Freetowni avantüür.

Ees on puhtalt praktilistest vajadustest inspireeritud sõit Sierra Leonesse. Et tegemist pole meelelahutusega ja aega pole seetõttu raisata, siis on prioriteediks maksimaalselt kiire vahemaade läbimine. Transpordivahendiks on elunäinud Škoda, mille oleme valmis ka edasi (või tagasi) liikumisel vajadusel hülgama. Seda asjaolu on arvesse võetud ka kaasavõetavate asjade valikul. Kilomeetreid peaks ees ootama ümmarguselt 20000. Otsetee läbi Senegali oleks üle tuhande kilomeetri lühem, aga kuna Mauretaania / Senegali piiril toimuv skämm on mitte ammu läbi elatud ja elavalt meeles, siis tuleb sõita ringi, läbi Mali.

21. november 2019, neljapäev.

Väljasõit venis, nagu sellistel puhkudel tavaline, plaanitust jupp aega hiljemaks. Liikuma sai alles nii veerand kahe paiku pärastlõunal. Tempot pidurdas veel jutuajamine Pärnus ja hiljem Lätis. Aga siis sai täie auruga sõitma hakata. Reede hommikutundidel olime Saksamaal ja laupäeva, 23 novembri esimesteks tundideks juba Hispaanias. Kolme paiku öösel maandusime Mareki juures Barcelona serval ja varisesime unne.

Uni maitses hea ja oleksime ilmselt veelgi maganud, aga on vaja liikuma hakata, sest plaanime õhtuks ikkagi Marokosse viivale praamile jõuda. Hommik on kena ja eileõhtusest paduvihmast pole jälgegi.

Sõita on Gibraltarini ligikaudu 1150 km. Seega kiire dušš, hommikusöök ja siis tuld. Esimene peatus lähedalasuv odavat kūtust (diisel 1.149) pakkuv tankla. Tasuda saab ainult pangakaardiga.

Esialgu üritame tasulist teed vältida, aga üsna kiiresti saame selle mõttetusest aru ja liigume tagasi rahalisele magistraalile. Õnneks on Valenciast edasi läbi sisemaa kulgev tee kuni uuesti rannikuni jõudmiseni Malaga juures tasuta ja ei koorma meie eelarvet.

Vaatamata kõigile pingutustele jõuame sadamasse hilja, natuke enne 23.00-i. Saada on piletid 00.30 väljuvale suurele laevale, liin Algaciras – Tanger Med. Hoiatatakse kohe, et väljumine hilineb. See-eest on pilet soodne: 107 eurot auto ja kahe inimese eest. Marsruut on otse Tangerisse, mis on juba Marokos, vastupidiselt kahele ülejäänud liinile, mis oma reisijad Aafrika mandril asuvatesse Hispaania enklaavidesse viivad. Selle variandi eeliseks saab lugeda ka enne praamile minemist teostatava EU-st väljumise passikontrolli. Siis jääb praamilt maha sõites veel ainult Marokosse sisenemine.

Et väljumine hilineb, siis sõidame kõrvalasuvasse Algeciras’e linnakesse eesmärgiga toiduaineid osta. Saame seda toitumise asja lõpuks KFC-nimelises kiirtoidurestoranis sooritada.

Ülejäänud seltskond praamil koosneb enamuses kojusõitvatest marokolastest, kes ilmselt Euroopas tööl käinud ja nüüd siis koju lähevad, kasutades selleks otstarbeks soetatud soodsa välimusega sõidukeid, mis on viimase võimaluseni koormatud kõikvõimaliku eurooplastele enam mittevajaliku inventariga, et mitte öelda kila-kolaga. Osa kaupa on väljanägemise põhjal otsustades prügimäelt korjatud.

Passikontroll käib kähku, “gracias” ja head teed. Auto dokumentide vastu huvi ei tunta.

Laev on tõesti suhteliselt suur ja ka keskmiselt korras. Süüagi oleks võimalik. Kahju, et kõht on täis, sest pakutav tundub isuäratav..

Väljumine saab lõpuks teoks loetud minutid enne kolme öösel ja lubatud sõiduajaks on 1,5h. Sätime endid mugavatesse tugitoolidesse ja naudime reisi…

Eks väsimus teeb oma töö ja poolunes möödub sõit kaunis kiiresti. Teeme laevast väljudes teadmatusest strateegilise eksimuse. Nimelt oleksime laeval pidanud politseile oma passi näitama ja sellega juba Maroko sisenemise templi saama.

Seda me aga ei teadnud ja maale sõitnult suunatakse meid laeva tagasi. Oleme sunnitud ootama, kunas vahepeal lahkunud ametnikud naasevad. Seda nad aga tegema peavad, kuna laev peatselt uuesti Hispaania poole tagasi liigub.

Saame oodata nii pool tunnikest, siis aga õiendame enne tegemata formaalsused mille tõestusena jääb passi järgmise väljanägemisega jälg

Seejärel saab seaduslikult taas maale liikuda. Selline on esmane vaade laevalt mahatulijale

Sadamaterritooriumilt väljasõidul tuleb veel tolliga õiendada. Erinevalt kaubareisijatest on meil ainult auto ja sellega seotud formaalsused käivad üllatavalt kiiresti. Saabume küll viimastena aga lahkume esimeste seas.

Erinevalt viimasest autoga Maroko külastusest, käis seekord auto tollimine tõesti kiiresti ja selle protsessi edukuse garandiks saab autoomanik väikese visiitkaardi mõõdus paberitükikese asjassepuutuvate andmetega.

Esimesel mäkketõusul teeb auto väga hirmutavaid vibreeringuid. Aga jätkab siiski liikumist. Ka Marokos on olemas tasulised kiirteed, tasuma peab nende eest aga õnneks vähem kui nende Euroopa analoogid maksavad. Tanger – Rabati ots tuleb 100 dirhamit ehk ca. 10 eurikut.

Lootus, et äkki araabia maailmas pühapäeviti ei puhata, osutub sinisilmseks. Kõik meile vajalikud saatkonnad on suletud. Mauretaania:

Mali:

Guinea oma ei hakka üles otsimagi. Teeme väikese netiuuringu ja selle tulemusel otsustame ööpäeva mitte raisku lasta vaid jääme lootma võimalusele Mauretaania viisa piiril hankida ning Mali oma Nouakchotis..

Edeneme jõudsasti kuni jõuame 100 km kaugusele Marrakeshist. Siis ütleb auto üles. Jääb seisma ja enam ei käivitu ka. Läbi kaasnevate suurte kommunikatsiooniprobleemide õnnestub siiski puksiirauto tellida. Kohe nii tulemuslikult, et saabuvad suisa kaks tükki, kes siis lõunamaalaslikult temperamentselt verbaalsesse kismasse laskuvad, sest üks kahest jääb paratamatult tööst ilma.

Aga mitte ilmtingimata tasust, sest 50 eurot meie makstud 150-st. vahetavad omanikku ja edasi läheb juba libedalt.

Ise saame autosse jääda ja sõit Marrakeshi poole võib alata. Soovime saada pukseeritud otse kuhugi remonditöökotta. See ka juhtub

Kuna on pühapäeva õhtu, siis jääb üle ainult öömaja otsida. Selleks leiame ca 4 km kauguselt imetoreda perehotelli. Töökoja omanik viib meid kohale ja lubab hommikul kohe meie autoga tegelema hakata. Hotellis võtab perenaine meid tee ja küpsistega vastu.

Keeleprobleem on tädil osavasti telefoni tõlkeäpi abil lahendatud ja saame vähemasti mõne sõnakese vahetada. Numbrituba on kena, romantiliselt roosa


oma sansõlmega ja puha.

Maja ise asub natuke suurest teest eemal eramajade rajoonis. Rõdult saab sellele piirkonnale pilgu peale visata.

Kuigi unevõlg on suur, on magama siiski vara minna ja lähme jalutame natuke ümbruskonnas. Lisaplaan on juuksurisse minna. Aga kõik juuksurid on hõivatud. Tiirutame siis natuke niisama.

satume huvitavatesse kitsastesse tänavalabürintidesse.

Aga kiirelt pimeneb, nagu lõunamaades ikka, ja läheme hotelli. Magama.

Magame 13 (!) tundi jutti. Läbitud teekond kuni siiamaani kujunes selliseks:

5160 km

Hommikusöök on eraldi tasu eest. 5 euri nägu.

Peale sööki asutame töökotta minema. Teeme seda jala. Tee viib läbi kauni eramajade rajooni.

Töökojas ollakse juba auto kallal.

Ka siin saab rakendada tõlketeenust, mida pakub tänapäevane telefon. Ainult, et meie kasutatav programm oskab lihtsamategi lausete mõtte pea peale keerata ja kasutegur on enam kui küsitav…

Paigaldatud saab uus starter

ja vahetatud kütusefilter.

Selliste manipulatsioonide tulemusel saab auto jälle liikumisvõimeliseks. Mõistlikus koguses paberraha vahetab omanikku ja sõit võib jätkuda. Kiirtee kuni Agadirini maksab 80 kohalikku raha ja sellega on ka tasulistel teedel selleks korraks lõpp. Edasi kulgeb juba tavaline kaherealine lõuna suunas. Tangime ja tuld!

Marrakeshist saime liikuma pärastlõunal ja suures piires 24h möödudes ja 1800 km pärast jõuame Mauretaania piirile. Tee on olnud üsna üksluine ja meelt lahutasid ainult paar vahejuhtumit. Üks selline oli seotud visade liikluspolitseinikega, kes mitte mingil tingimusel ei tahtnud loobuda endale väljateenitud preemiatest.

Kauplemiseks kulunud aja jooksul jõuab meile järele juba tükk aega tagasi mööda sõidetud jalgrattur, kes viib läbi ilmselt elukestvat jalgrattaretke ümber maakera. Tundub, et selle tegelase näol on juba tegemist pikaajalise vangi sündroomiga, kes oma elus enam midagi muud teha ei oska ega soovi… Ja ise on ülimalt rahul

Üldine pilt on selline, et turiste peaaegu ei ole. Need vähesed, kes matkaautodega siin teele ette jäävad, on samuti suure tõenäosusega tulnud ainult Marokosse talve veetma ja kaugemale lõunasse ilmselt ei suundu. Seda selgelt halvenenud turvaolukorra pärast sub-Sahara riikides.

Et sõit lühem tunduks ja tukk peale ei tuleks, siis aeg-ajalt, peamiselt enne ja pärast asulaid, peatavad ikka ka kohalikud meelelahutajad autosid ja pakuvad võimaluse prantsuse keelt harjutada. Suuremat tüli nad ei tekita.

Viimased sajad kilomeetrid aga kulgeb maantee üksluises kõrbemaastikus ja on praktiliselt liikluseta.

Jõudnud piirile, laseme esimeses tanklas paremat kätt paagi triiki, 8,52 dirhamit/liiter.

Tankimine on siin tanklates alati täisteenindusena ja ise käsi diisliseks tegema ei pea.

Selgub, et mõnisada meetrit edasi on palju suurem tanklakompleks. Tõsi, kütusehind on sama, ainult lisateenuseid on rohkem.

Kui oleks aega, saaksin siin oma soenguprobleemi lahendada.

Käime poes,

varustame endid mõne ühiku toidupoolisega ja külastame ka kohvikut.

Pakkumises on salat.

Peale pausi suundume juba piirile. Rekkaid on järjekord aga sõiduautosid eriti pole.

Piiripunkti sisenemisel saame kohe ühe “abimehe ” kraesse, kes üritab ilma tematagi kaunis lihtsalt läbitavalt protsessilt oma kasu lõigata.

Vennike plaanib meiega koos juba Mauretaania poolele kaasa sõita ja kui ta näeb et see ei õnnestu kuidagi, siis hakkab oma “teenuste” eest raha sisse kasseerima. Alustab 20 eurost. Lõpuks mõne mündi ikka saab.

Maroko poolsed piiriprotseduurid käivad kaunis kähku ja suuremate probleemideta. Aga piirilt väljasõit venib pikaks, seda põhjusel, et kuna sisse/väljasõit on kitsas, siis vastutulevad autod on selle pudelikaela umbe sõitnud ja läbipääsu pole.

Edasi tuleb mõned kilomeetrit eikellegimaad, kus puudub ka tee. Tohututes kogustes on prügi ja autovrakke. Neid viimaseid on tõesti palju ja kõikvõimalikele automarkidele kuuluvaid. Ka kallitele, G-Mersudele näiteks.

Eks see üks omamoodi Euroopast varastatud autode surnuaed ole.

Tegelikult on tegemist Sahrawi Araabia Demokraatliku Vabariigi territooriumiga, mida on selle moodustamisest alates 1976 aastal tunnustanud 85 riiki. Riik tekkis Hispaaniale kuulunud koloniaalterritooriumi asemele aga peaaegu kogu tema territooriumi hõivas koheselt Maroko. Tänapäeval ongi reaalselt selle riigi kontrolli alla ainult pisike osa oma territooriumist ja valitsusgi asub eksiilis, Camp Rabounis, Tindoufi provintsis Alzeerias.

Igaüks valib kahe piiripunkti vahel liikumiseks omale arvatava parima trajektoori.

Meie selles nii kogenud ei ole ja suudame liiva sisse kinni jääda. Pärast mõningast kaevamist/lükkamist/pusimist saame siiski liikuma. Auto madal põhi saab mitmeid matse aga õlikannu punane märgutuli armatuurlaual seekord veel ei sütti ja jõuame tervena Mauretaania piiripunktini.

Mauretaania piiril on “fixereid” hoopis rohkem ja tuleb pingutada, et neid endast maha raputada. Pakutakse ka kohalikku SIM-kaarti, mida meil tegelikult ju vaja läheks, aga hetkel ei saa selle asjaga süvenenult tegeleda, vaja on piiriformaalsustele pühenduda.

Esimene koht, kuhu tuleb sisse astuda, asub kohe vasakul peale tõkkepuust sissesõitu. Seal pannakse andmed kenasti suurde vihikusse kirja.

Edasi liigume viisaostu majakesse. Tõepoolest, viisa siit saab ja aega kulub sellele tunduvalt vähem kui oleks Rabatis läinud. Maksab 55 eurot, mis samuti kergelt vähem kui saatkonnas. Ainuke häda, et saadaval on ainult ühekordsed viisad. Protseduur käib nii: kõigepealt nelja sõrme jäljed mõlemalt käelt, seejärel pildistamine, raha maksmine ja valmis ongi.

Sellega on siinses sisehoovis protseduurid lõppenud ja saab sõita järgmise tõkkepuu taha. Siin tuleb minna paremat kätt asuvasse sisehooviga majja, kus vormistatakse auto sissevedu. 10 päeva seda rõõmu maksab 10 eurot. Maksta saabki eurodes.

Seejärel tuleb sisse astuda vasakule jäävasse politseisse, kes siis templi lisamisega passi piiriületuse ametlikuks vormistab. See annab õiguse liikuda järgmise tõkkepuu taha, kus viimase kohustusliku asjana saab autokindlustuse osta. Kaks nädalat tuleb ca 17 euri. Taas oleks võimalik osta kohalik SIM-kaart, aga meie seda hetkel ei tee. Mauretaanias on 3G võrk.

Teel Nouakchotti annab alla tagumine vasak rehv. Südaöö paiku jõuame siiski pärale ja esimese asjana otsime üles Mali saatkonna, et teada saada mis kell hommikul saab viisaprotsessi käivitada.

Teadetetahvlilt saab ka infot viisade maksumuse kohta, mis tõstab tuju. Viisad on siin märkimisväärselt odavamad kui Rabati saatkonnas. Kahekuulise kahekordse sisenemisega Mali viisa peaks saama 10000 ouguiya ehk ümberseletatult 25 euro eest.

Seejärel väisame hotelle, et magama saada. Väljavalituks osutub intrigeerivalt kõlav RAHA nimeline asutus.

Siin saab netti ja hädapärast pesta. Hommikusööki lubatakse ka.

27 november.

Lubatud hommikusöök on täiesti olemas.

Õiendame ka öömaja, mille maksumuseks kujuneb 40 eurot.

Mali saatkonda saabume just õigel ajal. Viisat hakatakse kohe vormistama. Selleks on vajalik kaks passipilti, raha ja passi koopiaid. Neid viimaseid meil pole ja kerge naeratuse kutsub see asjaolu esile ka konsulaartöötajal, sest tema selja taga on suur kontorikombain…

Ühekuune ühekordne viisa maksab 6500, kahekuune ja kahekordne 10000 ja kolmekuune mitmekordne 16000. Meie valik on keskmine. Et meil kohalikku raha parasjagu ei ole, siis läheme seda hankima. Umbes järjekorras kümnes ATM meile raha ka annab. Tagasi saatkonnas, selgub, et viisadiil vajab veel “big chiefi” allkirja ja selle ootamise aega kasutame rehvivahetuses käimiseks. Esimeses ettejäävas meie mõõtu ei ole.

Meie mõõt on 195/65, siin paistab aga standardiks olevat 185/65. Õnneks on kummipunkte nagu putru ja miskit ikka leiame.

Saadaval on praktiliselt ainult kulumispiirini kulunud rehve. Üks selline pannakse meile tagavararattale puruksläinu asemele 6500 raha eest ja ühest teisest saame vähe parema pika kauplemise peale 5000 kaasa osta. Töö käib eeblitega ja mingist tasakaalustamisest pole juttugi..

Saatkonnas tagasi, saame oma viisadega passid kätte ja paneme Mali poole ajama. Linnast väljasõidul saab veel moona hangitud. Selleks on puuviljalett just paras paik, 30-kraadises kuumuses rippuvaid lihatooteid seekord ei soovi…

Piirini on ca 1000 kilomeetrit. Enamik autosid kuulub rahvusauto, Toyota Hiluxi erinevatesse väljalasetesse. Tee on valdavalt hea

või siis üllatavalt hea.

Vahest viskab ikka löökaukudega lõike ka sisse.

Teele jääb regulaarselt kontrollpunkte ja meie kaasavõetud fiche’d, mida on 40 tükki, hakkavad otsa lõppema.

Need on sellised paberid, millel on reisija ja sõiduvahendi andmed kirjas, et siis kontrollpunktis mitte aega raisata, sest ilmselt on vajalik kontrollpunkti läbijate andmed kirja panna. Annad aga paberi üle ja saad edasi sõita, ametnik aga ilmselt hakkab pärast sinu andmeid kuhugi žurnaali kandma. Kuna tagasi peame ka veel sõitma, siis üritame vähemalt ühe säilitada, et oleks, millest saaks koopiaid teha. Väikeste veiderdamiste tulemusena see ka õnnestub ja läbime Mauretaania 39 fichega.

Kui enamus kontrollpunkte koos kontrollijatega on sõbralikud ja meeldivad, siis satub ka üks naljamees, kes tõsise näoga juhib tähelepanu lahtistele turvavöödele ja püüab selgeks teha, et nüüd tuleb hakata kukrut kergendama. Samal ajal peatatakse vastasuunast tulev kastiauto, kast inimesi täis. Kommentaarid on siin ilmselt liigsed…

Märgata on, et ka siinkandis liigub elu edasi ja selle tõestuseks on uhiuued elektriliinid, mis tänapäevaseks eluks vältimatu elektri teele jäävatesse asulatesse transpordib.

Ka asulate vahel on täiesti uued elektrilahendused.

Öösel kahe ajal oleme piiri lähedal politsei kontrollpostis. Edasi meid ei lubata, piir peaks avatama 8.00. Üritame magada.

28 november.

Vaatamata väsimusele ja lühikesele uneajale, võtame jalad alla seitsmest. Ka korravalvurid, kes samuti siinsamas ööbisid, on juba toimetamas.

Kohe meie parkimiskoha kõrval on kena väike prügimägi, kuhu üks kitsetall on oma hommikusi kilekotte nosima tulnud. Miskit muud ju eriti süüa pole…

Piirile meid aga ei lasta, enne tuleb täita üks fisce sarnane dokument.

Seejärel aga bon vojage! Kaugele sõita pole vaja, kohe ongi piir. Esimene asutus on vasakule jääv toll.

Ka siin on vastutav ametnik just voodist tõusnud.

Selgub, et suurt bossi pole kohal ja tuleb ta alles kella kümneks. Põhjus – Mauretaanias suur pidu, iseseisvuspäev. See muidugi tore sündmus, kahjuks aga mitte meie olukorras. Ei jäägi muud üle kui oodata, seltsiks mõned koduloomad.

Ka kitsi laseb siin vabalt ringi

Ümbrus on kaunis segamini, vedeleb igasugu kola, selle seas ka iseenesest päris kallis aparaat, mida keegi ilmselt tulutult on remontima hakanud.

Ootamise käigus kleebib ligi igasugu tegelasi. Üks mõistab väheke inglise keelt ja hangime tema abiga Mali SIM kaardi. Kuna hind öeldakse eurodes, maksame dirhamites ja tehing käib arvestades läbi CFA-de, siis saame igalt konversioonilt ka natuke pügada. Pluss see, et pärast selgub, et kaarti tuleb veel interneti jaoks ka laadida. 1 GB maksab 2000 CFAd. Kuna süüa pole ka saanud, siis 1000 CFA eest toob tegelane meile kummalegi tassi mingit kakao sarnast magusat löga ja ühe saiakese.

Ka lapsed ei jäta vahele võimalust oma kerjamistaktikaid lihvida

Lõpuks on oodatav ülemus kohal ja saame auto välja vormistatud. Edasi liigume politseisse, kus toimub viisa saamisega sarnane protseduur. Selline see asutus välja näeb.

Ei saaks öelda, et piiripunktile poleks tehnikat eraldatud..

Ankeet, näpujäljed ja pildistamine. Hetkeks tundub suisa, et nad on midagi segamini ajanud ja arvavad, et tuleme Malist ja tahame viisat vormistada. Aga ei. Kuigi, seda saab siin samuti teha, hindki on sama, 55 euri. Lõpuks saame minema.

Mali poolel algab jant vasakut kätt asuvas politseis, kus saab templi passi.  Edasi toll. Nooruke segavereline poiss paneb püüdlikult kõik andmed suurde kaustikusse kirja ja siis selgitab, et kõrval katusealuses tuleb vormistada kindlustus ja siis ca 1 km pärast tuleb osta passavant ehk auto ajutise tolli paber.

Kindlustus, enamikku Lääne-Aafrika riike kattev pruun kaart, mida saab miinimum kuuks ajaks, maksab meie autole 51000 CFA mida meil pole. Kutid on sõbralikud ja vormistavad meile siiski autosõiduks hädavajaliku dokumendi, mille eest maksmise lepime kokku esimeses teele jäävas linnas kus on lootus seinast raha saada, Nioro du Sahelis. Kummaline usaldus. Dokumendi väärtust tõstab veelgi selle valmistamisel kasutatav metoodika – puhas käsitöö… Aga võib-olla on sellise trükimasina kasutamise tehnika taga hoopis ärikavalus – niimoodi ollakse kaitstud elektrikatksetuste eest.

Tollidokumendi ostmist ilmselt vältida ei õnnestu, kuna vastavate protseduuridega tegeleva vasakut kätt jääva asutuse ees on teel samuti tõkkepuu. Suundun maad kuulama. Esimesest majakesest saadetakse kohe kõige tagumisse, big bossi jutule. Nimetatud isik kiidab takka, et on tõesti vaja passavant soetada. Hinnaks nimetab 8000 kohalikku ja saadab esimesse onni tagasi. Siin on aga rekkameestest järjekord. Järjekord on muidugi vale sõna iseloomustamaks seda summa kes kõik vajaliku ametniku laua ümber kügelevad. Ca tunniga saan siiski vajaliku paberi kätte ja maksab see vaatamata eelinfole siiski ainult 5000 raha.

Plaanile kiirelt edasi liikuda tõmbab piduri järgmine tõkkepuu, seekord teetolli oma.

Maks on 500 CFA d aga meil seda pole. Ei sobi ei Maroko dirham ega euro. Tuleb ots ringi keerata ja minna kohalikku raha hankima. Ja kuigi jõuludeni on veel ligi kuu, siis väike jõuluime saab teoks. Juhuslikult on siia tollimaja juurde tulnud kindlustaja, kes meile poliisi võlgu väljastas ja annab mulle laenuks veel 10000 CFAd! Lubame selle raha talle koos kindlustusrahaga esimesel võimalusel tagasi maksta ja suundume maanteele.

55 km kaugusel asuvas Nioro linnas on küll kolm pangaautomaati aga kaks on rivist väljas ja kolmas lihtsalt ei reageeri rahasoovile.

Kohale ilmub ka tegelane kes sooviks meilt kindlustusraha saada ja jääb päris kurvaks, kui näeb, et seda ei saa juhtuma. Suhtleme siis meie laenuandjaga telefoni teel ja lubame Bamakosse jõudes talle raha arvele maksta.

Keset asulat asub mälestusmärk kolonialismi ohvritele. Kui üritan sellest pilti teha, siis saan väljuhäälselt riielda seda valvavalt politseinikult, kes keelab rangelt igasuguse sellelaadse tegevuse. Esimene katse siiski mingil määral õnnestus ja siin see on:

Selline antud asukohas suhteliselt haruldane nähtus nagu meie tekitab ka kohalikes huvi ja ei häbeneta tulla uudistama.

Sõidame edasi, kuni peale päikeseloojangut, 160 km enne Bamakot, muutub tee järsku kobarpommiaukudeks. Sõitmine isegi ülima ettevaatusega ei ole piisav ja ühe kõvema paugu tulemusena on karter puru. Sellest saame teada kui järelsõitev liinibuss tulesid vilgutab ja hirmsasti tagant pressib.

Ei jää muud üle kui äsjaläbitud külla tagasi pöörduda ja remont leida. Kohe jääb ka üks koormaga rekka seisma ja lohistab meid ära.

Ja oh imet, kord külavahel, siis leidub ka kohe spetsialist kes siinsamas pimedas ja tolmus töö ette võtab. Küsib 5000 raha ja sõidab motikaga materjali järele. Selleks on nn “keemiline metall”.

Ja töö võib alata. Tekkivat ajaauku saab kasutada üle tee jäävas “kohvikus” ühe omleti tellimiseks.

Kui lõpuks auk kinni ja uus õli sees, tekib küsimus töö hinnas. Sest alguses polnud suure ähmiga mahti sellist pisiasja kokku leppida. Ja seda osatakse siin kenasti ära kasutada. Koos õliga kujuneb lõplikuks summaks 22K. Sellega pole muidugi rahul suurearvuline kaasaelajate seltskond, kes arvavat olevat ka endal õigus mingisugusele oma osale. Lõpeb kõik ikkagi sellega, et sõidame lihtsalt minema.

Nüüd tuleb ilmutada ülimat ettevaatlikust, sest kuigi leket ei ole, piisab ilmselt ühest kõksust, et oleksime taas liikumisvõimetud. Ja tee ei parane ega parane. Alles peale 60 kilomeetrit hakkavad esimesed parandatud lõigud, seni tuleb laveerida teepeenra ja tohutute asfaldiaukude vahel. Öösel kolme paiku oleme lõpuks Bamako lähistel ja heidame puhkama.

29 november 2019

Selgub, et ka Mali ajavahe on Eestiga kaks tundi arvatud ühe asemel ja seetõttu saame varakult liikuma.

Esimese hooga satume maps.me poolt juhatatud Guinea saatkonda, kus aga viisasid ei väljastata. Õige koht on Nigeri jõe vastaskaldal. Läbi hommikuse tipptunni jõuame lõpuks õigesse kohta.

Kell alles kaheksa ja kohal on ainult mingit sorti majavalvur, kes aga annab meile blanketid kätte.

Õnneks trikiga küsimusi pole, ainuke küsimusi tekitav asi on hotelli broneering, millest blankette üle andes juttu tehti. Jõuame sobivasti paberid ära täita, kui vajalik inimene saabubki tööle. Viisa üheks kuuks ühekordse sisenemisega maksab 50000 CFA d ja saab valmis esmaspäevaks. See aga ei sobi kuidagi. Mitmekordne kolmekuune maksab 80000. Ekspressteenus samaks päevaks +15000. Mis meil ikka valida, toome autost veel nõutud pildi ja läheme linnapeale raha hankima. Õnneks Ecobanki nimelise asutuse ATM halastab meile ja annabki raha. Rahaga saatkonnast tagasi, saame ka kohe passid viisadega kätte. Kviitungi kah.

Teeme veel peatuse varasemast tuttavas  supermarches…

…ja siis juba Guinea poole minekut. Linna piiril veel tangime Shellis, ostame kanistri õli ja siis juba maanteele.

Kuni piirini on tee võiks öelda et ideaalne. Kui välja arvata liiga kõrged lamavad politseinikud, mis sagedasti auto põhja kraabivad. Tasuda tuleb ka 500 CFA d teemaksu.

Mali poolel algab trall passikontrolliga. Korpulentne piirivalvuriproua lööb templid passi ja saab edasi liikuda. Seejärel saab korra politseile oma passavanti näidata, kes muud ei suuda arusaadavalt väljendada, kui et big problem, big problem. See on seotud sellega, et meie dokumendil puudub tempel. Ja tõepoolest see puudub, tempel on ainult maksmise kviitungil. Tundub, et seda küsimust lihtsasti rahaks pöörata ei õnnestu, nii kommunikatsiooniprobleemide kui ka asjaolu tõttu, et me riigist välja sõidame. Et Guineas kehtib oma raha Guinea Frank, siis hangime seda ka väikese koguse.

Väikese koguse muidugi nominaalväärtuses, füüsiliselt saame suure rahapataka omanikeks, sest ühe euro eest saab tervelt 10000 kohalikku ja sada euri teeb paugu pealt miljonäriks!

Järgmise tõkkepuu taga jääme juba ka sellest templita paberist ilma. Siit edasi algab Guinea koos kõikide oma skämmidega. Sissejuhatuse teeb esimeses putkas paremat kätt vastuvõttev politseinik. Korjab kõik dokumendid kokku ja siis kutsub mind oma lääpavajunud seinaga “officisse”, lükkab jalaga lauanurka pandud prügikasti mis varjas tühimikku laua taga, kust tulevad nähtavale paar vana tulekustutit. Küsib, kas meil autos on selline asi ja et ta tahaks seda näha. Selge, küsin mis ma pean tegema. Saadab mind Mali poolele tahasi kuhugi butiiki, kust pidavat osta saama. No selge, et ei saa ja millega see lõppeb. Käin ikkagi korraks Malis ära ja tulekustutit leidmata, lähen politseisse tagasi. Aga parasjagu on käsil ühe hiinlase töötlemine, kelle kollases passis on meningiidi vaktsineerimine aegunud. Mis iseenesest pole üldsegi kohustuslik. Aga kohe leiab ta aega ka mulle numeroloogiat õpetada. Kirjutab paberile, et auto eest tuleb maksta 5000 ja sama palju kustuti puudumise koha pealt silma kinni pigistamise eest. Vaatamata kogemustele kaldun siiski varakult rõõmustama. Maksan nõutud obroka ära, mingi tegelane teeb moepärast visiidi autoni, viskab pilgu sisse ja siis saadab meid minema. Ei mingit vormistamist. Selge. Saame tõkkepuuni ja seal siis selgub, et õppetükk 1 on läbi saanud. Juhatatakse vasakule jäävasse tolli, mis tähendab, et eelmises kohas makstud rahad läksid kõik puhtalt õppemaksuks.

Siin selgub, et õiget ametnikku pole kohal ja tuleb oodata. Vahepeal hakkab suure kisaga kõrvalasuvas mošees palvus ja kes rohkem, kes vähem tõsimeeli hakkavad mingite rituaalidega tegelema. Peale Allahiga suhtlemist saabub ka vajalik ametnik. Üsna kohe saan aru, et kiireid ja lihtsaid teid siin pole. Ilma CDP- ta ( Carnet de Passage) siit riiki lasta ei taheta. Jääb üle ainult selgitada, kas see on rahaline küsimus ja kui siis millistest numbritest on jutt. Kuna inglise keel on ametnikul 0, mul aga prantsuse keelega sama lugu, siis ei jäägi muid üle kui kribada google translatorisse küsimusi. Teades, et tõlkes võib hoopis naljakaid küsimusi tekkida… Vaikselt koorub välja, et seekord ei olegi küsimus rahas vaid pigem jääb mulje, et need vähesed turistid, kes siia söandavad oma autoga nina pista, omavadki kõik karnetit ( tavaliselt ei ole Guinea ju sihtpunkt omaette, vaid ikka koos teiste riikidega. Aga Ghanasse näiteks on üldteada, et ilma sisse ei saa). See aga tähendab, et ilmselt pole vastav ametnik enne passavandi vormistamisega tegelenudki ja lihtsalt ei oska.. Kiire otsing internetis annab ainult wikipedia lehe, mille andmetel Ginea kuulub riikide hulka, kus CDP-d pole vaja. Ja jaanuaris saab ju siia tagasi tuldud Budapest-Bamako ralli raames ja siis samuti pole kellegil karnetit. On kuidas on nende asjadega, aga kui asi on juba nii, et jutt rahale ei lähe, siis ilmselt autoga me sisse ei saa ka. Puksime end Malisse tagasi. Piiril seisev infotahvel annab teada, et kaudselt oleme läbi Euroopa Liidu ka ise mingi osa andnud selle taristuobjekti tekkeks..

Siin kinnitatakse nagu ühest suust, et Guinea pool ongi kõik segased. Mitte nagu siin. Meenub üks vanasõna pajast ja katlast…. Igatahes tuleb uus auto sissevedu vormistada. Kuuajane paber, seekord templitega ja puha, maksab taas 5000 CFA-d. Otsustame auto ajutiselt hüljata ja ilma reisi jätkata. Eesmärk pühitseb abinõu jne… Saame juhtnöörid parkida kahe piiri vahelisele eikellegimaale ja liigume tagasi videomängu nimega Guinea.

Nüüd on meil alustuseks vaja saada passi sisenemistempel. Seda peaks saama 4 km kaugusel asuvast politseist. Et see jalakäimiseks liiga aeganõudev, siis hangime mototakso.

Esimene politsei, teel paremal, on juba alla kilomeetri, kuid see pole see õige. Sõidame edasi ja tõesti, nii umbes lubatud vahemaa pärast jääb vasakule järgmine politseimaja. Tasume sõidu eest á 10000 guinea franki ja lähme uurima, mida siin korda saab saata. Peale mõningast ootamist õnnestub meie siinviibimine legaliseerida ja juba tekkis petlik tunne, et nii lihtne see ongi. Maja ees on tee kinni pandud ja käib mingit sorti maksustamine. Samuti väljuvad siit liiniautod – koos juhiga kaheksakohalised sõiduautod, mis lisaks reisijatele veel tohutuid kaubakoguseid oma katusel liigutavad.

Ühe sellise pildistamisest saab alguse järgnev pikaleveniv intsident. Mõne aja pärast tuleb minu juurde politseinik, selline tigeda herilase moodi, ja kuna ma olevat siinasuvat politseimaja pildistanud, siis soovib ta mu telefonist pilte näha. Puksib mind majja sisse kuhugi kabinetti, kus laua taga mingi ametivend, ilmselt suurem boss, parasjagu juba mingeid kohalikke tegelasi ahistab. Käib läbiotsimine, mille käigus leitud sularaha kenasti avatud lauasahtlisse suunatakse. Lõpuks on kord minu käes. Saan kõvasti võtta ja ähvardatakse telefon konfiskeerida. Igatahes rändab see laua taga poosetava ülbe olemisega tegelase kätte, kes seejärel mõnda aega mu telefoni sisuga tutvub. Kuna tegemist on iseenesest täieliku jamaga, siis ei plaani ma ka eriti lipitsema hakata, mida nad muidugi eriti ootaksid. Järgmise käiguna viiakse ellu ähvardus veel suurema bossi juurde minekust. Selleks tuleb jälle Mali piiri poole tagasi minna, sinna esimesse politseimajja. Üks inglise keelt mõistev kohalik tõlgib meie ahistajatele mu lihtsa küsimuse: kui palju? Vastus on 30000 CFA-d, mille kohta tõlk kohe ütleb, et seda on palju ja mina olen samuti kahel käel päri. Skämmime siis edasi. Ronime kolmekesi politseiniku motika selga, aga kuna nii on kitsas, siis käsutab politseinik ühte mööduvat mootorratturit ühte meist transportima. Selge on, et ametnike võim kohalike üle on siin absoluutne ja vastuvaidlematu. Juba tuttavas majas, rändab mu telefon taas käest kätte ja kuigi sõnadest aru ei saa, siis tonaalsuse põhjal ei taha siinsed tegelased eriti vedu võtta. Lõpuks suunatakse minu küsimus ilmselt auastmelt kõrgeima saadaoleva ametniku otsustada, kes vajab natuke minu abi telefoni käsitsemisel, mille käigus ma murealused ülesvõtted kenasti prügikasti saadan. Vaatamata sellele, et kompromiteerivat materjali telefonis pole, püütakse ranget tooni näidata ja kõne all on meie saatmine järgmisse linna, kus siis meie “asi” otsustamiseks üle antaks. Pärimise peale, kas me oleme nüüd arreteeritud, saame jaatava vastuse. Vastan, et tahaksin saatkonda helistada ( ei tea küll isegi, millisesse) ja advokaati. Veel käib jutt kolmest ööpaevast arestist. Ausalt öelda ei kuku neil hirmutamine tulemuslikult välja, näen suisa, kuidas üks tegelastest ei suuda isegi väga tõsiseks jääda ja annab mulle lõpuks telefoni tagasi. Suur boss ei taha küll taganeda, aga miskit pole teha, annab passid tagasi. Niiviisi pääsemegi minema, pennigi maksmata.

Laseme end ühel motikal taas viimase politseijaama juurde tagasi sõidutada ja alustame transpordi otsinguid. Tekib ka üks inglise keelt rääkiv tegelane, kellelt saab infot pumbata. Lõpeb see kõik privaattaksoga, kes on nõus selle enam kui tuhandekilomeetrise otsa Sierra Leone piirini ette võtma.

Väike kauplemine, sularaha vahetab valdajat ja sõit võib alata. Et maksame CFA-des, siis esimene käik on rahavahetajate juurde piiril. Peale mõningast sõitu läheme tankima. Kütus maksab siin ca 1 eur/liiter.

Maksmiseks aga kulub pakkidega raha.

Pildil parempoolne on meie taksojuht

Esimesed sajad kilomeetrid, kuni Kankani linnani, on väga hea tee. Paar korda tuleb peatuda kontrollpunktides. Ootamatuks probleemiks kujuneb minu seljakott, mis on laiguline ja kohalike jaoks meenutab sõjaväelase seljakotti. See sunnib ühte kontrollijat suisa oma kaptenile helistama, et konsulteerida. Aga suuremat tüli sellest õnneks siiski ei teki. Ka siinmail on liikluses tavaks, et eesmärk pühitseb abinõu..

Kankanist pöördub tee läände ja muutub kehvemaks. Tekivad tohutud löökaugud ja liikumiskiirus langeb drastiliselt. Mingil hetkel ei jaksa juht enam ohje hoida ja teeme peatuse, et väheke tukkuda. Kuna tee on pikk, siis jääb sellele veel üks tankimispaus.

Tee on endiselt vahelduva kvaliteediga, siledad lõigud vahelduvad suurte aukudega ja looduslikud alad..

erinevate asulatega

Erinevate transpordivahendite katustel sõitmine ei paista siin eriline probleem olevat. Jääb üle ainult oodata, millal mõni politseinik taas turvavöö kasutamata jätmise eest raha üritab välja pressida..

Enne Mamou linna hakkab pihta suurem teeehitusprojekt, mida veavad hiinlased. Muu seas on nad kohalikele küladele ka televisooni koju toonud. Eks see ole osav PR-trikk, vaevalt et pilukad siin altruismist toimetavad..

Laiendatakse, sirgestatakse ja ehitatakse teetammi.

Asi paistab päris tõsiselt ette võetud olevat.

Pikalt on teeservades ka metsa raadatud, ilmselt siis tuleb uus trass ka natukene laiem.

Varsti juhtub see, et liikumiskiirus langeb, kuna ees on jalgratturite kolonn, millest mööda sõita ei lubata. Velotuur.

Selle tulemusena kasvab autode rivi tohutu pikaks, mille sees käib üksteisest möödakihutamine igal võimalikul juhul. Ei takista isegi kadunuke katusel.

Ainult et tolku sellest eriti ei ole, vahetub ainult järjekord kolonnis, jalgratturitest ikkagi mööda sõita ei lubata..

Peale vähemalt tunnikest jalgratturite järel venimist saab Kindia nimelises linnas lõpuks velotuur otsa ja algab hirmus segadus, sest ka vastassuuna liiklust on kinni hoitud ja kõigil on kohe hirmus kiire sõitma hakata. Kiiremad mõlemas suunas alustavad möödasõite ja kuna tee on sellisteks manöövriteks ebapiisavalt lai, siis paratamatult tekivad ummikud. Linnades on niigi vähe liikumisruumi, sest tänavad on samas ka laadaplatsid.

Kuna oleme suhteliselt järjekorra alguses, siis õnnestub liikuma saada. Eelised on muidugi mootorratturitel.

Kindia raudteejaama hoone.

Kindiast edasi on teel kaunis tihe liiklus. Loodus on lopsakas ja mägine.

Silma torkavad huvitavad linnupesad palmilehtede küljes

Coyahi-nimelises asulas keerame edasi pealinna, Conakrysse, viivalt teelt vasakule, Sierra Leone poole viivale teele. Läheneb õhtu ja vaatamata meie juhi poolt siitsamast peale võetud kohaliku sõbra väidetele, et kella kuueni avatud piiripunkti jõuame vabalt, siis ülihalvad teeolud ja kellaaeg räägib teist keelt.

I-le panevad täpi teesulud, kus peale dokumentide kontrolli tuleb raha maksta. Muidu edasi ei saa. Ja tegemist pole mingi turistiteemaga, maksavad kõik, kes läbi soovivad saada ja nõudmine on üsna vastuvaidlematul moel. Täna me enam piiri ei ületa..

Piiripunkt asub Pamelap’i nimelises asulas. Jõuame siia hämaras. Rahvast on kohutavalt palju ja osa neist piirab kohe ka meie sõiduvahendi sisse. Hetkeks hakkab natuke kõhe. Mõne eesmärk on meiega raha vahetada saada, mõni tahab midagi müüa, aga enamus teeb niisama asja. Paistavad ju kahvanäod kiiresti hääbuvas õhtuvalguses kaugelt silma… Kuna perspektiiv siit edasi liikuda avaneb alles hommikul, siis peame ööbimiskoha leidma. Ainukese variandina tuleb kõne alla võõrastemaja moodi asutus siinsamas tee ääres. Meilt küsitakse esialgu öömaja eest 100 000.-, aga hinna poole väiksemaks redutseerimine erilisi pingutusi ei nõua. Hind on küll madal, aga ega selle eest eriti miskit luksust ei saa kah. Üks lai voodi,

sanitaarruum, kus võimalik ennast ka kopsiku abil pesta

ja terrass nahast tugitooliga

Lööme diili lukku, ööbida ju kuskil vaja ja tegelikult oleme hoopiski sundseisus.. Asja teeb veel üks taksojuht, kes meid homme potentsiaalselt piirilt Freetowni soovib transportida

Selle 150 km otsa eest küsib ta edasi-tagasi reisi korral hullumeelsed 300 dollarit. Ei hakka teda kohe sinnasamusesse saatma, vaid palume tal hommikuni järele mõelda ja isekeskis otsustame, et üle 100 ei maksa. Jagatud taksoteenusena pidi ühe otsa hind inimesele olema 50 000 kohalikku ehk umbes 5 euri…

Kuna malaariarohtu me ei võta, siis muretsen natuke sääskede pärast. Ümbruskonnas ju väga niisked ja soised alad. OFF-i siin ei müüda, aga saan mingi teise putukamürgi ostetud. Suur aerosoolpudel maksab ca 1,5 euri. Õnneks on mure asjata, selgub, et praegusel aastaajal siin sääsed puuduvad ja palavust leevendav ventilaator lubab öö kenasti üle elada ja isegi natukene magada.

Hommikul avaneb sisehooviga võõrastemajas selline üldsegi mitte näotu vaade

Siin aga meie numbritoa terrass. Esiplaanil tünn tarbeveega.

Kuna numbritoa hinnas hommikusööki ei sisaldunud, siis toitlustame endid peale majutusasutusest lahkumist teeserval kaasavõetud pasteedi ja kohapealt hangitud saiaga ise.

Taksojuht on ka kohe platsis ja nagu arvata oligi, siis on nõus ka selle meie poolt võta või jäta pakutud miljonilise (100 eur = 1000000.- Guinea franki, aga ka Sierra Leone leoonet) tehinguga. Liigume siinsamas mitte kaugele asuvale piirile. Mustale mandrile üsna erandlikult on mõlema riigi piiriasutused koos ühes pikas majas. Selleks, et väljamineku templit saada, oleme taas sunnitud kukrut kergitama. Ametnik paneb oma kabineti ukse meie selja taga kinni ja lihtsalt küsib raha. Kuna kohe ei taha raha anda, siis jõuab üks kohalik piiriületaja veel ukse vahelt sisse hüpata, pistab raharulli ametnikule pihku ja läinud ongi. Ametnik avab sahtli, viskab raha sinna ja jätkab meilt raha väljapressimist. Kuna õnneks summad pole suured, paar euri näo pealt, siis ei viitsi suuremat “kippist” üles tõmmata ja anname lõpuks ka oma osa ära. Seepeale saame templid passi ja edasi huvi meie vastu kaob. Saame liikuda Sierra Leone poolele. Siin juhatatakse meid ülemuse kabinetti, kes ka ise varsti kohale saabub. On selline sõbraliku olemisega mees ja selgitab, et viisade eest tuleb kokku tasuda 1 600 000 leoonet. Kuna meil on kaasas Guinea raha, siis laseb ta kiiresti kutsuda rahavahetaja. Ilmselt on siin tegemist kohalike ametnikega sümbioosis töötava tegelasega, kes on mõnevõrra monopoolses seisundis ja arvatavalt selle positsiooni eest ka miskit ühiskassasse peab andma. Aga on, kuidas on, saan oma kahe Guinea milli eest 1.9 miljonit kohalikku ja viisatempli passi. Tegelane kirjutab veel valgele A4-le kviitungi, et on raha kätte saanud, selgitusega, et raamatupidajat ei pidavat veel tööl olema

, ja saamegi liikuda edasi. Vahepeal on ka meie takso üle piiri jõudnud- autod koos juhiga liiguvad teist trajektoori pidi.

Selgub, et tee Freetowni on kõike muud kui halb. Lai, sirge ja sileda, auguvaba asfaldiga.

Tuju tõuseb. Esimene käik on tanklasse, sest paak kuiv nagu tavaliselt siinsetel taksodel enne kliendi leidmist. Meie Renault’il on tankimisauk liiga väike või on tankla püstol liiga jäme, aga tankima peab kanistrist. Õnneks on juht selles juba vilunud ja probleeme ei teki

Juht küsib luba, et kas võib kiirelt autopesulast läbi käia. Ikkagi pealinna minek. Ja ilmselt on see ka ühe politsei poolt rahaküsimisvõimaluse elimineerimine, kuigi auto minu silmis niigi päris puhas. Tundub, et nagu eelmiseski riigis, nii ka siin käib agar altkäemaksukogumine ja põhjuseks sobib mida iganes..

Pesula asub kena jõekese kaldal.

Pestakse siin peale autode ka riideid.

Kus on vett, seal on ka loodus kohe väga lopsakas. Ülesvoolu on ka vesi ilmselt puhtam kui peale pesulat, allavoolu..

Puhtusest ja pesust peetakse siin ilmselgelt lugu, sest pesulasse tulevad nii väikesed autod kui ka suured veokad.

Samal ajal kui autot pestakse, saab klient tutvuda kaubandusliku väljapanekuga. Avatud on kohalike ettevõtjate poolt kaks letti erinevate laiatarbekaupadega.

Ei puudu ka joovastavad joogid..

Poisikesed üritavad jõekesest kala püüda ja kasutavad selleks tamiilijupi otsa kinnitatud pisikest konksukest. Üritan seletada, et kala haljast konksu süüa ei taha, oleks vaja ikka sööta ka. Keeran ühe suurema kivi ümber ja selle all on mitu vihmaussi. Ühe sellise konksu külge panemisest on ka kasu – pisike, vaevu 8 cm kalake saab kohe kaldale vinnatud ja elevust kui palju. Loodetavasti sai see vahejuhtum tõukeks ühe musta kaluri eluteel tõsiseks kalapüüdjaks arenemisel…))

Tee on jätkuvalt hea ja edeneme jõudsasti. Vahepeal jääb ette ülesõit alles hiljaaegu seisma pandud kitsarööpmelisest raudteest. Rööpadki veel haljad

Selle kohta plaanin kindlasti rohkem infot hankida

Näha on, et vaatamata suhteliselt heale tee olukorrale, ollakse siiski teel veelgi paremasse tulevikku) Käib sillaehitus.

Samuti on plaanides tee neljarealisena väljaehitamine. Kui seda siin suudetakse, siis ei tea miks see Tartu maantee arendamine nii visalt edeneb..?

Mitmed teega ristuvad jõed on siin veerikkad ja juhi sõnul ka kalarikkad.

Esimest väidet on oma silmaga näha, teises võib soovi korral ka kahelda.

Kogu selle sileda tee nautimise eest tuleb natuke ka lõivu maksta. Ette jääb kokku kolm teemaksu kogumise punkti.

Makstavad summad on meie mõistes siiski köömes, 0,20 eurot.

Ei tea, kaua selliste summade haaval kulub aega, et kasvõi see maksukogumise jaam üles ehitada. Ega see liiklustiheduski siin ju teab mis kõrge ei ole.

Arvestades raha kurssi, siis on siinmail miljonäriks tegevaid loteriisid suhteliselt lihtne korraldada.

Freetown asub ninakujulisel poolsaarel, mille keskel on mägi.

Rannikuosa on tihedasti asustust täis ja mööda mäenõlvu ronivad majad ka peaaegu harjani. Kuigi tegemist on miljonilinnaga, siis päris sellist muljet eriti ei teki, pigem nagu suur-suur küla. Praegusel aastaajal on suhteliselt kuiv ja kuna esineb ka kõva katteta teelõike, siis õhk on tolmust kaunis paks. Näha on aga ka voolava vee poolt tekitatud erosiooni. Augustis sajab siin nagu oavarrest ja paari aasta eest hukkus sademetest tingitud maalihete tõttu üle tuhande inimese.

Aga töö sarnaste vahejuhtumite vastu käib.

Poolsaare tipp peidab endas cityt ja on palistatud kenade liivarandadega. Siin on ka linna vähesed rahvusvahelised hotellid ja võib märgata mõningaid valgeid inimesi

Enamik rannaäärsest kinnisvarast ongi pandud turismimajanduse teenistusse.

Kõige eksklusiivsemad majutusasutused asuvad täiesti poolsaare tipus. Sea View Hotel:

Aga kohalikke üllatusi tuleb ka siin ette. Peopesasuurune ämblik numbritoas

Radisson. Siin asub pangaautomaat, mis aitab hetkel sularahakriisist välja.

Kogu ettevõtmine, mille pärast siia sai sõidetud, ei võta rohkem kui pool tundi ja seejärel saab asuda juba tagasiteele. Marrakeshist siia näeb läbitud teekond selline välja:

4903 km

Kogu distants Tallinnast siia tuleb 10060 km.

Linnast välja liigume rannikut pidi. Autojuht seletab, et mootor ei tööta korralikult ja on vaja üks süüteküünal ära vahetada. Selleks keerabki ta teeäärsesse remonditöökotta.

Kuna ka aku on autol läbi mis läbi, siis käimalükkamise seisukohast on samuti parem, kui küünlad ikka funkkavad. Kogu protsess ei võta rohkem kui mõne minuti. Lükkajateks sobilikku lapstööjõudu on siinmail aga priiskavalt ja oma igapäevaelu vaheldusrikkamaks tegemise huvides on nad lahkesti valmis ka oma lükkamisvõimsusi demonstreerima

Õnneks on kõik üsna sujuvalt laabunud ja kui suuremaid ekstsesse ette ei tule, siis oleme siit riigist õhtuks läinud.

Tegemist on multireligioosse paigaga, ka kristlus pole siinmail päris võõras

Jõuamegi enne sulgemist piirile ja et aega mitte viita, panen vajalikud altkäemaksurahad kenasti valmis. Kõik on häppid ja protsess sujub kui lepase reega!. Sierra Leone taksojuht ja Ginea taksojuht lepivad omavahel kokku, et esimene transpordib meid Coyahi asulani. Probleeme tekitab asjaolu, et nad ei suuda kuidagi tasus kokku leppida, sest meil on hind kokku lepitud siit piirilt kuni Mali piirini sõit ja lisaks me midagi maksta ei soovi. Vahemaa on küll alla saja kilomeetri aga tee on erakordselt halb. Lõpuks läheb ikkagi sõiduks ja peale hullumeelset aukudes hüppamist, milles taksojuht on kaunis osav, ning kiirust nii 30-40 kilomeetrini tunnis aeglustades autoaknast politseinikele raharulle edastades, et mitte aega kaotada, saame juba pimedas lõpuks oma Guinea taksosse istuda ja alustame reisi Mali poole.

Kui siiapoole tulles oli pidurdavaks asjaoluks velotuur, siis tagasi liikudes saab takistuseks ummik. Püüan mõistatada, milles asi ja ei suuda muud välja mõelda, kui et see ongi siin sellesama velotuuri tagajärg. Nimelt on tee täiesti umbe sõidetud. Veoautodel pole lootustki kuhugi liikuda ja niiviisi nad seisavadki oma teepoolel, mõned juhid on suisa auto alla teki laotanud ja magavad. Väiksemad autod aga üritavad edasi pressida, kust ainult saavad. Et sedasama proovivad teha ka vastutulevad autod, siis ongi kõikvõimalikud pilud tihkelt täis ja eriti mingit liikumist ei toimu. Proovitakse edasi liikuda nii teepeenralt kui ka suisa põlde/metsaradu pidi. Aeg-ajalt jääb liikumine seisma ja siis proovime sõba silmale saada. Juht paneb samuti jalad armatuurile ja proovib magada. Sellised peatused on mõneminutilised kuni paarikümneminutilised. Seejärel aga on kuskil eespool jällegi mõni pudelikael hetkeks avanenud ja saab natukene edasi pressida. Olukord on tegelikult kaunis jabur ja minu jaoks täiesti enneolematu ka. Niiviisi ratsukäike tehes, kord siit, kord sealtpoolt teed ja mööda teepeenraid õnnestub meil kogu see krempel lõpuks hommikupoole ööd selja taha jätta ja saame vabamalt liikuma. Nüüd on eesmärk Mali piiri jõuda, enne kui see kinni pannakse. Teoreetiliselt peaks see võimalik olema, eeldab ainult sõitmist ja juhi unepausile selles matemaatikas kohta ei jää..

Suurt muu söögi kui teeäärse saia, mis muide kaunis maitsev, jaoks meil aega raisata ei ole. Sekka mõni puuvili.

Ka see riik on multireligioossne, aga islam tundub ennast agressiivsemalt kehtestavat.

Nüüd liigume valges seda marsruuti mis tulles oli pimeduse hõlmas. Kohati kaunis mägine maastik vaheldub lagedamate aladega. Ka tee kvaliteet on kõikuv, vahest on võimalik päris pikalt kiiresti liikuda.

Seejärel aga tuleb tunde aukude vahel laveerida või siis neist läbi sõita.

On märke, mis viitavad sellele, et tulevikus saab ka siin paremini liigelda.

Tee viib läbi eripalgeliste maastike ja külade,

liiklust on vähe ja need üksikud, kes teel, tunduvad kogu oma maise varaga liikvel olevat.

Mõnel autol on kuhi katusel suurem kui auto ise ja jääb ainult imestada, kuidas selline kupatus kurvis ümber ei käi..

Vahel saab ülekoormus siiski ka tehnikast võitu.

Kuigi loodus on roheline ja metsa paistab ka mingil määral silma, siis selliseid puid, millest palki saaks, ei jää sellel reisil küll ühtegi silma. Teabeallikate kohaselt on Guinea ikkagi metsarikas maa ja tean ka seda, et metsa siin raiutakse, aga päris kindlasti on siin tegemist meie kodu-Eestiski silma karjuva statistilise vingerpussiga. Räägitakse küll metsast ja metsamaast, aga teadlikult jäetakse mainimata, et mets kui kooslus ja mets kui palgipuu on sellelt alalt maha saetud ja järel on ainult väheväärtuslik puu ja põõsastik ehk võsa. Metsarinde eemaldamisega paljastunud maapind kuivab kiiresti lõõskavas päikeses ja metsa taastumine on raske. Rohttaimed, mis vihmaperioodil jõudsasti kasvavad, kuivavad põuaga krõbekuivaks ja põlevad mõnuga. Laialdased maastikupõlengud on täiesti tavaline nähtus ja keegi nende ohjamisega ei tegele.

Selle tulemusena paljandub savikas maapinnas ja uutel puudel pole lootustki kasvama hakata. Aga riiklik statistika, nagu Eestiski, saab väita, et kõik on korras, tohutu protsent riigist on kaetud metsaga ja juurdekasv ületab kaugelt raiemahtusid. Eriti kui oksi ja juuri ka veel tihumeetriteks teisendada….)

Marsruut ületab kaks korda ka piirkonna suurimat jõge – Nigerit

Vaatamata kuivale perioodile ja seetõttu jõest paljanduvatele leetseljakutele on vett siiski märkimisväärne hulk.

Tanklapeatus

Teeäärne kaubandus.

Teistkordne Nigeri jõe ületus, seekord Djelibakoro asula juures

Paljud hoovid ja territooriumid on piiratud kaktusemüüridega. See takistab loomi ja ka tuleleeke levimast

Sansando ja Siguiri vahel kulgeb tee paralleelselt jõega. Jõe org on valdavalt haritav maa

Siguiri kristlik kirik

Huvitav oleks teada, mitu kilogrammi kaupa selle auto pagasnikus on…

Piirile jõuame nibin-nabin kuueks. Templi riigist lahkumise kohta saame esimesest, nüüd paremat kätt jäävast politseijaoskonnast. Laua taga istuvad samad tegelased, kes mõni aeg tagasi minu pildistamishuvi oma kasuks üritasid pöörata, aga praegu ilmutasid äärmist huvipuudust meie vastu. Tempel lüüakse passi, aga kuhugi endale mingeid märkmeid ei tehta. Kes riiki siseneb või sealt väljub, ei paku tegelikult kellelegi huvi.. Laseme ennast piirile ära visata ja suuremate sekeldusteta olemegi Malis tagasi.

Mali passikontrollis on sama proua, aga seekord tuleb ka neile natukene kaduud anda. Sest nad küsivad ja kui ilusti palutakse, tuleb ju ikka anda..)

Edasi Bamako poole liikudes pimeneb ilm kiiresti ja toob välja maastikupõlengute laia ulatuse.

Linna sisse sõidame ainult selleks, et varasemast tuttavast pangaautomaadist sularahavarusid täiendada ja seejärel Mauretaania poole välja sõita. Supermarket on juba kinni, aga ühest väiksemast poekesest saame siiski üht-teist teemoona kaasa osta. Üritame küll eelnevalt kasutatud ööbimiskohta leida aga sõidame sellest pimedas mööda ja jääme ööbima vahetult enne suurte aukudega tee-etappi, et valges üritata seda takistusriba ilma autot lõhkumata läbida.

3. detsember.

Varavalges hakkame liikuma, olles eelnevalt hoiatatud

Selline see tee valges on, mis tulles meie karterile saatuslikuks sai

Ja proovi mis sa proovid, liigu nii vaikselt ja ettevaatlikult nagu tigu, siis saatus saab su ikka kätte kui tal selline plaan on.

Juhtub see praktiliselt täpselt sama koha peal kui tulles, Didieni nimelise asula lähedal, ja, valanud lonksu õli peale, õnnestub samasse remondikohta veereda. Mis tegelikult on lihtsalt üks teeserv. Sama tegelane ka kohe platsis.

Õnneks on praegu valge ja remontida mõnevõrra äkki lihtsam. Käivitub juba läbitud stsenaarium. Deja-vu. Ja mina omlette tellima

Kuna remont võtab ikkagi mõningase aja, jääb aega ka hügieeniprotseduurideks.

Erinevalt eelmisest korrast puudub praegu suur rahvamass, ilmselt on tegemist keskpäevase ajaga ja palavuse tõttu ei viitsita õues tolgendada. Seetõttu saab meister ka rahulikult toimetada

Kõrvalasuvalt müügiletilt saab uue õli ostetud ja ka tagavaraks paar kankut. Üks selline maksis 4500 CFA-d

Esimese hooga ei saada leket päris pidama, kuna paksu pealekantud kihi tõttu ei sulge kork auku päris tihedalt ja tuleb veel üle mäkerdada

Aga lõpuks jääb maapind peale õli mootorisse valamist alt kuivaks ja saame liikuma. Raha küsitakse samas mahus, nagu eelminegi kord.

Tore on vaadata, et inimesed reisile minnes ikka oma lemmikloomad ka kaasa võtavad..

Edasi liikudes tuleb vastu mitmeks osaks jagunenud karavan eeslivankritega, ajajateks naised ja vankritel kaup+lapsed. Kõik traditsioonilistes riietes ja väga uhke väljanägemisega

Mauretaania piirile jõuame poole nelja paiku. Selgub, et oleme kihutanud tühja, kuna piir avatakse kell 17.00. Mis kell ta kinni pandi lõunaajaks, jääbki selgusetuks. Piiri suletus tähendab praktikas ainult seda, et meie dokumente ei saa vormistada, ise võime siin igale poole töllerdada. Kohe ilmub ka välja eelmisest korrast tuttav asjapulk, kellega saame raha vahetada ja muid teenuseid tellida. Järelejäänud CFA d vahetamegi ära. Kuna viisa maksab á 55 eurot, siis on ütlemata hea, et tal ka eurosid müüa on. Ülejäänud raha saame ouaguyas. Kuna enne teda oli meile juba üks rahavahetaja külge kleepinud, kes võis aru saada, et me temaga raha vahetada soovisime, siis tuli talle “valurahaks” ka 1000 CFAd loovutada. Kuna on tund+ aega, siis laseme endid siinsamas kõrval asuvasse toitlustusasutusse eskortida. Pakutakse riisi ja mingit lihaollust.

Kõrval aga valmib mingisugune oaroog

Peale sööki suundume piirile tagasi. Juba saabki protsessidega algust teha. Kuna meil on vaja viisad vormistada, siis suundume mingisse teise hoonesse, kus vajalik aparatuur on üles seatud, et pilte teha ja näpujälgi võtta. Probleem on aga selles, et internetti ei ole ja et tegemist on sisevõrguga, siis pole ka meie siiaulatuvast Mali 4G levist kasu. Vahepeal juba vägagi murelikuks tegev olukord lõpuks ikkagi laheneb ja saame kõik vajalikud protseduurid tehtud. Palume vastaval ametnikul ka meie fichedest kümmekond koopiat teha. Hakkab juba hämarduma, kui meid viimases kontrollpunktis kinni peetakse ja kästakse lahkesti auto ära parkida, et hommikut oodata ja siis turvaliselt teele asuda. See aga meie plaanidega ei ühti ja peale suurte ülemuste jutul käimist õnnestub siiski välja manguda luba öösel teele asuda. On see siin siiski suure turvariskiga ala, mis piirkonna julgeolekut kajastavatel kaartidel üleni punaseks on värvitud – absolutely no go zone

Nüüd tuleb ainult sõita. Vaatlus näitab, et leke ei ole siiski täielikult suletud ja seistes tilgub päris kiiresti loigu mootori alla. Kummalisel kombel sõites tundub, et õli ei leki, sest peale palju tunde sõitmist õli taset kontrollides pole see praktiliselt üldsegi alanenud.

4 detsember

Hommikuks oleme Nouakchotis, ostame mõningaid toiduaineid ja seejärel juba autonina põhjasuunda.

Maroko piirile jõuame poole kaheks. Fixerid õnnestub enamuses elimineerida, üks visam lontsib järele. Kuna on juba teada kus ja mida, siis käib kõik libedalt. Mida ei saa öelda selle kolme kilomeetri eikellegimaa läbimise kohta. Kohati sentimeeter haaval ukerdades, et mitte niigi lekkivat karterit rohkem vigastada, roomame Maroko poole.

Lõpuks on see viimane katsumus seljataga ja jõuame jupikesele asfaldile, mis päädib Maroko piirirajatistega.

Teeservas seisavad naljakad MB bussidest kere poolekslõikamise ja tüki vahelekeevitamise teel toodetud pikendatud keredega kaubabussid. Ilmselt pole need isegi kohalikke olusid arvestades maanteekõlbulikuks tunnistatud, sest liikluses pole sellised silma torganud.

Kuna jalakäiad ja autod, erinevalt riigist väljasõitmisest, sisenevad riiki eraldi, siis saan oma osa kiirelt sooritatud. Tempel passi ja oled vaba. Autod aga läbivad kõik eranditult röntgeni ja seetõttu kulub mõningast aega. Kasutan seda mitmeti. Esiteks üritan järelejäänud Mauretaania raha Maroko oma vastu vahetada, aga üllatuslikult see nii lihtne ei olegi. Lõpuks õnnestub see paremat kätt jäävas Western Unioni kontoris. Seejärel võtan süüa, ise silmanurgast pidevalt jälgides, ega Škodat ei paista.

Viimaks lähen juuksurisse.

Esialgu küsitud 50 dirhamit kauplen kahekümnele, lõpuks aga maksan 30… Juuksuripoiss tunneb huvi, mida ma kohalikust poliitikast arvan. Tema olla siin, Lääne-Saharas sündinud, ja võib aru saada, et see Maroko okupatsiooni-küsimus ikkagi tuha all edasi lõõmab. Kahjuks ei oska selles küsimuses mingit muud seisukohta võtta kui ainult üldist printsiipi silmas pidada, et igasugune võõra võimu jõuga pealesurumine on kurjast.

Parasjagu siis, kui juuksuriuksest välja tulen, saabub ka Škoda ja saame hakata läbima umbes 2400 kilomeetrist Maroko etappi koduteel.

Hilisõhtul teeme söögipeatuse Boujidouri linnakeses

eelroaks salat

millele järgneb suhteliselt kiirtoidulik põhiroog

5 dets.

Varahommikul, ca Lääne-Sahara piiril, algab meeletu vihmasadu, mis teeb sõitmise poolvõimatuks ja ka ebaotstarbekaks. Heidame puhkama. Valgenedes jätkame sõitu ja varsti peatume teeäärses kohvikus hommikusöögiks

Pakkumises on tagasihoidlik omlett koos pisikese tassikese kohviga

Taevas on selginenud, aga kõikjal on märke möödunud suurest vihmasajust.

Ka selles riigis paistavad koormakujundusinsenerid kõrgelt hinnatud olevat.

Edasi sõites peatab meid politsei. Pole rahul meie kiirusega, aga seda määrasid nad ilmselt visuaalselt. Lasevad minema ja juhivad tähelepanu, et parem tagumine rehv on tühi. Oli ka aeg, isegi kaua pidas see täiesti sile ratas vastu. Vahetame ära ja nüüd on kohe ka kummipunkti vaja, et saaksime uue tagavararatta koostada. Õnneks vastavaid töökodasid siinsetes maades jagub.

Rehvivahetuse saame esimeses ettetulevas, Ikhsasi, linnas.

Asula peatänav

ning puuvilja…

…ja lihaäri selle ääres. Viimane koos küpsetusteenusega..

Rehvitööd lõpetatud, jätkame sõitu põhja poole. Sularaha hankimisel oli väike valearvestus sisse lipsanud ja tasulistele teedele kulunud summad hakkasid nappi varu liigselt kulutama. Raha on natuke juurde vaja, sest kaardimaksed pole väga levinud ja teemaks käib eranditult sulas. Lähima sularahaautomaadi leiame Casablanca rahvusvaheliselt lennuväljalt.

Muret teeb ka auto olukord, täpsemalt tagasillal toimuv. Vahest kipub auto kõvasti “saba liputama”. Esimese hooga tundub, et äkki ei keeratud rehvivahetusel ratast piisava tugevusega kinni. Aga nii lihtne see viga pole. Järgmine variant on rattalaager, aga et ratas ei loksu ka, siis ilmselt on süü puksides, mis on omadega nii õhtul, et lasevad tagasillal töllerdada. Mure edasijõudmise pärast süveneb..

Uurin internetist praamide väljumisaegu ja hindu. Soodsaimad variandid väljuvad mitte Tangerist, kustkaudu saabusime, vaid hoopis Ceutast, Hispaania enklaavikesest Aafrika mandril. Väljumisaeg on küll kuus hommikul, mis tähendab, et meile jääb mõni tunnike passimisaega, aga hind on tõesti soodne, 96 eurot kogu komplekt. Võtamegi selle väljumise eesmärgiks.

Marokost väljumisel pakub meie auto piiril erilist huvi ja viiel mehel kulub päris pikka aega selle auto tühimikes sobramisele, enne kui neil tekib veendumus, et midagi leida ei õnnestu. Kogu selle aja jooksul meie taha tekkinud järjekord lastakse seejärel lihtsalt läbi, isegi dokumente ei kontrollita. Euroliidu kontroll käib palju kiiremini. Navigeerime endid sadamasse ja pargime ennast praamilesõidu järjekorda teisele kohale ning laseme mõneks ajaks silma looja. Praam on kaunis moodne ja istepingidki peaaegu voodiks transformeeruvad

Kord Hispaanias, ei olegi muud, kui mööda kenasid kiirteid kodu poole kihutada..

8 detsembri õhtupoolikul poole kuue paiku saabume Tallinnasse. Laagris on tohutu ummik, see jätkub siin juba ju vähemalt aasta. Ja nagu tavaliselt, keegi midagi ei tee. Selline mitte midagi tegemine sellel objektil, riigi ühel tähtsamal maanteel, on selgelt kriminaalne ja jääb ainult imestada, millise apaatiaga avalikkus sellesse jamasse suhtub. Minu isiklik arvamus on, et keegi on teinud/teeb oma tööd äärmiselt halvasti ja oleks karistuse ära teeninud. Seda leebema versiooni järgi. Põhja-Koreas oleks vastutav isik ilmselt juba kuhugi kahuri ette seotud..

Selja taha on jäänud üle 20000 km ja on väike jõuluime, et see auto meid siia tagasi tõi.. Kogu vahemaa läbisime paar tundi rohkem kui 17 ööpäevaga. Kogu marsruut nägi välja selline:

Mõned asjad peaks eraldi välja tooma, kui veelkord sellisele reisile peaks minema.

Laigulised sõjaväge meenutavad asja oleks parem koju jätta. Seda asjaolu olen ka varem, Ida-Aafrikas reisides tõdenud. Endal lihtsam ja vähem seletamist.

Mauretaania kahes suunas läbimiseks oleks võimalikult kiireks ja stressivabaks asjaajamiseks vajalik ligi 100 fichet.

Vajalik on omada kaasas mõningast sularaha varu nii eurodes ( Mauretaania viisa ostmiseks näiteks olid eurod hädavajalikud. Eks ilmselt saab alati ka osta eurosid, aga lisaprobleem ikkagi), kui ka dollarites. Tavaline praktika on, et 1 USD = 1 EUR. Seega, dollarites saab tihtipeale odavamalt, kuna ametlik kurss on siiski euro kasuks. Kusjuure osa raha peaks olema võimalikult väikestes kupüürides. Münte ei soovi keegi näha.

Kaasas peaks olema ka mingi kogus dokumendifotosid, samuti mõned koopiad kõikidest oma dokumentidest. Skanneeringud oleks kasulik ka internetis hoida, kust siis vajadusel saab neid välja trükkida.

Alma-Ata – Biškek ja vv.

Tegin sellise sõidu 16-17 septembril 2019 aastal.

Nende kahe linna vahe on linnulennult ca 200 ja maad mööda nii 250 km. Suhteliselt korralik, pikalt neljarealine maantee ja ehitustegevus jätkub. Kõige lihtsam on seda vahemaad läbida, kasutades kas jagatud taksode teenuseid või siis sõita maršrutkadega. Eraautod koguvad kliente Alma-Atas Sairani bussijaama juures,

Sinooili bensiinijaama kõrval,

aga kuulu järgi ka mõnes muus kohas, näiteks raudteejaama juures. Sõit Bishkeki maksab 3000 tenget näo pealt ja auto väljub, kui kõik kohad täis. Tavaliselt toimub see kaunis ruttu, aga mina, olles esimene klient, sain tunnikese oodata. Et kõht reisl tühjaks ei läheks, siis on siinsamas võimalik enne väljumist ka kiirtoitu soetada

Autod on nii kolme istmereaga vanid kui ka tavalised sõiduautod. Mina liiklen seekord sellisega

Muidugi on võimalik maksta kinni kõik istekohad ja väljuda kohe.

Biškekis on vastavaks kohaks bussijaam.

Õigemini selle esine teeperv ja hotell “Kasahstani” esine.

Autojuhid püüavad kliente nii valjuhäälselt sihtkohta välja hõigates, aga samuti on transpordivahenditele ka vastavad sildid paigutatud.

Siin küsitakse Alma-Ata otsa eest 800 somi. See on nii kolmandiku võrra rohkem kui vastupidine ots.

Loomulikult saab bussijaamast ka traditsioonilisi teenuseid

mõned näited piletihindadest

Sellised on hetke kütusehinnad Bishkekis.

Seega tasuks mõelda maršruutbussi peale. Koht selles maksab Biškek-Alma-Ata suunal 400 somi ja väljumine samuti siis, kui istekohad täidetud. Mingeid olulisi miinuseid võrreldes eraautoga ei oska välja tuua. Väljumised samast bussijaamast.

Viimase variandi eeliseks saab lugeda veel seda, et piiril autode järjekorra olemasolul maršrutka omab eelisõigust. Aga järjekord on täiesti võimalik nähtus.

Näiteks esmaspäeviti.

Reisijad läbivad piiri eraldi, asjad võib autosse jätta. Kui piiriületajaid on palju, siis tekib tropp. Kasahstani poolt Kõrgõstani liikudes kogunevad ootajad väikese, umbes meetrilaiuse läbipääsu juurde ootama, kus siis nooruke piirivalvur vaevu suudab olukorda kontrolli all hoida. Inimesed seisavad valvel, kõigil pilk kinnistunud sõdurpoisile. Kui on aeg taas inimesi passikontrolli lubada, hakkab see mass hetkega ennast läbi selle pisikese pilu pressima. Vennaarmu ei tunta, noored ja vanad, mehed ja naised, kõik on ainult iseenda eest väljas. Nendel, kel õnnestub pudelikaelast läbi pressida, seisab ees paarikümnemeetrine kiiruskatse kuni passikontrolli viiva ukseni. Ehk õnnestub veel kellestki mööda sibada. Ka piirika jaoks on see väga tõsine väljakutse, sest tema verbaalseid käsklusi ei kuula enam keegi ja tagant aina pressitakse peale. Jääb ainult kogu napp ihuramm mängu panna ja füüsiliselt üritada rahvavoolu takistada, mis suure vaevaga ka lõpuks õnnestub. Mass võtab uuesti stardivalmis ootepositsiooni, seistes kaunis paigal. Vaatamata sellele toimub ikkagi vaikne nihelemine ihaldatud läbipääsu poole ja just selles pingete kontsentratsioonipunktis on kehad kõige rohkem üksteise ligi litsutud.

Loomulikult on pidevalt ka järjekorrata läbisoovijaid. Mõnel juhul on asi selge: kui ikka imik süles, siis loomulikult tuleb läbi lasta. Aga on ka palju kahtlasi juhtumeid. Paljudel on lihtsalt paha olla või on lennuk kohe väljumas…

Kokkuvõttes on sõnum selline, et kui piiril juhtub selline järjekord olema, siis tuleb unustada kõik, mida ema sulle viisakusest rääkis ja võtta kasutusele küünarnukid ja muu. Vastasel juhul ei saa sa enne järjekorra kadumist kunagi üle..

Piirirajatised ise on sellised. Vaade Kasahstani poolt. Silt tankuril informeerib, et bensiini ei ole..

Vaade Kõrgõstani suunal.

Et tegemist on ikkagi tollipiiriga, siis toimub ka kaupade ülevaatus

Reaalseks piiriks on mudane jõeke. Mõlemal laldal on riisutud liivariba ja okastraattõkked- ja aiad.

Peale jõe ületamist oletegi Kõrgõstanis

Kõrgõstani poolel pole vaja peale passi esitamise midagi teha aga liikudes Kasahstani poole, tuleb täita migratsioonikaart. Tegemist on lihtsa ja täiesti mõttetu paberilipakaga, kus kirjutada vaja oma nimi, reisi eesmärk, kodune aadress ja allkiri.

Mõlemal pool piiri on võimalik raha vahetada. Tuleb natuke kursse vaadata, Kirgiisi poolel esimesed putkad püüavad Eurot 70 somiga, natuke maad edasi saab juba 76+.

Samuti on tark Kasahhi poolt tulejal kohe siinsamas kohalik SIM- kaart muretseda. Vastav müügilett on keset teed ja võimatu mitte märgata.

500 tenge ehk tiba rohkem kui ühe euro eest saab kohe tööle hakkava Beeline koos 10GB internetiga.

Maršruuttaksoga Alma-Atasse liikujal tuleb tavaliselt oma kott ikkagi piiriületuseks ligi võtta.

Piir ületatud, on mõistlik ka tualetis käia, 50 tenge eest on see täiesti võimalik.

Asi on selles, et kui erataksod teevad tavaliselt teepeal lühikese peatuse kuskil kohvikus, näiteks siin.

siis maršrutkad eelistava otse kohale sõita. Kuna kütus on Kasahstanis märksa odavam kui Kõrgõstanis, siis tanklapeatuse teevad tavaliselt mõlemad ja siis on ilmselt samuti võimalik oma pakilisemaid vajadusi rahuldada.

Kasahstani poolt tulejal on suure järjekorra olemasolul aja kokkuhoiu mõttes mõistlik võtta oma asjad, ületada piir ja kui enda transporti pole näha, siis võtta takso või hüpata mônesse linnaliinibussi/mikrobussi. Asub ju Biškek siit nii kilomeetrit 20. Nii ka enamik reisijaid teevad. Mina aga ootan oma transporti ja teen aega parajaks kohvikus.

Valik üleliia suur ei ole, aga see mida pakutakse, on maitsev

Samuti võib Kasahstani poole liiklejatel sõita kõigepealt piirini. Tõsi, takso bussijaamast piirini maksab 500 somi, mis on juba rohkem kui terve reis maršrutkaga Almataasse ja oleks mõistlik ainult mitme reisija puhul. Jala piiri ületanut võtab kohe piiriterritooriumilt väljudes vastu kari juhte, kes üksteise võidu oma teenuseid pakuvad. Seega edasiliikumine pole probleem. Kogu see transpordimajandus toimib ööpäev läbi, öö eeliseks on rahva puudumine piiril ja seega kiirem ja rahulikum toimetamine.

Lisaks saab kahe linna vahel ka lennukiga lennata. See variant on muidugi palju kallim ja arvestades tänapäevaseid reegleid lennujaamades ka kindlasti mitte kiirem lahendus. Aga kuumadel suvepäevadel võib-olla kõige komfortsem.

Veel jääb raudtee. Et otserööpaid ei ole, siis see variant on ainult fännidele kindla eesmărgiga.

Bussisõit annab suurepärase võimaluse suhelda kohalike ja teiste reisijatega. Tavaliselt piisab ainult suu lahti teha ja edasi saab ainult kuulata, vahepeal vestlust tasahilju endale huvitavas suunas juhtides. Põhiline tees, mida korduvalt kuulda saab, on see, et Kõrgõstanis on rahvas rikas aga riik vaene, Kasahstanis aga vastupidi. Lenini ülistamine on vastavast teemast juttu tehes samuti valdav. Üldlevinud müüdi kohaselt olla see tegelane suur kirgiiside sõber ja selle kandi jaoks palju ära teinud. Veel on ühiskonnas suur hirm Hiina ees. On ju riikidel siin pikk ühispiir selle maaga. Ollakse kohe valmis Venemaa osaks saama, peaasi, et hiinlased ei tuleks. See, et erinevalt Venemaast pole Hiina imperialistlikuid kalduvusi hetkel märgata, on täiesti tähelepanuta.

Biškek

Selles umbes miljoni elanikuga linnas võib üsna teravalt esile tulla märke, kuidas minevik kammitseb tugevalt osa elanikkonna soovi edasi liikuda. Biskeki nimegi kannab see linn väga lühikest aega, sest aastatel 1926–1991 kandis linn nime Frunze (Mihhail Frunze järgi), enne 1926. aastat aga Pišpek. Kohati jääb mulje, et oma rahvuslikku eripära endiselt häbenetakse ja kindla peale minek on ennast venepäraselt väljendada. Kuigi elanike enamuse moodustavad linnas kirgiisid ja venelasi on umbes kolmandik, siis sümboolikas sama proportsiooni pole märgata, samuti keelekasutuses, kus valdavalt domineerib vene keel.

kõrvuti nõukogude sümboolikaga,

meenutustega ühe impeeriumi ajaloos saatuslikku rolli mänginud kalendrikuust

ja ilmselge igatsusega sellesse impeeriumisse kuulumisest

Isegi see va leenin, kelle ausambaid Venemaalgi on maha võetud, rääkimata muudest maadest, seisab siin linnasüdames kõige auväärsemal kohal.

Igasugu sirbi ja vasaraga sümbolid on täiesti tavaline nähtus

Sellele vaatamata on linnasüda meeldivalt korras ja silmailu pakkuv

Palju on parke ja laste mänguväljakuid

Võib märgata, et kohalikud, eriti nooremad, ei pea eriti võõraste puuslike kummardamisest lugu ja hoiavad siiski oma sümbolite ligi. Neidki on linnas üksjagu.

Mingi lähimineviku sündmust meenutama mõeldud skulptuur kah. Kuna tekstist aru ei saa, siis igaüks võib neid sümboleid interpreteerida vastavalt soovile…

Biskeki filharmoonia

Palju on kaunilt renoveeritud hooneid, enamasti erinevate riigiasutuste omi, lipud katusel

Suure au sees on ka kõik WWII-ga seonduv, mida siinmailgi mingil täiesti arusaamatul põhjusel isamaasõjaks nimetatakse.

Samuti peetakse meeles komsomoli

Pealinnale kohaselt on tunda ka rahvusvahelist mõõdet

Aja kasulikult ja huvitavalt veetmiseks on siin mitmeid võimalusi. Minu teele sattus zooloogiamuuseum.

võtsin vaevaks ja astusin läbi

Tundus, et enne mind polnud siin juba ammu keegi käinud… Ilmaasjata, näha saab ülevaadet kohalikust loomastikust

Kui linnakülastus on pikem kui üks päev, siis öömaja leidmine ei ole mingi probleem, ja seda väga suurepärase hinna/kvaliteedi suhtega! Kuna reisin üksi ja erilist luksust taga ei aja , siis minu tagasihoidlik valik näeb välja selline:

koos sansõlmega

Juba hämaras on samuti linnas rohkesti rahvast liikvel

korda peab miilits ja kuidagi ebaturvaliselt end tundma ei pea

Tänavatel on mitmeid meelelahutusi

Palju on moodsaid või siis natuke vähem moodsaid restorane, milledel vahest päris põnevad sõnamängulised nimed,

aga eelarve-sõbralikes söökla tüüpi asutustes, millest mõned suisa ööpäev läbi lahti, saab samuti väga maitsvalt kõhu täis.

Ühte sellist väisan minagi, et enne magamaminekut kõht traditsioonilist ploffi täis pugida

Kokkuvõtteks võiks selle linna külastust kindlasti soovitada, eriti, kui vene keel suus. Saab palju elamusi..)

Öskemen

Taas rohkem tuntud teise, venepärase nime all: Ust- Kamenogorsk. Ja eks ikka sellepärast, et ajalooliselt on ka siin asula rajamises tegevad just venelased.

Raudteejaam asub kesklinnast umbes 9 km kaugusel. Raudteejaamal on ka nimi: Защита. Nii on ta ka sageli sõiduplaanides kirjas ja sellest võib Öskemeni sõita soovival informeerimata reisijal kergesti segadus tekkida.

Omanäolise standardina on ka siin vaksali juurde üks vana vedur vaatamiseks välja pandud.

Veel on ausammas raudtee-ehitajatele.

Juhiseid, kuhu vaksalist edasi liikuda, annab teeviit. Kesklinna viivad bussi kasuks otsustanud rännumehe liinid 1, 11, 8, 8a ja 19. Sõit linnaliini bussis maksab siin linnas 90 tenget ja piletit saab lunastada bussis kaasa sõitvalt kangelaslikult konduktorilt. Ei suuda lihtsalt ette kujutada kuidas selle professiooni esindajad ( seni olen kohanud ainult naisterahvaid) suudavad sellega hakkama saada. Pikk päev mitte eriti mugavas bussis loksuda ja pidevalt silmas pidada igas peatuses tipptunnil kümneid ja kümneid peale ja maha sibavaid inimesi ja lisaks veel nende inimeste vahel bussis pidevalt eest taha ja tagasi ette niheleda ning rahade ja piletitega  sehkendada.

Teise võimalusena jaamast kesklinna liikumiseks võib kasutada trammi. Öskemen on üks kahest linnast Kasahstanis, peale seda, kui Almataas nii 5 aastat tagasi trammiliinid üles võeti, kus sellist transpordiliiki saab kasutada. Teine on Pavlodar. Selleks tuleb suunduda üle raudtee, kasutades selleks otstarbeks ehitatud silda.

Kohe sillalt laskudes jõuategi trammipeatusesse.

Siin on lõpp-peatus liinidel 2 ja 3. Trammid on juba elatanud, Nõukogude-aegne toodang.

Sõit trammiga maksab hetkel 65 tenget ja maksta tuleb konduktorile

Selle tasumise märgiks saab ka vastava tõendusmaterjali.

Peale trammivagunite on umbes samavanad ka rööpad ja sõit on kaunis mürarikas ja kurnav.

Trammijuhi amet ei ole samuti kergete killast. Meenub ammuste aegade slogan: 6 kuuga trammijuhiks…. Peale juhtimise…

….peab õbluke juht ka pöörangutel rööpaid seadma.

Ei suuda ennast talitseda ja uurin, milline on sellise kangelasliku tööpanuse hind. Selgub, et tunnipalk trammijuhil on 450 tenget. Seega 1 EUR/h (!).

Kui aga olete läbisõidul, siis juhtub sageli, et rong siin pikemalt peatub. Näiteks Nursultan – Ridderi rong seisab ligi tunni. See annab suurepärase võimalise vahelduseks suhteliselt kallile rongirestoranile süüa vaksalihoones asuvas kohvikus ” Встреча”. Boonusena kontide sirutus. Võite süüa näiteks ainult värske salati

Kui aga kõht tühi on, tasub mõelda ka prae peale.

Kui Teil aga eriliselt veab, saate kõik oma mured transpordipolitseile südamelt ära rääkida.. Käimas on parajasti kodanike vastuvõtt

Pikemaks ajaks saabujale on aga teadagi vajalik öömaja ja mõned variandid valikust on ennast ka raudteejaamas reklaamimas.

Kes aga, vastupidi, lahkumas, sellel kulub sõiduplaan marjaks ära.

Kui Teie rongini on veel üksjagu aega, ei pea just niisama ringi töllerdama vaid saab istuda selleks otstarbeks kohandatud ruumis. Kutsutakse seda suursuguselt ootesaaliks.

Öömaju on linnas igale maitsele ja rahakotile. Nõukaaja klassika on hotell “Ust-Kamenogorsk”

Ka fuajee on tüüpiline.

Standardse toa saab 6700 raha eest. Välja näeb selline.

Pesta saab ka, selleks on numbris vastavad installatsioonid.

Kellele Nõukoguse arhitektuur ei istu ja soov rohkem raha magama panna, sellel see loomulikult ka õnnestub. Ühe võimaluse selleks pakub Irtõši kaldapealne, kuhu on paigutunud paar sellist objekti.

Või siis hotell.

Ka Ulba jõe kaldapealsele jagub prestiiži. Hotell Shiny River:

MIDA TEHA ÖSKEMENIS.

Tegemist on ikkagi tööstuslinnana ja spetsiaalselt seda linna tavaliselt ükski reisumees oma reisisihiks ilmselt ei vali. Põhiliselt on see platformiks Altai mägedesse suundujatele. Aga viimased aastad on muutnud ka seda paika inimsõbralikumaks ja päeva või paar annab siin ära sisustada küll. Kui on aega varutud ainult päevake, siis üks koht vajab kindlasti külastamist. Seal võib igavust tundmata veeta terve päeva, eriti, kui vene keelega tuttav olla. See on

VABAÕHUMUUSEUM

Asub see Irtõši vasakul kaldal kesklinnast üle silla. Selle vahetus läheduses on suur mošee, mida on sobilik orienteerumisel maamärgiks võtta. Paremale jääbki sissepääs pargi hiiglaslikule, kaugelt üle sajahektarilisele territooriumile.

Kuna tegemist on küll entusiasmiga loodud aga mitte puhtalt altruistliku ettevõtmisega, tuleb ka pilet muretseda. Seda saab mugavalt teha sissepääsu kõrvale selleks tarbeks ehitatud hoones.

Pileti ostmine ise on lihtne, lihtsalt annate raha kassasse ja saategi vastava paberitükikese.

Raskem on otsustada, milliseid pileteid osta, sest erinevad piletid annavad erinevaid õigusi. Siin tuleb hinnata oma aega ja huvi. Peale näituseväljapanekute ja paviljonide on siin ju veel näiteks loomaaed. Kindla peale minek on osta selline pääse, mis annab õiguse siseneda kõikjale. Selline “üldvõti” maksab 1000 tenget.

Esimese asjana vaatavad külastajatele vastu mõned teenistuse lõpetanud lennumasinad.

Tšarsk

Vene keeles Чарск ja hetkel Kasahstanis levinuima kirjakeele kohaselt Шар, ingliskeelses kirjapildis Shar aga ka Charsk. Linnake Ida-Kashstani oblastis samanimelise Irtõši vasaku lisajõe vasakul kaldal. Jõel oli nimi enne asulat, seega asula on nime saanud jõelt, mitte vastupidi. Samanimelise rajooni keskus. Linnaks sai asula aastal 1963. Viimasel ajal on elanike arv järjepidevalt langenud ja on 2019 aastal 6780 versus 9500 aastal 1999. Tegemist on tüüpilise Kasahstani väikelinnaga, mis mingit erilist põhjust enda külastamiseks ei evi. Semej ja Öskemeni rong peatub siin sõidusuuna vahetuseks vajalikuks vedurivahetuseks ca 25 minutit ja selle aja jooksul on kenasti võimalik vaksali ümbruses asuv linnakene üle vaadata.

Jaamahoone ka teisest küljest. Nagu igal pool mujalgi, on pandimaja siingi üks olulisemaid ettevõtluse vorme, jättes kirja suurust silmas pidades isegi vaksali enda varju..

Jaamahoone sees võib imetleda mosaiigikunsti, mis kujutab raudtee-ehitust.

Kui kellelgi peaks juhuslikult olema vaja siit rongiga minema saada, siis ülevaatliku valiku võimalustest annab järgmine sõiduplaan. Rongiajad üldiselt püsivad aasta(kümneid) samad. Mitte nagu mõne eesti lennukompanii lennugraafik… Ja taas saab imestada selle riigi (kirja)keelepoliitikat. Kohe-kohe peaks toimuma üleminek ladina tähestikule, kirjutatakse aga valdavalt kirillitsas ja enamasti vene keeles.

Vanu vedureid jagub siinmail isegi väikelinnades eksponeerimiseks. Ka siia.

Kesksel väljakul on ruumi veel purskkaevule.

Samuti asub siin keskkool ja vabaôhulava

Endiselt veel kohustuslik on meeles pidada Teist Maailmasõda, mida mina kasahhide puhul küll kuidagi isamaasõjaks pidada ei saa…

Küll aga muutuvad ajad leenini suhtes. Paljud neist (aga kaugeltki mitte kõik!) on maha võetud või asendatud kohalike kangelastega. Ei tea küll kindlalt väita, kas ta ka kunagi siin kultuurimaja ees laias, aga igatahes nüüd on siin kasahhide oma tegelane, Abai.

Nendele, keda linnaekskursioon ei huvita või on juba kõigega kursis, on avatud mitmed müügiletid ja kioskid.

Otse perroonilt on võimalik osta mitmeid esmatarbekaupu nagu kiirsööki või viina. Viimase müük sellisel viisil ei ole ilmselt 100% seadusekuulekas, seega on mõni müüja oma varudele diskreetsuse lisamiseks ka mõne riidetüki peale pannud. Ikka niiviisi, et kõik siiski kenasti näha oleks. Mõni aga pole viitsinud sellist vaeva nägema hakata..

Tähelepanu köidavad valged tükikesed karbis. Müüjaproua pakub lahkesti proovida.

Selgituseks kuulen, et kõnealune produkt on tehtud hapupiimast kuivatamise teel. Maitse on ebatavaline, aga kindlasti mitte halb. Natuke meenutab hapukat juustu.

Kes aga klassikalisemat kõhutäidet soovib, saab ka näiteks šašlõkki osta.

Selline lühiekskursioon on minu arvates täiesti piisav – ilmselt miskit põrutavat nägemata ei jäänud!

Petropavlovsk

Järjekordne linn, mille asutamine on seotud vene vallutustega Kesk-Aasia suunal.

Rongi või bussiga linna saabujad leiavad ennast, nagu mitmel pool tavaks on, ühest ja samast paigast. Rongilt tulija esimene vaade on selline

Raudteejaama ootesaal

Siin saab teada, et seoses NurSultani uue vaksali valmimisega on rongiliiklust ümber muudetud.

Raudteejaamast väljujale avaneb selline suurepärane vaade

üle õla vaadates aga selline

Selline aga on siinsamas kõrval oleva bussijaama välisilme

ning sisevaade

Milliseid marsruute pidi siit bussid liiguvad, saab aimu järgmiselt ekraanilt

Raudteejaama esisel platsil on veel kuju kuulsale Kasahhi poeedile Magzhan Zhumabayevile, kes 1938 aastal NKVD poolt maha lasti

Reisija, kes saabub võõrasse linna eesmärgiga seal veeta rohkem kui üks päev, peab tegelema öömaja otsimisega. Esmapilgul võiks lihtne ülesanne olla, eriti, kui ei ole tegemist just väga atraktiivse turismikohaga ja samuti on juba reisihooaeg lõppenud. Esimene võimalik info ootab kohe raudteejaama juures

Aga võta näpust

siinsamas lähedal on aga ridamisi erinevaid soodsaid ööbimiskohti nendele, kes soovivad hiljem samuti bussi või rongiga edasi liikuda ja seetõttu eelistavad kesklinnale seda piirkonda

Semej

Official seal of Semey

Paljudele kindlasti rohkem tuntud kui Semipalatinsk, aastatel 1917–1920 aga hoopis Alaş-qala. Vähesed teavad, et nendel aastatel oli Kasahstan samuti lühiajaliselt iseseisev ja kandis nime Alaş Orda ning selle moodustise pealinn asusgi siin. Punaarmee aga lõpetas selle korralageduse kiiresti.

Viimane nimemuutus vôeti ette 2007. aastal, kuna endine nimi on seoses samanimelise tuumapommide katsetamise polügooniga väga negatiivse varjundiga. Samuti kunagise vene vallutuste kindlustamiseks 1718 aastal kindluse ehitamisega asutatud asula kohale kerkinud linn.

Kuigi rahvast elab siin vähem, ligikaudu 300 000 kui naaberlinnas Pavlodaris, ei ole seda kuidagi märgata. Vastupidi, linn on hoopis elavam ja rahvarohkem. Liiklus on tihedam ja närvilisem, aga üldilmel väga vahet polegi.

Rongiga linna saabujat võtab vastu selline jaamahoone.

Seestpoolt on jaam selline. Teise korruse ootesaal:

Rongi oodates või rongilt tühja kõhuga tulles (mitte igas rongis ei ole restoranvagunit) saab soodsalt nälga kustutada samuti teisel korrusel asuvas sööklas.

kaasaostmiseks on valik pirukaid. Kassaarvestus käib suures klades leti peal, kuhu piinliku täpsusega müüja iga ostu üles tähendab

toidud ise aga kodused, maitsvad ja odavad

Jaamahoonest väljujale avaneb selline vaatepilt

väljaku keskel kohaliku kangelase kuju.

vasakule jääb raudtee kaubavedude staap

ei mõista kuidas stendil kujutatu kaubavedudega seotud saab olla, aga selgitavast tekstist ei ole võimalik samuti miskit välja lugeda.

Siinsamas jaamaesisel platsil püüavad ka taksojuhid oma kliente ning väljuvad mitmed linnaliinibussid. Koht sõiduautos näiteks Oskömeni maksab 3000 tenget. Takso Semej hotelli aga 500. Sõit linnaliinibussis 80. Viimased on Kasahstanis enamasti väiksemad kui tavalised bussid. Piletimüük on erinevates linnades erinevalt organiseeritud, siin tuleb sõit lunastada konduktorilt, kellel erinevate sõitjate gruppide jaoks kenasti erinevat värvi piletirullid kaelas ripuvad.. Sõitu liinibussiga võib tipptunnivälisel ajal soovitada. Tekib otsesem kontakt kohaliku koloriidiga ja saab ka võõraid vestlusi pealt kuuldes aimu, mis siinsetel inimeste hingel.

Kui raudteejaamast lahkuja viimase pilgu üle õla heidab, näeb ta umbes sellist vaatepilti

Kurtšatov

Külastasin seda vastuolulise mineviku ja olevikuga linna 2019 aastal

Nimetatud Nõukogude Liidu aatompommi “isaks” kutsutud teadlase järgi. Asula, mille olemasolust tavalisel nõukogude inimesel aimugi ei tohtunud olla, asub Ida-Kasahstani oblastis Irtõši vasakul kaldal. Kunagi oli linna perimeeter ümbritsetud tiheda okastraadiga ja kaartidel oli märgitud lihtsalt linna tulev raudtee tupikharu, nimetusega Lôppjaam: «Конечная». Pääs linna oli vôimalik ainult kõige rangemate meetmetega lubadega. Tänapäeval saab siia rongiga, peatus Demdov Pavlodar-Semei liinil, aga ka autoga samasuunalisel maanteel.

Rong Pavlodarist jõuab siia enne koitu ja varast saabujat teavitab raudteejaamast linna piirile jõudmisest mitte just ülearu andeka disainiga silt.

Endist suletud linna staatust meenutavad hüljatud ja lagunevad KPP hooned.

Seda, et ajad on muutunud, püütakse üksikutele siiasattuvatele ränduritele meenutada ka kohaliku koloriitti sümboolikaga

Asutatud 1947 ja linn aastast 1948, loodud teenindama keskmiselt 45 km kaugusel asuvat (kuri)kuulsat Semipalatinski tuumakatsetuste polügooni. Esimest plahvatust sõitis vaatama Lavrenti Beria isiklikult. Kuni sulgemiseni viidi sellel läbi 456 tuumapommi plahvatust.

Linna hiilgeajad jäävad kahtlemata eelmise sajandi kolmandasse veerandisse. 1990 aastal üle 20000 elanikuga linnas elab praegu alla poole sellest. Suur osa kunagi ligi 180000 m2 elamispinnast on varemetes või hävinenud

Kuigi on näha teatud jõupingutusi selle asula täielikuks kummituslinnaks muutumise vältimiseks, siis tunduvad need siiski ebapiisavad.

Mõned hooned on kenasti korda ka tehtud. Kõigepealt muidugi kunagine polügooni peastaap, praegune linnavalitsus – akimat.

Selle ees on suur skulptuur linnale nime andnud tuumafüüsikust

Peamiselt on korda tehtud ikkagi riigi poolt hallatavad asutused, näiteks Linnakohtu hoone

Mingi osa elamufondist on suudetud samuti säilitada ja renoveeridagi

Endisaegne uhke kaubamajahoone on tänapäeval lagunemas ja leiab vähe kasutust

Kogu linnas on märgata ebatavaliselt suurt erinevate skulptuuride ja taieste kontsentratsiooni avaliku ruumis. On ju tegemist mitmeski mõttes rindejoonel oleva asulaga: vana-uus, rahvuslik-nõukogulik, militaarne-humanitaarne, teaduslik-propagandistlik jms. erinevad voolud püüavad siin oma kohalolu poseerida. Alljärgnevad pildid linnast räägivad ise enda eest

Rahvuslike tegelaste skulptuurid vahelduvad väljapanekuga relvadest, millede abil need tegelased kunagi vaikima sunniti

Linnakese keskosa püütakse küll kaunis hoida

aga kõik, mis jääb natuke tagaplaanile, kasvab rohtu ja laguneb

Natuke jagatakse turistile ka informatsiooni

Linn paikneb piki Irtõsi kaldapealset ja rannapromenaad, mis kunagi on väga suursugune välja paistnud, ei ole täielikult hüljatud tänapäevalgi. Kogu toredusele vaatab ülevalt alla teada-tuntud sümbol. Mida ta küll praeguses asukohas ja praegusel ajahetkel sümboliseerib, on vähemalt minule teadmata.

Inimestele ikka meeldib voolavat vett vaatamas käia ja pargipinkidel unistada. Hetkel küll ühtegi sellist romantikut silma ei hakanud, aga jäljed reedavad, et aeg-ajalt seda ette tuleb

Jõgi ise aga on täiesti propagandavaba ja paikneb laisalt voolates natukene allpool orus

Kaks valitsevat ja konkureerivat religiooni on selles hääbuvas asulas esindatud ka tagasihoidlike pühakodadega

Lisaks rongijaamale on linnas ka bussijaam. Kuigi, see sõna toob esialgu silme ette natuke midagi muud.

Bussijaama uksest sisse astudes võtab reisumeest vastu kõigepealt selline pilt

Edasi liikudes selgub, et mõni liin, vähemalt sõiduplaani järgi, siiski on.

Ja kui juhtud varem jõudma, siis saad ka jalga puhata

Kui kõht peaks tühjaks minema – ja piki tühje tänavaid uitades ta ka läheb – siis on linnakese lisaks kohvikule olemas ka suurepärane söökla, kohalikus kõnepruugis ACXAHA, mida nii hinna kui ka menüü poolest soovitan soojalt! Ära tunneb selle asutuse selle pildi järgi

Mitte kaugel bussijaamast on ka väike turuke, kus lisaks tavapärasele pudi-padile on samuti võimalik kõhtu täita

Pavlodar

Mitteametlikult ka Кереку. Tähendada võiks see linnanimi midagi sellist nagu “kingitus Paulile”. Nagu enamik Põhja-Kasahstani linnu, nii on ka see 337000 elanikuga asula saanud alguse vene ekspansiooni kindlustamiseks 18 sajandi 20-datel aastatel loodud tugipunktist. Algselt kandis kindlustus nime Korjakovski, lähedalasuva samanimelise järve järgi. Sellest järve näol oli tegemist tähtsa soolaammutamise kohaga. Nõukogude ajal, aastani 1992, oli tegemist välismaailmale suletud linnaga, kuna siin asus tankitehas.

Esmapilgul linn millegi erilisega silma ei paista. Seda eriti äsja Nursultanist saabujale.

Kuigi, sõpru saabumise puhul ikka tervitatakse

Siingi on uue ootesaali kõrval asuv ajalooline vaksalihoone kenasti korras

Uus jaam näeb linnapoolsest küljest selline välja

seest aga selline, klaasikaline

kahekorruseline

Ülevaade võimalikest väljumistest

Samuti leidub poolkohustuslik vedur-eksponaat

Jaamaesisel platsil paikneb suur kellatorn. Kellaaeg on ju transpordis oluline info..).

Aga lisaks raudteejaamale asub siin ka bussijaam

Tavapäraselt on selliste transpordisõlmede juures ka turud. Nii siingi

Samuti saab kiirelt ja soodsalt süüa

ja lisaks ka maitsvalt

Vaatamata suurele rahvaarvule kulgeb elu siin vaikselt ja omas rütmis. Suured rahvusvahelised rahamasinaketid pole siia veel teed leidnud. Seda nii kiirtoidu kui hotellinduse vallas. Ummikuid pole, keegi ei signaalita, jalakäiatele antakse juba kaugelt teed. Kõik on kergelt kulunud ja tuhmunud. Aga puhas. Linna suureks uhkuseks on trammiliinid, mida hetkel on käigus suisa 9 ja mille kogupikkus pidavat 86 kilomeetrini küündima.

Mõni neist ühendab ka linna raudteejaamaga

Minu hinnangul vajab see uhkus küll tõsiseid investeeringuid.

Sõidan trammiga, millel vanust 55 aastat, konduktor aga räägib, et vanim vagun liinil on ehitatud 1953 aastal…

Peale veeremi aga on ju ka veel rööpad. Ja need ei ole mitte tasased ja sirged

Selle uuendamisega on siiski ka algust tehtud. Poolakate plaanist siinsamas trammivaguneid tootma hakata ei ole vist asja saanud, kuna uus veerem tuleb Valgevenest. Osa tehnikat on juba sõidus, osa kôige vanemat veeremit välja vahetama mõeldud vaguneid alles ootavad tarnimist

Sõit linna piires, sõltumata trammi välisilmest, maksab 80 tenget.

On veel pikad liinid, mis kesklinnast kaunis kaugele välja sõidavad.

Pilet nendele liinidele maksab 105

Nagu igale asulale, nii ka Pavlodarile on suureks plussiks veekogu, käesoleval juhul Irtõši jõgi.

Kaldapealne on kenasti korda tehtud ja vähemalt suvel kindlasti ka väga populaarne ajaveetmise koht.

Taevatrepp tualettidesse. Ilmselt M ja N eraldi trepist..

Sügiselgi jagub sportijaid ja

kalamehi ning niisama jalutajaid, nagu mina

Vahest satub ette päris andekaid eksponaate. Taamal, pargipingil on tegemist elusa eksemplariga

Prügi sorteerimise esimesi katseid saab siingi näha

Alloleval pildil taamal on näha üks seitsmest üle Irtõši ehitatud raudteesillast

Kesklinna kohal on jõekaldale liivarand tekitatud .

Samas kõrval on ka vabaõhulava

koos seletava tekstiga, kellele tuleb selle eest tänu võlgu olla..

Edasi ülesvoolu, lõuna poole, kulgeb kaldapealne laia jalutamiseks mõeldud ja istepinkidega varustatud asfaltteena

mis natuke oma kujundust muudab, muutudes vahepeal ka õpilaste sportimise kohaks.

Irtõš on kenasti laevatatav jõgi ja siin sõidetakse igasugu suurusega veesõidukitega

Natuke omapärase nimega jõesaarel “tööline” asub turismibaas , kuid hetkel paistab, et selle teenindamine on peatunud.

Aga üks tegelane vestleb paadisillal elavalt telefoniga ja reklaam on ka täitsa vitaalne, nii et mine sa tea..

Igatahes jääb see kontrollimata infoks.

Samuti on võimalik teha laevaga lõbusõitu.

Seda kindlasti paljudele tuttava laevatüübiga

Suvel on see kindlasti puhkajate seas populaarne atraktsioon, sügisel aga napib huvilisi.

Kassa küll töötab, aga …

Väljumiseks on vajalik vähemalt 20 piletiostjat kes igaüks 1500 tenget maksaksid

Kokku aga on kogunenud koos minuga napp kaheksa. Nende seas üks vanaproua Belgiast ja paar siseturisti Almataast.

Et seltskond vajaka jäävate inimeste eest ilmselgelt maksta ei soovi, siis seega jääb seekord jõekruiis ära. Aga see-eest saab sadamahoones maitsvalt süüa

Linnas on ka mõned huvitavad muuseumid. Sadama poolt kesklinna liikudes jääb ette kõigepealt koduloomuuseumi filiaal 1904 aastal valminud ja kenasti kirjuks värvitud majakeses

Väljapanek puudutab kohaliku tähtsusega fotograafi Dimitri Bagajevit, kellele see maja ka kunagi kuulus.

Samuti asus siin tema stuudio. Pilet maksab 200 tenget, luba pildistada aga 500. Väljapanek on kaunis põnev, eriti fotod kohalikust elust-olust ja linnast 19-20 sajandi vahetusel

Õues on ka päevakangelase büst

Hoopis suurem ja põhjalikuma väljapanekuga on Koduloomuuseum ise. Asub see kunagise rikka kaupmehe majas.

Pilet maksab 300 ja telefoniga pildistada lubatakse tasuta..

Väljapanekus on paleozooloogia

oma mitmekülgsuses

siis varasema ajalooga seotud teemad

pealiskaudselt on käsitletud ka nõukogude aja negatiivseid aspekte

samuti pole unustatud (vôimalikke) positiivseid jooni

loomulikult on kaks ruumi pühendatud ka Tema Kõrgeaususele

Kaks esimest muuseumi asuvad peatänava, Astana, ääres. Ei pea vist mitu korda arvama, mis selle tänava eelmine nimi oli…

ja see eelmine nimi paistab siin mitmel pool veel ilmselt kaua kummitavat

Kolmas muuseum on pühendatud kohalikule kirjandusele ja kunstile

Asub see 1897 aastal ehitatud majas, mis endiselt vinks-vonks välja näeb. Kôik on väga viisakas, ilusad puhtad vaibadki maas

Ainult kahjuks on tegemist minu jaoks tundmatute tegelastega, peaasjalikult kohaliku kultuuriloo suurkujudega.

Kultuurivallast võiks välja tuua Tsehhovi-nimelise draamateatri

Veel tuleb mainida, et Pavlodaril on märkimisväärne vanalinn. See tähendab hooneid enne Nõukogude aega. Viimati mainitu tavatses eelmise korra sümbolhoonetega üks-null teha ja nii ka siin. Kirikud ja mošeed tehti maatasa. Säilis imekombel ainult üks, Abdulfattah Ramazanovi nimeline

Siinsamas on ausammas kasahhi poeedile ja dramaturgile Kalizan Bekhozinile. Kuigi tegemist oli nõukogude perioodi kuulsusega, siis ilmselt oli ta siiski ka rahvuslik tegelane, olles iseseisva Kasahstani ideede eest ka mõnda aega koduarestis.

Rohkem on järel eelviimase sajandivahetuse uhkeid kaupmeeste maju, enamus kenasti renoveeritud ja ka kaitse alla võetud

nagu näiteks see kaupmees Surikovile kuulunud hoone. Seoses sellega tekib üks mõte, et huvitav, kellele need hooned praegu kuuluvad. Kui need on eraomand, siis millistel alustel need saadud on. Kuna siin toimus eraomanduse kaotamine oluliselt varem kui Eestis, siis ilmselgelt pärisomanikke enam elavate kirjas ei ole ja jäävad ainult omanike järglased. Ei tea, kas siin riigis ka mingilgi moel vara tagastamist või kompenseerimist on toimunud. Üritan seda teemat tulevikus natuke uurida.

Veel rohkem on pisemaid puitmajakesi.

Asuvad nad aga mitte kompaktselt koos, vaid nende vahele on ehitatud erinevatel ajahetkedel erineva ilme ja suuruse ning otstarbega ehitisi.

Seega on tulemuseks kaunis kirev pilt.

Tuleb nentida, et aastal 2019 seisab selles linnas endiselt ka ühe xx sajandi suurima aferisti, avantüristi ja kurjategija, selle va leenini kuju.

tore, et vähemalt punaseid nelke ei ole..

Ja seda otse laste mänguväljaku kõrval. Selle tegelase väikeste poiste lembus oli ju üldteada..

Silma jääb ka muid skulptuure. Näiteks Tsernonõli avarii likvideerijatele püstitatud mälestusmärk

või päris neutraalsed metsloomad

Üsna traditsiooniline , et ühes korralikus linnas on ikka vaateratas ka. Nii siingi. Muidugi tagasihoidlikum, kui pealinnas, aga ka see loomulik.

Teen tiiru minagi

tegu on juba päris päevinäinud atraktsiooniga

aga seekord püsib konstruktsioon koos ja ülevaate lähemast ümbrusest saab

leenini kuju on üks asi, aga erilise hämmingu tekitab alloleval pildil olev monument, mis on püstitatud mälestamaks võitlejaid, kes langesid nõukogude võimu kehtestamise eest Pavlodaris. Ja nagu näha on selline asi veel mälestusmärgina kaitse all. No mida p****t.

Üldse on siin linnas keskmisest rohkem au sees igasugune nõukogude ja II ms. sümboolika

samuti ei unustata nõukogude aja inimeste teeneid. Küsimus on ainult, kelle huve need teened tänapäeva vaatevinklist ka esindasid..

Seda ilmselt venekeelse elanikkonna suhtelise rohkuse tõttu linnas

Selle kinnituseks on siin ka suur ja nägus õigeusu kirik, kohalike slaavlaste hulgas tuntud kui Благовещенский Собор.

Nur-Sultan

Külastasin seda linna pikemalt septembrikuus

Selline on nüüdse Kasahstani pealinna verivärske nimi. Sellel asulal on aegade jooksul olnud palju nimesid: Akmolinsk, Karaötkel (Қараөткел ‘must muld’), Aqmola (Ақмола, ‘valge õnn’ või ‘valge kalm’), Tselinograd  (Целиноград ‘uudismaalinn’), Astana. Koos nimemuutusega on tavaliselt kaasnenud ka sisuline metamorfoos. Selle viimase korra kohta on aga liig vara seda veel öelda. Toimus see ju alles hiljuti, päev pärast Kasahstani Esimese Presidendi, Nursultan Nasarbayevi ametist lahkumist, 20 märtsil 2019 aastal ja justnimelt tema auks. Kõige suurem murrang toimus loomulikult siis, kui otsustati pealinn Almataast siia üle kolida. Tähendabki sõna Astana ju tõlkes pealinna. Raha uue keskuse ehituseks kokku pole hoitud ja tulemus on oma pompöössuses kohati veidergi. Meenutab oma olemuselt Araabia poolsaarel asuvaid liivakõrbe linnu, mille kerkimise pärmiks samuti on miljoneid aastaid vanad süsivesikud. Tegelikult on see hämmastav, mida raha abil on nii lühikese ajaga võimalik korda saata. Piltlikult öeldes kolmkümmend aastat tagasi ehitati siin suuresti kaameli sellestsamusest onne. Paneb mõtlema, milline see maa siis oleks, kui kogu see nõukogude periood vahele oleks jäänud.

Rongiga reisijal on siia saabumiseks kaks terminali. Vanem, raudteekeeles Nursultan1, asub linna põhjaosas, linna poolitava Ishimi jõe paremkaldal. Siin asus suurem osa linnast kui ta veel Tselinogradi nime kandis.

Mitte et see jaamahoone nüüd just vana oleks. Vanemale hoonele on juurdeehituse näol lisatud täitsa kaasaegne vaksalihoone

Nimevahetusest pole palju aega möödas, aga juba on suur töö ära tehtud, uus nimi on praktiliselt kõikjal kasutusel. Nõukogude liitu pole juba palju rohkem aega, aga need sümbolid on palju visamad kaduma..

sellised on mosaiigid jaamahoone vanema osa seintel

Vaksali ümbruses on ka mõned kaasaegsemad skulptuurid.

Sõiduplaan, mis annab aimu, millised on võimalikud marsruudid algusega siit. Kuigi midagi pole kindlat, siis kogemus ütleb, et rongide sõiduplaanid on ühed ajas stabiilsed asjad. See ei kehti muidugi Eesti rongide kohta.

Värskelt linna saabujaid hoitakse siiski kahe jalaga maa peal ja antakse teada tegelastest, keda oleks targem oma külaskäigu jooksul vältida.

Mitte väga nõudlikule reisijale on jaamast kiviviske kaugusel terve spekter hotelle ja muid ööbimiskohti. Minu valik on järgmine

Viimane kui üks detail on ilusti hinnakirja pandud. Kui tuleb tahtmine laamendama kukkuda, siis on hea kaasasoleva rahasumma piires arvestada, mida just lõhkuda võimalik on.

Sansõlm on ka numbris

Hommikusöök on samuti täitsa olemas

Majutuse otsimisel tasub külastada ka korteribürood, mis siin omab tähendust kui vahenduskontor, kes korterid üürile annab. Tavaliselt on tegemist puhaste ja täisvarustuses eluruumidega, eks konkurents teeb ka siin oma töö.

Samuti asub raudteejaama kõrval kaugliinide bussijaam

mis pakub rongidele nii mitmelgi liinil konkurentsi

ja ka hulga linnaliine on siia omale peatuse teinud.

Kui just tipptund ei ole, siis tasub kesklinna bussiga sõita, kuigi ega ka takso kallis pole. Vahest ainult siis, kui vaksali ukse juures kliente püüdvad juhid pole teis ebakompetentset turisti ära tundnud. Sõit linnaliinil, ostes bussijuhilt või konduktorilt ühe korra pileti, maksab 180 tenget, mis on rohkem kui Almataa 160 ja isegi üle kahe korra rohkem kui Petropavli 80. Pealinn ikkagi.

Info bussiliinide kohta on pea igas peatuses kenasti olemas. Natuke tähelepanelikkust ja môistatamist nõuab küll legendi desifreerimine, sest peatusenimed on kohalikus keeles ja mitte igas peatuses pole lisaks peatuste nimekirjadele veel linna kaarti, millelt siis vajalik koht peatusenimega kokku viia. Aga kui aega juhtub olema, vôib esimese otsa ka suisa huupi sõita ja siis aeg-ajalt telefonis kaardilt järge pidada, et kuhu parasjagu sôit läheb..

Uus raudteejaam asub linna kaguosas ja kannab nime Nurlõ Zol.

Asub ta kesklinnas nii umbes kaheksa kilomeetri kaugusel. Hetkel saab siia kahe linnaliini bussiga, aga nagu aru võib saada, siis varsti ka mingi postidele tõstetud transpordiga.

Jaamahoone, nagu mõni muugi asi siin linnas, tundub üledimensioneerituna. Aga võib-olla on hoopis tegemist perspektiivitundega ehitamisega. Pealinnadel on ju kaldusvus kiiresti kasvada. Sisenedes satub külastaja kõigepealt täiesti tühja ruumi

Seejärel tuleb läbida turvakontroll, mis on range nagu lennujaamas, tuleb valmis olla ka lisaks röntgenile oma pagasi ettenäitamiseks. Siis saab väiksesse ooteruumi

Korrus kõrgemal asub aga põhiline ootesaal. Väga muljetavaldav

Selle keskel on avar ruum läbi kahe korruse

Kõik nagu olema peab. Annab silmad ette paljudele lennujaamadelegi, Teadustaja annab pidevalt kolmes keeles infot, jaamatöötajad juhendavad ja abistavad reisijaid. Saab laias valikus süüa-juua-shopata.

Hinnad pole kallimad kui asjad väärt. Poes hakkab ka mõni kodusest Maximast tuttav toode silma..

Tualettruumid on puhtad.

Jaamahoone on projekteeritud selliselt, et kogu rongi koosseis mahuks katuse alla. Ootesaalist platformidele pääseb liftide või eskalaatoritega

Kui vana linn jääb vana vaksali poole, siis uus linn asub jõe vasakul kaldal. Selle planeeris Jaapani arhitekt ja selle põhiatraktsioonid, kui nii sobib öelda, asuvad umbes loode-kagusuunalisel teljel. Raha siin muidugi loetud ei ole. Ja kui raha on külluses, siis kipub hea maitse kaduma ja nii mõnegi asjaga on jaburalt üle pakutud. Aga mida mina ka tean, võib-olla hoopis mitte. Eks otsustage piltide järgi ise.

Khan Shatyr Entertainment Center

tõlgituna “kuninglik telk” või midagi säärast,on hiiglaslik, 150 m kõrguseni küündiva tipuga 14 hektarit (üle 10 jalgpallistaadioni!) suure põhjapindalaga ja 400 000 000 USD ehituseelarvega kaubanduskeskus. Pildilt on raske aimu saada, et see telgi odaots on 26 meetert kõrgemal, kui Tallinas Oleviste kiriku tipp!

Ehitamist alustati 2006 lõpp ja valmis sai parajasti presidendi sünnipäevaks 05 juuliks 2010. Viimane ei jätnud võimalust kasutamata ja korraldas kohe suurema peo. Laulma kutsuti Andrea Bocelli ja publiku hulka kuulus muude karvaste ja suleliste seas ka näiteks Jordaania kuningas, Abu Dhabi kroonprints, Kirgiisia, Armeenia, Venemaa, Tadjikistani, Valgevene, Türgi jm selliste maade presidendid. Päris isevalitsejate kokkutulek kohe.

Meelelahutuskeskusest linna südame poole liikudes jääb silma mitmeid huvitava arhitektuuriga hooneid

Baiterek Tower

Linna tinglikuks keskpunktiks võiks arvata selle karikakujulise 105 meetrit kõrge pallihoidja. Tõlkes peaks nimi tähendama kõrget paplipuud ehk mütoloogilist Elu Puud, mille vahele Õnne Lind nimega Samruk munes muna. Ehk vaatekupli. Mida see ehitis tegelikult sümboliseerib, jääb hetkel teadmata aga see ei sega läbi viimast külastust. Sest tegemist on avalikkusele avatud vaatetorniga

Esimesel korrusel on võimalik soetada suveniire

Ülesse “palli” saab aga liftiga

Vaade kogu kaasaegsele linnaosale on siit ülevalt tõesti hea.

Vaade linna “teljele”, mille ühes otsas on eelpool kirjeldatud kaubanduskeskus, teise otsa jääb presidendipalee, millest tuleb juttu allpool

Lisaks linnailule saab jõudu ja energiat ammutada ka presidendi, Nursultan Nasarbayevi ülekullatud parema käe jäljendist. Reklaam soovitab suisa soovi soovima, mis tähendab, et suurusehull vanamees on ennast juba soove täitvaks muinasjutuolendiks mõelnud.

Puidust skulptuur siin korduvalt peetud Traditsiooniliste religioonide ja Maailma Liidrite Kongressi meenutamiseks

Vabade vahendite rohkus kajastub ka arvukates avalikku ruumi paigutatud skulptuurides,

ebasobivat kliimat trotsivate parkide rajamises

purskkaevude rohkuses

aga ka kallihinnalise garnituuri kasutamises.

Kuna kõigile uuendused ei pruugi meeldida, siis on ka neile inimestele mõeldud ja ka neile on olemas meeltmööda istepingid. Saab oma taguotsa ilusatele sinistele lauakestele toetades nostalgialaksu kätte küll. Tõsi, natuke nuka taga..

Aga progressi ei saa peatada, eriti kui seda toidab raha

Alloleval pildil on dhole ehk Asian wild dog (Cuon alpinus), vene keeles natuke ekslikult ka punane hunt. Tegemist Punasest raamatust äärmiselt haruldase ja väljasuremisohus liigiga, keda Kesk-Aasias siiski veel kohata on võimalik

Liikudes edasi linna telje teise otsa poole, hakkab paistma presidendiloss ehk

Ak Orda

Kummalisel kombel jääb inimesi aina vähemaks,

ja presidendipalee esisel väljakul pole neid üldse. Kui just mõned julgeolekutöötajad välja arvata

Tegu pole siiski presidendi elukoha vaid ametiruumidega, mis pärast kolmeaastatst ehitusperioodi 2004 aastal uksed avas. Seda viimast ilmselt mitte sõna-sõnalt võtta. 37000m2 põrandapinnaga hoone on 80 meetrit kõrge, seest kulda, karda ja marmorit täis. Kui palju aga maksavad tualetiharjad, pole teada. Pole vist nii julget kasahhi veel sündinud, kes söandaks välja uurida

See-eest, vaata vasakule või paremale, lillemeri.

Mõtlen, et milline raiskamine. Nii palju lilleilu aga isegi mesilased paistavad seda piirkonda vältivat.

Pole teada, kas majaperemees ka kodus on, aga väravad on kinni ja külalisi ilmselgelt ei oodata

Ma(j)aperemehel on siit kindlasti uhke tunne oma kätetööle pilk peale visata!

Kogu seda ilu pole siin peale minu keegi imetlemas. Natuke isegi kõhe hakkab

Ainult üksik politseiauto seisab sama platsi serva jääva Ülemkohtu hoone ees, justnagu valvaks, et siis keegi ei tuleks. Kuigi mind keegi ei takistanud, näib see paik ikkagi kuidagi tabu olevat. Äkki on auraga midagi korrast ära?

Tõestuseks, et president on ikkagi tõeline rahvamees, on platsi serval postkast, kuhu igaüks saab oma pöördumised postitada. Aga ilmselgelt on kõigil juba elu nii hea, et pole põhjust pöörduda. Või siis ei julge keegi lihtsalt nii avalikku kohta paigutatud postkasti midagi pista, ümbruskonnas on liikvel ainult julgeolekutöötajad ja kui keegi sooviks anonüümselt miskit kirjutada, siis vaevalt see õnnestuks. Tänukirju võiks ju ikka kirjutada, siis poleks vaja oma isikut varjata.

Liikudes Presidendipaleest põhja poole, Išimi jõe suunas, saab imetleda seda vaeva, mida siin stepi alistamiseks tehtud on. Ainult inimesi pole ikka märgata

Piki jõe kaldapealseid on rajatud kilomeetrite kaupa kergliiklusteid, aga näha on üksnes üksikuid sportijaid

Kui liikuda edasi rohkem parem-ja vasakkalda linnapooli ühendava keskkoha poole, siis lõpuks ilmuvad ka inimesed

Kuna linn on suuresti uus ja maad jagub, siis on jäänud võimalus linnaruumi planeerimisel jätta palju ruumi ka parkidele

Pikk jalutuskäik teeb kõhu tühjaks

Kõht täis, saab uudistamist jätkata. Keskkond on meeldiv

Ega New York pole ainus koht, mille sümbol on õun. Kuigi otseselt seostub õunaga küll Alma-Ata ( tõlkes “õun-vanaisa”), siis viimasel ajal kantakse seda sümboolikat üle ka kogu riigile

Muidugi ei saa läbi ka minevikust teada-tuntud atraktsioonideta

Aga meeldiv on tõdeda, et ülekaalus on siiski laste rahumeelsemat laadi meelelahutus

Turistile ( ja miks ka mitte kohalikule, maa on ju suur ja vaevalt ollakse kursis, mida sellel hiigelterritooriumil kõik leida võib) tutvustatakse Kasahstani vaatamisväärsusi

Korduvalt taban end mõttelt, et tohutud kulutatud summad leiavad nii vähe kasutajaid. Aga vast on küsimus ka juba algavas sügises ja turismi kõrghooaeg hakkab ilmselt läbi saama. Küllap südasuvel siia inimesi jagub.

Aeg-ajalt saab uitajale meelde tuletatud, et ollakse ikkagi islamiriigi pealinnas

Monument “Қазақстан күні”

Võiks tõlkes olla nagu Iseseisvuspäev ja on pühendatud iseseisvumisele 25 oktoobril 1990, siis tuldi lagedale suveräänsusdeklaratsiooniga

Teen mitu tiiru ümber monumendi, aga mida ei leia, on Eestit kujutav kuju

Vaateratas AILAND

Veel üks võimalus heita linnale linnupilk, seekord nii 65 meetri kõrguselt vaaterattalt

See 270 tonni kaaluv atraktsioon peaks olema suurim omataoline siin riigis ja toimetab aastaringi.

36 kabiini on kõik nii soojenduse kui jahutusega, aga neli on lisaks “повышенной комфортности”. Mis iganes see ka poleks.

Stardini 2 päeva

Nunii, aeg sealmaal, et võiks mõelda kodinate kokkupanekule. Nagu ikka, siis mida vähem jääb aega ärasõiduni, seda kiiremaks läheb. Õnneks on tegemist kaasavõetava varustuse poolest suhteliselt lihtsa reisiga ja kui miskit juhtubki maha jääma, siis pole see tavaliselt otsustava tähtsusega. Kui muidugi näiteks dokumendid välja arvata…). Ise sain eile alles auto tehnilisest kontrollist kätte ja sellega peaks olema enam-vähem ok. Tänud Soo tänava autoremondile! . Veel peaks tänama Imedepõldu, kes samuti on aidanud autot ette valmistada. Sõidumugavus (salong jm.) vajaks ka hädasti san. remonti, aga ilmselt see peab ootama tagasitulekut..

Kuna nüüdseks on enamik distantsilt tehtavaid ettevalmistusi tehtud, siis väike kokkuvõte ka kogu eelseisvast üritusest. Sõbralikule Kasahstani-avastamise retkele suundub umbes 40 inimest 17 autoga. Umbes sellepärast, et päris täpne arv pole isegi tänaseks veel selge, et kes ikka saab kaasa tulle ja kes mitte. Aga eks paari päeva pärast saab juba täpsemaid andmeid..! Autodest 14 võtavad osa ka väikesest sõbralikust mõõduvõtmisest eelnevalt mahamärgitud kontrollpunkte läbides. Põhimõttel, et kes ette antud aja jooksul rohkemaid punkte läbib, see on ka võidumees. Kontrollpunkte ja muud ettevalmistust käisime tegemas 2018 aasta septembrist ja lühikest ülevaadet sellest saab lugeda siit: Kasahstani seikluse 2019 ettevalmistus 2018. Ja võistelda tasub, sest võitjatele on ürituse toetajad välja pannud ka mitmed suurepärased ja vajalikud auhinnad! Kokkuvõttes kõige rohkemaid kontrollpunkte läbinud ekipaaz saab Startax AS poolt oma metallist suksut ehtima hakata sellise suurepärase LED-kaugtulega:

tuli

Järgnevate kohtade vahel lähevad jagamisele sellised auhinnad.

Europart AS paneb välja kinkekaardi 100 eurole

kinkekaart

OÜ Wildores paneb välja igati vajaliku kompressori. Tegelevad nad autovaruosadega ja muu nende poolt pakutavaga saab tutvuda https://4x4cruiser.eu/

kompressor

Motuli õlide ametliku maaletooja Motoral Eesti AS poolt on auhinnakorvis 20 liitrit kvaliteetset mootorimääret

õli

Igale osavõtjale saab kindlasti ka miskit personaalset, rääkimata kustumatutest elamustest!