Ukraina. Oktoober 2022

28 oktoober 2022

Seekordse sĂ”idu peaeesmĂ€rk on transportida ukrainlastele rindele mĂ”eldud Chevrolet,i neljarattaveoline kiirabiauto. VĂ€ljasĂ”it toimub ebatraditsiooniliselt juba Ă”htul. Sellel on mitu pĂ”hjust, peamiselt muidugi see, et vastutulev pool on juba piiril kohal ja oleks ebaviisakas lasta tal ĂŒlemÀÀra pikalt oodata. SĂ”ita on ka 1300 km. kopikatega ja vaatamata oma 7,4 litraaziga mootorile pole see siiski ralliauto. Samuti vĂ”ivad teel varitseda nii mitmedki ohud, mis seotud justnimelt selle autoga. VĂ”iks mainida nĂ€iteks naelrehve, mis Poolas keelatud, algavat talve silmas pidades aga ukrainlastele kindlasti kasuks oleks. Marsruut peaks vĂ€lja nĂ€gema nii: Tallinn-Przemyƛl-Shehyni piiripunkt-Lviv ja sealt edasi peaks auto kulgema juba Pokrovskisse Donetski rindel. Miks just Shehni piiripunkt, kui oleks ka natuke lĂ€hemaid. Aga sellepĂ€rast, et sinna on juba saadetud auto andmed ja piiriĂŒletus kokku lepitud Ukraina poolel

Endises Enge Lukoilis, tĂ€napĂ€evasemalt Olerexis laseme auto mĂ”lemad kĂŒtusepaagid triiki tĂ€is. Seda vedelikku see pill ilmselt armastab

Õhtuse ampsu teeme LĂ€tis poolel teel Riiga paremat kĂ€tt jÀÀvas Circle K-s

Teadagi, mis erilist sööki siis ikka tanklast leida vÔib

Leedus juhtub selline lugu, et ootamatult sureb suurel kiirusel mootor vĂ€lja. Nibin-nabin veereme ĂŒhele mahasĂ”idule, muidu oleksime kogu Via Baltika liikluse sulgenud, sest toimus see ĂŒherealisel lĂ”igul kĂ”rge kaldapealsega ja tee keskel olevate piiretega. Tee ise aga nii kitsas, et vaevalt mahuks mööduma, kui peaksime teeserva jÀÀma. Õues on kottpime, aga Ă”nneks ei saja. LĂ€hen ja paigutan igaks juhuks  ohukolmnurga natuke eemale teeserva, et oleks turvalisem tunne viga tuvastada.

Edasi lÀheb kapoti all nÀppimiseks

Peale vĂ”imalike veatuvastusprotseduuride lĂ€biviimist pakun vĂ€lja tagavaraks kaasa ostetud kĂŒmne liitri bensiini paaki valamist. Sest tuli vĂ€lja, et lisapaagis oleva kĂŒtuse tarvitamiseks on vaja kunsti, mida me ei valda. LĂ”ke pĂ”leb ikka paremini kui on bensiini. Ja nii seekordki. Saame liikuma. Õnneks on enne PaneveĆŸist asuva Cirkleni ainult mĂ”ni kilomeeter.

Hommikul kuue paiku jÀÀme viivuks enne Augustowi teeserva tukkuma. Kuna varsti on juba valge,  jÀÀb tukkumine ĂŒĂŒrikeseks ja jĂ€tkame. SĂ”ita on veel palju.

Augustowis hĂŒppame lĂ€bi Biedronkast ja turgutame end keefiri ja paari ampsu söödavaga. JĂ€rgmine jalasirutus juba traditsioonilises Dechatlonis Byalistokis. Ostame endale kaks Zelenski sĂ€rki (tumerohelised t-sĂ€rgid)

Siit edasi kulgeb marsruut mööda kohaliku tÀhtsusega maanteid, mis on kitsad, kurvilised, tihti asulate tÔttu kiiruspiirangutega jne. See kÔik pÀrsib olulisel mÀÀral liikumiskiirust.

Ligi ööpĂ€eva ilma suuremate vahejuhtumiteta sĂ”idu jĂ€rel kella kuueks Ă”htul jĂ”uame meid ootava inimeseni Przemyƛli McDonaldsis. Kuna sĂŒĂŒa pole ammu mahti olnud, siis peab lĂ€bi hĂ€da veelkord leppima selle kiirtoiduga siin, sest pikalt aega pole, tuleb piirile liikuda.

Kolmveerand seitsmeks kohaliku aja jĂ€rgi oleme piiril. JĂ€rjekorrad on tohutud. Humanitaarabi jĂ€rjekord on eraldi ja Ă”nneks vĂ”i kahjuks ( abi vĂ”iks alati rohkem olla!) pole see nii pikk, koosnedes ca kĂŒmnest autost. 

Kuna piiriprotseduuridel me ilmselt palju kaasa rÀÀkida ei saa, siis on kĂ”ige operatiivsem ĂŒletada piiri jalgsi, majutada endid ja jÀÀda ootama tulemusi. Vastasel juhul on oht komandanditunni kĂ€tte jÀÀda suurem ja kuidas me kolmekesi ikka selles autos magatud saaksime.

Selleks, et jalakĂ€ijate piiripunkti sattuda, peab tĂŒkk maad tagasi jalutama, et pÀÀseda sĂ”iduteed kĂ”nniteest eraldava aia taha. Asuvad siin mitmed erinevad abiorganisatsioonid ja palju telke ilmselt pĂ”genike esmaseks kĂ€itlemiseks

Poolast vĂ€ljumisel lapatakse mu servani templeid tĂ€is pass pĂ”hjalikult lĂ€bi, aga kĂŒsimusi ei esitata. Ukraina pool kĂŒll kĂŒsitakse, et kuhu ja miks. Minuga jÀÀdakse rahule, aga kuna Indrek kĂ€is oma sellesama passiga hiljaaegu piiteris, siis selle kĂ€igu kohta palutakse edastada lisainformatsiooni. Asi tĂ”otab vĂ”tta halvema pöörde, kui hakatakse juba kuhugi helistama ja et mina ka veel siinsamas olen, siis kĂŒsitakse minugi pass tagasi. Aga telefonis ilmselt ei olda parasjagu huvitatud sellise probleemiga tegelemisest, laupĂ€eva hilisĂ”htu ikkagi, siis saame passid tagasi ja loa lahkuda.

Piirilt vĂ€ljas, ootab kohe taksojuhtide kirju seltskond. Selgib, et jagatud koha eest mikrobussis tuleb 500 grivnat vĂ€lja kĂ€ia. PĂ”himĂ”tteliselt saame kaubale. Vaja veel ainult oodata, et rahvast juurde tuleb, kuni buss tĂ€is saab. Kui just ei taha tĂŒhjade kohtade eest ise maksta

Varsti ilmub ĂŒks vĂ€lismaalane, lĂŒhildast kasvu tegelane, kes tugeva aktsendiga inglise keeles rÀÀgib. Selgub, et tegemist on vÔÔrleegionĂ€riga Prantsusmaalt. Varemalt oli ta teenistuses Malis, aga peale prantslaste lahkumist sealt on Ukrainas. Viimati kolm kuud Harkovi kandis ja nĂŒĂŒd naaseb peale puhkust sinna tagasi. Temalt taksojuht raha ei vĂ”ta.

RÀÀgib mĂ”ningaid huvitavaid lugusid nii siit kui Malist. Tema teada olla wagnerlased Malist lahkunud ja siia ĂŒle toodud. Veel rÀÀgib, et kodus on naine ja kaheaastane tĂŒtar, kelle juurest just tulevatki.

Kuni ootame viimaste reisijate ilmumist, kĂ€ime poes ja ĂŒritan oma viimasest visiidist siia riiki alles jÀÀnud sim-kaardile elu sisse puhuda. KĂ”igepealt vaja aga oma number tuvastada, sest kuidas sa muidu tead arvele raha panna. Kuna raha kaardil pole, ei lase telefon ka helistada. Aga operaator saadab sĂ”numi, et on vĂ”imalik teatud vĂ€ike summa krediiti laadida ja peale seda Ă”nnestub mul Indrekule sĂ”num saata. Selle protseduuriga saab ka number tuvastatud.

Edasi on vaja kaardile juba rohkem vahendeid laadida. Selleks on suureks abiks ĂŒks kohalik, kes oma telefoni kaudu meile 100 grivnat laeb. Selgub et sellest on vĂ€he. Vaja olnuks 150 . Paneme siis veel 100. Esialgu abi pole, aga mĂ”ne aja pĂ€rast siiski teenus tekib.

Kuna kell on juba palju, kiirustame taksojuhti takka, et mitte komandanditunni kÀtte jÀÀda. LÔpuks hakkamegi liikuma.

SĂ”ita on 80 km, mis tĂ€hendab tundi kindlasti. Avaneb kurb tĂ”siasi, et autoga vĂ€ljasĂ”itmisel riigist tuleb varuda aega. Ja palju. Veoautode jĂ€rjekord lĂ”peb umbes 8-9 kilomeetri pĂ€rast, sĂ”iduautode oma polnud ka palju lĂŒhem.

Taksojuht annab teada, et Lvivis on komandanditundi lĂŒhendatud ja nĂŒĂŒd on see 00.00 kuni 05.00. See jĂ€tab meile natukene manööverdamisaega.

LeegionĂ€r soovib minna mingisse spetsiaalselt leegionĂ€ridele mĂ”eldud öömajja. Meie aga tahame hotelli. Kuna Lviv on ilmselt sihtkoht ka riigisisestele ĂŒmberasujatele, siis hinnad on siin vĂ”rreldes ĂŒlejÀÀnud riigiga mĂ”nevĂ”rra inflateerunud. Aga kahekohalise numbri peaks siiski saama nii 800 grivnaga. Seda lubab meile ka taksojuht, kes meid ĂŒhte sellisesse hotelli transpordib.

Kohapeal selgub muidugi nagu tihti ikka juhtub, et hind on oluliselt kÔrgem, nii 1800.

Kell on juba 23 lĂ€bi ja booking ka lĂ€hedal midagi paremat ei paku, seega jÀÀme seekord selle juurde. Vormistamise kĂ€igus lisandub kĂŒll veel mingi kohalik maks, aga seda pole Ă”nneks palju. Hommikusöök sisaldub samuti hinnas

Hotell kuulub hiinakeelsete siltide jÀrgi otsustades ilmselt hiinlastele ja nagu info sissepÀÀsu kÔrval seinal kuulutab, omab kolme***.

Tuba kahe voodi ja kogu muu sinna juurde kuuluvaga ilmselt ka Ôigustab seda hinnangut.

Et komandanditunni alguseni on veel vĂ€heke aega, teeme kiire jalutuskĂ€igu ĂŒmbruskonnas  muidu Ă€kki ei tulegi und. See teeots siin viib raudteejaama.

VĂ”imas uusgooti stiilis kirikuhoone – Đ„Ń€Đ°ĐŒ ĐĄĐČĐČ. ĐžĐ»ŃŒĐłĐž і ЄлОзаĐČДтО

Hommikul saab pÔÔnatud piisavalt nii kaua, et hommikusöögi rootsi lauas lÔpud vaagnatelt kokku riisuda. Enamik on juba söömise lÔpetanud.

Aga sĂŒĂŒa lĂ”puks piisavalt ikka saab.

Meie number asub hotelli sisehoovis asuvas korpuses, mille aknast avaneb selline vaade peahoonele ja hoovile

Pisut vasakule pilku heites aga avaneb selline vaade. Puudelt lehed juba suuresti langenud.

Autoga oli eile Ă”htul juhtunud peaaegu kĂ”ik halb, mis juhtuda sai. Alates poola piirivalvuritest, kes kĂ”igele vaatamata olid vĂ€ljastanud preemia kaunis krĂ”bedale summale. Seda isegi pĂ€rast 50% allahindluse saamist. Selle peale auto ilmselt solvus ja otsustas enam mitte kĂ€ima minna. Heade inimeste abil ja puksiirtrossi purunemise hinnaga sai ta lĂ”puks ööbimiskoha bensiinijaamas. Autojuht aga ise jĂ”udis lĂ”puks samuti Lvivi. NĂŒĂŒd siis liigume kolmekesi piiri suunas tagasi, lootuses autole elu sisse puhuda.

Vahepeal tundus, et maksime eilse bussisĂ”idu eest liiga, sest Bolt, mis samuti Ukrainas töötab, pakub samuti sĂ”idu hinnaks 1000 grivna ĂŒmber ja kolmekesi sĂ”ites oleks see juba soodsam ja mugavam variant. Evheni saadabki meile ĂŒhe sellise jĂ€rele, aga taksojuht hakkab ikkagi puksima ja pole nĂ”us sellise raha eest seda reisi ette vĂ”tma. Peale mĂ”ningast kauplemist saame ikkagi kaubale.

Auto leiame natuke pÀrast veokate jÀrjekorra algust vasakuke jÀÀvast Okko tanklast.

Piirini jÀÀb siit veel 6,5 kilomeetri. PĂ€rast vĂ€ikest uurimistööd saab selgeks, et puudub sĂŒĂŒde ja ilmselt midagi kohapeal ette vĂ”tta ei Ă”nnestu

Aga tanklas lÔunasööki ikka tellida saab

Piltide peal nii isuÀratavad toidud reaalis nii ahvatlevad ei ole ja nÀiteks minu lapƥaa loomalihaga, mis pealt aurab, on pÔhjast veel jÀÀs. Indrek katsetab borƥiga, aga tema arvamus jÀÀb mul teadmata.

Magustoitu saab ka

Kuna meie vĂ”imalused edaspidi kuidagi veel abiks olla on ammendumas, siis valmistume lahkuma.  Tanklasse sĂ”idavad kaks inglise numbrimĂ€rki kandvat maasturit. Teeme juttu, et Ă€kki viskavad meid Lvivi. Ollakse lahkesti nĂ”us.

SĂ”idame Jeep’iga Juht on nooremapoolne, 30 aastane tĂ”mmu verega harkovlane. Ilmselt armeenia juurtega. RÀÀgib, et normaalses elus, enne 24 veebruari, töötas ta Land Roverite mĂŒĂŒgisalongis, nĂŒĂŒd aga on pĂŒhendunud oma maa kaitsmisele. Peaasjalikult transpordib sĂ”javĂ€ele tehnikat Euroopast. Seisab Harkovi eest lĂ”puni, nagu iga teinegi harkovlane tema arvates. Kuigi rÀÀgib vene keeles, siis venelaste suunal keelt hammaste taga ei hoia. Detsembris 2021 oli ostnud endale Harkovi kesklinna korteri, administratsiooni lĂ€hedusse. 24 hommikul kell 5 Ă€rkas tugevate plahvatuste peale, vĂ”ttis naise ja koera ja sĂ”itsid Poltaava oblastisse pakku. Hiljem tabas nende maja rakett kolmel korral ja enam tal korterit pole. Kaks kuud saigi elada uues korteris. NĂŒĂŒd aga on naine Euroopas ja tema ööbib sĂ”bra juures diivanil

Jeep, millega sĂ”idame  lĂ€heb sapööridele, aga teine, valget vĂ€rvi  L200 lĂ€heb rindele. Kuna varsti tuleb lumi maha, pole vaja isegi kamuflaaĆŸi maalida.

VĂ€ljume raudteejaama lĂ€histel ja tutvume kojusĂ”iduvĂ”imalustega raudteed mööda. Selgub, et Varssavi rongi ei lĂ€he ja ainus Poola suund on sama linnake, Przemyƛl, kustkaudu piiri ĂŒletasime. See on ka linn, kuskohast saabus siia aastal 1861 esimene rong. Tol ajal kandis Lviv nime Lemberg ja oli Galiitsia pealinnaks Austria-Ungari impeeriumis

1904 aastal valminud raudteejaamahoone nĂ€eb vĂ€lja suursugune nii vĂ€ljast…

kui ka seest

Siinsamas on ka bussijaam, palju vÀhem glamuurne.

Saab aimu mĂ”ningatest bussimarsruutidest. Kuna parasjagu liigub meie sĂ”ber Volli Kiievist Varssavi poole ja annab teada, et liinibussil kulub samuti 5-6 tundi piiriĂŒletuseks, siis see pole ka teab mis meeldiv perspektiiv kojusĂ”iduks

Vaadates sÔiduplaani saab istuda ka nÀiteks Nova Kahovkasse suunduvale bussile. Kes vÀhegi sÔjauudiseid jÀlgib, teab kindlasti, et selle bussi peale ei tasuks ilmselt astuda

Juba minu eelmise visiidi ajal oli jutuks teema, mismoodi liinibussid huvitav rindejoont ĂŒletavad ja kas bussijuhid ka ohtliku töö lisatasu saavad. Tookord suundus piirilt buss Mariupoli. Ega seekord parem pole

Silma hakkab veel Euroopast toodud maastureid, need juba kaitsevĂ€rvides ja uutele kasutajatele ĂŒle antud

Vaksalist liigume kesklinna poole, kasutades selleks mÔne peatusevahe jagu trammi.

Kahjuks peame sÔitma jÀnest, kuna ei tea pÀris tÀpselt kuidas sÔidu eest tasumine kÀib. Kuskilt ilmselt saab lunastada ka traditsioonilise komposteeritava pileti, seda tegevust saab sÔidukis ka oma silmaga kaeda

TĂ”si pilet pole kallis, aga ka trahv pole ĂŒletamatu, seega riskime

Kuigi linn asub rindest kaugel ja isegi sĂ”ja algfaasis oli ĂŒsna ebatĂ”enĂ€oline, et rinne siia kunagi jĂ”uabki, siis raketid ikka lendavad ja paljudel hoonetel on aknad vineertahvlitega kinni löödud vĂ”i avad liivakottidega barrikadeeritud.

Hakkab hĂ€marduma ja tĂ€nase öö möödasaatmiseks valime internetist vĂ€lja ĂŒhe majutuse vanalinna serval. Asub see DĆŸohar Dudajevi nimelisel tĂ€naval.

Kohale jÔudes selgub, et see on juba hÔivatud ja saame juhised ca 10 min jalutuskÀigu kaugusel asuva teise, vÀidetavalt isegi parema korteri juurde liikumiseks. Kuna vÔtmetega pidavat ca 45 min aega minevat, siis kÔigepealt soovib Indrek siinsamas hot-dogiga aega viita

Et tellitud sai super hot-dog, siis peab seda kahvliga sööma

SeejÀrel liigume edasi antud aadressile Petra Doroshenka tÀnaval , teel pÔnevat tehnikat kohates

Et aega ikka natuke ĂŒle, kĂŒlastame veel ka tĆĄeburekibaari mĂ”ni maja edasi pĂ”iktĂ€navas

Arvan, et need on seni parimad tseburekid minu elus, vÀrskelt valmistatud ja maitsva sisuga.

Öömaja on kunagisest suurema korteri ĂŒhest toast vaheseinte abil tehtud eluase vanaaegses majas.

Aga ruumi on sellegipoolest rohkem kui kĂŒll

Ka sansĂ”lm on ĂŒsna ruumikas

Voodite valiku otsustab jĂ€llegist Indreku Ă”nnemĂŒnt. See tĂ€hendab, et mina magan lahtikĂ€ival diivanil

NĂŒĂŒd jÀÀb aega natukene ka kesklinnaga tutvuda. Vaatamata sellele, et on pĂŒhapĂ€eva Ă”htu, on rahvast tohutult liikvel. Keegi laulab mikrofoni ja publik elab aktiivselt kaasa. Teisal jĂ€lle kĂ€ib natuke teistsugune suhtlus rahvaga.

Otsime Ôhtusöögi tarnijat ja leiame selle pÀevalilledega disainitud ukraina toitude restorani nÀol. Tellitud söök nÀeb vÀlja isuÀratav ja ka maitseb hÀsti.

MenĂŒĂŒs on ka mitmeid pĂ”nevaid napse

Hommikul tellime piirile sÔitmiseks takso. 1032 grivnat ja Fiat Diablo saabub minutitega.

Huvitaval kombel sĂ”iduautodele jĂ€rjekord puudub ja ĂŒldse on pĂ€evavalges olukord tunduvalt rahulikum.

Kuna hommikusöök on söömata, otsime vÔimalusi seda siin leida. Aga vastu ootusi polegi siin teab mis suuri valikuid. Esimene vÔimalus on hamburgerikiosk, kus valmisburkse mikros soojendatakse. Pole teab mis ahvatlev söök

Kohe piirikontrolli territooriumile sisenemise eel asub kohvik. MenĂŒĂŒ lubab borshi vĂ”i pelmeene. Esimesega pidavat tund minema, kuna supp alles minevat keema. Teisega pidi pool tundi minema, kuna materjal kĂ”ik sĂŒgavkĂŒlmas. Lepime siis 10-grivnaste vĂ”ileibadega. VĂ€hemalt kohvi on aus

Ukraina passikontrollis pole kedagi, aga Poola pool on paras trobikond. EU passidele on Ă”nneks eraldi pÀÀs ja kaua passima ei pea. Esimene etapp on toll. TĂŒdruk uurib, nagu ikka, kĂ”ige suuremate ohuartiklite, see on suitsud ja alkohol – olemasolu. Meie pagas on nii pisike, et sinna kĂŒll miskit ei mahuks, aga sellegipoolest tuleb kotikese sisu ette nĂ€idata

Kohe piiripunktist vĂ€ljudes on vĂ”imalik istuda bussile, mis viib ca 15 km kaugusel asuvasse Przemyƛli.

SÔit maksab 5 zlotti. Siinsamas saab ka raha vahetada. Vabanen oma allesjÀÀnud grivnadest zlottide kasuks. Bussipeatuse juures kÀib agar tÀnavakaubitsemine alkoholi ja sigarettidega.

KÔigil tÀdidel pildil viinapudel ja suitsupakk nÀpu vahel

Ilm on tÀna pÀikesepaisteline ja suisa suviselt soe. Przemyzlist vÀljub esimene rong 11.28 Rzezowi suunal. Selleni on ligi kolmveerand tundi aega

Sellise plaani vÔtamegi

Rongipiletite mĂŒĂŒmine tundub siin kaunis bĂŒrokraatlik tegevus ja jĂ€rjekord liigub aeglaselt.

LÔpuks saame oma tahtmise, 2 piletit maksavad 27 zlotti.

Koosseis ka juba ootamas.

Kuna Ukrainas ja Poolas on relsivahe erinev, siis rong Ukrainast ilma rattaid vahetamata kaugele sĂ”ita ei saa. Aga ĂŒks haru Ukrainast siiani ilmselt tuleb, sest kĂ”rvalteel seisab ilmselgelt mitte kohalik rong.

Meid sÔidutav rong on kohaliku iseloomuga ja peatub, kus aga saab.

Aga muidu puhas ja korralik ega ka mitte liialt uimerdav

Rzeszovi raudteejaama peasissekÀik

Rzeszovist edasi Varssavisse lĂ€heb jĂ€rgmine rong 14.58. Ostame  kohe ka piletid Ă€ra. Hind kahele 127 zlotti.

NĂŒĂŒd jÀÀb meile ca poolteist tundi aega lĂ”unasöök leida. Esimesest ettejuhtuvast, milleks on kebab, otsustame loobuda. Ja Ă”ieti teeme, sest teiseks osutub koduste toitudega kohvik.

Alustame supiga. Kurgisupiga.

Edasi lĂ€heb juba kotlet. VĂ€hemalt nii oli menĂŒĂŒs kirjas – palju erinevaid kotlette. Milline see just meile sai, ei tea, tegelikult on rohkem tegemist lihaga.

KÔht tÀis, liigume vaksalisse tagasi, et perroonil ootamisega alustada. Ronge ikka liigub

Piletit ostes oli mĂŒĂŒja ĂŒritanud meile google tĂ”lke abil mingit sĂ”numit edastada, midagi bussisĂ”idu kohta. Igatahes jĂ€i see kaunis arusaamatuks, aga kui juba perroonil koos teiste reisijatega rongi ootame, tuleb valjuhÀÀldajast mingi poolakeelne jutt, mis rahva liikuma paneb. Üritame ka mĂ”ne kohaliku sabas pĂŒsida, sest poola keelt me ju ei oska. Aga tundub, et kui oskaksimegi, poleks sellest ikka abi, sest kohalikud ju oskavad seda aga sellegipoolest on segaduses ja ei tea kuhu minna. Suundume ĂŒhe kohaliku hĂ€rrasmehe, all pildil seljakotiga, jĂ€lgedes vaksali lĂ€hedal asuvasse bussijaama

Aga bussijaam on tĂŒhi loos ja naaseme vaksalisse, et otsingutega otsast alata. LĂ”puks leiame ootavad bussid hoopis teisest suunast vĂ€ikselt parkimisplatsilt raudtee servas lumesaha kĂ”rvalt

Segadus on suur ja mĂ”nigi kodanik on Ă€rritunud ja lĂ€rmakas. Meile jÀÀb muidugi jutu sisu arusaamatuks aga oletada vĂ”ib, mille ĂŒle rahulolematust ĂŒles nĂ€idatakse

Bussis on vĂ€ga umbne ja palav. KĂ”ik kohad pannakse tĂ€is. Esimese hooga ei saagi aru, kuhu see buss nĂŒĂŒd ĂŒldse sĂ”idab, aga jÀÀb mulje, nagu liiguksime Lublini

Teel olles bussi sisekliima natuke paraneb ja kui pÀike loojub, muutub olukord juba talutavaks. Sellegipoolest pole bussisÔit kellegi rongisÔit. LÔpuks oleme kohal.

Lublinis ĂŒritame raudteejaama kassas tuvastada, kas me ikka saame selle piletiga rongile. TĂ€di nĂ€itab lahte sĂ”rme. Sellest vĂ”ib mida iganes jĂ€reldada, aga ĂŒks vĂ”imalus on perroon 2. Selline eksisteeribki ja seal on ka juba rong, millel samuti number 2. Ja rongil on veel sama number, mis meie piletilgi, 3532. Seega Ă”ige rong.

Aga lubatud vĂ€ljumine 17.58 lĂŒkkub edasi ĂŒle poole tunni. Ilmselt oodataks mingit saabuvat rongi vĂ”i bussi, sest jĂ€rsku tuleb grupp sĂ”itjaid ja seejĂ€rel hakkab rong kohe ka liikuma

Infotabloolt saab lugeda ja ka hÀÀl valjuhÀÀldis annab teada, et ĂŒhes vagunitest pakutakse gastronoomiateenuseid. Piltidel on vĂ€ga isuĂ€ratavad road, aga seekord vist jĂ€tame vahele.

Reklaami mÔju on aga teadagi salakaval ja lÔpuks ikkagi maandume selles restoranvagunis. Kui nii sobib vÀljendada.

Ja ega siis sobi midagi tellimata Àra minna

Rongi keskmine kiirus on 120-130 km/h ja nii lĂ€henemegi jĂ”udsasti Varssavile. Meie peatus, keskvaksal ehk Warszawa GƂówna , on kaheksas.

Selline nÀeb meid siia transportinud rongi taguots vÀlja. VÔi siis esiots

Ilm on uduvihmaga ja pikemaks jalutuskÀiguks ei sobi.

Meie majutusasutus jÀÀb ca 7,5 km kaugusele lennujaama kĂ”rvale. Google ĂŒtleb, et parim oleks sinna sĂ”ita linnalĂ€hirongiga. Selleks tuleb minna nii 500 m kaugusel asuvasse vastavasse jaama milleks nimi Warszawa ÚrĂłdmieƛcie. Tegemist ei ole enam kaugeltki nii glamuurse kohaga kui oli Warszawa GƂówna ehk keskvaksal

Pileteid meile vajalikku jaama kassast osta ei saa, tuleb minna piletiautomaati piinama.

Aga nĂ€ha on ainult ĂŒks selline ja selle ees trobikond teismelisi, kes vist kuidagi ei suuda otsustada, mis pileteid neil just vaja on. Meie rong aga peaks iga hetk tulema, 20.52 nimelt. Vaatame ringi ka muude automaatide leidmise lootuses, aga pole. LĂ”puks saame jaole ja piletid ostetud. Kuid rongile 21.30, sest eelmisele enam pileteid ei pakutud. Ronge liigub siin tihti, paljudes suundades ja mingile suvalisele hĂŒpata ei tasu.

Aga huvitaval kombel tuleb 20.52 rong peale paari teist rongi tuntava hilinemisega nii 21.15 paiku. HĂŒppame peale, mis siis, et pilet on meil jĂ€rgmisele meile vajalikus suunas minevale koosseisule.

Meie peatus saab olema Okęcie. Hetkel ĂŒsna ĂŒksildane ja mahajĂ€etud paik. Aga viidad on kenasti ĂŒleval, mis meid hommikuse sihtpunkti – lennujaama poole juhatavad

Majutustega lennujaamade lĂ€hedal on nii, et kaugus on pöördvĂ”rdeline hinnaga ja tuleb otsida optimumi. Praegusel juhul osutus see optimum 1,5 km kaugusel asuvaks korteriks. VĂ€ikeseid probleeme tekkis kĂŒll territooriumile ja majja sisenemisega, kuna kĂ”ik kĂ€ib koodlukkudega, aga lĂ”puks toas me oleme

Pool tunnikest jÀÀb veel ĂŒmbruskonna teenindusasutuste sulgemiseni. Kasutame seda aega targasti, kĂ€ime poes ja sööme kebabi. Sest koduseid toite kahjuks keegi ei paku.

Hommikul hakkame liikuma tiba peale kuut. Ilm on udune ja niiske. GraafikujÀrgne vÀljalend on 8.55, seega arvestame, et kui seitsmeks kohal olema jagub aega maa ja ilm. Ja nii ongi.

Lend kestab 1h ja 20 min, mille kestel saab klaasikese vett vĂ”i mustikamorssi. Raha eest saaks veel midagi. Helsingis jÀÀb Tallinna lennuni kaks tundi. Kuna check-in on juba tehtud ja pardakaardid kĂ€es, ei jÀÀgi muud ĂŒle kui lĂ”unasöögile minna. Seda saab ĂŒhena vĂ”imalikest variantidest teha nĂ€iteks Burger Kingis, kus perussuomalaised usinasti burkse valmistavad

Edasine kodulend on juba lihtsalt 20-minutiline sutsakas. Kogu sÔidu marsruut kujunes selliseks

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga


The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.