Aastakese planeeritud autoorienteerumine Kasahstanis hakkab teoks saama. Esimesed konkreetsed sammud plaani teostamiseks sai tehtud juba aastal 2018, septembri teisel nädalal. Siis tegime “maakuulamise” ja koostasime ning läbisime planeeritava marsruudi. Et tegemist on ikkagi kõikide võimalike juhtumiste maadega, siis ei saanud ka seekord ilma vahejuhtumiteta. Kõige esimene üllatus ootas juba vene piiril, kus peale pikemat pusimist tuli ots kodupoole tagasi keerata, sest hiljaaegu jõustunud seadusemuudatuse tõttu ei olnud võimalik liisingus oleva autoga Venemaale siseneda. Teoreetiliselt oleks see kuidagi võimalik olnud, tasudes impordimaksudega ekvivalentse summa tolli arvele nö. pandiks. Taas Venemaalt välja sõites lubatakse see summa paari kuu (!) jooksul tagasi kanda. Ja tegemist on ikkagi suurte numbritega, me oleks pidanud loovutama viiekohalise summa eurodes. Arusaadavalt jäi see plaan katki. Et Rait oma autoga juba venes liikus, siis pikalt plaani pidada polnud võimalik ja esimene transpordivahend, mille puhul kõik sõiduks vajalik korras oli, oli minu Fiat Ducato kaubik. Mõeldud-tehtud. Tahtsime veel Tartust second-handist pakiruumi mõne voodi või paksu madratsi soetada, aga võta näpust, nagu alati, siis kui vaja, ei ole võtta. Aga mingeid paksemaid matte ikka saime, nii, et magamistingimused sai ka loodud. Et kaubik mul isiklik, siis teine katse piiril läks viperusteta ja aja kuludes saime ka Raidi kätte. Kuna meie masinad on siiski natuke erinevast kaalukategooriast, siis Kasahstanis läks mingil hetkel meie tee lahku, mina Mihkliga jäin teedele ja “teedele”, Rait läbis rohkem teedeta maastikku. Et esimest korda piirkonda siirdujatele aimu anda, mis neid ees ootamas on, siis lisan siia väikese galerii 2018 sõidust koos mõne kommentaariga. Kõigepealt Venemaa-Kasahstani piiriületus. Selliselt näevad välja piirirajatised Astrahani ja Atõrau vahelisel teel. Esimesel pildil on Venemaa pool,
siin aga Kasahstani pool.
Hobused nautimas veemõnusid
Kohe peale piiriületust saab ka tunda kohalikke teeolusid. Asfaldi seisukord on nii hull, et parem on sõida tee kõrval tolmus.. Tegelikult on suured maanteed Kasahstanis peaaegu täies ulatuses renoveeritud ja sellised lõigud on üksikud. Rõhutan, suured maanteed. Vähema tähtsusega teed on veel hullemas seisus…
Käepärastest vahenditest tara
et kaamelid teele hulkuma ei pääseks..)
Sissesõit Dossori asulasse
Kaameli kui kõrbelaeva ja tähtsa kodulooma sümboolika on siinses piirkonnas valdav
Üldse torkab siin avara ja lageda maastikuga piirkonnas kõik hästi silma, varjatuks ei jää suurt miskit.
Reisirongiliiklus kui ilmselt mitte primaarne raudteeettevõtete jaoks, käib suhteliselt väsinudilmeliste nõukogudeaegsete vagunitega. Koosseisud on aga vahest väga pikad. Nagu läbitavad vahemaadki
Kaubarongid näevad aga hoopis paremad välja
Selliseks muutub aga tee pärast renoveerimisprotsessi
Et mälu on küll hea, aga kahjuks lühike, siis tuleb jooksvalt ( loe:sõitvalt) ka ülestähendusi teha
Kaspia mere põhjakallas moodustab Kaspia madaliku ja maapind on siin eriti sile, lage ja ariidne. Taimekasv on pea olematu ja temperatuurid suvel väga kõrged. Sadu kilomeetreid on esmapilgul üsna üheülbalist maastikku, vahest mõni tuulispask tolmu keerutamas
Aga ajapikku muutub reljeef lainelisemaks
ja tekivad esimesed mäekesed
Kui on, mida kaitsta, siis on ka kaitseala
Kaspia alamik on oma 200000 km2-ga maailma suurim omataoline. Viit teeserval juhatab selle sügavaimasse punkti
söögipaus
improviseeritud matkaköögis
ja kohvipaus
Teatraalne sisenemine Fort-Shevtshenkosse. Selles asulas teeme pikema peatuse ja käime rannas ning sadamas
astmed, mille olemus vajab veel selgitamist
Mälestusmärk kohalikule vabadusvõitlejale Mustafa Shokaile
Lihapood
koduloom jalutama pääsenud
erinevad nägemused kinnisvaraarenduse vallas. kõigepealt modernne
ja siin traditsionaalne lähenemine
Kiirtoidurestoran rannas, kahjuks hetkel suletud
sest ka rannas pole kedagi. või siis pole rannas kedagi, sest restoran on suletud..
Mihkel esmapilgul arusaamatus asendis
aga konnaperspektiiv annab aimu mitmekülgsest limukafaunast, mille uurimisse Misha end pühendanud on
sellised on tänavad Fort-Shevtshenkos
ja sellised inimesed
pühakodasid on siin ajaloo keerdkäikude tõttu erinevaid
argipäeval inimesi nende juures eriti ei märka
sadamas aga tegevus käib täie hooga
KazMunaiGaz, kui ilmselt kõige suurem ja kaasaegsem tanklakett siin riigis, tasub alati külastamist ja paagid kurguni täitmist, sest vahemaad on suured ja piisav kütusevaru paagis annab alati meelerahu..
Fort-Shevcchenkost võtame suuna otse itta, kruusateele. Siin saab näha kõiki kohalikke kariloomi
aga ka hunnituid vaateid piiritule avarusele
ja sälkorgudele mere vahetus läheduses
ühte neist teeme ka sissepõike
Kogu see tee ja maastik aga on niivõrd kuiv ja peenetolmuline, et isegi imepisikestest augukestest imendub seda sisse ja õhtuks on olukord kaubaruumis selline, nagu oleks seal plahvatanud üks big-bagi täis tsementi..
Vahest, imeharva, voolab üle tee ka ojake
reeglina aga on maapind täiest kuiv.
Teid ehitada on siinkandis olnud suhteliselt lihtne. Nähtavus ka hea, saab otse sihi seada isegi ilma instrumentideta. Ka teetammi materjali ei ole vaja kaugelt kohale vedada, tuleb lihtsalt teeservadest keskele kokku tõsta…
Et liiga üksluiseks ei muutuks, siis on vahepeal püstitatud meeleolukaid väravakesi ja asulasilte
(Kodu)loomad on siin väga suure au sees, eks kasahhid ole samuti loodusrahvas, kelle elus loomad väga suurt rolli on mänginud ja mängivad tänapäevalgi
Siin asula, mille nime võib eelmiselt pildilt välja veerida
Et on sügis, saab maitsvaid, kohapeal kasvanud vilju ülisoodsalt otse teeservast soetada
Talveks söödavarumisele on mobiliseeritud iga sõiduk
Nõukogudeaegset industriaalarhitektuuri on siin-seal veel märgata, tööstuslinnade ümber muidugi rohkem. Õnneks oli tolleaegne ehituskvaliteet madal ja ilmselt sajanditeks sellised monstrumid maastikku risustama ei jää..
ja taas suundume juba läbitud asula poole..
esimesed sammud uue elamurajooni loomisel
Liikluseeskirjad selged!
Ööbisime stepis ja tegime selle vea, et jätsime õue koti toiduainetega. Hommikuks oli selle sisu mööda ilma laiali veetud
Nagu igal pool mujalgi, on ka siin ajalugu keeruline ja selle keerdkäigud kajastuvad tänapäevalgi vastuoludena ja kõrvalt vaatajana jääb mulje, et oma kaasaegset identiteeti alles otsitakse. Ühest küljest on kõik rahvuslik-patriootlik, samas on kõikjal veel märgata ka selle rahvusluse vastast sümboolikat. Nii on lood ka allpool näha oleval plakatil punase viisnurgaga.
Lõpuks on ring täis ja jõuame tagasi Atõrausse
seega saabume Euroopasse. Kokkuleppeliselt eraldab kahte maailmajagu siin Uraali jõgi
Läände liikujate jaoks vasakut kätt kohe peale ringteed jääb kohalik vaste Lidlile või kodusele säästumarketile, kus saab soodsalt varusid täiendada. Selle ees putkakeses aga müüakse erineva sisuga värskeid ja maitsvaid pirukaid – samsasid. Soovitaks kõigil seal peatus teha ja üht-teist kaasa osta.
sellised kolmnurkse põhiplaaniga need maitsvad saiakesed ongi
Atõraust edasi liigume mitte tuldud teed pidi Astrahani poole, vaid üles, põhjapoole, Uralski (Oral) peale.
Muidu kuival ja pruunikskõrbenud maastikul torkab hästi silma golfimuru sarnane muru politseijaoskonna ümber
Suurte vahemaade ja puuduliku tehnilise abi tõttu tuleb suureks kasuks, kui elementaarsete ette tulevate viperustega jooksvalt ise hakkama saab
Lahkunuid austatakse siinses kultuuris väga ja tihti on mulje, et viimsel teekonnal saavad surnud puhata paremates tingimustes, kui eluajal
Tegemist ei ole tegusõnaga vaid ikka nimisõnaga..! Jõuame suupärasema nimega Uralskisse
Siit, enne linna sisenemist, saame keerata vasakule Samaara peale.
Tee kuni piirini on poolenisti välja ehitatud ja töö käib. 2019 aastal saab ilmselt kohale täiesti uut teed pidi. Piiril ootab ees ca 5 autost koosnev järjekord. Viisaka inimesena võtan sappa. Möödub auto, liigub otse tõkkepuu taha ja saab ka piirile. Mõne aja pärast teine. Järjekord aga ei liigu teps mitte. Lähen siis uurima ja ilma pikema jututa saan ka kohe letti. Ei riski isegi küsida, et miks neid järjekorras seisjaid, valdavalt usbekke, piirile ei lasta..
Piiriületus möödub märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Peale piiri aga valmistab suure pettumuse olematu kvaliteediga asfalttee. Ja seda ikka pikalt, pikalt..
veel üks näide. Kusjuures pildilt on raske aru saada, kui kehva tegelikult sellisel teel sõita on
Kirsanov
Tihti satun mõtlema, et milles on asi. Siiani on siinmail suure au sees sümbolid, mis põhjustasid tohutuid kannatusi ja tagasiminekut pikkade aastate vältel, keegi aga maha võtma neid ei kiirusta. Mõned toovad veel lilligi..
Lõpuks muutub ka tee heaks ja edasi kimame juba ühe jutiga kodu poole. Rait on väikese kummiga tagapool sõitmas.