Vene keeles Чарск ja hetkel Kasahstanis levinuima kirjakeele kohaselt Шар, ingliskeelses kirjapildis Shar aga ka Charsk. Linnake Ida-Kashstani oblastis samanimelise Irtõši vasaku lisajõe vasakul kaldal. Jõel oli nimi enne asulat, seega asula on nime saanud jõelt, mitte vastupidi. Samanimelise rajooni keskus. Linnaks sai asula aastal 1963. Viimasel ajal on elanike arv järjepidevalt langenud ja on 2019 aastal 6780 versus 9500 aastal 1999. Tegemist on tüüpilise Kasahstani väikelinnaga, mis mingit erilist põhjust enda külastamiseks ei evi. Semej ja Öskemeni rong peatub siin sõidusuuna vahetuseks vajalikuks vedurivahetuseks ca 25 minutit ja selle aja jooksul on kenasti võimalik vaksali ümbruses asuv linnakene üle vaadata.
Jaamahoone ka teisest küljest. Nagu igal pool mujalgi, on pandimaja siingi üks olulisemaid ettevõtluse vorme, jättes kirja suurust silmas pidades isegi vaksali enda varju..
Jaamahoone sees võib imetleda mosaiigikunsti, mis kujutab raudtee-ehitust.
Kui kellelgi peaks juhuslikult olema vaja siit rongiga minema saada, siis ülevaatliku valiku võimalustest annab järgmine sõiduplaan. Rongiajad üldiselt püsivad aasta(kümneid) samad. Mitte nagu mõne eesti lennukompanii lennugraafik… Ja taas saab imestada selle riigi (kirja)keelepoliitikat. Kohe-kohe peaks toimuma üleminek ladina tähestikule, kirjutatakse aga valdavalt kirillitsas ja enamasti vene keeles.
Vanu vedureid jagub siinmail isegi väikelinnades eksponeerimiseks. Ka siia.
Kesksel väljakul on ruumi veel purskkaevule.
Samuti asub siin keskkool ja vabaôhulava
Endiselt veel kohustuslik on meeles pidada Teist Maailmasõda, mida mina kasahhide puhul küll kuidagi isamaasõjaks pidada ei saa…
Küll aga muutuvad ajad leenini suhtes. Paljud neist (aga kaugeltki mitte kõik!) on maha võetud või asendatud kohalike kangelastega. Ei tea küll kindlalt väita, kas ta ka kunagi siin kultuurimaja ees laias, aga igatahes nüüd on siin kasahhide oma tegelane, Abai.
Nendele, keda linnaekskursioon ei huvita või on juba kõigega kursis, on avatud mitmed müügiletid ja kioskid.
Otse perroonilt on võimalik osta mitmeid esmatarbekaupu nagu kiirsööki või viina. Viimase müük sellisel viisil ei ole ilmselt 100% seadusekuulekas, seega on mõni müüja oma varudele diskreetsuse lisamiseks ka mõne riidetüki peale pannud. Ikka niiviisi, et kõik siiski kenasti näha oleks. Mõni aga pole viitsinud sellist vaeva nägema hakata..
Tähelepanu köidavad valged tükikesed karbis. Müüjaproua pakub lahkesti proovida.
Selgituseks kuulen, et kõnealune produkt on tehtud hapupiimast kuivatamise teel. Maitse on ebatavaline, aga kindlasti mitte halb. Natuke meenutab hapukat juustu.
Kes aga klassikalisemat kõhutäidet soovib, saab ka näiteks šašlõkki osta.
Selline lühiekskursioon on minu arvates täiesti piisav – ilmselt miskit põrutavat nägemata ei jäänud!