Öösel ründab meid bussitäis rahvast. Sisenetakse suure lärmiga, välisuks jäetakse ristseliti lahti, keedetakse teed, kooserdatakse edasi-tagasi. Ülejäänud puhkajate öörahu ei peeta miskiks. Lõpuks olukord rahuneb ja on võimalik magada. Siis järsku süttib valgus ja taas on ärkamine. Kogu see sisenenud rahvamass kaob kaunis kiiresti ja kella kuueks hommikul on plats taas tühi. Ärkame meiegi.
Hommikul pakutakse sööklaruumis teed, mis on nii kange, kui üldse olla saab. Keedame ka oma vett ja joon hoopis kohvi. Öösel ilmunud reisibuss ei käivitu ja anname talle natuke käivitusabi.
Bussijuht tuleb ja erilise tänu märgiks, või vähemalt mina arvan nii, saan kannust 2x pipetitäie kohvi.
Piiripunkti sissepääs, kuhumaani jõudsime ka eile öösel, ei jää kaugele.
Selle kõrvale paremat kätt jääb ka grupp esmapilgul tühje maju. Mõne aja pärast on siiski seal ka liikumist märgata
Siin väidetakse peale meie passide vaatamist, et edasi me siit ei saa. Saudid ei võtvat meid vastu. Ühtegi ühissõnavarasse kuuluvat sõna me seekord ei leia ja vaevaline kommunikatsioon käib läbi tõlkeäpi. Lõpuks läheb hetkel ilmselt kohal olevatest tegelastest tähtsaim Tiidu dokumendikomplekti pakiga väidetavalt saudidelt küsima, kas meid soovitakse näha või ei. Õues on vilu, +5°C. Oodates saame loa uurida lähemalt kontrollposti Humveed ehk HMMWV-d.
Näha on, et masin on ka sihipärast kasutust leidnud
Et tegu pole mingi moepärast autoga, saab aimu, kui visata pilk peale soomusele.
Ei mina oska arvatagi, kui palju selline kergtank ka kaaluda võiks. Internet arvab, et 5,5 tonni
Ainult numbrimärki ei lubata pildistada
Naastes teatab ta, et saudid ikkagi ei lubavat meid sisse. Protesteerime ilmselt piisava agressiivsusega ja lõpeb hetkel asi sellega, et üks teistest väheke teravam kirjutab telefoni, et oodaku me kella kaheksani, äkki siis saab meiega midagi ette võtta. Nimetatud kellaajani jääb pool tundi ootamist. Kas just ajaviiteks, aga siiski arusaamatuks jääval põhjusel otsivad kohalikud kontrollpunkti tüübid kõrbest ühe veoautorehvi ja lõbustavad endid selle põlemapanekuga.
Meie aga teeme hommikusööki, seda siinsamas autode vahel teeservas
Pidevalt käib ikka uurimine ja ülekordamine meie päritolu kohta. Estonia oleks nagu mingi uskumatu nimega külake Marsil, millest keegi midagi ei tea ja üritatakse meid parandada, justnagu saaksime me sellega eksida, et ikka espanja, espanja. Muul juhul võiks rahuliku südamega omaks võtta ka espanja, aga piiril ilmselt peaks ikka jääma enda päritolule kindlaks. Praegu meenub, et eile oli üks ametnik mingite müstiliste mõttekäikude tulemusel jõudnud hoopis ootamatute tulemusteni ja küsis meilt üsna veendunud ilmel, kas me oleme vietnamlased. Mina kahtlustan, et neid viimaseid pole nad siin küll elusast peast kordagi näinud, muul juhul oleks ta ilmselt aru saanud oma mõttekäikude absurdsusest.
Kell kaheksa ei juhtu loomulikult mitte kui midagi. Aga varsti tuleb üks tegelane, kes võtab vaevaks veel kord saudide juures käia peale Karli järjepidevat veenmist. Lõpuks saab infokildudest kokku enam-vähem reaalse versiooni. Üle piiri lastakse ainult Iraagi kodanikke ja ilmselt palverändureid. Meie ei sobi kumbagi kategooria alla ka mitte parima tahtmise korral. Paned kohaliku ürbi üll või mitte.
Ega muud üle jäägi kui ots ringi keerata, neljandat korda küsima minna ka pole mõtet. Nüüd on kohe uus probleem. Kütust on selleks, et tagasi sõita liiga vähe. Näidatakse, et siinsamas on tankla. Tankla tõesti on, aga kütust peab hirmsasti kauplema.
Kuidas mingil maal parasjagu diiselkütet nimetatakse, tasub segaduste vältimiseks enne kindlaks teha. Kas on see sõna siis gasole, nafta või diesel. Nähes sellist kirja tankuril, mis Teie arvaksite, millega tegu?
Esimene tegelane ajab nii segast juttu, et lähen otsin alternatiivse tankija.
Isa ja poeg prügiauto pealt mõtlevad natuke ja tekib lootus natuke ikka diislit saada. Panevad prügiautole hääled sisse ja varsti naasevad kahe kanistriga, kokku ca 50 l.
See maht juba päästab. Üritame selle väärt kraami kuidagi paaki ka saada
Esmalt küsib küll sada taala aga see saab kiiresti redutseeritud poole väikesema summa peale. Siis selgub, et kohalik raha sobiks ikka paremini ja lõpuks kujuneb kütus arvestades hetke olukorda üsna rahuldava kursiga. Ja vaadates, et me ikka äpud, valavad lõpud ise ära kah.
Tagasiteel saab pilgu heita nendele piirkondadele, kus möödunud ööl pimedas läbi kihutasime. Aga kõik on sama kui see, mida eile valges nägime – Üks kindlustatud punkt teise otsa, väga väikeste vahedega
Sellelt pildilt näha, milline on keskmine vahe kahe kindlustuse vahel
Vahelduseks ka kaamelikarjad. Maamiine ilmselt siin ei ole
12.20 jõuame Nuhaibi asulasse. Sellesse mošeega sõjaväeossa pidi meid eile esialgu majutatama
Siin on tankla, kus saab ilma kauplemata diislit osta . Ametlik hind on 400 dirhamit liitrile. Hind meile 1000/l. Oleme rõõmsad, et saab, seegi hind 0,66 USD/l.
Lisaks saab noorelt ärimehelt veel ka midagi maitsvat soetada
Paaris eelmises kontrollpunktis on meie mõte Jordaaniat kui transiitmaad Saudi sõitmiseks maha laidetud, aga siin tehakse selgeks, et 21 tee, mida mööda otse plaanisime sinna suunas sõita, on üldse suletud. Seda ilmselt meie jaoks või siis ka kõigile, seda ei saa täpselt aru. Kui vaadata värskelt liivakottidest laotud laskepesasid ja muidu sõjalist aktiivsust, siis võib vabalt olla, et sellel suunal kellegiga parasjagu mingeid erimeelsusi lahendatakse. Seega kõigub meie otsus Kuveidi ja Jordaania vahel nagu pendel, kaldudes nüüd vahepelasest Jordaania poole liikumisest taas Kuveidi poole. Karl alustab internetis viisataotluste täitmist
Lootus, et tagasi saab kiiremini, ei ole päriselt määratud täituma.
Nendes kontrollpunktides, kus eile eskordiga siva läbi sõitsime, läheb täna ikka aega, nendes punktides, kus eile pikalt aega läks, võetakse meid kui vanu sõpru vastu ja ilma nendega teed joomata ja pildistamata kuidagi edasi ei saa.
Tegelikult on mul juba kaunis sassis kus ja kellega me juba koos teed joonud, automaatide või humveedega poseerinud
või niisama vennastunud oleme.
Punase kaheksakümne käivitamiseks on meeskonnal tekkinud teatud meisterlikkus
Viimases punktis enne Karbalat, kus tulles tunde veetnud,
saame politseieskordi kuni tõenäoliselt selle piirkonna lõpuni ja linna piirini. Taas on teeservas mäed autoromusid.
Linna sissesõidul eskordi mõjuvõim lõpeb ja antakse kontroll uutele üle. Need muidugi pole enne meie dokumente näinud ja üle pika aja tuleb taas ka auto sisseveodokument lagedale kraamida .
Söögiga pole ka viimasel ajal teab mis kiita olnud ja esimese marketi silmapiirile ilmumisel tõmbame teeserva.
Teab mis rikkalik valik siin pole, aga poeesisel tehakse ka kebabi ja muud sööki
Salateid saab saia vahele ise toppida, millist ja kui palju tahad.
Aga lihal oli küll nii mõnegi arvates natuke hapukas maik man. Ilmselt selline marinaad lihtsalt
Karbalas võtame suuna juba eelnevalt ennast tõestanud maanteele number 1. Siin saab kiiresti liikuda, asulaid ei ole ja teemärgistust samuti mitte. Sõidetakse nii kiiresti kui kannatab, rekkad peaasjalikult keset teed. Kontrollposte ka ei ole, paistab, et see kontrollivärk on siin lahendatud teisiti kui ülejäänud riigis, nimelt on kõik peale ja mahasõidud range kontrolli all.
Peatume samas tanklas, kus paar päeva tagasigi. Üritused laadida internetti juurde lõppevad vaat et kismaga.
See-eest on selles universaalpoekeses palju muud huvitavat.
Muu hulgas saad müüja ees letilt näiteks osta nukid või elektrišokirelva.
Niikaua, kui neid internetimanipulatsioone üritatakse teha, veendun järjekordselt et kohalikud magutooted on tõepoolest ülimagusad
Ööseks plaanime jääda An-Nāsirīyah’sse. Mahapööre peale Eufrati jõe silda ja siis veel paarkümmend kilomeetrit.
Enne muidugi kontrollpost. Võib öelda, et rutiinne kontroll. Autod teeserva ja kapteni jutule. Seekord lõbustame kohalikke Väintsiga kahekesi. Ikka passide pildistamine, auto dokumentide pildistamine ja whatsapiga kõrgematele ülemustele edasi saatmine. Selle punkti eripärana soovitakse teada, kuskohas me ööbida kavatseme. Kuna telefonis pole interneti ja peast ei õnnestu ühtegi usutavat nime välja mõelda, käin autode juures, kus neti abil mingi nimi leitakse -Gulf Hotel. Tüübid pole sellisest miskit kuulnud. Palun telefoni tõlke abil meile midagi soovitada. Soovitavad Gudea hotelli. Saame lõpuks minema ja maandumegi selles hotellis.
Meie number on kahetoaline
Karlil on vahepeal õnnestunud saada kõigile Kuveidi viisad, välja arvatud tema ise. Loodame, et hommikuks tuleb see viimanegi.
Peale tubadega tutvumist läheme veel linnapeale. Plaan on midagi hamba alla saada.
Südaööks leiame ka söögikoha.
Erilise isuäratava roaga tegemist ei ole, rohkem selline kiirtoit
Tänase päeva marsruut tuli järgmine
