Raudteejaama jõuame poole seitsmeks. Eile lindiga piiratud aparaat on tänaseks töökorda seatud.
Mõõdab kehatemperatuuri – minu tulemus on 34, 8 °C – ja viskab õhku mingi aurupilve, millest tuleb läbi jalutada. Ei tea, kas sellised vidinad on kõigis marsruudile jäävates teibajaamades?
Rahvast peaaegu ei ole. Kokku ehk ca 10 reisijat. Vaatamata erinevatele piletiklassidele internetis on praktikas ainult üks, st. 2. klass. Vaevalt, et kui me oleks 1. klassi soovinud, meie jaoks eraldi vagun oleks haagitud. Pilet maksab 3000 per nägu.
Ostu vormistamise ajal teatab kassiiri assistent meile, et kas me ikka teame, et sõit Yaoundesse kestab väga kaua. Justkui hoiatades ja märku andes, et veel pole hilja loobuda ja et ilmselt on siin veel midagi, mida me ei tea..
Aga kohe on ka piletid käes.
Väljumiseni on pool tundi ja tellin kohvikust teed. Soovin veel ka omletti, aga mingil põhjusel mis jääb kerge keelebarjääri poolt ületamatuks, ma seda ei saa
Ülejäänud seltskond vaatab telekast kohalikku seepi.
Kuigi siin riigis on väga raske leida kedagi, kes maski kannaks, siis rongile mineku hetkeks seda nõutakse. Hiljem, juba rongis, pole enam kellelgi seda uuema aja riietuseset näha.
Rong koosneb vedurist ja kahest vagunist, mõlemas seinale kinnitatud sildi andmeil 88 istekohta.
Mingil hetkel haagitakse veel ka kaubavagun sappa, kuhu reisijad saavad näiteks oma kaasasolevad ehitusmaterjalid ladustada
Liikumiskiirus on linna piires nagu sörkjooks. Eks arusaadav ka, kuna kohati lähevad relsid suisa majakeste sisehoovidest läbi, siin aga on hordides lapsi ringi vudimas.
Juba võsa vahel kiirus mõnevõrra tõuseb ja meeldiv tuuleke puhub akendest sisse. Taevas on valdavalt pilves, seetõttu pole ka väga palav.
Järgmises peatuses tuleb arvukalt reisijaid ja vagunid saavad peaaegu täis.
Ühes suuremas asulas tuleb natuke pikem peatus, mille käigus saab üht-teist osta. Kohalikest delikatessidest mitte teadlike klientidena jääme ainukese kindla valiku juurde ja ostame saia. On viimane tugevalt kollane, ilmselt maisijahu sisaldusega
Selliseid kaubanduslikke vahepeatusi tuleb veelgi. Ühes järgnevatest ostame keedetud mune á 50 CFCA ja mingi taimelehe sisse keeratud olluse, mida kõrvalistmel juba, tõsi, erilise vaimustuseta, nositakse. Munad on nagu munad ikka, aga kohalik loodustoit pole tõesti suurem asi, rohkem nagu kuivav hapukas lateks. Kleepub samuti vastikult näppude külge. Õnneks saab rongi tualetis käsi pesta.
Liinile jääb ka mõni kaunikesti pikk tunnel, peale ühte sellist aga kuumeneb ilmselt meie 1981 aastal valminud vedur üle ja rong jääb seisma. Vedurijuht kaob ämbriga võsavahele vett otsima. Osa reisijaid, mina kaasa arvatud, kobivad õue. Mõni üksik teeb ka suitsu.
Kahjuks ollakse sellele järgneva ettevõtmise minu poolt jäädvustamise suhtes väga resoluutselt tõrjuval seisukohal ja nii saabki seda meenutama ainult selline pilt.
Vedur saab töökorda ja reis jätkub.
Osa seltskonda on vahepeatustest mingeid värvilisi vedelikke hankinud ja on nende manustamise tulemusel eufoorilises meeleolus. Muusika muutub valjemaks ja tehakse tantsuliigutusi. Ka üleüldine mürafoon muutub tugevamaks. Kaasreisijaid ja arvukat kaasasõitvat turvaseltakonda – politsei, turvamehed, raudteefirma ametnikud – ei näi see sugugi häirivat
Lisaks toiduainetele müüakse jaamades ka muud kraami. Näiteks vajaduse korral saad endale uue täispuidust ukse muretseda
Otsustan veel ühe katse teha, et asi selge oleks ja enam ei peaks pead vaevama, kas pakutav ka söödav on. Ostan teistsuguse lehte pakitud söögi
Kahjuks on ka selle sees sama söödamatu ja maitsetu plöga nagu eelmiseski analoogses tootes. Piirdun maitsmisega.
Aeg-ajalt on mõni rong või vagun ka rööbastelt maha teekraavi sõitnud, aga nende märkamine kutsub esile ainult lõbusa melu.
Üldse on siin rohkem selline korralik rahvas. Rong on üsna puhas, inimesed on viisakad ja sodi vagunisse maha ei viska, kõik lendab rangelt ainult aknast õue.
Raudtee ehitamisega on üksjagu vaeva nähtud. Reljeef on ebatasane ja nii kulgebki trass kord kõrgete postide otsas oru kohal, siis aga järskude kallaste vahel läbi mäe
Kell on neli aga mul sihuke tunne, et edeneme kuidagi liiga aeglaselt. Väljumine oli küll üsna minuti pealt, aga siia jaama, kus hetkel oleme – Menloh Maloume – oleks rong pidanud jõudma juba 14.35. Seega oleme nii 1.5h graafikust maas.
Katsetan veel mingit kohalikku loodustoodet. Selleks on natuke maapähklist suuremad jubinad. Nende levitaja näitab, et need tuleb enne tarvitamist ära koorida ja kinnitab korduvalt: veri guud veri guud. Oma sõnadele kaalu lisamiseks teatab veel, et tegemist on anti-koroona vahendiga.
Peale puhastamist hammustan pool ja veendun, et teist poolt enam ei taha, mis siis, et antikoroona. Ka Indrek ei arva, et veri guud ja sülitab oma osa aknast välja.
Akna taga on valdavalt metsik või poolmetsik dšungel ülilopsaka taimkattega. Kohati on ka bambusevõsa ja banaani- või palmiistandusi. Loomi pole näha, kui just kari lehmi või mõned kitsed-kanad välja arvata. Linde ikka lendab, ära tunneb pääsukesed, kes siin ilmselt talvitumas.
Sääski pole üldse, kui välja arvata eile õhtul mõned eksemplarid hotellitoa rõdul. Ka muid putukaid kohtab minimaalselt. Üks parm üritas rongis mu sandaali vahelt ilmselt natuke verd imeda, aga kõrvalistmelt proua lõpetas laksuga ta eluküünla, nii, et ehmatusega tukastusest ärkasin.
Varsti hakkab sadama. Ja kohe hetkega nagu oavarrest. Vagun ei ole kahjuks disainitud veekindlaks ja vahet pole, kas aken on lahti või kinni, vett tulvab sisse ja aknaalused kohad muutuvad ajutiselt üsna ebamugavateks istekohtadeks.
Lööb välku ja müristab, aga mõne aja pärast on sadu üle. Aknast nähtavad oranžikas-punakast savist voolitud teed on muutunud vahvalt sopaseks.
Raudteel toimub peale reisirongiliikluse ka kaubavedu. Põhiartiklid paistavad olema tsisternveod, ilmselt sadamast ja tagasi sadamasse metsamaterjal. See viimane võib olla hämmastavalt suure läbimõõduga. Tihti mahub vagunisse ainult kolm palki
Kella kuuest hakkab kiiresti hämarduma. Oleme jõudnud Otelesse. Seega oleme graafikus juba kaks tundi maas.
Ngoumou jaama juures kohtame vastutulevat rongi. Kuna iga päev on mõlemas suunas ainult üks väljumine, siis peab see olema hommikul Yaoundest väljunud (või väljuma pidanud) rong, mis peaks küll juba Doualasse jõudma hakkama. Seega meie rong on palju rohkem graafikus ja nuriseda pole põhjust.
Eelviimases jaamas saame veel oma pool tundi passida ja kogu 263 km pikkune teekond lõppeb alles natuke enne kaheksat õhtul.
On kottpime ja raudteejaama ümbrus tundub kõike muud kui hubane ja turvaline . Katsume leida takso, et hotelli sõita. Esimeses, Le Tango nimelises, pole vabu tube.
Sama lugu järgmises, Girafe nimelises kohas. Kohalikel on komme detsembris pulmi pidada ja tundub et see ongi põhjus, miks mõlemad hotellid hõivatud on.
Kolmandas lõpuks näkkab.
Hinnad on esialgu eemaletõukavad aga neid õnnestub siiski reguleerida. Öömaja ju vaja
Eriti kui on saadaval selline kunstipäraselt kujundatud ja romantiline toake
Avara sansõlme ja vanniga
Numbritoas on ka lameekraanteleviisor. Kahjuks küll ainult kahe kanaliga – prantsusekeelne spordikanal ja siis see teine.
Kuna tänased püüdlused midagi söödavat hamba alla saada on lõppenud fiaskodega, kui kollane sai ja paar muna välja arvata, siis läheme süüa otsima. Tänavatoit tundub kuidagi eriti antisanitaarne ja vaatame selle asemel hoopis poodi
Midagi siit saab. Poe töökorraldus näeb ette, et kassas maksad ostude eest, saad tšeki ja siis liigud välisukse juures asuva kontrollija juurde, kes võrdleb sinu oste tšekil kirja panduga ja kui eksimusi ei tuvastata, siis pakendatakse su ost kilekottidesse
Kuna paarist seamaksapasteedi konservist jääb siiski meile väheseks, loodame hotelli restorani peale. Asub see keldrikorrusel ja esmalt sealt kedagi ei leia.
Käin ja kaeban administraatorile, kes tuleb ja koka kuskilt väljaotsimisega olukorra lahendab. Pakkumisel on steik ja pomm. See viimane on mingi derivaat prantsusekeelsest sõnast kartuli kohta. Tellime ja varsti on kuulda köögi poolt kartulite tükeldamist ja veidi hiljem juba õli särinat. Peagi tuleb ka tulemus.
Kell hakkab üheteistkümnele liginema kui tuppa koti peale saab. Saadan ka meie kontaktile siin linnas info meie asukohast, äkki õnnestub homme kohtuda.