Agroexpo 21

Seekordsele põllumajandusnäitusele sõidan koos Indrekuga. Temal omad mõtted, minul omad. Kohale viib muidugi WizzAir.

Esimene tegevus peale lennujaamaprotseduure on eelmisest reisist tallelle pandud SIM-kaardi laadimine, et vallata infot ja olla kättesaadav

Meie reisisihiks olevat näitust peetakse Kropõvnõtskõi-nimelises linnas. Endise nimega Kirovograd. Kirov ei tohiks siin riigis küll enam mingit lugupidamist omada, aga oblasti nimi on endiselt Kirovogradi oblast. Sarnaselt Peterburile Venemaal, mis endiselt asub Leningradi oblastis.

Oleme plaaninud seekord auto rentimata jätta ja kasutada mitmesugust ühis- või siis natuke vähem ühistransporti. Algatuseks liigume lennujaamast mingi linnaliinibussiga esimesse metroojaama.

Siin selgub, et meile vajalik raudteevaksal on mõne peatuse kaugusel

Metroorongid on nõukogudeaegne klassika

Raudteevaksal on muljetavaldavalt suursugune. Sedalaadi objektidele on vene/nõukogude impeeriumis alati suurt tähelepanu pööratud ja need hooned on nüüd taas peale nõukogude korra kokkuvarisemist korda tehtud.

Kohe siinsamas on ka seda taristut haldava ettevõtte “Ukraina Raudteed” peakontor

Et kohalikust eluolust osa saada, otsime üles valuutavahetuse. Mitte et sedalaadi asutusi siin tikutulega taga peaks ajama. Vastupidi, neid on ohtralt, tuleb ainult kursse jälgida. Kummaline on see, et mõnes neist müüakse valuutat odavamalt kui teises ostetakse. Vahed pole muidugi teab mis suured, 5 grivnat või nii, aga ikkagi..

Seejärel suundume esmast nälga kustutama. Selleks on siin mitmeid üsna sarnase kiirtoidumenüüga putkakesi.

Meie rongi väljumiseni on veel mõnda aega, aga otsustame osta piletid ära. Selleks siseneme jaama peahoonesse. Ka sisearhitektuur on võimas.

Piletikassad aga asuvad mõnevõrra hilisema ajajärgu ehitises

Et aega väljumiseni on piisavalt, jätame jaamahoones asuvad asutused rahule ja suundume lähiümbrusesse mõnd mõnusat ajaveetmispaika otsima

Mitte kaugelt ühe sellise Gruusia restorani näol ka leiame. Üldse on siinmail Gruusia söögikohti palju ja neist peetakse väga lugu. Ilmselt on siin oma roll ka nende kahe maa sarnasel saatusel olla ühe ja sama agressori ohvriteks.

Et lisaks kõigele muule on täna veel ka Indreku sünnipäev, siis lisame tellimusse vastavaid pidupäevatooteid

Toit on tõesti maitsev ja jääb üle ainult kahetseda seda jaamaesisel platsil söödud kiirtoitu.

Kui aeg on rongile minna, satub silme alla tuttavate piirjoontega roheline linnatransport

Lõpuks saame oma kupee kätte ja saab sättida magama.

Rong, olgugi see sama hea vanadest aegadest, on siiski noorenduskuuri läbinud ja viisakas-puhas.

Saabumisel on õues alles pime, aga koit pole enam kaugel

Et rongis süüa ei pakutud, siis läheme jaamahoone vastas olevasse putkasse hommikusööki otsima ja ilma valgenemist ootama. Midagi eriti põnevat ja isuäratavat siiski ei pakuta

See-eest on üsna omapärane putkakese siseseina disain, mis on nethtud koorega puuribadest

Peale mõningast kehakinnitust viskame veel pilgu peale jaamahoonele. Saab selgeks, millised rongid siin veel peatuvad

Edasi aga uurime, kuidas liikuma saaks. Et kiiret pole, teeme tutvust avaliku transpordiga.

Sõit ühistranspordis on siin linnas odavam kui muudes Ukraina linnades. Ja pilet kehtib ainult komposteeritult!

Raudteejaamast otse näituseväljakule ükski liin ei vii, kesklinnas tuleb ümberistumine. Toimub see suure turuplatsi lähedal, kus käib juba agar kauplemine kõiksugu trääniga. Osa ettevõtjaid pole turuterritooriumile ära mahtunud ja kauplevad suisa bussipeatuses. Või on tegemist hoopis ärikavalusega? Kalad on värsked ja siputavad alles

Väga rikkalikus valikus on saada praegusele aastaajale kohaselt erinevaid põllumajandustooteid

Näituseplatsile liigume kombineeritult jalutuskäigu ja bussisõiduga. Kohale jõudes võib märgata, et möll juba vaikselt käib

Seatakse üles lava meelelahutajate ja kõnede tarvis

Paljud on enese reklaamimisega üksjagu vaeva näinud

Esitletavate toodete spekter on kaunis lai

ja vahest kipub ka natukene näituse peateemast kõrvale kalduma

Elavnurk on üsna tagasihoidlikult varustatud

Kõigele sellele tiire peale tehes läheb kõht tühjaks. Aga sedalaadi probleemide lahendamiseks on siin terve omaette toitlustussektor

Kõht täis, teeme veel läbikäimata näituseosale põhjaliku ülevaatuse. Lõpuks võib öelda, et vaevalt meil mõni reavahe vahele jäi. Huvipakkuvaid kaubaartikleid torkas siiski vähe silma. Olles ennast piisava hulga reklaammaterjaliga varustanud, peame plaani lahkuda.

Kuna näitus on suur ja osavõtjaid-uudistajaid palju, asula aga väike, siis kajastub see ka ööbimisvõimaluste vähesuses ja nende väheste allesjäänud variantide tohutus inflateerunud hinnas. Tavaolukorras 10-15 eurot maksev kortermajutus on tänase seisuga nii 400. Seega tuleb selle asula tolm jalgadelt pühkida. Alustame suundumisest ühistranspordi peatusesse, et seejärel juba suunduda bussijaama. Nimelt oleme valinud ööbimiseks Hersoni linna

Taas ei saa otse sihtpunkti vaid tuleb kesklinnas ümber istuda. Ja jälle satub see mingisuguse turuplatsi juurde.

Rahvast on vähe ja osad kioskid on suisa kinni

Toiduosakond on siiski muljetavaldav ja kenasti puhas

Kes oma kioskit ei raatsi üürida, see on oma tavaari taaskord teeserva laotanud ja ootab oma ostjaid skulptuuri valvsa pilgu all

Aga meie kiirustame edasi bussijaama poole. Bussiga nr 262.

Antud ajahetkel mitte liiga ülerahvastatud transpordivahend

Sõit viib läbi mitte just ülearu suure vanalinna

Peale väikesi sekeldusi seoses õigest peatusest mööda sõiduga, leiame lõpuks otsitava

Väike arupidamine võimalikke alternatiive kajastava teadetetahvli ees plaanidesse muudatusi ei too

Rahvast väga palju pole

Soovitud suunas liigub mitu erinevat bussi, võtame kõige esimese väljumise

Kogu info sellise bussireisi kohta on kajastatud piletil

Enne pikale bussireisile asumist on soovitav käia ära ka tualetis. Bussijaamas on loomulikult selline asutus olemas, väikese raha eest

Kui soovite teha number kahte, siis miskit erilist ette võtta pole vaja, ka juurde ei pea maksma. Lihtsalt võtad seinale asetatud abivahendi, nelja kabiini peale on üks, kasutad ja paned ilusti tagasi.

Trassile jääb ka üks suurem linn – Mõkolaiv – nagu teda kohaliku dialekti kohaselt kutsutakse

Mõned illustratiivsed ülesvõtted bussiaknast

Siinses bussijaamas peatume parasjagu nii pikalt, et jõuab ühe pelmeenid puljongiga kõhtu saata

Hersonisse aga jõuame juba pimedas. Kõikvõimas internet on meile juba öömaja broneerinud, meil jääb ainult üle sobiv transpordiliik valida, millega kohale sõita

Hinna ja kvaliteedi suhe on üks parimaid, mis viimastest ööbimistest meelde tuleb

Vot selline uhke korter.

Hommikul tutvume linnaga. Kõigepealt seame sammud raudteevaksalisse.

Siia saab ka mõneks ajaks kott hoiule antud, et oleks kergem mööda linna patseerida. Sest meie rong läheb alle peale lõunat.

Liigume jaamast otse mööda Uzakovi prospekti Dnepri poole. Kunagi oli see ilmselt Lenini nimeline. Peatänav ju. Vasakule jääb Hersoni oblasti administratsioon

Kaldapealne on üsna asustamata, ainult mõni üksik inimene patseerib ringi. Tuul on vali.

Siin kaladapealsel asub ka linna kõige tuntum sümbol monument “fregatt”. Püstitatud 1972 aastal Vene impeeriumi Musta mere laevastiku esimeste esimeste siin valmistatud laevade auks. Arvestades viimaste aastate arenguid siin riigis, tuleks see monument samuri kriitilise pilgiga üle vaadata.

Tundub, et mingisugine regulaarne jõelaevaliiklus siin siiski toimub

Ventiil-monument Khersonvodokanali nimelise asutuse ees

Siinsamas kõrval on hotell “Fregatt”, kunagi kindlasti eliitklassi majutusasutus

Tagasiteel raudteejaama poole jääb paremat kätt The Oak

Siit linnast edasi liigume samuti rongiga ja järgmiseks sihs sihtpunktiks on Krivoi Rog

Teele jääb ka üks pikem peatus – Apostolove. Kasutame võimalist jalgu sirutada ja tutvuda kaubandusliku väljapanekuga

Väikesed suitsusägapojad näevad nii ahvatlevad, et võtame paar prooviks

Krivoi Rog või Kryvyy Rih või Krõvõi Rig või ukraina Кривий Ріг ja vene Кривой Рог, eestikeeli Kõver Sarv, on oma 600 000 elanikuga suuruselt 8. linn Ukrainas. Aga kindlasti kõige pikem. Raudteejaamugoon mitu

Laseme end taksojuhil majutuskohta viia. Juba on pime kah.

Õhtu lõpetame taas sõprade grusiinide juures

Meile vajalikus suunas saab kõige optimaalsemalt liikida bussiga. Nimelt suundume linna, mis aastast 2016 kannab nime Dnipro, varasemalt enamasti tuntud rohkem Dnipropetrovski või venepäraselt Dnepropetrovskina

Piletki ei maksa rohkem kui 105 grivnat

Selline paberitükk kajastab kõike olulist eelseisva reisi kohta

Buss on piletihinda väärt ja saab kurguni täis. Indrekul õnnestu hõivata koht juhi kõrval

Ülearu kaua seda eksootikareisi ei kesta ja saabumegi Dniprosse

Tegemist on miljonilinnaga, suuruselt kolmas linn Ukrainas

Et reis bussiga on kõhu tühjaks teinud, siis sobivasti bussijaama kohvik-söökla-toidubaar aitab kohe hädast välja

Siit linnast edasi saame juba kohaliku kontaktiga. Kuna tal kulub meile järgisõitmiseks oma paar tunnikest, siis suundume linnapeale Otsustame tutvuda metrooga, mis avati siin linnas alles 1995 aastal

Hetkel on küll ainult kuus peatust, aga paistab, et on ka laienemisplaanid

Metroojaamad aga puhas tagasihoidlik nõukaaja klassika

Ka veerem pakub äratundmisrõõmu

Viimaseks kohaks siin linnas jääb raudteejaama hoone

Lisaks muudele transpordiliikidele saab ka trammiga sõita

Kenad kollased, üldse mitte võõra väljanägemisega sõidukid

Edasise trajektoori peale jääb asula nimega Troitske

Ka siin asulas, nagu igal pool mujal riigis, kohtuvad minevik ja tänapäev, mis on teineteisega karjuvas vastuolus

Siin ollakse meie vastu külalislahked

Kaua ja palju seda külalislahkust aga tarbida ei tasu, sest hommikul vara on vaja jõuda Harkovisse suunduvale rongile. Rong aga väljub Pavlogradist, mis ei olegi päris kiviga visata. Seda eriti kohalike seas palju nurinat tekitavate teeolude pärast

Õigeks ajaks olemegi platsis

Pavlogradi jaamahoone, linnakese suuruse kohaselt tagasihoidlik

Rong saabub õigeaegselt

Ülearu palju rahvast ei ole ja saame ka natuke pikutada

Lõpuks Harkovisse jõudnud, annab tahvel seinal teada, et siinne jaamahoone on arhitektuurimälestis, mis ehitatud suhteliselt hiljuti, 1952 aastal. Isegi sellel raskel ajal mõisteti luua suurepärast arhitektuuri

Vaksaliesine plats

Raudteepeavalitsuse hoone

Nostalgiatrellid

Jalutame raudteejaamast kesklinna poole. Lennukini on veel aega. Ette jääb õigeusu kirik, kohalikus dialektis Благовіщенський кафедральний собор

Suundume Tarass Shevchenko nimelisse linnaparki

Siin on delfinaarium ja ka loomaaed. Jätame mõlemad külastamata. On kuhu ka teinekord minna

Pargist väljudes jõuame Vabaduse platsile, mis asub oblastivalitsuse ees

Siia on riigi patrioodid üles seadnud riigi idaosas, siit üldse mitte kaugel toimuvat sõjategevust kajastava väljapaneku

Näitus vaadatud, on aeg suunduda lennujaama poole. Esimene käik metroosse

Metroost edasi juba teada bussiga lennujaama. Aega on piisavalt ja saab rahulikult protseduurid läbi viidud.

Õhtuks kodus.

Halti

03 august 2021.

Käes on hetk, kus on taas kord lubatud liikuda Skandinaavias. Täiesti võimalik, et see vabadus jääb üürikeseks ja katsun seda momenti ära kasutada. Seega teen mõnepäevase multieesmärgilise tuuri üle lahe. Et asi ka hingele midagi pakuks, üritan ära käia Soome kõrgeima mäe otsas. Plaani minu etteantud ajaraamidesse mahutamiseks tuleb teha väike manööver Norra kaudu. Nimelt asub see mägi kaunis piiri lähedal, Soome poolt lähenedes aga on jalgsimatka 55 kilomeetri jagu. See tähendab edasi-tagasi ilmselt oma viiepäevast jalutamist. Sellist aega pole mul kahjuks kuskilt võtta, kuigi tahaks. Norra poolt aga peaks olema võimalik saada autoga piisavalt lähedale, et asi ühe päevaga korda ajada. Seda infot toetab ka Tõnu Matkaliidust, kes mullu kõnealuse käigu ette võttis. On ju veel ka suvi, mil nii kaugel põhjas päev pikk ja öö mitte väga pime. Tõsi, ring autoga tuleb päris arvestatav, aga kuidas sa muidu saad, kui ikka oled endale miskit pähe võtnud.

Niisuguste kavadega varustatult saabungi teisipäeva varahommikul veidi enne kuut Tallinna Reisisadama A-terminaali. Autosid on palju, see on ilmselt osaliselt Vikingi sooduskampaania süü. Sadam on endale mingeid uusi tehnikavidinaid soetanud, mis autonumbreid tuvastavad ja siis neid ekraanil kuvavad koos sõidusuunda näitava noolekesega. Tundub täiesti mõttetu saavutusena, kuna nagunii on saadaval ainult üks sõidusuund ja rada. Check-in käib kähku, selle käigus saab pihku täitmiseks mõeldud paberilipaka, mis peaks olema midagi terviseankeedi taolist.

Praegusel digiajastul ja rohepöörde eelõhtul tundub selline paber täiesti mõttetu. Tundub, nagu siseneks Turkmenistani või mõnda muusse sarnasesse kohta. Ei suuda endale ette kujutada selle ankeedi praktilist sisu. Kui need andmed tõesti koroonapandeemiaga mingit seost omavad, siis oleks neid võimalik koguda juba laevapileteid müües digikujul. Siis saaks neid kuidagi ka kasutada. Aga paberkujul? Ei kujuta enne, kuidas seda paberivirna tänapäeval keegi analüüsida suudaks/viitsiks.

Laev väljub 12 minutit varem, nagu nad kõik teevad, et õigeks ajaks kohal olla. Maskikandmine tundub reisijatel vabatahtlik olevat, personal aga on kõik maskides. Sätin ennast ühte diivaninurka ja üritan puhata. Mõnda aega see ka õnnestub. Kahjuks on olemas teatud seltskond inimesi, kelle arvates parim laste kasvatus on kasvatamatus ja nii nende lapsed mööda laeva ringi tuuseldavad, ise kõigest jõust karjudes. Vanemad aga vaatavad õnnelike ja rahulolevatena pealt.

Maale saades selgub, et seda täidetud paberit polegi vaja. Vähemalt mitte neil, kel on vaktsineerimispass ette näidata. Peale viimase kontrollimist on pääs linna vaba.

Hüppan kiirelt Akateemilisest kirjakaubast läbi ja siis juba mööda 5 teed Lahti poole ajama

19.00 tangin Tornios, oma lemmiktanklas, mis kahjuks on hinda tõstnud.

Kilpisjärvis otsustan, et kui ikka üle piiri saan, siis sõidan lõpuni välja, et hommikul oleks hea kohe ronima hakata. Soomest väljasõidul on roheline tuli ja keegi kinni ei pea. Piirisillal samuti kedagi ei ole. Norra piirikontroll on piirist natuke edasi. Siin peetakse ikka kinni ja tuntakse huvi, kas olen vaktsineeritud. Vastan, et olen küll ja esitan vastava dokumendi. Sellelt telefoniga QR-koodi lugemine nõuab nooremapoolselt naisametnikult küll teatavat pingutust aga kui see lõpuks õnnestub, siis soovitakse head teed. Kui Soome poolel oli teel arvukalt põhjapõtru, siis nüüd tuleb kolme tavalise põdra eest kõrvale põigata. Lisaks veel rebane, kes elu eest üle tee lidub.

Umbes 50 km pärast jõuan Atlandi ookeanini. Pööre paremale, mõned tunnelid ja siis juba uuesti paremale, tagasi mägede poole. Kuigi pööripäevast saab varsti poolteist kuud, on nii kaugel põhjas endiselt valge. Päike loojub praegusel ajal siin umbes neljaks tunniks, aga kuna ei vaju mitte sügavale horisondi taha, siis õnnestub tal ka sealt hajutatud valgust saata ja ööd ei ole, ainult kergelt hämar.

Mägedevaheline tee Guolasjávri poole muutub kiiresti asfaldist kruusateeks. Aga sõita see ei sega, tuleb hoopis tähelepanelik olla loomade suhtes. Seltskond lambaid näiteks on ennast keset teed vedelema sättinud ja on väga laisad ennast liigutama ja mind läbi laskma

Kui tee on pikalt mäkke tõusnud ja juba ammu pole inimasustust näha olnud, märkan järsku vasakul pilvedes täiesti töökorras maja.

Siia üles on peale minu pressinud veel kaunis palju autosid ja matkaautosid. Visuaalselt tundub, et vähemalt sõiduautod on tühjad. Huvitav, kas inimesed on siis telkides või kuskil mägimajades?

Poole kolmeks öösel olen peaaegu kohal. Tee lõpp paistab, seal aga seisab üks matkaauto. Et asi kõigile privaatsem oleks, siis pargin umbes kilomeeter enne teeserva väiksele platsikesele. Tunnen end üsna väsinult ja sätin magama.

Hommikul ärkan seitsmest. Külm on, sooja ainult neli kraadi. Ja mis veel hullem, puhub väga tugev tuul. Ilmselgelt on minu varustus puudulik, isegi mütsi ei ole. Pikalt aega ei viida, söön kaasavõetud hommikusöögi, pakin üht-teist seljakotti ja asun minekule. Viida järgi on minna ainult kuus kilomeetrit, asi see siis ära ei ole.

Rajale minemiseks tuleb siseneda põhjapõdraaedikusse.

Esimesed sajad meetrid on üsna lauged ja tee hästi märgatav aga siis muutub tõus järsuks ja kiviseks.

Praktiliselt kogu edaspidine tee koosnebki ainult erineva suurusega kivikolakatest.

Arusaadavalt peaks tee olema jutumärkides. Suunda on proovitud tähistada kivipüramiidikestega ja alguses on see meetod ka päris hästi töötav- kivikuhjakesed on sagedad ja järjepidevad. Aeg- ajalt on kivipõllul ka mõni lagedam koht ja seal on eelkäijate jälgi näha

Et on ikkagi südasuvi, siis on vahelduseks kividele ka mitmesugust lilleilu.

Tõus on järsk ja paneb minu ööpäeva autos vedelenud ja veel mitte soojaks saanud kere tõsisele proovile. Tuul on väga vali, aga õnneks puhub tagant, seljakott ka kaitseb ja hetkel jään ilmselt elama. Mis tagasiteel juhtub, ei tea veel. Järsu tõusu tõttu koguneb ka tublisti kõrgust ja avaneb kena vaade allolevale Guolasjávri järvele. Samuti on näha, et parklas olnud matkaautost hakkavad mulle järgnema kaks inimest. Meid lahutab umbes pool tundi ja rohkem ma neid ei näe.

Kui järsem tõus läbi saama hakkab, mähib tihe pilv mind endasse. Parklas oleval infotahvlil soovitati püsida rajal, et mitte eksida. Alles mõni hetk tagasi mõtlesin selle soovituse kui natuke tobeda üle – oli ju kogu ümbrus nagu peo peal ja kuhu sa ikka eksid. Nüüd aga järsku nähtavus väga piiratud ja ilma navigatsioonivahenditeta (minul telefoni gps) väga lihtne orientiiri kaotada. Õnneks on vajalikus sihis karjaaed, mida mööda saab järgmised kaks kilomeetrit kivilt kivile keksitud. Kivikoonustest pole suuna määramisel palju abi, sest mingil hetkel järgmist otsides näed neid mitmeid sootuks eri suundades ja võib kergesti järje kaotada. Minuga juhtub seda korduvalt.

Mõnel üksikul korral on suund tähistatud ka punase pulgakesega. Kuna enamus rajast on lihtsalt kivid, siis ei jää siin käijatest ka eriti jälgi maha. Mõnes kohas võib vaid aimata, et kividelt on samblikku jalgadega maha nühitud. Seda võivad aga teha ka põhjapõdrad, kelle eksistentsi tõestavad ka mõned “pabulahunnikud”.

Mida kõrgemale tõuseb rada, seda rohkem tuleb ette lund. Mõned tuisuvaalud on veel nii paksud, et vaevalt enne uue talve tulekut täielikult sulada jõuavad. Teine asi mis kõrguse kasvades samuti kasvab, on tuule tugevus. Juurdlen tähelepaneku üle, et kuigi tuul on konstantne ja tugev, siis millegipärast mäetipul asuvat pilve ta ära ei puhu. Mõistlikku seletust ei suudagi välja mõelda.

Kuigi alguses olnud teeviit andis teada ainult kuuest kilomeetrist, siis ei taha see lõpp-eesmärk kuidagi kätte tulla. Nähtavus aina halveneb ja loodan, et sadama ei hakka. Sest mööda märgi samblikuga kaetud kive on üsna ohtlik hüpata ja õnnetuse vältimiseks peab liikumiskiirus veelgi langema. Lõpuks paistab, et olen saabunud otsitavale kohale

Aga päris selge see polegi, sest märkan natuke eemal veel ühte kivikuhja, mis lähemal uurimisel tundub tõenäolisem kandidaat Halti mäetipule. Kuigi see eelmine tundub visuaalselt kõrgem olevat. Eks silmad tee ka trikke mägedes

Igatahes on selle kollaseksvõõbatud kivikuhja juures külalisteraamat ja, et tegemist on piiril asuva mäega, siis ka hoiatussilt ebaseadusliku piiriületamise tagajärgedest.

Panen oma visiidi ka kirja. Marutuule tõttu on raske vihikut sirvida, aga esimene sissekanne aastal 2021 on veebruarist ja ainukene mittesoome külastaja on Nepaalist. Samal ilmastikust tingitud põhjusel loobun ka kaasavõetud toidukraami tarvitamisest ja asun kiirelt tagasiteele.

Ilm halveneb veelgi ja ähvardab sadama hakata. Tegelikult on see pilves olek (🙂) juba niisamagi riided kaunis niiskeks teinud, nüüd aga hakkab veel tibutama. Hakkan kiirustama ja eksin korduvalt teelt. Kuigi olin just nüüdsama siitkaudu tulnud, siis raske on tuldud teed leida. Natukenegi teise nurga alt paistavad kõik nähtavad maamärgid hoopis teisiti ja pean pidevalt telefoni abil kurssi korrigeerima. Kuni telefoniaku tühjaks saab. Aga selleks ajaks olen õnneks juba karjaaia juurde tagasi jõudnud . Kui tavaliselt tundub tagasitee kiiremini minevat, siis praegu see nii ei ole. Kui tulles oli tuul tagant, siis nüüd on otse vastu. Proovin otse näkku puhuvat tuult vältida ja seetõttu kaldun ka kursilt päris tugevasti kõrvale. Lõpuks ei jää muud üle, kui seljakotist tahvelarvuti võtta ja õige suund leida. Samas võtan ka lonksu juua ja paar viinerijuppi. Tegelikult oleks paras enne sellele rajale minekut kõht täis süüa ja seljakotti üldse mitte kaasa tarida. Kui just mitte pikemat ringi ei plaanita teha. Ja võib-olla ei peaks ka väga pingutama pidevalt selle õige raja leidmisega, vaid määrama sihtpunkti suuna ja siis lihtsalt selle poole liikuma. Ületamatuid takistusi ei tundu olevat ja kui jääbki ette raskesti läbitav lõik, võib lihtsalt ringi minna ja siis uuesti kursi sihtmärgile võtta.

Kui all sügavustes auto juba paistab, märkan veel kahte matkajat üles ronivat. Meie teed ei ristu, kuna olen päris palju rajalt kõrvale kaldunud ja nüüd liigun otseteed auto peale. Jäänud on veel kogu marsruudi järseim lõik. Vasaku jala põlv hakkab endast märku andma ja pean ettevaatlik olema. Lõpuks autos, tunnen ennast päris väsinuna, aga õnnelikuna, et kohale jõudsin

Natukene jääb isegi segaseks see mäetipu asukoht. Kas ta on siis Soome poolel, täpselt piiril või, nagu mõni kaart näitab, hoopis Norra poolel?! Minu eksirännakud selle tipu leidmisel näevad kaardil sellised välja:

Tagasisõidul pakub maastik kauneid vaateid Guolasjävrile

ja ülejäänud maastikule

Samuti saab selgema ülevaate siia sõites märgatud ehitisest, millel olev suur punane rist annab aimu, et kui on mõni meditsiinivaldkonnaga seostuv probleem, võib siit abi leida.

Teadetetahvlilt saab infot kalastamislubade kohta. Tähendab kalu siinsetes vetes ikka on. Info küll 2020 aasta oma, aga küllap kehtib ka praegu

Samuti on päris mitmekülgset infot erinevate matkamarsruutide kohta

Tagasiteel Birtavarresse jäävad paremale siia maastikku täiesti sobimatud kummalised varemed. Või siis poolelijäänud ehitus. Mäelt langeva kose kõrval on märgata kaljusse uuristatud käike ja midagi muud ei suuda välja mõelda, kui et kunagi oli või hakati rajama siia mingisugust kaevandust.

Soome-Norra piiril tuleb taas võidu sõita karja põhjapõtradega

Ja nagu eelmiselgi aastal, on kõige avariirohkem lõik sõidul Soome käsivarre-osa

Pello kandis teen jalasirutuspeatuse.

Tornio jõgi, mis on Soome ja Rootsi piiriks sadu kilomeetreid, on siin juba arvestatava suurusega ja eeldatavalt väga kalarikas. Õhtupäikeses ka väga kaunis. Olen siin kunagi isegi kalal käinud. Soomlased jahivad siit muidugi ainult lõhet ja kaine peaga põlgasid tookord meie püütud haugid üleolevalt ära. Õhtul lõkke ääres, kui asjaolud olid muutunud, sõid aga vägisi kogu uhhaa käest ära ja ei väsinud kiitmast kui maitsev..

Sõidan veel niipalju, et hommikuks jääb ca 500 km ja heidan puhkama.

Lõpuks kodus näeb kogu käik tagantjärele kaardil selline välja:

Ukraina.

07 juuni. 2021

Erinevatel põhjustel edasi lükkunud tööreis on punktis, kus on vaja kas kohe välja sõita või siis kogu asi unustada. Otsustan esimese variandi kasuks ja teen siiski plaanitu teoks.Seda enam, et vajalik kontakt on Kiievis veel ainult kuni kolmapäeva hommikuni, on vaja kiirustada.

Sõidan välja 03.40. Sooja on 8 kraadi ja koidab. Pärnus tangin paagi kurguni ja 05.15 olen Iklas. Eesti poolel pole kedagi näha, aga Lätis on suisa vastuvõtukomitee. Auto suunatakse taskusse ja kaarnad asuvad kallale Esimene tegelane kontrollib covidpassi. Seejärel tahab testi näha. Vaktsineerimispassi ettenäitamine ei aita – siin see ei kehti. Ütlen, et olen läbi põdenud. Siis olevat vaja antikehade testi. Lõpuks leian telefonist oma detsembrilõpu kuupäevaga positiivse testitulemuse. Suisa silmaga on näha, kuidas ametnik pingutab, ilmselt püüab mõttes arvutada, kas mitte juba üle poole aasta möödas pole. Mingisugusel teadmata andmetel põhineval üldlevinud arusaamal on läbipõdemise puhul testimisest vabastus justnimelt kuus kuud, mõnel maal siiski vist ka ainult kolm kuud. Lõpuks jääb rahule ja annab mind üle juba ootevalmis ülejäänud seltskonnale. Kõigepealt uurivad kuhu ja miks ja kauaks lähen. Inglise-vene segakeeles. Tuntakse huvi, kui palju mul sularaha kaasas on. Väikese vahega küsib seida neile ilmselt üliolulist informatsiooni suisa kaks ametnikku. Seejärel otsitakse auto koera abil läbi. Mingil põhjusel hakkas viimane kõrvalistuja kohta uurides intensiivselt saba liputama. See aga ilmselt mingi oluline indikaator pole. Auto inspekteeritud, lubatakse edasi sõita.

Läti-Leedu piiril on kontrollijad samuti ainult Lätti sisenejatele.

Leedu-Poola piiril on taas näha ametnikke. Autosid peatatakse, aga lauskontrolli ei tehta.

Esimese pikema peatuse teen 13.30 Bialystokis ja külastan juba varasemast tuttavat Decathloni spordipoodi.

Kui siiamaani oli liiklust suhteliselt hõredalt, siis Poolas seda enam väita ei saa. Lisandub hulgaliselt veoautosid. Minule vajalikus suunas puuduvad kiirteed ja liigelda tuleb kohaliku tähtsusega maanteid mööda, mis on kiiruspiirangutega, tiheda liiklusega, kurvilised, liikluskaameratega, kitsad ja läbivad pidevalt asulaid. See aga viib keskmise kiiruse väga alla.

17.50 jõuan piirile Ukrainaga. Ees on kümmekond autot, enamik UA numbriga mikrobussid. Mingil hetkel suunab piirivalvur autosid hoopis vasakpoolse kontrolliputka juurde ja seda kasutavad kavalalt ära tagant juurdetulevad autod, kes sinna kohe uue järjekorra tekitavad ja niiviisi varemseisjatest ette saavad. Ise aga topin oma auto nina kiirelt ikkagi vahele ja saan umbes 10 minutiga löögile. Vene-poola-inglise segakeeles saab asjad aetud. Lisaks passile ja autodokumentidele küsitakse ka juhilube. Need kätte saanud ja autole pilk peale visatud, jäetakse ootama. Õnneks mitte kauaks. Kasutan seda aega tagaseisva auto juhiga vestlemiseks. Uurin, et kaua ka Ukraina poolel võiks aega kuluda. Pakub, et mitte üle poole tunni. Saab näha. Veel soovitab valida mitte google poolt pakutav põhjapoolne magistraal vaid lõunast kulgev tee, kuhu pääseb läbi Lutski. Pidi küll natuke pikem olema, aga see-eest ainult paarkümmend kilomeetrit halba teed.

Poolaga ühel pool, saab sõita üle piirisilla Ukraina poolele.

Siin on ees samuti kümmekond sõidukit kahes rivis.

Esmalt aga tuleb tõkkepuu juures olevas putkas lasta ennast üle lugeda. Selleks istub seal vastavate oskustega mees, kes siiski igaks juhuks üle küsib, et kas ma olen üksi ja seejärel annab selle kinnituseks välja ka vastava dokumendi.

Sätin ennast vasakpoolse järjekorra lõppu ja ei lähegi väga kaua, kui juba viibatakse mind letti. Esimesena visatakse autole pilk peale ja tuntakse huvi, et mis asju ajan siin. Peale seda tuleb minna passikontrolli. Teen starteegilise vea, sest jätan autosse spetsiaalselt Ukraina jaoks tehtud Covidi kindlustuse paberi. Auto on küll siinsamas kõrval, aga selle lühikese aja jooksul, mis kulub vajaliku paberi autost toomisele, jõuavad järeltulnud autodest inimesed juba minu koha hõivata ja kenakese järjekorra moodustada. Mis siis, et minu auto on eespool ja enne nad niikuinii minema ei saa, kui ka mina vormistatud olen. Või siiski. Lõpuks saan löögile. Selgub, et vaktsineerimispassiga pole siin midagi peale hakata. Samuti ei aita ka läbipõdemist tõendavad dokumendid. Ega aitaks antikehade testki, kui minul selline olemas oleks. Ukraina reeglid näevad riiki sisenemise eelduseks ette ainult viimase 72 tunni jooksul tehtud negatiivse tulemusega koroonatesti. Jutul lõpp. Kui sellist ei ole, siis saadetakse piirilt tagasi. Samuti on võimalus see test siinsamas piiril teha, aga see pole miskit kiirtest, vastusega läheb kindlasti homseni, kui mitte kauem. Piirivalvenäitsik aga jätab asja lahtiseks, öeldes, et ta vormistab kõigepealt teised ära ja siis tegeleb minuga.

Kui see minuga tegelemise aeg kätte jõuab, siis uuritakse hoolega, et kuhu ja miks ma Ukrainasse minna tahan. Annan oma seletused ja kuulen veelkord, et mu dokumendid pole korras ja tavaliselt saadetakse sellised tegelased kohe tagasi, aga et ta ikka väga tahaks mind aidata. Lõpuks leiamegi ühiselt lahenduse, kuidas ta mind ikkagi aidata saab. Ainult, et kuidas, sellest palutakse vaikida..

Järgmine kiosk tegeleb autode vormistamisega. Minu ees mässab üks daam hunniku paberite ja deklaratsioonidega, aga tuleb välja, et asi on siiski lihtsam. Vähemalt minu puhul. Annan passi ja auto passi ning mõne aja pärast saan need juba tagasi, ilma, et mingeid lisaküsimusi esitatud oleks. Kindlustustki ei soovita näha. Lubatakse minna.

Väljasõidul oleva tõkkepuu ees tuleb ära anda inimeste arvu kajastav dokument, kuhu viimaste protsesside läbiviijad on lisanud oma tegude kinnituseks omalt poolt ka paar templikest.

Nähtuga rahul, tõstab vastav ametnik viimase takistuse teelt üles ja saabki Ukrainasse. Kell näitab 19.08

Esimese tegevusena ostan siitsamast piiripunkti juures olevast tanklast SIM kaardi. Saab aimu ka hetkel kehtivatest kütusehindadest

Sest Eesti SIM-i kasutamine oleks väga eelarvekahjulik. 150 grivna eest saab 10gb internetti.

Võtan ette ikkagi selle põhjapoolse marsruudi. Ja selgub, et pole sel teel häda midagi.

Halva tee mõiste on kindlasti ka ajas põlvkonniti muutuv mõiste. Sõita saab rahulikult 100-110-ga. Tee küll lainetab, aga löökaugud on kõik ära parandatud. Aeg-ajalt on ka politseid näha, aga mind nad ei puuduta. Tee kulgeb valdavalt metsade ja suurte lagedate põldude vahel, asulaid ja autosid on hõredalt. Nii jõuangi kella ühe paiku Kiievi ligidusse. Siin peetakse mind ka esimest korda kinni. Aga peale dokumentide kontrolli ja paari küsimust saan edasi sõita. Kütusetuli hakkab põlema, andes sellega märku, et ka see auto kasutab edasi liikumiseks mingil määral vedelkütust.

Poole kaheks olen Kiievis ja hotellis. Kuna minu kontakt peatub hotellis President, siis ei sobi ka mul kuhugi mujale minna. Hämmastav, kui suured võivad olla hinnavahed. Letihinnad selles neljatärnihotellis algavad ca 140 eurost, tiheda konkurentsiga internetiturul aga saab siin toa ligi kolm korda odavamalt. Välja näeb see toake selliselt

08 juuni.

Vaatamata sellele, et eilne kujunes suhteliselt väsitavaks päevaks, suisa nii, et hotellituppa tulles tundus koridor nagu tormisel merel seilava laevukese tekk, olen juba kaheksast üleval. Päike lõõskab ka otse tuppa, kuna öösel jäid kardinad ette tõmbamata ja kliimaseade seadistamata.

Kell kümme kohalik kontakt ilmus, aga et ilmselt on messile veel vara minna, siis lepime kokku aja kaheteistkümneks ja saan tekkinud ajaauku auto tankimiseks kasutada. Lähima tankla leiab google kiiresti. Selleks osutub seni nähtutest kõige kallimate kütusehindadega jaam.

Kui muidu on diisli hind keskmiselt 27-28 grivnat, siis siin saab valida kahe sordi vahel, vastavalt 31 ja 32 raha liiter. Loodetavast ka kvaliteetse kaubaga, kuna kohalike sõnul võib siin riigis vahest diislikütuse pähe hoopis midagi muud saada. Siinsamas tanklas on ka valuutavahetus. Kuigi kaardimakse on peaaegu igal pool võimalik, siis ikka on hea taskus ka seda kohalikku krabisevat hoida. Seega sooritan väikese valuutamahhinatsiooni, mille tulemusel saangi mingisuguses vääringus kohaliku sularaha omanikuks

Kuna hommikusööki pole veel söönud, siin aga on tanklad samamoodi nagu kodueestiski kohvikuteks muudetud, siis annan kiusatusele järele.

Selle asemel, et nagu kord ja kohus drannikuid ja borshi süüa, tellin hoopis kebabi ja keefiri.

Expo ala jääb natuke üle 10 km kaugusele, aga pidevate ummikute tõttu kulub sõidule oma pool tundi. Edasi kulub aega parkimiskoha leidmisele. Selleks otstarbeks olev tasuline parkla on täis ja vabadele kohtadele ootab pikk järjekord. Lõpuks saab auto oma koha kõnniteel teiste sarnaselt parkivate autode vahel.

Näituse külastamine on tasuta, tuleb täita ainult registreerimisvorm.

Territoorium on suur ja osalejaid palju.

Lisaks teemakohasele väljapanekule saab ka süüa-juua

ning näiteks kodukootud alkoholi degusteerida ja/või osta.

Tagasi hotelli poole sõitmiseks on vajalik sooritada U-pööre. Kuna minule teadaolevalt jääb legaalne võimalus seda sooritada päris kaugele ja tee on üsna tihkelt umbes, siis kohese võimaluse avanedes sooritan selle siinsamas, üle kahe pideva joone. Manööver alles poole peal, aga juba saan aru, et olen olnud hooletu. Kohe hakkavad ka vilkurid tööle. Et olen läbi ja lõhki süüdi, pole kahtlustki, aga sellegi poolest palun kergemat karistust. Sellist asja aga ei pidavat kohalikus seaduses olema. Küsin, kas kõigi elu kergemaks tegemise huvides ei saaks asja nö. kiirmenetlusena võtta. Vastav ametnik aga vastas, et see ongi tema töö ja tal pole kuhugi kiiret ning asus vormistama. Vormistamine toimus tahvelarvutis ja mulle jäi mulje, et selle tegevusega poldud väga sina peal. Igatahes ei edenenud asi eriti jõudsasti. Palju muret tekitas küsimus minu elukohast Ukrainas. Seda lihtsalt pole ju, vorm aga nõudis vältimatult vastust sellel küsimusele. Halastasin aja huvides tüübile ja pakkusin sinna kirjutada Hotel President. See aitas.

Kogu selle protseduuri aja parkisime kõrvalteel, nii, et meiepoolsest sõidureast ei olnud võimalik edasi sõita ja kõik, kes soovisid meist mööduda, pidid selleks sõitma üle kahe pideva joone vastassuunas. Sellele väikesele asjaolule tähelepanu juhtimine ei häirinud tarkvaramaailmas pusivat inspektorit üleüldse. Päädis see jõupingutus lõpuks pisikese printeriga välja trükitud paberiribaga, mille alusel tuli panka minna, et oma eksimus riigi ees teatud rahasummaga lunastada. Selleks anti aega 15 päeva. Kes selle aja jooksul ei jõua, peab maksma topelt. Kes kunagi ei jõua, selle kohta jääb inspektor vastuse võlgu, aga ilma maksmata maalt välja ei saavat. Igatahes pole summa suur ja ei plaani seda viimast väidet kontrollima hakata.

Linnast välja liigun kella viiese tipptunni ajal ja seda ei soovita küll kellelegi. Teen väikese peatuse, et tasuda trahv. Teises pangas see ka õnnestub. Selle tõestuseks saab hulka kviitungeid, võib-olla on tark neid mõnda aega alles hoida

Ummik kestab kümneid kilomeetreid linnast välja ja lõpuks selgub ka põhjus – sillaremondi tõttu jääb alles ainult üks rida ja tööaja lõpul on seda ilmselgelt liiga vähe. Edasi saab juba vabamalt liikuda

Ööbima jään enne Hmõlnõtskõi linna teeäärsesse hotelli kella poole kaheteistkümnest. Goverlani jääb hommikul sõita veel ca 330 km. Seda pole palju, kui tee on hea, aga ilmselt seda ta pole, sest googlegi pakub sõiduaega üle kuue tunni.

Öömaja on lihtne, aga väga puhas ja igati õigustab sellele kulutatud 170 grivnat.

Dush ja wc on küll koridoris, aga mida sa hing ikka selle viie euro eest soovida võid.

Lisaks on esimesel korrusel 24h toitlustamine.

Saab hommikusööki . Puuduseks saaks lugeda muidugi pidevalt akna all toimuvat raskeveokite liiklust, aga väsinud inimest selline pisiasi ei heiduta.

09. juuni.

Eilse õhtu viimane väide osutus kahjuks mitte täies ulatuses tõeks. Liiklus oli intensiivne kogu öö ja et aken oli lahti, kandus selle tekitatud müra ka otse tuppa.

Tõusen kell kuus, kasutan võimalust dushi all käia ja seejärel suundun juba alla kohvikusse. Menüü on rikkalik, aga umbes pooltest tootenimedest pole võimalik aru saada. Küll aga saan kohvi ja borshi, seda va ukraina oma. Kohv on kohalikus keeles, nagu ka Poolas, “kava”. Supp osutub maitsvaks, aga leigeks, mis viitab mittepiisavale soojendamisele mikrolaineahjus.

Et päev tuleb pikk, laadin endasse veel kodused kotletid sama koduse praekartuliga.

Valges näeb see eelpool kirjeldatud ettevõte selliselt välja

Nagu eeldada oligi, muutuvad teeolud komplitseeritumaks. Mõni teelõik koosnebki ainult lappidest, esialgset pinda ei saagi enam tuvastada. Iseenesest selles polekski miskit väga hullu, sõita saab päris kiiresti. Aga tähelepanelik peab kogu aeg olema, sest rätsepal on vahest mõni paik panemata jäänud või siis juba teekattest irdunud ja erineva suurusega teravate servadega löökauke paljastanud. Mõni neist võiks mulle saatuslikuks osutuda

Et kõik siiski lootusetu pole, annab tunnistust aegajalt toimuv teeremont. Ei oska öelda, millega see külake tuhandete omataoliste seas on suisa kõnniteed välja teeninud, aga nii see on..

Edasi läheb ikka vanaviisi

Tee viib ka üle Dnestri jõe, millega lõppeb Ternopili oblast ja algab Ivano-Frankovski oblast. Mitte, et sellega miskit erilist muutuks

Vaade paremale, ülesvoolu

ja vasakule, allavoolu. Jõgi voolab siin pikalt kaunis kanjonis, mis moodustab Dnestri kanjoni maastikukaitseala

Kaheteistkümne ligi jõuan ca 10 km kaugusele sihtpunktist, kui tee tõkestab tõkkepuu. Paremat kätt majakesest väljub laigulises vormis noormees, kes küsimuse peale, kas edasi saab sõita, jaatavalt vastab. Tuleb ainult registreerida ja raha maksta. 30 grivnat. Teoreetiliselt peaks see raha minema looduskaitsealale ja summa pole samuti suur, nii 1 euro kanti. Sellegipoolest kantakse see akt piinliku täpsusega zurnaali üles ja lõpuks pean selle kinnitama veel oma allkirjaga.

Istub see tegelane siin päris õdusas kambrikeses

Seintel herbaariumid kohaliku floora esindajatega

Peale nõutud protseduure kerkib tõkkepuu ja saab edasi sõita

Siinsamas tõkkepuu kõrval on turismikomleks, ilmsekt nendele, kelle jaoks tõkkeouu mingil pühjusel suletuks jääb

Teele kaasa saab veel ka väikese flaieri moodi infolipiku, mis ühelt poolt näeb välja selline

Teisel pool aga kajastab järgmist infot

Algselt klassikaline kruusatee muutub kiirelt kiviklibuseks loodusliku ilmega pinnasteeks ja saabki selgeks, miks navigaator pakkus alla 10 kilomeetri läbimise ajaks üle poole tunni

Mõni kilomeeter enne tee lõppu on selle sõidetavus muutunud väga halvaks ja natuke laiema koha peale on ekskursioonibissid endale parkla leidnud. Tasub tähele panna, milliste rariteetsete bussimarkideha kohalikud turismifirmad omi kliente hellitavad

Kui ma ei eksi, siis hiljuti oli Eestis ühe sellise transpordivahendi renoveeritud versiooni esitlusest kaunis suur uudis tehtud

Lõpuks jõuan kohale. Lõpp-punktis on spordilaager ja üksjagu taristut arvukate mägironimishuviliste teenindamiseks

Ka tuleb siin parkimise eest maksta. 50 raha, mis on üksjagu rohkem kui sissepääs siia maksis. Zurnaali keegi midagi ei kanna, aga kviitungi ikka saab.

Välisturistil on siia esialgu pääs raskendatud, aga kohalikke huvilisi ikka natuke jagub.

Oma siinkäigu meenutuseks või siis vastupidi, unustamiseks, on pakkuda erinevaid kohalikke joovastavaid napse

Ja kui juba oht unustamisele on suur, saab endale oma nimega lipiku külge soetada

Tõsisemate plaanidega külastajad aga saavad enda toetamiseks keppe osta-laenutada

Enne teele asumist tasub pilk infotahvlitelt üle lasta, saab natuke aimu, mis ees ootab

Ja siis rajale. Tippu viib kaks teed, üks lühem ja seega ka järsem, teine natuke pikem. Algus on aga mõlemal ühine ja üsna konarlik

Mõlemad rajad on maastikul tähistatud, nagu silt teada annab, siis pikem on rohelise triibuga ja see teine vastavalt sinisega

Raja algusesse jäävad mõned naljakad kuurid. Kui need oleks veekogu kaldal, siis ilmselt oleksid need paadikuurid, siin aga ilmselt ATV omad. Või mine sa tea, uksed kinni.

Meenutust, et kui jäksasid miskit kaasa vedada, siis jaksa peale selle tarvitamist ka tühi kest kaasa võtta, paistab siin üldiselt täidetavat.

Paralleelselt rajaga kulgeb kärestikuline mägioja

Kõrguse kasvades liigub aeg kevade poole tagasi ja ilmuvad aina varem õitsema hakkavad lilled

Suurest koormusest on rajal paljastunud puude juured ja käia on üksjagu ebamugav

Lisaks mägironimisele saab harrastada ka mäest laskumist trossil

Mitte kaugel raja algusest toimub hargnemine. Mina valin pikema ja eeldatavasti laugema raja. Võib-olla teen ka vea, sest laskumine on mööda järsku nõlva isegi raskem. Minuga samaaegselt teele asunud kooliõpilased liiguvad vasakule, järsemale rajale

Ei tea, kas tulnukliik?

Rada kulgeb päris pikalt mööda tihedat metsa järsult ülespoole. Kaasas olnud saapad on minu poolt kahjuks siise kandmata ja üsna varsti on kannad verised. Õnneks leiań seljakotist mingeid plaastreid ja saan natuke leevendust, muidu ilmselt tuleks ronimine katki jätta. Lõpuks saabub metsapiir ja jätkub kadastik

Ilmuvad ka esimesed lumelaigud

Mõnda aega kulgeb rada mööda voolava vee põhjustatud erosioonist uhtorgu

Mida kõrgemale, seda külmemaks kisub ja varsti on selge, et ei pääse ka ilma sademeteta

Lumepiiril õitsevad alles krookused ja põõsastel pole veel isegi pungi

Tuleb tunnistada, et pärast koroonast paranemist on võhm visa taastuma ja ronimine on kõike muud kui kerge

Mingil hetkel kaotan õige raja ja satun paksu lumega nõlva ette. Tagasi ka ei taha minna ja nii võtangi ette ronimise mööda järsku lumist nõlva. Oht on küll alla libiseda, aga seekord pääsen

Kui ka põõsastikud lõpevad, algab alpi niitude vöönd

Kõige viimased puud on männid. Antud juhul ilmselt mitmeski mõttes mägimännid

Aeg ajalt on ka rajatähiseid

Muu hulgas annavad need teada, et ka Euroopa Liit on siia oma õla alla pannud

Enne lõppu mähkub kõik pilve ja tibutab vihma

samuti on tuul muutunud väga tugevaks. Sooja on vast 5 kraadi ringis

Vahetult tipu eel on suunaviit, mis näitab erinevaid võimalusi siit edasi jalutamiseks

Tipul on aga päris arvukas seltskond lärmakaid noori. Lisaks ka mõned vanad või päris lapseohtu. Väga tublid. Minul on igatahes toss kaunis väljas

Et siinmail on palju ettevõtlikke inimesi, annab tunnistust seegi fakt, et mäetipul on suisa kohvik avatud. Kõleda tuule ja vihmasaju kiuste. Toetan ettevõtlust ja joon tassikese kohvi

Mäetipp on koduks mitmele erinevale maamärgile. Kes ja milliste eesmärkidega need püstitanud on, jääb välja uurimata

seda osalt puuduliku keeleoskuse tõttu.

siin igatahes on juttu mingitest kangelastest

Kel soovi, saab ka oma väikese skulptuuri kokku panna

Siin aga on ilmselgelt tegemist religioosse kallakuga maamärgiga

Mäetipul näitab gps järgmist. Auto juurest siia kulus mul 2h40min, aeg pole pikk, aga raske oli küll.

Natuke puhanud, asun laskuma. Teen seda mitte tuldud rada mööda vaid seda teist. Tehniliselt on see hoopis raskem, kui ülespoole rühkida, võhmale aga ei võta. Mäetippu katvast pilvest allpool avaneb lõpuks ka kena vaade ümbrusele

Laskudes tõuseb ka temperatuur kiiresti. Alloleval pildil kella kahe peal on näha punase katusega spordikooli hoone, mille juurde on vaja jõuda

Laskumine on pikalt mööda kive

Religioossete kalduvustega mägironijad on võtnud vaevaks aerosoolvärvi kaasa vedada, et isegi siin oma sõnumit levitada. Ega kaasaegses maailmas ilma agressiivse reklaamita tõesti enam miskit maha ei müü

Paistab,et mitte kõik ei ole sellelt pisikeselt jalutuskäigult eluga välja tulnud

Nagu teisel rajal, nii ka siin on voolavad veed uuristanud päris tõsiseid kraave

Siin aga ei kulge rada mitte kraavipõhjas vaid selle kõrval

Tundub, et see lühem ja järsem rajaversioon on isegi rohkem kasutust leidnud. Metsaalune on laialt igasugusest taimestikust puhtaks tallatud

Selline näeb tallamata metsaalune välja. Nõlvad on kaunis järsud ja mul on oma ära hõõrutud jalakestega tükk tegemist, et jalul püsida

Lõpuks hakkab paremal vulisema ojake, mis annab märku, et lõpp ei ole kaugel

Selle haruoja juures on kaks rada juba kokku saanud.

Kogu jalutuskäik mäele kujunes 4 tunni ja 40 min pikkuseks, kõrguste vahega ca 750 meetrit

Väikesed kahjud on ka kaasnenud, aga kindlustusse vist ei tasu pöörduda

Lisak on kõht tühjaks läinud ja kuna tihe graafik ei luba hetkel sööma minna, siis teen kiire võiku

Mägioja, mis enne kulges matkaraja kõrval, jätkab nüüd autoraja kõrval

ja on paisunud sellisel määral, et kui silte uskuda, siis seadust rikkudes võiks siit isegi kala saada

Tagasi asfaltteel võtan suuna Lvivi peale. Sõita on umbes 260 kilomeetrit, aga liikumiskiirus jääb väikeseks. Kunagi võiks siiakanti ka rongiga sõita, tundub et valgel ajal saaks vaguniaknast suurepärase elamuse.

Ei tea, kas on see koroonapiirangutest tingitud klientide puudus või ongi siinkandis hinnad sellised, aga pakkuda on palju soodsaid ööbimiskohti. Et aeg on hiline ja hommikul vara vaja koju sõitma hakata, siis pole sellest suuremat rõõmu. Sellegipoolest otsustan vanalinna korteri kasuks. Maja osutub sajanditevanuseks ja korter on tõesti korras ja puhas

Maksimaalseid punkte ilmselt takistab saamast ainult peremehe ülevoolav hoolitsemine oma kliendi eest.

Lõpuks suudan siiski selgeks teha, et kõik on hästi ja ma saan kõikide küsimuste lahendamisega ise hakkama. Lepime kokku, et kuna ma kuuest plaanin liikuma hakata, siis helistan talle mõni minut varem. Elab ta siinsamas all, esimesel korrusel. Minu korter aga on teisel. Enne, kui magama lähen, teen ikka väikese tiirukese linna peal ka.

10. juuni.

Vaatamata lühikesele uneajale pole hommikune tõusmine probleem. Ärkan 5.45, kuigi äratuse panin kuueks. Valges näeb see öömaja selline välja – maja vasakul

Kiirelt asjad koos ja Lvivist hakkan sõitma veerand seitse. Rava-Ruska piirini on tiba üle 50 kilomeetri. Vahetult enne piiri panen paagi täis, seekord on odavam küte, ja ei suuda vastu seista kiusatusele üks hot-dog osta. Seejärel juba piirile. Esialgu on näha ainult veokaid

Piiril on ees neli autot. Eriliste vahejuhtumiteta saan Poola poolele liikuda. Siin mõõdetakse esimese asjana randmelt temperatuuri. Ilmselt on tulemus rahuldav, sest saan loa edasi sõita. Moe pärast visatakse pilk autosse ja uuritakse kus käisin ja mis tööd teen. Sellises vene-poola segakeeles. Üldse paistab, et poolakate vene keele oskus ja valmidus seda kasutada on parem kui ukrainlastel. Ka sildid on siin paljud venekeelsed. Ukrainas venekeelset silti naljalt ei leia.

Peale passikontrolli tuleb tollikontroll, kes vaatab autot natuke põhjalikumalt ja suhtleb vabalt inglise keeles. Viimase asjana uurib, mitu liitrit kütust mul paagis on. Proovin selgitada, milleks selline jabur info vajalik on. Hinnadki mõlemal pool piiri kaunis ühesugused, vaevalt, et keegi selle väikese vahe pärast viitsiks siin edasi-tagasi siiberdada. Päris täpselt ma aru ei saanudki, ilmselt on see jäänuk mingist ajast, kus hinnavahe suurem. Mingeid tagajärgi minu täis paak kaasa ei too ja saangi liikuma. Edasi on ainult üks tuim sõitmine ja hilisõhtul olengi Tallinnas.

Päev Pullapääl

15. november 2020

Nõmme Loodusmaja loodusringi poolt organiseeritud väljasõit Haapsalu lähistele. Osaleme kolmekesi, Kati on samuti meiega. Väljasõit on kell 11 Õie tänava parklast

Esimene peatus on Haapsalu raudteejaamas. Kuna siia sõitis sageli puhkust veetma tsaar koos kaaskonnaga, siis ei ole siin mitte lihtsalt mingi suvaline platform vaid omal ajal maailma pikima, 216 meetrise katusealusega, perroon. Tsaari enam pole ja rong ka siia ei käi ( ei tea, kas need kaks seika ka omavahel kuidagi seotud on?), aga see-eest on jaamahoone kenasti korras hoitud ja samuti koha leidnud temaatiline muuseum.

Võtame bussile kohaliku giidi ja suundume Paralepa poole.

Esimene peatus – Peetrikivi

Kui juba kivi on, tuleb sinna ka otsa ronida

Natuke maad edasi sõitnud, pargime bussi, et suunduda jalutuskäigule mereranda. Peatuskoha kõrvale jääb Aleksander III-le püstitatud mälestusmärk, mille bolševikud olla ära rüüstanud. Nüüdseks on vähemalt edasise hävimise aeglustamiseks katus uuesti peale tehtud.

Rajal mereranda võib vaatamata hilissügisesele ajale kohata mõndagi põnevat seeneriigist

ja söödavatki.

kibuvits ehk kurdlehine roos, Eestis nüüd lindpriiks kuulutatud

harilik kukerpuu ehk paburitski ehk barbariss – headel lastel mitu nime..

Rajakese ääres on koha leidnud ka sobiliku disainiga minijäätmejaam

Kuna rannailma eriti pole, siis piirdutakse ujumise asemel kivide pildumisega.

Soovi korral oleks küll ka koht riiete vahetamiseks

Taamal paistab Haapsalu siluett

Taas tagasi bussis, sõidame natuke maad edasi, et väljuda keset kunagist vene sõjaväe raketibaasi. Mõni hoone on ka tänapäeval rakendust leidnud, aga enamus on lagunenud ja varemetes. Viimastes olla sobiliku varjupaiga leidnud endale nahkhiired, mida ekskursandid ka agaralt uurima suunduvad. Objektile tüüpiliselt on ka üksjagu prügi/sodi maas vedelemas.

Järgneb lõunasöök, milleks on viimati igiammu söödud klimbisupp! Pakutakse seda giidi poolt iidse talumaja hoovil. Desserdiks on muffinid.

Ka kaasavõetud soe tee termosest on täiesti omal kohal

Järgneb jalutuskäik Pullapää pangale.

Soojade sügisilmade tõttu on looduses veel mitmeid sellele aastaajale ebatüüpilisi ilminguid. Näiteks õitsev valge iminõges.

Panga nõlvadel kasvab hajusalt II kategooria kaitsealust pruun-raunjalga

Päeva viimaseks tegevuseks on kohalike seas energiasambana tuntust kogunud kohas soovide soovimine.

Tagasi bussi suundume juba otse läbi kiirelt hämarduv metsa. Rivi ees ja taga on laternakandjad.

Ekskursiooni lõpetab vaade läbi hämaruse Ungern-Sternbergide kunagise Ungru lossi kummituslikele varemetele.

Poole seitsmeks oleme juba kodus.