Ees on puhtalt praktilistest vajadustest inspireeritud sõit Sierra Leonesse. Et tegemist pole meelelahutusega ja aega pole seetõttu raisata, siis on prioriteediks maksimaalselt kiire vahemaade läbimine. Transpordivahendiks on elunäinud Škoda, mille oleme valmis ka edasi (või tagasi) liikumisel vajadusel hülgama. Seda asjaolu on arvesse võetud ka kaasavõetavate asjade valikul. Kilomeetreid peaks ees ootama ümmarguselt 20000. Otsetee läbi Senegali oleks üle tuhande kilomeetri lühem, aga kuna Mauretaania / Senegali piiril toimuv skämm on mitte ammu läbi elatud ja elavalt meeles, siis tuleb sõita ringi, läbi Mali.
21. november 2019, neljapäev.
Väljasõit venis, nagu sellistel puhkudel tavaline, plaanitust jupp aega hiljemaks. Liikuma sai alles nii veerand kahe paiku pärastlõunal. Tempot pidurdas veel jutuajamine Pärnus ja hiljem Lätis. Aga siis sai täie auruga sõitma hakata. Reede hommikutundidel olime Saksamaal ja laupäeva, 23 novembri esimesteks tundideks juba Hispaanias. Kolme paiku öösel maandusime Mareki juures Barcelona serval ja varisesime unne.
Uni maitses hea ja oleksime ilmselt veelgi maganud, aga on vaja liikuma hakata, sest plaanime õhtuks ikkagi Marokosse viivale praamile jõuda. Hommik on kena ja eileõhtusest paduvihmast pole jälgegi.
Sõita on Gibraltarini ligikaudu 1150 km. Seega kiire dušš, hommikusöök ja siis tuld. Esimene peatus lähedalasuv odavat kūtust (diisel 1.149) pakkuv tankla. Tasuda saab ainult pangakaardiga.
Esialgu üritame tasulist teed vältida, aga üsna kiiresti saame selle mõttetusest aru ja liigume tagasi rahalisele magistraalile. Õnneks on Valenciast edasi läbi sisemaa kulgev tee kuni uuesti rannikuni jõudmiseni Malaga juures tasuta ja ei koorma meie eelarvet.
Vaatamata kõigile pingutustele jõuame sadamasse hilja, natuke enne 23.00-i. Saada on piletid 00.30 väljuvale suurele laevale, liin Algaciras – Tanger Med. Hoiatatakse kohe, et väljumine hilineb. See-eest on pilet soodne: 107 eurot auto ja kahe inimese eest. Marsruut on otse Tangerisse, mis on juba Marokos, vastupidiselt kahele ülejäänud liinile, mis oma reisijad Aafrika mandril asuvatesse Hispaania enklaavidesse viivad. Selle variandi eeliseks saab lugeda ka enne praamile minemist teostatava EU-st väljumise passikontrolli. Siis jääb praamilt maha sõites veel ainult Marokosse sisenemine.
Et väljumine hilineb, siis sõidame kõrvalasuvasse Algeciras’e linnakesse eesmärgiga toiduaineid osta. Saame seda toitumise asja lõpuks KFC-nimelises kiirtoidurestoranis sooritada.
Ülejäänud seltskond praamil koosneb enamuses kojusõitvatest marokolastest, kes ilmselt Euroopas tööl käinud ja nüüd siis koju lähevad, kasutades selleks otstarbeks soetatud soodsa välimusega sõidukeid, mis on viimase võimaluseni koormatud kõikvõimaliku eurooplastele enam mittevajaliku inventariga, et mitte öelda kila-kolaga. Osa kaupa on väljanägemise põhjal otsustades prügimäelt korjatud.
Passikontroll käib kähku, “gracias” ja head teed. Auto dokumentide vastu huvi ei tunta.
Laev on tõesti suhteliselt suur ja ka keskmiselt korras. Süüagi oleks võimalik. Kahju, et kõht on täis, sest pakutav tundub isuäratav..
Väljumine saab lõpuks teoks loetud minutid enne kolme öösel ja lubatud sõiduajaks on 1,5h. Sätime endid mugavatesse tugitoolidesse ja naudime reisi…
Eks väsimus teeb oma töö ja poolunes möödub sõit kaunis kiiresti. Teeme laevast väljudes teadmatusest strateegilise eksimuse. Nimelt oleksime laeval pidanud politseile oma passi näitama ja sellega juba Maroko sisenemise templi saama.
Seda me aga ei teadnud ja maale sõitnult suunatakse meid laeva tagasi. Oleme sunnitud ootama, kunas vahepeal lahkunud ametnikud naasevad. Seda nad aga tegema peavad, kuna laev peatselt uuesti Hispaania poole tagasi liigub.
Saame oodata nii pool tunnikest, siis aga õiendame enne tegemata formaalsused mille tõestusena jääb passi järgmise väljanägemisega jälg
Seejärel saab seaduslikult taas maale liikuda. Selline on esmane vaade laevalt mahatulijale
Sadamaterritooriumilt väljasõidul tuleb veel tolliga õiendada. Erinevalt kaubareisijatest on meil ainult auto ja sellega seotud formaalsused käivad üllatavalt kiiresti. Saabume küll viimastena aga lahkume esimeste seas.
Erinevalt viimasest autoga Maroko külastusest, käis seekord auto tollimine tõesti kiiresti ja selle protsessi edukuse garandiks saab autoomanik väikese visiitkaardi mõõdus paberitükikese asjassepuutuvate andmetega.
Esimesel mäkketõusul teeb auto väga hirmutavaid vibreeringuid. Aga jätkab siiski liikumist. Ka Marokos on olemas tasulised kiirteed, tasuma peab nende eest aga õnneks vähem kui nende Euroopa analoogid maksavad. Tanger – Rabati ots tuleb 100 dirhamit ehk ca. 10 eurikut.
Lootus, et äkki araabia maailmas pühapäeviti ei puhata, osutub sinisilmseks. Kõik meile vajalikud saatkonnad on suletud. Mauretaania:
Mali:
Guinea oma ei hakka üles otsimagi. Teeme väikese netiuuringu ja selle tulemusel otsustame ööpäeva mitte raisku lasta vaid jääme lootma võimalusele Mauretaania viisa piiril hankida ning Mali oma Nouakchotis..
Edeneme jõudsasti kuni jõuame 100 km kaugusele Marrakeshist. Siis ütleb auto üles. Jääb seisma ja enam ei käivitu ka. Läbi kaasnevate suurte kommunikatsiooniprobleemide õnnestub siiski puksiirauto tellida. Kohe nii tulemuslikult, et saabuvad suisa kaks tükki, kes siis lõunamaalaslikult temperamentselt verbaalsesse kismasse laskuvad, sest üks kahest jääb paratamatult tööst ilma.
Aga mitte ilmtingimata tasust, sest 50 eurot meie makstud 150-st. vahetavad omanikku ja edasi läheb juba libedalt.
Ise saame autosse jääda ja sõit Marrakeshi poole võib alata. Soovime saada pukseeritud otse kuhugi remonditöökotta. See ka juhtub
Kuna on pühapäeva õhtu, siis jääb üle ainult öömaja otsida. Selleks leiame ca 4 km kauguselt imetoreda perehotelli. Töökoja omanik viib meid kohale ja lubab hommikul kohe meie autoga tegelema hakata. Hotellis võtab perenaine meid tee ja küpsistega vastu.
Keeleprobleem on tädil osavasti telefoni tõlkeäpi abil lahendatud ja saame vähemasti mõne sõnakese vahetada. Numbrituba on kena, romantiliselt roosa
oma sansõlmega ja puha.
Maja ise asub natuke suurest teest eemal eramajade rajoonis. Rõdult saab sellele piirkonnale pilgu peale visata.
Kuigi unevõlg on suur, on magama siiski vara minna ja lähme jalutame natuke ümbruskonnas. Lisaplaan on juuksurisse minna. Aga kõik juuksurid on hõivatud. Tiirutame siis natuke niisama.
satume huvitavatesse kitsastesse tänavalabürintidesse.
Aga kiirelt pimeneb, nagu lõunamaades ikka, ja läheme hotelli. Magama.
Magame 13 (!) tundi jutti. Läbitud teekond kuni siiamaani kujunes selliseks:
5160 km
Hommikusöök on eraldi tasu eest. 5 euri nägu.
Peale sööki asutame töökotta minema. Teeme seda jala. Tee viib läbi kauni eramajade rajooni.
Töökojas ollakse juba auto kallal.
Ka siin saab rakendada tõlketeenust, mida pakub tänapäevane telefon. Ainult, et meie kasutatav programm oskab lihtsamategi lausete mõtte pea peale keerata ja kasutegur on enam kui küsitav…
Paigaldatud saab uus starter
ja vahetatud kütusefilter.
Selliste manipulatsioonide tulemusel saab auto jälle liikumisvõimeliseks. Mõistlikus koguses paberraha vahetab omanikku ja sõit võib jätkuda. Kiirtee kuni Agadirini maksab 80 kohalikku raha ja sellega on ka tasulistel teedel selleks korraks lõpp. Edasi kulgeb juba tavaline kaherealine lõuna suunas. Tangime ja tuld!
Marrakeshist saime liikuma pärastlõunal ja suures piires 24h möödudes ja 1800 km pärast jõuame Mauretaania piirile. Tee on olnud üsna üksluine ja meelt lahutasid ainult paar vahejuhtumit. Üks selline oli seotud visade liikluspolitseinikega, kes mitte mingil tingimusel ei tahtnud loobuda endale väljateenitud preemiatest.
Kauplemiseks kulunud aja jooksul jõuab meile järele juba tükk aega tagasi mööda sõidetud jalgrattur, kes viib läbi ilmselt elukestvat jalgrattaretke ümber maakera. Tundub, et selle tegelase näol on juba tegemist pikaajalise vangi sündroomiga, kes oma elus enam midagi muud teha ei oska ega soovi… Ja ise on ülimalt rahul
Üldine pilt on selline, et turiste peaaegu ei ole. Need vähesed, kes matkaautodega siin teele ette jäävad, on samuti suure tõenäosusega tulnud ainult Marokosse talve veetma ja kaugemale lõunasse ilmselt ei suundu. Seda selgelt halvenenud turvaolukorra pärast sub-Sahara riikides.
Et sõit lühem tunduks ja tukk peale ei tuleks, siis aeg-ajalt, peamiselt enne ja pärast asulaid, peatavad ikka ka kohalikud meelelahutajad autosid ja pakuvad võimaluse prantsuse keelt harjutada. Suuremat tüli nad ei tekita.
Viimased sajad kilomeetrid aga kulgeb maantee üksluises kõrbemaastikus ja on praktiliselt liikluseta.
Jõudnud piirile, laseme esimeses tanklas paremat kätt paagi triiki, 8,52 dirhamit/liiter.
Tankimine on siin tanklates alati täisteenindusena ja ise käsi diisliseks tegema ei pea.
Selgub, et mõnisada meetrit edasi on palju suurem tanklakompleks. Tõsi, kütusehind on sama, ainult lisateenuseid on rohkem.
Kui oleks aega, saaksin siin oma soenguprobleemi lahendada.
Käime poes,
varustame endid mõne ühiku toidupoolisega ja külastame ka kohvikut.
Pakkumises on salat.
Peale pausi suundume juba piirile. Rekkaid on järjekord aga sõiduautosid eriti pole.
Piiripunkti sisenemisel saame kohe ühe “abimehe ” kraesse, kes üritab ilma tematagi kaunis lihtsalt läbitavalt protsessilt oma kasu lõigata.
Vennike plaanib meiega koos juba Mauretaania poolele kaasa sõita ja kui ta näeb et see ei õnnestu kuidagi, siis hakkab oma “teenuste” eest raha sisse kasseerima. Alustab 20 eurost. Lõpuks mõne mündi ikka saab.
Maroko poolsed piiriprotseduurid käivad kaunis kähku ja suuremate probleemideta. Aga piirilt väljasõit venib pikaks, seda põhjusel, et kuna sisse/väljasõit on kitsas, siis vastutulevad autod on selle pudelikaela umbe sõitnud ja läbipääsu pole.
Edasi tuleb mõned kilomeetrit eikellegimaad, kus puudub ka tee. Tohututes kogustes on prügi ja autovrakke. Neid viimaseid on tõesti palju ja kõikvõimalikele automarkidele kuuluvaid. Ka kallitele, G-Mersudele näiteks.
Eks see üks omamoodi Euroopast varastatud autode surnuaed ole.
Tegelikult on tegemist Sahrawi Araabia Demokraatliku Vabariigi territooriumiga, mida on selle moodustamisest alates 1976 aastal tunnustanud 85 riiki. Riik tekkis Hispaaniale kuulunud koloniaalterritooriumi asemele aga peaaegu kogu tema territooriumi hõivas koheselt Maroko. Tänapäeval ongi reaalselt selle riigi kontrolli alla ainult pisike osa oma territooriumist ja valitsusgi asub eksiilis, Camp Rabounis, Tindoufi provintsis Alzeerias.
Igaüks valib kahe piiripunkti vahel liikumiseks omale arvatava parima trajektoori.
Meie selles nii kogenud ei ole ja suudame liiva sisse kinni jääda. Pärast mõningast kaevamist/lükkamist/pusimist saame siiski liikuma. Auto madal põhi saab mitmeid matse aga õlikannu punane märgutuli armatuurlaual seekord veel ei sütti ja jõuame tervena Mauretaania piiripunktini.
Mauretaania piiril on “fixereid” hoopis rohkem ja tuleb pingutada, et neid endast maha raputada. Pakutakse ka kohalikku SIM-kaarti, mida meil tegelikult ju vaja läheks, aga hetkel ei saa selle asjaga süvenenult tegeleda, vaja on piiriformaalsustele pühenduda.
Esimene koht, kuhu tuleb sisse astuda, asub kohe vasakul peale tõkkepuust sissesõitu. Seal pannakse andmed kenasti suurde vihikusse kirja.
Edasi liigume viisaostu majakesse. Tõepoolest, viisa siit saab ja aega kulub sellele tunduvalt vähem kui oleks Rabatis läinud. Maksab 55 eurot, mis samuti kergelt vähem kui saatkonnas. Ainuke häda, et saadaval on ainult ühekordsed viisad. Protseduur käib nii: kõigepealt nelja sõrme jäljed mõlemalt käelt, seejärel pildistamine, raha maksmine ja valmis ongi.
Sellega on siinses sisehoovis protseduurid lõppenud ja saab sõita järgmise tõkkepuu taha. Siin tuleb minna paremat kätt asuvasse sisehooviga majja, kus vormistatakse auto sissevedu. 10 päeva seda rõõmu maksab 10 eurot. Maksta saabki eurodes.
Seejärel tuleb sisse astuda vasakule jäävasse politseisse, kes siis templi lisamisega passi piiriületuse ametlikuks vormistab. See annab õiguse liikuda järgmise tõkkepuu taha, kus viimase kohustusliku asjana saab autokindlustuse osta. Kaks nädalat tuleb ca 17 euri. Taas oleks võimalik osta kohalik SIM-kaart, aga meie seda hetkel ei tee. Mauretaanias on 3G võrk.
Teel Nouakchotti annab alla tagumine vasak rehv. Südaöö paiku jõuame siiski pärale ja esimese asjana otsime üles Mali saatkonna, et teada saada mis kell hommikul saab viisaprotsessi käivitada.
Teadetetahvlilt saab ka infot viisade maksumuse kohta, mis tõstab tuju. Viisad on siin märkimisväärselt odavamad kui Rabati saatkonnas. Kahekuulise kahekordse sisenemisega Mali viisa peaks saama 10000 ouguiya ehk ümberseletatult 25 euro eest.
Seejärel väisame hotelle, et magama saada. Väljavalituks osutub intrigeerivalt kõlav RAHA nimeline asutus.
Siin saab netti ja hädapärast pesta. Hommikusööki lubatakse ka.
27 november.
Lubatud hommikusöök on täiesti olemas.
Õiendame ka öömaja, mille maksumuseks kujuneb 40 eurot.
Mali saatkonda saabume just õigel ajal. Viisat hakatakse kohe vormistama. Selleks on vajalik kaks passipilti, raha ja passi koopiaid. Neid viimaseid meil pole ja kerge naeratuse kutsub see asjaolu esile ka konsulaartöötajal, sest tema selja taga on suur kontorikombain…
Ühekuune ühekordne viisa maksab 6500, kahekuune ja kahekordne 10000 ja kolmekuune mitmekordne 16000. Meie valik on keskmine. Et meil kohalikku raha parasjagu ei ole, siis läheme seda hankima. Umbes järjekorras kümnes ATM meile raha ka annab. Tagasi saatkonnas, selgub, et viisadiil vajab veel “big chiefi” allkirja ja selle ootamise aega kasutame rehvivahetuses käimiseks. Esimeses ettejäävas meie mõõtu ei ole.
Meie mõõt on 195/65, siin paistab aga standardiks olevat 185/65. Õnneks on kummipunkte nagu putru ja miskit ikka leiame.
Saadaval on praktiliselt ainult kulumispiirini kulunud rehve. Üks selline pannakse meile tagavararattale puruksläinu asemele 6500 raha eest ja ühest teisest saame vähe parema pika kauplemise peale 5000 kaasa osta. Töö käib eeblitega ja mingist tasakaalustamisest pole juttugi..
Saatkonnas tagasi, saame oma viisadega passid kätte ja paneme Mali poole ajama. Linnast väljasõidul saab veel moona hangitud. Selleks on puuviljalett just paras paik, 30-kraadises kuumuses rippuvaid lihatooteid seekord ei soovi…
Piirini on ca 1000 kilomeetrit. Enamik autosid kuulub rahvusauto, Toyota Hiluxi erinevatesse väljalasetesse. Tee on valdavalt hea
või siis üllatavalt hea.
Vahest viskab ikka löökaukudega lõike ka sisse.
Teele jääb regulaarselt kontrollpunkte ja meie kaasavõetud fiche’d, mida on 40 tükki, hakkavad otsa lõppema.
Need on sellised paberid, millel on reisija ja sõiduvahendi andmed kirjas, et siis kontrollpunktis mitte aega raisata, sest ilmselt on vajalik kontrollpunkti läbijate andmed kirja panna. Annad aga paberi üle ja saad edasi sõita, ametnik aga ilmselt hakkab pärast sinu andmeid kuhugi žurnaali kandma. Kuna tagasi peame ka veel sõitma, siis üritame vähemalt ühe säilitada, et oleks, millest saaks koopiaid teha. Väikeste veiderdamiste tulemusena see ka õnnestub ja läbime Mauretaania 39 fichega.
Kui enamus kontrollpunkte koos kontrollijatega on sõbralikud ja meeldivad, siis satub ka üks naljamees, kes tõsise näoga juhib tähelepanu lahtistele turvavöödele ja püüab selgeks teha, et nüüd tuleb hakata kukrut kergendama. Samal ajal peatatakse vastasuunast tulev kastiauto, kast inimesi täis. Kommentaarid on siin ilmselt liigsed…
Märgata on, et ka siinkandis liigub elu edasi ja selle tõestuseks on uhiuued elektriliinid, mis tänapäevaseks eluks vältimatu elektri teele jäävatesse asulatesse transpordib.
Ka asulate vahel on täiesti uued elektrilahendused.
Öösel kahe ajal oleme piiri lähedal politsei kontrollpostis. Edasi meid ei lubata, piir peaks avatama 8.00. Üritame magada.
28 november.
Vaatamata väsimusele ja lühikesele uneajale, võtame jalad alla seitsmest. Ka korravalvurid, kes samuti siinsamas ööbisid, on juba toimetamas.
Kohe meie parkimiskoha kõrval on kena väike prügimägi, kuhu üks kitsetall on oma hommikusi kilekotte nosima tulnud. Miskit muud ju eriti süüa pole…
Piirile meid aga ei lasta, enne tuleb täita üks fisce sarnane dokument.
Seejärel aga bon vojage! Kaugele sõita pole vaja, kohe ongi piir. Esimene asutus on vasakule jääv toll.
Ka siin on vastutav ametnik just voodist tõusnud.
Selgub, et suurt bossi pole kohal ja tuleb ta alles kella kümneks. Põhjus – Mauretaanias suur pidu, iseseisvuspäev. See muidugi tore sündmus, kahjuks aga mitte meie olukorras. Ei jäägi muud üle kui oodata, seltsiks mõned koduloomad.
Ka kitsi laseb siin vabalt ringi
Ümbrus on kaunis segamini, vedeleb igasugu kola, selle seas ka iseenesest päris kallis aparaat, mida keegi ilmselt tulutult on remontima hakanud.
Ootamise käigus kleebib ligi igasugu tegelasi. Üks mõistab väheke inglise keelt ja hangime tema abiga Mali SIM kaardi. Kuna hind öeldakse eurodes, maksame dirhamites ja tehing käib arvestades läbi CFA-de, siis saame igalt konversioonilt ka natuke pügada. Pluss see, et pärast selgub, et kaarti tuleb veel interneti jaoks ka laadida. 1 GB maksab 2000 CFAd. Kuna süüa pole ka saanud, siis 1000 CFA eest toob tegelane meile kummalegi tassi mingit kakao sarnast magusat löga ja ühe saiakese.
Ka lapsed ei jäta vahele võimalust oma kerjamistaktikaid lihvida
Lõpuks on oodatav ülemus kohal ja saame auto välja vormistatud. Edasi liigume politseisse, kus toimub viisa saamisega sarnane protseduur. Selline see asutus välja näeb.
Ei saaks öelda, et piiripunktile poleks tehnikat eraldatud..
Ankeet, näpujäljed ja pildistamine. Hetkeks tundub suisa, et nad on midagi segamini ajanud ja arvavad, et tuleme Malist ja tahame viisat vormistada. Aga ei. Kuigi, seda saab siin samuti teha, hindki on sama, 55 euri. Lõpuks saame minema.
Mali poolel algab jant vasakut kätt asuvas politseis, kus saab templi passi. Edasi toll. Nooruke segavereline poiss paneb püüdlikult kõik andmed suurde kaustikusse kirja ja siis selgitab, et kõrval katusealuses tuleb vormistada kindlustus ja siis ca 1 km pärast tuleb osta passavant ehk auto ajutise tolli paber.
Kindlustus, enamikku Lääne-Aafrika riike kattev pruun kaart, mida saab miinimum kuuks ajaks, maksab meie autole 51000 CFA mida meil pole. Kutid on sõbralikud ja vormistavad meile siiski autosõiduks hädavajaliku dokumendi, mille eest maksmise lepime kokku esimeses teele jäävas linnas kus on lootus seinast raha saada, Nioro du Sahelis. Kummaline usaldus. Dokumendi väärtust tõstab veelgi selle valmistamisel kasutatav metoodika – puhas käsitöö… Aga võib-olla on sellise trükimasina kasutamise tehnika taga hoopis ärikavalus – niimoodi ollakse kaitstud elektrikatksetuste eest.
Tollidokumendi ostmist ilmselt vältida ei õnnestu, kuna vastavate protseduuridega tegeleva vasakut kätt jääva asutuse ees on teel samuti tõkkepuu. Suundun maad kuulama. Esimesest majakesest saadetakse kohe kõige tagumisse, big bossi jutule. Nimetatud isik kiidab takka, et on tõesti vaja passavant soetada. Hinnaks nimetab 8000 kohalikku ja saadab esimesse onni tagasi. Siin on aga rekkameestest järjekord. Järjekord on muidugi vale sõna iseloomustamaks seda summa kes kõik vajaliku ametniku laua ümber kügelevad. Ca tunniga saan siiski vajaliku paberi kätte ja maksab see vaatamata eelinfole siiski ainult 5000 raha.
Plaanile kiirelt edasi liikuda tõmbab piduri järgmine tõkkepuu, seekord teetolli oma.
Maks on 500 CFA d aga meil seda pole. Ei sobi ei Maroko dirham ega euro. Tuleb ots ringi keerata ja minna kohalikku raha hankima. Ja kuigi jõuludeni on veel ligi kuu, siis väike jõuluime saab teoks. Juhuslikult on siia tollimaja juurde tulnud kindlustaja, kes meile poliisi võlgu väljastas ja annab mulle laenuks veel 10000 CFAd! Lubame selle raha talle koos kindlustusrahaga esimesel võimalusel tagasi maksta ja suundume maanteele.
55 km kaugusel asuvas Nioro linnas on küll kolm pangaautomaati aga kaks on rivist väljas ja kolmas lihtsalt ei reageeri rahasoovile.
Kohale ilmub ka tegelane kes sooviks meilt kindlustusraha saada ja jääb päris kurvaks, kui näeb, et seda ei saa juhtuma. Suhtleme siis meie laenuandjaga telefoni teel ja lubame Bamakosse jõudes talle raha arvele maksta.
Keset asulat asub mälestusmärk kolonialismi ohvritele. Kui üritan sellest pilti teha, siis saan väljuhäälselt riielda seda valvavalt politseinikult, kes keelab rangelt igasuguse sellelaadse tegevuse. Esimene katse siiski mingil määral õnnestus ja siin see on:
Selline antud asukohas suhteliselt haruldane nähtus nagu meie tekitab ka kohalikes huvi ja ei häbeneta tulla uudistama.
Sõidame edasi, kuni peale päikeseloojangut, 160 km enne Bamakot, muutub tee järsku kobarpommiaukudeks. Sõitmine isegi ülima ettevaatusega ei ole piisav ja ühe kõvema paugu tulemusena on karter puru. Sellest saame teada kui järelsõitev liinibuss tulesid vilgutab ja hirmsasti tagant pressib.
Ei jää muud üle kui äsjaläbitud külla tagasi pöörduda ja remont leida. Kohe jääb ka üks koormaga rekka seisma ja lohistab meid ära.
Ja oh imet, kord külavahel, siis leidub ka kohe spetsialist kes siinsamas pimedas ja tolmus töö ette võtab. Küsib 5000 raha ja sõidab motikaga materjali järele. Selleks on nn “keemiline metall”.
Ja töö võib alata. Tekkivat ajaauku saab kasutada üle tee jäävas “kohvikus” ühe omleti tellimiseks.
Kui lõpuks auk kinni ja uus õli sees, tekib küsimus töö hinnas. Sest alguses polnud suure ähmiga mahti sellist pisiasja kokku leppida. Ja seda osatakse siin kenasti ära kasutada. Koos õliga kujuneb lõplikuks summaks 22K. Sellega pole muidugi rahul suurearvuline kaasaelajate seltskond, kes arvavat olevat ka endal õigus mingisugusele oma osale. Lõpeb kõik ikkagi sellega, et sõidame lihtsalt minema.
Nüüd tuleb ilmutada ülimat ettevaatlikust, sest kuigi leket ei ole, piisab ilmselt ühest kõksust, et oleksime taas liikumisvõimetud. Ja tee ei parane ega parane. Alles peale 60 kilomeetrit hakkavad esimesed parandatud lõigud, seni tuleb laveerida teepeenra ja tohutute asfaldiaukude vahel. Öösel kolme paiku oleme lõpuks Bamako lähistel ja heidame puhkama.
29 november 2019
Selgub, et ka Mali ajavahe on Eestiga kaks tundi arvatud ühe asemel ja seetõttu saame varakult liikuma.
Esimese hooga satume maps.me poolt juhatatud Guinea saatkonda, kus aga viisasid ei väljastata. Õige koht on Nigeri jõe vastaskaldal. Läbi hommikuse tipptunni jõuame lõpuks õigesse kohta.
Kell alles kaheksa ja kohal on ainult mingit sorti majavalvur, kes aga annab meile blanketid kätte.
Õnneks trikiga küsimusi pole, ainuke küsimusi tekitav asi on hotelli broneering, millest blankette üle andes juttu tehti. Jõuame sobivasti paberid ära täita, kui vajalik inimene saabubki tööle. Viisa üheks kuuks ühekordse sisenemisega maksab 50000 CFA d ja saab valmis esmaspäevaks. See aga ei sobi kuidagi. Mitmekordne kolmekuune maksab 80000. Ekspressteenus samaks päevaks +15000. Mis meil ikka valida, toome autost veel nõutud pildi ja läheme linnapeale raha hankima. Õnneks Ecobanki nimelise asutuse ATM halastab meile ja annabki raha. Rahaga saatkonnast tagasi, saame ka kohe passid viisadega kätte. Kviitungi kah.
Teeme veel peatuse varasemast tuttavas supermarches…
…ja siis juba Guinea poole minekut. Linna piiril veel tangime Shellis, ostame kanistri õli ja siis juba maanteele.
Kuni piirini on tee võiks öelda et ideaalne. Kui välja arvata liiga kõrged lamavad politseinikud, mis sagedasti auto põhja kraabivad. Tasuda tuleb ka 500 CFA d teemaksu.
Mali poolel algab trall passikontrolliga. Korpulentne piirivalvuriproua lööb templid passi ja saab edasi liikuda. Seejärel saab korra politseile oma passavanti näidata, kes muud ei suuda arusaadavalt väljendada, kui et big problem, big problem. See on seotud sellega, et meie dokumendil puudub tempel. Ja tõepoolest see puudub, tempel on ainult maksmise kviitungil. Tundub, et seda küsimust lihtsasti rahaks pöörata ei õnnestu, nii kommunikatsiooniprobleemide kui ka asjaolu tõttu, et me riigist välja sõidame. Et Guineas kehtib oma raha Guinea Frank, siis hangime seda ka väikese koguse.
Väikese koguse muidugi nominaalväärtuses, füüsiliselt saame suure rahapataka omanikeks, sest ühe euro eest saab tervelt 10000 kohalikku ja sada euri teeb paugu pealt miljonäriks!
Järgmise tõkkepuu taga jääme juba ka sellest templita paberist ilma. Siit edasi algab Guinea koos kõikide oma skämmidega. Sissejuhatuse teeb esimeses putkas paremat kätt vastuvõttev politseinik. Korjab kõik dokumendid kokku ja siis kutsub mind oma lääpavajunud seinaga “officisse”, lükkab jalaga lauanurka pandud prügikasti mis varjas tühimikku laua taga, kust tulevad nähtavale paar vana tulekustutit. Küsib, kas meil autos on selline asi ja et ta tahaks seda näha. Selge, küsin mis ma pean tegema. Saadab mind Mali poolele tahasi kuhugi butiiki, kust pidavat osta saama. No selge, et ei saa ja millega see lõppeb. Käin ikkagi korraks Malis ära ja tulekustutit leidmata, lähen politseisse tagasi. Aga parasjagu on käsil ühe hiinlase töötlemine, kelle kollases passis on meningiidi vaktsineerimine aegunud. Mis iseenesest pole üldsegi kohustuslik. Aga kohe leiab ta aega ka mulle numeroloogiat õpetada. Kirjutab paberile, et auto eest tuleb maksta 5000 ja sama palju kustuti puudumise koha pealt silma kinni pigistamise eest. Vaatamata kogemustele kaldun siiski varakult rõõmustama. Maksan nõutud obroka ära, mingi tegelane teeb moepärast visiidi autoni, viskab pilgu sisse ja siis saadab meid minema. Ei mingit vormistamist. Selge. Saame tõkkepuuni ja seal siis selgub, et õppetükk 1 on läbi saanud. Juhatatakse vasakule jäävasse tolli, mis tähendab, et eelmises kohas makstud rahad läksid kõik puhtalt õppemaksuks.
Siin selgub, et õiget ametnikku pole kohal ja tuleb oodata. Vahepeal hakkab suure kisaga kõrvalasuvas mošees palvus ja kes rohkem, kes vähem tõsimeeli hakkavad mingite rituaalidega tegelema. Peale Allahiga suhtlemist saabub ka vajalik ametnik. Üsna kohe saan aru, et kiireid ja lihtsaid teid siin pole. Ilma CDP- ta ( Carnet de Passage) siit riiki lasta ei taheta. Jääb üle ainult selgitada, kas see on rahaline küsimus ja kui siis millistest numbritest on jutt. Kuna inglise keel on ametnikul 0, mul aga prantsuse keelega sama lugu, siis ei jäägi muid üle kui kribada google translatorisse küsimusi. Teades, et tõlkes võib hoopis naljakaid küsimusi tekkida… Vaikselt koorub välja, et seekord ei olegi küsimus rahas vaid pigem jääb mulje, et need vähesed turistid, kes siia söandavad oma autoga nina pista, omavadki kõik karnetit ( tavaliselt ei ole Guinea ju sihtpunkt omaette, vaid ikka koos teiste riikidega. Aga Ghanasse näiteks on üldteada, et ilma sisse ei saa). See aga tähendab, et ilmselt pole vastav ametnik enne passavandi vormistamisega tegelenudki ja lihtsalt ei oska.. Kiire otsing internetis annab ainult wikipedia lehe, mille andmetel Ginea kuulub riikide hulka, kus CDP-d pole vaja. Ja jaanuaris saab ju siia tagasi tuldud Budapest-Bamako ralli raames ja siis samuti pole kellegil karnetit. On kuidas on nende asjadega, aga kui asi on juba nii, et jutt rahale ei lähe, siis ilmselt autoga me sisse ei saa ka. Puksime end Malisse tagasi. Piiril seisev infotahvel annab teada, et kaudselt oleme läbi Euroopa Liidu ka ise mingi osa andnud selle taristuobjekti tekkeks..
Siin kinnitatakse nagu ühest suust, et Guinea pool ongi kõik segased. Mitte nagu siin. Meenub üks vanasõna pajast ja katlast…. Igatahes tuleb uus auto sissevedu vormistada. Kuuajane paber, seekord templitega ja puha, maksab taas 5000 CFA-d. Otsustame auto ajutiselt hüljata ja ilma reisi jätkata. Eesmärk pühitseb abinõu jne… Saame juhtnöörid parkida kahe piiri vahelisele eikellegimaale ja liigume tagasi videomängu nimega Guinea.
Nüüd on meil alustuseks vaja saada passi sisenemistempel. Seda peaks saama 4 km kaugusel asuvast politseist. Et see jalakäimiseks liiga aeganõudev, siis hangime mototakso.
Esimene politsei, teel paremal, on juba alla kilomeetri, kuid see pole see õige. Sõidame edasi ja tõesti, nii umbes lubatud vahemaa pärast jääb vasakule järgmine politseimaja. Tasume sõidu eest á 10000 guinea franki ja lähme uurima, mida siin korda saab saata. Peale mõningast ootamist õnnestub meie siinviibimine legaliseerida ja juba tekkis petlik tunne, et nii lihtne see ongi. Maja ees on tee kinni pandud ja käib mingit sorti maksustamine. Samuti väljuvad siit liiniautod – koos juhiga kaheksakohalised sõiduautod, mis lisaks reisijatele veel tohutuid kaubakoguseid oma katusel liigutavad.
Ühe sellise pildistamisest saab alguse järgnev pikaleveniv intsident. Mõne aja pärast tuleb minu juurde politseinik, selline tigeda herilase moodi, ja kuna ma olevat siinasuvat politseimaja pildistanud, siis soovib ta mu telefonist pilte näha. Puksib mind majja sisse kuhugi kabinetti, kus laua taga mingi ametivend, ilmselt suurem boss, parasjagu juba mingeid kohalikke tegelasi ahistab. Käib läbiotsimine, mille käigus leitud sularaha kenasti avatud lauasahtlisse suunatakse. Lõpuks on kord minu käes. Saan kõvasti võtta ja ähvardatakse telefon konfiskeerida. Igatahes rändab see laua taga poosetava ülbe olemisega tegelase kätte, kes seejärel mõnda aega mu telefoni sisuga tutvub. Kuna tegemist on iseenesest täieliku jamaga, siis ei plaani ma ka eriti lipitsema hakata, mida nad muidugi eriti ootaksid. Järgmise käiguna viiakse ellu ähvardus veel suurema bossi juurde minekust. Selleks tuleb jälle Mali piiri poole tagasi minna, sinna esimesse politseimajja. Üks inglise keelt mõistev kohalik tõlgib meie ahistajatele mu lihtsa küsimuse: kui palju? Vastus on 30000 CFA-d, mille kohta tõlk kohe ütleb, et seda on palju ja mina olen samuti kahel käel päri. Skämmime siis edasi. Ronime kolmekesi politseiniku motika selga, aga kuna nii on kitsas, siis käsutab politseinik ühte mööduvat mootorratturit ühte meist transportima. Selge on, et ametnike võim kohalike üle on siin absoluutne ja vastuvaidlematu. Juba tuttavas majas, rändab mu telefon taas käest kätte ja kuigi sõnadest aru ei saa, siis tonaalsuse põhjal ei taha siinsed tegelased eriti vedu võtta. Lõpuks suunatakse minu küsimus ilmselt auastmelt kõrgeima saadaoleva ametniku otsustada, kes vajab natuke minu abi telefoni käsitsemisel, mille käigus ma murealused ülesvõtted kenasti prügikasti saadan. Vaatamata sellele, et kompromiteerivat materjali telefonis pole, püütakse ranget tooni näidata ja kõne all on meie saatmine järgmisse linna, kus siis meie “asi” otsustamiseks üle antaks. Pärimise peale, kas me oleme nüüd arreteeritud, saame jaatava vastuse. Vastan, et tahaksin saatkonda helistada ( ei tea küll isegi, millisesse) ja advokaati. Veel käib jutt kolmest ööpaevast arestist. Ausalt öelda ei kuku neil hirmutamine tulemuslikult välja, näen suisa, kuidas üks tegelastest ei suuda isegi väga tõsiseks jääda ja annab mulle lõpuks telefoni tagasi. Suur boss ei taha küll taganeda, aga miskit pole teha, annab passid tagasi. Niiviisi pääsemegi minema, pennigi maksmata.
Laseme end ühel motikal taas viimase politseijaama juurde tagasi sõidutada ja alustame transpordi otsinguid. Tekib ka üks inglise keelt rääkiv tegelane, kellelt saab infot pumbata. Lõpeb see kõik privaattaksoga, kes on nõus selle enam kui tuhandekilomeetrise otsa Sierra Leone piirini ette võtma.
Väike kauplemine, sularaha vahetab valdajat ja sõit võib alata. Et maksame CFA-des, siis esimene käik on rahavahetajate juurde piiril. Peale mõningast sõitu läheme tankima. Kütus maksab siin ca 1 eur/liiter.
Maksmiseks aga kulub pakkidega raha.
Pildil parempoolne on meie taksojuht
Esimesed sajad kilomeetrid, kuni Kankani linnani, on väga hea tee. Paar korda tuleb peatuda kontrollpunktides. Ootamatuks probleemiks kujuneb minu seljakott, mis on laiguline ja kohalike jaoks meenutab sõjaväelase seljakotti. See sunnib ühte kontrollijat suisa oma kaptenile helistama, et konsulteerida. Aga suuremat tüli sellest õnneks siiski ei teki. Ka siinmail on liikluses tavaks, et eesmärk pühitseb abinõu..
Kankanist pöördub tee läände ja muutub kehvemaks. Tekivad tohutud löökaugud ja liikumiskiirus langeb drastiliselt. Mingil hetkel ei jaksa juht enam ohje hoida ja teeme peatuse, et väheke tukkuda. Kuna tee on pikk, siis jääb sellele veel üks tankimispaus.
Tee on endiselt vahelduva kvaliteediga, siledad lõigud vahelduvad suurte aukudega ja looduslikud alad..
erinevate asulatega
Erinevate transpordivahendite katustel sõitmine ei paista siin eriline probleem olevat. Jääb üle ainult oodata, millal mõni politseinik taas turvavöö kasutamata jätmise eest raha üritab välja pressida..
Enne Mamou linna hakkab pihta suurem teeehitusprojekt, mida veavad hiinlased. Muu seas on nad kohalikele küladele ka televisooni koju toonud. Eks see ole osav PR-trikk, vaevalt et pilukad siin altruismist toimetavad..
Laiendatakse, sirgestatakse ja ehitatakse teetammi.
Asi paistab päris tõsiselt ette võetud olevat.
Pikalt on teeservades ka metsa raadatud, ilmselt siis tuleb uus trass ka natukene laiem.
Varsti juhtub see, et liikumiskiirus langeb, kuna ees on jalgratturite kolonn, millest mööda sõita ei lubata. Velotuur.
Selle tulemusena kasvab autode rivi tohutu pikaks, mille sees käib üksteisest möödakihutamine igal võimalikul juhul. Ei takista isegi kadunuke katusel.
Ainult et tolku sellest eriti ei ole, vahetub ainult järjekord kolonnis, jalgratturitest ikkagi mööda sõita ei lubata..
Peale vähemalt tunnikest jalgratturite järel venimist saab Kindia nimelises linnas lõpuks velotuur otsa ja algab hirmus segadus, sest ka vastassuuna liiklust on kinni hoitud ja kõigil on kohe hirmus kiire sõitma hakata. Kiiremad mõlemas suunas alustavad möödasõite ja kuna tee on sellisteks manöövriteks ebapiisavalt lai, siis paratamatult tekivad ummikud. Linnades on niigi vähe liikumisruumi, sest tänavad on samas ka laadaplatsid.
Kuna oleme suhteliselt järjekorra alguses, siis õnnestub liikuma saada. Eelised on muidugi mootorratturitel.
Kindia raudteejaama hoone.
Kindiast edasi on teel kaunis tihe liiklus. Loodus on lopsakas ja mägine.
Silma torkavad huvitavad linnupesad palmilehtede küljes
Coyahi-nimelises asulas keerame edasi pealinna, Conakrysse, viivalt teelt vasakule, Sierra Leone poole viivale teele. Läheneb õhtu ja vaatamata meie juhi poolt siitsamast peale võetud kohaliku sõbra väidetele, et kella kuueni avatud piiripunkti jõuame vabalt, siis ülihalvad teeolud ja kellaaeg räägib teist keelt.
I-le panevad täpi teesulud, kus peale dokumentide kontrolli tuleb raha maksta. Muidu edasi ei saa. Ja tegemist pole mingi turistiteemaga, maksavad kõik, kes läbi soovivad saada ja nõudmine on üsna vastuvaidlematul moel. Täna me enam piiri ei ületa..
Piiripunkt asub Pamelap’i nimelises asulas. Jõuame siia hämaras. Rahvast on kohutavalt palju ja osa neist piirab kohe ka meie sõiduvahendi sisse. Hetkeks hakkab natuke kõhe. Mõne eesmärk on meiega raha vahetada saada, mõni tahab midagi müüa, aga enamus teeb niisama asja. Paistavad ju kahvanäod kiiresti hääbuvas õhtuvalguses kaugelt silma… Kuna perspektiiv siit edasi liikuda avaneb alles hommikul, siis peame ööbimiskoha leidma. Ainukese variandina tuleb kõne alla võõrastemaja moodi asutus siinsamas tee ääres. Meilt küsitakse esialgu öömaja eest 100 000.-, aga hinna poole väiksemaks redutseerimine erilisi pingutusi ei nõua. Hind on küll madal, aga ega selle eest eriti miskit luksust ei saa kah. Üks lai voodi,
sanitaarruum, kus võimalik ennast ka kopsiku abil pesta
ja terrass nahast tugitooliga
Lööme diili lukku, ööbida ju kuskil vaja ja tegelikult oleme hoopiski sundseisus.. Asja teeb veel üks taksojuht, kes meid homme potentsiaalselt piirilt Freetowni soovib transportida
Selle 150 km otsa eest küsib ta edasi-tagasi reisi korral hullumeelsed 300 dollarit. Ei hakka teda kohe sinnasamusesse saatma, vaid palume tal hommikuni järele mõelda ja isekeskis otsustame, et üle 100 ei maksa. Jagatud taksoteenusena pidi ühe otsa hind inimesele olema 50 000 kohalikku ehk umbes 5 euri…
Kuna malaariarohtu me ei võta, siis muretsen natuke sääskede pärast. Ümbruskonnas ju väga niisked ja soised alad. OFF-i siin ei müüda, aga saan mingi teise putukamürgi ostetud. Suur aerosoolpudel maksab ca 1,5 euri. Õnneks on mure asjata, selgub, et praegusel aastaajal siin sääsed puuduvad ja palavust leevendav ventilaator lubab öö kenasti üle elada ja isegi natukene magada.
Hommikul avaneb sisehooviga võõrastemajas selline üldsegi mitte näotu vaade
Siin aga meie numbritoa terrass. Esiplaanil tünn tarbeveega.
Kuna numbritoa hinnas hommikusööki ei sisaldunud, siis toitlustame endid peale majutusasutusest lahkumist teeserval kaasavõetud pasteedi ja kohapealt hangitud saiaga ise.
Taksojuht on ka kohe platsis ja nagu arvata oligi, siis on nõus ka selle meie poolt võta või jäta pakutud miljonilise (100 eur = 1000000.- Guinea franki, aga ka Sierra Leone leoonet) tehinguga. Liigume siinsamas mitte kaugele asuvale piirile. Mustale mandrile üsna erandlikult on mõlema riigi piiriasutused koos ühes pikas majas. Selleks, et väljamineku templit saada, oleme taas sunnitud kukrut kergitama. Ametnik paneb oma kabineti ukse meie selja taga kinni ja lihtsalt küsib raha. Kuna kohe ei taha raha anda, siis jõuab üks kohalik piiriületaja veel ukse vahelt sisse hüpata, pistab raharulli ametnikule pihku ja läinud ongi. Ametnik avab sahtli, viskab raha sinna ja jätkab meilt raha väljapressimist. Kuna õnneks summad pole suured, paar euri näo pealt, siis ei viitsi suuremat “kippist” üles tõmmata ja anname lõpuks ka oma osa ära. Seepeale saame templid passi ja edasi huvi meie vastu kaob. Saame liikuda Sierra Leone poolele. Siin juhatatakse meid ülemuse kabinetti, kes ka ise varsti kohale saabub. On selline sõbraliku olemisega mees ja selgitab, et viisade eest tuleb kokku tasuda 1 600 000 leoonet. Kuna meil on kaasas Guinea raha, siis laseb ta kiiresti kutsuda rahavahetaja. Ilmselt on siin tegemist kohalike ametnikega sümbioosis töötava tegelasega, kes on mõnevõrra monopoolses seisundis ja arvatavalt selle positsiooni eest ka miskit ühiskassasse peab andma. Aga on, kuidas on, saan oma kahe Guinea milli eest 1.9 miljonit kohalikku ja viisatempli passi. Tegelane kirjutab veel valgele A4-le kviitungi, et on raha kätte saanud, selgitusega, et raamatupidajat ei pidavat veel tööl olema
, ja saamegi liikuda edasi. Vahepeal on ka meie takso üle piiri jõudnud- autod koos juhiga liiguvad teist trajektoori pidi.
Selgub, et tee Freetowni on kõike muud kui halb. Lai, sirge ja sileda, auguvaba asfaldiga.
Tuju tõuseb. Esimene käik on tanklasse, sest paak kuiv nagu tavaliselt siinsetel taksodel enne kliendi leidmist. Meie Renault’il on tankimisauk liiga väike või on tankla püstol liiga jäme, aga tankima peab kanistrist. Õnneks on juht selles juba vilunud ja probleeme ei teki
Juht küsib luba, et kas võib kiirelt autopesulast läbi käia. Ikkagi pealinna minek. Ja ilmselt on see ka ühe politsei poolt rahaküsimisvõimaluse elimineerimine, kuigi auto minu silmis niigi päris puhas. Tundub, et nagu eelmiseski riigis, nii ka siin käib agar altkäemaksukogumine ja põhjuseks sobib mida iganes..
Pesula asub kena jõekese kaldal.
Pestakse siin peale autode ka riideid.
Kus on vett, seal on ka loodus kohe väga lopsakas. Ülesvoolu on ka vesi ilmselt puhtam kui peale pesulat, allavoolu..
Puhtusest ja pesust peetakse siin ilmselgelt lugu, sest pesulasse tulevad nii väikesed autod kui ka suured veokad.
Samal ajal kui autot pestakse, saab klient tutvuda kaubandusliku väljapanekuga. Avatud on kohalike ettevõtjate poolt kaks letti erinevate laiatarbekaupadega.
Ei puudu ka joovastavad joogid..
Poisikesed üritavad jõekesest kala püüda ja kasutavad selleks tamiilijupi otsa kinnitatud pisikest konksukest. Üritan seletada, et kala haljast konksu süüa ei taha, oleks vaja ikka sööta ka. Keeran ühe suurema kivi ümber ja selle all on mitu vihmaussi. Ühe sellise konksu külge panemisest on ka kasu – pisike, vaevu 8 cm kalake saab kohe kaldale vinnatud ja elevust kui palju. Loodetavasti sai see vahejuhtum tõukeks ühe musta kaluri eluteel tõsiseks kalapüüdjaks arenemisel…))
Tee on jätkuvalt hea ja edeneme jõudsasti. Vahepeal jääb ette ülesõit alles hiljaaegu seisma pandud kitsarööpmelisest raudteest. Rööpadki veel haljad
Selle kohta plaanin kindlasti rohkem infot hankida
Näha on, et vaatamata suhteliselt heale tee olukorrale, ollakse siiski teel veelgi paremasse tulevikku) Käib sillaehitus.
Samuti on plaanides tee neljarealisena väljaehitamine. Kui seda siin suudetakse, siis ei tea miks see Tartu maantee arendamine nii visalt edeneb..?
Mitmed teega ristuvad jõed on siin veerikkad ja juhi sõnul ka kalarikkad.
Esimest väidet on oma silmaga näha, teises võib soovi korral ka kahelda.
Kogu selle sileda tee nautimise eest tuleb natuke ka lõivu maksta. Ette jääb kokku kolm teemaksu kogumise punkti.
Makstavad summad on meie mõistes siiski köömes, 0,20 eurot.
Ei tea, kaua selliste summade haaval kulub aega, et kasvõi see maksukogumise jaam üles ehitada. Ega see liiklustiheduski siin ju teab mis kõrge ei ole.
Arvestades raha kurssi, siis on siinmail miljonäriks tegevaid loteriisid suhteliselt lihtne korraldada.
Freetown asub ninakujulisel poolsaarel, mille keskel on mägi.
Rannikuosa on tihedasti asustust täis ja mööda mäenõlvu ronivad majad ka peaaegu harjani. Kuigi tegemist on miljonilinnaga, siis päris sellist muljet eriti ei teki, pigem nagu suur-suur küla. Praegusel aastaajal on suhteliselt kuiv ja kuna esineb ka kõva katteta teelõike, siis õhk on tolmust kaunis paks. Näha on aga ka voolava vee poolt tekitatud erosiooni. Augustis sajab siin nagu oavarrest ja paari aasta eest hukkus sademetest tingitud maalihete tõttu üle tuhande inimese.
Aga töö sarnaste vahejuhtumite vastu käib.
Poolsaare tipp peidab endas cityt ja on palistatud kenade liivarandadega. Siin on ka linna vähesed rahvusvahelised hotellid ja võib märgata mõningaid valgeid inimesi
Enamik rannaäärsest kinnisvarast ongi pandud turismimajanduse teenistusse.
Kõige eksklusiivsemad majutusasutused asuvad täiesti poolsaare tipus. Sea View Hotel:
Aga kohalikke üllatusi tuleb ka siin ette. Peopesasuurune ämblik numbritoas
Radisson. Siin asub pangaautomaat, mis aitab hetkel sularahakriisist välja.
Kogu ettevõtmine, mille pärast siia sai sõidetud, ei võta rohkem kui pool tundi ja seejärel saab asuda juba tagasiteele. Marrakeshist siia näeb läbitud teekond selline välja:
4903 km
Kogu distants Tallinnast siia tuleb 10060 km.
Linnast välja liigume rannikut pidi. Autojuht seletab, et mootor ei tööta korralikult ja on vaja üks süüteküünal ära vahetada. Selleks keerabki ta teeäärsesse remonditöökotta.
Kuna ka aku on autol läbi mis läbi, siis käimalükkamise seisukohast on samuti parem, kui küünlad ikka funkkavad. Kogu protsess ei võta rohkem kui mõne minuti. Lükkajateks sobilikku lapstööjõudu on siinmail aga priiskavalt ja oma igapäevaelu vaheldusrikkamaks tegemise huvides on nad lahkesti valmis ka oma lükkamisvõimsusi demonstreerima
Õnneks on kõik üsna sujuvalt laabunud ja kui suuremaid ekstsesse ette ei tule, siis oleme siit riigist õhtuks läinud.
Tegemist on multireligioosse paigaga, ka kristlus pole siinmail päris võõras
Jõuamegi enne sulgemist piirile ja et aega mitte viita, panen vajalikud altkäemaksurahad kenasti valmis. Kõik on häppid ja protsess sujub kui lepase reega!. Sierra Leone taksojuht ja Ginea taksojuht lepivad omavahel kokku, et esimene transpordib meid Coyahi asulani. Probleeme tekitab asjaolu, et nad ei suuda kuidagi tasus kokku leppida, sest meil on hind kokku lepitud siit piirilt kuni Mali piirini sõit ja lisaks me midagi maksta ei soovi. Vahemaa on küll alla saja kilomeetri aga tee on erakordselt halb. Lõpuks läheb ikkagi sõiduks ja peale hullumeelset aukudes hüppamist, milles taksojuht on kaunis osav, ning kiirust nii 30-40 kilomeetrini tunnis aeglustades autoaknast politseinikele raharulle edastades, et mitte aega kaotada, saame juba pimedas lõpuks oma Guinea taksosse istuda ja alustame reisi Mali poole.
Kui siiapoole tulles oli pidurdavaks asjaoluks velotuur, siis tagasi liikudes saab takistuseks ummik. Püüan mõistatada, milles asi ja ei suuda muud välja mõelda, kui et see ongi siin sellesama velotuuri tagajärg. Nimelt on tee täiesti umbe sõidetud. Veoautodel pole lootustki kuhugi liikuda ja niiviisi nad seisavadki oma teepoolel, mõned juhid on suisa auto alla teki laotanud ja magavad. Väiksemad autod aga üritavad edasi pressida, kust ainult saavad. Et sedasama proovivad teha ka vastutulevad autod, siis ongi kõikvõimalikud pilud tihkelt täis ja eriti mingit liikumist ei toimu. Proovitakse edasi liikuda nii teepeenralt kui ka suisa põlde/metsaradu pidi. Aeg-ajalt jääb liikumine seisma ja siis proovime sõba silmale saada. Juht paneb samuti jalad armatuurile ja proovib magada. Sellised peatused on mõneminutilised kuni paarikümneminutilised. Seejärel aga on kuskil eespool jällegi mõni pudelikael hetkeks avanenud ja saab natukene edasi pressida. Olukord on tegelikult kaunis jabur ja minu jaoks täiesti enneolematu ka. Niiviisi ratsukäike tehes, kord siit, kord sealtpoolt teed ja mööda teepeenraid õnnestub meil kogu see krempel lõpuks hommikupoole ööd selja taha jätta ja saame vabamalt liikuma. Nüüd on eesmärk Mali piiri jõuda, enne kui see kinni pannakse. Teoreetiliselt peaks see võimalik olema, eeldab ainult sõitmist ja juhi unepausile selles matemaatikas kohta ei jää..
Suurt muu söögi kui teeäärse saia, mis muide kaunis maitsev, jaoks meil aega raisata ei ole. Sekka mõni puuvili.
Ka see riik on multireligioossne, aga islam tundub ennast agressiivsemalt kehtestavat.
Nüüd liigume valges seda marsruuti mis tulles oli pimeduse hõlmas. Kohati kaunis mägine maastik vaheldub lagedamate aladega. Ka tee kvaliteet on kõikuv, vahest on võimalik päris pikalt kiiresti liikuda.
Seejärel aga tuleb tunde aukude vahel laveerida või siis neist läbi sõita.
On märke, mis viitavad sellele, et tulevikus saab ka siin paremini liigelda.
Tee viib läbi eripalgeliste maastike ja külade,
liiklust on vähe ja need üksikud, kes teel, tunduvad kogu oma maise varaga liikvel olevat.
Mõnel autol on kuhi katusel suurem kui auto ise ja jääb ainult imestada, kuidas selline kupatus kurvis ümber ei käi..
Vahel saab ülekoormus siiski ka tehnikast võitu.
Kuigi loodus on roheline ja metsa paistab ka mingil määral silma, siis selliseid puid, millest palki saaks, ei jää sellel reisil küll ühtegi silma. Teabeallikate kohaselt on Guinea ikkagi metsarikas maa ja tean ka seda, et metsa siin raiutakse, aga päris kindlasti on siin tegemist meie kodu-Eestiski silma karjuva statistilise vingerpussiga. Räägitakse küll metsast ja metsamaast, aga teadlikult jäetakse mainimata, et mets kui kooslus ja mets kui palgipuu on sellelt alalt maha saetud ja järel on ainult väheväärtuslik puu ja põõsastik ehk võsa. Metsarinde eemaldamisega paljastunud maapind kuivab kiiresti lõõskavas päikeses ja metsa taastumine on raske. Rohttaimed, mis vihmaperioodil jõudsasti kasvavad, kuivavad põuaga krõbekuivaks ja põlevad mõnuga. Laialdased maastikupõlengud on täiesti tavaline nähtus ja keegi nende ohjamisega ei tegele.
Selle tulemusena paljandub savikas maapinnas ja uutel puudel pole lootustki kasvama hakata. Aga riiklik statistika, nagu Eestiski, saab väita, et kõik on korras, tohutu protsent riigist on kaetud metsaga ja juurdekasv ületab kaugelt raiemahtusid. Eriti kui oksi ja juuri ka veel tihumeetriteks teisendada….)
Marsruut ületab kaks korda ka piirkonna suurimat jõge – Nigerit
Vaatamata kuivale perioodile ja seetõttu jõest paljanduvatele leetseljakutele on vett siiski märkimisväärne hulk.
Tanklapeatus
Teeäärne kaubandus.
Teistkordne Nigeri jõe ületus, seekord Djelibakoro asula juures
Paljud hoovid ja territooriumid on piiratud kaktusemüüridega. See takistab loomi ja ka tuleleeke levimast
Sansando ja Siguiri vahel kulgeb tee paralleelselt jõega. Jõe org on valdavalt haritav maa
Siguiri kristlik kirik
Huvitav oleks teada, mitu kilogrammi kaupa selle auto pagasnikus on…
Piirile jõuame nibin-nabin kuueks. Templi riigist lahkumise kohta saame esimesest, nüüd paremat kätt jäävast politseijaoskonnast. Laua taga istuvad samad tegelased, kes mõni aeg tagasi minu pildistamishuvi oma kasuks üritasid pöörata, aga praegu ilmutasid äärmist huvipuudust meie vastu. Tempel lüüakse passi, aga kuhugi endale mingeid märkmeid ei tehta. Kes riiki siseneb või sealt väljub, ei paku tegelikult kellelegi huvi.. Laseme ennast piirile ära visata ja suuremate sekeldusteta olemegi Malis tagasi.
Mali passikontrollis on sama proua, aga seekord tuleb ka neile natukene kaduud anda. Sest nad küsivad ja kui ilusti palutakse, tuleb ju ikka anda..)
Edasi Bamako poole liikudes pimeneb ilm kiiresti ja toob välja maastikupõlengute laia ulatuse.
Linna sisse sõidame ainult selleks, et varasemast tuttavast pangaautomaadist sularahavarusid täiendada ja seejärel Mauretaania poole välja sõita. Supermarket on juba kinni, aga ühest väiksemast poekesest saame siiski üht-teist teemoona kaasa osta. Üritame küll eelnevalt kasutatud ööbimiskohta leida aga sõidame sellest pimedas mööda ja jääme ööbima vahetult enne suurte aukudega tee-etappi, et valges üritata seda takistusriba ilma autot lõhkumata läbida.
3. detsember.
Varavalges hakkame liikuma, olles eelnevalt hoiatatud
Selline see tee valges on, mis tulles meie karterile saatuslikuks sai
Ja proovi mis sa proovid, liigu nii vaikselt ja ettevaatlikult nagu tigu, siis saatus saab su ikka kätte kui tal selline plaan on.
Juhtub see praktiliselt täpselt sama koha peal kui tulles, Didieni nimelise asula lähedal, ja, valanud lonksu õli peale, õnnestub samasse remondikohta veereda. Mis tegelikult on lihtsalt üks teeserv. Sama tegelane ka kohe platsis.
Õnneks on praegu valge ja remontida mõnevõrra äkki lihtsam. Käivitub juba läbitud stsenaarium. Deja-vu. Ja mina omlette tellima
Kuna remont võtab ikkagi mõningase aja, jääb aega ka hügieeniprotseduurideks.
Erinevalt eelmisest korrast puudub praegu suur rahvamass, ilmselt on tegemist keskpäevase ajaga ja palavuse tõttu ei viitsita õues tolgendada. Seetõttu saab meister ka rahulikult toimetada
Kõrvalasuvalt müügiletilt saab uue õli ostetud ja ka tagavaraks paar kankut. Üks selline maksis 4500 CFA-d
Esimese hooga ei saada leket päris pidama, kuna paksu pealekantud kihi tõttu ei sulge kork auku päris tihedalt ja tuleb veel üle mäkerdada
Aga lõpuks jääb maapind peale õli mootorisse valamist alt kuivaks ja saame liikuma. Raha küsitakse samas mahus, nagu eelminegi kord.
Tore on vaadata, et inimesed reisile minnes ikka oma lemmikloomad ka kaasa võtavad..
Edasi liikudes tuleb vastu mitmeks osaks jagunenud karavan eeslivankritega, ajajateks naised ja vankritel kaup+lapsed. Kõik traditsioonilistes riietes ja väga uhke väljanägemisega
Mauretaania piirile jõuame poole nelja paiku. Selgub, et oleme kihutanud tühja, kuna piir avatakse kell 17.00. Mis kell ta kinni pandi lõunaajaks, jääbki selgusetuks. Piiri suletus tähendab praktikas ainult seda, et meie dokumente ei saa vormistada, ise võime siin igale poole töllerdada. Kohe ilmub ka välja eelmisest korrast tuttav asjapulk, kellega saame raha vahetada ja muid teenuseid tellida. Järelejäänud CFA d vahetamegi ära. Kuna viisa maksab á 55 eurot, siis on ütlemata hea, et tal ka eurosid müüa on. Ülejäänud raha saame ouaguyas. Kuna enne teda oli meile juba üks rahavahetaja külge kleepinud, kes võis aru saada, et me temaga raha vahetada soovisime, siis tuli talle “valurahaks” ka 1000 CFAd loovutada. Kuna on tund+ aega, siis laseme endid siinsamas kõrval asuvasse toitlustusasutusse eskortida. Pakutakse riisi ja mingit lihaollust.
Kõrval aga valmib mingisugune oaroog
Peale sööki suundume piirile tagasi. Juba saabki protsessidega algust teha. Kuna meil on vaja viisad vormistada, siis suundume mingisse teise hoonesse, kus vajalik aparatuur on üles seatud, et pilte teha ja näpujälgi võtta. Probleem on aga selles, et internetti ei ole ja et tegemist on sisevõrguga, siis pole ka meie siiaulatuvast Mali 4G levist kasu. Vahepeal juba vägagi murelikuks tegev olukord lõpuks ikkagi laheneb ja saame kõik vajalikud protseduurid tehtud. Palume vastaval ametnikul ka meie fichedest kümmekond koopiat teha. Hakkab juba hämarduma, kui meid viimases kontrollpunktis kinni peetakse ja kästakse lahkesti auto ära parkida, et hommikut oodata ja siis turvaliselt teele asuda. See aga meie plaanidega ei ühti ja peale suurte ülemuste jutul käimist õnnestub siiski välja manguda luba öösel teele asuda. On see siin siiski suure turvariskiga ala, mis piirkonna julgeolekut kajastavatel kaartidel üleni punaseks on värvitud – absolutely no go zone
Nüüd tuleb ainult sõita. Vaatlus näitab, et leke ei ole siiski täielikult suletud ja seistes tilgub päris kiiresti loigu mootori alla. Kummalisel kombel sõites tundub, et õli ei leki, sest peale palju tunde sõitmist õli taset kontrollides pole see praktiliselt üldsegi alanenud.
4 detsember
Hommikuks oleme Nouakchotis, ostame mõningaid toiduaineid ja seejärel juba autonina põhjasuunda.
Maroko piirile jõuame poole kaheks. Fixerid õnnestub enamuses elimineerida, üks visam lontsib järele. Kuna on juba teada kus ja mida, siis käib kõik libedalt. Mida ei saa öelda selle kolme kilomeetri eikellegimaa läbimise kohta. Kohati sentimeeter haaval ukerdades, et mitte niigi lekkivat karterit rohkem vigastada, roomame Maroko poole.
Lõpuks on see viimane katsumus seljataga ja jõuame jupikesele asfaldile, mis päädib Maroko piirirajatistega.
Teeservas seisavad naljakad MB bussidest kere poolekslõikamise ja tüki vahelekeevitamise teel toodetud pikendatud keredega kaubabussid. Ilmselt pole need isegi kohalikke olusid arvestades maanteekõlbulikuks tunnistatud, sest liikluses pole sellised silma torganud.
Kuna jalakäiad ja autod, erinevalt riigist väljasõitmisest, sisenevad riiki eraldi, siis saan oma osa kiirelt sooritatud. Tempel passi ja oled vaba. Autod aga läbivad kõik eranditult röntgeni ja seetõttu kulub mõningast aega. Kasutan seda mitmeti. Esiteks üritan järelejäänud Mauretaania raha Maroko oma vastu vahetada, aga üllatuslikult see nii lihtne ei olegi. Lõpuks õnnestub see paremat kätt jäävas Western Unioni kontoris. Seejärel võtan süüa, ise silmanurgast pidevalt jälgides, ega Škodat ei paista.
Viimaks lähen juuksurisse.
Esialgu küsitud 50 dirhamit kauplen kahekümnele, lõpuks aga maksan 30… Juuksuripoiss tunneb huvi, mida ma kohalikust poliitikast arvan. Tema olla siin, Lääne-Saharas sündinud, ja võib aru saada, et see Maroko okupatsiooni-küsimus ikkagi tuha all edasi lõõmab. Kahjuks ei oska selles küsimuses mingit muud seisukohta võtta kui ainult üldist printsiipi silmas pidada, et igasugune võõra võimu jõuga pealesurumine on kurjast.
Parasjagu siis, kui juuksuriuksest välja tulen, saabub ka Škoda ja saame hakata läbima umbes 2400 kilomeetrist Maroko etappi koduteel.
Hilisõhtul teeme söögipeatuse Boujidouri linnakeses
eelroaks salat
millele järgneb suhteliselt kiirtoidulik põhiroog
5 dets.
Varahommikul, ca Lääne-Sahara piiril, algab meeletu vihmasadu, mis teeb sõitmise poolvõimatuks ja ka ebaotstarbekaks. Heidame puhkama. Valgenedes jätkame sõitu ja varsti peatume teeäärses kohvikus hommikusöögiks
Pakkumises on tagasihoidlik omlett koos pisikese tassikese kohviga
Taevas on selginenud, aga kõikjal on märke möödunud suurest vihmasajust.
Ka selles riigis paistavad koormakujundusinsenerid kõrgelt hinnatud olevat.
Edasi sõites peatab meid politsei. Pole rahul meie kiirusega, aga seda määrasid nad ilmselt visuaalselt. Lasevad minema ja juhivad tähelepanu, et parem tagumine rehv on tühi. Oli ka aeg, isegi kaua pidas see täiesti sile ratas vastu. Vahetame ära ja nüüd on kohe ka kummipunkti vaja, et saaksime uue tagavararatta koostada. Õnneks vastavaid töökodasid siinsetes maades jagub.
Rehvivahetuse saame esimeses ettetulevas, Ikhsasi, linnas.
Asula peatänav
ning puuvilja…
…ja lihaäri selle ääres. Viimane koos küpsetusteenusega..
Rehvitööd lõpetatud, jätkame sõitu põhja poole. Sularaha hankimisel oli väike valearvestus sisse lipsanud ja tasulistele teedele kulunud summad hakkasid nappi varu liigselt kulutama. Raha on natuke juurde vaja, sest kaardimaksed pole väga levinud ja teemaks käib eranditult sulas. Lähima sularahaautomaadi leiame Casablanca rahvusvaheliselt lennuväljalt.
Muret teeb ka auto olukord, täpsemalt tagasillal toimuv. Vahest kipub auto kõvasti “saba liputama”. Esimese hooga tundub, et äkki ei keeratud rehvivahetusel ratast piisava tugevusega kinni. Aga nii lihtne see viga pole. Järgmine variant on rattalaager, aga et ratas ei loksu ka, siis ilmselt on süü puksides, mis on omadega nii õhtul, et lasevad tagasillal töllerdada. Mure edasijõudmise pärast süveneb..
Uurin internetist praamide väljumisaegu ja hindu. Soodsaimad variandid väljuvad mitte Tangerist, kustkaudu saabusime, vaid hoopis Ceutast, Hispaania enklaavikesest Aafrika mandril. Väljumisaeg on küll kuus hommikul, mis tähendab, et meile jääb mõni tunnike passimisaega, aga hind on tõesti soodne, 96 eurot kogu komplekt. Võtamegi selle väljumise eesmärgiks.
Marokost väljumisel pakub meie auto piiril erilist huvi ja viiel mehel kulub päris pikka aega selle auto tühimikes sobramisele, enne kui neil tekib veendumus, et midagi leida ei õnnestu. Kogu selle aja jooksul meie taha tekkinud järjekord lastakse seejärel lihtsalt läbi, isegi dokumente ei kontrollita. Euroliidu kontroll käib palju kiiremini. Navigeerime endid sadamasse ja pargime ennast praamilesõidu järjekorda teisele kohale ning laseme mõneks ajaks silma looja. Praam on kaunis moodne ja istepingidki peaaegu voodiks transformeeruvad
Kord Hispaanias, ei olegi muud, kui mööda kenasid kiirteid kodu poole kihutada..
8 detsembri õhtupoolikul poole kuue paiku saabume Tallinnasse. Laagris on tohutu ummik, see jätkub siin juba ju vähemalt aasta. Ja nagu tavaliselt, keegi midagi ei tee. Selline mitte midagi tegemine sellel objektil, riigi ühel tähtsamal maanteel, on selgelt kriminaalne ja jääb ainult imestada, millise apaatiaga avalikkus sellesse jamasse suhtub. Minu isiklik arvamus on, et keegi on teinud/teeb oma tööd äärmiselt halvasti ja oleks karistuse ära teeninud. Seda leebema versiooni järgi. Põhja-Koreas oleks vastutav isik ilmselt juba kuhugi kahuri ette seotud..
Selja taha on jäänud üle 20000 km ja on väike jõuluime, et see auto meid siia tagasi tõi.. Kogu vahemaa läbisime paar tundi rohkem kui 17 ööpäevaga. Kogu marsruut nägi välja selline:
Mõned asjad peaks eraldi välja tooma, kui veelkord sellisele reisile peaks minema.
Laigulised sõjaväge meenutavad asja oleks parem koju jätta. Seda asjaolu olen ka varem, Ida-Aafrikas reisides tõdenud. Endal lihtsam ja vähem seletamist.
Mauretaania kahes suunas läbimiseks oleks võimalikult kiireks ja stressivabaks asjaajamiseks vajalik ligi 100 fichet.
Vajalik on omada kaasas mõningast sularaha varu nii eurodes ( Mauretaania viisa ostmiseks näiteks olid eurod hädavajalikud. Eks ilmselt saab alati ka osta eurosid, aga lisaprobleem ikkagi), kui ka dollarites. Tavaline praktika on, et 1 USD = 1 EUR. Seega, dollarites saab tihtipeale odavamalt, kuna ametlik kurss on siiski euro kasuks. Kusjuure osa raha peaks olema võimalikult väikestes kupüürides. Münte ei soovi keegi näha.
Kaasas peaks olema ka mingi kogus dokumendifotosid, samuti mõned koopiad kõikidest oma dokumentidest. Skanneeringud oleks kasulik ka internetis hoida, kust siis vajadusel saab neid välja trükkida.