Nur-Sultan

Külastasin seda linna pikemalt septembrikuus

Selline on nüüdse Kasahstani pealinna verivärske nimi. Sellel asulal on aegade jooksul olnud palju nimesid: Akmolinsk, Karaötkel (Қараөткел ‘must muld’), Aqmola (Ақмола, ‘valge õnn’ või ‘valge kalm’), Tselinograd  (Целиноград ‘uudismaalinn’), Astana. Koos nimemuutusega on tavaliselt kaasnenud ka sisuline metamorfoos. Selle viimase korra kohta on aga liig vara seda veel öelda. Toimus see ju alles hiljuti, päev pärast Kasahstani Esimese Presidendi, Nursultan Nasarbayevi ametist lahkumist, 20 märtsil 2019 aastal ja justnimelt tema auks. Kõige suurem murrang toimus loomulikult siis, kui otsustati pealinn Almataast siia üle kolida. Tähendabki sõna Astana ju tõlkes pealinna. Raha uue keskuse ehituseks kokku pole hoitud ja tulemus on oma pompöössuses kohati veidergi. Meenutab oma olemuselt Araabia poolsaarel asuvaid liivakõrbe linnu, mille kerkimise pärmiks samuti on miljoneid aastaid vanad süsivesikud. Tegelikult on see hämmastav, mida raha abil on nii lühikese ajaga võimalik korda saata. Piltlikult öeldes kolmkümmend aastat tagasi ehitati siin suuresti kaameli sellestsamusest onne. Paneb mõtlema, milline see maa siis oleks, kui kogu see nõukogude periood vahele oleks jäänud.

Rongiga reisijal on siia saabumiseks kaks terminali. Vanem, raudteekeeles Nursultan1, asub linna põhjaosas, linna poolitava Ishimi jõe paremkaldal. Siin asus suurem osa linnast kui ta veel Tselinogradi nime kandis.

Mitte et see jaamahoone nüüd just vana oleks. Vanemale hoonele on juurdeehituse näol lisatud täitsa kaasaegne vaksalihoone

Nimevahetusest pole palju aega möödas, aga juba on suur töö ära tehtud, uus nimi on praktiliselt kõikjal kasutusel. Nõukogude liitu pole juba palju rohkem aega, aga need sümbolid on palju visamad kaduma..

sellised on mosaiigid jaamahoone vanema osa seintel

Vaksali ümbruses on ka mõned kaasaegsemad skulptuurid.

Sõiduplaan, mis annab aimu, millised on võimalikud marsruudid algusega siit. Kuigi midagi pole kindlat, siis kogemus ütleb, et rongide sõiduplaanid on ühed ajas stabiilsed asjad. See ei kehti muidugi Eesti rongide kohta.

Värskelt linna saabujaid hoitakse siiski kahe jalaga maa peal ja antakse teada tegelastest, keda oleks targem oma külaskäigu jooksul vältida.

Mitte väga nõudlikule reisijale on jaamast kiviviske kaugusel terve spekter hotelle ja muid ööbimiskohti. Minu valik on järgmine

Viimane kui üks detail on ilusti hinnakirja pandud. Kui tuleb tahtmine laamendama kukkuda, siis on hea kaasasoleva rahasumma piires arvestada, mida just lõhkuda võimalik on.

Sansõlm on ka numbris

Hommikusöök on samuti täitsa olemas

Majutuse otsimisel tasub külastada ka korteribürood, mis siin omab tähendust kui vahenduskontor, kes korterid üürile annab. Tavaliselt on tegemist puhaste ja täisvarustuses eluruumidega, eks konkurents teeb ka siin oma töö.

Samuti asub raudteejaama kõrval kaugliinide bussijaam

mis pakub rongidele nii mitmelgi liinil konkurentsi

ja ka hulga linnaliine on siia omale peatuse teinud.

Kui just tipptund ei ole, siis tasub kesklinna bussiga sõita, kuigi ega ka takso kallis pole. Vahest ainult siis, kui vaksali ukse juures kliente püüdvad juhid pole teis ebakompetentset turisti ära tundnud. Sõit linnaliinil, ostes bussijuhilt või konduktorilt ühe korra pileti, maksab 180 tenget, mis on rohkem kui Almataa 160 ja isegi üle kahe korra rohkem kui Petropavli 80. Pealinn ikkagi.

Info bussiliinide kohta on pea igas peatuses kenasti olemas. Natuke tähelepanelikkust ja môistatamist nõuab küll legendi desifreerimine, sest peatusenimed on kohalikus keeles ja mitte igas peatuses pole lisaks peatuste nimekirjadele veel linna kaarti, millelt siis vajalik koht peatusenimega kokku viia. Aga kui aega juhtub olema, vôib esimese otsa ka suisa huupi sõita ja siis aeg-ajalt telefonis kaardilt järge pidada, et kuhu parasjagu sôit läheb..

Uus raudteejaam asub linna kaguosas ja kannab nime Nurlõ Zol.

Asub ta kesklinnas nii umbes kaheksa kilomeetri kaugusel. Hetkel saab siia kahe linnaliini bussiga, aga nagu aru võib saada, siis varsti ka mingi postidele tõstetud transpordiga.

Jaamahoone, nagu mõni muugi asi siin linnas, tundub üledimensioneerituna. Aga võib-olla on hoopis tegemist perspektiivitundega ehitamisega. Pealinnadel on ju kaldusvus kiiresti kasvada. Sisenedes satub külastaja kõigepealt täiesti tühja ruumi

Seejärel tuleb läbida turvakontroll, mis on range nagu lennujaamas, tuleb valmis olla ka lisaks röntgenile oma pagasi ettenäitamiseks. Siis saab väiksesse ooteruumi

Korrus kõrgemal asub aga põhiline ootesaal. Väga muljetavaldav

Selle keskel on avar ruum läbi kahe korruse

Kõik nagu olema peab. Annab silmad ette paljudele lennujaamadelegi, Teadustaja annab pidevalt kolmes keeles infot, jaamatöötajad juhendavad ja abistavad reisijaid. Saab laias valikus süüa-juua-shopata.

Hinnad pole kallimad kui asjad väärt. Poes hakkab ka mõni kodusest Maximast tuttav toode silma..

Tualettruumid on puhtad.

Jaamahoone on projekteeritud selliselt, et kogu rongi koosseis mahuks katuse alla. Ootesaalist platformidele pääseb liftide või eskalaatoritega

Kui vana linn jääb vana vaksali poole, siis uus linn asub jõe vasakul kaldal. Selle planeeris Jaapani arhitekt ja selle põhiatraktsioonid, kui nii sobib öelda, asuvad umbes loode-kagusuunalisel teljel. Raha siin muidugi loetud ei ole. Ja kui raha on külluses, siis kipub hea maitse kaduma ja nii mõnegi asjaga on jaburalt üle pakutud. Aga mida mina ka tean, võib-olla hoopis mitte. Eks otsustage piltide järgi ise.

Khan Shatyr Entertainment Center

tõlgituna “kuninglik telk” või midagi säärast,on hiiglaslik, 150 m kõrguseni küündiva tipuga 14 hektarit (üle 10 jalgpallistaadioni!) suure põhjapindalaga ja 400 000 000 USD ehituseelarvega kaubanduskeskus. Pildilt on raske aimu saada, et see telgi odaots on 26 meetert kõrgemal, kui Tallinas Oleviste kiriku tipp!

Ehitamist alustati 2006 lõpp ja valmis sai parajasti presidendi sünnipäevaks 05 juuliks 2010. Viimane ei jätnud võimalust kasutamata ja korraldas kohe suurema peo. Laulma kutsuti Andrea Bocelli ja publiku hulka kuulus muude karvaste ja suleliste seas ka näiteks Jordaania kuningas, Abu Dhabi kroonprints, Kirgiisia, Armeenia, Venemaa, Tadjikistani, Valgevene, Türgi jm selliste maade presidendid. Päris isevalitsejate kokkutulek kohe.

Meelelahutuskeskusest linna südame poole liikudes jääb silma mitmeid huvitava arhitektuuriga hooneid

Baiterek Tower

Linna tinglikuks keskpunktiks võiks arvata selle karikakujulise 105 meetrit kõrge pallihoidja. Tõlkes peaks nimi tähendama kõrget paplipuud ehk mütoloogilist Elu Puud, mille vahele Õnne Lind nimega Samruk munes muna. Ehk vaatekupli. Mida see ehitis tegelikult sümboliseerib, jääb hetkel teadmata aga see ei sega läbi viimast külastust. Sest tegemist on avalikkusele avatud vaatetorniga

Esimesel korrusel on võimalik soetada suveniire

Ülesse “palli” saab aga liftiga

Vaade kogu kaasaegsele linnaosale on siit ülevalt tõesti hea.

Vaade linna “teljele”, mille ühes otsas on eelpool kirjeldatud kaubanduskeskus, teise otsa jääb presidendipalee, millest tuleb juttu allpool

Lisaks linnailule saab jõudu ja energiat ammutada ka presidendi, Nursultan Nasarbayevi ülekullatud parema käe jäljendist. Reklaam soovitab suisa soovi soovima, mis tähendab, et suurusehull vanamees on ennast juba soove täitvaks muinasjutuolendiks mõelnud.

Puidust skulptuur siin korduvalt peetud Traditsiooniliste religioonide ja Maailma Liidrite Kongressi meenutamiseks

Vabade vahendite rohkus kajastub ka arvukates avalikku ruumi paigutatud skulptuurides,

ebasobivat kliimat trotsivate parkide rajamises

purskkaevude rohkuses

aga ka kallihinnalise garnituuri kasutamises.

Kuna kõigile uuendused ei pruugi meeldida, siis on ka neile inimestele mõeldud ja ka neile on olemas meeltmööda istepingid. Saab oma taguotsa ilusatele sinistele lauakestele toetades nostalgialaksu kätte küll. Tõsi, natuke nuka taga..

Aga progressi ei saa peatada, eriti kui seda toidab raha

Alloleval pildil on dhole ehk Asian wild dog (Cuon alpinus), vene keeles natuke ekslikult ka punane hunt. Tegemist Punasest raamatust äärmiselt haruldase ja väljasuremisohus liigiga, keda Kesk-Aasias siiski veel kohata on võimalik

Liikudes edasi linna telje teise otsa poole, hakkab paistma presidendiloss ehk

Ak Orda

Kummalisel kombel jääb inimesi aina vähemaks,

ja presidendipalee esisel väljakul pole neid üldse. Kui just mõned julgeolekutöötajad välja arvata

Tegu pole siiski presidendi elukoha vaid ametiruumidega, mis pärast kolmeaastatst ehitusperioodi 2004 aastal uksed avas. Seda viimast ilmselt mitte sõna-sõnalt võtta. 37000m2 põrandapinnaga hoone on 80 meetrit kõrge, seest kulda, karda ja marmorit täis. Kui palju aga maksavad tualetiharjad, pole teada. Pole vist nii julget kasahhi veel sündinud, kes söandaks välja uurida

See-eest, vaata vasakule või paremale, lillemeri.

Mõtlen, et milline raiskamine. Nii palju lilleilu aga isegi mesilased paistavad seda piirkonda vältivat.

Pole teada, kas majaperemees ka kodus on, aga väravad on kinni ja külalisi ilmselgelt ei oodata

Ma(j)aperemehel on siit kindlasti uhke tunne oma kätetööle pilk peale visata!

Kogu seda ilu pole siin peale minu keegi imetlemas. Natuke isegi kõhe hakkab

Ainult üksik politseiauto seisab sama platsi serva jääva Ülemkohtu hoone ees, justnagu valvaks, et siis keegi ei tuleks. Kuigi mind keegi ei takistanud, näib see paik ikkagi kuidagi tabu olevat. Äkki on auraga midagi korrast ära?

Tõestuseks, et president on ikkagi tõeline rahvamees, on platsi serval postkast, kuhu igaüks saab oma pöördumised postitada. Aga ilmselgelt on kõigil juba elu nii hea, et pole põhjust pöörduda. Või siis ei julge keegi lihtsalt nii avalikku kohta paigutatud postkasti midagi pista, ümbruskonnas on liikvel ainult julgeolekutöötajad ja kui keegi sooviks anonüümselt miskit kirjutada, siis vaevalt see õnnestuks. Tänukirju võiks ju ikka kirjutada, siis poleks vaja oma isikut varjata.

Liikudes Presidendipaleest põhja poole, Išimi jõe suunas, saab imetleda seda vaeva, mida siin stepi alistamiseks tehtud on. Ainult inimesi pole ikka märgata

Piki jõe kaldapealseid on rajatud kilomeetrite kaupa kergliiklusteid, aga näha on üksnes üksikuid sportijaid

Kui liikuda edasi rohkem parem-ja vasakkalda linnapooli ühendava keskkoha poole, siis lõpuks ilmuvad ka inimesed

Kuna linn on suuresti uus ja maad jagub, siis on jäänud võimalus linnaruumi planeerimisel jätta palju ruumi ka parkidele

Pikk jalutuskäik teeb kõhu tühjaks

Kõht täis, saab uudistamist jätkata. Keskkond on meeldiv

Ega New York pole ainus koht, mille sümbol on õun. Kuigi otseselt seostub õunaga küll Alma-Ata ( tõlkes “õun-vanaisa”), siis viimasel ajal kantakse seda sümboolikat üle ka kogu riigile

Muidugi ei saa läbi ka minevikust teada-tuntud atraktsioonideta

Aga meeldiv on tõdeda, et ülekaalus on siiski laste rahumeelsemat laadi meelelahutus

Turistile ( ja miks ka mitte kohalikule, maa on ju suur ja vaevalt ollakse kursis, mida sellel hiigelterritooriumil kõik leida võib) tutvustatakse Kasahstani vaatamisväärsusi

Korduvalt taban end mõttelt, et tohutud kulutatud summad leiavad nii vähe kasutajaid. Aga vast on küsimus ka juba algavas sügises ja turismi kõrghooaeg hakkab ilmselt läbi saama. Küllap südasuvel siia inimesi jagub.

Aeg-ajalt saab uitajale meelde tuletatud, et ollakse ikkagi islamiriigi pealinnas

Monument “Қазақстан күні”

Võiks tõlkes olla nagu Iseseisvuspäev ja on pühendatud iseseisvumisele 25 oktoobril 1990, siis tuldi lagedale suveräänsusdeklaratsiooniga

Teen mitu tiiru ümber monumendi, aga mida ei leia, on Eestit kujutav kuju

Vaateratas AILAND

Veel üks võimalus heita linnale linnupilk, seekord nii 65 meetri kõrguselt vaaterattalt

See 270 tonni kaaluv atraktsioon peaks olema suurim omataoline siin riigis ja toimetab aastaringi.

36 kabiini on kõik nii soojenduse kui jahutusega, aga neli on lisaks “повышенной комфортности”. Mis iganes see ka poleks.

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga