07. jaanuar 2023
Nagu kokku lepitud, hommikusöök kell 07.00. Nagu ikka, siis mõned muudatused plaanides. Lähemal vaatamisel selgub, et Kuveidi ‘visa on arrival” tähendab ikkagi eelnevalt internetis vormide täitmist, millele vastus saabub alles 1-3 päeva jooksul. Proovin täitmisega algust teha ja jõuan punktini, kus küsitakse taotleja Kuveidi telefoninumbrit. Seega hakkame peale hommikusööki ikkagi Saudi poole liikuma.
Hommikusöögi valikus on peaasjalikult erinevad määrdejuustud, sai, keedumuna ja tomat-kurk. Tee.
Väljasõit pool kaheksa. Sooja on 5°C ja udu on nii tihe, et mõjutab oluliselt sõidukiirust
Peale autode võib udust välja hüpata veel pikk nimekiri asju, millega ei sooviks kokku põrgata
Võtame suuna An- Najafi peale. Linna keskel käib suurejooneline tee-ehitusprojekt ja segadust on üksjagu.
Siin asub maailma suurim surnuaed, kuhu on maetud üle viie miljoni inimese.
Rahvast on siin igasugust. Parasjagu käib kummituste kogunemine
Aga turvamehed ei taha meid sisse lubada. Mida kauem seletame, seda konkreetsem ei. Mõne pilgu üle aia ikka saab visata
Selle asemel läheme siis hoopis Imam Ali Holy Shrine nimelisse mošeesse, kui ma nüüd terminites ei eksi. Selle kompleksi näol on tegemist islamimaailma tähtsate objektide nimistus päris tipus oleva rajatisega, mida igal aastal külastavad miljonid palverändurid. Tähtsuselt edestavad seda ainult Meka ja Mediina Saudi Araabias ja Al-Aqsa mošee Palestiinas. Legendi kohaselt on siia maetud prohvet Muhamedi nõbu, väimehe ja lihtsalt sõbra Alī ibn Abī Tālib. Selle mehega aga on seotud moslemite vahel lõhe tekkimine ja jagunemine siiadeks ja sunnideks. Ja justnagu sellest veel vähe oleks, usuvad šiiad, et siin on ka Aadama ja Noa säilmete matmispaik.
Esimene hoone ehitati siia 786 aastal. Järgnevalt on toimunud siin palju hävinguid ja taastamisi. Esimese eurooplasena satuti siia alles aastal 1765 ja seejärel uuesti 1853.
Ka uuel ajal on siin toimunud väga pöördelised ja verised sündmused. Pärast Lahesõja lõppu varjusid siin šiiaopositsionäärid, kes Saddam kaardiväe poolt kõik maha tapeti. Toimunud on mitmeid, ka üle saja hukkunuga enesetapu- ja autopommiplahvatusi. Aastal 2004 vallutas selle territooriumi endale Iraagi šiiitide rühmitus Mahdi armee, kes sõdis Iraagi politsei, provintsi omavalitsuse ja koalitsioonivägedega. Õnneks hooned suuri kahjustusi ei saanud ja kogu teema lahendati lõpuks rahulepinguga.
Autoga eriti ligidale ei saa. Tähendab, meie ei saa, kohalikud tüübid sõidavad, kuhu, tahavad. Aga sellest polegi lugu, jalutame. Enne seda moslemitele väga tähtsat kohta on suur turuhoone, mis tuleb läbida, enne kui on võimalik siseneda juba suurde mošeekompleksi. Ka turule sisenemisel on turvakontroll
Sisenemine on meestele ja naistele eraldi ja seisneb turvatöötaja poolt sinu läbikompimises. Turul, nagu ikka, saab osta peaaegu mida iganes
kasvõi näiteks raha
Saab ka reguleerida oma SIM-kaartidega seotud teemasid. Henry kohe asja juures
Turult mošeesse üleminekul on uus kontroll.
Kõigepealt satub külaline nö. eeshoovi
Üllatav, et meid kui uskmatuid üldse sellisesse paika lubatakse. Aga kohe on näha, et siin pole tegu mingi külakirikuga vaid väga muljetavaldava paigaga. Edasi tuleb juba jalanõud jalast võtta ja läbida veel üks turvakontroll.
Seejärel oleme uhkete vaipadega kaetud udupeenes kirikuhoovis. Rahvast on palju, naised kõik musta riietetud kui tondid.
Et vahest imeharva satuvad siiakanti ilmselt ka vihmapilved, siis on selleks puhuks valmis hiiglaslikud vihmavarjud
Vaatamata ilmselt liigagi heldele rahastamisele on võimalik siiski ka oma panus anda
Selleks, et kliendid saaksid valgete sokkidega ringi tuustida ja et need sokid pärast ka valgeks jääksid,
…käib pidev vaibapuhastus
Traditsiooniliselt ikka mehed ja naised eraldi
Kuna ilm on ilus, siis ei peljata seda Allahi-teenimise tööd ka õues ette võtta. Ja sellega eriti ei kiirustata, ma arvan, et paljud veedavad siin tunde ja tunde lihtsalt niisama päikest võttes
Kel koraan veel päris hästi peas ei ole, saab siit võtta ja mälu värskendada
Ja nagu ikka, naised eraldi. Küll üks välisminister võib rõõmustada
Õues tohib ka pildistada, aga hoonesse sisenemisel on kõikjal sildid, mis paluvad mitte seda teha. Turvakaameraid on palju ja peaaegu suudan keelust kinni hoida. Teised nii tublid ei olnud ja pärast selgub, et on usinasti pilti tehtud. Äkki saan mõne endalegi. Aga vaatepilt on tõesti kõike muud kui tagasihoidlik, sõnadega seda kirjeldada läheks väga pikaks ja ilmselt ei annaks seda vaatepilti ikkagi tõetruult edasi. Minu keelust üleastumise tulemusel valmis selline pilt.
Suur osa kohalikest külastajatest tegeleb erinevate rituaalidega, paljud seejuures väga härdunult ja pühendunult, olgu see siis uksepaku suudlemine, mingite nikerduste käppimine, palvete lugemine või siis lihtsalt vaibal tagumiku urvi ajamine.
Piisavalt näinud, teeme minekut.
Kui kõike on nii ülivõrdes, siis väsid sellest vaat et rutemgi kui tavaliselt. Ilmselgelt saaks siin rahulikult uudistades ja protsesse jälgides päris pikki päevi veeta
Turg meid ikkagi päris ilma ohvriteta minna ei lase. Karl teeb otsa lahti ja ei suuda minagi enam enesekindlust säilitada.
Tulusat äri tegi ilmselt perefirma
Aga maasikad jätame millegipärast ostmata. Kuigi nad kindlasti on maitsvad, vaevalt et siia neid hispaania plastmassmaasikaid tarnitakse, küllap ikka kohalikud
Autode juurde tagasi saamiseks kasutame siin transfeerilaadset teenust, mida osutatakse mugava mercedesbussiga
Kuigi natuke räsitud ilmega
Aga külastatu pole loomulikult kaugeltki ainus suur mošee siinlinnas. Fatma Mosque
Järgiseks võtame suuna läbi Karbala juba Saudi poole. Eks neid kuplitega ehitis jagu ka teeserva nii paremale kui vasakule
Karbala kubermangu piir
Karbala ümbruses jäävad teeserva mitmed autode surnuaiad. Mõni neist on suisa kolossaalsete mõõtmetega. Arusaamatu kuskohast selline hulk romusid. Ainuke, mis suudan välja mõelda on lahingutes sõidukõlbmatuks muutunud sõidukid.
Selliseid surnuaedu jagub samuti paremale kui vasakule
Karbala on suhteliselt suur linn, üle 1,2 miljoni elaniku.
Šiiamoslemite jaoks on tegu pühaduselt neljanda linnaga Meka, Medina ja Jeruusalemma järel ja seetõttu on Karbala kaks korda aastas kümnete miljonite palverändurite sihtpunktiks. Meil küll linna paljude vaatamisväärsuste jaoks aega ei jää ja sõidame siit lihtsalt peatumata läbi.
Karbalast natuke maad edasi tuleb esimene kontrollpunkt.
Veedame siin ikka tublilt aega, üle tunni kindlasti. Saame seda teha punktiülema kabinetis. Sõbrunemine protsessi käigus viib selleni, et teeme juba grupipilte
ja lõpuks istub Elver ise Big Bossi toolil. Karli aga kutsutakse suisa taharuumi personaalsele kohtlemisele. Eks võib ainult arvata, millega ta südameid võitis
Lõpuks poole kolme paiku saame liikuma.
Tee äärde paremale jääb võimas ja unikaalne UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Al-Ukhaidiri 775 aastal ehitatud kindlus. See muidugi ei ole piisav selleks, et mõnisada meetrit teest eemale jäävat objekti külastada. Aga autoaknast saab ka vaadata
Vaatamata kõrbele ja kõigele muule, üritatakse siin siiski ka põllumajandust arendada. Ilmselt on kuskil keegi veesoonele sattunud
Tee siit kuni Saudi piirini ei olegi niisama sõitjatele avatud. Varsti lõppeb kaherealine ja jätkub juba tavaline maantee.
Maanteed palistavad katkematult buldooseriga kokku lükatud kaitsevallid.
Vahest mõlemal pool teed, aga enamasti sõidusuunas paremal
Sõjaväe kontrollposte on tihedalt.
Tavaliselt järgmist posti see asjaolu, et meid eelmises postis tunnikese kontrolliti, absoluutselt ei morjenda. Tavaprotseduur hõlmab passide ja viisade pildistamist ja tõenäoliselt ka kuhugi ülemusele edasi saatmist. Seejärel tuleb oodata, kuni kuskil seda infot menetletakse ja kui seda tehakse ruttu, siis saame varsti edasi sõita. Kui aga selleks menetlemiseks oodatakse jalgpallimängus, mis just on alanud, poolaja lõppu, nagu eile juhtus, siis saab oodata üksjagu
Nüüd on juhtunud kummalised lood ja 10-11 päeva postitused on lehelt kadunud. Ei tea tegelikult kas nad seal üldse olidki, või ainult minu telefonis. Igatahes proovisin nüüd neid eelmisi päevi uuesti üles laadida ja järsku kadusid need ka minul telefonist nagu vits vette. Paistab, et enam neid postitusi ka üles ei leia, võib-olla kunagi hiljem viitsin uuesti kirjutada
Järgmist kontrollpunkti ei annagi kaua oodata.
Siin passime juba tunde ja vahepeal öeldakse, et edasisõiduks luba pole ja tuleb tagasi keerata. Kui pimeneb, pannakse ka väravad nina all kinni.
Aga vaata imet, poole kaheksa ajal kamandatakse kõik autost välja. Teeme taas bossiga grupipilti, sest kui eelmisel bossil juba on selline, siis ega siinne ei saa ju kehvem olla. Seejärel tõmmatakse väravad valla ja head teed. Piirini jääb ca 200 kilomeetrit sõitu läbi asustamata kõrbe ja väidetavalt ainult üks kontrollpunkt. Sõidame, näeme.
Järgmine kontrollpunkt tuleb natuke peale paremalt poolt liituva 21 maantee ristmikku umbes poole tunni pärast. Teel väravad on kinni ja katsume seletada ei tea mitmendat korda juba, oma missiooni.
Õnneks läheb siin ruttu ja saame liikuma. Aga vaevu kilomeetri pärast on uus tõkkepuu üle tee.
Ja taas kordub kõik. Kui tavaline komplekt relvastust kontrollpunkti kõrval on Humvee ja kalašnikovi automaadid, siis viimasel ajal on näha ka mingeid vingemaid relvi ja on ilmunud soomustatud roomikmasinad.
Siin paistab meestel olevat tõsi taga meie tagasisaatmisega. Kohapeal keegi midagi peale araabia keele ei räägi, aga Asso saab telefoni teel mingile ülemusele loo ära kurta. Selle marsruudi läbimiseks on vajalik sõjaväe eriluba, aga sellist pole parasjagu kuskilt võtta.
Mõne aja pärast kutsutakse tuppa teed jooma.
Ootame miskit kindralit. Saame ülevaate tõeliselt armetutest oludest, mis valitsevad nendes lugematutes sõjaväe tugipunktides üle Iraagi. See ei takista asukatel olla rõõmsad ja külalislahked. Väikeses ruumis gaasipliidil keedetakse teed. AK-47 ja muud armee mänguasjad vedelevad suhtliselt lodevalt.
Kui oodatav on saabunud, tuleb kokkulepe, et edasi saame liikuda hommikul kella seitsmest, öösel olevat turvarisk liiga suur. Magama eskorditakse meid mõne kilomeetri jagu tagasi sõjaväeossa.
Sõjaväeosa väravas saame veerand tunnikest oodata, kuniks asja kooskõlastatakse, aga ilmselt oleme sõjaväeosa jaoks hoopis meie liiga suur turvarisk. On sellega kuidas on, aga kella kümne paiku hakkame lõpuks hoopis edasi Saudi poole liikuma. Seekord eskordiga.
Päris täpselt ei tea, kuhu meid eskorditakse, aga esialgu liigume jõudsasti. Paremalt ja vasakult pimedusest vilgutatakse pidevalt taskulampidega, tähendab teeperved on katkematu kontrolli all.
Mõne aja pärast peatume teeservas. Seda selleks, et vahetada eskorti. Ilmselt on tee lõikudeks jaotatud ja naabrilõikudele asja ei ole.
Põhimõtteliselt näeb asi välja nagu liiguksime piki rindejoont, kogu maa-ala on tihedalt täis maasse kaevunud punkreid ja kaitserajatisi. Inimesed on valvel ja relvastatud. Ilmselt siis ikka on ka põhjust.
Poole kaheteistkümneks oleme piiril.
Edasi ikka täna ei saa ja tegelikult ju pole vaja ka. Viiakse lähedalasuvasse sõjaväeosa sarnasele territooriumile ööbima.
Saame enda käsutusse terve kasarmu, aga nõrgemad löövad ikka põnnama ja varjuvad autodes.
Päeva läbisõiduks kujunes suurepärased 479 kilomeetrit.
