Seoses sanktsioonidega kadus 2022 aastal ära võimalus kanda raha Venemaale. Mul aga jäi kaupade eest tasumata ja siis sai kokku lepitud, et ostan selle raha eest hoopis sõiduauto, mis siis pärast Venemaale viia. Selgus, et auto ostmine ei olegi niisama lihtne kui esmapilgul arvata võiks. Eriti, kui on veel ka hunnik kriteeriume, millele see auto vastama peaks. Sanktsioneeritud on kallimate kui 50000 eurot maksvate autode eksport, tollimaksud on väikseimad 3-5 aasta vanustele autodele ja sõltuvad veel ka mootori kubatuurist. Lisaks peaks see auto ka vene oludesse sobima.
Saksamaalt pole tänapäeval eriti midagi osta, lisaks on sealne autoturg valdavalt türklaste käes ja viimati seal autoostureisil käies sai selgeks, et enne kui autopoodi kohale sõitma hakkad, tuleks google kaardilt vaadata, ega läheduses juhuslikult kebabikioski pole. Sest kui on, siis ei tasu autot vaatama sõitagi. Madalmaad jäävad kaugele. Eestis pole hinnatase väga vastavuses auto olemusega. Kõige soodsamad variandid tundusid Rootsis olevat.
Mis muud, kui vali aga välja ja osta ära. Aga selgub, et autoost Rootsist on kõike muud kui seda. Algatuseks ei võta pooled automüüjad üldse torugi, kui eesti numbrilt kõne tuleb. Sularaha eest ei müü sulle keegi autot. Venesse eksporti pole mõtet mainidagi. Saab selgeks, et minule ilmselt autot Rootsis ei müüdagi, enamik välistab ekspordi kohe, öeldes, et nemad eksporti ei müü. Täiesti arusaamatu asi, tegelikkuses pole ju mingit vahet, kuhu sa auto müüd, võta raha vastu, tee ostu-müügileping ja anna dokumendid üle.
Okei, võtan siis appi Rootsis elava ja rootsi keelt vabalt valdava sõbra. Isegi see ei taha aidata. Kuigi auto kui iga muugi kaup peaks teises Euroopa riigis registreeritud ettevõttele olema käibemaksuta, siis Rootsis arvatakse teisiti. Paremal juhul lubatakse ära makstud käibemaks tagastada, kui auto Eestis arvele võetud ja see ka dokumentaalselt neile ära tõestatud. Aga mina ju ei tahagi autot arvele üldse võtta.
Lõpuks õnnestub detsembri algul saada jutule ühe Volvo esindusega, kes ka ilmselt vahetuseks saanud autosid müüvad. Nemad ise autot ekspordiks ei müü, aga nemad tegevat koostööd ühe firmaga, kes tegelebki autode ekspordiga. Nemad müüvad auto neile ja siis mina ostan nende käest. Mulle see auto hinda ei tõstvat, aga kuidagi ei saa sotti sellest käibemaksu asjast. Kuigi oleme juba valmis seda ka maksma, peaasi, et saaks miskit liikuma. Küsin, et kui täna saaksin arve ja kohe ka ära maksaksin, siis kas kas saaksin homme auto järele tulla. Selle peale vist isegi ei muiata, nii tobe ja naiivne paistab minu soov. Öeldakse, et kulub kaks nädalat. Jään arvet ootama. Paraku ei juhtu ka kahe nädalaga miskit. Erinevad üritused ja kontaktivõtmised ei paista mõjuvat. Jõuan juba Saudi Araabiasse sõita kui lõpuks jaanuari algul tuleb mingit sorti tellimuskinnitus koos summaga, mis tuleb tasuda. Auto hinnale on samuti ikkagi lisandunud üle viiesaja euro jagu mingeid arusaamatuid tasusid nagu näiteks oksjonitasu. Aga enam pole aega mõne uue protsessiga alustada. Maksan raha ära ja jään ootele. Üsna keeruliseks osutub teada saada, millal siis ometi on asjad sealmaal, et võin autole järele minna. Auto esialgne müüja ütleb, et see sõltub vahendusfirmast, kelleks on AUTO1, sealtpoolt aga pole samuti midagi kuulda. Lõpuks jaanuari viimasel nädalal teatab auto esialgne müüja, et raha on saabunud ja võib autole järele sõita.
Selle auto kättesaamisega kaasnes terve omaette jutu jagu janti, aga lõpuks on ta poolõnnelikult Tallinnasse transporditud. Poolõnnelikult sellepärast, et esimestel kilomeetritel õnnestub esiklaasi kivike saada, mis mõne ajaga areneb kenaks 15 cm pikkuseks praoks. Rootslaste minu arvates täiesti arusaamatut käitumismudelit võiks jääda iseloomustama asjaolu, et kui sa oled auto ära ostnud ja sellega minema sõitnud, siis dokumente sa autoga kaasa ei saa. Esialgu tahavad nad üldse seda, et saadavad dokumendid alles pärast auto Eestis arvelevõttu, aga saavad ise ka ruttu aru, et see nõue on võimatu täita ilma originaaldokumentideta. Siis jääb asi nii, et kui olen autoga Eestisse jõudnud, pean saatma neile laevafirma kinnituse auto üleveo kohta ja kinnituskirja et auto on nüüd Eestis. Saadan neile laevapileti ja oma allkirjaga paberi kus kirjas, et auto on nüüd Tallinnas. Ja siis, oh imet, juba paari päeva pärast, saadetakse kulleriga auto tehniline pass. Mis sellise keeruka skeemi mõte on, mitte ei saa aru. Miski ei keelaks mul juba sama õhtu selle autoga Rootsi tagasi sõita. Täielik lasteaed.
Kuna venesse plaanin sõita mitte treileri peal vaid ikka sellesama autoga, on vaja saada transiitnumbrid. Siin tuleb mängu eestipoolne ajuvaba bürokraatia. Selleks, et nimetatud numbrid saada, tuleb läbida poole tunni pikkuseks kujunev auto tehniline ülevaatus maanteeameti angaaris. Milleks seda aega on vaja kulutada autole, mis kohe riigist igaveseks lahkub, ei ole loogilist seletust. Ehk kui, siis lihtsalt 60 euro küsimise õigustamiseks. Just nii palju need numbrid maksavadki. Jääb veel teha kindlustus, mis nüüd võimalikuks osutub. 10 päeva eest peab 25 eurot maksma.
Viimase asjana teeb Elver veel ka ekspordideklaratsiooni valmis. Nüüd peaks enam-vähem kõik valmis olema selleks, et asuda operatsiooni järgmisse etappi.
16 veebruar 2023
Hakkan Nõmmelt liikuma kümmekond minutit enne viit varahommikul. Temperatuur on nulli ringis ja aeg-ajalt tuleb uduvihma. Tartu maantee paistab korralikult soolatatud olevat ja mure, et suverehvide tõttu jääb sõidukiirus väga madalaks, kujuneb asjatuks.
08.10 jõuan Luhamaale ja 08.20 sõidan piirile. Passikontroll läheb ladusalt, kuigi vist päris käe sees ja automaatselt sellise rootsi teh passi ja eesti transiitnumbriga auto vormistamine siin siiski pole. 8.30 lähen tolli. Selgub, et kahjuks on ka eesti pool venelastest eeskuju võtnud ja parasjagu keegi kliente ei teeninda, kuigi inimesi paistab tööl olevat. Üks härrasmees juba istub ja ootab siin. Seisan ikkagi luukide juurde eesmärgiga tähelepanu tõmmata. Osaliselt läbipaistmatu klaasseina tagant on näha päris mitmeid vormis ja vormita inimesi. Lõpuks üks vaevub luugi avama ja saades teada, et tahan autot vormistada, ütleb, et läheb aega. Vahetus. Ei anta isegi võimalust küsida, et kaua siis. Pauguga luuk kinni tagasi. Minu arusaamist mööda ja seniste kogemuste põhjal on vahetused käinud jooksvalt, ilma tööd katkestamata. Istun maha ja jään ootama. Näha on viit-kuut inimest, kellest mõned väljuvad ja uued sisenevad. Mingit kiirustamist ei paista, käib tavaline kohvitamine ja jutustamine. Kuigi minu vaatekohast just kohvitasse näha ei ole, siis läbi klaasi kostuvad jutukatked annavad selget ainu sellest, et tegu pole mitte hommikuse töönõupidamise vaid tavalise lobisemisega. Peale veerandtunnist ootamist ei pea enam vastu ja riskides vaenuliku suhtumise ja sanktsioonidega, liigun uuesti aknakeste juurde. Enne käin küll kiiruga tualetis, äkki läheb vormistamisega kaua.
Seisan naastes luugi juures nagu tühi koht. Nüüd on ka kohvitassid ja termosed näha. Jutt on muutunud ka natuke töökesksemaks. Saan jutule teise ootajaga, Alma-Atast pärit rekkajuhiga, kes viib kaupa Euroopast Kasahstani ja kus lõpuks kaubaks läheb ka rekka ise. Siis lennukiga tagasi ja uus reis. Küsin, kas autod pärast kasahstanis mahamüümist liiguvad edasi venesse, aga pidavat ikka sinna sõitma jääma. Või kas tema siis teab. Tüüp kasahhi moodi küll eriti välja ei näe. Uurib, et kaua Eesti juba iseseisev on ja avaldab oma veendumust, et nõukogude ajal oli ikka kindlasti parem.
09.05 avaneb aknake ja saan oma dokumendid üle anda. Tiina on sõbralik ja tuju natuke oma pika ootamise pärast tüli kiskuda, lahtub hetkega. Korraks tekib küsimus puuduvast volitusest, aga õnneks tundub, et saab ka ilma hakkama. Küsin kaua läheb, sest Sanja juba peaks kahe piiri vahel mind ootama. Kui kõik on korras, siis ruttu, saan vastuseks. Vähem kui kümne minuti pärast saan minna. Autot enam keegi ei kontrolli.
Väljasõit piiripunktist vene poole on kõige halvem teelõik alates kodust. Suured jääkonarused ja augud on selle auto läbimisvõime piiril. Tõkkepuu taga on sellise sügavusega veeloik, et jalad tahavad automaatselt üles tõusta, et mitte märjaks saada.
Vene poole esimese tõkkepuu juures on tekkinud uus küsimus. Kas autos videoregistraator on. Ei ole. Selge. Saan migratsioonikaardi ja tavalise paberilipaka kiletatud edasiarenduse. Sellise. Üks tähendab inimeste arvu.
Pöördel veel ka ilus ümmargune tempel
Mõtlen, et kuni kui suure inimeste arvuni neid “talontšikuid” valmis on vorbitud.
Passikontrolli sabas on minu ees paar autot, läti numbrimärgiga ja eesti oma. Kohalik auto saab vasakpoolset rida kasutades ruttu läbi, aga ülejäänud ootavad. Ootan ka mina, et auto uus omanik mulle vastu tuleks ja tüütu tolliasjaga ise tegelema hakkaks.
Hakkab sadama tihedat lund ja arvestades suverehve auto all, on hea meel, et edasi ise sõitma ei pea.
Uut omanikku aga niisama minuni ei lasta. Selle asemel peab ta ennast venemaalt välja vormistama ja ka reaalselt jalutama ümber viimase tõkkepuu, et siis nö. uuesti siseneda. Lõpuks Sanja ikkagi kohale jõuab. Plaan on, et ta asuks nüüd minu asemele autorooli ja minust saaks jalakäija. Tädi passikontrollis ei saa midagi aru, tema jaoks on selline vahetus kaugelt üle pädevuse piiri ja tuleb vahetuse ülemale seda seletada. Aga ilmselt ei taha keegi detailidesse süveneda ja meie ette pannakse lihtne valik. Üks on juht ja teine jalakäija. Sest üle piiri tulles anti välja üks talong jalakäijale ja üks autojuhile. Ja matemaatika peab territooriumilt väljumisel klappima. Hakkan siis mina jalakäijaks ja lasen auto uuel omanikul ülejäänud tegevused autoga enda peale võtta. Pean veel võtma autost oma pisikese seljakoti ja selle tollile ette näitama. Mis siis, et selles midagi eriti polegi, paar väikest kingitust, vaadatakse see ikkagi põhjalikult üle. Avaldatakse veel kahtlust, kas kõik on ikka kenasti vaakumpakendis ja ega kaal äkki viit kilogrammi ei ületa. Lisaks mainitakse, et kingituste mainimine on vale vastus, tohib olla ainult oma tarbeks.
Seejärel saan liikuma ja kohtun tõkkepuu taga vastu tulnud sõpradega.
Asume ootama. Veoautode järjekord Eesti poole on pikk, seisavad läti, leedu, eesti, kasahstani, poola autod. Tähelepanu äratavad kaks elme messeri gaasitsisterni eesti numbriga, mis tulevad Eesti poolt, käivad läbi tankla ja keeravad ringi, tagasi järjekorda. Kui järgi mõelda, siis väga kahtlane manööver
Peale paari tundi passimist selgub, et siiski mitte kõik võimalik/vajalik auto vormistamiseks pole veel tehtud. Kuigi tollimaksud on makstud, nõutakse siiski tolliterminali sõiduks veel transiitdeklaratsiooni. Ja kuna osa dokumente on vormistatud minu nimele, kaasa arvatud volitus auto vormistamiseks, siis tuleb mul samuti tagasi minna. See tähendab jälle venest välja vormistamist ja uuesti sisse tagasi koos kõige juurdekuuluvaga.
Selgub, et selle transiidi vormistamine ei olegi niisama lihtne. Kõik, kellele helistatakse, vastavad, et seda pole kas vaja või nad seda ei vormista. Lõpuks leiame kellegi, kes küsib selle eest 15000. rubla (ca 200 eur). Natuke palju 5 min töö ja paberitüki eest. Lõpuks jõuame läbi siitsamast tolliametniku käest saadud kontakti abil siiski ka 10x väiksema summani. See kontakt tuleb läbi tolliametniku. Aga minul tuleb ikkagi auto juurde naasta.
Hakkan liikuma 12.00. Üritan esialgu pääseda otse, selleks pöördun erinevate ametnike poole. Majas, mida läbivad jalakäiad, käib aktiivne kontroll. Kõik asjad vaadatakse põhjalikult läbi ja lastakse läbi röntgeni, nagu lennujaamas. Ka jalanõud ja üleriided tuleb ära võtta. Inimesed lähevad seejärel läbi metalliotsija. Üks vanem naine nutab ja ahastab, tema kotist leiti mingi vana kapsaks loetud või kasutatud raamat või märkmik. Aga olles minutit viis siin passinud ja neid protseduure jälginud, tuleb üks ametnik ja lubab mind teisele poole maja sisenemise alasse viia. Asub see ju siinsamas mõned meetrid eemal teisel pool seina. Aga ei, kohe tuleb järgmine mundrimees ja ütleb, et tuleb ikka ennast riigist välja vormistada. Mingil arusaamatul põhjusel pean mina seda tegema õues nendes kioskites, kus autosid vormistatakse. Esimene on tollikiosk, kus aga pole parasjagu kedagi. Minutit viis oodanud, tuleb üks töötaja eelnevalt jutuks olnud kapsas käes ja siseneb kioski. Üks teine kaastööline ilmselt selgitab talle olukorda ja ta väljub, et mind käsimetalliotsijaga põhjalikult läbi kompida. Iga münt või trukk jopel annab signaali ja selle tekkepõhjus on vaja tuvastada. Aga et midagi leida pole, ja see paistab kontrollijat suisa nõutuks tegevat, siis tuleb mind edasi passikontrolli poole lubada. Siin püüan taas seletada olukorda, aga see olukord ei paku kaugeltki nii palju huvi kui näppu sattunud Iraagi viisadega passileheküljed. Küsimuse peale mis need on ja mis ma seal tegin räägin, et läbisin riiki transiidina ja käisin Saudis Dakari rallil. Saudi lisamine nimekirja tõstab töötaja valvsust veelgi. Luuk lükatakse kinni ja hakatakse helistama. Samaaegselt käib passi põhjalik uurimine. Varsti tuleb üks eelnevast juba asjaga kursis naisametnik ja räägib midagi. Luuk, mis enne oli kergelt irvakil ja võimaldas osaliselt kuulda, mida sees räägitakse, lükatakse nüüd täiesti kinni. Aga ilmselt selgitatakse, mis ja kuhu ma lähen ja tundub, et see aitab protsessile kaasa. Sest varsti haarab näitsik juba templi ja peale väikest nihelemist virutab sellega ka passi pihta. Seda, et miski jääb kripeldama, saab aimu sellest, et isegi peale templi löömist lappab ta mu passi ja uurib veelkord kõiki lehekülgi, enne kui justnagu vastumeelselt ja kahtlustava pilgu saatel selle mulle tagasi ulatab
Nüüd tuleb veel jalutada mõnisada meetrit kuni viimase tõkkepuuni. Õnneks on lumesadu vahepeal lõppenud. Viimases kioskis annan väljasõidupoolses aknakeses oma talongi ära ja ütlen, et äkki saaksin selle ka kohe tagasi, sest lähen ju samas vastassuunas tagasi. Aga ei, selleks pean minema ümber kioski teisele poole aknakese juurde sellesama ametniku jutule. Siin aga käitutakse, nagu ma polekski just teiselt poolt aknast oma passi näidanud ja oma käimisi seletanud. Tuleb ohtralt küsimusi, alates sellest, mis tööd ma teen, seda seoses mitmeaastase viisaga. Seletan siis, et hetkel polegi nagu enam palju võimalusi alles jäänud töö tegemiseks. Edasi pakuvad huvi Saudi piiril tehtud sissekanded, mille kohta päritakse kas mul laps on saanud passi sodida.
Lõpuks saan ikka uue talongi pihku ja liigun tagasi juba uuesti passikontrolli, seekord taas sisenemise poolele. Sanja ka juba silmapiiril.
Nüüd jookseb passikontrollijal juhe täitsa kokku. Et kuidas ma saan edasi, jalakäijana sisenenuna, pärast siit autoga välja sõita. Ja et kui ta mind nüüd riiki sisse vormistab, siis pean siit otsejoones välja minema, mitte aga kuhugi tolli sehkendama. Pakun, et võtku aga tolliga ühendust, tema aga on suisa ahastuses ja ütleb, et see pole võimalik, et need on erinevad organisatsioonid ja mõlemal oma reeglid. Hetke pärast selgub, et ikka on võimalik, aga et peame väljumise momendil minust ikkagi jälle jalakäija tegema. Saan uue templi passi ja liigun tollikioskisse
Tolliaknas passi üle andes saan korralikult riielda, et kuidas ma üldse sain minema minna kui dokumendid kõik minu nimele tehtud ja puha. Ja et ükskõik mis ma ütlen, ta kontrollib niikuinii üle. Üldiselt on tädi kuri aga tundub, et natuke ka teeseldult, seega lootust on. Õues hakkab vahepeal jälle vihma sadama ja külm on ka. Renaultil hakkab bensiin lõpule jõudma ja ei jää muud üle kui sisse minna sooja ootama. Siin on juba grupp pensionäridest vanaprouasid koos kuhja kottidega ees. Kontroll on muutunud tõesti rangeks, kõik kaalutakse üle ja üle 30 kg kaubalt tuleb 4 eur kilo eest tolli maksta. Paljud autod saadetakse samuti röntgenisse.
Pool kolm, ehk kohaliku aja järgi juba pool neli pole ikka midagi juhtunud.
Saab siin käia ka tualetis. Tegu pole sellise meeldiva kohaga nagu ennist Surgutnefti tankla oma, mis oli vaatamata ilmselt kaunis suurele käibele puhas ja lõhnatu, aga prillaud on siiski siingi olemas
ja paber samuti. Nagu ka sellisele kohale iseloomulik hais
Kuna asjaajamine venib teosammul, siis on punkti läbilaskevõime miinimumis ja siseneda soovijatest autodest on tekkinud paras järjekord. Pilti teha siin muidugi ei tohi ja pean paremaks isegi mitte üritada, et vahelejäämise korral kogu oma telefoni analüüsida lasta.
Kell kolm tuleb teade, et vaja ikka röntgenisse sõita. Selleks tuleb ühe ametniku juhatusel navigeeruda. Saadetakse meid koos ühe teise autoga, kellele antakse täpsemad instruktsioonid ja see tagab ka selle, et jääme järjekorras teiseks.
Kontrolli ajaks tuleb auto poolimproviseeritud estakaadile ajada, mis tähelepanelikul vaatlusel reguleeritakse tavaliste vändaga auto tungraudadega.
Mingil põhjusel tuleb meie korda oodata. Paistab, et töökask oli puudu, sest kui tuuakse mingi paber, läheb lõpuks tööks. Meist paremal, mingi ilma otsaseinadeta kaarhalli juures on rekkajärjekord. Mis nendega seal kaarhalli taga tehakse ( sest nad ei seisa mitte kaare alla sisenemise vaid selle tagant läbisõitmise järjekorras), ei ole siit näha. Passib siin ka üks BLRT gaasitsisterniga auto, vist siis juba kolmas selline. Ühe pealt saab lugeda, et see on mõeldud lämmastiku transportimiseks. Tõesti huvitav, mis toimub, jääb mulje nagu käidaks siin tõesti ainult tankimas, mis peaks üsna välistatud olema praeguses poliitilises situatsioonis.
15.30 oleme tagasi väljuva suuna tollis, olles selleks läbi lumekuhjade tehtud otseteed kasutanud ja suletud asendis tõkkepuud vältinud. Loodetavasti ilma tagajärgedeta. Pargime teise samasuguse transiitnumbritega lätlase kõrvale. Temal oli lisaks veel varuosi 10kg rohkem kui 30 kg limiit ette näeb ja pidi 50 euri tolli maksma.
Kella neljaks ehk siis kohaliku aja järgi viieks ei juhtu ikka veel midagi. Kõht hakkab ka vaikselt tühjaks kiskuma.
Varsti siiski hüütakse Aleksandrit luugi kaudu. Lähem vaatama, et mis toimub. Vaja on paari allkirja , uuritakse kas auto on bensiin või diisel ja loetakse sõnad peale, et välja sõidab siit territooriumilt tingimata autoga Toomas. See, et passikontrollist kästi teha risti vastupidi, teda ei huvitavat. Siin on kaamerad ja tema jaoks on vaja, et just mina oleks roolis. Eemal, tõkkepuu juures, tehke mis tahate, või vähemalt kuidagi nii võis aru saada. Et tuleb veel edasi oodata, kütust aga on paagis ilmselt ainult aurud, siis läheme taas hoonesse sisse. Aga viimasel hetkel hõikab tädi, kes tundub natuke ka ülemuse moodi olevat või vähemalt käitub vastavalt, meid tagasi. Kõige tähtsam olla ununenud. Nimelt, kui palju on Novgorodini maad või sõiduaega. Saanud vastuseks et 300 km või 4 tundi, lubab, nagu ikka, seda üle kontrollida ja annab teada, et saame transiidiaega kohalikku tolli ilmumiseni kuni homseni. Vähemalt annab see info teada, et me siit täna ikka ära saame.
Kell 17.40 saame lõpuks paberid kätte ja loa välja sõita. Kuigi minul on jalakäija talong ja Sanjal autojuhi oma, siis sõitma pean mina. Talongidel muidugi nime peal ei ole, seega vahetame nad omavahel juhuks, kui peakski jalakäija autost välja aetama. Õnneks loetakse väljasõidul tõkkepuu juures lihtsalt sõnad peale, et järgmine kord jalakäija ikka jala tuleks ja lastakse välja liikuda.
Esimene peatus kohe tanklas. Surgutneftis. Kütused on venes meie mõistes ikka väga odavad ja rubla vaikse nõrgenemise taustal odavnevad veelgi. Hetkel saab bensuliitri kätte natuke üle poole euroga.
Kuna päev otsa pole olnud võimalust miskit hamba alla saada, siis söömine on aktuaalne teema nr1. Lahendame seda probleemi ühes veel lahti olevas sööklas Pihkva kesklinna rajoonis. Eestis on selliseid odavaid, koduste maitsvate toitude ja kiire teenindusega kohti kahjuks väga väheks jäänud.
Minu valik on seljanka ja sealiha hautatud köögiviljadega + peedisalat, mida ka kasukaks nimetatakse. Selgub, et selle kasuka all on veel ka heeringas peidus. Joogiks jõhvikamorss.
Novgorodi jõuame juba peale kümmet õhtul. Saan oma ühetoalise öömaja kätte ja siis veel see õhtusöök kah.
Hommikul vaja ikkagi minul minna ja tollis auto nö. üle anda.
Selleks ajan auto tolli territooriumile. Seejärel ajab kohalik deklarant Dima mõnda aega asju kuskil kabinettides ja mina saan koridori peal oodata.
Õnneks mitte õues, kus on 7 kraadi külma ja ebameeldiv tuul. Aga tulemused on varsti käes. Minu osalus projektis saab läbi kolmele paberile allkirja andmisega. Seejärel võin lahkuda. Aga auto maale toomise üritus läheb veel edasi. Kuigi auto on pargitud tolli territooriumile, kuhu sisse ja väljapääs on tõkestatud ja pideva valve all, siis paistab, et sellest ei piisa. Autole tõmmatakse veel ka punane lint ümber. Võiks öelda, et suisa koomiline.
Selleks, et auto lõpuks päriselt arvele saaks, tuleb iga imporditud auto veel ka peale tolliprotseduure mingile meie maanteeameti analoogsele asutusele ette näidata Saab seda teha ainult Moskvas või Peterburis ja maksab see lõbu 45000 rubla ehk rohkem kui 500 eurot.
Aga see pole enam minu mure. Lõpuks saab süüa ühe korraliku lõunasöögi ja lasta ennast Ivangorodi transportida
Piiril rahvast palju pole ja saan probleemideta kodumaale. Natuke jääb veel ooteaega, et 18.49 väljuva rongiga Tallinna poole sõita.
Lõpuks tagasi Nõmmel näeb sooritatud ekspordituur välja järgmiselt. Võiks väljenduda nagu reis ümber Peipsi
