Kolme piiri ristumiskoha sõit 2019

Mõte sai alguse vajadusest sõita Medvezegorski-nimelisse kohta Karjalas. Kuna on südasuvi, ees nädalavahetus ja võimalik veeta paar päeva endale huvitavatena tunduvaid paiku külastades, siis saabki  teoks kiire visiit polaarjoone taha, piirkonda, mida soomlased teavad kui Petsamo. Et sõit omaks ka kindlat eesmärki, siis saab selleks sihiks külastada punkti, kus kohtuvad Venemaa, Soome ja Norra riigi piirid. Arusaadavalt ei saa seda teha Venemaa poolelt, selle riigi piiripoliitikast saab selle reisi jooksul palju juttu tehtud. Teoreetiliselt oleks see ilmselt mõeldav Soome poolelt. Soome piiriala Venemaaga on siiski piiritsooniks tehtud, mida samuti niisama külastada ei tohi. Aga on võimalik taotleda luba, mille saamise tõenäosus on ikkagi suurem kui Venemaal vastava loa saamise tõenäosus, seega nullist suurem. Seda varianti ma siiski ei proovi. Esiteks on Soome poolt kõnealusesse punkti liikumine väga tõsist ettevalmistust ja aega nõudev ettevõtmine. Asub see autoga ligipääsetavatest kohtadest väga kaugel ja tuleks ette võtta väga pikk ja raske jalgsimatk. Õnneks pole seda aga vaja teha, sest Norra poolt on see projekt üsna teostatav. Ka Norra riigi poliitikast oma riigipiiri puudutavates küsimustes tuleb veel korduvalt juttu ja vägisi tikub pähe igasuguseid mõtteid, mis meie Eesti piiriga võiks peale hakata. On ju seegi hetkel päevapoliitiline hitt-teema…)

Saan Medvezegorskist (algupärasema nimega Karhumäki) liikuma alles vastu õhtut. Et tegemist on ikkagi pööripäeva-lähedase ajaga ja põhjapoolsete laiustega, siis pimedaks ei lähegi ja üsna ligidale sõidusuunda jääb ka see piir, millest edasi päike üldse ei looju. Ja et on valge, siis petab see õhtuse pimenemisega harjunud organismi ja unisust ei teki. Põhja-lõuna suunal on sellel suurel maa-alal ainult üks arvestatav tee, see on nn. federalnaja trassa “Kola”. Vahest on siiski võimalik valida ka lühemaid lõike paralleelselt kulgevaid teid. Üks selline paistabki kaardil Kärhumäki kõrvalt Pindushi-nimelisest asulast otse põhja suunduvat, et siis mõne aja pärast libamisi juba suurde trassi suunduda. Et kasutan navigeerimiseks vanemaid vene sõjaväekaarte, siis vahest tuleb ette ka kaartide vananemisest tingitud üllatusi. Nii ka nüüd. Kaardil suure punase joonega märgitud tee osutub hooldamata ja kasutamata (endiseks) kruusateeks. Et aga olen autoga, mis just sellisteks teedeks sobiv, siis olen rahul. Ja ei saa öelda, et sellel teel üldse poleks sõidetud, kasutust on see leidnud nii metsa väljaveoteena kui ilmselt ka arvukate järvede külastamisel, mida siin leidub paremal ja vasakul. Et teed päris maha pole kantud saab aimu ka mitte väga ammu kõpitsetud sildadest.

Kuigi järvi tundub siinkandis rohkem olevat kui inimesi, on siiski enamus neid nö. kasutuses. Kalapüügiks või siis niisama pikniku pidamiseks ja looduses ajaveetmiseks. Ja miks ka mitte, loodus on ju kaunis.

Peatun korraks järve kaldal, millel nimeks Krivozero.

Nimedega on siinkandis üldse huvitavad lood. Vene keel on siin laiemas kasutuses üsna uus nähtus, soome-ugri rahvad aga on ümbruskonnas elanud aastatuhandeid ja nii on igale objektile antud ka vastavakeelne nimetus, mida erinevates variantides venepärasemaks on muudetud. Kasutatakse nii otsetõlget (Karhumäki – Medvezegorsk) kui ka mitmeid variante osalisi tõlkeid ( Kotkajärvi – Kotkozero), aga vähemolulised objektid on lihtsalt kirillitsasse ümber pandud. Vahest tekib seoses sellega naljakaid nimesid. Uuemad infotahvlid on lisaks vene keelele ka inglisekeelsed ja niiviisi tekivadki vene keele vahendusel täielikud sõnavärdjad, selle asemel, et kasutada nime algupärast kuju…

Venemaal on sõdimine ja kõik sellega seonduv alati suure au sees olnud, viimasel ajal aga pannakse kõigele sõjaga seonduvale eriti suurt rõhku. Seda on märgata isegi siin, metsades, kuhu tavaliselt keegi ei satu.

Suurel trassil tagasi, algab teeremont, mis vahelduva eduga kestab 180 km. – Tartu ots! Kohe saab ka hea näite sellele eelnevale tõlkimise jutule:

Kirjujärve (lampi=järveke, tiik soome k.) jõeke.

Seni ilusana püsinud ilm keerab pilve ja vihmaseks.

See lõpetab ka pikale veninud päeva ja keeran metsateele, et natukene magada.

Hommikuks ei ole küll suurt midagi muutunud, ilm endiselt pilves. Ööbimine oli mitte kaugel polaarjoonest, mille nüüd hommikul kerges uduvihmas seljataha jätan. See viimane on ka põhjuseks, miks ma autost väljagi ei hakka minema. Aga paljudele teistele enne ja tulevikus on see kaalukas põhjus seisma jääda. Kes mida selle peatusega siis ka ette ei võtaks. Aga kui juba peatus, siis on näha, et seda on ka mitmekülgselt kasutatud. Esiteks on kogu ümbrus muudetud avaraks välikäimlaks, seejärel on soodne võimalus kõik mittevajalik autost välja heita ja lisaks saavad need, kes autos juhtumisi suitsu ei tee, seda nüüd siin teha. Ja et selliseid on palju, annab tunnistust konidest kirju maapind..

Sellised tüüpprojektid teede ääres pole samuti meelest läinud ega ka kuhugi kadunud. Endist sihtotstarvet nad enam õnneks (vähemalt hetkel) ei täida.

Kui siiamaani, st. Karjala osas, on tee valdavalt olnud asustamata või väheasustatud ja metsaste piirkondade vahel, siis Murmanski oblastis muutub pilt kardinaalselt. Mets kaob sootuks ja kõikjal on märgata tööstust . Asuvad siin ju suured kaevanduslinnad ja rikastusvabrikud. Loodus aga on segi pööratud ja tugevalt saastatud.

Näiteks Montšegorsk on nikli ja vase kaevandamise keskus

Murmansk ei kuulu selle sõidu jooksul külastatavate linnade hulka, paar korda on seal ennegi käidud. Seepärast on sobilik, et soovitud suunda saab pöörata juba enne suurlinna

Et läändesuunduvale teele jõuda, tuleb enne läbida Kola-nimeline umbes 10000 elanikuga linnake

Asub see linnake Kola ja Tuloma jõgede ühinemiskohas. Sellest viimasest peab ka üle sõitma.

Edasistest vahemaadest saab kiiresti ülevaate:

Murmanski kohal on Tuloma jõgi juba suur ja lai, siin on tunda ka mere mõju.

Peale mõningast sõitu kurvilisel, kuid hea kattega teel, jõuan Petšenga (soome keeles Petsamo) rajooni.

Kogu tee on ääristatud sagedaste sõjamemoriaalide ja Nõukogude Liidu sümboolikaga.

Sõjategevust on kajastatud rohkete infotahvlitega. See siin on tagasihoidliku ilmega, seda ilmselt sellepärast, et kajastab saksa poole poolt ehitatud köisraudteed tagalast rindele

Mitte ülearu sageli, aga märgata on teisigi reisijaid. Et on parim aeg siinkandis uudistamiseks, siis potentsiaali oleks küll rohkemate reisihuviliste jaoks.. Allpool kohalikud 4×4 tuurist osavõtjad

Mida lähemale kardetud-vihatud NATO riigi piirile, seda tõsisemaks läheb olukord. Tunne on, nagu oleks sõjaseisukord.. Asula nimega Sputnik on tegelikult ainult üks suur sõjaväeosa, mille tohutu suured tehnikavarud on kohe teele näha. Et kõikjal on “võškad” siis ei hakka pildistamiseks seisma jääma ja autost väljuma..)

Aga sõidu pealt klõpsu teen ikkagi ära..)

Lõpuks olengi Petsamos. Väheteada on see asjaolu, et 1920 aastal Tartus sõlmitud rahuleping puudutas ka seda piirkonda siin. Nimelt läks mainitud rahulepinguga see piirkond täielikult soomlastele. Seda muidugi mitte kauaks, Talvesõjas  võtsid venelased ala tagasi ja liitsid NSVL-ga. Peapõhjus, miks selle kauge maanurga pärast nii palju püssirohtu kulutati, on muidugi ülirikkalikud nikli- ja vasevarud.

Kunagisest soome ajast pole siin aga haisugi. Lihtsalt üks räämas sõjaväelinnak

Kõikjal uhkeldatakse suurte võitudega.

ja kommunismi sümbolitega

elamumajandus aga nii tähtis pole ja on suhteliselt väsinud ilmega.

Petsamost saab sõita veel põhja poole Liinahamari (v.k. Лиинахамари) asula poole. Asub seal kunagine ainukene Soome ookeanisadam ja nüüdne Venemaa läänepoolseim sadam. Taas jääb teele juba jutuks olnud tõlkimisstiiliga jõeke..)

Liinahamarisse muidugi minna ei saa, sadamad ju teadupärast mere ääres, see aga on kole-kole, kui mõni inimene äkki sinna satub. Sestap on ees piiritsoonist märku andev silt.

Keda aga silt veel ei peata, siis nende tarbeks on ka tõkkepuu teepeal ees. Nooruke soldat annab teada, et edasi saab ainult erilubadega, mida pidavat Murmanskist saama. Saab, saab… Mõru muigega keeran otsa ringi.

Tagasiteel vasakule jääb Petsamo jõe suudmelaht. Näha on, et meri tungib siiani ja et hetkel on merel mõõn. Vaade üles –

ja allavoolu

Taas tagasi Petsamo vahel

Millegi erilisega sellel kohal tänapäeval uhkustada ei ole

Ainuke ehitis, mis kuidagi mingit stiili omab, osutub mitte kinoks/kultuurimajaks/ ohvitseride klubiks vms. vaid….

soldatite saunaks! Ihu harimine on muidugi samuti väga tähtis.

Ka kõik muud ehitised tänapäeva Petšengas on sõjaväega seotud

Et julgem oleks siis ikka tankide kaitse all

Ilmselt on kunagi plaanitud ka mõni tsiviilobjekt ehitada. See pooleliolev palkehitis meenutab mingit palvemaja või väiksemat kirikut, aga ilmselt pole huvi olnud piisav, et ehitis lõpetada.

Küll aga on asula serval üks samateemaline objekt kenasti kupli alla saanud.

Samuti üle tee asuva tanki kaitse all.

Kuna siin piirkonnas ilmselt varasematel aegadel tsiviilisikuid üldse liikuma ei lubatud, siis oleks ka GAI suhteliselt mõttetu olnud. Sestap siis ongi  rohkem selle organisatsiooni sõjaväestatud vasted oma kontrollputkad siia rajanud.

Norrale lähenedes on tunda, kuidas pinge kasvab. Seda organisatsioonides, mis on pandud piiri valvama. Asi võtab suisa tragikoomilise mõõtme. Ühes teeotsas Petsamost Kirkenesi poole on suisa kolm eri hoiatussilti, üksteisest paarikümne meetri kaugusel… Kui sellistes asjades võiks loogika olla, siis arvaks, et tegemist on kolme eri organisatsiooni poolt paigaldatud hoiatusmärkidega. Sest kuidagi ei suuda ette kujutada, et tulid tegelased ühest organist ja paigaldasid need kolm erinevat silti. Aga no kõik on võimalik..

Peatselt on teel järjekordne sõjaväelinnak, seekord pole asulale isegi nime viitsitud välja mõelda

soomusmasinaid valvama pole aga unustatud panna..

samuti pole neist laoplatsidel puudust

Mõne aja pärast on teel viit endisesse Soome asulasse Luostarisse

Nagu asula nimigi viitab, asub siin klooster – Püha Kolmainsuse Klooster, millele aastal 1533 pani aluse munk Trifon

Esialgne klooster hävitati 1589 ja uuesti loodi siia klooster 1886. See klooster evakueeriti ja lõpetas oma tegevuse 1944 aastal.

Tänapäevane klooster tegutseb aastast 1997 aga selleaegsed hooned põlesid maani maha aastal 2007 ning praegusaegsed hooned valmisid aastaks 2012

Vaade Petsamo jõe sillalt allavoolu. Klooster jääb vasakule kaldale.

Kloostrit valvama tanki pole eraldatud, peavad kahuriga läbi ajama…)

Otsustan käia ära ka Luostari -nimelises asulas endas. Lootus miskit ajaloolist näha on aga naiivsus.

Teele ette jääb hoopis katlamaja

ja sellega ka teeke lõppeb. Ümberpöörd ja tagasisõit

Et teeke oli ülesmäge kulgenud, siis tagasisõidul avaneb veel kena vaade mungakloostrile

Selle kõrval asub aga linnake nimega Korzunovo, endine sõjaväegarnison ja lennuväli, mis on küll suures osas kummituslinnaks muutunud. Kunagi siin olnud sõjaväebaasis teenis kolm aastat ka hilisem kosmonaut Juri Gagarin.

Vaade Petsamo jõe sillalt ülesvoolu

Edasi liigun juba Zapoljarnõi linna poole. Teeserva jääb surnuaed. Kuna ilmselt muidu on haua kaevamine väga raske, siis paistab, et maapinda on täidetud liivaga ja siis on  juba lihtne hauda kaevata.

Zapoljarnõi jääb teest vasakule. Et see on metallurgia seisukohalt kullaauk, oli teada juba ammu. Kohe peale sõda 1946 aastal kinnitasid geoloogid väärtuslike maavarade olemasolu ja asulat hakati siia ehitama 1955 aastal. Linna õigused saadi 1963 aastal. Tegemist on tüüpilise monolinnaga kaevanduse kõrval, mille elanike arvu rekord jääb aastasse 1989 – üle 23 tuhande. Eelmisel aastal on kirja pandud 15 tuhat elanikku.

Peamisest tegevusvaldkonnast annab aimu ka linna vapp. Toimetab siin maailma suurim niklitootja Norilski Nikkel.

Linna sissesõidul asuv postament. Minu eelmisel visiidil oli sellele kirjutatud “Welcome to hell” aga nüüdseks on olukorda kirjeldav gräffiti eemaldatud. Kui aega leian, otsin toonase pildi üles..

Linn ise muidugi erilist muljet ei avalda. Kogu elanikkond asustab tüüpilisi eelmise sajandi keskpaiga teise poole korterelamuid.

Keset linna asub iseloomuliku nimega kultuuripalee.

ja edasi taas ainult üheülbalised kortermajad

Linnast 10 km jagu läände asub üks külma sõja aegne objekt, nimelt maailma sügavaim puurauk. 12262 m sügav. Plaaniti puurida 15 kilomeetrini, aga temperatuur tõusis prognoositust ( +100 asemel +180 kraadini)  kõrgemaks ja edasine puurimine osutus võimatuks. Sellegi poolest tuli siin punkt venelastele. Puurauk suleti 2005 aastal. Saksamaal Windischeschenbachis jõuti 1990-1994 puurimisega 9101 meetri sügavusele, aga juba seal oli temperatuur kerkinud +260 kraadini.

Jätnud Zapoljarnõi seljataha, on ees selle sõsarlinn – Nikel. Siin pole muidugi kolm korda vaja arvata, millega selleski asulas tegeletakse. Vaade ülalt tekitab Deja-vu tunde eelmise linnakesega. Norra piirini jääb siit linnulennult vaid 7 km.

Samas kõrval on kohe ka linnakese õnn ja õnnetus üheskoos – kombinaat. Selle näol on tegemist ühe maailma suurima vääveldioksiidiga keskkonna saastajaga. Happevihmadest põhjustatult on ümbruskond kaunis elutu ja “kuumaastikku” meenutav

Niklit leiti siit juba Soome ajal kolmekümnendatel möödunud sajandil. Siis loodi siia koos inglastega Petsamon Nikkeli OY  ja arendati piirkonda agaralt. Ehitati ka raudtee Liinahamari sadamasse. Siis oli siin asula nimega Kolosjoki

Nikli nime all on siin linn septembrist 1944. Ka siin jääb elanike arvu tipp aastasse 1989, mil see oli 21 tuhat, hetkel aga ligi poole vähem, nii 12 tuhat asukat. Ka kõik muu on sarnane Zapoljarnõile.

Märganud teeääres viita, leian siit muuseumi

Asub see kortermaja (aga muid maju siin polegi) esimesel korrusel

Selgub, et vaatamata laupäevale on asutus avatud ja olen teretulnud

Tädi vabandab, et muuseumil on ka teine korrus, mis kajastab tehase loomise lugu, aga kuna seal käib hetkel remont, siis enne paari nädalat polevat kahjuks võimalik sinna minna. Isegi kui ta tahaks, polevat see võimalik. Aga pileti eest tuleb täit raha maksta. See tundub teda isegi natukene muretsema panevat, et ei olevat kuidagi võimalik mingit hinnaalandust teha, kõik käivat läbi arvuti.. Olen sellegipoolest nõus täispileti eest poolt muuseumi seirama. Maksab see 350 rubla. Esimeses ruumis on tegemist ülevaatega sõjasündmustest

Uurin veel tädilt, et kuidas siin eluke veereb ka. Räägib siis mulle, et Petsenga rajooni elanikel on võimalik viisavabalt käia Norras Kirkenesi piirkonnas ja vastupidi. Nii siis käivatki paljud Norras. Pakun, et mis seal ikka käia, kõik ju hirmus kallis ja loodus ka samasugune. Aga võta näpust, tädi ütleb, et siin pole enam loodust ollagi, norrakad aga hoolivat oma loodusest. Käiakse Norras kalal ja seenel. Samuti on ilm siin peaaegu pidevalt sombune, kas siis kombinaadist eralduva saaste tõttu või mõnel muul põhjusel. Mitte kaugel üle piiri aga olla päikesepaistet märgatavalt rohkem. Mine võta siis kinni.. Vot siis.

Osa väljapanekust  moodustavad soomlaste vanad asjad. Rinne olla siin mitu korda edasi tagasi käinud ja soomlased ei olla enam viitsinud iga kord kogu kola kaasa vedada ja olid osa asju maha matnud. Nüüd siis detektoristid ja muud aardeotsijad neid asju ka leiavad. Muuseumisse tuuaks eilmselt see kraam, millel muud väärtust ei ole. Nii saabki vaadata ka igasugu roostes tööriistu ja hobuseraudasid.

Palju on muuseumis ka igasugu sakslastest jäänud nänni. Väga propagandistlikult pealetükkiv see väljapanek õnneks ei ole.

Saan teada, et sarnane muuseum olevat ka Zapoljarnõis.

Veel saab ülevaate põhjala pärisrahvastest – saamidest. Ega neid tegelikult enam siin vene poolel järel pole, võib-olla mõned üksikud, keda saab veel raha eest näidata..

Üks suur ja korralik saal aga on eraldatud nukkudele. Neid oli  kunagi kogunud muuseumitädi tuttav ja ilmselt oli tal neist siiber saanud ning annetas ta need muuseumile…

Keskväljakut, mille ääres asub kultuuripalee, ehib loomulikult kurja juur – leenin. Mitte ei saa aru, mis värk venelastel selle tegelasega on, et ei saa teda juba ajaloo prügikasti minna lasta…

Veel on kirja pandud see, mis niigi kõigile selge. Kes siis niklit ei armastaks. Hetkel küll ainult ca 12500 eur/t , aga armastuseks piisab sellestki..

Natuke värve muidu hallis keskkonnas

Siin see kurja juur siis seisabki

majad linnas aga 1:1 Zapoljarnõiga. Ja kindlasti veel kümnete teiste selle aja linnadega.

Aga vahel satub ette ka asjalikku gräffitit

Inspireerituna muuseumis nähtud rikkalikust raamatuvalikust piirkonna kohta, tulin raamatupoodi otsima. Sest muuseumis raamatuid ei müüdud, vastupidi, nad ise pidid ostma neid. Tädi lubas küll juhatada, aga pärast läks meelest ära. Aga et pole tegemist just suure asulaga, siis leian selle poekese ise ka üles. Kahjuks pole aga saada mitte ühtegi kohalikku elu-olu kajastavat trükist. Kui fotokaardid välja arvata. Aga need eriti huvi ei paku, maksavad ka ebanormaalselt palju, mingi paar tuhat rutsi…

Mõni maja keskuse lähedal on ka väheke rõõmsamailmelisemaks võõbatud

Linna serval vahetult enne kombinaati asub kena uueilmeline puukirik

Edasi aga juba apokalüptiline metallikombinaat. Norilski Nikel toodab ca viiendiku maailma niklist ja kümnendiku koobaltist.

Tühermaa tehase ümber

Pool linnast on üsna hüljatud ilmega. Eks see ole arusaadav ka, kui elanikkond ikka poole võrra vähenenud on

Mõned hooned aga on ikka eriti üles vuntsitud

Ka park on kena

ja asub selles makett kolme riigi piiritulbast, mida plaan külastada on. Kel viitsimist pole nii pikka reisi ette võtta, saab ka siin asjast aimu..)

siin aga kohustuslik tahvel selle kohta, et samal päeval, kui loodi linn, siis see kohe ka sakslaste käest vabastati..

võtan kursi linnast välja

teel möödun järjekordsest memoriaalist

linna serva jäävad ka uuema ilmega majad. No mis uuema, aga nii 1980-date moega

Linnast väljasõidul teen viimase peatuse ja lasen paagid kenasti triiki täis. Eks seda käi siin ka need viisavabad norrakad peaasjalikult tegemas. Ei näe küll ühtegi muud arvestatavat põhjust, mis sunniks neid veel siiapoole visiite tegema. No kui siis see tavaline reisipakett lisaks, 1l ja 10 pakki… Aga neid viimaseid tohib kaasa võtta ainult pikema kui 24h reisi korral. Olen kuulnud, et veel käiakse siin juuksuris.

Linnakeses peaks asuma ka loomaaed, maailma kõige põhjapoolsem väidetavalt. Aga seda kuulen alles hiljem ja külastamine jääb seetõttu ära.

Endel  mälestuseks ja siis juba Norra poole kadjama

Linnast väljasõidul on võimalik pöörata vasakule, lõuna suunas. Saab sealt põhjapoolseimasse piiripunkti Soomega. Soome poolel kannab see nime Raja-Jooseppi. Kunagi sai seda teed sõidetud, praegu aga see eriti eesmärgile lähemale ei viiks.

Järgmine teeots vasakule viib huvitavas suunas. Mäletamist mööda eriti pikalt seda sõita ei saa, piirivalvurite tõkkepuu tuleb ette. Jäniskoski ala “müüdi” venelastele 1947 aastal 700 miljoni marga eest. Tegelikkuses vähendati selle summa võrra soomlaste sõjavõlga Nõukogude Liidu ees. Algsetes territoriaalnõudmistes seda 176 km2 maatükki ei olnud, venelastel aga oli vaja seal asunud, sõja ajal küll hävitatud, hüdroelektrijaama, et varustada energiaga niklitehaseid. Nüüdne Jäniskoski elektrijaam põhjustab Inari järve veetaseme kõikumisi kuni 4 meetri ulatuses.

Kuigi päris piir on veel kaugel, algavad piirirajatised teeservas

Kõigepealt korralikult mitme meetri laiuselt riisutud liivariba, siis mitmekordne tihe okastraataed. Igal lõigul, kus aed suunda muudab, asuvad erinevat sorti kaamerad + prozektorid. Väga tõsine värk.

Ja ei saa öelda, et tegemist oleks mingi mineviku jäänukiga, näha on, et täiustamine käib kogu aeg:

Õieti ei julge piltigi teha, mine tea, kui pingsalt neid kaameraid jälgitakse

Kohati on aed suisa neljakordne. Ei tea, kas vool ka sees on.

Nii jätkub pikki kilomeetreid, reaalne piir aga on veel kilomeetreis läänes.

Peale huvitava nimega oja ületamist  üllatuslikult selline aiastamine lõpeb. Aga teeääres olevatest materialidest on aru saada, et nii see ei jää. Selline okastraataed on põhimõtteliselt Barentsi merest Soome laheni ja on sellega viimane omanäoline rajatis Euroopas. Kui nüüd need uuema aja piiriaiad Ungaris jm. välja arvata. Siia jääb ka üks kentsakas rekord, mille ajakirjandusest leidsin, nimelt on enne reaalsese piiripunkti jõudmist 30-km teelõigul  4 checkpointi! Lähemalt refereeritust: https://barentsobserver.com/en/articles/russia-sets-yet-another-border-checkpoint

Kogu selle piirivärgindus toob mitmeid mõtteid pähe. Kohtuvad siin kaks täielikku äärmust. Norra poolelt võid ilma piiranguteta liikuda kogu piiri ulatuses kuni viimase ruutsentimeetrini, Venemaal aga on üüratud maa-alad täielikud keelualad ja peaaegu igasugusest tsiviilkasutusest väljas. Nõukogude ajal oli selle põhjus üsna arusaadav. Vaja oli minimiseerida inimeste põgenemist raudse eesriide taha ja samuti hoida eemal igasuguseid mõjusid läänest. Tänapäevane mõte on aga hoopis arusaamatu. Valdav enamik soovijaid saab täiesti seaduslike meetoditega piiri ületada ja need üksikud, kes seda teha ei saa, ei saa olla kindlasti põhjenduseks sellise tohutu ressursi kulutamisele. Ka salakaubad liiguvad ilmselt hoopis muid kanaleid pidi. Isiklike vestluste põhjal tean, et paljude venemaalaste jaoks on selline piirimajandus täiesti loomulik. Kui olen küsinud, et huvitav küll, miks on sellised piirangud piirialal, siis saan tihti osaks kaastundliku kohtlemise, et küll ma olen ikka rumal, see on ju piir ja seda peabki kaitsma. On see ju polvkondi juba nii olnud ja muutused arusaamades tulevad aeglaselt.  Kindlasti on siin suur roll kolmetähelisel  organisatsioonil, kes kogu seda üritust “ruulib”. Tegemist on kindlasti riigiga riigis ja võimalik, et suuremaga kui see riik, mille sees ta asub.. Pidev propaganda välisvaenlasest aitab kenasti süsteemi (ja mitte vähetähtsalt ilmselt ka rahavooge) üleval hoida ja täiustada

Edasi kulgeb kena uus maantee, kohe piirijõe, Patsojoki, kaldapealsel, mõnesaja meetri pärast juba on Norra ja mingitest piirirajatistest või valvuritest pole juttugi. Mine nüüd ja võta kinni, kus see loogika siin täpselt on. Kuidagi ei taha uskuda, et seda loogikat siin üldse ei ole,ilmselt jääb see lihtsalt võõrale taipamatuks..

Piiripunktis on mõni üksik piiriületaja. Vene poolel käib kõik kiiresti. Peaaegu olek nii läinud ka Norra poolel, kui ma oma suu kinni oleks hoidnud. Aga kui küsiti, kas toiduaineid ka kaasas on, siis vastasin ausalt, et pakk keefiri ikka on. Selle tulemusena eemaldus küsija ja hetke pärast lähenesid kaks kummikinnastega tegelast. Kiskus ähvardavaks. Peale mõningast vaatlust ja väikest vestlust pidin suure musta prügikasti kasuks loobuma pakist viineritest ja kahest pakist keefirist. Kord oli range, palusin küll luba kohapeal üks keefir konsumeerida, sest janu oli täiesti arvestatav, aga luba ei antud.  Kui seda vägisi teinud oleks, mis nad ikka oleks teha saanud, aga ei hakanud olukorda eskaleerima. Öeldi ka, et kohe peale piiri saan uued keefirid osta, Norras süüa müüakse ja nälga ma ei jäävat. See tundus natuke sarkastiliselt öeldud olevat. Igatahes sain ikkagi riiki.

Natuke maad peale piiripunkti tuli infotahvel, mis viis huvilised kurssi selle riigi poliitikaga idapiiri suhtes.

Kõik nõudmised on loomulikud, iga inimene saab neist aru. Eriti meeldib mulle viimane punkt – vene piirivalve personali ja vahendeid võib pildistada küll, aga ainult mitteagressiivsel ja mitteprovokatiivsel moel!!!)))

Võtan suuna kirdesse, et käia ära Norra kirdenurgas Grense Jakobselvis. Üle jõekese peaks näha olema ka Venemaa kõige loodepoolsem nurk, seal maal ilmselt oleks võimatu kunagi sellesse punkti pääseda. Maad sinna on ca 50 kilomeetrit kitsast, kurvilist ja üsna madalakvaliteedilist asfaltteed, mis lõpus kruusateeks üle läheb.

Infotahvel enne Grense Jakobselvi

Kunagi elasid selle nüüdseks piiriks kujunenud jõe orus ida-saamid. 1826 aastal tõmmati siia riikidevaheline piir ja saamide maa jagati erinevate maade vahel ära. 1850-st aastast hakkas siia Norra poole moodustuma küla, tee siia aga ehitati 1965 aastal.

Viimases lõpus kulgeb teeke päris piirijõe kaldal. Piir ise kulgeb piki jõe sügavamat osa. Kaldale on aga veelkord paigutatud meeldetuletavaid sildikesi. Sellel siin on kirjas, et ei tohiks käituda solvavalt inimeste suhtes, kes asuvad teisel kaldal. Mulle turgatab pähe ainult üks variant, keerata selg ja lasta pükse väheke allapoole….

Üle jõekese teisel kaldal on näha Venemaa piiriposte. Jõgi ise kannab nime Jakobselva  ( Jakobi jõgi, vene keeles Ворьема, soome keeles Vuoremijoki).

Tee aga kulgeb otse kaldapealsel. Norra poolel on lubatud vabalt liikuda kuni viimase sentimeetrini piiril. Ka see jõeke on siin aktiivses kasutuses kalameeste poolt.

Jõe suudme lähedal on ka mõned majakesed.

Asula servas aga on Kuningas Oskar II-e kabel.

Peale piiri kehtestamist 1826 aastal olla siin olnud palju erimeelsusi norra ja vene kalameeste vahel. Esimesed palunud siis Finnmarki valitsejalt sõjalaeva jõesuudmesse, aga vastuseks oli saanud hoopis soovituse ehitada kirik kui kultuuriline kaitse ida vastu. Aastaks 1869 oligi kabel valmis ja 1873 käis siin ka kuningas ise, paludes panna sellele tema nimi.

Veel natuke maad sõita ja ongi Barentsi meri vastas.

Meres on näha kalameeste võrke

Kohe kaljunuki taga aga asub paadilaenutus ja tuulte eest kaitstult on siin laagris oma paarkümmend matkaautot

Peamiselt sakslased, aga ka kohalik rahvas

Kontor

Kamtšatka- ehk kuningkrabi jäänused. Sellega on ka huvitav lugu. Siin on see loomake kui tulnukliik lindprii ja kõik võivad seda püüda kuidas jaksavad, mida rohkem seda parem. Siinsamas üle jõekese idapoole on aga tema püüdmine suisa kriminaalkorras karistatav ja tegemist kaitsealuse liigiga…

Et ollakse ikkagi kaug-põhjas, siis ülearu soe õues ei ole ja lõkke ääres soojendamine on asjakohane.

Rannik lääne poole vaadates

Siin aga parkimisplats veidike eemalt

Muidu kaunis sile meri tekitab kalda lähedal kaunis suuri laineid

Grense Jakobselvi 150 aastapäevaks paigaldatud tahvel

Tagasiteel teen peatuse kabeli juures ja lähen ka väikesele jalutuskäigule

Väikene kirikuaed on väga multikultuurne. Siin on nii saami, soome, norra kui ka vene haudasid. Enamik ristidest on lutheri usku, aga on ka vene ortodoksi riste

Kabel ise asub kõrgemal kaljukünka peal, milleni viib selline kitsas rajake

Päris kabelisse pääsemiseks tuleb läbida selline kasevõsa ja ronima peab päris palju. Et on uduvihmaga ilm, siis kalju on libe ja peab ettevaatlik olema, et mitte libastuda. Kuidas vanemad inimesed kabelisse saavad, ei tea.

Vaade kabelimäelt ida suunas. Moodustis künkal jääb juba Venemaale

Piilun aknast sisse ka

Vaade kabelimäelt jõe suudmelahele

Ja asustusele suudmelahe kaldal

See aga vaade üle jõesuudme Venemaa poolele. Näha on, et tegeletakse piirirajatiste tugevdamise-värskendamisega.

Tagasi plaanin sõita kitsukest teed pidi piki piirijõge, mida mööda võiks suure kaarega tagasi piiripunkti lähistele saada. Tegemist on kruusa/pinnasteega. Korduvalt satun täisvarustuses norra piirivalvuritele, kes rõõmsalt lehvitavad. Teeserva jääb võrkaed, mis infotahvli kohaselt on ehitatud põhjapõtrade ja kariloomade liikumise vältimiseks. Eks üle piiri liikunud looma tagasitulemise tõenäosus ole üsna väike. Mis kord hundi suus, see..

Seega pole tegemist mingi piiritähisega, nagu need on vene poolel

Veelkord on selgitatud piirialal käitumise reegleid ja kalapüügieeskirju. Piirijõel tohib ka paadiga sõita, ainuke tingimus on, et paat peab vastavas ametiasutuses registreeritud olema.

Mõnda aega saan kenal metsateel liigelda, aga siis tuleb tõkkepuu vastu ja mu lootus huvitavale marsruudile kustub. Midagi pole teha, tuleb ots ringi keerata ja tuldud teed tagasi sõita.

Liikudes siin piirialal, mõtisklen vaikselt Eestis viimastel aastatel aktuaalse piiri välja ehitamise üle ja kujundan enda arusaamise sellest. Eesti-sugusel väiksel ja mitte kõige rikkamal riigil ei tasuks küll Ameerikast või Iisraelist õppust võtta ja tohutuid summasid piiri investeerida. Seda enam, et peaasjalikult takistaks selline aed loomade vaba liikumist ja populatsioonide isoleerumist. Pigem oleks mõistlik ehitada piirijoonele lihtne võrkaed, et oleks üks.üheselt arudaadav, siin jookseb piir ja siinpool aeda on sellised reeglid, teiselpool teistsugused. Keegi ei saaks ka öelda, et oih, ma ei teadnud ja kogemata astusin üle piiri. Mõned illegaalselt riiki trügivad kodanikud on võimalik ka muude vahenditega tuvastada. Aiad peaks oma eesmärgi poolest ikkagi territooriume markeerima, mitte püüdma iga-hinna eest kedagi-midagi takistada. Maailm on siiski üks kõigi jaoks.

Tagasiteel kohtun vastutulevate Norra piirivalvuritega ja vahetan nendega ka paar sõna. Väga meeldiv suhtlemine, keegi ei päri dokumente ega riidle, vastupidi, soovivad head teed.

Loodus on siin asukohta  arvestades rikkalik ja mikrokliima orus soodustab mitmekülgset vegetatsiooni.

Lõpuks olen tagasi piiripunkti juures ja viskan sellele veel viimase pilgu, enne kui suundun põhieesmärgi, kolme riigi piiri, poole suunduvale teele.

Selleks tuleb kohe tunnelisse siseneda

Hessengi nimelises asulas kontrollin piirivalvurite informatsiooni. Selleks lähen Kiwi-nimelisse poodi. Aeg on juba hiline ja peale minu ainuke külastaja on musta värvi noormees, kes valjuhäälselt üle kaupluse oma mobiiltelefoniga juttu räägin. Norrakad ilmselt kõik juba magavad…

Aga saan, mis lubatud..

Jook naha vahel, suundun viitade järgi Nyrudi suunduvale teele nr 885. Tegemist ei ole just trassiga, pigem suhteliselt kehva kvaliteediga ja augulise ning kurvilise külavaheteega.  Ega siit edasi ka teab mis palju asustust ei ole. Lõpuks muutub tee kruusateeks ja viimases otsas suurte loikudega pinnasteeks.

Tee lõppu jõuan kaugelt üle südaöö. Kuna on polaarpäev, siis seda polegi märgata, ainult ülipikaks kujunenud päev annab väsimusena endast märku. Peale minu on siin laagris veel kaks autot

Hommikul üritan varakult jalule saada, aga hästi ei taha see õnnestuda. Enne teele asumist plaanin tugeva hommikusöögi valmistada

Selleks läheb potti topeltports kaerahelbeputru

Kuigi ilm on õnneks sademeteta ja ka vereimejaid on minimaalselt, siis jätan külalistele mõeldud kohalikud mugavused kasutamata ja söön oma gaasipliidil keedetud pudru kiirelt püstijalu ära

Kohe minu parkimiskoha kõrval on näha mitmeid lohke maas, pildil need kahjuks hästi silma ei hakka

Juuresoleva infotahvli põhjal on tegemist muistsete põlisasukate – saamide – kaevatud lõksudega loomade püüdmiseks

Kohalikud viikingid alles põõnavad

Asutan ennast minekule. Siit läheb jupike autoteed samuti edasi, üle puude on näha piirivalve kordonit

aga sinna pole siiski tsivilistidele asja lubatud teha

Infotahvel annab teada, et asun rahvuspargi territooriumil

Külastajate elu mugavamaks tegemiseks on siia püstitatud kena praktiline ehitis, kus saab vajadusel ka pikutada ja süüs teha/süüa.

Ilusa ilma ja rohkema rahva  korral ka väheke eemal istuda

Siitsamast kõrvalt aga annab teeviit märku, mis suunas peab liikuma hakkama,et sihtpunkti jõuda.

Üsna koha saab aga selgeks, et kuiva jalaga sinna ei pääse

Selline esmapilgul kentsakas laudtee on tegelikult ehitatud mitte matkajatele/turistidele, vaid hoopis piirivalvuritele, kes siin atw-dega liiklevad

Atw-dega sõit teeb tee alt tühjaks. Peale vaadates nagu kuiv teke, aga astud edasi, siis vajuvad lauad ja aluspuud sügavamale vette

Kulgeb see rajake aga piiri vahetus läheduses ja keegi ei keelaks ka otse piiril, Norra poolel küll, kõndida

Nii näevad välja piiritähised, kollane Norra ja rohelise-punase-triibuline Venemaa oma

Männitüvel hakkab silma üks huvitav vidin. Ei tea, mis eesmärki see kunagi kandnud on 8ei usu, et see praegu enam  toimib), aga vaevalt, et see niisama siia toodud ja puu külge löödud on..

Et põhjapõdrad vene poolele ära ei kaoks, on kõikjal meeldetuletused, et enda järel kõik avaused aias sulgeda

Mõni lõiguke rajal on päris mülkaks kujunemas

Ja sookohtades on vett üksjagu,

ulatub tihti üle pahkluu..

Vahepeal aga on ka kuivemaid lõike

Pehmemates kohtades on tee rajatud aluspuudele, mis omavahel köitega kenasti kokku seotud

Raja servas on ka mõned infotahvlid,

kenasti ilmastikukindlamaks tehtud

Tee muutub aga ajapikku väiksemaks

ja kivisemaks. Atw rada on sootuks lõppenud ja edasi saab ainult kivilt kivile hüpates.

Peatselt aga saabun sihtpunkti

Infot on siin hulgaliselt, peaasjalikult Norra poolel

üht-teist ka Soome poolel

aga Venemaa poolel null. Ja milleks seal info või kellele. Sinna pääsemine on niikuinii “mission impossible”

Puutüvele on kinnitatud kapike

kapis aga on kohvitopsid, kilekott tee või kohviga, tuletikud, paar raamatut ja külastusraamat pastakatega.

Raamatu sisu uurides ei hakka silma kedagi peale kohalike

selle tava murdmiseks jätan maha ka märgi oma visiidist

Kolmikpunkt ise aga näeb välja selline. Vaade piki Norra-Vene piiri

siin aga vaade piki Vene-Soome piiri

Kogu kupatust kokku võttev infotahvel, mis annab teada, et selle koha nimi siin on Muotkavaara.

Soome poole piiritehnika

Tualett aga asub Norra territooriumil. Kuigi seaduse järgi on lubatud Norra ja Soome vahelist piiri vabalt kõikjal ületada, siis rangelt võttes siit Soome poolele astuda ei tohiks. Sest kohe on vastas Soome piiritsoon, kus tohib viibida ainult erilubadega. Tegelikult tänapäeva kontekstis samuti natuke vananenud kord. Mida kurja seal siis ikka annaks teha..?!

Väsinud matkajale või siis ka piirivalvurile (?), on püstitatud koormakattest improviseeritud varje, mille ees saab lõket teha

ja vett keeta. Selleks tarbeks suisa kena suur roostevaba kanngi olemas

ja ka lõkkepuid pole vaja metsast otsima minna, halud kenasti kotiga kohal

Peale kerget puhkust hakkan tagasi liikuma.Teen veel endli, et hiljem oleks kena meenutada…))

Üle piiri vene poolel on näha, et siin piirikad ikkagi käivad, sest on rajatud samuti teatud taristu..

Tagasiteel tuleb vastu atw millel kaks piirivalvurit ja järelkärus veel kaks. Astun kõrvale ja annan teed. Lehvitatakse rõõmsalt. Mõne aja pärast tuleb sama tehnika juba tagasi, aga kaks meest kärust on kadunud. Hõikan, et olete kaks meest maha unustanud, vastust aga enam ei kuule..

Auto juurde tagasi jõudnud, otsustan teha veel väikese jalgsimatka jõe äärde, et äkki õnnestub pilk peale visata Venemaa territooriumil asuvale Rajakoski hüdroelektrijaamale. Jõe kaldale on ka mõni, ilmselt suveelamine, tehtud

Ja saan ka kaudse tõestuse, et me ei ole siin mitte üksi

Erinevalt Jakobi jõest tohivad mingil arusaamatuks jääval põhjusel siin jões kala püüda ainult Norra riigi alamad

Aga lõkke tegemise kohta sellelaadsed piirangud ilmselt ei kehti..

Näha elektrijaama ei õnnestu, kaudselt võib aimu saada ainult vahutavast veest mis käänaku tagant tuleb ja mühinast, mida elektritootmine endaga kaasa toob. Elektrit tootma hakkas see jaam 1956 aastal ja ehitas selle Soome ettevõte Imatran Voima. Kaunis irooniline, ehitada oma põlisele alale võõrastele sellist objekti…

Veel teinegi kohalik on endale siin kena (pool)privaatse paiga leidnud

Ringkäik sooritatud, on aeg tagasi liikuma hakata. Jalutuskäik looduses kujunes selliseks:

Ilm on ka selgeks ja meeldivalt soojemaks muutunud. Tuleb seda teele nautima ka üks kohalik rebane.

Et ekskursioon oleks ikka põhjalik, kavatsen liikuda tagasi nii piiri ligidalt kui võimalik ja külastada veel ettejäävaid objekte, niipalju kui võimalik ja lubatud. Esimene selline on Hevoskoski hüdroelektrijaama tamm. Peab märkima ära kõikide kohanimede soome päritolu ja jääb ainult kahetseda soomlaste kaotusi oma põlistel asualadel. Märk keelab tammil liikumise aga loodan, et see ei laiene kõrvalasuvale pinnasteekesele

Jõe äärde jõudnult avaned vaade elektrijaamale endale

teeke läheb veel ligemale, aga ajalooliste hirmudega sellistele objektidele lähenemisel nii kammitsetult ei julge edasi sõitagi, sest näha on mingi piirirajatis. Aga et keelavat märki pole, sõidan siiski edasi, mis siin ikka juhtuda saab. Osutub mehitamata objektiks, veel edasi liikuda saab piki võrkaeda jalgsi.

Üles tammini jalutanud, saab aimu veehoidlast. Vaade lääne poole ja

vaade itta, Venemaa poole

see on elektrijaam ise, nähtuna veehoidla poolt

siin aga veelkord, nähtuna altpoolt

Edasi liigun Nyrudi nimelise koha poole

mis osutub lihtsalt politseijaoskonnaks

Tundub neil ametimeestel kaunis idülliline teenistus olevat

Tagasi liigun, kui võimalik, alternatiivseid teekesi mööda

Teele jääb Sanviki kabel

koos mälestusmärgiga mingile kohalikule telegrafistile, kes arvestades surmadaatumit, on ilmselt üks miljonitest sõjaohvritest

Tee möödub ka ühest Norrale iseloomulikust loodusnähtusest, need on kaugele sisemaale ulatuvad merelahed ehk fjordid

Et Norrakad samuti päris ükskõiksed ei ole selle varanduse suhtes, mida siinne maapõu peidab, annavad tunnistust teeäärsed aherainemäed

Ja et päris kõike ja kõiki ikka pildistada ei või ning päris iga ruutmeeter samuti kättesaadav pole, saab selgeks selle infotahvli vahendusel

Norra poolel on turistide hulk oluliselt suurem kui vene poolel ja kohtab siin igasugu rahvast

Palju on siia kokku tulnud ka kalastushuvilisi

Pakub siinne vetevõrk kalastamiseks ju suurepäraseid võimalusi, samuti ei ole ülemäära keeruline seda tegevust siin legaalselt läbi viia. Kalapüügiload on kõigile vabalt saadavad ja mitte ülemäära kallid. Pildil Skoltefosseni juga Njavdanjohka  ehk Näätämö jõel.

Alguse saab see 100 km pikk jõeke Soomest Iijärvest

Vaade sillalt allavoolu

Edasi sõidan juba Soome poole, mille piir kohe-kohe ka teele jääb. Tegemist on formaalse piiriga, mingeid protsetuure tegema ei pea, kui just tollitavat kaupa ei ole.

Piiriring kujunes kaardil selliseks:

Peatus Soomes

Natuke pikema peatuse teen Sevettijärvis. Samanimelise järve kaldal on ka igati noobel rand.

Koos vajalike lisavahenditega

ainult inimesi pole hingelistki

eks ilmselt ka puhuva tugeva tuule tõttu. Ja ega siinsetel laiuskraadidel ka rannailma eriti sageli pole, veetemperatuurid samuti ilmselt ei ahvatle..

Veel on selles väikeses asulas mitmeidki huvitavaid objekte

Viskan pilgu peale ka kohalikule ortodoksi kirikule

Ajalugu on ka kenasti kõigile lugemiseks välja pandud

Põhjamaise tagasihoidlikkuse näide kirikuaias

Kirik ise aga selline. Vaade aversile

ja vaade küljelt

veekraan kirikuaias

Mitte kaugele kirikust jääb ka Saamide vabaõhumuuseum

piirdun ainult info ammutamisega ja külastuse jätan seekord vahele

Üks maa, erinevad kirjapildid…

Tagasiteele jäävatel Soome väikeasulatel ja linnakestel silm suisa puhkan, kõik on rahulik ja korras..

Inari.

Inari kirik, avatud aastal 1952

Mälestusmärk kodumaa kaitsjatele kirikuaias

ja langenute hauad.

Jätkan koduteed

vahepeal pean maha ka kiirendusvõistluse, olles mõnda aega ka kaotusseisus..

Venemaale tagasi kavatsen sõita eelmisest aastast palju mälestusi meelde toova Kuusamo lähedal asuva piiripunkti kaudu. Otsetee sinna on vahepeal pikalt metsade vahel ja kruusane. Mõlemale poole jäävad suured sõjaväe laskeharjutuste polügoonid. Ka põhjapõtru jääb sageli teele

Vaikselt liigun ikka lõuna poole ja päike hakkab öösel juba horisonti puudutama, polaarjoongi pole taas enam kaugel

Peale ööbimist varsti hommikul ta ka ette tuleb

Piiriületus kulgeb suuremate ekstsessideta, mitte nagu eelmisel aastal, millest võiks väiksema raamatu kirjutada. Võib-olla panen aja leides ka need sündmused kirja. Kohe üle piiri, muutub tee kardinaalselt. Kuni Pääjärveni on tegemist hullemat sorti kruusateega

Pääjärve vahel aga on asfalt, mis sõidetavuse poolest veel hullem, sest sisaldab tohutus hulgas suuri teravaservalisi löökauke.. Väike seiklus asula vahel põhineb Maps.me poolt soovitatud tankla otsimisega, mida ei õnnestugi leida. Seal, kus kaardi järgi peaks olema ülesõit raudtees, seda lihtsalt pole. Ja ilmselt ppole ka teiselpool seda tanklat. Aga üks tankla külas ikkagi on. Diislit saab jämedast püstolist, mis õnneks minu autot ikkagi tangib. Aga müüj aütleb, et hädapuhkudeks olevat neil kuskil ka lehter. Kus, seda ta kiirelt öelda ei osanud, aga rahustasin teda, et saan hakkama. Kui vahetult piiri juures, kus tankimiseks piiri ületavad soomlased tangivad,, maksis liiter 60 (!) rubla, siis siin sai 53 rublaga liitri. Mis ka just kõige odavam ei ole.

Edasi aga taas kohutav kruusatee. Nii peaaegu paarsada kilomeetrit kuni  Murmanski trassini. Ainult viimane lõpp on enam vähem sõidetavaks asfaldiks muutunud.

Juba trassil aga on tohutud ummikud ootamas. Meenub, paarsada kilomeetrit teeremonti ju,,! Ja et nüüd on keskpäev, mitte öö, nagu tulles, siis on järjekorrad, mis moodustuvad, tohutud.

Segeža juures avaneb võimalus keerata vasakule alternatiivsele teele. Puudub mul küll igasugune arusaamine, milline see tee on või kas sellest ka kiiruses tulu tõuseb, ag asaab liikuda. Vähemalt esialgu päris jõudsasti

Seda vaatamata ajutiselt kiirust piiravatele teeoludele

Segeža, linn aastast 1943, jätab mulje, nagu jõuaks kohe kohe Kehrasse. Seda õhus hõljuva haisu tõttu. Eks see peamine tegevusvaldkond siin ilmselt ka tsellusloositööstus ole

Peale Segežat aga satun küll ammu hüljatud teele, mis aina ahtamaks kisub. Loodan ainult, et õnnestub ikkagi eesolev lõik läbida, et ei peaks tagasi pöörama. See soov ka täitub, kuigi lõpp läheb päris vaevaliselt.

Tagasi trassil, jääb ainult sõita. Südaöö paiku käin veel Petrosavotskis kauabanduskeskuses Lenta ennast väheke toiduainetega varustamas ja siis juba kodu poole. Eesti piirile Narvas jõuan viperusteta kella viie paiku hommikul. Ja et ennast liiga mugavalt ei tunneks ning kohe aru oleks saada, kuidas kodumaa sinust lugu peab, saadetakse mind röntgenisse. Tähendab, auto ikka. Kahtlustan, et siit kumab läbi minu eelnev  kriitika siinsete töötajate töömeetodite kohta ja see on nagu omalaadne kättemaks. Aga suhtun asjasse stoiliselt, sellist suhtumist aitab toetada kaunis suureks kujunenud väsimus. Peale röntgeni kamandatakse veel tõstukile, vaadatakse auto ka põhjalikult altpoolt üle. Järgneb manuaalne läbiotsimine kahe mehe poolt. Kui kõik on möödas, saan loa veoautode värava kaudu territooriumilt lahkuda ja hommikuks olen kodus.

Lõpetuseks imestan isegi, kui lühikese aja jooksul jõudsin nii mahuka sõidu sooritada! Kogu sõidu marsruut tuli järgmine: