Saudi. Neljas päev. Bulgaaria – Türgi

Majutusasutuse reeglite kohaselt on hommikusöök kaheksast kümneni. Meie jaoks on see liiga hilja ja õhtul tellime midagi varasemaks. Selleks midagiks on võileivad

Hommikusöögil osaleb 90 prontsenti seltskonnast, Karl eelistab kahele võisaiale lisa pool tundi und

Kohv on hea ja kange, Rait aga eelistab teed.

Ärasõidul, kell 07.20, hakkab koitma

Selline see majutus hommikuvalguses välja näebki

Väike vaade 1800 elanikuga Bulgaaria mägiküla Momin Prohod (Момин проход) peatänavale.

Kiirtee kulgeb kahe enam-vähem ida-läänesuunalise mäeaheliku vahel orus. Ilm on päikesepaisteline, aga karge, temperatuur on nullis ja maastik on härmatisse mähkunud.

Esimese peatuse teeme umbes pooleteise tunni pärast Plovdivi linna lähedal offroad-tooteid müüva ettevõtte juures.

Kahjuks pole kohal kedagi peale valvuri ja tema koera, kes ei suuda oma rõõmu ootamatute külaliste ilmumise üle kuidagi varjata ja kappab paremale – vasakule nagu oleks aru kaotanud.

Valvuri abiga aga saame kontakti 10km kaugusel asuva inimesega, kes võiks meid aidata.  Selleks sõidame Plovdivi äärelinna tööstusrajooni.

Kvartalisisesed teed on nõukaaja parimate traditsioonide kohaselt üüratute aukude ja poriloikudega

Üldse meenutab see riik paljuski venemaad ja vene aega, mõne koha pealt rohkemgi kui tänapäeva venemaa ise. Politsei sõidab Nivadega ja tanklad kõik gazpromid või lukoilid. On küll ka kohalikke brände, nagu näiteks see tankla, mille juures hetkel oma päästeinglit ootame

Kahjuks osutub ootamine asjatuks

Ka on siin teeveerel sellised nähtused nagu GAI-putkad. Siin kindlasti küll muu nime all, aga olemus sama. Või eestipäraselt siis RAI

Linnapiiril tuleb tanklas tualetipeatus

Mingil hetkel muutub udu eriti tihedaks

Selline vahelduva eduga udutamine kestab kuni Türgi piirini. Autosid on piirijärjekorras palju, aga tundub, et liigub see kiiresti

Saabume piirile 11.35. Seda veel nö. eesti aja järgi. Türgis tuleb kella tunni võrra edasi “keerata”. Ooteajaks kujuneb pool tunnikest, aga meie taga kasvab järjekord kiiresti.

Võib-olla on see seotud reedese päevaga, aga võib olla ka mitte. Igatahes 12.15 saame miski kioskiluugi juurde. Siinne piir koosneb ikkagi kahest erinevast piiripunktist. Bulgaaria poolel piisab väljasõiduks passidest ja teh. passist.

Türgi pool võtab külalisi vastu desinfitseerimisega, mis seisneb autopesulalaadsest väravast läbisõitmises.

Järgmine peatus on eelmise teenuse eest tasumiseks.

Küsitakse selle eest 60 liiri, mis on tiba üle kolme euro. Aga meile näidatakse millegi pärast, et tuleb edasi sõita. Ja edasi siit algab ligi kümmekond järjekorda, mis oma olemuselt on kaunis liikuvad. Käib agar reavahetus, lootuses, et mõnes teises reas toimub kiirem edasiminek. Kuskil eespool on kuulda islamimaailmale iseloomulikke helisid. On palvuseaeg.

Meie ja ülejäänud seltskonna vahele on trüginud üks auto, kelle naisjuht kaebab Suzuki heitgaaside ebameeldiva lõhna üle ja soovib, et me ta ette laseksime. Kompromissina  suretan mootori ootamise ajaks välja. Sellega kaasneb muidugi oht, et parempoolsest järjekorrast võib minu mitte piisavalt kiire reageerimise korral keegi meie ette vahele lipsata. Üks pajero juba teebki selleks ettevalmistusi ja on rattad siiapoole välja keeranud

Selle Suzuki suitsemisega on üldse ühed imelikud lood. Vahest tuleb summutist sinakat ja väga halvalõhnalist heitgaasi ja seda suures koguses. Samas enamik aega tuleb sealt ainult puhast auru nagu lapse hingeõhk. Musta tossu pole üldse märgata ja õli auto samuti ei võta.

Järjekorra edenedes olukord mõnevõrra rahuneb ja ridade vahel siblimine lõppeb. Tundub, et seekord oleme teinud õige valiku ja liigume päris jõudsasti kontrollikioskite poole. Peale meie muid numbrimärke kui Bulgaaria ja Türgi praktiliselt ei kohta.

Kuna Türgis on Eesti sim-kaardiga telefoni kasutamisel märkimisväärsed tasud, on nüüd mõistlik dataroaming välja lülitada ja esimesel võimalusel kohaliku operaatori kliendiks hakata.

Kell 13.15 on käes meie kord. Esimeses kioskis tahetakse ainult passe nähe, tehakse pilti ja jäetakse sündmuse meenutamiseks passi selline jälg

Edasi tuleb toll, kes muu hulgas soovib ka kindlustust näha. Juhtumisi on meil selline dokument ainult digikujul telefonis, aga sellest polegi lugu, sobib nii kah

Jääb veel üle pagasnik ette näidata. Nähes, milline segadis meil seal valiyseb, saadetakse meid D3 osakonda. See on ilmselt selline segamini autode ülevaatuskoha sarnast.

Mingil põhjusel saab selline erikohtlemine osaks ainult meie ekipaažile, teised suunatakse kohe exitisse. Aga ka kontroll on rohkem selline vormitäide, mille käigus vaadatakse lihtsalt meie madratsi alla. Kell 13.40 on kõik läbi ja saame loa lahkuda

Piirikontrollist läbi, on esimeseks toiminguks sularahaga varustatuse tagamine. Selleks on siin pangaautomaatide näol loodud võimalusi igale maitsele.

Kes tahab maksta teenustasu 12%, kes vähem. Mina piirdun 6,99 protsendiga.

Kohe seejärel läheme esimesse tanklasse, et tegeleda kohaliku SIM-kaardiga

. Ei tea, kas see on piiripunkti lähedusest või millestki muust tingitud, aga hind tundub kirves. Kõige soodsam pakett 25 gb maksab 650 liiri, mis on oma 35 eurot või nii. Millegipärast ei taha uskuda, et see teenus siin nii palju maksab ja jätame esialgu ostmata. Selle raha eest võiks ilmselt juba ka eesti kaarti käigus hoida. Läheme hoopis siiasamasse sööklasse lõunatama.

Minu söök koosneb supist ja mingist kanaroast. Supi sees ujuvad rasvased lambaliha tükid ja ei saa öelda et see just minu maitse oleks.

Osa seltskonda tellib kebabid, mis lähemal maitsmisel osutub maksaks.

Kõhud täis, liigume edasi järgmisse tanklasse, lootusega soodsamat internetti hankida, aga  tutkit, sama pakett maksab siin hoopis 800 raha.

Kohe tekkis meie seast ka paar huvilist, eks see ole ikka prestiiži küsimus, odavaid asju ei taheta osta. See ostuprotsess võtab muidugi omajagu aega, mitte nii, et kaup ja raha.

Samal ajal on Väino kasutanud aega otstarbekalt ja uurinud välja, mis värk siin on nende teemaksudega. Selgub ,et on kolm varianti, tasuta, odav ja kallis.

Maksta tuleb kas riigist lahkumisel või siis 15 päeva jooksul pärast seda. Uskumatult kummaline usaldus sellise riigi poolt nagu Türgi.

Lõpuks saame liikuma. Henry &  Co liiguvad Istanbuli peale, neil õnnestus seal kokku leppida varuosade ost koos vahetusega. Meie liigume põhjapoolset ümbersõitu pidi Bolu linna poole, kuhu on vaadatud tänaõhtune ööbimine.

Peatselt saame üsna stiilselt vahetada maailmajagu ja jõuame Aasiasse

Maantee on valdavalt nelja- aga kohati ka kolmerealine kiirtee. Liigume kiiresti, peatudes ainult korra tanklas kohvipeatuseks ja korda kolm teemaksude tasumiseks.

Hotelli jõuame poole kümne paiku

Hotelli administraator oskab jagada igakülgset infot selle kohta kuhu võiks minna Henrysid ootama. Üks valikutest on siinsamas üle tee asuv elava muusikaga õhtusöögivõimalusega pubi, või kuidas seda siin nimetataksegi

Vähemalt jutt elavast muusikast vastab tõele

Henryd saabuvad veerand kaksteist, heas meeleolus. Autol tuli ees ja uued akud. Õhtusöök jätkub.

Kilomeetreid koguneb täna 815 ja kaardile joonistus selline joon

Leave a comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga