojutu peale eriti nördida. Niikuinii edasi liikuda ei saa. Kahju sellegi poolest, saaks vähemalt selle riigigi siin põhjalikult läbi uurida. Paar päeva tahaks mere ääres kala ka püüda ja campida. Aga force majure vastu ei saa. Jätan CDP ja auto teh. passi siia, ülejäänud paberitest tehakse koopia. Homne laeva saabumisaeg ei ole teada ja lepime siis kokku, et esmaspäeva hommikul tulen luurele, et kuidas asjad liikuma hakkavad. Jätan ka oma kohaliku numbri, juhuks kui äkki auto pühapäeval juba konteinerist kätte saab) Nali.
Päeva lõpuks külastame veel seda linna ainukest nooblit poodi ja tagasiteel ostame söögikohast praed kaasa. Kalaga. Tõotati, et värskega, hommikul alles olla elus olnud.
- 14 detsember. PühapäevHommikul täidame ankeedid ja suundun DHL-i. Kella kaheksa paiku hommikul on päike juba kurnav. Passid saab ära saadetud Rootsi poole ja kena eebenipuukarva näitsik ütleb, et kui hästi läheb jõuab pakk isegi kiiremini kui kolme päevaga kohale. Aga see tundub kahtlaselt sellise kliendile parema meeleolu loomisena. Õnnestunult. Et meie hotellis on check-out 11.00, kummaliselt vara, siis eriti aega vedelemiseks ei jää, korjame oma seitse asja ja liigume uutele jahimaadele. Selleks on Hotel Dar Es Salam. Et siin on check-in aeg 13.00 ja meie soovitud rõduga number veel kinni, siis saame võimaluse hotellikülalistele mõeldud restoranis aega parajaks teha.
Aga lõpuks tuba käes ja kolimise üle võib ainult rõõmu tunda!
Rõdult avaneb kena vaade ja kõrvalolevast mosheest kostab poole ajast valjuhäälset allahu akbaru!
Käime ka hotellirestorani roogasid degusteerimas. Sphagetti bolognese tundub siin rahvusroaks olevat!
Õhtul uurin netist kaugel on meie saadetis Rootsi ja saan järgmise info:
3 Departed Facility in DJIBOUTI – DJIBOUTI DJIBOUTI – DJIBOUTI 18:55 2 Processed at DJIBOUTI – DJIBOUTI DJIBOUTI – DJIBOUTI 18:54 1 Shipment picked up DJIBOUTI – DJIBOUTI 17:42 - 15 detsember, esmaspäev. Kuu aega teelHommikul lontsin Marilli kontorisse et Zahra käest uudiseid pärida. Mihklil on mingi kergemat sorti kõhutõbi ja ta jääb hotelli. Kui tahta ka vahelduseks mõnda head uudist teatada, siis selleks võiks olla see, et laev on saabunud plaanipäraselt. Aga see on ka kõik. Edasi tulevad halvad uudised. Nagu karta oligi, siis selleks, et autot kätte saada, ei piisa ainult konteineriukse avamisest.. Saan paberilehe kuluartiklitega, neid on kokku 13!!! Ei jäägi palju alla Iraanile, kus auto praamile saamine koosnes 18 punktist. Et lugejal kindlasti ettekujutlusvõimet napib, siis refereerin väheke seda paberit: Delivery order Elektrooniline deklaratsioon THC (ei tea mis loom see on) charge Sadamamaksud Tollideklaratsioon (ei tea kas elektrooniline jääb väheks?) Escort fees (??) Custom visit fees – tuleb maksta selle eest, et toll sinu asjaga tegeleb? Gate-pass – see vist siis väravaluba ISP charges per B/L – taas arusaamatu lühend see isp Transport sadama vabatsoonist välja ja konteineri tagasiviimine Konteineri tühjendamine. See osa on tõesti parim!!! Selle eest, et autoga konteinerist välja sõita, küsitakse 100 USD!!! Appi. Fil cost – taas mingi arusaamatu asi??? Ja lõpuks siis Marilli teenused. Kõik see kokku on üks haige värk. Aga lootust antakse, et üleülehomme võiks juba teoreetiliselt auto kätte saada….. Meelitajad sihukesed. Lisaks on vajalik auto ostuarve, et tollile auto väärtust tõestada, muidu kuluks paar päeva rohkem, et keegi sellega tegeleks ja hinda tuvastaks. Õnneks pole selline arve joonistamine eriline probleem ja saab selline ka Zahrale meili pandud. Aga et toll viitsib siinmail töötada ainult lõunani, siis lükkub asi jälle homsesse.. Kuna täna on kuu aega teel oldud ja mingeid pakilisi tegevusi pole ka ette näha, siis teeme jalutuskäigu poodi, et seda kuu möödumist väheke tähistada. Linnas toimub mingi jooksuvõistluse moodi üritus, umbes nagu meilgi rahvajooks. TV kohal ja puha, kahju, et osa ei võta, oleks kindlasti palju kuulsust kogunud…)))
- 16 detsember, teisipäevOotamise aeg on pikk ja jalgsi ei viitsi ka väga pikke käike ette võtta. Esiteks on palav ja teiseks on kaunis ebameeldiv ümbruskond kah. Ja hotellitoas on meeldivalt jahe. Tore on rõdult vaadata, mis tänavatel toimub.
Otse rõdu all kaubeldakse khatiga.
Lõuna paiku käin korra juba ennast tõestanud söögikohas ja toon meile kaks kalapraadi. Usaldus õigustas ennast, maitsev.
Õhtul annab DHL järgmist infot:
Ei tea kaua veel aega võtab, et pakk Rootsi jõuaks…6 Departed Facility in ADDIS ABABA – ETHIOPIA ADDIS ABABA – ETHIOPIA 21:49 5 Processed at ADDIS ABABA – ETHIOPIA ADDIS ABABA – ETHIOPIA 16:53 4 Arrived at Sort Facility ADDIS ABABA – ETHIOPIA ADDIS ABABA – ETHIOPIA 10:02 
- 17 detsember, kolmapäevHommikul helistan Zahrale. Konteiner on toodud nende territooriumile sadamas ja homme tuleb toll seda avama. Küsin, kas täna ei saaks. Ei saa. Küsin edasi, et kas ma võin ka kohale tulla. Võin. Aga pean tooma dokumendifoto, et mulle saaks loa vormistada. Lähen siis ja viin oma pildi ära. Uurin veel, et kuidas tasumine käib. Sulas ikka, aga mis rahas. Selgub, et sobivad kõik variandid. Veel teen juttu, et kas saame läbi Somalilandi sõita, aga juba olla meile ka väljumisdeklaratsioon tehtud, kus kirjas, et Etioopia. No lähme siis Etioopiasse. Kui ainult viisa saaks. Kella veerand kuueks igatahes ei ole veel DHL mingit infot andnud… Kokkulepe edasiseks on järgmine: homme hommikul kella 9.00 Marilli kontorisse ja sealt läheme koos juba sadamasse. Raha kaasa, ja peakski auto kätte saama. Ei usu, et see nüüd nii libedalt ka läheb, aga eks paista… Hotellis tagasi, ootab ees kolimine. Kuna meie toas on kolm voodit ja ilmselt on ilmunud vastav klient, siis kupatatakse meid kõrvaltuppa, mis on veidi väiksem, aga muidu samas varustuses. Ongi hea, saab puhtad linad…) Et lõunapaiku on kuumus õues maksimaalne, siis sööme hotellirestoranis. Praekana hernestega. Täitsa maitsev on, portsud on siin ka piisavad. Praegu tuli meelde, et paar päeva tagasi siinsamas hotelli restoranis sõi üks soomlane. Mitte, et seda välimusest näha oleks olnud, samasugune süsimust murjan nagu kõik teised, aga kui uuris, et kustkohast me tuleme ja Mihkel Estonia ütles, siis saime kohe vastuseks, et hyvää päiva, mä olen suomalainen! Kuidagi keeruline on selle peale muiet alla suruda. Aga jah, nii ta ennast nimetas ja tema soome keel tegi talle au, täiesti sorav ja vähese aktsendiga. Olla teine mitu aastat Soomes elanud. Ei öelnudki, miks siia tagasi tuli, ei usu, et siin parem on…))) PILDIKESI LINNAELUST Vaestel linnaloomadel, kes tahaks rohelist, tuleb teistsuguse menüüga leppida..
- 18 detsember.neljapäev. Asjad liiguvadDHL on sebima hakanud. Eile õhtul jõudis me pakikene Londonisse, öösel kolmeks Leipzigisse ja lõpuks hommikuks Arlandale. Lootust on, et oleme graafikus. Aga ilmnenud on uus häda, kodanik, kes lubas asjadega Stockholmis tegeleda, on juba Eestisse jõudnud. Õnneks on Priit, kes küll praegu Göteborgis, aga lubab aidata. Lähen üheksaks Zahra juurde kontorisse, kust siis varsti sõidame sadamasse. Kuus kuud tagasi oli üks somaallane sadamakohvikus plahvatuse organiseerinud ja sellest saati on turvameetmed ranged. Peale paaris instantsis minu loa kinnitamist saan kah plastmassist pääsukaardi ja saame minna mingisuguse tollibossi juurde, et see viimane puuduv allkiri saada. Aga boss on koosolekul. Sõidame siis konteineri juurde. Selleks tuleb sõita sadama territooriumilt korraks välja ja siis uuele valvega territooriumile sisse. Auto on juba konteinerist väljas ja angaari aetud. Näitavad, et esiklaas on katki ja stange kriimustatud, aga need olid juba enne konteinerisse panekut. Seega , kõik on korras ja asjad ka alles. Saan tossud sandaalide vastu vahetada. Aga bossi pole ikka veel ja seega tuleb autoga hüvasti jätta. Selleks tuleb ajuvaba manööver läbida, sõita jälle läbi vaba territooriumi sadama põhiterritooriumile tagasi, et siis peaväravast läbi turvakontrolli väljuda.. Kontoris tagasi, saan arve ja õiendan rahaasjad. Jääb üle ainult auto saada. Zahra lubab helistada, kui vajalik allkiri käes ja lähen siis “koju” ootama. Et homme on puhkepäev ja komme on täna varem lõpetada, siis kahe paiku saan kõne, et kahjuks ei õnnestunud ja tuleb laupäevani oodata… Passide rindel on närvilisi hetki, sest pole kindel, kuidas keegi teine peale adressaadi paki kätte saab. Siiski läks õnneks ja pakk on käes. Homme hommikul läheb Priit saatkonda, eks siis ole näha, mis saama hakkab- Õhtul jalutame poodi… DJIBOUTI-ETIOOPIA RAUDTEE Ajalugu sellel ulatub tagasi aastasse 1894, millal loodi Alfred Ilgi ja Leon Chefneuxi poolt eraettevõte Imperial Railway Company of Ethiopia peakorteriga Pariisis, et ühendada Addis Ababa Djibouti sadamaga. Kuigi ehitusel oli mitmeid probleeme, ka rahalisi, saadi asjad niikaugele, et aastal 1901 avati liin Djiboutist kuni Dire Dawani. Raudtee kõrvale rajati ka telegraafiliin. Edasi jätkusid mitmed raskused, nii võimude poolt kui omanikevahelised ja lõplikult valmis kogu liin alles aastaks 1917. Et sellest ajast on palju vett merre voolanud, siis vajab raudtee hädasti kaasajastamist. Vähemalt hetkel ei liigu sellel küll ronge.
Raudteejaama hoone ees aga kõlbab turgu endiselt pidada, küll rongide tulekuga ka ostjaid rohkem tuleb. Seni aga on raudteeterritoorium kasutusel välitualeti ja prügimäena..
2003 aastal eraldas Euroopa Komisjon 40 miljonit eurot raudtee rekonstrueerimiseks ja tõstis selle summa 2006 aastal 50 miljonini. 2006 aasta lõpul kirjutati alla leping Itaalia firmaga Consta ja 2007 algasid tööd Ogadeni piirkonnas. Edasi on asjad veits segased, susserdatud on Lõuna-Aafrikaga ja Kuveidiga ja Indiaga, aga et rekonstrueerimisest juba paistis väheks jäävat siis otsiti teisi lahendusi.
2010 tegi Etioopia valitsus koostöölepped India, Venemaa ja kahe Hiina kompaniiga, kelledest tänaseks päevaks on järele jäänud hiinlaste CRCG, kes hakkab ehitama täiesti uut raudteed. Et asjad liiguvad, nägin oma silmaga sadamas, kus olid suured hunnikud relsse. Tööd saab 300 000 inimest ja raha kulutatakse 336 miljonit USD-d aastas viie aasta jooksul. Kogu raudtee saab 5000 km pikk, seega on tegu kaugelt enama kui ühe liiniga. Ka India valitsus on andnud 300 miljonit USD-i Mekelle-Djibouti liini ehitamiseks. Mõeldud-tehtud, ei tea mis meil pidurdavad selle rongiga)) - 19.detsember. Reede, puhkepäev.
Priit on hommikul saatkonnas. Kuna on ikkagi jõuluaeg, siis on imed ka võimalikud ja viisad saab kätte loetud minutitega!!! Ikka täiesti ajuvaba, et sedasama kleepeka kleepimist ei oleks võinud siinsamas, Djiboutis, teha. Tundub, et tegelased saatkonnas ikka üldse ei mõtle, vastasel juhul peaks neil piinlik olema.. Mul küll on..
Aga noh, lihtsaid teid siia otsima polegi mõtet tulla ja kõik on hea, mis hästi lõpeb. Ja passid juba õhtuks Arlandalt lahkunud.
Sellel puhul eirame traditsioonilist menüüd ja tellime õhtusöögiks juba oma traditsiooniliselt toiduga varustajalt kaks suurt pitsat. Poest võtame lisandiks veel ketshupit, sibulat ja küüslauku ning vaatame telekat.
Nagu muudelgi õhtutel, koguneb moshee juurde kontingent, kellel ilmselt Allahi läheduses tuleb parem uni..
KHAT
Siinses regioonis on laialt tarbimises ja legaalseks narkootiliseks aineks taim Catha edulis ehk söödav khat. Selle taime võrseid ja lehti on näritud aastatuhandeid ja traditsioonid ei plaani hääbuda. Taimes on rikkalikult amfetamiinisarnast ainet katinooni, mis tekitab eufooriat, söögiisu langust ja ülierutust. WHO on klassifitseerinud selle kerget või keskmist sõltuvust tekitavaks, siiski vähemohtlikuks kui sigaretid ja alkohol. Sellegi poolest on ta enamikus lääneriikides keelatud, vastupidiselt siinse piirkonna riikidele. Selle tarbimist oleks ilmselt siinmail ka raske keelustada, teada on ju, mis alkoholi keelustamisest on ajaloos välja tulnud, khati aga tarvitatakse siinmail tunduvalt rohkem, võiks öelda, isegi et kõik.
Tihti on näha ka üledoose, vähemasti ma ise arvan nii, võib-olla on ka millegi muuga tegu.
Aga haruldased pole inimesed, kes saavad endaga hästi (või halvasti) läbi ja räägivad kõvahäälselt iseendaga või võitlevad nähtamatu vaenlasega.
Khati müüjaid on kõikjal.
Saab osta nii jae kui hulgi. 
Minu arust on aga kogu see kaup import Etioopiast. Kus müüjaid, seal ka ka tarbijaid. Taksojuhidki mäletsevad üksmeelselt kliente oodates. Ise nad nimetavad seda viskiks. Eks ilmselt ole see ka üks põhjus autode viletsas väljanägemises..
- 20 detsember. Laupäev.Saadetis Rootsist oli südaööks taas Leipzigi jõudnud ja hommikul kuueks sealt juba ka lahkunud. Kui võtta arvesse sama aega mis kulus pakil Rootsi jõudmiseks, siis saame edasi liikuda teisipäevast. Aga lootus on ju alati, et äkki liiguvad seekord lennukid kiiremini))). Hommikune kõne Zahrale andis lootust, et saame siiski täna autoga linnast minema. Kuna suur arvuti on nüüd lõplikult koostööst loobunud, siis hakkab postitamine harvaks jääma, sest tahvelarvutisse kirjutamine on ebamugav, samuti puuduvad täpitähed(( Ja juhtuski nii, et saime auto lõpuks enda valdusesse tagasi. Et ühe koha peal passimisest on isu täis, siis koheselt sõidame ka linnast välja. Et tegemist ei ole väga suure riigiga, siis palju sihtpunkte pole kah.
Enamik maast on suhteliselt ariidne.
Tänaõhtuseks eesmärgiks on Assali järv
Ja selleni me ka jõuame. Tegemist on maailma soolaseima järvega, kirjanduse andmetel on soolsus 34,8 %, seega 10 korda soolasem kui ookean ja asub 155 meetrit allpool merepinda.
Ööbima jääme järvest edasi Eritrea poole suunduva teekese äärde.
- 21-27 detsember. Djibouti-Etioopia-Keenia
Hommikul tuleb hakata tagasi liikuma, sest mingis asustatud punktis tehti meile selgeks, et edasi me sõita ei saa (põhjused jäid küll ebaselgeks)
Kohalik härrasmees käis vett küsimas
Taas Assali järve juures tagasi
Kord rannikule tagasi jõudnud, jätkame lahe põhjakallast pidi ida suunas sõitmist
Kütuseprobleem on siin terav, õnneks on spekulante, kes meie suurema mure leevendavad. Põhiline kauplemine, naga tihti juhtub, käib tolmuse auto peale numbreid kirjutades.
Ühel kalamehel on hiljuti päris hästi näkanud.. Kuigi proovisime ka kaasavõetud kalapüügivarustust, siis nii hästi meil ei läinud..
Ööbima sõidame mereranda
22. detsember.
Hommikune päikesetõus
Siin ööbisimegi
Kenasti tee poolt põõsa taha varjunult
Täna õhtuks peaksime juba Etioopiasse või siis vähemalt piirile jõudma, enne tuleb aga väike remont ette võtta
Seda tegevust tulevad kaema arvukad kohalikud väiksemad ja
ka suuremad lojused
Lõpuks tahab pealik ise ka pildile saada
ning lubab armulikult endale ühe sigareti süüdata
Et piirkond päris rahulik ei ole, saab aimu pidevalt liikuva erineva sõjaväetehnika järgi
Maitseka, vähemalt kohalike tavade järgi, disainiga Toyota, ilmselt Norrast..
Kõige turvalisem toiduaine
Tee Etioopia piiri poole on kohati lihtsalt tolmav järvepõhi
Pealelõunaks oleme jõudnud Dikhili, kust jääb piirini Etioopiaga veel umbes 100 kilomeetrit sõitu.
Lubame endile väikese kehakinnituse
…et seejärel juba jätkata teekonda läbi kuivade põnevate maastike järgmise riigi poole
Tee osutub heaks ja liiklust on hõredalt
Vähesed asukad, keda teeservadel näha on, elavad kaunis tagasihoidlikult.
Piirile jõuame juba hämaras. Valitseb suur segadus. Etioopia poolel sissetollimiseks tolliametnikku otsides leiame selle mingist seinteta katusealusest tolmus maas istumas ja khati mäletsemas. Ilmselt on ta seda juba pikalt ja suures koguses tarvitanud, sest tal on täiesti ükskõik nii meist kui meie auto paberitest. Lööb lihtsalt käega, et meist lahti saada ja niiviisi me siis ilma mingisuguste vormistamisteta Etioopiasse ka sõidame. Loodetavasti sellest edaspidi tüli ei tõuse.
Eemaldume piiri lähistelt ja läheme ööbima.
23 detsember.
Valges näeb ööbimiskoht selline välja:
Keha kinnitatud, liigume edasi pealinna, Addis Ababa poole. Riik on küll rahvarohke, aga vaene. Tee on hea, liiklust aga vähe. Et lähiajal on siin raudteemajanduses tõepoolest uued tuuled puhumas, saab varsti kinnitust
Hiina second-hand vedurid leiavad siin ilmselt tänuväärse pensionipõlve
Edasi aga taas pikalt tühja teed
Etioopia on koduks paljudele erinevatele rahvustele ja religioonidele. Siinpoolses sektoris paistab domineerivat islam
silma jääb ka mingeid tundmatuid sakraalehitisi
vaesus aga on universaalne ja usust ei küsi.
Et midagigi hinge sees püsimiseks teenida, on ka lapsed teeservas lootuses miskit maha müüa
Tee kuludes ilmub siiski ka liiklust ja mitmesuguseid loomi
Raipesööjadki kohe platsis, et saada oma osa hooletutest teeületajatest
Mitte just väga viljaka looduse tõttu on siin ka üsna hõredalt asulaid. Esimene suurem on Semera. Mõned üksikud kivimajad
Aga enamik inimesi elab siiski hurtsikutes
Mõni edukam kasutab fossiilsetel kütustel töötavat transpordivahendit,
aga enamiku kohalikust transpordist on siiski looduslähedane
Töö kõrvalt on mõeldud ka meelelahutuse peale
Ära pole ka unustatud, keda selle luksuse eest tänuga meeles peab pidama. Eks ikka riiki..
Et vähendada sagedaste põudade mõju, on Awashi jõele tehtud veehoidla
Kus liiklejaid, seal ka õnnetusi
vahest isegi liiga sagedasti
Ajapikku hakkab ka rohkem inimesi näha olema. Mõni toitlustusasutuski jääb tee veerele
Samuti on märgata kaubanduse elavnemist
kaubeldakse peamiselt kohaliku toodanguga
samuti on võimalik ka autot tankida
seda ise käsi määrimata, teenusena
Endiselt on maastikud üsna lagedad
ja kuivad
aga see-eest teed on hea ehitada olnud
vahest satub mõni lind/loom ka silma
Koduloomade transpordist ollakse siinmail omaette arusaamisel
või siis niiviisi
Etioopia on riik, kus NSVL ja nüüd ka Venemaa ikka oma asju on armastanud ajada. Selle üheks avaldumisvormiks on tehnika
Pealinnale lähenedes saame taas kokku Djiboutist alguse saanud ja praeguseks hüljatud raudteega, millest oli pikemalt juttu ühes eelmistest postitustest
kunagi pidi selle ehitus siin kindlasti suuri väljakutseid esitama
Nüüd muutub ka maantee pealinnale kohaseks
ja muidugi ka tasuliseks
Nelja paiku jõuame Addis Ababasse. Siin on, nagu ikka pealinnadele omane, käimas agar arendamine. Tellingud selle maja ümber toovad judinad ihule..
Linnaliiklus on paras kaos, aga sellele vaatamata sätime ennast kesklinna, kus leiame kena majutuspaiga nimega Lomi Guest House
24. detsember
Hommikusöök
Etioopia on kuulus kohvimaa ja selle joogi serveerimiselegi pööratakse siin palju tähelepanu. Kuigi, maitse võib olla kohati meie maitsmismeelele harjumatu.
Seejärel teeme tutvumistuuri ümbruskonnaga. Kaubandusega tegeletakse , kus ainult saab
Lõunapaus
Seejärel patseerime enne hotelli naasmist veel natuke ümbruskonnas. Näiteid kärude kasutamisest kohalikus ettevõtluses
Tagasi hotelli jõudes on ka auto puhtaks saanud
Tõstame asjad autosse ja sätime lahkuma sellest suurepärasest majutuspaigast ja ka linnast, et võtta suund edasi lõuna poole. Sellega kaasneb ootamatu probleem. Nimelt ei ole saadaval diiselkütust. Tanklates on tohutud järjekorrad ja kõik ootavad, aga kütust ei ole. Kuna keegi ka ei tea, millal võiks kütus saabuda, siis otsustame riskide hindamise tulemusena siiski linnast lahkuda ja lootma jääda, et teel olles kuskilt ikka meile vajaliku kütusekoguse hankida suudame. Ja üht-teist on meil siiski veel ka paagis.
Mida pikemalt sõidame, seda murelikumaks muutume. Lõpuks, kui juba aurude peal edasi kulgeme, satub ette tankla, kuhu just on saabunud kütus. Järjekord muidugi tohutu, aga meie olukord ei luba väga tagasihoidlik olla. Ega keegi väga ei pahanda ka, et enne teisi oma paagi täis saame panna.
Järgmine probleem annab samuti endast märku. Asi on selles, et kuna tee ääred on katkematult asustatud, siis pole kuhugi ööbima minna. Lisaks jätab kohalike käitumine soovida. Niipea kui seisma jääd, oled kohe sisse piiratud ja millegipärast on tunne, et sinusse ei suhtuta just suurima sõbralikkusega. Juba hämardudes õnnestub leida mingi võserik, kuhu loodame ennast kaitsva õhtupimeduse varju ära peita.
Esialgu on kõik ok. Avame tagaluugi ja kraamime söögitegemise varustuse välja, et mõned makaronid valmistada.
Toit juba pliidil ja videvik käes, märkan esimesi tulukesi põõsaste vahel vilksatamas. Ei lähe kaua, kui paar kohalikku juba seisavad meie ümber ja arutavad isekeskis midagi. Kasvava rahutusega jälgin igast ilmakaarest lähenevaid jaaniussikesi ja varsti on seltskond kasvanud juba paarikümnepealiseks. Ja lõppu pole näha. Käib elav keskustelu ja ei häbeneta ka igakülgset huvi üles näidata meie auto sisu vastu. Tavaliselt mind sellised tegelased väga ei häiri, seekord aga küll. Suhelda nendega pole võimalik ja samuti ei ilmuta nad mitte mingisuguseid märke peatsest lahkumisest. Sellise saatjaskonna vahetus läheduses tervet ööd küll veeta ei soovi ja ainsaks lahenduseks jääbki poole makaronide söömise pealt pann, pliit ja muud asjad autosse tõsta ja minema sõita..
Ja sõita saame pikalt, enne kui õnnestub leida inimtühi kohake ööbimiseks
25. detsember
Ärkame juba enne koitu
Nüüd saab ka pilgu peale visata, kuhu me siis ikkagi ööpimeduses laagri tegime
Paistab tõesti üsna inimtühi paik olevat
Kena väikese kanjoniga jõekese kaldal
Põnevate linnupesadega põõsaste vahel
Et olime teest natuke eemale sõitnud, siis 360 vaates pole ühtegi inimest näha. Või vähemasti nii ma arvasin. Mõne hetke fotokaga jännanud, tunnen, et keegi jälgib mind. Keeran ringi ja – selja taga seisab mingi vanamees, kenasti traditsionaalselt riides – ja jõllitab mind. Täiesti müstika, kuskohast ta välja ilmus. Nagu maa alt oleks kerkinud. Õnneks talle kaaslaseid ei tule, saame rahulikult tema valvsa jälgimise all oma hommikukohvid ära juua ja teele asuda.
Teede kvaliteet on siin kõikuv, aga märke sellest, et olukorda püütakse stabiilsena hoida või parandada, on küll
Tähelepanelik tuleb olla igal juhul, muidu..
MIda kaugemale lõunasse Moyale nimelise piiripunkti poole, seda vaiksemaks jääb liiklus
Hangime mõned värsked kohalikud ananassid
Õhtuks jõuame juba üsna piiri lähistele. Tee kulgeb läbi hõreda taimestikuga savannilaadse maastiku.
Inimesi on harva näha, see-eest aga on külluses termiite
Nende pesakuhjad võivad vägagi kõrged olla
Vahepeal üsna kehvapoolne tee muutub samuti suurepäraseks
Keerame teelt maha, et põõsastikus endale rahulik ööbimispaik leida. Siin peaks see küll õnnestuma
Vaatamata laialdasele esmapilgul inimtühjale alale on siiski kõikjal radu ja rajakesi
26. detsember
Hommikul jälle enne koitu üles, nagu juba tavaks
Kuna ees on piiriületus ja tegemist on täiesti tundmatu ettevõtmisega, siis koristame ka natuke autot. Samas vabaneme mõningatest tülikaks osutuvatest ja mittevajalikest asjadest. Nagu soe talvejope näiteks. On ju meil üheotsa pilet ja tagasi ei vii enam niikuinii midagi. Saab selline tore väike jaanilõkke toorik.
Alles jäävad asjad aga paigutuvad kenasti omadele kohtadele
Sellised ettevalmistused tehtud, asutame minekule. Eile sai liiga innukalt teed kiidetud ja nüüd siis on tulemus käes… Nagu paljudes kohtades mujalgi maailmas, on ka siin mõistlikum sõita mitte teel vaid selle kõrval
saatjaks vahva tolmupilv
Varsti saabume Keenia piirile.
Kaubavahetuses on käibel igasuguseid imelikke varasid
Keenia võtab siitpoolt saabujaid vastu üsna lagedate maastike, hõreda asustuse ja vahelduva kvaliteediga teedega. Põhiliselt on tee kruusane, aga hiinlased ehitavad juba ka asfaltkattega lõike
Karjade kaupa on näha kaameleid, vahest ka üksikuid pärdikuid teeservas, muidu on fauna üksluine
Meeldiv on näha, et meie suurtöösturid mõtlevad ka mustale mandrile laienemisest. Esialgsed investeeringud tunduvad küll tagasihoidlikud, aga asi seegi
Lihtsalt õllemüügile lisandub ka pubibusiness
Hämardudes leiame ööbimiseks sobiliku koha väikeste rohelise muruga kaetud küngaste vahel.
27 detsember
Selline see ööbimiskohake hommikuhämaruses välja näeb
natukese laiema taustaga vaade ka
Jätkame sõitu mööda ilmselt kõige iseloomulikumat teeliiki siin. See on punasest savikast liivast treppi sõidetud ja auguline tee. Kuiva ilmaga saab siit kaasavaraks imepeenet punakat tolmu, mis ka kõige pisematest pragudest oskab sisse tungida. Vihmaga aga kleepub ilmselt suurte kamakatena rattakoobastesse, umbes nagu sulalumi.
Et selline tee pole päris kõigile mokkamööda, annab tunnistust silt, mis lubab millalgi, seda ka ilmselt meie kõigi tagasihoidlike panuste summana, siia paremaid liiklustingimusi
ja taas kaamlid
koos ajajaga
Kuivad jõesängid ei jäta kahtlust, et hetkel on siinmail kuivaperiood.
Ekvaator on kohe-kohe käeulatuses ja päike lõõskab lagipähe. Varju on keskpäeval lootusetu leida, hommikupoolikul aga, kui päike pole veel seniidis, saab peatuse ajaks auto varju parkida
Mida lähemale jõuame riigi keskosas asuvale pealinn Nairobile, seda paremaks muutuvad teed.
Mingil hetkel aga muutub seni sõidetud lõunasuund meie plaanidega mitte kokku sobivaks. Suundume me ju Uganda poole, mis jääb läände. Seega peaksime keerama ära paremale.
Otsustame aga siiski jääda sellele peateele, A2, et visata pilk peale riigile nime andnud Mount Kenyale
Ei tea, kas ilm on muutumas või oleme juba teise kliimaga piirkonda jõudnud, aga siin on ka jõgedes juba vett. Või on see lihtsalt üks suurem ja aastaringne jõeke.
Lisaks arvukatele hõimudele ja kõiksugu kohalikele usunditele, on siin tugevalt kanda kinnitanud islam. Seda torkab sageli ka silma.
Riigi keskosas asuvad kõrged, lumiste tippudega mäed. Seetõttu on siin ka üllatavalt meeldivad temperatuurid. Selline kliima võimaldab kasvatada ka esmapilgul siia täiesti sobimatuid kultuure. Näiteks männiistandus
Kaitstud nagu Mona Lisa maal
samuti mitmeid kultuurtaimi, põldudel ja kasvuhoonetes
toodangut aga saab siinsamas teeservas sobivasti rahaks vahetada
Lõunaks jõuame ekvaatorile. Seda mõttelist joont saame selle reisi käigus veelgi ületada, siin aga on sellest väike atraktsioon tehtud ja sestap peame meiegi auto kinni
Et maha tõmmatud joon tõepoolest ekvaatorit markeerib, saab kohapeal igaüks Coriolisi efekti abil ise veenduda. Mainitud füüsikanähtus kajastab veekeerise, mis tekib augus anuma põhjas, pöörlemissuunda. Põhjapoolkeral toimub see (ideaalsetel tingimustel) vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva.
Varsti ületame üle sajakahekümne aasta tagasi Briti impeeriumi poolt nende maa-alade paremaks ekspluateerimiseks ehitatud Mombasa-Uganda raudtee. Praeguseks hetkeks suuresti oma tähtsuse minetanud, kuid kuulu poolest siiski osaliselt kasutuses olev taristu kipub nähtavalt rohtu kasvama.
Õhtu lähenemine annab märku, et tuleb mõelda laagriplatsile ja toitlustamisele. Paistab, et siin tegeletakse laialdaselt kartuli kultiveerimisega ja otsustame kohalikke sorte proovida.
Oleme piirkonnas, kus on palju mägesid ja loodust, seega sobiliku paiga leidmine väga keeruliseks ei osutu
Koht on kodune, peaaegu nagu eestimaiste kilpjalgadega
Ka õhtuks valmistame vahelduseks üsna kodust rooga.
- 28 detsemberÖösel äratab mind korra vihmasabin telgil. Ootan hirmuga, kas peab hakkama autosse kolima, aga õnneks suuremat sadu ei tule.. Hommik on mõnus, peaaegu nagu see oleks kuskil Eestis. Linnud laulavad, mõned küll vaheke teises noodis kui kodumaal, ja õhk on meeldivalt värske. Varsti tuleb kuskilt kohalik eesli ja küttepuudega. Tervitame vastastikku. Probleeme pole. Soojendame eilseid praekartuleid ja vorste. Üle tüki aja idüll!! Marsruut Keenias kujunes selliseks:
keegi on hommikul värsketele vihmapiiskadele jäljed jõudnud teha..
ohakadki päris koduste sarnased..
ja sõnajalad
Liigume edasi Uganda poole. Varsti jõuame maanteele, mis tuleb pealinnast Nairobist. Tee on hea, kuigi igasugu jalg-ja mootorratturid ei lase eriti kiiresti sõita. Ka on arvukalt lamavaid politseinikke. Samuti on ka neid mittelamavaid, aga et liiklus on tihe, siis ei jõuta meile eriti tähelepanu pöörata. Kuni meid lõpuks kinni peetakse. Loomulikult hakkab jutt keerlema selle va puuduva kindlustuse ümber. Näitan küll mulle vihikusse kirjutatud politseiülema nime ja numbrit, aga erilist mõju see ei avalda. Variantideks on maksta 10000 shillingit trahvi või auto arestitakse ja homme kohtuniku juurde. Meile ei sobi kumbki variant. Lõpuks tuleb kohale suurem ülemus, kellele siis leierdan jälle, et on jõulud , kindlustusfirmad kinni jms. Tundub normaalne mees, ütleb, et pole probleemi, võime sõita, ainult, et homme teeksime kindlustuse. Tore mees. Sõidame edasi. Käime ka tankimas, saame paagi kurguni.
Järgmine vahejuhtum, ca 100 km enne Uganda piiri, ei lase ennast kaua oodata. Politsei peatab meid, nagu ta on juba peatanud oma 10kond autot. Põhjuseks kiiruseületus. Mihkel mäletab olla tõepoolest näinud ühte ajutist 50 märki, meil aga olla 63 rauas olnud. Kole lugu küll, eriti arvestades seda, kuidas siin üldse liiklus toimub. Aga see selleks, jutt juba tuttav, 10000 trahvi või homme kohtuniku juurde. Ütlen, et meil pole raha, viimase eest sai tankimas käidud. Soovitab siiski leida. Ja autosid muudkui koguneb, praktiliselt kõik sõiduautod peetakse kinni. Politseinik aga võtab mu rahvusvahelised load ja läheb minema. Lähen siis uurin eesseisvast autost olukorda. Selgub, et see kümme tonni ikka trahv kõigile, mitte mingi turisti special. Aga et seda vaja kaubelda, nii 2-3 tuhande peale. Ja raha muidugi mentide tasku. Ühesõnaga kogu ettevõtmine lihtsalt rahateenimise operatsioon. Ega pole ju ka teada, kui kiiresti tegelikult liigeldi, sest mingeid tõestusi ju ei esitata.. Igatahes niipalju küll maksta ei kavatse, arestigu või auto))
Kui ment tagasi jõuab ja uurib kuidas meil rahaga on, siis vastan, et endine. Et kui raha tahab, siis peame ATM leidma. Selline küll olla kuskil lähedal. Ja summa langes 5000 -le. Pakun siis valmispandud kahte kahekümnedollarilist. Tüüp arvutab natuke ja ütleb, et vähe. Ei viitsi olukorda enam pikemalt venitada, seda enam, et siiamaani on meie kindlustuse puudumine kahe silma vahele jäänud, ja loobun ka tankimisest ülejäänud 950 shillingist. Saame edasi sõita.
Viimased kilomeetrid mööduvad eriti ettevaatlikult)), aga lõpuks jõuame siiski vahejuhtumiteta piirile. Siin on paras segadus, rekkajärjekord on arvestatav, aga sellest sõidame mööda. Kohe on kallal karjakaupa abimehi, paljudel ka mingid nn “töötõendid” kaelas rippumas, mis justnagu peaksid tõestama nende ametlikkust. Õnnestub need tegelased otsustava käitumisega seljataha jätta, auto keset teed parkida ja kiirelt ees paistva piirihoone juurde liikuda. Saan anda kellelegi oma karneti ja passi, aga rõõm on enneaegne, selgub, et tegemist on ikkagist mingi abimehega, kes siis omakäeliselt mu dokumendid vastutavale ametnikule edasi annab. Enam pole suurt parata, lepin olukorraga. Aga asjad liiguvad. “Abimees” Philip, nagu on kirjas tema id-kaardil, mille ta mulle no. pandiks andis, kui mu dokumendid enda kätte võttis, lubab ka pärast meile vajaliku kindlustuse organiseerida.
Keenia piir laabub kenasti, saame ka passikontrollis asjad sujuvalt joonde. Edasi tuleb Uganda. Et meil autos ruumi pole, siis katab Philip selle väikese vahemaa, mis kahe piiripunkti vahele jääb, mingi motikaga. Esimese asjana passikontroll. Selleks tuleb täita triviaalsete küsimustega ankeet, anda kõik näpujäljed, ja tehtud ongi. Jätan Mihkli veel passikontrolli ja lähen ise kindlustusega tegelema. Sellega on asjad kahtlased, haistan scammi. Selgub, et Aafrikas on olemas kollane kaart, Euroopa rohelise kaardi analoog. Oleksime sellise saanud juba Djiboutis või Etioopias ja kehtiks see enamuses idapoolse Aafrika riikides. Aga selleks, et seda saada, peab kõigepealt tegema kohaliku kindlustuse. Selleks siis antud juhul Uganda kindlustus, mida aga saab teha ainult 12 kuuks. Ja maksab sada taala! Mingu ka sinnasamusesse. Ütlen, et lähen tagasi Keenia poolele ja teen kindlustuse seal. Ja tulengi tulema. Tagasi auto juures, areneb juba uus scamm. Mihkel on vahepeal suitsu teinud ja sellega mingisuguse kaikaga vormis tädi endale kraesse saanud. Tädi seletab siis mulle miskit minu laiguliste lühikeste pükste kohta, et nendega ei tohtivat Ugandas käia, aga et selle saan veel andeks, Mihkli suitsutegemine aga olla nii suur kuritegu, et nüüd tuleb tal suisa minna kuhugi aru andma. Mis ikka, jään siis ootama. Vahepeal käib Philip korduvat minu juures, olles ilmselt sügavas mures oma potentsiaalse tasu pärast, lõpuks ei kannata enam välja ja küsib otse, et ega ma talle jõuludeks midagi anda ei taha. Ütlen, et praegu küll ei ole plaanis ja pole nagu põhjustki, asjad kõik laokil. Tahab siis minna autot vormistama, selle peale ütlen, et enne, kui Mihkel tagasi pole, ei toimu midagi.
Aga Mihklit ei tule ega tule. Tuleb hoopis kaikaga tädi ja räägib, et neil Mihkliga väike kommunikatsiooniprobleem, tulgu ma appi. Seletan siis, et ei saa tulla, autouksed lahti ja võtmed Mihkil käes. Kaob selle jutu peale minema, et mõne aja parast juba võtmetega naasta. Nüüd läheme juba koos. Teel uurin, et mis seis õigupoolest on. Ise saan väga hästi aru, et üritatakse lihtsat raha teha. Tädi seletab juba äraleierdatud juttu, et kas trahv või homme kohtuniku juurde. Küsin siis, et kui suur trahv on. Tema muidugist, et ei teadvat, et võib-olla 100, võib-olla 200 dollarit. Lollakas. Lõpuks jõuame Mihkli juurde, kes istub mingis väikeses toakeses koos arvuti taga istuva murjaniga. Küsin kohe sellelt tegelaselt, et öelgu otse, palju vaja on. Ütleb teine, et tema on lihtsalt politseinik, tema ei otsusta midagi, vaja kuhugi tolli minna, seal vaadatakse, mis saab. Ise aga tõmbab paljutähenduslikult kirjutuslaua ülemise sahtli irvakile. Küsin veelkord, et palju vaja on, aga vastust ei saa. Kohale ilmub Philip. Annan talle ülesande, et uurigu välja palju vaja on, et jamale joon alla tõmmata. Selleks palub ta, et ma Mihkli ka toast välja kutsuksin. Tuleb hetke pärast välja ja ütleb, et kas mul 20 dollarit on. Ütlen, et pean autosse minema tooma. Läheb uuesti sisse ja kui taas välja tuleb, siis ütleb, et vaja ikkagi 50 dollarit. Selle peale ütlen, et seda on palju ja selle raha eest läheb Mihkel parem homseni istuma. Läheb vennike jälle kauplema ja lõplikuks summaks saab 50000 kohalikku raha, mis tegelikult isegi vähem kui 20 taala, sest siinsamas tiirutavad valuutavahetajad, kel muideks samuti mingi “töötõend” kaelas, annavad ühe usd eest 2600 kohalikku. Kaup koos ja Mihkel volnas. Lõpuks saame Philipi käest ka kindlustuse 20 päevaks Uganda, Keenia, Ruanda ja Tansaania peale, seda hinnaga 60 usd-i.
Peale kõiki neid toredaid ja lõbusaid vahejuhtumeid jääb veel mul tolli minna ja auto vormistada. Siingi osatakse raha küsida, teemaks on suurusjärgus 56000 kohalikku + panga teenustasu…
Õhtu lähenedes saame lõpuks liikuma. Juba riigis, jääb veel viimane katsumus. Tee on ummistunud rekkadega, mis seisavad mitmes rivis ja andekamad neist on ka vastassuunavööndis. Sellest aga on kenake segadus tekkinud, sest ka vastu soovivad tulla veokid. Ja nii kogu liiklus seisabki. Asja uurides selgub, et seal kuskil eespool saavad rekkad veel mingi vajaliku templi, et meil aga seda vaja pole, siis saame vastavalt saadud juhistele sõita väheke tagasi ja kasutada ümbersõitu. Ja nagu täna veel vähe ebaõnne oleks, saame vastutuleva rekka rataste alt suure kivi otse keset esiklaasi. Klaas loomulikult mõrane ja meel mõru. Aga õnneks on võimalik ikka edasi sõita, loodetavasti ei hakka ka vihm sisse tungima..
Teeme kiire plaani ja otsustame homme külastada koske Niiluse jõel. Selleks on vaja liikuda riigi põhjaossa ja juba kottpimedas jõuame poolel maal asuvasse Soroti linna, kus maandume “Golden Ark” nimelisse hotelli.
Minu tingimused receptionis on soe dush ja internet. Esimene lõppeb Mihklil poole pesu pealt ja teist pole toas üldsegi. Aga sellegi poolest tore jälle voodis magada. Õnneks on siin ettenägelikud inimesed, dushiruumis leidub kanister veega, nii et pesemata ma ei jää. Isegi pesu saab pestud. Käime ka mitte kaugel pangaautomaadis ning sööme hotelli restoranis chick n’ chips koos kohaliku õllega.
Et riigi põhjaosa pole tänaseni eriti turvaline, annab tunnistust püssimees iga teise maja ees.. - 29 detsember. Uganda. NPHommikul saab hotellis ka hommikusööki. Sellega ühel pool, asutame liikuma. Et on valge, saab heita pilgu hotellile, milles ööbime, samuti linnakesele.
Et inimesi elab siin tohutu palju, transpordivahendeid aga napib, siis ülerahvastatud liiklusvahendid on pigem reegel kui erand. Sellised olukorrad eesti liikluspolitseile ilmselt meele järele ei oleks:
Ka Uganda pole maa, kuhu igasse elamisse veekraan on paigaldatud, seega tuleb vana ugandalase kombel ise kaevul käia
Kuigi ülerahvastatud, on siiski ka alasid, mis elamiseks inimesele on vähekõlbulikud, üks selline on vihmaperioodil üleujutatav sooala. Praegu küll üsna vähese veega. See aga ei takista sellega kohanenud kalaliike siin elamast ja sellega kohanenud musti neid jahtimast. Esmapilgul ei saanud õieti arugi, mida need tegelased seal mudas sulistavad. Hiljem üks selline eksemplar demonstreeris ka oma saaki, olles küll pildistamise suhtes üsna tõrges. Äkki oli salakütt?))
Kuigi eelnevatel aegadel on loodusega suhteliselt üleolevalt käitutud ja näiteks metsale pole mingisugust armu antud, siis tänapäeval on siiski märke ka vastupidisest tendentsidest. Alloleval pildil on kaunis koduselt mõjuv teeäärne männimetsaistandus:
Aga enamus harimiseks kõlblikku maad on ikkagi üles haritud. Üks peamisi kultuure on banaan, mille ülejäägid siis ilmselt kokkuostjatele müüakse.
Teel olles selgub, et teede olemus ei vasta sugugi kaartidel olevatele tingmärkidele ja võimalikud on nihked mõlemas suunas. Meil õnnestub liikuda mööda korralikku asfalti, mis OSM-l on tähistatud ainult kui külavahetee. (OSM=Open Street Map). Edasi peateel aga muutub liikumine suurte löökaukude tõttu hoopis aeglasemaks. Siiski käib agar tee-ehitus, mis siin, nagu mitmel pool mujalgi Aafrikas, on hiinlaste pärusmaa. Tavaline on vaatepilt, kus kollane kubjas seisab, käed puusas ja vaatab, kuidas suur kari mustasid kirkadega vana asfalti üles võtavad… Kuna meie saadaolev informatsioon on osaliselt vananenud ja värsket pole kuskilt hankida, siis otsustame rahvusparki läheneda lõunast. Põhjast oleks tükkmaad otsem, aga oht on, et äkki kaardile märgitud jõepraam mingil põhjusel enam ei sõida ja siis peame hoopis suurema ringi tegema. Ringi tuleb igal juhul palju ja kogu see ring on tolmune kruusatee… Et vihma pole sadanud, siis kohati on seda punast tolmu kohe hästi palju. Ja seda aitavad üles keerutada ka teel liikuvad loomad
Mõnedel neist on eriti muljetavaldavad sarved
Korraks jõuame juba ka kokkupuutesse NP piiriga. See juhtub Karuma kohal, kus ületame Niiluse. Aga siitkaudu otse parki autoga ei saa.. Küll aga annab looduse mitmekesisusest märku suur madu teel, kes küll kahjuks autolt löögi saanud. Sellegi poolest seirab Mihkel teda aupaklikust kaugusest…
Teine siinne vaatamisväärsus on Karuma kosk, samuti kaunis muljetavaldav vetemäng:
Nii sõites kulub aga päev kiiresti ja NP väravas oleme alles lõunast.
Selgub, et kuna liigume välismaist numbrimärki kandva autoga, siis sisenemistasu inflateerub hetkega müstiliseks summaks. Variant on veel jätta auto maha ja liikuda no. häälega. Peame aru ja täpsustame veel variante ning lõpuks jõuame otsusele, et kui ikkagist siia juba tuldud ja mööda neid teid tolmutatud, tuleb see raha välja käia… Saame 24h sisenemise õigusega liikuda kõikjal rahvuspargi territooriumil.
Tee kulgeb metsas ja sõita tuleb üle kahe tunni, enne kui jõuame lõpuks koseni.
Teel erilisi vaatamisväärsusi silma ei hakka, v.a. erinevad ahvid ja linnud, suhteliselt vegetaarne safari…
Poole maa peale jääb ka esimene majutusasutus, aga jätame sellega tutvumata, aega niigi piiratud koguses ja tulime siia siiski looduse pärast.
Kellelgi on autoga vähem vedanud kui meil siiamaani. Aga üle vasaku õla tuleb sellegi poolest sülitada… Kolm korda.
Teel erilist liiklust ei kohta, aga kose juures parklas ikkagi mõni auto on.
Kosk ise on päris muljetavaldav, kuigi on näha, et veetase pole just maksimum. Kirjanduse andmete peaks olema tegemist maailma võimsama kosega sellest aspektist lähtudes, et kogu Niiluse vetevoog läbib ainult 6 meetri laiuse pilu.
Kunagi paistab siit ka sild üle olevat läinud.
Siinsamas lähedal tegi Hemingway 1954 aastal ühe kahest lennuõnnetusest oma Aafrika-safaril, millest ta enam täielikult ei paranenudki..
Kuna loodus on kogu maailmas alarahastatud, siis üritatakse ikka lisa teenida nende väheste arvelt, kes loodusest veel huvitatud on.. Nii ka siin:
Aga kaua sa ikka ühte koske vahid, õhtu ka juba lähenemas. Sõidame NP keskusesse, kuskohast peaks ikkagi toimuma praamiühendus vastaskaldaga. Seal aga lubatakse, et näeb mitmesuguseid loomi.
Mitmesugused ahvilised peavad inimasulate lähedusest kõvasti lugu. Ilmselt on siin võimalus kergema vaevaga toitu hankida ja kindlasti ka inimestelt üht-teist tuuri panna
Täna jätame jõeületuse tegemata, sest pole täpselt teada, millised on ööbimisvõimalused vastaskaldal. Hoopis kihutame tagasi kose juurde, sest seal asus ainuke silma hakanud camp site. Teel hakkas silma palju metssigu ja erinevaid kitsetüüpi loomi, lõpuks juba hämaras ka üks okassiga.
Lisaks arvukalt jäneseid/küülikuid. Arvatavasti pargi eeskirjad ei luba campida suvalistes kohtades ja väga ei tahtnud ka, Misha pidas lõvisid silmas!))).
Meie valmis vaadatud ja privaatne tundunud campsite oli ülerahvastatud, mingi suurem seltskond matkabussautoga oli end sisse seadnud ja olime sunnitud natuke kõrvale tõmbama. Aga sellest pole häda. Teeme süüa, kuulame jõe kohinat ja sätime magama. Niiske on, ilmselt Niilusest.. - 30 detsember. Uganda. NPHommikul ärkame enne kukke ja koitu. Teeme kõike kiirustades ja see annab tulemust. Praamini on sõita 36 km ja nipa-napa ka jõuame. Päike hakkab just tõusma.
Praamisoit maksab autole 20000.- ja reisijale 5000.- . Ja seda edasi tagasi.
Sadamas mõlemal pool kaldal on suur gloobus, aitamaks eksinutel oma asukohta tuvastada…
Esimesed loomad, keda näha, on Niiluses sulistavad jõehobud. Aga näidata nad end eriti ei taha, heal juhul pistavad ainult oma nina ja silmad hingamiseks veepinnale..
Teisel kaldal puudub mets peaaegu täiesti, on ainult üksikud puud põõsad ja palmid, seega on loomad-linnud ka hästi nähtavad.
Hulgaliselt on erinevaid sõralisi ja karjakaupa pühvleid. Sekka eksootilisi linde ja kohalikku tõugu metssigu..
Näriliste populatsiooni ja raibetega tegelejad hoiavad olukorral silma peal..
Õnnestub kohtuda ka kaelkirjakutega, kes moodustasid ilmselt kaheksapealise perekonna ja polnud küll eriti julged, aga siiski uudishimulikud.
Lõvi jääb aga püüdmatuks. Ja mis hea pärast peakski nad ennast meile näitama. Ikkagi (pool)vabad loomad…
Sõidame esialgu ida suunas kuni teeotsani, mis viib joa juurde ja siis keerame tagasi.
Et aega lõunase praamini veel on, siis sõidame põhjaväravani, mille juures õnnestub ka elevandid ära näha.
Põhjaosas on ka väheke rohkem puid, samuti kohtame veel kaelkirjakuid.
Et on kuiv aastaaeg, siis on kolletunud rohi krõbekuiv ja on märke maastikupõlenguist. Viimane on siinkandis kindlasti kõige vähem oodatud nähtus..
Vaatamata suhteliselt väikestele vahemaadele on rahvuspargi territooriumil kolm lennuvälja, neist ühele saabuvad ka kommertslennud.
Pargist väljasõitmiseks kasutame teist teed, mis hakkab kulgema piki Alberti järve kallast.
Kahjuks pole seegi tee sugugi vähem tolmune.
Rahvuspargi territooriumilt väljas, hakkab koheselt suurenema ka inimasustus ja selle tagajärjel toimunud muutused looduses ja maastikul. Nagu paljudes kohtades mujalgi Aafrikas, nii ka siin moodustab suure osa ajast inimestel vee järgi käimine.
Teine elutähtis tegevus on küttepuude hankimine ja transport:
Kolmas tähtis tegevus puudutab toiduaineid ja kaubandust
Üldiselt võttes möödubki tänane päev alates kella kuuest kuni õhtuni välja väikestel ja tolmustel teedel. Alles hämardudes jõuame asfaldile, siin on võimalik ka tankida
Ööbimiseks jõuame Fort Portali. Tegemist on päris suure asulaga. Elanikkond kirev, nagu Aafrikas ikka – moslemid, kristlased ja kes kõik veel..
Aga kindlasti pole tegu mingi mahajäänud kandiga. Valgeidki on palju, on ju siinsamas lähedal maailmakuulsad rahvuspargid ja viimased gorillad looduses. Saab ilmselt muudki pulli…
Esimene valik oli kohalik hotell, milles ainult üks vaba tuba ühe suure voodiga. Jätkasime otsinguid ja leidsime hollandlase hotelli, mis igati ontlik ja laitmatu, v.a. hind. Kolmas koht osutub kenaks kompromissiks ja nii maandumegi teeäärses motellis rampväsinuna..
Lõpuks saab ka pesta…
sest Aafrika ülipeen punane tolm on tunginud kõikjale ja koos higiga moodustanud nahale suht ebameeldiva kihi))))
- 31 detsember. Vana-aasta õhtu RuandasLiikuma hakkame veel hämaras, õues on paks ja tihe udu, nii, et liigelda tuleb väga ettevaatlikult, kui just ei soovi mõnd intsidenti koduloomade või kohalike elanikega…
Mõne aja pärast, kui päike hakkab tõusma ja oleme ka päris kõrgel merepinnast, või vähemalt kõrgemal udust, saab teha kenasid koidikupilte:
Teele jääb mitmeid huvitavaid paiku, millele ajapuudus kahjuks ei luba piisavat tähelepanu pöörata
Alati, kui kuskil paistab vaba vett, on kohe platsis arvukalt kalamehi. See paneb mind mõtlema kohalike kalaliikide produktiivsuse üle, sest ühes pisikeses tiigis võib tihtipeale mitu kalameest sulistada ja ikkagi saavad nad sealt miskit kätte..
Suurematest veekogudest rääkimata
Nagu maailmas tavaks, on maanteed need elusooned, mille ääres toimub põhiline kaubandus-vahendustegevus kohalike tootjate ja transiitsõitjate vahel. Ei ole siinne kantki mingi erand. Oma viimaste kohalike veeringute eest saame siit sibulat osta.
Aga selle osakonna jätame küll vahele…
Meie marsruut Ugandas kujunes järgmiselt:
Piiril erilisi vahejuhtumeid ei ole. Pealinna Kigalisse jääb ca 80 km sõitu. Tee on korralik, kuigi mägisest reljeefist tingitult väga kurviline. Seetõttu ei ole harvad ka intsidendid. Ilmselt on tegu kiiruseületamistega, kuna märkidega on kiirus väga piiratud
Siingi on inimestele tähtis eluks vajalike vahendite transport käe(pea)päraste vahenditega:
Üldiselt on tegu väga intensiivselt haritava maaga. Mägedel kasvab tee ja orgudes on riisipõllud
Metsikut loodust on väga vähe järel ja seda võib leida ainult väga rangete kaitsemeetmetega rahvusparkides
Aga üks asi torkab silma küll. See on lendavate kilekottide puudumine. Ja seda mitte sellepärast, et tuult ei ole, vaid et need siin riigis keelatud on..
Pealinna jõudes teeme kõigepealt nö. linnaringi ja siis hakkame öömaja otsima. Näha on, et ka siin valmistutakse uue aasta tulekuks.
Linn on hoolitsetud ja mitte eriti suur, kuigi elanikke peaks olema tiba üle miljoni. Erilisi kõrghooneid ei ole, nii nagu ka vanaaegset arhitektuuri, kuna linn on asutatud 1907 aastal
Hotelli leidmine ei olegi nii lihtne ülesanne, peab ju vastav asutus vastama meie mitmetele kriteeriumitele.
Lõpuks maandume ühes auberges, tehes väikest hinnaalandust kvaliteedile.
See-eest asume praktiliselt kesklinnas ja samas privaatselt sisehoovis
Samuti saab auto mugavalt siiasamasse parkida
ja hakata aastat ära saatma…
- 01 jaanuar. Uus aasta. Ruanda-Burundi01 jaanuar. Et eile sai varakult õhtule, siis ei jagu ka und kauaks ja umbes üheksa paiku hakkame liikuma. Tee on ka edaspidi Burundi poole korralik.
Ainult kiirusepiirangud tunduvad kohati põhjendamatud ja ühes 40 alas meid ka kinni peetakse. Kiirus 52. Soovin head uut aastat ja teen selgeks, et prantsuse keelest arusaamine on null. Tegelane üritab küll nii ja naamoodi selgeks teha, et pean trahvi maksma, aga mina olen selline juhmakas, et kuidagi ei saa aru. Et tegemist pole eriti leidliku eksemplariga, siis peale arusaamist, et tal ei õnnestu mulle selgeks teha, mida ta must tahab, lastakse edasi sõita. Igaks juhuks üritan piiranguid tähelepanelikumalt jälgida ja see tõmbab keskmist kiirust kõvasti alla.
Burundi piiril selgub, et edasi sõita ei saa, kuna kohe peale piiri on tulvavesi tee ära viinud. Aga siinsamas lähedal olla veel mägedes üks piiripunkt, sealtkaudu pidi saama. Saanud juhised, asume siis seda piiripunkti otsima. Kasutame meie kasutuses olevatel kaartidel olevat võimalikku otsest teed, mis viib üles-alla ja läbi kohalike asulate, vahepeal peaaegu jalg/motika-teeks ahenedes. Külaelanikele tundusime me küll Marsilt olevat)).
Juba peaaegu kohal, peatab meid vastusõitnud auto ja saame teada, et selles piiripunktis ei ole tolli ja auto tuleb ikkagi välja tollida selles suures piiripunktis. Mis iseenesest jätaks ju ruumi väikestele sulitempudele)). Aga, igatahes, keerame otsa ringi ja jälle tagasi. Meie informeerijatel on aga järsku rehv tühjaks läinud ja jätame nad ratast vahetama..
Sõit sellistel teedel võtab kõvasti aega, vaatamata vahemaade suhtelisele väiksusele linnulennult. Aga lõpuks taas piiripunktis tagasi, avaldan soovi käia Burundi poolel maad kuulamas, et ikka kindlasti selles väiksemas piiripunktis ka Burundi poolel asjad korda saame. Lubataksegi mind minna uurima, isegi passi ei taheta nö. pandiks. Jalutan üle silla, piiriks on, nagu sageli, jõgi. Antud juhul selline Keila jõe mõõtu, ainult et kiiremavoolulisem ja mudane. Saanud oma küsimustele soodsad vastused, liigume jällegi tagasi selle väikese piiripunkti poole. Et vältida rutiini, valin seekord natuke teise marsruudi, pikema, aga ajaliselt ilmselt enam-vähem sama.
Piiripunktis on juba ees kahe väikebussijagu rahvast.
Olles saanud kinnituse, et me auto ikkagist välja oleme tollinud, saame ka templid passi ja ülestõstetud tõkkepuu annab loa sõita sillale ja edasi Burundisse.
Piiriületus kulgeb suuremate sekeldusteta. Kui Ruanda poolt tuli piirile väike tee, siis siinpool piiri muutub see kohati hoopistükkis jalgrajaks, mis mõnda aega kulgeb piki piirijõge.
Inimesed on rõõmsad ja tervitavad vaimustunult! Kuna navigaator neid teid ei näita ja ka muudel kaasasolevatel kaartidel on see piirkond väga puudulikult esindatud, siis liigume puhtalt päikese järgi. Ilmselt oleme mingis strateegilises teeristis siiski vale teeotsa valinud ja seetõttu oleme sunnitud kaunis kaugele itta liikuma, enne kui korralikuma tee peale saame. See juhtub alles Ngozi nimelises linnas
Et Burundi on peaaegu et poole väiksem, kui Eesti, rahvaarv aga ümmarguselt 10 miljonit, siis on seda ka päris sageli märgata. Inimeste veelgi suuremat kontsentreerumist põhjustab mägine pinnamood, mis muudab suure osa territooriumist elamiseks vähesobivaks. Teele jäävates asulates inimestest puudu ei tule…
Pimenedes jõuame pealinna Bujumburasse, mis tõlkes tähendab “kartuliturg”. Ülesandeid on kaks- esiteks leida sularahaautomaat ja teiseks ööbimine.
Esimene ülesanne soodsalt lahendatud, aga teisega jääme jänni. Leiame küll paar kena hotelli, aga hinnad ei sobi kuidagi meie eelarvega. Poliitilise ebastabiilsuse tõttu on riigis palju ÜRO kontingenti ja seetõttu on ka hinnatase ülemäära inflateerunud. Leidsime küll äärelinnast ka tõenäoliselt soodsama variandi, aga parasjagu polnud kedagi kohal, kes oleks meile elamist näidanud. Ootama ei hakanud ja ilmselt ka õnneks, sest koht tundus isegi meile natuke liig…)
Seega sõitsime edasi linnast välja, lootusega leida ööbimist. Aga mida ei leia, seda ei leia ja lõpuks hakkas väsimus juba kallale kippuma. Et tee kulges piki Tanganjika järve kallast ja vasakule mitte kaugele jäid juba mäed, siis oli see kitsuke elamiseks kõlblik maariba kaunis tihedalt asustatud ja tükk tegu oli, enne kui leidsime võimaluse palmiistandusse palmide vahele keerata, et rahulikult hommikuni tukkuda… - 02 jaanuar Burundi-TansaaniaÄratuseks oli koputus aknale, akna taga aga kari laigulistes ja automaatidega sõjaväelasi. Hakkab valgeks minema ja seega paistsime eemalt silma kah. Pikka vestlust ei tule, kuna ühist keelt ei ole. Niipaljukest võis aru saada, et avaldati imestust, miks me kuhugi hotelli ei läinud ja tundus ka väike tagasihoidlik katse meilt veits miskit välja pressida. Aga lahendasin olukorra sellega, et panin mootori tööle, käigu sisse ja lihtsalt sõitsime minema. Tee kulgeb endiselt piki järvekallast, kord päris kaldapealsel, siis jälle väheke eemal.
Regulaarselt jääb ette asulaid.
Ühest sellisest ostame saiakesi. Imeodavad ja värsked.
Hommikusöögiks peatume ühe tillukese metsakaitseala juures. Tegu on tõesti pisikese metsaalaga, mis mingil imekombel on jäänud maha raiumata.
Metsa viib kena rada puude vahel.
Satun kohe kenale õiele ja sätin pildistama
Aga pilt tehtud ja pilk seljataha heidetud, saab selgeks, et ilmselt jääb hommikusöögi valmistamine liigse suude arvu tõttu ära….
Seega jätkame matka piki rannikut
Nyanza linnakesest keerab tee itta, mägedesse. Sooritame väiksed sisseostud ja liigume edasi. Kui tõus muutub väga järsuks, hakkab autol mootor üle kuumenema ja ongi paras aeg teha hiline hommikusöök/lõunapaus.
Et oleme poole tõusu peal, kus kedagi ei ela, siis pole ka palju uudistajaid. Need, kes mööda teed üles või alla kulgevad, pikemaid peatusi ei tee, ainult tervitavad niisama
Valmistame siis sooja sööki
Kuigi mäenõlvad on nii järsud, et asjaajamine maisipõllul on seotud suure riskiga, on vaatamata sellele peaaegu kogu pindala üles haritud.
Meie peatusplatsi kõrvalt leian huvitava lille, mis kangesti esmapilgul meie ööviiulit meenutab. Aga ei lõhna.
Jõudnud Mabanda asulasse, selgub, et piiriformaalsused tuleb siin korda ajada. See pole ka eriti keeruline. Teel on nöör ees ja suunatakse mingi ametniku juurde, kes templi passi lööb. Auto kohta otsustan mitte isegi küsida, äkki ei saakski siin tolli vormistada ja nii jääbki auto Burundist välja tollimata. Loodetavasti sellest tüli ei tõuse…
Edasi lõppeb asfalt. Nagu paljudes kohtades mujalgi, on ka siin piirile viiv tee väga kehvas seisukorras. Aga lähiajad toovad sellesse kardinaalse muutuse. Toimub uue tee ehitus, seda valvsa hiinlasest kupja pilgu all.
Et järgi on veel väheke kohalikku, siis üritame sellele teele jäävas külas rakendust leida. Selleks sobib kohalik külaturg. Aga kogemus on võimas. Ostan tomateid, ja et mul on suur rahatäht, siis kaob müüja seda kuhugi vahetama. Loetud hetkega on minu ümber sadakond inimest, kindlasti rohkem kui pool turu inimestest, kes kõik ainiti mind vahivad ja elavalt omavahel miskit seletavad. Hetkeks on isegi veits ebamugav tunne, aga see möödub kiiresti. Mihkel ka irvitab eemalt autost..)). Lõpuks saan oma vahetusraha ja suundun autosse. Ananassi ostmisel enam seda viga ei tee, et kohalikele klouni mängin ja sõidan kohe autoga müüjale nina alla ning sooritan ostud autoaknast. Fänniklubi on loomulikult siingi ümber, aga siiski eraldab meid autokere)))
Mingi hetk oleme juba Tansaanias. Mingit piiritähistust ega lisakontrolli ei ole. Mõne kilomeetri pärast tuleb tõkkepuu ja suundume formaalsustega tegelema.
Viisa maksab 50 dollarit. - 03 jaanuar. TansaaniaHommik seenemetsas. Jätkame teekonda lootuses hankida raha ja kütust.
Meie õnneks tundub, et see Mpanda on ikkagist suurem asula. Lõpuks kohal, leiame nii ATM-i, mis meid sularahaga varustab, kui ka tankla, milles paagi servani täis nõrutame. Käin veel ka kohalikul turul varusid täiendamas ja edasi liigume juba Sumbawanga poole. Esimesed paarkümmend kilomeetrit on suisa tuttnoi asfalt ja näha on, et seda tendentsi plaanitakse jätkata. Hiljem aga muutub jällegi vanaks tuttavaks punaseks teeks.
Siseneme Katavi rahvusparki ja kohe on näha ka mõningaid loomakarju. Pilk ettepoole annab tunnistust sellest, et oleme omadega nii kaugel lõunas, et kätte on jõudmas vihmaperiood. Kus suitsu, seal tuld. Mõne aja pärast kallab nii, et teeservades hakkavad alguses ojad, siis juba väikesed jõekesed voolama. Ja meie kummid muutuvad sellel märjal savil libedaks nagu kiilasjääl. Pikema saju korral hakkab erosioon juba üle tee voolava vee tõttu kanaleid uuristama. Et tulevik (loe: taevas) paistab ka edaspidi tume, siis ilmselt on telkimisega jokk.
Sumbawanga on veelgi suurem asula kui eelmised ja siit edasi saab juba kaasaegset maanteed pidi. Mis küll just just valmis saamas ja kujutab endast ameerika rahva kingitust. Kuigi suurem sadu on üle ja vahest ainult tibab, siis kindlust, et öösel jälle kallama ei hakka, pole. Seega sõidame Tundumasse välja ja pärast paari ebasobilikuks osutunud hotellikülastuse leiame ka selle oma, sobiliku.
Hotellirestoranis saab ka kena õhtusöögi ja mõne õllegi enne magamaminekut.
- 04 jaanuar. Tansaania-Malawi
Hommikune vaade hotellitoa aknast ümbritsevale asulale annab suurepärase ülevaate katustega seonduvatest probleemidest
Malawi piiril viisa vormistamine on parasjagu komplitseeritud, aga lõpuks õnnestub ikkagi üks selline hankida. Põhilised autod piirijärjekorras on kütuseveokid
Mõnda aega sõitnud, otsustame lõunapausi teha
ja selle käigus ka tagaluugi klaasitõstuki ära remontida
Et selliseid sündmusi siin tihti ei juhtu, siis tulevad mõned kohalikudki uudistama
Remont lõpetatud ja kõht täis, saame jätkata. Rahvas paistab siin töökas, lapsed-naised kõik usinasti ehitusplokke tassimas
Aga üldiselt pole palju inimesi näha ja need vähesedki enamuses puude all luuslanki löömas. Mis on iseenesest kummaline, kuna riik on väike, rahvaarv aga peaks sinna 20 miljonini küündima.
Peale väikest otsimist leiame lõpuks ka pangaautomaadi. Neid viimaseid on siinmail nimelt kaunis hõredalt.
…ja siis saab juba tuhlama minna
- 05 jaanuar. MalawiSelline näeb välja meie öine peatuspaik
Aga magasime selles õlgonnis otse Malawi järve kaldal
Ehituseks rannas liiva sõelumine ja siis pea peal korvis transportimine on siinkandis enamasti naiste töö.
Pilgeni täis “marsruutpaat” saalis pidevalt edasi-tagasi üle väikese lahe
Hommikusöök
Marsruudile jääb palju kautshukiistandusi. “Saagi” koristamine nõuab ohtralt käsitööd.
Kohalik kalamees oma toodangut pakkumas. Väga edukas – ka meie läksime õnge. Tagajärg: sagedased peatused ohtra paberiga…
Vahelduseks keerame väiksematele teedele. Lõpeb see sellega, et tee saab päris otsa ja tuleb natuke tagasi liikuda et uuesti järje peale saada..
Päeva lõpuks jõuame Sambia piiri lähedale hotelli. Pakutakse autopesu, millest ei saa keelduda.
- 06 jaanuar. Malawi-Sambia
Hommikusöök hotellis. Tore on, kui menüü asemel on kirjas, mida saada ei ole. Ülejäänut ilmselt on…
Poolvägisi pakuti ka autopesuteenust, millest polnud plaaniski keelduda. Ja tulemus sai hea.
Piiripunkt on kohe ööbimispaiga lähedal. Piiriületus sujub ka harju keskmiselt ja lõpuks saamegi Sambiasse
Paduvihma või mingil muul põhjusel toimunud avarii peatas meid suisa mitmeks tunniks, samas tõi külaelanikele kõvasti vaheldust..
Õhtuks jõuame siiski Lusakasse ja lunastame endale õiguse veeta öö sellistes koikudes:
- 07 jaanuar. Sambia. Lusaka-Livingstone. Victoria juga.Hommikul stardime Lusakast ja jõudnud Livingstone kulub aeg suures osas Victoria joa külastamisele. Pildid räägivad siin rohkem kui sõnad…:
Väljasõidul Lusakast
lõpuks näeme ka (vististi esimese Aafrikas) rongi ära…
ja siis saame hoovihma kaela. pesebki kenasti auto puhtamaks..
vasakul kaldal on Sambia, paremal Simbabwe
Ööbimiseks aga leidsime linna lähedal super hinna-kvaliteedi suhtega öömaja.
- 08 jaanuar. Sambia-BotswanaHommikul hakkame liikuma Botswana poole. Praam sinna väljub Livingstonest läänes. Siin kohtame turiste Lõuna-Aafrikast, kes liiguvad rendiautodel
Kohe praami maabumisel toimuvad ka piiriformaalsused, mingeid probleeme ei esine.
Botswana on suur ja väga hõredalt (inimestega) asustatud riik. See-eest loomi on kõik kohad täis… Ja maantee on korralik.
Elatustase paistab ka päris kõrge. Värvipime turist ilmselt ei saaks arugi, et asub Aafrikas…
- 09 jaanuar. Botswana-Zimbabwe-BotswanaHommikul ärkame vara, et olla õigel ajal piiril. Botswana poolel kulgeb kõik kenasti. Rahvast on vähe, aga iga minutiga tuleb aina juurde ja juurde. Zimbabwe poolel aga jamad algavad. Selgub, et Eesti kodanikud piirilit ikkagist viisat ei saa, isegi transiiti mitte. Selgitatakse, et internetis oleks pidanud ennem vastava taotluse täitma. Öeldakse, et taitke see ära, saate positiivse vastuse ja tulge homme tagasi. Et lihtne asi. Uurin siis, et kas oleks äkki võimalik kuskil siinsamas seda teha ja et kaua aega võtab, kas äkki saaks juba täna tagasi tulla? Ei-ei, siin ei saavat, peame kindlasti Botswanasse tagasi minema. See, et kindlasti läheb aega kuni homseni, teeb väheke murelikuks. Aga valikut pole. Ega see tagasimineminegi niisama lihtnbe ei ole. Vormistatakse hulk pabereid ja selle tulemusena saame veel templi passi, et oleme piirilt tagasi saadetud. Edasi tuleb veel suunduda kuhugi tolli, kes annab ka loa auto tagasipöördumiseks. Siin aga juhatab vägesi eriti vastiku olemisega tüüp. Kõik, kes ta jutule tulevad annavad peos mingi nutsaku talle üle. Ei taheta mindki niisama ära lasta. Deja vu. Et mul on jalas laigulised lühikesed püksid, siin riigis aga on need keelatud, siis tuleb trahvi maksta. Et olen väga sõjakalt meelestatud ja selline väljapressimine ajab veel eriti harja punaseks, siis saadan ta seenele. Ütlen veel, et kuna mind keelduti riiki lubamast, siis ei sa mind ka selle riigi seaduste järgi karistada. Kuna tüüp näeb, et ilmselt minult miskit ei saa, jätab ta mu lihtsalt passima, ära ka ei luba minna. Lõpuks saadab mingi naisterahva minuga tegelema, kes vajalikud paberid korda ajab ja templid alla lööb, et saaksime tagasi sõita. Tagasi Botswana poolel, avaneb masendav vaatepilt. Piiriületuse järjekord on hullem kui veneaegne viinasaba ja kasvab iga sekundiga tohutu kiirusega. Miskit pole parata, tuleb oma koht sisse võtta, esialgu lõõskava päikese käes, lootusega varsti kaitsva katuse alla saada..
Seismine on väga väsitav ja vaevaline. Järjekord liigub aeglaselt ja nagu ikka on igasuguseid VIP-e ja muid tegelasi, kellel õigus kohe piirile minna. Ustel peab küll vahti turvamees, kes õnneks kaunis rangelt kontrollib eelisjärjekorda kuulumise õiguspärasust. Võtab mitu head tundi, enne kui Botswanasse tagasi saame.
Teel Francistowni üritame leida internetti. Vastav teoreetiline võimalus ka leidub umbes poole maa peal külas. Postkontoris on kenasti mitu arvutit ja printergi, mida aga pole, on ühendus. Seega ei jää küll muud üle, kui edasi sõita.
Francistownis saame kenasti võrguühenduse ja kiirelt saab selgeks see, mida ma sisimas niikuinii juba arvasin. Et ei käi need asjad sugugi nii lihtsasti. Ankeedis on palju selliseid küsimusi, millele meil vastata polegi võimalik, nagu küllakutsuja andmed jms. Ja isegi sel juhul, kui meil oleks vastused kõikidele küsimustele, läheks vastusesaamisega ikkagi isegi kuni paar nädalat. Seega tuleb Zimbabwesse minek ära unustada.
Kaalume veel muid variante. Lõuna-Aafrika viisaga läheb ka aega ja probleem on veel selles, et eelinfo järgi on carneti kasutamine tingimata vajalik, seega kerkib ikkagi üles probleem, mida teha autoga. Sama lugu on Namiibiaga. Mosambiiki on võimalik pääseda ka Sambiast. Et info Mosambiigi piirilt viisa saamise kohta on vastuoluline, siis on Lusakast satkonnast võimalik ka viisa eelnevalt taodelda. Igal juhul peame pöörduma tagasi ja seda me ka teeme.
Tagasiteel pakuvad meeldivaid vahepalu mitmesugused suurimetajad
Elevante on siin tõesti palju, näeme neid ikka sadu teeääres. Ühte pildistades muutub Misha eriti julgeks ja tagajärjeks on kiired jalad…))
Õhtuks jõuame tagasi Kazungulasse ja jääme ööbima võsavahele mitte kaugel praamist. - 10 jaanuar. Botswana-SambiaEt laagrisse jäime juba hämaras, siis laagriümbruse uurimine on hommikune teema. Selline see siis on:
Paistab, et ka see kant siin meeldib elevantidele. Nende elutegevuse jääkproduktid vedelesid mõne meetri kaugusel meie öömajast.. Õnneks öösel keegi meile telki ei astunud..
Liivases pinnases oli palju huvitavaid lehtreid. Ilmselt kasutab mingi loomake neid püünislõksudena:
Veel kasvas mingeid huvitavaid vilju, meenutades natuke dekoratiivkõrvitsaid
Piiriületus sujus kenasti. Loomulikult litsub ligi igasugu “sõpru” ja “agente”, mõnel suisa nimesilt kaelas, kes kõik oma abistamisteenust pakuvad. Aga tunneme end juba koduselt ja keeldume teravas toonis, et mingit kahtlustki ei jääks) Seekord saame passi kena viisakleepsu, mitte sellise templi nagu Malawi piiril. Mis puudutab autot, siis kaaludes asja nii ja naapidi, otsustasime üritada Sambiasse siseneda ilma carnetita. Viimases hädas saaks ju ikkagi carneti ka välja kraapida, kasvõi vabandusega, et üritasin lehti säästa. Esimese hooga tahetakse ikkagi carnetit, aga kui ma ikka väidan, et mul pole, siis lõpuks õnnestub ka ajutine sissevedu. Saan 30 päeva.
Edasi liigume juba pealinna poole. Huvitav on, mismoodi siinsetel maadel teeservi niidetakse. Ei olegi kindel, kas “niitma” just kõige õigem sõna on. Sest kogu tegevus käib matsheetedega. Lisaks ülimadalale produktiivsusele on ka kvaliteet alla igasugu arvestust. Aga et niitjaid jagub – kohati on teeservas “niitjaid” kümnete kaupa, ja rohi saab ikkagi ka madalam kui enne, siis ilmselt on selline traditsiooniline teguviis ka OK.
Lusakas vaatame ööbimiskoha eelmise öömaja kõrvale sisenemisega paralleeltänavast. Loodame kvaliteedi tõusu. Maja on küll kivist aga see-eest pole internetti. Ka on paari toa peale kööginurk ning auto saame otse akna alla parkida.
Teeme süüa ja seejärel lähen väikesele jalutuskäigule, mille tulemusena leian palju soodsama ja meeldivama ööbimiskoha mõnesaja meetri kaugusel. Ainuke puudus on, et samuti pole internetti. Aga see mure on hõlpsasti lahendatav kohaliku SIM-kaardi ostmisega. Homme hakkame kolima ja automüügiga tegelema. Sest reaalseid võimalusi ja aega kaaludes ei jää muud üle. Lihtsalt ei jõua enam kuhugi suunas sõita. - 11-15 jaanuar. Sambia. LusakaNende päevade jooksul tegeleme põhiliselt auto müügiga ja Lusaka elu tundmaõppimisega. Ka jääb siia vahemikku tähtis sündmus – Mihkli sünnipäev!! Allpool mõned pildid sellest perioodist:
Viimane pilt autost…
ja pilt sellest, mis vahetuskaubaks vastu anti…
- 16 jaanuarReisi lõpp..(. Lendame ära, Mihkel suure kaarega koju, läbi Zimbabwe, kus meil maad mööda ära käia ei õnnestunudki ja mina Kathmanduse, et seal juba kohtuda ülejäänud seltskonnaga, kellega jätkata aasta eest pooleli jäänud teed autodega Tai poole
Lennujaamas
Lennujaamas
Mälestusmärk kaevuritele. Kah lennujaamas
Kogu kupatus mis koju tagasi sõidab. Palju palju häid asju jäi autosse…(
