Halti 2021

03 august 2021.

Käes on hetk, kus on taas kord, peale rangeid koroonapiiranguid, lubatud liikuda Skandinaavias. Täiesti võimalik, et see vabadus jääb üürikeseks ja katsun seda momenti ära kasutada. Seega teen mõnepäevase multieesmärgilise tuuri üle lahe. Et asi ka hingele midagi pakuks, üritan ära käia Soome kõrgeima mäe otsas. Plaani minu etteantud ajaraamidesse mahutamiseks tuleb teha väike manööver Norra kaudu. Nimelt asub see mägi kaunis piiri lähedal, Soome poolt lähenedes aga on jalgsimatka 55 kilomeetri jagu. See tähendab edasi-tagasi ilmselt oma viiepäevast jalutamist. Sellist aega pole mul kahjuks kuskilt võtta, kuigi tahaks. Norra poolt aga peaks olema võimalik saada autoga piisavalt lähedale, et asi ühe päevaga korda ajada. Seda infot toetab ka Tõnu Matkaliidust, kes mullu kõnealuse käigu ette võttis. On ju veel ka suvi, mil nii kaugel põhjas päev pikk ja öö mitte väga pime. Tõsi, ring autoga tuleb päris arvestatav, aga kuidas sa muidu saad, kui ikka oled endale miskit pähe võtnud.

Niisuguste kavadega varustatult saabungi teisipäeva varahommikul veidi enne kuut Tallinna Reisisadama A-terminaali. Autosid on palju, see on ilmselt osaliselt Vikingi sooduskampaania süü. Sadam on endale mingeid uusi tehnikavidinaid soetanud, mis autonumbreid tuvastavad ja siis neid ekraanil kuvavad koos sõidusuunda näitava noolekesega. Tundub täiesti mõttetu saavutusena, kuna nagunii on saadaval ainult üks sõidusuund ja rada. Check-in käib kähku, selle käigus saab pihku täitmiseks mõeldud paberilipaka, mis peaks olema midagi terviseankeedi taolist.

Praegusel digiajastul ja rohepöörde eelõhtul tundub selline paber täiesti mõttetu. Tundub, nagu siseneks Turkmenistani või mõnda muusse sarnasesse kohta. Ei suuda endale ette kujutada selle ankeedi praktilist sisu. Kui need andmed tõesti koroonapandeemiaga mingit seost omavad, siis oleks neid võimalik koguda juba laevapileteid müües digikujul. Siis saaks neid kuidagi ka kasutada. Aga paberkujul? Ei kujuta enne, kuidas seda paberivirna tänapäeval keegi analüüsida suudaks/viitsiks.

Laev väljub 12 minutit varem, nagu nad kõik teevad, et õigeks ajaks kohal olla. Maskikandmine tundub reisijatel vabatahtlik olevat, personal aga on kõik maskides. Sätin ennast ühte diivaninurka ja üritan puhata. Mõnda aega see ka õnnestub. Kahjuks on olemas teatud seltskond inimesi, kelle arvates parim laste kasvatus on kasvatamatus ja nii nende lapsed mööda laeva ringi tuuseldavad, ise kõigest jõust karjudes. Vanemad aga vaatavad õnnelike ja rahulolevatena pealt.

Maale saades selgub, et seda täidetud paberit polegi vaja. Vähemalt mitte neil, kel on vaktsineerimispass ette näidata. Peale viimase kontrollimist on pääs linna vaba.

Hüppan kiirelt Akateemilisest kirjakaubast läbi ja siis juba mööda 5 teed Lahti poole ajama

19.00 tangin Tornios, oma lemmiktanklas, mis kahjuks on hinda tõstnud.

Kilpisjärvis otsustan, et kui ikka üle piiri saan, siis sõidan lõpuni välja, et hommikul oleks hea kohe ronima hakata. Soomest väljasõidul on roheline tuli ja keegi kinni ei pea. Piirisillal samuti kedagi ei ole. Norra piirikontroll on piirist natuke edasi. Siin peetakse ikka kinni ja tuntakse huvi, kas olen vaktsineeritud. Vastan, et olen küll ja esitan vastava dokumendi. Sellelt telefoniga QR-koodi lugemine nõuab nooremapoolselt naisametnikult küll teatavat pingutust aga kui see lõpuks õnnestub, siis soovitakse head teed. Kui Soome poolel oli teel arvukalt põhjapõtru, siis nüüd tuleb kolme tavalise põdra eest kõrvale põigata. Lisaks veel rebane, kes elu eest üle tee lidub.

Umbes 50 km pärast jõuan Atlandi ookeanini. Pööre paremale, mõned tunnelid ja siis juba uuesti paremale, tagasi mägede poole. Kuigi pööripäevast saab varsti poolteist kuud, on nii kaugel põhjas endiselt valge. Päike loojub praegusel ajal siin umbes neljaks tunniks, aga kuna ei vaju mitte sügavale horisondi taha, siis õnnestub tal ka sealt hajutatud valgust saata ja ööd ei ole, ainult kergelt hämar.

Mägedevaheline tee Guolasjávri poole muutub kiiresti asfaldist kruusateeks. Aga sõita see ei sega, tuleb hoopis tähelepanelik olla loomade suhtes. Seltskond lambaid näiteks on ennast keset teed vedelema sättinud ja on väga laisad ennast liigutama ja mind läbi laskma

Kui tee on pikalt mäkke tõusnud ja juba ammu pole inimasustust näha olnud, märkan järsku vasakul pilvedes täiesti töökorras maja.

Siia üles on peale minu pressinud veel kaunis palju autosid ja matkaautosid. Visuaalselt tundub, et vähemalt sõiduautod on tühjad. Huvitav, kas inimesed on siis telkides või kuskil mägimajades?

Poole kolmeks öösel olen peaaegu kohal. Tee lõpp paistab, seal aga seisab üks matkaauto. Et asi kõigile privaatsem oleks, siis pargin umbes kilomeeter enne teeserva väiksele platsikesele. Tunnen end üsna väsinult ja sätin magama.

Hommikul ärkan seitsmest. Külm on, sooja ainult neli kraadi. Ja mis veel hullem, puhub väga tugev tuul. Ilmselgelt on minu varustus puudulik, isegi mütsi ei ole. Pikalt aega ei viida, söön kaasavõetud hommikusöögi, pakin üht-teist seljakotti ja asun minekule. Viida järgi on minna ainult kuus kilomeetrit, asi see siis ära ei ole.

Rajale minemiseks tuleb siseneda põhjapõdraaedikusse.

Esimesed sajad meetrid on üsna lauged ja tee hästi märgatav aga siis muutub tõus järsuks ja kiviseks.

Praktiliselt kogu edaspidine tee koosnebki ainult erineva suurusega kivikolakatest.

Arusaadavalt peaks tee olema jutumärkides. Suunda on proovitud tähistada kivipüramiidikestega ja alguses on see meetod ka päris hästi töötav- kivikuhjakesed on sagedad ja järjepidevad. Aeg- ajalt on kivipõllul ka mõni lagedam koht ja seal on eelkäijate jälgi näha

Et on ikkagi südasuvi, siis on vahelduseks kividele ka mitmesugust lilleilu.

Tõus on järsk ja paneb minu ööpäeva autos vedelenud ja veel mitte soojaks saanud kere tõsisele proovile. Tuul on väga vali, aga õnneks puhub tagant, seljakott ka kaitseb ja hetkel jään ilmselt elama. Mis tagasiteel juhtub, ei tea veel. Järsu tõusu tõttu koguneb ka tublisti kõrgust ja avaneb kena vaade allolevale Guolasjávri järvele. Samuti on näha, et parklas olnud matkaautost hakkavad mulle järgnema kaks inimest. Meid lahutab umbes pool tundi ja rohkem ma neid ei näe.

Kui järsem tõus läbi saama hakkab, mähib tihe pilv mind endasse. Parklas oleval infotahvlil soovitati püsida rajal, et mitte eksida. Alles mõni hetk tagasi mõtlesin selle soovituse kui natuke tobeda üle – oli ju kogu ümbrus nagu peo peal ja kuhu sa ikka eksid. Nüüd aga järsku nähtavus väga piiratud ja ilma navigatsioonivahenditeta (minul telefoni gps) väga lihtne orientiiri kaotada. Õnneks on vajalikus sihis karjaaed, mida mööda saab järgmised kaks kilomeetrit kivilt kivile keksitud. Kivikoonustest pole suuna määramisel palju abi, sest mingil hetkel järgmist otsides näed neid mitmeid sootuks eri suundades ja võib kergesti järje kaotada. Minuga juhtub seda korduvalt.

Mõnel üksikul korral on suund tähistatud ka punase pulgakesega. Kuna enamus rajast on lihtsalt kivid, siis ei jää siin käijatest ka eriti jälgi maha. Mõnes kohas võib vaid aimata, et kividelt on samblikku jalgadega maha nühitud. Seda võivad aga teha ka põhjapõdrad, kelle eksistentsi tõestavad ka mõned “pabulahunnikud”.

Mida kõrgemale tõuseb rada, seda rohkem tuleb ette lund. Mõned tuisuvaalud on veel nii paksud, et vaevalt enne uue talve tulekut täielikult sulada jõuavad. Teine asi mis kõrguse kasvades samuti kasvab, on tuule tugevus. Juurdlen tähelepaneku üle, et kuigi tuul on konstantne ja tugev, siis millegipärast mäetipul asuvat pilve ta ära ei puhu. Mõistlikku seletust ei suudagi välja mõelda.

Kuigi alguses olnud teeviit andis teada ainult kuuest kilomeetrist, siis ei taha see lõpp-eesmärk kuidagi kätte tulla. Nähtavus aina halveneb ja loodan, et sadama ei hakka. Sest mööda märgi samblikuga kaetud kive on üsna ohtlik hüpata ja õnnetuse vältimiseks peab liikumiskiirus veelgi langema. Lõpuks paistab, et olen saabunud otsitavale kohale

Aga päris selge see polegi, sest märkan natuke eemal veel ühte kivikuhja, mis lähemal uurimisel tundub tõenäolisem kandidaat Halti mäetipule. Kuigi see eelmine tundub visuaalselt kõrgem olevat. Eks silmad tee ka trikke mägedes

Igatahes on selle kollaseksvõõbatud kivikuhja juures külalisteraamat ja, et tegemist on piiril asuva mäega, siis ka hoiatussilt ebaseadusliku piiriületamise tagajärgedest.

Panen oma visiidi ka kirja. Marutuule tõttu on raske vihikut sirvida, aga esimene sissekanne aastal 2021 on veebruarist ja ainukene mittesoome külastaja on Nepaalist. Samal ilmastikust tingitud põhjusel loobun ka kaasavõetud toidukraami tarvitamisest ja asun kiirelt tagasiteele.

Ilm halveneb veelgi ja ähvardab sadama hakata. Tegelikult on see pilves olek (🙂) juba niisamagi riided kaunis niiskeks teinud, nüüd aga hakkab veel tibutama. Hakkan kiirustama ja eksin korduvalt teelt. Kuigi olin just nüüdsama siitkaudu tulnud, siis raske on tuldud teed leida. Natukenegi teise nurga alt paistavad kõik nähtavad maamärgid hoopis teisiti ja pean pidevalt telefoni abil kurssi korrigeerima. Kuni telefoniaku tühjaks saab. Aga selleks ajaks olen õnneks juba karjaaia juurde tagasi jõudnud . Kui tavaliselt tundub tagasitee kiiremini minevat, siis praegu see nii ei ole. Kui tulles oli tuul tagant, siis nüüd on otse vastu. Proovin otse näkku puhuvat tuult vältida ja seetõttu kaldun ka kursilt päris tugevasti kõrvale. Lõpuks ei jää muud üle, kui seljakotist tahvelarvuti võtta ja õige suund leida. Samas võtan ka lonksu juua ja paar viinerijuppi. Tegelikult oleks paras enne sellele rajale minekut kõht täis süüa ja seljakotti üldse mitte kaasa tarida. Kui just mitte pikemat ringi ei plaanita teha. Ja võib-olla ei peaks ka väga pingutama pidevalt selle õige raja leidmisega, vaid määrama sihtpunkti suuna ja siis lihtsalt selle poole liikuma. Ületamatuid takistusi ei tundu olevat ja kui jääbki ette raskesti läbitav lõik, võib lihtsalt ringi minna ja siis uuesti kursi sihtmärgile võtta.

Kui all sügavustes auto juba paistab, märkan veel kahte matkajat üles ronivat. Meie teed ei ristu, kuna olen päris palju rajalt kõrvale kaldunud ja nüüd liigun otseteed auto peale. Jäänud on veel kogu marsruudi järseim lõik. Vasaku jala põlv hakkab endast märku andma ja pean ettevaatlik olema. Lõpuks autos, tunnen ennast päris väsinuna, aga õnnelikuna, et kohale jõudsin

Natukene jääb isegi segaseks see mäetipu asukoht. Kas ta on siis Soome poolel, täpselt piiril või, nagu mõni kaart näitab, hoopis Norra poolel?! Minu eksirännakud selle tipu leidmisel näevad kaardil sellised välja:

Tagasisõidul pakub maastik kauneid vaateid Guolasjävrile

ja ülejäänud maastikule

Samuti saab selgema ülevaate siia sõites märgatud ehitisest, millel olev suur punane rist annab aimu, et kui on mõni meditsiinivaldkonnaga seostuv probleem, võib siit abi leida.

Teadetetahvlilt saab infot kalastamislubade kohta. Tähendab kalu siinsetes vetes ikka on. Info küll 2020 aasta oma, aga küllap kehtib ka praegu

Samuti on päris mitmekülgset infot erinevate matkamarsruutide kohta

Tagasiteel Birtavarresse jäävad paremale siia maastikku täiesti sobimatud kummalised varemed. Või siis poolelijäänud ehitus. Mäelt langeva kose kõrval on märgata kaljusse uuristatud käike ja midagi muud ei suuda välja mõelda, kui et kunagi oli või hakati rajama siia mingisugust kaevandust.

Soome-Norra piiril tuleb taas võidu sõita karja põhjapõtradega

Ja nagu eelmiselgi aastal, on kõige avariirohkem lõik sõidul Soome käsivarre-osa

Pello kandis teen jalasirutuspeatuse.

Tornio jõgi, mis on Soome ja Rootsi piiriks sadu kilomeetreid, on siin juba arvestatava suurusega ja eeldatavalt väga kalarikas. Õhtupäikeses ka väga kaunis. Olen siin kunagi isegi kalal käinud. Soomlased jahivad siit muidugi ainult lõhet ja kaine peaga põlgasid tookord meie püütud haugid üleolevalt ära. Õhtul lõkke ääres, kui asjaolud olid muutunud, sõid aga vägisi kogu uhhaa käest ära ja ei väsinud kiitmast kui maitsev..

Sõidan veel niipalju, et hommikuks jääb ca 500 km ja heidan puhkama.

Lõpuks kodus näeb kogu käik tagantjärele kaardil selline välja: