Peale pikka pausi, mis algas koroonapiirangute ajal ja jätkus Ukraina sündmustega, tekkis mõni aeg tagasi taas võimalus venemaa viisat taotleda. Kuna vastav luba mulle ka mööndi, siis kasutan võimalust, kuniks veel saab, et sõita mõningaid lahtisi otsi siduma ja vaadata, kuidas see riik hetkel ka välja näeb. Plaanis on Novgorod ja Peterburi
Piirile Luhamaal jõuan 15.40. Minu ees seisab kahes rivis ca 20 autot, valdavalt kas Vene või Läti numbrimärkidega. Meenub sõber Peetri mõne nädala tagune kogemus, kus ca kümne auto peale kulus pool päevakest. Kaalun varianti, et sõita Koidulasse, sinna on 37 kilomeetrit, aga siiski loobun
Pärast täpselt ühte tundi konutamist toimub edasiliikumine ühe auto pikkuse võrra. Ja siis kümne minuti pärast veel nii poolteist auto pikkust. Lähen ja sirutan jalgu. Ees on paar eesti numbrimärgiga autot, paar Leedu transiitnumbrit kandvat masinat, üks Tšehhi auto. Ülejäänud lätlased ja vene numbrid. Kõrvalolev auto aga on Eesti transiitnumbriga. Viimase tunniga on juurde tulnud veel viis-kuus autot.
Kuigi autod seisavad kahes paralleelses reas, millest parempoolne, kus ka mina asun, on ainult euroliidu autodele, siis praktikas on kõik läbisegi ja liiguvad nad samuti enam vähem võrdselt. Kontrolliala juures polegi enam vahet tehtud, iga rea kohale on kirjutatud “kõik reisidokumendid”. Selle rea kohal, kus mina asun aga on veel punane nool kirjaga deklareeritav kaup. Loodetavasti pole see nii range määratlus.
18.45 saan järjekorras esimeseks. Ilmselt küll tuleb roheline tuli enne minust vasakul olevale autole. Mõnda aega tagasi peale eestipoolset kontrolliala tõkkepuu taga asunud autode tropp on järsku kadunud
Üsna pea saan samuti letti. Piirivalvur on kuidagi varasemast tuttav vanemapoolne naisterahvas, kes lisaks passile ja auto dokumendile veel ka juhilube näha tahab. Siin piiripunktis on see ennegi tavaks olnud. Uurib kuhu lähen ja tahab kapotialust vaadata. Ka kõik uksed tuleb lahti teha. Uurin, et kui oleks soovi olnud, siis kas ühe Vana Tallinna oleks kaasa võinud võtta või on selline tegevus sanktsioneeritud? Välja viimisega mingit probleemi temateada ei olevat, ainult tagasi ei tohi miskit tuua. Seejärel saan kioskis aru anda. Et kuhu lähen, kui kauaks, mis põhjusel. Noormees on sümpaatne ja seepärast ei viitsi tüli üles tõmmata, et mis see tema asi on. Iga vastus pannakse ka arvutisse kirja. Vastavasisulise küsimise peale teatatakse, et ajad olevat sellised. Ei suuda käigult välja mõelda, milline on selliselt kogutud info väärtus või kuskohas seda üldse kasutada saaks. Aga las olla pealegi seekord. Veel saan teada, et vene poolel on viimasel ajal tihti fooris punane tuli. Öösel olla kahest viieni punane olnud ja ka täna päeval olnud kaks korda pikalt punane. Seega peaksin olema valmis pikemaks passimiseks. Kohe tõkkepuu tagant väljas see punane tuluke põlebki. Mõtlema paneb, et kes seda punast foori sisse ja välja lülitab. Asub see ju veel Eesti territooriumil, kas tõesti on lubatud venelastel siia mingi kaabel vedada või käib see kuidagi üle õhu? Ikkagi imelik, et meie territooriumil asuvat foori kuskilt naaberriigist juhitakse
Kell on 18.55. Ees on autod kohe kahe reaga algust teinud. Pargin ikka viisakalt paremasse serva ja et ähvardati pika passimisega, proovin seljataha jäänud piiripunkti hoones tualetti külastada. Luba antakse sissesõidu poolt siseneda. Autos tagasi, kuulen, kuidas vahepeal kõrvale sõitnud autost käib kodanik minu ees olevat autot edasi sõitma ärgitavat ja avaldab oma kaassõitjale pahameelt et nood ei julgevat punase tule tõttu edasi sõita. Täitsa mõttetu värk iseenesest ega vene poolel sellepärast asjad kiiremini ei liiguks, kui sinna poolvägisi suurem tropp tekitada.. Meenutab natuke trügimist lennukisse või lennukist välja.
Ootamine kujuneb tõesti pikaks. 22.16 süttib korraks roheline tuli. Seda veoautodele ja kaks-kolm rekkat saavad liikuma. Õues on juba päris jahedaks läinud ja automootorid töötavad. Uni tikub peale, aga valvsust ei tohi kaotada – oht on kiirelt järjekorras tahapoole sattuda.
22.40 tuleb tagant signaal. Roheline tuli on sõiduautodele süttinud! Minu ees seisev auto võtab paigalt, vasaku rea esimene jääb hetkeks jokutama ja juba sõidetakse minu järel temast mööda. Seda ta muidugi ei andesta ja kuna vene piiri tõkkepuuni on piisav vahemaa, siis jõuab põhjagaasiga ka meist kõigist uuesti ette.
Esimeses kpp-s vaadatakse sinu dokumentide põhjal, kas sa kvalifitseerud edasisõiduks, samuti loetakse sind üle. Ja antakse täitmiseks migratsioonikaart, mille täitmine , erinevalt Ivangorodist, siin ikka veel käsitsi käib. Vaatamata kõigele saan hakkama. Samuti lisatakse dokumendikomplektile lamineeritud tükike paberit millel ilutseb suur 1. See tähendab inimeste arvu.
Terminali juures on minu ees kaks autot kahes reas. Valin parempoolse, milles seisab see eelnev kihutaja. Äkki ta teab, kuidas kiiremini edasi saab. Kogu ülejäänud seltskond, kes selle satsiga üle piiri lubati, joondub ka kenasti minu taha. Mis tegelikult osutub ebaõnnestunud valikuks, sest vasakule parkinud auto saab passikontrollis asjad korda ja fooris süttib roheline tuli, mis lubab tal esimesena edasi sõita. Nüüd jääb tema koht suisa vabaks ja tagantpoolt võiks keegi reavahetusega oma positsioone kõvasti parandada. Aga kummalisel kombel seda avantüüri keegi ette ei võta. Varsti liigub edasi ka minu ees olev auto ja saan minna samuti oma passi ette näitama. Vastavateks vajadusteks mõeldud putka ees on väike järjekord suurte pampudega venekeelseid naispensionäre. Selgub, et need on ukraina passidega ja suunduvad nüüd Moskva kaudu Donetskisse. Nende dokumentidega läheb üle keskmise aega, lisaks saavad nad täitmiseks mingi A4 formaadis ankeedi. Kuna tänasest kuulub see linn venelaste arvates ametlikult neile, siis võib oletada, mislaadi mammid need sinna kiirustavad.
Lõpuks saan ka mina letti. Tüütuid lisaküsimusi ei tule ja varsti sõidan juba tollikioski kõrvale.
Peale viimast korda sellel piiril, millest on ikka juba omajagu aega, on muutunud tollideklaratsiooni formaat A4-st A5-ks. Selle käigus on ka teksti suurus poole väiksem, samuti on mingil määral muutunud ülesehitus. Kõik see kombineeritud öise aja ja halvenenud nägemisega teeb selle paberi täitmise pimedas kaunis raskeks. Aga saan hakkama, kuigi üks eksemplar tuleb ümber teha. Enam ei ole vaja ka täita ja allkirjastada varem nõutud dokumenti selle kohta, et olen teadlik kõigest, mis minuga juhtuma hakkab, kui ma autot pärast venest tagasi ei too.
Piiriületuse käigus ei huvita kedagi sinu auto roheline kaart ega ka sinu enda värske PCR-test, mille ma püüdlikult ette olin valmistanud.
23.45 saan lõpuks loa välja sõita. Näha on, et sissesõitu piiripunkti on tugevasti kindlustatud ajutiste teetõkete ja siilidega. Esimese hooga ei saa arugi, kustkaudu peaks välja saama. Lähen küsin ja saan vastuseks, et kohe koristatakse tõke eest ja pääseb liikuma. Nii ka juhtub.
See, mis ootab värava taga, on masendav. Kohe piiripunkti sissepääsu juures on tohutu rahvamass. Osad seisavad, osad aga magavad maas või pambuhunnikutel. Paljud on koos lastega. Jääb selgusetuks, mida need inimesed siin ootavad. Selge see, et pääsu Eestisse, aga kas neid ei lubata edasi või on see mingi omalaadne järjekord või hoopis mingi kolmas variant.
Edasi sõites inimesed ei lõpe. Vaatamata sellele, et on südaöö, käib elav sebimine ka kaugemal, bensiinijaamade ja parklate territooriumitel. Näha on mitmeid reisibusse, milledega arvatavalt neid ilma autodeta inimesi siisa on transporditud. Aga ka autojärjekord on meeletu, pakuksin suurusjärku 500 ühikut kindlasti UA numbrimärkidega. Kõigil klaasid udused, mis reedab autos ööbijaid.
Teine järjekord, mis mind hämmastab, on veoautod. Tehakse muudkui uusi sanktsioone ja lisatakse kaupu, mida vedada ei tohi, aga rekkajärjekorrad muudkui kasvavad ja rubla muudkui tugevneb. Keskpanga kurss on juba 52 rubla ühe euro eest. Siin on veoautosid nelja kilomeetri jagu ja järjekorra ots on alles Malgino teeristis. Eks oma osa on ka kindlasti töökiirusel, millega ülesõitu ootavaid autosid käideldakse.
Edasi liikudes ja ilma valgenedes ilmuvad märgid, millega inimesed kõigile oma meelsusest teada annavad
Ka Novgorodis, kuhu ma esimesena suundun, toimusid eile rahvapidustused Ukraina alade liitmise tähistamiseks. Raske öelda, milline on rahva üldine meelsus, tean seda ainult oma tuttavate kohta. Igatahes juuksuritöökoja administraator, vanem naisterahvas, tõmbus kohe kangeks kui kuulis, et olen Eestist. See ju “nedrushestvennaja strana” ja peab ikka enne korralikult läbi mõtlema, kas see üldse sobib või lubatud on, et sealt pärit tegelasel natuke juukseid lõigata. Aga ilmselt sellise olukorra kohta mingeid juhtnööre jagatud ei ole, seega saan ikkagi pärast suhete soojendamist juuksuri juurde.
KFC ja Burger King jätkavad endiselt venemaalaste paksukssöötmist aga McDonaldsis toimetavad kohalikud tegijad. Rahvast ei paista olevat.
2 oktoobril olen juba koduteel. Umbes 7 km enne Ivangorodi hakkavad rekkad teeservas pihta. Kahe kilomeetri pärast tuleb piirivalve kontrollpost. Pean pagasniku ette näitama, aga tegelikult see väga ka huvi ei pakkunud, sest kui jõudsin luuki tõstma hakata, sain juba loa edasi liikuda. Huvitaval, et edasi enam teeserval veokaid ei ole.
Tangin paagi täis endises Nestes, mis nüüdseks on Tatneftiks saanud. Kummalisel kombel kandis Novgorodis olev Neste jaam endiselt Neste logosid. Äkki müüb paremini?
Edasi liigun piirile. Kell näitab 20.00. Siin valitseb keskmist sorti segadus. Näha on kahte järjekorda. Keskmine on UA numbrimärkidega, vasakpoolne aga Eesti numbrimärkidega autodele, sekka mõni RUS. Keskmine järjekord ulatub täpselt mäel asuva ristmikuni, vasakpoolne pöörab mõne auto jagu lõunasse. Allpool vilguvad politseiauto tuled ja käib mingi seletamine.
Kuna EST autode järjekord on ennast sisse seadnud vastassuunavööndisse, siis takistab see sisse sõitvaid autosid ja politsei organiseerib liiklust, juhatades järjekorras olevad autod kõik tagasi mäe peale, et moodustuks üks järjekord, seekord sabaga põhja suunas. See tekitab suuremat segadust, sest eelnev autode järjestus ei kipu säilima ja mõni juurdetulnud auto katsub samuti oma positsioone parandada. Politseinik on rahulik ja malbe ega soovi olukorra lahendamiseks ilmselgelt mingeid rangemaid meetmeid kasutusele võtta. Käivad paar elavat vaidlust, keegi mainib ,et Koidulas peab üle piiri saamiseks 5 ööpäeva passima. Lõpuks toimub siiski mingisugunegi organiseerumine ja jätkub ootamine.
Ukraina numbrimärke kandvad autod ei pääse üldse löögile. Kuna jalakäijate piiripunkt pole siit näha, jääb selgusetuks, kui palju veel seal rahvast on. Igatahes on see ilmselge alandamine ja võimu näitamine, et neid üle piiri ei lubata. Paneb imestama kui rahulikult ja alandlikult nad veel ootavad. Samas pole muidugi ka otstarbekas ilmselt mingit tüli üles tõmmata, see tüli on kodus neil nagunii juba käimas. Üldse on kogu see sõjateema siin puhtal kujul nagu Orwelli raamatust: sõda on rahu ja vale on tõde. Siinsamas on ka meie Narva tanki äsja paigaldatud analoog
20.45 toimub elavnemine. Kogu järjekord EST autosid suunatakse politsei poolt piirile.
Enne piiri oleva tõkkepuu juures, kus tavaliselt dokumente kontrollitakse, küsitakse seekord ainult, et kas olen üksi. Iseenesest täiesti mõttetu küsimus, dokumente ei kontrollita. Aga eks see viikski liiga palju aega kah, vastassuunas ootavad juba läbipääsu mitmed autod ja liinibuss. Ca viie minutiga ongi kogu järjekord kolinud terminali juurde kahte paralleelsesse rivvi
Järjekord liigub aeglaselt, aga ühtlaselt. Rivi valikul panin mööda ja kaotasin vähemalt ühe koha, aga 22.20 paiku saan minna esimesse putkasse autot välja vormistama. Edasi liigub juba kiiresti. Kõik on tavapärane ja rahulik, ainult passi vaadatakse põhjalikult, kuigi see on täiesti uus ja tühi. Või siis just selle pärast.
Eesti poolel käib kõik ka suhteliselt kähku. Õnneks keegi ei küsi kui palju mul suitsu kaasas on, kus käisin ja mida tegin või miskit muud sarnaselt tobedat. Ainult piirivalve töötajal, kes eesti nimega ja ka kindlasti eestlane, on raskusi suhtlemisel eesti keeles, kogu aeg kipub automaatselt vene keelele üle minema. Mis teha, amet siin ilmselt selline.
19 oktoober
Paar nädalat peale eelmist käiku teen korduse. Olukorrad on kardinaalselt muutunud
Kella 13.00-ks olen Narvas. Traditsiooniline sissesõit “otstoinikusse” on suletud. Käib mastaapne teeehitus ja sissesõit on organiseeritud sama ava kaudu kustkaudu käib ka traditsiooniline väljumine. Parkla on tühi. Nii tühi pole ta minu silmis küll kunagi olnud. Olen ainuke
Käin registreerimisputkas kus head eesti keelt rääkiv Kirill ütleb, et tuleb oodata, kuni tabloole ilmub minu autonumber. Muud midagi tegema ei pea, sissesõidul on skänner juba autonumbri fikseerinud ja raha maksma ka ei pea. See viimane olekski kaunis tobe.
Ajapikku koguneb veel paar autot ja peale umbes pooletunnilist ootamist tulebki tabloole rida autonumbreid ja algab võidusõit piiripunkti. Narvas käivad üsna mastaapsed tee-ehitused ja seetõttu tuleb traditsioonilise marsruudi asemel kasutada erinevaid alternatiive. Isa arvan, et seekord tulin takistussõidust üsna hea tulemusega välja.
Piiril ei küsita eriti midagi. See on natukene arusaamatu, kui meenutada, mille vastu lõunapiiril huvi tunti. Tähendab, kui Sa ikka ei taha öelda, kuhu ja milleks sa lähed ja valetada samuti ei taha, siis tuleb tulla Narva. Aga kuna olen siin oktoobrikuus juba teist korda, siis pean ikkagi täitma mingi tobeda paberi kütuse koguse kohta paagis.
Venemaa poolel pole samuti autosid ja vormistamine käib üsna standardselt. Õnneks on siin kasutusel veel A4 formaadis tollideklaratsioonid, nii, et täitmine on ka natuke lihtsam. Ainult täitmisel nõutakse rangust, pean internetist otsima, et kus aadressil täpselt asub see Intouristi hotell, mille endale peatuskohaks märkisin. Tavaolukorras oleksin tuima näoga kirjutanud, et uulitsa leenina 5 või midagi sarnast, aga, et praegu pole tavaolukord, siis vaatangi Googlest järele.
Uuenduslikest meetoditest piiril tuleb välja tuua nõude avada kütusepaagi täiteava. Peale pilguheitmist mustavasse auku saab loa see jälle kinni panna. Kindlasti on selle nõude väljamõelnud ametnikul hulgaliselt häid ideid sellise toimingu juurutamise põhjenduseks, aga mina kahjuks nii terava mõistusega ei ole ega suuda miskit välja mõelda. Aga kõik protseduurid käivad kiiresti ja piduriks on ainult minu deklaratsioonide kirjutamise aeglus.
Palju on muutunud paari nädalaga ka väljaspool piiripunkti. Täiesti on kadunud ukrainlased, samuti pole ühtki muud soovijat Eesti suunduda. Ainult tank seisab endiselt omal kohal, toru lääne poole õieli
Järgmisel õhtul tagasi suundudes pole samuti praktiliselt kedagi piiri ületamas. No paar autot on, aga peale mind ei paista enam kedagi tulevat. Vene poolel kulub ikkagi kokku oma pool tundi, Eesti poolel töötab ainult üks kiosk ühe politseinikuga ja samuti liigseid küsimusi ei teki. Tollitöötajat ka pole ning keegi ei tahagi minu kütusedeklaratsiooni vaadata ega uurida, kui palju mul ikka viina kaasas on.