Ukraina. Oktoober 2022

28 oktoober 2022

Seekordse sõidu peaeesmärk on transportida ukrainlastele rindele mõeldud Chevrolet,i neljarattaveoline kiirabiauto. Väljasõit toimub ebatraditsiooniliselt juba õhtul. Sellel on mitu põhjust, peamiselt muidugi see, et vastutulev pool on juba piiril kohal ja oleks ebaviisakas lasta tal ülemäära pikalt oodata. Sõita on ka 1300 km. kopikatega ja vaatamata oma 7,4 litraaziga mootorile pole see siiski ralliauto. Samuti võivad teel varitseda nii mitmedki ohud, mis seotud justnimelt selle autoga. Võiks mainida näiteks naelrehve, mis Poolas keelatud, algavat talve silmas pidades aga ukrainlastele kindlasti kasuks oleks. Marsruut peaks välja nägema nii: Tallinn-Przemyśl-Shehyni piiripunkt-Lviv ja sealt edasi peaks auto kulgema juba Pokrovskisse Donetski rindel. Miks just Shehni piiripunkt, kui oleks ka natuke lähemaid. Aga sellepärast, et sinna on juba saadetud auto andmed ja piiriületus kokku lepitud Ukraina poolel

Endises Enge Lukoilis, tänapäevasemalt Olerexis laseme auto mõlemad kütusepaagid triiki täis. Seda vedelikku see pill ilmselt armastab

Õhtuse ampsu teeme Lätis poolel teel Riiga paremat kätt jäävas Circle K-s

Teadagi, mis erilist sööki siis ikka tanklast leida võib

Leedus juhtub selline lugu, et ootamatult sureb suurel kiirusel mootor välja. Nibin-nabin veereme ühele mahasõidule, muidu oleksime kogu Via Baltika liikluse sulgenud, sest toimus see üherealisel lõigul kõrge kaldapealsega ja tee keskel olevate piiretega. Tee ise aga nii kitsas, et vaevalt mahuks mööduma, kui peaksime teeserva jääma. Õues on kottpime, aga õnneks ei saja. Lähen ja paigutan igaks juhuks  ohukolmnurga natuke eemale teeserva, et oleks turvalisem tunne viga tuvastada.

Edasi läheb kapoti all näppimiseks

Peale võimalike veatuvastusprotseduuride läbiviimist pakun välja tagavaraks kaasa ostetud kümne liitri bensiini paaki valamist. Sest tuli välja, et lisapaagis oleva kütuse tarvitamiseks on vaja kunsti, mida me ei valda. Lõke põleb ikka paremini kui on bensiini. Ja nii seekordki. Saame liikuma. Õnneks on enne Panevežist asuva Cirkleni ainult mõni kilomeeter.

Hommikul kuue paiku jääme viivuks enne Augustowi teeserva tukkuma. Kuna varsti on juba valge,  jääb tukkumine üürikeseks ja jätkame. Sõita on veel palju.

Augustowis hüppame läbi Biedronkast ja turgutame end keefiri ja paari ampsu söödavaga. Järgmine jalasirutus juba traditsioonilises Dechatlonis Byalistokis. Ostame endale kaks Zelenski särki (tumerohelised t-särgid)

Siit edasi kulgeb marsruut mööda kohaliku tähtsusega maanteid, mis on kitsad, kurvilised, tihti asulate tõttu kiiruspiirangutega jne. See kõik pärsib olulisel määral liikumiskiirust.

Ligi ööpäeva ilma suuremate vahejuhtumiteta sõidu järel kella kuueks õhtul jõuame meid ootava inimeseni Przemyśli McDonaldsis. Kuna süüa pole ammu mahti olnud, siis peab läbi häda veelkord leppima selle kiirtoiduga siin, sest pikalt aega pole, tuleb piirile liikuda.

Kolmveerand seitsmeks kohaliku aja järgi oleme piiril. Järjekorrad on tohutud. Humanitaarabi järjekord on eraldi ja õnneks või kahjuks ( abi võiks alati rohkem olla!) pole see nii pikk, koosnedes ca kümnest autost. 

Kuna piiriprotseduuridel me ilmselt palju kaasa rääkida ei saa, siis on kõige operatiivsem ületada piiri jalgsi, majutada endid ja jääda ootama tulemusi. Vastasel juhul on oht komandanditunni kätte jääda suurem ja kuidas me kolmekesi ikka selles autos magatud saaksime.

Selleks, et jalakäijate piiripunkti sattuda, peab tükk maad tagasi jalutama, et pääseda sõiduteed kõnniteest eraldava aia taha. Asuvad siin mitmed erinevad abiorganisatsioonid ja palju telke ilmselt põgenike esmaseks käitlemiseks

Poolast väljumisel lapatakse mu servani templeid täis pass põhjalikult läbi, aga küsimusi ei esitata. Ukraina pool küll küsitakse, et kuhu ja miks. Minuga jäädakse rahule, aga kuna Indrek käis oma sellesama passiga hiljaaegu piiteris, siis selle käigu kohta palutakse edastada lisainformatsiooni. Asi tõotab võtta halvema pöörde, kui hakatakse juba kuhugi helistama ja et mina ka veel siinsamas olen, siis küsitakse minugi pass tagasi. Aga telefonis ilmselt ei olda parasjagu huvitatud sellise probleemiga tegelemisest, laupäeva hilisõhtu ikkagi, siis saame passid tagasi ja loa lahkuda.

Piirilt väljas, ootab kohe taksojuhtide kirju seltskond. Selgib, et jagatud koha eest mikrobussis tuleb 500 grivnat välja käia. Põhimõtteliselt saame kaubale. Vaja veel ainult oodata, et rahvast juurde tuleb, kuni buss täis saab. Kui just ei taha tühjade kohtade eest ise maksta

Varsti ilmub üks välismaalane, lühildast kasvu tegelane, kes tugeva aktsendiga inglise keeles räägib. Selgub, et tegemist on võõrleegionäriga Prantsusmaalt. Varemalt oli ta teenistuses Malis, aga peale prantslaste lahkumist sealt on Ukrainas. Viimati kolm kuud Harkovi kandis ja nüüd naaseb peale puhkust sinna tagasi. Temalt taksojuht raha ei võta.

Räägib mõningaid huvitavaid lugusid nii siit kui Malist. Tema teada olla wagnerlased Malist lahkunud ja siia üle toodud. Veel räägib, et kodus on naine ja kaheaastane tütar, kelle juurest just tulevatki.

Kuni ootame viimaste reisijate ilmumist, käime poes ja üritan oma viimasest visiidist siia riiki alles jäänud sim-kaardile elu sisse puhuda. Kõigepealt vaja aga oma number tuvastada, sest kuidas sa muidu tead arvele raha panna. Kuna raha kaardil pole, ei lase telefon ka helistada. Aga operaator saadab sõnumi, et on võimalik teatud väike summa krediiti laadida ja peale seda õnnestub mul Indrekule sõnum saata. Selle protseduuriga saab ka number tuvastatud.

Edasi on vaja kaardile juba rohkem vahendeid laadida. Selleks on suureks abiks üks kohalik, kes oma telefoni kaudu meile 100 grivnat laeb. Selgub et sellest on vähe. Vaja olnuks 150 . Paneme siis veel 100. Esialgu abi pole, aga mõne aja pärast siiski teenus tekib.

Kuna kell on juba palju, kiirustame taksojuhti takka, et mitte komandanditunni kätte jääda. Lõpuks hakkamegi liikuma.

Sõita on 80 km, mis tähendab tundi kindlasti. Avaneb kurb tõsiasi, et autoga väljasõitmisel riigist tuleb varuda aega. Ja palju. Veoautode järjekord lõpeb umbes 8-9 kilomeetri pärast, sõiduautode oma polnud ka palju lühem.

Taksojuht annab teada, et Lvivis on komandanditundi lühendatud ja nüüd on see 00.00 kuni 05.00. See jätab meile natukene manööverdamisaega.

Leegionär soovib minna mingisse spetsiaalselt leegionäridele mõeldud öömajja. Meie aga tahame hotelli. Kuna Lviv on ilmselt sihtkoht ka riigisisestele ümberasujatele, siis hinnad on siin võrreldes ülejäänud riigiga mõnevõrra inflateerunud. Aga kahekohalise numbri peaks siiski saama nii 800 grivnaga. Seda lubab meile ka taksojuht, kes meid ühte sellisesse hotelli transpordib.

Kohapeal selgub muidugi nagu tihti ikka juhtub, et hind on oluliselt kõrgem, nii 1800.

Kell on juba 23 läbi ja booking ka lähedal midagi paremat ei paku, seega jääme seekord selle juurde. Vormistamise käigus lisandub küll veel mingi kohalik maks, aga seda pole õnneks palju. Hommikusöök sisaldub samuti hinnas

Hotell kuulub hiinakeelsete siltide järgi otsustades ilmselt hiinlastele ja nagu info sissepääsu kõrval seinal kuulutab, omab kolme***.

Tuba kahe voodi ja kogu muu sinna juurde kuuluvaga ilmselt ka õigustab seda hinnangut.

Et komandanditunni alguseni on veel väheke aega, teeme kiire jalutuskäigu ümbruskonnas  muidu äkki ei tulegi und. See teeots siin viib raudteejaama.

Võimas uusgooti stiilis kirikuhoone – Храм Свв. Ольги і Єлизавети

Hommikul saab põõnatud piisavalt nii kaua, et hommikusöögi rootsi lauas lõpud vaagnatelt kokku riisuda. Enamik on juba söömise lõpetanud.

Aga süüa lõpuks piisavalt ikka saab.

Meie number asub hotelli sisehoovis asuvas korpuses, mille aknast avaneb selline vaade peahoonele ja hoovile

Pisut vasakule pilku heites aga avaneb selline vaade. Puudelt lehed juba suuresti langenud.

Autoga oli eile õhtul juhtunud peaaegu kõik halb, mis juhtuda sai. Alates poola piirivalvuritest, kes kõigele vaatamata olid väljastanud preemia kaunis krõbedale summale. Seda isegi pärast 50% allahindluse saamist. Selle peale auto ilmselt solvus ja otsustas enam mitte käima minna. Heade inimeste abil ja puksiirtrossi purunemise hinnaga sai ta lõpuks ööbimiskoha bensiinijaamas. Autojuht aga ise jõudis lõpuks samuti Lvivi. Nüüd siis liigume kolmekesi piiri suunas tagasi, lootuses autole elu sisse puhuda.

Vahepeal tundus, et maksime eilse bussisõidu eest liiga, sest Bolt, mis samuti Ukrainas töötab, pakub samuti sõidu hinnaks 1000 grivna ümber ja kolmekesi sõites oleks see juba soodsam ja mugavam variant. Evheni saadabki meile ühe sellise järele, aga taksojuht hakkab ikkagi puksima ja pole nõus sellise raha eest seda reisi ette võtma. Peale mõningast kauplemist saame ikkagi kaubale.

Auto leiame natuke pärast veokate järjekorra algust vasakuke jäävast Okko tanklast.

Piirini jääb siit veel 6,5 kilomeetri. Pärast väikest uurimistööd saab selgeks, et puudub süüde ja ilmselt midagi kohapeal ette võtta ei õnnestu

Aga tanklas lõunasööki ikka tellida saab

Piltide peal nii isuäratavad toidud reaalis nii ahvatlevad ei ole ja näiteks minu lapšaa loomalihaga, mis pealt aurab, on põhjast veel jääs. Indrek katsetab boršiga, aga tema arvamus jääb mul teadmata.

Magustoitu saab ka

Kuna meie võimalused edaspidi kuidagi veel abiks olla on ammendumas, siis valmistume lahkuma.  Tanklasse sõidavad kaks inglise numbrimärki kandvat maasturit. Teeme juttu, et äkki viskavad meid Lvivi. Ollakse lahkesti nõus.

Sõidame Jeep’iga Juht on nooremapoolne, 30 aastane tõmmu verega harkovlane. Ilmselt armeenia juurtega. Räägib, et normaalses elus, enne 24 veebruari, töötas ta Land Roverite müügisalongis, nüüd aga on pühendunud oma maa kaitsmisele. Peaasjalikult transpordib sõjaväele tehnikat Euroopast. Seisab Harkovi eest lõpuni, nagu iga teinegi harkovlane tema arvates. Kuigi räägib vene keeles, siis venelaste suunal keelt hammaste taga ei hoia. Detsembris 2021 oli ostnud endale Harkovi kesklinna korteri, administratsiooni lähedusse. 24 hommikul kell 5 ärkas tugevate plahvatuste peale, võttis naise ja koera ja sõitsid Poltaava oblastisse pakku. Hiljem tabas nende maja rakett kolmel korral ja enam tal korterit pole. Kaks kuud saigi elada uues korteris. Nüüd aga on naine Euroopas ja tema ööbib sõbra juures diivanil

Jeep, millega sõidame  läheb sapööridele, aga teine, valget värvi  L200 läheb rindele. Kuna varsti tuleb lumi maha, pole vaja isegi kamuflaaži maalida.

Väljume raudteejaama lähistel ja tutvume kojusõiduvõimalustega raudteed mööda. Selgub, et Varssavi rongi ei lähe ja ainus Poola suund on sama linnake, Przemyśl, kustkaudu piiri ületasime. See on ka linn, kuskohast saabus siia aastal 1861 esimene rong. Tol ajal kandis Lviv nime Lemberg ja oli Galiitsia pealinnaks Austria-Ungari impeeriumis

1904 aastal valminud raudteejaamahoone näeb välja suursugune nii väljast…

kui ka seest

Siinsamas on ka bussijaam, palju vähem glamuurne.

Saab aimu mõningatest bussimarsruutidest. Kuna parasjagu liigub meie sõber Volli Kiievist Varssavi poole ja annab teada, et liinibussil kulub samuti 5-6 tundi piiriületuseks, siis see pole ka teab mis meeldiv perspektiiv kojusõiduks

Vaadates sõiduplaani saab istuda ka näiteks Nova Kahovkasse suunduvale bussile. Kes vähegi sõjauudiseid jälgib, teab kindlasti, et selle bussi peale ei tasuks ilmselt astuda

Juba minu eelmise visiidi ajal oli jutuks teema, mismoodi liinibussid huvitav rindejoont ületavad ja kas bussijuhid ka ohtliku töö lisatasu saavad. Tookord suundus piirilt buss Mariupoli. Ega seekord parem pole

Silma hakkab veel Euroopast toodud maastureid, need juba kaitsevärvides ja uutele kasutajatele üle antud

Vaksalist liigume kesklinna poole, kasutades selleks mõne peatusevahe jagu trammi.

Kahjuks peame sõitma jänest, kuna ei tea päris täpselt kuidas sõidu eest tasumine käib. Kuskilt ilmselt saab lunastada ka traditsioonilise komposteeritava pileti, seda tegevust saab sõidukis ka oma silmaga kaeda

Tõsi pilet pole kallis, aga ka trahv pole ületamatu, seega riskime

Kuigi linn asub rindest kaugel ja isegi sõja algfaasis oli üsna ebatõenäoline, et rinne siia kunagi jõuabki, siis raketid ikka lendavad ja paljudel hoonetel on aknad vineertahvlitega kinni löödud või avad liivakottidega barrikadeeritud.

Hakkab hämarduma ja tänase öö möödasaatmiseks valime internetist välja ühe majutuse vanalinna serval. Asub see Džohar Dudajevi nimelisel tänaval.

Kohale jõudes selgub, et see on juba hõivatud ja saame juhised ca 10 min jalutuskäigu kaugusel asuva teise, väidetavalt isegi parema korteri juurde liikumiseks. Kuna võtmetega pidavat ca 45 min aega minevat, siis kõigepealt soovib Indrek siinsamas hot-dogiga aega viita

Et tellitud sai super hot-dog, siis peab seda kahvliga sööma

Seejärel liigume edasi antud aadressile Petra Doroshenka tänaval , teel põnevat tehnikat kohates

Et aega ikka natuke üle, külastame veel ka tšeburekibaari mõni maja edasi põiktänavas

Arvan, et need on seni parimad tseburekid minu elus, värskelt valmistatud ja maitsva sisuga.

Öömaja on kunagisest suurema korteri ühest toast vaheseinte abil tehtud eluase vanaaegses majas.

Aga ruumi on sellegipoolest rohkem kui küll

Ka sansõlm on üsna ruumikas

Voodite valiku otsustab jällegist Indreku õnnemünt. See tähendab, et mina magan lahtikäival diivanil

Nüüd jääb aega natukene ka kesklinnaga tutvuda. Vaatamata sellele, et on pühapäeva õhtu, on rahvast tohutult liikvel. Keegi laulab mikrofoni ja publik elab aktiivselt kaasa. Teisal jälle käib natuke teistsugune suhtlus rahvaga.

Otsime õhtusöögi tarnijat ja leiame selle päevalilledega disainitud ukraina toitude restorani näol. Tellitud söök näeb välja isuäratav ja ka maitseb hästi.

Menüüs on ka mitmeid põnevaid napse

Hommikul tellime piirile sõitmiseks takso. 1032 grivnat ja Fiat Diablo saabub minutitega.

Huvitaval kombel sõiduautodele järjekord puudub ja üldse on päevavalges olukord tunduvalt rahulikum.

Kuna hommikusöök on söömata, otsime võimalusi seda siin leida. Aga vastu ootusi polegi siin teab mis suuri valikuid. Esimene võimalus on hamburgerikiosk, kus valmisburkse mikros soojendatakse. Pole teab mis ahvatlev söök

Kohe piirikontrolli territooriumile sisenemise eel asub kohvik. Menüü lubab borshi või pelmeene. Esimesega pidavat tund minema, kuna supp alles minevat keema. Teisega pidi pool tundi minema, kuna materjal kõik sügavkülmas. Lepime siis 10-grivnaste võileibadega. Vähemalt kohvi on aus

Ukraina passikontrollis pole kedagi, aga Poola pool on paras trobikond. EU passidele on õnneks eraldi pääs ja kaua passima ei pea. Esimene etapp on toll. Tüdruk uurib, nagu ikka, kõige suuremate ohuartiklite, see on suitsud ja alkohol – olemasolu. Meie pagas on nii pisike, et sinna küll miskit ei mahuks, aga sellegipoolest tuleb kotikese sisu ette näidata

Kohe piiripunktist väljudes on võimalik istuda bussile, mis viib ca 15 km kaugusel asuvasse Przemyśli.

Sõit maksab 5 zlotti. Siinsamas saab ka raha vahetada. Vabanen oma allesjäänud grivnadest zlottide kasuks. Bussipeatuse juures käib agar tänavakaubitsemine alkoholi ja sigarettidega.

Kõigil tädidel pildil viinapudel ja suitsupakk näpu vahel

Ilm on täna päikesepaisteline ja suisa suviselt soe. Przemyzlist väljub esimene rong 11.28 Rzezowi suunal. Selleni on ligi kolmveerand tundi aega

Sellise plaani võtamegi

Rongipiletite müümine tundub siin kaunis bürokraatlik tegevus ja järjekord liigub aeglaselt.

Lõpuks saame oma tahtmise, 2 piletit maksavad 27 zlotti.

Koosseis ka juba ootamas.

Kuna Ukrainas ja Poolas on relsivahe erinev, siis rong Ukrainast ilma rattaid vahetamata kaugele sõita ei saa. Aga üks haru Ukrainast siiani ilmselt tuleb, sest kõrvalteel seisab ilmselgelt mitte kohalik rong.

Meid sõidutav rong on kohaliku iseloomuga ja peatub, kus aga saab.

Aga muidu puhas ja korralik ega ka mitte liialt uimerdav

Rzeszovi raudteejaama peasissekäik

Rzeszovist edasi Varssavisse läheb järgmine rong 14.58. Ostame  kohe ka piletid ära. Hind kahele 127 zlotti.

Nüüd jääb meile ca poolteist tundi aega lõunasöök leida. Esimesest ettejuhtuvast, milleks on kebab, otsustame loobuda. Ja õieti teeme, sest teiseks osutub koduste toitudega kohvik.

Alustame supiga. Kurgisupiga.

Edasi läheb juba kotlet. Vähemalt nii oli menüüs kirjas – palju erinevaid kotlette. Milline see just meile sai, ei tea, tegelikult on rohkem tegemist lihaga.

Kõht täis, liigume vaksalisse tagasi, et perroonil ootamisega alustada. Ronge ikka liigub

Piletit ostes oli müüja üritanud meile google tõlke abil mingit sõnumit edastada, midagi bussisõidu kohta. Igatahes jäi see kaunis arusaamatuks, aga kui juba perroonil koos teiste reisijatega rongi ootame, tuleb valjuhääldajast mingi poolakeelne jutt, mis rahva liikuma paneb. Üritame ka mõne kohaliku sabas püsida, sest poola keelt me ju ei oska. Aga tundub, et kui oskaksimegi, poleks sellest ikka abi, sest kohalikud ju oskavad seda aga sellegipoolest on segaduses ja ei tea kuhu minna. Suundume ühe kohaliku härrasmehe, all pildil seljakotiga, jälgedes vaksali lähedal asuvasse bussijaama

Aga bussijaam on tühi loos ja naaseme vaksalisse, et otsingutega otsast alata. Lõpuks leiame ootavad bussid hoopis teisest suunast väikselt parkimisplatsilt raudtee servas lumesaha kõrvalt

Segadus on suur ja mõnigi kodanik on ärritunud ja lärmakas. Meile jääb muidugi jutu sisu arusaamatuks aga oletada võib, mille üle rahulolematust üles näidatakse

Bussis on väga umbne ja palav. Kõik kohad pannakse täis. Esimese hooga ei saagi aru, kuhu see buss nüüd üldse sõidab, aga jääb mulje, nagu liiguksime Lublini

Teel olles bussi sisekliima natuke paraneb ja kui päike loojub, muutub olukord juba talutavaks. Sellegipoolest pole bussisõit kellegi rongisõit. Lõpuks oleme kohal.

Lublinis üritame raudteejaama kassas tuvastada, kas me ikka saame selle piletiga rongile. Tädi näitab lahte sõrme. Sellest võib mida iganes järeldada, aga üks võimalus on perroon 2. Selline eksisteeribki ja seal on ka juba rong, millel samuti number 2. Ja rongil on veel sama number, mis meie piletilgi, 3532. Seega õige rong.

Aga lubatud väljumine 17.58 lükkub edasi üle poole tunni. Ilmselt oodataks mingit saabuvat rongi või bussi, sest järsku tuleb grupp sõitjaid ja seejärel hakkab rong kohe ka liikuma

Infotabloolt saab lugeda ja ka hääl valjuhääldis annab teada, et ühes vagunitest pakutakse gastronoomiateenuseid. Piltidel on väga isuäratavad road, aga seekord vist jätame vahele.

Reklaami mõju on aga teadagi salakaval ja lõpuks ikkagi maandume selles restoranvagunis. Kui nii sobib väljendada.

Ja ega siis sobi midagi tellimata ära minna

Rongi keskmine kiirus on 120-130 km/h ja nii lähenemegi jõudsasti Varssavile. Meie peatus, keskvaksal ehk Warszawa Główna , on kaheksas.

Selline näeb meid siia transportinud rongi taguots välja. Või siis esiots

Ilm on uduvihmaga ja pikemaks jalutuskäiguks ei sobi.

Meie majutusasutus jääb ca 7,5 km kaugusele lennujaama kõrvale. Google ütleb, et parim oleks sinna sõita linnalähirongiga. Selleks tuleb minna nii 500 m kaugusel asuvasse vastavasse jaama milleks nimi Warszawa Śródmieście. Tegemist ei ole enam kaugeltki nii glamuurse kohaga kui oli Warszawa Główna ehk keskvaksal

Pileteid meile vajalikku jaama kassast osta ei saa, tuleb minna piletiautomaati piinama.

Aga näha on ainult üks selline ja selle ees trobikond teismelisi, kes vist kuidagi ei suuda otsustada, mis pileteid neil just vaja on. Meie rong aga peaks iga hetk tulema, 20.52 nimelt. Vaatame ringi ka muude automaatide leidmise lootuses, aga pole. Lõpuks saame jaole ja piletid ostetud. Kuid rongile 21.30, sest eelmisele enam pileteid ei pakutud. Ronge liigub siin tihti, paljudes suundades ja mingile suvalisele hüpata ei tasu.

Aga huvitaval kombel tuleb 20.52 rong peale paari teist rongi tuntava hilinemisega nii 21.15 paiku. Hüppame peale, mis siis, et pilet on meil järgmisele meile vajalikus suunas minevale koosseisule.

Meie peatus saab olema Okęcie. Hetkel üsna üksildane ja mahajäetud paik. Aga viidad on kenasti üleval, mis meid hommikuse sihtpunkti – lennujaama poole juhatavad

Majutustega lennujaamade lähedal on nii, et kaugus on pöördvõrdeline hinnaga ja tuleb otsida optimumi. Praegusel juhul osutus see optimum 1,5 km kaugusel asuvaks korteriks. Väikeseid probleeme tekkis küll territooriumile ja majja sisenemisega, kuna kõik käib koodlukkudega, aga lõpuks toas me oleme

Pool tunnikest jääb veel ümbruskonna teenindusasutuste sulgemiseni. Kasutame seda aega targasti, käime poes ja sööme kebabi. Sest koduseid toite kahjuks keegi ei paku.

Hommikul hakkame liikuma tiba peale kuut. Ilm on udune ja niiske. Graafikujärgne väljalend on 8.55, seega arvestame, et kui seitsmeks kohal olema jagub aega maa ja ilm. Ja nii ongi.

Lend kestab 1h ja 20 min, mille kestel saab klaasikese vett või mustikamorssi. Raha eest saaks veel midagi. Helsingis jääb Tallinna lennuni kaks tundi. Kuna check-in on juba tehtud ja pardakaardid käes, ei jäägi muud üle kui lõunasöögile minna. Seda saab ühena võimalikest variantidest teha näiteks Burger Kingis, kus perussuomalaised usinasti burkse valmistavad

Edasine kodulend on juba lihtsalt 20-minutiline sutsakas. Kogu sõidu marsruut kujunes selliseks