Ukraina. Sõja-aegne visiit

30 juuli 2022

Seekord on ilmselt kõik teisiti kui varasematel kordadel. Kuigi esimeses etapis veel suurt midagi aru ei saa. Väljun, nagu sellise pikkusega sõidu puhul ikka, varakult. Seekord saan, tõsi, liikuma alles pool viis. Iklas lasen veel natuke kütet peale, et ikka jaguks.

Poola pikem peatus on Bialystokis. Decathlon ja Biedronka.

Vanasti oli siin ka Neste tankla, aga tundub et peale ettevõtte Venemaalt väljatõmbumist ja jaamade Tatneftile mahamüümist on ka siinmail tanklad kinni pandud.  Kusjuures kummaline, aga uued omanikud jätjavad venes vana brändi alt rahulikult müüki edasi. Aga pole hullu, muid tanklaid siin nagu putru ja paak ka alles pooltäis

Järgmise tankimise teengi Poolas just enne  plaanitavat piiriületust. Küte on siin odavam kui Baltikumis, diisel jääb 1,6 euro kanti liiter. Autoga toimuv on ka päris arusaamatu fenomen. Vanuse ja läbisõidu kasvades kütusekulu muudkui aga väheneb. Olles  peale tankimist sõitnud umbes 50 km, näitab vastav seadeldis, et veel saab sõita ligi 2000km. Nii palju muidugi ei tule, aga oma 1600 saab kätte küll, enne kui tuli põlema hakkab!

Tuleb välja, et E373 trassil Kiievisse asuv piiripunkt “Jagodin” laseb tänapäeval läbi ainult veokeid. Neid on siin ka tohutus koguses. Seega tuleb liikuda piki piiri edasi järgmise piiripunkti poole. Tee on kitsas, läbi väikeste asulate, ja ilmselt üks kehvemas seisus teid Euroopa Liidus . Tuleb tähelepanelik olla,  et löökaukudes rehve puruks ei sõida.

Kohale jõuan sellesse järgmisesse 20. 40 eesti aja järgi. Asula nimeks on Zosin. Sõiduautode järjekord loob esiti pahviks ja jõuan juba mõtteid mõlgutada plaani mõne muu piiripunkti kasuks muutmise kohalt

Aga pargin siiski rivi lõppu ja jään ootama. Hea, kui hommikuks üle saab ja ega suurt vahet polegi, sest selgub, et ega enne viit hommikul edasi sõita niikuinii ei lasta. Komandanditund on kogu Ukraina territooriumil 23.00-05.00.

Valdavas enamuses seisavad UA numbrimärkidega autod, aga mõningaid muid hakkab ikka ka silma. Poola ja Tšehhi. Vaatamata sellele, et üksjagu sõidab järjekorrast mööda “võrdsemaid” või muidu naagleid, siis mingisugune edenemine siiski on. Üksinda on nõme sellises järjekorras olla, kuhugi minna või natuke tukastada ei saa, oht on, et satud kiirelt järjekorras tagapoole.

Mõne aja pärast kisub vihmale ja varsti sajab juba ladinal. Aga õnneks on tegemist hoovihmaga mis peatselt möödub. Välku lööma ja müristama jääb ümber horisondi aga pikalt

Vaatamata sajule on siiski palav, üle 20 kraadi ja niiske ka. Et ootamine väga igav ei oleks, tehakse nalja kah. Mõni auto minust eespool jäetakse ruumi paarile autole. Täpselt ei saanid aru, mis põhjusel, aga sinna suundus mikrobuss, teine samasugine slepis. Ja kohe sellise hooga, et põrutas eesseisvale autole tagant sisse. Vist ka slepis olev buss müksas natuke pukseerijat. Igatahes hetkeks oli kisa kõva, aga ilmselt väga hulle tagajärgi ei olnud, kuna rahu saabus võrdlemisi ruttu.

Selge see, et tunnike lõbusas seltskonnas või üksinda järjekorras passimist on täiesti erimeva pikkusega ajaühikud. Aga antud olukorras mulle täitsa sobib. On ju 15 tundi jutti uhatud ja väike vedelemine on täitsa mõnus. Mõne aja pärast lööb jälle taevaluugid valla ja kallab, nagu vanasti öeldi, oavarrest

Hakkan vaikselt kahtlustama, et EL numbrimärke kandvad autod saavad eelisjärjekorras. Nimelt sõidavad enamuses mööda just PL tähisega masinad. Aga kuna ees terendab nagunii see komandanditund, siis ei hakka minagi tõmblema, pärast ei saa enam vanassegi kohta tagasi järjekorras.

Peale kolme tundi unega võitlemist ja vihmasadu on asi liikunud niikaugele, et kurvi tagant hakkab terminalihoone paistma.

00.15 saan juba terminali territooriumile.

Südantsoojendav on näha ka sinimustvalget eestlaste panust sõjatandrile.

Nooremapoolne näitsik korjab passid kokku, heidab sümboolse pilgu autodesse ja mõne aja pärast saab juba luugi kaudu paberid tagasi. Kokku ca 10 minutit. Seejärel saab edasi Ukraina poole liikuda. Siin on järjekord parasjagu selline, et mina jään keset piirisilda.

Välku hakkab jälle sähvima ja mürin on selline, nagu oleks juba kuskile Donetski kanti jõudnud.

Nende piiriäärsete alade jama on mobiilside rändlus. Kui euroopa võrkude puhul pole vahet, millises oled, siis Ukraina võrku sattudes peab valmis olema märkimisväärseteks üllatusteks hilisemal telefoniarvel. Juhtus minulgi seda kogemata Ukraina võrku sattumise äpardust kahel korral, eks saab näha, kui tõsiselt.

01.10 saan sillalt Ukraina terminali territooriumile. Sissepääsul loetakse sind üle ja tulemuse saad teada väikese paberilipaka näol, nagu see siin ikka on käinud.

Edasi käib kõik kaunis siva ja arusaamatuks jääb, miks järjekord siiamaani nii visalt liikunud on. Pass kontrollitakse küsimusteta, tollitädi küll uurib, et kuhu, miks ja mis kaasas on, aga seda ka nii vormi täiteks. Saan dokumendid nii ruttu tagasi, et  kahtlane, kas nendelt mingeid andmeid üldse talletati.

Suurimat hämmeldust tekitab minus aga siinsamas Poolast tulev suur liinibuss, mis esiklaasil asuva sildi kohaselt sõidab Mariupoli. Sõda on ikka imelik asi. Vaenupooled tulistavad üksteist kõikvõimalikest relvadest ja üritavad vastast hävitada, nende vahelt aga kulgeb läbi liinibuss, justnagu oleks ta mingis teises maailmas. Väga veider.

Igatahes 01.30 olen ma Ukrainas ja liigun. Kaua liikuda ei saa, enne Volodõmõr-Volõnskõi nimelist linnakest on tee kinni ja jään koos mitmete teiste autodega teeserva hommikut ootama. Kell on 01.50. Krutin lahti poroloonmadratsi, võtan kasutusele teki ja padja ning jään magama.

Kella viiest läheb sebimiseks ja enamik autosid lahkub. Mina põõnan seitsmeni ja poole kaheksast hakkan liikuma. Selline see teeäärne parkla valges välja näeb

Ilm on sompus, aga vihma hetkel enam ei saja

Esimeses tanklas soetan endale interneti, kunagi ostetud sim-kaart on kadunud ja ilmselt enam ei toimiks kah. 100 grivna eest saab 12gb. Paigutan selle kaasasolevasse tahvlisse , mille panen netti jagama. Hakkab kohe kenasti töölegi. Teen sellise vea, et unustan telefonis mobiilse interneti välja lülitada. Märkan seda alles palju hiljem poole päeva pealt. Palju sellise vea hind ka on, selgub paari päeva pärast augusti alguses kui telefoniarve saabub.

Vaatan, et ka diisel on siin kergelt odavam kui eelmistes riikides, keskmiselt 56 grivnat ehk umbes 1,5 euri liitri eest.

Ühel ebatasasel teelõigul, ei miskit erilist, käib järsku raks ja järgneb vali ja ebameeldiv kolin. Peatun kiiresti ja ei saa esialgu arugi, kuspoolt kolina põhjust otsima peaks. Väliselt tundub kõik korras olevat. Jätkan liikumist ja adun, et kolin tuleb tagapoolt. Õnneks on sellisel autol tagaosas suhteliselt vähe olulisi asju. Jõuan järeldusele, et tegu on amortisaatori purunemisega. Auto sõidab ka ilma amortisaatorita, aga purunenud detail teeb väga vastikut kolinat ja võib veel miskit ära lõhkuda.  Kuna on pühapäeva hommik, siis pole ka abi kuskilt võtta ja niiviisi siis jätkangi edasi liikumist, väikestviisi kolisemisega ära harjudes.

Oma arvamust kogu selle katastrofaalse sõja vallapäästmises ainuisikuliselt süüdi oleva inimese kohta siinmail endateada ei jäeta ja kuna on eriline aeg, siis võib aktsepteerida ka erilisi väljendeid, mida tavaolukorras võibolla avalikult eksponeerimiseks natuke liiga ebaviisakaks peetaks.

Oma arvamust väljendatakse, kuidas aga osatakse

Juhuks, kui vaenlane peaks siiski siiani välja jõudma, on ka sellele mõeldud, et anda teada, mis teda ees ootab

Huvitava tähelepanekuna saab mainida, et enamus teeviitasid ja asulatähiseid on kinni kaetud või üle värvitud. Esialgu tundub see imelik, aga kui hakata mõtlema, et mis rahvas see selline on, kes raha eest on nõus võõrale maale võhivõõraid inimesi tapma tulema, siis võib tõepoolest olla nii  et kui silt ei juhata , siis Kiievit üles ei leia.

Hiljem, vesteldes kohalikega, saangi teada, et mitte harvad polnud juhused, kus tankikolonn peatus ja luugist pisteti pea välja, et küsida, kus asutakse ja kustkaudu Kiievi peale saab.

Ca 80 km enne Kiievit lähen lõunapausile, kaasavõetud moon on peamiselt juba ära hävitatud, seega peatun kohvikus.

Kuna hommikune kohvidoos on saamata, siis sellest tuleb alustada. Kõnealune jook maitseb nagu päris kohv maitsema peabki

Ja mida siis siin söögiks ikka muud tellida…

Väike viga tõlkimisel toob lauale ühe teise, samuti väga isuäratava põhiroa, kuigi üritasin omaarust miskit muud tellida

Enne Kiievit hakkavad ilmuma sõja märgid.

Teeotsad on barrikadeeritud. Paljud eramajad on samuti oma sissesõidud liivakottidega või siis muul viisil sulgenud. Palju on siiani ära koristamata mahapõlenud tehnikat

Kõikjal on kuuliauke. Selles bussipeatuses küll poleks tahtnud mõni aeg tagasi bussi oodata

Ka majade seintes on auke alates pisikestest kuni suurte, üle meetrise läbimõõduga avadest. Palju on üldse rusudes hooneid

või poolenisti tühjakspõlenud ehitisi.

Olen küll üsna pidevalt sõjasündmustel pilku peal hoidnud, aga et venelased nii kaugele Kiievist edelasse jõudsid, on natuke üllatus. Nii vaadates poleks ka pealinna piiramisrõngasse sattumine  ilmselt mitte päris võimatu olnud.

Enne Buchat jääb teeäärde hävitatid tanki- ja soomustehnika kolonn. Kuigi aega palju ei ole, pressib peale komandanditund ja tahaksin enne sihtpunkti kohale jõuda, et mitte teeserva magama jääda, siis väikese ringkäigu ikka teen. Mõned ülesvõtted ka

Jätkan Bucha suunas.

Buchas ja Irpinis on elu taastunud. Sellegipoolest on masendavaid pilte palju. Kasvõi raketitabamuse saanud kaubanduskeskus.

Kiievi piiril Irpinis käib õhkulastud sildade taastamine. Siingi on endiselt palju lahingute jälgi.

Ka kirik on kannatada saanud,

aga omamoodi iroonilisel ja kummaliselgi kombel on kirikuesisele paigutatud ( on ikka asukoht) punaväelase skulptuur täiesti puutumata.

Ümberringi on kõik tihedalt kuuli- ja mürsukildudest auguline,

aga kuju on terve. Usutavasti jõuab hetkel Eestis käimasolev punamonumentide kampaania nüüd ka siia ja see siin leiab ka omale koha kuskil ajaloomuuseumis. Peale viimaste kuude sündmusi on selle edasine seismine siin lihtsalt kohatu.

Kiievis endas purustusi palju märgata pole. Küll on endiselt kinni kaetud mitmed mälestusmärgid ja palju on liivakottidest või vundamendiplokkidest-paneelidest varjendeid või laskepesi. Eriti teeristide ja sildade juures.

Aga tundub, et inimesed on linna naasmas ja vaatamata olukorrale riigis on mingigi normaalsus taastumas

Oma punamonumentide saaga tuleb küll ka sellel linnal läbi teha. Kindlasti on see ühest küljest palju keerulisem kui meil, on ju selles linnas elatud pikka aega kui kangelaslinnas ja mida selle teadmisega tänapäeva olukorras peale hakata. Nüüd ollakse juba kahekordne kangelaslinn.

Kiievist võtan suuna Poltaava peale. Selleks tuleb sõita üle Dnepri jõe

Linnapiirist välja jääb aga Borispoli lennujaam, mis hetkel ilmselt kaunis vaikne paik

Et väikesed peatused on kenasti aega võtnud, siis nüüd pole enam mahti ringivahtimiseks. Navi info kohaselt peaksin sihtpunkti Troitskes saabuma veerand kaheteistkümneks, mis on liiga hilja. Seega tuleb tempot tõsta

Kui siiamaani on blokkpostide läbimine olnud  lihtne, ainult üks kord kontrolliti dokumente, siis Pavlohradist väljasõidul satun pahas  tujus tegelase otsa. Kontrollib autot päris põhjalikult ja dokumente ka. Tahab, et helistaksin inimesele kelle juurde lähen. Teen seda, aga keegi ei vasta. Lõpuks saan asuda viimaseid 15 kilomeetrit läbima

Troitske jõuan täpipealt 23.00. Tuleb välja, et Serhii on tööl, aga miskit vanaemamoodi memm laseb mu tuppa ja paneb magama. Üritab küll ennem boršši või vähemalt teed sisse joota, aga tunnen, et uni tuleb ka niisama peale.

Vaatamata õhtusele väsimusele läheb uni ikkagi varakult ära. Memm jätkab sealt , kuskohast eile lõpetas. Seega üritades mind toita. Seekord ma vastu ei punni

Eilne palavus – õhtul kell 23 oli ka veel 25 kraadi sooja – on asendunud meeldiva jahedusega, müristab  ja sajab mõõdukat vihma. Peremees peaks ka öisest teenistusest varsti koju jõudma. Seniks kuulan memme jutustusi. Pool tuleb küll ise juurde mõelda, kuna jutt suuresti ukrainakeelne, aga sellest pole midagi. Saan teada, et pensioni saab ta 4000 grivnat ja et naabrite käest piim maksab 3l/50grivnat. Et kolm korda päevas lendavad üle sõjaväe helikopterid- siitkaudu läheb nende trass Donetski rindele. Ja veel palju igasugu muud ebaolulist informatsiooni

Majaperemees saabubki varsti. Sööme arbuusi ja läheme linna – siin on selleks Pavlohrad – et autoremondiga tegeleda. Peale paari hõivatud sto-d ,nii nimetatakse lühidalt autoremontlat, saame jutule ühes rehvivahetustöökojas. pole nagu hooaeg, tõstukid vabad ja tüübid logelesid niisama. Ratas alt ära ja kohe selgub, et amort ise on terve, puru on ülemine kinnitus,

õigemini mingi kummidetail selle sees. “Opor” kohalikus kõnepruugis. Kõrvalasuvas autovaruosade poes selgub, et kohapeal muidugi pole, aga Dniprost saaks tellida. Neljaks kohal. Aga vara rõõmustasime. Täpsustamisel selgus, et tänane tellimus oli juba 20 minutit tagasi siiapoole välja sõitnud ja täna ei saa enam miskit teha. Aga saan kontaktid, kuskohast homme see vidin ise Dniprost kätte saada. Samal ajal on tüüp rehvivahetusest  mäkkaivarit teinud ja kuidagi selle tehnosõlme ikkagi kokku pannud. Uurin, et palju see kiirabi ka maksab aga kõik piirdub sellega, et palutakse Eestisse tervisi saata. Loodetavasti peab remonditud sõlm mõnda aega vastu ka. Autoremondi edukaks lõpetuseks kõlastame pelmennajat, kus pakutakse maitsvaid käsitööpelmeene. Nii nad väidavad

Et vihma kallab nagu oavarrest, mul aga üks kojamees suht vigane ja otsustab nüüd ennast üldse küljest murda, siis saab veel autokauplusi kammida. Lõpuks, kui olen juba loobumas minu automudeliga ühilduvat versiooni leidmast, õnnestub üks natuke lühem eksemplar  siiski hankida. Kuna linnas enam miskit tarka peale hakata pole, liigume Troitskesse tagasi. Kuna Serhii on öö otsa tööl olnud ja homme hommikul peab samuti tööle minema, siis pikka pidu plaanis pole.

Teeservas külastame veel militaarteemalist väljapanekut

Ka siin oma tundeid ja arvamusi sõja vallapäästja kohta vaka all ei hoita ja lajatatakse ikka südamest

Pavlodharis on punatanki probleem lahendatud suhteliselt lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt. Võib-olla peaks Narva tanki ka sinimustvalgeks või siis sinikollaseks värvima ja olekski juba parem

Õhtu möödub kohalike delikatessidega

Palju asju püütakse siinmail koduste meetoditega valmistada või säilitada. Siia alla kuulub ka koduvein ja konserveeritud arbuus

Enne magama sättimist vaatan ka peremehe majapidamise,

tööriistad ja tööriided üle. Selgub, et parimad tööriided tuleb enamikul endale ise soetada ja see pole mitte odav lõbu. Elu muidugi on kallim

02 august 2022

Hommikul hakkame liikuma seitsme paiku. Ilm on natuke selginenud. Pavlohradis käime koos turul. Turu juures on parkimine tasuline, selle eest, et kuskil porilogus natuke oma autot hoida, tuleb 8 grivnat välja käia. Kõik on ametlik ja puha.

Turult saab mõned kaubad teele ja ongi aeg lahkuda.

Päris sageli võib avalikus ruumis leida ilmselt nüüd juba igavesti maailma ajalukku kirjutatud kuulsat lauset Maosaare kaitsjatelt, kus nad vene sõjalaeva sinnasamusesse saadavad. Ilmselt läheb see ühte ritta lausetega nagu “Heureka”, “Ta liigub siiski” või “Ükskord me võidame niikuinii” Küll on seda presenteeritud tärnikestega, aga sageli ka ilma. Mis teed, sõjaaeg ja sündsusnormid lõdvemad, võrreldes muude sündmustega on see väike verbaalne roppus täiesti tühiasi

Dnipros autopoes ei tea minu detailist keegi midagi ja pakuvad, et kaheteistkümneks jõuaks tellimus kohale. Kuna kell alles kümme, siis avaldan soovi kuhugi ise järele sõita. See on nende silmis ilmselt esmakordne selline soov, aga osutub siiski võimalikuks. Maksan raha ära ja saan kontaktandmed, kuhu suunduda. Viimase asjana palun luba patriootlikku väljapanekut pildistada. See ei jäta kahtlustki, milline on siinne meelsus

Ka siin on mitmed mälestusmärgid saanud liivakottidest esmase kaitse

Aadressis oli väike viga, 148 asemel oli 48 kirjas, ja õigesse kohta satun alles teisel katsel. Kuna amort on siiamaani vastu pidanud, siis võtan riski ja ei hakka kohe vahetuskohta vaatama, vaid liigun edasi. Vastasel juhul ei pruugi ma õhtuks Odessasse kohale jõuda ja pean komandanditunni tõttu teeserva ööbima jääma. Sellest poleks ma aga vaimustuses. Kiirustama peab ka sellepärast, et sõita tuleb ringiga, otsetee läbi Krõvõi Rigi ei tule kõne allagi ja Mõkolaevisse sõit on samuti kinni. Seega hakkan liikuma mõõda E50 maanteed. Viivitus tekib Znamyanka nimelise linnakese juures, kus ehitatakse uut raudteesilda ja ümbersõit toimub läbi linna ja mööda kruusaseid ja augulisi kõrvaltänavaid. Kaotan sellega ligi tunni ja samas saan ka asulale pilgu heita. Nagu paljudes kohtades mujalgi on ka siin üks tank T-34 postamendile seatud. Kuna neid toodeti omal ajal üle 80000 eksemplari, siis jagus neid peale sõda kõikjale okupeeritud aladele ja veel poolde Euroopassegi

Punamonumentide kiireimaks neutraliseerimiseks on hea võte neid rahvuslippudega ümbritseda

Kropõvnõtskõist edasi Umani poole liikudes jään raudteeülesõidu taha kinni. Järjekorras mõne auto võrra eespool on üks maastur treileril. Selgub, et sai rindel kannatada ja läheb taastusravisse, selleks, et esimesel võimalusel põhitööle naasta.

Samas laiuvad tohutul territooriumil Ukraina sümbolpõllud päevalilledega.

Teesulgusid on palju, aga ilmselt on nendes kontroll lõdvemaks läinud. Mõnes ikkagi peetakse kinni ka ja uuritakse dokumente. Odessasse sissesõidul suisa palutakse teeserva ja kontrollitakse passiandmeid tahvelarvutiga. Tulemisega rahule jäädud, lubatakse edasi liikuda. Mitmel pool teeservas on plakatid, millega avaldatakse tänu toetuse eest

Öömajaga on sama lugu mis varuosaga, õnnestub alles teisel katsel. Saan väga tagasihoidliku summa eest üheks ööks enda valdusse väikese korteri vanalinnas. Sellises majas Havanna tänaval

Korter ise näeb välja aga selline

Et komandanditunnini on veel aega ja päikegi loojumata, siis saan veel ümbruskonnale pilgu peale heita. Samuti on vaja kohalikku raha vahetada, sest öömaja eest pean sularahas maksma. Ukraina on vahepeal peale viimast minu visiiti siia oma rahvusvaluutat grivnat kergelt devalveerinud, mis teeb sissesõitnule elukese veelgi soodsamaks. Ühe euro eest saab hetkel juba 40 grivnat. Rahavahetust ei pea õnneks kaugelt otsima, esimene selline asub kohe paar maja edasi.

Raha käes, liigun edasi Derybasivska tänavale.

Siin on sõda kajastav kunstinäitus üles riputatud. Mõned näited teostest

Odessa

Ukraina suuruselt kolmas linn elanike arvuga tiba üle miljoni. Selle piirkonna ajalugu on tohutu põnev. Näiteks minu jaoks oli täiesti uus ja üllatav teada saada, et see linn kuulus 15 sajandil Leedu Hertsogiriigi koosseisu. Viimane oli oma tipphetkedel ligi miljoni ruutkilomeetri suurune ja koduks ca 2,5 miljonile inimesele, hõlmates tänapäeva Valgevene ja suuri alasid Venemaast, Ukrainast, Moldaaviast ja Poolastki. Enne leedukaid aga oli siin suur kreeklaste asundus. Tänapäevane Odessa loodi 1794 vene imperaatori Katariina II poolt, olles suuruselt neljas linn vene impeeriumis Moskva, Peterburi ja Varssavi järel. Ka nime Odessa sai linn aastal 1795, enne kandis asundus nime Khadjibey.

Natuke veel linna ajalooga tutvust teinud, leian, et siin on elanud ja töötanud keegi nõukogude füüsik Igor Tamm, kes aastal 1958 on saanud ka Nobeli füüsikapreemia. Kuigi sündinud Vladivostokis aastal 1895, siis perekonnanimi ei jäta kahtlust, kuskohast tegelase juured pärinevad. Samuti vanaisa nimi, kes oli Theodor Tamm. Seega on tegemist eesti päritolu nobelistiga, millisest faktist pole ma küll varem juhtunud kuulma. Eks vene impeeriumis töötades saavad muidugi kõik teadlased kohe automaatselt ka vene teadlasteks.

Paljud skulptuurid on kinni kaetud, samuti majade aknad. Ka pildistada ei ole enamikes suundades lubatud.

Vahakujude muuseum

Ooperi-ja balletiteater

Mingitele punakangelastele pühendatud kompleks siinsamas Ooperiteatri kõrval vanade majade seintel. Ei oskagi öelda, mida sellistega ette võtma peaks, ilmselt oleks mõistlik need varustada ajakohaste selgitustega

Saksamaa aukonsulaadi pesa

Suunaviit näitab, kuhu poole jääb Tallinn ja et sinna polegi teab mis pikk maa

Paljud meelelahutusele ja turismile orienteeritud ettevõtmised on kas suletud igavesti või siis pausile pandud. Pildil kinnikaetud akendega restoran

Kuigi valdav osa vanalinna hoonetest on suurepäraselt renoveeritud, siis on veel ka üksikuid, mida selline töö alles ees ootab. Kui nüüd just ei looda võimalusi kogu vanalinna taas ülesehitamiseks

Ausammas Katariina II-le

1831 aastal, nagu ka kirjas, ehitatud sild

ja vaade sellelt põhjasuunas, Musta mere poole

Kordan ennast ilmselt juba paljukordselt, aga ei väsi imetlemast ja imestamast ehituskunsti mõni sajand tagasi. Lihtsalt müstika, kus jagus meistreid igale alale ja kõik on ilma laseritagi sirge ja loodis ja detailideni läbi mõeldud.

Kui juba hämardub,vaatan välja meeldiva tänavakohviku ja hangin kerge õhtusöögi

Plaanitud juuksurisalongi külastus peab ilmselt ootama

Tellin külma keefirisupi ja

steigi

Juba pimeneb kui söögiga lõpetan ja tänavad tühjenevad kiiresti. Hotelli all keldris on toidupood, ostan hommikuks mahla ja jogurtit, mässan numbris natuke nutiteleriga ja heidan magama.

Kell 04.30 ärkan kolme järjestikuse paugu peale, mis õnneks küll kostavad kaunis kaugelt. Tundub tüüpiline kellaaeg raketilöökide andmiseks. Edasine uni on juba rikutud.

Liikuma hakkan umbes poole kaheksa paiku. Kohe öömajast üle tee on huvitavate vanaautode väljapanek. Eile ei pannud nagu tähelegi. Aga praegu ei hakka algavat päeva nendele kulutama

Üllatav, kui vähene on liiklus linna vahel.

Isegi jalakäijaid on ainult üksikuid

Eriti, kui arvesse võtta, et on hommikune nö. tipptunni aeg. Natuke linnast väljas teen tanklapeatuse, mille käigus saan teada, et sild üle limaani on peale raketirünnakuid suletud ja tuleb sõita läbi Moldaavia. Tahan sellegipoolest seal limaani suudmes ära käia. Tee hargneb Ovidiopoli nimelises asulas. Ilmselt pean pärast siia naasma, et siit juba piki limaani kallast Moldaavia poole sõita

Tee edasi, lõuna poole, on täiesti tühi, kui mitte arvesse võtta mõnda kohalikku poole sajandi vanust žigulid.

Ja mida sinna sõitagi kui tegemist on tupikuga. Teel on sellegipoolest tõkked, kuigi elavjõudu pole hetkel vajalikuks peetud siia kulutada

Normaalsel ajal on siin ilmselt väga populaarne kuurortpiirkond. Suisa valus vaadata, kuidas kõikvõimalikud teenindusele ja majutusele suunatud ettevõtted lihtsalt seisavad tühjalt. Veekeskused ja hotellid, ei ühtegi hingelist. Isegi kohalikke pole, nagu välja surnud.

Paremat kätt tee äärde jääb trobikond rohkem või vähem purustatud maju.

Lõpuks sulgeb tee silt mis annab teada, et sild on suletud, kuna on purustatud.

Keeran otsa ringi ja tuldud teed tagasi.

Maasääre kitsaimas kohas on mõlemal pool teed vesi kiviga visata ja lähen kastan jalad Musta merre.

Rand on siin kivine ja tihedalt teokarpidega kaetud

Vaade paremale, lääne suunas

ja ida poole

Tagasi auto juurde jõudes mööduvad parasjagu üks naine koos koera ja nokastanud viltuse ninaga meesterahvaga. Teen juttu ja saan teada, et esimene rakett oligi lennanud nendesse eramajadesse, mida ma siia sõites juba olin näinud ja mis umbes kilomeetrit viis eemal sellest kohast mida sihiti, st sillast. Ainult õnneliku juhuse tõttu keegi surma ei saanud. Järgmised tabasid kuute korrusmaja juba silla kõrval ja lõpuks saadi ka sillale endale pihta. Selle aja jooksul tabati siin kolm “korrektirovtchikut” ehk “tulejuhtijat” aga ilmselt siis polnud need viimased. Mina oma võhiklikkuses ei saa aru, et kas seda, rakett tabas või kui palju mööda läks, ei saa siis kuskilt satelliidilt vaadata, peab selleks just kollaborandi mõõdulindi ja fotoaparaadiga kohale saatma.

Raudteesild pidi tegelikult toimima ja öösiti pidid viljarongid siitkaudu liikuma, aga autosild on määramata ajaks liiklusele suletud.

Siinsamas saab heita pilgu ka limaanile ja täheldan huvitavat fenomeni. Kui meri on praktiliselt tüüne ja ainult väikese virvendusega, siis limaanil on “jänes” peal ja laine möllab. Pildilt seda vahet väga aru ei saagi.

Tee piki limaani kallast on heas korras ja viib läbi mitmete peaasjalikult ilmselt turistide majutamisega tegelevate asulate. Seda muidugi rahuajal. Hetkel valitseb siin üsna trööstitu tühjus

Isegi nii kaugel läänes on asulasildid kinni kaetud. Või mis kaugel ikka, siinsamas on ju Transdnistria

Ovidiopol, kus ennist Odessa poolt tulles lõunasse suundusin, peidab endas samuti oma tankimonumenti. Näeb teine kaunis värske välja, võiks veel tööd tegema saata

Imetegija Nikolai kirik (Церква Миколая Чудотворця) Kalahliya asulas natuke Ovidiopolist väljasõites

Siit edasi suunduv tee on juba natuke kitsam, samas ilma aukudeta.

Ka limaanile avaneb siit kõrgelt kaldapealselt suurepärane vaade. On see veekogu siin ka oma maksimaalse laiuse saavutanud

Kuhu need Coopi poed ka endale juuri ei aja

Sild üle Dnestri jõe. Varbade vahelt on näha mingid imelikud kolmnurgad vees. Hiljem uudistest kuulen mingitest sarnastest asjadest, mida venelased olla Hersoni juures üle Dnepri jõe viiva silla juurde paigutanud rakettide eksitamiseks. Võimalik, et siin on ukrainlaste poolt sama taktika mängus. Loodetavasti ma sellega nüüd mingit sõjasaladust ei avalda.

Dnestr ise polegi teab mis suur jõgi, oleksin oodanud natuke suuremat. Suure teega paralleelselt on jõekaldal ka pinnastee korilastele

Kalamehi on küll üksjagu ja see üks, keda mina kõnetan, osutub oma vastustes tüüpiliseks kalameheks.

Kala ei ole või on vähe või on väikesed. Ometigi kõik püüavad. Tema olla mõned väikesed kogred saanud. Eks kassile ilmselt.

Selleks , et teispoole limaani, Besaraabiasse saada, tuleb läbida umbes viiekilomeetrine lõik Moldaaviat. Selleks etapiks piirikontrolli kui sellist ei teostata, passi küll vaadatakse ja antakse mingisugune vanapaberist lõigatud talong, millel kellaaeg ja veel mõned salapärased numbrid peal

Tegelikult oleks täpsem öelda selle piirkonna kohta, Budjak või Budzhak, millist nime kasutati Lõuna-Bessaraabia kohta. Aastal 2014 üritati ka siin luua oma “Budjaki rahvavabariiki”, aga kuna Donbass võttis orkestrantidelt kogu tähelepanu, siis jäid siin potentsiaalsed plaanid õnneks realiseerumata.

Kui tahta Moldaaviasse siseneda, siis tuleb esimesel teeristil paremale pöörata. Kohe on ka piiripunkt, järjekorras mõnikümmend sõiduautot vast.

Tagasi Ukraina poole viib vasakpoolne teeharu.

Maantee on selgelt ülekoormatud. Liiguvad pikad veoautokolonnid, enamuses viljaveokid. Ilmselt on see kujunenud sadamate kinni oleku tõttu omanäoliseks “elu teeks”, mida kaudu käib kaubavahetus ja viljavedu Euroopa suunal

Maastik on ühetaoline, agraarne. Veokaid aga aina lisandub. Kõik teedele ja teepervedele ära ei mahu ning nii on ka teeäärsed parklad pungil rekkasid täis

Ausalt öelda pole ma nii palju veokaid koos kunagi ennem juhtunud nägema

Kuna kõik kõva kattega platsid on täis, tekivad improviseeritud seismispaigad ka põldudele. Tugeva tuule ja kuivuse tõttu tekitab liikumine sellistes parklates paraja tolmutuisu

Kõik see ülekoormatus ja lisaks ka muidu raske aeg tekitab kindlasti rohkesti stressi ja väsimust. Nii pole ka väikesed õnnetused teab mis rasked tekkima

Endiselt peetakse tähtsaks ka vene sõjalaevadele orientiiri andmist

Kilomeetrit kakskümmend enne praamisadamat kulgeb tee piki tammi, mis eraldab Ukraina suurimat järve Yalpuhi (Озеро Ялпуг) Kuhurlui järvest (Кугурлуй). Mõlemad kuuluvad Doonau delta järvede süsteemi. Pildil Yalpuhi järv

Siin aga Kuhurlui

Nõukogudeaegset põllumajandusarhitektuuri laguneb siin veel jõudsasti

Kui praamini jääb veel 18 kilomeetrit, algab veokite järjekord. Esialgu ei usugi, et see nii pikk võib olla, aga paraku tõsi.

Praamisadamasse ja ühtlasi ka piiripunkti jõuan 13.55.

Marsruut Ukraina Bessaraabias tuli selline

Elektrooniline tabloo tervitab ja annab teada, et järgmine praam läheb 15.00. ja et sooja on 30° Celsiuse järgi.

Minu ees seisavad mõned üksikud sõiduautod, seega sellel suunal erilist tungi ei ole. Küllap mängib oma rolli ka see, et praam on ju tasuline. Kui tasuline just, see selgib ilmselt õige pea. Piirivalvur tuleb auto juurde ja korjab dokumendid kokku, ise kuhugi esialgu minema ei pea.

Kõrvalseisvalt rekkamehelt uurin, kui kaua tal seista tuli, enne kui siiamaani jõudis. Selgub, et kuus ööpäeva. Veel küsin, kas palka saab kilomeetrite järgi, selle peale vastatakse kerge muigega, et palka ei saa üldse. Avaldan arvamust, et võiks ju läbi Moldaavia sõita, seal pole praami ega midagi, aga järjekord pidavat seal siiski samasugune olema.

Kuna passida hakkab igav, üritan natuke ringi vaadata. Ja ongi hea, sest kõrvalasuvas hoones saab kohe targemaks. Esiteks on uksel praamide sõiduplaan, millest tuleb välja, et kummagis suunas on ainult seitse väljumist päevas.

Huvitav, kui suur see praam ka on, et suudab selliseid koguseid rekkaid üle toimetada.

Sees on küll teine sõiduplaan, ilmselt hetkel kehtiv ja lisareisidega.

Samas saab ka pileti osta. Hinnakiri on järgmine

Ja ka raha vahetada, kui vaja. Sest müük käib ikka grivnades

Vajalik reisidokument näeb välja selline

Pilet käes, tuleb auto ette näidata. Kui minu oma vaadatakse suhteliselt pealiskaudselt, aga siiski kõiki uksi avades ja tavalistemasse mulkudesse käsi pistes, siis minu ees olevad reisijad peavad oma kilakola läbivaatuseks lauakesele välja tõstma. Kinniteibitud kastid ja pakikesed kistakse samuti laiali..

Auto üle vaadatud, peab minema tolli vormistama. Parasjagu vormistatakse Odessa – Istanbuli liinibussi. Kõik käib kähku ja edasi peaks praamile saama.  Kell on samuti märkamatult 14.58 saanud, aga minu ees olevad autod ikka ei liigu. Seega hüvasti 15ne praam. Ei saa aru, mis põhjusel selline seisak, kõik protseduurid iseenesest käisid ju väga operatiivselt. Minut peale kolme pääseb rivi liikuma ja on kenasti näha lahkuvat praami. Nüüd on siis veel poolteist tundi ootamist. Selle sisustamiseks on siin duty free kauplus

Hinnad on siin poes oma nime väärt. Näiteks kolmeliitrine Jeltsin Vodka maksab 8.90. Joo ennast  või kurguni täis. Kui soovi on, saab muude hõrgutiste kõrvale ka Vana Tallinnat.

15.30 on praam juba koos kandamiga tagasi. Seega kui vaja saab edasi tagasi poole tunniga käidud küll. Kui see ikka on sama praam. Ei tea kas liigubki vaba graafiku alusel ja saab kohe minema või ootame sõiduplaani aega. Aga mahalaadimine läheb kuidagi aeglaselt ja ega enne poolt viit liikuma ei saa. See rekkade sagimine sellel väikesel territooriumil tekitab parajat segadust ja asjad ei suju kuidagi.

Väljumisaeg on ikkagi oluline ja nii jääbki praam suisa täis laadimata.

Keskkohta oleks vabalt veel päris mitu rekkat mahtunud, aga kui uurin, et miks siia ei võiks autosid paigutada, saan ühetähendusliku viite käekellale

Doonau näol on tegemist tõesti muljetavaldavalt suure ja veerikka jõega. Vähemalt siin, alamjooksul. Alguse saab see jõgi Saksamaalt, kaunikesti lähedalt Prantsusmaale. Oma 2850 kilomeetrise teekonna jooksul pakub ta silmailu üheksas riigis + veel Ukraina kümnendana. Selle pikkuse järgi asetub ta Euroopas Volga järel teisele kohale

Olen minagi nüüd ilusal sinisel Doonaul. Straussi siin küll ei mängita, aga selle valsi kohta kasutati ajaloos esimest korda sõna Schlager ehk hitt.

Ülesõit ise kestab napp 15 minutit ja selgub, et käigus on ikkagi ka teine praam.

Rumeenia poolel jokutamine jätkub. Kuigi on kolm vahet, kuhu autodega sõita, kusjuures nendest üks ainult EU passidele, keda siin järjekorras on ainult kaks – mina ja üks rumeenia punase ristiga auto,  siis tegelikkuses vahet ei tehta. Mingi lühikeste pükste ja t-särgiga naine käib ringi ja teeb märkmeid, minult küsib, kas olen üksi. Aga millegipärast passikontrolliga käib venitamine. Seejärel jalutab ringi  härrasmees triiksärgis ja hallide viigipükstega, käes väike märkmik, kuhu samuti midagi kirjutab. Kõrvalautolt küsib ka midagi, aga minult mitte. 10 min kuludes on kõige esimene RO numbrimärgiga kaubik jõudnud niikaugele, et avab pagasniku ja veel mõne minuti pärast saavad edasi sõita.

Tundub, et liigubki ainult esimene, kõige vasakpoolsem kolonn. Kõik käib aegluubis ja tundub, et aega on palju. Aga minuteada peaks ju varsti juba uus praamitäis autosid saabuma. Peale 20 minutit liigub minu ees olev auto ja saan ka nati edasi. Viigipükstega ametnik tule minu juurde ja küsib, sigarettes, alcohol, pistolet ja kuna minul talle kahjuks midagi sellist pakkuda pole, siis vaatab veel kergelt pettununa pagasnikusse ja eemaldub. Aga passi endiselt keegi ei taha.

Lõpuks tuleb hallis mundris nooremapoolne ametnik ja küsib passi. Vaatab seda ja ütleb Lettonia. Parandan teda, et Estonia ikka. Tal tundub täitsa suva. Rebib igaks juhuks autol tagaukse ka lahti, aga kui ma jõuan välja minna, et teda ülejäänud avadega aidata, on tema juba minema kablutanud. Ootame. Minu ees olev auto ootab ka endiselt midagi.

17.15 avaneb minu ees olevale autole tõkkepuu. Seega teine auto saab välja umbes 25 minutiga. Ja kohe antakse ka minule luba sõita.

Esimene asi, mida ma Rumeenia pinnal näen, on hobuvanker mustlasperega, nii oma kümme ühikut lapsi pardal. Kahjuks ei õnnestu pilti teha, kuna ka siin on rekkadest järjekord ja tagant pressivad samuti autod peale.

Tee on kurviline ja kitsas, asula asulas kinni, aga auke õnneks pole. Natuke kohalike jälgimist ja saabki selgeks kuidas see liiklus siin käib ja millised on lubatud  kiirused. 17. 55 jõuan Galati juures järgmisesse järjekorda. Tuleb ju nüüd kuidagi üle Doonau tagasi ka saada. Vasakul paistab küll ka sild mõne kilomeetri kaugusel, aga ilmselt pole see sõiduautodele või pole veel valmis, sest miks muidu siin selline pikk järjekord on moodustunud. Galati linn asub ise küll vastaskaldal, see asundus siin kannab nime I.C. Bratianu, täpselt nagu kunagine viiekordne Rumeenia peaminister.

Usklikud on kohalikud kõvad. NTänavatel on palju igasugu pühakujukesi ja kirikuidki jagub igasse väiksemassegi külla. Nii ka siia. Pildil Püha Nicolausile pühendatud kirik (Biserica cu hramul ,,Sf. Nicolae”). Mingist religioossest objektist möödumise juurde käib ka risti ette löömine

Sellised aga on tüüpilised majakesed selle asula peatänava – str Principala – ääres

Siin Doonau kaldapealsel on aga kunagi vägev restoran olnud. Hetkel tundub kaunis mahajäetuna ja ilmselt leiab praamijärjekorras seisjate poolt kasutust välitualetina

Kuna taas tundub järjekord venivat, siis uurin natuke selle silla kohta. Tuleb välja, et sild tõepoolest on valmimas, tähtaeg on detsembris 2022 ja sellest tuleb Euroopa kolmas rippsild pikkuse järgi, mis on 1974 meetrit,  eelarvega 434 miljonit eurot. See raha on kindlasti kohalikelt mustlastelt maksude näol kogutud. Sellest saab neljas sild üle Doonau Rumeenias.

Peale 40 min. passimist hakkab järjekord lõpuks liikuma, aga seda üldse mitte palju. Vaadates, milline hulk autosid veel ees on, saab selgeks, et siin läheb veel kaua

Ka minu järele on juba arvestatava hulga autosid kogunenud. Ainult jääb mõistatuseks, kustkaudu kõik need tuhanded Ukrainast tulevad rekkad kaovad, siin kõik ainult puha sõiduautod.

Vaatamata sellel, et juba on õhtu ja kell saab kohe seitse, on endiselt lämmatavalt palav ja ootamine on kõike muud kui meeldiv. Järjekordselt praamilt tuleb ka järjekordne mustlaspere

Seejärel saab natuke edasi, vahest poole maa peale. Kui vaheletrügimist ei toimuks, oleks lootust järgmise praami peale saada. Aga naaglus, nahaalsus ja trügimine pole siinmail kuhugi kadunud ja nii vooribki pidevalt, auto auto järel järjekorrast mööda igasugu tegelasi.

Mäletan ka oma eelmiselt Rumeenia visiidilt tunnet, et kiirust ei tasu alla 10 km/h lasta, võidakse rattad pihta panna. Osa kontingenti näeb ka siin ja praegu samamoodi välja. Nimetatagu seda pealegi eelarvamuseks aga mis sa teed, selline tunne tuleb.

Lõpuks olen täitsa sadamas väljas ja tuleb pilet osta.

Minu ees on ukraina rekkamees, kelle on eurod, aga ei kaarti ega kohalikku raha. Ostan talle siis oma kaardiga pileti, 85 leud. Minu pilet maksab 30 leud, mis teeb tiba üle kuue euro.

Keelega on siin muidugi probleem, sest kohalikust jutust on täiesti võimatu midagigi välja noppida.

Päev veereb vaikselt õhtusse. Doonaul aga käib agar sebimine

Seda ka kaldal, kalamehed puhastavad võrke.

See  et ma päris paranoiline ei ole, annab tunnistust väikene vaatlus sadamas. Nimelt on igal putkakesel ümberringi trellid. Vaevalt, et müüja põgenemise vältimiseks

Lõpuks, mõni minut enne kaheksat tuleb kohe kaks praami korraga. Suurem

Ja teine päris pisike, kipakas selline. Selle viimase peale suunatakse ka mind. Loodetavasti saab sellega kiiremini üle.

Natuke ülesvoolu on näha suurt sadamakompleksi ja kui hästi vaadata paistab ka uue silla tugipost

Taas olen sel ilusal sinisel Doonaul. Valssi endiselt ei mängita.

Ja saabki kiiresti. Umbes veerand üheksa olen üle .

Natuke venib ka mahasõit, sest sadama territoorium on umbe sõidetud ja käib nikerdamine, et kuidagi välja pääseda.

Galati näol on tegemist üsna vana (aastast 1445) ja suure linnaga, nii ca 300000 elanikku. See paigutab ta riigis seitsmendale kohale.

Aga sadam on suisa suurim Doonaul, seda siis Rumeenia piirides. Seetõttu läheb ka linnast väljasõit mõnevõrra aeglaselt. Kuna minule vajalikus sihis otseteed ei lähe, siis läheb liiklemiseks mööda täiesti erineva iseloomuga teid. Valdavas enamises on nad väikesed ja käänulised.

vahest siiski ka suuremad

Lisaks on siinmail kombeks, et asulad on väljavenitatud piki trassi ja nii ongi vahest kümneid kilomeetreid ainult asula või siis ahelasulad, üks lõpeb teine algab.

Märkan huvitavat asjaolu, asulate sildid on kakskeelsed, teine keel tundub mulle ungari oma olevat. See, et asulate nimesid ei tõlgita, siin küll paika ei pea, eri keeltes on ikka täiesti erinevad nimed

Ja kiirusepiirang 30-40-50-60, kuidas kunagi. Aga et sellist kiirust hoides ei jõuaks kunagi kuhugi õigeks ajaks, siis sõidetaksegi 110-120 km/h. Politseiautot näeb harva ja ka siis mitte kiiruse mõõtmise võtmes. Aga peale kümneid kilomeetreid asulaid saab vahest silmal ka Ida-Karpaatide lainjalt mägisel loodusel puhata lasta

Mingil hetkel õnnestub mägede vahel leida üks platsike teeservas, kus kedagi silma ei hakka ja teen mõnetunnise uinaku, et siis varahommikul juba edasi kimada.

Ungari piirile jõuan täpselt kell 11.00. Taas järjekord, enamuses suured kaubikud. Kuna Rumeenia on küll EL aga mitte Schengen, siis saab vist jälle passida

Seekord olen vist õnneks valinud neljast reast selle õige, vähemalt esimese poole tunni jooksul on see kõige kiiremini edenenud ja juba on kontrolliala käeulatuses.

11. 45 saan üle, seega kolmveerandtundi. Marsruut Rumeenias kujunes järgmiseks

Olen valinud kojusõiduks kõige otsema tee, see aga ei pruugi alati mitte tähendada suurt ja kiiret teed. Esimesed kilomeetrid madjarite maal on just sellised

Ja ega arhitektuuriski teravaid muutusi silma ei torka,

kuigi, majad on tiba suuremad ja paremas korras kui eelmises riigis

Ungari läbin paralleelselt Ukraina piiriga ja justnimelt mööda kohalikke teid. Piltidel allpool üks paarist teele jäävast asulast, Fehérgyarmat. Siin paistab, et armastatakse puukujusid

Loomulikult on ka ungarlased innukad katoliiklased. Pildil “Szent Péter és Pál templom”, mis minu intuitiivses tõlkes võiks tähendada miskit nagu Püha Peetruse kirik.

Sild üle Tisza jõe

Paistab, et lõpuks on ka Tisza kallastel rahulik ja turvaline. Et vastavasisulise raamatu lugemisest sarjas “Seiklusjutte maalt ja merelt” on möödas üüratu aeg, siis otsisin ERR kuuldemängude arhiivist sellenimelise kuuldemängugi üles ja et tee kiiremini läheks, sai see ka ära kuulatud.

Mõne aja pärast veel teistkordnegi Tisza ületus. Endiselt on kõik rahulik

Poole ühe paiku sisenen Slovakkiasse. Ungarisse jõudes tekkis ajutiselt ka üks tund juurde, mis Leedu piiril jälle ära kaob

Ka siin on asulasildid kakskeelsed, teine keel ilmselt jällegi ungari

Teeserva jäävad vana kindluse varemed

Ka Slovakkia ääremaade väikeasulate arhitektuur on üsna sarnane eelmistelegi riikidele

Kolmeks jõuan Poola piirile. Siin poosetab samuti üks lakutud ilmega T-34, punane viisnurk säramas ja toru kikkis

ja ega muidki nõukaaja mälestusmärke siin ei napi. See siin küll püstitatud tsehoslovakkidele (milline huvitav rahvus), kes siinsetes lahingutes hukka said.

Poolas aga hakkab pihta jant teeremontidega, mis kõvasti kiirust alla tõmbab.

Aga viienda augusti ennelõunaks olen kodus. Trajektoor Ukrainas kujunes selliseks

Kogu reis aga näeb välja niimoodi. GPS ütleb, et läbitud sai 5784 kilomeetrit

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga