(Kala)reis Rootsi koos boonusega. Mai 2023.

Juba kuid ette planeeritud paaripäevane kalatripp Rootsi saab stardipaugu 21 mai õhtul, kui me samas koosseisus kui mullugi – mina, Urmas ja Mihkel viimati nimetatu bussiga Paldiskist praamile liigume. Õhtu on sume ja tuulevaikne, tõotab rahulikku merereisi

Tšekkinni ruumi seinal olevast sõiduplaanist saab aimu, millistel kellaaegadel see praamiliiklus siin üldse toimub

Ja veel on ära toodud DFDS laevafirma teisedki võimalikud marsruudid

Aga kellaaegadega on küll väike segadus

Laevaks on umbes 20 aastane ja 199 meetrit pikk Serena Seaways. See on nimetatud alusel juba viies nime versioon, eelnevalt on käibel olnud järgmised nimekujud: 2002 – 2003: Golfo Dei Delfini 2003–2013: Dana Sirena 2013–2015: Sirena Seaways ja 2015–2020: Baie de Seine

Laeva tonnaaž on üle 22 000 tonni ja kiirus kuni 23 sõlme. Korralik purakas

Kui laev on väljunud, naudime tekil päikeseloojangut ja kauneid vaateid

Arutelu tekitab keset merd liikumatult seisev “miski”. Millega tegu ei õnnestugi suure vahemaa tagant tuvastada, aga võiks arvata, et äkki on tegu mingi ujuvkaiga? Jääb see alloleval pildil paremasse serva ja laevalt vaadates jämedalt põhjasuunda

Sama kaunis, kui ilm oli õhtul Paldiskist lahkudes, on ta ka hommikul sadamasse saabudes

Maabumine sujub viperusteta ja erinevalt eelmisest aastast, kus kulutasime palju aega Rootsi postiteenistusega suhtlemisele, et Urmase juhuslikult taskusse jäänud autovõtmeid proovida koju tagasi saata ( mis lõppes täiesti edutult, ise oleksime enne koju jõudnud kui võtmed posti või dhl-ga), saame nüüd otse pikemate peatusteta põhja poole kimama hakata

Väike peatus peale Sundsvalli. Inimesed müüvad oma mittevajalikku kaupa. Viskan pilgu peale, aga mittevajalik tundub see kõik ka minu jaoks

Esimese pikema peatuse teeme Bräckes, mis jääb mõned kilomeetrid edasi meie mahapöördest. Asi on selles, et siin on viimane suurem asula, kus ka arvestatavad kaubandusasutused olemas ja meil on ikka üht-teist järgnevateks päevadeks vaja soetada

Eelmine pilt omab puhtalt illustratiivset iseloomu, külastame me ikka seda alumisel pildil olevat kauplust. Ostukorv saab päris täis kohe

Meie majutus järgnevate ööpäevade jooksul

Paremale jääb saun ja välidušš

Siin aga tegeleme juba oma söögikraami paigutamisega

Jää on teinud palju pahandust ja lõhkunud ära paadisilla.

Pole midagi teha, tuleb jalad märjaks teha, et paadini jõuda

Aga kuna teekond majast järve kaldale on niikuinii üle õõtsiku, siis on jalad juba samuti niikuinii märjad, sest kummikuid pole keegi viitsinud kaasa tassida

Kell on kolmveerand seitse ja õhtu on kaunis. Läheme esimesele püügile lootusega saada mõni kala, et õhtuks uhhaad keeta

Poole kümneks oleme kalalt tagasi

Seekord jäi minul käsi valgeks saamata

aga Urmas ja Mihkel saavad oma haugipojukestega ikkagi uhhaaplaani ellu viia

Metsaraie on jõudnud nüüd ka siia ja puhkemaja vahetusse lähedusse.

Kui oma pettumust majaomanikule välja näitan, siis oma üllatuseks pole ta sellest üldsegi häiritud ja näeb asjas ainult positiivseid külgi.

23 mai.

Hommikul saab veel eilset supijääki soojendada

Urmas demonstreerib oma kaasavõetud klassikalist köögitehnikat. Loodetavasti saame seda instrumenti täna ka töös näha

Poole kaheteistkümneks oleme pärast erinevaid pisiprobleeme, nagu eilsest kadumaläinud paadimootori kinnistuskruvide otsimine, lõpuks vee peale saanud. Mihkel aga otsustab esialgu passida ja jääb kaldale. Võtame Urmasega suuna kohe eelmisest aastast tuttava ja suhteliselt kalarikkamana tundunud sõsarjärve Mellansjöni poole. Selleks tuleb liikuda mööda kahte järve ühendavat jõekest.

Kui mullu õnnestus ka jõest kala püüda, siis seekord tundub vaikus olevat. Olukord muutub aga kiiresti ja kardinaalselt, kui hakkame jõudma teise järve. Jõesuudmes käib väga intensiivne landivõtt ja vaat et iga vise toob endaga kaasa rabamise

Kuna selline kalarohkus võib tüütavaks muutuda, otsustame ikkagi järvele tiiru peale teha ja võtame suuna otse üle järve. Paremale põhja suunda jääb Siljebodarna asulakoht, üks kahest asustatud kohast järve kaldal.

Teine on Finnsved, üsna intrigeeriva nimega asula läänekaldal. Alloleval pildil keskel, kahe künka vahel.

Põrutamegi otse üle järve ja hakkame patrullima läänekalda lähedast tsooni. Kala võtab liigagi hästi. Käime ära ka järve loodenurgas, kuhu suubub Råssjöni järvest alguse saav jõeke.

Naudime veel enneolematut kalavõttu jõesuudmes kodujärvele tagasi suundudes. Iga kala, millel vähegi on lootust ellu jääda, saab tagasi lastud, aga mõned on endale konksu nii ahnelt sisse söönud, et ilma eluohtlikult kala vigastamata seda kätte ei saa ja nii koguneb ikkagi paadi põhja paras saak.

Et juba püütud kaladega tuleb ju hiljem ka midagi ette võtta, siis tõmbame sellele püügile pidurit ja maandume kodurannas

Esimese rookimise saab korda aetud siinsamas paadisilla varemetel. Sisikonnad lähevad kohe tagasi looduse suurde ringkäiku.

Koju aga jõuavad juba puhastatud eksemplarid.

Siin algab järeltöötlemine fileerimise ja hakkliha valmistamise näol. Enamuse sellest tegevusest plaanime homse peale jätta, aga alguse teeme ikka õhtul lahti

24 mai.

Uni läheb ära ja veerand üheksa paiku jätan teised veel põõnama ning otsustan minna jalutama. Päris kindel ma veel pole, aga jätan avatuks võimaluse, et teen meie järvele tiiru peale. Kaardilt olen seda marsruuti natuke uurinud, teed päris kogu ulatuses ei ole ja järve põhjapoolne ots paistab päris soine. Tõenäolisem on variant, mis kulgeb veel kaugemalt, ümber järgmise, üksjagu väiksema Baksjötjärneni järve. Ka sealtkaudu ei ole teed umbes nii kilomeetri jagu, aga vähemalt tundub maapind kõrgem ja metsane. Hakkan liikuma päripäeva ja varsti jõuan juba ka valla piirile. Algab Bergsi kommuun

ja lõpeb Bräcke oma

Siit mitte eriti kaugele jääb ka see juba tuttav kahte järve, meie Baksjöni ja suurte haugide kodu Mellansjöni, ühendav jõeke. Siin on vaade vasakule Mellansjöni järve poole. Järv ei jää kaugele, puude vahelt on teda isegi näha

See aga on vaade ülesvoolu, Baksjöni järve poole. Viimast aga näha pole, sest maad on sinna ca 400 meetrit ja jõeke teeb paar looget.

Mellansjöni kõrgele kirdekaldale jääb eilegi nähtud ja jutuks olnud Siljebodarna nimeline asulakoht. Hooneid on palju ja kogu territoorium on kenasti hooldatud, aga ühtki hingelist pole märgata. Siitsamast keerab paremale kruusatee, mis hakkab kulgema piki Baksjöni läänekallast

Tee põhiline kasutusala on ilmselt metsa majandamisega seotud. Kuna see Rootsi piirkond on inimeste poolt üsna väheasustatud ja metsane, siis on siin ka palju metsloomi. Kui mullu nägime karu, siis eile jäid teeserva kaks põtra ja ka mestkitsi. Sellegi metsateel on ohtralt loomade seedeprotsessi lõpp-produkte vedelemas. Need lopergused pelmeenisarnased pabulad võiksid kuuludagi põdrale

Aga see võiks olla hoopis räppetomp. Parandage kui keegi teisiti arvab

Järve voolavad sisse ka mitmed väiksemad ojad

Teeservas on vahel näha sellise üldilmega rakendusi. Mulle tundub, nagu tähistataks niiviisi kinnistuid

Tundub, et selle pabula “autor” armastab mulluseid jõhvikaid süüa

Teeke lõpeb ümberpööramiseks mõeldud ringteega peale Baksjötjärneni järve. Näeb see looduses sellisena välja.

Kuna asub see paik natuke kõrgemal mäenõlval, siis saab siit ka eelpoolmainitud järvekesele läbi puudelatvade pilgu heita

Edasi tuleb aga ennast läbi paksu metsa pressida, Kuigi vahemaa ei ole teab mis pikk, siis ilma orientiirita võõras metsas kipub ikkagi marsruut üsna sinka-vonka kujunema. Telefoni aku olek ei võimalda ka gps-i kasutada ja nii ma siis enam-vähem tunde järgi sihti seangi. Pigem hoian akut mõne huvitavama kaadri jaoks. Satungi just sobivasti kevadseente peale, mida üldiselt harva olen kohanud.

Metsaetapp läbitud, satun selliselt välja nägeva metsatee peale

Mööda sellist teed on suisa lust jalutada. Täielik vaikus, ei mingeid inimhääli ega liiklust

Inimtekkeline installatsioon teeservas. Postil olev number 62 vaevalt, et kilomeetreid tähistab

Umbes poole Baksjöni järve kohalt hakkab asustus. Peamiselt on tegu juba vanade maamajadega. Näha on ka mõningaid inimesi ja autosid hoovides

Siinne kant on väga privaatne ja rahulik, ei usu, et siia väga sageli võõraid satuks

Maakelder teeservas

Järvekaldal on majapidamiste juures tavaliselt ka paadikuurid. Kuigi, mida need kohalikud seal järvel niiväga ikka käivad, haugi nad ju ka ei püüa..

Koju tagasi jõuan ca üheteistkümneks. Kaasaegne tehnika annab teada, et kogu ringi pikkuseks kujunes tiba üle kümne kilomeetri. Päris rahuldav hommikuse ringkäigu tulemus).

Peale eilset ülirikkalikku kalapüügipäeva otsustame, et täna rohkem kala ei püüa, sest eilegi püütud kalaga on veel tükk tegemist. Pühendan ennast kotlettide praadimisele

Lõpuks saab neid nii palju, et kõik kausid tulevad kuhjaga täis

Osa kalast aga on Urmas ära fileerinud, kusjuures veel selliselt, et seljaosas olev peente roodudega osa on eraldi pandud.

See puhas kraam saab nüüd pannile pandud, ja tõesõna, tulemus saab nii maitsev, et kuidagi ei saa oma näppe sellest valmistoodangu taldrikust eemale hoitud.

Kuna aga minu jaoks on Rootsi tulek lisaks lõbule veel ka väikese tööülesandega seotud, siis lõppeb tänase õhtuga ka minu kalareis. Edasi tuleb juba asjatama hakata. Homme hommikuks on mul vaja jõuda riigi teise, lõunapoolsesse, otsa ja selleks otstarbeks sai soetatud rongipilet kui kõige mugavam viis sellise marsruudi katmiseks. Nimelt olen nädala eest oma kaubanduspartnerile ostnud sealtkandist ühe auto ja nüüd oleks vaja see sealt ka ära tuua.

John toob mu raudteejaama juurde ja et rongini on vaat et tund aega aega, lasen tal koju sõita.

Jaamahoone välisilme on selline:

Kogu kant on üsna inimvaene, et mitte öelda inimtühi. Elektrooniline tabloo jaamahoone kõrval annab aimu, milline on liiklus siinsel raudteel

Kuna juba juhtus, et mul on rongini ligi tunnike aega, siis annab see sobiva võimaluse selle ca 1500 elanikuga asulale väike tiir peale teha

Raudteejaam on tavaliselt see keskpunkt, mille ümber kogu asula aegade jooksul on kasvama hakanud. Nii ka siin on kõige vanemad, suursugusemad ja väärikamad majad justnimelt jaama vahetus läheduses

Aga palju neid polegi, mööda tänavat edasi tulevad juba kaasaegsemad ja igava arhitektuurilise lahendusega majad

Jämtgrogeni hotell, sõidukite rohkuse järgi otsustades üsna populaarne. Ööbimine siin maksab kahese toa kohta ca 100 eurot

Kütusehinnad tanklates on siin omavahel kahtlaselt sarnased, just nagu Eestiski. Ühest küljest paistab nagu kartell, teisalt aga, eks sa proovi sama asja kallimalt müüa kui teised

Esmalt asula põhjapoolne külg üle vaadatud, suundun tagasi raudteejaama. Siin on võimalik muidu kõrge võrkaiaga piiratud raudtee alt läbi teisele poole minna

Siia jääb Revsundssjöni nimeline järv ja rand

Tegemist on suure (ligi 74 km2) ja sügava (20m), Natura 2000 alal paikneva järvega. Kalapüük käib siin kalastusloaga ja muu hulgas elab siin ka paalia, angerjas, harjus, rääbis, siig , forell, luts ja isegi vähk.

Kaart, millelt saab aimu kalapüügiloa kehtivuspiirkonnast

Kogu see kalapüügilubade asi on pikalt ja põhjalikult lahti kirjutatud, vaatamata sellele, et aastane kalapüügi litsents maksab üsna vähe, jäädes suurusjärku 25-30 eurot

Kuigi kell hakkab kümme saama, on päike alles loojumas ja õues üsna valge, sest asun ikkagi üsna kaugel põhjas ja pööripäev ei ole ka enam kaugel. Vaade raudteejaama kohal järvele loode suunas

Ja siin vaade edela suunas, sadama kaitseks ehitatud muulile

Päikeseloojangu eelset vaadet pole nautimas hingelistki

Kohalik paadisadam

Sadama lõunapoolne kaitsemuul. Vesi järves on kristallselge.

Sadamapiirkond läbi kammitud, lähen tagasi raudteejaama. Kummalisel kombel enne kinni tundunud ootesaali uks on nüüd lahti. Inimesi ei ole

Seinal oleva kaart-skeemi abil saab aimu, millised on rongiga reisimise võimalused siin riigis. Minu tähelepanu pälvib marsruut, mis lõpeb Narvikis, Norras. Selline sõit päevase ajal võiks üsna huvitav olla

Et natuke on veel rongini aega, nii 20 minutit, siis jalutan ka lõuna suunas. Siia jääb asula teine tankla, bensiini hind täpselt sama, 19,69.

Piirkonna vajadusi silmas pidades jääb siis erinevate veesõidukite ja nende abivahenditega kauplev ettevõte

Kuna üritan olla alati aegsasti platsis, et mitte transpordist maha jääda, siis ka nüüd passin perroonil juba oma veerand tundi enne sõiduplaani kohast aega. Et tegu on üsna lageda kohaga, ei jäägi muud üle kui mõnele üksikule siin olevale detailile rohkem tähelepanu pöörata. Siin pildil on ilmselt üks raudteeliikluse juhtimissüsteemi osa, millel vanust juba omajagu ja võiks varsti muuseumisse kuuluda. Aga ilmselt on kvaliteetne toode ja milleks ikka töötavat mehhanismi näppida.

Ilmselt sama kehtib ka selle juhtpaneeli kohta

Perroonil on pikemalt ootajate jaoks tagumiku toetamise rakendus. Päris istepinki on ilmselt liiaks peetud

Lõpuks saabub ka mõningase hilinemisega ja varem väljakuulutatud raja asemel teisele teele kauaoodatud rongikoosseis

Koht on mul kupeesse ja vagunisaatja tervitab mind kohe eesnime pidi ning suunab õigele rajale. Selgub, et kupees on suisa kolmekordsed narid, justnagu hiina rongides. Minu koikul teisel korrusel juba pikutab üks vanem härrasmees, kelle koht peaks muidu kolmandal olema. Vabandab, et tema sinna üles ei saa ja eks siis pean mina saama. Teisel pool naridel magab juba samuti esimesel korrusel keegi, teised kaks korrust on tühjad. Mis seal siis ikka, turnin kuidagi sinna lae alla. Mäletamist mööda oli hiina vastav nari ikka tunduvalt rohkem vasta lage, siin saab üsna rahuldavalt isegi riidest lahti kraamida. Ja õnnestub isegi magama jääda.

Rong jõuab Stockholmi keskjaama veerand kuue paiku, aga keegi sellest teatama küll ei tõtta. Õnneks on vist ikka tegu lõppjaamaga ja ajan ennast intuitiivselt jalgadele ning komberdan välja. Satun kohe täiesti tühjale perroonile

Peale väikest orienteerumist leian ka ootesaali üles

Selliseid ruume paistab siin isegi rohkem olevat ja kui algul ette jäävas maa-aluses osas palju rahvast ei olegi

siis suures põhihoones rahvast puudus pole. Tõsi, mina küll ei usu, et kõik siin rongi ootamise peal väljas on, ilmselt üksjagu tegelasi on siis kui just mitte sisse kirjutatud, siis vähemalt ööbivad siin ajutiselt parema puudumisel

Hommikune sõiduplaan on siiski kaunis tihe ja iga natukese aja tagant kuhugile rongiga ka sõita saab

Jaamahoone ise on samuti vaatamisväärsus, olles ehitatud juba rohkem kui 150 aastat tagasi.

Vupsan korra ka hoonest välja. Siin on peasissekäigu ees Friherre Nils Ericsonile, Rootsi raudteede isale, püstitatud mälestussammas, mille ümber ehitatud purskkaevu parasjagu pikalt ja ilmse naudinguga urineerib samuti issanda loomaaeda kuuluv eksemplar.

Paistab, et selline tegevus on kohalike jaoks muutunud tavaliseks ja ei sega neid kuidagi samal ajal taustaks olevat ajaloolist ja kauni arhitektuuriga hoonet pildistamast. Nagu ka mindki.

Kell on siiski üsna varajane ja linna sõiduteed veel üsna autovabad

Kuna kuhugile minna pole enam aega, siis otsin üles perrooni, millelt seda rongireisi jätkata

Tegemist on keskse raudteejaamaga ja siin saab hea ülevaate, milliseid ronge siin riigis üldse liikvel on

Rong, millega mi8na edasi liigun, peaks minema Malmösse, kuigi akendel ilutseb kiri Köpenhavn. Veereb ta ette umbes kümmekond minutit enne väljumisaega.

Minu vagun on nr. kuus ja koht selles kaheksa. Asub see vaguni liikumissuuna poolses otsas ja klaasvaheseinaga ülejäänud vagunist eraldatud veerandis.

Mis sellise eraldi sektsiooni mõte on, ei selgu. Rahvast on üksjagu, aga minu kõrvaliste jääb esialgu vabaks.

Rõõmu valmistab, et iga istme jaoks on üks 220 pistikupesa, seega saab akusid laadida.

Rong väljub sõiduplaani kohaselt 06.15. Minu peatusesse Hässleholmi peaksime jõudma 10.05.

Järgmises peatuses saan ka enda kõrvale reisija. Üritan tukkuda.

Relsid on siin riigis loomulikult kokku keevitatud ja rong liigub kaunis sujuvalt. Näha on, et kiirus on päris suur, aga kui suur just, on silma järgi siiski raske hinnata. GPS on abiks ja näitab, et liigume suisa mõnes kilomeetrid üle kahesaja tunnis. Sellise tempoga saab üsna siva riigis ühest punktist teise. Akna taga vilksab mööda kevadine loodus, metsad ja järved vaheldumisi väikeste asulatega.

Hässleholmis jääb mul järgmise rongini umbes pool tundi. Tegelikult võiks lõpp-punkti jõudmiseks võtta takso juba siit, aga kuna rongipilet on olemas ja aeg ka justnagu veel ei pressi peale, siis sõidan ikkagi Kristianstadi, sealt jääb siiski natuke vähem taksoga liikuda. See viimane transpordiliik on kindlasti ka märkimisväärselt kallim kui rongisõit.

Kasutada oleva poole tunni jooksul jõuan raudteejaama ümbrusesse jääva linnasüdame läbi jalutada.

See praeguseks ca 20000 elanikuga asula tekkis, nagu üsna tavaline, Malmö raudtee ehitamise käigus 1860-datel ja sai linnaks aastal 1914

Raudteejaama juures peatuvad ka kohe erinevad bussid, seega saab transporti hõlpsasti ristkasutada

Selline näeb see raudteejaama hoone linna poolt vaadatuna välja

Jamahoone juurest risti raudteega kulgeb ka ilmselt linna peatänav, mille ääres peaksid kõik tähtsamad asutused ja hooned paiknema

ja eks siia paigutata ka kõikvõimalikke kunsttükka

üks rohkem,

teine vähem mõistetava olemusega

1914 aastal avatud Hässleholmi kirik

Ei hakka midagi pakkuma, mida see vikerkaarevärviline lipp kiriku tee otsas ka tähendada võiks

Linna keskväljak

Linnakesel on ka oma vapp, mis näeb välja järgmiselt

Viimane rong minu kolmerongilisel teekonnal on nö. linnalähirong Kristianstadi ja fikseeritud istekohti ei ole.

Aga on laud ja pistikupesa

Ja see-eest on ka piletikontroll. Sõita jääb 22 minutit.

Hakkan vaikselt taksot sättima. Selgub, et siin töötavad äpitaksodest nii uber kui ka bolt. See viimane osutub märkimisväärselt soodsamaks. Jaama lähistele jõudmisel panen tellimuse kiirelt töösse, kuna selle rongi jaoks on tegu lõppjaamaga ja kõik see rahvas liigub välja, mis tähendab, et keegi võib veel taksot tahta ja hind hakkab kerkima. Ajaks pakub 7 minutit. Mingisuguse näpuka tõttu aga sõidab takso hoopis kohta jaamahoonest vast kilomeetri kaugusel. Võis see juhtuda äkki selle pärast, et panin tellimuse tööle veel siis , kui rong alles liikus ja programm võttis mõne raudteeäärse aadressi. Oli kuidas oli, aga lõpuks, peale taksojuht Rakaniga telefoni teel suhtlemist saame ikka kokku. Seni aga saan raudteejaama ümbrusele pilgu peale visata.

Selgub, et tegu on hoopis suurema linnaga kui eelmine peatus. Suisa üle kahe korra suuremaga

Linna asutas 1614. aastal Taani kuningas Christian IV (linna nimi tähendab otsetõlkes “kristlaste linn”)

Heliga Trefaldighets kyrka ehk Püha Kolmainu kirik jaamahoone vahetus läheduses

Kiriku juurest üle tee jääv jaamahoone aga paistab selline välja

Selle linna vapp paistab selline

Taksojuht, nagu selgub, on pärit Palestiinast. Aga paistab, et seda asjaolu tahaks ta unustada. Rootsis on ta elanud alates 10-aastasest saati, kõik sugulased-tuttavad samuti siin ja oma eelmisest kodumaast ja islamist ja sõjast ei taha ta midagi teada. Religioon teda ei huvitavat üldse ja ennast peab ta rootslaseks mitte mingiks palestiinlaseks.

Autopoodi on ligi kolmkümmend kilomeetrit sõitu. Poole kaheteistkümne paiku olen kohal. Olen ennast ette valmistanud läbirääkimisteks deposiidi teemal, paberimäärimiseks, dokumentide kontrolliks ja milleks iganes, aga mitte selleks, mis nüüd juhtub. Autoplatsil on üks mustade juuste ja veel mustema habemega tüüp, kes küsib, kas ma tulin Seati järele. Vastan jaatavalt ja ei saa kuidagi küsimata olla, kuskohast ta selline pärit on. Selgub, et Liibanonist. Vahetan veel paar lauset ja saanud informeeritud, et võtmed on autos, dokumendid samuti ning lisaks võin kohe minema sõita, siis seda ka teen. Ei mingit jama. Ja jama jaoks pole tegelikult ka aega, sest sõita on ligi 650 kilomeetrit , laev väljub 21.00 ja varem peab sadamas olema. Põhimõtteliselt minutiga olen auto kätte saanud ja juba liikluses.

Linderöd, asula, kus autopood asub, jääb soodsas suunas kulgevatest trassidest natuke eemale ja google juhatab esialgu mööda väikeseid külavaheteid, sihiks E4 trass. Enne selleni jõudmist vaja veel ka tankida.

Vaatamata pidevale peatusteta liikumisele pole ajaga palju priisata. Stockholmi juurde jõuan peale viit ja see tähendab automaatselt ummikuid. Mihkel ja Urmas on peale teatud poodide otsinguid ka lõpuks siia lähistele jõudnud.

Kapelskäri jõuangi natuke enne neid ja kasutan seda aega lähema ümbrusega tutvumiseks. Kohe sadama kõrvale poolsaarele jääb väike looduskaitseala

Jalutan natuke piki mereranda, aga kaugele ei võimalda aeg igaks juhuks minna

Jumalakäpp (Orchis mascula), ka Eestis kasvav ja üks esimesi kevadel õitsema hakkavaid orhideelisi

Siinne ümbrus paistab sellele lillele meeldivat ja nii ongi niidud koos nurmenukkudega nendega kaetud

Keeran oma otsa ringi ja liigun teisele poole. Sinna aga ilmselt kaugele minna pole, meri peaks vastu tulema

Jõuan oma jalutuskäiguga sadama kõrvale jääva väikese poolsaarekese tippu

Siin asub Estonia huku memoriaal

Memoriaal toob mulle meelele midagi suuremat ja tähelepanuväärsemat kui see siin. Aga kuna see sõna võiks tähendada mälestusrajatist, siis sellele definitsioonile võiks rist koos infotahvliga pretendeerida küll. Aga nii mastaapsele sündmusele nagu suure laeva hukk eeldaks kuidagi rohkemat reageeringut