Välkvisiit.
Väljalend hilineb 25 min. Lennuk saab täis, silma hakkab ainult kolm tühja kohta, neist üks minu kõrval. Istun 28 reas keskel. Muidu aga kõik viperusteta.
Harkovis õnnestub pärast väikesi sekeldusi ka internetist broneeritud rendiautoni jõuda. Selline kena punane Škodake
Selline on Harkovi rahvusvaheliste lendude terminali välisvaade õhtuhämaruses
See aga ilmselt kunagise lennujaamahoone välisilme. Millegipärast meeldib mulle varasem arhitektuuriline lahendus palju enam.
Et täna tuleb veel mõnedsajad kilomeetrid sõita, siis tuleb teele üht-teist kaasa varuda. Samuti laadida telefonisse kohalikku internetti. Kõike seda saab mugavalt tanklast
Hilisõhtuks aga oleme juba hubases kodus. Troitskis ehk kohalikus vormingus Троїцьке’s. Laud on kaetud
Perenaine tutvustab oma hoidiseid. Olen kogu aeg mõelnud, kuidas arbuuse säilitada. Ja etskae, siin see on:
Et arusaam hoidisest kujuneks põhjalik, saab üks purk ka avatud. Peab ütlema, et selle sisuga harjumine võtab ilmselt natuke aega. Vähemalt minul.
Et aega ei ole raisata ja peab edasi kiirustama, tuleb asula ekskursioon kohe hommikul ette võtta. Kõigepealt võõrustaja kinnisvara
ja krunt maja ümber
Asula kindlasti vanim ja arhitektuuriliselt tähelepanu pälviv ehitis on kirik, Свято-Троицкий храм
Kohaliku giidi sõnul rahvas siin eriti religioosne ei olevat. Seda kinnitab ka teerada kirikuni, mis on kaunis rohtunud.
Keskväljakul on suhteliselt levinud kalambuur
Olles tutvunud kõige tutvumisväärsega, asutan minekule. Selline see tee siit ja siia päevavalges on. Võtan suuna otse Dniprost Zaporižža poole viivale magistraalile
Ümbruskonna põhitegevusalaks on ilmselgelt põllumajandus, rõhuga päevalillekasvatusele
Siin selgitus, miks kohalikud eelistavad otsetee asemel ringi sõita
teel Berdjanski poole peatun veel Zaporižžas, et poes käia
Berdjansk
Linna sissesõidul asub kunagine liiklusmiilitsa kontrollpunkt, hetkel suletud
aga “STOP kontroll” märki pole igaks juhuks ära koristatud
Tee serva jääb erineva iseloomuga objekte. Religioonist huvitatud võivad rahule jääda, kirikud on kenasti korda kõpitsetud
Samuti võivad muretsemise lõpetada igasugu nõukaaja nostalgitsejad – selle aja monumentegi on veel piisavalt. Vaatamata sellele, et siit enam mitte kaugel käib müüd madin elu ja surma peale seda sama sümboolikat kasutavate vägede vastu
Kuna siia saab sõita rongiga, on loogiline ka vaksali olemasolu. Siin see on: kenasti korda tehtud vanas klassikalises stiilis vaksalihoone
Selle vastas parklas saab rongiga saabuja kohe asuda lahendama oma majutusprobleeme
Et tegemist on turismi- ja kuurortlinnaga, saab selgeks õige pea. Külalistele pakutakse mitmekülgset meelelahutust
ja majutusega pole samuti probleeme. Majad tänavatel, mis kulgevad piki merre suunduvat maasäärt, on praktiliselt kõik öömaja pakkuvad. Kindlasti on väga erineva kvaliteedi ja hinnaga tube, aga paistab, et väga palju kulutama ei pea. Hooaeg ka läbi juba.
Merre ulatuv kitsas maasäär on vähemalt kümmekond kilomeetrit pikk ja kohati ainult mõnisada meetrit lai. Teen siin väikese peatuse ja imestan, kuidas kalamehed ilma ühegi nähtava abivahendita kaldast kaunis kaugel asuvale laiule kala püüdma on saanud
Merekallas on siin promenaadi kuju võtnud
ja vaatamata septembrikuule on siiski soe ja nii mõnigi inimene on seda siia ka nautima tulnud
Mälestusmärk ootajatele ja lootjatele. Kuna pilk on suunatud otse merele kohaliku kultuurimaja ees, siis ilmselt peetakse silmas meremeeste kaasasid
Arstide kaitsepühakule Panteleimonile pühendatud kirik. Üsna kaasaegne ehitis, aastast 2003
Dinopark
Kellele nö. kodumajutus ei sobi, saab ennast ka mõnda suuremasse hotellikompleksi elama sättida
Siinsamas mõlemal pool teed on ka Aasovi mere liivased rannad
Majutusi on igale maitsele
Mälestusmärk WWII rinnetel hukkunud Berdjanski kaluritele
Võtan suuna Mariupoli poole. Plakat hoiatab vene propaganda eest
Teeäärses tanklas näeb vaatepilti, mis meil ilmselt kaunis võimatu. Kui just retropäevad käimas ei ole
Linnast väljasõidul Mariupoli suunas on tee esmalt kaunis kehva, rööpad on sügavad ja madala autoga peab kaunis ettevaatlik olema
Aga tee-ehitus käib ja ilmselt varsti on kogu kahe linna vaheline tee suurepärases korras
Umbes poole maa peal saab Zaporižžja oblastist Donetski oblast
Teeremont aga käib endiselt
Paarkümmend kilomeetrit enne Mariupoli, Mangusi asula juures, tuleb esimene märk sellest, et lähedal käib sõda. Teeblokk on tõsine ja sõdurid täies relvis. Mariupoli linna piiril aga on veelgi tugevam kontroll. Teetõkked on mõeldud vajadusel teed sulgema ja kohal on ka soomusmasinad. Mind suunatakse mingisse konteinerist improviseeritud kontorisse, kus mu andmed kirja pannakse ja midagi kontrollitakse. Aga kõik käib kiiresti ja viisakalt ning juba saangi edasi sõita
Mariupol ei ole mitte kogu aeg sellise nimega olnud. Varemalt on seda kohta tuntud ka kui Pavlovsk või siis Ždanov. Seda viimast teadagi siis kui vastavanimeline tegelinski veel au sees oli. Suuruse poolest nii enamvähem Tallinna mõõtu koht. Ja hetkel ka Donetski oblasti administratiivkeskus, kuna Donetsk ise on ju mingisuguse hämara kontingendi poolt üle võetud
Olen endale eelnevalt interneti vahendusel öömaja broneerinud. Asub see otse südalinnas ja näeb välja järgmine
Korter ise asub kõrgel esimesel korrusel ja aknast avaneb vaade linna peatänavale – prospekt Mira’le
Kuniks on päevavalgust, lähen linna kaema. Mariupoli Draamateater
Järgimist väärt idee – lauamängude paviljon kesklinna pargis. Nagu näha väga populaarne
Vene õigeusu kirik Draamateatri vahetus läheduses
Arhitektuurinäide siitsamast
Tähelepanuväärne heakord avalikus ruumis
aga säilitamist vääriv arhitektuur on kohati halvas seisukorras
Parki sisenedes on juhtnöörid ja kasutusõpetus. Koerad seda ilmselgelt endale arusaadavaks pole teinud.
Ka siin pargis seguneb ajalugu ja tänapäev
Värvikombinatsioonidki on kohati eri riikide lippude motiividega
Et rindejoon jääb siit ainult mingi kümne kilomeetri kaugusele, on loomulik, et see leiab ka mitmekülgset kajastamist
Vaade Aasovi merele. Esiplaanil hulgaliselt hüljatud vaguneid.
Tänapäevases kontekstis on alloleval fotol olev mälestusmärk eriti kohatu. Nõukogude võimu kehtestamise eest langenuile. No mida sedasamustki. Aga eks meil ole ju ka veel tank Narva jõe ääres ja muidki selliseid asju
Vaade ida suunas, metallurgiatööstusele
Õnneks on ka palju ilma maailmavaatelise taustata lihtsalt lahedaid skulptuure
Võrkpallisaal
Filharmooniahoone
Kõht läheb tühjaks
Hommikul asun läbi Orehovi Zaporižžija poole teele
Teel teen mingis väikeses asulas hommikusöögipeatuse
Kuna maastikud on lauged ja lagedad, siis ka teed on enamasti sirged
Sissesõit Orehovisse
… ja Zaporižžijesse. Viimase näol on tegemist peaaegu kahe Tallinna suuruse tööstuslinnaga. Siin on lisaks hüdroelektrijaamale ka tuumajaam. Samuti on lisaks endisaegsele nn.sapakale tootma hakatud ka Daewoo Lanost, Lada Samarat, Opel Astrat ning mõnda Dacia ja Mercedes-Benzi mudelit
Tulin siia linna kokku saama ühe kohaliku ettevõtjaga. Teda oodates aitab aega parajaks teha streetfood
Kohalik kontakt toob kingituseks kirsiveini, mille pean kahjuks siia ka jätma, eraldi pagasit selle jaoks endale lennukisse looma ei hakka.
Jutud räägitud, asun liikuma.
Kahtlemata on siinkandi kõige kuulsam koht Hortitsa saar, mis linna külastavatel inimestel mingil juhul ei tohtivat vahele jääda. Kodukandis assotsieerub see nimi küll tavaliselt ühe kümnest kümneni kättesaadava tootega, aga võib-olla ka mitte ainult
Lisaks vabaõhumuuseumile on see ka kohalike seas populaarseks matkamise ja vaba-aja veetmise kohaks
Allpool väike galerii vabaõhumuuseumist
Siit saab ka hea vaate hüdroelektrijaama tammile
Ekspositsioonis on suur valik kahureid, aga nagu selgub, siis ainult üks on originaalne ja siit lähedalt jõepõhjast välja toodud, ülejäänud aga koopiad. Kuidas vahet teha? Aga väga lihtsalt, seletab muuseumitöötaja. Replikatel pole peal süütamiseks vajalikku auku
See siin peaks see ainuke ajalooline “puška” olema
Peale saarega tutvust sõidan linna tagasi, seekord juba teist silda pidi. Liiklust peaks lihtsustama peatselt loodetavasti valmiv uus sild. Igatahes ehitus käib.
Hetkel veel aga tuleb kasutada seda üsna väsinud olemisega raudtee/autotee hübriidsilda
Zaporižžiast võtan suuna mitte kaugele jääva Dnipro poole. Tee ääres käib hooajatoodete väljamüük
Tee, mis neid kahte suurlinna ühendab, on korralik ja sõit läheb nobedasti
Dnipro on seekord ainult transiitlinnaks, aega temaga tutvumiseks pikemalt seekord ei ole. Võtan suuna Harkovi peale.
Ka siinmail on taastuvenergeetikaga tegelema hakatud. Donbassi ressursse võib-olla niipea enam kasutada ei saa
Tagasi Harkovisse jõuan pimedas. Interneti kaudu broneeritud öömajaga juhtub selline lugu, et kogu majast kaob elekter ja omaniku sõnul erilist lootust selle naasmisele ööseks ei ole. Saan väikese sooduka ja lepin pimedaga. Pealamp on ja ega magamiseks valgust vaja polegi.
Hommikuvalguses näeb see paljukannatanud maja selline välja
Päeva alustan linnaga tutvumisest. Selleks sätin ennast otse linnasüdamesse, kus parkimine tasuline. Proovin uurida, et kuidas see parkimine käib, aga tundub, et keegi eriti ei tea ja pargitakse lihtsalt niisama. Teen siis niisamuti, aga kerge kõhklus ikka jääb. Seega pikka ringi ei plaani vaid viskan pilgu peale lähedale jäävale Konstitutsiooni väljakule
Sumska tänav
Sissepääs metroosse
Päris linnasüdames laiutab militaarne väljanäitus erinevate ajastute soomustehnikast
Mark V Composite, Inglise tank, milline oli ka Eesti Vabadussõjas kasutusel
T-34
Kahurid 17 sajandist Harkovi kindlusest
Iseseisvusmonument «Україна, що летить» ehk “Ukraine flying”
Vaade Ajaloomuuseumile lõunast
Vaade lendavale Ukrainale läänest
Monument Ivan Sirkole, kasakate kuulsale atamanile
Läbi kesklinna voolab Lopani nimeline jõgi, mis pakub meeldiva üllatuse, olles praktiliselt sodivaba.
Jalutades läheb kõht tühjaks ja sobivasti satubki teele koduste toitudega söökla
Menüü on väga mitmekülgne, hinnad kliendisõbralikud
ja toidud ka visuaalselt isuäratavad
Võtan ikka täiskomplekti, v.a. magustoit.
Kõht täis, teen veel tiiru mööda jõe kallast
Kuna jõgi tundub reostamata, siis miks mitte siit ka leivakõrvast välja püüda. Kalamehi hakkab silma mitmeid, tõsi, kala ei paista
Et hädalised ei peaks kuhugi väheste kesklinna puude taha peituma, on siiasamasse rajatud suisa tualetikompleks!
Благовіщенський кафедральний собор
Kesklinnaga ühel pool, võtan suuna lennujaama sihis linnast välja. Mõni tunnike on veel aega ja teen väikse tiiru linnalähiregioonis. Teel möödun bussijaamast
Linna servale jääb surnuaed. Sisse ei hakka minema, aga taamal paistvad ühetaolised Ukraina lippudega hauad on ilmselt sõjaohvrid
Korraks teeäärsesse metsatukka jalutama pööranud, märkan aktiivsete keskkonnaaktivistide kätetööd
Silte on küll üle ühe puu, aga mõnele on ikka kahe silma vahele jäänud
Selliste katetega teid on siin riigis veel üksjagu
Lõpuks saan auto edukalt renti tagastada, visiitkaardi koos soovitusega järgmine kord, kui autot vaja, otse nende poole pöörduda ja jätta vahendajad välja. Lennuk ka juba ootamas.
Õhtuks kodus