Kamerun. 17-18 detsember.

Osalt hilise magamamineku tõttu lükkub ka tõusmine valgele ajale. Numbri sansõlmest kostuvad reljeefsed helid lasevad mõista, et teatepulk on endiselt Indreku käes.

Katsume protsesse kiirendada ja pidada plaani hotelli kohvikus

Kus pakkumisel lahustuv kohv!

Tuleb hakata autoremondiga tegelema. Otsustame kõigepealt lähima ümbruse üle vaadata. Selline see peatuspaik päevavalges tänavalt välja näeb

Jalutame peatänava poole.

Inglise keelega jääme siiski hätta. Üks naispolitseinik räägib lõpuks piisavalt, et meid garaaži juhatada. Asub selline mitte kaugel otse politseijaoskonna taga. Indrek on eelnevalt internetist juba vajaliku info purunenud detaili kohta välja kaevanud. Vaja oleks meil sellist vidinat,

kuna olemasolev näeb selline välja

Nagu ikka, polevat probleemi. Kuna vajaliku vidina saab ainult kesklinnast, siis aega kuluvat 3h. Tundub liiga palju. Otsustame kasutada Ivo pakutud mehaaniku varianti ja läheme hotelli tagasi teda ootama. Oodatavad saabuvad just siis, kui oleme plaaninud minna natuke süüa otsima.

Uus vidin on juba kaasas

ja peale mõningaid tagasilööke saab see ka külge.

Kuna hotelli kohvikust tellitud lõuna valmimisest pole veel mingisugust märki, siis saadame auto kõrvalasuvasse pesulasse. Kui auto saab juba puhtaks pole lõunasööki endiselt näha. Istume hotelli sisehoovi terrassil ja lõpuks jõuavad ninna vähemalt praadimise lõhnad.

Ootamine siiski tasub end ära

Kuigi lõplikud järeldused saab teha alles homme.

Järgmiseks liigume Ivo poole. Paneme paagi täis ja kontrollime õli.

Teel peatavad meid politseinikud, kes küsivad juua. Kui meil juua ei ole, siis kõlbaks raha ka. Selgitame, et joomine on kahjulik, tõmbame uksed kinni ja sõidame edasi.

Ivo juures paneme paika edasised tegevused. Homme sõidame Doualasse. Algne bussisõidu mõte asendub autosõiduga. Lähme koos Ivo sekretäriga, kes saab hunniku juhtnööre, kuhu minna, mida rääkida jne.

Äralend on laupäeval, seega on paras aeg koroonatestile mõelda. Sõidame vastavasse asutusse, aga teste tehakse ainult hommikuti. Siiski saame mõjutada meile erandi tegemist.

Otsustame juba äraproovitud hotelli kasutada. Lihtsuse mõttes. Tuttav administraator palju ei päri, tervitab ja ulatab võtme. Seekord saame toa 308. Selline pežoomeeste tuba vaatega õhtusele linnale

Ivol õnnestub oma ärasõit edasi lükata ja saame õhtupoolikul natuke ärijuttu ajada. Assisteerib veel siin sündinud kreeklane Eric.

18. detsember

Hommikul kaheksaks planeeritud väljasõit venib natuke. Teel saame korduvalt tegemist teha erinevate politseinikega. Nahaalsusel pole piire. See, et sa kõik õieti teed, ei loe absoluutselt mitte kui midagi. Samas kohas kus paari päeva eest, peatatakse meid uuesti. Seekord on meil rihmad kinni, aga Ivo sekretäril tagaistmel ei ole. Täna ei ole kuidagi tuju nendega vaielda. Tegelikult laseks hea meelega istme alla ja tukuks veits. Raha küll ei plaani maksta. Lõpuks tuleb ikkagi 5000 loovutada.

Selliseid kohti on mitmeid ja peaaegu alati on garanteeritud kinnipidamine. Ainult harva lõpeb see lihtsalt hea tee soovimisega peale dokumentide kontrolli. Kui otsest põhjust pole, siis mõeldakse see lihtsalt välja. Ühes nööriga “kontrollpunktis” süüdistatakse mind pideva joone ületamises. 50000. Ei plaani küll midagi maksta. Nadine käib ja kaupleb päris pikalt. Lõpuks jõuab asi sinna maale, et kästakse mingile prantsuskeelsele paberile alla kirjutada. Homme peaksin minema kuhugi trahvi järele ja load tagasi saama. Annan paberi tagasi, ütlen, et ei saa sellest midagi aru ja alla ei kirjuta ja minu load võib ka endale jätta. Mõni aeg jant veel kestab, anname ikka 2000 raha lõpuks ära.

Aeg-ajalt korjatakse 500 haaval ka teemaksu. Üks selline naljamehest piletimüüja küsib mult “musjöö la blanc, sava?”, millele vastan tõde tugevasti väänates sava bien!

Enne Doualat läheb kõht tühjaks ja lähen kanasaiu ostma. Mind näevad möödasõitvad sõjaväelased ja kohe turja. Ikka nende va kulunud vanade laiguliste lühikeste pükste pärast. Peedistavad ja peedistavad. Neil on õlleraha vaja, muidu viivad kuhugi ära mind.

Lisaks tüütutele ja ahnetele ametnikele on teel muidugi ka suur avariioht. Mõni hetk tagasi on juhtunud kahe surnuga rekkade kokkupõrge, mille tagajärjel üks autodest on põlema süttinud. Käib kustutamine ja tee on kinni.

Järjekord kasvab kiiresti ja kärsitumad üritavad ikka läbi nikerdada. Kui lõpuks liiklus avatakse, siis on need mõlemas suunas mööda pressijad tee kaunis umbe ajanud

Suurem tuli on ka kontrolli alla saadud

Ainult mõni kilomeeter edasi on juba uus avarii

Linna piiril võtame peale Nadini venna koos naisega ja pääsen roolist

Doualas on esimene käik politseisse, et auto kättesaamiseks ja asjaajamiseks volitus teha. See asi pole ka niisama lihtne vaid nõuab erinevates kabinettides käimisi, koopiate tegemisi, palju seletamist ja loomulikult ka kukru kergendamist. Lõpuks saab kaua koostatud dokument ka suure bossi allkirja ja hunniku templite näol juriidilise jõu. Vahepeal oleme ootamise ja passimisega huvi äratanud mingis eriti suures bossis. Juhatatakse meid läbi eesruumi aru andma, et mida me siin teeme. Telefonid kästakse enne ära anda. Õnneks jäädakse seletusega rahule ja pükse ka ei kästa jalast võtta.

Edasi suundume tollimaakleriga kohtuma. See juba niigi kehva päeva midagi positiivset ei too. Nagu igas muuski valdkonnas siin, võetakse numbreid lihtsalt laest. Võtame natuke mõtlemisaega ja otsustame hotelli minna. Aga selle asemel satume hoopis mereranda restorani kala sööma. Sest seltskond nii otsustas.

Vesi näeb küll kaunis kohutav välja

Kiiresti koostatakse meile laud ja jääme ootama. Ooteaeg on pikk isegi kohalike jaoks, kes vabandama hakkavad. Lauast sibab mööda rott.

Vahepeal saabuvad homseks kojulennuks vajalikud koroonatestide tulemused.

Lõpuks tuuakse ka kala lauale

koos lisadega

Õhtu lõpuks jõuame samasse Somateli hotelli, kus juba tulles peatusime. Seekord saame natuke värskema olemisega toa, koos akna ja vaatega. Päev on olnud väsitav ja natuke mõnusat põõnamist kulub ära.