Hotelli hommikusöök on seitsmest. Ees on pikk sõidupäev ja seepärast leppisime kokku, et söömamineku ajaks on asjad autos ja pärast kiiret einet saab kohe startida.
Lisaks saab omletti tellida
Stardime veerand kaheksa paiku. Päike on just tõusmas ja sooja on neli kraadi. Tõotab ilusat ilma.
Vastupidiselt siiasõidule otsustame valida marsruudi mööda E90 maanteed, mis kulgeb piki Süüria piiri. Ja selgub, et õieti teeme. Kontrollposte küll on, aga need on kas mehitamata või ei huvita me kedagi.
Süüria piir tuleb kohati üsna teeserva ja on näha, et see on korralikult välja ehitatud. Betoonist kaitsemüür, okastraat ja regulaarse vahega vaatetornid ja laskepesad.
Reis hakkab läbi saama ja teel käib arutelu, kuidas täpselt see kellegi jaoks lõppeb. Kuna mina Suzukit koju viia ei plaaninud, siis nüüd on otsustamise koht, kuhu ta jätta. Et oleme natuke graafikust ette kihutanud, siis Gruusia pole hetkel väga hea variant. Otselend Tallinna on Kutaisist alles 26 -ndal ja muud lennuvõimalused on kas kallid, väga pikad või enamuses mõlemat. Vaatan läbi ka muud saadaolevad lähilinnad Ankara, Istanbul, Antalya, isegi Ateena, Thessaloniki, Bukarest. Ainukesed variandid ongi Thessaloniki ja Antalya. Viimasest läheb lend homme hommikul kell 06.05 läbi Billundi Taanis. Sellele lennule piletid ostamegi.
Et edaspidi ongi ainult sõit, Väintsil vaja hakata tööd tegema ja Raidil üksi parem autos ööbida, siis tulevad Väino ja Elver ka meiega.
Tankimis-
-ja tualetipeatus. Moslemiriigis naistega ei arvestata
Teeme teel enne lahkuminekut ühise lõunasöömaaja ja pakime mõned asjad ümber, mida autodega koju saadame.
Ja mida siin Türgis siis ikka süüa saab – loomulikult kebabi
Henryd peavad samuti plaani auto jätmisega kuhugi Ungarisse, et sellega hiljem kiire kevadtuur teha.
Teeme oma marsruudivalikul ilmselt vea. Googel juhatab meid läbi sisemaa, aga siin tuleb pikalt-pikalt sõita mööda kitsaid üherealisi mägiteid ja asulaid. Õnneks vähemasti ei saja midagi, temperatuur on kergelt miinuses.
Mööda mereäärt oleks olnud oma 70 kilomeetrit otsem ja ilmselt ka laugem tee. Võta nüüd kinni, miks seda teed isegi alternatiivina google maps välja ei pakkunud.
Antalyasse jõuame 23.00. Saan ühe siitmaalt pärit tuttava abiga parkida auto tema tuttavate majaesisele. Lubavad homme peale majavaldajaga läbirääkimist selle sisehoovi ümber parkida.
Siinsamas aiaväraval on takso tellimise nupp (tuleb kohe meelde kunagi ka Hiiu bussipeatuse kõrval olnud taksopeatuses seisnud taksopost, millel samuti oli takso tellimise nupp. Ei mäleta küll, et selline nupp kuskil ja kunagi töötanud oleks. Aga siin pidavat töötama)
Aga katsetama seda ei hakka, tellime hoopis Uberi takso ja liigume sellega lennujaama.
Lennujaam on tühi
ja ilmselt üks ebamugavamaid omalaadseid üleööreisijate jaoks. Magada pole mujal kui külmal kivipõrandal. Mõned üksikud istepingid on käetugedega, mis teevad magamise võimatuks. Väintsi ja Elveri stiilinäide. Kohe kobin ka ise Väino kõrvale.
Tiidul on väheke teine lähenemine ja plaanib pea lauale panna
Teisele korrusele väljumiste tsooni ka enne 04.00 ei lasta.
Lennujaama jõudes näitab läbisõidulugeja numbrit 1305 ja see ida-läänesuunaline liikumine paistab kaardil selliselt.
