Ukraina.

07 juuni. 2021

Erinevatel põhjustel edasi lükkunud tööreis on punktis, kus on vaja kas kohe välja sõita või siis kogu asi unustada. Otsustan esimese variandi kasuks ja teen siiski plaanitu teoks.Seda enam, et vajalik kontakt on Kiievis veel ainult kuni kolmapäeva hommikuni, on vaja kiirustada.

Sõidan välja 03.40. Sooja on 8 kraadi ja koidab. Pärnus tangin paagi kurguni ja 05.15 olen Iklas. Eesti poolel pole kedagi näha, aga Lätis on suisa vastuvõtukomitee. Auto suunatakse taskusse ja kaarnad asuvad kallale Esimene tegelane kontrollib covidpassi. Seejärel tahab testi näha. Vaktsineerimispassi ettenäitamine ei aita – siin see ei kehti. Ütlen, et olen läbi põdenud. Siis olevat vaja antikehade testi. Lõpuks leian telefonist oma detsembrilõpu kuupäevaga positiivse testitulemuse. Suisa silmaga on näha, kuidas ametnik pingutab, ilmselt püüab mõttes arvutada, kas mitte juba üle poole aasta möödas pole. Mingisugusel teadmata andmetel põhineval üldlevinud arusaamal on läbipõdemise puhul testimisest vabastus justnimelt kuus kuud, mõnel maal siiski vist ka ainult kolm kuud. Lõpuks jääb rahule ja annab mind üle juba ootevalmis ülejäänud seltskonnale. Kõigepealt uurivad kuhu ja miks ja kauaks lähen. Inglise-vene segakeeles. Tuntakse huvi, kui palju mul sularaha kaasas on. Väikese vahega küsib seida neile ilmselt üliolulist informatsiooni suisa kaks ametnikku. Seejärel otsitakse auto koera abil läbi. Mingil põhjusel hakkas viimane kõrvalistuja kohta uurides intensiivselt saba liputama. See aga ilmselt mingi oluline indikaator pole. Auto inspekteeritud, lubatakse edasi sõita.

Läti-Leedu piiril on kontrollijad samuti ainult Lätti sisenejatele.

Leedu-Poola piiril on taas näha ametnikke. Autosid peatatakse, aga lauskontrolli ei tehta.

Esimese pikema peatuse teen 13.30 Bialystokis ja külastan juba varasemast tuttavat Decathloni spordipoodi.

Kui siiamaani oli liiklust suhteliselt hõredalt, siis Poolas seda enam väita ei saa. Lisandub hulgaliselt veoautosid. Minule vajalikus suunas puuduvad kiirteed ja liigelda tuleb kohaliku tähtsusega maanteid mööda, mis on kiiruspiirangutega, tiheda liiklusega, kurvilised, liikluskaameratega, kitsad ja läbivad pidevalt asulaid. See aga viib keskmise kiiruse väga alla.

17.50 jõuan piirile Ukrainaga. Ees on kümmekond autot, enamik UA numbriga mikrobussid. Mingil hetkel suunab piirivalvur autosid hoopis vasakpoolse kontrolliputka juurde ja seda kasutavad kavalalt ära tagant juurdetulevad autod, kes sinna kohe uue järjekorra tekitavad ja niiviisi varemseisjatest ette saavad. Ise aga topin oma auto nina kiirelt ikkagi vahele ja saan umbes 10 minutiga löögile. Vene-poola-inglise segakeeles saab asjad aetud. Lisaks passile ja autodokumentidele küsitakse ka juhilube. Need kätte saanud ja autole pilk peale visatud, jäetakse ootama. Õnneks mitte kauaks. Kasutan seda aega tagaseisva auto juhiga vestlemiseks. Uurin, et kaua ka Ukraina poolel võiks aega kuluda. Pakub, et mitte üle poole tunni. Saab näha. Veel soovitab valida mitte google poolt pakutav põhjapoolne magistraal vaid lõunast kulgev tee, kuhu pääseb läbi Lutski. Pidi küll natuke pikem olema, aga see-eest ainult paarkümmend kilomeetrit halba teed.

Poolaga ühel pool, saab sõita üle piirisilla Ukraina poolele.

Siin on ees samuti kümmekond sõidukit kahes rivis.

Esmalt aga tuleb tõkkepuu juures olevas putkas lasta ennast üle lugeda. Selleks istub seal vastavate oskustega mees, kes siiski igaks juhuks üle küsib, et kas ma olen üksi ja seejärel annab selle kinnituseks välja ka vastava dokumendi.

Sätin ennast vasakpoolse järjekorra lõppu ja ei lähegi väga kaua, kui juba viibatakse mind letti. Esimesena visatakse autole pilk peale ja tuntakse huvi, et mis asju ajan siin. Peale seda tuleb minna passikontrolli. Teen starteegilise vea, sest jätan autosse spetsiaalselt Ukraina jaoks tehtud Covidi kindlustuse paberi. Auto on küll siinsamas kõrval, aga selle lühikese aja jooksul, mis kulub vajaliku paberi autost toomisele, jõuavad järeltulnud autodest inimesed juba minu koha hõivata ja kenakese järjekorra moodustada. Mis siis, et minu auto on eespool ja enne nad niikuinii minema ei saa, kui ka mina vormistatud olen. Või siiski. Lõpuks saan löögile. Selgub, et vaktsineerimispassiga pole siin midagi peale hakata. Samuti ei aita ka läbipõdemist tõendavad dokumendid. Ega aitaks antikehade testki, kui minul selline olemas oleks. Ukraina reeglid näevad riiki sisenemise eelduseks ette ainult viimase 72 tunni jooksul tehtud negatiivse tulemusega koroonatesti. Jutul lõpp. Kui sellist ei ole, siis saadetakse piirilt tagasi. Samuti on võimalus see test siinsamas piiril teha, aga see pole miskit kiirtest, vastusega läheb kindlasti homseni, kui mite kauem. Piirivalvenäitsik aga jätab asja lahtiseks, öeldes, et ta vormistab kõigepealt teised ära ja siis tegeleb minuga.

Kui see minuga tegelemise aeg kätte jõuab, siis uuritakse hoolega, et kuhu ja miks ma Ukrainasse minna tahan. Annan oma seletused ja kuulen veelkord, et mu dokumendid pole korras ja tavaliselt saadetakse sellised tegelased kohe tagasi, aga et ta ikka väga tahaks mind aidata. Lõpuks leiamegi ühiselt lahenduse, kuidas ta mind ikkagi aidata saab. Ainult, et kuidas, sellest palutakse vaikida..

Järgmine kiosk tegeleb autode vormistamisega. Minu ees mässab üks daam hunniku paberite ja deklaratsioonidega, aga tuleb välja, et asi on siiski lihtsam. Vähemalt minu puhul. Annan passi ja auto passi ning mõne aja pärast saan need juba tagasi, ilma, et mingeid lisaküsimusi esitatud oleks. Kindlustustki ei soovita näha. Lubatakse minna.

Väljasõidul oleva tõkkepuu ees tuleb ära anda inimeste arvu kajastav dokument, kuhu viimaste protsesside läbiviijad on lisanud oma tegude kinnituseks omalt poolt ka paar templikest.

Nähtuga rahul, tõstab vastav ametnik viimase takistuse teelt üles ja saabki Ukrainasse. Kell näitab 19.08

Esimese tegevusena ostan siitsamast piiripunkti juures olevast tanklast SIM kaardi. Saab aimu ka hetkel kehtivatest kütusehindadest

Sest Eesti SIM-i kasutamine oleks väga eelarvekahjulik. 150 grivna eest saab 10gb internetti.

Võtan ette ikkagi selle põhjapoolse marsruudi. Ja selgub, et pole sel teel häda midagi.

Halva tee mõiste on kindlasti ka ajas põlvkonniti muutuv mõiste. Sõita saab rahulikult 100-110-ga. Tee küll lainetab, aga löökaugud on kõik ära parandatud. Aeg-ajalt on ka politseid näha, aga mind nad ei puuduta. Tee kulgeb valdavalt metsade ja suurte lagedate põldude vahel, asulaid ja autosid on hõredalt. Nii jõuangi kella ühe paiku Kiievi ligidusse. Siin peetakse mind ka esimest korda kinni. Aga peale dokumentide kontrolli ja paari küsimust saan edasi sõita. Kütusetuli hakkab põlema, andes sellega märku, et ka see auto kasutab edasi liikumiseks mingil määral vedelkütust.

Poole kaheks olen Kiievis ja hotellis. Kuna minu kontakt peatub hotellis President, siis ei sobi ka mul kuhugi mujale minna. Hämmastav, kui suured võivad olla hinnavahed. Letihinnad selles neljatärnihotellis algavad ca 140 eurost, tiheda konkurentsiga internetiturul aga saab siin toa ligi kolm korda odavamalt. Välja näeb see toake selliselt

08 juuni.

Vaatamata sellele, et eilne kujunes suhteliselt väsitavaks päevaks, suisa nii, et hotellituppa tulles tundus koridor nagu tormisel merel seilava laevukese tekk, olen juba kaheksast üleval. Päike lõõskab ka otse tuppa, kuna öösel jäid kardinad ette tõmbamata ja kliimaseade seadistamata.

Kell kümme kohalik kontakt ilmus, aga et ilmselt on messile veel vara minna, siis lepime kokku aja kaheteistkümneks ja saan tekkinud ajaauku auto tankimiseks kasutada. Lähima tankla leian google kiiresti. Selleks osutub seni nähtutest kõige kallimate kütusehindadega jaam.

Kui muidu on diisli hind keskmiselt 27-28 grivnat, siis siin saab valida kahe sordi vahel, vastavalt 31 ja 32 raha liiter. Loodetavast ka kvaliteetse kaubaga, kuna kohalike sõnul võib siin riigis vahest diislikütuse pähe hoopis midagi muud saada. Siinsamas tanklas on ka valuutavahetus. Kuigi kaardimakse on peaaegu igal pool võimalik, siis ikka on hea taskus ka seda kohalikku krabisevat hoida. Seega sooritan väikese valuutamahhinatsiooni, mille tulemusel saangi mingisuguses vääringus kohaliku sularaha omanikuks

Kuna hommikusööki pole veel söönud, siin aga on tanklad samamoodi nagu kodueestiski kohvikuteks muudetud, siis annan kiusatusele järele.

Selle asemel, et nagu kord ja kohus drannikuid ja borshi süüa, tellin hoopis kebabi ja keefiri.

Expo ala jääb natuke üle 10 km kaugusele, aga pidevate ummikute tõttu kulub sõidule oma pool tundi. Edasi kulub aega parkimiskoha leidmisele. Selleks otstarbeks olev tasuline parkla on täis ja vabadele kohtadele ootab pikk järjekord. Lõpuks saab auto oma koha kõnniteel teiste sarnaselt parkivate autode vahel.

Näituse külastamine on tasuta, tuleb täita ainult registreerimisvorm.

Territoorium on suur ja osalejaid palju.

Lisaks teemakohasele väljapanekule saab ka süüa-juua

ning näiteks kodukootud alkoholi degusteerida ja/või osta.

Tagasi hotelli poole sõitmiseks on vajalik sooritada U-pööre. Kuna minule teadaolevalt jääb legaalne võimalus seda sooritada päris kaugele ja tee on üsna tihkelt umbes, siis kohese võimaluse avanedes sooritan selle siinsamas, üle kahe pideva joone. Manööver alles poole peal, aga juba saan aru, et olen olnud hooletu. Kohe hakkavad ka vilkurid tööle. Et olen läbi ja lõhki süüdi, pole kahtlustki, aga sellegi poolest palun kergemat karistust. Sellist asja aga ei pidavat kohalikus seaduses olema. Küsin, kas kõigi elu kergemaks tegemise huvides ei saaks asja nö. kiirmenetlusena võtta. Vastav ametnik aga vastas, et see ongi tema töö ja tal pole kuhugi kiiret ning asus vormistama. Vormistamine toimus tahvelarvutis ja mulle jäi mulje, et selle tegevusega poldud väga sina peal. Igatahes ei edenenud asi eriti jõudsasti. Palju muret tekitas küsimus minu elukohast Ukrainas. Seda lihtsalt pole ju, vorm aga nõudis vältimatult vastust sellel küsimusele. Halastasin aja huvides tüübile ja pakkusin sinna kirjutada Hotel President. See aitas.

Kogu selle protseduuri aja parkisime kõrvalteel, nii, et meiepoolsest sõidureast ei olnud võimalik edasi sõita ja kõik, kes soovisid meist mööduda, pidid selleks sõitma üle kahe pideva joone vastassuunas. Sellele väikesele asjaolule tähelepanu juhtimine ei häirinud tarkvaramaailmas pusivat inspektorit üleüldse. Päädis see jõupingutus lõpuks pisikese printeriga välja trükitud paberiribaga, mille alusel tuli panka minna, et oma eksimus riigi ees teatud rahasummaga lunastada. Selleks anti aega 15 päeva. Kes selle aja jooksul ei jõua, peab maksma topelt. Kes kunagi ei jõua, selle kohta jääb inspektor vastuse võlgu, aga ilma maksmata maalt välja ei saavat. Igatahes pole summa suur ja ei plaani seda viimast väidet kontrollima hakata.

Linnast välja liigun kella viiese tipptunni ajal ja seda ei soovita küll kellelegi. Teen v’ikese peatuse, et tasuda trahv. Teises pangas see ka õnnestub. Selle tõestuseks saab hulka kviitungeid, võib-olla on tark neid mõnda aega alles hoida

Ummik kestab kümneid kilomeetrid linnast välja ja lõpuks selgub ka põhjus – sillaremondi tõttu jääb alles ainult üks rida ja tööaja lõpul on seda ilmselgelt liiga vähe. Edasi saab juba vabamalt liikuda

Ööbima jään enne Hmõlnõtskõi linna teeäärsesse hotelli kella poole kaheteistkümnest. Goverlani jääb hommikul sõita veel ca 330 km. Seda pole palju, kui tee on hea, aga ilmselt seda ta pole, sest googlegi pakub sõiduaega üle kuue tunni.

Öömaja on lihtne, aga väga puhas ja igati õigustab sellele kulutatud 170 grivnat.

Dush ja wc on küll koridoris, aga mida sa hing ikka selle viie euro eest soovida võid.

Lisaks on esimesel korrusel 24h toitlustamine.

Saab hommikusööki . Puuduseks saaks lugeda muidugi pidevalt akna all toimuvat raskeveokite liiklust, aga väsinud inimest selline pisiasi ei heiduta.

09. juuni.

Eilse õhtu viimane väide osutus kahjuks mitte täies ulatuses tõeks. Liiklus oli intensiivne kogu öö ja et aken oli lahti, kandus selle tekitatud müra ka otse tuppa.

Tõusen kell kuus, kasutan võimalust dushi all käia ja seejärel suundun juba alla kohvikusse. Menüü on rikkalik, aga umbes pooltest tootenimedest pole võimalik aru saada. Küll aga saan kohvi ja borshi, seda va ukraina oma. Kohv on kohalikus keeles, nagu ka Poolas, “kava”. Supp osutub maitsvaks, aga leigeks, mis viitab mittepiisavale soojendamisele mikrolaineahjus.

Et päev tuleb pikk, laadin endasse veel kodused kotletid sama koduse praekartuliga.

Valges näeb see eelpool kirjeldatud ettevõte selliselt välja

Nagu eeldada oligi, muutuvad teeolud komplitseeritumaks. Mõni teelõik koosnebki ainult lappidest, esialgset pinda ei saagi enam tuvastada. Iseenesest selles polekski miskit väga hullu, sõita saab päris kiiresti. Aga tähelepanelik peab kogu aeg olema, sest rätsepal on vahest mõni paik panemata jäänud või siis juba teekattest irdunud ja erineva suurusega teravate servadega löökauke paljastanud. Mõni neist võiks mulle saatuslikuks osutuda

Et kõik siiski lootusetu pole, annab tunnistust aegajalt toimuv teeremont. Ei oska öelda, millega see külake tuhandete omataoliste seas on suisa kõnniteed välja teeninud, aga nii see on..

Edasi läheb ikka vanaviisi

Tee viib ka üle Dnestri jõe, millega lõppeb Ternopili oblast ja algab Ivano-Frankovski oblast. Mitte, et sellega miskit erilist muutuks

Vaade paremale, ülesvoolu

ja vasakule, allavoolu. Jõgi voolab siin pikalt kaunis kanjonis, mis moodustab Dnestri kanjoni maastikukaitseala

Kaheteistkümne ligi jõuan ca 10 km kaugusele sihtpunktist, kui tee tõkestab tõkkepuu. Paremat kätt majakesest väljub laigulises vormis noormees, kes küsimuse peale, kas edasi saab sõita, jaatavalt vastab. Tuleb ainult registreerida ja raha maksta. 30 grivnat. Teoreetiliselt peaks see raha minema looduskaitsealale ja summa pole samuti suur, nii 1 euro kanti. Sellegipoolest kantakse see akt piinliku täpsusega zurnaali üles ja lõpuks pean selle kinnitama veel oma allkirjaga.

Istub see tegelane siin päris õdusas kambrikeses

Seintel herbaariumid kohaliku floora esindajatega

Peale nõutud protseduure kerkib tõkkepuu ja saab edasi sõita

Siinsamas tõkkepuu kõrval on turismikomleks, ilmsekt nendele, kelle jaoks tõkkeouu mingil pühjusel suletuks jääb

Teele kaasa saab veel ka väikese flaieri moodi infolipiku, mis ühelt poolt näeb välja selline

Teisel pool aga kajastab järgmist infot

Algselt klassikaline kruusatee muutub kiirelt kiviklibuseks loodusliku ilmega pinnasteeks ja saabki selgeks, miks navigaator pakkus alla 10 kilomeetri läbimise ajaks üle poole tunni

Mõni kilomeeter enne tee lõppu on selle sõidetavus muutunud väga halvaks ja natuke laiema koha peale on ekskursioonibissid endale parkla leidnud. Tasub tähele panna, milliste rariteetsete bussimarkideha kohalikud turismifirmad omi kliente hellitavad

Kui ma ei eksi, siis hiljuti oli Eestis ühe sellise transpordivahendi renoveeritud versiooni esitlusest kaunis suur uudis tehtud

Lõpuks jõuan kohale. Lõpp-punktis on spordilaager ja üksjagu taristut arvukate mägironimishuviliste teenindamiseks

Ka tuleb siin parkimise eest maksta. 50 raha, mis on üksjagu rohkem kui sissepääs siia maksis. Zurnaali keegi midagi ei kanna, aga kviitungi ikka saab.

Välisturistil on siia esialgu pääs raskendatud, aga kohalikke huvilisi ikka natuke jagub.

Oma siinkäigu meenutuseks või siis vastupidi, unustamiseks, on pakkuda erinevaid kohalikke joovastavaid napse

Ja kui juba oht unustamisele on suur, saab endale oma nimega lipiku külge soetada

Tõsisemate plaanidega külastajad aga saavad enda toetamiseks keppe osta-laenutada

Enne teele asumist tasub pilk infotahvlitelt üle lasta, saab natuke aimu, mis ees ootab

Ja siis rajale. Tippu viib kaks teed, üks lühem ja seega ka järsem, teine natuke pikem. Algus on aga mõlemal ühine ja üsna konarlik

Mõlemad rajad on maastikul tähistatud, nagu silt teada annab, siis pikem on rohelise triibuga ja see teine vastavalt sinisega

Raja algusesse jäävad mõned naljakad kuurid. Kui need oleks veekogu kaldal, siis ilmselt oleksid need paadikuurid, siin aga ilmselt ATV omad. Või mine sa tea, uksed kinni.

Meenutust, et kui jäksasid miskit kaasa vedada, siis jaksa peale selle tarvitamist ka tühi kest kaasa võtta, paistab siin üldiselt täidetavat.

Paralleelselt rajaga kulgeb kärestikuline mägioja

Kõrguse kasvades liigub aeg kevade poole tagasi ja ilmuvad aina varem õitsema hakkavad lilled

Suurest koormusest on rajal paljastunud puude juured ja käia on üksjagu ebamugav

Lisaks mägironimisele saab harrastada ka mäest laskumist trossil

Mitte kaugel raja algusest toimub hargnemine. Mina valin pikema ja eeldatavasti laugema raja. Võib-olla teen ka vea, sest laskumine on mööda järsku nõlva isegi raskem. Minuga samaaegselt teele asunud kooliõpilased liiguvad vasakule, järsemale rajale

Ei tea, kas tulnukliik?

Rada kulgeb päris pikalt mööda tihedat metsa järsult ülespoole. Kaasas olnud saapad on minu poolt kahjuks siise kandmata ja üsna varsti on kannad verised. Õnneks leiań seljakotist mingeid plaastreid ja saan natuke leevendust, muidu ilmselt tuleks ronimine katki jätta. Lõpuks saabub metsapiir ja jätkub kadastik

Ilmuvad ka esimesed lumelaigud

Mõnda aega kulgeb rada mööda voolava vee põhjustatud erosioonist uhtorgu

Mida kõrgemale, seda külmemaks kisub ja varsti on selge, et ei pääse ka ilma sademeteta

Lumepiiril õitsevad alles krookused ja põõsastel pole veel isegi pungi

Tuleb tunnistada, et pärast koroonast pparanemist on võhm visa taastuma ja ronimine on kõike muud kui kerge

Mingil hetkel kaotan õige raja ja satun paksu lumega nõlva ette. Tagasi ka ei taha minna ja nii võtangi ette ronimise mööda järsku lumist nõlva. Oht on küll alla libiseda, aga seekord pääsen

Kui ka pääsastikud lõpevad, algab alpi niitude vöönd

Kõige viimased puud on männid. Antud juhul ilmselt mitmeski mõttes mägimännid

Aeg ajalt on ka rajatähiseid

Muu hulgas annavad need teada, et ka Euroopa Liit on siia oma õla alla pannud

Enne lõppu mähkub kõik pilve ja tibutab vihma

samuti on tuul muutunud väga tugevaks. Sooja on vast 5 kraadi ringis

Vahetult tipu eel on suunaviit, mis näitab erinevaid võimalusi siit edasi jalutamiseks

Tipul on aga päris arvukas seltskond lärmakaid noori. Lisaks ka mõned vanad või päris lapseohtu. Väga tublid. Minul on igatahes toss kaunis väljas

Et siinmail on palju ettevõtlikke inimesi, annab tunnistust seegi fakt, et mäetipul on suisa kohvi avatud. Kõleda tuule ja vihmasaju kiuste. Toetan ettevõtlust ja joon tassikese kohvi

Mäetipp on koduks mitmele erinevale maamärgile. Kes ja milliste eesmärkidega need püstitanud on, jääb välja uurimata

seda osalt puuduliku keeleoskuse tõttu.

siin igatahes on juttu mingitest kangelastest

Kel soovi, saab ka oma väikese skulptuuri kokku panna

Siin aga on ilmselgelt tegemist religioosse kallakuga maamärgiga

Mäetipul näitab gps järgmist. Auto juurest siia kulus mul 2h40min, aeg pole pikk, aga raske oli küll.

Natuke puhanud, asun laskuma. Teen seda mitte tuldud rada mööda vaid seda teist. Tehniliselt on see hoopis raskem, kui ülespoole rühkida, võhmale aga ei võta. Mäetippu katvast pilvest allpool avaneb lõpuks ka kena vaade ümbrusele

Laskudes tõuseb ka temperatuur kiiresti. Alloleval pildil kella kahe peal on näha punase katusega spordikooli hoone, mille juurde on vaja jõuda

Laskumine on pikalt mööda kive

Religioossete kalduvustega mägironijad on vütnud vaevaks isegi aerosoolvärvi kaasa vedada, et isegi siin oma sõnumit levitada. Ega kaasaegses maailmas ilma agressivse reklaamita tõesti enam miskit maha ei müü

Paistab,et mitte kõik ei ole sellelt pisikeselt jalutuskäigult eluga välja tulnud

Nagu teisel rajal, nii ka siin on voolavad veed uuristanud päris tõsiseid kraave

Siin aga ei kulge rada mitte kraavipõhjas vaid selle kõrval

Tundub, et see lühem ja järsem rajaversioon on isegi rohkem kasutust leidnud. Metsaalune on laialt igasugusest taimestikust puhtaks tallatud

Selline näeb tallamata metsaalune välja. Nõlvad on kaunis järsud ja mul on oma ära hõõrutud jalakestega tükk tegemist, et jalul püsida

Lõpuks hakkab paremal vulisema ojake, mis annab märku, et lõpp ei ole kaugel

Selle haruoja juures on kaks rada juba kokku saanud.

Kogu jalutuskäik mäele kujunes 4 tunni ja 40 min pikkuseks, kõrguste vahega ca 750 meetrit

Väikesed kahjud on ka kaasnenud, aga kindlustusse vist ei tasu pöörduda

Lisak on kõht tühjaks läinud ja kuna tihe graafik ei luba hetkel sööma minna, siis teen kiire võiku

Mägioja, mis enne kulges matkaraja kõrval, jätkab nüüd autoraja kõrval

ja on paisunud sellisel määral, et kui silte uskuda, siis seadust rikkudes võiks siit isegi kala saada

Tagasi asfaltteel võtan suuna Lvivi peale. Sõita on umbes 260 kilomeetrit, aga liikumiskiirus jääb väikeseks. Kunagi võiks siiakanti ka rongiga sõita, tundub et valgel ajal saaks vaguniaknast suurepärase elamuse.

Ei tea, kas on see koroonapiirangutest tingitud klientide puudus või ongi siinkandis hinnad sellised, aga pakkuda on palju soodsaid ööbimiskohti. Et aeg on hiline ja hommikul vara vaja koju sõitma hakata, siis pole sellest suuremat rõõmu. Sellegipoolest otsustan vanalinna korteri kasuks. Maja osutub sajanditevanuseks ja korter on tõesti korras ja puhas

Maksimaalseid punkte ilmselt takistab saamast ainult peremehe ülevoolav hoolitsemine oma kliendi eest.

Lõpuks suudan siiski selgeks teha, e kõik on hästi ja ma saan kõikide küsimuste lahendamisega ise hakkama. Lepime kokku, et kuna ma kuuest plaanin liikuma hakata siis helistan talle mõni minut varem. Elab ta siinsamas all, esimesel korrusel. Minu korter aga on teisel. Enne, kui magama lähen, teen ikka väikese tiirukese ka.

10. juuni.

Vaatamata lühikesele uneajale pole hommikune tõusmine probleem. Ärkan 5.45, kuigi äratuse panin kuueks. Valges näeb see öömaja selline välja – maja vasakul

Kiirelt asjad koos ja Lvivist hakkan sõitma veerand seitse. Rava-Ruska piirini on tiba üle 50 kilomeetri. Vahetult enne piiri panen paagi täis, seekord on odavam küte, ja ei suuda vastu seista kiusatusele üks hot-dog osta. Seejärel juba piirile. Esialgu on näha ainult veokaid

Piiril on ees neli autot. Eriliste vahejuhtumiteta saan Poola poolele liikuda. Siin mõõdetakse esimese asjana randmelt temperatuuri. Ilmselt on tulemus rahuldav, sest saan loa edasi sõita. Moe pärast visatakse pilk autosse ja uuritakse kus käisin ja mis tööd teen. Sellises vene-poola segakeeles. Üldse paistab, et poolakate vene keele oskus ja valmidus seda kasutada on parem kui ukrainlastel. Ka sildid on siin paljud venekeelsed. Ukrainas venekeelset silti naljalt ei leia.

Peale passikontrolli tuleb tollikontroll, kes vaatab autot natuke põhjalikumalt ja suhtleb vabalt inglise keeles. Viimase asjana uurib, mitu liitrit kütust mul paagis on. Proovin selgitada, milleks selline jabur info vajalik on. Hinnadki mõlemal pool piiri kaunis ühesugused, vaevalt, et keegi selle väikese vahe pärast viitsiks siin edasi-tagasi siiberdada. Päris täpselt ma aru ei saanudki, ilmselt on see jäänuk mingist ajast, kus hinnavahe suurem. Mingeid tagajärgi minu täis paak kaasa ei too ja saangi liikuma. Edasi on ainult üks tuim sõitmine ja hilisõhtul olengi Tallinnas.

Päev Pullapääl

15. november 2020

Nõmme Loodusmaja loodusringi poolt organiseeritud väljasõit Haapsalu lähistele. Osaleme kolmekesi, Kati on samuti meiega. Väljasõit on kell 11 Õie tänava parklast

Esimene peatus on Haapsalu raudteejaamas. Kuna siia sõitis sageli puhkust veetma tsaar koos kaaskonnaga, siis ei ole siin mitte lihtsalt mingi suvaline platform vaid omal ajal maailma pikima, 216 meetrise katusealusega, perroon. Tsaari enam pole ja rong ka siia ei käi ( ei tea, kas need kaks seika ka omavahel kuidagi seotud on?), aga see-eest on jaamahoone kenasti korras hoitud ja samuti koha leidnud temaatiline muuseum.

Võtame bussile kohaliku giidi ja suundume Paralepa poole.

Esimene peatus – Peetrikivi

Kui juba kivi on, tuleb sinna ka otsa ronida

Natuke maad edasi sõitnud, pargime bussi, et suunduda jalutuskäigule mereranda. Peatuskoha kõrvale jääb Aleksander III-le püstitatud mälestusmärk, mille bolševikud olla ära rüüstanud. Nüüdseks on vähemalt edasise hävimise aeglustamiseks katus uuesti peale tehtud.

Rajal mereranda võib vaatamata hilissügisesele ajale kohata mõndagi põnevat seeneriigist

ja söödavatki.

kibuvits ehk kurdlehine roos, Eestis nüüd lindpriiks kuulutatud

harilik kukerpuu ehk paburitski ehk barbariss – headel lastel mitu nime..

Rajakese ääres on koha leidnud ka sobiliku disainiga minijäätmejaam

Kuna rannailma eriti pole, siis piirdutakse ujumise asemel kivide pildumisega.

Soovi korral oleks küll ka koht riiete vahetamiseks

Taamal paistab Haapsalu siluett

Taas tagasi bussis, sõidame natuke maad edasi, et väljuda keset kunagist vene sõjaväe raketibaasi. Mõni hoone on ka tänapäeval rakendust leidnud, aga enamus on lagunenud ja varemetes. Viimastes olla sobiliku varjupaiga leidnud endale nahkhiired, mida ekskursandid ka agaralt uurima suunduvad. Objektile tüüpiliselt on ka üksjagu prügi/sodi maas vedelemas.

Järgneb lõunasöök, milleks on viimati igiammu söödud klimbisupp! Pakutakse seda giidi poolt iidse talumaja hoovil. Desserdiks on muffinid.

Ka kaasavõetud soe tee termosest on täiesti omal kohal

Järgneb jalutuskäik Pullapää pangale.

Soojade sügisilmade tõttu on looduses veel mitmeid sellele aastaajale ebatüüpilisi ilminguid. Näiteks õitsev valge iminõges.

Panga nõlvadel kasvab hajusalt II kategooria kaitsealust pruun-raunjalga

Päeva viimaseks tegevuseks on kohalike seas energiasambana tuntust kogunud kohas soovide soovimine.

Tagasi bussi suundume juba otse läbi kiirelt hämarduv metsa. Rivi ees ja taga on laternakandjad.

Ekskursiooni lõpetab vaade läbi hämaruse Ungern-Sternbergide kunagise Ungru lossi kummituslikele varemetele.

Poole seitsmeks oleme juba kodus.