Henry ja Elveriga on peale Saudi-Araabia reisi aeg-ajalt tulnud jutuks Taiwani külastamine. Sellest vaatenurgast oluline reis, et kui Hiina otsustab seal venelaste eeskujul Donbassi tegema hakata, siis võib sellel saarel üleüldse käimata jäädagi. Vahepeal saada olnud edasi-tagasi alla 500 euro lennukipileteid Taipeisse pole aga juba tükk aega näha olnud ja nüüd hakkas silma soodne võimalus lennata hoopis Buenos Airesesse ning kõik kiitsid selle asendusvariandi heaks. Laiemalt aega paistab käes olevat ainult Elveril, Henry limiit aga piirdub kümne päevaga ja nii me siis selle lühikese ajavahemiku jooksul praktiliselt maakera teisel poolel ka ära käia üritame. Et asi liiga lihtne ei oleks, lisame veel vürtsi juurde maailma lõunapoolseima linna kandmisega marsruudile. Argentiina pealinna on Tallinnast linnulennult ca 13000 km ja Ushuaiasse mandri lõunatipus üle 15 tuhande, mis võiks olla üks kaugemaid kohti üldse Eesti poolt vaadatuna.
Taas tuleb öelda, et üllatusi tuleb ikka ette ja nii ka selle reisi planeerimise käigus. Esimene selline puudutab piletite ostmist ja tegelikult niiväga üllatus ei olegi. Pean silmas hindade kasvu ajas. Märkimisväärne praeguse teema kontekstis on selle protsessi kiirus ja mastaap. Kui piletihind Buenos Airesest Ushuaiale üks ots oli esmakordsel vaatamisel suurusjärgus 100 eurot kolmele inimesele kokku, siis päevadega kasvas see sadadesse eurodesse inimese kohta. Huvitava tähelepanekuna saab mainida, et näiteks momondo, mis on üks minu poolt põhiliselt kasutatavaid lennukipiletite otsingumootoreid, pakub oma soome lehekülgedel täpselt samadele lendudele hoopis erinevaid hindu kui momondo.ee lehel välja tulevad. Tihti pakutakse soomlastele palju soodsamaid hindu, aga antud juhul olid .fi lehel hinnad suisa kordades kallimad, olles suurusjärgus 300-400 eurot inimese kohta. Tehes otsingut paari minuti tagant õnnestub saada täiesti erinevaid hindu ja nii saan lõpuks ikkagi meile piletid natuke pealt saja euroga nägu.
Hoopis suurema vapustuse osaliseks võib saada aga autorendi hindade trende uurides. Kui esmakordsel uurimisel sai kuueks päevaks Ushuaiast Buenos Airesesse sõiduks auto kolmesaja euroga, siis paari päeva pärast olid autod otsas ja saadaval oli ainult variant pealt kahte tuhandet. Sellest me muidugi loobusime.
Ärasõidupäev kujuneb tihti kõige töisemaks ja nii ka seekord. Lõpuks saab lennujaamatranspordiks Bolt kutsutud, mis lubab auto saabumisajaks kolme minutit aga saabub mitte enne veerand tundi. Roolis on grusiin, kes tagasihoidliku märkuse peale hilise saabumisaja kohta kiirelt närvi läheb. Et protsessimiseks pole aega siis edasi olen vait. Vaatamata kahele erinevale navigaatorile ei jaga tüüp üldse, kuhu ja kuidas sõita ning ilma suunavate näpuviibutusteta ilmselt jääksin lennukist maha.
Lennujaamas on taas turvakontrolli peale keeratud ja nüüd peavad elektroonikaseadmed eraldi kastis röntgeni läbima. Minu kogu vähene kaasasolev kraam selekteerub lisakontrolli. Probleemiks osutub akupank, mis olla mingite näitajate poolest normi ületav. Turvatöötaja käib ära ja seletab, et pidi lennukompaniilt luba küsima. See luba olla ka antud. Ei tea küll, mis edaspidi saama hakkab. Air Balticu puhul olla vajalik suisa lennufirmalt eelnevalt luba hankida.
Kohe varsti on ka Henry kohal, aga Elverist pole kippu-kõppu. Ka mõne aja pärast tehtud kontrollkõne jääb vastuseta ja see kisub juba natuke imelikuks. Istume ja ootame
Seekord võib öelda, et veerand tundi edasi lükatud väljalend on isegi hea. Lähme läbi passikontrolli ja leiame äsja saabunud Elveri ka üles. Olla Tallinnasõit päris seiklusrikas olnud, kui bussis Tartu ja Põltsamaa vahel järsku meelde tuli et pass Võrru jäi. Jääb veel natuke aega kohvikus muljetadagi, enne kui pardale aetakse.
Lennuk saab peaaegu täis
Turkishi pardal saab alati kenasti süüa
Ja kui kõht täis, saab ka telekat vaadata. Sest erinevalt ühest teisest hiljutisest pikamaalennust siin multimeediaekraanid kenasti töötavad.
Maandumisel ei lähe midagi nii nagu plaanitud. Sest lennuk prantsatab raksuga vastu maad, põrkab õhku ja siis uuesti tiibade loperdades suure pauguga maha. Tuleb suisa eesistme seljatoest tuge otsida. Kuna sõiduki stabiliseerimine paistab ebaõnnestuvat, võtame järsult suuna üles. Positiivne hääl kõlarist rahustab, et muretsemiseks, nagu ikka, pole põhjust ja varsti läheme uuele katsele.
Järgmine üritus osutub edukaks ja kutsub esile paraja aplausi. Lennujaamas läheb kõik ladusalt kuni selle hetkeni, mil on vaja leida üles uberi abil tellitud takso. Lõpuks samuti teisel katsel seegi õnnestub. Meie majutusasutus asub ca 15 km kaugusel lennujaamast ja pakub meile sellise kena kolmese toa.
Lisaks kuulub toa juurde ka terrass
Ja sansõlm
Aga veel on rammu minna patseerima ja õhtusööki hankima. Kaugele pole vaja minna, nii 500 m tagasi jäi tulles silma avatud toidukoht. Menüüd seletab üsna soravas vene keeles kohalik kebabikokk
Juhuks, kui temperatuur peaks langema, ja siinkandis võib see talvekuudel juhtuda küll, on leidlikud türgi meistrimehed veoauto velgedest nutika “buršuika” kokku keevitanud
Toidu kõrvale saab hiljutisest saudi reisit pärit kogemuse põhjal maitsvaks osutunud airani tarbida
Toidu konsumeerimine otsustatakse selle plaanitava tegevuse läbiviijate poolt sooritada koduses õhkkonnas. Astume koduteel veel ühest poest läbi ja sellega õhtused käigud ka lõppevad.
22. november 2023
Selgub, et hommikusöök, mis koos broneeringuga sai soetatud, tuuakse numbrituppa. Välja näeb see selline
Lend Sao Paulosse peaks väljuma 14.30. See jätab sobivasti aega ühistranspordiga lennujaama minekuks. Selleks tuleb hotellist nii pool kilomeetrit bussipeatusesse jalutada. Meile vajalik liin on H-06.
Teeservas käib haagissuvilate ehitamine. Paistab, et kogu töö tehaksegi ära siinsamas kohapeal
Bussisõit maksab 30 liiri, aga maksta seda ei ole niisama lihtne. Juht sularaha ei võta ja kehtivad ainult mingid kohalikud kaardid. Esialgu jääb mulje, et sõidamegi ilma tasumata, aga lõpuks maksab keegi kohalik meie eest ja anname talle sularaha.
Lennujaamas mingeid märkimisväärseid sündmusi ei toimu. Tundub, et kõik lennud on plaanipärased. Kui just Iisraeli suunduvad välja arvata.
Pardaleminek algab juba tund enne plaanitavat väljalendu ja sisaldab endas päris arvestatavat bussisõitu.
Lennuk on Airbus 350-900, mis on tuttuus, internetist leitud andmete põhjal Turkish Airlines’le üle antud alles paar päeva tagasi, 17 novembril 2023. Turvavööd kõik kasutamata asendis ja vägagi tõenäoliselt on see üks esimesi kui mitte kõige esimene liinilend sellel lennukil
Lennuajaks on planeeritud 13h ja 40 min. See on ikka väga pikk aeg sisustada. Lennuk hakkab liikuma üsna minuti pealt, aga enne õhkutõusmist tuleb veel pool tunnikest ruleerida. Edasi aga ootab juba ligi 11000 km õhuteid.
Aja kiiremaks kulumiseks on meelelahutusele palju rõhku pandud. Saadaval on suures valikus filme ja ms., lisaks online tv uudistekanalid. Inimesed seda kõike ka hea isuga tarvitavad
Telefon läheb pardal saadaolevasse mobiililevisse, aga hinnad väga lobisema ei kutsu. Interneti eest küsitakse ka 26000+ euri GB..
Jagatakse igasugu vidinaid enda mugavamalt tundmiseks
Kotike susside-sokkide, silmaklappide ja muu sellisega
Toitlustamise kohta tuuakse kõigepealt menüü
Mõne aja pärast ka toit ise. Selline see loomaliha välja näeb. Teine valik oleks olnud makaronid, seda küll hulka peenema nimega.
Tundub, et piloodi arvates jõuame vähe kiiremini kohale, õhkutõusmisel kuvatakse lennuajaks 12.40.
Aga aeg kulub üllatavalt kiiresti ja väga suurt tüdimust peale ei tulegi
Maandumine, eriti kui võrrelda eelmise sellisega, on väga sujuv. Kuna meil pagasit pole, saame suunduda kohe esimeste seas passikontrolli.
Siin tuleb mingil seletamatul põhjisel esitada möödunud lennu pardakaart ja veel vastata küsimusele, kas saabumise eesmärk on töö või lõbu ja saabki templi passi.
Edasi saab juba liikuda pagasi kätte saamise ala kaudu ja seejärel läbi tolli välja
Nagu kell tablool teada annab, oleme väljas kolmveerand üheteistkümneks. Tabloolt saab aimu, kuskohast siia veel lennukid saabuvad
Õnneks on lennujaamas võimalik kasutada tasuta wifit, mis võimaldab hotelli sõiduks uberi takso tellida. Seekord sujub asi paremini kui Istanbuli lennujaamas ja viie minutiga oleme auto peal.. Enne saab igaks juhuks lennujaama vahetuspunktis mõne kopka kohalikku raha vahetada, seda äärmiselt ebasoodsa kursiga, soovitada seda tehingut küll ei saa. Sellised need kohalikud kupüürid välja näevad.
Vaatamata hilisele tunnile on teel pikalt ummik ja autodest puudus ei ole. Teeserva jääb arvukalt kirevaid valgustatud hooneid. Ilmselt peatee.
Meie öömaja asub otse kesklinnas, linna südameks olevast katedraalist mõnesaja meetri kaugusel.
Ümbruses tolkneb palju mitte just kõige kainemat rahvast ja muidu umbkeelne taksojuht Sergio ütleb ühe ingliskeelse sõna: “danger”. Hotelli jõuame kolmveerand kaheteistkümneks ja siin oleme juba oodatud
Majutus ise asub teisel korrusel
Administraatori kontor
Tuba on askeetlik
Samas kõik vajalik on olemas ja oma eesmärgi täidab.
Huvitava omapärana on numbritubadel koridoriga külgnevas seinas sellised kapid, mis avanevadki koridori. Päris täpset otstarvet ei oskagi välja mõelda, aga kõne alla võik tulla näiteks toidu serveerimine luugi kaudu
Esimesed mõnulemised tehtud, lähme ümbrust kaema. Tänavatel on põhiliselt ainult erinevate jõustruktuuride autod ja personal. Iga nuka peal on mõni vilkuritega politsei, sõjaväepolitsei, erirühma, turvafirma vms auto. Lisaks liiguvad samade organisatsioonide relvastatud jalgsipatrullid. Teise grupi moodustavad tänavatel vedelevad ja magavad kodutud. Neid on palju. Veel on erineva koosseisuga kampasid, enamasti selleks kellaajaks juba normaalsete joobetunnustega. Lisaks mõni üksik kuhugi tõttav tavakodanik.
Catedral da Sé de São Paulo
Mitte kaugel meie peatuskohast õnnestub leida üks avatud kohvik/pubi/baar või mis iganes tema täpne nimetus siinmail ka olla võiks
Pika päeva lõpetuseks ja janu kustutamiseks sobib kenasti kohalik lahja õlu. Selle tarbimise käigus tuleb korduvalt kohalike mured ära kuulata. Kahjuks nendest suuremat aru saamata, aga ainult vähesest ettekujutlusvõimestki piisab, et aru saada – jutt käib rahast ja ikka selles võtmes, et me võiks osa enda oma neile anda.
Ei saa öelda, et tellitud joogid just väga odavad oleksid, aga võib-olla on käibel ka mõni turisti/gringo koefitsient. Igatahes piirdume ühe ringiga ja liigume edasi. Seame sammud ümber katedraali ja väikese politseijaoskonna kõrval satume veel väikesele lahtiolevale poekesele. Siit saab üht-teist kaasa osta ja hinnadki üsna reaalsed. Edasi aga liigume juba öömajja tagasi.
Öö möödub rahulikult, kui välja arvata telefonikõned, mis algavad, kui kodus on tööpäev alanud. Poole öö paiku pean ka teki välja otsima, sest konditsioneer on suutnud toatemperatuuri üsna alla tuua. Numbrist avaneb vaade kaetud sisehoovis asuvale hommikusöögiinstallatsioonile
Hommikusöök, mis toa hinna sees, just väga külluslik ei ole, koosnedes saiast, banaanist ja keeksist. Lisaks kohv, mis ilmselt sellesse “kuulus brasiilia kohv” kategooriasse ei kuulu
Tuunime seda toiduvalikut omalt poolt veel kodust kaasa toodud suitsuvorstiga “moskva”.
Tähtis info on veel see, et eilneõhtune meeldiv sume poolpilves ilm on asendunud paraja paduvihmaga. Pistame korra nina tänavale ja otsustame selgimisi ootama jääda.
Varsti on ilm selginenud ja generaalplaani järgi üritame umbes kilomeetri kaugusele jäävast autorendist üheks ööpäevaks auto võtta. Just niipalju meil aega ongi, sest väljalend Buenos Airesesse on homme 19.25.
Rendifirmasse jalutamine on lisaks hommikusele gümnastikale ka samas hea võimalus linnaeluga tutvuda. Suur linn nõuab ka suuremaid ressursse. Seda ühistranspordigi vallas.
Majadel on palju kunstilisi maalinguid
Nagu eile õhtulgi näha sai, on kodutuid inimesi siin palju.
Kliima muidugi ka soosib sellist elustiili, kuigi vaevalt, et see enamasti viljelejatele vaba valik on. Pildil üks paljudest telklaagritest teeservas.
Kliima on troopiline ja loodus seetõttu ka lopsakas ja kiire kasvuga. Linnaski on palju rohelust. Niiskuse tõttu vohavad ka erinevad samblad ja vetikad, mis muudavad hoonete välisilmet üsna kiiresti. Pildil on näha, kui muidugi hoolega vaadata, kõrghoone survepesuriga pesijat pika köie otsas kiikuvat ja tööd tegevat
Autorendi firma leiamegi täpselt sealt, kus ta juhiste järgi olema peaks.
Ja tundub, et kõrvalise abi kasutamisega, mis muidu umbkeelsetele töötajatele meie soovid arusaadavaks teevad, saame lõpuks autogi renditud. Aega kulub küll meeletult, kindlasti üle tunni ja mõistlik oleks alati eelnevalt internetis broneering teha. Kindlasti ka soodsam.
Aga asja saab. Lõpuks oleme sellise liiklusvahendi õnnelikud kasutajad
Esimene sihtpunkt on turg. Sellega läheb küll natuke nihu ja jõuame hoopis suurde supermarketisse. Aga ka sellele leiame rakendust.
Võtab üsna sõnatuks, kui vähe maksab alkohol.
Eriti kohalik toodang. See pooleliitrine 39% kangusega jook maksab alla 70 eurosendi.
Aga ei saa öelda, et ka muud kaupa siin vähe oleks
või hinnad kõrged oleksid
Poeskäik seljataga, siis edasi aga juba ranniku poole. Nimelt oleme võtnud nõuks sõita Ilhabela saarele.
Maantee Sao Paulost rannikule on hea, mitmerealine..
..ja tasuline
Õnneks pole kogutavad summad suured
Rannikule liginedes kulgeb tee läbi mägede, milledesse on ohtrasti tunneleid uuristatud
Ja orgude kohale jälle sildu
Brasiilias on ka üsna laialdane raudteede võrgustik, mis peaasjalikult katab küll rannikualasid
Edasi kulgeme mööda rannikuga üsna kõrvuti kulgevat maanteed nr 101. Tee ja ookeani vahele jäävad elamurajoonid, mis tavaliselt on privaatsed ja igaühel sinna niisama töllama asja ei ole. Ühe sellise – Condomínio Hanga Roa – nimelise kompleksi juures teeme väikese jalasirutuspeatuse. Hanga Roa on Lihavõttesaare pealinn ja kuulus just selliste kujude poolest, mis siingi ilmestamiseks püsti on pandud
Ookeani kallas ongi valdavalt privatiseeritud ja ligipääs sinna on üsna piiratud. Aga asulate kohal on ka avalikke randu ja ühte sellist külastame ka meie.
Kuigi ilm on pilves, on sooja ikkagi ligi kolmkümmend kraadi ja ka ookeani vesi on soe nagu vannis.
Henri suundub otse lainetesse.
Seda võimalust ei saa kuidagi kasutamata jätta ja kuigi mina pole nii hästi varustatud kui Henry (pean silmas ujumiseks sobilikke riideid), ei jää siiski ka mul vees sulistamata. Piki kallast kulgev hoovus on tugev ja voolab nagu jõgi, kandes sind hoolega vette mineku kohast eemale.
Elveril aga paistab järsku ornitoloogiahuvi tärganud olevat ja tegeleb ta usinasti mingite raisakullide pildile püüdmisega
Sadamasse São Sebastião linnakeses jõuame kolmveerand viie paiku
Praamid saare ja mandri vahel paistab, et käivad pidevalt ja ilma erilise sõiduplaanita. Piletki pole teab mis kallis. Saab selle soetada autoaknast, ilma väljumata.
Ootejärjekorras käib, nagu ikka, väike kaubandustegevus
Langeme hurmuri ohvriks ja ostame ka tükikese kookost. Tegelikult päris maitsev, nagu rafaellot sööks
Eksisteerib ka väike järjekord.
Aga kaua ootama ei pea ja saabki praamile.
Vahemaa on väike ja ülesõit kaua aega ei võta. Kitsukene väin paistab üsna populaarne olevat, päris mitmeid suuri kaubalaevu asjatab siin
Ka ülesõitu teostavad päris mitu alust, üks täislastis kulgeb meile vastu. Lisaks paistab olevat veel ainult reisijaid vedav laevuke
Ja siis veel üks katamaraani tüüpi praam
Veerand kuuest hakkame maabuma
Llhabela pindala on 348 km2, mis on natuke vähem kui kaks Muhumaad. Elab siin üle 35000 inimese. Saar oli pärismaalastega asustatud juba vähemalt 2000 aastat enne valge mehe saabumist, kelledest esimene oli itaallane Amerigo Vespucci, kes saabus siia 20 jaanuaril 1502. Ja nüüd siis meie.
Et on veel valge, siis võtame ette sõidu piki saare rannikut lõuna suunas. Saare mandripoolne külg on tihedalt asustatud, ookeani pool aga on metsiku loodusega ja ümber saare teed ei viigi. Natuke pealt paarikümmet kilomeetrit algab kruusatee ja veel paari km pärast tõkestab liikumise looduskaitseala.
Edasi saab ainult jala.
Sisenemine loodusparki maksab 20 raha, aga pole kedagi, kes maksu koguks
Kohe-kohe on pime, aga väikese jalutuskäigu saame siiski endale lubada. Elver ei leia küll üsna pea edasiminekul mõtet ja naaseb auto manu.
Mina Henryga aga ei jäta veel jonni ja jalutame edasi. Päädib see istepingiga ja kena ookeanivaatega
Tagasitee möödub juba tihenevas pimeduses ja lõpuks ka vihmasajus. Viimane ei sega lendamast meie jaaniussideltki tuttava bioluminestsentsi efektiga putukatel. Valgustugevus on siinsetel looduslikel laternatel kordades tugevam ja lendavad nad kiiresti. Hämmastav on, kui järsku toimib valguse sisse-välja lülitamine, justnagu lülitist.
Majutuse plaanime sättida sadama piirkonnas, et oleks mugav hommikul tagasi sõitma hakata,. Samuti paistab olevat lootust sealses piirkonnas ka õhtusöögile. Tagasitee kulgeb juba kiiremini, liiklust on vähem ja pimedas pole ka miskit ringi vahtida.
Öömaja otsimisega on natuke sahmimist, kuna oleme ilma internetita. Ei saa just öelda, et me seepärast päris abitud oleksime, aga paljudes riikides, ja paistab, et ka siin, võivad online broneeringud oma poole soodsamaks osutuda
Esimene proovitud koht, Pelikan hotel/hostel, tõstab kohe lati nii kõrgele, et ei jää muud üle, kui võtta kasutusele sama hotelli wifi. Sest kolme inimese eest 550 kohalikku raha sellise tasemega koas on ikka tugevalt ülehinnatud
Ja interneti kasutamine päädib tulemuslikult, ca kolmandiku võrra odavamalt õnnestub broneerid öömaja 300m eemal asuvas 4* majutusasutuses.
Siin on tööl inglise keelt oskav administraator ja kuigi nö. letihind on siingi kaunis krõbe, teeme broneeringu netis ja vähemalt õhtusöögi raha kohe teenitud.
Sellega seoses kerkivad hotellis küll üles mingid administratiivsed probleemid, millede lahendamisele kuluva aja käigus saame kõige näljasematel kõhudki täis söödetud ja veelgi jääb aega üle. Teisisõnu, jätame administraatori meie sisse vormistamisega tegelema ja läheme õhtusöögile.
Esimeses kohas ei taha see õnnestuda aga järgmises, populaarses rannarestoranis paistab paremini minevat.
Lõpuks siiski saame oma öömaja kätte . Vooditega on küll natuke jama, aga see paistab ka seletavat, miks selle kõigega nii kaua läks. Ilmselt polnud seda lisavoodit kuskilt nii kärmelt sebida..
Küll me magatud saame. Pestud ja kammitud ka
Saare elu-olu paistab suuresti turismile orienteeritud olevat. Mõned geograafiat tutvustavad pildid, mis silma hakkasid. Hoteel Pelikanis
turistiinfo teeserval
Öömaja seinal
Veel üks saart tutvustav kaardimaterjal, selline vaatab vastu praamisadamas
Tänase päeva marsruut kaardil kujunes järgmiselt
24. november 2023.
Hommikul kuuest hakkab uni otsa saama. Eks oma osa ole ilmselt ka sellel, et kodus juba kell üksteist. Valges avaneb koduukselt selline kena vaatepilt saart mandrist lahutavale väinale. Taevas on pilvine, aga hetkel veel ei saja
Hommikusööki pakutakse kaheksast poole üheteistkümneni. Aga et auto peab hiljemalt kaheks lennujaama toimetatud saama, siis palju aega siin enam mõnulemiseks ei jää. Selgub, et söök hinna sisse ei käi ja maksab 30 raha. Peale eilset pikaleveninud kogemust sisseregistreerimisega jätame selle pakkumise kasutamata ja läheme tänavale süüa otsima. Mitte kaugel on 24h kiosk, kus samuti mingi hommikusöögicombo pakkumisel
Serveerituna selline.
Hommikusöögiks torti süüa pole küll just minu teema aga matkal ei jonnita. Üle tee mererannal paistab selline majake, ‘capela” peale kirjutatud. Võiks see vast kabelit tähendada
Selline aga on meie möödunudöine varjupaik päevavalges
Asjad kokku ja punuma. Sadamas, kuhu jõuame tibake enne kümmet on parajalt mehine järjekord.
Õnneks laevad käivad. Natuke eemal paistab ka üks kruiisilaev oma nina siia toppivat
Saame alles kolmanda või isegi neljanda praami peale. Seni saab natuke sadama ümbrust uudistada.
Jalakäijate ootepaviljon
Kaldapealne sadamast edela suunas. Takso ootamas kliente praamilt
Mandrile jõuame üheteistkümneks. Mis tähendab, et ilmselt me kella kaheks autot ära andma ei jõua.
Mandril on vaja ka tankimine ette võtta. Selgub, et oleme kogu aeg viinaga sõitnud. Või noh, piiritusega.
Paneme paagi täis. Tankimine on siin lahendatud tankijatega, ise ei peaks autost väljagi tulema
Etanool on kõige soodsam kütus. Kuigi auto töötaks ka bensiiniga, on see kolmandiku võrra kallim. Kuidas kulu ja võimsusega on, seda ei tea, võrdlusbaas puudub
Seeaeg, kui mina tangin käivad teised tanklas sooviga kohalikku õlut osta. Leiavad ka
Tagasitee valime teise kui tulles. Peaks olema hulka kiirem ja nii ilmselt ongi. Mägedest, mis kulgevad piki rannikut, on läbi rajatud hulgaliselt tunneleid, kokku vast oma paarkümmend kilomeetrit. Varem üle mägede kulgenud serpentiinidega ja tohutult sinka-vonka tee on nüüd kaunis otse. Mägedes on ilm pilves ja sajab vihma, aga tunnelites on kena kuiv. Saab jõudsasti edasi. Aeg-ajalt on ka maksukogumise kohad, kus on üsna pikad järjekorrad.
Auto rentimisel oli ka juttu sellest, et kas soovime ennast kuidagi selle automaattuvastusega teenusega liituda. Soovisime küll, aga keelebarjääri tõttu jäi üsna arusaamatuks, kuidas see toimib või kas meil see olemas on ning igaks juhuks kasutame ikkagi sularahas tasumist.
Enne Sao Paulot ilm selgineb ja väikese hilinemisega saame ka auto üle antud. Rendifirma asub kaunis kaugel terminalist ja saame nende poolt küüti.
Kogu Brasiilia marsruut näeb kaardil selline välja
Väljalennuni 19.25 on parajalt aega. Teeme kõik vajalikid protseduurid – turvakontroll ja passikontroll – ära ja seejärel on paras aeg midagi süüa. Või ka juua.
Ja söök, mis tuuakse on isuäratav.
Kõht täis, on aeg tänaõhtuse öömaja peale mõtlema hakata. Selgub, et tegemist on üle keskmise raske ülesandega. Esialgne mõte kesklinna piirkonnas mõni majutus vaadata, langeb ära. Kõige odavam pakkumine on kaugelt üle 500 euro, aga enamus variante on nii 1000-2000 (!) eurot ja pealegi. Täiesti arusaamatu. Buenos Aireses elab üle 3 miljoni inimese ja internetist on leida mõnikümmend vaba majutuskohta. Tundub suisa uskumatu. Otsingut korrates ja erinevaid saite kasutades tulemused natuke varieeruvad ja lõpuks õnnestub broneerida üks üsna kahtlaselt odav aga siiski heade referentsidega öömaja lennujaama piirkonnas. Sellega ühel pool, vaatame ka Ushuaiat, aga selle kohta tahaks kohe mõne sõna vene keeles öelda. Igatahes tulemuseni ei jõua mitte ligilähedalegi.
Aeg vaikselt tiksub ja siis, kui otsustame lennuki peale minema hakata, selgub, et on ka viimane aeg – last call!. Lisaks peame veel mingil põhjusel oma passe lisakontrolli andma. Ilmselt vaadatakse mis maa kodanikega tegu ja kas Argentiina meid ka vastu võtab. Kõik paistab ok olevat, lisaks trükitakse meile veel paberkujul pardakaardid.
Pardal selgub, et Sao Paulos on lennukil käsil vahemaandumine ja lennuk on teel Istanbulist Buenos Airesesse. Rahvast lennukis on, aga vähemalt siit edasi jääb istmeid vabaks küll. Okupeerime endale igaüks ühe kolme istmega rea.
Internetis lennule registreerimisel ilmus pardakaardile lennuaeg 18 h. Nuputasime, millega tegu
Nüüd saab selgeks, mida sellega mõeldud oli. Lend Istanbulist siia 13, siin ca 2 tundi ja edasilend veel 3 tundi. Päris kole ikka 18 tundi järjest lennukis olla. Eks sama ootab meid ilmselt kojusõidul ees.
Ka sellel lennuetapil reisijaid päris nälga ei jäeta.
Kell 22.00 paiku laskume Buenos Airese kohal.
Tundub, et lennuväli on umbes või on mingi muu jama, aga tiirutame juba mitmendat tiiru, pea hakkab kergelt ringi käima.. Loodetavasti ikka kütust jagub peale pikka lendu.
Niipalju kui mina aru saan, tähendab see linna nimi midagi puhta õhu sarnast ja seda see õhk siin tõesti on.
Kõik on õhust nii kirkana ja kontrastsena näha.
Lõpuks võtab lennuk siiski rattad kõhu alt välja ja asutab maanduma
Passikontrolli järjekord on pikk. Ikka väga pikk. Aga kui ruttu protsess käib, seda veel ei tea. Hakkame seisma 22.37.
Natukese aja pärast suunatakse osa rahvast kohalike kodanike passikontrolli poolele, kuna need on ilmselt otsa lõppenud ja lootust on, et liikumistempo kasvab.
Kui enne oli kontrollikioske lahti mitmeid, siis kella 23.20 on neid järgi jäänud ainult kaks ja seega ka protsessi tempo on aeglustunud. Vahepeal paistab, et üks ametnik avab veel ühe kioski ja rahvas juba aplodeerib, aga rõõm oli enneaegne, tegelane lihtsalt toimetas seal stoilise rahuga ja lahkub seejärel ootajate nurina saatel.
Lõpuks siiski tuleb ka kolmas töötaja. Lisaks töötab seal kohalikele mõeldud kioskites veel kaks ametnikku. Võetakse pöidlajälg, tehakse pilti ja ka siin küsitakse millegipärast toimunud lennu pardakaarti
23.52 oleme kõik ilma suuremate probleemideta lõpuks passikontrollist läbi
Jääb veel toll, kus rohelises koridoris tuleb kogu oma tavaar läbi röntgeni saata ja seejärel oled vaba.. Väike ülevaade lennuliiklusest siin.
Seejärel võib õue minna.
Siin enam nii soe ei ole, kui Sao Paulos. Aga külm ka mitte
Ka selles riigis saab liikumiseks kasutada uberi teenuseid.. Paha lugu on see, et wifi on küll lennujaamahoones sees, aga välja suurt ei levi ja nii on tellitud auto otsimisega tükk tegu..
Uberile ei sobi siin ükski kaartidest, ainukeseks makseviisiks kõlbab sularaha. Henry käib veel ATMi piinamas ja suure vaevaga saab sealt mingi hingehinnaga natuke kohalikku raha. Loodame siiski dollaritega hakkama saada.
Öömaja jääb ca 12 km kaugusele. Kartsin juba, et kuna kell ligineb ühele öösel, siis võib tekkida probleeme. Majutus on selline rohkem kodumajutuse tüüpi. Aga õnneks muretsen asjata. Tüüp, kes meile vastu tuleb, kuuldes, et oleme Eestist, ütleb viisakalt “tere”. Selgub et tegemist on pool aastat tagasi Piiterist siia kolinud Ivaniga. See lahendab ka palju keelebarjääridega seotud küsimusi. Asutus ise, Casa Marina, aga kuulub siin juba 22 aastat elavale Marinale.
Tuba on selline
Oma sansõlme toas pole, asub selline üle koridori
Magamisega saab tegelema hakata lõpuks kahe paiku öösel. On reede õhtu/öö ja avatud aknast kostab linna pealt kõva peomelu. Homme on taas pikk päev, 16.40 lennuk Ushuaiasse ja enne seda Buenos Airese kesklinn
25 november
Uni on läinud varakult. Hommikul varajasest lahkumisest aga asja ei saa, sest kuidagi ei õnnestu broneerida järgmiseks ööks ei majutust ega ka transporti Ushuaiast lahkumiseks. Tegeleme kõik kolm selle küsimusega peaaegu tulemusteta oma paar tundi, kuni peale üheksat loobume ja asutame minekule. Mingi areng on ainult autorendi suunal, saame mingi broneeringu tehtud. Ööbuss Ushuaiast Rio Gallegosesse, mis väljub üks kord ööpäevas (12h) on meile sobivaks ajaks välja müüdud.
Ivan annab paar juhist kuidas rongiga kesklinna saada, aga nagu varsti selgub, pole ta ise ilmselt seda marsruuti kasutanud. Jaam jääb paraja jalutuskäigu kaugusele. Saabki lähiümbrusest ülevaate
Mööblitöökoda-kauplusladu otse teeservas
Põhimõttelselt toimub kogu linnaliiklus siin meie analoogse ühiskaardi põhimõttel. Hispaania keelt mõistvad inimesed saavad täpsemalt lugeda infotahvlilt, meie aga peame tulemusteni empiiriliselt jõudma.
Kohalikku ühiskaarti kui sellist meil ei ole. Õnneks saab raudteejaamast ikkagi ka tavapileti osta, kuigi see näib siin üsna erakordne sündmus olevat. Üks sõit maksab 80 raha, mis on väga odav.
Rongi oodates teeme kiired hommikukohvid
Varsti tuleb ka rong
Vagun näeb seestpoolt selline välja
väike klipp ka rongisõidust
Teel möödume teenistuskõlbmatute rongide surnuaiast. Neid on palju ja paistab, et vanarauaärile siinmail palju rõhku ei panda.
Keskvaksalist võtame suuna läbi kesklinna lennujaama poole. Lend Ushuaiasse väljub teisest, Aeroparque Internacional Jorge Newbery nimelisest lennuväljast, see asub aga suisa kesklinna piirkonnas.
Hommikusöök kui selline on täna jäänud veel söömata ja nii ühildame selle kohe lõunasöögiga. Teeme seda pildil paremale jäävas pererestoranis, mis reklaami järgi lubab kiiret teenindust
Hispaaniakeelsele menüüle on abiks ka mõningad pildid ja hakkaja personal. Valik tehtus, hakkab lauale ilmuma erinevaid statereid
Ja tõesti, ei kulu kaua aega, kui kogu tellimus on täidetud ja laud kaetud
Söögi eest tasumise käigus saame infot, mis lahendab ühe hetkega mitmed mõistatused ja müsteeriumid. Nimelt on käibel peeso ametlik kurss, mis on ca 385 ühe euro eest. Lisaks aga on vabaturu kurss, mille puhul saab ühe euro eest ümmarguselt 1000 peesot. Ja nii muutuvadki enne katastrofaalselt kallid hinnad hetkega üsna söödavaks.
Kõht täis, liigume läbi vanalinna lennujaama poole edasi.
Mariano Moreno, üks kuulsamaid tegelasi Argentiina ajaloos, monument
Plaza Loreal asuv ausammas José Manuel Estradale, ülemöödunud sajandi kuulsale Argentiina mõtlejale ja aktiivsele ühiskonnategelasele ning poliitikule
Auguste Rodini kuulus “Mõtleja” Plaza Mariano Morenol. Taamal Congreso de la Nación Argentina
Congreso de la Nación Argentina – Argentiina Rahvuskongress. Selles asub riigi valitsus ja Senat. Samuti on see tinglik linna keskpunkt ja nö 0-kilomeeter, alates millest käib riigimaanteede kilomeetrite lugemine
Lahkume siit mööda Callao avenüüd põhja suunas. Aeg hakkab ka juba sinnamaale saama, et linnaekskursioon tuleb vahetada lennujaama vastu
Uurime võimalusi ühistranspordi kasutamiseks. Üks variantidest on allmaaraudtee.
Üritamegi kasutada metrood lennujaama kiiremaks kohalejõudmiseks, sest aeg juba pigistab.
Aga erinevalt elektriraudteest siin pileteid osta ei saa, ainult see va kaart. Seega jääb ikkagi takso. Tõuseme taas maapinnale.
Takso aga seisab kohe siinsamas ja töötab taksomeetri järgi. Lennujaama sõit pole probleem. Ja saabki taksoaknast ka natuke linna kaeda.
Callao ja Cordoba tänavate ristmikul asuv Monumento a Cornelio de Saavedra. Sõjaväelane ja peale iseseisvumist Hispaaniast ka riigi esimene juht.
Kesklinna suure liiklussõlme keskele jääv monument Carlos María de Alvearile. Tegelase kohta on teada, et oli üks väheseid elukutselisi sõjaväelasi, kes osales Argentiina iseseisvussõjas revolutsionääride poolel, olles teeninud Hispaania armees Napoleoni sõdade ajal. Samuti aktiivne vabamüürlane. Cadizis olles asutas lõunaameeriklastest koosneva vabamüürlaste salaühingu Sociedad de los Caballeros Racionales. Sõdimiste vahepeal aga ajas usinasti Argentiina riigiasju. Seda kõike 19 sajandi esimesel poolel
Taksojuht on tore ja aktiivne pensionär Pedro, kelle juured paistavad Itaaliasse ulatuvat. Vaatamata ühiselt vallatava sõnavara puudulikkusele saame siiski mõtteid vahetada.
Organiseerib meile kohe rahavahetuse. Kuna on laupäev, siis olla see natuke keeruline. Helistab mitmele oma tuttavale, kuni lõpuks üks vastab. Vaja on tagasisuunas sõita ca 15 minutit, aga nii paljukest meil veel aega on. Kohtume maakleriga Hotel Milani juures tema Dacias. Ema poolt Montenegrost pärit ja serbia keelt purssida üritav vanahärra kraamib suure pataka raha lagedale.
Kurss kuivab küll eelnevalt kokkulepitust natuke kokku, aga see pisiasi meie uue avastuse rõõmu varjutada ei suuda. Kujutage ette, kui asjad muutuvas hetkega vähemalt 2,5 korda soodsamaks!
Edasi liigume juba lennujaama.
Siin kulgeb kõik sujuvalt ja pingevabalt.
Külastajad saavad kasutada tasuta piiramatut wifit ja tähelepanelikul silmitsemisel leiab ka kaubandusasutuste juures sildid, millel turistikurss peal kirjas.
Lennukisse vaba kohta ei jää.
Lennuajaks prognoosib kapten 3h10min. Pakutakse kohvi.
Kuna lendame kaugele lõunasse, kus alles kevad, põhjapoolkera mõistes algab kohe juunikuu, siis on õues ka pikalt valge. Kahjuks istume lennukis kõik koridori ääres, aga akendest on maandumisel ikkagi näha suurepäraseid vaateid lumistele mäetippudele ja merelahele. Maandumine on, vaatamata ilmselt mägede vahelises koridoris puhuvale tugevale tuulele, sujuv
Lennujaama hoone on stiilne liimpuidust ehitis
Tegu oli siselennuga ja passikontrolli ei toimu. Küll aga on toll või siis mingi muu asutus, kes su asjade vastu leiget huvi tunneb. Kotid tuleb läbi röntgeni lasta. Muu hulgas paistavad keelatud olevat erinevad puuviljad.
Hotellini, mis meil suure surmaga õnnestus broneerida, jääb siit ca 8 km ja seda matka me jala ette ei võta. Õhutemperatuur ka kaunis madal, +8 C. Istume taksosse.
Hotell asub natuke linnast väljas mööda mäenõlva üles ja garanteerib suurepärase panoraamvaate kogu ümbruskonnale.
Õnnestub vormistada ka meie kahe inimese ööbimine kolme inimese omaks. Seda küll väikese lisatasu eest. Aga majutuse otsimisel kolmele inimesele ei tulnud üldse mingeid variante välja, nii et see meil selline sundkäik.
Tuba näeb välja selline. Lisavoodi on ka kuskil teel.
Ja vaade hotellitoast on tõesti panoraamne
Taksojuhi sõnul on täna linnas suur rock-kontsert. Argentiina esineja. Olles oma asjad hotellis korda ajanud, hangime takso ja liigume samuti linna poole. Taksot oodates pakub üks julge kotkas hotelli ees seltsi
Ja selline on meie hotelli paraadvaade õhtuvalguses
Kontserdile ei lähe, kuigi üle linna kajav muusika tundub väga huvitav. Läheme hoopis sööma. Lammas ja veis
Tursk kõrvitsapudruga
Südaöine Ushuaia kesklinn
26. nov.
Hommikul on akna taga lumesadu. Pildil seda mingil põhjusel eriti näha pole, aga sajab päris tugevalt. Sellest võib aimu saada, kui vaadata, et all-linna ja merd pole üldse märgata
Hommikusöök on rootsi lauas.
Ei saa öelda, et just ülikülluslik, aga nälga ei jää
Akna taga on värske lumega kaetud mäed
Lahkumiseks takso leidmine võtab aega, sest hommikul siia keegi ei tule, kõik soovivad samuti ära. Uberiga õnnestub lõpuks üks tellimus sisse anda. Tuleb oodata
Fuajees on tohutu kohvritemeri, inimesed lähevad põhiliselt Antarktika kruiisidele. Sadamas on näha kahte kruiisilaeva. On selliste sõitude tipphooaeg. Ka ilm on selginema hakanud
Vestibüülis tervitab külalisi selline installatsioon
Tähelepanelikum vaatleja Eestist leiab end siin teretulnud olevat.
Lõpuks on ka auto saabumas. Läheme välja.
Sõidame lennujaama. Lootust mingiteks headeks arenguteks on vähe.. Alustan Avisest. Täna neil autot saada ei ole, aga homme hommikul oleks üks selline, millega läbi Tšiili Bienos Airesesse saaks sõita, olemas. Ainuüksi “drop off” pealinnas maksaks 800000.- Summa tundub jabur ja homme on juba hilja ka. Seda enam, et ei tea, mis kell homme. Kokku peaks selle diili leppima kesklinna kontoris. Üks variant on veel ka üks kord ööpäevas kell 03.00 AM väljuv liinibuss Rio Galegosesse, aga niipalju kui ka ei otsi, tänaseks on kõik piletid välja müüdud. Turismiinfost saab aga ka bussifirma kesklinna kontori aadressi, kus pileteid müüakse.
Võtame uue takso ja liigume linna lisainfot koguma. Kõik tähtsamad ja vajalikumad kohad jäävad peatänava moodi paistva Av. San Martini äärde. Mööda seda astumegi
Bussijaam on kinni ja avatakse alles õhtul.
Avis aga tehakse üldse alles homme lahti. Täna ju pühapäev.
Jalutame natuke mööda linna, seedime olukorda ja otsustame siis tagasi lennujaama minna, et lõpuks mingi otsus vastu võtta.
Tänavakunst on siingi populaarne
Astume ka Hard Rock Cafest läbi. Eelarvelistest vahenditest eraldatakse kõigile ühe särgi jagu vahendeid
Sadama poole liikudes satume kohalike liinide bussijaama, aga need meid ei aita, kohe üldse mitte
Põhirõhk nendel liinidel on ümbruskonna vaatamisväärsuste juurde sõitmisel
Igaks juhuks talletame siiski natuke informatsiooni. Seda puhuks, kui saatusel on kavas meid siin siiski mõnda aega veel kinni hoida.
Mingi variant võiks olla ka meritsi lahkuda.
Katsume natuke infot hankida
Aga sadamas on peamiselt kruiisilaevad
Reisijaid vedavad katamaraanid käivad ilmselt ainult lähedalasuvate sihtkohtade vahel. Üle lahe Tšiilile kuuluvates asulates näiteks. Ja sellega meid ei aita.
Lõpuks võtame siiski takso. Juhtumisi satume eilse taksojuhi peale. Selgub, et ka tema oleks meid milku eest nõus Rio Galegosesse viima. Arvan, et see natuke palju, aga tema vastu, et kaks korda vaja praamipileteid osta ja muud kulud. Vähemalt üks variant, kui tõesti muud välja ei mõtle. Võtan ta telefoninumbri. Ega lendude geograafia siit ka väga lai ei ole. Peale Buenos Airese veel üks lend El Calafatesesse ja kõik.
Hertzis ja Budgetis pole miskit saada. Henry läheb Avialinas Argentinas piletimüügi leti taha järjekorda ja naaseb sealt uudisega, et enne esimest detsembrit pole üldse ühtegi piletit saadaval. Kuna lennujaamas saab kasutada wifit, siis netist mingeid jabura hinnaga pileteid siiski veel leiab.
Ilma erilist lootust hellitamata lähen veel Europcari, kus seni pole kedagi leti taga olnud. Aga nüüd on ja selgub, et neil kohe oleks ka auto võtta. Esialgu küsitakse ulmelised 2400 eurot. Aga peame läbirääkimisi ja ajapikku kujuneb diil. Põhiline on, et auto on kohe saadaval. Viiakse ka kurssi, milliste väljaminekutega peab erinevate rikkumiste korral arvestama
Peale paberite vormistamist ja eelarveliste vahendite transfeeri saamegi juba auto kätte
Selleks on Toyota. Selline eelnevalt tundmata mudel nagu Etios
Pikalt pole mõtet aega surnuks lüüa ja valget aega raisata. Asumegi kohe teele, ees ikkagi oma neli tuhat kilomeetrit seni tundmata teid. Esimese peatuse aga teeme siinsama, ühes ilmselt ikoonilises kohas turistide jaoks
Kuna tegu on Lõuna-Ameerika mandri kõige lõunapoolseima otsaga, kuhu veel mõistlikult autoga ligi pääseb, siis koonduvad siia ka kõik sellel maailmajaol seiklevate automatkajate teed. Nii ongi siin igasuguste erinevate matkaautode kontsentratsioon ülikõrge.
Siit saab ka pilku põhja suunas heites hea vaate mägede jalamil olevale Ushuaiale
Et on kevad, siis on kõikjal kevadlilli.
Nii rahvusvaheliselt tuntud kui ka kohalikke.
Lisaks miskit kohalikku sümboolikat
Mererand
Kohustuslik peatus tehtud, suundume juba maanteele linnast välja
Huvitava arhitektuuriga kortermajad linnast väljuval suunal
Linna piiril leiab teeservast mitmeid hääletajaid, kes samuti ilmselt muid võimalusi lahkumiseks pole leidnud. Huvitav, millised oleksid meie šansid siin kolmekesi koos, pöial püsti, Buenos Airesesse hääletada?
Esialgu kulgeb maantee mööda maalilisi mägedevahesid. Teeservas on mets ja loodus on kaunis
Esimene asula, mis peale umbes 100 km läbimist teele jääb, on Tolhuin. Teeme siin väikese peatuse, et üht-teist teele kaasa osta. Satume köögiviljapoodi
Ostame mandariine ja aprikoose, minu valik aga on kiloke kirsstomateid. Hinnad teab mis soodsad ei ole, eks toodete transport siia ole ka parasjagu pikk
Lisaks saaks siit ka küttepuid osta
Tee jätkub sirge ja siledana, lubatud kiirusedki on üsna kõrged.
Teised kevadlilled – võililled
Maastik muutub laugjamaks ja on kaetud omapärase surnud puudest metsaga. Tõenäoliselt on siin kunagi metsatulekahju olnud. Või on mõni muu põhjus, aga pikalt on mõlemat kätt teed valdavalt kuivad puutüved püsti. Ja ka pikali
Puhtast õhust annab märku indikaator-samblik, mis üsna jõudsalt puudel vohab
Tundub, nagu oleks seda kuivanud metsamaterjali kohati ka kuhjadesse koguma hakatud.
Üksikud suured puud on veel ka elus. Mis liigiga on tegu, ei oska öelda. Minu jaoks ühegi tuttava puuga need igatahes ligilähedaseltki ei sarnane.
Alusmetsas on laialdaselt levinud selline samuti samblikku uppuv põõsas
Parasjagu on õitsemisaeg
Etteruttavalt tuleb mainida, et kui just Andid kõrvale jätta, siis sellist (ega üldse mitte mingisugust) metsa järgmised ligi neli tuhat kilomeetrit me ei näe
Ja lõppeb see mets siingi. Pilku püüavad üksikud naftapumbad
Poole viie paiku hakkame jõudma järgmisesse asulasse – Rio Grandesse. Tegemist on juba suurema asulaga.
Piki merekallast kulgeval teel saab vaadelda mitmesugust militaartehnikat
Üks üksik Niva võrkaia taga. See ilmselt rahumeelse otsatarbega
Ees on Argentiina/Tšiili piiripunkt
Argentiina – Tšiili piiril Argentiina pool autost välja tulema ei pea.
Dokude kontroll autoaknast ja saabki Tšiili poole liikuma
Küll aga tuleb autost lahkuda Tšiili pool. Sildil kirjas, kus punktis parasjagu asutakse
Et asjaajamine võib natuke aegagi võtta, sellest annab tunnistust väike järjekord
Segadust on suhteliselt palju, aga asi siiski laabub. Peale passikontrolli ja tolli tuleb veel deklaratsioon täita ja tõendada, et sul mingeid puu/köögivilju kaasas ei ole.
Henry läheb kiiruga meie kalli raha eest ostetud persikuid prügikasti viima, mina lahman tomateid süüa ja Elver sätib mandariinid kenasti taskusse. Mingeid tagasilööke ei teki ja saame mõned minutid enne kuute liikuma. Lautade sarnased hooned teeservas.
Ei tea, kas alpakadele, keda siin tihti näha saab.
Paistab surnuaia moodi olevat
Tee on hea ja üsna tühi. Kokku tuleb Tšiilit sõita ca 220 kilomeetrit. Edeneme jõudsasti
Kütusega me ilmselt Argentiinasse tagasi ei jõua ja Cerro Sombrero juures tangime natuke juurde
Kahjuks ei oma ülevaadet, millised rahakursid on siin riigis, aga ametliku kursi järgi on siin igatahes kordades kallim tankida, kui Argentiinas. Bensiini hind 1475 tšiili peesot võrdub google andmetel suisa 1,51 euroga, mis on ca 5 korda kallim, kui me Argentiinas kütuse eest maksame.
Tulemaad kui saart eraldab mandrist tervenisti Tšiilile kuuluv Atlandi ja Vaikset ookeani ühendav Magalhãesi väin. Nimi räägib ise selle esmaavastaja eest. Tegu on 575 km pika ja kohati ainult 2,2 km laia ning seega ka ohtliku veeteega
Avastamisloo kohta on teada järgmist. Magalhães sisenes ida poolt oma kolme laevaga väina kõigi pühakute päeval 1. novembril 1520. Kõige ees sõitis Magalhãesi enda laev Victoria. Magalhães laskis väina kaldale heisata lipu ja kuulutas selle Hispaania kuninga omandiks. Kõik kolm laeva väljusid väinast 28. novembril 1520, jõudes Vaiksele ookeanile.
Magalhães nimetas väina Kõigi Pühakute väinaks, aga ekspeditsiooni kroonik Antonio Pigafetta nimetas seda Patagoonia väinaks. Seda nimetati ka Victoria väinaks Magalhãesi laeva järgi. Kuid juba 7 aastat hiljem, 1527 nimetati seda suure meresõitja auks Magalhãesi väinaks. See nimi väinale kinnistuski.
Väina äärde jõuame kaheksa paiku
Praamijärjekorras on meie ees 47 sõiduautot. Samas rekkajärjekord on hoopis pikem
Kuna siitkaudu kulgeb ilmselt valdav enamus Tulemaale suunduvast liiklusest, siis kohtab siin ka kõikvõimalikke auto-motomatkajaid. Teine võimalus on Punta Arenasest väljuvad praamid. Võib-olla on mõni võimalus veel.
Minu jaoks on sellised jäljed endast alati natukene arusaamatuks jäänud.
Proovime tuvastada piletihankimise võimalusi, aga ilmselt toimub see praamil. Vähemalt hinnaindikatsiooni saab kätte.
Saabuvalt praamilt tuleb maha 12 rekkat ja ainult mõned sõiduautod.
Peale aga liigub meie eest nii palju sõiduautosid, et meie jääme kahekümnendaks. Näha on, et toimetamas on ainult üks praam. Seega on meil nüüd aega. Kõigepealt jalutame veeni.
Rand on kiviklibune ja teokarpidega.
Siis aga läheme söödavat hankima. Selleks siin küll peale ühe avatud putka muid võimalusi polegi.
Valik eriti lai ei ole, saadaval on ainult soojaks aetud võisaiu.
Võtame singi-juustu
Lähme tagasi auto poole
Ometigi ma eksin ja üsna pea saabub teine praam. Ei teagi, kus ta ennast peitis , üle lahe vaadates teda küll silma ei hakanud.
Selle praami peale mahume. Juba on saabumas ka järgmine.
Pileteid saab osta nii USD kui argentiina või tšiili rahade eest. Vastavalt siis 22, 23700 või 19000.-
Ostu sooritamise tõenduseks saab sellise paberi. Hiljem jalutab laevafirma töötaja autode juurest läbi ja kontrollib piletite olemasolu
Taas piiril, sõidame esialgu suisa peatumata läbi, sest stopp-märki pole. Siis aga laseme natuke tagasi ja hea on, et nii teeme. Sest ilma Tšiilist välja vormistamata oleks ilmselt Argentiina poolel probleeme.
Argentiina piiripunkt on 900 m edasi. Sisse nii lihtsalt ei saa, kui riigist väljumisel, tuleb autost välja tulla. Vormistamine käib hoones, kuhu lastakse ainult mind koos kõigi dokumentidega.
Aga mingeid erilisi küsimusi ei esitata ja varsti saame edasi sõita. Plaanitavasse ööbimispaika Rio Gallegosesse jääb ca 70 kilomeetrit sõita.
Aire Patagonia -nimelisse hotelli jõuame poole üheks öösel. Saame kena kolmese toa üsna mõistlikel tingimustel
27. nov.
Äratuskell pool seitse. Ilma selleta oleks küll edasi maganud ilmselt. Hommikusööki saab seitsmest.
Millegi väga erilisega ei üllatata
Aga päris tühja kõhuga ei pea ka jääma
Võtame suuna El Calafate peale, et visata pilk peale Argentiina kuulsaimale liustikule. Tegu on natuke Henry kinnisideega, aga väga suurt ringi selleks tegema ei pea, ilmselt mitte üle 1000 km-i . Selleks aga on vaja autot tankida
Ja üht teist ka endale teele kaasa vaadata.
Vahest harva jäävad teele ka kontrollpunktid, aga need tunduvad täiesti ohutud, keegi väga tõsist huvi ei tunne. Korra saan küll juhilube näidata.
Umbes poole maa pealt hakkavad horisondil paistma teravatipulised lumemütsidega Andide mäed.
Teeme selle vaate juures ka lühildase jalasirutuspeatuse
Nagu näha, pole me esimesed peatujad siin.
Teed on siin aga head, sirged ja siledad. Ka nähtavusega probleeme pole ja see kõik kokku võttes lubab sõita kiirusega 130/140/150 km/h. Ja nii sõidetaksegi. Ei saa öelda, et kihutatakse, lihtsalt sõidetakse kiiresti. Just nii kiiresti, kui tundub, et on turvaline
Teeservad on kogu ulatuses, tuhandeid kikomeetreid, palistatud okastraadiga karjaaedadega. Põhilised loomad, keda siin pidevalt näha on, on alpakad. Õnneks on taimestik madal ja neid on kaugelt näha. Seega nad liiklusohutuse koha pealt ohtu ei kujuta. Seda enam, et auto lähenedes nad tavaliselt lasevad jalga. Üle okastraadist karjatara hüppamine neile tavaliselt muret ei valmista. Siiski on liigagi sageli näha ka ebaõnnestunud hüppeid
Poole üheteistkümneks oleme jõudnud El Calafati sissesõidul oleva kontrollpunktini. Üleval keskel on elektrooniline tabloo autonumbritega. Täpselt ei saa sotti, milline peaks olema õige käitumine, kui seal enda autonumbrit kuvatuna näed.
El Calafat paistab olevat puhtalt turismist elatuv linnake. Ja neid paistab siia jaguvat.
Et planeeritud liustikukülastus jääb siit kaheksakümne kilomeetri jagu edasi tupikteele ja peame tagasiteel samuti siit läbi sõitma, siis jätamegi peatused. tankimised ja poekülastused pärastiseks.
Liustiku ümber on moodustatudka kaitseala, mille piiril kogutakse külastustasu.
Autoga tulijate jaoks on asi tehtud mugavaks, raha saab otse autoaknast maksta.
Tee pakub ilusaid vaateid ja parimatele kohtadele on peatumiseks ka parklad tehtud. Muidu aga on tee kitsas ja kääruline
Liustiku vahetus läheduses asuval territooriumil on lubatud olla ainult valgel ajal, suvel, nagu siin just algamas on, kella 19.30-ni.
Päris liustiku juurde oma transpordiga ei saa, auto tuleb jätta parklasse ja viimase kilomeetri viib tasuta reisibuss
Natuke kummalisena tunduv installatsioon tulekustutiga
Bussist väljumise kohas on uudistajate kontsentratsioon kõige suurem
Siit on ka suurepärane ülevaade siiatuleku peapõhjusele.
Edasi saab juba mööda mitmeid treppe ja kaldteid mööda minna lähemale uudistama
Rada lõppeb juba üsna liustiku serval. Suhtelist vaikust lõhestavad valjud raksatused, mis tekivad, kui jääkamakad lahti murduvad ja siis suure pauguga alla kukuvad
Mäenõlvu katab siin päris korralik mets, sellist pole juba tükk aega näinud ja ei näe ka edaspidi kuni Buenos Aireseni välja
Liustikult tagasiteel võtame esimese käiguna ette suurema kaupluse. Väljast näeb see selline välja.
Et ees on palju kilomeetreid ja väga vähe asulaid, siis tangime ka auto
Tuul on konstantselt tugev ja maastiku iseärasuste tõttu iiliti üritab suisa autot vänderdama panna. Kiirused on ka suured ja lõpeb see sellega, et auto tagaosast peale mõningaid raginaid irdub pamper. Pidurid peale ja õnnestub detail siiski kinni püüda. Enam vähem tervelt ka. Nüüd aga on probleem, mida edasi teha. Tagasipanek siin ei tule kõne allagi, pealegi on tuul tõesti nii tugev, et ilmselt varem või hiljem lendaks ta uuesti ära ja siis ei pruugiks nii hästi enam minna. Õnneks saab tagaistme seljatoe alla lasta ja sinna Henry koos pampriga ääri veeri ära paigutada.
Väljas on juba pime, kui Perito Morenossse jõuame. Esimene hotell on täis, aga teises näkkab hästi – kolmene tuba kenasti vaba.
Teistel on veel natuke unerohtu vaja, aga minul magamajäämisega täna probleeme ei tundu olevat
Saavad sellise asja kätte
Läbisõitu kujunes ligi 1200 km ja vaatamisväärsused said ka ära nähtud, seega võiks öelda, et kordaläinud päev ja oleme kenasti liikumisgraafikus, et neljapäeval lennukile jõuda. Kui ainult seda stangejama poleks juhtunud.
28 nov.
Natuke pealt kuut on uni läinud. Akna taga kolistab endiselt meeletu tuul ja päike kõrgel taevas. Panen asjad kokku ja lähen alla. Selline see peatuspaik hommikuvalguses koos meie pooliku autoga välja näeb
Teised ka liigutavad. Hommikusöök on seitsmest, aga mõni minut peale seda tärminit alles teenindaja saabub.
Ei saa öelda, et pakutav väga rikkalik oleks. Tegelikult kaugel sellest, letil on röstsai, või ja moos. Krõbinad joogijogurtiga ja mahl.
Tegelikult teen natuke liiga. Varsti tuleb ikka sink-juust ja kohvi ka!
Kella üheksaks õhtul oleme peale ligi 1350 km maratoni jõudnud 21000 elanikuga Rio Colorado nimelisse linnakesse. Majutame end Hotel Ideali
Tundub väga korralik asutus olevat ja soodne pealekauba.
Saame suisa kahetoalise 2+1 voodiga numbri.
Majutus vormistatud, jõuame veel tiiru linna peal teha.
Tagasi hotellis, lähevad teised õhtust sööma, mina jätan vahele. Kogu tänane marsruut on kajastatud kaardil järgmisel kujul
29.nov
Poole kuuest on uni läinud. Natuke vedelen, aga paksu kardina tagant õue piilunud ja helesinist taevast näinud, panen riidesse ja lähen hommikusele jalutuskäigule.
Juba eile torkasid silma sellised installatsioonid tänavatel maja ees. Lihtsad, aga paljudel siiski oma disainiga.
Paistab nii, et tegu on prügikastidega, kuhu majapidamised oma prügikotid panevad. Maast kõrgemal ilmselt rottide/koerte/ei tea kelle veel pärast. Siin ka üks näide kasutusel olevast rajatisest.
Rahvast on liikvel üsna vähe.
Linna plaan koosneb enam-vähem võrdkülgsest tänavate ruudustikust, mille ääres kaunid hooldatud eramajad.
Jõuan ringiga taas Rio Colorado äärde, kus eile õhtulgi käisime.
Ülesvoolu on veel üks ajalooline sild, aastal 1909 valminud ja praegu jalakäijate kasutuses olev terasest ehitis.
Ei tea mis tobe komme on võtta kodust kaasa marker ja tulla siia midagi kritseldama. Aga kuna kõik kirjed on sarnase valge kirjutusvahendiga tehtud, võib oletada mingit traditsiooni. Nagu meil tabalukud vms. Iseenesest süütu.
Ka autosillast saab hommikuvalguses parema pildi kui ööpimeduses
Vaade jõele ülesvoolu. Ei tundu küll väga suure jõena, ometi on tegu 1114 km pikkuse vooluveekoguga, mis saab oma veed Andidest. Jõgi on ka tinglikuks piiriks Patagooniale
Vabadel pindadel tänavakunsti viljelemine on ka siis populaarne
Hotelli ees asuv raudteejaama hoone. Hetkel ei tundu mingit kasutust leidvat. Ometi paistavad relsid päris haljad. Võib oletada, et mingi kaubavedu äkki veel toimub
Mõned vanad vagunidki veel vedelemas
Siin mei vigane liiklusvahend hotelli ees parklas
Jäätmekäitlusjaam siinsamas hotelli ees üle tee.
Pealt seitset olen hommikusöögiks tagasi. Henry juba raalib siin midagi ja Elver tuleb ka varsti. Aga süüa pole tõesti eriti midagi. Isegi ootamine, mis eelmisel hommikul kandis vilja – toodi sinki ja juustu, siin ei aita.
Söö aga oma sarvesaiu ja pane moosi peale. Isegi mahla antakse üks portsion, pool klaasi
Poole üheksast hakkame lõpuks liikuma. Täna vaja veel auto ära remontida ja pole teada, kuidas sellega läheb.
Küpseb plaan mitte raisata õhtut Buenos Aireses vaid üritada jõuda laevale, mis käib Uruguai vahet ja käia ära ka selles riigis.
19.00 jõuame Buenos Airese kesklinna sadamasse. Kõik on minut minutis nagu kellavärk. 19.45 läheb laev Coloniasse Uruguays. Erinevaid sõiduaegu leiab siit.
Natuke kulub aega, et piletiostuks kohalikku raha juurde vahetada, dollarites makstes oleks kasutusel ametlik kurss. Saab seda piletimüüja juhiste järgi teha kohe ootesaalis väikse müügileti juures
Selgub, et edasi-tagasi tavapiletihinnast on soodsam osta pakett koos ööbimisega hotellis Italiano. See võiks meile just ideaalselt sobida.
Piletid ostetud, teeme kiirelt checkini ära ja siis jooksujalu autot parkima. Leiame koha siinsamas silla all. Loodetavasti homseni ok
Seejärel juba siva laevale. Enne veel turvakontroll ja siis passikontroll. Ikkagi teise riiki minek. Argentiina väljumisetemplit passi ei löö, aga kohe siinsamas on ka Uruguai piirikontroll, kes oma jälje ikka meie reisidokumentidele jätab
Õhtuvalguses on toredad vaated linnale ja merelahele
Kogu sõit kestab ca 1h ja 15 min. Sadamaterminal on udupeen ja uhiuus
Uruguai poolel tuleb veel tollikontroll, mis seisneb kottide läbi röntgeni laskmise.
Seejärel saab ootesaali, kus antakse ülevaade umbkaudsest kohaliku raha väärtusest.
Hotell ei jää kaugele, max 500 meetrit. Paistab viisaka asutusega tegu olevat
Seda nii väljast kui seest
Meie kolmene kamber näeb selline välja
Natuke kasinud, lähme linna peale. Näljasemad saavad süüa
Peale kõhutäit veel kiire ring ümbruses
Ja südaööks põhku
30 nov.
Vaatamata väsitavatele päevadele on kuuest hommikul uni läinud. Akna taga ka suur valge ja sinetav taevas. Et hommikusööki saab alles kaheksast ei jää muud üle, kui väike linnatuur teha. Sõbrad jäävad veel pikutama
Liigun hotellist läände jäävasse vanalinna. Palju on siin igasugu ägedaid vanu autosid. Osa nendest paistab kasutusel olevat, mõned on dekoratsioonid , osa aga tunduvad lihtsalt hüljatud olevat
Poolsaare otsa jääb ilmselt asula vanim osa koos kindlustustega
Poolsaare tipp kannab nime Bastión de San Pedro. Ilmselt on kunagi ka siin miskid kindlustused olnud, hetkel aga on sellel kohal lipuväljak.
Päris tipp aga tundub olevat kalameeste lemmik
Linna tuletorn – Faro de Colonia del Sacramento.
27-meetrine majakas näitab laevadele teed siin juba aastast 1857 ja peaks praegu ka turistidele avatud olema.
Hommikusöögiga käib sellisele hotellile sobimatu koonerdamine.
Leti tagant peab tädi käest kõike küsima. Aga vähemasti saab üht teist soolast ka
Peale sööki saaks ka hommikuujumist teha
Aga meil on aeg sadamasse liikuma hakata. Väljumine on 10.30, aga enne veel formaalsused. Peale registreerimist vaatame suveniiripoes ringi
Muu ninnu-nännu seas on võimalik soetada endale ka näiteks karbi värvilisi pliiatseid
Huvitav kunst on ootesaali seinal. Valdavalt on pildil musta nahavärviga seltskond, aga paremas servas löövad valged tantsu.
Tagasi sõidame teise, natuke suurema katamaraaniga, kuhu ka autod peale mahuvad
Kerge nohu tõttu jään seekord sisse istuma
Vaatamata sellele, et tegu on suurema laevaga, kiiruses allahindlust ei ole, gps näitab ligi 60 km/h tempot ja varsti on ka Buenos Airese siluett siinsamas
Erinevalt tulekust sai Uruguai poolel teha ainult väljumise passikontrolli. Seetõttu tekib laevast mahaminekul tohutu pikk dokumentide kontrolli järjekord, mis õnneks ikkagi vaikselt liigub.
Auto on silla all kenasti alles.
Et hommikusöök polnud piisav, aega aga on, siis plaanime mõnusa söögikoha leida. Selleks seame sammud sadamast kesklinna poole. Teele jääb vene kirik “Iglesia Ortodoxa Rusa de la Santísima Trinidad” ehk siis midagi seoses Püha Kolmainsusega
Venemaa rahade eest ehitatud ja Norra päritolu arhitekti Alejandro Christopherseni projekteeritud kirik valmis 1901 ja nagu näha toimetab ka tänapäeval.
Kiriku vastas üle tee on Lezama park. Selles aga Buenos Airese asutaja Pedro de Mendoza (1499-1537) monument
Leiame Defensa ja av Brasili nurgalt kaks kena restorani. Lähme Hipopotamo-nimelisse. Rahvast natuke on, aga keegi meile eriti tähelepanu ei taha pöörata. Solvume ja lähme uut kohta otsima.
Mitmel pool on veel asfaldi alt või siis ka munakivilõikudel näha relsse. Tähendab, kunagi on siin tramm liikunud. Asja lähemalt uurima asudes selgub, et kunagi on see linn suisa kandnud nime “City of Trams”. Esimene tramm hakkas käima juba nii ammu kui 1863 aastal ja XX sajandi 20-datel saavutati oma 875 kilomeetri ja 99 liiniga esikoht maailmas suhtes tramme/elaniku kohta. Aastast 1963 algas kiire allakäik, kui trammiliine hakati massiliselt bussidega asendama ja tänapäeval on käigus ainult mõni asjaarmastajate poolt promotav nn. muuseumitrammidega varustatud retroliin. Sellisest vähikäigust on küll kahju
Päris suure ringi teeme ja jõuame parema puudusel ikka samasse kohta tagasi
Üritame tellida ühe suure komplekti kolme peale
Algatuseks tuuakse midagi sellist.
Ootame ja ootame. Õnneks see ootamine meile sobib, kiiret kuhugi pole. Auto lubasime 20.00 ära viia. Aga tundide kaupa ootamine läheb juba liiale. Ja nagu selgub. olemegi ilmaasjata oodanud ja see, mis saadud, ongi kõik. Ilmselge “communication error”
Lähme auto juurde tagasi ja parasjagu paistab, et jääb veel aega Harley poes käia. Henryl sealt erisoovid.
Aga nagu ikka, kui tundub, et aega on laialt käes, kipub seda lõpuks puudu jääma. Algatuseks avastab Henry, et rendilepingus on tagastamiskohaks mitte meile vajalik lennujaam vaid see teine. Proovime rendifirmaga kontakti saada, aga toru ei võeta ja sõnumitele ei vastata. Otsustame siis ikkagi viia auto lepingujärgsesse kohta. Elver leiab oma kaardilt ka vajaliku koha, aga see osutub asuvat maandumisrajal ja õnneks me sinna ei sõida. Aga seda päris õiget kohta leida pole samuti lihtne. Kappan kogu suure terminalihoone läbi, Europcari ja teiste rendifirmade letid on just teises otsas. Kõikides muudes on ka inimesed kohal, meile vajalikus aga mitte. Naaberfirmast katsun uurida ja sealt saan teada, et vaja kuuendale korrusele minna. Küsin igaks juhuks veel üle, et kas sain ikka õigesti aru. Seejärel liftiga üles. Parkimismaja viimasel korrusel on tõesti rendiautode tagastamise koht. Paistab erinevaid tegelasi olevat, aga mitte Europcari tüüpi. Igatahes koht on õige ja lähen auto juurde tagasi. Sõidame siia üles ja Hertzi töötaja, kes paar sõna ka inglise keelt taipab, teeb meie palvel kõne Europcari. Sealt lubatakse 15-20 min jooksul jõuda. Meil ei taha enam hästi niipalju aega olla, kell muudkui tiksub, linnas on ummikud ja teine lennuväli üle 40 km kaugusel. Jätame võtmed ja dokumendid autosse ning jääme lootma parimat.
Kogu autoga läbitud teekond Argentiinas ja Tšiilis on kaardil selline
Väike jant taksodega ja enne üheksat oleme lõpuks Ezerie lennuväljal. Mingil põhjusel online check-ini teha ei õnnestunud ja nüüd tuleb natuke järjekorras seista. Aga kõik laabub ja poole kümneks oleme juba meeletus pikas turvakontrolli järjekorras.
Selgub, et reeglites on tehtud muudatusi ja nüüd võib kaasa võtta ka vedelikke, kuni 5 liitrit suisa. Ei tea, kui rahvusvaheline selline muudatus on ja kas jätkulendudele mõnes muus lennujaamas ka sellise pagasiga lastakse
Selle turvakontrolli edukal läbimisel kannatused veel ei lõpe, sest kogu see mass hakkab edasi seisma veel pikemas ja aeglasemini liikuvas passikontrolli järjekorras.
poole üheteistkümneks on asi arenenud nii kaugele, et saame ka lõpuks passid ette näidata.
Kuigi väljalend on 23.50, siis pardaleminek algab 23.00 ja see meile enam eriti söömiseks aega ei jäta. Salatid ikka jõuame tellida.
Lennukis saab kaks toidukorda. Esimese kandena on munaroog
Teise söögikorra ajal saab valida loomaliha ja pasta vahel. Makarone ma kindlasti ei vali
Maandumisejärgne esimene küsimus on öömaja leidmine. Saame broneeritud toa samas piirkonnas, kus tulleski peatusime. Edasi juba transport sinna.
Taksodega on taas probleeme ja tellitut me ei leiagi, liigume hoopis juhuslikuga
Hotellituba näeb selline välja
Õhtu lõpetame tagasihoidlike seiklustega ümbruskonnas,
Järgmisel päeval kojulennuga mingeid märkimisväärseid sündmusi ei kaasne. Kodus aga on lumi. Ja seda on palju