Saudi. 14. päev. Kuveidi piir.

Ööaeg hakkab aina lühemaks jääma. Magama sai kahe paiku, kell viis hakkavad hotellis juba ettevalmistused palvuseks. Rommi jääb lootusetult hiljaks, sest on kella pannud poole seitsmeks. Duširuum hakkab kiirelt külastusi koguma

Söömine toimub viiendal korrusel

Nagu eile sai plaani pandud, nii algab tegus päev kõigepealt eelajaloolise linna Ur külastusega. Jääb see tänapäevasest linnast edelasse paarikümneminutilise autosõidu kaugusele. Loomulikult on teel ka kontrollpunktid koos kõige kaasnevaga. Lisaks raudtee

Selgub, et mis siis, et igivana, aga praegu on Ur suletud. Seda üsna proosalisel põhjusel. Kuigi urlasi enam elavate kirjas ei ole, ei takista see nende pärandi vaatamise eest raha küsimast. Ja seda mitte sümboolselt vaid ikka päris arvestatavas koguses. Ühe inimese külastus maksab 25000.- raha. Aga kassapidaja pole veel tööle tulnud. Eeldatav saabumisaeg on üheksa , mis on ca 50 min pärast. Samas on siin ka üks austria fotograaf. Õnnestub passe pandiks jättes siiski sisse sõita.

Eelajalooline Ur oli üks esimesi linnu maailmas omades sellega keskset positsiooni inimkonna ajaloos. Esimesed märgid asustusest ulatuvad aega 5500 aastat enne Kristust.

Peale aastatuhandete pikkust perioodi Ur hüljati 300 aastat enne Kristust, kuna Eufrati jõgi muutis oma suunda. Liiv mattis kivilinna jäänused rohkem kui 2000 aastaks

Kuigi enam mitte kunagi asustatud, saab Ur alates 17 sajandist korduvalt “taasavastatud”

Peahoone, mis on ehitatud ca 2000 aastat e.m.a., on üsna muljetavaldav,

aga ümbruskonna väljakaevatud vundamendid on midagi ainult koos looga nende taga

Peahoone kohta saab infot järgmiselt stendilt

Eks need vundamendid ole muidugi väga vanad ka, aga silmailu sellegipoolest eriti ei paku

Veel paistavad ilmselt mitte väga ammu väljakaevatud Uri kolmanda dünastia kuningate mausoleum

Kui vahest harva siinkandis sajab, siis ikka mehe moodi

Vaatamata sellele, et hommikuks oli Karl endiselt viisata, võtame suuna Kuveidi poole. Hakkab sadama keskmise intensiivsusega vihma. Peatselt oleme tagasi maanteel nr. 1, mida mööda liikumine on tõeline nauding, kuigi ka siin on nüüd mõningad kontrollpostid.

Ühes sellises laheneb asi ruttu sellel põhjusel, et ülemus alles magas ja tuleb trussikute väel uksele, vaatab korra ühte passi ja saadab mind minema.

Liiklust on täna vähem, eriti pärast Basra mahapööret, või ei sõideta siiapoole enam nii palju

Kella poole kaheteistkümneks siseneme piirilinna Safwani

Safwanis otsime koha kus interneti saaks kasutada. Selliseks kohaks on vesipiibukohvik

Selgub, et ka Karl on lõpuks viisa kätte saanud. Minu kinnitus on selline

See tähendab, et sõidame piirile. Sissesõidul väike autode ülevaatus ja siis juba territooriumile orienteeruma. Esimese katusealuse all, kus autod seisavad, pole meil ilmselt midagi teha. Autodega Kuveitlased tegelevad siin oma lindudega

Passikontroll aga peaks edasi olema, vähemalt nii käega viibatakse. Leiame sellise koha, kui keerame juba tagasiteele. Üldise bardaki keskel osutub see hoone kaasaegseks ja selles on arvukalt passikontrolli putkasid, neist oma 5-6 ka töökorras. Väike segadus, et kuspoolt ja kuhu me teel oleme ja asi ants. Passi jääb seda meenutama ilus punane plekk

Seejärel üritame leida kohta, kus saaks autod riigist välja vormistada. Esimese hooga juhatatakse meid kuhugi konteinerkontorisse, aga see osutub kas mingiks kindlustajaks või siis muuks meile mittevajalikuks kohaks. Juhatatakse hoopis kaugemale üle hoovi katusealuse all asuvate rohkearvuliste hallide konteinerite poole

Siin mingit selget tegutsemisjuhendit võtta pole. Üle ühe konteieneris istub suure laua taga mingi boss. Saan audientsi ühe sellise tähtsa mehe juurde, kes küsib, mida ma tahan. No kuidas sa vastad sellele küsimusele. Ütlen, et tahame Kuveiti minna ja näitan auto sisseveo dokumenti. Vastuseks saan midagi säärast, mille mõte võiks olla, et tee mis vaja ja mine.

Nii need asjad muidugi ei käi ja asjaajamiste käigus hakkab vaikselt välja kooruma see seis millesse me end mässinud oleme.

Saan jutule sinisilmse härrasmehega, kes tönkab mõne sõna inglise keelt ja avaldab valmisolekut meiega tegeleda. Pildil vasakul lähim.

Peale mõningast paberitega jooksmist erinevate suurte laudadega meeste vahet, jõutakse selle tulemuseni, et isegi kui me siit Kuveidi poole välja saame, siis Kuveit meid ilma karnetita riiki ei luba. Ja üleüldse on karnetit vaja ka Saudi Araabia ja Jordaania jaoks. Ja mis kõige olulisem, karnetit on vaja ka Iraagi enda jaoks, kui siit piirilt siseneda. Mis tähendab, et siitkaudu me enam tagasi ei saa.

Saame ainult igatsevalt vaadata kuidas autod riiki sisse ja välja liiguvad

Nüüd hakkab tekkima ka veel see oht, et oleme ennast inimestena juba Iraagist välja vormistanud ja äkki ei saa ka autodega enam praegugi tagasi, et isegi kodupoole liikuda. Käin ja uurin selle visa on arrivali kohta, aga seda õnneks ikka saab ka siin, hindki sama, 77 USD.

Karl teeb kõva tööd ja ka tulemuslikult. Kõik mis puudutab Kuveiti, oleks meil tänu tema uskumatutena kõlavatele kontaktidele selles riigis, ilmselt kontrolli all. Võib-olla saaksime seal isegi õlut. Aga see võib osutuda selliseks lõksuks, millest väljarabelemine maksaks palju aega ja raha. Mõlemaga ei ole just kiita. Kui aga õnnestuks näiteks saadagi Kuveidist Saudi edasi, siis see võib lõppeda veelgi hullemini. Kui Kuveidist saaksime tänu kõige kõrgema ešeloni inimeste abiga erinevaid lahendusi kasutada, siis Saudis see võimalus puudub. Alati on võimalik ju üritada konteinertransporti, aga ka siin on palju lõkse. Konteinerid niisama kuskil ei oota, et sõida aga sisse ja aidaa. Nii Iraagist kui ka Alžeeriast sind lennukile ei lubata, kui oled autoga riiki sisenenud. Ei ole mingit objektiivset põhjust miks see saudis ei võiks niisamuti olla. Taas on nii, et vaata kuidas vaatad, nokk on kinni ja saba lahti. Demokraatia on tore asi ja sellelt pinnalt tekib palju vaidlusi edasiste tegevuste kohta. Nagu ikka on optimiste ja pessimiste. Lõpuks on selge, et kui me siit täna edasi liigume, siis enam tagasiteed ei paista olevat ja jääb nii ehk naa ainult konteineri kurss. Mis ei ole arvestades minu eelnevaid kogemusi selles vallas üldsegi meeldiv perspektiiv. Kuigi võib ju tunduda, et mis see siis ikka ära ei ole, tellid konteineri, maksad raha ja läks.

Otsus kaldub sinnapoole, et läheme tagasi, siis aga jälle, et läheme edasi. Siis jälle, vaadates, et kellaaeg juba õhtune, otsustame, et võtame vähemalt selle väljasõidutempli annulleerimise ja ajame autod territooriumilt välja, siis on aega mõelda. Muidu tuleb uus vahetus tööle ja vaja jälle kõike otsast peale alustada. Anname oma 10 passi passikontrolli ära ja jääme ootama

Lõpuks suudab Karl veenda, et tema ise on veendunud, et me saame siia Iraaki tagasi, mis iganes ka eespool siis ei juhtuks. Arusaamatuks jääb, miks iga viimane kui piiriületaja siis carnet de passagega ringi jalutab. Aga otsus saab tehtud, et proovime siis edasi. Karl oli suutnud äta kodustada ühe soravalt inglise keelt rääkiva tüübi, kelle teine väärt omadus oli, et ta võis siin hoonetelabürindis igast uksest sisse marssida ja meie eest kosta. Ja kinnitab, et polevat probleeme. Viimane takistus, mis seisnes meie sisenemise info hankimises Ibrahim Khalili piiripunktist olla ka lahenenud. Kuidasmoodi, see jääbki saladuseks, kas saadi vajalik info või löödi sellele lihtsalt käega.

Autode vormistamine käib ikka selles hallis konteinerkontoris ja seisneb meie ajutise sisseveodokumendi tahaküljele lisatemplite tagumises.

See võimaldab küll auto välja viia, aga kuskile sellest nende poole märget ei jää. Pole siin arvutidgi. Aga eks tegeleme siis probleemidega nende tekkimise järjekorras.

Üritame oma värskete templite ja allkirjadega Kuveidi poole liikuma hakata. Vihma kallab juba pikemat aega nagu oavarrest. Enne väljasõiduväravat tullakse kõigepealt koeraga kontrollima, aga see rohkem selline sümboolne, teen juhiukse lahti aga koer juba sikutab edasi. Mis siis, et koerailm, aga ilmselt ligumärg koer eriti tööhoos pole.

Aga selgub, et mingid paberid on ikka puudu ja keerame otsa ringi. Taas see tuttav hall konteiner mitte kaugel passikontrolli hoonest, mis alloleval pildil tuledesäras

Siin tehakse kaks komplekti koopiaid passist ja sellest autodokumendist, lisaks saab meile jääv komplekt veel ühe lisakviitungi

Lisapaketiga varustatult triivime piirile tagasi.

Nüüd saame üsna varsti Kuveidi poole liikuda. Esmane kontroll on siinsamas loetud meetrite pärast, üks ülevoolavalt rõõmus piirivalvur tervitab meid ja varsti saame liikuda edasi juba päris piiripunkti.

Esmalt siseneme paremat kätt jäävasse arrival halli.

Siin saame oma e-viisad transfeerida paariks paberiks ja üheks templiks passis.

Viisa ise peaks selline paber olema. Vähemalt igaüks sellise sai.

Lisaks veel sellina arusaamatu paberilipakas

Passitempel

Seejärel saab sõita mitte kaugel asuva katusealuse alla, kus asuvad kioskid ilmselt autode vormistamiseks.

Esimese hooga ei taheta muust kui CDP-st midagi kuulda. Aga paistab, et üks telefonikõne paneb härrad meelt muutma ja väikese pusimise tulemuseks on selline paberike

Kui kõigil on selline kassatšekki meenutav paberike käes, tuleb liikida ühe katuse alt teise alla. Jääb see vasakut kätt asuva hoone ees. Kogu siinse tagasihoidliku paberimajandusega tuleb veel mingid toimingud läbi viia.

Ootamine kestab päris kaua ja päädib lisapaberi väljastamisega. Aga selgub, et põnevamad seiklused ootavad alles ees. Vihmasadu on vahepeal oluliselt ägenenud ja ka tuul on tõusnud. Peame liikuma natuke edasi järgmise katuselause alla, kus hakkab toimuma tolliläbivaatus. Selleks kästakse kogu auto tühjaks tõsta (!). Kuigi oleme katuse all, siis katus lekib igalt poolt ja lisaks puhuv tugev tuul toob paduvihma igasse punkti kohale.

Kui auto enam-vähem tühjaks kraamitud, selgub, et vaja selle tühja autoga nüüd röntgenisse sõita. Mis krdi pärast need asjad siis kõik välja vihma kätte pidi tõstma?

Röntgen asub sellelt territooriumilt välja sõita ja paremale. Suur asfaltplats ja meeletu vihmatorm. Mõned autod on parasjagu käitlemisel. Võtame sappa. Röntgenioperaator tuleb ütlema, et teenuse eest tuleb ka maksta ja teha saab seda eemalasuvas kioskis.

Maksab see pull siin vastavalt hinnakirjale 2 KD

Kviitungi saab ka

Seejärel saab taas röntgenisappa asuda

Meiega koos seda õnnetut protseduuri läbi tegema sunnitud kohalik ei suuda oma erutust varjata ja vaatamata vihmasajule käibja filmib ja pildistab meid igast kandist. Lõpuks ei pea enam vastu ja tuleb meid endale külla kutsuma.

Peale paduvihmas ootamist kuni protsess lõpule saab, antakse mingi paber. Sellega sõidame tagasi oma väljatõstetud kola juurde, mis vahepeal on oma niiskusesisaldust järsult tõstnud.

Tüübid uurivad röntgenipilti ja otsustavad ikka veel autost midagi otsima hakata. Selle käigus keeravad segamini veel kõik selle mis natukenegi autos oma kohal oli. Lõpuks saame loa oma vettinud asjad autosse tagasi tõsta. Hea veel, et asju läbi siinsamas asuva röntgeni ei pidanud tõstma nagu siin mõned pidid tegema. Sellega on piiriületus lõpusirgel ja sõidame territooriumilt välja kohe paremat kätt jäävasse tanklasse tankima.

Henry kui tüüpiline turist kunagi, tõmmatakse kenasti lohku. Maksab dollarites, mis küsitakse, omamata mingitki ettekujutust kursist. Tulemusel maksame kütuse eest ca neljakordse hinna.

Üks Kuveidi dinaar = 3 EUR

Autod tangitud, hakkame liikuma Kuwait City poole. Selleks on kuuerealine maantee Highway 80, tuntud ka kui Highway of Death.

Seda teed kasutas 1990 Saddam Kuveidi okupeerimiseks. Koalitsioonivägede vabastusrünnaku käigus veebruaris 1991 lasti sellel teel ühe ööga puruks või hüljati hinnanguliselt 1500-2700 soomusmasinat. Eriti hulluks läks olukord Mutla kõrgendike juures, kus teel oleva pudelikael juures lasti puruks ca 300 sõidukit. Seetõttu on see lõik saanud ka nime “Mile of Death”

Hukkunuid, arvestades purustatud tehnika hulka ja teelõigule antud nime, polnudki palju. Erinevatel hinnangutel sai surma 200-1000 inimest, 70000-80000 iraagi sõdurit aga tegi Basra poole vehkat

Rommil on auto teinud ootamatu meeleolumuutuse ja nurrumise asemel hakkas järsku ragisema. See tähendab minimaalselt väikest tehnoülevaatust esimesel võimalusel. Henrydel on starter ilmselt viimased hingetõmbed ära teinud ja nüüd siis autot enam seisma ilma vajaduseta ei jäeta. Raitidel on samuti aeg-ajalt starteriga häda, nimelt kipub see käivitamisel peale jääma. Suzuki väike kotermann, mis seisnes vahepeal voolu puudumises, sai mõni aeg lahenduse akuklemmi kinnikeeramise näol.

Kuna kardaanihäda on kõige akuutsem, siis peatume linnapiiril olevas tanklas, et kardaan alt ära võtta. Asfaldisõiduks pole seda tagavedu ju vaja kah.