Budapest – Bamako 2020. Võistlus ja kojusõit

2. veebruar. Algacerase sadam. Hispaania

Kell on 5.40. Keegi kopsib akna taga. Uni jäi küll lühikeseks, aga maitses hästi. Hakatakse laskma autosid protseduuridele, mis eelnevad laevalesõidule. Laev ise, mis oleks juba veerand tundi tagasi pidanud väljuma, alles siseneb sadamasse. Vahepeal on veel mõned osalejad saabunud.

Kõigepealt kontrollitakse pileteid.

Seejärel peaks olema passikontroll koos tolliga, aga reaalsuses kedagi ei huvita, kes ja mis autoga Euroopa Liidust välja sõidab.

Edasi saab natuke oodata

Koos ootavad ka FRS Expressile minevad autod. Nemad saavad hetk varem minema, meid hakatakse aga veerand seitse laadima. Paralleelselt käib saabujate mahalaadimine

Autode laeva paigutaja räägib, et eelmise reisiga olla ka palju osalejaid üle sõitnud.

Korra pardal, on esimene asi passikontroll. Selleks tuleb Maroko migratsioonikaart täita.

Ametlik osa läbi, suundume hommikusöögile.

Lõpuks hakkab praam liikuma. Paras aeg andmesiderändlus välja lülitada. Telefonifirma saadab ka teavituse:

Tere tulemast Maroko operaatorvõrku! Väljuv kõne 4.743 EUR/min, vastuvõetav kõne 1.440 EUR/min. SMS-i/MMS-i hind 0.540 EUR. Andmeside hind 15.000 EUR/MB. Hind sisaldab käibemaksu. Lisainfo +37258000000. Hädaabinumber 112.

Interneti pakkumine on tõeliselt ahvatlev – “ainult” 15000 eurot GB-i eest…!

Euroopa jääb seljataha.

Saabume kolmveerand üheksa paiku, päikesetõusul. Tõotab ilusat ilma

Laevast tolli jõudmine on paras labürint, aga kohale saame

Meid suunatakse röntgenisse. Erilist huvi tuntakse selle vastu, ega meil drooni kaasas ei ole. Ei ole.

Kohalikud kraamivad aga oma tavaari siiasamasse platsile laiali

Vormistamine käib ruttu ja juba saamegi vabadusse. Sätime ennast Rabatisse viivale magistraalile.

Teega ristub raudtee, millel rong sõitmas. Rong, mis koosneb viiest vedurist ja mitte ühestki vagunist.

Esimene peatus on tankla 25 km kaugusel. Siin saame ka Heikiga kokku

Ostame kütet ja internetti juurde. Maksta saab kaardiga.

Edasi aga juba Casablanca poole ajama. Nüüd näevad reeglid ette, et koos ei tohi sõita. Sõidame siis Heikist mööda..

Kella kaheks jõuame Casablanca lähistele ja keerame tasuliselt kiirteelt paremale, kohaliku melu sisse. Tegemist on selle riigi suurima linnaga, elanikke 3,5 miljoni kanti. Põhiline tegevus käib piki rannikut ja seetõttu on linn pikk ja kitsas. Ilusad uued ja uhked ehitised vahelduvad getode, telklaagrite ja prügimägedega. Kõikjale jagub inimesi. Rahvast on natuke ka rannas

Asub siinkandis uuematel andmetel suuruselt teisele kohale Aafrikas trügitud mošee, millele nüüd sõidamegi pilku peale viskama.

Teele jääb raudteevaksal

Selline see mošee siin siis on. Paras jurakas tõesti

See, et kõik siin pilti tahavad teha, ei tule mingist erilisest kiindumusest islami arhitektuuri vastu vaid ikka võistluse raames etteantud ülesannetest

Vajaliku kohviku juures saame samuti “perepildi” tehtud,

võtame suuna linnast välja Marrakeshi poole. Hiljem tuli küll välja, et olime vist natuke vales kohas, kohviku sisehoovis, aga peale väikest protesti saime ikka arvestuse kirja. Väljasõidul on näha, et tegemist on kohati päris kena linnaga

Plaanime vältida kiirteed, aga päriselt see ei õnnestu ja linnast väljasõidul tuleb ikka 12 kohalikku raha loovutada

.

Aga edasi liigume juba väiksemaid teid, mis on alguses suure liiklustiheduse, ringteede ja politsei sagedase esinemise tõttu kaunis aeglased ja kutsuvad Raidis esile väikese rahulolematusepuhangu. Aga jääme endale kindlaks ja tiba peale viit läbime juba Ben-Geriri.

Loodus, seda suuresti põldude näol , on väga roheline. Käivad mitmed saagikoristus -istutustööd. Lõpuks liikleme juba pinnasteedel ja põldude rohelus jääb seljataha

Aga ka need saavad üks hetk otsa ja jäävad ainult jõesängid

ja kitserajad.

Aga lõpuks saame ikkagi pildi koos eesmärgiks seatud vajaliku palmipuuga kätte

Juba on pime, kui lõpuks kõva kattega teele tagasi saame ja pimeda peale ei tasu tõesti jääda, väga riskantne.. Stage 1 lõpetamiseks on vaja veel läbida finishipunkt, mida me veerand üheksa paiku ka edukalt teeme. Nüüd jääb ööbimiskoht leida. Meile sobib kenasti korraldajate poolt soovitatud kämping,

Hindadest saab aimu, kui pöörata tähelepanu infole seinal

See osutub tohutu suureks territooriumiks, mis servani matkaautosid ja kämpareid täis. Kella üheksaks saame ennast paika otse Eestist tulnud kahe tiimi kõrvale.

Väike tutvumisõhtu ja nõrgemad mehed ( nagu mina näiteks) lähevad magama.

3. veebruar

Tõusmisvõistlusel saab päike seekord parema koha aga ega me palju maha ka ei jää. Koos päikesega hakkab kiiresti tõusma ka temperatuur. Sööme hommikust.

Laualt pudenenud puru tullakse ka kohe koristama

Rommid käivad kämpimise eest arveldamas ja Rait leiab auto all pikutamise käigus tagumiselt paremalt amordilt mõlgi

Teen väikse tiiru territooriumil, mis on tõesti kaunis ulatuslik. Muidugi on palju võistlejaid.

Tehakse jooksvat remonti.

Rohkem eestlasi

Rohkesti on sellel territooriumil ka põhisihtgruppi – Lääne-Euroopa matkaautosid. Valdavalt pensioniealised tunnevad siinsest meeldivast kliimast ja soodsast hinnatasemest mõnu ja ilmselt ei liigu paigast nädalaid või kuid. Ja mis siin viga. Bassein

ja selle taga restoran.

Saab voolavat vett

Kel oma matkaautot ei ole, võib paigaldada telgi või rentida statsionaarset

Palju on varjulisi puhkenurki

Kliente teenindab mobiilne kohalikke põllumajandustooteid pakkuv “lavka”

Ilmselt on tegemist mahetootmisega, kellel siin ikka raha väetistega jännata..

Üritust hoiab liikumises väga roheline transport

Külastajatele on lai valik lisateenuseid

Lõuna paiku sätime linna.

Mõni uks vajab sulgemiseks kahe mehe rammu…

Vaja hommikune stardikoht üle vaadata. Selliselt see “ametlik” hotell välja näeb

Siia on samuti palju tiime oma pesa teinud.

Tehakse veel viimaseid seadistusi

Ja meie veel mõtlesime, et meil on palju asju kaasas…

Saabub Soome võistkond

Infotund pidi algama neljast ja see jätab sobiva ajaaugu, et minna linnaga tutvuma. Sõidame kesklinna, kuulsale Jama El f’na marketile.

Vaatamata autode küllusele õnnestub meil kiirelt leida kolmele autole (tasuline) parkla. Siin on ka teisi võistlusautosid näha. Parkimise eest küsitakse 70 dh/auto. Redutseerime seda väheke ja maksame à 5 euri. Kõrge hind on ilmselt seotud mugavustega – saavad ju kliendid kasutada siin ka tualettruumi, daamid näiteks nina puuderdada vms.

Turg võtab enda alla üüratu territooriumi ja kujutab endast käikude ja poekeste labürinti. Valitseb paras kaos, aga ütleks, et kontrollitud. Nagu kohalikus liiklusesgi..

Alustame valuutavahetusest. Üldiselt on turismipiirkondades vabalt käibel ka euro, kursiga 1 eur = 10 kohalikku, aga dirham on ikkagi universaalsem ja vahetuskurss tuleb soodsam , 10,5.

Edasi juba kauplema)

Trääni on tõesti kõikvõimalikku. Klassika on kellad, mütsid jms.

Munadega aga kaupleb munakuller

Igasugu fakiirid ja tsirkusetegijad üritavad lihtsameelsetelt oma igapäevast leiba välja meelitada. Saab ahvidega pilti teha või maotaltsutajale raha ära anda. Kes ei viitsi isegi mitte salvrätikuid müüa, see nuiab lihtsalt niisama raha. Meelelahutust on palju ja kui jala ei viitsi käia, saab troskaga

Osa tooteid on koondunud tsunftidena ühele territooriumile.

Loomulikult on tohutult riidekraami,

soodsalt saab Versacet ja muid bränditooteid. Edukamad müüjad on ka sisseviskajad ja agendid palganud

Nahktooted on muidugi Marokos head ja soodsad. Langeme isegi sellesse lõksu

Rait plaanib soojade riietega läheneva palavuse eest varjuda

Midagi leiavad siit kindlasti ka ekstravagantsema maitsega külalised. Näiteks soovi korral on võimalik hankida mingeid paljakskraabitud loomajalakesi

Suures valikus on erinevaid maitseaineid ja hoidiseid

Mingil hetkel haistab üks kohalik inglise keelt mõistev tegelane oma võimalust ja võtab meie kergelt Browni liikumist meenutava juhtimise oma hoole alla. Näinud, et meil on huvi nahast kottide vastu, juhatab ta meid kohe leathermarketisse, kus kõik veri tšiip, veri tšiip.

Koht on muidugi õige. Tehasepood.

Rait saab enda toodete valmistajaga eriti lähedaseks. Viimane nimetab Raiti oma sõbraks ja vastupidi. Lahkuminekul tehakse mälestuseks pilti.

Poolteist tundi möödub lennates ja peame tagasi kiirustama. Selgub, et asjata, kogunemine ja infojagamine toimib alles hommikul. Võtame siis suuna lähedalasuvasse supermarketisse. Nagu veel vähe oleks asju

Valik jätab muidugi Eesti poed punastama.

Piimatooteid

Kalalett

Eriti suur kala

Maitseained

Tuntud ja tundmatud juurikad

Ja lõpuks Rait oma lemmikleti ees targutamas…

Varud täiendatud, lähme kämpingusse tagasi. Rommid lähevad veel ühte spetsiaalkauplusesse… Varsti saabuvad, näod õnnelikud peas. Selge, kohe aru saada, et leidsid, mida otsisid…

Rahvast muudkui saabub. Kohalejõudjad hakkavad tavaliselt kohe hooldega tegelema.

Poole seitsmeks jõuavad Insener ja Vello saatjaskonnaga.

Üldiselt on õhtu laagris rahulik, kõik nohistavad rohkem omaette. Põhiliselt istutakse nina tahvlis.

Tilgub ka natuke infot teiste käekäikudest. Kahel Nissan Patrolil olla mootorid ära lagunenud. Kui ära, täpselt ei tea. Ühed, kes olid Budapesti lehvitama sõitnud, olid tagasiteel Poolas rekkaparklas autosse magama jäänud. Seal aga löödi öösel ukseklaas sisse ja haarati kaasa arvuti. Lõpetuseks, tiim, keda kohtasime Valencia juures ( unustatud dokumentide juhtum) sai sekeldusi Maroko piiril. Nimelt oli neil autole kleebitud kaart, millel Lääne-Sahara ja Maroko olid eraldi tähistatud. Ja kui ma õieti aru sain, siis ka särkidele oli miskit sarnast trükitud. Järgnes kleepekate maha kiskumine ja särkide konfiskeerimine. Ilmselt tuleks edaspidi Venemaale sõites tähelepanelikult jälgida, milline on Krimmi staatus näiteks kaasavõetaval kaardimaterjalil.

Kuna hommikul peab stardis olema juba poole seitsmest, siis öörahu saabub samuti varakult ja kõik kobivad põhku

4 veebruar

Äratus oli seatud kell viieks, aga uni on läinud juba varem. Käin kiirelt dušši all, hommikul on vesi kuum, ja siis hommikusöök. Teeme pulbrist kartuliputru lihakonserviga. Kolm ühes kohvi ja siis ruttu asjad kokku. Väljasõit kell kuus. Ülejäänud autodes meie ümber veel magatakse.

Stardikohas aga käib agar sagimine. Pealik peab lühikese kõne, millest enamik läheb kaduma üldisesse melusse ja saginasse. Selgub ka, et eile kuni kella kaheksani sai oma pilte serverisse laadida… Saab ka nüüd, aga selle nahka läheb  hulk väärtuslikku aega. Lisaks on neid laadijaid ilmselt siin liiga palju ja server ei lase kuidagi sisse logida. Tahvliga see lõpuks õnnestub, aga telefoniga ei saagi. Mis tekitab paraja jama, sest eilse päeva pildid olid tehtud telefoniga ja nüüd vaja teha manöövreid, et neid tahvlisse ümber pumbata. Saame kätte päeva ülesanded ja toksin need kiiresti arvutisse. Kuigi lehelt saab ka alla laadida. Ja hea on, et tegin käsitööd, sest need allalaetud punktid otsustavad kuhugi ära kaduda.

Saame minema kõige viimaste seas. See muidugi meeleolu ei tõsta. Algne ähm aga läheb üle ja varsti liigume juba kaunis sujuvalt Atlase mägede poole. Tänane marsruut viib meid lõpuks liivadüünideni üsna Alžeeria piiri lähedal, aga enamiku ajast möödub kitsastel käsitööteedel mööda mäenõlvu üles-alla loksudes.

Aeg-ajalt kohtame ka teisi võistlejaid.

Kokku tuleb läbida pealt 15 teepunkti. Ühe konksu neelame küll alla. See puudutab järjekorras eelviimast ülesannet, mis seisnes lumepalli finishisse toomises. Mõte liikus õigeid radu, et lumi mägedes termosega külmkappi panna, aga praktiline külg jäi puudulikuks. Selleks hetkeks, kui aru saime, et oleme lõksu sattunud, oli juba lootusetult hilja.

Finišisse jõuame kümme minutit pealt viit neljanda või viienda autona. Samal ajal meiega tulid soomlased Defekal, neli kanistrit katusel. Kuna nemad olid ka eelmisel sõidul osalenud, siis neil oli lumi kenasti kaasas.

Järgmistena tulid tiim 79.

Kõrvalasuvalt kõrgelt luitelt avaneb suurepärane vaade ümbrusele

aga ka alla laagriplatsile

VIP seltskonna jaoks on laagris üksjagu mugavusi sätitud

Elame samuti laagriellu sisse ja valmistume sööma

Seda teevad teisedki

Autosid saabus üksikult ja mitme kaupa päris hiliste tundideni.

Et jõuaks natuke puhata, lähme varakult magama. Nii talitavad mõned teisedki.

Akna taga käib laulupidu päris pikalt.

5 veebruar

Kell oli sätitud kuueks, aga pool kuus tõuseme nagu kuutõbised. Vaikselt hakkavad käima ka teiste autode uksed. Tsiklimeeste telk-magamiskottides käib samuti nihelemine. Paneme tule üles. Kolm ühes ja kartulipudru suitsuvorstiga.

Varsti on sebimine üleüldine. Seitsmest peab pealik lühikese jutluse ja saab sõidulehed kätte.

Esimesed punktid on parves siinsamas ümber laagri, düünides. Pusimist on üksjagu, aga saame ikka kõik võetud

Osa võistlejaid paistab loobuvat ja suunduvad otse järgmistesse vahepunktidesse

Luited võetud, läheb kihutamiseks, sest aega on tänasteks katseteks antud 11 tundi, läbisõit aga peaks tulema sinna 550 kanti. Esimesed ligi paarsada on kunagine Pariis – Dakari ralli kiiruskatse. Seejärel antakse natukene asfalti ja telefonilevi ka. Paistab et pusimist jagub kõigile, sest võistlusautosid sõidab paremal ja vasakul, vahest tuleb neid ka mingil põhjisel hoopis vastu. Lisaks on näha suuri tolmupilvi kaugel horisondil liikumas. Rajad on vahelduvalt liivased või kivised. Suhteliselt siledad ja tasased lõigud, mis lubavad kiirusel üles tõusta, on läbi lõigatud voolava vee poolt uuristatud kanalitest. Kui silmi lahti ei hoia ja õigel ajal hoogu maha ei saa, siis käivad nii pea kui asjad laes ära.

Tata linnakest edasi saab vahepeal ka asfalti maitsta

Siis aga pinnasradadele

Ja jälle suuremale teele

Maastikud on ariidsed, aga mingil ajahetkel (huvitav millal?) on siin palju vett. Voolava vee erodeerival mõjul on tekkinud mitmeid huvitavaid pinnavorme

Ja seal kus on vett, on kohe ka rohkem elu.

Peale pikka kihutamist, Foum El Hisni juures, saame lõpuks favoriitidele järele

Siit edasi, Assa nimelise asulani jääb ca 80 km minna. See osutub suurepäraseks maanteeks.

Assas tanklas on kümmekond autot ja seega ka väike järjekord. Diisel maksab 9.71

Finišipunkt ja laager ei jää siit enam kaugele, 25 km tuuri. Jõuame laagrisse mõned minutid enne viit. Kohal on umbes 15 autot. Meiega koos jõuavad finišisse eestlased LC 120-ga. Seekordne laager asub avaras mägedevahelises orus, kõik saavad endale meelepärase privaatse nurgakese sebida.

Korraldaja on seekord ka mobiililevi eest hoolitsenud

Kilometraaži koguneb 494 km ja marsruut näeb välja selline

Kella seitsmeks näeb eestlaste laager välja selline. Osa rahvast on küll, tõsi, ka kuskile mujale platseerunud.

Vahepeal on supp-õhtusöök valmis saanud

Kohalikud korravalvurid hoiavad olukorral silma peal

Värsked uudised korraldajatelt annavad teada, et napilt-napilt, aga täna õnnestus meil esimene aeg välja sõita!)

Veerand kaheksa loojub päike, ja nagu väikestel laiuskraadidel kombeks, on üsna pea ka pime

Muljetamistest saame kuulda, et siinsamas, Assa tanklas, on poisikesed mitmeid autosid kividega loopinud ja ühe auto alla jalgratta sokutanud. Ilmselt selle eesmärgiga, et raha välja pressida.

Kuna homme on start alates kaheksast, saab täna kauem istuda. Varsti selhub, et rõõmustasime enneaegselt, keegi oli ikkagi enne meid kojale jõudnud ja saame teise aja.

Mingil hetkel tuterdavad meie laua juurde kaks kohalikku politseinikku, kellest üks on maani täis, ja soovib vist suitsu. Kuigi enamik jutust on seosetu ja jääb arusaamatuks…

Eestlaste kombe kohaselt süütab Insener väikse lõkke. Sellest on ka jäätmekäitlusel palju abi

6. veebruar

Vaatamata asjaolule, et täna võiks ärkamisega viivitada, hakkab siblimine juba kuuest pihta. Soojendame eilset suppi, pakime asjad ja jääme starti ootama

Hommikune briifing kell kaheksa

Tänane võistluspäev tuleb lühike, ajalimiidiks 8h. Sõit läheb läbi asustamata alade Lääne- Saharas. Sellel põhjusel, et abi võib viibida, on vajalik omada vee ja muud tagavara vähemalt 3-4 päevaks.

Teeks on tegelikult lihtsalt maastikule sisse sõidetud rööpad.

Vahepeal aga ka kruusatee moodi tee. See viimane tolmab hirmsasti ja parajat meelehärmi teeb, et ees kihutavad ungarlased ei jäta mingitki võimalust möödasõiduks

Lõpuks hakkab meil autost kahju, sest eesõitja tolmus on nähtavus olematu ja kergesti võib ohtlik olukord tekkida, ning peagi kaotame nad silmist.

Päris asustamata maanurk see siiski pole. Aeg-ajalt on näha mõnda ehitist, kaameleid või kitsi. Ühe inimasustuse märgi juures on ka kontrollpunkt

Ka üks vastavalt varustatud turist on siia tee leidnud.

Peale kaldajärsakust alla sõitmist paistavad eespool lagedad-siledad maastikud

Marsruut viib üle soolajärve, kus saaks kihutada nii palju kui torust tuleb, aga katse kiiruspiirang on 100 km/h.

Veel üks kontrollpunkt on sätitud keset lagedat ala kividest laotud kummaliste postikeste juurde. Nende otstarve jääbki saladuseks

Kuna maastik on tõest lage ja suurte detailide poolest harukordselt üksluine, siis sobib kontrollülesandeks ka allolev

Viimased 80 kilomeetrit on mööda sirget ja siledat, inimtühja maanteed.

Finišipunktis on üks ungarlaste Toyota, rohkem autosid pole näha. Laagriplatsi koordinaatideks on lagunenud asula

Varsti tulevad veel mõned autod ja kuna kõik sõidavad edasi paarikümne kilomeetri kaugusele Smara linna, siis teeme seda meiegi.

Linna piiril on politseikontroll

Linnakesest võtab enda alla suure osa sõjaväega seotud objektid ja sõjaväelasi ning erinevaid armeesõidukeid on liikvel hulganisti.

Teeme kiire linnaerskursiooni, mis seisneb peatänava läbimises ühest otsast teise.

Lõpus asub uus ja uhke mošee

Käes on lõunaaeg ja sobivalt saame seda pidada siinsamas, toidukohti on piisavalt, välja näevad aga kõik ühtmoodi. Valime selle, mille kõrval on juuksur. Astun juuksurist läbi, proovin tooli ja lepin teenuses kokku..

siin olen ma enne

ja siin pärast teenuse saamist. eks ole nagu uus mees, mis?

Ja siis juba sööma

Tellime kaks kalarooga ja salatit

Söön kiirelt kõhu täis ja kohe juuksurisse

Pärast lähme veel värskeid köögivilju hankima. Teeme vea ja asjatame kohe esimeses “larjokis” oma ostud ära

Järgnevad kioskid on hoopis paremini varustatud

Paistab, et enamik müügikohti on liitunud tsentraalse prügiveoga

Mõne aja pärast on kogu linn võistlejaid täis.

Valdavalt süüakse, osa tangib, mõned otsivad rahavahetust. Vähemalt üks võistkond on laagriplatsi koordinaadid valesti sisestanud ja pargib hotelli ees.

Teeme veel väikese tiiru kõrvaltänavatel.

Silma hakkab hunnik tänaval maas vedelevat leiba. Kui toitu on selline üleolev suhtumine, siis eriti puudust ei paista olevat..

Poole viiest asutame tagasiteele.

Õhtu laagris kujuneb vaikseks. Seda eestlaste sektoris. Teeme tervisliku õhtusöögi ja keedame teed

Tsiklimehed saabuvad ühes pundis

Ja magavad samuti kenasti koos…

Jalutan natuke eemale, et laagrile distantailt pilk peale visata, siis aga tuleb meelde hoiatus maamiinide kohta ja tulen tuldud teed tagasi.

Volksvageni inimesed hoolitsevad meelelahutuse eest ja jäävad liiva sisse kinni. Kõigil kohe tegemist kui palju – kes sikutab, kes filmib sikutamist, kes õpetab

Läheme varakult magama.

7. veebruar

Kuuest tõuseme. Õhust on hulga niiskust välja kondenseerunud ja kõik on märg. Tänane päev on sõitmise aspektist lihtne. Kilomeetreid tuleb küll palju, kaheksasajaga miskit, aga ainult asfaldisõit. Põhjuseks see, et asume poliitiliselt tundlikul territooriumil ja maanteest eemal sõitmine võib olla erinevatel põhjustel (maamiinid vms.) ohtlik ja on ametivõimude poolt keelatud.

Nüüdseks on korraldajad jõudnud ka esimese kahe päeva kokkuvõtted teha. Selle järgi oleme hetkel hõivanud viienda positsiooni. Esimesed on ungarlased ja Owerland EST Patroli omad kolmandal kohal.

Poole kümneks jõuame Laayoune.

Kunagine hispaanlaste poolt asutatud umbes poole Tallinna suurune Lääne-Sahara pealinn on kenasti puhas ja korras.

Keskvõim üritab kohalikele pugeda. Kõnniteedel on palju laste mänguväljakuid ja trenažööre,

haljastusega nähakse kõvasti vaeva

Isegi McDonalds on siin oma putka avanud.. Üks präänik, et meelitada siia elama marokolasi ja seeläbi lahjendada põliselanikkonda, on maksusoodustused. Ühest saame ka meie läbi madalate kütusehindade kasu.

Liiter diislit 7.97. Tangime täis

Linnast välja viib suurepärane maantee

mida pidevalt tuiskliivast puhtana hoidmiseks on kasutusel rasketehnika

Maroko on autospordis treenimiseks populaarne koht

Varsti möödume väidetavalt maailma pikimast, 98 km-sest konveierist, mis sisemaalt fosfaati sadamasse transpordib

Keskpäevaks jätame seljataha Boujdouri-nimelise linnakese

Olles eelnevalt linna sissesõidul politseinikega kena ühispildi teinud.

Edasi on enamjaolt igav liiv ja tühi väli. Aeg-ajalt on paremalt ka Atlandi ookeani näha. Taevas on pilvitu ja sooja 26 kraadi Celsiuse järgi. Liiklust ka palju pole. Asfaltkate enamasti uus ja sile

jalakäija ikka on

Mõned autod on siis, kui meil veel paarsada kilomeetrit jäänud, juba laagrikohta jõudnud. Ilmselgelt pole nad viimases laagris ööbinud, muudmoodi see võimalik ei saaks olla.

Parasjagu siis, kui me oma keskmise kiiruse näitusid õigeks sõidame, möödub meist Kristo. Nouifeti juures tabame nad tankimas. Lõpu sõidame koos ja kella nelja paiku jõuame Dakhla poole pööravale ringteele.

Kohalik politseinik teeb ka asja

Käime laagriplatsilt läbi ja sõidame edasi linna poole, mis jääb umbes 30 km kaugusele. Sissesõidul rakendatakse kiiruskontrolli.

Linnaväravad

Tiirutame natuke mööda Dakhlat, mis eriti suur asula ei olegi.

Mošeesid on see-eest ohtrasti

ja juurde tuleb

Satume juhuslikult bazaarilt läbi sõitma

ja ostame mandariine ja avokaadosid

Pool linna on võidusõidust osavõtjaid täis. Lõpuks saame Rommid juhuslikult kätte

ja läheme sööma

Kalapüük on siin tähtis majandusharu.

Tellime miksitud mereande. Starteriks tuuakse sooja saia ja salatit. Tühja kõhu peale maitseb hästi.

Pearoog

Kõht saab väga täis ja kõik see kokku ligi 4 euro eest nägu. Täitsa mõistlikud hinnad!

Söögimaja kõrval asub kohe puutöökoda. Siinsamas kõnniteel valmib suurepärane täispuidust käsitöömööbel. Parasjagu on käsil liimpuitkilpide tootmine

Kell juba kuus ja võtame suuna laagriplatsi tagasi. Linnast väljasõidul jääb mõlemale teepoolele hulgaliselt uusarendusteks ette valmistatud kommunikatsioonidega ehituskrunte.

Laekub info katkestajast. Üks Mitsu L200 on Aafrikale alla vandunud ja nüüd otsitakse infot, kuidas autot ilma probleemideta siia vedelema jätta

Dakhla on teatud ringkondades tuntud üle maailma. Selleks on igasugu langevarjudega purjetajad ja windsurfarid.

Nendele on siin paradiis ja neid on siin palju!

Need teod, kel koda kaasas pole, saavad ööbida arvukates moodsates notshljogides

Tänase päeva läbisõiduks kujuneb 885 km ja kaardil näeb see välja selline.

Nagu surfiparadiisile kohane, puhub siin igal pool tugev tuul. Ja nii ka laagriplatsis. Sätime küll autosid ühte ja teistpidi aga tuulevaikust ei tule…

Tänase päeva põletavaim teema on seotud ühe teeviidaga. Küsimus on, et mis seal täpsemalt kirjas on. Kurja juur ise näeb välja selline

Kõikvõimalikud äpid ja guugelmuugelid annavad erinevaid tulemusi, üks fantastilisem kui teine.. Meie versioon, mis koosnes ühe tanklatöötaja vabatõlkest, jäi kahjuks puudulikuks, vaja oleks olnud sõna-sõnalist…

Võtan õhtuse jalutuskäigu nime all ette väikese matka lähedalasuvale kõrgendikule. Sealt avaneb öisele laagrile järgmine vaade:

Kuna homme on minek islamiriiki Mauretaania ja sinna alkoholi sisse viia ei tohi, siis need, kellel juhuslikult midagi kaasas oli, peavad sellega kiiresti midagi ette võtma.

Õnneks neid ülejääke palju pole ja sama paistab käivat ka toidupoolise kohta..

kella üheteistkümne paiku läheme magama.

8. jaanuar

Hommik näitab, et inimesed hakkavad rutiini sisse elama. Kui me kuuest silmad lahti teeme, käib juba ümberringi agar sebimine

Korraldajad on öösel tööd teinud ja tulemused peale kolmandat päeva on tehtud avalikuks.

Tänane päev on samuti võistlusaspektist lihtsamate killast. Kuna Lääne-Saharas offroad on vetostatud, siis liigume otse piirile. Piiriületus on korraldajate poolt väidetavalt sujuvaks kujundatud ( saab näha!). Mauretaania formaalsused peaks kõik õhtuses laagris korraldtud saama.

Sõidu edenedes oleme pidevalt lääne poole liikunud, seetõttu on ka päikesetõusu aeg hilisem ja valgeneb alles poole üheksast. Kuna ühtlasi oleme ka lõunas, siis valgenemine toimub kiiresti, koiduaeg on minimaalne.

Telefonist saame teada, et isegi Raiu kindel saksa tehnika võib vahest alt vedada. Generaator. Loodame, et operaatoritel õnnestub Dakhlas see väike viga sirgeks rääkida …

Enne piirile jõudmist käib usin tankimine

Korraldajatele tuleb piiriületuse eest müts maha võtta. Kella kümneks oleme juba Mauretaanias. Marokos tempel passi, Mauretaania pool ei pidanud üldse autost välja tulema. Ainult korra , sisenemisel, kui laubalt koroonaviiruse avastamiseks temperatuuri mõõdeti, pidi paar sammu tegema.

Kõige kauem võttis aega Maroko ja Mauretaania vahele jääva tühermaa läbimine, mis on kaunis konarlik ja madalamale autole potentsiaalselt ohtlik,

aga 37 tolli rattaga see eriti muret ei tee.

Kuna oleme ikkagi pool-illegaalid, siis käsk on rangelt otse laagripaika sõita. Seal saame ennast legaliseerida. Koos riiginimega muutub ka kellaaeg, ajavahe Eestiga on nüüd -2h, kõik muu, mis jääb autoakna taha, paistab sama.

Tänase päeva ainuke tõsisem väljakutse on lühima maa sõit, st etteantud punktid tuleb läbida võimalikult otse.

Hommikune hädaldamine ja naljaheitmine külma ilma üle asendub kiirelt vähemalt sama härda halamise üle, et palav on. Poole üheteistkümmeks on päike õhu juba +27° kütnud ja see on alles algus. Mõnele liigile on selline temperatuur aga mokkamööda

Piirilt laagrisse on ca 200 kilomeetrit. Käib agar veiderdamine ja kummi venitamine, aga tegelikult osutub targaks hoopis kiirustada. Kuna inimesi on palju, viisade vormistamine aga üksjagu ajamahukas protsess, siis oleme kaunis õnnelikud, et saame sellega ühele poole kohe saabudes ja alles siis liigume viimast ülesannet täitma.

Kellel soovi-vajadust, saab kohalesõitnud pangas ka raha vahetada. Kurss võiks küll vähe parem olla

Kuna vajalikud-kohustuslikud toimingud saavad tehtud, väljas aga veel päine päev, siis sõidame ca 10 km kaugusel asuvasse päikesepatareidega valgustatud Chami nimelisse asulasse.

Tangime

ja seejärel sukeldume kohalikesse kulinaariatoodetesse

Selleks on kohapeal meie silme all valmivad isuäratavad tooted. Seda protsessi saab lähemalt kaeda siit:

Mis nende nimed siinmail on jääb saladuseks

Kõhu saab täis küll, aga et seda mitte igaveseks, siis käime veel enne laagrisse naasmist toidu(loe:saia)poest läbi

Naastes avaneb trööstitu pilt viisataotlemise järjekorrast

Laager asub ühe suure liivaluite kõrval, mida mööda alla ja üles sõites oma tehnikat proovile pannakse.

või siis niisama ennast hästi tuntakse

Samas on sobilik aeg ka auto seisukorrale pilk peale visata

Enne pimeda tulekut läheb kõht taas tühjaks ja nüüd ongi paslik koht kaasavõetud toiduvarusid vähendama hakata

Mõni irvhammas sõidab auto järel suuskade või lumelauaga, hämaras lastakse ilutulestikku ja tuntakse niisama kenast palavast ilmast mõnu. Viisajärjekord on endiselt pikk ja ei kao ka südaööks.

Läbisõiduks täna tuli 546,5 km.

9. veebruar.

Kõik on varakult juba üleval ja pead kammitud, kuugi alles paistab

Tunda on ärevust, ees on sõidu tõsiseim päev. Mingil põhjusel pole lubatud ajaks üles laetud tänase päeva punkte. Põhjus selgub peagi.

Kuigi viisasid tehti südaööni, on siiski veel sadakond inimest, kel vastav dokument puudu, ja seetõttu ei jää korraldajatel muud, kui tänased katsed ära jätta. Kahju, vaim oli kenasti võistlusvalmis seatud. Üles on pandud ka uuendatud edetabel.

Kõigil on vabakava järgmisesse laagrisse Boutilimitis liikumisel. Et sellise ettevalmistusega asfaltteid sõita ei taha, teeme suurejoonelise plaani läbida klassikaline marsruut piki Lääne-Sahara piiri kulgevat raudteed. Plaaniga ühinevad esialgu 11 eesti ekipaaži. Kuna meile saadaoleval kaardimaterjalil puuduvad vajalikul suunal igasugusedki rajad, paneme lihtsalt GPS-i suuna peale ja hakkame sõitma.

Mõne aja pärast teeme briifingu ja selgitame järgnejatele plaani detailsemalt.

Üks auto on halva nähtavuse tõttu tolmus sõites oma esistangele liiga teinud ja ka kütusekogus pole neil kiita. Nii nad sellest üritusest loobuvad

Üheksa läbi jõuame juba Oum Gredat’i jaama juures raudteeni.

Raiu, Heiki ja veel üks auto ei tule vaatamata veerandtunnisele ootamisele enam horisondile. Kuna kellegil on info, et mahajääjad jäid filmima ja plaanisid sõita niikuinii ainult raudteeni ja siis tagasi pöörata, otsustame edasi sõita. Aega pole palju kulutada, teedeta maastikku on linnulennult veel ligi 250 km. Jätkavad seitse väikest neegrit

Kord juba raudtee ääres, tuleb nina otse itta suunata ja seda sihti hoida. Tuiskab mis kole ja nähtavus on kohati halb. Vajalikus sihis kulgeb erinevaid radu. “Ametlik” ja nö. hooldatud trass on suhteliselt põlatud

Hoopis rohkem kasutatakse alternatiivseid radu.

Raudtee ääres on pidevalt igasugu roina vedelemas.

Samuti ettevaatamatuid teeületajaid

Aeg-ajalt jääb teeveerele ka asulaid. Välja näevad nad üsna hüljatud moega, aga see mulje on petlik, piisab vaid seisma jääda, kui kättesaadavast materjalist kokkuklopsitud onnist pea välja pistetakse. Ja mida sa ikka tuisuilmaga niisama õues kooserdad… Asustusele viitavad ka ilmselt rongilt täidetavad veekotid

Varsti õnnestub meil ära näha rekordite raamatust tuntud maailma pikim rong, mis tõesti pikk.

Vedur laseb tervituseks pikalt ja meloodiliselt signaali. Enamus vagunitest on rauamaagiga, aga koosseisu lõpus on ka platvorm kaamelitega, paar tsisternvagunit ( ilmselt vesi ka kütus), ning reisijatevagun. Kokku saame ligi kakssada vagunit, mis on tõesti väga palju..

Liiklusolud muutuvad üha raskemaks. Kui sõita jääb veel lennult 170 km, nii paras Tartu ots, on rada juba täis tuisanud ja nii paksult liivane, et üks automaatkastiga 80 hakkab üle kuumenema. Esmalt kast ja siis mootor…. Tuleb paus teha, mille käigus kõnealune masin kogu seltskonna kaasabil ja kaasaelamisel kõrbekõlbulikumaks tuunitakse.

Tuldud rada paistab selline. Mõne hetkega teeb tuisk oma töö ja jäljed kustuvad

Boxipeatus läbi ja edasi

Nagu kodu-Eestis, nii ka siin, leiavad vanad liiprid mitmekülgset taaskasutust

Väga praktiline on neist näiteks maju või katusealuseid ehitada

Vahepeal muutub teeke, mil nimeks Old Boulenouar – Choum track, kiiremini sõidetavaks ja tekib lootus isegi valges kohale jõuda…).

Mõni asula teel on suurem, isegi sandarmipunktiga.

Tõenäoliselt saab siit ja siia ka rongiga, kuigi peatusele vastavaid aksessuaare silma eriti ei hakka

Umbes 70 km enne Choumi jäävad teest vasakule El-Maersa mäed. Kõrgem neist, Ben Amera, 506 m üle merepinna.  Üsna arusaamatu, kuidas sellised moodustised siia keset siledat lagedat maad üldse tekkisid.

Varsti tulevad veel Inomudeni mäed, mis on märgatavalt madalamad, paremat kätt jääv kõrgeim tipp on ainult 261 m.

Tee aga kipub jälle liivaseks.

Enne Choumi jõudmist künkad jätkuvad. Seekord vasakule, kõrgeima tipuga 313 m. otsapidi Lääne-Saharasse jäävad, .Anuzizlati mäed. Lõpuks muutub rada tinglikult teeks

Choum ise on nagu äsja õhurünnaku üle elanud pisike külake. Paar tankimiskohta on ka, kus janusemad autod saavad kütet

ja näljasemad kõhud saia muretseda.

Kasulapsed ka kohe kohal ja kaduud nuiamas

Saiamüüja aga üritab oma kliente iga hinna eest pealetükkivate konkurentide eest kaitsta

Selline seltskond ei satu siia igapäev ja isegi naisperel on elevust kui palju

Siin on õige moment rehvidesse jälle rõhku juurde lisada, edasi on tänaõhtusesse laagrisse ca. 700 km asfalttee.

Loodusvaated on kaunid, maantee viib kanjonist kanjonisse.

Ning üles ja alla..

Poole viie paiku jõuame Atari.

Vastu tuleb kolonn uusi autosid. See viitaks justnagu sellele, et tuldud suunas asub kuskil ka majanduslikult heal järjel elanikkond

See linn on koduks suurtele sõjaväeosadele ja vähemalt tosinale bensiinijaamale ainuüksi linna läbiva tee ääres.

Kuigi liiklus on hõre, pole õnnetus tulles ka siin hüüdnud, Tähelepanu tasuks veel pöörata sõnumile poisikese särgil…)

Enne loojangut, nii poole seitsme paiku, jõuame lõpuks peale ligikaudu 700 kilomeetrit Akjoujti. Siia oleksime me juhul, kui võistlused oleksid olnud plaanipärased, jõudma pidanud lõunaks. Teine pool võistluspäevast pidi seisnema kõrbesõidust siit otse Boutilimiti. Otsustame siiski sõita ringi, mööda asfalti läbi Nouakchotti, kuna pimedas on teedeta maastikul piiratud nähtavuse tõttu väga lihtne ennast lõksu sõita ja ajavõit kui selline oleks väga küsitav.

Poole kümne paiku oleme pealinna lähistel ja tangime

Ja poole kaheteistkümneks jõuame laagrisse. Tegemist on igati mugava kohaga, isegi veega kemps ja puha.

Läbisõitu koguneb1089 km ja kaardil näeb see niiviisi välja

Mõned videoülesvõtted ka

Mõnda aega saab muljetada ja siis tuttu.

10. veebruar

Vaatamata väsitavale eilsele päevale on peale nelja hommikul juba uni täis. Toimetame vaikselt hommikusöögi kallal

ja kui aeg käes, lähen tänase sõidu legendi alla laadima. Üllatusena tuleb, et eilseks päevaks oli siiski paar ülesannet jagatud. Vaja selgitada.

Tänane päev tõotab tulla mitte väga keeruline, kuna ees on järjekordne piiriületus ja selleks peab olema planeeritud aega.

Sõit algab kohaliku McDonaldsi otsimisega. Peale mõningaid viperusi

leiame ka õige

Edasi on vaja leida teeots linnakesest välja Rosso poole. Kaardil kena kollasega tähistatud tee asemel on alguses hektarite kaupa prügimäge ja siis ainult suvalised rajad liival.

Rosso vahel:

Rossost edasi sõidame Diema piiripunkti poole piki Senegali jõe kallast kulgevat tammi.

Aeg-ajalt satub igasugu kihutajaid ette

Tolm on vahepeal nii paks, et näha pole üldse midagi ja jääb ainult loota, et kedagi sama suure hooga vastu ei sõida..

Tolmu ei keeruta üles mitte ainult autod

Kuna sõit on rahvuspargi territooriumil, siis satub ette ka metsiku fauna esindajaid.

Peale metsiku looduse on siin siiski ka natuke vähem metsikut

Mõned kolleegid on samuti siia jõudnud ja paistavad mingit businessi ajavat

Mauretaania-Senegali piir on oma scamide poolest maailmakuulus.

Olen seda ise korduvalt kogenud ja erand pole ka see kord. Esimese “lüpsi” saame juba rahvusparki sisenemisel pääset lunastades.

Erinevate rahade ja kauplemiste tulemusena maksame lõppkokkuvõttes topelt. Sõjaväelane, kes fiscet küsib, tunneb tegelikult palju rohkem huvi, millist kaduud võiks meilt välja meelitada. Saadame ta pikalt..

Tõsisemad ahnepäitsud on piiril. Kümme euri siia, kolm euri sinna ja jälle kümme euri. See on juba liig, keeldun maksmast ja selgub, et pole probleemi. Palun, kui ei taha maksta, on ka kõik hästi, ärge siis makske, siin on teie passid… Supernahaalid.

Nii saamegi kahte riiki ühendavale sillale

Sild on ühtlasi ka tamm

koos lüüsiga

Senegali poolel hakkab kohe pihta. Esimeses putkas enne tõkkepuud paremat kätt saab kohe kümne euro eest sellise pileti lunastada.

Järgmine maksukogumine on vähemasti ilusasti vormistatud. Telk ja palju ilusaid inimesi. Kui muusika mängib, muutub ohver ikka rõõmsamaks ja annab kergemal käel raha välja, tähelepanu ju ka hajunud..

Auto eest 50 euri ja inimesed à 5 lisaks. Kõik seisavad ja maksavad. Keegi ei tea, miks. Proovin siis uurida. Korraldajate esindaja Lustee, kes võiks sellele küsimusele selgelt ja lihtsalt vastata, seda ka teeb. Vastab, et ta ei tea. Avaldan arvamust, et see on money for nothing. Ta on igati nõus, ütleb, et tavaliselt nii ongi, et maksad tühja. Arutame siis Raidiga, et kui suur protsent sellest rahast korraldajate tasku läheb ja et kas maksame või mitte. Alguses olen kategooriliselt vastu aga pärast löön käega. Tihti on mittemaksjatele kättemaksuks mingi trikk välja mõeldud ja selle ürituse raames poleks seda vaja. Nagu hiljem, tagasiteel selgub, oli see ikkagi täiesti tühja makstud raha… Aga see-eest saab hunniku igasuguseid värvilisi templite ja allkirjadega pabereid:

Järgmine turistilõks on SIM-kaardi ostmine. Saame selle 20 evriku eest. Õnneks seadistamisega probleeme pole ja elutähtis teenus hakkab kohe tööle.

Sõidame St. Louisi. Muutus eelmise riigiga on täheldatav

Aga suurt vahet ka pole

Ametlik öömaja asub teisel pool linna mere kaldal

Meri muidugi nii ahvatleva veega ei ole kui bassein

Taas saavad ka janused õlut osta

Samuti on hotelli katuse all oma koha leidnud suveniirimüüjad, pole vaja kuhugi kaugele otsima minna

Kel oma näost vaheldust vaja, saab siit endale ajutise uue valida

Tuleb info, et ülehomne etapp jääb turvalisuse kaalutlustel ära. Taaskord kahju, arvestades kui tõsiselt on selleks sõiduks valmistutud. Mõned teevad hotelli hooviski trenni

Selgub, et laagerdamine maksab raha.

Loomariik pressib ka laagrisse

Usinamad käivad linnas shopingul. Vältimatu toiduaine on sai

Hotelli sisehooviks on lihtne liivane plats. Võiks arvata, et kohaletulnud seltskonnale peaks see kukepea olema ja mitte väärt mainimistki. Aga võta näpust. Väikese ülevaate saab järgnevast videolõigust:

Õhtul tuleb halbu uudiseid juurde. Üks osaleja Ameerikast on oma autoga Mauretaanias katuse peale maandunud ja juba koju ravile lennutatud. Sotsiaalmeedias ka pilt üleval:

Aga rohkem lähedamalt puudutab ühe kodutiimi vahejuhtum..

Hea, et kõik vähemalt elu ja tervise juures.

Võistlustulemustega nii hästi ei ole. Ja selles pole muidugi kedagi teist peale iseenda süüdistada.

Tänaseks kilometraasiks kujunes 327,5 km ja kaardile laotus see järgmiselt

11 veebruar.

Esimene pool ööd oli hirmus palav ja irvakil aknast tulid sääsed sisse. Teine pool ööd sai neid taga aetud. Kokkuvõtteks oli rahutu öö.

Hommikusel briifingul selgub, et Guinea valitsus on keelanud teatud piirkondades turvalisuse kaalutlustel sõidu läbiviimise ja seetõttu jääb ära kaks võistluspäeva. Kisub nadiks..

Aga tänane sõit toimub ja kui rallilehed käes ning kiire pilk peale visatud, siis paistab, et tuleb päris pingeline päev.

Seekord õnnestub esimeste seas minema panna. Mõne aja pärast, pinnasteedel, on näha ees ungarlaste Jeep Rubiconi. Saame ühes külas neist mõneks ajaks ette, siis aga taastavad nad endise olukorra. Üsna pikalt oleme tagaajaja rollis, siis aga on nad ootamatult teeservas ja tõstavad kiiruga asju pagasnikust välja. Peame kinni ja küsime kas on abi vaja, aga ei olnud.

Edasi kihutame juba uhkes üksinduses mööda pinnasteid.

Liiv ja luited on Mauretaaniasse jäänud, siin on savanni moodi maastik. Purukuiv ja (kodu)loomade poolt täiesti lagedaks söödud.

Kuigi sõidame pikalt mööda bioloogilise mitmekesisuse kaitseala, siis mulle tundub, et siin elavad looma-ja taimeliigid saab sõrmedel üles lugeda….

Imestama paneb, kui hõredasti on see maa asustatud. Aga siiski mitte inimtühi

Kogu etapi pikkuseks kujuneb 443 km ja selle käigus ületame ainult korra asfalttee..

Kui aga silmas pidada, milline on siin kõige levinuim transpordiliik, siis pole kõvade katetega teed üldsegi olulised

Vähemlevinud on autod, mida kasutatakse kogu ressursi ulatuses

Tänane ilm on mandrile kohane – sooja kuni 42°C!

Tasahilju ilmuvad esimesed baobabid ja varsti jagub neid kõikjale

Tavalised asulad on kuplitaoliste onnidega külakesed.

Tihti on kogu küla koondunud ainult ühe suure puu alla. Siin käib ka ehitusplokkide tootmine

Mõnes suuremas on ka kivist ehitisi

Jäätmekäitlusest pole siinmail kahjuks vist mitte kui midagi kuuldud..(

Finišisse jõuame kolmveerand kolmeks ja vähemalt ise arvame, et mis kiirust puudutab, siis selle eest võiksime täna küll punkte saada..

Viidame aega lõunasöögiks arbuusi süües

Varsti tulevad mõned autod, kes otse siia sõitsid. Esimene võistlusauto, ungarlased Jeepil, saabuvad ca 50 minuti pärast.

Neil oli rehv katki läinud. Ka stabilisaatori varras on lahti ja mootor suri välja.

Mingil hetkel olime rajad täiesti käest lasknud ja sõitsime pikas kuivas heinas. Selle tulemid on ka autol näha.

Lisaks kõigele on ungarlastel veel ka kütus otsas. Aitame sugulasrahvast ja toome neile lähedalasuvast külast natuke juurde..

Linnake on multireligioosne. See saab kohe sissesõidul selgeks, kui vaadata, mis koduloomad prügi vahel ringi jooksevad

Ringituustivatest sigadest saab järeldada, et poest saab õlut. Meid huvitavad aga hetkel muud asjad. Näiteks saiatehas.

Saiad on äsja ahjust ja imehead

Lihasööjatele on pakkuda värsket suitsu/grill-liha

Me pole ainukesed, kes linnekese vahel elevust tekitavad. Samuti läheb siitkaudu tee laagrisse neil, kes võistlusel ei osale

Tagasi laagris, sätime laagri võsavahele üles.

Raiu annab teada, et genekas taas ei genereeri. Hämardub, ja nagu ikka kiiresti, aga sõita veel 150 km kanti. Mait läheb päästeoperatsioonile, kaasas Rommi tagavaragenekas.

Samal ajal valmivad laagris kodused toidud

Rommid keedavad suppi

Täpsustatud andmed on sellised, et täna õnnestus meil saada maksimaalne punktisumma ja et homme võistlus toimub. Kella kümnest läheme magama.

Kilomeetreid kokku kogunes 444 ja trajektoor tuli järgmine

12. veebruar.

Kui ikka varakult magama minna, siis saab ka varakult tõusta. Soojendame eilset suppi.

Eile õhtul oli toodud uuendatud infot marsruudi kohta

Samuti on üleval väikese viibega hetkeseis.

Tänane võistluspäev tõotab tulla lihtsam kui eilne. Tõsisemat pusimist tuleb ilmselt katsel, kus kahte omavahel ca 50 km kaugusel asuvat punkti tuleb läbida lühimat võimalikku teed pidi. Sinnasõidul aga läbime mitmeid väikseid külakesi. Lapsed on just kooli minemas.

Eeslid aga söövad hommikust

koos saatusekaaslastega

Esimeseks ülesandeks on aga hankida ahvileivapuu vili. Esmapilgul lihtne ülesanne polegi nii kergete killast. Alumistel okstel olevad leivapõtsid on ilmselt kellegi poolt ära korjatud-tarvitatud ja nii tulebki akrobaatikaga tegeleda

Teisena võimalikult suure termiidipesa leidmisega pole samuti probleeme

See kolmas, esialgu lihtsana tundunud ülesanne aga oli kõike muud kui lihtne. Proovi sa Tallinnast Raplasse otsejoones sõita. Nii ka siin: külad, põllud, jõesängid, mets, kraavid, suurte lahtiste kividega künkad. Konkurendid. Eessõitja jälgedes saad alati poognaid natuke õgvendada ja niimoodi meeter meetri haaval oma distantsi lühendada. Lisaks veel kahtlus, et korraldaja on kena triki sisse kudunud. Nimelt saab ühest punktist teise sõita ka kahte joonsirget teelõiku kasutades, mis küll ringi teeb. Aga kui maastikul tehtavad siksakid sirgu tõmmata, siis võib selguda, et läbitud maa tuleb hoopis pikem…

Meie igatahes hakkasime otse ragistama. Kui muudmoodi mõtlema hakkasime, siis oli juba niikuinii hilja miskit ette võtta. Ja loodetavasti tegime õige otsuse. Trajektoor tuli järgmine, eelpoolmainitud sirged teelõigud kulgevad põhjapoolt.

Kõige suuremaid probleeme tekitasid suurte lahtiste kividega metsased kõrgendikud ja raielangid. Metsa, mis tegelikult enamasti võsa mõõtu, raiutakse siin matšeetedega. Selle tulemusena jäävad järele nii umbes poole meetri kõrgused teravaotsalised kännutüükad. Paranenud valgustingimustes kasvavad need kohe kõrgesse rohtu ja muutuvad nähtamatuteks. Lõksuväli näeb välja selline.

Ühe sellise otsa me oma rehvi ka puruks sõidame..

Kurja juur:

Askeldamise käigus tuleb huvi tundma, et mida me siin teeme, puuraidur ise.

Katse lõppeb kasutuselt kõrvaldatud raudtee ületusega.

Edasi lõuna poole viib juba asfalttee. Mitte et sellel alati kiiremini saaks sõita. Tihti on sirgetel asulavälistel lõikidel arusaamatud kiirusepiirangud 50 või siis lamavad politseinikud. Teeääred rekkaid täis

Aeg-ajalt on kaubandus kiirust piiramas.

Samuti tuleb ettevaatlik olla ükskõiksel ilmel teed ületavate lojuste suhtes

Siinsete hõimude arhitektuur erineb natuke eelnähtust. Mütsid onnidel on teravamad ja läbimõõt tundub väiksem

Hommikuse briifingu ajal sain Insenerilt kuulda, et neil õnnestus Velloga külilikäinud 80 nii sirgeks vintsida, et sellele sai uus esiklaas paigaldatud. Seda saame nüüd ka praktikas kaeda. Jõuame neile järele pisut peale Makot

Kuigi tee on hea ja asfalt sile, siis ikka juhtub nii mõndagi.

Kus on asustust ja mingil põhjusel vaja hoog maha võtta, on kohe ka arvukas fännklubi kohal

Viimane suurem asula enne laagriplatsi on Kedougou.

Siin on viimased tanklad ja poed, aga kuna plaanime kiirelt päevaülesanded ära lõpetada, et kose juurde mitte pimedas minna, siis kimame ruttu edasi.

Selleks, et pärast tagasi tulla. Mis pole mitte kõige õnnestunum plaan, kuna tee osutub ääretult kehvaks ja tolmavaks.

Samuti oleksime vabalt ka valges koseni jõudnud. Aga nüüd on nii. Kuna piirkond on looduslikult mitmekesine ja lopsakas, on siin oma koha leidnud ka mitmed turismitalud

Väikestes külades on saadaval palju imelikke loodustooteid

Kuii keegi suudab desifreerida, oleks tore samuti teada saada, millega tegu

Dindefellos, nii on küla ja kose nimi, kus asub tänaõhtune laager, on juba üksjagu masinaid kohal.

Robi ja Bobi ootavad ka juba, et koos joa juurde minna.

On teised endale suisa giidi palganud. Kuigi mingit vajadust selleks pole, aga rohkem nii heategevuslikel eesmärkidel.

Kuigi maad on minna ca kilomeeter, siis mööda kivist rada tundub tee pikem. Eriti veel ülesmäge. Loodus on lopsakas, puud suured.

Rahvast saalib üksjagu.

Kuna pool aastat pole vihma sadanud, siis vett on muidugi vähe, vaevu jagub külanaistel pesu pesemiseks. Aga kose all on sellegipoolest paras bassein. Ja vesi on külm. Ikka kohe päris külm. Eriti annab see tunda, kui õues on umbes 36 kraadi sooja. Aga natuke sulistada on väga värskendav.

Tagasiteel kaob supluse mõju muidugi kiiresti. Vastu tuleb mitmeid tuttavaid nägusid siit ja sealtpoolt piiri.

Tsiklimehed on ka siin ja plaanivad vist kostüüme loputama minna. Neil ka rehvidega janti.

Meie aga tõttame tagasi linna poole, et tankida ja rehvi remontida.

Teises sellelaadses kooperatiivis võetakse töö ette.

Käime vahepeal kõrvalasuvas Shellis tankimas ja seeaeg on meistrid rehvi, mis ilmselt Euroopas prügimäele rändaks, kenasti ära vulkaniseerinud ja uueks teinud.

Paneme parandatud rehvi tagumiseks, tagavara oma kohale tagasi ja valmis ongi

Kuidas see rehviremont täpsemalt välja nägi võib aimu saada järgmisest klipist:

Viimase asjana proovime täita Tohide palvet tuua saia. Õnnestub saada ainult paar krõbekuiva eksemplari.

Selgub, et vaatamata pingutamisele jääme otsesõidu katsel ca 600 meetriga Tohide järel teiseks.

Kuna laagris oli organiseeritud õllemüük, siis lärmi jagus kauemaks.. Senegali 467 km pikkune teine etapp kujunes järgmiseks:

13 veebruar. Neljapäev.

Hommikusel briifingul korratakse juba teadaolevat ärajäävate etappide kohta.

Katsume esimeste seas liikuma saada, kuna tee tolmab hirmsasti ja jääb kauaks õhku püsima. Marsruudil läände mööda Kalde-Salemata maanteed Ginea piiriületuse poole käib tee-ehitus.

Ei saa küll öelda, et eriti agaralt, mõnes kohas kipuvad juba puud läbi uue teetammi kasvama, aga sellegipoolest….

Tiankoye asukast keerame vasakule, lõuna poole. Liigume läbi Marewa, Diougali ja Dakately Guinea poole. Paistab olevat heinateoaeg.

Tee muutub lihtsalt pinnasrajaks ja varsti olemegi Guineas.

Ei mingit piiri või silti. Ainult lipp seinal, mis afisheerib suurt sõprust Hiinaga, annab aimu jõudmisest teise riiki

 Ometigi on see rajake kasutusel, isegi bensiinijaamake jääb teepervele

rääkimata avariidest

Lahkume Senegalist ilma väljumistempliteta. Hiljem kuuleme Heiki käest, et kui nemad tulid, oli kuskil teeservas ikkagi ajutine tembeldamispunkt üles seatud ja nemad olid oma templid passi saanud.

Mõne maa pärast jõuame külla, kus üleval roheline sõjaväetelk.

Viis-kuus autot ka ees ootamas ja mingid kohalikud sellid vägesid juhatamas. Käib poolarusaamatu seletamine.

Lõpuks, nii poole tunni pärast, antakse luba edasi liikuda Koundarasse, kus peaks saama piiriformaalsustega tegeleda. Mõned autod on vahepeal veel järele jõudnud ja niiviisi siis liigumegi paksu tolmu sisse mähkunud karavanis edasi mööda N9 maanteed.

Vahepeal relvastatud sõjaväelase poolt kinni pidades

Tee muutub ajapikku väheke paremaks, suured puud moodustavad kauni allee

Aeg-ajalt tuleb mõni auto vastu ka. Ilmselt on tegemist mingit laadi ühissõidukiga

Siis aga jõuame Youkounkouni ja selgub, et piirivalve ja politsei on siia vastu organiseeritud. Kõigepealt peavad erinevad pealikud kõnesid.

Suurt miskit aru ei saa. Siis tehakse pilti. Viimati selliste piltide eest mind Guineas arreteeriti….

Järgmiseks arstlik kontroll. Seisneb see temperatuuri mõõtmises pea paremalt küljelt.

Tulemused kantakse piinliku täpsusega vaatlusžurnaali..

Nende andmete põhjal peaks minuga kõik ok olema, 36,6°

Edasi tuleb mingile jorsile raha maksma hakata.

Pole küll palju, 10 eurot nägu, aga meelepaha tekitab ikka. Oleme ju korraldajatele viisade tegemise eest hunniku raha maksnud. Ja mul veel ka kehtiv viisa passis. Väike pärimine tõstab kohe suure kisa üles. Stiil on selline, kes kõvemini kisab, sel õigus. Lõpeb jant sellega, et ikka maksame. Järgmise leti taga saame templid passi, milledelt loeb, et meil on transiitviisa kuni 18 veebruarini.

Ei oskagi seisukohta võtta, kuidas me siis tagasi sõidame..

Järgneb pangaskäik. Pank asub suure mangopuu varius. Saja euro vahetaja saab hetkega miljonäriks…

Siinsamas kõrval käib grillsöe tootmine. Tooraineks on kohapeal hiiglaslik puu maha raiutud..

Asjadega siin ühel pool, liigume edasi Koundara poole.

Jõekeses isegi natuke vett sees

Majake külas, arbuusid katusel kasvamas. Ilmselt maapinnal paneksid lojused need kohe nahka..

Koundaras rivistatakse meie kolonn üles. Seisame kohaliku sandarmipunkti ees

Üks räsitud veoauto teeservas..

Lõpuks arenevad asjad niiviisi, et organiseeritakse kolonn, mida siis politsei poolt konvoeeritakse ja hakkame liikuma

Vahest satub kolonni ka võõrast verd

Selline reisimisviis on arusaadav, kui õues on soe

Mingil hetkel peetakse kolonn kinni, ilmselt kompaktsuse taastamiseks

Seda momenti saab kasutada kohalike delikatessidega sinasõbraks saamiseks

Edasi aga saame jätkata mööda tolmust tanumat

Laagriplatsiks osutub jalgpallistaadion, mis ööbimiskohana mingit huvi ei paku. Kuigi meile on ilmselgelt silm peale pandud, siis teeme staadioninurgast onnide vahelt ikkagi vehkat. Võtame kursi homse laagripaiga, Kindala, poole. Kaardil suur punase joonega tähistatud numbritee osutub tavaliseks pinnasteeks, mis ilmselt vihmaperioodil on täiesti läbimatu.

Praegu aga saab nii 15-20 kilomeetrise keskmise kiirusega sõita küll. Mõni lõik on isegi parem.

Kindalani ka ainult napp 250 km. Kokku koosneb meie väike karavan neljast autost.

Kui sellest juba vaat et 50 sõidetud, ähvardab pimedaks minna ja oleme sunnitud laagripaiga leidma. Kergete killast see ülesanne ei ole. Esiteks muidugi looduslikud tingimused – vaja ikkagi suhteliselt tasast platsi. Teiseks sooviks vähema publikuga hakkama saada. Sedamööda, kuidas päike langeb, langeb ka nõudmiste latt. Lõpetame ikkagi suht tee- ja asulaservas. Korraks satub meile külla ka inglise tiim, aga nemad meid oma siiajäämisega ei austa ja sõidavad edasi

Tervituskomitee on õnneks tagasihoidlik, koosnedes roteeruvatest tegelastest, kes tulevad, vahivad natuke ning lähevad minema ja püsiliikmetest. Viimased on siin:

Aga ega me ennast häirida ei lase.

Kuna sõidu lõpp pole enam mägede taga, siis saab ka mõned ettemakstud satelliittelefoni kõneminutid sirgu tõmmatud. Rommil paistab neid eriti heldelt käes olevat

Keedame riisi, sööme õhtust ja üheksast magama. Simman, mis küla poolt kostis, on samuti raugenud. Lõpetuseks veel ülevaade läbitud 357 km pikkusest marsruudist

14. veebruar. Reede.

Magasime lahtise luugiga. Oli meeldivalt vilu mitmekülgsete loodushäältega öö. Sooja on 14 kraadi. Peale kuute tõuseme, soojendame õhtust ülejääki ja karastame mudaojas.

Poole kaheksast hakkame liikuma. Laagriplatsi teisel pool Kindiat jääb 215 km sõitu.

Aga sõidurõõm selles suunas jääb üürikeseks.

Kakony asulas on nöör teel ees ja edasi sõita ei lubata.

Keelebarjääri tõttu selgitatakse meile kätega poksimisliigutusi tehes olukorda Telemele asulas. Kuna me ikka visalt edasi soovime minna, kutsutakse boss, kes mõne sõna inglise keelt oskab ja siis lõbusal ilmel meile selgeks teeb, et meile valikuid ei pakuta, ainult tagasi…

Vaatame kaarti, leiame ühe teeharu, et ei peaks päris kogu maad tagasi sõitma ja kukume uhama. Külakeses teepervel teeme jalasirutuspausi.

Saab soetada kohalikku kiirtoitu või siis turgutada end energiajoogiga (ka ikka kohalik toodang)

Paistab, et kiosk pakub üsna universaalseid teenuseid ja töötab ka elektrijaamana, kus saab oma tehnikat laadimas käia

Aga kõik haruteed viivad rappa (loe: lõppevad mitte seal kus nad kaardi järgi peaksid lõppema) ja raiskavad lihtsalt aega. See-eest saab vahest natuke rohkem kohalikku elu-olu ja loomastikku näha, kui seda saaks peateel liigeldes. Telefon pole muidugi selliseks fotograafiaks parim riistapuu, aga võsa vahelt pärdik on ikka tuvastatav

Seega ikka Gaouali tagasi. Jõuame sinna 4h pärast väljasõitu. Siin on Tomine ja Koumbia jõgede ühinemiskoht, mis on kohalike seas populaarseks ajaveetmiskohaks. Saab pesta nii pesu kui ennast, samuti vabaneda üleliigsest prügist.

Vett on ka üksjagu, kahtlustan paisu.

Blue Foxi järele oodates pumpame sillal rehve. Neil on põhjakaitse lahti logisenud ja vajab jooksvat remonti. Kaasaelajad ka kohe platsis

Gaoual paistab islamikallakuga külake.

Keset asulat leiame sobiva künka, mille otsa sõites saab auto piisavalt kõrgele, et lahtisi detaile kinnitama asuda

Äratestimist saab ka moodne tungraud

Ja lõpuks saabki juhendajate abiga kõik korda!

Pisiremont teostatud, suundume edasi maanteele N23, mis on tohutute aukudega, kivine ja iseloomuliku peene punase tolmuga maantee.

Kuigi sõidame Gaoualist välja poole ühe paiku, siis varsti saame juba esimesed tiimid teeserval kätte.

Rommil on vaja tankida, aga Koumbia, esimene tanklatega asula teel, mõlemad jaamad on diislist kuivad.

See-eest saab enda tankimiseks sooja saia ja keedumuna.

Ja kokat peale..

Elvo julgeb ka šašlõkki osta. Süüa ei julge, pakub meile..

Kütust saavad soovijad alles Wendou Mbouris.

Sooja on 40-44 kraadi ja kõik on armast peenikest tolmukest täis.. Jätkame vaevaliselt. Aga need, kes on sõiduautodega, on ikka püsti hädas. Paljud seisavad teeservas ja remondivad midagi. Möödume ka ralli reisibussist, mida pole juba ammu näinud.

Tee on lihtsalt taimestikust puhastatud pinnas aga ületame raudtee, mis suisa kahe rööpapaariga ja tundub uus ja relsidgi haljad. Ei taha uskuda, et see kohalike elanike teenindamiseks on ehitatud, pigem boksiidikaevanduse toodangu sadamasse transportimiseks.

17.40 jõuame Boke lähistel asfaldile. Laagrisse jääb veel 360. Asfalt küll, aga palju kiiremini sõita ikka ei saa, löökaugud on suured, teravate servadega ja ilmuvad ootamatult. Tangime poole miljoni eest, mis teeb 50 liitrit, ja tõstame rehvirõhku.

Poole kümne paiku sukeldume Conakry eeslinnade ummikutesse. Tundub, et need on siin ööpäevaringsed. Üks põhjuseid on sillad, mis on nii kitsad, et liigelda saab ainult ühes suunas. Tavaliselt sõidetakse sild lukku ja tagant pressitakse mõlemalt poolt peale ning arvestades liiklustihedust on hetkega kaos käes. Lahtiharutamine võtab hoopis kauem aega..

Laagrisse jõuame enne kahte öösel. Kuigi kohalikud on palju ettevalmistusi teinud külaliste vastuvõtuks, on kõik väsinud ja lähevad magama.

Marsruut, pikkuselt 622 km, tuli selline

15 veebruar. Laupäev.

Hommikul on värsked tulemused üleval

Saab ka näha, kuidas laager välja näeb

Sööme kiire kartulipudru konservi ja kõrvitsatega

Kiiruga jõuan veel eileõhtust peoplatsi ja juga kaema.

Lausa kahju hakkab kohalikust müüjannast, kelle küllusliku hommikusöögilaua ees suure bambusepuhma all kedagi pole..

Suveniirimüüjate käive jääb ka ilmselt väga kesiseks

Briifing on täna eriti lühike

Lehed kätte ja sõitu. Guinea poolele jääb ainult üks ülesanne. Edasi tuleb piiripunkt,

kus kiirelt ja valutult saab väljumistempli

Sõdurid kontrollivad veel tõkkepuu taga ametnike tööd ja edasi tuleb juba Sierra Leone.

Sissesõidu formaalsused saab korda Sanya nimelises külas

Siin on samaaegselt üksjagu rahvast koos

Aga asjaajamine on kiire

Väga paljud asjad paistavad siinkandis toimuvat välisabiga. USAid silte on kõik kohad täis, aga oma õla on alla pannud ka mitmed muud riigid

Teed on muidugi lahedad ja maastikuautoga on suisa lust siin ringi sõita

Teeäärne loodus on samuti kaunis ja muutub aina lopsakamaks

Asulad on tähistatud nagu kord ja kohus, sisse- ja väljasõidul

Nagu mitmel pool mujalgi Aafrikas, nii ka siis vedeleb selliseid autosid, mis nii mõnelgi silma märjaks võtab

Varsti saame anda oma panuse heategevusse ja aitame ühte hättajäänud reisikaaslast

Sikutame teda paraja portsu maad, enne, kui leidub autoremont, kes tõenäoliselt aidata suudab

Vaatamata deklaratiivsele metsa kaitsmisele (eks nagu meilgi), toimub siiski päris intensiivne raie.

Saematerjaligi toodetakse mitmel pool

Teine levinud tootmine on ehitusplokid. Eks nende järele ole ilmselt ka päris suur nõudmine, eritipeale suuremat vihmaperioodi, kus osa plokke ilmselt algaineks muutub

Jõuame jõeni, mille üle viib inimrammuga käitatav praam. Kabba ferry. Jõe nimi on Little Scarcies

Kuna selline liikumisviis on arusaadavalt veits aeglane, siis on jõeületusele moodustunud ka väike ootejärjekord

Et praam ei väsiks, anname ka oma panuse

Publikul kindlasti lõbus vaadata

Jõgi ise on päris lai ja ega naljalt muudmoodi autoga üle ei saaks

Aga inimeste veoks on muidugi ka muid vahendeid

Kui tahad ikka vastaskaldale saada, siis tuleb sikutada, ei jää teistelgi muud üle

Tee pärast jõeületust on mõnda aega vahelduvalt seiklusrikas ja järelelohisev Renault saab päris tugevasti räsida

Lähenevast tsivilisatsioonist annab märku kohaliku raadiojaama reklaam

ja omapärane veetorn

Asustus muutub tihedamaks ja teegi vaikselt paremaks

ning puud suuremaks

Lõpuks jõuame Makeni nimelisse linna

Linna keskpunktiks on kellatorn – Makeni Clock Tower

Siin õnnestub raha vahetada ja ka SIM-kaart hankida

Edasi kulgeb juba üksluisem maantee

Vaheldust üakuvad naljakad pidevalt kulpi viskavad politseinikud

Tänaõhtune laager on Masiaka lähedal kooliesisel platsil. Siingi antakse kõigile ülipüüdlikult au

Turvameetmed on märgatavad

Kohalikud on hoolitsenud kaubanduse ja meelelahutuse eest.

Meie aga eelistame ise vaaritada. Kõhule ka kindlam

Terve õhtu kõlab üle laagri eesti muusika – alates Onu Bellast kuni raju reedeni…!)

Kaardil näeb tänane, 324 km pikk, päev järgmiselt välja

16. veebruar. Pühapäev

Tänane, viimane ürituste reas, tuleb lihtne.Pealik räägib.

Meie aga kuulame, vähemalt enamus

mõni erand on ikka ka

Hommikul toimub sümboolne pähklipuuistutamine. Sümboolne sellepärast, et aprillis algava vihmaperioodini on veel aega ja varem pole mõtet istutada. Veel on plaanis koolitahvli avamine ja seejärel juba Freetowni sõit. Kuna rahvast on niigi palju, siis ei soovi me rüselust tekitada ja jätame need üritused raske südamega vahele ning sätime liikuma

Lõpetamine kujuneb minu hinnangul suuremaks kui üritus ise. Linna viiva neljarealise maantee kaks rida on kinni pandud ainult ralli osavõtjate tarbeks. Kogu tee on palistatud au andvate politseinikega, kiirtee rahakorjamise putkades raha ei võeta. Ja see on alles algus.

Keskstaadionil rivistatakse kõik autod üles.

Sätime endid samuti mugavasti sisse, et saaks komejanti nautida

Kohal on diplomaatiline korpus, kõikvõimalikud meediakanalid, parlamendiliikmed, valitsuskabineti ministrid, politseiülem, linnapea, asepresident ja kõige lõpuks ka president ise koos prouaga. Pluss veel igasugu rahvast. Kõik peavad pikki ja ülevoolavaid kõnesid. Pakutakse tasuta süüa ja juua.

Heikile aga kipub tukk peale..

Mängib orkester.

Vastikult palav on ja higi jookseb. Presidendiproual on igav ja ta mängib telefoniga.

Lõpuks räägib president. Taas pikalt ja laialt

Seda tähtsat juttu on osa eestlasi suisa laulukaare alla kuulama kogunenud

Peale seda käib veel mõnda aega jahumine ja lõpuks, poole viiest või nii, saavad ka autod vaikselt liikuma.

Komejant on kõva..

Mitmed seltskonnad ei viitsi auto tagasi saatmise või sõitmisega vaeva näha ja on oma neljarattalised sõbrad müüki pannud

Vahepeal olen jõudnud leida meile öömaja ca 500 m kaugusel staadionist.

Nüüd, peale ürituse lõppemist, on tööl uus vahetus ja tuleb kogu hinnajuttu otsast alustada. Lõpuks saame suure surmaga hinna endiseks kaubelda, aga toad tulevad nigelamad.

Hotellis on võimalik ilmselt süüagi

Suhteliselt avar tuba

Samuti on aknast romantiline vaade rohelusse uppuvale solgiojale

Piip ja Tuut on ka meiega.

Hotelli eest möödub aga üks teistlaadi üritus, mis ilmselt meie omaga kuidagi seotud pole. Või mine sa tea

kolonn osutub päris pikaks

Aega palju pole, varsti algab õhtune tseremoonia. Peab ennast ilusaks tegema, mis praeguses variandis tähendab dušši all käimist.

Minna tuleb Radissoni kanti. Läheme taksoga, mis on omaette elamus.

Tee viib läbi slummide

ja öösel üksi (või ka mitmekesi) siitkaudu jala koju minna väga nagu ei tahaks

Kuna jõuame natuke enne vajalikku aega, hüppame sihtkoha lähedal poe juures maha

ja teeme poe ees kohalikega vesteldes aega parajaks

Lõpupidu toimub sisehoovis asuvas osaliselt vabaõhu kohvikus.

Kogu rahvas siia küll ära ei saa mahtuda…!?)

Või siiski..

Toimub väikene autasustamine. Meie saavutuseks jääb II koht ja selle meenutuseks saame ühe karika ja taldriku. Sellega on ametlik osa ba BB ralli lõppenud. Lahkume ja teeme tänaval veel väiksemas grupis pilti

et edasi juba väiksemate gruppidena kes kuhu minna. Sest kui tihti sa ikka Freetowni satud ja pole ju mõtet seda aega magamisele ka raisata

Külastame paiku promenaadil

Aga lõpuks tuleb ikkagi magama sõita. Enne peab aga pingsalt meenutama, et mis selle hotelli nimi nüüd oligi ja kust ta täpsemalt asusgi…

Läbisõidult oli tänane päev konkurentsitult lühim, 87,5km.

17. veebruar. Esmaspäev

Ralli on läbi ja kella kümnest hommikul algab kojusõit. Kes kuidas, pole veel selge. Täna hommikul ärgates on kohe selge, et eilne õhtu oleks siiski olemata võinud olla… Sellele vaatamata proovime hotelli pakutavat hommikusööki

Meil pole tahtmist pikalt Freetownis passida ja peale paari serpentiinilaadset manöövrit kesklinnas saame Guinea piiri poole liikuma.

Piiriületus sujub. Ilmselgelt seetõttu, et oleme endiselt tuvastatavad kui rallist osavõtjad. Kuidas muidu asjad käivad saab lugeda ühest teisest jutust.

Edasi läheb kõik nagu ajas tagurpidi siia sõites. Ummikud Conacry juures, ummikud ühesuunaliste kitsaste sildade juures….

Pimenedes otsime laagriplatsi. Õnnestub leida üks selline peale Konkoure jõe ületust paremat kätt, puhtakspõlenud tühermaal. Keedame suppi ja keerame magama..

18 jaanuar. Teisipäev.

Magatud saab pikalt, silmad lähevad lahti alles siis, kui juba kergelt valgeneb. See protsess käib siin ruttu ja kui enne kaheksat liikuma saame, on päev juba käes. Hommikusöögiks soojendame eilset suppi. Et kogus oleks neljale sööjale piisav, siis lisame vett ja ühe konservi..

Rait krudib eile Freetownist soetatud stabikapuksi külge. Vana oli ennast selliseks elanud:

Esialgu on tee hea ja liiklust vähe.

mis ei välista avariisid

Boffa linna juures on näha välisinvesteeringuid. Hieroglüüfkirjad ei lase kahelda nende päritolus. Konveier toob loodusvarasid

Ja laev viib minema..

Asulate nimede päritolu võiks vahest päris huvitav olla

Mõni nimi võib ka suunavaid vihjeid anda

Kolaboui asula järel ületame taas selle kena uue laiarööpmelise

Ja siis lõpeb asfalt. Seda vähemalt paarisajaks kilomeetriks.

Maksimaalne keskmine sõidukiirus, kui ikka pingutada, tuleb 25 km/h. Heal juhul. Sööme jooksvalt

Lisaks on obroka maksmise / kontrolli / ei tea mille veel takistused.

Enamasti sõidame lihtsalt läbi.

Poole neljaks on pinnastee selleks korraks läbi. Jõuame  Gaouali. Asulast natuke läbi, tangime Rommide frangid ära ja kihutame edasi, et valges piirile jõuda.

Mingi asutus, kuhu on “douane” kirjutatud ja lipp lehvib, asub Koundaras. Vormis tegelased ka. Aga kui kuulevad, et liigume Senegali aga mitte vastupidi, siis ajavad meid ära.

Varsti on sunnitud peatumine. Mingis urkas kantakse me nimed žurnaali. Samal ajal sisse astujad maksavad kõik raha.

Edasi juba tõsisem peatus Sambailos. Siin käib agar sebimine. Igasuguseid ametnikke ja kohti, kuhu minna. Proovin õnne siin ja seal, kuni leian kellegi, kes soovib auto dokumente näha ja küsib kas on tegemist ralliga. Saanud jaatava vastuse ja näinud pabereid, muutub rõõmsaks ja teeb käega žesti, millest võis välja lugeda, et võib minna. Uurin järgmisena, kus passi templi saab. Juhatatakse üle tee ühte onni, kuhu sisenemiseks peab peaaegu maani kummarduma. Löön pea ära. Sees pole muud kui laud ja selle taga vormis mees. Laud on mingi vakstuga kaetud. Keset lauda on vakstu kulunud ja sinna on lõigatud pilu. Pilusse topivad kõik sisenejad raha. Sellist pulli näen mina igatahes esimest korda..))). Mina ei topi sinna midagi, kogemuse saamise pärast küll tahaks, aga kohalikku raha lihtsalt pole enam järgi. Vaadatakse passid üle ja saame loa edasi liikuda. Vastutulevatest autodest on ka pikk järjekord

Järgmine peatus on kohe piiril. Siin saame lõpuks väljasõidutemplid passi. Senegali poolele on ehitatud suur, uus ja uhke piiritaristu. Nii uus, et ei tööta veel. Sõidame edasi.

Tee viib läbi rahvuspargi, aeg-ajalt töllerdab mingeid ahve teel. Sõna otseses mõttes. Saame nii pikalt sõita, et juba hakkame lootma pääsemisele, aga ei. Ohelik ees.

Esimese asjana aetakse autost välja käsi pesema. Paljusõnalisest seletusest ei saa mõhkugi aru, aga käsi võib ju pesta küll. Laseb selleks tarbeks tegelane miskit ainet kätele ja seejärel saab tünnist tilkuva veega ära loputada

Vormistamine ei osutu ülemäära keeruliseks ja eelmise Senegali väljumistempli puudumine probleemi ei tekitanud.

Liigume veel natuke maad edasi ja enne Sintian Doulded keerame paremale metsa ööbima.

Õhtusöögiks saab sellel reisil esmakordselt makaronid. Lisanditega. Lisatud saab erinevaid komponente, mida veel alles on, puljongikuubikuid, kiirsuppe ja konserve. Päris hea plöga saab, jääb veel hommikuksgi.

Jalutan mõned sammud pimedas metsas ja märkan järsku puu otsas üsna heledat valgust. Tundub nagu taskulamp. Varsti on teine selline veel. Võtame võimsamad valgustid appi ja selgub, et tegemist on nugisesarnase loomaga, kes osavalt puudel turnib. Kummaline, kuidas ikkagi ta silmad niimoodi pimedas helendavad, ilma, et neile valgust pealegi peaks suunama..

19. veebruar. Kolmapäev.

Öö möödus rahulikult, õnneks palav ei olnud. Hommikul sooja ainult 18 kraadi. Magasime lahtise tagaluugiga, satikaid ka polnud, seega sai välja puhata. Öist vaikust lõhestas ainult eesli kaeblik häälitsemine kuskil kaugustes.

06.40 keerame asfaltile ja hakkame liikuma. On aimata, et kohe valgeneb. Ettejäävas asulas üritame tankida ja autosid pesta, aga esimene katse ebaõnnestub, meie makseviisid ei sobinud.

Järgmine peatus Tambacoundas. Selgub, et raha saame vahetada alles kella kaheksast, st. 20 min pärast. Kaardiga või $,€ ei sobi. Pargime ennast Totali jaama, siin on ka pesula.

Rahavahetus on võimalik ainult Ecobank’is. Oodata saab kaunis pikalt, aga see tasub end lõpuks ära. Ühe USD kohta antakse 588 kohalikku CFA-d. Selle ajaga läheneb ka autopesu lõpule

Kvaliteet madal, hind kõrge. Aga parem saab ikkagi. Kui kõik plaanitu tehtud saab, nagu tankimine ja vee ostmine, on kell juba üheksa läbi.

Poole üheks jõuame Mbakesse.

Sooja on taas kerinud neljakümne alla. Õnneks on õhuniiskust vähe ja kuidagi on võimalik ka elada.

Tegeleme saiaotsingutega, aga siin seda tavalist ja kättesaadavat produkti järsku ei ole. Oleme juba Toubas

ja alles linnast väljasõidul hakkavad silma õnnetud poolteist saiakest…

Ostame needki ja edasi juba linnast välja, Mauretaania poole

Kella neljaks jõuame piirile, olles eelnevalt paagid triiki tankinud. Senegali pool läheb ruttu. Mingil põhjusel võetakse seekord ka näpujäljed ja tehakse pilti. Maksma peab sillamaksu 4000 CFA ja siis juba Mauretaania poolele. Siin on vastas mingi muu seltskond autosid, kes kihutavad Gambiasse.

Seetõttu on piiri töö ka natuke ülekoormatud. Saame kenasti ikkagi viisad ära vormistatud, toimub see ühes umbes 5 m2 punkris, aga kaunis siva.

55 EUR-i nägu. Mauretaania viisa on kleepekas passis, millele ka pilt peale trükitud. Pilt tehakse kohapeal veebikaamera laadse aparaadiga. Enda viisat uurides avastan üllatusega, et sellel on pilt hoopis mingist muust ajast ja kohast, küll minust, aga pikkade juustega…(!).

Edasi lähme üle tee majakesse, millel kiri police. Siin on samasugune aparatuur kui ületee putkas. Mingil põhjisel kontrollitakse jälle näpujälgi ja tehakse muid mõtetuid asju. Nagu kassid ümber palava pudru. Lõpuks saavad neil mõtted otsa ja jõuame passide tembeldamiseni koos kümne euro küsimisega näo pealt. Selline asi on juba nii ära tüüdanud, et ei viitsi isegi viisakaks jääda. Võtame oma passid ja aidaa.

Sellega muidugi asi ei piirdu. Tuleb veel vormistada autode sissevedu. Taas kümpa, seekord auto pealt. Tavaolukorras oleks see maks seaduspärne, aga minuteada maksime me korraldajale tegelikult mõlema otsa maksud, nii viisad kui muud kulud, ette ära, ja ei peaks rohkem midagi maksma. Aga see ju Aafrika, enamasti maksadki tühja.

Autoga ühelpool, võiks nagu minna, aga tõkkepuu ikka ei tõuse. Mingi tegelane tahab veel 100 kohalikku. On teine päris ametliku kviitungiraamatu sebinud endale. Maksame.

Nüüd saame minna. Jääb veel rahvuspargi maks, 200 kohalikku nina pealt. Selle maksjatele näidatakse siinseid asukaid

Kilomeetrit 60 sõidame tolmus, siis saame asfalti, mis esialgu on enam – vähem, aga kui jõuame Nouakchotist Rossosse viivale maanteele, algab katastroof

Et juba hämardub, vaatame kena koha luidete vahel ja jääme õhtule.

20. veebruar. Neljapäev

Poole kuuest uni läinud. Igahommikune rutiin ja siis sõitu. Et ka siin maal võivad asjad muutuda, selgub varsti teeremondi näol. Algab täiesti uus tee

Kella veerand üheksaks jõuame pealinna lähistele. Katsetame, kuidas õnnestuks kesklinna vältida ja ookeani poolt mööda sõita.

Plaan osutub üle ootuste hästi toimivaks. Valdavalt asfalt, vähe liiklust, ei ühtegi kontrollpunkti. Tee äärde jääb sadam ja mitmesugused tööstushooned

Töölised sõidavad tööle

Loomulikult on avarust palju ja jääb ruumi ka muuks. Näiteks saab siia paigutada ehitusprahti või lihtsalt prügi.

Teispool linna saame tagasi Lääne-Sahara poole viivale trassile. Vaatamata lagedale sirgele teele, meistrid ikka suudavad

Mõne aja pärast keerame vasakule, ookeani äärde. Käime Raidiga ujumas, vesi on meeldivalt karastav. Rommid viilivad..

Kõikjal on oma elu ära elanud meresõiduvahendeid

Torm on rannale igasugu roina paisanud, aga pärleid pole näha..

See-eest on palju linde…

…ja loomi kosutavast meretuulest osa saamas

Veel üks rannaelanik

Sõidame mõnda aega tossuks lastud rehvidega piki kallast, aga kuna on tõus, siis jääb sõitmiseks vähe ruumi ja Tiviliti juures pumpame rehvid täis ning keerame tagasi suurele teele.

Edasi, kuni piirini, on valdavalt hea tee. Kohati tikuvad küll luited teed alla neelama

ja vahest on ka konarusi, aga see väga sõitu ei takista.

Et siinse rahaga edaspidi enam miskit teha ei saa, laseme lõpud paaki. Meil on 500 raha ja saame 13 liitrit. Rommidel on üle tuhande, aga mingil arusaamatuks jääval põhjusel keeldub tankija rohkem kütust müümast, kui sama summa eest, mis meilegi.

Ei jäägi muud üle, kui lõpuraha järgmisesse tanklasse viia…

Varsti saab üks ring täis, kui jõuame tuleku esimese Mauretaania laagrini. Üks veok on siin ennast laadimise hõlbustamiseks külili parkinud

Piiriületused mööduvad suuremate tülideta. Ainult Maroko pool käib üks suuremat sorti kummivenitamine, enne kui autod röntgenisse saab.

Marokoga liigub kell tunni võrra tagasi ja poole kuue paiku hakkame liikuma. Olles enne Rommide autot tankinud, tomateid ostnud ja Rait oma keha kergendanud. Olla tal sellega väike jama, aga detailid vaevalt, et kedagi huvitavad…

Mõne aja pärast austavad meid oma pöördumisega kohalikud kuninglikud sandarmeerijad

Ilm on tuuline ja teedel on pinnatuisk

Üksluisust teel mitmekesistavad aeg-ajalt mõningad vahejuhtumid. Ühed tõsisemad…

teised mitte..

Nii 100 km enne Dakhlasse mahapöörde ringteed hakkame öömaja otsima.

Maastik on selline, et valida pole keeruline. Sest valida pole millegi vahel. Teeservas asuv kaevatud auk ongi ainuke võimalus enne kottpimedat ennast kuhugi lagedalt ära parkida.

Tuul teeb kõik, et võimalikult ebamugav oleks, kaasa arvatud liiva üleskeerutamine. Kuigi on 18 kraadi sooja, tuleb joped-pikad püksid üle pika aja taas kasutusele võtta. Saame siiski kuidagi makaronid konserviga valmis vaaritatud ja hammaste kriginal äragi söödud, aga õhtu nautimisega desserdilaua taga saavad hakkama ainult tugevamad..

21. veebruar. Reede

Tuul on lõõtsunud kogu öö, olles hommikuks ainult minimaalselt nõrgenenud. Ajame ennast õue kella kuuest. Sooja on neliteist kraadi. Kolmveerand seitse kobime autodesse tagasi. Endiselt on kottpime.

Ega tänase päeva kohta palju kirjutada polegi. Sadade kilomeetrite kaupa sirget teed, põhiliselt liivaväljade keskel. Vahel on ka ookeani näha. Mõni üksik asula. Ainuke suurem linn teel on Laayoune. Et juhid päris magama ei jääks, on mõningaid meelelahutajaid aeg-ajalt teeserva istutatud. Need jagavad diplomeid.

Akhfenniris võtame korra aja maha ja läheme lõunatama. Teeme seda kõrvuti restoranides, ühes ei ole piisavalt meelepäraseid roogasid. Rait ja Robi võtavad esimeses loomalihaga smoorprae, meie Rommiga teises kana oma. Lõpuks jagame muljeid ja selgub et kõik said hoopis lammast järada..

Siin saab veel odavamalt tankida ja nõristame paagid triiki. Hind 7, 79 Dh/l.

Edasi läheb samas vaimus. Ainult harva lõhestavad sälkorud muidu sirget teed.

Kella kuueks jõuame Tantani.

Siit edasi muutub maastik vaheldusrikkamaks

Hämardub, ja enne Guelmimi linna keerame paremale, mingi kummaliste põõsaste istanduse vahele ööbima.

Kõht tühi pole ja keedame supi valmis, et hommikul süüa.

22. veebruar. Laupäev.

Hommikul kuuest äratab tohutu tuul. Õues on liivatorm ja kohvi keetmisest / supi soojendamisest ei saa juttugi olla. Kraamimr asjad autosse ja hakkame liikuma. Guelmimi linna vahel otsime vaiksema nukataguse ja allahu akbaru saatel teeme söögi soojaks.

Mõnda aega pidurdavad asulad ja teeolud liikumiskiirust. Uuselamurajoon Dcheirast väljasõidul:

Siis aga algavad tasulised kiirteed ja need mured kaovad.

Et tee on sile, saab sõidu ajal linnupetteks varase lõuna valmistada

Peale keskpäeva jõuame Marrakeshi lähistele. Teeservast saab mõne suveniiri kaasa kaubeldud

valik on lai, samas üsna üheülbaline

ja käime veelkord siinsel kuulsal turul. Kes oma näoga alati esineda ei julge, leiavad siit asendusnäod. Rait ja Rommi lasevad ennast mahhinatsioonidesse haarata ja lasevad meid mööda kitsaid salateid tõeliste maskimaaklerite kurku meelitada

Pildil ilmselt modell demonstreerimas toodangut

Kaubanduslikud vahepalad, kaasa arvatud Decathloni (spordi- ja vaba-aja tarvete kaupluste kett) külastus, suuremate ohvriteta seljataga, alustame viimast etappi sellel mandril. Tangerini on umbes 600 kilomeetrit, sellest valdavalt korralik kiirtee, mis lubab oletada, et oleme hilisõhtuks kohal.

Liiklust on, peaks ütlema, päris palju ja seinast seina. Tuiskab ringi nii Ferrarisid kui Maseratisid, aga on ka argisemat veeremit.

Casablanca ja Rabati vahel on kõikidel sildadel ja ka teeotsadel politsei. Me hästi ei usu, et nad just meie turvalisuse tagamiseks siia on paigutunud..

Päike loojub 19.15, kui Tanger Medi jääb sõita veel natuke üle kahesaja kilomeetri.

Mõned numbrid kiirtee maksude kohta: sõit Agadirist-Marrakeshini 66 dirhami (keerasime maksuliselt teelt maha linna poole N8 teele), Marrakeshist Casablancani (Berrechidi juures) 69 dirhami, Casablancast möödasõit 11+10 dirhami. Bouznikas võetakse 23 dh, Rabati ümbersõidul 12dh. Enne Kenitrat veel 12 ja siis kuni Tanger Medini 87 dirhamit.

Nats pealt kümmet jõuame sadama lähistele. Esimesest kioskist üritame pileteid osta, aga meil ja piletimüüjal keeleoskuses ühisosa puudus ja nii see äri katki jäigi. Eespool oli veel müügikohti mitmeid, aga otsustasime otse sadamasse sõita.

Ja õieti tegime ka. Siin on igal laevafirmal oma kiosk.

Samuti on meie jaoks kriitiline küsimus, kas me ikka jõuame 23.59 väljuva FRS praami ajaks formaalsustega ühele poole. Pidavat jõudma, kinnitatakse kassast ja võetakse dokumendid ära. Edasi hakkame ootama.

Järgmine, ja jupp maad odavam alternatiiv oleks sama kompanii, AML-i pargas, millega sai tuldutki, kell 02.30, aga parema meelega liiguks kohe edasi..

Lõpuks saame piletid kätte ja navigeerime passikontrolli

Piiriprotseduurid käivad lihtsalt. Aknast pass, tempel sisse, siis auto vormistamine, samuti autoaknast, ja lõpuks röntgen. Hakka või arvama, et nii lihtne ongi. Siis hakkab arusaamatuks muutuma. Teeme mööda sadamaterritooriumi tiire, kohalikud juhid on närvis ja trügivad üksteisest mööda, kas või veri ninast. Lõpuks paistab, et kogu autode mass on koondunud ühe praami järgi. Mõne aja pärast hakatakse laevale laskma. Sellel eelneb politseikontroll, käiakse koeraga ringi, vaadatakse dokumente ja pagasnikut. Lõpuks oleme laevas ja südaöö asemel väljume kell kaks öösel!. Maabume pool neli ja sadamast väljas oleme veerand viieks. Euroopa Liitu sisenemiseks näitame ainult passi. Ei autodokumente ega autosse vaatamist. Tagaistmel oleks vabalt võinud keegi veel pikutada. Ei oska öelda kas nii on hea või halb, aga kohe meenub kui halvasti enamaltjaolt suhtuvad eesti piiritöötajad oma kodumaale ja koju saabuvatesse kodanikesse ( standardküsimused: palju sul suitsu ja viina on, kus ja miks käisid), siis eelistaksin küll sellist kohtlemist.

Freetownist siia saime järgmis radu pidi:

Hispaania poolt pressib Marokosse üks teine ralli. Tegemist on tohututes kogustes mingisuguseid pisikesi uunikumiputukaid, järjekorranumbrid ulatuvad pooleteise tuhandeni, ühendava üritusega.

Otsustame vahetada Hispaania idaranniku, mida on korduvalt sõidetud, keskmaa vastu ja sõita paralleelselt Portugali piiriga Prantsusmaa edelanurka. Sõit algab meeldivalt – tee on hea ja teisi autosid pole. Vahetame juhti ka siis äkki hakkab ees miskit kolksuma. Esimese hooga tundub rattalaager olevat. Järgmise mahapöördeni on ca. 5 kilomeetrit ja üritame seda 10 km/h kiirusega kuidagi läbida. Aga selgub hoopis, et kiiest kolm tikkpolti on murdunud

Saame kiirteelt maha kella kuueks hommikul ja heidame puhkama ning valget aega ootama. Kõrvalasuvas farmis kuked juba kirevad…

23. veebruar. Pühapäev.

Tõuseme üheksast, suur valge väljas, ja hakkame toimetama. Toidujäägid lähevad hommikusöögiks.

Rommi saab omasse elementi

Veerand kaheteistkümnest saame liikuma ja sõidame kuni videvikuni. Prantsusmaani jääb veel umbes 300 kilomeetrit. Pargime ennast vanasse karjääri.

24. veebruar. Esmaspäev

Öösel tegi öökülma.

Tõuseme kaheksast. Üheksast sõitma. Valitud marsruut on osutunud üle ootuste heaks. Liiklust vähe, tee hea, lisaks suurepärased loodusvaated. Boonusena asjaolu, et tasu tuleb hakata maksma alles paarsada kilomeetrit enne Prantsusmaad. Kuna viimatimainitud riigis on kõik nii kallis, et isegi kohalikud streigivad juba pikemat aega, siis astume läbi teeäärsest Lidli nime kandvast säästupoest ning ka tangime paagid kurguni, et olla igati varustatud sellest inimvaenulikust arusaamatu keelega maast läbi kihutamiseks.

Loodus on siin muidugi ilus ja seab ka inseneridele erinevaid väljakutseid

Mäed eeldavad ka tunneleid

Prantsusmaaga hakkavad tasulised teed, mis meie marsruudil kestavad paarsada kilomeetrit, kuni Bordeauxini.

Saame sõita veel mõnda aega ja siis hakkab Patrolil turbo suitsema rohkem kui lubatud. Vaatame kena metsavahe, keerame maanteelt maha ja jääme laagrisse

Rommi saab jälle tunda end kui kodus.

Niikaua kui turbo tervendavate käte abil korda saab, valmib õhtusöök.

Auto korras ja kõht täis, tuleb magama minna…

25. veebruar. Teisipäev.

Kella kuuest äratab vihma klobin katusel. Sellise võimaluse peale ei osanud küll keegi tulla, et kunagi võivad ka sademed eksisteerida…)

Õnneks pole sadu tugev, saab eilseid jääke soojendatud ja kohvi keedetud. Poole seitsmest saame sõitma. Mõne aja pärast hakkab valgenema. Siht on võimalikult ruttu ja otse Saksamaale jõuda. Kulgeme mööda suuremaid ja väiksemaid teid, sedakorda maksuvabasid.

Päeva edenedes jääb ilm siiski sombuseks. Sooja kümne kraadi jagu. Metsategu käib ka siinmail.

Kella kaheks oleme Düsslandis ehk Saksamaal. Ilm muutub ka kohe paremaks, nagu kõik muugi…).

Varsti peame hakkama tankima. Hämmastavad on vahed hindades. Kiirteel on üks liiter diislit hinnaga 1.51, keerad maha, siis Shellis hind 1.24, sõidad veel mõnisada meetrit küla vahele ja tangid juba 1.18 €/l !

Poole seitsme paiku algab tagasõitvas autos nihelemine – Rommid tahavad burgerit süüa! Seda väikest asja peaks nii võimsal maal kui Saksamaa ikka kuidagi saama…

Kolmveerand üheteistkümne paiku õhtul jõuame Poola. Sihiks on võetud üks Orleni tankla mitte kaugel piirist, et seal kenasti päev ära lõpetada.

Siin leidubki meile sobiv nurgake..

26. veebruar. Kolmapäev.

Öösel tugevneb tuul ja kolme paiku tõstan katusele pandud asjad tuppa. Õnneks sadama ei hakka. Kuuest, kui juba valgeneb, tõuseme. Tanklatöötajad tegelevad pimeduse varjus jäätmekäitlusega.

Ööbimiseks oleme valinud viisaka asutuse. Korralike sanitaarruumide ja hommikusöögiga

Menüü järgmine

Sõitmine Poolas pole enam see, mis vanasti. Sìrged, siledad ja laiad kiirteed. Lausa lust. Ilm on ka meeldiv. Asjad hakkavad muutuma peale Bialystokit. Õhtu ja Leedu lähenedes hakkab sadama. Esialgu vihma, siis sekka ka rahet

Päike loojub 17.55. See on täpselt Leetu jõudmise aeg. Nüüdne liikumiskiirus on olematu võrreldes senisega. Rekka rekka järel venivad 80-85 kilomeetrise tunnikiirusega ja möödasõite saab ainult üliharva sooritada. Sadu on vahepeal lakanud ja õhusooja seitse kraadi. Koduni jääb veel 650 km ja sinna me täna enam ei jõua. Positiivse poole peale saab taaskord kanda soodsa küttehinna.

Erimärgistatud diisel aga 0,67 – 0,71 €/l. Huvitav kui suur on see kütusekogus, mis rekkadel jääb Eestist ostmata ja tangitakse selle asemel siit. Ilmselt kolossaalne…. Keegi peaks meil sellise jama tekitamise eest vastutusele võetama…

Riia taha jõuame poole üheteistkümnest ja paigutame end Port Hotelli.

27. veebruar.

Hommikusöök on suurepärane

Ka teenindus on siin meeldiv, julgen soovitada.

Mis kodumaal ees ootab, sellest annab aimu Raineri poolt varahommikul kapotile jäetud vihje..

Sõit Euroopas jättis salvestajale järgmise joone: