Suurbritannia, märts 2022

Koolivaheaja kiirreis marsruudil Tallinn – Liverpool. Kohapeal liikumine rendiautoga. Kogu läbitud tee näeb välja järgmiselt:

Reisi aitab meenutada järgnev väike pildigalerii koos lühikeste kommentaaridega

Lennuk väljub Tallinnas varem ja jõuab ka Liverpooli enne sõiduplaanis märgitud aega. Meie broneeritud majutusasutus võtab vastu külastajaid kuni südaööni ja ma eelnevalt natuke muretsesin võimaliku lennu hilinemise pärast. Aga see mure oli asjatu. Kuna meil pagasit ei ole, siis ainuke viivitus tekkis passikontrolli järjekorras. Aga ka mitte pikalt. Hotellini jääb lennujaamast nii kilomeetri jagu jalutada.

Hotellis meid juba oodati. Tegemist igati toreda majutuskohaga. Kuna kell on juba üksjagu palju – ajavahe koduga peaks olema kaks tundi, siis pikalt ärkvele ei jää

Hommikul ärgates võtan suuna tagasi lennujaama. Rendiautode kätteandmispunkt peaks oma uksed avama üheksast. Üks asi, mis mulle Inglismaal natuke arusaamatuks jääb on maha visatud prügi suur hulk. Nii ka lennujaama viiva tee pervel. Panen selle suure arvu erinevatest kultuuri(tutest)dest sisserännanute arvele. Kuigi kahjuks on selline komme ilmselt ka paljudele kohalikele külge hakanud.

Tuleb ennast kohalike liiklusreeglitega kurssi viia

Kollane allveelaev lennujaama terminalihoone esisel. Teadagi, mis allveelaev see selline

See aga Liverpooli lennujaamahoone välisvaade

Erinevaid transpordivõimalusi lennujaamast juhuks, kui autot ei peaks olema

Aga meil seekord on. Just selline kena väike putukas. Ja veel praktiliselt uus, ainult 17000 miili ees. Nagu näha, siis tibab ka eht inglismaalikult vihmakest

Selline meie esimene ööbimispaik päevavalges

Kodinad koos, võtame suuna põhja poole, Glasgow peale. Ilm on uduvines ja vahel tibutab natuke. Sõidame kiirteed pidi ja eriti midagi ümbrusest nähe ei ole. Glasgow juures hakkab ilm selginema. Vaatame endale eeslinna öömaja ja siis läheme kesklinnaga tutvuma. Ja üht-teist siin linnas ikka on. Tegemist ju Šotimaa suurima linnaga. Kuigi meile on tuttav selle linna inglisepärane nimi, siis kohalikes keeltes kõlab see pisut teisiti: šoti keeles Glesca ja gaeli keeles Glaschu

George väljak, aastast 1781. Tundub linnasüda olevat

Kui tähelepanelikult vaadata, siis väljaku keskel oleva samba ees on Ukraina lipp

Väljakut on pandud ehtima mitmete kohalike kuulsuste skulptuurid

Kohe George väljaku kõrvale jääb Glasgow Queen Streeti nime kandev raudteejaam, mis oma suuruse poolest paistab nagu lõpp(või siis)- algjaam olevat, aga ilmselt siiski ei ole. Sest natuke eemale jääb jaam Glasgow Central.

Maja, mis, kui uskuda kirja sellel, peaks olema Glasgow linnakirik. Kahtlaselt tagasihoidlik ehitis muidu väga erilise arhitektuuriga kesklinnas

Mälestussammas David Livingstone’le. Ilmselt tutvustust ei vaja. Taamal Glasgow Katedraal aastast 1197

Kui keegi juhtumisi veel ei tea, siis see rännumees nägi esimese eurooplasena aastal 1855 Victoria jugasid Aafrikas. Sellega ennetas ta mind ligi 160 aastaga). See tegu sai talle saatuslikuks ja Sambias ta ka ära suri

Veelkord kuulus katedraal. Nagu pildiltki näha, on vihmasajud jäänud Inglismaale ja Šotimaal on taevas selge

Siia kõrvale jääb ka 1794 aastast Glasgow haigla vana hoone

Liigume katedraalist mööda kuulsa Necropolise poole

Ka katedraali hoovi on kasutatud matmispaigana ja siin puhkab palju rohkem või vähem kuulsaid kohalikke

Juba hämardub, kui jõuame Necropolise väravasse

Selle koha kohta käivat infot on nii tohutult, et ei püüagi seda siin ümber jutustama hakata. Umbes 15 hektari suurusel maa-alal on nii palju ajalugu, et vähe ei saa. Üsna hea ülevaate saab näiteks saidilt https://www.glasgownecropolis.org/

Vaade Necropoliselt lääne suunas, vanale haiglahoonele ja katedraalile

Kui suundume tagasi autoparklasse, on öö juba võimust võtmas. Teele jääb kellatorn aastast 1634 – Tolbooth Steeple

Lõpuks viperusteta öömajal

Hotellis sai ka hommikusööki. Kahjuks polnud see päris “english breakfast” aga üht teist ikka sai.

Edasi jätkame erinevalt eilsest, natuke kõrvalisemaid urkaid pidi ja esmase sihtpunktina suundume Fort Williami poole. Tee sinna viib läbi Loch Lomond & The Trossachs’i rahvuspargi ja kulgeb pikalt Lomondi järve läänekallast pidi

Kus on reljeefseid maastikke, seal on vooluveekogudel ka sageli kärestikke ja jugasid. Ühte sellist pisemat sorti vaatamisväärsust läheme mitte kaugele teelt vaatama meiegi

Kuna seda teevad ka ilmselt paljud teised siia sattuvad turistid, siis on vaeva nähtud ka sobiliku taristu väljaehitamisega

Juga ise pole teab mis suur ja ilmselt kuivab suveks veelgi kokku, aga meeldiv vaheldus sellegipoolest

Edasi jätkab tee tõusmist ja maastik mägisemaks muutumist

Tipud muutuvad juba lumiseks

ja pilvepiir on vahest madalamal kui silmapiir

Inimasustus jääb rohkem orgudesse

Fort William on meeldiv väike linnake ja meile pakub ta esmajoones poeskäigurõõmu

Kilomeetrit viisteist edasi Loch Nessi poole liikudes jääb teeserva sõjamemoriaal. Oli ju ka Inglismaa WWII keerises sügaval sees

Kodune tunne vaadata kuidas mutid ei jäta ka siin muru sees pahandust tegemast

Kel tahtmist natuke kukrut kergitada, siis siin on see võimalus

Annetuskastil toekas lukk ka ees, et midagi vasakule ei satuks

Memoriaalist edasi kulgeb tee paari väiksema järve kallast pidi, kuni jõuab (kuri)kuulsa Ness järveni

Selline see Loch Ness paistab. Ühtegi koletisepead hetkel veepinnal näha ei ole

Sõit on täna kenasti sujunud ja otsustame lõpp-punkti välja sõita

Tüüpiline näide teid ja põlde palistavatest kiviaedadest

Selleks lõpp-punktiks, milleni oleme otsustanud sõita ja millest edasi ka enam niisama lihtsalt ei saa, on Briti saarestiku peasaare kõige põhjapoolseim tipp, Dunnet Head. Sai vist korrektselt kirja.

Jõuame siia veidi enne päikeseloojangut

Päris poolsaare otsas asub tuletorn ja pääs sinna on kahjuks keelatud

Seda piirab samuti vana kiviaed, siin natuke erineva stiiliga kui teel nähtud

Uudishimulikule turistile jagatakse ka mõningast teavet. Aga vähemalt hetkel neid turiste siin ülemäära silma ei hakka.

Sihtpunkt võetud, on aeg hakata ka öömaja vaatama. Kui tuua paralleele Nordkapiga, siis mida põhjapoolsem öömaja, seda kallim. Meil ei õnnestu ühtegi sobiliku hinna ja kvaliteedi suhtega majutust leida ja nii otsustamegi teha tänasest ühe pika sõidupäeva ja kimada natukene rohkem tagasi kui esialgu plaanitud. Nimelt Invernessi. Siin on juba öömajadest valik. Kuigi nii õhtul hilja pole me enam oma esimesse valikusse oodatud. Aga pole hullu, teine valik, otse kesklinnas, ajab ka asja ära

Peale majutuse vormistamist, mille vaatamata füüsilisele kohalolule siiski läbi bookingu vormistame, hoides sellega märkimisväärselt kokku raha reisi eelarvesse, leidub veel jõudu ja huvi hilisõhtuseks linnatuuriks.

Isegi avatud kaupluse leiame. Mulle valmistab juba pikemat aega peavalu see Coopi poodide küsimus. Selliseid on üle Euroopa, logo sama , mis meil Eestiski, aga ei saa ju olla, et tegemist on ühe ja sama ettevõttega?!

Saadaval on Lääne-Euroopas haruldane ja kallis piimajook

Meie peatuspaiga esine öövalguses

05 märts, laupäev

Täna plaanime jõuda juba kuhugi Liverpooli lähistele, et homme saaks juba rahulikult auto tagastada ja lennukile minna. Hommik on üsna karge ja mõningase miinusega. Teedele puistatakse soola

Invernessist Edinburghi suunduv tee kulgeb üle mägede, mis kohati kaunis lumised

Märk teeservas annab teada, et politsei toimetab eraautodega.

Peale Edinburghi muutub maastik tasahilju madalamaks, laugemaks ja ilm soojemaks. Tee hakkab kulgema tihti läbi asulate

Kuskil lõunapaiku jõuame Inglismaa ja Šotimaa piirile. Siin kulgeb üks maailma vanimaid piire, olles paigal juba tuhatkond aastat. Muu hulgas saan teada, et Suurbritannia lipp koosnebki kahest üksteise peale asetatud lipust – Inglismaa punasest ristilipust ja Sotimaa valgete diagonaalidega lipust. Mõningate stsenaariumite järgi võib sellele kohale siin kerkida ka Euroopa Liidu piiripunkt.

Tänase reisi vältel sai majutusplaanides mitu korda korrektiive tehtus ja õhtuks maabume Liverpoolist nii poolesaja kilomeetri kaugusel Blackpooli nimelises rannikulinnas

Õnnestub hankida alloleva väljanägemisega toake

sellise välisilmega majutusasutuses

mitte kaugel linna keskmest, mida ilmselt markeerib selline torn

Õnneks on veel valge ja saame minna patseerima

Merel paistab mõõn olevat

Piisava loomingulisuse korral saaks siin lavastada teatud stseene “Titanicust”

Kuna on laupäeva õhtu, siis on peale meie linnapeal veel arvukalt mitmesugust seltskonda

06 märts, pühapäev

Enne ärasõitu käin veel lähedalasuvas poes. Kuna satun natuke enne avamisaega, jõuan pilgu peale visata ka eilsetele objektidele, mis nüüd kenasti päevavalguses vaadeldavad

meri tundub veel rohkem taandunud olevat

Hotellist lahkudes võtame suuna Liverpooli peale, et enne väljalendu ka selle linnaga tutvuda

Vast kõige kuulsam nelik siit kandist

Praamisadam

Bob Marley

Lõpuks on aeg auto ära viia ja lennujaama suunduda. Et on pühapäev, siis kedagi autot vastu võtmas ja kontrollimas polegi, võti tuleb lihtsalt kontoriputka seinas olevasse pilusse poetada ja asi ants.

Liverpooli lennujaama sisevaade. Mitte just suur, aga samas, pole piisavalt inimesi silma hakkamas isegi sellise hoone jaoks

Õhtuks kenasti kodus!

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga