Koolivaheaja kiirreis marsruudil Tallinn – Liverpool. Kohapeal liikumine rendiautoga. Kogu läbitud tee näeb välja järgmiselt:
Reisi aitab meenutada järgnev väike pildigalerii koos lühikeste kommentaaridega
Lennuk väljub Tallinnas varem ja jõuab ka Liverpooli enne sõiduplaanis märgitud aega. Meie broneeritud majutusasutus võtab vastu külastajaid kuni südaööni ja ma eelnevalt natuke muretsesin võimaliku lennu hilinemise pärast. Aga see mure oli asjatu. Kuna meil pagasit ei ole, siis ainuke viivitus tekkis passikontrolli järjekorras. Aga ka mitte pikalt. Hotellini jääb lennujaamast nii kilomeetri jagu jalutada.
Hotellis meid juba oodati. Tegemist igati toreda majutuskohaga. Kuna kell on juba üksjagu palju – ajavahe koduga peaks olema kaks tundi, siis pikalt ärkvele ei jää
Hommikul ärgates võtan suuna tagasi lennujaama. Rendiautode kätteandmispunkt peaks oma uksed avama üheksast. Üks asi, mis mulle Inglismaal natuke arusaamatuks jääb on maha visatud prügi suur hulk. Nii ka lennujaama viiva tee pervel. Panen selle suure arvu erinevatest kultuuri(tutest)dest sisserännanute arvele. Kuigi kahjuks on selline komme ilmselt ka paljudele kohalikele külge hakanud.
Tuleb ennast kohalike liiklusreeglitega kurssi viia
Kollane allveelaev lennujaama terminalihoone esisel. Teadagi, mis allveelaev see selline
See aga Liverpooli lennujaamahoone välisvaade
Erinevaid transpordivõimalusi lennujaamast juhuks, kui autot ei peaks olema
Aga meil seekord on. Just selline kena väike putukas. Ja veel praktiliselt uus, ainult 17000 miili ees. Nagu näha, siis tibab ka eht inglismaalikult vihmakest
Selline meie esimene ööbimispaik päevavalges
Kodinad koos, võtame suuna põhja poole, Glasgow peale. Ilm on uduvines ja vahel tibutab natuke. Sõidame kiirteed pidi ja eriti midagi ümbrusest nähe ei ole. Glasgow juures hakkab ilm selginema. Vaatame endale eeslinna öömaja ja siis läheme kesklinnaga tutvuma. Ja üht-teist siin linnas ikka on. Tegemist ju Šotimaa suurima linnaga. Kuigi meile on tuttav selle linna inglisepärane nimi, siis kohalikes keeltes kõlab see pisut teisiti: šoti keeles Glesca ja gaeli keeles Glaschu
George väljak, aastast 1781. Tundub linnasüda olevat
Kui tähelepanelikult vaadata, siis väljaku keskel oleva samba ees on Ukraina lipp
Väljakut on pandud ehtima mitmete kohalike kuulsuste skulptuurid
Kohe George väljaku kõrvale jääb Glasgow Queen Streeti nime kandev raudteejaam, mis oma suuruse poolest paistab nagu lõpp(või siis)- algjaam olevat, aga ilmselt siiski ei ole. Sest natuke eemale jääb jaam Glasgow Central.
Maja, mis, kui uskuda kirja sellel, peaks olema Glasgow linnakirik. Kahtlaselt tagasihoidlik ehitis muidu väga erilise arhitektuuriga kesklinnas
Mälestussammas David Livingstone’le. Ilmselt tutvustust ei vaja. Taamal Glasgow Katedraal aastast 1197
Kui keegi juhtumisi veel ei tea, siis see rännumees nägi esimese eurooplasena aastal 1855 Victoria jugasid Aafrikas. Sellega ennetas ta mind ligi 160 aastaga). See tegu sai talle saatuslikuks ja Sambias ta ka ära suri
Veelkord kuulus katedraal. Nagu pildiltki näha, on vihmasajud jäänud Inglismaale ja Šotimaal on taevas selge
Siia kõrvale jääb ka 1794 aastast Glasgow haigla vana hoone
Liigume katedraalist mööda kuulsa Necropolise poole
Ka katedraali hoovi on kasutatud matmispaigana ja siin puhkab palju rohkem või vähem kuulsaid kohalikke
Juba hämardub, kui jõuame Necropolise väravasse
Selle koha kohta käivat infot on nii tohutult, et ei püüagi seda siin ümber jutustama hakata. Umbes 15 hektari suurusel maa-alal on nii palju ajalugu, et vähe ei saa. Üsna hea ülevaate saab näiteks saidilt https://www.glasgownecropolis.org/
Vaade Necropoliselt lääne suunas, vanale haiglahoonele ja katedraalile
Kui suundume tagasi autoparklasse, on öö juba võimust võtmas. Teele jääb kellatorn aastast 1634 – Tolbooth Steeple
Lõpuks viperusteta öömajal
Hotellis sai ka hommikusööki. Kahjuks polnud see päris “english breakfast” aga üht teist ikka sai.
Edasi jätkame erinevalt eilsest, natuke kõrvalisemaid urkaid pidi ja esmase sihtpunktina suundume Fort Williami poole. Tee sinna viib läbi Loch Lomond & The Trossachs’i rahvuspargi ja kulgeb pikalt Lomondi järve läänekallast pidi
Kus on reljeefseid maastikke, seal on vooluveekogudel ka sageli kärestikke ja jugasid. Ühte sellist pisemat sorti vaatamisväärsust läheme mitte kaugele teelt vaatama meiegi
Kuna seda teevad ka ilmselt paljud teised siia sattuvad turistid, siis on vaeva nähtud ka sobiliku taristu väljaehitamisega
Juga ise pole teab mis suur ja ilmselt kuivab suveks veelgi kokku, aga meeldiv vaheldus sellegipoolest
Edasi jätkab tee tõusmist ja maastik mägisemaks muutumist
Tipud muutuvad juba lumiseks
ja pilvepiir on vahest madalamal kui silmapiir
Inimasustus jääb rohkem orgudesse
Fort William on meeldiv väike linnake ja meile pakub ta esmajoones poeskäigurõõmu
Kilomeetrit viisteist edasi Loch Nessi poole liikudes jääb teeserva sõjamemoriaal. Oli ju ka Inglismaa WWII keerises sügaval sees
Kodune tunne vaadata kuidas mutid ei jäta ka siin muru sees pahandust tegemast
Kel tahtmist natuke kukrut kergitada, siis siin on see võimalus
Annetuskastil toekas lukk ka ees, et midagi vasakule ei satuks
Memoriaalist edasi kulgeb tee paari väiksema järve kallast pidi, kuni jõuab (kuri)kuulsa Ness järveni
Selline see Loch Ness paistab. Ühtegi koletisepead hetkel veepinnal näha ei ole
Sõit on täna kenasti sujunud ja otsustame lõpp-punkti välja sõita
Tüüpiline näide teid ja põlde palistavatest kiviaedadest
Selleks lõpp-punktiks, milleni oleme otsustanud sõita ja millest edasi ka enam niisama lihtsalt ei saa, on Briti saarestiku peasaare kõige põhjapoolseim tipp, Dunnet Head. Sai vist korrektselt kirja.
Jõuame siia veidi enne päikeseloojangut
Päris poolsaare otsas asub tuletorn ja pääs sinna on kahjuks keelatud
Seda piirab samuti vana kiviaed, siin natuke erineva stiiliga kui teel nähtud
Uudishimulikule turistile jagatakse ka mõningast teavet. Aga vähemalt hetkel neid turiste siin ülemäära silma ei hakka.
Sihtpunkt võetud, on aeg hakata ka öömaja vaatama. Kui tuua paralleele Nordkapiga, siis mida põhjapoolsem öömaja, seda kallim. Meil ei õnnestu ühtegi sobiliku hinna ja kvaliteedi suhtega majutust leida ja nii otsustamegi teha tänasest ühe pika sõidupäeva ja kimada natukene rohkem tagasi kui esialgu plaanitud. Nimelt Invernessi. Siin on juba öömajadest valik. Kuigi nii õhtul hilja pole me enam oma esimesse valikusse oodatud. Aga pole hullu, teine valik, otse kesklinnas, ajab ka asja ära
Peale majutuse vormistamist, mille vaatamata füüsilisele kohalolule siiski läbi bookingu vormistame, hoides sellega märkimisväärselt kokku raha reisi eelarvesse, leidub veel jõudu ja huvi hilisõhtuseks linnatuuriks.
Isegi avatud kaupluse leiame. Mulle valmistab juba pikemat aega peavalu see Coopi poodide küsimus. Selliseid on üle Euroopa, logo sama , mis meil Eestiski, aga ei saa ju olla, et tegemist on ühe ja sama ettevõttega?!
Saadaval on Lääne-Euroopas haruldane ja kallis piimajook
Meie peatuspaiga esine öövalguses
05 märts, laupäev
Täna plaanime jõuda juba kuhugi Liverpooli lähistele, et homme saaks juba rahulikult auto tagastada ja lennukile minna. Hommik on üsna karge ja mõningase miinusega. Teedele puistatakse soola
Invernessist Edinburghi suunduv tee kulgeb üle mägede, mis kohati kaunis lumised
Märk teeservas annab teada, et politsei toimetab eraautodega.
Peale Edinburghi muutub maastik tasahilju madalamaks, laugemaks ja ilm soojemaks. Tee hakkab kulgema tihti läbi asulate
Kuskil lõunapaiku jõuame Inglismaa ja Šotimaa piirile. Siin kulgeb üks maailma vanimaid piire, olles paigal juba tuhatkond aastat. Muu hulgas saan teada, et Suurbritannia lipp koosnebki kahest üksteise peale asetatud lipust – Inglismaa punasest ristilipust ja Sotimaa valgete diagonaalidega lipust. Mõningate stsenaariumite järgi võib sellele kohale siin kerkida ka Euroopa Liidu piiripunkt.
Tänase reisi vältel sai majutusplaanides mitu korda korrektiive tehtus ja õhtuks maabume Liverpoolist nii poolesaja kilomeetri kaugusel Blackpooli nimelises rannikulinnas. Nime aga olla kunagi linnale andnud läbivoolav jõeke, mis saanud vee turbarabast ja olnud seetõttu väga tume, värvides ka merelahe vee tumedaks. Mis sellest jõest nüüdseks saanud on, allikad ei räägi.
Õnnestub hankida alloleva väljanägemisega toake
sellise välisilmega majutusasutuses
mitte kaugel linna keskmest, mida ilmselt markeerib selline torn. Nimeks Blackpool Tower. Avati see maamärk aastal 1894, olles tollal kõrgeim inimkätega tehtud ehitis Briti impeeriumis, kõrguseks 158 m. Torni saab külastada ka praegu, 120 meetri kõrgusel on vaateplatvorm
Õnneks on veel valge ja saame minna patseerima. 1878 aastal avatud talveaedade kompleks. Hetkel kahjuks suletud
Peale paljude muude asjade, on see linn saanud ka kuulsaks kui kõige esimene elektriga tänavavalgustusega linn maailmas. Aasta siis oli 1879.
Merel paistab mõõn olevat
Linna vahest ühed tuntuimad vaatamisväärsused on merre ehitatud kaid. Esimesena avati 1863 aastal Põhjakai, mis, nagu nimigi ütleb, on põhjapoolseim
Vaatamata kõrgele vanusele, mitmetele katsumustele tulekahjude, laevadega kokkupõrgete, tormide jms. näol, on ehitis endiselt kasutusel, kätkedes endas karuselli, baare, teatrit ja muid meelelahutusi
Piisava loomingulisuse korral saaks siin lavastada teatud stseene “Titanicust”
1885 aastal sai Blackpool ühena esimestest linnadest maailmas elektritrammiliikluse. Kestab see tänapäevani
Kuna on laupäeva õhtu, siis on peale meie linnapeal veel arvukalt mitmesugust seltskonda
06 märts, pühapäev
Enne ärasõitu käin veel lähedalasuvas poes. Kuna satun natuke enne avamisaega, jõuan pilgu peale visata ka eilsetele objektidele, mis nüüd kenasti päevavalguses vaadeldavad
meri tundub veel rohkem taandunud olevat
Hotellist lahkudes võtame suuna Liverpooli peale, et enne väljalendu ka selle linnaga tutvuda
Vast kõige kuulsam nelik siit kandist
Praamisadam
Bob Marley, sündinud Jamaical ja surnud aastal 1981 36-selt Floridas, elas oma viimased aastad Inglismaal
Lõpuks on aeg auto ära viia ja lennujaama suunduda. Et on pühapäev, siis kedagi autot vastu võtmas ja kontrollimas polegi, võti tuleb lihtsalt kontoriputka seinas olevasse pilusse poetada ja asi ants.
Liverpooli lennujaama sisevaade. Mitte just suur, aga samas, pole piisavalt inimesi silma hakkamas isegi sellise hoone jaoks
Hillsborough Band of Life – mälestusmärk aastal 1989 Hillsboroughis toimunud katastroofile, kus jalgpalli poolfinaalkohtumisel toimunud fännide ja jalgpallihuligaanide tunglemisel sai surma kokku 97 inimest.
Õhtuks kenasti kodus!