Selle kiirelt kulgeva reisi eesmärgiks on teha ettevalmistusi üheks pikemaks ja põhjalikumaks tutvuseks sellise maaga, mis on 55 korda suurem kui Eesti, st. sama suur kui kogu Lääne-Euroopa kokku. Samuti suurim riik Aafrika mandril. Selleks reisiks praegu aga sai ettevalmistusi tehtud kümmekond päeva tagasi, käies ära Varssavis Alžeeria saatkonnas, kes väljastas vajalikud viisad ja seejärel viisime auto Hispaaniasse juba ootama.
04 veebruar 2022.
Tänane programm koosneb kahest Rayanairi lennust Tallinnast läbi Londoni Alicantesse. Viimane on linnake Hispaanias, kuhu eelmisel nädalal jäi meie Volvo. Seal katsume ilmselt sõita sadamalinna Almerasse, ööbida, et järgmine päev juba suunduda praamiga Alžeeria poole.
Hommikul on ajahäda kõige suurem. Veerand kümme on Indrek juba lennujaamas aga mina teen alles kodus arvutis tööd. Nagu kiuste on esimene Bolt ka veerand tunni kaugusel.
Lõpuks kümneks lennujaamas, leian Indreku mingi infoleti juurest, kus saame teada, et aidata ei saa meid keegi. Probleem seisneb selles, et mul ei õnnestu teha pardakaarte meie jätkulennule London-Alicante. Esimesele lennule Londonisse õnnestus see läbi Rayanairi äppi, aga teisele mitte. Siin selgitatakse, et kuna ostsin piletid läbi eDreamsi, siis pean ka läbi nende seda proovima teha. Proovin, ikka ei õnnestu.
Rohkemaks hetkel enam aega ei ole ja edasi tuleb turvakontroll. Mina, nagu reeglina, satun juhuslikku keemilisse kontrolli. Tuleb välja, et olen puhas!
Raiskame veel (nagu varsti selgub) kallihinnalist aega ja ostame taskus olevate sentide eest juua.
Ryanairi leti juures selgitatakse , et hetkeseisuga me üldse lennule ei kvalifitseeru ja selleks, et kuidagi ikkagi pardale saaksime, on vajalik kibekiirete näppude voor. Kuna Standstedi lennuväljal puuduvat transiiditsoon, peame UK-sse sisenemise tingimused täitma. Selleks on vajalik täita Passanger Locator Form, millesse tuleb kirja panna igasugu, osalt koroonaga üldse mitte seotud informatsiooni. Osa küsimusi on valikvastustega, ja võib juhtuda et ükski ei sobi. Aga muidu edasi ei saa ja nii validki sellise, mis tundub kõige ohutum. Kuskil teeme Indrekuga erineva valiku ja satume ka erineva tulemuseni, aga QR koodini lõpuks mõlemad ikka jõuame. Kõige keerulisemaks osutub vaktsineerimispassi skaneerimine telefoniga, kuna vastav paber on mul üsna kortsus. Peale mitut katset veendun, et see ei õnnestugi. Teine variant on üles laadida vastav dokument faili kujul. Üllatavalt ei sobi ka see variant. Jääb üle ainult teha dokumendist pilt ja see üles laadida. Tuleb välja et ka see ei sobi ja ei jää mul muud üle kui teha linnuke kasti, mille järel on kirjas, et mingil põhjusel ei õnnestu vajalikku dokumenti esitada. Õnneks see ei takista tulemuseni jõudmist.
Kuna Indrekul on mitte vaktsineerimistunnistus vaid läbipõdemistunnistus, siis tema peab esitama ka PCR testi. Õnneks on need meil mõlemal ka igaks juhuks olemas ja peale suuremat sahmimist erinevate QR koodide ja paberdokumentidega lubataksegi meid lennule.
Minu koht lennukis on 1A ja selgub, et see on konkurentsitult parim koht kogu peaaegu täis lennukis
Istun kohe väljapääsu juures, kõrval on kaks vaba istet ja ka seljatagune rida on tühi. Ruumi rohkem kui äriklassis. Check-ini tehes küsis programm kolm korda üle, kas ma ei sooviks väikese raha eest endale head istekohta valida, ähvardades muidu võimalusega sattuda kõige kohutavamatesse paikadesse lennukis. Aga tuleb välja, et on ka selliseid lahenduskäike. Indrek istub kohal 9C
Väljalend peaks toimuma 11.10 ja poole kaheteistkümneks näivad ettevalmistused tehtud olema, reisisaatjad võtavad minu vastas klapptoolidel istet ja saame hakata tõtt vaatama.
Lend kestab kolme tunni kanti ja möödub eriliste vahejuhtumiteta. Personal üritab igasugu kaupa maha müüa, mina aga olen osavõtmatu.
Maandumisel on pilvkate hõrenenud ja õhust vaadates jääb Inglismaast mulje kui agraarmaast – kogu nähtav pind koosneb puuribadega kokku traageldatud põllulappidest, mis üllatavalt rohelised.
Londonis on aega ca 4h , mis loodetavasti on piisav riiki sisse ja uuesti välja vormistamiseks, turvakontrolliks, Hispaania Locator Formi täitmiseks ja Rayanairi lennule registreerimiseks. .
Transiiditsooni tõesti ei ole. Praktiliselt kogu rahvas kvalifitseerub automaatsesse passikontrolli. Neid kontrolliaparaate on tohutu hulk, töötab neist aga ainult kümmekond. See põhjustab paraja järjekorra tekkimise. Muidu kiirena mõeldud protsess pidurdub kohati näiteks maskide tõttu, mida inimesed unustavad eest võtta. Seade aga jääb passipildi võrdlemisel maskis näoga hätta ja väravad ei avane. Meil läheb asi kiiresti.
Kuna passikontroll on automaatne, siis pole ka kedagi, kes kogu seda covidi-teemalist kohustuslikku lisadokumentatsiooni kontrolliks. Ei taha keegi ei PLFi ega PCR ega koroonasertifikaati näha. Ju siis usaldatakse lennufirmasid, et need on selle töö juba ära teinud. Siia jaama lendabki peaasjalikult ainult Rayanair, mõni Easy Jet lisaks. Lennuväljal vedeleb ka üks LAUDA lennuk, mida mõne aja pärast õhku tõusmas näha võimalik
Et oleme nüüd ametlikult Ühendkuningriigis, siis läheme korraks välja kohalikku õhku hingama
Rayanairi klienditeeninduse tädi on kas kuri või siis ei saa me tema naljasoonest aru, aga jääb mulje nagu ähvardaks ta meid lennust maha jätta. Igatahes ei meeldi neile Rayanairis, kui nende lendudele ostetakse pileteid vahendajatelt, meie puhul siis eDreamsist. Küsib koroonasertifikaati ja seda va Locator Formi. Nüüd juba Hispaania oma. Mida meil loomulikult veel pole. Saame siiski pardakaardid kätte.
Edasi rutiinne turvakontroll ja seejärel pusime selle Hispaania dokumentatsiooniga. Kummaline on, et kui sellele maale lähed lennukiga, siis on üks vorm, laevaga teine, aga mööda maapiiri sisenedes pole kellegi asi. Peale kergemat sorti tagasilööke see lõpuks õnnestub, selle kinnituseks on järgmine dokument
ja edasi jääb ainult väljalendu oodata.
Ryanair on kokkuhoiufirma igas mõttes. Isegi trepi eest ei taha lennujaamale maksta ja tassivad oma redelit kaasas
Lõpuks saame ka pardale suunduda
Lennuk saab päris täis.
Et maailmas on tasakaalu, selgub meie istekohtadest. Seekord on Indrekul koht esireas, 1C, minul aga reas 17C. Mis, nagu välja tuleb, on paremuselt teine koht lennukis, nimelt avariiväljapääsu kõrval, kus on topeltlai reavahe ja sama mõnus jalgu sirutada kui ees. Kulminatsiooniks küsib proua minu kõrvalt, et kas ma ei oleks nõus oma istekohta vahetama tema abikaasaga, kes, nagu selgub, istub esimeses reas Indreku kõrval! Mõtisklen, et mis põhjusel see meiega ebasõbralik tädi meile nii head kohad andis. Ja üldse olen saanud lennukis keskmisest paremaid istekohti sagedamini kui statistika seda eeldaks. Võib- olla mängis siin täna rolli see, et kuna lennuk on täis, siis polnudki meile muid kohti anda kui need keskmisest kallimad kohad, mida keegi polnud raatsinud endale lunastada. Mine võta kinni.
Lend kestab 2h ja 20 minutit, seega pole personalil aega raisata ja juba enne lennukõrguse saavutamist läheb toiduga hangeldamiseks.
Lennukist välja saame esimestena. Piirikontroll on automaatne, aga seejärel on siiski inimesed, kes soovivad seda va QR-koodiga dokumenti näha. Indrekul ka koroonasertifikaati. Õnneks meiega kõik korras.
Väike apsakas planeerimises siiski on. Nimelt jäi meil maha visiitkaart, millel olevate andmete abil oleksime saanud endale tasuta transfeeri autoparklasse tellida. Nüüd tuleb aga see umbes poolteist kilomeetrit jala minna. Õnneks on soe, sume õhtupoolik ja väike jalutuskäik ei tee paha. Antonio on tööl ja saame auto kätte.
Õhtusöögiks võtame suuna juba tuttavasse pakistanlaste kebabikioski
Seekord tellin vormirooga ja Indrek tortillamoodi söögi. Toitu oodates jõuab parasjagu kõrvalasuvas supermercados käia
Päeva lõpetame umbes 40 kilomeetrit Almeria poole Torrevieja nimelises asulas Tuto hotellis
Tuba on küll tagasihoidlik
Aga see-eest on sanitaarruum eeskujulik!
5 veebruar
Hommikuvalguses näeb ööbimiskoht selline välja
Hommikuse gümnastika mõttes teeme lühikese jalutuskäigu lähedalasuva mere äärde. Vaade lõunasse
Ja põhja
Et on laupäeva hommik, siis liiklust praktiliselt pole
Hispaania kütusehinnad on meeldivamad kui kodus
Kasutame võimalust autole ka viisakam välimus anda ja laseme porisemad kohad veega üle
Ühe euro eest saab pesu nii, et jääb aega ülegi
Teel asume otsima võimalusi hommikusöögiks, aga esialgse nälja saab eile õhtul poest ostetud keefiriga kustutada. Kuigi sedalaadi piimatooted ei ole Euroopas väga populaarsed, siis tähelepanelik silm võib neid pareminivarustatud toidupoodides pea igas riigis leida.
Lorca nimelises linnakeses selgub, et kiireid lahendusi hommikusöögiks ei pakuta ja jäämegi esialgu poetoidule
Teeme siiski väikese jalasirutustuuri, lootuses mõnda kiirsööklat kohata, aga seekord tulemusteta
Ka kütus paagis ei ole piisav Almeriasse sõiduks, seega väljasõidul linnast läheme BP-sse tankima. Tanklas torkab silma päris omapärane selvepesumaja lahendus. Matkaauto reisijad parasjagu ka kliendiks
Almeriasse sadamasse jõuame umbes poole kaheks päeval. Sadama kinnisel territooriumil aia taga paistab juba hulgaliselt laevadele suunduvaid täistuubitud masinaid
Näha on ka ka mitmeid parvlaevu
Sadamahoone ise näeb selline välja
Astume sisse ja esialgu haigutab tühjus
Edasi suundudes torkavad silma juba mõned pakkidega reisijad.
Üldiselt aga tundub vaikne
Infotabloolt saab teada, et täna on päris mitu väljumist, võiks siiski eeldada rohkem rahvast
Meid huvitava laevakompanii leti ees on samuti vaikne
Liikunud veel edasi, selgub, et Trasmediterraneal on teinegi klienditeeninduse lett ja selle ees on päris tummine järjekord. Suundume infosse, et pärida, mis siin toimub. Saame piisava inglise keele oskusega infoletitädilt teada, et peaksime kohe järjekorras seisma hakkama, olles varustatud kõigi vajalike dokumentidega. Millistega täpselt, ei tea. Käime siis siva autos ära, ja võtame, mis meil võtta on, kaasa. Ja hakkame seisma
Järjekorras seisja aeg kulub teadupärast hirmus aeglaselt ja kõik silma ulatuvad infokillud saab mitu korda läbi loetud. Näiteks see info kõrvalasuval suletud kassal, mis annab aimu, millistel marsruutidel siit veel laevad käivad. Samuti on seinal silt, et Maroko piir Melillas on suletud.
Et päris igavaks ei läheks, käime kordamööda ka väikestel jalutuskäikudel. Selline on vaade sadamahoonele linna poolt
Kui tunnike on seistud ja oleme järjekorraga poole peale saanud ( tagapool meist on järjekord endiselt tänu uutele tulijatele sama pikk, kui meie saabudes), muutub järjekord eespool rasvaseks ja laialivalguvamaks. Igasuguseid asjapulki ja “tuttavaid” ja “tuttava tuttavaid” sehkendab ringi ja proovib end kuidagi vahele libistada. Aga tegelikult on kord järjekorras siiski üsna range ja ma arvan, et väga kellelgi otseselt vahele trügida ei lasta. Praktiliselt kogu kontingent paistab olevat selline, kes soovib koju sõita. Meie oleme selge erand.
Poole kolme paiku vahetub leti taga töötaja. Kui kaks tundi passimist saab täis, on meie ees veel üle kümne inimese. Peale kolme naaseb ka eelmine teenindaja ja loodetavasti jääb nüüd kaks luuki avatuks. Pinged järjekorras kasvavad ja üks tegelane kaotab täiesti enesevalitsemise. Kahjuks pole meil võimalik aru saada, milles asi. Nüüd aga läheb kiiremini ja kokku kahe ja poole tunniga olemegi leti ees. Seda rõõmu ei jagu muidugist kauaks. Olles meie passid, viisad ja piletid ära kontrollinud, soovitakse näha meie PCR teste. Need aga meil ju juba kaks päeva vanad ja selgub, et enam ei sobi. Peab olema max. 36 tundi vana tulemus. Saame järgmised juhised koos teadmisega, et kui õnnestub vajalik testitulemus hankida, siis naastes peame taas järjekorda võtma. Lohutuseks öeldakse, et kaheksa-üheksa ajal õhtul enam niipalju rahvast ei olevat.
Vahepeal on parklasse uusi reisikaid tekkinud, kõik pungil tavaari täis
Testimiskohaks oleva haiglani on ca 6 km sõitu
Vajalik koht asub teisel korrusel ja kannab nime Laboratorio. Siiani on kõik ok, isegi laborant ilmub välja. Suhtlemisel tekib väike keelebarjäär, aga suuremast jamast aitab teda tõlkeäpp välja. Jamaks läheb siis, kui saame meie soovidele hinnalipiku peale. Kuigi saame 40 eurot soodustust, tuleb siiski kolm sotti välja käia. Seda küll kahe eest. Kole lugu ikkagi. Ja alternatiive kah ei pakuta. Antikeha test oleks 40 maksnud, see aga jääks praamile saamiseks lahjaks. Lähme siis esimesele korrusele, ümber maja kiirabi poolele, kus kassapidaja meilt selle raha kviitungi vastu ära võtab. Et seejärel juba naasta protseduuridele.
Algsest lubadusest kahe tunniga tulemuseni jõuda saab lõpuks üks. Proovi võetakse põhjalikult, kõigepealt pulgaga mööda suud ringi lastes ja seejärel mõlemad sõõrmed. Jääb ainult loota, et tulemus tuleb negatiivne.
Kuna söögiks pole ennem aega jäänudki, siis nüüd suundume ooteajaks mõnda toitlustusasutust otsima. Suundume rannapromenaadile, kus teisigi automatkajaid. Pargime ka oma “matkaka” nende kõrvale.
Promenaad näeb paremale- vasakule selline välja, aga siin sööklaid ei paista, ainult mõned üksikud jalutajad
Rangelt võttes vist siesta aeg ja avatud toitlustusasutusi raske leida
Õnneks leiame ühe sellise mitte kaugelt üle tee. Taaskord pakistanlased. Nende eelis meie jaoks on see, et nad oskavad inglise keelt. Oli ju see maa osaks suurest Briti impeeriumist ja inglise keel siiamaani laialt kasutusel
Sees käib parasjagu mingi laste pidusöök, aga meid see ei sega
Minuti kümne pärast saame oma hilinenud lõunasöögi kätte
Tagasi kliinikus, kohtame saatusekaaslasi sadamajärjekorrast, kes ilmselgelt samuti asjade sellisest pöördest ja sellise hinnalipikuga vaimustuses ei olnud.
Testid käes, hakkab õues juba hämarduma. Vaateratas kesklinnas, teel tagasi sadamasse.
Selgub, et päeval teenindajalt saadud lohutus, et õhtul on vähem rahvast, oli pettus. Rahvast samapalju kui enne. Järjekord liigub, vaatamata kahele teenindajale, väga aeglaselt. Silma hakkab palju tegelasi, kes meiega juba eelmist vahetust järjekorda seisid. Kell tiksub ka armutult.
Seismise vahelduseks käin kaemas, kuidas need, kes oma seismised juba ära on seisnud, praamile sõidavad. Aeg-ajalt suunab politsei mõne auto ka kõrvale, et siis põhjalikumalt kontrolli läbi viia
Poole üheteistkümneks saame meiegi lõpuks dokumendid korda ja võime laevale sõita
Enne muidugi politsei ja piirivalve kontroll
Politseiputkasid on mitmeid, aga teenindab ainult üks. Nooremapoolne naisametnik korjab passid kokku ja vaatab auto üle, ning seejärel ulatab dokumendid putkas istuvale meesametnikule. Tunneb huvi, et kas läheme tööle. Auto dokumendid ei huvita kedagi.
Peale kiiret pilku passidele saame probleemideta loa praamile suunduda.
Praamil on juba üksjagu autosid, aga päris täis autodekk ei saagi. Kõige viimaseks aetakse peale veel kaks-kolm rekkat
Auto pargitud, tuleb end kurssi viia, kus midagi asub. Magamiseks vaja ka vaiksem nurgake leida
Kuuenda teki kohvik
Viimane vaade välistekilt sadamale
Selline näeb välja istumissalong
Kohe, kui söökla avatakse, tekib järjekord. Võtame samuti sappa
Et kõik ikka terved oleksid ja nii ka jääks, on seinal enne sööma hakkamist põhjalik instruktsioon, kuidas täpselt oma käsi peab õigesti pesema.
Toit näeb väga isuäratav välja
Ja on maitsev ka. Pakutakse tuunikalasteiki. Puhas delikatess. Mingil hetkel hakkab laev liikuma. Kell näitab ligi pool üks, seega on väljumine peaaegu graafikus. See poolteist tundi hilinemist on sellistel liinidel ilmselt täiesti vea piirides
Pärast õhtusööki on paras aeg magama minna, kell ka juba üks läbi. Enamik reisijaid on selleks ajaks oma koha leidnud. Osa magab suisa välistekil, ilm ju üsna soe.
6 veebruar
Vaatan kella pool kuus ja tõusen üles tunnike hiljem. Paljud veel vedelevad, muude seas ka Indrek, aga põhiliselt on mindud juba aktiivse tegevuse peale. Käes on esimese palvuse aeg. Osad tegelevad sellega privaatselt, aga ühes koridoris on ka eestlugeja, kes üsna monotoonsel toonil mingit jutlust peab, jüngrid rivis seljataga kuulamas. Paljud see-eest teevad seda igapäevast toimetust, kus parasjagu juhtub ja jäävad sellega ülejäänud seltskonnale ka tihtipeale suisa jalgu.
Söökla on kinni, aga korrus allpool, kuuendal tekil asuv kohvik on lahti. Saab teed-kohvi ja saiakesi.
Tualettruumid on ülerahvastatud. Põhilise löögi all on kraanikausid. Siin aetakse habet, pestakse jalgu ja käsi ja kõiki muid kohti. Saan siiski ka ihu kergendatud ja vett silmile.
Õues on veel pime, aga tuled kaldalt juba paistavad. Meri on rahulik ja ilm soe.
Sätin istuma pistikupesa juurde, et natuke telefoni laadida. Varsti tuleb ka Indrek ja läheme alumisele dekile kohvi jooma. Selle saamiseks aga tuleb enne korralik järjekord ära seista
8.15 jõuame sadamasse.
Läheme välja randumist vaatama. Üks proua tuleb meiega heas inglise keeles juttu rääkima. Seletab maalemineku protseduure.
Kõigepealt maale sõites tuleb täita tervisedeklaratsioonid.
Need täidetud, tuleb minna covidi testimisele. Siia on väike järjekord tekkinud
Proov võetakse ninast ja vastused tulevad nii 5-10 minutiga. Indrek on “negatif”, mina 2x “negatif”, mis võiks ju ka + tähendada.
Testitulemused käes, seisame autoga järjekorras edasi. Järgmiseks on politseikontroll.
Meie peale kulub tugev veerandtund, mille käigus tuleb korduvalt vaeva näha, et üksteisest aru saada ja küsimustele vajalikke ja arusaadavaid vastuseid anda. Valmis peab olema vastamiseks, kus te ööbite. Ametnikuga koostöös saime teada, et meie hakkame ööbima Cheratonis. Vähemalt nii ja just selliselt sai kirja migratsioonikaardi moodi dokumendile. Veel olid küsimised elukoha ja töökoha ja ameti kohta. Miski jäi ametnikku ikkagi kripeldama ja lõpuks tuli anda meile kutse vormistanud inimese kontaktnumber, millele ka kohe helistati. Õnneks võeti teisel pool toru ja ilmselt olid vastused positiivsed ja rahustavad, sest varsti peale seda käis templilöömise pinget lõdvendavalt tuttav heli ja saime edasi. Mitte küll kaugele, aga ikkagi juba uusi protseduure ootama
10.30 endiselt tollijärjekorras
10.50 saame angaari. Tuleb vanemapoolne politseinik ja kontrollib passe. Keelebarjäär on tugev, aga Indreku saadab kuhugi autot vormistama
Autole antakse kolmekuune ajutine sisseveodokument. Edasi saame natuke oodata ja vaadata, kuidas täistuubitud autod tühjaks laotakse ja pakid kas käsitsi läbi otsitakse või siis läbi röntgeni lastakse. Veel tuntakse huvi polstritaguste ja muude võimalike peidukohtade vastu. Seda suurem on üllatus, kui meie kord kätte jõuab ja me isegi pagasnikut ei pea avama. Ega meil autos ka miskit pole, seda läbi akendegi näha. Ainult need kaks rehvi Prantsusmaa prügimäelt).
11.30 hakkab tunduma, et saame juba vabadusse. Angaarist saame välja küll, aga miski pole läbi enne kui see on läbi. Peale angaarist väljumist saabute te hoovi, millest väljasõidul on taas politseikontroll.
Silma hakkavad ka värava juures olevad kaks selli, mõlemal A4paber käes, ühel minu, teisel Indreku nimega. Aga enne nendeni jõudmist tuleb politseiga tegeleda. Üks meile vastu tulnud noormees tõlgib telefoni abil meile suisa eesti keelde ametnike soovi näha meie auto rahvusvahelist kindlustust. Roheline kaart meil ju on, aga peale lühikest kontrolli selgub, et see ikka ei ole piisav ja vaja osta kohalik. 50 eurot. Indrek läheb lunastama ja selgub, et politseinik tahtis endale väheke lisakopikat teenida. Kindlustuse müüja enda käest saab selle vajaliku paberi 20-ga kätte. Edasi on tee valla. Kuigi me meile vastu tulnud inimestega ühiseid keeli ei valda, saame aru, et peame neile järele sõitma. Natuke imelik tundub, et meile on lihtsalt niisama 600 kilomeetri kauguselt vastu sõidetud, aga nii see paistab olevat.
Üldiselt oleks meil kiiresti vaja mitut asja. Esmajoones kohalikku raha, sest kaardiga ei saa siin ilmselt kuskil maksta. Siis selle raha eest bensiini osta, süüa ja kohalikku SIMi. Ja automootorisse vett.
Kaardile vaadates suundume edelast kirdesse suunduva kiirtee A1 poole. Aga ka väiksemad teed, mis sinna suunas viivad, on väga OK.
Tundub, et varsti saab valmis ka üks suurem taristuobjekt, mis kahtlaselt samuti kiirtee moodi
Varsti me eskordi majandusliku abiga tangitud saame ja ka vett radikasse. Tore on üldise energiahinna tõusu foonil vahepeal tankida ka soodsamalt. Ühe euro eest saab siin 5,5 liitrit diiselkütust ja ligi 4 liitrit pliivaba bensiini. Seda ametliku vahetuskursi järgi milliseks on Google andmetel 1 eur =160 dinaari. Musta turu vahetuskurss on aga kolmandiku võrra soodsam, euro eest saab suisa 210 kopikatega, mis teeb diislikütuse hinnaks alla 14 sendi liiter. Selliste hindadega suudab maailmas konkureerida ilmselt ainult Iraan või Venetsueela. Aga seda kõike saame me alles natuke hiljem teada..
Kiirteele A1 jõudes hakkame läbi sõitma teeäärseid bensiinijaamu, kus siltide järgi otsustades võiks lõunat süüa saada. Pole ju täna rohkem söönud kui lonks kohvi ja väike saiake praamil seitsme paiku hommikul. Aga ei olegi asi nii lihtne, jaamad on küll suured ja uhked, aga mõni seest üsna tühi, mõnes pole parasjagu süüa. Häda on veel selles, et meil endiselt pole ju raha, muidu saaks poestki miskit soetada. Seega sõltume täielikult meie eskordist. Tee ise aga on esmaklassiline 3+3 maantee
Lõpuks, umbes poole maa peal Alžiiri, satub ette korralikuma sööklaga tankla
Araablaste maiustused on samuti, nagu tavaliselt, tasemel
Tanklates on ka sularahaautomaadid, aga need kas ei tööta või siis ei lihtsalt meie kaartidelt raha ei anna. Seega meil endal ikka veel kohalikku raha pole ja laseme reisisaatjatel meile välja teha
Kui sõita pole rohkem kui sadakond kilomeetrit, teeme tanklas tualetipeatuse. Selline näeb välja tüüpiline tanklapood
Tankla juures on tihti ka laste mänguväljakud ja muud atraktsioonid
Näiteks tualetiga on reeglina mingil põhjusel integreeritud ka palvetamisruumid, alloleval pildil keskel
Ja selline on standartne sansõlm. Viks ja viisakas
Selle viimase tanklakülastuse järel ei suuda me enam oma eskorti leida ja sõidame minema, arvates, et eks nad meid kuskil tee ääres ootavad. Ei oota.
Sõidame Alžiiri. Enne linna muutib liiklus tihedaks ja närviliseks, ilm aga pimeneb. Lõpuks kesklinnas, otsime ATMi. Paar tükki jäävad teele, millel ka VISA või Mastercardi embleemid, aga raha ei anna siiski ükski.
Märkame mobiilsidepoodi, pargime auto parkimiskeelu märgi alla ära ja läheme asja uurima. Kohe märkan ka silmanurgast tegelast, kes näpu vahel rahapakikest veeretab. Selgub, et ongi vajalik vennike. Saame raha vahetada 100 eur = 16000 kohalikku. Hiljem näeme siinsamas kandis veel mitmeid selle elukutse esindajaid.
Edasi juba telefonipoodi kohalikku SIMi soetama
Siin saab kenasti inglise keelega hakkama. Peale väikest pusimist saame 1500 raha eest 30gb internetti.
Saades liitutud WWW-ga selgub, et meie lahkuminek saatjatest tualetipeatuse ajal on põhjustanud laialdase paanika. Juba oodati meid Sheratoni juures ja oldi tuvastanud, et meil puudub seal broneering. Natuke jäi arusaamatuks, kas rohkem muretseti selle pärast, et ega meiega miskit juhtunud pole või siis oma käekäigu pärast, et hoolealused pole välja ilmunud. Igatahes ei puudunud vist palju, et politsei oleks asjasse segatud ja meid otsima hakatud.
Otsime ööbimispaika. Esimene koht kuhu sisse astume üllatab meeldivalt oma hinnatasemega.
Aga kohti ei olevat, kuigi vaadata, palju 52 numbritoast võtmed ripuvad, siis tundub, et lihtsalt ei viitsita meiega jännata ja saadetaks siiasamasse nurga taha teise hotelli, milleks on “Hotel de la Poste”. Tegemist natuke kõrgema tasemega, kui eelpoolväisatud majutusasutus
Siin saame kaubale ja kirjutame endid hotelli sisse
Meie omaks saab järgmise väljanägemisega number
Prill-lauaga pott ja puha
Selline on vaade rõdult vasakule
Otse, üle tee… (vaadake, millised uksed!)
…ja paremale
Formaalsused korda aetud, lähme hilisõhtusele linnatuurile, lisaeesmärgiga ka õhtustada
Metroo on juba suletud
Kohe metroojaama kõrval on Ibn Badise nimeline mošee.
Lühike jalutuskäik viib meid mööda mitmestki hotellist.
Mõnes viime läbi ka turu-uuringut homse potentsiaalselt võimaliku asukohavahetuse võtmes, aga ka üldhariduslikus printsiibis.
Peale hotellide külastamist suundume mereäärsele promenaadile
Kesklinna raudteevaksal, Gare d’Alger
vaade ülalt
Öine vaade sadamale
Kella kuludes muutub kesklinn kaunis tühjaks
aga autosid siiski veel liigub
Enamik kaubandus-toitlustuskohtasid on juba kinni, aga mitte kaugel hotellist on üks grillkanakoht veel avatud. Astume sisse ja tellime ühe sellise.
Söögi kõrvale on piiramatus koguses saia. Sellisel kujul polegi seda enne kusagil näinud – keset lauada on suisa suur kotitäis
Meie hotell ööpimeduses
7 veebruar
Hommikul ajab üles telefon, kuna koduga tund ajavahet. Kohalik kontakt pidi, nagu eile kokku lepitud, tulema poole üheksaks, aga helistab juba pool kaheksa. Pole miskit parata, tuleb üles tõusta.
Fayeq istub teise korruse lauakese taga ja on kindlasti ootamisest tüdinenud juba. Saame hommikusöögi, mis koosneb piimakohvist ja saiakesest ning asume läbirääkimistesse. Selle tulemusel saame lunastada hulga kallihinnalisi teadmisi ja lõpetame selle koosviibimise sellega, et kingime oma auto samuti ära. Kuna töö on tehtud ja et kell läheneb kaheteistkümnele, siis peame kas numbrit pikendama või välja kolima. Otsustades viimase variandi kasuks, kiirustame asju kokku panema. Samuti on vaja otsustada kojusõit. Kasutame viimaseid minuteid hotellitoas ja piiname otsingumootoreid. Lennud siia ja siit Eestisse on kas ebamugavad, väga ebamugavad või siis peaaegu täiesti vastuvõetamatud. Igasugused kolme vahemaandumisega, ring ümber Euroopa koos näiteks lennujaamavahetusega Londonis või Pariisis kokku poolteist ööpäeva lennud on ainukesed mõistliku hinnaga variandid. Kui tahad ühe päevaga koju saada, siis peab ikka ebareaalselt palju raha välja käima. Ainuke päev, kus on võimalik mõistliku raha ja ühe vahemaandumisega koju saada, on homme. Mõeldud-tehtud, laseme taustajõududel Eestis piletid ära bronnida ja teeme minekut. Viimane vaade rõdult keskpäevaselt ülerahvastatud tänavale. Kuulu järgi pidi siin kuskil rahvakohus asuma ja seetõttu on siin kogu aeg palju rahvast. Võib-olla on see ka põhjuseks, miks odavama otsa hotellid siin lähedal kõik täis on.
Lahkume hotellist, jättes oma vähesed asjad koos kottidega siia koos ebamäärase lubadusega võib-olla siin edasigi ööbida. Et hommikusöögist jäi väheks, liigume siit esimesse söögikohta ja tellime suppi. Mis supp tuleb, on muidugi üllatus, sest menüüdest on raske aru saada
Peale suppi asume linnatuurile. Esimese transpordivahendina võtame ette metroo. Lähim peatus meie hotellile on Ali Boumendjel.
Tegemist on kaasaegse ehitusprojektiga. Kuigi selle projekteerimist alustati juba eelmise sajandi seitsmekümnendatel, siis erinevate rahaliste ja julgeolekuprobleemide tõttu avati liiklus alles 2011 aastal, olles teine metroo Aafrika mandril Kairo järel
Kokku on metrool jaamu 19, nii nagu skeem seinal meile teada annab
Piletisüsteem aga on kaunis mitmekülgne, integreerides endas erinevates kombinatsioonides nii trammi kui linnalähironge. Ühe sõidu pilet on siiski ka olemas ja maksab 50 dinaari ehk ligikaudu 25 eurosenti
Olles sellise rahasumma välja käinud, saab pileti, millel ka väike spikker kaasas
Nagu juba mainitud sai, on tegemist kaasaegse taristuprojektiga ja seetõttu ka kaunis igavaga arhitektuurilises mõttes
Rongid on samuti vaiksed, kiired ja igavad, mingit erilist emotsiooni ei tekita. Aga kindlasti mugavad, turvalised ja läbimõeldud.
Metroorong on ka praktiliselt ainuke paik siiamaani, kus maske nõutakse ja seda nõuet ka täidetakse. Väljume peatuses “Les Fusilles”, kuna siin peaks olema võimalik ümber istuda erinevatele teistele transpordiliikidele.
Esialgu pakub meile valikust huvi köisraudtee, mis suundub lähedalasuva mäekese nõlvapidi üles
Mitmel pool erinevates hoonetes-asutustes on näha pilte-fotosid koloniaalajast, mis annab tunnistust teatud nostalgilise elemendi olemasolust ühiskonnas. Teadagi, vanasti oli ikka rohi rohelisem. Nii ripub ka üks selline teos siin köisraudteejaamas, meenutamaks mineviku hiilgust.
Viib see mitte eriti pikk marsruut meid mäe otsa, kus asub muu seas ka kultuuriministeeriumi hoone. Vaade läbi toonklaasi umbes poolelt maalt ülesse. Tänavatel käib agar vanakraamiga kauplemine
Aga vaade linnale on siit ülevalt lihtsalt suurepärane
Pikalt pole aga aega neid vaateid nautida ja asume tagasiteele
Taas mäe otsast all, külastame ülevalt märgatud vanakraamiturgu. Sellised kohad on üsna sarnased üle maailma
Osa kraami osutub üsna põnevaks, aga kuna meil pagas puudub, siis pole mõtet ka eriti põhjalikuks minna, äkki jääbki miskit kripeldama
Siit edasi liigume trammiga. Trammiteid on siin linnas üle paarikümne kilomeetri, mis teeb Alziiri kõige rohkema relssidel liikuva transpordiga linnaks kogu kontinendil. Lisaks on selline liiklusvahend Alzeerias veel kuues linnas sh Oranis ja Constantines. Pilet maksab ühekordse sõidu eest 40 dinaari ehk ca 20 eurosenti. Veerem on uus ja ruumikas
Väljume “Pont El Harrachi” nimelises peatuses. Voolab siinsamas trammipeatuse juures Oued El Harrachi nimeline jõgi. Oued tähendab ilmselt tõlkes mingit liiki veekogu. Ümbrust ja kaldaid on siin kesklinna kandis püütud küll koristada ja sodivaba hoida, aga solgineevana tundub see kraav ikkagi
Meie esimene pingevaba periood kogu reisi vältel on saanud kesta vast tunni, võib-olla natuke rohkem. Aga nüüd tuleb sellele lõpp- Fayeq annab telefonitsi teada, et lugu autoga pole hoopiski nii lihtne, kui alles eile võis tunduda. Selleks, et me homme saaksime ikkagi ära lennata, nii nagu meil plaanis ja ka piletid juba ostetud, tuleb auto tolli ära viia. Hea, et sellinegi variant on, et saab selle neile ära kinkida, mitte ei pea igal juhul riigist välja viima. Igatahes on kiire, ükskõik siis, milliseks see täpne stsenaarium ka ei kujuneks, peame hotelli juurde tagasi kiirustama. Toll olla lahti ka ainult 16-ni, mis jätab meile kaks tundi. Siinsamas lähedal on linnalähirongi peatus, selle transpordiga polegi veel liigelda saanud. Kahjuks ka seekord ei saa, sest rongid käivad harvemini ja meil pole ootamiseks aega.
Lähima metroojaamani jääb umbes poolteist kilomeetrit käia ja asume teele. Korra saame veel üle eelpoolmainitud jõekese minna
Siin, natukene ülesvoolu, on juba rohkem sodi näha
Sai on siinmail üks osa põhitoidust ja et seda on kõikjal ja palju, siis osa kuivab ka kuiva kliima tõttu kiiresti söögikõlbmatuks. Üks ports mingil täpselt teadmata eesmärgil on pandud siia teeserva lisakuivama. Parem ikka kui ära visatud, ilmselt leiab niiviisi ikka mingi kasuliku kasutuse.
Metroojaama kõrvale jäävad üsna globaalse stiiliga kortermajad
Metroojaam “El Harrach Centre” on selle liini lõppjaam. Või siis, meie jaoks näiteks, just algjaam. Õnneks metroorongid käivad tiheda graafikuga ja kaua ootama ei pea.
Autojuht koos Fayeqiga juba ootavad hotelli juures ja võtame kiirelt kursi sadamasse, kus asub ka meid huvitav toll
Rahvusliku koloriidiga vürtsitatud parkimismaja sadama territooriumil
Valitsushooned siinsamas sadama vastas kõrgemal kaldapealsel
Ka sadamahoones sees on palju kohalikku ornamentikat
Peale mitmeid erinevaid vestlusi siin ja seal suurel laial sadamaterritooriumil erinevat masti ametnikega, millest meil on ainult ähmane ettekujutus, saab asi lõpuks tänaseks mingi vahefiniši
Nimelt väljastatakse meile üks paber. Kes prantsuse keelt mõistab, siis saab võib-olla paremini sotti, mis paber see selline on, aga Fayeq, kelle protezeed me hetkel oleme, väidab, et täna öösel võiksime rahulikult magada ja homme hommikul üheksast saame asja täitsa ametlikuks ja auto mõneks ajaks siia sadama territooriumile tolli silma alla jätta.
Edasi jääb ainult loota, et homme hommikul kõik ikka laabub ja asuda muude plaanitud tegevuste juurde. Järjekorras esimene selline on juuksuriskäik. Minul juba nagu traditsioon mõnel uuel maal. Üks selline meesterahvastele orienteeritud asutus oli mulle juba eilsest silma hakanud meie majutuspaiga lähistel ja sinna nüüd sammud seamegi.
Teenindusasutus on lahti, aga mõlemad klienditeenindajad on hetkel hõivatud. Palutakse lahkesti istuda ja oodata.
Teen siin ka ühe endli, et oleks ikka aru saada, milleks seda juuksurit vaja on
Tegemist on fikseeritud hindadega asutusega, hinnakiri on seinal, seega loodetavasti ei lähe nii nagu viimati Kamerunis. Täiskasvanu juukselõikus maksab tiba alla pooleteise euro.
Saan esimesena letti ja selle kaunis pikale veniva protsessi käigus saame paar korda läbi käia meie ühise sõnavara erinevates variatsioonides. Ka seekord, nagu mõnigi kord enne, arvatakse, et me siin tööl oleme. Kõige parem tööandja siinmail, kus ilmselt välismaalased võiksid töötada, on, nagu selgub, metroo. Ja ka Eesti asukoht on päris vea piires teada, seal kuskil Leedu kõrval. Nende piiratud infokildudega keskustelu ka lõpeb ja kui soeng valmis, asub Indrek letti. Palub kõige populaarsemat kohalikku soengut ja seda ta ka saab.
Uhked soengud peas, tuleb asuda öömaja otsima. Kõige esimene asub kohe kõrvalmajas, aga selle uks on kinni
Edasi külastame Hotel Sofiane’t, kus käisime ka eile, aga sportlikust huvist läbi viidud tingimine ei viinud seekord kuhugi ja kuna aega on, siis jätame esialgu äri katki ning liigume edasi. Järgmine majutusasutus on kohe siinsamas natuke tagasi kesklinna poole. Siin on hinnad sama suurusjärku, aga tõusta tuleb kõrgele ja lifti ei ole. Läheme siiski tuba üle vaatama, et oleks mingisugune võrdlusbaas
kaks eraldi voodit, just nagu vaja
Kuna tuba asub meie mõistes viiendal korrusel (siin on meie esimene korrus 0-korrus) ja omab ka rõdu, siis saab siit kena vaate piki Abane Ramdane uulitsat lõuna suunas
Põhja poole vaadates kaugele ei näe, kuna tänav teeb väikese jõnksu. Küll aga torkab silma kogu oma ilus Central Touring Hotel’i hoone, mida järgmisena külastada plaanimegi
Hotellid siinkandis üle vaadatud, hakkab hämarduma ja seame sammud päris linnasüdame poole, mis tegelikult on siinsamas lähedal. Tänavatel käib aktiivne kauplemistegevus.
Mošee Djamaa el Djedid Märtrite väljaku ääres, aastast 1660, kui piirkond kuulus Otomanide impeeriumisse
Märtrite väljak
Siin algab või siis lõppeb metrooliin. Peatus “Place de Martyrs”
Tagasiteele läbi Kasbahi jääb teele veel üks hotell. Astume sisse ja viskame pilgu peale
Tegemist taaskord sajandeid vana suursuguse hoonega, mis praegu vist oma mitte kõige paremaid päevi üle elab. Arhitektuur võimaldaks vabalt viietärnihotelli pidada aga praegu pesitseb siin rohkem nagu hostel
Ketchaoua mošee 17 sajandist. Siit edasi on UNESCO maailmapärandisse kuuluv vanalinn, Kasbah. Täna õhtul me seda kahjuks lähemalt uudistama ei jõua.
Mošee ees käib samuti bisnis, ostame datleid, mis on tõesti head ja kvaliteetsed
Kõigist väisatud hotellidest otsustame lõpuks Central Touringu kui kõige väärikama arhitektuuriga hoone kasuks. Kuna eilne koolitus kujunes oodatust kallimaks, siis teeme täna kokkuhoidu ja võtame kõige odavama toa. Aga kõigil külalistel on võimalik külastata teisel korrusel asuvat salongi
Päeva lõpetame sellesama juuksurisalongi kõrval asuvas söögikohas, mis paistab päris populaarne olevat. Proovime siin ilmselt standardmenüüsse kuuluvat omletti kartuliga ja tundmatu looma lihast grillvardaid
8 veebruar
Poole kaheksa paiku ajavad hädad üles ja koridori. Rõdu kaudu tuppa kanduvad hääled räägivad sellest, et ka muu linn on juba ärganud.
Ei väsi kuidagi imetlemas seda koloniaalarhitektuuri, mida kohalikud nüüdseks juba 60 aastat on saanud ekspluateerida ja mida nad enamasti kahjuks ilmselgelt ise ei oska vääriliselt hinnata. Sellessamas hotellimajaski on tohutult pisidetaile, mis ilmselt sajand vanad ja endiselt töötavad. Nagu näiteks see silt fuajee seinal. Päris kindlasti veel koloniaalajast ja kui keegi ei torgi, peab ei tea kui kaua vastu
Põrandaplaadidki tunduvad vaat et ehitusaegsed
Pluss maja ise – oma neli meetrit kõrged laed,
koridor välisukse juures aga suisa läbi kahe korruse,
trepi sisse on hilisemal ajal lift paigutatud, mis küll hõlbustab kõrgematele korrustele reisimist, aga natuke risustab originaalset sisearhitekti mõtet
Kuna meie autojuht pidi saabuma kolmveerand üheksa, peame hommikusöögile kiirustama. Õnneks selle konsumeerimine ei vaja palju aega. Pole lihtsalt teab mis külluslik.
Sadamas jätkub eilne jant autoga. Tundub, et selline situatsioon ei ole päris igapäevane ja keegi ei tea mida täpselt teha või mis peamine, keegi ei taha vastutust enda peale võtta. Lõpuks õnnestub kontorist, kus eile lõpetasime, saada ühe naisametniku poolt vormistatud ametlik paber, mille alusel toll hoiustab meie autot 15 päeva ja mis peaks aitama meil riigist lahkuda. Indrek, kellest on vahepeal alžeerlane saanud, kinnitab vastava kokkuleppe ka oma sõrmejäljega. 15 päeva on meie jaoks muidugi täpselt sama hea kui kohe autost loobuda, aga Fayeq ütleb, et mitteametlik kokkulepe on kuu aega ja selle jooksul õnnestub tal vast miskit välja mõelda.
Sellega seoses on üks probleem teatud mõttes selja taga ja saame suunduda lennujaama uutele väljakutsetele vastu. Kuna on veel natuke aega, siis Fayeq kutsub meid kohvi jooma ja sööma. Kõigepealt käib ta aga kodust läbi. Selle ukse taga ta peakski pesitsema
Seejärel traditsiooniline kohalik kohvitilk, mille taga kohalikud pidid vahest tunde istuma
Istume siis mõnda aega meiegi
Edasi suundume juba restorani.
Starter, tehtud tomatist ja paprikast, kastetud oliiviõliga. Teravapoolne. Maitsev.
Põhiroaks saab taas kana, kartuliga.
Kuna Fayeq elab praktiliselt mere kaldal, viskame pilgu peale ka rannale. Vaade ida suunas
…mere poolt kaldale…
ja pilk läände. Kallas on siin kaunis kivine, aga mitte kaugel on ka liivaranda näha.
On siin meri kaldale igasugu roina uhunud. Kas ka pärleid, ei tea.
Sama kaugel kui meri, jääb teises suunas Fayeqi majast varsti valmiv mošee
Piirkond paistab olevat keskklassi asuala. Tänavad on suisa piinlikult puhtad.
Kalapoes on mitmekülgne valik
Lõpuks on aeg lennujaama poole liikuma hakata. Kummalist arhitektuuri jääb ka siinmaal teeserva.
Kes kohalikust koloriidist lugu ei pea, saab lennujaama vahetus läheduses peatuda näiteks Hyatt Regency hotellis
Lennujaama sissesõit
Lennujaamahoone
Lennujaamas sujub kõik tõrgeteta. Turvakontrolli siinmail vedelikud ei paista huvitavat. Veepudeliga saab rahulikult läbi ja meie 1,5liitrine fanta jätab ka külmaks. Indrekul on kaasas komplekt metallist nuge-kahvleid riisipulki. Need leiab skänner üles ja peale väikest kauplemist tuleb siiski nuga ära anda. Ootesaalis on alkoholipood, kus mitut sorti “made in Algeria” napsu saada. Linnas küll kuskil alkoholi silma ei hakanud
Barcelonasse lendab Vueling. Lennuk on aegsasti platsis ja väljalendki on õigeaegne
Lennuk on praktiliselt täis. Saime istekohad viimasesse, 32 ritta. Et vahemaa pole pikk, kestab lend kõigest tund ja 20 minutit. Hispaaniasse saamiseks tuleb läbida passikontroll, mis Indrekul õnnestub automaadi abil, aga mina pidin millegipärast ametnikuga suhtlema. Seejärel kontrollitakse meie Algieri lennuväljal täidetud tervisedeklaratsioone. Kuigi märkisime sinna transiidi, mis eeldaks mitte väljumist lennujaamast, siis probleemi ei teki. Edasilennu pileteid siiski küsitakse näha. Et lend Tallinnasse on alles öösel vastu hommikut, siis ei kavatse me kõike seda aega lennujaamas passida ja suundume metroosse. Siingi on palju erineva sisuga pileteid võimalik hankida ja võtab aega, et see õige valida. Lõpuks teeme otsuse 10.5 eurose variandi kasuks, mis peaks andma meile õiguse mitmeks reisiks erinevatel marsruutidel.
Antud kellaaeg ja asukoht ei paista metrooreisimiseks eriti populaarne olema
Barcelona metroo on huvitav selle poolest, et igaüks, kes tahab, saab siin rongijuhtimises kätt harjutada. Või siis vähemalt katsetada, kas selline töö sobiks või kuidas see välja näeks. Nimelt pole siin üldse rongijuhte, kogu liiklus on täisautomaatne ja rongil on veduri asemel ees lihtsalt aken
Sõidame kuus-seitse peatust ja siis tundub, et ongi õige aeg väljuda. Peale väikest otsimist leiame ka sobiva paiga õhtusöögiks ja puhkuseks
Lend koju sujub plaanipäraselt ja saabume kümmekond minutit enne graafikujärgset aega.