Valgevene juuli 2023

Peale viimaseid sündmusi venemaa piiril sai tööasjade jaoks otsustava tähtsuse külaskäik Valgevenesse. Peale passivahetust ja kiirviisa tellimist, millele kulus ainult kaks tööpäeva, on kõik vajalikud ettevalmistused tehtud.

Sõidan välja 23 juuli varahommikul kell 6.40. Hommik on kaunis ja päikesepaisteline. Siiski, nagu viimastel päevadel tavaks, tuleb sekka ka mõni vihmasabin.

Läti piiri ületan mõned minutid enne kaheksat. Siit edasi on mõneks ajaks kruusatee. Küll üsna sõidetav, aga ikkagi kruusatee.

Ja neid kruusateega lõike satub google poolt pakutud ja minu poolt välja valitud marsruudile veelgi

Natuke enne kahteteist jõuan Daugavpilsi

Nagu kirigi linna sildil teada annab, on tegu vana asulaga, juba aastast 1275 . Asub see 80 000 elanikuga Läti kõige lõunapoolseim linn Daugava ehk maakeeli Väina jõe kaldal

Tee äärde jääb kuulus Daugavpilsi kindlus, mis juba iseenesest on piisav põhjus, et kunagi siia tagasi tulla sellega tutvuma

Kindlust hakati rajama aastal 1810, kuigi plaanid sinna kindlus rajada pärinevad juba aastast 1772. Kindluse rajamisel töötas vahetustega 10 000 töölist. Teise maailmasõja ajal asus kindluses Saksa sõjavangide laager Stalag 340.

Daugavpilsis tuleb ka jõeületus

Piirile Valgevenega jõuan 12.20. Veokate järjekord algab juba 8,5 km. varem, enne Silene asulat.

Veokate vahelt paistab Silene Neitsi Maarja Taevaminemise roomakatoliku kirik

Veokaid järjekorras on erinevate numbrimärkidega, valdavad on leedukad, KZ ja Kõrgystan, Muidugi on ka Valgevene autosid, kuigi minuteada neid ju Euroopa Liitu ei lubata. Lätlasi on ka, aga eesti numbrimärke ei kohta. Mis just on tentide all peidus pole näha, aga näiteks autode vedu saab küll tuvastada

Sõiduautosid aga on piiripunkti territooriumile sissesõitu piirava tõkkepuu ees 4. Kuna just olla sisenenud reisibuss, siis ilmselt saab natuke oodata.

Paistab, et siin on järgmine praktika. Stop märk on esimesest kontrolliputkast natuke eespool ja vaatamata valgusfooris süttivale rohelisele tulele lähevad autojuhid sellegi poolest dokumentidega jala sinna. Ilmselt saab peale esmast pilku paberitele sealt loa edasi liikumiseks

12.45 jõuab kätte minu kord. Uurin, kas lähemale siis ei tohiks sõita ja saan vastuseks, et tohib küll, tema ei teadvat, mis põhjusel kõik kaugemalt jala tulevad. Stoppjoon on iseenesest üsna kioski juures. Veel saan teada, et läti keeles “aitäh” on paldis. Proovin seda sõna nüüd mõned korrad kasutada, äkki jääb meeldegi.

Veel saab siin piiripunktis, nagu paljudes teisteski, reeglina küll mitte EL piiripunktides, talongi, kuhu siis jooksvalt kõik sinuga ette võetavad toimingud jäädvustatakse. Siinne näeb välja selline

Ja revers ka

Minu taha on veel kaks autot tekkinud. Kui kõik ülejäänud on valgevene numbrimärkidega, üks küll austriast ostetud, müügiauto ilmselt, siis kõige viimane on samuti eesti auto, kes erinevalt kõigist ülejäänutest pargib ennast parempoolsesse täiesti tühja ritta ja selle tulemusena saabki varsti viimasest esimeseks. Ebaõigluse tipp. Aga raske on ju ka otsustada, et kui kõik autod on juba ühte ritta võtnud, siis kas teine, täiesti vaba rada on ikka kasutusel või ei ole. Narr oleks ka olukord, kui võtad koha sisse sellel vabal rajal ja siis peale pikemat ootamist ja selle teise järjekorra tunduvalt pikemaks venimist sind ikkagi ei menetleta vaid suunatakse samuti selle ühe ja ainuma järjekorra lõppu. Aja ja mainekahju missugune. Kuigi mingid välised märgid siin sellise stsenaariumi võiksid välistada, pole mingeid keelavaid märke vaid vastupidi, mõlema rea kohal on sõiduauto pilt, siis piiripunktides ei tea kunagi. Pead lihtsalt toetuma eelnevale kogemusele konkreetsest kohast või siis tegema seda, mida teised, valdavalt kogenumad piiriületajad ees teevad. Sest suur osa piiriületajatest on minu hinnangul ikkagi need, kes sama piiripunkti regulaarselt külastavad.

Kontrollijale on vaja esitada lisaks passile ja teh. passile veel ka juhiload ja roheline kaart. Milleks väljasõidul seda viimast kontrollida, Eesti piirivalve teeb seda autoga piiri ületades peaaegu alati, jääb mulle natuke häguseks. Veel küsib minu käest, et kas lähen ka Valgevenesse hambaarsti juurde. Minu üllatuse peale selgitab, et minu ees olevast autost toodi just selline reisi eesmärk lagedale ja kuna mul ka eesti numbrimärk, siis ta arvas, et äkki me sõidame koos. Tegelikult ei saa ma aru, misjaoks ma üldse pean kuskilt riigist väljasõitmist kellelegi põhjendama. Sissesõitu, seda küll, jah, aga väljasõitu? .

Auto läbi kõigi avatud uste ja luukide üle vaadanud, saadab piirivalvur piiriületajad kioski nr 1. Siin, läppunud ja küüslauguhaisust paksus õhus ootavad juba eelnevate autode juhid. Kui piirivalvur on kõik autod üle vaadanud ja ka kõik dokumendid kokku korjanud, siis asub ta meid arvutisse sisestama. Käib see suuremalt jaolt käsitsi.

Kioskiga 1 ühel pool, saab liikuda kioski 2, kus käib tollikontroll. Õigemini vist auto välja vormistamine. Kuna siinsamas tegeletakse ka rekkajuhtidega, siis on siia tekkinud väike järjekord. Õnneks tädi võtab sõiduautod vahele, kuna nendega palju aega ei kuluvat. Loodetavasti.

Ega ei kulugi. Küsitakse küll, palju eurosid kaasas on. Minu ees olevatel eesti numbrimärgiga venelastel olla 500 ja see taas olla tolliametniku sõnul täitsa ok. Minul aga on natuke üle saja. Isegi selle pärast põdesin natukene, meenutades oma eelnevaid kogemusi eesti piirilt.

Saab loa edasi liikuda

Piiripunktist väljumisel ja nüüd siis kõigi vajalike templitega kaetud paberi üle andmisel saan ka oma uut lätikeelset sõna praktiseerida.

Valgevene poolel tuleb mõned minutid oodata.

Siis süttib roheline tuli ka minu jaoks. Meeldiv noor piirivalvenäitsik kontrollib passi ja viisa olemasolu selles. Seejärel saan loa edasi sõita. Lisaks tõkkepuule on selle taga veel maast välja käiv metallist post, mis tõkkepuu tõstmisel tagasi maa sisse liigub. Piirivalvur aga peab veel mingil põhjusel sellise punase ümmarguse ringiga sauaga märku andma, enne kui edasi liikuma tohin hakata.

Valgevene piirilt saan sisse sõita 13.33. Eelnevalt jutuks olnud reisibuss Riia – Minsk on siin patasjagu kontrolli lõpetamas. Rahvast on palju ja tundub, et buss on täis.

Piirivalvur vaatab auto üle ja laseb käsidetektoriga ka minust üle. Selgub, et tuleb minna kohalikku rohelist kaarti ostma, sest eestis tehtul on tähelühendile BY kriips peale tõmmatud. Miinimumaeg nagu tavaliselt, on 15 päeva ja maksab see lõbu 17 eurot. Ja maksta saab kaardiga.

Õnneks vormistamine kaua aega ei võta ja saan ka passikontrollist läbi. Kummalisel kombel passi siin mingit templit ei saa. Seda esmapilgul, hoolikal vaatlemisel on nõrk templijäljend viisal siiski märgata. Küll aga selgitab näitsik, et Valgevenest lahkumisel tuleb maksta nn. lahkumismaks, mida võib maksta nii panka kui ka siinsamas piiril. Päris täpselt ei saanudki sotti, kas seda võiks/peaks juba kohe praegu tegema või on see ikka selle aja rida, kui reaalselt välja sõitma hakkad. Lipsan tolli poolele ja hangin endale paar deklaratsiooniblanketti. Näevad need väljatäpselt nagu vene piirilgi. Suurus A5. Hea, et viimati sai Rootsist igaks juhuks prillid autosse ostetud, nüüd kuluvad abiks ära.

Mina saan tollikontrolli ette sõita 14.20. Toll on kohalikus keeles мытня. Varsti tuleb tädi ja küsib üksipulgi üle, et ega mul alkoholi pole?, relvi? raha üle 10000 usd?  moona, muid keelatud asju? No pole mul midagi, isegi lubatud asju on minimaalselt. Võtab siis minu dokumendid ja kahes eksemplaris täidetud deklaratsioonid. Avaldan lootust, et need viimased on ikka õigesti täidetud, sest vähemalt vene piiri viimased kogemused olid, et nende täitmisel üksjagu norimist oli.

Edasi hakkan ootama tolliprotseduure.

Tollikontroll paistab eesseisvate autode näitel põhjalik. Kõik tavaar tuleb lauale asetada ja siis sobratakse kaunis üksikasjalikult kõik läbi. Sama puudutab ka autot, mille kõik pilud ja taskud läbi kobatakse

Mõne aja pärast aga tuleb tädi tagasi ja vaatab auto üle. Kuna mul autos midagi suurt polegi, siis ilmselt on probleem ettenähtud protseduuride läbi viimisega. Olukorra päästab minu tibatillukene seljakott, mis nüüd kaasa palutakse võtta ja suundume sellega peamajja röntgenisse. Asub selline aparaat jalakäijate passikontrollis. Viimast teostatakse keset ruumi asuvas kaheksanurkses kioskis, mis on ümbritsetud poolkaarekujuliselt tax-free poe alkoholiriiulitest. Toredat vaatamist piirivalvuritele kogu päevaks!. Mina aga pean oma õnnetu seljakotiga taas ootama hakkama, sest ilmselt minu kontrolli teostaval naisametnikul ei ole volitusi sellise aparaadi näppimiseks. Peale mõningast passimist teen ettepaneku niisama vaadata, mis mul seal kotis on. On seal ju ainult t-särk ja lühikesed püksid. Aga see paistab, et ei sobi kuidagi, ilmselt peab kalli raha eest soetatud tehnika oma tööd tegema ja nii ootamegi. Lõpuks tuleb üks vanem tähtsa olemisega härrasmees, furaška uhkelt kuklas ja laseb mu koti sealt masinast läbi. Seejärel naaseme auto juurde. Vahepeal on vihma sadama hakanud, aga õnneks toimuvad siinsed protsessid ikka katuse all.

Seljakotti autosse veel panna ei lubata, kästakse läbivaatuslauale panna. Minu ees olevad eesti numbrimärgiga piiriületajad istuvad samuti oma pampude otsas. Kaasas olev poisiklutt tuiab ringi ühes käes läti, teise eesti lipp.

Pikast passimisest on tekkinud vajadus tualetti kasutada. Vastav asutus on kohe siinsamas peamajas, mehed-naises puha eraldi, just nagu lavroovile meeldib. Kõik muidu kena ja komplektne, ainult ilmselt suure käibe tõttu natuke kusehaisune. WC-st tagasi, kiirustatakse mind juba eemalt takka. Mis nüüd siis lahti, enne sai ju pikalt aega surnuks lüüa. Selgub, et läheb röntgenisse sõiduks koos eesseisva autoga ja palutakse tema sabas liikuda.

Röntgenihalli kõrval annab infotahvel teada, et kõik need rahumeelset reisijat tüütuseni kurnavad protseduurid on siia imporditud täiesti meie endi, EL-i poolt. Vaat siis.

Kuigi röntgenihall on pikk, mõeldud ka rekkaid läbi valgustama ja mahutaks korraga vabalt vähemalt kolme sõiduautot, käib siin töö ikkagi ainult autokaupa. Eesolev auto teeb pagasnikuluugi lahti, siis kohmitseb midagi kapoti all ja seejärel lähevad koos kaasasõitnud naisametnikuga kuhugi minema. Röntgen saab tehtud ja lõpuks saan ka mina letti. Pagasnik tuleb lahti teha, ei tea, kas röntgenkiirte sisse laskmiseks. Eskorditakse mind kõrvalasuvasse majja, kus pannakse ühte väikesesse toakesse istuma ja ootama. Teel sinna korratakse juba eelnevalt läbi käidud etappi küsimustega kaasasolevate võimalike keelatud asjade ja reisi sihtkoha kohta.

Toakeses on ka valvekaamera, sestap jätan toa pildistamise vahele. Kuulda on, et skaneerimisprotsess läheb käima.

Varsti saan auto juurde tagasi ja loa välja sõita. Pean aga angaari ees seisma jääma ja tuleb üks järjekordne, ilmselt sellele röntgenile siin spetsialiseerunud noorem naisametnik ja tahab midagi mu auto esiistmete alt kobada. Kõrvalistuja istme alt leiab ta tühja energiajoogi purgi, juhi istme alt aga ei sedagi. Siis tuntakse huvi AdBlue vastu. Et kas on ja kui on, siis kas paak on täis või kui palju just seda vedelikku seal paagis võiks olla. No kus mina tean. Nii ka ütlen.

Lõpuks paistab, et siin on rahule jäädud. Meiega siia kaasa sõitnud tüdruk küsib, kas mul jäi ka pagasit maha. Sinna, kus vormistamine alguse sai. Ütlen, et jah. Seljakott ju jäi. Ronib siis mulle autosse ja juhatab, kuidas sinna tagasi saab. Kohal ja nähes, et minu pagasiks on pisike seljakott, tuleb ametnikule esimest korda naeratus näole. Et see nüüd ka mõni pagas. Saan aru, et kui mul pagasit poleks olnud, ei oleks pidanud siia taaskord nüüd juba uute autode sappa sõitma ja oleksin saanud teistpoole tõkkepuud jääda.

Ei teagi, mille järele nüüd ootamine käib, kell on 16.10. 16. 15 saan aga oma dokumendid, eesseisev auto kõrvaltreast aetakse eest ära ja saangi Valgevenesse sõita. Veel muidugi väljasõidul piiripunktist väike kontroll, aga see juba naljaasi. Kõige viimaseks etapiks saab kunagi ilmselt mitte väga kauges tulevikus desinfitseerimisvann, mille ehitus paistab käsil olevat.

Esimesena teavitatakse riiki saabujat teemaksude kogumisest, mina saan selle sildi järgi aru, et puudutab see sõidukeid massiga üle 3,5 tonni, kuigi sõiduauto sümbol on samuti plakatil

Natukese maa pärast on aga teine infotahvel, mis annab teada kõigile tasulistest teelõikudest selles riigis. Tahvlist vasakul on näha jupike piiriehitistest. See ei ole veel päris piir, vaid tara koos riisutud liivaribadega, mis jääb erinevale kaugusele päris piirist. Google satelliidikaardilt on näha, et päris piirijoonel midagi nii suurejoonelist polegi, samuti pole kogu piir ka sellise taristuga kaetud nagu siin näha võib.

Navigaator pakub Minskisse sõiduks suisa kolme enam-vähem sama sõiduaja ja pikkusega marsruuti. Valin nendest kõige läänepoolsema, mis vahepeal üsna Leedu piiri kõrvalt kulgeb.

Varsti selgub, et samal teel liigub ka minuga koos piiri ületanud eesti numbrimärgiga nissan.

Asulad siin on valdavalt vanad ja pika ajalooga

Kes nendes asulates on pikki sajandeid elanud ja kelle põlisvaldused need võiks olla, saab ilmekalt aimu kirikutest ja nende arhitektuurist keset küla. Siin ainult mõned näited ehitistest, mis tee serva jäädes võimaldasid neid nö, käigu pealt pildistada

Ainult Vidzy asulas on lisaks eelmisel fotol kujutatule ka vähe teiseilmelisem Jõuluvanakirik Царква Свяціцеля Мікалая Цудатворцы

Teede kvaliteet on kõikuv aga üldiselt hea. Liiklusmiilitsat, ja ja, just, siin on veel selline organisatsioon nagu miilits, pole kuskil näha. Osa liiklejaid täidavad rangelt liikluseeskirju, osa aga suhtuvad igasugu piirangutesse loomingulisemalt. Mõne sellise järel püüan ka mina oma saabumisaega natuke lähemale tuua.

Minskisse jõuan poole kaheksaks. Ööbimiseks on sõbrad üürinud suures uues elamukompleksis Iseseisvuse prospektil suure kolme magamistoaga korteri. Selle hoone leidmine õnnestub teisel katsel. Tänav ise aga on ajaloos korduvalt ümber nimetatud, kandes kokku 10 erinevat nime. Enne praegust nime oli ta 1991–2005 Francysk Skaryna prospekt ja veel enne, ilmselt pole raske arvata, Lenini prospekt. Üsna kummaline, arvestades selle riigiga toimuvat, et selline nimi üldse ära muudeti.

Kuigi tegu on tohutu hoonekompleksiga, siis majaesisel parklas parkimiskohti jagub. Ilmselt sellepärast, et korteriomanikele on maja all samuti parkla.

Kuna päeva jooksul pole eriti miskit hamba alla saanud, siis käime lähedalasuvas suures kaubanduskeskuses sisseoste tegemas. Toidupood on suur ja ülirikkalikult varustatud. Kõigis kaubagruppides on valik lai, hinnad aga üsna krõbedad. See ei näi kuidagi segavat kohalikke horde ostukärusid täis laadimast ja kassadesse järjekordi tekitamast.

Õhtune vaade korteriaknast maja sisehoovi poole

Siin aga maja esisele

Ja sama koht juba hommikuvalguses

Hommik algab tööplaanide tegemisega. Et esimese kokkusaamiseni pool kaksteist on piisavalt aega, siis juba traditsioonina viin ennast kurssi kohalike juuksuritrendidega ja saan uue uhke soengu a la Minsk.

Maksab see lõbu 21 kohalikku rubla ja maksta õnnestub kaardiga. Jääb aega veel ka kõrval olevas kohvikus hommikusöök tellida.

Sanja läheb see aeg, kui me tellimuse täitmist ootame, ja teeb samuti soengu pähe. Maiasmokad tellivad lisaks pudrule veel ka pannkooke, mina jään klassikalise menüü juurde ilma magustoiduta

Peale esimest töökoosolekut läheme tarnijaga tehtud tehingut pangas lõpule viima. Saan põhjalikke õppetunde kohalikust bürokraatiast ja kuigi vahepeal tundub, et meie missioon ei tahagi õnnestuda, siis lõpuks paistab, et kõik ikkagi laabub. Ja kuna aega kulub palju, siis pole ka pank kade, pakub klientidele kohvigi

Kui natukene süveneda kohviga koos serveeritud väikestele šokolaaditahvlitele trükitud panga logosse, siis võib leida palju sarnasusi ühe teise panga logoga.

Tõsi, sarnasus on minu hinnangul ühe meilgi tegutseva Rootsi pangaga, BSB Pank aga kuulub osalt Swiss Bangale. Siit ka kohe saab selgeks, miks see asutus vabalt ilma sanktsioonideta tegutseda saab.

Meie operatsioonid pangas on osalt seotud sularahaga ja täpsemalt ameerika dollaritega. Selle käigus saab taas uut ja huvitavat informatsiooni, mis puudutab seadusi sularaha kohta. Nüüd väike mõistatus, mis on nendel kahel kupüüril sellist viga, et pank nende vastuvõtmist vastavalt seadusele ei aktsepteeri

Nii, väike mõttehetk. Ja nüüd õiged vastused. Vasakpoolsel rahapaberil on peal neli templit, seadus lubab aga ainult kuni kolme. Teisel, parempoolsel rahapaberil aga on peal viiest numbrist koosnev arv, seadus aga lubab rahal ainult kuni neljast numbrist koosnevaid arve. Nii seda asja täie tõsidusega selgitas raha vastu võttev kassiir. Vot sellised reeglid siin.

Pangaga ühel pool, saame veel kõik koos kokku, et edasised plaanid läbi arutada ja siis teeme väikese jalutuskäigu kesklinnas. Kaugele autost ei julge suurema vihma kartuses minna.

Siin möödume Valgevene Peastaabist

Mõned vanemad arhitektuurinäidised siitsamast

Niipalju kui mina aru saan, siis selles majas võiks perekonnaseisu büroo asuda

Selles uhkes majas on pesa teinud teleraadiokompanii hetkel üsna sarkastilise nimega “mir”. Nagu Orwelli raamatuski tegeleb rahuministeerium sõjaga ja nii ilmselt ka see riikidevaheline ettevõtmine, mille kodulehelt saab teada et kajastatakse objektiivselt riigis ja selle ümber ning mujal SNG-s toimuvat ja suhtutakse suure lugupidamisega paljurahvuselisse auditooriumisse.

Risti läbi linna voolav 327 km pikkune Svislatši ( valgevene keeles Свіслач) jõgi.

Kuskil siin keskel peaksid purskama purskkaevud, aga millegipärast hetkel need ei paista töötavat

Venemaa sotsiaaldemokraatliku töölispartei esimese kongressi majamuuseum. Selles majas siin aastal 1898 aastal nimetatud partei asutatigi. Muuseum aga avati siin juba 1923 aastal ja sellega on tegu ühe vanima muuseumiga linnas

Ka piirdeaed on rikkalikult vastava temaatikaga kaetud

Jõuame oma jalutuskäigul taas Iseseisvuse prospektile

Siia jääb ka temaatilise nimega metroopeatus

Kaugemale enam ei matka ja suundume auto juurde tagasi, et korterisse minna.

Kohaliku kontaktiga saab päeval peale tööasjade korda ajamist kokku lepitud, et saame veel ka õhtusöögiks kokku. Selleks sobib hästi tema kodukant, mis jääb 1,5 metroopeatuse kaugusele meie peatuspaigast. Otsustame metroo kasuks ja esialgu liigume natuke vastassuunas, et seejärel saaks kahe peatusevahe jagu metroole silma peale visata. Enne aga möödume üsna täiuslikuna tunduvast mudelraudteest, mis ilmselt mõeldud laste atraktsioonina, aga pole märgata, et mingit tegevust toimuks.

Peale väikest uurimist selgub, et suvisel perioodil töötabki juba aastal 1955 avatud raudtee alates neljapäevast pühapäevani. Esialgu vedas vaguneid Eestist toodud Kolomenski tehases valmistatud auruvedur margiga 159-232 ja kogu kitsarööpmelise raudteeliini pikkuseks on ligi 4 kilomeetrit. Sellel on kokku kolm peatust.

Minskis on palju tähelepanu pööratud avalikule ruumile ja parkidest linnas puudust ei ole. Kohe siinsamas on suur Tšeljuskinlastele pühendatud pargiala, mille kõrvale jääb Minski Botaanikaaed

Siin on ka pargiga sama nime kandev metroopeatus.

Metroo on siin linnas avatud aastast 1984. Koosneb kolmest liinist ja 33 peatusest kogupikkusega 40,8 kilomeetrit

Nagu ikka nõukogudeaegsed metroojaamad, on ka siinsed üsna rikkalikult ja koonerdamata kaunistatud.

Selline näeb välja eile külastatud suur kaubanduskeskus

Kaubanduskeskuse taha jääb aga suur uus kompleksne elamupiirkond.

Tegemist on tõesti muljetavaldava ja väga meeldiva elukeskkonnaga. Suurte majade esimestel korrustel on kõikvõimalikud äripinnad ja majade vahele on jäetud piisavalt ruumi inimeste vaba aja veetmiste võimalustele ja ka lihtsalt niisama jalutamiseks. Kõik on tõesti ülipuhas ja korras.. Ka inimesed paistavad õnnelikud.

Leiame endale siin sobiliku peatuspaiga. Kuna õhtu on soe ja tuulevaikne, siis istume loomulikult õues. Proovin ära kohaliku seljankasupi

Kõrvale aga assortii suupisteid

Välikohvikul on ka siseosa, mis väga laia kasutust hetkel ei saa.

Peale õhtusööki võtame ette jalutuskäigu kodu poole. Täis kõhule tuleb kasuks

Avalikus ruumis on palju kasutusel rahvuslikke motiive. Väga tore vaheldus igasugustele sirpidele-vasaratele-punaviisnurkadele. Kuigi neid jagub ka.

Laste atraktsioonraudtee jaamahoone öises valgustuses

Et eilsega sai kõik, mis minu võimuses, siin linnas korda saadetud, siis saan hommikul hakata ära liikuma. Plaan on külastada koduteel veel sellist linna nagu Brest.

Selleks tuleb hakata liikuma läände läbi linnasüdame

Raudteel võib veel näha liikumas minevikust tuttavaid elektrironge. Pakuks, et need on välimuse järgi otsustades kenasti renoveeritud. Ja miks ka mitte. Tallinnas liikuvad retrotrammid on ju ka ägedad.

Kesklinna piirkonda ümbritseb rasvase sõõrina uuemate ja vanemate korruselamutega täidetud magalarajoonid

Linna piiril sisenen tanklasse, et paaki täita ja välja selgitada mis seis selle teemaksude tasumisega on. Sest mööda tasulist teed on sõiduaeg Bresti 3,5 tunni kanti, mööda tasuta maanteid aga oma 6 tundi. Kuna aeg on piiratud ja seekord on aktsent Bresti peal, siis vaja sinna kiiremini kohale jõuda

Kütusehindadega jääb vägisi selline mulje, et need on riiklikult fikseeritud, sest nii palju kui olen hindu jälginud, siis diisli hind on eranditult kõikjal sama 2,36 BYR liitrist . Kütuse eest tuleb ette maksta ja nii ostangi 30 liitrit täis paagi asemel. Küsin veel, kuskohas nende teemaksudega õiendada saab ja juhatatakse, et selline valget värvi kiosk asub just tankla sissesõidul

Ja tõepoolest, selline kena väike putkake ongi olemas

Saab kohe ka asja kallale asuda. Saan aru niimoodi, et mingi transponderividina olemasolul käib arvestus kilomeetripõhiselt aga kuna mul sellist asja pole ja ilmselt pole mõtet ka soetada, siis saan osta nn kuukaardi. Kõige lühem aeg on 15 päeva ja maksab selline lõbu 60,21 kohalikku ehk 18 eurot, nagu hinnakirjas kirjas

Selle nn. elektroonilise vinjeti ostmise kohta väljastatakse ka selline paberkujul kviitung

Ja kohe saab ka täiesti legaalselt asuda Bresti suunalisele tasulisele maanteele.

Päris kiirteeks ei julgeks seda küll nimetada, kuna kuigi sõiduautodele on lubatud sõidukiirus 120 km/h, siis üsna sagedasti on seda piiratud 80 kilomeetrini tunnis

Rahvusvärvidesse, nendesse ametlikesse, maalitud sillad

Vaatamata sellele, et lubatud on sõita 120 km/ h ja mul on isegi vähem, 115 km/h autopiloodil, siis keegi enamasti mööda sõitma ei kipu, otse vastupidi, jõuan ise pidevalt teistele autodele järele.

Kuna neid kiirusepiiranguga alasid on üsna sageli, siis ühes sellises juhtubki see, mis ikka juhtub, kui oled natuke hooletu ja kaotad tähelepanu. Kohe käib ka kiiruskaameras välk. Saab näha, mis see endaga ka kaasa toob, põhilisi võimalusi sellega tegelemiseks ilmselt pakub piiriületus või ka tulevane naasmine siia riiki. Vähemalt hetkel tundub mulle nii.

Umbes 20 km enne Bresti näen elektroonilisel tablool stop märgi all enda autonumbrit ja eespool ka sauaga vägesid juhatavat miilitsat. Peatumisel selgitataksegi mulle, et olin 90 alas 115 -ga sõitnud ja nüüd tuleb dokumendid kaasa võtta ja minna asju klaarima. See viimane tegevus käib väikeses valges majas, kus sisse astudes on vasakut kätt ühe kabineti uks lahti ja kolme monitoriga varustatud laua taga istub miilitsaametnik. Väga sõbraliku vestluse käigus näidatakse mulle kuvaril minu auto esiosa pilti ja seletatakse, kus ja millal ülesvõte on tehtud ja muud asjaolud takkaotsa. Ja muidugi see kõige olulisem, et nüüd tuleb trahvi maksta. 37 rubla. Sularaha puudumine polevat mingi probleem, maksta saavat ka kaardiga. Huvitav, mis siis saaks, kui kaarte ka poleks? Võib ju olla, et inimene osaleb liikluses ilma mingisuguse võimaluseta koheselt trahve tasuma. Varsti tuleb ka teine ametnik, kes asub esimese juhtnööride järgi asja vormistama. Küsib, kas mul ka paberkujul otsust vaja on. Kuna pakun, et ilma selleta saab kiiremini, siis sellega on ta loomulikult meelsasti päri ja varsti saamegi selle maksmise osa, kui kõigi jaoks kõige olulisema, juurde suunduda.. Selleks otstarbeks on ruumi seinale paigutatud suisa makseterminal, kuhu miilits vajalikud numbrid ja mina omalt poolt pangakaardi sisestan. Jääb veel PIN-koodiga kinnitamine ja asi ants. Masin sülitab kinnituseks ka mingi kviitungi välja ja seejärel olen vaba lahkuma. Alloleval pildil see jutuks olnud valge majake ongi.

Brest pole enam kaugel ja linna piirile jõuan kümmekond minutit enne kahte

Brest (valgevene keeles Брэст, vene keeles Брест, poola keeles Brześć) on oma umbes kolme ja poolesaja tuhande elanikuga Valgevene suuruselt kuues linn

Tegemist on väga vana linnaga, mida mainiti esimest korda aastal 1019 Nestori kroonikas Kiievi-Vene linnana; seal esines nimekuju Берасце. Seega on Brest Valgevene vanuselt kolmas linn Połacki (862) ja Turaŭ (980) järel. Esialgu kuulus Brest Turaŭ vürstile, aastal 1044 hõivas selle Jaroslav Tark. Kiievi-Vene koosseisu jäi Brest 12. sajandini, kuni läks 1170-ndail Volõõnia vürstkonnale. Praegu risti läbi linnakeskme sõites seda ajalugu kuskilt silma ei paista

Umbes aastal 1319 läks Brest Leedu suurvürstiriigi koosseisu. Teda nimetati aastani 1921 ka Brest-Litovskiks (Брэст-Літоўск), kuna ta jäi Poola-Leedu riigis Leedu suurvürstiriigi (Litva) maadele. 1569. aastal sai linn Poola osaks ja seda valitsesid Poola valitsejad. 1596 aastal sõlmiti Bresti unioon, mis kehtis pärast Poola jagamisi Venemaale läinud aladel 1840. aastani. Uniooniga sai suurvürstiriigi õigeusklike kirikupeaks Rooma paavst. Bogdan Hmelnitski ülestõusu ajal 1648. aastal toimus ka Brestis Poola-vastane ülestõus. 1795 läks Brest kolmanda Poola jagamise käigus Venemaa keisririigile.

Praegu aga paistab linn koosnevat peaasjalikult suurtest nõukogudeaegsetest või selles stiilis kortermajadest. Ajalugu näikse algavat 1941 aastaga ja II MS paistab olevat ainuke asi, mida ajaloost esile tuua.

Ainukesed vanemad ehitised paistavad olema kirikud. 1864 aastal valminud Свята-Сімяонаўскі сабор. Kuskil peab küll olema veel ka see kuulus Bresti kindlus, mis siiatuleku põhieesmärk ongi.

Kolmandal märtsil 1918 sõlmiti seal Saksamaa keisririigi, Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Ukraina Rahvavabariigi vahelisi suhteid sätestanud Bresti rahu. Aastatel 1919–1939 kuulus Brest taas Poolale (Brześć/Brześć nad Bugiem). 1938. aastal olid Bresti elanikkonnast 48% poolakad, 42% juudid ning 10% peamiselt valgevenelased ja venelased. Praegune rahvastiku koosseis on ilmselt kardinaalselt teine. Internetist võib leida järgmisi arve: 2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Bresti elanikest valgevenelasi 82,13%, venelasi 10,67%, ukrainlasi 4,16% ja poolakaid 0,97%.

Viimane lõik ajaloost on muidugi alati kõige huvitavam, propagandaversiooni saab ilmselt kindluses näha, aga see vaikib tõenäoliselt paljudest faktidest.

1939. aasta 1. septembril alanud teise maailmasõja alguses, kui Saksamaa väed tungisid Poola, kaitsesid Poola väed Bresti kindlust 14.–16. septembrini. Kindluse osade kaitsmine jätkus ka pärast NSV Liidu kallaletungi Poolale 17. septembril, siis juba Punaarmee väeosade vastu. Kuna Saksa väed olid ületanud Molotovi-Ribbentropi paktis määratletud väekoondiste paiknemise piirjoone, pidid nad Bresti loovutama Punaarmeele. 22. septembril korraldati ühine sõjaväeparaad, mida juhatasid Punaarmee 29. kaardiväe üksiku tankibrigaadi komandör kindralmajor Semjon Krivošein ja Wehrmachti 4. armee motoriseeritud korpuse kindralleitnant Heinz Guderian. Kindralid suhtlesid prantsuse keeles. Pidulike marsihelide saatel asus teele Saksa sõjaväekorpus ja sisenesid Nõukogude tankid. Hiljem, 22. juunil 1941 oli Bresti vallutamas kindralooberst Heinz Guderian. 28. juulil 1944 vallutas Bresti kindralmajor Semjon Krivošein.
Pärast seda kui Saksa väed olid piirkonna vallutanud anti see NSV Liidule üle. Minu arusaamist mööda pole WWII poolakate jaoks küll enne lõppenud, kui see piirkond taas nende valduses on. Iseküsimus on muidugi, mida peale sõda siia asustatud inimestega teha. Aga on ju meil samuti Narva ja Sillamäe

Hakkan lähenema eesmärgile. Enne jääb teest paremale Raudteemuuseum

Teele kätte paistab suures koguses kõikvõimalikku vanaaegset veeremit. Ma usun, et oleks väärt vaatamine, aga suundun ikkagi esiatraktsiooni- kindluse poole

Vasakule jääb sild üle Мухавец’i jõe linna läänepoolsel ümbersõidul

Kohe siiasamasse jääb ka pääs kuulsale kindlusekompleksile. Parklas autosid jagub, suveniirimüüjaid samuti

Ja juba kaugelt torkab silma, millised on piirkonna aktsendid

Turistile on ka territooriumi ülevaatekaart

Kõik detailid räägivad ainult ühte keelt, millele siin on pandud põhirõhk

Teekest on vuukidest väljakasvavast umbrohust puhastama saadetud brigaad kooliõpilasi. Kuigi üritan neid ja nende tegevust tähelepandamatult pildistada, maskeerudes selle suure viisnurga pildistamise taha, siis noori ei peta ja kohe küsitakse, et miks ma neid pildistasin. Vastan, et sellised töötavad noored on suur haruldus, sellepärast. Vastuseks saan, et nad olla mind ka pildistanud. Jätan vastu küsimata, et miks nad seda tegid..

Keiserliku Vene kindluse ehitamine vana hertsogliku Leedu Bresti lossi asemele algas 1833. aastal Vene sõjaväeinseneri Karl Oppermani kavandi alusel . See on täitsa tavaline, et igasugu insenerid, maadeavastajad, arhitektid jpm. olin vene impeeriumis saksa nimedega.

Et veelgi rõhutada kogu seda sõjavärki on visuaalsele grandioossusele lisatud veel heliefekte

Sellised suured betoonehitised muidugi jäävad eelmise sajandi teise poolde

Nagu ka need, poisikestele palju huvi pakkuvad ja sümboolselt oma torusid läände turritavad sõjamasinad

Esimese Maailmasõja ajal pärast Kaunase ja Novogeorgievski linnuste langemist jätsid venelased Bresti kindluse maha, viies minema suurema osa varutud laskemoonast. Sakslased sisenesid linnusesse 26. augustil 1915. 1918. aastal sõlmiti linnuses Brest-Litovski leping

Siin aga ilmselt on näha veel viimaste lahingute jälgi WWII ajast

WWII alguse Brześć Litewski lahing (tuntud ka kui Brześći piiramine, Brest-Litovski lahing või lihtsalt Brześći lahing), milles osalesid Saksa ja Poola väed, toimus 14.–17. septembril 1939, nagu juba eelnevalt jutuks oli . Pärast kolm päeva kestnud raskeid võitlusi kindluse eest vallutasid sakslased kindluse ja poolakad taganesid. Kuna pärast andsid sakslased piirkonna venelastele üle, siis ei saa ma tegelikult hästi aru, miks venelased ise endale seda ei vallutanud vaid lasid sakslastel nö. musta töö ära teha.

22. juunil 1941 kell 04.15 (Moskva aja järgi) ründas Saksa Wehrmacht Bresti kindlust. Võit võttis palju kauem aega, kui sakslastel plaanitud oli. Lugesin erinevaid artikleid sellest sündmusest ja ainuüksi Wikipeedias on erinevates keeltes kirjutatud artiklites niipalju põhimõttelisi erinevusi, et ilmselt on kogu tõde väga keeruline tuvastada. Põhijoontes on küll selge, et sakslaste kaotused on teada mehe täpsusega, 429 langenut, mõnes artiklis paar rohkem või vähem. Vene poole kohta aga, nagu tüüpiline, kõiguvad arvud 200-500-2000

Rännakul idarinde erinevatesse osadesse külastasid Hitler ja Mussolini kindlust 26. augustil 1941

Siin aga eksponeeritakse mingi purustatud hoone väljakaevatud vundamenti

1960. aastate lõpus alustati selle palju betooni nõudva sõjamemoriaalkompleksi “Bresti kangelasekindlus” ehitamist. Kompleks avati 25. septembril 1971

See siin on peamine monument, 32 m kõrgune betoonpea,

mis sai 2014. aastal väidetavalt CNN-i poolt “maailma inetuma monumendi” tiitli, mille pärast pidi CNN-i Moskva personaliülem hiljem vabandama.

Kindlusehoovile jääb ka pühakoda Царква Святога Міколы ehk maakeeli Püha Jüri või siis ka Jõuluvana katedraal. Selle projekteeris vene arhitekt David Grimm. Taas mitte eriti vene nimi; sellel kohal asus enne augustiinlaste klooster, mis lammutati kindluse ehitamiseks . Katedraali ehitus kestis üheksateist aastat (1860–1879) ja seejärel teenis vene sõdureid garnisoni kirikuna. Kui 1939. aastal Nõukogude armee Bresti okupeeris , muutis hoone oma otstarvet – selles asus ohvitseride klubi. Sõja ajal aga hoone hävis ja taastati õigeusu kirikuna alles pärast 1991 aastat

Siin veel ka selle hiiglasliku pea kuklapool

Seda peab küll ütlema, et nagu mujalgi riigis, on heakord kõige kõrgemal tasemel. Kuskil ei vedele mitte mingisugust sodi ja siinne avalik ruum on tõesti puhas ja korras ja igati meeldiv, kui just ideoloogiline taust välja jätta

Veel natuke igasugu kaliibriga torusid. Need eesmised kahuritorud peaks olema butafooria. Kuidas vahet teha, selgitati kunagi Hortitsa saarel asunud analoogset väljapanekut uudistades. Sellest sai siis ka juttu tehtud

Torude juurest veel pilk teise rakursi all peaatraktsiooni poole

Kasarmuhoonete seintel tunduvad olevat lahingutegevuse jäljed. Kas nende mitte kordategemine on taotluslik või pole lihtsalt vajalikuks peetud, seda ei tea.

Selle suursuguse värava puhul aga on osa jälgi kindlasti meelega alles. Kannab see algselt üks neljast kindlustatud sissepääsust Holmi või Kholmi värava nime

Hoonetel on ka mitmeid ajalugu meenutavaid tahvleid

Kindlusevärava võlvi all on selline kodune “munakividest” tee. Kuigi siin need kivid on üsna kandilise olemusega

See aga on vaade otse üles. Taas pean avaldama vaimustust, milliseid imesid on ehitajad ajaloos punaste tellistega korda saadetud

Sellist plaani ma vist juba parkimisplatsi juures nägin

Sama kindlusevärava väliskülg. Siin on kindlast juba sõja jälgi näha. Purustada ikka lihtsam kui luua, aga juba see asjaolu, et isegi sõjaväe tarbeks viitsiti hoonete ehitamisel nii palju vaeva näha, on väga mõtlemapanev. Tallinnas Tondilgi on ju sarnased sõjaväelise taustaga hooned osalt lagunemas.

Väravast edasi saab kohe üle Мухавец’i jõe haru lõunapoolsele kindlustuse osale

Taas järjekordne meenutus WWII ajast

Tagasivaade sillale, mis sai äsja ületatud

Kogu selles võiduka Teise Maailmasõja kajastamise tuhinas on natuke siiski tähelepanu pööratud ka varasemale ajaloole

Siiasamasse jääb Arheoloogiamuuseum

Nii kaugest ajaloost välja toodud daatumid ei tohiks ju enam ohtlikud olla

Muuseumihoone aga on üsna omapärane

Ei saa öelda, et poleks nagu vaeva nähtud. Aga külastuse jätan vahele

Heal lapsel mitu nime ja nii on ka sellel linnal neid rohkem kui üks. Nii on need siia muuseumi paremale küljele puittahvlitele jäädvustatud

Paljud nimekujud annavad tunnistust sidemetest Poola ja Leeduga

Hoone tagaküljel on uksed ilmselt ventileerimise eesmärgil pärani ja kiikan üle ühe ukse, et pilk peale heita ja üks pilt teha. Siin see on.

Edasi jätkan veel lõuna suunas liikumist. Lubatakse nunnakloostrit

Nagu ajaloolise ilmega infotahvel teada annab, on siin kunagi ka bernardiinlaste klooster asunud

Aga kõik, mis sellest järele on jäänud, paistab sellele pildile mahtuvat.

Nunnakloostril paistab hetkel paremini minevat. Asub see asutus aga toeka aia taga. Ei teagi, kas selleks, et nunnad jalga ei laseks või hoopis kõrvaliste isikute (loe: meeste) sissepääsu takistada

ja territooriumile saab piiluda ainult läbi avatud värava. Kohe paremale jääb ka nö. KPP

Peale väikest uurimist selgub, et kuigi kaugemas minevikus on siinsamas selle paiga peal muidki sakraalseid objekte olnud, siis praeguseaegne on üsna uus, olles asutatud juba sellel sajandil, täpsemalt 2001 aastal.

Kohe siinsamas on ka kindlustuste lõunavärav. Vaade kindluse seest

ja juba väljastpoolt

Natuke jagatakse ka infot, mh. kloostri kohta

Jõuan oma rännakul punkti, kus edasiliikumist takistab tõkkepuu, millel kirjas, et eespool on piiritsoon ja sinna minna ei tohi. Tõepoolest, mitte kaugele jääbgi ju piirijõgi. Plaanisin siin poola mobiililevi püüda, aga interneti kiiruseks jääb ainult edge, mis teadagi mingit andmevahetust mõistlikult läbi viia ei suuda.

Võtan suuna ida poole, piiritsoonist eemale. Infotahvel annab teada jalgrattamarsruudist ümbruskonnas

Lõpuks jõuan ringiga tagasi Muhhavetsi jõe äärde ja üle jalakäijate silla minnes olen ka auto juures tagasi

Selliselt see natuke juba pehkinud laudadega rippsild siin paralleelselt autosillaga välja näeb.

Autosild ise aga on selline

Jõgi on kesksuviselt madala veeseisuga. Vaade sillalt allavoolu

Auto juurde tagasi jõuan nii viis minutit peale kolme. Kuna telefon oli vahepeal Poola levialas ja seal on kell tund aega vähem, siis on kellaaegadega mul väike segadus. Igatahes hakkan liikuma põhja-kirde suunal kodu poole. Mingil hetkel linna piiril köidab pilku tohutu pikk ja uutest vagunitest koosnev konteineritega rongikoosseis. Brest asub logistiliselt väga heas kohas ja ka sanktsioonid on vene omast erinevad, mis jätab kindlasti palju võimalusi erinevateks logistikaülesannete ja tarnetega seotud probleemide lahendamiseks

Eeslinnades käib agar arendamine, ära unustamata igasugusel kujul kehtivat ideoloogiat militarismi. Majaküljel on näha sõjalennuki kujutist ja tänavanimed on samuti igasugu leitnantide järgi nimetatud.

Lisaks kohalikule tanklaketile on siin esindatud ka kõik suuremad idanaabri tanklaettevõtjad nagu Tatneft või Lukoil või siis alloleval pildil olev Gaspromneft

Pikalt roolis olla on teadagi igav ja ikka tahaks miskit närida-näksida. Veerand viie paiku Pružany asulas leian sellise Lidli poodi meenutava kaubandusettevõtte kus saan oma soove selles vallas rahuldada

Kümmekond minutit peale viit jõuan eelmise linnakese nimega üsna sarnasesse Ružany asulasse

Teen siin väikese vahepeatuse ja keeran trassilt maha paremale, et külastada Ružany ehk Ružanõ lossi. Peale minu paistab see olevat populaarne veel ka venemaa turistide seas, selle maa numbrimärkidega autosid on siin üsna mitu.

Kogu igivanast kompleksist on täielikult säilinud ja tänaseks päevaks renoveeritud triumfikaarena kujundatud väravahoone, mis juba iseenesest on väga muljetavaldav ehitis

Tahvlid sissepääsul annavad teada, et tegemist on riikliku kaitse all oleva objektiga

Väravast sees jääb vasakut kätt aknale kompleksi külastamise hinnakiri. Proovin leida ka kohta, kuhu vastav summa selle hinnakirja järgi raha ära anda, aga sellist kohta ei paista leiduvat. Vaatan avatud aknast sisse, kus paar inimest laudade taga midagi toimetavad, aga keegi ei näi huvi tundvat raha kogumise vastu. Üksikud muud külastajad ei paista sellise probleemi käes üldse vaevlevat ja nii lähen ka mina objektiga tutvuma ilma raha maksmata.

Paremat kätt jääv hoone on tuntud kui Teatrihoone ja nagu näha, hakkab ka selle restaureerimine lõpusirgele jõudma. Seda vähemalt välisilme poolest, sest seest paistab maja üsna tühi olevat.

Väravamajast otse paistab aga peamaja või õigemini kurb meenutus sellest, millise hiilgusega kunagi tegu on olnud

Allikad räägivad, et algselt Tyszkiewiczitele kuulunud valduse ostsid Sapiehad aastal 1598 Bartosz Brzuchańskilt. XVII sajandi alguses ehitasid nad senise puidust kindluse asemele kahekorruselise kivist lossi, kus Lew Sapieha aastal 1617 võõrustas kuningas Władysław IV Wazat.

Sapiehade vastu liitunud suguvõsade väed põletasid lossi aastal 1700 Michał Serwacy Wiśniowiecki juhtimisel maha. Lossi hakati taastama XVIII sajandi keskel.

Peale Poola jagamisi anti loss rendile ja kõik Sapiehade varad viidi nende uude residentsi Dziarečynis. Lossis hakkas tegutsema kangaid ja tikandeid tootev vabrik.

Kunagi oli lossi ümbrusesse rajatud inglise stiilis park, aga praegu avaneb lossi tagaküljelt, kus kunagi oli kümne sambaga terrass, kuhu avanesid ballisaalist nii uksed kui aknad, hoopis selline vaade Ružany asulale. Ajaloolisest vaatest on vast järel pildi keskele jääv 1617 aastal valminud Püha Kolmainu kirik, mis kõrgus seal juba enne nende nüüdseks varemetes olevate hoonete ehitamist. Teise objektina võiks veel mainida aastal 1779 valminud Ružany Peeter-Pauli kirikut, mille torn on pildil vasakul ja jääb eespool kõrguvate korstnate tõttu natuke vähem silma torkavaks

Selliseid vanu varemeid nähes läheb meel ikka natuke mõruks. Mõtted liiguvad tänapäeva arhitektuurile, mida praktiseeritakse arvutites võimsate programmide abil. Aga siin on kolmsada aastat vanad müürid, mis vähemalt minule avaldavad tunduvalt rohkem muljet kui mingid neljakandilised klaasiga kaetud kastid.

See mitmekülgsus, mida saab luua lihtsalt punastest telliskividest, on mulle alati muljet avaldanud

Loodetavasti õnnestub kohalikel restauraatoritel siia vähemalt mingi katus peale saada, siis püsivad isegi varemed kindlasti kaua

Nagu näha, käib ka välismüüri korrastamine

Aastal 1914 süütasid tehasetöölised lossi kogemata põlema ja see sai märkimisväärselt kannatada. Loss restaureeriti aastal 1930. Aastal 1933 Eustachy Kajetan Sapieha rehabiliteeriti ja Ružany valdused tagastati tema õigusjärgsetele järglastele. Sapiehad omandasid taas ka lossi.

Aastal 1944 hävisid sõjategevuse käigus nii lossi peahoone kui ka kontorihoone. Peale Teist maailmasõda seisis loss tühjana ja kohalikud elanikud kasutasid lossi telliste hankimiseks. Tulemused on osaliselt näha tänapäevalgi.

Teatrimaja peahoone juurest. Näha on fassaadi renoveerimise viimane etapp

Vaade väravamajale peahoone varemete eest

Külanõukogu hoone, kui see nüüd päris täpne formuleering ei olegi

Eelpool juba korraks mainitud Ružany Kõigepühama Kolmainu kirik (Касцёл Найсвяцейшай Тройцы)

Valgevenes ka vikerkaared välja toodud

Kolmveerand kuueks olen jõudnud 50000 elanikuga Slonimi linna

Tegemist on vana asulaga, mida mainiti kroonikates esmakordselt 1252. aastal Uslonimi ja 1255. aastal Vslonimi nime all

Nagu kogu muu ümbruskonna, nii ka selle piirkonna üle vaieldi varases ajaloos Leedu Suurvürstiriigi ja Kiievi-Vene vahel ning see vahetas mitu korda omanikku. Aastal 1040 võitsid kiievlased pärast lahingut piirkonna kontrolli, kuid kaotasid Slonimi leedulastele aastal 1103. Ruteenlased vallutasid piirkonna tagasi 13. sajandi alguses, kuid 1241. aastal tõrjusid tatarlaste sissetung välja ja linn rüüstati. Kui tatarlased sel aastal tagasi tõmbusid, sai Slonim pärast 1385. aasta Krewo uniooni personaalunioonis Poola kuningriigiga taas Leedu Suurvürstiriigi osaks.

Püha Andrease kirik ( valgevene keeles Касцёл Святога Андрэя , poola keeles Kościół św. Andrzeja ), 1775. aastal ehitatud roomakatoliku kirik.

Bolševikud loovutasid Slonimi 1921. aasta Riia rahuga Poolale ja sellest sai osa Teise Poola Vabariigi Nowogródeki vojevoodkonnast

1944. aastal jäi Jossif Stalini nõudmisel Jaltas Nõukogude Liidule sõjaeelse Poola idaosad, sealhulgas Słonim. Poola elanikkond asustati enne 1946. aasta lõppu sunniviisiliselt ümber uutele sõjajärgsetele Poola piiridele. Nii need poolakad oma maad loovutama on pidanudki. Üks väike ime on 2019 aastal siin küll sündinud, nimelt asendati kesklinnas nõukogudeaegne leenini ausammas Lew Sapieha monumendiga .

Tee viib üle Baranavitši ja Vaukavyski vahelise raudteeliini.

Vahepeal paistab taas lõik tasulist teed olema, aga minul peaks sellega kõik korras olema

Kella seitsmeks õhtul jõuan Lida linna. Märkimisväärseim vaatamisväärsus on siin kindlasti kindlus mis oli üks mitmest tsitadellist, mille Leedu suurvürst Gediminas püstitas 14. sajandi alguses, et kaitsta oma maid Saksa rüütlite laienemise eest

Müüride ehitamine viidi läbi aastatel 1323 – 1325. Peale seda on see koht olnud pidevalt ajaloo keerdkäikude ja tormiliste sündmuste keskmes. Ja nagu näha senini hästi vastu pidanud

Vaatamata tugevatele kindlustustele vallutasid Lida Saksa rüütlid mitmel korral (1384, 1392). Leedu suurvürst Vytautas kinkis selle oma liitlasele khaan Tokhtamõšile , kes asus elama ” lossi lähedal asuvasse jurtasse. 1406. aastal suleti Smolenski Juri perekond Liidasse pantvangina; tema katse lossi vallutada ja need vabastada ei õnnestunud. Aastal 1433 oli Lida vaidluskoht Švitrigaila ja tema nõo Sigismund Kęstutaitise vahel

Lida laastasid krimmitatarlased 1506. aastal ja 1659. aastal Vene-Poola sõja ajal vallutasid selle venelased . Põhjasõja ajal kaks korda vallutanud rootslased lasid mõlemad tornid õhku lasta. 1794. aastal toimus lossi territooriumil lahing Kościuszko järgijate ja venelaste vahel.

Žirmuni külas asuv 1789. aastal puidust Karolina Radzivili Ya. Podchaszynski projekti järgi 1500. ja 1664. aasta templite kohale ehitatud Püha Risti Avastamise kirik

Viimane suurem asula enne piiri on ca 6,5 tuhande elanikuga Voranava, mille esmamainimine oli juba aastal 1536.

Nagu näha, siis pikk ajalugu ei oma tähtsust ja rõhk on ikka viimaste aegade militaarsetel saavutustel. Kuigi pärast esimest maailmasõda kuulus Voranava Poola koosseisu, siis 1939. aastast juba Nõukogude Liitu. Voronovo rajoonis elab täna üle 32 000 inimese, kellest 83% on sellegi poolest poolakad.

Ühes viimastest tanklatest enne piiri lasen juba peaaegu tühjaks saanud kütusepaagi täis. Hind ka ikkagi vähemalt poole odavam kui järgmises riigis.

Piirile Leeduga jõuan kell 19.40.

Tegemist on suuremat sorti piiriületuskohaga

Kogu ümbruskond on üsna tihedalt igasugu sõiduautosid täis pargitud.

Ilmselt toimub piiriületus paljudel juhtudel ilma autota, mis ilmselgelt on palju kiirem ja valutum. Ja ka odavam.

Olen tõkkepuu taga autodest esimene, aga kohe saabub minu taha veel paar autot, eespool aga on troppis vähemalt kümmekond jalgratturit. Varsti sõidab minu kõrvale parempoolsesse ritta väike reisibuss, kellele ka üsna pea roheline tuli süttib.

Ootajatele on ihu kergendamiseks ka vastav majake rajatud.

Ei lähe kaua, kui selline tuli süttib ka mulle ja eelpool mainitud majake jääbki külastamata. Sõidan letti ja saan teada, et oleksin pidanud ennast elektroonilises järjekorras registreerima. Püüan veenda, et äkki saan ikka kuidagi edasi, esimest korda siin ja nii, aga abi sellest pole ja pealekauba olevat seal hetkel ainult üks auto ees. Tagurdan tagasi ja sõidan kuhu kästud. Tegemist on uue suure terminaliplatsiga, kuhu on kõvasti raha maetud ja selge see, et nüüd on vaja piiriületajatelt raha koorida, mis siis, kui isegi järjekorda kui sellist, mille jaoks kompleks on ellu kutsutud, pole.

Vastavas kioskis istuvad suisa kolm inimest, järjekorra teenus maksab 11.10 rubla ja maksta saab kaardiga.

Tehingu kinnituseks saab ka väikese paberilipaka. Kuna teisi autosid peale minu ei ole, saab kohe ka tagasi piirile liikuda. Kuskil maja seinal ilmub ka üsna märkamatu seda lubav minu auto number

20.00 olen taas piiril tagasi, seekord olen järjekorras teine auto.

Varsti saab edasi liikuda. Tõkkepuu taga on sõiduautodest päris pikk järjekord, aga need on kõik kohalikku numbrimärki kandvad. EL autod peavad liikuma teise ritta, kus autosid polegi.

Ronin eesoleva auto eeskujul kohe passikontrolli. Aga siis meenub see riigist lahkumise obrokas ja ühelt lahtisel aknal passivalt ja igavlevalt meesterahvalt saan teada, et seda saab maksta siinsamas kõrval olevas peamajas. Leiangi vajaliku aknakese ja peale väikest ooteaega, mil teenindaja lõpetab teise kliendiga asjatamise saan ka oma probleemi kaardimaksega ära lahendada.

Tasuda tuleb 37+1 kohalikku raha. See üks on ilmselt teenustasu.

Taas passikontrollis, saan mõne aja pärast oma paberipaki tagasi koos juhtnööridega minna peamajasse tagasi, tolli aknasse nr 3.

Peamajas on selliseid ühetaolisi tolliaknaid mitu aga nr 3 taga ega ees pole kedagi. Üks leedukas, kes kõigepealt üritab aknast nr. 2 asjaajamist käima lükata, saadetakse sealt minema, tuleb samuti kolmanda luugi juurde passima. On väga palav ja õhk on niiske ning läppunud. Ebameeldiva ootamise lõpetab lühildane kopsaka kehaehitusega ametnik, kes küsib, mis me siin passime, et siin ei tee meiega keegi midagi ja ütleb, et läheksime autode juurde tagasi. Läheme siis tagasi, aga sealt kinnitatakse uuesti visalt, et tuleb minna aken nr 3. No tuleme siis koos uuesti aken kolme juurde, kus keegi on juba jõudnud ennast luugi juurde järjekorda seada. Ametnikku aga taas ei ole. Kui ta lõpuks tuleb, siis hakatakse selle esimese ootaja, kes nagu selgub, on bussijuht, dokumente vormistama ja seejärel minnakse koos bussi üle vaatama. Kui avaldan arvamust, et ühe soojaga võiks ka meie autod üle vaadata, saan vastuseks küsimuse, et kas meil on ka bussid. Tunda on kerget sarkasmi. Kui ta lõpuks uuesti tagasi tuleb ja lõpuks annab võimaluse meile öelda, et meid uuesti siia saadeti, lähetab ta meid koos ühe naisametnikuga uuesti autode juurde. Selgub, et peame minema veoautode poolele aknakese juurde, millel on silt toll ja selle all kiri “veoauto juhtide passikontroll”. No mis seal siis ikka, seisame vapralt koos karja rekkajuhtidega ja vaata imet, meie järjekorra saabumisel saabki asi pikema jututa aetud. Ainuke küsimus oli, et kas ka midagi tollida on.

Kui enne oli passide kontrolliks ametnikke kolme aknakese taga, siis nüüd on selliselt mehitatud (tegu küll naisterahvaga, aga ei tea, kas vastavat sõna naiste kohta ongi?) ainult üks. Rahvast on palju, vaikselt tilguvad veel ka need jalgratturid siia ja see kõik loob soodsa pinnase väikeseks üldse mitte nahhaalseks (vahele)trügimiseks. Üks minu taga seisnud noorem leedu passiga naisterahvas on nüüd kuidagi märkamatult minu ette saanud. Ja nagu sellest oleks veel vähe, on tal varsti ka kaks kaaslast, kes peale mind autosid vormistasid aga nüüd nagu muu seas tema kõrvale libisevad. Aga teha pole sellega enam midagi.

Passikontroll on üsna aeglane, mitte, et tädi uimerdaks, aga tööd on palju. Passiga vähemalt võrdväärselt tähtis paistab olevat autokindlustus. Seda dokument uuritakse suisa mingi aparaadi all, ilmselt on vastava paberi võltsimine üsna populaarne. Miks muidu pöörata riigist lahkuvate autode puhul tähelepanu kindlustusele. Kuigieesti piiril väljasõidul ja ka nüüd tulles lätlasedki küsisid vastavat paberit näha.

Kui minu kord lõpuks kätte jõuab, siis saan lühida aga kahtlustava ülekuulamise osaliseks. Et kus käisin, kaua olin, mida tegin, kustkaudu liikusin. Niipalju kui nägin, kuidas eelnevaid inimesi koheldi, siis sellist laadi küsimuste esitamist küll silma ei torganud. Seejärel pildistamine. Lõpuks saan siiski templi viisale ja loa lahkuda.

Pöördun ühe tõkkepuu juures aega surnuks lööva vormis mehe poole ja annan teada, et justnagu peaks minuga nüüd kõik korras olema. Läheme koos veel autot üle vaatama, aga see rohkem selline sümboolne pilguheit. Üks tagauks ja pagasnikuluuk lahti-kinni ja juba see tõkkepuu tõusebki.

Kell näitab 21.10 kui liigun Leedu sissesõidu poole. Siin paistab samuti väike järjekord olevat, osa tormavad veel tax-free poodi ja saan mööda sõita nendest kahest autost, kes enne passikontrolli järjekorras minust vaikselt mööda libisesid. Õiglus saab jalule seatud.

Aga tähelepanelikumalt olukorda uurides selgub, et polegi see veel ühti Leedu piir, alles väljasõit Valgevene piiripunkti territooriumilt. Mis tähendab ainult üht, et ka leedukad ei kiirusta eriti töö tegemisega.

21.30 süttin korraks roheline tuli ja kaks autot pressivad ennast stoppjoonelt tõkkepuu ligi, kus nad üsna koheselt ka edasi liikuda lastakse. Jääb veel üks auto minu ees.

21.35 saame koos selle eesseisva autoga lõpuks Leedu poolele liikuma hakata. Ega sellest passimise koha pealt suurt ei muutu, ees paistab ca 20 auto pikkune ootamine.

Paistab, et olen seisma jäänud täpselt keset kahe riigi vahelist piir, kapott Leedus ja pagasnik veel Valgevenes. ees paistab tõkkepuu, mis takistab pääsu piiripunkti teeritooriumile. Vaade vasakule

ja samas kohas paremale. Näha on mõlema riigi piiripostid.

22.05 lastakse mõned autod tõkkepuu taha liikuda, mina aga jään teise autona välja.

Üldiselt hakkab süvenema tunne, et selle piiripunkti kasutamineValgevenest lahkumiseks on viga. Tuldud teed tagasiminek Läti kaudu oleks peaaegu kindlasti hulka valutum olnud. Seda vähemalt ajafaktorit silmas pidades. Aga ega erinevate võimaluste kohta muud moodi kui ise järele kontrollides, infot ei saagi.

Kuskilt on kõrva jäänud, et jalgsi ei saavatki Valgevene piiri ületada, miinimumnõudeks on jalgratas. Ja nüüd avanevadki mu silmad selle bande suhtes, keda ma ekslikult mingiks jalgrattamatkajate grupiks pidasin, kõigil kenasti helkurvestid seljas ja puha. Tegelikkuses on need lihtsalt jalgrattal jalakäijad, kes ilmselt Valgevenes oma paari suitsupaki järel käivad.

Tõenäoliselt jalgrattal seda järjekorramaksu ja riigist lahkumise tasu maksma ei pea. Samuti pole Läti ja Leedu kodanikele Valgevenesse minekuks viisat vaja ja nii nad saavadki siis vabalt siin edasi-tagasi pendeldada. Kas Valgevenelased samuti ilma viisata nendesse riikidesse saavad, ei ole mulle teada, tõenäoliselt mitte, sest vastasel juhul saaksin nimetatud kodanikud kogu Shengeni alale töllama minna.

22.30 jõuab järjekord lõpuks niikaugele, et saab kontrollitsooni sisse sõita. Tädi tuleb, pobiseb midagi oma keeles, korjab passi ja teh. passi ära, vaatab sümboolselt tagauksest ja pagasnikust sisse ja liigub siis järgmise auto manu. Parasjagu töös olevatelt autodelt kokku korjatud dokumentidega läheb siis vormistamist tegema.

22.40 saab edasi liikuda tolli, ehk nagu siin nimetatakse “muitine”. Taas sümboolne ülevaatus ja 22.44 olen vaba väljuma piiripunktist ja asuma koduteele.

7.45 hommikul jõuan koju ja Kolus saab ring täis. Kaardil aga näeb see ring välja järgmiselt