Saudi 2022-2023

Väike epiloog 27 detsembri hommikul alguse saavale autosõidule Lähis-Itta.

Autosid on neli. Kaks Toyota LC 80-t. Nissan ja Suzuki. Inimesi 9-10, sõltuvalt täis või osalise ajaga reisijatest.

Idealistlikest plaanidest saata autod konteineriga Saudi-Araabiasse on viimaste kuude jooksul samm sammult saanud enam-vähem realistlik skeem. Probleem autode saatmises on kompleksne. Auto siin konteinerisse panemine on lihtne. Konteinerveo maksumuse leidmine on samuti lihtne. ETS Logistika andis indikatiivseks hinnaks Tallinn-Dammam 40-jalasele konteinerile 3100 USD-d. Sellega lihtsad asjad piirduvadki ja edasi on ainult probleemid ja küsimärgid. Kõige esimene probleem on juba see, et keegi ei suuda kunagi garanteeritult öelda, et millal see konteiner sihtpunkti jõuab. Auto tuleb ära anda siin minimaalselt 40 päeva enne loodetavat saabumisaega. Aga täpselt ei jõua saadetis sihtpunkti niikuinii. Siit kasvab juba järgmine küsimus. Vaja on leida ettevõte, kes kauba vastuvõtmisel sellega ka tegeleks. Kõige lihtsam küsimus on, et kui autod jõuavad varem, siis on vaja need kuhugi ladustada, kui aga hiljem, siis oleme igal juhul jännis ja närime kuskil hotellis küüsi või teeme kogu tripi rendiautodel. See iseenesest on veel kõige väiksem mure. Hoopis tõsisem on küsimus autode riiki sisse tollimisega. Kui autodel olek CDP ehk karnet, poleks ilmselt väga keeruline. Aga ilma karnetita tundub see reaalselt tehtamatu ülesanne. Auto saabub kui kaup, millest siis on vaja saada auto. Mis siis, et ajutise sisseveoga, sellegipoolest on vaja maksta auto väärtuselt arvestatud tolli- ja muud maksud, mis teoreetiliselt oleks võimalik ilmselt riigist lahkumise järel kuidagi tagasi taotleda ja võib olla isegi kunagi ka tagasi saada. Ja mitte keegi ei suuda ette öelda, kui palju ligilähedaseltki selline mahhinatsioon kokku maksma võiks minna. Kui viimanegi kangekaelne sellest aru sai, siis järgmisena tuli letti variant autod tagasi saata konteineriga Saudist. Iseenesest on selles variandis juba mõned suuremad probleemid lahendatud. Eestis Muuga sadamas kohalikku numbrimärki kandva auto konteinerist kätte saamiseks ja tolliformaalsusteks ei kulu palju aega ja rahagi suurusjärgus mitte rohkem kui mõnisada eurot. See on mõned aastad tagasi Freetownist saadetud autodega juba ära katsetatud. Aga selle variandi puhul on samuti miinused, mis teevad selle üsna kasutamiskõlbmatuks. Esiteks pole siiski täiesti selge, kas üldse nii kaugele välja jõutaksegi. Olukord muutub maailmas kiiresti ja näiteks covid või sõda võivad mõlemad ette teatamata eskaleeruda selliselt, et kitsas koridor, mida mööda hetkel peaks olema võimalik liikuda, võib ühel hetkel lihtsalt sulguda. Konteinerid on aga vaja ette tellida ja ilmselt teatud ulatuses juba ka kinni maksta. Taaskord on vajalik usaldusväärne kohalik partner, keda pole. Ja ilmselt potentsiaalselt võimalikke partnereid eriti kedagi ka ei huvita mingi ühekordne tehing ühe või kahe konteineriga, eriti kui see on seotud problemaatilise veose ja ennekuulmatu tolliprotseduuriga. Sest minu kogemus ütleb, et ka Saudist Eesti saates peab autost meresõidu ajaks saama kaup mis eeldab keerulisi tolliprotseduure. Kunagi on selline töö ära tehtud, saates autot Iraanist praamiga Dubaisse ja teistkordselt saates autot Dubaist konteineriga Dijboutisse. Kusjuures siis oli autol olemas ka Carnet de Passage. Esimesel juhul võttis protsess aega hommiku kella seitsmest õhtul südaööni, teisel juhul ikka päevi. Sellest siin ka mõned märkmed:

Veelgi drastilisem kogemus on auto viimine Kameruni paar aastat tagasi. Sellest on samuti siin vastavas blogis väheke juttu olnud.

Henry on suhelnud DSV-ga võimaluste üle saata autod kodu poole teele Jordaaniast, aga konkreetset vastust, et keegi ütleks protseduuride lõpliku hinna, seni pole. Ja paistab et ei tule. Eks siin ole takistuseks ilmselt sama määramatus, mis nii omane araabiamaadele. Keegi ei soovi ka vastutust võtta ja lisaks on veel siin mängus sama faktor, mis Saudigi puhul, st. kas me üldse nii kaugele jõuamegi. Seega jääb kõige reaalsemaks stsenaariumiks ikkagi sõit sinna ja tagasi. See tõstab küll kilometraaži, aga positiivsema poole pealt saab välja tuua, et sealkandis ei maksa kütus suurt midagi ja konteineritranspordi alt vabaneb üksjagu materiaalseid ressursse. Kõne all on veel treileritransport Sofiast koju, aga see mingite agadega eriti seotud ei ole, puhtalt finantsiline afäär, mis päästab mõned sõidupäevad ja auto ressurssi

Saudi Araabia on aastakümneid olnud üks maailma suletumaid ühiskondi ja kui sa polnud just palverändur või mõne suure naftafirma palgal, siis sinna eriti asja ei olnud. Olen ka ise varasemalt proovinud ühe Aafrika tripi tarbeks sinna viisat saada, et edasi juba Jiddahist praamiga Sudaanis asuvasse Port Sudani kulgeda, aga ürituseks see jäigi. Ainult raha lasti ära maksta ja hiljem ei vaevutud isegi teada anda, et viisat ei saa. Ilmselt poleks küll ka Sudaani viisat saanud, sellega on kuuldavasti siiamaani ülisuuri raskusi.

Aga mõned aastad tagasi asjad muutusid ja praegu käib viisa saamine internetis suisa 1-2-3. Hind on küll üksjagu krõbe, koos kohustusliku reisikindlustusega, mis peab olema kohaliku kindlustusettevõtja juures tehtud ja on üldse eelduseks viisataotlusega edasiliikumiseks, maksab aastase kehtivusega mitmekordse sisenemisega viisa 150 eurot.

Marsruudile jääb enne Saudit veel üks väga põnev riik, nimelt Iraak. Kui kaardile vaadata, siis viimaste aastate sündmused on viinud sinnamaale, et muid võimalusi eriti polegi. Süürias käib jätkuvalt kodusõda ja ka Iraan on muutumas tuliseks. Iraak aga peaks just olema piisavalt jahtumas, et sellest maast läbi sõita proovida. Varemalt väga keeruliste viisatingimustega riik pakub muude hulgas ka Euroopa Liidu kodanikele viisa vormistamist piiril. Kõik see on tore, kui poleks ühte aga. Nimelt on Iraagi põhjaosas selline moodustis, nagu Kurdi Autonoomne piirkond ehk Iraagi Kurdistan. Sinna pääs on ka varasemalt olnud viisavaba, minu kogemusi piiriületuselt võib lugeda siit: 21 nov. Türgi-Iraak

Aga siitkaudu sisenemisel saadud Kurdistani viisa ei kehti kogu ülejäänud Iraagi territooriumil. Kurdistanist edasi Föderaalse Iraagi territooriumile sisenemisel aga eraldi viisasid ei jagata ja põhimõtteliselt niimoodi liikudes muutume me illegaalideks. Tiit käis küll Helsingis saatkonnas uurimas, aga sealt öeldi lihtsalt, et viisa saab piirilt ja kogu lugu. Kuna tegemist ei ole turismimaaga number üks ega ka number 100, siis sellised probleemid ilmselt eriti tihti üles ei kerki ja seepärast ei oska ka keegi öelda, mis praktikas saab, kui niiviisi käituda. Võimalik on, et saame igas kontrollpunktis korralikult riielda, või karistada/trahvida või välja saadetud, samas aga võib juhtuda, et keegi ei teegi sellest mingit numbrit ja vastupidi, oleme väga teretulnud. Kellegi teise kogemustele eriti tugineda ei ole, sest selliste autoturistide muljeid internetist ei leia. Leidub küll üksikuid erinevatel viisidel reisivaid turiste, aga sellises silmatorkavas kolonnis pole ilmselt veel üritatud seda maad läbida. On ju see habras rahuaeg ka üsna lühikest aega sellel maal jõudnud olla. Seega tuleb reaalne olukord meil endil välja selgitada

Väljasõit on plaanitud 27 detsembri hommikule. See peaks jämeda kondikava alusel lubama meil jõuda Dakari ralli, mis taas toimub Saudis ja millel ka 2,5 eest ekipaaži osaleb, puhkelaagrisse umbes poole võidusõidu peal.