Pavlodar

Mitteametlikult ka Кереку. Tähendada võiks see linnanimi midagi sellist nagu “kingitus Paulile”. Nagu enamik Põhja-Kasahstani linnu, nii on ka see 337000 elanikuga asula saanud alguse vene ekspansiooni kindlustamiseks 18 sajandi 20-datel aastatel loodud tugipunktist. Algselt kandis kindlustus nime Korjakovski, lähedalasuva samanimelise järve järgi. Sellest järve näol oli tegemist tähtsa soolaammutamise kohaga. Nõukogude ajal, aastani 1992, oli tegemist välismaailmale suletud linnaga, kuna siin asus tankitehas.

Esmapilgul linn millegi erilisega silma ei paista. Seda eriti äsja Nursultanist saabujale.

Kuigi, sõpru saabumise puhul ikka tervitatakse

Siingi on uue ootesaali kõrval asuv ajalooline vaksalihoone kenasti korras

Uus jaam näeb linnapoolsest küljest selline välja

seest aga selline, klaasikaline

kahekorruseline

Ülevaade võimalikest väljumistest

Samuti leidub poolkohustuslik vedur-eksponaat

Jaamaesisel platsil paikneb suur kellatorn. Kellaaeg on ju transpordis oluline info..).

Aga lisaks raudteejaamale asub siin ka bussijaam

Tavapäraselt on selliste transpordisõlmede juures ka turud. Nii siingi

Samuti saab kiirelt ja soodsalt süüa

ja lisaks ka maitsvalt

Vaatamata suurele rahvaarvule kulgeb elu siin vaikselt ja omas rütmis. Suured rahvusvahelised rahamasinaketid pole siia veel teed leidnud. Seda nii kiirtoidu kui hotellinduse vallas. Ummikuid pole, keegi ei signaalita, jalakäiatele antakse juba kaugelt teed. Kõik on kergelt kulunud ja tuhmunud. Aga puhas. Linna suureks uhkuseks on trammiliinid, mida hetkel on käigus suisa 9 ja mille kogupikkus pidavat 86 kilomeetrini küündima.

Mõni neist ühendab ka linna raudteejaamaga

Minu hinnangul vajab see uhkus küll tõsiseid investeeringuid.

Sõidan trammiga, millel vanust 55 aastat, konduktor aga räägib, et vanim vagun liinil on ehitatud 1953 aastal…

Peale veeremi aga on ju ka veel rööpad. Ja need ei ole mitte tasased ja sirged

Selle uuendamisega on siiski ka algust tehtud. Poolakate plaanist siinsamas trammivaguneid tootma hakata ei ole vist asja saanud, kuna uus veerem tuleb Valgevenest. Osa tehnikat on juba sõidus, osa kôige vanemat veeremit välja vahetama mõeldud vaguneid alles ootavad tarnimist

Sõit linna piires, sõltumata trammi välisilmest, maksab 80 tenget.

On veel pikad liinid, mis kesklinnast kaunis kaugele välja sõidavad.

Pilet nendele liinidele maksab 105

Nagu igale asulale, nii ka Pavlodarile on suureks plussiks veekogu, käesoleval juhul Irtõši jõgi.

Kaldapealne on kenasti korda tehtud ja vähemalt suvel kindlasti ka väga populaarne ajaveetmise koht.

Taevatrepp tualettidesse. Ilmselt M ja N eraldi trepist..

Sügiselgi jagub sportijaid ja

kalamehi ning niisama jalutajaid, nagu mina

Vahest satub ette päris andekaid eksponaate. Taamal, pargipingil on tegemist elusa eksemplariga

Prügi sorteerimise esimesi katseid saab siingi näha

Alloleval pildil taamal on näha üks seitsmest üle Irtõši ehitatud raudteesillast

Kesklinna kohal on jõekaldale liivarand tekitatud .

Samas kõrval on ka vabaõhulava

koos seletava tekstiga, kellele tuleb selle eest tänu võlgu olla..

Edasi ülesvoolu, lõuna poole, kulgeb kaldapealne laia jalutamiseks mõeldud ja istepinkidega varustatud asfaltteena

mis natuke oma kujundust muudab, muutudes vahepeal ka õpilaste sportimise kohaks.

Irtõš on kenasti laevatatav jõgi ja siin sõidetakse igasugu suurusega veesõidukitega

Natuke omapärase nimega jõesaarel “tööline” asub turismibaas , kuid hetkel paistab, et selle teenindamine on peatunud.

Aga üks tegelane vestleb paadisillal elavalt telefoniga ja reklaam on ka täitsa vitaalne, nii et mine sa tea..

Igatahes jääb see kontrollimata infoks.

Samuti on võimalik teha laevaga lõbusõitu.

Seda kindlasti paljudele tuttava laevatüübiga

Suvel on see kindlasti puhkajate seas populaarne atraktsioon, sügisel aga napib huvilisi.

Kassa küll töötab, aga …

Väljumiseks on vajalik vähemalt 20 piletiostjat kes igaüks 1500 tenget maksaksid

Kokku aga on kogunenud koos minuga napp kaheksa. Nende seas üks vanaproua Belgiast ja paar siseturisti Almataast.

Et seltskond vajaka jäävate inimeste eest ilmselgelt maksta ei soovi, siis seega jääb seekord jõekruiis ära. Aga see-eest saab sadamahoones maitsvalt süüa

Linnas on ka mõned huvitavad muuseumid. Sadama poolt kesklinna liikudes jääb ette kõigepealt koduloomuuseumi filiaal 1904 aastal valminud ja kenasti kirjuks värvitud majakeses

Väljapanek puudutab kohaliku tähtsusega fotograafi Dimitri Bagajevit, kellele see maja ka kunagi kuulus.

Samuti asus siin tema stuudio. Pilet maksab 200 tenget, luba pildistada aga 500. Väljapanek on kaunis põnev, eriti fotod kohalikust elust-olust ja linnast 19-20 sajandi vahetusel

Õues on ka päevakangelase büst

Hoopis suurem ja põhjalikuma väljapanekuga on Koduloomuuseum ise. Asub see kunagise rikka kaupmehe majas.

Pilet maksab 300 ja telefoniga pildistada lubatakse tasuta..

Väljapanekus on paleozooloogia

oma mitmekülgsuses

siis varasema ajalooga seotud teemad

pealiskaudselt on käsitletud ka nõukogude aja negatiivseid aspekte

samuti pole unustatud (vôimalikke) positiivseid jooni

loomulikult on kaks ruumi pühendatud ka Tema Kõrgeaususele

Kaks esimest muuseumi asuvad peatänava, Astana, ääres. Ei pea vist mitu korda arvama, mis selle tänava eelmine nimi oli…

ja see eelmine nimi paistab siin mitmel pool veel ilmselt kaua kummitavat

Kolmas muuseum on pühendatud kohalikule kirjandusele ja kunstile

Asub see 1897 aastal ehitatud majas, mis endiselt vinks-vonks välja näeb. Kôik on väga viisakas, ilusad puhtad vaibadki maas

Ainult kahjuks on tegemist minu jaoks tundmatute tegelastega, peaasjalikult kohaliku kultuuriloo suurkujudega.

Kultuurivallast võiks välja tuua Tsehhovi-nimelise draamateatri

Veel tuleb mainida, et Pavlodaril on märkimisväärne vanalinn. See tähendab hooneid enne Nõukogude aega. Viimati mainitu tavatses eelmise korra sümbolhoonetega üks-null teha ja nii ka siin. Kirikud ja mošeed tehti maatasa. Säilis imekombel ainult üks, Abdulfattah Ramazanovi nimeline

Siinsamas on ausammas kasahhi poeedile ja dramaturgile Kalizan Bekhozinile. Kuigi tegemist oli nõukogude perioodi kuulsusega, siis ilmselt oli ta siiski ka rahvuslik tegelane, olles iseseisva Kasahstani ideede eest ka mõnda aega koduarestis.

Rohkem on järel eelviimase sajandivahetuse uhkeid kaupmeeste maju, enamus kenasti renoveeritud ja ka kaitse alla võetud

nagu näiteks see kaupmees Surikovile kuulunud hoone. Seoses sellega tekib üks mõte, et huvitav, kellele need hooned praegu kuuluvad. Kui need on eraomand, siis millistel alustel need saadud on. Kuna siin toimus eraomanduse kaotamine oluliselt varem kui Eestis, siis ilmselgelt pärisomanikke enam elavate kirjas ei ole ja jäävad ainult omanike järglased. Ei tea, kas siin riigis ka mingilgi moel vara tagastamist või kompenseerimist on toimunud. Üritan seda teemat tulevikus natuke uurida.

Veel rohkem on pisemaid puitmajakesi.

Asuvad nad aga mitte kompaktselt koos, vaid nende vahele on ehitatud erinevatel ajahetkedel erineva ilme ja suuruse ning otstarbega ehitisi.

Seega on tulemuseks kaunis kirev pilt.

Tuleb nentida, et aastal 2019 seisab selles linnas endiselt ka ühe xx sajandi suurima aferisti, avantüristi ja kurjategija, selle va leenini kuju.

tore, et vähemalt punaseid nelke ei ole..

Ja seda otse laste mänguväljaku kõrval. Selle tegelase väikeste poiste lembus oli ju üldteada..

Silma jääb ka muid skulptuure. Näiteks Tsernonõli avarii likvideerijatele püstitatud mälestusmärk

või päris neutraalsed metsloomad

Üsna traditsiooniline , et ühes korralikus linnas on ikka vaateratas ka. Nii siingi. Muidugi tagasihoidlikum, kui pealinnas, aga ka see loomulik.

Teen tiiru minagi

tegu on juba päris päevinäinud atraktsiooniga

aga seekord püsib konstruktsioon koos ja ülevaate lähemast ümbrusest saab

leenini kuju on üks asi, aga erilise hämmingu tekitab alloleval pildil olev monument, mis on püstitatud mälestamaks võitlejaid, kes langesid nõukogude võimu kehtestamise eest Pavlodaris. Ja nagu näha on selline asi veel mälestusmärgina kaitse all. No mida p****t.

Üldse on siin linnas keskmisest rohkem au sees igasugune nõukogude ja II ms. sümboolika

samuti ei unustata nõukogude aja inimeste teeneid. Küsimus on ainult, kelle huve need teened tänapäeva vaatevinklist ka esindasid..

Seda ilmselt venekeelse elanikkonna suhtelise rohkuse tõttu linnas

Selle kinnituseks on siin ka suur ja nägus õigeusu kirik, kohalike slaavlaste hulgas tuntud kui Благовещенский Собор.

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga