Petropavlovsk

Järjekordne linn, mille asutamine on seotud vene vallutustega Kesk-Aasia suunal. Kasahhipäraselt kõlab ta Petropavl (Петропавл). kasahhi kõnekeeles kasutatakse ka nime Kyzylzhar ( Қызылжар,  Qyzyljar, “Red Cliff”). elanikke nii paarisaja tuhande ringis, ilmselt üks suurima venelaste osakaaluga linn siinmail. Asutati aastal 1752 kui kindlustus ja sõjaväe eelpost. Mina külastasin seda paika esmakordselt 2019 sügisel.

Mõned aastad hiljem avastasin, et aktiivne on ka plaan linnanime uuesti tagasi muuta. Sellele on väga julged ja õiged põhjendused. Kuidas saab üks iseseisev riik taluda linna nimena aastasadu oma verivaenlaseks oleva võõrvallutaja sõjaväelise kindlustuse nime. Panen siia ühe huvitava selle teemalise artikli ka üles aastast 2021

https://newsroom.kz/orys/nrnewsru/kultura1140704.html

Rongi või bussiga linna saabujad leiavad ennast, nagu mitmel pool tavaks on, ühest ja samast paigast. Rongilt tulija esimene vaade on selline

Raudteejaama ootesaal

Siin saab teada, et seoses NurSultani uue vaksali valmimisega on rongiliiklust ümber muudetud.

Raudteejaamast väljujale avaneb selline suurepärane vaade

üle õla vaadates aga selline

Selline aga on siinsamas kõrval oleva bussijaama välisilme

ning sisevaade. Bussijaamad ikka tagasihoidlikumad ja vähem aristokraatlikud

Milliseid marsruute pidi siit bussid liiguvad, saab aimu järgmiselt ekraanilt

Raudteejaama esisel platsil on veel kuju kuulsale Kasahhi poeedile Magzhan Zhumabayevile, kes 1938 aastal NKVD poolt maha lasti

Reisija, kes saabub võõrasse linna eesmärgiga seal veeta rohkem kui üks päev, peab tegelema öömaja otsimisega. Esmapilgul võiks lihtne ülesanne olla, eriti, kui ei ole tegemist just väga atraktiivse turismikohaga ja samuti on juba reisihooaeg lõppenud. Esimene võimalik info ootab kohe raudteejaama juures

Aga võta näpust

siinsamas lähedal on aga ridamisi erinevaid soodsaid ööbimiskohti nendele, kes soovivad hiljem samuti bussi või rongiga edasi liikuda ja seetõttu eelistavad kesklinnale seda piirkonda

Minu plaanidega parasjagu ükski neist ei sobi ja tõtt-öelda kummalisel kombel poleks üheski neist ka vakantseid voodeid olnud

Siinsamas on mälestussammas ühele kohalikule tippkommunistile, Zhumabek Tashenovile (Жұмабек Ахметұлы Тәшенов) 1915-1986. Nagu nelgid juuresoleval pildil tõestavad, on maailmas endiselt mitmesuguseid inimesi. Aga kui asja natukene sügavamalt uurida, siis saab selgeks, et vaatamata kogu elu kommunistliku karjääri tegemisele võlgneb tänapäevane Kasahstan sellele mehele palju. Nimelt oli Hruštšovil käsil projekt uudismaadega ja plaan liita suur osa Põhja-Kasahstanist hoopis Venemaaga, millele nimetatud seltsimees, olles siis ministrite nõukogu esimees, aktiivselt vastu töötas. Selle tõttu kaotas ta ka oma kõrged ametipostid ja jätkas edaspidi keskastme kommunistina . Aga territoriaalne terviklikkus säilis.

Raudteejaam on kaunis äärelinnas ja selleks, et keskusesse saada, tuleb jalutada mööda nõukogudeaegse arhitektuuriga palistatud bulvareid

Midagi ette heita siiski ei saa, tänavad on korras ja puhtad, autojuhid viisakad ja liikluski rahulik

Ka heakorraga on piisavalt vaeva nähtud. Õitsvaid lilli leiab lademes

Palju kortermajade seinu on kaunistatud veneaegse ideoloogiakohaste gräffititega

Õnneks ( ilmselt ikka õnneks, või mis Teie arvete?) ei ole maailmast veel kadunud turud ja tänavakaubandus, kuigi suurte kaubanduskeskuste ja supermarketite pealetung on ülikiire. Aga miski ei asenda rõõmu vahetust kontaktist müüjaga ja ka hinna üle peetavaid läbirääkimisi

Siinses ühiskonnas on kõik see veel au sees

Nii saabki otse kõnniteelt soetada endale väga laias spektris tarbekaupa. Ja kindlasti midagi veel

Kuulus ööklubi “Plazma”. Hoone katusel on Kasahstani riigi nime kõige modernsem versioon.

Purskkaevude juures on ka suurelt kirjas, millistel kellaaegadel on võimalik seda vaatemängu nautida. Paned endale vihikusse kirja ja tead kohe mis kell ei ole mõtet parki tulla- purskkaev ei purska

Linnavalitsuse, kohaliku vastega akimat, hoone

Nõukogude Eesti aegadest mäletatakse veel ka meil selliseid järelveetavaid kaljavaate, millede juures soojadel suvepäevadel pikad sabad looklesid

Muu hulgas pole ka represseeritute mälestamist unustatud

Oli ju stalini ajal see piirkond üks populaarsemaid väljasaatmispiirkondi ja sellel on kindlasti suur mõju veel tänapäevalgi. Nagu tahvlilt lugeda saab, oli siia küüditatute arv suurusjärgus 135000 inimest, eraldi on välja toodud ka eestlased.

Aga mitte ainult väljasaadetud ei kannatanud, eelmise sajandi kolmekümnendate alguses suri poolteist miljonit kohalikku elanikku nälga. Seda maal, millel on suurepärased eeldused toiduainete tootmiseks, just samamoodi nagu Ukrainaski.

Kogu see mineviku taak on siin nii ränk, et selle mälestamiseks on suisa mitmeid memoriaale

Kaubandus-meelelahutuskeskus Dostyk-moll, või kaasaegsemas keeles juba ka Dostyq

2001 aastal ehitamisega algust tehtud oblasti peamožee – Кызылжарская Центральная мечеть, asub ​Карима Сутюшева ja Нурсултана Назарбаева ( endine Mira) nimeliste tänavate ristmikul

Ehitust rahastati inimeste annetustega ja oma õla pani alla ka Saudi Araabia kuningas. Kui hoolikalt silti lugeda, siis on kohalik “kuningas” ka oma nina sellesse toppinud

Kupli kõrguseks on 28 meetrit, sees aga pinda 1500 m2

Põhja-Kasahstani oblasti koduloomuuseum

Imelik on see eluolu vahest. Äsja oled külastanud mitmeid nõukogude võimu ja kommunistide poolt korda saadetud julmuste mälestuseks püstitatud monumente, siis aga satud tänaval ilmselgelt üsna hiljuti üles seatud mälestustahvlile. Või saa nüüd aru, mis asi see õigupoolest ongi. Infotahvel äkki. Igatahes on sellel kajastatud kunagist parteitegelast, rahvakomissari ja kommunisti, kelle suurimate teenetena tuuakse välja nõukogude võimu kehtestamise ja kindlustamise Kasahstanis Seega on tegu sellesama repressiivpoliitika aktiivse toetaja ja elluviijaga. Nagu teada antakse, kannab selle oma rahva vastu töötaja nime kogu riigis vähemalt 15 tänavat, millele lisanduvad veel ka mälestussambad. No kas pole imelik. Aga eks meil Eestiski ole selliseid näiteid üksjagu, seega pole siin niiväga imestada midagi

Aga muuseumi astun siiski sisse.

Kui vahest on säärased muuseumid lihtsalt küla pealt kokku korjatud vanu ja tihti ka väärtusetuid asju üsna süsteemitult kajastavad või lihtsalt trafaretsed ja propagandistlikudki asutused, siis see siin on üsna rikkaliku ja süsteemse väljapanekuga.

Piirkonna ajaloos suurt rolli mänginud vangilaagritele on palju pinda pühendatud

Aga propaganda selle mehe näol pole ka seda maja maha jätnud. Nii nagu on esindatud ta ka igas teiseski avalikus hoones

Siin on talle pühendatud suisa omaette väljapanek eraldi selleks ette nähtud ruumis

Sellised apoliitilised skulptuurid on alati toredad vaadata

Vahelduseks ka mõni nõukaaja kangelane – Vladimir Šatalov. nõukogude liidu kangelane ja kuldtähe kavaler . Peale selle veel ka kosmonaut. Sündinud siinsamas. Hetkel elus.

(Suri 2021 aastal ja maetud Moskva sõjaväekalmistule.)

Oblastivalitsuse hoone

Nõukogude liidu kangelased siitkandist. Eks need kangelasteod olid tihti ju ka jutumärkides. Nagu meie esimesena sellise “autasu” saanu, genotsiidisüüdistusega kohtu all olnud küüditaja Arnold Meri, no mis kangelastegusid ta siis tegi. Brežnev sai suisa neljakordseks nõukogude liidu kangelaseks. Päris naljakoht kohe.

Öömaja probleemi lahendan sellega, et veedan öö rongis ja sõidan edasi Nur-Sultani, nii nimetatakse nüüd pealinna, mis alles hiljuti oli veel Astana

Päeva lõpuks, kui juba hämardub, jõuan Išimi jõe äärde (kasahhi keeles Есіл (Jesil), vene keeles Ишим)

Kaldapealseid sööb tugev erosioon

Alla jõe äärde aga siit hästi ei pääse. Tegu on päris arvestatava jõega, kõige suurema Irtõši lisajõega, mil pikkust oma 2450 km. ja valgalagi üle kolme eesti pindala – 177000 km2

Tänavanimedega on siin linnas küll palju veel ette vaja võtta, et saaks ebameeldiva minevikuga lõpparve teha

Et linn on vana, saab aimu peaasjalikult ainult fragmentidena säilinud arhitektuurist

Viimasena enne pimedat jääb ette Peetri ja Pauli katedraal. Need kaks on ka linnale nime andmises olulised isikud, kirik ise aga on üks linna vanimaid ehitisi, valmides 19 sajandi algukümnendil

Asub see objekt aga väga irooniliselt tänaval nimega Komintern. Vastav ettevõtmine oli kunagi aktiivselt tegev kirikute hävitamisel kogu impeeriumis ja seegi kirik suleti peale oktoobrirevolutsiooni. 1946 aastal tagastati kirik usklikele ja selgus, et kogu kiriku sisu oli hävitatud või hävinenud. Vot sulle siis kominterni. Aga moslemitest kasahhidel oli ja on ilmselt üsna ükskõik

Päeva lõpetab amps salatit

ja edasi juba uute avastuste poole